Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 19. november 2010 | nr 008
www.tallinn2011.ee PÖFF «Kas olete kunagi kuulnud emahundi hüüdu külmal talveööl, kui ta ulub kuu poole?» küsib Tiina Lokk, meenutades 14 aasta tagust aega, mil PÖFF endale sümbol-looma leidis. «Ka meie festival sündis 1997. aastal tegelikult hetkel, mil Eesti kino oli kõige lootusetumas olukorras.» Loe lk 4–5
Tiina Lokk: «Eestlane on filmis väga andekas!»
TEATER «On hädavajalik, et teater oleks elus ja loojad saaksid teha seda, mille pärast nad tõeliselt südant valutavad,» sõnab draamateatri peanäitejuht Priit Pedajas. «Draamateatri sisemine missioon on püüda lavale tuua uuemaid eesti lavastusi.» Loe lk 6 AJALUGU Tugeva tuule tõttu ära jäänud lennud tekitasid Kreeka kultuuriministril, endisel glamuursel näitlejal Melina Merkouril idee valida igal aastal üks linn Euroopa kultuuri tutvustama. Nii sündiski Euroopa kultuuripealinnade valimise traditsioon. Foto: Stanislav Moshkov
Loe lk 7
Tallink võõrustas kultuuripealinna vabatahtlikke Triinu Soikmets,
Tallinn 2011 vabatahtlik
13. novembril toimus Tallinki reisilaeval M/S Baltic Queen kultuuripealinna vabatahtlike suurkoolitus, kus räägiti, mida eelolev aasta toob ja kuidas on vabatahtlikel võimalik programmi elluviimisele kaasa aidata. 155 osavõtjaga ürituse alguses kõneldi kultuuripealinna tähistamise Foto: Rene Mitt
ajaloost ning Tallinn 2011 suurimatest projektidest, muuhulgas kudumisgrafitist, kogukonnakultuuri edendavast Uue Maailma Seltsi festivalist, kunsti kaduvuse ideed edasiandvast Põhuteatrist, noorte kaasaegse kunsti triennaalist Eksperimenta ja Kinobussi eeskujul ringi tuuritavast Kunstiakadeemia bussist. Üle korrati ka kultuuripealinna kommunikatsiooni- ja turunduse põhitõed, alates mereäärsete lugude hüüdlausest kuni rohelise mõtteviisi kontseptsioonini, mida on ellu viidud
VABATAHTLIKUD
näiteks kultuuripealinna meenete tootmisel. Kohaletulnute huvi suurust tõendas nende soov hakata end konkreetsetele üritustele juba võimalikult vara kirja panema, millest tulenevalt võib arvata, et nii mõnegi ürituse juures tekib vabatahtlike vahel tihe konkurents. Ühiselt tõdeti, et vabatahtlik tegevus on võimalus anda ja saada positiivset energiat, kohtuda uute inimestega ja sattuda mitmesugustesse põnevatesse paikadesse, kuhu muidu ei satuks. Päev lõppes KUMU ühiskülastusega.
2
ARVAMUS
Reede, 19. november 2010 KULTUUR KUTSUB
Linnaruumi paljastamine Kuivõrd tajub tänapäeva tarbija oma elukeskkonda ja linnaruumi? Vaatluse all on lõik Gonsiori ristmikust Pronksi tänavani. Annely Martin
annely.martin@tallinn2011.ee
Andreas Sepp, reporter
PÖFF- kas suur kala väikeses tiigis?
«Tundub, et Tallinnas hakkab tänavakunst seoses kultuuriaasta lähenemisega vohama,» arutleb Juhan Rohtla, üks järgmise «52 üllatust ja ideed» projekti autoritest. Linnad, kus me elame, koosnevad paljudest kihtidest. Mõned
neist kihtidest on nähtavamad kui teised. Lisaks virtuaalsetele ja sotsiaalsetele võrkudele ümbritseb meid igapäevaselt füüsiliste võrkude rägastik. Kommunikatsioonideta (gaasi- ja veetrassid, kanalisatsioon, elektri- ja trammiliinid) poleks linna kui terviku toimimine mõeldav. Võiks isegi väita, et gaasitrassi linnaruumi paigutamine on samavõrd arhitektuurne otsus kui tänavasihi paikapanemine. «Tänapäeva inimene peaks
linnaruumis liikuma mitte lihtsalt tarbijana, ta võiks tunnetada linna kui tervikut,» arvab installatsiooniprojekti looja, elukutselt arhitektina töötav Juhan Rohtla. «Meie ‒ minu ja projekti kaasautori Jaan Rohtla ‒ eesmärk on visualiseerida linnas leiduvat peidetud maailma. Sildistame elektriposte ja -liine, kanalisatsioonikaevukaasi, elektrikilpe, liiklusvõrgu elemente nagu valgusfoorid, trammiliinide postid jne. Soovime, et inimesed tunnetaksid linna kui kompleksset süsteemi.»
Selle lehenumbri ilmumisega langeb samale päevale üks teine ja tunduvalt olulisem kultuurisündmus ‒ 14. Tallinna Pimedate Ööde Filmifestival ametlik algus. Kui paljud meist üldse teadvustavad endale selle toimumist? Kas võtame seda kultuuripärli juba iseenesestmõistetavana? Kas need, kel meie riigis on võimalus ja kohustus analoogilise mastaabi ja ühiskondliku tähendusega sündmuste toimumisele kaasa aidata, võtavad PÖFF-i juba samuti iseenesestmõistetavana? Käesoleva aasta juulis oli mul võimalus viibida Sarajevos, samale ajale langes ka sealse, esimest korda verisel 1995. aastal korraldatud filmifestivali toimumisaeg. Õhtustasin trahteris, mille kassaaparaadi kohalt vaatas vastu Richard Gere’i foto ‒ Richard Gere oli seal aastaid tagasi käinud. Linn oli täis festivali reklaamplakateid ja muid ilmselgelt turunduslikke eesmärke täitvaid filmindusega seotud rekvisiite, alates režissööritoolidest ja lõpetades Ameerika filmitähtede elusuuruses portreedega. See tekitas tunde, et linnaelu on osa filmist ja needsamad ulmelisi summasid teenivad näitlejad osa rahvast.
«Kas rahuldume kindla poodiumikohaga väiksemas kaalukategoorias või lähme loorbereid jahtima suurte poiste mängumaale?»
Õnneks meil siin Tallinnas ei olnud vaja kodusõda, mõistmaks, et kultuur on ühiskonda edasiviiv jõud. Oli vaja vaid sulgeda hulk kinosid ja välja suretada pea kogu kohalik filmitööstus, nagu meenutab nüüd, ligi poolteist aastakümmet hiljem, PÖFF-i A ja O Tiina Lokk. Kes teab, kui ajad ei oleks toona nii rasked olnud, kas siis PÖFF oleks praegu Tallinna üks vaieldamatuid visiitkaarte... PÖFF-i publikunumbrid räägivad iseenda eest ja nagu Lokk ka ise meie veergudel mainib, siis õnneks ei ole see sündinud festivali kunstilise taseme arvelt. Festival on olnud enda suhtes aus, üritatakse ajada oma higi ja pisaratega sissetallatud rada, seda võimaluste piires lisaürituste ja kõrvalfestivalide abil laiendades. Siinkohal suurim austus Lokile, kes erinevalt mõnedest teistest Eestist pärit maailmavallutajatest tundub olevat õppinud oma piire tunnetama ‒ jah, me võime olla endiste SRÜ riikidega võrreldes mingis asjas paremad, kuid mõnedes asjades ei hakka me kunagi konkureerima Saksamaa, Itaalia või Inglismaaga. Just siin peitubki mõtlemise koht kõigile meie igapäevase eluolu ja tuleviku üle järelemõtlejatele. Kas rahuldume kindla poodiumikohaga väiksemas kaalukategoorias või lähme loorbereid jahtima suurte poiste mängumaale? Oleks ehk vaja nõu küsida, aga kellelt? Või lasta entusiasmi peal edasi ja oodata ehteestlasliku kannatlikkusega, et küll asjad kunagi piisavalt iseeneslikult paika loksuvad ja vajadus nõu küsimise järele kaob?
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Annely Martin, reporter, annely.martin@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht
Kus silte Tallinnas näha võib? «Valisime välja Tartu maantee lõigu Gonsiori ja Pronksi tänava vahel,» juhatab Juhan Rohtla. «Seal on märkimisväärselt palju mitmesuguseid võrke. Oleme tänulikud võrkude haldajaile, et nad meie ideega kaasa tulid. Info, mis meid linnas ümbritseb, on enamasti küll ülimalt atraktiivne, kuid sisult suhteliselt mõttetu. Proovime edasi anda n-ö päris infot, kuigi on võimalik, et mõnda inimest huvitab see väga vähe. Linnalabori nimelise grupeeringuga osalesime Megapolis 2025 nimelisel festivalil Helsingis, kus muutsime osa linnatänavast sulgpalliväljakuks ja teise lugemisnurgaks. Tundub, et Tallinnas hakkab tänavakunst vohama seoses kultuuriaastaga ‒ see on tore!» Installatsioonidel on niisugune energia ja värskus, mis linnaruumi tõeliselt rikastab, on Rohtla kindel.
