Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 12. november 2010 | nr 007
www.tallinn2011.ee
Noa laev ootab kujunikerdajaid
KÄSITÖÖ «Grusbeke torni tuleb Tallinna Noa laev, kus peavad leidma varju siinsed kadumisohus väärtused,» ütleb Ukraina Kultuurikeskuse juht ja ukraina kreekakatoliku kiriku Tallinna koguduse vanem Anatoli Ljutjuk. Loe lk 4–5 MUUSIKA «Maailmas on palju muusikaga eksperimenteerijaid, kuid neil kõigil napib esinemisvõimalusi,» selgitab Servataguse Muusika festivali juht Elijah Värttö oma missiooni tuua Eestisse erinevaid helikunsti võimalustega katsetajaid. Loe lk 6 KINO
Foto: Donata Zanotti
«Polli päevikud» võitis Rooma filmifestivalil mitu auhinda 5. Rooma rahvusvahelisel filmifestivalil auhinnati žürii eripreemiaga Saksa-Austria-Eesti koostööfilmi «Polli päevikud» režissööri Chris Krausi, linateose helilooja Annette Focks sai auhinna parima filmimuusika eest. Festivali publik tervitas ajaloolist draamat «Polli päevikud» ja selle peaosalisi Paula Beeri, Edgar Selget, Tambet Tuisku ja Jeanette Haini ovatsioonidega. Film on üles võetud valdavalt Eestis – nimelt Matsi rannas Varbla vallas Pärnu-
maal, 2009. aasta suvel just selleks otstarbeks otse merre püstitatud suurejoonelises mõisas. Filmi tegevus toimub Eesti ajaloo jaoks olulistel Esimese maailmasõja eelsetel aastatel. Eestis esilinastub film Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivali võistlusprogrammi raames ja jõuab Eesti kinolevisse detsembri lõpus.
Pildil on kaader filmist.
Lisaks põhiprogrammile on PÖFF-il neli alafestivali. Selles lehenumbris tutvustamegi lähemalt tudengi- ja lühifilmide festivali Sleepwalkers, animafilmide festivali Animated Dreams, laste- ja noortefilmide festivali Just Film ja Nokia Mobiilifilmide Festivali MOFF. Loe lk 7 KINO
2
ARVAMUS
Reede, 12. november 2010
KULTUUR KUTSUB
Hea maletaja peab ka jõusaalis käima!
Malepäeva eesmärk on see mõttemäng Eestis taas populaarseks muuta. 52 üllatust ja ideed – 7 nädalat veel Andreas Sepp, reporter
Tallinn ja selle asukad kui omamoodi Noa laev Kuigi hingedeaeg on juba möödas, peaksime tihemini mõtlema mitte ainult oma lahkunud esivanematele, vaid ka sellele, mis kord meist endist maha jääb. Ukraina Kultuurikeskuse juht ja ukraina kreeka-katoliku kiriku Tallinna koguduse vanem Anatoli Ljutjuk juba mõtleb sellele, korraldades kesk meie kallist ajaloost pakatavat vanalinna vaikselt koos oma kaasmõtlejatega mänguasjade meisterdamist, mida vaadates tulevased põlved saavad ehk kunagi 2010. aasta eluolust aimu. Ja milline see eluolu siis täpsemalt on, küsib Ljutjuk. Vaid üks näide ‒ oma töös puutub ta teiste seas kokku isadeta kasvanud lastega, kes ei suuda uskuda, et on olemas ka telekat mittevaatavaid inimesi... Sõltuvus massiteabevahenditest ja üksildus perekondlikul tasemel. Kõlab nagu ühe praegu kinodes jooksva filmi süžee, mis räägib välkkiirusel populaarsust koguvast suhtlusvõrgustikust, kas pole? Ent see kõik ei toimu mitte kaugel Hollywoodis, vaid siinsamas meie ümber. Riigis, kus religioossete inimeste osakaal rahvastikus on ühtede andmete kohaselt Euroopa madalaim. Pole siis ime, et n-ö traditsiooniliste väärtuste juurde naasmise on Ljutjuki ja ta abiliste näitel oma missiooniks võtnud just rahvusvähemuste esindajad, kes on paradoksaalsel kombel ka põlisrahvaga võrreldes palju kordi usklikumad.
«Aga ikkagi ‒ mis meist siia Euroopa äärealale maha jääb?»
Minnes vähem paatoslikuks ‒ eelkõige tasuks meil rõõmu tunda, et käsitöö ja seeläbi ehk ka perekondlike väärtuste edasikandmine on läheneva kultuuripealinna aasta valguses taas au sisse tõusnud. Meisterdamisüritusi tundub ühtviisi palju toimuvat nii vanalinna ärkligaleriides kui ka suuri rahvakogunemisi võimaldavates spordihallides nagu näiteks selle nädalavahetuse Mardilaat. Loodetavasti pole see käsitööbuum tingitud vaid soovist võimalikult palju kasumit teenida. Lugedes Ljutjuki-sugustest fanaatikutest selle sõna kõige paremas mõttes, tunnen, et mu nooruslik idealism selles osas ei hakka igal juhul veel raugema. Aga ikkagi ‒ mis meist siia Euroopa äärealale maha jääb? Loomulikult lisaks Ljutjuki eestvedamisel valmivale mänguasjadevirnale. Kas me üldse hoolime sellest? Välismaa loomeinimesed, kellest siin numbris nii mõnegagi juttu tuleb, soovitavad meil selle üle tõsiselt järele mõelda, sest kui käsitöö saame eksootikajanustele turistidele varem või hiljem maha müüa, siis näiteks kultuuripealinn peaks ju eelkõige olema meie endi pidu. Kuid nagu ütlevad laulusõnad: «It’s my party, and I’ll cry if I want to.»
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Annely Martin, reporter, annely.martin@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 10/Roseni 5, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht
KUS? Jakob Westholmi gümnaasiumi algklasside majas (Luise tn 38) MIS? Malepäev MILLAL? 18. november 16.30–20.30
Kaido Külaots ja Tarvo Seeman 2007. aastal Paul Kerese Memoriaalil.
Annely Martin
annely.martin@tallinn2011.ee
«Male peaks olema kõikide koolide õppekavades sees – see mäng õpetab mängijale kannatlikkust, emotsioonide talitsemist ja matemaatikat,» kinnitab Malepäeva korraldamisega seotud kirglik malemängur Kaarel Alasoo. Malepäev toimub 18. novembril Jakob Westholmi gümnaasiumi algklasside majas (Luise tn 38) ja seekord teatraalsemalt. Ma-
Fotod: Marek Kolk
«See kõik on füüsiliselt väga lenuppude asemel on inimesed, kellega mängivad Eesti tippma- kurnav,» räägib Alasoo. «Eriliselt letajad ‒ Kaido Külaots ja Tarvo väsitav on kiirmale, kus reageeriSeeman. Noortele malehuvilistele miseks on vaevalt sekundid. Samuti ei maksa on korraldatud arvata, et mamalesimultaan. lemäng toimub Alasoo väitel ainult laua taga ei maksa arva‒ ettevalmistus ta, et male pualgab juba eelhul on tegemist misel õhtul, kui pelgalt tuima on teada, kelle mõttemänguga vastu järgmisel ‒ hea maletaja päeval mängipeab ka füüsida tuleb. Enne liselt tugev olevõistlust on ma. Reeglina tavaliselt makestavad turniigamata ööd, et rid kaks näda- Elavmale Tornimäel 2007. vajalik kodutöö lat, mille jooksul ära teha.» maletaja peab Kogu ümbritsev maailm muusuutma säilitada erksa meele ja tub üha virtuaalsemaks, ka maletähelepanu.
Lisainfo: Kaarel Alasoo, Malepäeva korraldaja, tel 5569 0552
mäng ei jää selles osas maha. «Arvutis on võimalusi malet mängida päris palju,» lisab Alasoo. «Näiteks leiab internetiaadressilt www.vint.ee palju mitmesuguseid mõttemänge, sealhulgas ka male. Mõttemängude portaal vint.ee korraldab oma huvilistele ka vahvaid suvepäevi, kus võib huvitavaid sõpru leida. Meil saavad kõik omavahel läbi, nii noor teismeline kui 64-aastane vanahärra.» Malepäev algab Jakob Westholmi gümnaasiumis kell 16.30 ja kestab orienteeruvalt neli tundi, millele järgneb kindlasti meeleolukas after-party kusagil linnas. «Kus täpsemalt, see selgub tegevuse käigus,» on Alasoo kindel.
Kust Kultuuripealinna ajalehte saab? Lugejad on helistanud ja küsinud, kust ajaleht Kultuuripealinna leida. Suurem osa tiraažist levib pimepostituse teel, lisaks sellele võib ajalehte saada järgmistelt Tallinna linna aadressidelt: Kultuuripealinna infokeskus (Rotermanni 10/Roseni 5), Linnavalitsuse teenindussaal (Vabaduse väljak 7), Kesklinna linnaosa valitsus (Nunne 18), Kanuti Gildi saal (Pikk 20), Von Krahl (Rataskaevu 10/12), Tallinna Turismiinfokeskus Viru Keskuses, Ajaloomuuseumi muuseumi-
pood (Börsi käik Lai tänav 14, pood avatakse kell 11), NO99 (Sakala 3). Tasub vaadata ka ajalehe Pealinn kastidesse ja korvidesse, sealtki võib Kultuuripealinna leida. Haapsalus leiab Kultuuripealinna Konsumi kauplusest (Tallinna mnt 1), Rakveres Turu Kaubamajast Grossi poest (Laada 16), Maardus Grossi Toidukaupadest (Nurga 3), Viimsis Grossi Toidukaupadest (Kaluri tee 3), Paides Grossi Toidukaupadest (Pikk 25), Türil Grossi Toidukaupadest (Viljandi 13), Põlvas Edu Keskusest (Aasa 1).
