Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 22. oktoober 2010 | nr 004
www.tallinn2011.ee AKADEEMIA
Sügis on ilus aeg armuda
«Aseksuaalsed inimesed ei ole huvitatud, et keegi nende käitumise põhjuseid uuriks. Aga nad peaksid, sest et lähedased on tegelikult nende pärast väga mures,» väidab Von Krahli Akadeemias esinenud Rootsi seksuoloog Lars-Gösta Dahlöf, kes uurib sugutungi puudumist. Loe lk 4–5 KUNST
Kunstihoone menukas näitus Soomes. Veebruaris ja märtsis Tallinna kunstihoones laineid löönud näitus «Kölerist Subbini. 150 aastat Eesti klassikalist maalikunsti Enn Kunila kogust» tekitas sensatsiooni Helsingi Taidehallis. Loe lk 6
Foto: Albert Truuväärt
VÄLISMAA Kultuuripealinn muutis lõbutüdrukute elu. Kultuuripealinnade sotsiaalprogrammid aitavad töötuid tööle ja põlatuid esirinda. Rotterdam näiteks pakkus prostituutide moešõu abil tänavatüdrukutele uut elu. Loe lk 7
Eesti Rahvusballeti tantsijad valiti maailma parimate hulka Londonis ilmuva ajakirja Dance Europe korraldatud maailma tantsukriitikute küsitluse tulemused lennutasid maailma parimate tantsijate hulka ka Eesti Rahvusballeti solistid Olga Malinovskaja ja Artjom Maksakovi. Ära märgiti kõrgel tasemel rollisooritused kogu möödunud hooaja vältel. Olga Malinovskaja (Constance) ja Artjom Maksakov (d’Artagnan) Rahvusooper Estonia balletis «Kolm musketäri». Foto: Harri Rospu
Olga Malinovskaja lõpetas 2007. aastal Moskva Riikliku Koreograafiaakadeemia. Ta on esinenud turneedel Jaapanis ja Itaalias, töötanud Milano Accademia Teatro alla Scalas. Alates aastast 2008 Estonia solist. Olga Malinovskaja rollide hulka kuuluvad Odette/Ottilie (Tšaikovski «Luikede järv»), Swanilda (Delibes’i «Coppélia»), Constance (Nixoni «Kolm musketäri») jt. 2006. aastal võitis ta Berliini rahvusvahelisel tantsufestivalil «TanzOlymp» kuldmedali ja auhinna rahvusvahelisel bal-
letitantsijate võistlusel Permis «Arabesk-2006». Ta on Eesti Teatri aastaauhinna 2009 laureaat. Artjom Maksakov on lõpetanud Tallinna Balletikooli aastal 2004. Rahvusooper Estonias alustas ta tantsijana 2003. aastal. Ta on töötanud Hollandi Rahvusballetis 2007–2008. Artjom Maksakovi rollide hulka kuuluvad d’Artagnan (Nixoni «Kolm musketäri»), James (Bournonville’i «Sülfiid»), Prints ja Jahimees (Harangozó «Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi»),
TEATER
Mercutio ja Benvolio (Prokofjevi «Romeo ja Julia»), Franz (Delibes’i «Coppélia») jt. Artjom Maksakov on pälvinud III koha rahvusvahelisel balletikonkursil Moras Rootsis ja rahvusvahelisel balletivõistlusel Grasse’s Prantsusmaal 2003. aastal, pronksmedali New Yorgi rahvusvahelisel balletikonkursil 2009. aastal. Talle omistati Eesti Teatriliidu Kristallkingakese rändauhind 2007 ja Eesti Teatri aastaauhind 2009. Eesti tantsijaist on kriitikute poolt varem mitmel korral pärjatud Age Oks ja Toomas Edur.
2
ARVAMUS
Reede, 22. oktoober 2010 KULTUUR KUTSUB
Muinasjutuvestjad kutsuvad lapsi isadega meisterdama Emma Leppermanni käsitööstuudio üritab muuta stereotüüpe, mille kohaselt käsitöö peaks jääma vaid naissoo pärusmaaks. Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
Anneli Sihvart, toimetaja
Seadusevastane seksuoloog Ma loodan, et prantsuse seksuoloog Alain Giami, kes Tallinnas Põhjamaade Kliinilise Seksuoloogia Seltsi 32. aastakonverentsil ning Von Krahli Akadeemia loengusarjas pornograafia ja rahvatervise seostest kõneles, ikka teadis, et osa tema kõneldust läheb vastuollu Eesti Vabariigis kehtiva seadusandlusega... Nimelt leidis üldiselt igasuguse tsensuuri vastu olev Giami oma loengus, et lastele suunatud seksuaalhariduse tulemuslikuks muutmiseks tuleks sellest teha nii avatud protsess kui võimalik. Tsiteerin: «Selle asemel et keelata lastele ligipääsu teatud internetiaadressidele või telekanalitele, peaksid vanemad rohkem keskenduma oma laste harimisele. Igasugune ligipääsu keelamine on mõttetu, lapsed pääsevad seatud tõketest mööda varem või hiljem.» Ütlen kohe, et olen Alain Giamiga täielikult päri. Nüüd aga vaadelgem Eesti Vabariigis loodud juriidilist teksti „Pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seadus“. § 1, lg 1: „Pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageeriva teose levitamine ja demonstreerimine alaealisele on keelatud.“ Lg 2, p 2: „Käesoleva seaduse mõistes on teose demonstreerimine teose või selle koopiate näitamine vahetult või tehnilise vahendi abil.“ Kõnealune seadus kehtib nii füüsiliste kui juriidiliste isikute kohta. Füüsiline isik on õigussubjektina igaüks ‒ ka lapsevanem. Seega, kui laps peaks ema või isa juuresolekul sattuma peale näiteks pornograafilise sisuga internetileheküljele (viimati kargas üks selline meil avali siis, kui otsisime Google’i abil prantsuskeelseid jõululaule) või kas või kahtlasele grafitile, siis on lapsevanema püha seaduslik kohus võsukesele müts ninani pähe tirida ja ta kiiresti patust kaugemale sikutada. Ehk teisisõnu ‒ kuna uudishimu tekib niikuinii, siis las laps rahuldab seda pigem koos eakaaslastega mööda vastavaid netilehekülgi kolades? Siis pole peres vähemalt seadust rikutud? Maailm lihtsalt on muuhulgas täis ka niisuguseid asju, mis pole ilusad. Selleks, et laps end nende eest kaitsta oskaks ning inetust inetuks, mitte aga keelatud viljana põnevaks ja ligitõmbavaks ei peaks, oleks mõistlik just nimelt lapsevanemal seda koos temaga analüüsida kohe, kui järeltulija vähegi mõtlemisvõimeliseks muutub. Muuseas, see juhtub palju varem, kui tihtipeale uskuda soovitakse. Eesti seadusandluse kohaselt on taolised lapse ja vanema arutelud vähemalt juhul, kui lisanduma kipuvad „näidismaterjalid“, igatahes keelatud, niisiis laskem alaealistel maailmaga tutvuda omapäi. Ah et mis sel kõigel kultuuriga tegemist on? Natuke ehk ikka...
«Selleks, et laps peaks inetut inetuks, mitte põnevaks, tuleks seda koos temaga analüüsida.»
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 10/Roseni 5, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee Toimetus: Vabaduse väljak 10, Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Annely Martin, reporter
«Tavaliselt tegelevad lastega ju emad, seetõttu mõtlesime propageerida just laste ja isade koostegutsemist. Mõtlesime, et hüüaks kohe kõva häälega, et mehed, tulge!» seletab õhinal Mae Kivilo ehk üks n.ö Emmadest, kelle juhtimisel seni varjusurmas olevale meeste käsitööle nädala jooksul Tallinnas Meistrite Hoovis Vene tänav 6 elu sisse üritatakse puhuda. Loomulikult võivad Meistrite Hoovi meisterdamisõhtutele tulla ka emad, et 25.– 28. oktoobrini oma pesamunadega nukutubasid, kassikortereid, tillukest mööblit ja muud huvitavat kokku kleepidalõigata. Materjalide ja projektikonkursi «52 üllatust ja ideed» raames korraldatava meisterdamisnädala jaoks spetsiaalselt valmistatavate makettide pärast muretsema ei pea. Selle ja kogu muu korralduse eest hoolitseb juba Mae koos oma abilistega, kes koostavad valminud töödest hiljem ka näituse, mis on tasuta vaadata kogu linnarahvale ja kaugematelegi külalistele. Tillukese maailma meisterdamiseks on Emma Leppermanni
Emma Leppermanni käsitööstuudio üks eestvedajatest Mae Kivilo demonstreerib vahetatavate nokkadega lendurimütse, mis on valminud teatri-, tekstiili- ja kinokunstnike koostöös.
Foto:Stanislav Moshkov
käsitööstuudiosse varutud ohtralt pappi, liimi, puitu ja paberit. «Tundub, et ongi nii, et meeste käsitöö on väikeses vormis päris ära kadunud. Oma kodus ehitavad mehed päris palju, näiteks kappe ja riiuleid, aga väikeses vormis nikerdamist on vähem. Lusikat vesta on ju natuke tobe,» pakub Mae välja meeste suhteliselt vähese meisterdamishuvi põhjuseid, nentides, et oma osa mängib selles kindlasti ka vastavate kursuste puudumine.
Kuidas stuudio tekkis ja nime sai Hiljuti oma esimest sünnipäeva tähistanud stuudio loomise esialgseks ajendiks oli soov vaadata, mis juhtub siis, kui mitmesugused kunstid kokku panna. Pärast aastapikkust ühistegemist on Mael igatahes nägu naerul. Mis sest, et talvine turistipuudus jätab oma materiaalse jälje ka nende tegemistele. Tulevat vaid algusest peale paika panna, kas soov on raha teha või hoopis rõõmuga tegutseda ja selleks hingega asja juurde asuda. Kui Mae ja teine stuudioperenaine Kairi on teatri taustaga, siis Merle ja Liisa tulid tekstiilimaailmast. Veel on pundis kinospets Jaana. «Raskeks» läks aga siis, kui kollektiivile oli vaja nime panna. Mae kirjeldanud tekkinud kooslust enda jaoks kui midagi, mis «oleks selline magus ja hapu ja tuttav» ja nii jõutigi nimeni Emma Leppermann, mis on tegelikult üks tuntud ploomisort. Väidetavalt saab sellest rohkem kui sajandivanusest sordist pealegi suisa Eesti parimat ploomikompotti!