52 üllatust ja ideed – 7 nädalat veel
Kuigi me seda enamasti ei märka, ümbritseb meid iga päev füüsiliste võrkude rägastik.
KUS? Tallinna linnaruum: Tartu mnt lõik Gonsiori tänava ja Pronksi tänava vahel. MIS? Installatsioonid ja sildid tarbija tähelepanu suunamiseks linna kui terviku tunnetamisele. MILLAL? 22.‒28. november 2010.
Foto: Juhan Rohtla
Kust saab Kultuuripealinna lehte? Lugejad on helistanud ja küsinud, kust ajaleht Kultuuripealinna leida. Suurem osa tiraažist levib pimepostituse teel, lisaks sellele võib ajalehte saada järgmistelt Tallinna linna aadressidelt: Kultuuripealinna infokeskus (Rotermanni 10/Roseni 5), Linnavalitsuse teenindussaal (Vabaduse väljak 7),
Kesklinna linnaosa valitsus (Nunne 18), Kanuti Gildi saal (Pikk 20), Von Krahl (Rataskaevu 10/12), Tallinna Turismiinfokeskus Viru Keskuses, Ajaloomuuseumi muuseumipood (Börsi käik Lai tänav 14, pood avatakse kell 11), Tallinna Kunstihoone (Vabaduse väljak 6),
NO99 (Sakala 3), Nordic Hotels (Viru väljak 3), Kalev Spa (Aia 18), Eesti Kunstiakadeemia, raamatukogu, ETV (Faehlmanni 12), Estonia (Estonia pst 4). Tasub vaadata ka ajalehe Pealinn kastidesse ja korvidesse, sealtki võib Kultuuripealinna leida.
Haapsalus leiab Kultuuripealinna Konsumi kauplusest (Tallinna mnt 1), Rakveres Turu Kaubamajast Grossi poest (Laada 16), Maardus Grossi Toidukaupadest (Nurga 3), Viimsis Grossi Toidukaupadest (Kaluri tee 3), Paides Grossi Toidukaupadest (Pikk 25), Türil Grossi Toidukaupadest (Viljandi 13), Põlvas Edu Keskusest (Aasa 1).
nilisest animatsioonist ja varjuteatrist. Lewis Carrolli teosel «Alice Imedemaal» põhineva lavastuse autorid on MTÜ Fat Snail, MTÜ Vastik Sipsik, MTÜ HeliTelg, Olga Privis ja mina. Meie Alice on uudishimulik
neiu, kes õpib imede ja muutumiste läbi mõistma iseennast ja ümbritsevat maailma, mis meie loos on nüüdisaegne linn kõigi tema juurde kuuluvate eeliste ja puudustega. Esietendus toimub 2011. aasta juunis Tallinnas Vene Teatris, kuid pole samas mõeldud vaid siseruumides esitamiseks. Plaanime üllatuslavastusi Tallinna kõige ootamatumates linnaosades. Algus oli kolm aastat tagasi, kui sõitsime sõpradega Tartusse esinema. Meil oli juhuslikult kaasas Lewis Carrolli raamat, jõudsime sõidu ajal kogu raamatu valjusti ette lugeda ning sealsamas otsustada, et sellest sünnib performance.
tahtnud, millega tegemist on, siis otsustasime kõik mõttekaaslased ühekorraga kokku kutsuda. Me ei näidanud küll praegu veel ühtegi katkendit etendusest enesest, kuid esitluse taustaks olid lavastuse aluseks olnud esialgsed videolõigud. Katsetasime peaaegu kaks aastat, kas idee, mille läbi ise otsekui tõelisele peeglitagusele maale sattusime, on huvitav ka teiste jaoks. Lisaks Tartule esinesime Peterburis, Riias, paljudes kohtades Tallinnas… Publik võttis meid hästi vastu! Meie lavastuses on väga suur roll improvisatsioonil, sellel on oma osa muusikas, joonistamises, tantsus. Meil on küll kindel punkt, kuhu peame jõudma, ja stardijoon, millelt alustame, kuid teekond nende vahel võib iga etenduse aegu veidi isesugune olla. Vt http://www.aliceland.net
AINULT KAKS KÜSIMUST 9 Projekti „Alice“ juht Aleksandr Žedeljov, mis on Aliceland ja kuidas see tekkis? Võiks öelda, et omanäoline live performance, mis koosneb kaasaegsest koreograafiast, originaalsest autorimuusikast, kunstilisest videost, traditsioo-
Foto: Stanislav Moshkov
9 Miks toimus Alicelandi tutvustav üritus juba praegu? Kuna oli palju projektist huvitatud inimesi, kes meile aina küsimusi on esitanud ja teada
LOOMEMAJANDUS
Reede, 19. november 2010
3
se eriliseks veel asjaolu, et kuigi Okas on oma rohkem kui seitse aastakümmet kestnud karjääri jooksul maalinud väga palju suuremõõtmelisi pilte, on need praeguseks kahjuks valdavalt eravaldustes või välismuuseumides. Sealhulgas on paljud kunstniku tööd laiali endise Nõukogude Liidu territoorimi avarustes, nende hulgas on Roosvalti arvates nii mõnedki Okase huvitavamatest teostest. Seepärast ongi käesoleva näituse valik olude sunnil tehtud Evald Okase Muuseumi ja Kumu valduses olevatest töödest.
Võimalus tutvuda hilisloominguga
Arhitektuuri- ja Disainigaleriis on Evald Okase juubeli puhul üleval ka aastatel 1974–1982 valminud suurteos «Sada kunstnikku».
Foto: Albert Truuväärt
Teine näitus käsitleb Evald Okase uuemat loomingut ja on avatud Vabaduse galeriis (Vabaduse väljak 6). «Aastatel 2007‒2008 oli Okasel näitus ta hilisematest graafilistest töödest, nüüdne on selle jätk. Need on niisugused vabad, segatehnikas tehtud maalid, mis on valminud viimase kolme aasta jooksul, kui tal on tulnud palju aega veeta haiglates ja hooldekodudes. Nendes töödes on ta rääkinud oma tunnetest ja ka seal on naise teema väga tähtis,» võtab Roosvalt kokku teise näituse. Lisaks naisterahvastele on
Evald Okas 95 – publikut ootavad vanameistri uusimad teosed
Eesti kultuuri suurkuju näitusi korraldavad Okase lapsed-lapselapsed loodavad juubeli puhul kunstniku loomingut tutvustada uue põlvkonna kunstihuvilistele. Andreas Sepp
Andreas.Sepp@tallinn201.ee
Arhitektuuri- ja Disainigaleriis (Pärnu mnt 6) eksponeeritakse Okase figuraalseid kompositsioone aastaist 1996‒2005. «Viis aastat tagasi korraldasime suure näituse Evald Okase põhitöödest ja kuna ta nüüd saab 95 aasta vanuseks, siis otsustasime teha neist valiku,» räägib kunstniku tütar Mari Roosvalt ülevaatenäituse tagamaadest.
«Üritame tuua välja ta parimaid töid ja mitmekülgsust, et inimesed saaksid võimalikult rikkalikult osa meistri loomingust,» räägib Evald Okase tütretütar Mara Koppel-Ljutjuk vanaisa Paljud Okase teo95. juubeli näituste eel, sed on välismaal mis avatakse korraga Roosvalt selgitab, et juubeli pukahes Tallinna galeriis. hul on juba tegelikult üks näitus
korraldatud ‒ nimelt oli kuns-
tihuvilistel võimalik selle aasta juunis korüfee parimate töödega tutvuda temanimelises Haapsalu eramuuseumis. 1. detsembrini avatud näituse läbivaks jooneks on üks kunstniku meelisteema ‒ naised. Teema, mis on Roosvalti sõnul olnud Okase jaoks väga tähtis. Seekordse näitusega üritataksegi n-ö naisliini välja tuua. Näitusel eksponeeritakse portreesid, erootilisi akte ja tütarlapsi maailmalinnade tänavapildist. «Noored tunnevad Okase loomingut võrdlemisi vähe. Kuigi paljud tema tööd on eksponeeritud Kumus, on seal valdavalt siiski teistlaadi looming, peamiselt
Nõukogude aja algaastatest pärinevad temaatilised tööd,» tutvustab Roosvalt näitusele eelnenud valikuprotsessi. Valik oli Roosvalti sõnul Okase loomingu suurust arvestades väga raske, kuna arvesse tuli võtta ka Arhitektuuri- ja Disainigalerii ruumide väiksust. «Need tööd on väga dünaamilised, naisi kujutatakse liikumises. Eraldi tähelepanu väärib kindlasti aga ka Okase kolmest osast koosnev, aastatel 1974‒1982 maalitud pompöösne teos «Sada kunstnikku»,» viitab Roosvalt näituse pärlile. Roosvalti hinnangul muudab käesoleva teose eksponeerimi-
«Okast ei ole vääriliselt hinnatud» Edgar Savisaar, Tallinna linnapea
Imetlen Evald Okast. Ta jalutas meiega sel suvel mööda galeriid ja tuli isegi teisele korrusele ning mäletas täpselt, kus ja millal ta midagi maalinud oli. Tema jutustusi kuulates tundsin isegi õrna tubakalõhna, kui baarimiljöös tehtud maali ees seisime, või Vahemere äärset tuulehoogu, kui Itaalia pilte nautisime. Imetlusväärse elurõõmuga inimene! Aktide puhul oli tal nii mõndagi professionaalset öelda ja osutada ka meile, kuidas hoiab modell kätt või miks on võetud just selline poos. Möödudes enda autoportreest mainis Evald, et näe ‒ eks kunstnikud püüavad ennast ikka alati natuke kenamaks maalida. Ja siis pärast mõtlevad, et ah, mis ma nüüd eputasin, ilmaasjata. Aga
kena, tumeda lokipahmakuga noormees vaatas sealt portreelt tõesti vastu! Mõelda vaid, esimesed näitusel üleval olevad tööd on tehtud juba eelmise sajandi esimesel poolel. On seal ju ka portreesid ta tookordsetest kaasaegsetest – Richard Sagritsast, Elmar Kitsest, aga ka Georg Otsast ja Gustav Ernesaksast. Huvitav oli Okase aktide puhul jälgida seda, et kui varasem kunstnik maalis realistlikumalt, siis vanemaks saades muutus pintslijoon pehmemaks ja meelelisemaks. Sümbolismi tuli juurde. Kuna Okas oli nõuka ajal ka n-ö tellimustööde tegija, siis nüüdse vabariigi ajal ei ole teda minu arvates vääriliselt hinnatud. Täitsa alusetult. Praegu tehakse tellimustöid palju rohkem! Aga sealjuures ei kaotanud Evald Okas oma kunstnikukätt ega -joont.
