Perekond ja Traditsioon (Nr 4, 2016)

PEREKOND & TRADITSIOON SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks uudiskiri • Number 4, märts 2016

✓

KAS EESTI ON

DEMOKRAATIAKS VALMIS?

Konverents Rahvusraamatukogus Laupäeval, 27. veebruaril 2016

1

Hea sihtasutuse toetaja!

2013. aasta alguses, kui alustasime meie sihtasutusega avalikku tegevust, ei osanud me ette näha, et vaid kolm aastat hiljem oleme jõudnud olukorda, millest end täna leiame.

Tuhandete heade toetajate abil on Sihtasutusest Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks saanud ilmselt kõige mõjukam tõeline kodanikeühendus Eestis. Meie sihtasutus saab kõik oma rahalised vahendid tavalistelt Eesti inimestelt, kes seisavad kõlbeliste põhiväärtuste, meie kultuuriliste traditsioonide ja nende aluseks oleva terve mõistuse kaitsel. Just seetõttu oleme tõeliselt sõltumatu ühendus ning eristume põhimõtteliselt võlts-kodanikeühendustest, mis saavad oma vahendid valitsuselt ja Euroopa Liidult ning tegutsevad nende käepikendusena.

Need kolm aastat, mil oleme ühiselt oma tõekspidamiste ja põhimõtete eest seisnud, on olnud meie jaoks väga sündmusterohke ja huvitav, kuid ka äärmiselt pingeline aeg. Oleme olnud pideva kriitikatule all ning meie liikumist on mitmesugusel moel püütud maha suruda ja vaigistada. Samuti on meid korduvalt laimatud alates süüdistustest vaenu õhutamises kuni absurdsete ja täiesti alusetute kahtlustusteni rahalise toetuse saamises Venemaa võimuringkondadelt. Mitte ükski meie suhtes levitatud süüdistus ega kahtlustus pole aga osutunud tõeseks ning kuigi see kõik on röövinud meilt palju aega, energiat ja närve, on see ka teinud meid tugevamaks. Samuti ei ole suudetud valesüüdistustega röövida meie toetajate usaldust, mis on hoopis kasvanud ja süvenenud.

Just selle usalduse õigustamiseks ning inimeste ootustele ja lootustele vastamiseks pingutame igapäevaselt, et anda endast parim seismaks nende väärtuste eest, mida ühiselt kalliks peame.

Igal juhul oleme 2016. aasta kevadel olukorras, kus näeme nii Eestis kui ka Euroopas selgeid demokraatia taandarengu suundumusi. Avatuse ja euroopalike väärtuste loosungite varjus püütakse rahva enamuse tahet ja ka meie kultuuri alusväärtusi eirates kehtestada vasakliberaalset ideoloogilist diktatuuri. Sellega mittenõustujad tembeldatakse äärmuslasteks, venemeelseteks, tagurlikeks, sallimatuteks, kitsarinnalisteks jne. Enam ammu pole tegemist üksnes rünnakutega perekonna ja meie ühiskonna moraalsete alusväärtuste vastu, vaid löögi all on ka meie kultuuriline identiteet, rahvuslik enesemääramisõigus ja riiklik iseseisvus.

Seepärast on meie kui kodanike kohus vastata meie ees seisvatele väljakutsetele julgete sammudega ning üheskoos pingutada, et Eestist võiks saada tõeliselt demokraatlik riik, kus ühiskonnaelu korraldatakse meie rahva tõekspidamiste ja tahte alusel, mitte ideoloogiliste äärmuslaste liberalistlike, globalistlike ja uusmarksistlike ulmade kohaselt. Selle eesmärgi poole liikumiseks oleme alustanud tõsist tööd, et nõuda Eesti rahvale tagasi õigus rahvaalgatuseks. Just sellele teemale on pühendatud suurem osa seekordsest uudiskirjast. Üks on selge: meie ees on lai tööpõld!

Head kaasamõtlemist!

VARRO VOOGLAID SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhatuse esimees

2

Perekond & Traditsioon SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks uudiskiri Uudiskirja väljaandja: SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks Roosikrantsi 7-3a, 10119 Tallinn Tel 6 801 290 E-post info@saptk.ee Uudiskirja toimetaja: Varro Vooglaid varro.vooglaid@saptk.ee Sihtasutuse juhatuse esimees: Varro Vooglaid varro.vooglaid@saptk.ee Kui soovite tellida uudiskirjast lisaeksemplare, andke sellest palun teada. Kõigi uudiskirjas avaldatud tekstide autoriõigused kuuluvad kas Sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks või autoritele. Tekste võib reprodutseerida vaid õiguste omaniku loal.

SISUKORD Juhtkiri ................................................................................................................................. 2 Miks on SAPTK otsustanud seista rahvaalgatuse taastamise eest? ................................ 3–4 Fakt: Eesti rahvas soovib iseotsustamise õigust tagasi saada ............................................. 6 Mida arvavad parteid otsedemokraatia võimaluste taastamisest? ..................................... 7 Millised otsedemokraatia võimalused olid rahvale tagatud 1920. a. põhiseadusega? ....... 8 Väike valitsemisvormide sõnastik ....................................................................................... 8 Üleskutse rahvaalgatuse taastamiseks Eesti Vabariigis ...................................................... 9 Usutelu Jaak Valgega: demokraatia teeb Eestis ja Euroopas vähikäiku ...................... 10–13 Veiko Vihuri: Moraalne julgus kui toimiva demokraatia eeltingimus ....................... 14–15 Kokkuvõte meie sihtasutuse tegevusest 2015. aastal .................................................. 16–18 Üleskutse liituda SAPTK püsitoetajate programmiga ..................................................... 18 Harta 12: kas vaid poliitiline manipulatsioon sotside valitsusse upitamiseks? ............... 19 Millised Riigikogu liikmed toetasid kooseluseaduse tühistamist? ............................ 22–23 Fotomeenutus konverentsist “Kas Eesti on demokraatiaks valmis?” .............................. 24

✓

KAS EESTI ON

DEMOKRAATIAKS VALMIS?

3

Miks on SAPTK otsustanud seista rahvaalgatuse taastamise eest?

SAPTK püüdlus taastada rahvaalgatuse õigus on kantud siirast soovist, et rahvas saaks teostada oma põhiseaduslikku staatust kõrgeima riigivõimu kandjana ja et olulisi otsuseid langetataks lähtudes rahva enamuse väärtustest, tõekspidamistest ja tahtest, vajadusel rahva enda poolt.

Meie püüdlused kaitsta Eesti ühiskkonnas kõlbelisi alusväärtusi ning tõrjuda rünnakuid perekonna ja abielu ning lõppastmes inimeseks olemise tähenduse vastu on võimaldanud mitmetes olulistes asjades selgust saada.

On kindel, et meie üle valitsev poliitiline ja ka bürokraatlik eliit nii Eestis kui ka Euroopa Liidus on oma ideoloogiliste ambitsioonide elluviimiseks valmis jalge alla tallama nii meie kultuurilised alusväärtused kui ka rahva enamuse tahte. Kooseluseadust on püütud järjepidevalt läbi suruda täie teadmisega, et see on vastuolus suurema osa Eesti elanike tõekspidamiste ja tahtega. Sarnane muster on leitav immigratsiooniküsimuses ning ilmselt on tegemist üha süveneva tendentsiga.

Meil tuleb küsida, kuidas on saanud selline olukord kujuneda ning mida selle vastu ette võtta. Probleem on paljuski just selles, et Eesti rahval, kes peaks põhiseaduse kohaselt olema kõrgeima riigivõimu kandja, puudub vahetu võimalus osaleda ühiskonna jaoks kõige olulisemate otsuste langetamisel. Samuti puudub meil võimalus neid, kes peaks rahvast esindama, korrale kutsuda. Kuid alati pole asjad nõnda olnud. 1920. ja 1933. aasta põhiseadusega oli rahvale tagatud rahvaalgatuse ja rahvahääletuse õigus, ent see õigus võeti 1934. aasta riigipöördega ära ning paraku pole seda siiani tagasi antud. Nüüd, kui Eesti iseseisvumise taastamisest on möödunud pea veerand sajandit, on tagumine aeg anda rahvale iseotsustamise õigus tagasi ning taastada elementaarne demokraatlik õigus algatada rahvahääletusi.

Eesti rahvas ei ole ei haige ega ka sedavõrd rumal ja vastutustundetu, et talle ei võiks oluliste otsuste langetamise õigust lubada. Seni, kuni rahvale ei ole tagastatud riigielu otsustes osalemist võimaldavat rahvaalgatuse õigust, ei saa ausameelselt rääkida Eestist kui demokraatlikust riigist.

Kui parteid ei usalda rahvast oluliste riigielu korralduslike otsuste juurde ja püüavad teda neist otsustest eemal hoida, siis on väide, nagu oleks rahvas Eesti Vabariigis kõrgeima riigivõimu kandja, tühipaljas sõnakõlks.

Põhjendusi rahvaalgatuse ja -hääletuse õiguse taastamiseks võib tuua õige palju ning mitmed neist on kõrval­ lehel ka esile tõstetud. Üks peamistest põhjus-

test seisneb just selles, et see samm aitaks tasakaalustada erakondade kätte koondunud võimu ning sunniks poliitikuid arvestama rahva tahte ja tõekspidamistega.

Samuti aitaks oluliste otsuste rahva kätte jätmine leevendada ühiskonnas kasvavaid pingeid. Nagu on öelnud ajaloolane Jaak Valge: “Isegi kui mõni otsus ei ole meile kõige meelepärasem, on sellega kergem leppida siis, kui teame, et nõnda on tahtnud meie ühiskonna enamus.” Taastades otsedemokraatia võimalused liiguks Eesti kahtlemata demokraatia süvendamise teed ja vastanduks sellega üldisele dedemokratiseerumisele, mis Euroopas aset leiab. Selle sammuga saaks Eestist tõeliste demokraatlike väärtuste edendamisel eeskuju kogu maailmas. Ühtlasi tõestaksid poliitikud, kes rahvaalgatuse ja -hääletuse õiguse rahvale tagasiandmist toetaks, et nad on demokraadid mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.

Loomulikult soovime me kodanikena kasutada otse­ demokraatia võimalusi seismaks põhimõtete eest, mis on meile ja väga paljudele inimestele olulised. Ent just samuti peaks otsedemokraatia võimalusi saama võrdsetel alustel kasutada kõik kodanikud ja kodanikeliikumised, mis tahavad ühiskonnas oma väärtuste, tõekspidamiste ja ideaalide eest seista. Nii peakski tõeline kodanikuühiskond toimima – aga tarvis on luua võimalused, et kodanike soov ühiskonnaelu korralduslikes küsimustes kaasa rääkida võiks omada ka väljundit, mille kaudu jõuda reaalselt tulemuseni, kus olulised küsimused otsustatakse meie riigis rahva enda poolt vastavalt rahva enamuse tahtele, mitte ei lämbuks “kaasamise” sildi all komisjonide ja ministeeriumide tolmustes sahtlites.

Nende võimaluste taastamisele ongi meie püüdlused suunatud ning meil on hea meel, kui nende püüdlustega ühineb lai ring inimesi sõltumata maailmavaatest. Loodame, et meie pingutused kannavad vilja ning et meil õnnestub koondada mõjukas rahvaliikumine. Täname kõiki meie häid toetajaid, kes aitavad meil ühiselt eesmärgi poole liikuda. Tee on pikk ja raske, kuid ees seisab meie ühiskonna tuleviku seisukohast erakordselt oluline võitlus!

VARRO VOOGLAID & MARKUS JÄRVI SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhatuse liikmed

Lisainfo rahvaalgatuse taastamise püüdluste ja ka meie konverentsi kohta koos ettekannete salvestuse, videoklippide, temaatiliste artiklite viidete ja küsitluse detailse tulemusega on kättesaadav kodulehel http://rahvahääletus.ee.

4

“Igal juhul tuleks rahvahääletuse algatamise õigus taastada ning põhiseadusesse sisse kirjutada.

Rahvahääletuse tulemus peaks olema siduv. Meie arvates oleks vaja esitada eelnõu, millele koguneb teatav hulk allkirju, seejärel toimub rahvahääletus ja kui eelnõu saavutab poolthäälte enamuse, siis on ta automaatselt kehtiv.

Mingit parlamentaarset menetlust sinna juurde pole enam vaja.”

– Martin Helme EKRE aseesimees

“Rahvahääletus ei ole kindlasti mingi imerelv, kuid see aitab demokraatial paremini toimida – seda kinnitab juba enam kui 150 aastat Šveitsis kasutusel olnud rahva õigus otseselt osaleda riigi valitsemises rahvaalgatuste kaudu. Rahva osalemine hoiab ära selle tühimiku, mis tekib esindusdemokraatia puhul, kus poliitikud võõranduvad rahvast. Julgen öelda, et meil eestlastel oleks kindlasti Šveitsilt õppida rahvaalgatuse, kodanikujulguse, eneseväärikuse ja teise inimese austamise osas.”

– Kaja Kumer-Haukanõmm filosoofiadoktor ajaloo alal

“Me oleme tajunud, et Eesti valitsus on liialt Brüsseli keskvalitsuse mõju all. Me oleme liialt muutumas riigist osariigiks.

Eesti poliitilise eliidi kohal võiks olla otsedemokraatia – referendumite – näol heidutus või lausa ähvardus: et kui minnakse oma järeleandlikkuses liiga kaugele, siis rahval on võimalik siin oma sõna sekka öelda.”