Õhulossist lossini
17. oktoobril oli Hiinas Shanghais EXPO Eesti paviljonis Tallinna kui Euroopa kultuu-
52 üllatust ja ideed – 10 nädalat veel 9 «Õhulossist lossini» MIS? Meisterdamisõhtud kogu perele, põhirõhuga isadel KUS? Emma Leppermanni käsitööstuudios, Vene tn 6 MILLAL? 25.‒28. oktoobril, 17.30‒20.00
Foto: www.emmaleppermann.ee
Emmade seekordne meisterdamismaraton kannab lennukat koondnimetust «Õhulossist lossini». Tõepoolest, fantaasiast Emma Leppermanni stuudiopoe viiel pidajaproual juba puudust ei tule. Nimelt on nad pähe võtnud, et iga nende stuudios valmiva taiesega, olgu selleks siis vahetatava nokaga lendurimüts või origami tehnikas vorbitud karbid, peab kindlas-
ripealinna tutvustav üritus. Lisaks linnapea ametile ka sihtasutuse Tallinn 2011 nõukogu esimehe kohuseid täitev Edgar Savisaar loosis Eesti paviljoni tegemistes osalenute vahel vahel välja järgmise aas-
ta huvireisi Tallinnasse. Seekord osutus loosimise võitjaks Shanghai üheksa-aastane koolitüdruk Guo Han. Veel andis Edgar Savisaar Tallinna linna ja EXPO Eesti paviljoni nimel üle 3000 helkurit
kingituseks ühele Tallinna sõpruslinna Hangzhou koolile. EXPO Eesti paviljoni on sellel suvel külastanud ligi 2 miljonit inimest. Shanghai EXPO-l tervikuna on viibinud ligi 70 miljonit külalist.
See ei ole Pipi Pikksukk, see on uus Emma Leppermann, üks viiest käsitöömeistrist, kelle olemus peegeldab ka nende stuudiot.
Savisaar tutvustas Shanghais Tallinna
ti kaasnema ka loo jutustamine. Lühidalt öeldes – stuudiopoe külastajaid ootab ees üks pisikene armas muinasjutumaailm. Ajakirjaniku nummimeeter oli sealt lahkudes igal juhul põhjas! Kes mingil põhjusel seekord õhulossist lossi ehitama ei jõua, võib osa võtta teistest Emmade pakutavatest käsitöökursustest. Kui nende kodulehelt www.emmaleppermann.ee sobivat aega ja teemat ei õnnestu leida, siis võib alati oma seltskonna kokku panna, Emmadega ühendust võtta ja minna meisterdama just seda, milleks parasjagu soovi. Osa Emma Leppermanni käsitööstuudio positiivsest aurast võib kindlasti panna neid ümbritseva Meistrite Hoovi arvele. Seda ajaloost pakatavat Vene tänaval asuvat platsikest märgiti esmakordselt kirjalikult juba aastal 1371. Praegu paiknevad seal lisaks Emmadele veel šokolaadikohvik ja igasugust liiki käsitöötooteid pakkuvad poekesed, mis peituvad mitmete vahvate nimede taha nagu näiteks Puu- ja Putukapood ning Raudlammas. Hoov on külastajatele avatud iga päev 10.00–18.00, lisainfot saab aadressilt www.hoov.ee.
KUNST
Reede, 22. oktoober 2010
Tule ja vaata professionaalset fotokunsti!
Millega võrrelda raamatut? Sally Stuudio noorte näitus LOE MIND kutsub vaatajaid Vabaduse väljaku alla Eksperimentaalgaleriisse.
Pilte teeb tänapäeval igaüks, kuid kunstiks muudab foto alles temaga seotud idee ning sellega sobiv kontekst. Anneli Sihvart
anneli.sihvart@tallinn2011.ee
«Kunstnik võiks tänapäeval suuta ka analüüsida, mida ta teeb, ja seda sõnastada,» väidab Fotokuu 2011 koordinaator ja fotomessi projektijuht Marge Monko. «Enam ei saa öelda, et pilt räägib rohkem kui tuhat sõna...!» Fotomessi saab külastada 22.‒23. oktoobril kell 12‒20 Rotermanni kvartali Roseni tänava kaubamaja aatriumis ‒ samas majas, kus asub kultuuripealinna infokeskus. Messile võinuks ju nimeks panna ka näitusmüük, kuid korraldajad pelgasid, et viimati on niisugune sõna liialt vanamoodne. Vanamoodsat pole sel messil kindlasti suurt midagi, pigem on tegemist uue ning lootustandva algusega. «Eesti fotokunst on laiemale publikule suhteliselt tundmatu, tahaksime kunstnikke ja nende töid rohkem tutvustada,» selgitab Marge Monko. «Siiamaani on iga kunstnik teinud reeglina ühe näituse aastas, aga siin on nad oma töödega korraga väljas, seega on publikul võimalus saada ülevaade saada, mis Eesti fotokunstis üldse toimub. Aktiivselt tegutsevaid fotokunstnikke on Eestis mõistagi rohkem, kuid antud juhul seadsid rahalised võimalused ja ruum oma piirangud.» Kes fotokunstnik? Pilte teeb ju tänapäeval vaat et igaüks. «Sõnastasime nii, et fotokunstnik on see, kes on loonud min-
gid teosed oma initsiatiivil, mitte tellimuse peale, tegeleb tavaliselt mingi kindla teemaga pikema aja jooksul ja esineb regulaarselt näitustel,» täpsustab Marge Monko. «See, millal pilt muutub kunstiks, sõltub ühest küljest kontekstist. Ka vanem dokumentalistika on juba klassikaks saanud ja liigub galeriikonteksti. Kunsti ja «mittekunsti» piirid on seega hägused. Teisalt teeb foto kunstiks kontseptsioon, idee.. Jah, ajaloos on olnud perioode, mil olulisim oli esteetiline lähenemine, kuid tänapäeval lihtsalt ilus olemisest enam ei piisa.»
Kunstiturg vajab elavdamist Mess on mõeldud ka kunstituru elavdamiseks. Fotokunst Eestis teatavasti veel eriti hästi ei müü, eelistatud on maal ja klassikud. Tõsi, meie turgki on väike, aga praegu võib ostjaid siiski nappida muuhulgas sellegi pärast, et nad ei leia fotokunstnike töid üleski. «Näitust ei ole Eestis raske korraldada, väga suurt konkurentsi galeriiaegadele pole, aga galeriisid endid on vähe ja raske on jätkusuutlikult tegutseda, sest kunstimaailma ring on väike ning ammendab end seega mõne aastaga. Edasine lahendus on tutvustada ennast välismaal.» Seega on näitus fotokunstnikule ainult kulu, mitte tulu. «Jah, see on täiesti õigesti aru saadud,» tõdeb Marge Monko. «Reeglina küsitakse toetust Kultuurkapitalilt, aga sealt antakse seda ainult töö kui produktsiooni peale, materjali ja vahendite ostmiseks, kunstnik ise endale kunstnikutasu küsida ei saa, tema energia ja töötunnid tulevad vabatahtlikkuse arvelt. Praegusel het-
3
Pildil on Dénes Farkasi valguskastide installatsiooni vaade kunstihoone näituselt. Tegemist pole klassikalise reproga lihtsalt ühest tööst, näha on ka galerii kontekst, installatsioon tervikuna, redelid kirjeldavad tööprotsessi. Foto: Dénes Farkas kel on ainus, millega fotokunstnik omal alal Eestis elatist teenida saab, piltide müük. Seetõttu ongi suuremal osal Eesti kunstnikest niisugune igapäevatöö, mis otseselt fotograafia või kunstiga seotud polegi.»
Kunstnik ja tema sisemine sund Mõistagi tekib küsimus, kas fotokunstnikud tegutsevad kogu maailmas niisama kitsastes oludes kui meil. «Mujal riikides on stipendiumide süsteem natuke läbimõeldum ja jätkusuutlikum,» kõneleb Marge Monko. «Kui noor inimene on ennast juba kunstnikuna tõestanud, siis võib ta esmalt kandideerida kahe- ja seejärel viieaastastele stipendiumidele, et jalad alguses alla saada. Meil sellist süsteemi ei ole, ainuke võimalus on Kultuurkapitali aastane stipendium, aga selle suu-
9 Fotomessi eesmärk on tutvustada Eesti fotokunstnikke ja nende loomingut. Messi külastaja saab ülevaate Eesti professionaalse fotokunsti hetkeseisust, mitmesugustest fotomeedia vormistusvõimalustest, alusmaterjalidest ja raamidest. Lisaks fotodele näidatakse videoprogrammi, on võimalik tutvuda kunstnike portfooliote ja trükistega. Avatud on kohvik. 9 Tegemist on aasta pärast toimuvat Tallinna Fotokuud ettevalmistava üritusega. Kultuuripealinna programmi kuuluva Fotokuu 2011 korraldab MTÜ Fotokunstnike Ühendus. MTÜ eesmärk on kujundada Fotomessist iga-aastane traditsioon. 9 Messil esitlevad ja müüvad oma loomingut Dénes Farkas, Maido Juss, Paul Kuimet, Laura Kuusk, Peeter Laurits (Galerii Temnikova & Kasela), Arne Maasik, Marge Monko, Krista Mölder (Galerii Temnikova & Kasela), Tanja Muravskaja, Liina Siib, Anna-Stina Treumund, Kalev Vapper, Tarvo-Hanno Varres, Ivar Veermäe, Sigrid Viir ja Reimo Võsa-Tangsoo. 9 Laupäeval saab kell 15 ja 16 lisaks kuulata suureformaadilise pildiga tegelevate fotofirmade esitlusi, kõneldakse nende toodetest ja printimistehnoloogiast.