Okas neil töödel kujutanud palju ka linde. Ajavahemikku 2007‒2010 hõlmaval näitusel on üleval pigem väiksemad joonistused, millega Okas on kunstniku lapselapse Mara Koppel-Ljutjuki sõnul rohkem tegelenud kahe viimase kümnendi jooksul. Viimase 7–8 aasta jooksul Okase näitusi kujundanud KoppelLjutjuk loodab, et kunstniku hilisloomingu näitusel käies saavad inimesed võimalikult palju osa vanameistri rikkalikust varamust. «Eesmärk oli teha kirju ja ülevaatlik näitus, sest ei tea ju, kas 100. juubelile pühendatud näitus tuleb,» räägib Koppel-Ljutjuk.
«Okas ei raisanud kunagi oma aega, vaid tegi alati tööd» Inge Teder,
kunstiajaloolane
Mina tean Evald Okast 1950. aastate teisest poolest, mil ta oli juba Eesti kultuurielus väga palju ära teinud. Seniajani on temast mulje kui väsimatust töömehest, kes ühtegi päeva ei kujuta ette kunsti tegemata. Ta on äärmiselt mitmekülgne, lisaks maalijale väga hea graafik, tegelenud ka tarbekunstiga. Evald Okas ei ole mitte ainult fantastiline töötegija, vaid ka erakordne persoon. Ta rääkis, et oli kunagi kusagil Pariisis näinud, kuidas keegi tegi tänava peal paberist käärlõikeid, ja ütles, et see ei ole ilu, et ta võib ise täpselt samamoodi teha. Ka tema viimaseid töid vaadates on ilmne, et ta ei saa ju päevagi olla midagi tegemata. Kusjuures vaatamata erakordselt kõrgele vanusele on ta tööd jätkuvalt äärmiselt virtuoossed. Olles tema kõrval olnud ja teda jälginud, ei meenu, et ta oleks istunud kunagi Kuku klubis ja seal aega raisanud, ta kas ruttas õpetama või ateljeesse tööd tegema ja oli ühiskondlikult väga aktiivne, kuigi ta ise väga ei trüginud ühiskondlikke asju tegema. Tema ampluaa ja töökirg on erakordsed. Vaatasin, kui ta oma monograafia esitlusel autogramme jagas. Autogrammi saamine ei olnud mitte niisama, ta vaatas sulle näkku ja joonistas, mida ta näost oskas välja lugeda. Kunst on ta eluosa, tema mõnu, ja kunst kuulus alati tema naise, laste ja perega kokku.
«Okase silm on kui fotoaparaat» Heie Treier,
kunstiteadlane
Evald Okas kuulub põlvkonda, kes omandas noore kunstnikuna 1930. aastate Euroopa – ehk tolle aja mõistes kunstimetropoli Pariisi – esteetilised väärtushinnangud. Ta järgis neid kogu oma hilisemas loomingus ja arendas edasi, kuni need muutusid igavikuliseks. Evald Okase looming põhineb reaalsuse jälgimisel ja isikupärasel tõlkimisel pliiatsi ja paberi, lõuendi ja õlimaali «keelde». Vanameister ei kasuta fotoaparaati nagu praegused noored kunstnikud, ta käsitab pigem oma silma «fotoaparaadina», arendades 21. sajandi algul edasi 19. sajandi lõpu realistide ja impressionistide kunstiprintsiipe. Kui kunstnik on saanud juba
95-aastaseks ja on jätkuvalt aktiivne looja, võib öelda, et kunsti üks funktsioone on kaasa aidata vaimselt täisväärtuslikule elule – nii kunstniku kui vaataja seisukohalt. Võib-olla ongi Evald Okase loomingu üks keskseid mõisteid elu – loendamatud aktimaalid on edasiarendused 1930. aastate tudengipäevade krokii-joonistustest ja omandanud vabaduse astme, mille puhul naine tõuseb Evald Okase loomingu üheks läbivaks teemaks.
4
PÖFF
Reede, 19. november 2010
Tiina Lokk: «PÖFF võiks olla Eestile väga vinge maineprojekt» Professionaalide korraldatud filmifestivale nagu PÖFF on maailmas kokku vaid ligikaudu 50, kusjuures meie Pimedate Ööde Filmifestivali loetakse neist 20 huvitavama hulka. «Kas olete kunagi kuulnud emahundi hüüdu külmal talveööl, kui ta ulub kuu poole?» küsib Tiina Lokk, meenutades 14 aasta tagust aega, mil PÖFF endale sümbol-looma leidis. «Just niisamasugune tunne nagu sel emahundil oli meil siis, kui PÖFF algas – me olime nii üksinda kui üldse võimalik. Iga autorifilm oli aga tollal nonde hingedekuu pimedate ööde aegu, mil kõikide pead olid pööratud üksnes Hollywoodi suunas, otsekui üksildane hing, kes otsis oma vaatajat.» Anneli Sihvart
anneli.sihvart@gmail.com
Kust tuli hullumeelne mõte teha selline festival nagu PÖFF nii väikeses riigis kui Eesti? Me olime 14 aastat tagasi üks väheseid riike, kus puudus oma filmifestival. Pea kõigis riikides on need olemas, mõnes lausa kümneid. Olgu või Soome, seal on lisaks nimifestivalile Armastus ja Anarhia filmifestivale veel kolmekümne ringis. Festival on iga kultuurivaldkonna jaoks oluline, kuna esiteks propageerib seda kindlale auditooriumile, teiseks aitab konkreetset valdkonda arendada, tuues maailmast uudised ja kontakte. 1960. aastatel, mil filmifestivalid üle maailma peamiselt tekkisid, oli see tingitud vajadusest tuua film koos kõigi oma probleemidega tähelepanu keskmesse. See oli nii ühiskonnas kui filmi-
tööstuses ääretult murdeline ja väga huvitav periood. Ka meie festival sündis 1997. aastal tegelikult hetkel, mil Eesti kino oli kõige lootusetumas olukorras. Loomulikult ei langenud festival taevast ootamatult alla nagu sulalumi katuselt, olime juba mõnda aega ettevalmistusi teinud. Oli kinode sulgemise aeg, mõnel pool olid hooned veel alles, aga filme neis enam ei näidatud. Kinod olid jäänud üksnes Tallinnasse ja Tartusse, vist, kui ma õigesti mäletan, oli väike punkt ka Haapsalus. Väga tõsiselt püstitati küsimus, kas meile on oma filmi üldse tarvis. Kas on üldse olemas mõnda riiki, kus ei oleks oma filmi?!? Noh, mõned kolmanda maailma riigid kindlasti. Niisugused küsimused olid igatahes tookord arutusel, lisaks kuulutasid pangad kino riskivald-
Anusha Rizvi “Peepli Live” (India, 2010)
panna programmi, mis on huvitav ja arendav kohaliku publiku jaoks, teisalt aga põnev ka professionaalile, kes seda väljastpoolt hindab. Loomulikult on niisugune programm arendav meie oma noortele filmitegijatelegi. Kino on nagu raamat, sa pead seda mõnes mõttes „lugema õppima“.