“Kindlasti võiks viia sisse referendumikultuuri. Väga levinud on ütlus, et minust ei sõltu mitte midagi. Otsedemokraatia oleks üks mehhanism, mis näitab, et sõltub küll.”

– Artur Talvik filmimees ja riigikogu liige

– Toomas Haug kirjandusloolane

“Julgegem seista oma põhimõtete, oma väärtuste, oma tõe eest.

Ja kui räägitakse solidaarsusest, siis kindlasti peavad meid ka teised kuulama, mitte ainult meie ei pea teisi kuulama.”

– Veiko Vihuri portaali Objektiiv peatoimetaja

“Oleme olukorras, kus peame küsima, et kui järjekindlalt ei soovita arvestada rahva enamuse tahtega – terve mõistusega, mille taga on väga paljude haritud ja intelligentsete inimeste sügav mure –, siis kuidas rahva häält selgemini esile tuua ja maksma panna.”

– Maarja Vaino Tammsaare muuseumi juhataja, kirjantusteadlane

“Head nõu võiks kuulda ka väljaspool poliitilist eliiti. Ka vabakonnad, kogukonnad ja rahvas võiksid otse olla kaasatud teatud otsuste langetamisse.

Printsiibina pean otsedemokraatlike vahendite kasutuselevõttu vajalikuks.”

– Urmas Viilma

EELK peapiiskop

“Põhimõte, et rahval peab olema võimalus algatada demokraatia elluviimist ning rahvas oleks oma valikuid tehes võimalikult informeeritud ja valgustatud on väga oluline. Olukorral, kus rahvas valib neid, kes ennast televiisoris näitavad, ei ole demokraatiaga mingit pistmist.”

– Mati Hint keeleteadlane, professor

“Eestis ei ole demokraatiat, kuna kõik olulised otsused tehakse erakondade tagatubades. Otsedemokraatia on sellises väikses koosluses, nagu eesti rahvas, täiesti loomulik ja iseenesest mõistetav süsteem.”

– Rein Einasto geoloog, professor

“Pole mingit kahtlust, et otsedemokraatia tooks meie olukorda parandust. Jutt sellest, et rahvas on kõrgeima riigivõimu kandja, omandab tähenduse ainult siis, kui rahvas saab ka tegelikult oluliste otsuste langetamisel kaasa rääkida.”

– Ülo Vooglaid sotsioloog, professor

“Soovitan küsida riigikogu saadikukandidaadilt, kelle poolt on kavas hääletada, kas ta pooldab otsedemokraatiat või ei taha sellest midagi teada – viimasel juhul on tegemist petturiga, kes tahab lihtsalt valijalt häält kätte saada ja seejärel valija olemasolu ära unustada.”

– Aleksander Laane Roheliste esimees

5

FAKT: Eesti rahvas soovib iseotsustamise õigust tagasi saada Meie tellimusel viis Turu-uuringute AS läbi küsitluse, et saada kindel ja faktidele põhinev teadmine selle kohta, kui suur osa Eesti ühiskonnast peab rahva kaasamist poliitiliste otsuste langetamisse piisavaks ning kui paljud inimesed sooviks näha otsedemokraatia võimaluste taastamist.

Küsitluse tulemused on väga kõnekad.

Ligi kolmveerand (72%) küsitletud tuhandest inimesest leiab, et rahval ei ole piisavalt võimalust osaleda poliitiliste otsuste langetamisel ja ainult pisut üle viiendiku (22%) arvates on neid võimalusi piisavalt.

Meeste ja naiste arvamused märkimisväärselt ei erine (mehed: -76% ja +22%, naised: -70% ja +22%). Ka vanuseliselt ei ole erinevused kuigi suured. Neid, kelle arvates ei ole rahval piisavalt võimalust poliitiliste otsuste langetamisel osaleda, on kõige rohkem nooremas tööealises vanusegrupis. Mõnevõrra vähem arvatakse seda kõige nooremate (18-24 a.) ja kõige vanemate (74+ a.) seas. Ka rahvuste järgi ei ole erinevused

kuigi suured, ehkki arvamust, et võimalust osaleda on piisavalt, esines eestlaste seas mõnevõrra rohkem (24%) kui venelaste (12%) seas.

Haridustaseme kasvades kahanes mõnevõrra nende osakaal, kes leidsid, et osalemiseks ei ole piisavalt võimalusi (alg- ja põhiharidus: 83%; kutse-, kesk- ja keskeriharidus: 74%; kõrgharidus: 67%). Siiski on ka kõrgharidusega vastanute seas 2/3 seisukohal, et rahval ei ole piisavalt võimalust osaleda poliitiliste otsuste langetamisel. Regioonidest oli kõige „pehmem“ suhtumine Põhja-Eestis (ilma Tallinnata: +28% ja -68%), kõige „kriitilisem“ aga Ida-Virumaal (+16% ja -80%).

Lisaks küsisime inimeste arvamust ka selle kohta, milline võiks olla rahvaalgatuse toetuseks nõutavate allkirjade arv. Pakkusime välja neli varianti: 15 000, 25 000, 35 000 ja 45 000 või rohkem. Kõige populaarsemateks osutusid 25 000 allkirja (25%), nagu see oli ka 1920. aasta põhiseaduses ja 45 000 või rohkem allkirja (25%). Viimase valiku populaarsust võiks tõlgendada soovina välistada liiga kerge künnise ületamine, mis võiks rahvaalgatust diskrediteerida. Tõsi, sellele küsimusele ei osanud vastata viiendik küsitletutest. Ilmselgelt ei ole see olnud ühiskondliku arutelu teemaks, mistõttu pole ka arvamus selles osas nii selgelt välja kujunenud ning küsimus vajab lähemat kaalumist.

Veelgi selgem oli küsitletute seisukoht vajaduses muuta põhiseadust nii, et rahval oleks õigus algatada rahvahääletusi.

Seda pooldas koguni neli viiendikku (82%) ning vastu oli ainult 13% vastanutest. Kahele küsimusele antud vastused erinesid selle poolest, et seisukohad olid teise küsimuse puhul veelgi tugevamad ja ka ühtlasemad. Isegi neist, kel-

Kas Eestis on rahval piisav võimalus osaleda poliitiliste otsuste langetamisel?

4%

le arvates on rahval piisavalt võimalust osaleda poliitiliste otsuste langetamisel, kaldusid peaaegu pooled toetama põhiseaduse muutmist nii, et rahval oleks õigus algatada rahvahääletusi.

Täpsem info küsitluse tulemuste kohta on kättesaadav internetilehel aadressiga www.rahvahääletus.ee.

Kas pooldate põhiseaduse muutmist nii, et rahval oleks õigus algatada rahvahääletusi?

6%

3%

5%

10%

25% 18%

44%

38% 47%

Jah

6

Pigem jah

Pigem ei

Ei

Ei oska öelda

Mida arvavad parteid otsedemokraatia võimaluste taastamisest?

Kuidas toetavad parteid otsedemokraatia võimaluste taastamist Eestis? Nagu näha, leiab see poolehoidu pigem opositsiooni- kui koalitsioonierakondade programmilistest seisukohtadest.

EKRE Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna programmis on selgelt öeldud, et partei peab vajalikuks seadustada rahvaalgatus: “Rahva otsustusõiguse suurendamiseks peame vajalikuks seadustada rahvaalgatuse riigitasandil. Juhul, kui vähemalt 25 000 kodanikku allkirjastab eelnõu, peab Riigikogu hakkama seda menetlema. Juhul, kui vähemalt 25 000 kodanikku vaidlustab Riigikogu otsuse, tuleb antud küsimuses korraldada referendum.”

KESKERAKOND Keskerakonna programmis puudub rahvaalgatuse sisseviimise ettepanek. Otsedemokraatia meetmetest sisaldub seal presidendi otsevalimise taastamise eesmärk. “Riigivõimu võõrandumine rahvast ja rahva võõrandumine riigist tähendab demokraatia kriisi. Peame tagama, et rahvas tunnetaks end riigi elu oluliste otsustuste suunajana,” on programmis esitatud üldine seisukoht.

2015. aasta valimisplatvormis on aga väljendatud toetust nii rahvaalgatuse kui ka tühistamisreferendumi sisseviimisele: “Anname rahvale õiguse algatada seaduseelnõusid. Seaduseelnõu, mille Riigikogu peab arutlusele võtma, saavad esitada vähemalt 25 000 hääleõiguslikku kodanikku.” Samuti on öeldud: “Kehtestame tühistamisreferendumi. Referendumi kaudu võib osaliselt või täielikult tühistada kehtiva Eesti Vabariigi seaduse. [...] Tühistamisreferendumi saavad algatada vähemalt 25 000 hääleõiguslikku kodanikku.”

ISAMAA JA RES PUBLICA LIIT (IRL) IRL-i programmis rahvahääletuse ega rahvaalgatuse õiguse rahvale andmist ei mainita. Küll on aga juttu rahvahääletuste sagedamast korraldamisest, mittesiduvate (ehk nõuandvate) rahvahääletuste sisseseadmisest ning kodanikuühiskonna edendamisest osaluse, kaasamise jmt kaudu.

Seejuures on IRL-i programmis märgitud, et “üha rohkem inimesi soovib [...] osaleda otsustusprotsessides”, mistõttu on sedastatud partei üldine seisukoht toetada inimestele ulatuslikumate otsustamises osalemise võimaluste andmist.

VABAERAKOND Vabaerakonna programmis ei räägita vajadusest taastada rahvaalgatuse ja rahvahääletuse algatamise õigust – seal öeldakse, et põhiseadust tuleks mitte muuta, vaid täita.

Siiski on programmis öeldud, et Eestis peaks saama otsustada võimalikult palju küsimusi kodanike endi poolt kodanikuühenduste ning -algatuste kaudu: “Riigivõim peab looma selleks vajalikud tingimused, sekkudes ainult seal, kus see on vältimatult vajalik ühiskonna kui terviku huvides.”

SOTSIAALDEMOKRAADID Sotside programmis ei leidu ettepanekuid otsedemokraatia võimaluste taastamiseks, küll aga lubatakse laiendada osalusdemokraatiat. Siiski lubasid sotsid oma 2015. aasta valimisprogrammis seista selle eest, et töötada välja “õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks”.

REFORMIERAKOND Ei Reformierakonna programmis ega ka valimisprogrammis ei ole vihjeidki otsedemokraatia edendamise vajadusele, küll aga peab RE “jätkuvalt oluliseks esindus- ja osalusdemokraatia koostööd ja kummagi edasiarendamist”.

ROHELISED Roheliste 2014. aasta programmi kohaselt on oluline taastada otsedemokraatia võimalusi nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigi tasandil. “Roheliste eesmärgiks on rajada tugev kodanikuühiskond, mis ühendab otsedemokraatia põhimõtteid kandvaid ja isiklikku vastutust tunnetavaid inimesi,” seisab erakonna programmis, kus lisatakse: “Toimiv otsedemokraatia on kodanike kaasamise sisuliseks vahendiks otsustusprotsessis tegelikuks osalemiseks valimiste vahelisel perioodil. Kodanikele peab olema tagatud õigus ja võimalus sisuliselt sekkuda avalikku ruumi puudutavate või avalikke huve hõlmavate otsuste langetamise protsessi nii riigi kui omavalitsuse tasandil ka valimiste vahelisel ajal. Selleks tuleb kodanikele anda õigus algatada siduvaid vastu-, poolt ja nõuandvaid rahvahääletusi ning mõjutada seeläbi riigikogu ning valla- ja linnavolikogude otsuseid.”

ISESEISVUSPARTEI ja RAHVA ÜHTSUSE ERAKOND EIP ja RÜE programmis puuduvad viited rahvaalgatuse ja rahvahääletuse õiguse taastamiseks. Otsedemokraatia võimalustest pooldavad mõlemad oma programmis eelkõige presidendi otsevalimiste sisseviimist.

7

Millised otsedemokraatia võimalused olid Eesti rahvale tagatud 1920. aasta põhiseadusega?

Eesti Vabariigi esimene, 1920. aasta põhiseadus oli omal ajal üks kõige demokraatlikumaid kogu Euroopas. Šveitsi eeskujul koostatud põhiseadus tagas rahvale riigivõimu teostamisel ulatuslikud õigused, mida praegu kehtiv põhiseadus ette ei näe, ning nägi ette väga leidlikud lahendused esindusdemokraatia tasakaalustamiseks otsedemokraatlike võimalustega.

§ 29. Rahvas teostab riigivõimu: 1) rahvahääletamise, 2) rahvaalgatamise ja 3) Riigikogu valimise teel.

§ 31. Rahvaalgatamise korras on kahelkümnelviiel tuhandel hääleõiguslikul kodanikul õigus nõuda, et seadus antakse, muudetaks või tunnistatakse maksvusetuks. Sellekohane nõudmine antakse väljatöötatud seaduseelnõuna Riigikogule. Riigikogu võib eelnõu seadusena välja anda või tagasi lükata. Viimasel juhtumisel pannakse eelnõu rahvale ette vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks rahvahääletamise korras. Tunnistab rahvahääletusest osavõtjate enamus eelnõu vastuvõetuks, omandab ta seadusliku jõu.

§ 30. Iga Riigikogu poolt vastuvõetud seadus jääb väljakuulutamata kahe kuu kestes tema vastuvõtmise päevast arvates, kui seda nõuab kolmas osa Riigikogu seaduslikust koosseisust. Kui selle aja jooksul kakskümmendviis tuhat hääleõiguslikku koda-

§ 32. Kui rahvas lükkab tagasi Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse või võtab vastu Riigikogu poolt tagasilükatud seaduse, kuulutatakse välja uued Riigikogu valimised, mis võetakse ette hiljemalt seitsekümmendviis päeva pärast rahvahääletamist.