Päris kindlasti on nii mõnelgi meist tekkinud ühe või teise raamatu ‒ või ka hoopis muu tekstiga ‒ emotsionaalselt kirglikum suhe kui teiste samalaadsetega. Võib ju näiteks armastuskirju hoida padja all, mõne keskmisest jõledama trükivõi käsikirjalise teose sellest kindlamalt pääsemiseks aga ehk suisa ahjugi ajada... Sally Stuudio 13‒19-aastased noored avavad täna, 22. oktoobril kell 15.00 Tallinna Vabaduse väljaku tunneli Eksperimentaalgaleriis näituse, kus on näha, milliseid seoseid nende jaoks ühe või teise kirjutatud teose lugemine on tekitanud. Galeriis esitletavate «raamatute» hulgas on nii loetud tekstide keerukamaid võrdkujusid kui mõnest tekstist inspiratsiooni saanud köidetud piltide ja tekstide kogumikke. Noored kommenteerivad läbi tekstide ja piltide olulisemaid lõike originaalteostest (k. a näiteks Facebook). Tegemist on kohati äärmusliku tõlgendusega, mis on noorte käe all võtnud ootamatuid formaate. Millisest lugemismaterjalist noored vajalikku teavet saavad ning millised tekstid neile kõige enam silme alla satuvad? Seda saame teada, kui astume järgmise kuu jooksul läbi Vabaduse väljaku tunneli Eksperimentaalgaleriist.
rus meenutab pigem lisatoetust, 5000 krooniga on keeruline elada.» Seega peab igal fotokunstnikul olema tõepoolest pöörane sisemine sund kunsti teha...
«Ma võin tõsiselt kinnitada, et kõigil nendel kunstnikel, kes nüüdsel messil oma töid esitlevad, ongi tohutu motivatsioon fotokunsti alal tegutseda,» naerab Marge Monko.
Katariin Mudisti «Metsluiged».
mesi samme. Ometi hakkasid kohalikud ettevõtjad ja majaomanikud meiega kohe kaasa mõtlema, kui kunstnikel tekkisid ideed, et nad tahaksid kasutada mõnda konkreetset kohta või materjale, mida sealt saada võiks. Mitte keegi kohalikest ei öelnud, et see on jama, kuigi need asjad olid tolles ajas kindlasti ootamatud ja kummalised – vastupidi! Tore pilt oli ühel hommikul, kui näitus oli juba avatud ‒ islandi kunstnik oli kirjutanud tänavale eestikeelseid sententse ning siis tuli keegi kohalik härrasmees, kes oli tõenäoliselt terve öö üleval olnud, hakkas neid vaatama, lugema ja nende järgi astuma... Eelnevast järeldub, et mõnikord on kergem töötada niisuguse publikuga, kellel ettekujutus sellest, milline kaasaegne kunst olema peaks, üleüldse puudub. Kõige raskem on eelarvamustega inimestega, kellel on
kindel illusioon, mida kunst endast kujutama peaks. Meie, kes me iga päev muuseumis kunsti keskel viibime, oleme selle kui loomuliku keskkonnaga harjunud ning see teeb meid uudishimulikuks kõige uue suhtes. Uurimused tõestavad aga, et laiem publik tahab vaatama minna pigem midagi niisugust, mida ta juba tunneb ja mis on turvaline. Nad soovivad kogeda tuttavat, soovitavalt positiivset, mitte riskida uue ja vahest ka teravama emotsiooniga. Niisugustel inimestel on tihti ka üsna kindel ettekujutus sellest, milline peaks kunst olema, nimelt ilus ja positiivseid elamusi pakkuv. See on aga vaid osa kunsti ülesandest… 9 Kõik, mis kord oli uudislik ja värskeimas mõttes kaasaegne, muutub hiljem – vähemalt osaliselt – klassikaks. Kas seeläbi ka laiemale publikule omasemaks? Niisugune protsess on vastavuses avangarditeooriaga.
Selgemalt tuli see esile 20. sajandi kunstiprotsessis, mil uus trend oli seotud eelmisega selle uuendamise või eituse kaudu. Tänapäeva kunsti iseloomustab pigem vormide paljusus. Avangardist võib selles mõttes rääkida kui püramiidist – üha tekkivad uued ideed leiavad paratamatult esialgu vaid väga kitsa toetajaskonna, võib-olla üksnes nendesamade kunstnike vaimsete toetajate fanclub’i, kuid edaspidi hakkavad ideed liikuma mööda püramiidi allapoole, kuni jõuavad baasini. Tippu on selleks ajaks juba uued ideed tekkinud. Ometigi on nii muuseumide kui kunstihariduse ja -propaganda eesmärk publikut ka uute ideede suhtes tolerantsemaks ja uudishimulikumaks muuta. Usun, et näiteks lapsed, kes meie kunstihariduskeskuses käivad, kasvavadki kõige uudse suhtes sallivamaks ning soovivad tulevikus üha oma kogemustepagasit laiendada.
AINULT KAKS KÜSIMUST 9 Kumu direktor Anu Liivak, mida teha, et kaasaegne kunst tavainimestelegi lähemale jõuaks? Tegelikult ei pruugi kaasaegne kunst tavainimestele kaugeks jäädagi. Mäletan kogemust 1993. aastast, mil korraldasin Eesti esimest rahvusvahelist Otepää skulptuuri-workshop’i, läksime tookord Otepääle üsna radikaalselt meelestatud kunstnike grupiga. Installatsioonist ega keskkonna suhtes aktiivsest kunstiteosest polnud Otepääl küllap veel keegi kuulnud, Eestiski tegi see suundumus alles esiSellel pildil seisab Kumu direktor Anu Liivak Villu Jaanisoo teose kõrval. Taaskasutatud autokummidest imposantsed üleelusuurused tugitoolid tekitavad mulje, otsekui oleks kunstimuuseumis nurgake Alice’i Imedemaast. Foto: Stanislav Moshkov
4
AKADEEMIA
Reede, 22. oktoober 2010
Aseksuaalsus võib olla kaitse avalikkuses vohava seksi eest Kas ja kuidas aidata neid, kes pole kunagi kogenud sugutungi? Andreas Sepp
nende ajutööd tavapärase sugutungiga inimeste ajutööga. Oleme alles õppeprotsessi alguses, mõistmaks vähese sugutungi põhjuseid. Probleem on selles, et aseksuaalsed inimesed ei ole väga huvitatud uuringutes osalemisest, nende jaoks on see teema ebaoluline. Nad peaksid aga siiski oma käitumise põhjuseid otsima, sest ümbritsevad inimesed on tegelikult nende pärast väga mures.
andreas.sepp@tallinn2011.ee
Sugutungi täieliku puudumise ehk aseksuaalsuse teemal andis intervjuu Rootsi seksuoloog Lars–Gösta Dahlöf, kes on aastakümneid proovinud aidata neid meie seast, keda seks karvavõrdki ei huvita.
Tänapäeva ühiskond on seksi täis. Kas ka see võib kuidagi mõjutada aseksuaalsete inimeste esilekerkimist? Ma ei oleks sellest üllatunud, aga ma ei tea. Ma ei oleks üllatunud, kui peagi hakkaks teatud protsent aseksuaalsest rahvastikust oma seksuaalkäitumist põhjendama sellega, et seks on vallutanud avalikkuse. Eriti just nooremate inimeste jaoks võib aseksuaalsus olla kaitsevahend avalikkuses vohava seksi eest. See võib nii olla, kuid praegu on niisugune arvamus vaid spekulatsioon. Kindlasti on aseksuaalsusel ka teisi põhjuseid. Näiteks tasuks rohkem uurida äsjasünnitanud ema lähedust oma lapsega, mida tuntakse laiemalt kiindumussuhte nime all. Mõnede uuringute kohaselt on kiindumussuhe seotud hilisema sotsiaalse võimekuse ehk kontaktide loomise ja suhetega. Aga niisugusegi nähtuse uurimise teeb raskemaks asjaolu, et inimesed, kes tunnevad, et nende sotsiaalne võimekus on nõrk, muretsevad selle pärast, aseksuaalid seevastu ei näe seksuaalse kontakti mitteloomises probleemi.
17. oktoobril esines Tallinnas Von Krahli Akadeemia loengusarja «Sünd. Surm. Seks» raames Göteborgi Ülikooli endine psühholoogia ja seksuoloogia dotsent Lars-Gösta Dahlöf, kes koos käputäie teiste mõttekaaslastega on püüdnud juba aastakümneid leida vastust küsimusele, miks osadel inimestel puudub igasugune sugutung. Dahlöf on alates 1975. aastast algatanud, arendanud ja hallanud põhjalikku seksuoloogilist haridus- ja koolitusprogrammi, mis on mõeldud ennekõike meditsiinivaldkonna esindajatele. Loengul arutleti aseksuaalsuse nüüdsete ja tulevaste kliiniliste uuringute käsitlusi.