konnaks, kuhu ei maksa investeerida. Kino oli otsekui ühiskondlik paaria. Niisugusest olukorrast PÖFFi mõte tekkiski. Eks see idanes tükk aega, aga ma ei julgenud seda mitu aastat teoks teha nendesamade vastuolude tõttu. Et üks festival saaks elu, peab esiteks olema taga kohalik filmitööstus, teiseks turg. Eestis polnud tollel hetkel kumbagi – praegugi pole kumbki eriti tugev. Publik aga hääletas kohe poolt, saavutasime tollal paaripäevase üritusega ligi 5000 külastust, mis oli tollal kõva sõna, kohe sain ka toetust oma rahvusvahelistelt kontaktidelt. Milline on PÖFF-i tähendus maailma filmifestivalide seas? Festivale ja festivalikesi toimub maailmas mõne arvestuse järgi üle 3000, teise kohaselt 5000, palju neid tegelikult on, ei oska vist keegi öelda. Paljud on tehtud asjaarmastajate poolt, need on
enamasti toredad kohalikku elu elavdavad üritused. Professionaalide korraldatud festivale – nagu on meiegi oma – loetakse maailmas kokku umbes 50, neid akrediteerib igal aastal FIAPF ehk Rahvusvaheline Filmiprodutsentide Ühenduste Liit. Niisugused festivalid on kõik vähem või rohkem olulised ka regionaalse filmitööstuse arengus, kuna nendega kaasnevad üritused, mis on suunatud filmitööstusele. Meil on nendeks Baltic Event, Black Market ja Black Market Online, Books to Films ning mitmed õppeprogrammid. Meie mängime praegu ilmselgelt olulist rolli filmitööstuse arengus nii Skandinaavias kui Baltikumis, julgen väita, et ka Venemaal ja SRÜ riikides rohkemgi kui nende kohalikud festivalid. Põhimõtteliselt loetakse meid maailma 20 huvitavama festivali hulka. Üritame ühest küljest kokku
Aastate eest otsustasid meeleheitel linnaelanikud ise kaevandamist alustada ning tegid seda kõikjal kus võimalik: mahajäetud kaevandustes, lammutatud majade keldrites, ümberkaudsetes metsades ning isegi oma köögiviljaaedades. Kõik kaevasid – naised, pensionärid, töötud kaevurid ja isegi lapsed. Selle filmi keskmes on Sikanovite perekond, kus kasvab kolm last. Vanaisa oli Nõukogude ajal suure tehase direktor, tema 15-aastane pojapoeg Jura töötab aga nüüd alaealisena ebaseaduslikus kaevanduses.
Jasmila Žbani “Teel” (Bosnia ja Hertsegoviina, Austria,Saksamaa, Horvaatia, 2010)
Tänavuse PÖFF-i EurAsia võistlusprogrammi valitud India film “Peepli Live” on targalt tehtud autorikino, kus on ühendatud globaalsel meediapulsil tuksuv urbanistlik linna-India ning samas justkui keskaega jäänud agraar-India. Eri planeetide (ehk maa- ja linna-India) kohtumispaigaks on Madhya Pradeshi osariigis asuv külake nimega Peepli, kus elab raskest elust ja pidevatest võlgadest täielikult väsinud Natha. Ainus päästev lahendus näib olevat enesetapp (kümnete tuhandete teiste sealsete põllumeeste eeskujul), mille eest perekond saaks ka korraliku kompensatsiooni. Filmitegijad on valusale sotsiaalteemale lähenenud küünilise lõbususega. Endise ajakirjaniku Anusha Rizvi õnnestunud taibukas debüüt on meelelahutuslikult mänguline, ent samas nagu parimad India autorikino filmid ka valusalt sotsiaalkriitiline ning peent huumorit täis mängufilm.
Tänavu Euroopa Filmiakadeema auhindade jagamisel parima naisnäitleja preemiale kandideeriv “Teel” räägib armastusest ja sellest, kuidas on olemas erinevad viisid armastuse väljendamiseks. On naine Luna ja mees Amar. On armastus, mis koosneb tunnetest, seetõttu ei saa öelda, et keegi käitub nendega õigesti või valesti. Nagu pealkirigi viitab, on kõik kuhugi teel. Režissööril on õnnestunud luua ehe tänapäevane lugu keeruka lähiajalooga Bosniast-Hertsegoviinast, milles on suurepärased rollisooritused ja palju armastust.
Marianna Kaati “Auk nr 8” (Eesti-Ukraina, 2010) PÖFF-il Tridensi Balti võistlusprogrammis toimub sel aastal erakordselt põneva filmi maailmaesilinastus – Marianna Kaadi Eesti-Ukraina koostöös valminud dokumentaalfilm “Auk nr 8”. Filmi tegevus toimub Ida-Ukraina linnas Snežnojes, mis õitses Nõukogude ajal, kui kaevureid hellitati kõikvõimalike privileegidega. Nüüd vireleb paik vaesuses.
Tutvustuste koostamisel on kasutatud Kaarel Kuurmaa ja Timo Treiti tekste PÖFF-i kataloogist.
Kuidas läheb meiega võrreldes lätlastel-leedukatel? Eestil on selles mõttes vedanud, et kino arendamine on alati toimunud hüppeliselt. Kord kukume auku, siis kribime ennast augu serva peale, siis kukume jälle auku… Kord aga, kui olime parasjagu augu serva peal, õnnestus meil välja arendada valdkonnale vajalikud infrastruktuurid. Meil on siiski olemas Eesti Filmi Sihtasutus, lätlased rajasid oma alles pärast meid, leedukatel ei ole seda siiamaani. Lätlastel oli enne meid palju tugevam, väga kuulus festival, aga sellest on kahjuks vaid riismed alles jäänud. Üks põhjustest on kindlasti see, et nende festival toimub üle aasta, teiseks vahetus vahepeal liiga tihti meeskond. Leedus on kolm festivali, mis kõik omavahel väga tugevasti konkureerivad, see vähendab võimalust teha ühte suurt ja tugevat. Kui kontseptuaalselt mõtelda, siis väikeses riigis tuleks ennekõike panustada ühe suure tekkimisele, millele teised võivad lisanduda, nagu meil näiteks Maailmafilmi festival Tartus, Matsalu filmifestival, Jaapani Animatsiooni Filmifestival, Eesti vanim rahvusvaheline Mark Soosaare korraldatud visuaalse antropoloogia filmifestival kogu oma omanäolisuses jne. Üks ei sega teisi. Kui aga tahame mingilgi määral maailmas kaasa rääkida, siis seda ühte tuleks hoida tugevana sõltumata sellest, kes seal eesotsas parasjagu on.
PÖFF-i noortefilmidele mõeldes ma ei taipa, miks ei võiks niisugused filmid iga päev kinos olla – ma ei usu, et neid ei vaadataks! Mitmed filmid, mida praegused keskkoolieas noored internetist leida püüavad, on tihtipeale lausa PÖFF-il auhindu saanud – olgu või näiteks «Elevant» või «Kurjus». Minagi ei näe põhjust, miks selliseid filme kogu aeg näidata ei võiks. Riikides, kus on tugev lastefilmide tegemise kultuur, jooksevad lastele ja noortele määratud filmid kinos võrdselt teistega. Ka meie viimase kahekümne aasta ajalugu on näidanud, et kui meil õnnestub kas või mingisugunegi lastefilm teha, aga need on meil isegi päris hästi välja tulnud, siis on see andnud väga hea külastatavuse. Nii et küsimus, miks niisuguseid filme ei ole kinodes, tuleks esitada kellelegi teisele. Niisamuti nagu küsimus, miks meil ei tehta lastefilme. Oleme pakkunud festivalifilmide linastamist telejaamadele, aga nad pole reageerinud. Otsustasi-
«Loodame, et riigi kultuuripoliitikat hakkab juhtima tark, kes mõistab PÖFF-i väärtust.»
Sest targad inimesed teevad meeskonnatööd, mitte ei hävita kõiki teisi tugevaid enda ümbert ära. Jah, põhimõtteliselt küll. Kas kriteeriumid, mille järgi filme PÖFF-ile valitakse, on aastate jooksul muutunud? Me oleme üks nendest festivalidest, mis ei ole kunagi oma programmi võtnud suuri Hollywoodi filme, mida isegi Berliini suur festival ja Cannes aeg-ajalt teevad. Meil on õnnestunud teha kõrgkultuuriüritusest samaaegselt massikultuuriüritus, meie festivali külastatavus on väga suur. Kunstilisi kriteeriumi ei ole me muutnud ega kavatsegi seda teha. Pole ka tarvis, sest Eesti publik on nii hea! Oleme aga valikut laiendanud regioonitsi, maade kaupa. Üritame avastada ja esile tuua endisi liiduvabariike, SRÜ riike, kuna mäletame väga hästi, millises seisus olime ise 1990. aastatel. Teeme praegu aastaringselt koostööd 75–80 riigiga.
me, et hakkame järgmisest aastast ise nende filmide vaatamisvõimalust internetis levitama ja üritame sisse seada kas üksinda või kellegagi koostöös oma V:O:D platvormi. Olete varasemates intervjuudes aina rõhutanud, et kui olete välismaa festivalidel, siis peate oma kohta teadma. Mis peaks Eestis juhtuma, et see koht muutuks, kas peaks tehtama mõni superhea film või… Oleks see muutus üldse mõeldav nii väikese riigi puhul? See on raske küsimus. Oma turgu me suurendada ei saa. Filmis on looming, äri ja tööstus omavahel seotud rohkem kui üheski teises kunstivaldkonnas. Festival on eelkõige aken kohalikku ja rahvusvahelisse filmiärisse. Meie väikese turuga on kaardil püsimine ja oma festivali tasemel hoidmine astronoomiline jõupingutus. Festivalide vahel on konkurents, me ei saa praegugi kõiki filme kätte, mida tahaksime. Me ei saa võistelda kohe meie järel toimuva Berliini festivaliga, kuhu võetakse ainult esilinastusi. Seetõttu ei ole meil ka kunagi plaanis kasvatada oma festivalist üksnes esilinastustele pühendatud Aklassi festivali. Sest me ei suuda filmitootjatele kunagi pakkuda nii suurt vaatajaskonda, mis tooks sisse piisavalt palju raha? Jah! Nii see otse öeldes ongi. Miks on Berliini või Cannes’i festival nii suureks kasvanud – nad asuvad Euroopa suurriikides.