AINULT KAKS KÜSIMUST
Foto: Lilian Merila
9 Moelooja Lilli Jahilo, kui raske oli isikliku moebrändiga turule tulla? Ettevõtte loomine oli üsnagi loomulik käik pärast mitmeid aastaid kestnud moeõpinguid ning vabakutselisena tegutsemist. See otsus oli samas kindlasti pikalt kaalutletud. Suur ja oluline ettevõtmine oli sellega kaasnenud päris isikliku stuudioruumi leidmine, mis andis tegemistele kõvasti hoogu ning energiat juurde. Ateljeeshowroom Baltika kvartalis on super, olen selle üle väga õnnelik! Minu jaoks oli aga üllatuslik, et ettevõtlusega nii suur asjaajamine ja paberimajandus
kaasneb, aja efektiivne planeerimine tuleb siinkohal kindlasti kasuks, muidu ei jäägi põhitegevuseks aega. 9 Kuidas leiad oma tellijad, kas soovitusturundus töötab ka moevaldkonnas? Parim reklaam on tõepoolest endiselt rahulolevad kliendid, kes ei pea paljuks brändi nime oma tuttavatelegi soovitada ‒ lõviosa klientuurist tulebki soovituste kaudu. Pean oluliseks ka reklaami ning koostööd meediaga, kõrgelt hindan sotsiaalvõrgustike loodud võimalusi huvilistega suhtlemiseks. Inimesed, keda minu disain inspireerib, leiavad ikka tee ateljeesse!
LOOMEMAJANDUS
Reede, 12. november 2010 Kuidas tõlkida loojaid riigiametnikele ja vastupidi? Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
«Loovad inimesed mõtlevad loovuse, riigiametnikud numbrite keeles. Tuleb luua seni puuduv lüli nende ja riigi institutsioonide vahele,» võttis tudeng Nele Kukk Tallinna Ülikooli Euroopa Liidu loomemajandust käsitlenud loengutsüklis õpitu kokku. Paarkümmend Eesti üliõpilast kuulasid oktoobri eelviimasel nädalal Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli (BFM) korraldatud nädalast loengusarja «Creative and Cultural Industries Policy in Europe», kus keskenduti EL-i loomemajanduse regulatiivpoliitikale. Kursuse viisid läbi Saksamaalt pärit õppejõud Bernd Hartmann ja Jan Runge. Hartmann on viimased kaks aastat töötanud Stuttgarti linna ettevõtlusosakonnas, kus tema vastutada on loomemajandusega tegelevad firmad. Hiljuti Brüsselis oma konsultatsioonifirma Spectrum avanud Runge on varem töötanud mitmetes Euroopa Liidu institutsioonides ja käivitanud koos kaasamõtlejatega liikumise European Interest Group for Creativity and Innovation. Lõppenud loengusari oli omamoodi avalöök järgmisel aastal käivituvale BFM-i ja SSE Riga ühisele kaheaastasele magistrikavale «Media Innovation Management» ettevõtluse, meedia ja innovatsiooni seoste osas. Käesoleval õppeaastal saavad tudengid osaleda veel viies samasuguse suunitlusega TLÜ loengus, mis annavad kokku loomemajanduse õppemooduli üldpealkirjaga «Creative Industries».
3
Kas Tallinn vajab uut brändi? Välisõppejõud: kultuuripealinn võiks anda noortele võimaluse. «Kui kohalikule kultuurielule piisavalt ei keskenduta, siis ei pruugi sellest kultuuripealinna aasta lõppedes ühtegi märki maha jääda,» ütleb Jan Runge. «See võib mõjutada avalikku arvamust kultuuripealinna aasta kohta tervikuna.» Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli (BFM) korraldatud nädalast EL-i loomemajanduse regulatiivpoliitikale keskendunud loengusarja «Creative and Cultural Industries Policy in Europe» läbi viinud Saksa õppejõudude Bernd Hartmann ja Jan Runge sõnul on kultuuripealinna aasta hea võimalus linnakuvandi parandamiseks. «Tegelikult on kultuuripealinnad ju Euroopa Liidu üks suurimaid edulugusid ‒ see on lausa nii edukas edulugu, et nüüd võetakse ühel aastal korraga ette kaks linna,» tõdeb Runge.
Milline on Tallinna uus lugu? Saksa õppejõud Bernd Hartmann ja Jan Runge loodavad, et seoses kultuuripealinna tiitliga leitakse võimalus Tallinna tutvustada ka muul viisil peale vanalinna ja rannajoone demonstreerimise, vastasel juhul võivat tekkida oht üritustega Euroopas varju jääda. «Kultuuripealinnade programmid on ikka koosnenud festivalidest, näitustest ja teistest n-ö traditsioonilistest üritustest, mis sobivad hästi näiteks kruiisituristidele,» sõnab Hartmann. «Ma pole veel aru saanud, kas Tallinn kasutab kultuuripealinna ka mingite lisaväärtuste loomiseks, kuid ta võiks seda teha. Näiteks võiks uuendada linna brändi. Euroopa
mõistes on Tallinn praegu turismiobjekt, kus on vanalinn ja meri. Noortele disaineritele ja filmitegijatele võiks kultuuripealinna raames loomingu eksponeerimiseks piisavalt võimalusi anda. Ma ei ole tervet programmi lugenud, kuid lennujaamas märkasin kultuuripealinna reklaami, kus tutvustati tavapäraseid kontserte ja näitusi ‒ niisuguses programmis polnud teiste kultuuripealinnadega võrreldes midagi uut. Tuleb esitada enesele küsimus, milline võiks olla Tallinna uus lugu.»
Kutsuge loometalendid tagasi Kas kultuuripealinna üritused peaksid keskenduma vaid turistide kohale meelitamisele või on see hoopis ainulaadne enesele nime tegemise võimalus siinsete talentide jaoks? Oluline oleks keskenduda eeskätt kohaliku kultuurielu parandamisele, rõhutab Runge. Eesmärk peaks olema linna kultuurialuste tugevdamine niiviisi, et see tooks kaasa suurema sotsiaalse sidususe ja turismi suurenemisega kaasneva majandusarengu. «Rõhk peaks olema just kohaliku kultuurielu arendamisel, mitte niivõrd turismil,» on veendunud ka Hartmann. «Kultuuripealinn annab ju võimaluse ühenduse taastamiseks väljaspool Eestit elavate kultuuriinimestega, võimaluse öelda neile, et on aeg tagasi tulla.»
Loomemajanduse lektorid Jan Runge (esiplaanil) ja Bernd Hartmann olid silmapaistvalt rahul sellega, kuidas Eesti tudengid loengus õpitut hiljem kaaslastele klassi ees ette kandsid. Foto: Albert Truuväärt
Austria arhitektid: kapitalism muudab kõik linnad ühesuguseks Kultuuripealinnades installatsioone teinud noored Austria arhitektid vaimustusid Õismäest, laitsid Lasnamäed ja kiitsid linnaruumi avatust uutele ideedele. Andreas Sepp
Andreas.Sepp@tallinn2011.ee
«Võrreldes Kesk-Euroopaga ollakse Tallinnas linnaruumi uuendamise osas optimistlikud, kuid siingi dikteerivad protsesse rikkad investorid,» leiavad Linzist pärit arhitektid Margit Greinöcker ja Tobias Hagleitner.
Tobiase ja Margiti arvates peab linnaruumi planeerimisel lähtuma inimeste huvidest. Linnahalli ümbritseva teedevõrgu arendamisel seda aga nende arvates tehtud ei ole. Foto: Albert Truuväärt
Arhitektid Margit Greinöcker ja Tobias Hagleitner tulid Tallinnasse Euroopa Liidu vahetusprogrammi raames 2009. aasta kultuuripealinnast Linzist. Milliseid lugusid Tallinn teile räägib? Margit: Tallinn on arhitektuurilises mõttes väga huvitav linn, siin on selgesti eristatavad eri ajajärgud ja ühiskonnad, narratiivid on omavahel segatud. Ühes kohas on keskaeg, aga kohe sealsamas kõrval klaas ja 1990ndad. Vanemad ja uuemad lood on tihedalt läbi põimunud.