DEMOKRAATIA: rahva valitsus; valitsemissüsteem, milles kõrgeim võim kuulub rahvale, kes teostab seda võimu otseselt või valitud esindajate vahendusel.

ASENDUSDEMOKRAATIA: esindusdemokraatia (väärastunud) vorm, kus rahva poolt valitud kogu kaotab valimistevahelisel ajal esindussuhte rahvaga. Valitud kogu tahe asendab rahva tahet, mitte ei esinda seda. Rahval puudub usalduskontroll saadikute mandaadi üle.

§ 27. Riigivõimu kõrgemaks teostajaks Eestis on rahvas ise oma hääleõiguslikkude kodanikkude näol. [...]

VÄIKE VALITSEMISVORMIDE SÕNASTIK

nikku nõuab, et nimetatud seadus esitakse rahvale vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks, siis oleneb pärastine väljakuulutus rahvahääletuse tagajärgedest.

OTSEDEMOKRAATIA: demokraatliku valitsemissüsteemi vorm, kus rahvas algatab seadusandlikke initsiatiive ja/või otsustab nende üle.

ESINDUSDEMOKRAATIA: demokraatliku valitsemissüsteemi vorm, kus rahva võimu teostatakse rahva valitud esindajate kaudu.

Otse- ja esindusdemokraatia ei välista, vaid täiendavad teineteist. Kuni esindusorganid tõepoolest esindavad rahva tahet, pole vajadust otsedemokraatlikke mehhanisme rakendada.

Ent nende olemasolu on vajalik eelkõige esindusorganite võõrandumise vältimiseks.

OSALUSDEMOKRAATIA: esindusdemokraatia vorm, kus valitud esinduskogu kaasab rahvast seadusloomesse, jättes seaduste formuleerimise ja nende üle otsustamise õiguse enesele.

KAASAMINE: osalusdemokraatia vahend esindusorganite võõrandumise vältimiseks rahva aktiivsemate esindajate kaasamise kaudu õigusloome protsessi.

OHLOKRAATIA: masside valitsus; demokraatia väärastunud vorm, kus informeeritud ja vastutustundlike kodanike asemel on võim demagoogiliselt manipuleeritud masside või pigem nendega manipuleerijate käes.

OLIGARHIA: väheste võim; väärastunud valitsemissüsteem, kus võimu teostatakse mitte lähtudes ühise hüve taotlusest, vaid mingi grupi huvides.

PLUTOKRAATIA: rikaste valitsus; oligarhia vorm, kus võimu teostatakse rikaste huvides.

PARTOKRAATIA: parteide valitsus; oligarhia vorm, kus võimu teostatakse peamiste parteide ladviku või “tagatubade” huvides.

BÜROKRAATIA: mistahes valitsemissüsteemi teostamiseks vajalik ametnikkond; ka valitsemissüsteemi oligarhiline väärastumus, kus ametnikkond kasutab ära oma suurt mõju valitsemisprotseduuride teostamisel.

§ 33. Rahvahääletused sünnivad Riigikogu juhatuse ülevalvel. Rahvahääletamise alused ja kord määratakse eriseaduses. § 34. Rahvahääletamisele ei kuulu ega või rahvaalgatamise teel otsustamisele tulla eelarve ja laenude tegemine, maksuseadused, sõjakuulutamine ja rahutegemine, kaitseseisukorra väljakuulutamine ja lõpetamine, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamine, samuti ka lepingud võõraste riikidega. § 87. Põhiseaduse muutmise algatamise õigus on rahval rahvaalgatuse korras, kui ka Riigikogul harilikus korras. § 88. Rahvas otsustab rahvahääletusel põhiseaduse muutmise, olgu see algatatud kas rahvaalgatuse korras või Riigikogu poolt. § 89. Põhiseaduse muutmise eelnõu peab rahvale teada antama vähemalt kolm kuud enne rahvahääletuse päeva.

ARISTOKRAATIA: parimate valitsus; valitsemissüsteem, milles võim kuulub mingite tunnuste alusel väljavalitud parimatele. Klassikaliselt peeti parimateks valitsemiseks eriti sobilikke isikuid rahva seast, kelle kätte usaldati võim. Hiljem kujunes välja pärilik ülikute klass, mistõttu tähistatakse antud mõistega mitte ainult valitsemissüsteemi, vaid ka seda ülikute klassi.

MONARHIA: ainuvalitsus; valitsemissüsteem, milles kõrgeim võim on ühe isiku käes, tänapäeval sageli vaid nominaalselt. Monarhia väärastunud vorm on türannia, kus ainuvalitsemist teostatakse ühist hüve oluliselt rikkudes.

RAHVAALGATUS: otsedemokraatia vahend, kus rahva teatud osa algatusel esitatakse mingi seadusandlik initsiatiiv (eelnõu).

RAHVAHÄÄLETUS: otsedemokraatia vahend, kus rahvas otsustab hääletuse teel ettepandud seadusandliku initsiatiivi üle.

On oluline erinevus esindusorganite poolt ja rahva enese algatusel rahvahääletusele pandavate initsiatiivide üle otsustamise vahel. Esimene tavaliselt kinnitab esindusorganite ja/või valitseva(te) partei(de) tahet, teine aga võimustab rahvast või selle enamust.

Meie 27. veebruari konverentsi “Kas Eesti on demokraatiaks valmis?” lõpus allkirjastasime sümboolselt üleskutse taastada rahvaalgatuse õigus Eestis. Üleskutsele kirjutasid alla väga erineva maailmavaatelise taustaga inimesed. Üleskutse teksti leiate kõrvalolevalt lehelt.

8

Üleskutse rahvaalgatuse taastamiseks Eesti Vabariigis Võttes arvesse, et põhiseaduse kohaselt on Eesti demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas; olles veendunud, et demokraatlikus riigis peab rahval olema vahetu võimalus osaleda poliitiliste otsuste langetamisel; teadvustades, et rahvahääletuste algatamise võimalus on oluline osa demokraatlikust ühiskonnakorraldusest ning otsedemokraatia võimalused täiendaks ja tasakaalustaks, mitte ei asendaks esindusdemokraatiat; pidades silmas, et võimalus osaleda otseselt poliitika kujundamisel annaks olulise tõuke kodanikutunde kasvule ja kodanikuühiskonna arengule ning aitaks ületada ühiskondlikke pingeid; meenutades, et juba 1920. ja 1933. aasta põhiseadusega oli Eesti rahvale tagatud õigus algatada rahvahääletusi; uskudes, et meie rahvas on valmis langetama vastutustundlikke ja arukaid otsuseid, kutsume meie, allakirjutanud, kõiki hea tahtega inimesi sõltumata maailmavaatest seisma ühiselt selle eest, et rahvale tagastataks õigus algatada rahvahääletusi ning osaleda seeläbi vahetult kõige olulisemate poliitiliste otsuste langetamisel Eesti Vabariigis.

Tallinnas, 24. veebruaril 2016, Eesti Vabariigi 98. aastapäeval Jaak Valge, Kaja Kumer-Haukanõmm, Varro Vooglaid, Markus Järvi, Toomas Vooglaid, Kalle Pilt, Aleksander Laane, Urmas Viilma, Marko Kaasik, Henn Käärik, Veiko Vihuri, Kaupo Vipp, Mihkel Kunnus, Märt Läänemets, Merle Jääger, Anzori Barkalaja, Emil Rutiku, Priit-Kalev Parts, Egge Kulbok-Lattik, Toomas Trass, Leo Kunnas, Raimondo Laikre, Malle Pärn, Ülo Vooglaid, Andrei Hvostov, Ero Liivik, Margus Pala

9

Ajaloolane Jaak Valge: demokraatia teeb Eestis ja Euroopas vähikäiku Portaali Objektiiv peatoimetaja Veiko Vihuri ja ajaloolase Jaak Valge mõttevahetus demokraatia olemuse ja toimimise üle toob esile tõdemuse, et demokraatia on kõige paremini toiminud rahvusriikides, kuid praegu võib mitmel pool täheldada dedemokratiseerumise ilminguid.

Veiko Vihuri: Meie vestlusteemaks on demokraatia. Ütlen ausalt, et mina kui teoloog suhtun demokraatiasse teatava skepsisega, sest demokraatia külge haagitakse ka sekularism ja liberalism, mis muudavad demokraatia või täpsemalt liberaalse demokraatia omamoodi humanistlikuks ideoloogiaks, mis pole enam sugugi nii neutraalne ja pluralistlik, nagu väidetakse, ning mis pealegi vastandub selgelt Euroopa kristlikule minevikule ja kristlikele väärtustele, mida ma isiklikult oluliseks pean. Kuid praegu näib, et liberaalset demokraatiat kiputakse vastandama ka rahvuslusele ja rahvustundele, mis Euroopa ühiskondade

10

sekulariseerudes asendas teatud ulatuses inimesi varem ühendanud usulise (kristliku) identiteedi. Mida sa sellest arvad?

Jaak Valge: Arvan, et kui demokraatia on rahva tahe, siis ei saa sekularismi või liberalismi demokraatia juurde pookida, vaid sekularism ja liberalism on ühiskonnas nii palju esile tõstetud, kuipalju ühiskond seda õigeks peab.

Loomulikult eeldab taoline rahva tahte ülekanne sõnavabadust ning võrdseid võimalusi oma vaateid esile tuua.

Paraku on aga viimastel aastakümnetel hakatud demokraatia mõistet ähmastama. Tihti ei käsitleta demo-

kraatiat enam rahva tahtena, vaid millegi muuna – lihtsalt võimulolevale ladvikule sobiva ideoloogiana, mida võib sobivas suunas painutada, ning üha enam üritatakse ta põhituumast – rahva tahtest – lahti rakendada. Pole raske arvata, et põhjuseks on see, et Euroopa ühiskondade enamuse tahe ei vasta viimasel paarikümnel aastal suurt poliitikat kujundavate äri- ja võimuringkondade tahtele. Sellest siis ka see vastandumine rahvuslusele ja rahvustundele. Ma ei väidaks nii, et demokraatia vastandas end esialgu religioonile ja seejärel rahvuslusele – see, mida rahvuslusele vastandatakse, pole tegelikult demokraatia, vaid üks

ideoloogiline vool, mida selle kandjad üritavad demokraatiana käsitleda. Ühiskondade sekulariseerumine toimus mu arvates demokraatia levikust sõltumatult.

läbi parimatele otsustele jõuda. See, et demokraatia ja ka heaoluühiskond on toiminud kõige paremini just rahvusriikides, pole mu arvates juhuslik. Niipea, kui rahvusliku ideoloogia asemel hakkas domineerima vasakliberalism, käis ka demokraatia alla.

on läänemaailmas ja eriti Euroopas nii juhtunud, et valijate tahe ei suuda enam teatud olulistes asjades mõjutada valitsejaid, kes samas väidavad, et tegutsevad demokraatia nimel ja hüvanguks?

Veiko Vihuri: Aga ikkagi, demokraatia ei ole lihtsalt erapooletu mehhanism, Jaak Valge: Valijate tahte pädevat mille alusel selgitatakse välja rahva See, et ülimuslik on inimese vabadus ülekandmist võimu otsusteks ei toimu, enamuse tahe, milline see ka poleks, ja õigus seda teostada, pole minu ar- demokraatia tema ehedas tähenduses ja viiakse see ellu, vaid ta saab eksis- vates iseenesest vale, kui neid inimes- on osaliselt kodanikest võõrandatud. teerida üksnes siis, kui ühiskond loo- test koosnevaid ühiskondi käsitleda On ju näha, kui palju on taolist mõtbub traditsioonilisest, religioonile (nt pika vaatega: kui mõni näide tuua, siis tekäiku, et see, et näiteks EKRE parkristlus, islam) ja elitaarsusele (tealamendis on, on paha, või see, et tud seisuste või klasside eesõigus Eesti kodanikest venelaste esindust “Euroopa ühiskondade riiki juhtida) toetuvast sotsiaalsest seal pole, on hea. Minu arusaamise ja poliitilisest elukorraldusest ning on see mõtlemine ebademoenamuse tahe ei vasta vii- järgi aktsepteerib egalitaarsust (kõigi kraatlik, sest kui ühiskonnas on masel paarikümnel aastal teatavad hoiakud, siis peab neil ka kodanike võrdsust), pluralismi (valitseva ideoloogia puudumist) ja suurt poliitikat kujundava- väljund olema, meeldib see meile sekulaarsust (religiooni lahutatust või mitte. Olemasolevate hoiakute riigiasjadest). Maailmavaateliselt te äri- ja võimuringkondade väljundi kinnikeeramise taotlus on sobiks demokraatiaga hästi kokku iseenesest ebademokraatlik, just tahtele. Sellest siis ka see postmodernistlik relativism – ussee viibki poliitilise ladviku võõkumus, et mingeid absoluutseid vastandumine rahvuslusele randumisele ühiskonnast. tõdesid (nt usu ja moraali vallas) ja rahvustundele.”