PÖFF
Reede, 19. november 2010
le lahendamise eest ma praegu võitlen. Praegu on filmikool Eestis ametnike jaoks otsekui segav tegur, kui päris aus olla. Näe, tulevad jälle siia filmi jaoks raha küsima! Meie koolil on potentsiaali kasvada oluliseks filmikooliks Skandinaavias, sest ta on ainuke, kes teeb ka filmiõpet inglise keeles lisaks eesti keelele. Aga meil ei ole võimalik seda mõtet enne edasi arendada, kui me ei saa siia tuua ka välisõppejõudusid. Eesti filmil on väga suur potentsiaal, eestlased on kultuuris andekad ja see ei ole sugugi nii, et nad võivad olla näiteks ainult muusikud, eestlane on ka filmis väga andekas. See valdkond kiratseb Eestis põhjuseta, inimesed on tegelikult väga võimekad.
Veneetsia on veel üks niisugune koht, nende taga on itaaliakeelne turg. Inglismaal on Londoni festival. Jah, me võib-olla isegi suudaksime end katkestades A-klassi festivali korraldada, kuid me saaksime seda teha nõrkadest või keskmise tasemega filmidest. Eelistan pigem festivali huvitavatest filmidest, olgugi et tegemist pole enamasti esilinastustega. Seda ma peangi ennekõike silmas sõnadega «tunne oma kohta». Aeg-ajalt on seda väga raske meeles pidada. Olen ju filmiteadlane, filmikriitik, mul on loomulikult hasart avastada uusi filme, aga siis tuletangi endale meelde, kust ma pärit olen. Meie festivali puhul on oluline see, et meil on tugev, protsentuaalselt lausa megakülastatavus, võrreldes kas või Berliiniga. See on ka üks põhjus, miks meile häid filme antakse. Isiku mõjuvõimsuse filmimaailmas määrab, kui hea professionaal ta on, kui hea suhtleja, kui meeldiv inimene, aga mis siin salata, kui sinu kaudu raha ei tule, siis võib ka su kõige parem sõber öelda, et äri on äri. Sellest tuleb endale aru anda ja mitte võtta keeldumisi isiklikult.
On sel mingi loogiline põhjendus, miks filmile raha ei eraldata? Küllap üks põhjuseid peitub selles, et Eesti film plärtsas siia üleliidulisest eelarvest 1990. aastate alguses otsekui jõulukink, mida kõik ootasid, aga kui see kohale jõudis, ei osanud keegi enam midagi peale hakata, sest selgus, et kingituse peale kulub raha ja valdkonna juhtimiseks läheks vaja ka erialaseid teadmisi. Eesti filmil on alati läinud paremini siis, kui etteotsa satub professionaal. Olen ikka mõelnud, et mitte kellelgi pole ju kunagi tulnud pähe mõtet panna balletti juhtima mitteprofessionaali! Näib aga, et filmialal peab end asjatundjaks igaüks, kes kinos käib. See on lihtsustatud mõtlemine, valdkonna tegelikuks juhtimiseks peab filmispetsiifikat süsteemselt jagama, et arendamiseks taktikatstrateegiat välja mõelda. Hetkedel, kui meid on õnnistatud inimesega, kes filmist natuke rohkem jagab, on ala kohe ka arenenud. Praegu räägime nii valitsuse ja linna tasandil palju loomemajandusest – uus sõna on selgeks õpitud. Aga siiamaani ei mõisteta, et loomemajanduse üks olulisemaid osi on tegelikult film. Esiteks annab film toitu mitmesugustele kunstiharudele, olgu kunstnikele või muusikutele, ta koondab endasse tegelikult kõik seitse kunsti. Lisaks on ta seotud tööstuse ja tootmisega, turismi ja muu ettevõtluse arendamisega. Kõige tüüpilisem ja suurem valdkond, kust tuleks riigile kõige rohkem raha tagasi, on film. Seda meie riik paraku seni ei mõista. Film on valdkond, kuhu oleks mõtet külvata ja mis hakkaks ka kõiki teisi valdkondi toitma.
Kuidas hinnatakse maailmas Venemaa filmifestivale? Venemaal on kohutavalt palju festivale, neil on tohutult raha, väikelinnafestivalgi saab rohkem kui meie. Moskva festival on ametlikult küll A-klassi oma, kuid tegelikult kohutavalt nõrk ja seda teab kogu filmimaailm. Kõik räägivad sellest, aga kuna Venemaal on meeletu turg taga, meeletu kinotööstus, siis kes sooviks nendega tülli minna? Vene oma filmitööstus seevastu on praegu meeletus arengus. Sinna investeerivad nii riik kui eraisikud. Lisaks tohutu teleturg, mille puhul üks seeria maksab rohkem kui meil keskmine mängufilm. Sealjuures on Venemaa avanenud ja otsib koostöövõimalusi. Mis puudutab Vene autorikino, siis see on praegu natuke kiduraks jäänud. Aga küll ta varsti kosub! Milline on nüüdne Läti ja Leedu filmikunst tase? Terve Baltikum kokku on praegu väga nukker teema. Ühelt poolt on palju objektiivseid põhjuseid, mispärast kõik lonkab, tegelikult on kõik ju suures osas olnud üles ehitatud inimeste entusiasmile. Niiviisi lõputult kaugele ei jõua. Ma ei saa öelda, et tänavu oleks Leedus ja Lätis tehtud vähe mängufilme, üksnes Eestis oli neid vaid kaks, aga kvaliteet… see jätab soovida. Lõppkokkuvõttes suutsime neist kokku riigitsi välja valida ikkagi ainult üks-kaks. Kvantiteediga kaugele ei jõua, nii on väga raske rahvusvahelise filmitööstuse huvi erksana hoida. Tase on väga kõikuv. Eesti on praegu isegi kõige paremas seisus.
Foto: Stanislav Moshkov
ning kultuuri ja turismiga seotud ettevõtlust toetada. Meie saame eelarve kokku
kinnitamas käis, siis nad märkisid kultuuriministeeriumile, et nood vist ei teagi, mis pärl neil nina all vedeleb.
Balti Filmi- ja Meediakoolil on potentsiaali kasvada oluliseks filmikooliks terves Skandinaavias.
Kas vihje jõudis kohale? Ei. PÖFF võiks praegu olla väga vinge Eesti ja Tallinna maineprojekt, mis tooks siia turiste, filmitegijaid, staare, aga selleks kõigeks meil raha ei ole. Festivali tegemise raha korjan jätkuvalt nagu 14 aastat tagasigi, käsi õieli, osade kaupa kokku Kultuurkapitalilt, Hasartmängumaksu Nõukogult, kultuuriministeeriumilt, Tallinna linnalt, kõikvõimalikelt sise- ja välisfondidelt, nii firmade kui eraisikute annetustest, saatkondadelt ja pileturult. Palgad moodustavad meie kuludest sealjuures alla kolmandiku, me ei suple rahas. Kui
Kuidas PÖFF-i rahastatakse? PÖFF ei mahu ju tegelikult Eesti konteksti. Nii suure iga-aastase festivali eelarve on Eesti mõistes kultuuriürituse jaoks astronoomiline, aga maailma ja Euroopa mõistes olematu. Kui rääkida loomemajandusest Eesti riigis, siis seda tüüpi kultuuriüritused nagu PÖFF toidavad tegelikult läbi teenuste ostmise väga suurt infrastruktuuri. Tarkades riikides on see üks moodus raha ümber jaotada
5
niivõrd, et teeme PÖFF-i ära ennast katkestades ja lootes, et ühel hetkel ehk riigi kultuuripoliitika muutub ja etteotsa tuleb keegi tark, kes mõistab, milline väärtus on riigis olemas. Kui FIAPF meid
ma ei eksi, siis oli meie selle aasta eelarve umbes 14 miljoni ringis. Me suudame sellise summaga festivali ära korraldada, kuid mitte kvaliteeti arendada. Festivali mahu suurenemist ei maksa karta, see on meil paigas. Kuidas hindate Eesti filmiharidust? Balti Filmi- ja Meediakoolil on õnnestunud üles ehitada süsteemne filmiharidus, läbi vere ja valu koolitatakse kõiki filmieriala põhispetsialiste: režissööre, produtsente, operaatoreid, helioperaatoreid, filmiteadlasi, filmikriitikuid, stsenariste. Kool kiratseb, sest raha ei ole kuigi palju, me ei saa välisõppejõude tuua, nad ei tule õpetama raha eest, mida saame neile pakkuda – 300 EEK tund miinus maksud, äärmisel juhul 500 EEK
tund. Ma olen neid kutsuda proovinud… Vaatamata sellele on lühifilmid, mida tudengid teevad, vahvad ja tudengid, kes koolis õpivad, jube kihvtid! Nad lõpetavad kooli, olles omandanud oskuse teha meeskonnatööd. See on parimate maailma filmikoolide põhimõte, õpetada erinevate erialade inimesed võttegrupi põhimõttel tegutsema. Sellest koolist on tulnud ka näiteks Tanel Toom, kes sai Londonisse National Film & Television Schooli sisse ja pälvis tudengiOscarigi. Samasse Londoni kooli on meie üliõpilased hiljemgi magistrikraadi tegema pääsenud. Mis saab meie filmikooli lõpetajatest edasi? See küsimus ei ole taas mulle… See on seesama probleem, mil-
Lõpetuseks veel küsimus, miks sai PÖFF-i sümboliks nimelt hunt. Hunt on tore ja oluline loom kõikvõimalikes põhjamaade muinasjuttudes ja legendides. Lisaks on hunt on teatavasti karjaloom ja festival on meeskonnatöö. Peab küll olema liider, aga meeskonnata ei tee liider midagi. PÖFF on sündinud väga suuresti tänu sellele, et meil on olnud väga kihvt meeskond. Kas olete kunagi kuulnud emahundi hüüdu külmal talveööl, kui ta ulub kuu poole? Selline tunne oli siis, kui PÖFF algas – me olime nii üksinda kui üldse võimalik. Iga autorifilm oli aga nonde hingedekuu pimedate ööde aegu tollal, mil kõikide pead olid pööratud üksnes Hollywoodi suunas, otsekui üksildane hing, kes otsis oma vaatajat. Kas see, et tänavu on plakateil libahunt, on ka sümboolne? Las igaüks mõtleb ise…! Ja PÖFF-i hunt Solarise ees on ka ikka veel üksi… Jah, eks ta ole küll… Nagu Eesti filmgi.