Millisena näete Vabaduse väljakut? Tobias: Esimest korda Vabaduse väljakule tulles nägin vaid risti, sest ma ei teadnud, mida sõna ’vabadus’ tähendab. Mõtlesin, sõjamemoriaal see otseselt pole, ehk on püstitatud parteidele… Margit: Igal linnal on oma kangelased, näiteks Istanbulis on igal pool Atatürki kujud. Siin on kangelaseks vabadus. Tõsi, minu arvates on igasugused sambad juba sündides surnud, sest kui sa näed neid iga päev, siis sa tegelikult ei näe neid. Kuidas olete Tallinnaga tutvunud? Margit: Kuna ma enne siiatulekut Tallinnast palju ei teadnud, siis alustasin turistina. Vaatasin, mida linn mulle räägib, väga ruttu hakkas kõnelema arhitektuur. Hakkasin kesklinnas pildistama ja filmima väikesi detaile, kohti, kus kaks hoonet kattuvad. Koos Tobiasega meeldib mei-
le teinekord öösiti postide otsas kunsti teha. Tegime ka siin väikese installatsiooni, laotades linna peale lompidesse paberist kalu. Tallinn 2011 keskendub ju mereäärsetele lugudele ja meil on siin kogu aeg jalad märjad olnud ‒ seega on jõed ja järved linnas juba
«Esimest korda Vabaduse väljakule tulles mõtlesin, et see rist on ehk püstitatud parteidele...» olemas! Tõimegi nendesse „kalu“, sest kuigi kalad on väga vaiksed, on neilgi pajatada oma lugu. Mis võib olla mõjutanud Tallinna linnaruumi arengut? Tobias: Tallinnas on palju optimistlikke linnaloojaid, kuid avalik ruum on siingi defineeritud eelkõige läbi majandushuvide ja kinnisvaraarenduse. Austrias pole enam nii palju entusiasmi linnaruumi kunsti abil muuta, siin üritavad inime-
sed veel midagi ära teha. See on kallis igal pool, kunstiteoste materjalide jaoks pole sageli raha, kunstnike palkadest rääkimata. Tallinnaski pruugib vaid minna Toompeale linna siluetis valitsevaid pilvelõhkujaid vaatama, saamaks aimu, milline suhtumine siin valitseb – kapitalism kerkib linnaruumis väga tugevalt esile. Ma ei hakka ütlema, kas see on esteetilises mõttes hea või halb, nii lihtsalt on. Margit: Vaatasin, kuidas näiteks Lasnamäel elab koos suur hulk inimesi, kuid majade vahel tegelikult ju elu pole. Inimeste huvisid peaks linnaplaneerimisel rohkem arvesse võtma. Ma hindan kapitalismiga kaasnevat omandiõigust, kuid nüüdse kriisi ajal on ilmekalt näha, et kapitalism võib ka probleeme tekitada. Istanbulis on näiteks 200 ostukeskust, kõik need on ühesugused ning sarnanevad ka teiste ostukeskustega üle kogu maailma. Linzis on asi läinud nii kaugele, et linnavalitsus peab hakkama inimesi linna keskele tagasi meelitama, sest kõik külastavad vaid äärelinnas asuvaid ostukeskusi.
KÄSITÖÖ
Noa laev Armastu 4
Reede, 12. november 2010
Anatoli Ljutjuk ootab nii meistreid kui pisikesi õpipoisse voolima Grusbeke torni rajatava Noa laeva loomakujuk «Ma ei arva, et meil oleks õige oma Noa laeva ehitades piibli sügavmõttelisust illustreerida,» ütleb Anatoli Ljutjuk. «Grusbeke torni tuleb Tallinna Noa laev, kus peavad leidma varju siinsed kadumisohus väärtused.» Anneli Sihvart
anneli.sihvart@tallinn2011.ee
Mäletad piiblist veeuputuse lugu? Ja Jumal ütles Noale: «Ma olen otsustanud teha lõpu kõigele lihale, sest maa on täis nende vägivalda, ja seepärast, vaata, ma hävitan nemad koos maaga. /…/ Mine sina ja kogu su pere laeva, sest ma olen näinud, et sa selle rahvapõlve seas minu ees õige oled. /…/ Ja sa pead viima laeva kõigist elavaist olendeist, kõigest lihast, igast liigist kaks, et nad koos sinuga jääksid elama.» (Esimesest Moosese raamatust.) Sest maa on täis nende vägivalda, kõlas uputuse korraldamise põhjendus. Väärtusetu tuli uputada, et väärtuslik saaks edasi elada. Kui sageli on prohvetid maailma lõppu kuulutanud? Millal järgmine tähtpäev ongi? Mida ka ei kuulutataks, Ukraina Kultuurikeskus ja ukraina kreeka-katoliku kiriku Tallinna kogudus on igal juhul otsustanud hetke, mil maailm enam Jumala silmis armu ei leia, edasi lükata. Lühidalt öeldes, maailma parandada.
letus, mille kohta eesti naised alati ütlevad, et see on kirjutatud nendest!» ärgitab Ljutjuk. «Te ei tea, mida tähendab otsida kaaslast kogu elu, kasvada, saada suureks ja vananeda, kohtamata ainsatki endasugust.» Tegelikult käib see küll euroopa naaritsa kohta.
Hällid ja Valge Raamat Järgmiseks hakkasid kogudus ja kultuurikeskus korraldama hällide valmistamist. Noored pered tulid kokku, tulevased isad valmistasid hälle, emad kudusid
Hipide ajal, 1960. aastail kogunesid siia tänavasse noored, kes kirjutasid üksteisele neile seintele ilusaid kirju.
Alguses oli Punane Raamat Kuidas Noa laeva Grusbeke torni loomise mõte tekkis? «Meie kirik on pühendatud Kolmekäelisele Jumalaemale,» selgitab Ukraina Kultuurikeskuse juht ja ukraina kreeka-katoliku kiriku Tallinna koguduse vanem Anatoli Ljutjuk. «Tema on kõigi süütute ja tagakiusatute kaitsja. Edasi mõeldes mõistsime, et süütute ja kiusatute hulka ei kuulu mitte üksnes inimesed, vaid ka loodus.» Kõigepealt sündis sellest mõttest projekt «Poeetiline punane raamat». Praeguseks on see välja antud Eesti ja Ukraina kohta, töö käib Leedu, Soome, Jaapani, Läti ja Venemaa raamatu väljaandmiseks. Neis raamatuis on pildid ühe või teise piirkonna väljasuremisohus olevatest liikidest ja sealsamas kõrval luuletused. «Palusime luuletajail kirjutada liikide olemust edasi andvaid luuletusi,» kõneleb Ljutjuk. «Enamasti on neis luuletustes suudetud tabada hetke mil liigil on tekkinud konflikt ühiskonna või inimestega.» Eesti kohta käivasse raamatusse kirjutas luuletused Timo Maran. «Rooman vaikselt ja kannan oma koda ega ole mitte kunagi mitte kellelegi peale astunud,» seisab salu-vöötteo pildi juures. «Aga vaadake siia, siin on luu-
tekke. Ühtaegu saadi teada, milline on eesti, milline vene, milline soome häll ning millised on kaitsemärgid. Kõrvu sellega valmib Valge Raamat, kuhu kogutakse inimeste lugusid, häid mõtteid, lugusid headusest. Raamatu ainueksemplar valmistatakse käsitsi, omatehtud paberist ning köidetakse samuti ise. «Selle raamatu kinnitame ketiga Grusbeke torni, et keegi häid sõnu ära ei varastaks,» räägib Anatoli Ljutjuk. «Grusbeke torni mahub aga veelgi häid asju. Siis otsustasimegi siia teha ka Tallinna Noa laeva.» Tallinna Noa laevas on siiski koos viie kontinendi loomad nagu piibli omaski. Aga kuidas neid loomi-mänguasju voolida? Nagu ukraina vanu mänguasju? Eesti ajaloolisi mänguasju? Mõne kunstniku käekirja järgi? «See ei oleks olnud hea,» on Anatoli Ljutjuk veendunud. «Rääkisin meie murest Jüri Kuuskemaaga ja siis jõudsime mõttele, et eeskujuks võib võtta Eesti alal kasutusel olnud vapid ‒ teeme mänguasjad nendel olnud loomade järgi! Nõu andma tuli ka Eesti kõige tuntum heraldik Priit Herodes.» Materjal, millest nikerdada, on olemas. Tallinna vanalinnas kasvanud, kuid vanuse tõttu maha võetud või tuulest murtud pajud ja pärn saavad teise elu Grusbeke tornis.
«Nüüd vajame meisternikerdajaid ja nende kõrvale lapsi, kes tahaksid oma loomakesi teha,» kõneleb Anatoli Ljutjuk. «Anname lastele kätte vanad tööriistad ja sinna kõrvale puhume juttu.» Millest te lastega räägite? «Küllap enam-vähem samast, millest lastega pühapäevakooliski,» usub Anatoli Ljutjuk. «Seal räägime poistega enne mänguasjade voolimist, milline näeb välja isa, milline ema. Isa on tugev ja ilus, ema aga eriti ilus. Ja isa käes on rahakott.» Anatoli Ljutjuk näitab kahte hobuse kujukest, neist suuremale on kotike kaela riputatud. «Meil on siin üks 11-aastane tüdruk, temaga vaidleme iga kord,» muheleb Anatoli Ljutjuk. «Tema võtab rahakoti isa kaelast ära ja paneb ema kaela, mina tõstan tagasi ‒ nii kogu aeg!»