Selline mõtteviis on tekkinud ei eksisteeri. Mis toetab omakorjärk-järgult, esialgu hiilivalt, nüüd da liberalismi alusveendumust, et aga juba üha enam avalikumalt. ülimuslik on inimese vabadus ja õigus massiimmigratsioon Eestisse – mis Deklareeritakse, et demokraatial ei ole seda teostada, kuni ei riivata teiste ini- mu arvates meie oludes praegu siiski ühiskonna enamuse tahtega pistmist, meste samasugust õigust. teostuda ei saaks – tähendaks seda, vaid ta on omaette ideoloogia – mille et eestlastel, meie järeltulijatel, poleks Jaak Valge: Jah, demokraatia saaks osadeks on rahvuslusevastasus, teaenam neid võimalusi ja vabadust end tõesti ainult siis eksisteerida, kui kõigil tavate vähemuste esiletõstmine või, teostada. Nad peaksid arvestama hooon võimalik end teostada lähtudes oma nagu seda väljendatakse, “sallimine”, pis teiste raamidega, mis meie oleme isikuomadustest, mitte põlvnemisest nüüd viimasel ajal ka immigratsiooneile seadnud, lähtudes omast tänakindlatest seisustest või klassidest. See ni soodustamine, seda humanismi päevakesksest “postmodernistlikust” ei tähenda, et ühesugune õigus riiki sildi all ja iseenda varem kehtestatud egoismist. juhtida on “igal köögitüdrukul”, nagu seadusi rikkudes. Kust see ideoloogia on minevikus öeldud – või siis igal Veiko Vihuri: Sa mainid oma raama- tervikuna tuleb, pole selge, aga homo“hatusel vanamehel”, nagu soolise dis- tus “Üleilmastumine ja globaalprob- ideoloogia paistab olevat Barack Obakrimineerimise süüdistust ennetades leemid”, et kuigi formaalselt on de- ma poolt maailmale peale surutud. peaks nüüd ütlema. Muide, olen siiski mokraatia viimastel aastakümnetel Ruttan siin jälle kinnitama, et mina ei arvanud, et ka religioonid ei eita ini- maailmas enneolematult laienenud, arva, et homosuhted oleksid ebamomeste võrdsust. Postmodernism minu on inimeste võimalused selle teosta- raalsed, küll aga äratab minus, nagu ka arvates just ei pruugi alati demokraa- mise viisi tõttu hoopiski vähenenud. paljudes teistes protesti homoideolootiaga kokku sobida, sest demokraatia Tsiteerin: “Valijad küll osalevad vali- gia ebademokraatlik pealesurumine. eeldab ikkagi ka ühiseid eesmärke või mistel, kuid saavad valida neid, kes ei On riike, kus dedemokratiseerumist vähemalt teadvustamist, et ühiskon- tee olulisi otsuseid. Võimu omavad ja toimunud pole, nagu Šveits ja Island, nale on eesmärgid vajalikud ja neid otsuseid langetavad inimesed, kes asukus on võimalus rahvahääletuste korarutatakse. Sellel pinnal on võimalik vad üha kaugemal paigast, kus nenraldamiseks rahvaalgatuse korras. pluralistlike arvamuste ja diskussiooni de otsused reaalselt mõjuvad.” Miks

“Selline mõtteviis on tekkinud järk-järgult, esialgu hiilivalt, nüüd aga juba üha enam avalikumalt. Deklareeritakse, et demokraatial ei ole ühiskonna enamuse tahtega pistmist, vaid ta on omaette ideoloogia.”

11

Aga mis seal salata, mulle tundub, et kaasaegne individualiseerunud, tänapäevakeskne ja tarbijalik lääne inimene on ka iseenesest ükskõiksem oma maa käekäigu vastu, kui olid tema vanemad ja vanavanemad, ning sestap teda nii väga ei häiri see, kui tal on vähem võimalusi oma ühiskonna kujundamisel kaasa rääkida. Ei solvu, kui öeldakse, et ta on rumal ja talle ei tohi rahvahääletusi lubada. Peaasi, et endal oleks hetkel tore olla.

Aga olen mõelnud, et religioonil ja demokraatial on ka vähemalt üks väga praktiline seos – kui inimesed käivad vähem jumalateenistustel, siis mõtlevad nad ka vähem teistele, st on individualistlikumad, mõtlevad vähem igavikulistele küsimustele ning käsitlevad ka iseend vähem strateegilises perspektiivis – ühesõnaga, on väga individualistlikud ja tänapäevakesksed. See hoiak ei ole demokraatia toimimiseks hea. Demokraatia on isiku tasandil ka tasakaaluseisund, kus mõeldakse nii iseenda kui kollektiivi huvidele, tänapäevale ja tulevikule.

Jah, mulle tundub tõeliselt demokraatlikult korraldatud ühiskond – kus parlamentarism oleks kombineeritud rahvaalgatuslike referendumitega – ideaalina. Meie tehnoloogilised võimalused lubaksid praegu rahvahääletusi korraldada odavalt ja tihti. See nn kaasav demokraatia, arvamusfestivalide jms sellise näol, kus võim laseb armulikult erinevatel osapooltel kõnelda, kuid otsustab ikkagi ise, on võlts.

Aga mis sinule ideaalse ühiskonnakorraldusena tunduks?

Veiko Vihuri: Mulle tundub, et ideaalne ühiskonnakorraldus – kuidas seda ka ei defineeritaks – saab eksisteerida vaid utoopias. Tegelikkuses on küllap igale inimesele südamelähedane just selline ühiskondlik kord, mis tema uskumusi, vaateid ja soove väärtustab ning edendab. Ideaalis peaks demokraatia andma kõigile võrdse võimaluse ennast teostada ja õnne poole

püüelda, nagu see juba 18. sajandil ilusasti sõnastati.

Sa mainisid olukorda, kus näiliselt lastakse erinevatel arvamustel kõlada, kuid asjade otsustamisel talitab võim oma äranägemist mööda. Kahtlemata pole see demokraatia ideega kooskõlas. Teisalt tundub mulle, et tänapäeval on avaliku arvamusega üha lihtsam manipuleerida. Avalikku arvamust kujundatakse, seda teevad meedia, “arvamusliidriteks” nimetatavad inimesed, PR-firmad, poliittehnoloogid, meelelahutustööstus jne.

“Ajaloolises perspektiivis vaadatuna on praegu ühiskond, kus kodanikud on rohkem riigist sõltuvad, kui nad seda kunagi varem on olnud.”

Kui käsitleda demokraatiat kui rahva tahtel põhinevat ühiskonnakorraldust, siis kas me pole jõudnud postdemokraatiasse – olukorda, kus ühelt poolt on võim n-ö kaaperdatud, teisalt aga kujundatakse rahva tahet, mis peaks olema viimne instants, jõuliselt “õiges suunas”? Massiühiskonna inimene on kaotanud autonoomia ja tehtud riigist täiesti sõltuvaks. Riigil on vahendid, et jälgida elektrooniliselt tema tegemisi ja toimetamisi 24/7, tema “õige valiku” tagavad pangalaenud ja karjääriväljavaated. Tekib küsimus, kas julgetele ja vabadele kodanikele toetuv ühiskond on üldse võimalik.

Jaak Valge: Aga see ei tähenda ju, et ideaali poole ei tasu püüelda. Ka religioonides on sõnastatud idealistlikud eesmärgid. Sellega olen küll nõus, et avalikku arvamust kujundatakse väga jõuliselt, ning ajaloolises perspektiivis vaadatuna on praegu ühiskond, kus kodanikud on rohkem riigist sõltuvad,

kui nad seda kunagi varem on olnud.

Aga demokraatliku süsteemi juurde kuulub ka see, et rahva tahet ei tohiks kindlas suunas kujundada – eriti mitte aga väljastpoolt oma ühiskonda – või siis tuleks lasta seda kujundada kõigil võrdselt.

Ehk siis tuleks tagada mitte ainult informatsioonivabadus, mis pahatihti soosib neid, kellel on rohkem ja raha oma sõnumi edastamisse panustada, vaid lisaks infovabadusele ka tõeliselt võrdsed võimalused selle rakendamiseks. Siis olekski julgetele ja vabadele kodanikele toetuv ühiskond võimalik.

Aga olgu – kui päris ideaalne ühiskonnakorraldus saab eksisteerida ainult utoopias – mis oleks siis see ideaal, kuhu poole sa püüdleksid?

Veiko Vihuri: Ma vastaksin nii – olen sellest ka varem kirjutanud –, et tuleks leida mõistlik ja põhjendatud tasakaal üksikisiku vabadusi tagavate õiguste ja meie rahvuslik-kultuuriliste väärtuste säilitamise vahel, mille juurde ma arvan kristlikud väärtused. Pooldan ühiseid alusväärtusi ja traditsioone austavat vabade ja väärikate kodanike rajatud ühiskonda. Küsimus on vaid selles, kes defineerib ühiskonna alusväärtused. Ühiskonna toimimise aluspõhimõtted on kirja pandud põhiseadusesse, kuid kindlasti mitte ammendavalt. Näiteks küsimuses, kuidas mõista perekonda, on põhiseadusele apelleerinud vastandlikud leerid, kuigi on selge, et perekonna mõiste sisu ja tähendust määratleb palju ulatuslikum ja pikemaajalisem kultuuritraditsioon kui seda on põhiseadus.

Küllap on sul õigus, kui ütled, et toimiv demokraatia eeldab ühiseid alusväärtusi. Piltlikult öeldes – laeval on meeskond, tüürimees ja kapten, kes teavad oma ülesandeid, kuid ilma navigeerimisvahenditeta (antud juhul kultuuriliste alusväärtusteta, mis aitavad orienteeruda) ei pruugi sihtkohta jõuda.

“See nn kaasav demokraatia, arvamusfestivalide ja muu sellise näol, kus võim laseb armulikult erinevatel osapooltel kõnelda, kuid otsustab ikkagi ise, on võlts.”

12

Foto: Postimees/Scanpix

Aga siin me jõuamegi sinu ettepanekute juurde taastada rahvaalgatusõigus ja lihtsustada rahvahääletuse läbiviimist. Palun põhjenda, miks me seda praegu vajame ja kas sa ei näe ohtu, et demokraatia jalule seadmise asemel võivad neist kujuneda manipulatiivsed instrumendid avalikku arvamust kujundada suutvate võimsate poliitiliste jõudude käes (Euroopa Liitu astumisele saadi ju kerge vaevaga rahva “jah”)?

Jaak Valge: Tervet ühiskonda on ikka raskem mõjutada või ära osta kui üksikuid poliitikuid. Referendumite puhul tuleb tagada nii poolt kui vastuargumentide võrdne kättesaadavus, selleks on Šveitsi kogemus väga hea. Juba see, kui on olemas võimalus rahvaalgatusega siduvaid referendumeid korraldada, hoiab ära poliitikute võõrandumise, sest siis ei saa nad läbi viia poliitikat, mis on suunatud provotseerivalt enamuse tahte vastu, kuna nad teavad, et vastasel korral pandaks toime referendum, mis seda poliitikat nii ehk nii korrigeeriks.

“See, kui on olemas võimalus rahvaalgatusega siduvaid referendumeid korraldada, hoiab ära poliitikute võõrandumise.”

Teiseks ei tähenda referendumil osalemine kodanikule mitte ainult “ei” või “jah” vastust, vaid seda, et ta mõtleb endale selle küsimuse selgeks, seega tunnetab end selle ühiskonna osana, mis liimib ühiskonda kokku. Ning lõpuks kõige tähtsam – referendumid selgitavad ühiskonna tahte ja muudavad ühiskonna otsused ühiskonnale vastuvõetavaks – me ei pea enam arvama, et kuskil keegi meie tahte vastaselt suunab meid sinna, kuhu me ei taha liikuda – kõik on meie endi kätes. Demokraatlik on ka vähemuse leppimine enamuse otsusega.

Veiko Vihuri: No viimasel ajal olen lugenud koguni arvamust, et demokraatia iseenesest ei tähendavat veel vaba ühiskonda ja õigusriiki, sest demokraatias otsustab enamus, vabas ühiskonnas on aga vähemuste õigused tagatud ilma enamuse otsusetagi… Kas sa usud, et Eestis on võimalik murda erakondade ja n-ö poliitilise eliidi vastuseis ja juurutada otsedemokraatia elemente, näiteks anda rahvale õigus algatada rahvahääletusi? Kas see on lähitulevikus realistlik?

Jaak Valge: Kindlasti on realistlik, kui lähituleviku all pidada silmas mõnd aastat. Sõltub eelkõige sellest, kas ühiskond seda tõesti soovib. Poliitiline eliit ei saa – ja mulle meeldiks arvata, et ka ei taha – ühiskonna enamuse tahet ignoreerida.

Veiko Vihuri: Tänan sind sisuka mõttevahetuse eest.

13

Foto: SAPTK

Moraalne julgus kui tomiva demokraatia eeltingimus Portaali Objektiiv peatoimetaja Veiko Vihuri rõhutas konverentsil “Kas Eesti on demokraatiaks valmis?”, et toimiva demokraatia üheks oluliseks eelduseks on vabade kodanike julgus jääda iseendaks ja mitte lasta end hirmutada poliitikute retoorikast.

Mitmete asjatundlike inimeste tähelepanekute kohaselt oleme täna olukorras, kus nii Euroopas üldiselt kui ka meil Eestis võib täheldada demokraatia taandarengut ehk dedemokratiseerumist.

Demokraatia moonutamise katsed Näiteks ajaloolane Jaak Valge on ühes hiljutises intervjuus öelnud: „Paraku on aga viimastel aastakümnetel hakatud demokraatia mõistet ähmastama.