6
TEATER
Teatrikriitik Meelis Oidsalu: Millest tuleks teatritel lähtuda repertuaari ja mängukava koostamisel? Mängukava koostamisel tuleks eelkõige lähtuda teatri loomingulistest ja kunstilistest eesmärkidest. Repertuaariteatritel on oht manduda turundusteatriks, sest teatrimaja vajab täitmist ja on mõistetav, et masu ajal selle pärast muretsetakse. Samas ei peaks teatrit juhtima turundusinimene, vaid jõuline loojanatuur, kellel on midagi öelda. Mul on tunne, et meie suurematel teatritel peaaegu puudub kunstiline arengukava, kunstilised eesmärgid, kunstiline juhtimine. Tegeletaksegi peamiselt mängukava koostamise ja turundustööga, mitte loominguliste eesmärkide või pideva kunstilise arenguga. Kui palju peaks arvestama/võiks arvestada trupis olevate näitlejatega? Näitlejad on teatri kõige olulisem vara. Kunstilise juhtimise kriis suurtes riigiteatrites väljendub muuhulgas ka selles, et truppi, näitlejaid ei arendata. Repertuaar peab võimaldama näitlejail areneda. Meil kahjuks on suurtes teatrites domineeriv lavastajateater, kus lavategelane ei liigu vasakult paremale mitte selleks, et tegelasel seda vaja oleks, vaid seetõttu, et lavastaja tahab. Kuivõrd põhjendatud on loomingulised katsetused? Teater ilma loominguliste otsinguteta on surnud teater. Mulle on väga meeldinud draamateatri valmidus riskida ja katsetada: Lauri Lagle, Hendrik Toompere jr ja Ingomar Vihmari lavastuste lavale lubamine on olnud konservatiivse kuvandiga teatri poolt positiivne samm. Mõnikord on see risk end ära tasunud, teisel puhul jälle mitte, aga kes ei riski, see teatrit ei tee. Kas iga teater peaks olema repertuaari ja/või mängukava koostamisel rangelt kinni pidama n-ö oma teatri näost? Kui teater teab, mis nägu ta on, siis on juba hästi, see ei tohiks sõltuda mängukavast. Publik tajub intuitiivselt, kui teatril puudub selgroog ja identiteet, kui teatrit tehakse pelgalt selleks, et publikule meeldida. Mängukava ei tohiks üle tähtsustada, olulisem on, et teatril oleks oma teatrikeel, oma väärtused, loomingulised eesmärgid, väljendusvajadus ja suhtlemisvajadus publikuga. Kuidas hoida teatripubliku huvi kultuuripealinna aastal 2011 ja edaspidi? Teatrihuvi on Eestis meeldivalt suur, selle hoidmiseks midagi eraldi tegema ei pea. Piisab sellest, kui inimeste siirast teatrihuvi ei kuritarvitata.
Reede, 19. november 2010
Publiku teatrihuvi ei saa kuritarvitada
On hädavajalik, et loojad saaksid teha seda, mille pärast nad tõeliselt südant valutavad. «Öelda, et masu meid üldse ei puudutaks, ei oleks päris korrektne. Samas, virisemiseks ei ole ka põhjust,» kinnitas draamateatri peanäitejuht Priit Pedajas, kui Kultuuripealinn uuris teatrimaja praeguse käekäigu ja tegemiste kohta. Annely Martin
annely.martin@tallinn2011.ee
16. oktoobril tähistas Eesti Draamateater maja 100. sünnipäeva, samuti märgiti trupi 90. tähtpäevani jõudmist. Kultuuripealinn tundis huvi, kuidas tänapäeva turunduslikus maailmas, kus toimib peamiselt moto «kõik müügiks», on võimalik teha väärt kunsti ja kõnetada vaatajat asjus, mille üle tegijad ise südant valutavad, kaotamata seejuures publiku stabiilset huvi ja tagades ka teatrimaja püsimajäämise. Eesti Draamateatri ajalugu sai alguse 90 aastat tagasi Eesti esimese teatrikooli, Paul Sepa erastuudio tegevuse algusest. Stuudio esimese lennu lõpetajad lõid 1924. aastal Draamastuudio Teatri, mille hilisemaks nimeks pandigi Eesti Draamateater. Niimoodi kõik algas. See, kuhu on jõutud tänaseks, on ühest küljest ehk unistuste täitumine draamateatri loojatele, aga teisest küljest kummitab maja kohal ja tegijate endi sees ikka aeg-ajalt küsimärk – kas kunagist, Panso või Hermaküla aegset hiilgust suudetakse majas jätkuvalt hoida piisavalt kõrgel kunstilisel tasemel. Kas teatrite vaikiv kohustus võimaldada loojanatuuridel pidevalt teha eksperimentaalset kunsti on muutumas pigem hääbuvaks nähtuseks ning kas praegusel masu järgsel ajal kummitab teatrimaju tõepoolest rusuv kohustus lülitada repertuaari eeskätt tuluteenivaid lavastusi, et maju elus hoida?
Publikumagnetid vs eksperimentaalkunst Draamateatri praegune peanäitejuht Priit Pedajas on olnud draamateatris ametis 1992. aastast. Palusime tal valgustada Eesti Draamateatri repertuaari koostamise tagamaid. Tundsime huvi, kus on peamiselt sõnalavastusteatri jaoks kuldne kesktee repertuaari ja mängukava koostamisel. Millest eelkõige lähtutakse? «Seda, kui hea on teater, ei määra alati repertuaar – reper-
tuaar on üksnes eeldus olla edukas,» väidab Pedajas. «Väga hea repertuaariga on võimalik ikkagi väga halvasti teatrit teha. Nii paradoksaalne kui see ka pole, on palju juhuseid, kus keskpärasest materjalist tehakse siiski suurepärased lavastused. Loeb tulemus, mis on lõpuks laval. Repertuaarivalik on teatris pidev aruteluteema, praktikas kujuneb nii, et koosseisulised lavastajad, kes on draamateatris tööl, pakuvad välja materjalid, mida nad teha tahaksid. Sellele järgneb loomenõukogu arutelu. Lisaks on veel materjalid, mida peame esitama – selle tingib tõepoolest majanduslik vajadus. Repertuaar peab olema koostatud nii, et saal oleks rahvast täis. Kui seda ei ole, siis eksperimenteerida ei saa.»
Merle Karusoo lavastus «Vombat», pildil Ita Ever Linda rollis, Kaie Mihkelson Grete Virre rollis.
Foto: Teet Malsroos
Kvaliteet ja veelkord kvaliteet Praegusel ajal on Eestis väga palju püsitrupiga teatreid, samuti tehakse palju repertuaaripõhist teatrit. Kindlasti on teatri enda jaoks lihtsam minna seda teed, et mängukava pikitakse täis publikumagneteid ja kunst kui selline jääb tahaplaanile. Aga siiski ‒ kui vajalikud on lavalised katsetused? «See on hädavajalik, et teater oleks elus ja loojad saaksid teha seda, mille pärast nad tõeliselt südant valutavad,» sõnab Pedajas. «Praktika näitab aga, et eksperimenteerimiseks peab tagala olema kindlustatud. Ei saa alavääristada meelelahutuse osa – komöödiad lihtsalt peavad olema tasemel! Draamateatril on igal aastal ligikaudu 100 000 vaatajat – teater peab hoolitsema ka selle eest, et niisugune publikuhuvi võimalikult pikalt kestma jääks.»