Kui kodus on kõigil kiire «Püüame seletada, kuidas elab traditsiooniline pere,» kõneleb Anatoli Ljutjuk. «Tahame lastele näidata, et elada võib ka nii ‒ minevikus on väärtusi, mida pole tingimata tarvis unustada. Kui väikesed tüdrukud teevad kaltsunuku, siis räägime neile, kuidas see, kui nad nuku eest hoolitseda oskavad, neile toeks on, kui nad kord mehele lähevad ja lapsi kasvatama hakkavad.» Pühapäevakoolis käib palju lapsi, kellel kas pole isa või kelle isal pole laste jaoks aega. Samuti pole kodus alati olnud aega õpetada, kuidas ühel või teisel juhul viisakas käituda oleks, sedagi oskust püütakse juurde anda pühapäevakoolis. «Mõnikord teen meelega valesti,» naeratab viguritegemise näoga Anatoli Ljutjuk. «Tulen näiteks käsi pesemast ja pühin need pükstesse kuivaks. Pärast küsin, kas see oli ilus. Või uurin kiriku all tulemasina juures, kas suitsumehi ka on. Üks tüdruk vastas selle peale, et tema on suit-
Tallinna vanalinnast vanuse tõttu maha võetud või tuulest murtud pajud ja pärn saavad teise elu Grusbeke torni Noa laevas. sumees…» «Need inimesed, kes siin töötavad, ei vaata televiisorit,» räägib Anatoli Ljutjuk. «Ükskord küsis üks poiss minult: «Anatoli, kas sa ausalt ei vaata telekat?» Hirmus asi, väike laps ja juba teab, et täiskasvanud inimesed valetavad! Tal ei ole häbi täiskasvanut kontrollida, elu on teda niimoodi õpetanud... Niisuguseid probleeme me siin lahendame.» Mina poleks taibanud selle peale jahmudagi, et juba väike laps täiskasvanuid valetamises kahtlustab… Mis selles kummalist on ‒ nii me ju elamegi! Selge, et igaühel tuleb õppida end juba maast-ma-
«Püüame seletada, kuidas elab traditsiooniline pere,» kõneleb Anatoli Ljutjuk. «Tahame lastele näidata, dalast vale eest kaitsma! Või oleks veel võimalik ka teisiti? «Võib rääkida palju-palju, aga kui lapsed näevad, et sina elad teistmoodi, siis on see tühi jutt,» ohkab Anatoli Ljutjuk. «Norras on väike klooster, kus ma igal aastal käin. Isa ei loe seal loenguid, kuidas elada, me lihtsalt vaatame, kuidas tema elab, ja see on kõik. Samamoodi püüame siin teha, ise kõiges eeskujuks olla. Me ei taha aega tagasi keerata, sel ei ole mõtet. Tahame vaid, et inimesed vaataksid tagasi ega laseks sellel, mis väär-
tuslik, unustusse jääda. On palju kaduvaid oskusigi, mida peaks edasi andma, ainuüksi aineliste väärtuste kogumisest kusagile torni ei piisa.» Anatoli Ljutjuk unistab, et kui Noa laev valmis saab, siis on lin-
See oleks umbes nagu Leedus Ristimägi, kus on tuhandeid riste ‒ Grusbeke torni Noa laevas oleks tuhandeid mänguasju. «Ja kui siin istub veel üks vanaisa, kes nikerdab puust mänguasju ning annab neid lastele, kui korraldatakse töötubasid, kus lapsed ise mänguasju tegema õpivad,» mõtiskleb Anatoli Ljutjuk edasi. «Vanaemad aga hakkavad siin muinasjutte pajatama, ühel päeval eesti, teisel vene, kolmandal näiteks ukraina vanaema… See oleks ilus koht laste jaoks!»
Me ei taha aega tagasi keerata, tahame vaid, et inimesed ei laseks sellel, mis väärtuslik on, Meistrite ja unustusse jääda. armastuse tänav nal üks suurepärane koht juures, kuhu tulla ja vaadata mänguasju.
Laboratooriumi tänavat, kus leiavad peavarju ukraina kreekakatoliku kiriku Tallinna kogudus,
use tänaval
KÄSITÖÖ
Reede, 12. november 2010
kesi.
5
Kultuuriaasta kestku kauem kui aasta Turu abilinnapea peab oluliseks koostööd igapäevastes asjades. Oliver Õunmaa
«Järgmisel aastal purjetan oma paadiga merele avatud Tallinna,» ütleb sõsarkultuuripealinna Turu abilinnapea Maija Kytta. Mida põnevat pakub Turu järgmisel, kultuuripealinna aastal? «Turu on tules!» kõlab meie kultuuripealinna hüüdlause. Meil on järgmisel aastal iga päev põletav. Kindlasti on põnev avatseremoonia 15. jaanuaril, seda võib võrrelda olümpiamängude avamisega. Aura jõe kaldal näeme akrobaate ja tulevärki. Samal ajal avatakse kuus näitust vanas raudteetehases, mis on muudetud loomekeskuseks. Novembris toimub suur ooperietendus «Erik XIV». Kas olete ka Tallinna kultuuripealinna programmiga tuttav? Härrased Mutli ja Rohumaa tutvustasid seda meile pisut, olen ka Tallinn 2011 internetilehekülgi sirvinud. Mulle jäi silma Tallinna mereääre avamise ja uute jahisadamate ehitamise idee. Ka minu perel on väike purjekas. Mulle meeldivad meri ja purjetamine. Seilame pidevalt Helsingi lähedases saarestikus, kuid pole oma laevukesega kunagi Tallinna külastanud. Ehk järgmisel aastal teeme lõpuks selle reisi teoks. Kas Tallinna ja Turu vahel valitseb koostöö või konkurents?
et elada võib ka nii ‒ minevikus on väärtusi, mida pole tarvis unustada.» Ukraina Kultuurikeskus ja tulevikus seilab Grusbeke torni Noa laev, on kunagi kutsutud ka Armastuse tänavaks. Eestikeelsest ajakirjandusest leidsin selle kohta vaid ühe seletuse ‒ ju siin kunagi prostituudid tegutsesid. Kui Anatoli Ljutjuk räägib mulle aga, et ammustel aegadel elanud sellel tänaval hoopis meistrid ning sellegi poolest olevat see ka mänguasjameistritele parim koht, otsustan asjasse selgust tuua. Kummad siis, meistrid või prostituudid? Anatoli Ljutjuk mühatab ja toob mulle venekeelse ajalehe väljalõike. Kolletunud Molodjož Estoniis on selle tänava nime saamise kohta tõepoolest hoopis teine seletus. Hipide ajal, 1960. aastail kogunesid siia tänavasse noored. Nad
kirjutasid üksteisele neile seintele ilusaid kirju. Näiteks: «Olen valmis ära andma kõik, mulle pole midagi vaja, tule ainult elusa ja tervena tagasi!» Iga kiri seinal oli kui hingekarje. Teisitimõtlejana tuntud vene kirjanik Vassili Aksjonov, kelle raamatuist mitmed on eesti keelde tõlgitud (viimati, 2009. aastal Eesti Päevalehe raamatuna jutustus «Tähepilet») kirjutas oma teoses «On aeg, mu sõber, on aeg» sellestsamast tänavast. Miks kogunesid armastajad just siia tänavasse? «Arvan, sel kohal on eriline aura,» peab tõenäoliseks Anatoli Ljutjuk. «Inimestele meeldib põnevaid jutte välja mõelda. Aga neid pole välja mõelda vajagi, see, mis tegelikult sünnib, on tihtipeale väljamõeldistest imelisem.
Fotod: Donata Zanotti
Siin kaevati välja hobuse skelett. Mul hakkas tast kahju, jätsin kolba alles, vanaemad olid veel vihased, et Anatoli hoiab kirikus hobust… Aga ma ei suutnud seda ära visata. Hakkasin legende uurima, kuni jõudsin teadeteni, et teinekord kaevati seal, kuhu ehitati kirik, maasse hobune. Räägitakse, et niisuguse hobuse viirastus kappab igavesti ümber kiriku. Andersen nägi oma muinasjutus selles hobuviirastuses kurjakuulutavat ennet, üks Rootsi etnograaf aga kõneles mulle hoopis uskumusest, mille kohaselt poiss, kes kohtab seda hobust, tuleb elusalt sõjast tagasi, hobuviirastust näinud vanemad inimesed elavad vanuripõlves õnnelikult, teda kohanud tütarlaps saab aga kindlasti mehele. Kes ütleb, et see pole tõsi?»
Ma loodan, et koostöö ja et see jätkub ka pärast kultuuripealinna aastat. Mõlemal linnal on vanalinn, mille hoidmise ja arendamise osas võiksime kogemusi jagada. Turu on vana Soome pealinn ja me peaksime Tallinnaga seetõttu üksteist mõistma. Soovitan kõikidel turulastel Tallinna ja selle üritusi külastada. Loodan, et lennuliin, mis kahte kultuuripealinna ühendama hakkab, jätkub ka pärast järgmise aasta üritusi. Millised kahe linna ühisprojektid võiksidki kestma jääda? Tallinnas on kodutute laste varjupaik, millele oleme niiöelda ristivanemaks. Aga viimati külastasin ma varjupaika kümme aastat tagasi ega teagi, kas see koostöö enam toimib. Need peaksid olema suhteliselt tavalised, igapäevased asjad, mida koos teha. Milliseid raskusi tuli Turul ette oma kultuuripealinna programmi rahastamisel? Meie eelarve tuleb kolmest allikast. Üks osa tuleb riigilt, teine linnalt ja kolmas erasponsoritelt.
Turu abilinnapea Maija Kytta plaanib järgmisel aastal purjekaga Tallinna seilata.
Foto: Stanislav Moshkov
Linna rahastus on kindel, kuid riigi ja sponsoritega on muret küll, kriisi ajal on raha saamine üldse keeruline. Kellele on Turu kultuuripealinna sündmused suunatud? Esimeses järjekorras turulastele endile, siis naaberpiirkonnale, seejärel Soomele ja kogu Euroopa elanikele. Kuna üritused toimuvad Turus, on loomulik, et peame arvestame eelkõige oma kodanikega. Mida on Turu õppinud eelmiste aastate kultuuripealinnade edust või läbikukkumistest? Seda, et kultuuripealinna ettevõtmised ei tohiks olla vaid ühe aasta projektid, vaid peaksid edasi kestma ka siis, kui kultuuriaasta on möödas. Helsingi hülgas pärast 2000. aastat paljud head ettevõtmised ‒ me ei taha seda viga korrata. Millised ehitised jäävad kultuuripealinna meenutama? Loomekeskust vanas raudteetehases ma juba mainisin. Lisaks rajatakse park, kus saab nautida kultuuriüritusi ja samal ajal sportida. Ka uue keskraamatukogu tahame kultuuripealinna teenistusse rakendada. Vuntsime vanu maju, korrastame jõekaldaid, värskendame olemasolevaid parke ja kogu infrastruktuuri. Kui palju on järgmisel aastal kavas just kultuuriaastaks loodud ja kui palju traditsioonilisi üritusi? Ametlikus programmis on 151 sündmust. On palju traditsioonilisi üritusi, mis jätkuvad ka kultuuripealinna aastal, näiteks Naantali ja Turu ühine suvine muusikafestival. Siiski pole me neid oma programmi arvanud ega ka kokku lugenud. Millised eluvaldkonnad kultuuriaasta tõttu kannatavad? On tõsi, et kultuuriaasta röövib suure hulga raha. Aga ma loodan, et põhilised kultuuriteenused ja igapäevaelu selle pärast ei kannata.