Tihti ei käsitleta demokraatiat enam rahva tahtena, vaid millegi muuna – lihtsalt võimulolevale ladvikule sobiva ideoloogiana, mida võib sobivas suunas painutada, ning üha enam üritatakse ta põhituumast – rahva tahtest – lahti rakendada. Pole raske arvata, et põhjuseks on see, et Euroopa ühis-

14

kondade enamuse tahe ei vasta viimasel paarikümnel aastal suurt poliitikat kujundavate äri- ja võimuringkondade tahtele.“ Öeldu kehtib suuresti ka Euroopa Liidu kohta, mis Eero Loone sõnutsi (Vikerkaar, 10–11/2015) ei ole kunagi olnud demokraatlik moodustis.

Erinevad EL-i organid teevad poliitilisi valitsemisotsuseid, ilma et valijad oleks neid volitanud. Ja mis veelgi hullem – Loone hinnangul „Euroopas puudub arutelu demokraatia soovitavusest Euroopa Liidus. [---] Praegune Euroopa Komisjon muidugi mingit valijate võimu suurendamist Euroopa Liidus ei soovi, kuigi komisjoni tuumikriigid ilmselt tahaksid kontrollimata kvaasiföderalismi ja püüavad seda salamahti ka sisse tuua.“ Eesti on traumaatilise ajalookogemusega

väikeriik Ida ja Lääne mõjusfääride piirialal, mistõttu saadab meid alati küsimus geopoliitilistest valikutest või geopoliitilisest paratamatusest. Isegi päevapoliitikas ei lasta meil seda unustada, ka kõige vähem oluline küsimus võib muutuda eksistentsiaalseks.

Näiteks kooseluseaduse vastuvõtmine või pagulaste sissetoomine on võimul­ olijate poolt tehtud lausa eksistentsiaalseteks küsimusteks. Küsitlused näitavad, et rahva enamus ei poolda kooseluseadust ja suhtub skeptiliselt immigratsiooni, kuid teatud võimupoliitikud esitavad meile neid eksistentsiaalsete valikute küsimustena (võitlus avatud ja suletud ühiskonna, Ida ja Lääne mõjusfääri kuulumise vahel jne). Antakse mõista, et kui Eesti rahvas ei nõustu selle, teise või kolmanda asjaga, mida meie liitlased või

„euroopalikud väärtused“ meilt nagu nõuaksid, jääme me üksi ning oleme määratud langema pimeduse rüppe.

Tsiteerin peaminister Taavi Rõivast, kes vabariigi aastapäeva eel peetud kõnes teatas: „Kremli kaasabil – kas teadlikult või teadmatult – on juba kahe riigikogus esindatud erakonna eesmärk killustunud Euroopa ja Euroopa piiril üksi seisev Eesti. Isegi kui see eesmärk looritatakse keele, kultuuri, traditsioonide ja iseotsustamise õiguse eest seismisega.“ Vaba inimene ja moraalne julgus Religiooni- ja suhtlemispsühholoog professor Tõnu Lehtsaar kirjutas 6. veebruaril Rahvusringhäälingu uudis­ teportaalis: „Laulva revolutsiooni ajal olime veendunud, et saame ise hakkama. Vabadus tähendas võõrast ikkest priiks saamist, ise olemist, ise otsustamist. Täna on aga avalik õpetus see, et me väidetavalt ei tule ise toime – majanduslikult, poliitiliselt ega moraalselt. Iseseisev ja sõltumatu Eesti pidavat olema nonsenss.“ Edasi esitab Lehtsaar väga tõsise küsimuse: „Äkki on kusagil meie rahvuslikus hinges alluja geen, orjameele vari, mis ei lasegi iseseisvuda. Tunneme ennast siis hästi, kui saame alistuda ja sõltuda. Alati on neid, kelle lojaalsus võtab pugemise vorme. Surve seadusandlusele, moraalile ja enesehinnangule on tohutu. Alati on lihtsam kaasa minna kui iseendaks jääda.“ Seda silmas pidades on oluline teadvustada, et rahvale suurema sõnaõiguse andmine poliitiliste otsuste langetamisel suurendab küpsust ja vormib meid vabadeks inimesteks. Võib-olla üks esimesi asju, mida me Eesti demokraatia olukorda parandada püüdes peaksime teadvustama, on see, et ilma moraalse julguseta oma väärtustele ja tõekspidamistele kindlaks jääda ei ole võimalik käituda vabale inimesele, vabale kodanikule kohaselt.

Mul on raske ette kujutada tõelist ja toimivat demokraatiat ilma moraalse julguseta langetada otsuseid, lähtudes oma südametunnistusest, kõlbelistest tõekspidamistest ja kultuurilistest väärtustest.

Siinkohal on asjakohane osundada lõiku Jaan Hatto raamatust „Kuhu kadus

Eesti demokraatia?“, milles on tabavalt kirjeldatud olukorda, kuhu oleme ühiskonnana aastate jooksul jõudnud: „Tulevikukava Eesti jaoks ongi „saada Euroopa Liidu ja NATO liikmeks“ või teiselt poolt „saavutada head suhted Venemaaga“. Rohkem kavu ei ole, see ongi kõik.

Rahvuse jaoks oluliste ehk teisisõnu riikliku tähtsusega küsimuste avalikku arutelu välditakse, neid küsimusi püütakse esitada rahvale lahendatud ja otsustatud kujul [---] Loomulikult ei mahu näitelavale eetika, isamaalisus, eestlus, kristlus, vaimsus ega aatelisus.

Need tuleb lüüa kõrge kaarega porri ja neil jaluli peal trampida.“ Putiniga hirmutamine töötab vaba ühiskonna vastu Kui vaba arutelu ja demokraatlikku kriitikat võimulolijate aadressil tahetakse lämmatada argumendiga, et arvamuste paljusus ja kriitiline meel on kasulik Putinile või ei tea kellele veel, siis pole me enam vaba ühiskond. Putini- või Kremli-kaardi kasutamine Eesti suveräänsust ja vaba, demokraatlikku ühiskonda toetavate inimeste ja ühenduste vastu annab tunnistust „eliidi“ üha süvenevast ideoloogilisest nägemispuudest. Kuidas muidu seletada, miks on väikese hulga samasooliste paaride arvatavate probleemide lahendamiseks vaja lõhestada terve ühiskond ja õõnestada Eesti riigivõimu usaldusväärsust. Ja kas tõesti kaaluvad noorte ja täies elujõus pagulaste „õigused“ üles meie oma inimeste heaolu – arvestades, et enam kui viiendik Eesti elanikest elab absoluutses või suhtelises vaesuses? Kuhu on jäänud dialoog, kaasamine, aus ja avameelne probleemide arutamine, ühiskonna võimalikult suure osa huvide ja üldise hüvega arvestamine, läbipaistev õigusloome?

Me ei saa nõustuda sellega, et paljudes olulistes asjades ei soovi poliitikud sisulist arutelu, vaid pakuvad rahvale juba kellegi teise poolt otsustatud variante. Retoorika stiilis „kui me pole solidaarsed, siis jääme üksi, meie toetusi vähendatakse ja meie taevas ei lenda enam NATO lennukid“ – taoline retoorika, millega õigustatakse ebamõistlikke ja rahva valdava enamuse tahtega vastuollu minevaid poliitilisi

otsuseid, ei ole demokraatias kohane ega aktsepteeritav.

Ma ei kahtle, et leidub poliitikuid, kes tahaksid teha rahva eest parimaid otsuseid, võttes arvesse informatsiooni, mis neil on. Aga niisamuti üritasid Eesti jaoks parimaid otsuseid teha toonased riigijuhid Päts ja Laidoner 1939.–1940. aastal.

Otsedemokraatia annab võimaluse erinevatele maailmavaadetele Tõsi, rahvale rahvahääletuse algatamise õiguse andmine võib murelikuks teha erineva maailmavaatega inimesi.

Liberaalset ühiskonda pooldavad inimesed võivad karta, et nii võib kergesti peale jääda konservatiivsus, mis hakkab takistama edasiliikumist progressi teel. Sestap väidetakse, et teatud asju (näiteks vähemuste õigused ja muu sellega seonduv) ei tohi panna rahvahääletusele või et enamusdemokraatia on koguni vaba ühiskonnaga vastuolus. (Ka selline väide on esitatud.)

Kuid samamoodi võivad ka konservatiivse hoiakuga inimesed või näiteks kristlased (kes on Eesti ühiskonnas vähemuses) muretsema hakata, et mõned nende jaoks olulised küsimused ei pruugi rahvahääletusel toetust leida.

Kui 1923. aastal toetas 72 protsenti hääletanutest koolile kohustuslikku usuõpetust, siis tõenäoliselt täna usuõpetus sellist toetust ei leiaks – mis ei tähenda, et kristlased ei võiks seda küsimust püüda rahvale selgitada. Tegelikult võivad ju kõik huvigrupid püüda oma ideid rahvale selgitada.

Lõpetuseks märgin, et vox populi ei ole vox dei – rahva hääl ei ole Jumala hääl. Need on erinevad asjad ja tuleb lahus hoida. Vox populi ehk rahva hääl on just see, mis ta on – rahva hääl. Ka rahvas võib eksida või saada eksitatud, ka rahvas võib langetada valesid otsuseid. Aga demokraatliku riigikorralduse ja vaba ühiskonna juurde kuulub, et rahvas võib ühiskonnaelu olulistes küsimustes kaasa rääkida. Ainult nii saab meie ühiskond leida isekeskis võimalikult suure üksmeele ja areneda oma vabadust vastutustundlikult kasutavaks rahvaks.

VEIKO VIHURI

15

Kokkuvõte meie sihtasutuse tegevusest 2015. aastal

Foto: SAPTK

PILT

2015. aasta oli meie sihtasutusele pingeline ja sündmusterohke, ent kindlasti ka edukas aasta, täis pingelist võitlust meie ühiste veendumuste nimel ning rõõmu ja heameelt saavutatud tulemustest.

Kampaania Riigikogu valimiste tulemuste mõjutamiseks Aasta alguses pingutasime, et viia läbi laialdane teavituskampaania, tuletades inimestele meelde, kes Riigikokku kandideerijate seast surusid rahva tahte vastaselt läbi kooseluseaduse ja millised kandidaadid austavad perekonda ja meie kultuurilist järjepidevust.

Ainuüksi tõsiasi, et kõige agressiivsemalt meie ühiskonna alusväärtusi ründavad Reformierakond ja sotsid kaotasid valimistel oma enamuse parlamendis, omades seal nüüd endise 57 koha asemel vaid 45 kohta, on suur ja oluline saavutus. 40-st saadikust, kes aitasid eelmise aasta sügisel kooseluseadust vastu rahva enamuse tahtmist läbi suruda, osutus tagasivalituks vaid 14 (koos asendusliikmetega 17). Samas pääsesid Riigikokku EKRE ja Vabaerakond, mis mõlemad olid kooseluseaduse suhtes kriitiliselt meelestatud.

Jõudude uus vahekord parlamendis ei võimalda Reformierakonnal ja

16

sotsidel enam üksnes oma häältega valitsust moodustada ja oma teerullipoliitikat jätkata. Tänu sellele on õnnestunud siiani takistada kooseluseaduse läbisurumise lõpuleviimist ja seeläbi perekonna ja abielu tähenduse õiguslikku väärastamist. Muidugi ei ole see nihe üksnes meie sihtasutuse teene, ent kahtlemata on meie tegevus sellele oluliselt kaasa aidanud.

Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni rünnakud Seda mõju märkasid loomulikult ka poliitikud ning püüdsid võimuparteide käepikendusena toimiva Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) kaudu meile kätte maksta, väites alusetult, nagu kujutanuks meie teavituskampaania endast keelatud annetust parteidele ja kandidaatidele.

Siiski ei kandnud järjekordne püüdlus meie sihtasutuse häält maha suruda ja meile tõsiseid ebameeldivusi valmistada vilja. Politsei lükkas ERJK kaebuse kahel korral tagasi, osutades, et meie ettevõtmiste näol oli tegemist mitte ühe või teise kandidaadi valimiskampaaniaga, vaid erinevate kandidaatide seisukohtadest teavitamise kampaaniaga üksikküsimuses, kusjuures välja olid toodud selle küsimuse suhtes eri-

nevaid pooli esindavad kandidaadid.

Just informeeritud ja vastutustundlikud valikud on need, millele saab ehituda tõeline demokraatia, ent samas on arusaadav, miks inimeste informeeritus valmistab valitsusparteidele tuska, raskendades rahvaga manipuleerimist.

Igal juhul ei ole meie püüdlus mõjutada valimiste tulemusi ühekordne ja me ei kavatse tagasi tõmbuda. Vastupidi, järgmisi valimisi püüame mõjutada veel palju ulatuslikumalt, et parlamendis oleks esindatud võimalikult vähe erakondi ja poliitikuid, kes ei hooli meie kultuuri alusväärtustest ja rahva enamuse tahtest.

Ringreis kultuurisõja teemal Suvel sõitsime taas kord läbi pea kogu Eesti, kohtudes ringreisi käigus inimestega 14-s maakonnakeskuses ning pidades maha hulga arutelusid selle üle, kuidas kaitsta Eesti ühiskonnas meile ühiselt olulisi väärtusi.

Seekordse ringreisi teemaks oli kultuurisõda. Oma ettekannete, presentatsioonide ja ka teiste inimestega salvestatud videointervjuude abil tutvustasime maailmas laiemalt toimuvaid protsesse, üha tugevnevaid rünnakuid elutervete moraalsete põhimõtete vastu ning võitlust nende

kaitsmise ja uuesti esiletõstmise eest.