Nad on õnnelikud? Palun kirjeldage aseksuaalsuse ajalugu ja tähendust. Hakkasin aseksuaalsuse teema vastu huvi tundma 15 aastat tagasi, mil ühes internetikogukonnas algas arutelu seksuaalsete soovide puudumise üle. Otsisin seejärel nimetatud valdkonna kohta rohkem infot ja kuna praktiseerisin ka arstina, siis teinekord tuli ette, et osa mu kliente väitis samuti, et neil puudub igasugune sugutung. Huvitav oli aga, et nende endi jaoks polnud tegemist millegi erilisega ‒ see ei häirinud neid. Kahjuks on aseksuaalsust veel väga vähe uuritud. Viimase kümne aasta jooksul on sisuliselt jõutud vaid nähtuse defineerimiseni, mille kohaselt aseksuaalsus tähendab seda, et inimesel pole mitte kusagil ega mitte kellegi suhtes esinenud sugutungi. Kas olete aseksuaalsust uurides täheldanud ka selle seost rahvusega? Ei ole täheldanud, kuid need seosed võivad olemas olla. Ma arvan, et osa aseksuaalsuse fenomenist on kindlasti seotud kultuuriga. Aseksuaalsus ei tähenda eri riikides või maailmajagudes üht ja sama. See polegi iseenesest üllatav, sest inimeste väärtused ja kombed erinevad kõigis seksuaalsuse aspektides sõltuvalt kultuurist, kus nad elavad. Seetõttu arvan, et enne, kui me rohkem ei tea, on raske öelda, kas põhjamaade rahvaste seas on selles osas mingeid erinevusi või mitte.
Lars-Gösta Dahlöfi hinnangul peaksime mõistma ka aseksuaale, nagu me mõistame näiteks taimetoitlasi. Fotod: Stanislav Moshkov
Küll aga oleme suhteliselt kindlad et umbes üks protsent rahvastikust peab ennast aseksuaalseks. Seda ei tohiks aga mingil juhul segi ajada vähese sugutungiga. Erinevate arvutuste kohaselt on vähese sugutungiga isikute osakaal 20‒50-aastaste seas umbes 10‒15 protsenti. Kui suur on aseksuaalsust uurivate teadlaste ja arstide kogukond?
Tervishoiutöötajate, ka arstide ja psühholoogide hulgas on tegelikult väga vähe inimesi, kes tõesti mõistavad, mida aseksuaalsus en-
dast kujutab. Suurem osa nendest arvab, et kõigil inimestel peaks olema looduse poolt kaasa antud teatud tasemeni küündiv sugutung. Paljud aseksuaalsed inimesed aga ei jõuagi arstide jutule, sest nende endi jaoks ei ole see probleem. Probleemi tajub kõige rohkem aseksuaalse inimese partner, kes mingil hetkel avastab, et tema seksuaalne motivatsioon või tung on kõrgem kui kaaslasel, ning ta ei mõista, miks see nii on. Kas olete oma uurimustöös jõudnud jälile ka aseksuaalsuse põhjustele? Ma arvan, et põhjuseid on palju. Olen püüdnud läbi lugeda kõik aseksuaalsust käsitlevad teaduspublikatsioonid, uurimaks välja, kas aseksuaalsusel on näiteks mõni bioloogiline seletus. Ehk töötab aseksuaalsetel inimestel mõni ajuosa teistmoodi,
niisiis võib see põhjustatud olla näiteks geneetilistest või hormonaalsetest asjaoludest? Seni ei ole meil aga avanenud võimalust võrrelda aseksuaale omavahel, kuigi tehnoloogia magnentresonantsskännerite näol on selleks olemas, seda juba kasutatakse neuroloogias ja neuropsühholoogias. Uuringute käigus vaadatakse, millised ajuosad on milliste toimingute ajal eriti aktiivsed. Mina tahaksin uurida ennast akseksuaalsetena defineerivaid mehi ja naisi ning aru saada, kas nende ajude käitumises on võimalik täheldada mingisuguseid n.ö statistilisi korrapärasid, samuti võrrelda
Jah. Loomulikult ei ole enamik inimesi kogu aeg õnnelikud, kuid jah, aseksuaalide õnnelikkuse tase on n.ö tavainimestega võrreldes umbes sama. Nad suhtlevad ja sotsialiseeruvad teiste inimestega niisama palju, kusjuures nii meeste kui naiste kui ka mõlematega korraga. Sugutungi puudumine või madal sugutung ei tähenda veel, et inimene ei suhtuks kirglikult teis-
«Tervishoiutöötajate hulgas on tegelikult väga vähe inimesi, kes tõesti mõistavad, mida aseksuaalsus endast kujutab.» tesse asjadesse nagu näiteks reisimine, toit, rahateenimine, seiklused, kunst ja nii edasi. Seega täidavad aseksuaalid
oma põhivajadusi lihtsalt teisi kanaleid kasutades? Täpselt. Seetõttu ei peakski me nendesse suhtuma kui haigetesse. Peame olema väga ettevaatlikud ja mõistma, et samamoodi nagu mõnedel inimestel on olemas oma väga kindel lemmiktoit või lemmikmuusika, on olemas ka inimesi, kellel puudub seksi valdkonnas igasugune eelistus ja nad isegi ei mõista, miks see eelistus kõigil teistel olemas on. Niisamuti nagu me mõistame näiteks taimetoitlasi või inimesi, kes teatud muud toitu ei söö, peaksime mõistma ka aseksuaale. Inimesed erinevad kõigis oma elu aspektides. Me peame lihtsalt valmis olema, et see hõl-
mab ka sugutungi ‒ või antud juhul selle puudumist. Osade teadusuuringute eesmärk on mõjutada näljatunnet. Nende eesmärk on piltlikult öeldes tekitada olukord, mille puhul inimese näljatunne teatud ajuosade mõjutamisel kas väheneks või suureneks. Kas samasugune asi on võimalik ka seksuaalsuse puhul? Jah, see on tegelikult suhteliselt lihtne. Piisab vaid elektriimpulsist teatud ajupiirkonda, et inimese sugutungi välja lülitada. Aga see ei puuduta sugutungi psühholoogilist poolt, inimeste emotsionaalsust, mis on sugutungi füsioloogilisest poolest tunduvalt keerulisem. Aju saab ju igal sekundil infot ka teistelt kehaosadelt peale suguorganite ja seetõttu sõltub inimese sugutungi aju kaudu mõjutamise tulemus ka inimese emotsionaalsest seisundist ja paljudest muudest asjaoludest. Seega ei saa anda ajule käsku, et täna oled aseksuaalne, aga homme heteroseksuaalne? Ei. 1970. aastatel püüti niiviisi ravida seksuaalkurjategijaid. Nende ajudes määratleti kohad, mis panevad paika inimese sugutungi, ja töödeldi neid elektriimpulssidega. Tulemuseks oli vähenenud või kadunud sugutung. Algselt peeti sellist ravimisviisi tulemuslikuks, sest esines juhuseid, kus näiteks pedofiilia eest süüdi mõistetud homoseksuaalne mees abiellus hiljem naisterahvaga. Tegelikult oli nende tulemuste üle rõõmustamine aga ennatlik, sest kurjategijaid ravinud arstid tahtsid iga hinna eest niisuguste meetodite kasutamist õigustada. Katsed lõppesid siiski peagi, sest paljud niiviisi ravitud patsiendid surid nende operatsioonide tagajärjel. Niisiis, me teame suhteliselt hästi, millised ajupiirkonnad inimese sugutungi mõjutavad. Kui aga tahame sugutungi mõjutada selliseid piirkondi n.ö sisse-välja lülitades, siis peame ka arvestama, et soovitud tulemuse saavutamiseks peaksime korraga õigesse positsiooni lükkama umbes 500 «lülitit».
AKADEEMIA
Reede, 22. oktoober 2010
5
Abielupaarist Norra seksuoloogid Esben Esther Pirelli (vasakul) ja Elsa Almås kutsusid oma etenduse «Gender Euphoria» käigus vaatajaid mõtisklema soorollide ja inimese olemuse üle laiemalt.
Foto: Stanislav Moshkov
Von Krahli Akadeemia: seksi roll sünnis, surmas ja kõiges, mis nende vahele jääb
Põhjamaade seksuoloogid uurisid muuhulgas, kuidas on omavahel põimunud religioon, lähedustunne ja pornograafia. Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
olnud millegipoolest fantaasiavaesemad. Asjade suhtelisuse üle arutlemine on hariv alati ja mis sobiks niisuguste arutelude teemaks paremini kui mitte see kõige algelisem, meie põhiolemust defineerivaim kriteerium ehk sugu ja seda sõna kõige laiemas tähenduses. Ehk nagu küsisid oma etenduses Benestad ja Almås: «Kes on mis ja kes me oleme?»
lisele lähenemisele lisaks senisest rohkem keskenduda nende hingeelu uurimisele. Ettekandele järgnenud arutelu intensiivsust arvestades tundub küll, et peamurdmist selle teema osas jätkub spetsialistidele Läänemere igal kaldal. Vähemalt Eestis eelistavat meesterahvad praeguse seisuga lähitunnete lahkamise asemel viina võtta, hoiatas Poolamets.
kallistused
Pornograafia rahva tervise teenistusse!