6
MUUSIKA
Reede, 12. november 2010
Tallinnas jätkub komöödiaetenduste sari
9 Servataguse Muusika Festival 2010, 12.‒13. november, East Gallery (Tallinn, Pikk 36). Päevapileteid hinnaga 100 ja kahe päeva pileteid hinnaga 150 krooni saab osta sealtsamast eelmüügist. 9 12 esinejat Eestist, Soomest, Lätist, Leedust ja Venemaalt. 9 Siiani on esinemist kinnitanud Zahnrad ja Lhetargija Lätist, Nüm Nüm Leedust, 1234567890, Barry Andrewsin Disko, Umpio ja Vapaa Soomest, Alexei Pliousnine Venemaalt ning kodumaised artistid Sequoia 7, Raul Keller & Mihkel Kleis, Villem ja Kreatiivmootor. 9 Rohkem infot: http:// www.myspace.com/servatagusemuusika
17. novembril toimub klubis Privé «Stand-Up Comedy with Louis & Eric» komöödiaetenduste sarja teine etendus, mille peaesinejana astub üles Rootsist pärit Kodjo Akolor, keda stiili poolest võrreldakse maailmakuulsa Eddie Murphy’ga. 2005. aastal koomikukarjääri alustanud Kodjost sai peagi tihe külaline Rootsi raadiojaamades, hiljem on ta seotud olnud mitme teleprojektiga. Kodjo loomingut on mõjutanud kõige enam Ameerika koomikud Eddie Murphy ja David Chapelle ja ta on naerutanud publikut kõikjal üle Euroopa ja Ameerika. Veel astuvad lavale Adeel Faqih Pakistanist ning Eestis elav ameeriklane Stewart Johnson. Etendus on inglise keeles.
Austraalia suvest Eesti talve muusikaeksperimente korraldama tulnud Soome juurtega Elijah Värttö tunneb end võrdselt mugavalt nii trummide kui ka helipuldi taga. Foto: Albert Truuväärt
Saku Suurhallis peetakse mardilaata 11.‒13. novembrini peetakse Saku Suurhallis Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu korraldatavat mardilaata, mis on ühtlasi eestimaise käsitöö suurim väljapanek Eestis. Töötavad meistrikojad, rahvarõiva nõuandekoda ja laste töötoad. Laval astuvad üles rahvamuusikud ning pakutakse eestimaist toitu. Laat on kohtumispaigaks ja kogemuste vahetamiseks meistritele ja teistele käsitööhuvilistele. Lisainfo: www.folkart.ee/mardilaat
Mälestatakse koorijuht Heino Kaljustet 17. novembril kell 16.00 toimub Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi sinise laega saalis muuseumiõhtu «Heino Kaljuste – Õpetajate Õpetaja», millega meenutatakse koorijuht Heino Kaljustet (18.11.1925 – 28.07.1989) tema 85. sünniaastapäeval. Oma õpetajast ja kolleegist räägivad Tiia-Ester Loitme, Venno Laul, Ene Kangron, Kadi Härma, Katrin Ehala ja Tõnu Kaljuste. Muusikalist vaheldust pakuvad Mari Targo viiulil ning Liivi Urbel õpilastega Tallinna Inglise Kolledžist. Muuseumi saalis on võimalus tutvuda väljapanekuga arhiivmaterjalidest Heino Kaljuste kogus. Sissepääs muuseumipiletiga.
Elijah Värttö: Eesti on piirkonna muusikaelu edendamiseks parim koht! Austraaliast pärit kontserdikorraldaja missioon on teha Tallinnast ümberkaudsete riikide muusikaanarhistide kohtumispaik. Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
laulustruktuurist või kasutavad instrumente, mis ei ole musitseerimiseks mõeldud,» defineerib Elijah enda jaoks eksperimentaalmuusika olemust.
taalmuusika viisina purunevast klaasist tuleva heli esitamise. Kuigi kavas ei ole märgitud ühtegi diskorit, täidavad nad siiski ansamblite esinemise vahelist aega nagu sellistel üritustel kavaks. «DJ-d on mu üritustel nagu muusikaajaloolased,» ütleb Elijah. Eestis elatud aja jooksul on Elijah korraldanud paar kontserti kuus. Läbi on käidud pea kõik Tallinna popimad alternatiiv-
«Suurem osa kontserdisaale pole piisavalt julged, et lubada oma Eesmärk on piiride ruumidesse muusikaga kompamine eksperimenteerijaid,» ei tasu festivalikülastajatoob kängurumaalt pä- telSiiski karta, et nad East Gallery ruurit Elijah Värttö välja mides toimuval festivalil millegi takistuse, millega tal täiesti ebamaisega Servataguse Muusika kokku puutuvad. Esinejate hulgas üritustesarja vedades on näiteks kodu- «Diskorid kohtuda on tulnud. maistele alternaVärttö ema on soomlanna ja ka Tallinnasse sattus mees Soome kaudu, sest Austraaliast tulnuna oli tal algselt plaan hoopis põhja poole pidama jääda. 2009. aasta juulist alates on ta aga püsinud Eestis, käivitades siin üritustesarja Servataguse Muusika, mille egiidi all peetakse 12.‒13. novembril esimene festival. Esinejad tulevad kolmest Balti riigist, Venemaalt ja Soomest. «Mulle tundus, et siin regioonis viljeldakse palju eksperimentaalmuusikat, kuid artiste ei tooda kokku. Seetõttu arvasingi, et oleks tore, kui sellised muusikud saaks üheks õhtuks ühte kohta esinema panna,» rääkis Elijah. Mees ise alustas muusikaga eksperimenteerimist oma kodumaal, musitseerides ühel õhtul Melbourne’i ööklubis Make It Up Club korraga klarnertil, trompetil, kitarril ja süntesaatoril. Ta ei pea ennast aga interpreediks, vaid muusikapunkariks, kelle eesmärk on võimalikult suures ulatuses helikunsti piire kompida. «Selle asemel, et mängida lihtsalt n-ö klassikalise rokkansambli kombel kitarri, bassi või trumme, meeldib mulle palju rohkem kui artistid väljuvad tavapärasest
on mu üritustel nagu muusikaajaloolased»
t i i v mu u s i k a hu vilistele tuntud Sequoia 7, Mihkel Kleis ja Kreatiivmootor. «Ka popmuusika võib olla eksperimentaalne, kui seda esitada väga improviseeritud viisil või muuta juba kasutusel olevat helikeelt,» avab Elijah oma vaimusünnitise tagamaid, tuues näiteks ühe eksperimen-
Karm tõde: vähene publik aitab kunstilist taset säilitada Üritustekorraldaja Paul Emmet, divedivedive.org Kuidas hindate välismaalasena oma võimalusi Tallinnas üritusi korraldades toetust saada? «Seda teemat võib käsitleda lõputult. Kes saab toetust, millele ja kuidas nad seda saavad? Kõik see on etteaimamatu. Võib olla vapper, asja ära korraldada ja loota, et kohale tuleb piisavalt inimesi, kuid
muusikapesad nagu Von Krahl, Juuksur ja Uue Maailma Selts, jõutud on ka pealinnast välja. Kuigi vahel on publikut vaid mõnikümmend inimest, lubab Elijah samamoodi jätkata, s.t
mitte liiga palju. Õhtu jooksul võtavad need omakorda oma tuttavatega ühendust ja kutsuvad ka nood kohale. Edu võti on võimalikult varajane ja laiaulatuslik reklaam ja siin on rahaline toetus väga oluline. Toetajate poolt pakutavad reklaamikanalid võivad samuti kasulikeks osutuda.»
suurematele lavadele (veel) mitte trügida.
Ürituste vahel on tihe konkurents «Inimesed on rõõmsad, et saavad osa etendustest, mida nad varem pole näinud ja mida nad tõenäoliselt enam hiljem ka ei näe. Alguses oled korraldamisel idealistlik, kuid peagi tulevad majanduslikud piirid ette,» on Elijah ühtaegu veendunud nii oma missiooni õigsuses kui ka pessimistlik selle jätkusuutlikkuse osas. Seni on ta saanud välisartistide siiatoomisel abi bussi- ja laevafirmadelt, järgmise aasta festivalile on lubanud õla alla panna ka sihtasutus Tallinn 2011. Kohaliku publiku tagasiside kuuldud esinejate osas on olnud vaid positiivne, nurisetud on aga kehvapoolse turunduse üle. Elijah viimase pärast aga eriti ei muretse, sest parim reklaam olevat tema sõnul džunglitelefon. Ajakirjanikud on teda üles leid-
Elijah on keskendunud riikidevahelise muusikakoostöö arendamisele. Milliseid väljakutseid te selles näete? «Riikidevahelist koostööd tahaksid kõik, kuid tegudeni jõutakse harva. Kõik sõltub korraldajate riskivalmidusest. Ürituse korraldamine ühes riigis hõlmab endas palju väljakutseid, mitme riigi puhul on väljakutseid rohkem. Me tahame tihedamat koostööd, kuid ei saa seda endale ressursipuuduse tõttu võimaldada. Keelelised ja kultuurilised erinevused on vähetähtsad, määravaks saab rahaline pool.
nud ka varem, kuid elu on näidanud, et publikuarvu silmas pidades on üleriigilistes väljaannetes artiklite ilmutamine vaid aja ja paberi raiskamine, nendib Elijah. Küsimusele, kas ta on siinkandis ainus välismaalasest ristisõdalane ümberringi lokkava massikultuuri vastu ja kuidas on lood jõudude ühendamisega teiste n-ö üksiküritajatega, saan mõneti üllatava vastuse. «Jah, midagi võiks ju koos teha näiteks kontserdisarjaga Improtest ja mõnega veel, kellega valdkonnad osaliselt kattuvad, kuid oleme siiski konkurendid,» viib Elijah jutulõnga tagasi kroonilise ressursipuuduse juurde. Palju rohkem huvitab teda koostöö arendamine mõttekaaslastega naaberriikides ja siin tundub tööpõld olevat lai, sest ka muu maailma eksperimentaalmuusikutel ei olevat esinemiseks võimalusi ülearu palju. Sestap jätkub sel vahval soomeaustraallasel küllaga tegemist, et kõiki soovijaid Eestisse esinema saada. Oleks vaid rohkem publikut!