Seekordse ringreisi suuremad kohtumised toimusid Tallinnas ja Tartus, kus organiseerisime konverentsi, kutsudes külalistena esinema mitmeid meie kultuuriliste ja poliitiliste suundumuste pärast südant valutavaid mõtlejaid, nagu Jaak Valge, Henn Käärik, Malle Pärn, Peeter Helme jt.

Suhtlemine meedia ja meie sihtasutuse toetajatega Lisaks suurematele ettevõtmistele oleme andnud loendamatu hulga intervjuusid, osalenud tele- ja raadiosaadetes, kirjutanud artikleid ning salvestanud ise raadiosaateid ja videokommentaare. Kümnete tuhandete inimestega suheldes oleme nii tavakui ka elektroonilise posti teel saatnud sadu tuhandeid kirju. Samuti oleme paljudel kordadel kohtunud poliitikutega, et arutada, kuidas saaks poliitilisel tasandil kõige paremini seista meie ühiskonna alusväärtuste eest.

Püsitoetajate programmi käivitamine Septembris käivitasime püsiannetajate programmi, et panna sihtasutuse tööle stabiilsem rahaline alus. Programmiga liitumise ettepanek sai hea vastuvõtu osaliseks ning tänaseks on sellega ühinenud juba üle 500 inimese. Suur tänu kõigile programmiga liitunuile ning samuti kõigile annetajatele!

Mida suuremaks kasvab meie püsitoetajate ring, seda enam saame Eesti ühiskonna suundumsute mõjutamiseks ette võtta. Seepärast loodame, et meie püsitoetajate programmiga liitub veel palju inimesi ning et lähiaastatel jõuame esmalt 750 ja seejärel ka 1000 püsitoetaja olemasoluni.

Uudiste- ja arvamusportaali OBJEKTIIV.ee käivitamine Oktoobrikuus avasime oma uudiste- ja arvamusportaali OBJEKTIIV.ee, mille ettevalmistamise nimel töötasime ligi aasta. Portaali avamine on üks olulisemaid asju, millega oleme seni hakkama saanud ning väga paljud inimesed on meile selle kohta ka hulgaliselt positiivset tagasisidet andnud.

Kuigi me ei ole siiani teinud suuri pingutusi portaali lugejanumbrite kasvatamiseks, vaid oleme pigem suunanud oma energia portaali jätkuvaks täiustamiseks ja selle töökorralduse ülesehitamiseks, on Objektiivi külastatud tänaseks rohkem kui 550 000 korral ligi 220 000 kasutaja poolt, mis tähendab, et keskmiselt on olnud iga päev portaalil rohkem kui kolm ja pool tuhat külastust. Seega võib öelda, et kuigi oleme oma meediasüsteemi ülesehitamisega tegemas alles esimesi samme, on meie sõnum jõudnud juba väga paljude inimesteni.

Portaal aitab meil igapäevaselt seista ühiskondlikus arutelus õigete väärtuste ja põhimõtete eest ning suunata seeläbi avaliku arvamuse kujunemist, toimides nõnda meie igapäevases töös hindamatult olulise tööriistana. Igal juhul on avaliku arvamuse väljal täiesti uus element, mis raputab meedia ideoloogilist ühetaolisust ning on selle süvendamisele tõsiseks takistuseks.

Ka meie toetajad on pidanud just portaali OBJEKTIIV.ee käivitamist üheks kõige olulisemaks sammuks meie töös, mille kinnituseks olid tuhandete inimeste annetused.

Sümboolne meeleavaldus Riigikogu ees ja Vabaduse platsil Novembrikuus, kui kooseluseaduse läbisurumise lõpuleviimiseks tehti riigikogus suuri pingutusi, korraldasime parlamendihoone ees ja Vabaduse platsil sümboolse meeleavalduse, et meenutada valitsejatele elementaarset tõde perekonna tähenduse ning laste fundamentaalsete moraalste õiguste kohta.

Rullisime lahti 600 ruutmeetri suuruse perekonna sümboolikaga lipu (vt pilti kõrvallehel), mis on lehvinud ka Pariisi miljonimeeleavaldustel ning mujalgi, aidates perekonna kaitsjatel rahva tahtest märku anda. Videokokkuvõte meie sümboolsest meeleavaldusest, mida on võimalik vaadata mh portaalist Objektiiv.ee, on tõlgitud 11-sse keelde ning see on levinud ka välismeedias.

Kalender voorustest kui inimeseks olemise kõlbelistest põhialustest Need on vaid mõned nähtavamad fragmendid meie tööst, milles püüame üha

enam panna rõhku sellele, et tõsta esile kõike seda, mis on ilus, tõene ja hea.

Just selle pärast koostasime käesolevaks aastaks ilusa kalendri voorustest kui inimeseks olemise põhialustest ning saatsime sellest tuhandeid eksemplare koolidesse üle Eesti. Ilma voorusteta – iseloomuks kujunenud püsivate mõistuse, südame ja tahte heade harjumusteta – ei saa olla ka inimväärseks eluks kõlblikku ühiskonda. Kalender oli vaid pisike seeme selleks, et voorusi taas au sisse tõsta. Seda seemet peame oma edasise tegevusega aga kastma ja hoidma, et see võiks oma juured sügavale ajada ja sirguda tugevaks puuks.

Mida öelda kokkuvõtteks ja vaadates aastasse 2016?

Kokkuvõttes oli 2015. aasta meie sihtasutusele kahtlemata edukas.

Reformierakonna ja sotside teerull on saanud tõsise tagasilöögi, kooseluseaduse läbisurumise lõpuleviimise püüdlused on osutunud ülimalt raskeks ega ole siiani eesmärgini jõudnud ning rahva tahtest mittehoolivate parteide ja poliitikute tegelik pale on suurele osale ühiskonnast tunduvalt selgemaks saanud.

Samuti oleme suutnud käivitada oma enda uudiste- ja arvamusportaali ning astunud seeläbi vastu vasakliberaalse dominandiga meediamanipulatsioonidele, millega püütakse avalikku arvamust painutada ja ideoloogiliselt moonutada. Seejuures ei ole osutunud edukaks püüdlused meie sihtasutuse häält maha suruda ning meid vaikima hirmutada.

Ka 2015. aastal on väga paljud meie truud toetajad näidanud oma annetustega, et nad peavad SAPTK-i usaldusväärseks ja meie tööd vajalikuks – selle eest kuulub neile tuhandetele inimestele meie siiras ja südamlik tänu. Teiselt poolt on paljude annetajate ja toetajate usaldus pannud meile aga suure vastutuse jätkata alustatud tööd nii hästi kui me oskame, ning kasvada oma pühendumises ja suutlikkuses.

Kuivõrd meie tööpõld muudkui suureneb ning ootused meie suhtes aina kasvavad, siis peame püüdma 2016. aastal ka oma organisatsiooni struktuuri laiendada, et meie ees seisvate ülesannetega paremini hakkama saada.

17

Meie sihtasutus on tõeline kodanikeliikumine Niisiis on rõõmustav, et meil on õnnestunud ehitada üles tõeline kodanikeliikumine, mis erinevalt paljudest teistest end kodanikeühendusteks nimetavatest organisatsioonidest rajaneb reaalselt tuhandete kodanike isiklikule panusele ühise eesmärgi nimel.

Seejuures peame äärmiselt oluliseks, et SAPTK ei ole endiselt saanud mitte ainsatki senti toetust ei riigilt, Euroopa Liidult ega üheltki teiselt avalikku võimu esindavalt struktuurilt, vaid tegutseb üksnes eraisikute annetuste toel.

2015. aastal toetus meie sihtasutuse rahastamine üksnes kohalikele annetajatele ning ülekaalukas enamus meie sihtasutuse tuludest moodustub tuhandete väikeannetajate panusest.

Kui 2013. aastal toetas meie tegevuse ülesehitamist meie sõprade juhtimisel Poolas tegutsev Piotr Skarga Instituut, siis 2014. ja 2015. aastal ei ole me enam välismaiseid annetusi saanud ja sõltume üksnes eesti eraisikutest annetajate toetusest.

Selline olukord tagab meile reaalse vabaduse ja sõltumatuse seista selle eest, mida peame õigeks ja heaks, ega aseta meid olukorda, kus oleksime sunnitud langetama oma otsuseid lähtudes avaliku võimu esindajate suunistest, nagu mitmed teised nn kodanikeühendused seda teevad.

Igal juhul võimaldab SAPTK-i toetajate pühendunud panustamine meie ettevõtmistesse kasutada meie käsutusse antud rahalisi vahendeid selleks, et 2016. aastal tegevust laiendada ja teha

KUIDAS LIITUDA SAPTK PÜSITOETAJATE PROGRAMMIGA? 1

AVA @PANK

meie põhikirjaliste eesmärkide poole püüdlemiseks ära senisest veel oluliselt rohkem.

Ennekõike pühendume 2016. aastal rahvaalgatuse õiguse taastamise püüdlustele ning meie oma meediasüsteemi ehitamisele. Samuti püüame panna varasemast rohkem rõhku loengute, seminaride ja konverentside korraldamisele ning hariduslike materjalide loomisele.

2016. aasta algus on olnud juba väga huvitav, pidades silmas meie samme otsedemokraatia võimaluste taastamise suunas. Neist sammudest ning seonduvatest plaanidest räägibki suurem osa käesolevast uudiskirjast.

Kui Te seda veel teinud ei ole, siis liituge võimalusel kindlasti meie sihtasutuse püsitoetajate programmiga, mis tagab meie tegevusele kindla aluse. Püsiannetuse saate vormistada kas ise internetipangas või pangakontoris. Täpsemad juhised püsiannetuse tegemiseks leiate aadressilt saptk.ee/pysiannetus.

Pank

Teekond

SEB

Arveldamine > Minu püsikorraldused > Teen uue püsikorralduse

Ava oma Internetipank

LHV

Igapäevapangandus > Püsikorraldused > Lisa püsikorraldus

Logi panka sisse

Nordea

Maksed > Püsimakse > Püsimakse lisamine

Ava püsikorralduse tegemise lehekülg

Danske

Maksed > Püsikorraldused > Uus püsikorraldus

Swedbank

Igapäevapangandus > Püsikorraldus > Uus püsikorraldus

2

ANDMED

Palun täitke kõik nõutud väljad.

Väli

Andmed

Saaja

SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks

Konto

SEB

EE341010220219264229

LHV

EE167700771001268442

Palun valige vastavalt oma soovile igakuise annetuse suurus.

Esimese makse kuupäev on päev, mil hakkab igakuiselt makse toimuma. Soovitame valida aja, millal teil on oodata regulaarset sissetulekut.

18

3

KINNITA

Nordea

EE371700017003260160

Danske

EE673300333709910003

Summa

Vastavalt võimalustele 5 €, 10 €, 15 €, 25 € või rohkem

Viitenumber

Teie isiklik püsirkorralduse viitenumber, mille saate meile helistades või kirjutades

Selgitus

Püsiannetus

Sagedus

Kord kuus

Esimene makse

Vali kuupäev, mil hakkab igakuine püsiannetus toimuma

Viimane makse

Soovitame jätta võimalusel lahtiseks

Palun kinnitage oma püsikorraldus.

PETTUS MANIPULATSIOON VÕIMUMÄNG POLIIT-TEHNOLOOGIA SKEEM VALITSUSE KUKUTAMINE RAHVA LOLLITAMINE VALITSUSE KUKUTAMINE VÕIMUMÄNG PETTUS RAHVA LOLLITAMINE MANIPULATSIOON SKEEM POLIIT-TEHNOLOOGIA MANIPULATSIOON RAHVA LOLLITAMINE PETTUS VALITSUSE KUKUTAMINE SKEEM POLIIT-TEHNOLOOGIA VÕIMUMÄNG PETTUS MANIPULATSIOON VÕIMUMÄNG POLIIT-TEHNOLOOGIA SKEEM on VALITSUSE KUKUTAMINE RAHVA LOLLITAMINE Võimu suhtlus avalikkusega muutunud monoloogiks!

VALITSUSE KUKUTAMINE VÕIMUMÄNG PETTUS RAHVA LOLLITAMINE MANIPULATSIOON SKEEM POLIIT-TEHNOLOOGIA MANIPULATSIOON RAHVA LOLLITAMINE PETTUS VALITSUSE KUKUTAMINE SKEEM POLIIT-TEHNOLOOGIA VÕIMUMÄNG Luua tuleb rahvaalgatuse instrument!

PETTUS MANIPULATSIOON VÕIMUMÄNG POLIIT-TEHNOLOOGIA SKEEM VALITSUSE KUKUTAMINE RAHVA LOLLITAMINE VALITSUSE KUKUTAMINE VÕIMUMÄNG PETTUS RAHVA LOLLITAMINE MANIPULATSIOON SKEEM POLIIT-TEHNOLOOGIA Võimulolijad peavad vasMANIPULATSIOON RAHVA LOLLITAMINE PETTUS VALITSUSE KUKUTAMINE SKEEM POLIIT-TEHNOLOOGIA VÕIMUMÄNG tutama oma tegude eest.