Missioonitäitja Kivirähk
Margus Kasterpalu lavastus «Boulgakoff», pildil Jan Uuspõld Pasha Popovi rollis ja Hendrik Toompere jr Boulgakoffi rollis. Foto: Teet Malsroos
Alates 2002. aastast on Eesti Draamateater maailmaklassika kõrval oma mängukava rikastanud Andrus Kivirähu teostega, mis on teatripublikut köitnud samaväärselt kui Panso lavastatud Tammsaare. Kivirähu lavastusi
on hetkel teatri mängukavas tervelt viis. Üks neist, «Eesti matus», on püsinud vankumatult teatri mängukavas tervelt kaheksa aastat. «Eesti matus» on publiku ette jõudnud juba 170 korral. Eelnenust võiks lihtsustatult järeldada, et enim köidab Eesti Draamateatri publikut meie oma autorite looming, kajastades ühi-
seid «kannatusi» rahvuslikul tasandil. «Võrreldes naabrite, Läti-Leeduga, on meil väga hea seis, sest lisaks aktiivselt kirjutavale Andrus Kivirähule on tulnud uusi noori autoreid juurde,» täpsustab Pedajas. «Draamateatri sisemine missioon on see, et me püüame lavale tuua uuemaid eesti lavastu-
Sven Karja, Vanemuise teatri draamajuht: Äkki oleks otstarbekas esmalt defineerida terminid? Repertuaar on parajasti käigus (mängukavas) olevate lavastuste nimistu, mängukava on nende lavastuste planeerimine mingi ajavahemiku (üks kuu või poolaasta või terve hooaeg) lõikes. Kui Tallinna teatrikülastaja üldjuhul saab end ette häälestada, valides õhtuveetmise Rahvusooperis, Eesti Draamateatris, NO-s või Kanuti Gildi saalis, siis Vanemuises on kõi-
gi nende teatrite «analoogid» ühe teatri all koos. Vanemuise sedalaadi meeletu mastaap (vähemalt Eesti mõistes) tingib ka selle, et «oma näo» leidmine on ülimalt keeruline. Oletame näiteks, et draamažanris on soov hakata viljelema väga noortepärast ja avangardset stiili. Aga teatri üldisel afišil seguneb see ju kohe teiste žanritega. Kuna meil on ikkagi klassikalise koolitusega balletitrupp ja ilmselgelt jääb ka ooperi põhiosaks
ooperiklassika, siis ilmuvad mängukavas «innovaatiliste» draamalavastuste kõrvale kohe «Rigoletto» ja «Uinuv kaunitar», mis ei klapi kuidagi «uuenduslikust» manifesteeriva teatri kuvandiga. *** Teatrisõber Märt (kuuekümnene): «Eesti Draamateater on minu jaoks alati olnud tõsise ja usaldatava tasemega teater. Soovin, et edaspidigi suudetaks leida n-ö kuldlõikeline tasakaal klassika ja kaasaegse
si. Sellel hooajal tuleb neid tervelt viis.» Mida plaanib teater teha 2011. ehk kultuuripealinna aastal? «Draamateater töötab edasi nagu seni,» kinnitab Pedajas. «Ootan veel enam nooremate tegijate aktiivsust teatri enda seest. Me ei pane loomingulistele otsingutele kätt ette!»
dramaturgia ning meelelahutuse vahel. Minu arvates on üks trump eesti kaasaegne näidend. Nimetagem kas või selliseid nimesid nagu Saluri, Kõiv, Lennuk ja Kivirähk. Ka meie oma kirjandusteoste instseneeringud pakuvad huvi, eriti kui dramatiseering (või ka algupärand) sisaldab põnevat kultuuriloolist teavet. Lähteallikaid peaks jätkuma küllaga. Mis puutub meelelahutusse, siis see ei tohiks palaganiks minna.»
Reede, 19. november 2010
Euroopa kultuuripealinnade idee sünnitas vali tuul Nii riigi- kui linnavõim on kohustatud väljendama oma hoolt kultuuripealinna ettevalmistamisel eelkõige piisava rahastamise näol. Oliver Õunmaa
kontserdipaikadeks ja kunstisaalideks, masendaval maastikul nende vahel hakkas haljendama rohi. Kultuuripealinnu valitakse, et rõhutada Euroopa kultuuririkkust ja mitmekesisust, tõsta esile kultuurisidemeid, mis eurooplasi ühendavad, viia Euroopa eri paigust pärit inimesed omavahel kokku, kasvatada vastastikust mõistmist ning Euroopa kodaniku tunnet. Euroopa kultuuripealinna tiitlist tõuseb praktiline kasu. See tõstab linna rahvusvahelist tuntust, suurendab turistide hulka, parandab mainet kohalike elanike silmis, elavdab kultuurielu, toob linnapilti rohkelt uusi kultuuripaiku ja korras hooneid. 2004. aastani oli kultuuripealinnade valimine Euroopa riikide valitsuste vaheline asi, mida koordineeris Euroopa Liidu ministrite nõukogu. Ühtegi sõltumatut eksperti valimisse ei kaasatud.
Legendi järgi sündis kultuuripealinnade valimise idee 1985. aastal Ateena lennujaamas pärast Euroopa kultuuriministrite kohtumist. Tugeva tuule tõttu lennud hilinesid ja nii arutasid endine kreeka näitleja Melina Merkouri, kellest oli saanud riigi kultuuriminister, ja tema Prantsusmaa ametivend Jack Lang puhvetis istudes, miks küll selliseid kohtumisi nii vähe toimub. Jutuajamise käigus tegi Merkouri järsku ettepaneku, et eri riikide kultuurialaste sidemete tihendamiseks võiks korraldada üritusteseeriaid, mis tooksid rambivalgusse linnu üle Euroopa ja rõhutaksid nende rolli Euroopa kultuuris. Lang läks mõttega vaimustunult kaasa ja nad otsustasid idee ellu viia. Merkouri ja Lang tegid teistele Euroopa kultuuriministritele ettepaneku valida üks linn Euroopa kultuurilinnaks. «On aeg, et kultuuriministrite häält võetaks kuulda samamoodi kui tehnokraatide oma,» ütles
Melina Merkouri mõistis, et Euroopa iga linna eriline õhkkond vajab esiletoomist. Esimene kultuuripealinn oli tema kodulinn Ateena. Foto: Arhiiv
Elanikud peavad saama osaleda
Kultuuripealinnade nimekiri
siooni alguspaigaks, sest seal oli Euroopa kultuuri häll, kus valitses demokraatia juba antiikajal.
Nüüd teatavad linnad soovist kultuuripealinnaks saada kõigepealt oma riigi valitsusele. Riigid võivad seejärel esitada Euroopa Liidu ministrite nõukogule oma taotlused ja vastavad pärast seda 10 kuu jooksul küsimustikule. Iga riik võib esitada kandidaadiks mitu linna. Linna valimine võtab aega kuus aastat. Eelvalimisel kohtuvad 13 sõltumatut kultuuritegelast, kes teevad viie aasta jooksul riikide ettepanekutest esmase valiku. Eksperdid loevad linnade koostatud kontseptsioone, hindavad linnade võimalusi ja valmisolekut nende mõtete elluviimiseks. Üheksa kuud pärast esmast valikut kohtuvad eksperdid uuesti, et linnad lõplikult välja valida, valituks osutub üks linn riigi kohta. Euroopa Liidu ministrite nõukogu jälgib ka edaspidi kultuuriaasta ettevalmistusi. Valiku tegemisel lähtuvad eksperdid mitmetest kriteeriumitest. Programm peab looma kultuuriaastaks igal juhul uusi üritusi. Üritused peavad olema erilised, ainuüksi see, et linn kuulub näiteks UNESCO maa-
1985 Ateena 1986 Firenze 1987 Amsterdam 1988 Lääne-Berliin 1989 Pariis 1990 Glasgow 1991 Dublin 1992 Madrid 1993 Antverpen 1994 Lissabon 1995 Luksemburg 1996 Kopenhaagen 1997 Thessaloniki 1998 Stockholm 1999 Weimar 2000 Reykjavik, Bergen, Helsingi, Brüssel, Praha, Krakow, Santiago de Compostela, Avignon, Bologna 2001 Porto, Rotterdam 2002 Brügge, Salamanca 2003 Graz 2004 Genf, Lille 2005 Cork 2006 Patras 2007 Sibiu, Luksemburg 2008 Liverpool, Stavanger 2009 Linz, Vilnius 2010 Istanbul, Pécs, Essen
Linn oli üksi, pealinnad koostöös Uuemal ajal ei vali kultuuripealinnu enam kultuuriministrid, protseduur on Euroopa Liidu ministrite nõukogu korraldada. 1988. aasta kultuurilinn Berliin pakkus kontseptsiooniks kunsti kui piiride ületaja. Müüriga lõhestatud linn soovis, et temast saaks kummalgi pool müüri asunud kultuuride kohtumispaik. Ühtlasi tähistas Berliin 750. aastapäeva. 1999. aastal kandis Weimar Saksamaal viimasena Euroopa kultuurilinna nimetust. Edaspidi said valitud linnad Euroopa kultuuripealinna tiitli. Arendamaks koostööd, valiti nüüd igal aastal
«Kultuur, kunst ja loovus pole tehnoloogiast ega majandusest vähem tähtsad.» Merkouri «Kultuur, kunst ja loovus pole tehnoloogiast ega majandusest vähem tähtsad.» Tunnustanud Merkouri ideed, pälvis esimese kultuuriministrite valitud linna tiitli juba samal aastal Ateena. Linn sobis uue tradit-
ilmapärandi nimekirja, tiitlit ei too. Nii riigi- kui linnavõim peab olema pühendunud kultuuripealinna ettevalmistamisele, näidates oma hoolt eelkõige piisava rahastamise näol. Programm peab kaasama linna erinevaid sotsiaalseid ja majanduslikke huvigruppe. 2010. aastani võis valida ka EL-i mittekuuluva riigi linnu. Edaspidi valitakse alati üks linn ühest, teine teisest Euroopa Liidu riigist, sest liit hõlmab nüüd suuremat osa Euroopast. Enam ei valita linnu, mille programm ei keskendu Euroopa linnade koostööle. Kuigi koostöö on olnud suhteliselt oluline kriteerium juba 1999. aastast, on paljud linnad siiani rohkem siiski enesereklaamiga vaeva näinud. Uus range reegel nõuab sedagi, et linnaelanikud kindlasti kultuuriaasta korraldamisse ja läbiviimisse kaasatud oleksid.