Kõigile meeldib ju hea muusika, nii et kus mujal probleem olla saaks? Kui vaadata rahvusvaheliselt edukaid üritusi või piiriüleseid kultuurifenomene, siis neil kõigil on suured turunduseelarved. Kui tahaksime näiteks turundada üht noise metal bändi kõigis Balti riikides, siis oleme silmitsi väikese kuulajaskonna ja väikese eelarvega, mille abil neid ringi sõidutada. Üksikutel promootoritel on raske oma eelarvet suurendada, kui nad tahavad samal ajal säilitada ürituste kunstilist taset, mis paradoksaalsel kombel tähendab ka väiksemat kasumlikkust.»
Reede, 12. november 2010
Pöffihunt kutsub kinno
KINO
7
14. Tallinna Pimedate Ööde filmifestival kestab 19. novembrist 5. detsembrini. Festival soovib tutvustada Eesti publikule maailma kino kogu tema värvikuses. PÖFF koosneb põhiprogrammist, neljast alafestivalist ning filmi- ja kaastootmisturust. Seekordses lehenumbris tutvustame lähemalt tudengi- ja lühifilmide 9 Mikk Granström, noorte- ja lastefilmide festivali Just Film tegevjuht, ei kavatsegi seepärast süümepiinu tunda, et festivali avafilmiks on Harry Potteri saaga järjekordne osa.
«Tahame näidata oma festivalil kõike, mis tänapäeva noori puu-
dutab,» kinnitab Mikk Granström. «Lisaks on siin tegemist kummalise kokkusattumisega ‒ Just Film saab tänavu 10-aastaseks ja esimene film Harry Potterist valmis samuti just kümme aastat tagasi!» Tavapärase nädala asemel tervelt 11 päeva vältaval Just Filmil
Noorte- ja lastefilmide festivali Just Film tegevjuht Mikk Granström: «Kui ma parasjagu Tallinna Ülikoolis projektijuhtimist ja juurat ei õpi või Just Filmi jaoks filme ei vaata ‒ uskuge, seda tuleb teha aasta läbi! ‒ siis püüan leida aega lugemiseks. Huvi pakub vene kultuurilugu, see, kuidas sealsed loojad suutsid pärast õuduste üle elamistki mitte üksnes inimeseks, vaid ka kunstnikuks jääda.» Foto: Stanislav Moshkov
9 Tudengi- ja lühifilmide festivali Sleepwalkers juht Helen Vinogradov kinnitab, et film võib sellest, mis tegelikult maailmas toimub, anda teinekord realistlikumagi ülevaate kui uudistesaade.
Tudengi- ja lühifilmide festival Sleepwalkers toimub tänavu üheteistkümnendat korda. Kui esialgu näidati peamiselt filmitudengite filme, mida saadeti siia üle kogu maailma, siis seekordses programmis moodustavad mahust juba tervelt poole professionaalide tehtud lühifilmid, mis selle festivali raames esmakordselt ka omavahel konkureerivad. Lühifilmi kestus võib olla poolest minutist 45 minutini. Linastusele tulevad umbes 150 filmi, mis valiti välja rohkem kui 1200 festivalile konkureerinud teose hulgast. Lühifilmide festival kestab 20. novembrist 24. novembrini, fil-
me näidatakse Von Krahli teatris ja Kanuti Gildi saalis, ühel päeval ka kinos Sõprus. Ühe seansi pikkuseks on tavaliselt 90‒110 minutit, selle aja sisse mahub nii lühidokumentaale, animafilme kui mängufilme. Viimase kolme-nelja aasta jooksul on filmide tehniline kvaliteet on tohutult tõusnud. «Sel aastal toome koostöös Goethe instituudiga ekraanile mitmed Araabiamaade lühifilmid,» märgib Helen Vinogradov, kutsudes kõiki huvilisi seni suhteliselt võõraks jäänud piirkonna mõttemaailmast filmide läbi osa saama. «Meile saadeti näitamiseks viimase viie-kuue aasta parimad tööd ja kuna neis riikides on ohtralt poliitilisi probleeme, mille pärast filmitegijad südant valutavad, siis võime olla kindlad, et nende nägemine laiendab oluliselt meiegi silmaringi.» Euroopa filmitegijad on hakanud festivalile aina rohkem saatma
Tallinna Tehnikaülikooli magistrant, Nokia Mobiilifilmide Festivali MOFF juht Maria Plees: «Tulin mõned aastad tagasi PÖFF-i turunduspraktikat tegema, möödunud aastal aga tekkis võimalus omaette festival korraldada!» Foto: Stanislav Moshkov
festivali Sleepwalkers (20. – 24. november), animafilmide festivali Animated Dreams (19. – 23. november), laste- ja noortefilmide festivali Just Film (19. – 28. november) ja Nokia Mobiilifilmide Festivali MOFF (1. september – 3. detsember). on neli alaprogrammi. Lastefilmidest võib esile tõsta Prantsuse koguperefilmi «Ookean», mille valmimiseks kulus pea neli aastat sukeldumisretki. «Aga mille üle ma erilist uhkust tunnen,» naeratab Mikk Granström, «on Suurbritannia film «Kuidas elada igavesti». Meie juures toimub selle Euroopa esilinastus!» «Kuidas elada igavesti» põhineb Suurbritannia auhinnatud noorkirjaniku Sally Nichollsi samanimelisel väga tõsistele küsimustele vastuseid andval lasteromaanil, mis on praegu juba 17 riigis bestseller. Mikk Granström julgeb ennustada, et see raamat ja film võivad varsti Harry Potterilegi kandadele astuda. Märkimist väärib ka täispikk ja täiesti mittekommertslik 3Dmultifilm merikilpkonn Samist. Noortefilmide programm on mässumeelne, lõbus, kurb, šokeeriv… ja hea. Mikk Granströmi lemmik on selles programmis taanlaste «Hoia minust kinni». «See on koolivägivallafilm, mis kõneleb vägivallast peaaegu vägivallata,» rõhutab ta. «Rõvedusi, mis paneksid pea ära pöörama, ekraanil pole. See film on aga niisugune, et kui seda juhtub vaatama vägivallatseja, siis ei tee
ta enam kunagi kellelegi liiga. Uskuge või mitte, see mõjub nõnda. Taanlased oskavad!» Prantsuse-Kanada vangladraama «Koerapuur» aga toimib vaatajale, otsekui oleks tegemist 3D-ga ja vaataja viibiks ühes ruumis osalistega, tajuks kõike, mida nemadki. Tänavakultuuriprogramm saab tänavu viieaastaseks. Siin kõneldakse muusikast, grafitist, laste õigustest maailmas, nende hobidest. Enamasti on tegemist dokumentaalfilmidega. «Brownstones to Red Dirt» näiteks räägib loo lastest, kes koguvad raha, et ehitada endale koolimaja. «Kui eelmiste aastate programmides oli palju põnevat eneseleidmist, siis tänavuaastased filmid keskenduvad hakkamasaamisele, katsetamisele, mitte käega löömisele,» osutab Mikk Granström filmitegijate muutunud maailmanägemisele. Sünnipäeva eriprogrammis äratab tähelepanu korduslinastus, kahe punkari armastusloost kõnelev «Engel ja Joe», esimese Just Filmi žürii lemmik. Tookordsed saalis viibinud eestimaised punkarid mäletavad sedagi, kuidas kinosaali sisenes politsei, kelle keegi punkarite punkarliku käitumise tõttu välja kutsunud oli.
Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli viimase aasta tudeng, tudengi- ja lühifilmide festivali Sleepwalkers juht Helen Vinogradov: „Filmi läbi saad osa kellegi teise isiklikust maailmast, sellest, mida tema on mõistnud ja näinud.“
Foto: Stanislav Moshkov
immigrantidest tehtud filme. Muuhulgas kõneldakse ka neist immig-
rantidest, kes saabuvad maale sisuliselt läbi tänapäevase orjaturu.
9 Maria Plees, Nokia Mobiilifilmide Festivali MOFF juht, ei uskunud mõne aasta eest veel isegi, et mobiiltelefoniga niisuguse kvaliteediga filmi võiks teha, mis isegi suurel ekraanil vaadata kannatab.
filme vaadata ja parimate poolt hääletada saab, on www.moff.ee. Tänavu saab filme esitada kolmes kategoorias. Esimene on vaba teema, teiseks kullassepa ja kunstniku Roman Tavasti välja kuulutatud kooliteema, kolmandaks konkurss «Parim viral video». «Et mis asi on viral video?» naerab Maria Plees küsitleja arusaamatuses pilku nähes. «See on niisugune lahedalt humoorikas klipp, mis hakkab sõprade seas kiirelt levima. Arvan, et tegemist on põneva väljakutsega, täiesti uudse ülesandepüstitusega MOFF-i ajaloos!» MOFF-il osaleda tahtjaid on igal aastal olnud seinast seina ehk
Mobiilifilmide festival toimub sel aastal juba neljandat korda. Tegemist on veebipõhise festivaliga, kinosaali ekraanile jõuavad vaid kolm parimat filmi. «Nii uskumatu kui see ka pole, mobiiltelefonifilmide kvaliteet on tõepoolest juba nii hea, et neid on võimalik suurelt ekraanilt vaadata,» kinnitab Maria Plees. Aadress, kuhu oma filme 14. novembrini üles laadida, teiste
Animafilmide festivali Animated Dreams programmijuht ning dokumentaalfilmide looja Heilika Pikkov sõnab, et animatsioon on ta töö, dokfilmid kirg ja hobi. Festivali tegevjuhil, Tartu Ülikoolis teatriteadust õppinud Mark Kuslapuul aga peale PÖFF-iga seotud ürituste korraldamise praegusel eluetapil eriti millekski muuks enam aega ei jäägi. Foto: Stanislav Moshkov
9 Animafilmide festivali Animated Dreams tegevjuhi Mark Kuslapuu ja programmijuhi Heilika Pikkovi sõnul on Eesti tegelikult väga tugeva tasemega animafilm maailmas palju rohkem tuntud kui Eestis.