PETTUS MANIPULATSIOON VÕIMUMÄNG POLIIT-TEHNOLOOGIA SKEEM VALITSUSE KUKUTAMINE RAHVA LOLLITAMINE VALITSUSE KUKUTAMINE VÕIMUMÄNG PETTUS RAHVA LOLLITAMINE MANIPULATSIOON SKEEM POLIIT-TEHNOLOOGIA MANIPULATSIOON RAHVA LOLLITAMINE PETTUS VALITSUSE KUKUTAMINE SKEEM POLIIT-TEHNOLOOGIA VÕIMUMÄNG PETTUS MANIPULATSIOON VÕIMUMÄNG POLIIT-TEHNOLOOGIA SKEEM VALITSUSE KUKUTAMINE RAHVA LOLLITAMINE VALITSUSE KUKUTAMINE VÕIMUMÄNG PETTUS RAHVA LOLLITAMINE MANIPULATSIOON SKEEM POLIIT-TEHNOLOOGIA MANIPULATSIOON RAHVA LOLLITAMINE PETTUS VALITSUSE KUKUTAMINE SKEEM POLIIT-TEHNOLOOGIA VÕIMUMÄNG PETTUS MANIPULATSIOON VÕIMUMÄNG POLIIT-TEHNOLOOGIA SKEEM VALITSUSE KUKUTAMINE RAHVA LOLLITAMINE VALITSUSE KUKUTAMINE VÕIMUMÄNG PETTUS RAHVA LOLLITAMINE MANIPULATSIOON SKEEM POLIIT-TEHNOLOOGIA MANIPULATSIOON RAHVA LOLLITAMINE PETTUS VALITSUSE KUKUTAMINE SKEEM POLIIT-TEHNOLOOGIA VÕIMUMÄNG PETTUS MANIPULATSIOON VÕIMUMÄNG POLIIT-TEHNOLOOGIA SKEEM VALITSUSEAina KUKUTAMINE rohkem EestiRAHVA inimesiLOLLITAMINE ei suuda VALITSUSE KUKUTAMINE VÕIMUMÄNG PETTUS RAHVA LOLLITAMINE MANIPULATSIOON POLIIT-TEHNOLOOGIA võimusSKEEM ära tunda ei oma poliitilist tahet ega eetilist palet.

MANIPULATSIOON RAHVA LOLLITAMINE PETTUS VALITSUSE KUKUTAMINE SKEEM POLIIT-TEHNOLOOGIA VÕIMUMÄNG PETTUS MANIPULATSIOON VÕIMUMÄNG POLIIT-TEHNOLOOGIA SKEEM VALITSUSE KUKUTAMINE RAHVA LOLLITAMINE Demokraatiast on jäänud VALITSUSE KUKUTAMINE VÕIMUMÄNG PETTUS RAHVA LOLLITAMINE MANIPULATSIOON SKEEM POLIIT-TEHNOLOOGIA alles vaid tühi kest!

MANIPULATSIOON RAHVA LOLLITAMINE PETTUS VALITSUSE KUKUTAMINE SKEEM POLIIT-TEHNOLOOGIA VÕIMUMÄNG PETTUS MANIPULATSIOON VÕIMUMÄNG SKEEM VALITSUSE KUKUTAMINE RAHVA LOLLITAMINE Võimulolijad Eestis ei tunnePOLIIT-TEHNOLOOGIA enam vajadust avalikkusest välja teha.

VALITSUSE KUKUTAMINE VÕIMUMÄNG PETTUS RAHVA LOLLITAMINE MANIPULATSIOON SKEEM POLIIT-TEHNOLOOGIA MANIPULATSIOON RAHVA LOLLITAMINE PETTUS VALITSUSE KUKUTAMINE SKEEM POLIIT-TEHNOLOOGIA VÕIMUMÄNG

Eesmärk pühendab abinõu!

VÕIM ON VÕÕRANDUNUD!

HARTA 12 “MORAALSED VÄRDJAD!”

Eesti demokraatia laguneb meie silmade all!

Kas pöördumine “Harta 12” oli kantud demokraatlikest ideaalidest või oli tegu hästi kalkuleeritud poliittehnoloogilise manipulatsioo­ni­ ga sotside valitsusse upitamiseks ja vasakliberaalse ideoloogilise programmi edendamiseks?

2012. aasta novembris avaldasid 17 ühiskonnategelast suure meediakära saatel oma manifesti “Harta 12”, kritiseerides teravalt Eesti demokraatia olukorda ja võimulolijate võõrandumist. Ülaloleval pildil välja toodud kõlavate loosungitega murdsid “Harta 12” allkirjastajad endale teed kõigi suuremate meediumite ja kogu ühiskonna keskseks kõneaineks.

Veidi enam kui kolm aastat hiljem ei ole aga “Harta 12” allkirjastajate suust võimu suhtes mingit võrreldavat kriitikat, olgugi et harta keskmes olnud nõudmised on suuremas osas realiseerimata. Tõtt-öelda vaibus harta algatajate kriitika juba ammu, hiljemalt 2014. aasta kevadel ühes sotside valitsusse saamisega ning suur osa hartistidest on uue valitsuse esitatud poliitilisele kultuuritusele mitte üksi läbi sõrmede vaadanud, vaid ka sellele innukalt kaasa elanud ja aidanud seda ellu viia.

Asjaolu, et “Harta 12” algatajate hulka kuulus terve rida sotside ja nende edendatud vasakliberaalse ilmavaa-

te toetajaid – th Jevgeni Ossinovski, Marju Lauristin, Ahto Lobjakas, Tarmo Jüristo, Indrek Tarand, Rein Raud ja Siim Tuisk –, on tõstatanud paljudes küsimuse, kas polnudki kogu projekti tuumaks õilsate loosungite kattevarjus poliittehnoloogiliste vahenditega sotsidele valitsuskoht välja kaubelda.

Paljud konservatiivsete vaadetega inimesed kirjutasid hartale alla täies teadmises, et seda vedasid vasakpoolsete vaadetega poliitikud ja aktivistid. Ka mitmed Objektiivi toimetuse liikmed andsid “Harta 12”-le toetuse, mistõttu oli hiljem piinlik ja valus näha, kuidas sotsid selle kesksed nõudmised koha eest valitsuses maha müüsid, lüües käed professor Rein Raua poolt “moraalseteks värdjateks” tituleeritud seltskonnaga.

Tagantjärgi on mõtlemapanev lugeda professor Mihhail Lotmani põhjendust selle kohta, miks ta lükkas tagasi kutse olla üheks “Harta 12” – mis hiljem president Ilvese kaasabil jääkeldris ära külmutati – algatajaks: “Nii mõnigi autor on propagandavaldkonnas hästi haritud ja on end selles valdkonnas ka osava praktikuna näidanud. Tegemist on massidega manipuleerijate tavalise trikiga. Algul köetakse üleskutsete ja loosungitega emotsioonid üles, siis pakutakse selle varjus oma agenda.”

Kas “Harta 12” oli tõesti Eesti poliitika

ajaloo kõige meisterlikumalt välja mängitud manipulatsioon, mille taha haagiti vasakpoolse taustaga võimuringkondade ja võlts-kodanikuühiskonna juhtimisel rohkem kui 18 000 allkirjastaja ja suure osa Eesti avalikkuse jõud, et ühiskondlikest pingetest õhku välja lasta ja varjatud eesmärkide poole püüelda?

Ilmselt aitab küsimusele vastust aimata see, kas harta algatajad on valmis seisma selle kesksete põhimõtete eest ka nüüd, mil nende ideoloogilisi vaateid ja ambitsioone esindavad sotsid on valitsuses.

Igal juhul on neil selleks hea võimalus, tulles kaasa SAPTK ja teiste taotlusega seista rahvaalgatuse taastamise eest ning püüdes seeläbi realiseerida harta ühe peamise nõudmise – tagada kodanikele laialdasemad võimalused poliitikas osalemiseks kui vaid riigikogu valimistel osalemine kord nelja aasta tagant.

Kahtlemata nõuab ühiste eesmärkide eest seismine nendega, kel on muudes küsimustes oluliselt teistsugused tõekspidamised, tõelist sallivust ja avatud meelt ehk just seda, mida näitasid üles paljud konservatiivid, kes kirjutasid hartale alla. Nüüd on hartalaste kord näidata, kas nad ka tegelikult hoolivad demokraatlikest põhimõtetest või seisavad nad nende eest üksnes siis, kui see on neile ideoloogiliselt kasulik.

VARRO VOOGLAID

19

Millised riigikogu liikmed toetasid ja millised ei toetanud kooseluseaduse tühistamist?

Kooseluseaduse tühistamise eelnõu menetlemise käigus kinnitust saanud rahvasaadikute põhimõttelagedus ja äraostetavus näitab, et Eestis on hädavajalik taastada otsedemokraatlikud võimalused, millega parteid rahva poolt korrale kutsuda.

16. veebruaril 2016 toimus riigikogu suures saalis kooseluseaduse tühistamise seaduse esimene lugemine, kus oli kaalul küsimus sellest, kas liikuda rahva enamuse tahtega selgelt vastuolus oleva kooseluseaduse läbisurumisega edasi või astuda konkreetseid samme selle ühiskonda lõhestava seaduse tühistamiseks.

Päeva kulminatsiooniks kujunes hääletus selle üle, kas arvata kooseluseaduse tühistamise eelnõu parlamendi menetlusest välja või liikuda selle menetlemisega edasi. Paraku kujunes hääletuse tulemus taas kord väga napilt – häältega 41:39 – kooseluseaduse läbisurujate kasuks ning on väga kahju, et asjad läksid nii, nagu nad läksid.

Ilmselt suutsid Reformierakond ja sotsid saavutada IRL-i ja Vabaerakonnaga kokkuleppe, mis võimaldas kooseluseaduse tühistamise püüdlustele vähemalt selleks korraks kriipsu peale tõmmata.

Tähelepanuväärselt oli kooseluseaduse tühistamise püüdluse parlamendi menetlusest väljaarvamise tõkestamiseks võimalus nii IRL-i, Keskerakonna, Vabaerakonna kui ka Reformierakonna saadikutel, kes ei toeta kooseluseaduse läbisurumist. Erinevatel põhjustel jäeti see võimalus aga kasutamata.

Teadmine, et mitmed saadikud, kellele oleme lootnud, alt ära hüppasid ja oma valijaid alt vedasid, loomulikult rõõmu ei tee – just nagu ei tee seda ka teadmine, et paraku pole põhimõttekindlus Eesti poliitikale kuigi omane.

Põhjust pikalt peeglisse vaadata on Peeter Ernitsal ja Mailis Repsil Keskerakonnast, kes väidavad, et ei toeta kooseluseaduse läbisurumist, ent samas puudusid hääletuselt, Igor Gräzinil, Kalle Laanetil, Deniss Boroditšil ja Aivar Sõerdil Reformierakonnast, kel polnud piisavalt mehisust, et mitte alistuda oma partei diktatuurile ja hää-

20

letada vastavalt oma südametunnistusele kooseluseaduse tühistamise poolt, Andres Herkelil, Külliki Kübarsepal ja Artur Talvikul Vabaerakonnast, kes on nimetanud kooseluseaduse läbisurumist seadusandlikuks pettuseks ja uskumatuks juriidiliseks praagiks, ent kes sellest hoolimata ei suutnud või tahtnud mobiliseeruda selle pettuse ja praagi tühistamiseks, Juhan Partsil, Mart Nutil ja Raivo Aegil IRL-ist, kes jätsid pragmaatilistest kaalutlustest lähtuvate sobingute tõttu kooseluseaduse tühistamise poolt hääletamata, olgugi et IRL väidab end mitte kooseluseadust toetavat.

Näeme Eesti poliitilise eliidi nägemust demokraatiast: valitseb olukord, kus kooseluseadust surutakse jõuga läbi hoolimata tõsiasjast, et selleks puudub mitte üksi rahva enamuse, vaid ka parlamendi enamuse toetus.

Maire Aunaste, kes ilmselt oma telemaja kogemuse pinnalt kogu ühiskonna kohta järeldusi tehes nimetas iga viiendat Lõuna-Eesti inimest homoseksuaaliks, võiks aga peeglisse vaadates küsida, kas parlament on tema jaoks õige koht, kui ta ei suuda aru saada isegi sellest, millisele nupule tuleks vajutada, et endale meelepärast positsiooni toetada. Rääkimata sellest, milline moraalne õigus on üldse toetada erakonna üldise seisukohaga vastuolus olevat positsiooni, kui oled Riigikogusse pääsenud mitte valijailt saadud mandaadiga, vaid tänu partei üldnimekirjas kõrge koha väljakauplemisele.

Igal juhul on saanud jälle selgemaks, milliseid poliitikuid saab usaldada,

milliseid mitte. Selge on see, et inimesi, kes tunnevad end kooseluseaduse tühistamise eelnõu hääletusel toimunust eelnimetatute poolt reedetuna, on väga palju. Oluline on toimunut järgmiste valimisteni meeles pidada.

Samuti on oluline mitte pead norgu lasta ning näha toimunus ka positiivset. Fakt, mis eilsest hääletusest vastu vaatab, on see, et kooseluseaduse läbisurujatel ei ole kõigist manipulatsioonidest, valedest ja saadikute äraostmise püüdlustest hoolimata õnnestunud kooseluseaduse tervikkujul vastuvõtmiseks piisavalt toetust kokku koguda.

Ehk teisisõnu näeme Eesti poliitilise eliidi nägemust demokraatiast: valitseb olukord, kus kooseluseadust surutakse jõuga läbi hoolimata tõsiasjast, et selleks puudub mitte üksi rahva enamuse, vaid ka parlamendi enamuse toetus.