Oma sugu ja sellest tulenevalt ka olemust võib loomulikult tunnetada väga mitut moodi. Eesti Pereplaneerimise Liidu ja Eesti Seksuoloogia Seltsi juhatuse liige Olev Poolamets keskendus ettekandes näiteks sellisele tavakuulaja jaoks ehk müstilisevõitu valdkonnale nagu peentunnetus. Ettekandest jäi läbi kumama mõte, mille kohaselt inimesed peaksid suhtluses pöörama rohkem tähelepanu kallistustele ja puudutustele. Oma jutu näitlikustamiseks rääkis ta enneaegse seemnepurske all kannatavatest meestest, kelle ravimisel tasuks n.ö tavameditsiini-
Suures koguses viinatarbimine rahvatervisele vaevalt positiivselt mõjub. Kuidas aga on lood pornograafia mõjuga rahvatervisele? Sellele küsimusele otsis oma ettekandes vastust prantslane Alain Giami. Sütitanud kuulajaid porno ja kunsti küllaltki häguse piiri üle arutlemisega, rääkis ta seejärel oma kogemusest tervishoiusüsteemi parandamisel. Giami on töötanud pornograafilise sisuga väljaannete ja seksitööstuses kasutatavate näitlejatega ning tema sõnum on tegelikult lihtne ‒ tervishoid tuleb viia rohujuuretasandile ehk antud juhul siis pornoajakirjadesse ja -filmidesse
Millal osaleb mõni Eesti seksuoloog tantsutähtede saates? Norras on selline asi igatahes juba juhtunud ja vähe sellest ‒ seal osalenud Esben Esther Pirelli Benestad oli transseksuaal! Puudused ja
Kuna telekaamerate ees avalikult oma n.ö normist kõrvalekalduva seksuaalidentiteedi esitlemine oleks siinses keskkonnas ehk liiga julge, siis esinesid Benestad ja ta samuti Norrast pärit abikaasa Elsa Almås koos veel tosinkonna Põhjamaade tippseksuoloogidega 12.‒18. oktoobrini hoopis Tallinnas seksuoloogia aastakonverentsil. Laiema ringi huviliste rõõmuks olid osad ettekanded ka avalikud. Benestadi ja Almåsi loengetendus «Gender Euphoria» oli kindlasti Von Krahli Akadeemia loengusarja alla koondunud avalikest ettekannetest visuaalselt värvikaim. Kuid see ei tähenda, et ülejäänud kümme loengut oleksid
ning Prantsusmaal laialt levinud nn seksiklubidesse. Kondoomikasutamise olulisust näiteks on pornofilmides aga raske propageerida, sest see ei vastavat vaatajate huvidele ja jätab seeläbi pornonäitlejad tööta. Kui viimased aga siiski otsustavad karjääri säilitamise nimel kondoomi mitte kasutada, on oht suguhaigustesse haigestuda tunduvalt suurem, nentis Giami. Giami, kes on igasuguse tsensuuri vastu, leidis veel, et lastele suunatud seksuaalhariduse tulemuslikuks muutmiseks tuleks see teha võimalikult avalikuks: «Selle asemel et keelata lastele ligipääsu teatud internetiaadressidele või telekanalitele, peaksid vanemad oma lapsi rohkem harima. Igasugune ligipääsu keelamine on mõttetu, lapsed pääsevad seatud tõketest mööda varem või hiljem.»
Analüüs tutvumiskuulutuste põhjal Teinekord kipuvad ühiskondlikud silmaklapid tahes-tahtmata pähe ununema. Siinkirjutajat innustas nende tagant vahest kõige enam välja piiluma Tartu Ülikooli professori Peeter Hõraku ettekan-
ne, mis käsitles erinevusi meeste ja naiste sugulises valikus meil ja mujal. Hõrak kinnitas juba Charles Darwini töödest läbikumanud arusaama, mille kohaselt inimeste suguline käitumine on eelkõige evolutsiooniline. Eeltoodust lähtuvalt tuleks põhjalikult kaalutleda, kuidas läheneda Eestis praegu vägagi aktuaalsele sugude võrdõiguslikkuse teemale: «Peab aru saama, kas võidelda kasvatuse või geenidega,» manitses ta. Ei tohiks tekkida küsimust, kumb võitlus on lihtsam... Millised need sugudevahelised erinevused partnerivalikul ja mujalgi siis täpsemalt on? Hõrak esitles uuringuid, mille kohaselt kõnealused erinevused on jäänud suhteliselt sarnaseks, võrreldes näiteks 1989. aasta ehk üleminekueelse ühiskonnaga. Tõestuseks kasutatud eri kümnenditel postitatud tutvumiskuulutuste põhjal tehtud analüüsid näitavad, et mehed hindavad naistes jätkuvalt eelkõige noorust ja ilu ning naised meeste rahakotipaksust. Täpselt samuti nagu ka mujal maailmas! Lisaks eelmainitud rahvateaduslikele analüüsitulemustele arutles Hõrak ka Eesti kontekstis
tunduvalt elulisema küsimuse üle, milleks on meie niigi kidura rahvastiku juurdekasv ja kuidas seda taas õitsele puhuda. Asjaolu, et lapsepuhkusele minevatele naisdoktorantidele makstavat praegu kuus vaid 3000 krooni emapalka, rahvastiku juurdekasvule ilmselgelt positiivselt ei mõju. Kuid Eesti naiste madalas sünnitustasemes ei ole süüdi mitte üksnes meie üleminekuvalude käes vaevlev sotsiaalsüsteem, vaid kindlasti ka globaalsel tasandil toimiv naiste eneseteadlikkuse ja materiaalse heaolu kasv, mis viivat karjäärinaiste mõtted näiteks paratamatult sünnitamisest eemale. Tegelikult ei peaks me aga üldse oma seksuaalsete ihade ja teiste olemuslike probleemidega nii palju päid vaevama, sest kõikmõeldavad vastused neile küsimustele on välja öeldud juba tuhandeid aastaid tagasi, nagu selgus isiksust, tegelikkust ja budismi lahanud sinoloog Märt Läänemetsa ettekandest. Sugutung olevat Buddha õpetuste kohaselt inimeste jaoks vaid paratamatus nagu ka viha, soov tualetti minna või veel ligikaudu 84 000 niisugust vaevust, millega inimkonda budistide hinnangul «õnnistatud» on.
6
KUNST
Reede, 22. oktoober 2010
Üleval: Taidehalli näituse peateos on Konrad Mägi «Saaremaa. Etüüd». «Valisin selle tähtsaimaks, sest arvatakse, et Eesti maalikunst on Saaremaalt pärit,» kommenteeris Kunila. «See kannab kõiki Eesti klassikalise maalikunsti tunnuseid. Milline värviharmoonia! Peale Konrad Mäe pole Saaremaad keegi sellisena näinud!» Vasakul: Kunstikoguja Enn Kunila ja Tallinna kunstihoone juhataja Harry Liivrand rõõmustavad Tiit Pääsukese Tondo ees, et saavad Helsingis näituse abil põhjalikult Eesti kunsti ajalugu tutvustada ning teha edaspidi Helsingi kunstihoonega tihedat koostööd. Fotod: Oliver Õunmaa
EESTI KUNSTIAARDED RÄNDASID ÜLE MERE:
«Ma poleks õiglane, kui hoiaksin maalid vaid endale» Tallinna kunstihoone viis Helsingisse 150 aasta jagu Eesti kunsti pärleid. Oliver Õunmaa
«Tema kogus olevaid töid nähes olin lummatud,» lausus Tallinna kunstihoone juhataja Harry Liivrand, kes meelitas välja kunstikorüfee Enn Kunila peidetud aarded ja viis need Helsingisse Eesti kunsti kuulsaks tegema. Tänavu veebruaris ja märtsis oli Tallinna kunstihoones väljas suur, kogu Eesti professionaalset kunstiajalugu käsitlev ülevaatenäitus, mis põhines kunstikoguja Enn Kunila maalidel. Kuna näitus kujunes uskumatult populaarseks, tekkis näituse kuraatoril, kunstihoone juhatajal Harry Liivrannal mõte näitust kunstikogu arvelt veelgi täiendada ja viia see vaatamiseks ka Helsingi kunstihoonesse ehk Taidehalli. Liivranna sõnul sai koostöö Kunilaga alguse mullu varakevadel, kui kunstnik Olev Subbi tegi talle ettepaneku Kunila koguga tutvuda. «Kunila tahtis oma kogu kohta kuulda erinevate kunstiteadlaste arvamust,» seletas Liivrand. «Tema kogus olevaid töid nähes olin lummatud ja mõtlesin, et miks ma polnud seni ühtegi Kunila kogu näitust näinud. Küsisin Kunila käest: kuna siin on niisu-
gused šedöövrid koos, kas ei võiks neist korraldada ühte suurnäitust, ammu oleks aeg! Tegin ettepaneku näituseks Tallinna kunstihoones ja Kunila oli nõus.» Tallinna kunstihoone näitust käis vaatamas 12 722 inimest ja Helsingin Sanomat kirjutas sellest artikli. «Mul on hea meel, et Helsingi kolleegid tegid seepeale Kunilale ettepaneku korraldada näitus ka Taidehallis,» ütles Liivrand. «Hea Eesti kunsti tutvustamine on parim Eesti kultuuri reklaam. Loodan, et helsinglane tuleb tänu nähtule veelgi sagedamini ka Tallinna kunstihoonesse, Kunila kogu tõestab Eesti kunsti kõrget taset.»
Kunsti peab näitama Enn Kunila tänas südamest nii Helsingi Taidehalli, kui Harry Liivranda. «Olin liigutatud, kui sain Helsingi kunstihoone juhatajalt kutse koostada Eesti kunsti ülevaatenäitus oma kogu põhjal,» ütles Kunila. «Kutse oli meeldivalt ootamatu, kuid eks Tallinna näitusel käis ka palju soomlasi. Olen võtnud endale missiooniks Eesti kunsti tutvustada, viia see vaatajatele lähemale ja nüüd saan seda teha ka välismaal. Helsingis üles pandu on Eesti kunsti visiitkaart. Tulevikus tahaksin viia oma töid veelgi väljapoole, esialgu naaberriikidesse, pärast ehk kaugemalegi.» Eesti eri paigus on Kunilal nüüd olnud seitse näitust, kuid Helsingis
näitab ta oma kogu esimest korda väljaspool kodumaad. Helsingi näitusel on välja pandud autorid, kes esindavad kõige paremini Eesti kunstiajalugu, ja tööd, mis omakorda esindaksid hästi autorit. Kunila sõnul ei ole näituse puhul küsimus edevuses. «Ma ju ei näita ennast,» seletas Kunila. «See on kohustus kunsti näidata, kunsti peab kohe palju näitama. Ma poleks õiglane, kui hoiaksin maalid vaid endale. Ka muuseumid peaksid oma kogusid rohkem ja rohkem näitama. Kui osad taiesed on hoidlas, siis mis kasu neist on?» Näituse peateos on Konrad Mägi «Saaremaa. Etüüd». «Valisin selle tähtsaimaks, sest arvatakse, et Eesti maalikunst on Saaremaalt pärit,» kommenteeris Kunila. «See kannab kõiki Eesti klassikalise maalikunsti tunnuseid. Milline värviharmoonia! Peale Konrad Mäe pole Saaremaad sellisena keegi näinud!» Helsingiski näituse kuraatoriks olev Liivrand põhjendas Kunila kogu promomist selle erilise stiilsusega. «Eestis on palju mainekaid kunstikogujaid, kuid Kunila kogus on tunda kindlat maitset ja näha Eesti kunsti arengut läbi aegade,» rääkis Liivrand. «Kogu algab esimesest professionaalsest eestlasest kunstnikust Kölerist ja jõuab 21. sajandini välja. Suurem osa Eesti
kunstikogujaid kogub eklektiliselt väga laias skaalas. Kunila kogu näitab, kuidas klassikaline romantiline maalikunst jätkub läbi aegade.» Liivaranna kinnitusel räägib Kunila kogu meile loo meie kunstilisest identiteedist. «See on üks Eesti mitmest identiteedist, mis kestab juba 150 aastat. Kas pole tugev identiteet?» leidis Liivrand. «Näha saab motiivi käsitlust, koloriidi arengut,
«Arvan, et Soome kunstimuuseumid on nüüd meie peale kadedad.» kompositsiooni, töösisest rütmi ja eri plaanide väljamaalimist ühes töös. Need on ära unustatud kvaliteedid, mida Kunila kogu meile meelde tuletab, näidates, et need pole kadunud.»