12. animafilmide festival Animated Dreams toimub 19. novembrist 23. novembrini kinodes Sõprus ja Artis. PÖFF-i animafilmide festival on saanud Balti- ja Põhjamaade üheks olulisemaks rahvusvaheliseks animafestivaliks. Tänavu peetakse selle raames esmakordselt ka koomiksipäeva. Koomiksipäeva kavas on koomiksiraamatute laat, näituse FINEST avamine ja Soome-Eesti koomiksimaavõistlus. Saab kuulata nii koomiksi kui ka animatsiooni valdkonnas töötanud Soome kunstniku Maria Björklundi loengut. Värskeid tuuli animamaailmast toob digitaalse animatsiooni programm «Digimaailmad». Neis filmides pole klassikalist lugu, pigem on tegemist muusikavideot meenutavate ja ohtrate eriefektidega pisut reklaamilike lühiklippidega. Dokumentaalfilmi ja animatsiooni suhtest kõneleb Keyframesi tasuta ingliskeelne loenguprogramm. Teemal, kas ja kuidas on võimalik ühendada anima- ja dokumentaalfilmi, peab 21. novembril sissejuhatava loengu produtsent ja filmitegija Sylvie Bringas, kes esitleb ka oma animeeritud draama-dokumentaalfilmi «Vaikus». Film kõneleb Tanast, holokaustis ellu jäänud lapsest, kes räägib oma
koolilapsest pensionärini, filmi lubatud pikkus on 30 sekundit kuni 3 minutit. 3 minutit on tegelikult täitsa pikk aeg, sellega jõuab tegelikult keerukaimagi mõtte edasi anda. 24. novembril saavad parimad mobiilifilmitegijad auhinnad. Kõigi kategooriate üldvõitja saab auhinnaks mobiili Nokia N8, mis on üks tõeline filmitegemise telefon. Rääkida saab sellega muidugi ka. Lisaks on üldvõitjal võimalus minna Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli koolitusele «Tee film nelja päevaga!». Publiku lemmik selgub internetihääletuse põhjal ja saab PÖFF-i VIP-pääsme, millega võib
loo esimest korda alles viiskümmend aastat hiljem. 22. novembril jätkavad teemat kaks režissööri, kes on hiljuti ise teinud animeeritud dokfilmi. Julio C. Lopes räägib, kuidas ta suutis luua filmi oma Alzheimeri tõbe põdevast vanaemast ja Théodore Ushev kõneleb, mis sundis teda sukelduma eksperimentaafilmilooja Arthur Lipsetti ellu. Briti Royal College of Art animaosakonna 25. juubelit tähistab festival nende parimate tudengitööde retrospektiiviga. Tuulise novembri rõskust peletavad erootilise anima programm «Iha & seksuaalsus» ja eriprogramm «Lõunamaa briis». Programmis on ka Eesti animafilmid: Noore Eesti Anima programm, Janno Põldma retrospektiiv ja Mati Küti uue nukufilmi «Taevalaul» esilinastus. «Kuigi animafilmide festival on mõeldud eeskätt täiskasvanuile, on meil koostöös Mudilaste Multilaekaga kavas ka lasteprogramm,» räägib Heilika Pikkov. Miks täiskasvanud Eestis nii vähe animafilme vaatavad? Ilmselt nad kardavad, et need on ülemäära keerulised, mõtiskleb Mark Kuslapuu kunagist «Klaasikillumängu» meenutades. Heilika Pikkov tuletab seevastu meelde samast ajajärgust pärinevat multifilmi «Siil udus», mille mõistmisega ju kellelgi raskusi polnud ning mida meenutatakse siiamaani. Kus on animafilmis piir kommertsi ja kunsti vahel? «Kõige edukamad animategijad maailmas on suutnud kommertsi ja kunsti ühendada,» kinnitab Heilika Pikkov.
ära vaadata kas või kõik festivali filmid. Kooliteemaliste mobiilifilmide parim saab autasuks Roman Tavasti nimelise auhinna ‒ väikese meene, n-ö Mobiili-Oskari. Parima viral video tegija saab võimaluse osaleda ADM Interactive multimeediaprojektis ja teha selle käigus koostööd agentuuri professionaalse loovmeeskonnaga. Kolm selle kategooria parimat saavad auhinnaks arvuti välise kõvaketta WD PASSPORT ELITE 500GB Eelmisel aastal osales konkursil kokku 97 filmi. Palju neid tänavu tuleb, on enne viimast hetke raske öelda ‒ loometöö alles käib.
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 12. november 2010
Trummifestival Maailmatrumm 9 Eesti esimesel trummifestivalil saab publik elamusi kontsertidelt, kus peategelasteks on mitmesugused löökpillid. Festival kestab 11.‒13. novembrini 2010 Tallinnas. Eri maailmajagude parimad meistrid võluvad trummifestivali publikut India, Senegali ja Põhjamaade rütmidega. India ja Senegali programmides osalevad ka tantsijad. Pakutakse India ja Aafrika toite ning näha saab videoprogrammi etnilistest löökpillidest. Festivali kunstiline juht Brian Melvin kolis San Franciscost Tallinnasse ligi 10 aastat tagasi. Seitse aastat enne seda oli ta esmakordselt mänginud Jazzkaarel ning siia tagasi tõi teda armastus. Sellest ajast saati on Melvin tasapisi ja peaaegu märkamatult integreerunud siin-
Brian Melvin
MUUSIKA 12. november 21.30 Teater NO99 (Sakala 3, Tallinn), Sügisjazz 2010: «PRINT (Prantsusmaa)». Bändi lugude mahlakas helikeel, värvikad seaded ja kontrastiderikkus ärgitavad kuulama – kõrv tabab nii urbanistlikke rütme kui loodusmeeleoludest inspireeritud poeetilisi mõttehetki. Detailides on muusika elegantne ja kujundlik.
12. november 19.00 Estonia kontserdisaalis (Estonia pst. 4, Tallinn), «KANTŠELI 75» Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Eesti Kontsertkoor. Dirigent Andres Mustonen. Kontserdi aukülaline on maestro Gija Kantšeli, kes on Gruusia tunnustatuim helilooja ja keskne figuur tänapäeva muusikas. 13. november 19.00 Viimsi Püha Jaakobi kirikus (Nurme tee 3, Viimsi) kontsert «Teiselpool vett». Urmas Alenderi laule laulavad Birgit Varjun ja Margus Vaher. Saadavad Rene Puura (klahvpillid) ja Andre Hein (kitarr).
suur filmimuusika kontsert «Seitseteist kevadist hetke». Üles astuvad Gerli Padar, Ülle Lichtfeldt, Eduard Toman, Aleksander Ivaškevitš ja Toomas Lunge bänd. Esitamisele tuleb 17 võrratut laulu tuntud ja armastatud vene filmidest. Lavastaja Ain Mäeots. 16. november 11.00, 15.00 Teatri Kodus (Lutsu 2, Tartu) «Sinasõprus pärimusmuusikapillidega». Teatri kodus on külas Viljandi Pärimusmuusika Aidas tegutseva August Pulsti õpistu muusikud Cätlin Jaago ja Sofia Joons, kes musitseerivad ja räägivad novembrikuu rahvakalendriga seotud kommetest. Lastele tutvustatakse vanemaid pille: väikekannel, parmupill, torupill, vilepill ja hiiu kannel. Üritus sobib vanusele alates 6. eluaastast. 16. november 19.00 Estonia kontserdisaalis Stravinski «Sõduri lugu». Lugu jutustamiseks, mängimiseks ja tantsimiseks. Jutustaja Ago Soots, koreograafia Tiina Ollesk ja René Nõmmik. Tantsijad tantsuteatrist Fine5 ja TLÜ-st, kammeransambel, dirigent Jaan Ots. 16. november 19.00 Tartu Linnamuuseumis (Narva mnt 23, Tartu) kontsert «XX sajandi vene heliloojad». Kontserdi põhiideeks on tuua publiku ette mitmekesine kava, mis ulatub soolost kvintetini. Heliloojate valikus on vene hilisromantikud, parimate esindajatena Nikolai Medtner, Sergei Rahmaninov, Dmitri Šostakovitš jt.
15. november 19.00 Vene teatris (Vabaduse väljak 5, Tallinn)
18. november 19.00 Nokia kontserdimajas (Estonia pst 9, Tallinn) «Gary Brooker & Procol Harum». Esineb üle maailma tuntud briti progressiivrockigrupp Procol Harum eesotsas laulja, pianisti ja helilooja Gary Brookeriga. Kontserdil on soojendusbändiks Fix.