Just seesugune reaalsus Eesti poliitilisel maastikul sunnib kõiki vastutustundlikke kodanikke ühinema ja nõudma, et rahvale antaks tagasi õigus algatada rahvahääletusi. Ajal, mil poliitiline eliit ei hooli meie kultuurilistest traditsioonidest, meie ühiskonna alusväärtustest, rahva enamuse tahtest ega ka õigusloome põhimõtetest, on erakordselt oluline, et sedasi toimivaid parteisid saaks hakata rahva poolt korrale kutsuma.

Selle eesmärgi nimel mitte ainult tasub pingutada, vaid tuleb pingutada!

Mis puutub aga kooseluseaduse tühistamisse, siis pingutused selles suunas liikumiseks jätkuvad. Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) on kooseluseaduse tühistamise eelnõu uuesti menetlusse andnud ning peagi jõuab see uuesti parlamendisaadikute töölauale.

Võitlus perekonna eest kestab edasi!

VARRO VOOGLAID

Alljärgnevas tabelis on toodud välja, kuidas käitusid Riigikogu liikmed 16. veebruaril 2016 kooseluseaduse tühistamise seaduse esimesel lugemisel, kui toimus hääletus selle üle, kas arvata eelnõu parlamendi menetlusest välja või mitte. JÄTGEM NEED NIMED HÄSTI MEELDE!

TÜHISTAMISE POOLT

TÜHISTAMISE VASTU

PUUDUS* või HOIDUS HÄÄLETAMISEST

EKRE

Mart Helme, Martin Helme, Jaak Madison, Henn Põlluaas, Raivo Põldaru, Uno Kaskpeit, Arno Sild

—

—

IRL

Viktoria Ladõnskaja, Ken-Marti Vaher, Priit Sibul, Helir-Valdor Seeder, Andres Metsoja, Aivar Kokk, Siim Kiisler, Maire Aunaste*

KESKERAKOND

Dmitri Dmitrjev, Enn Eesmaa, Olga Ivanova, Jaanus Karilaid, Mihhail Korb, Valeri Korb, Siret Kotka, Heimar Lenk, Aadu Must, Andrei Novikov, Anneli Ott, Jüri Ratas, Rein Ratas, Kersti Sarapuu, Erki Savisaar, Kadri Simson, Mihhail Stalnuhhin, Märt Sults, Tarmo Tamm, Marika Tuus-Laul, Viktor Vassiljev, Vladimir Velman, Toomas Vitsut

—

Peeter Ernits*, Oudekki Loone*, Martin Repinski*, Mailis Reps*

VABAERAKOND

Jüri Adams

Artur Talvik, Ain Lutsepp, Monika Haukanõmm, Krista Aru

Andres Ammas*, Andres Herkel, Külliki Kübarsepp

—

Remo Holsmer, Jüri Jaanson, Liina Kersna, Johannes Kert, Toomas Kivimägi, E-N Kross, Martin Kukk, Kristjan Kõljalg, Ants Laaneots, Lauri Luik, Madis Milling, Meelis Mälberg, Keit Pentus-Rosimannus, Heidy Purga, Mati Raidma, Laine Randjärv, Valdo Randpere, Andre Sepp, Imre Sooäär, Anne Sulling, Urve Tiidus, Vilja Toomast, Terje Trei

Yoko Alender*, Deniss Boroditš, Igor Gräzin, Kalle Laanet, Maris Lauri*, Kalle Palling*, Aivar Sõerd

—

Andres Anvelt, Kalev Kotkas, Kalvi Kõva, Jaanus Marrandi, Marianne Mikko, Eiki Nestor, Ivari Padar, Urve Palo, Heljo Pikhof, Mihkel Raud, Mark Soosaar, Tanel Talve, Rainer Vakra

Helmen Kütt, Sven Mikser*

REFORMIERAKOND

SOTSID

Marko Mihkelson * Maire Aunaste tahtis hääletada tühistamise vastu, aga vajutas kogemata vale nuppu.

Einar Vallbaum, Juhan Parts, Mart Nutt, Kalle Muuli, Raivo Aeg

21

Foto: SAPTK

Eesti kodanike vastuseis kooseluseadusele on meediapropagandast hoolimata kasvanud Turu-Uuringute AS-i poolt läbiviidud värske uuringu kohaselt on Eesti Vabariigi kodanike vastuseis kooseluseadusele kasvanud ja umbes 60 protsenti küsitletutest on vastu samasooliste paaride õigusele registreerida oma kooselu. Vastuseis on kasvanud ennekõike naiste arvelt.

2016. aasta jaanuaris tellis MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut küsitluse Eesti Vabariigi kodanike väärtushinnangute kohta, mille viis läbi Turu-Uuringute AS, küsitledes ligi 800 inimest. Muude küsimuste seas uuriti suhtumist kooseluseadusega seonduvaisse küsimustesse.

Kooseluseaduse vastaste osakaal kasvanud Uuringust selgus, et 60 protsenti inimestest on vastu samasooliste paaride õigusele registreerida oma kooselu, mis näitab, et vastaste osas on toimunud märgatav nihe ning seda eelkõige naiste arvelt. “Võrreldes sügisega on kooseluseaduse vastaste osakaal kasvanud. 2015. aasta novembris Turu-Uuringute AS-i poolt läbi viidud küsitlu-

22

ses toetas kooseluseaduse tühistamist 54% vastajatest. Kuna homopaaride õigus registreerida oma kooselu seostub vastajatele ilmselgelt kooseluseadusega, näitab kahe uuringu võrdlus, et vastumeelsus samasooliste paaride kooselu registreerimise osas on kasvanud ning seda eelkõige naiste arvelt,” ütles vanemteadur Peeter Espak.

“Kui sügisel oli kooseluseaduse vastu 63% meestest ja 43% naistest, siis viimase uuringu põhjal on samasooliste kooselu registreerimise küsimuses vastu 62% meestest ja 58% naistest.” Ühiskonnas üldlevinud arvamuse kohaselt on naised nn seksuaalvähemuste õiguste laiendamise osas soosivamad, kuid tegelikkuses tänasel päeval erinevus puudub. Homopaaride lap-

sendamisõiguse vastu on nii meestest kui naistest 77%.

Venelased eestlastest konservatiivsemad Samas eksisteerib märkimisväärne erinevus eesti ja vene keelt kõnelevate vastajate vahel. Kui eestlastest on samasooliste kooselu registreerimise vastu 57%, siis venelastest koguni 77%. Vene keelt kõnelevad inimesed on kõigis homoseksuaalsusega seotud küsimustes märgatavalt konservatiivsemad.

“Kuigi uuring näitab, et koguni 53% Eesti kodanikest suhtub homoseksuaalsusesse kui nähtusesse negatiivselt, siis enamus vastajatest aktsepteerib homoseksuaalseid inimesi enda kõrval,” rääkis Peeter Espak.

Kooseluseaduse pooldajad on väikeses enamuses vanusegruppides 18–24 ja 25–34, kõrgharidusega ning kõige kõrgema sissetulekuga inimeste hulgas.

Kõrgharidusega vastajatest toetab kooseluseadust 53% ja vastu on 47%.

Enim on vastu Keskerakonna, EKRE ja Vabaerakonna toetajad “Kui vaadata, millised on arvamused erinevate parteide toetajate seas, siis kõige vähem aktsepteerivad homoseksuaalsust kui nähtust Keskerakonna (77%) ja EKRE (64%) valijad. SDE (34%), IRL-i (35%) ja Reformierakonna (38%) valijad on mainitud nähtuse osas sallivamad. Ootamatult eristuvad eelpool mainitutest selles küsimuses Vabaerakonna valijad, kellest koguni 55% ei aktsepteeri üldse homoseksuaalsust kui nähtust,” rääkis Espak.

Erakondliku eelistuse järgi on kooseluseaduse osas kõige negatiivsemalt meelestatud Keskerakonna ja EKRE toetajad. Üllatuslikult on SDE ja Reformierakonna valijate seas kooseluseaduse toetajad vaid kerges enamuses, geipaaride kooselu registreerimist toetab 55% SDE ning 52% Reformierakonna valijatest.

Ülisuur vastuseis lapsendamisõigusele On tähelepanuväärne, et homoseksuaalidele lapsendamisõiguse andmises on ühiskonnas tugev vastuseis. Eestis keskmiselt ei toeta homopaaridele lapsendamisõiguse andmist 77% inimestest, mis on ka ootuspärane, pidades silmas laste loomulikku õigust emale ja isale, mida ühiskonnal on kohustus kaitsta ja toetada.

Uuringu viis läbi Turu-Uuringute AS ning kokku vastas küsimustele 795 18-aastast ja vanemat Eesti Vabariigi kodanikku.

Kooseluseadust surutakse läbi vastu rahva enamuse tahtmist Küsitluse tulemused kinnitavad varasemate samateemaliste küsitluste järeldust, et kooseluseadust on nüüd juba mitu aastat surutud läbi teadlikult vastu rahva enamuse tahtmist. 2014. aasta septembris avalikustatud TNS Emori küsitluse tulemuste kohaselt ei toetanud koguni 67% vastanutest homoseksuaalsete suhete riiklikku tunnustamist perekonnana, mida kooseluseaduse läbisurumine endast kujutaks.

Hiina keelas homoseksuaalide kujutamise teleekraanil Hiina valitsus keelustas hiljuti homoseksuaalide kujutamise televisioonis.

Ettevõtmine on osaks laiemast riiklikust püüdlusest tõrjuda avalikkusest vulgaarset, amoraalset ja ebatervet materjali.

Riiklik tsensuur avaldas uued juhised, mis puudutavad “ühiskonna tumedama poolusega seotud materjali” ning lisaks homoseksuaalidele ei tohi ekraanil näidata ka üheööseiklusi, abieluväliseid ja alaealiste seksuaalsuhteid.

Hiljuti võeti Hiina veebilehtedelt maha populaarne draamasari “Sõltuvuses”, kuna selle tegelaste hulka kuuluvad kaks homoseksuaali. Valitsuse väitel on sari vastuolus uute normidega, mille kohaselt ei tohi ükski tele­draama demonstreerida ebanormaalseid seksuaalsuhteid ja -käitumisi nagu verepilastus, samasooliste seksuaalsuhted ja muud loomuvastasused, vägistamised, seksuaalne vägivald ja ärakasutamine.

Keeld laieneb ka suitsetamisele, joomisele, abielurikkumisele ja seksuaalselt väljakutsuvale riietusele. Kõnealused reeglid on osaks rangemast kultuuripoliitikast, mida on hakatud ellu viima pärast president Xi Jinpingi võimuletulekut 2012. aasta novembris.

Itaalia parlament võttis kooseluseaduse vastu hoolimata hiiglaslikust meeleavaldusest 30. jaanuaril kogunes 1,5–1,8 miljonit itaallast Rooma südalinna ajaloolisele Circus Maximuse väljakule, et avaldada meelt traditsioonilise perekonna kaitseks ja homopartnerlusseaduse vastu.

Meeleavaldus korraldati reaktsioonina Itaalia parlamendis arutlusele tulnud seaduseelnõule, mis annaks samasoolistele paaridele õiguse oma kooselu registreerida. Family Day (“Perekonna Päeva”) nimelise ürituse ühe organisaatori Massimo Gandolfini sõnul on katoliiklik Itaalia üks viimastest läänerii-

kidest, mis “sellele hälbele vastu seisab”.

Eriti ollakse samasoolistele paaridele lapsendamisõiguse andmise vastu Meeleavalduse peaorganisaator Simone Pillon ütles, et Google’i programm, mis arvutab aerofotode järgi inimeste hulga, andis Circo Massimo väljakul viibinute arvuks 1,5–1,8 miljonit inimest.

Massiivsest meeleavaldusest hoolimata võttis senat ehk Itaalia palramendi ülemkoda seaduseelnõu vastu, ent seaduse jõustumiseks peab see saama ka parlamendi alamkoja heakskiidu ning

olema presidendi poolt väljakuulutatud.

Siiski võeti eelnõust välja homoseksuaalide lapsendamisõigus, mis on omakorda tekitanud homoliikumises teravat protesti, sest just lapsendamise õigus olevat eriti oluline osa seadusest.

Perekonnakaitsjad rõhutavad seevastu, et igal lapsel on loomulik õigus emale ja isale ning täiskasvanute isekad soovid ei või sellest üle sõita.

Itaalia peaminister Matteo Renzi on lubanud aidata Itaalia “seksuaalvähemuste õiguste” osas “progressi” teele.

23

TÄNAME KÕIKI MEIE HÄID TOETAJAID, KELLE ABIL KORRALDASIME KONVERENTSI JA ANDSIME TÕUKE RAHVAALGATUSE TAASTAMISEKS EESTI VABARIIGIS! Meenutusi 27. veebruaril 2016 Rahvusraamatukogus toimunud konverentsist “Kas Eesti on demokraatiaks valmis?”, millest võttis osa rohkem kui 250 inimest ning mida jälgisid paljud inimesed ka veebiülekande teel.

Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ei saa toetust ei Eesti riigilt ega Euroopa Liidult ning tegutseb üksnes tänu annetajate lahkele toetusele. Täname kõiki oma toetajaid, kes annavad oma väärtusliku panuse meie püüdlustesse kaitsta ühiskonna kõlbelisi aluseid. Sihtasutuse tegevust saab toetada, tehes annetuse ühele kõrvaltoodud kontodest ja märkides selgituseks “Annetus”.

24

Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks pangakontod: SEB EE341010220219264229 Nordea Pank EE371700017003260160 Danske Bank EE673300333709910003 LHV EE167700771001268442