Ilu ja värvide sära Helsingi kunstihoone juhataja kohusetäitja Taru Tappola rääkis, et idee teha Kunilale kogu näitamise ettepanek ka Taidehallis tuli Liivrannalt. «Meie juhataja käis kogu Eestis vaatamas,» lausus Tappola. «Kui pilte esimest korda nägime, tundsime, et need sobivad meie kunstihoonesse ideaalselt. Milline ilu ja värvide sära! Soomes on Eesti vas-
tu suur huvi ja ma julgen arvata, et näitus saab olema väga menukas. Seda enam, et näitus tuli meile koju kätte ja siia on lihtsam tulla kui üle lahe sõita.» Tappola lisas, et Kunila teoste näitus pole seninähtuist kõige suurem, kuid ometi kõige katvam näitus, mida kunagi on Soomes nähtud. «Kunila kogu katab terve riigi professionaalse kunsti selle algusest tänapäevani välja ehk 150-aastase ajaperioodi,» ütles Tappola. «Arvan, et Soome kunstimuuseumid on nüüd meie peale kadedad.» «Selle näitusega saab alguse uut moodi koostöö Tallinna ja Helsingi vahel,» lubas ka Helsingi Taidehalli juhataja Maija Koskinen. «Tahan tänada Harry Liivranda selle koostöö algatamise eest.» Kunila kunstihuvi on pärit lapsepõlvest, kui ema teda ühelt näituselt teisele talutas. Suurem osa töid on kogutud kas käest-kätte või oksjonite kaudu viimase 20 aasta jooksul, kui võimalused on kunsti hankimiseks avaramad olnud. «Mul on läinud elus hästi, sain lapsepõlvest kunstihuvi ja olen vanematele selle eest tänulik,» ütles kollektsionäär. «Kindlasti kogun ma edasi, sellest kirest ei saa surmani lahti. Tahaksin loota, et ka Eesti publik on aina rohkem kunstiteadlik.» Helsingi näituse kujundas kunstnik Olev Subbi, kelle enda töid seal samuti näha saab. Kunstiteadlane Eero Epner koostas väljapaneku maalide kohta selgitusi jagava soomekeelse raamatu.
Eelmine Eesti kunsti ülevaatenäitus Soomes toimus 81 aastat tagasi 9 Kõige suurem ja seni viimane Eesti kunsti ülevaatenäitus toimus Helsingi Taidehallis 1929. aastal, kui Helsingi kunstihoone oli vaid aastane. Väljas oli 270 teost 65 Eesti kunstnikult. Taru Tappola sõnul on paljud toonastest töödest nüüd jällegi Helsingis üleval. «Selle vahega, et siis olid need teosed uudsuse tipp ja tõeline avangard, nüüd aga Eesti kunsti klassika,» lausus Tappola. 9 1937. aastal oli Helsingis väljas kõige tuntuma Eesti graafiku Eduard Viiralti näitus, mille oli üles seadnud kunstikoguja Alfred Rõude. 9 Tänavu Helsingi näitusele aluse pannud Tallinna kunstihoone näitus kandis nime «Kölerist Subbini. 150 aastat Eesti klassikalist maalikunsti Enn Kunila kogust». Tallinnas oli üleval 85 tööd. 9 Helsingi laiendatud näitus kannab nime «Eesti värvid ‒ 150 aastat Eesti maalikunsti Enn Kunila kogust» ja seal on üleval 111 teost 44 kunstnikult. Näitus on avatud 24. novembrini.
VÄLISMAA
Reede, 22. oktoober 2010
Öö kuningannade paraad sulges bordellide tänava MUUDAME MAAILMA PAREMAKS: vangide teatritrupp, puuetega inimeste bändid ja töötute abiprogrammid – kultuuripealinnad hoolivad ka sotsiaalprobleemidest. Oliver Õunmaa
Kunstitunnid õpiraskustega astusid lastele
Rotterdamis prostituudid lavale moemodellidena, saadud tähelepanu toel hankis linn neile mõne aasta pärast teise töö ja sulges punaste laternate piirkonna.
Kuni 2000. aastani mõtlesid vaid vähesed kultuuripealinnad ürituste sotsiaalsele mõjule. Näiteks lõi Thessaloniki 1997. aastal oma n.ö vaestes piirkondades noortekeskused, et toetada noorte initsiatiivi ja kultuurihuvi. Ent 2000. a alates algatas Helsingi muutuse, püstitades ülesande töötada elanikega, kellele oli seni vähe tähelepanu pööratud: laste, vanurite, puuetega inimeste ning lihtsalt niisuguse rahvaga, kes olid seni kultuuriüritustelt kõrvale jäänud. 65 projekti olid suunatud lastele ja 30 neist õpetasid kunste. «Teekonna» nimeline projekt tähendas seda, et Helsingi mänguväljakute vahel tuuritasid viis kunstivagunit. «Karu-Oti ja kuldse haldja» nimelises muinasjutu kunstiprojektis osales 30 000 last lasteaedadest üle linna. Kultuuripealinna abiga populariseeris üle maailma tegutsev ühendus EuCrea puuetega inimeste kaasatust ja kultuuriloomet. Sellest hetkest alates arendasid kultuuripealinna sotsiaalseid üritusi edasi ka teised linnad.
Brugge arendas 2002. aastal õpiraskustega noorte õppimisvõimet läbi kunstitundide. Spetsiaalne programm aitas pikaajalistel töötutel, väheste oskustega inimestel ja uutel töötajatel leida ameti kultuuripealinna üritusi korraldades. Ametlikult aga tegid spetsialistidest üle jääva töö ära vabatahtlikud. Brugge sõsarkultuuripealinn Salamanca treenis vabatahtlikke, õpetamaks abivajajatele uusi käsitööoskusi. Kaasatud said nii vanurid kui puuetega inimesed.
Räägi teise usundi pooldajaga Thessaloniki (1997), Stockholm (1998) ja Rotterdam (2001) panid aluse immigrantide kultuuriüritustele. Bergen (2000) ja Rotterdam keskendusid religioonile, et haarata kaasa teatud immigrantide kogukondi või ühendada neid. Rotterdam korraldas projekti «Jutlustamine kellegi teise koguduses». Projekti raames läksid tuntud teoloogid, artistid ja poliitikud rääkima inimestega neist usunditest, kuhu nad ise ei kuulunud. Suurejoonelises ettevõtmises osalesid 52 erinevat kirikut, templit ja mošeed. Eestlastele ei tundu see ettevõtmine ehk nii oluline, kuid niisugused üritused on vajalikud Lääne-Euroopas, kus paljud inimesed tunnevad end ahistatuna näiteks aina kasvava moslemi kogukonna pärast.
Praha ja mustlased Üks paljudest 2000. aasta kultuuripealinnadest, nimelt Praha, hakkas korraldama nüüdseks kuulsaks saanud filmifestivale, mis on pühendatud inimõigustele, etnilistele ja rassilisuse teemadele ning vähemuste õigustele. Praha haaras oma programmi ka ühe Euroopa tagakiusatuma rahva ehk mustlaste kultuurifestivali Khamoro, mis tähendab tõlkes päikesepaistet. Festival hõlmas mustlaste klassikalist ja rahvusmuusikat, jazzi, filme, teatrit ja tantsu. Samuti tutvustas festival mustlaste kirjandust, kunsti ja ajakirjandust, toimusid mustlasi tutvustavad seminarid. Kõik see näitas prahalastele, et mustlased pole arenematu rahvas. Festival sai alguse küll paar aastat varem, kuid just kultuuripealinna programm muutis selle suureks. Järgmisest aastast alates andis Praha volikogu Khamorole A kategooria festivali õigused, arvates selle Praha seitsme kõige tähtsama festivali hulka.
moodsa multimeedia võimalusi. «Arkiva» projekt kasutas uusi tehnoloogiaid, et dokumenteerida ja reklaamida naiste loomingut.
Rotterdam aitas narkomaane ja prostituute Rotterdam lõi kunstiprojekte narkomaanide ja prostituutide aitamiseks, saades tuge tuntud Hollandi kolumnistilt ja kirjanikult Carrie Jansenilt, kes on oma elu pühendanud just niisuguste inimeste murede lahendamisele. Tema moešõu «Öö kuningan-
«Töötud leidsid uue ameti kultuuripealinna üritusi korraldades.»