TEATER 13. november 12.00 Vene teatris (Vabaduse väljak 5, Tallinn)
sesse jazziellu, tuues pea igale Jazzkaarele mõne oma projekti, kutsudes siia mängima nimekaid muusikuid välismaalt ning kaasates oma gruppidesse siinseid mängijaid. Kui öelda hästi lühidalt, siis Brian Melvini huvidering näib muusikas olevat nihkunud eksootika ja jazzimprovisatsiooni ühendamisele. Trummipisiku sai Brian 1964. aastal biitlite trummari Ringo Starri mängu jälgides. Ta nägi ansamblit telerist ‒ nad vaatasid koos vennaga kogu Ameerikat vapustanud legendaarset esinemist Ed Sullivan Show’s. Lustakas trummar meeldis talle sellest hoogsast seltskonnast kõige enam. Kui jõuluvana seejärel talle väikese trummi tõi, polnud enam pääsu... Allikas: www.jazzkaar.ee
etendus «Kuningas Rästahabe». Etendus on valminud vendade Grimmide ainetel. Lavastaja Polina Stružkova.
rolli, mis kõik ühel või teisel moel peegeldavad tegelaste suhestumist raha ja ühiskonnaga, milles elame. Autor Andrus Kivirähk.
14. november 19.00 Salme Kultuurikeskuses (Salme 12, Tallinn) esietendus «Äärmiselt piinlik». Lavastaja: Eero Spriit. Osades: Liina Tennosaar, Egon Nuter, Janek Sarapson, Alice Kirsipuu, Anne Paluver või Kaia Skoblov, Väino Laes, Ene Järvis ja Jüri Karindi.
17. november 19.00 Vastseliina rahvamajas (Võidu 38, Vastseliina) Teater Endla «Esimesed suudlused». Jay D. Hanagani näidendi on lavastanud Madis Kalmet. Tõlkija Triin Sinissaar, kunstnik Liina Tepand (külalisena). Osades Piret Laurimaa ja Sepo Seeman.
14.‒15. november 19.00 Genialistide klubis (Lai 37 taga, Tartu) Tartu Uus Teater: «Peeter Volkonski viimane suudlus». 14.‒15. november 19:00 Von Krahli teatris (Rataskaevu 10, Tallinn) etendus «Idioodid». Lars Von Trieri filmist inspiratsiooni ammutanud etendus. Lavastanud Juhan Ulfsak. Mängivad TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lennu tudengid.
16. november 11.00 Keila kultuurikeskuses (Keskväljak 12, Keila) Viljandi laste- ja noorteteater Reky «Sööbik ja pisik». Lugu räägib väikeset poisist Jussist, kes armastab väga magusat süüa ega viitsi eriti hambaid pesta. 16.‒17. november 20.00 Õlle Tares (Aleksandri 42, Tartu) Hansahoovi teater «Sinised kilesussid jalas». Tegemist on humoorika näidendiga, kus Indrek Taalmaa kehastab kuut
12. november 00.15, Rock Café Peeter Jõgioja show Trummituleöö 13. november 19.00, Kumu Klassikapäev Kunstiline nõustaja Madis Metsamart Ansambel Paukenfest: Madis Metsamart, Anto Õnnis, Aleksandra Anstal, Vambola Krigul, Lauri Ahone Tallinna Kammerorkestri koosseis, dirigent Risto Joost
18. november 19.00 Athena keskuses (Küütri 1, Tartu) Võru Linnateater «Lõppmäng». Kuulsa iiri näitekirjaniku ja Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Samuel Becketti lugu on sentimentaalsusest ja küünilisusest. 19. november 19.00 Eesti Draamateatris (Pärnu mnt 5, Tallinn) etendus «Krappi viimane lint. Sammumisi». Näidendi autor on Samuel Beckett ja lavastaja Rein Oja. Osades Ain Lutsepp, Kaie Mihkelson ja Ester Pajusoo.
KINO 13.–14. november 11.30 Kinos Artis (Estonia pst. 9, Tallinn) mudilaste multilaegas. Klaabu kutsub kinno: «Värvilised lood». Kavas on lühianimatsioonid, mis räägivad loomingust ja loomisest nii värvide kui ka nootidega. Värvidel ja muusikal on suur jõud ja pärast filmiprogrammi aitab inimese kasvu Klaabu lastel seda avastada. 15. november 18.00 Kinomajas (Uus 3, Tallinn) mängufilm «Kutsumata külalised». Igor Jeltsovi 1959. aasta film räägib Lääne salaluure püüdest
laiendatud
Üleskirjutatud muusika põnevamad teosed löökpillidele: Toru Takemitsu ‒ Rain Tree löökpillitriole; Gavin Bryars ‒ One Last Bar Then Joe Can Sing löökpillikvintetile (esiettekanne Eestis); Gavyn Bryars ‒ New York löökpillikvintetile ja kammerorkestrile (esiettekanne Eestis).
organiseerida spionaaži- ja diversiooniakte Nõukogude Eesti territooriumil. Osades Rein Aren, Heino Mandri, Jüri Järvet, Ants Lauter, Voldemar Panso, Hilja Varem jt.
13. november 19.00 Teater Endlas (Keskväljak 1, Pärnu) etendus «Ära muretse, kallis!». Tiit Palu lavastus räägib loo noorest abielupaarist, kellel on olemas kõik ja mitte midagi. Võetud kohustused sunnivad neid oravarattasse. Ühel hetkel tuleb aga endale silma vaadata ning elus oluliste asjade pingerida ümber seada.
15. november 19.00 Eesti Draamateatris (Pärnu mnt 5, Tallinn) Rakvere teater: «39 astet». Etenduse autor on Patrick Barlow ja lavastaja Kati Kivitar. 39 rollis astuvad üles Liisa Aibel, Velvo Väli, Peeter Rästas ja Üllar Saaremäe. Kunstnik Rosita Raud.
13. november 19.00 Restoran C’est La Vie`s (Suur-Karja 5, Tallinn) kontsert «Cantando al sol». Esinevad Pirjo Levandi (vokaal), Madis Arvisto (kitarr) ja Indrek Kruusimaa (kitarr). Kavas Argentina, Peruu ja Cabo Verde muusikat. Kontsert on tasuta!
KAVA
15.–17. november 19.30 Kanuti Gildi saalis (Pikk 20, Tallinn) ZUGA ühendatud tantsijad: «Kohe näha, et vanad sõbrad». Arutame teemal «miks sõbrad jäävad vanaks» ja «kuidas aeg mõjutab sõprust». Vahel on mitte kunagi parem kui hilja. Idee ja teostus: Tiina Mölder, Kaja Kann, Helen Reitsnik, Jarmo Karing, Kalle Tikas.
NÄITUS
17. november 18.00 Kumu auditooriumis (Weizenbergi 34, Tallinn) Kumu Dokumentaal «Constable Tate’i muuseumis». Novembrikuu filmisari lähtub näitusest «John Constable. Victoria & Alberti muuseumi kogudest» ja toob vaatajani filmid, mis tutvustavad inglise maalikunsti klassikute elu ja loomingut. Režissöör John Wyver. 18. november 19.00 TÜ uue anatoomikumi ringis (Näituse 2‒105, Tartu) loengusari-filmiõhtu «OoofilmiõhtuooO». Loengusari-filmiõhtul saab nautida mõneti eripäraseid tunnetus- ja teadmistepõhiseid filme. Näitamisele tulevad dokumentaal- ja väärtfilmid, mis avardavad maailmapilti ja loovad võimaluse elavaks diskussiooniks. Igat filmiõhtut juhatab sisse ja kommenteerib mõni tuntud külaline. Üritus on tasuta!
TANTS 13. november 14.00 Athena Keskuses (Küütri 1, Tartu) «Sügis-swing 2010». Juba kolmandat korda toimuval svingtantsude võistlusel saab näha eri vanuses ja tasemel tantsijaid. Võisteldakse seitsmes kategoorias. Tantsijate oskusi hindab rahvusvaheliselt tunnustatud žürii. Pärast võistlust saavad kõik tantsida Big Band Tartu saatel. Õhtujuht on Priit Öövel. 14. november 19.00 Vene teatris (Vabaduse väljak 5, Tallinn) NOW Dance Company «Teekond surnute ilma». LõunaKorea kuulsaim etno- ja moderntantsugrupp NOW Dance Company etendab iidsete traditsioonidega budistlikku matusekultust. Tantsulavastus toob Eestis esmakordselt lavale kostümeeritud, peente detailidega rikastatud erilise temaatikaga etenduse.
5.–21. november LOOV galeriis (Kalevi 13, Tartu) Kaisu Koivisto näitus «Eye to Eye». Tuntud soome kunstniku näitus, kus saab näha kunstniku skulptuure ja objekte. 5. november kuni 13. detsember Narva Muuseumi kunstigaleriis (Vestervalli 21, Narva) Tartu Kõrgema Kunstikooli näitus «ID». Tartu Kõrgema Kunstikooli fotoosakonna tudengite tööde ülevaatenäitus, mis annab pildi loomingu eri suundadest. Välja on pandud nii koolitöid kui ka seni vaataja eest varjul olnud isiklikke loomingulisi lemmikuid. Kuni 13. novembrini Tartu Oskar Lutsu nimelises Linnaraamatukogus (Kompanii 3/5, Tartu) raamatunäitus «August Mälk ‒ 110 aastat sünnist». Välja on pandud August Mälgu romaanid ja lühiproosa valimikud koos rohkete kordustrükkidega, samuti näidendid ja mälestusteraamatud ning valik käsitlusi kirjaniku kohta. Kuni 14. novembrini AdamsonEricu muuseumis (Lühike jalg 3, Tallinn) näitus «AdamsonEric. Ühe looja mitmekülgsus». Muuseumi ligi 2000 teosest koosnevast kollektsioonist on lisaks Adamson-Ericu maalidele välja pandud ka kavandid, ehted, dekoratiivsed metallvormid, mööbel, nahkehistöö, portselanmaal, kangad, vaibad, mille koondteema on kodune keskkond. 15 – 27. november Draakoni galeriis (Pikk 18, Tallinn) Kristi Kongi näitus «Piinlikult kurb». Sissepääs tasuta!