Naiste looming au sisse 2000. aasta sõsarpealinn Bologna keskendus ühiskonnale, demokraatias osalemisele ja kultuurilisele mitmekesisusele. Projektis «Le citta dell’infanzia» osales 22 000 last, «Multlab Ragazzi» õpetas lapsi ja õpetajaid kasutama
nad» tõi moemodellidena lavale ja tippfotograafide piltidele seni alandatud, sõltuvuses ja kodutud tüdrukud, kes kandsid looduslähedasi riideid. Rotterdami Keilewegi piirkonna lõbutüdrukute mured pälvisid tänu positiivsele üritusele suure tähelepanu. Šõu oli menukas ka televisioonis ja Jansen andis kohalike kuulsustega koos välja plaadi. Plaadi müügist saadud raha läks loomulikult lõbutüdrukute ja uimastisõltlaste aitamiseks. Pingutusest oli kasu, lõbutüdrukute hääli võeti kuulda isegi poliitikas. Kuigi mitteametlikult tõi Rotterdami «punaste laternate»
piirkond linnale suurt tulu, otsustas linnavolikogu juba järgmisel aastal Keilewegi asumi antud kujul kaotada seal lokkava kuritegevuse ja narkomaania pärast. Turvamehed sulgesid 2005. aastal linna «vabaõhubordelli» väravad lõplikult, prostitutsioon kuulutati linnas ebaseaduslikuks. Lõbutüdrukutel aidati intensiivsete ümberõppe- ja toetusprogrammidega leida teist tööd. Keilewegist sai sadamapiirkond ning lõbumajade kliendid ei tekitanud enam tänavatel ummikuid.
Lõuna- ja Ida-Euroopa mahajäämus Tartu suurune Stavanger on tuntud oma rahvarohkete festivalide poolest, kus näiteks bändide liikmed on vaimse puudega inimesed. Oma kultuuripealinna aastal 2008 muutis linn festivali mitme päeva võrra pikemaks ning laiendas sündmuste valikut. Peaürituseks kujunes uus muusikal, kus näitlesid puuetega inimesed ja kultuurikooli õpilased. Muusikal etendus läbi terve aasta paljudes paikades. Lõuna- ja Ida-Euroopa linnad on seni pööranud oma kultuuripealinna programmides sotsiaalsusele vähem tähelepanu kui Skandinaavia ja Madalmaade linnad. Ilmselt oskavad Skandinaavia heaoluriigid enam märgata, kuivõrd sotsiaalprobleemid kultuurilist kaasatust mõjutavad, ja neile on tähtsam võrdsuse ehk kultuurile vaba juurdepääsu põhimõte. Eesti on selles osas kahjuks veel selgelt Ida-Euroopa arenguriik.
Üks näide Rio de Janeiro prostituutide moeloomingust.
Praha tähtsaimate ürituste hulka kuuluv Khamoro festival propageerib ühe Euroopa põlatuma rahva, nimelt mustlaste kultuuri.
Rotterdami omaga sarnaseid projekte leidub ka mujal maailmas. Rio de Janeiro õpetas oma prostituudid õmblema ja korraldas nende moeloomingut tutvustava etenduse.
7
Tunnustagem raamatukoguhoidjaid Kolmapäeval algas kuu aega kestev kampaania, mille käigus Tallinna Keskraamatukogu kutsub lugejaid parimat raamatukoguhoidjat valima. Kampaanias «Lugejate lemmik» osalemiseks tuleb külastajatel kuni 20. novembrini täita sedel «Lugejate lemmikraamatukoguhoidja». Sedeli saab täita raamatukogus või elektrooniliselt kodulehel www.keskraamatukogu.ee/ lugejatelemmik Kampaania lõppedes annab Tallinna Keskraamatukogu lugejate poolt enimtunnustatud raamatukoguhoidjale tiitli «Lugejate lemmik». Kõikide tunnustajate vahel loosib Tallinna Keskraamatukogu välja raamatukogu sümboolikaga meeneid. Tallinna Keskraamatukogus tähistati raamatukogupäevade raames kolmapäeval, 20. oktoobril ka rahvusvahelist ettelugemispäeva. Tänavu tähistati ettelugemispäeva koostöös Eesti Pimedate Raamatukoguga. 15.‒30. oktoobrini saab Tallinna Keskraamatukogu kodulehel aga kuulata katkendeid Eesti Pimedate Raamatukogus 2006‒2010 valmistatud heliraamatutest.
Kultuuripealinn kutsub loodust säästvaid meeneid ostma Pood.tallinn2011.ee aadressil ning septembri alguses avatud kultuuripealinna infokeskuses Rotermanni ja Ahtri tänava nurgal saavad kõik huvilised osta Tallinn 2011 teemalisi meeneid, mis ärgitavad huvilisi järgima rohelist mõtteviisi. Kõik tooted on valmistatud looduslikest ja taaskasutatud materjalidest. Näiteks on nii kultuuripealinna logo kujutav rinnamärk, nööp kui ka vurr valmistatud metallijääkidest. Kahe esimese omandamisel saavad ostjad enda valdusesse suisa ajaloolise väärtusega meene, sest nende valmistamiseks kasutati 2002. aastal tulekahjus kannatada saanud Tallinna Pühavaimu kiriku vaskkiivri tükke. Vaskkiivri paigaldas kirikule 1688. aastal vasksepp David Hübner. Lisaks saab poest osta klaase, särke, raamatuid, sõlgi, voltimiskomplekte ja riidekotte. Kõikide toodete tegemisel on eelistatud Eesti disainerite loomingut ja kohalikku tööjõudu.
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 22. oktoober 2010
VIII rahvusvaheline pianistide festival KLAVER’10
Jevgeni Sudbin
TEATER 22. oktoober 19.00 Rakvere Teatri väike saal, esietendus «Kunstveri ja -pisarad». Ladina-Ameerika seebiooperitest ja Tom Stoppardi, Alberto Moravia ning Pedro Almadóvari loomingust inspireeritud lugu, mis räägib inimese vajadusest suure kire järele. Lavastaja Kertu Moppel, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja. 23. oktoober 19.00 NO99 esietendus «(Untitled)». NO74 seerianumbrit kandva etenduse lavastaja on Lauri Lagle (Eesti Draamateater) ja kunstnik Liisi Eelmaa.
28. oktoober 19.00 Vene Teater, esietendus «Hõbedane sajand» («Serebrjanõi vek»). Etendus on teatri uue projekti «Kirjanduslik võõrastetuba» esimene etendus, milles põimuvad Anna Ahmatova, Nikolai Gumiljovi, Aleksandr Bloki, Vladimir Majakovski ja paljude teiste luuletajate värsid kirjade ja biograafiatega. 29. oktoober 21.00 Eesti Rahvusraamatukogu, «Sinu elu käsiraamat». 40 noort Tšehhist, Slovakkiast, Inglismaalt ja Eestist loovad projekti Platform 11+ raames nädala jooksul etenduse, milles kajastatakse autorite isiklikke mõtteid.
OOPER 29. oktoober 19.00 Rahvusooper Estonia, esietendus, ooper «Boheem». Giacomo Puccini ooper neljas vaatuses. Luigi Illica ja Giuseppe Giacosa libreto Henri Murgeri romaani «Scènes de la vie de bohème» ainetel.
NÄITUS 23. oktoober – 28. november Tallinna Kunstihoone, rahvusvaheline kunstinäitus «Kättemaks». Videole ja skulptuurile keskendunud näitus lahkab kättemaksu bioloogiat eri tasanditel ning üritab analüüsida, miks ja milleks see emotsioon meis üldse olemas on. Näitusel osalevatest 14 kunstnikust on kuus pärit väljastpoolt Eestit.
MUUSIKA 22. oktoober 18.00 klubi Rockstar’s, Throes of Dawn & Rapture. Kolmandat korda Eestis esinev Soome juhtivale progressiivse dark metal’i bändile Throes of Dawn & Rapture lisaks astub lavale samuti Soomest pärit meloodilist death metal’it esitav Rapture. 22. oktoober 23.00 Telliskivi Loomelinnak, stiilipidu «Spordiöö». Valitakse stiilseim rahvasportlane, õhtut juhib Baruto, plaate mängivad DJ-d Heidy Purga, Henri Raska ja Mario. Üles astuvad TLÜ aeroobikatüdrukud ja otseülekande teevad Anu Säärits ning Toomas Uba (Tipikas.TV).
9 Vahemikus 23.‒31. oktoober saavad Tallinna ja Pärnu klaverimuusikahuvilised taas osa Eesti suurima kuulajate arvuga klassikafestivalist, kus esinevad kõrgeima tasemega külalissolistid ning parimad Eesti klaverikunstnikud. «Festival toob Eestisse meie aja tipp-pianiste, esitleb klaverimängu hetkeseisu maailmas ja meil ning tutvustab klaverikultuuri kogu selle mitmekülgsuses,» kõneleb 1998. aastal esimest korda toimunud festivali kunstiline juht Lauri Väinmaa. Oma lühikese ajaloo kestel on festival toonud Eesti kuulaja ette sellised klaverimängu suurkujud nagu Mihhail Pletnjov, Cyprien Katsaris, Louis Lortie, Angela Hewitt, Marc-Andre Hamelin, Piotr Anderszewski, Pierre-Laurent Aimard, Alexandre Tharaud, Pascal Rogé jpt. Festivali kaaskorraldajad ja toetajad on EV Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Ameerika suursaatkond, Prantsuse kultuurikeskus, Tallinna Muusikakeskkool, Eesti Klaveriõpetajate Ühing, Eesti Rahvusraamatukogu ning Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum.
Ajakava:
Janne Ševtšenko, Mati Kõrts, Tõnu Kilgas ja ansamblid Evergreen ning Free Style.
Narva, Jõhvi ja Pärnu rahvusvaheline kitarrimuusikafestival «Fiesta de la guitarra» Festivali teema «Kitarr ja Vahemeri» pakub publikule võimalust 18 kontserdil nautida vahemeremaade päikselist temperamenti maailma eri paigust pärit kitarrivirtuooside esituses. Rohkem infot kodulehel www.kitarriselts.ee
tema filmide «Väliseesti», «Juliet» ja «Helmut».
28. oktoober 20.00 Saku Suurhall, Sofia Rotaru.
27. oktoober 18.00 Kumu auditoorium dokumentaal «Minu isa patud» («Sins of My Father»). Mis tunne võib olla, kui oled maailma kurikuulsaima narkobossi Pablo Escobari poeg, seda ei oska ilmselt keegi teine peale Pablo enda poja ette kujutada. Nicolas Enteli dokumentaal räägib narkohiiu poeg Juan Pablo Escobarist, kes veetis oma nooruse, kümmeldes narkoäri tuludest täidetud rahavannides, jalutades oma eraloomaaias ning mängides isiklikus lõbustuspargis.
26. oktoober 19.00 Estonia Talveaed, kontsert «Edith ja Marlene». Edith Piafi ja Marlene Dietri-chi tutvust käsitleval kontserdil kõlab akordion Pariisi tänavanurgalt ning säravad tuled Berliini kabarees. Kõlavad tuntud prantsuse-, saksa- ja ingliskeelsed laulud diivade repertuaarist. 26. oktoober 19.00 Rock Cafe, Biffy Clyro (Šotimaa). 27. oktoober 19.00 Estonia Talveaed, Mustlasvanker. Mustlasmuusikat vanast Euroopast, mängib OoperKvartett koosseisus Henno Soode (viiul), Eivin Toodo (viiul), Kerstin Tomson (vioola) ja Mati Leibak (tšello). Kaastegevad Indrek Kalda (laul, tekst, viiul, mandoliin) ja Indrek Kruusimaa (kitarr). 27. oktoober 19.30 Saku Suurhall, DDT. Legendaarne rokkansambel DDT ja tema juhtfiguur Juri Ševtšuk esitavad Tallinnas nii vanu hitte kui ka laule oma uuelt duubelplaadilt.
23. oktoober 16.00 Viitina mõis Aafrika rütmid: Ndioba. Uue muusikasarja «Aafrika rütmid» esimene esineja Ndioba on pärit Senegalist. Tema loomingus segunevad musta mandri rütmid jazzi, salsa, funki, reggae ja hip-hopiga. 23. oktoober 19.30 Rock Cafe 6. sünnipäev, Stuart Hamm (USA). Stuart Hamm on Berklee College of Music Alumni auhinna omanik ja paljud juhtivad muusikaajakirjad on teda korduvalt valinud parimaks bassistiks nii rocki kui jazzi kategoorias. Kontserdi avavad Toomas Vanem & The Limited Edition. 24. oktoober 18.00 Estonia Talveaed, Vambo Pikknurm 60, Opereti ja muusikaliga 40. Esinevad Valentina Taluma,
23. oktoober 18.00 Estonia kontserdisaali fuajee, Chopini näituse avamine. 19.00 Estonia kontserdisaal, avakontsert, Vanessa Wagner. 24. oktoober 15.00 Estonia kontserdisaal, Chopini gala, H. Elleri nim muusikakooli, G. Otsa nim muusikakooli, Vanalinna Hariduskolleegiumi ja Tallinna Muusikakeskkooli õpilased. 19.00 Estonia kontserdisaal, Jevgeni Sudbin, Venemaa. 25. oktoober 18.00 Estonia kontserdisaal, ajalooliste klaverite tutvustus. Paul McNulty töökoja koopiad pillidest J. A. Stein (u 1788), A. Walter (u 1792), C. Graf (u 1819) ja J. Pleyel (1830). Need on neli Chopini lemmikinstrumenti, millega tutvumine näitab teed suure helilooja loomingu peensustesse. Paul McNulty töökoda loetakse maailma prestiižsemate hulka, alates 1985. aastast on seal valmistanud üle saja ajaloolise klaveri. 19.00 Pärnu kontserdimaja suur saal, klaveriduo Adam Makowicz ‒ Krzysztof Trzaskowski, Poola. 20.00 Estonia kontserdisaal, Taavi Kerikmäe, live-elektrooniline klaver.
29. oktoober 20.00 baaris Juuksur Karamba Mamba Tantsupidu. Esinevad Soome ansambel Jaakko Laitinen & Väära Raha (Valeraha), kodumaine Kriminaalne Eleveant ja DJ Ubivanto.
KINO 22. oktoober Kino Artis, esilinastus «Muumitroll ja punane komeet». Nukufilm, mis põhineb Tove Janssoni samanimelisel lastelool «Muumitroll ja sabatäht».
22. oktoober Kino Artis, esilinastus «Pittson, Findus ja mälukaotus». Eesti keelde tõlgitud koguperefilm, mis räägib vanamees Pettsoni ja tema kassi Finduse seiklustest.
27.‒30. oktoober XXVIII Pärnu Akordionimuusika Festival. Festivali eesmärk on Eesti ja välismaa ansamblite ning orkestrite tutvustamine ja neile esinemisvõimaluste loomine. Esinejaid on Lätist, Leedust, Soomest ja Eestist kokku 150 osavõtjaga. 27. oktoober – 7. november Tallinn, Otepää, Saku, Saue,
24. oktoober 20.00 Uue Maja Seltsi Elektrikapi kino, Spordifilmide pühapäev. Režissöörid Moonika Siimets ja Kullar Viimne näitavad filme «Maailmameister» ja «Ultra vennikesed». Filmivaatamisele eelneb õhtusöök kell 19.00. 25. oktoober 17.00 Kino Sõprus, BFM esitleb: filmilooja Anri Rulkovi retrospektiiv. Raimo Jõerand meenutab varalahkunud andekat filmiloojat Anri Rulkovi (1972‒2008) läbi
26. oktoober 16.00 Estonia kontserdisaal, Viviana Sofronitski, Venemaa. 19.00 Estonia kontserdisaal, klaveriduo Adam Makowicz ‒ Krzysztof Trzaskowski, Poola. 27. oktoober 19.00 Estonia kontserdisaal, Klaveriorkester ehk neli duopartnerit koosseisus Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske, Kai Ratassepp ja Mati Mikalai, Piret ja Lauri Väinmaa, Reet Kopvillem-Ruubel ja Piret Habak. 28. oktoober 19.00 Estonia kontserdisaal, Toomas Vana. 29. oktoober 19.00 Estonia kontserdisaal, Bernd Glemser, Saksamaa. 30. oktoober 15.00 Estonia kontserdisaal, Schumanni gala, EMTA ning Tallinna Muusikakeskkooli tudengid ja õpilased: Jaan Kapp, Joonatan Jürgenson, Aleksandra Kamenskaja, Kristiina Rokaševitš, Holger Marjamaa, Maila Laidna, Kirke Karja, Naily Saripova, Johan Randvere, Jaan Ots. 19.00 Estonia kontserdisaal, Kevin Kenner, Poola/USA. 31. oktoober 19.00 Estonia kontserdisaal, Eliso Virsaladze, Gruusia.
26. oktoober 18.00 Kumu auditoorium, mängufilm «Paksud». Lohutu komöödia ülekaaluliste grupiteraapiasse kogunenud tüsedatest tüüpidest, kes otsivad vastust küsimusele, miks nad ei tunne end oma kehas hästi.
TANTS 27. oktoober 19.30 Kanuti Gildi Saal, Alissa Šnaideri «Neon nails and plastic hair» esietendus. Alissa Šnaider on osalenud Saša Pepeljajevi ja Sandra Z lavastustes. 2005 sai ta Philip Morris Eesti parima tantsija auhinna. Koos Jaak Printsiga 2008. aastal esietendunud «6 reisijat» oli Alissa Šnaideri esimene kogemus lavastajana. See lavastus valiti 2008. aasta eesti nüüdistantsu auhindade läbilöögiauhinna nominendiks. NB! Etendus on inglise keeles. 27. oktoober 19.30 Kanuti Gildi Saal, Nele Suisalu «KODU(tus) IGATSUS», esietendus. Etendus on inspireeritud magamisest. Asjaolust, et magava keha tegelik asukoht muutub tema omaniku jaoks ebaoluliseks. «KODU(tus)IGATSUS» esietendus juunis Uzes’is Prantsusmaal ning on etendatud ka Tanz im August festivalil Berliinis ning Montemor-o-novos Portugalis. 28.‒31. oktoober Tartu Traditsioonilise Tantsu Festival Festivali pearõhk on suuna-
tud 18. sajandi lõpus, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses Baltimaades levinud rahvalike seltskonnatantsude, rahvalaulude ja laulumängude tutvustamisele. Kontserdid toimuvad Eesti Kirjandusmuuseumi saalis ja õpitoad ning tantsuklubid Tiigi Seltsimaja saalis.
ÕPITUBA 24. oktoober 12.00 Kadrioru kunstimuuseumi avatud kunstitöötuba. 2011. aasta maikuuni kestvatesse pühapäevastesse kunstitöötubadesse on oodatud igas vanuses huvilised, kel soov oma kätega midagi luua. Sel korral on inspiratsiooniks president Pätsi raamatukogutoa intarsiatehnikas Tallinna vaated, töötoas tehakse intarsiatehnikat järele aimates pilt oma kodumajast. 27. ja 28. oktoober 12.00‒17.00 Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, linnalaager «Kunst... kinni köita!» 9‒13-aastaseid noori oodatakse linnalaagrisse, mille osalejad saavad aimu haruldasest köitmiskunstist.
LOENG 26. oktoober 18.00 Tallinna Matkamaja, tasuta sissejuhatav loeng tantrasse. Loeng on sissejuhatus iidsetesse India ja Tiibeti tantristlikesse õpetustesse. Bhairava Yoga asutaja Moses Maimon tutvustab tantrafilosoofia aluseid ja räägib lähemalt seksuaalse tantra kunstist.
ARUTELU 29. oktoober 10.00 Kumu auditoorium mõttetalgud «Kunstikompleks: Vaidlused asjade seisu üle» Kunstiteadlaste Ühing püüab oma seekordse sügisese seminaripäevaga selgust tuua kunstiajaloo, -kriitika ja -teaduse muutuvatesse süsteemidesse, välja tuua erinevaid seisukohti, otsida vastuseid ja esitada uusi küsimusi.