kultuuripealinnaks mitu linna. Millenniumiaasta puhul andis Euroopa Liidu ministrite nõukogu kultuuripealinna tiitli koguni üheksale linnale korraga. 2009. aasta kultuuripealinn Vilnius võitis tiitli kui esimene linn endisest Nõukogude Liidust. Kolm Balti riiki olid end Euroopas tõestanud kui tõeline arenguime. Nii tunduski olevat õige anda tiitel suurima Balti riigi pealinnale. Kahjuks kujunes tiitli kandmine alanud majanduskriisi tõttu Vilniusele tõeliseks koormaks.
Tiitel muudab linna tulevikku Kultuuripealinna mütsi alla võib koondada ka mitmeid linnu. Tänavune kultuuripealinn Essen võitis tiitli seetõttu, et ühendas terve Ruhri tööstuspiirkonna jagu rivaalitsevaid ja tihti tüliski olnud linnu kultuurseks saamise nimel. Essen tahtis näidata, et rasketööstuse, söe ja rikutud looduse poolest tuntud piirkonnas käib vilgas kultuurielu. Vanad lagunevad tööstushooned muudeti
AJALUGU
7
Tallinna Loomeinkubaator valiti esikolmikusse Tänavu üheksandat korda korraldatava ülemaailmse parima inkubaatori auhinna Best Science Based Incubator 2010. aasta üks nominent on ka ESA Tallinna Loomeinkubaator. Võitja kuulutatakse välja 17.‒19. novembril Liverpoolis toimuval rahvusvahelisel inkubatsiooni aastakonverentsil. Tänavuse parima inkubaatori auhinna teemaks on ettevõtlikkuse sidumine loovuse ja kultuuriga.
Perepäev Kiek in de Kökis 20. novembril korraldavad muuseum Kiek in de Kök ja bastionikäigud (Komandandi tee 2) perepäeva, kus saab kuulata põnevaid ajalooteemalisi loenguid ja lastele toimuvad meisterdamistoad. Registreerida saab telefonil 644 6686 (v.a esmaspäev), e-kirjaga aadressil kok@linnamuuseum.ee.
Õpetajate Maja kutsub maalima ja ehteid valmistama 23. novembril toimub Õpetajate Majas portselanehete valmistamise töötuba, mille käigus antakse muuhulgas põgus ülevaade portselani ajaloost ja heidetakse pilk ehtekunstnikele, kes on oma loomingus käsitlenud materjalina portselani. 24. novembril algab kaks päeva kestev esmaste maalikunstioskuste kursus, kus õpetatakse klassikalist lillemaali.
Kultuuripealinna meened
pood.tallinn2011.ee
Kultuurikilomeeter saab nädal enne jõule valmis Maarja-Liis Arujärv
Tallinnas rajatakse hoogsalt üht kultuuripealinna tõmbenumbrit – kruiisilaevade kai juurest algavat ja Noblessneri laevatehaseni ulatuvat kultuurikilomeetrit. Kultuurikilomeeter algab Logi tänavalt kruiisilaevade kaide juurde viivate väravate juurest ning möödub Patarei vanglast, Lennusadamast, Kalamaja kalmistupargist ja Noblessneri laevatehasest.
Foto: Stanislav Moshkov
Tegu on endise raudteetammiga, mida mööda inimesed suviti varemgi kõndida armastasid. Ala
nimetatakse kultuurikilomeetriks, sest sinna koondub peagi algaval aastal kõige rohkem kultuuriasutusi ja -sündmusi. SA Tallinn 2011 juhi Jaanus Mutli sõnul saab uuest alast põhiliselt kultuuriaustajatest jalakäijate keskus. «Kultuurikilomeeter tõmbab inimesi ja muudab tulevikus mereääre elavaks,» selgitas Mutli. «See kant hakkab pakkuma kontserte, kunstiüritusi ja lõõgastusvõimalusi ega ole enam surnud ja lagunev tööstuspiirkond.» Kultuurikilomeetri piirkonda jääb ka Katel (senine Kultuurikatel), mis hakkab pakkuma pulbitsevat kultuurielu. Katlas saab pä-
rast selle valmimist tsirkusetrikke proovida, oma koha leiavad seal disaini- ja arhitektuurikeskus. Kultuurikilomeetri teele jääb nii vana vesilennukite angaar, mis muutub tulevikus põnevaks meremuuseumiks, kui ka Ameerika investori toel taas korda saav linnahalli piirkond. Lisaks kujuneb alast kindlasti koht, kus loojuvat õhtupäikest nautida, kuna segavat hoonestust sinna plaanitud ei ole, tooni hakkavad andma hoopis väikelaevade sadam ja restoranid. Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kommunaalameti ja ehitajate esindajad tutvusid eelmisel nädalal kultuurikilomeetri ehi-
tustöödega, vaadates üle kogu 2,2 kilomeetri pikkuse trassi. «See, et kavandatud kultuurikilomeeter on kilomeetrist üle kahe korra pikem, näitab, et Tallinnal on, mida kultuurihuvilisele turistile pakkuda,» ütles Savisaar. Linnapea sõnul võib ehitustööde senise tempoga rahule jääda. Samas soovis Savisaar tee-ehitajatele häid suhteid ilmataadiga. «Lemmikäinen Eesti AS võiks ilmataadile kultuuripealinna suveniire saata, siis saab ilmavana ettevõtmise tähtsusest paremini aru ja hoiab lumeluugid Tallinna kohal kuni detsembri teise nädala lõpuni kinni,» muheles linnapea. «Nädal enne jõule oleks
kena sillutatud ja valgustatud kultuurkilomeetril jalutuskäiku teha.» Vana raudteetamm kaetakse paekillustiku ja see omakorda graniitkillustikuga. Rajatakse tänavavalgustus ning tehakse haljastustöid. Kultuurikilomeetri ehituseks sõlmis Tallinna Kommunaalamet töövõtulepingu Lemminkäinen Eesti AS-iga. Objekti kogumaksumus on ligi 3,8 miljonit krooni. Linna eelarvest eraldati kultuurikilomeetrile 3 641 725,60 krooni ja SA Tallinna 2011 eelarvest 100 000 krooni. Tööde valmimise tähtaeg on 15. detsember 2010.
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 19. november 2010
Valmis olla! ‒ algab PÖFF!
Animafilm «Mary and Max» (2009) Režissöör Adam Elliot. Autor Adam Elliot. PÖFF 2009.
FILM 19. november 18.00 Tallinna ülikooli Mare majas, ruum M-136 (Uus-Sadama 5, Tallinn) Konfutsiuse Instituudi filmiõhtud. «Suzhou jõgi» (2000), režissöör Lou Ye. Üritus on tasuta!
22. november 15.00 Kinos Artis (Estonia pst 9, Tallinn) kirjandus kinos: «Hamlet». Kozintsevi ja Shapiro ühistööna valminud ekraniseeringut peetakse Shakespeare’i «Hamleti» üheks parimaks filmiversiooniks läbi aegade.
24. november 18.00 Kumu auditooriumis (Weizenbergi 34/Valge 1, Tallinn) Kumu Dokumentaal: «Turner ja Veneetsia». Itaalias ja Londonis filmitud «Turner ja Veneetsia» uurib sügavuti kunstniku William Turneri ja Veneetsia vahelist rikastavat suhet. Veneetsia on kunstniku hilisemate maalide ja akvarellide peamine teema. Filmiseanss on tasuta!
Soots (VAT teater). Kammeransambel, tantsijad Fine5 Tantsuteatrist ja TLÜ-st. Koreograafia Tiina Ollesk ja René Nõmmik. Dirigent Jaan Ots. Libreto põhineb vene rahvajutul sõdurist, kes annab oma hinge (viiuli) kuradile igavese jõukuse eest. Teose esmaettekanne toimus 28. septembril 1918. aastal.
20. november 18.00 Estonia kontserdisaalis Soome barokkorkester (Kuuenda korruse orkester). Georg Kallweit (viiul, Saksamaa), Anti Tikkanen (viiul), Hanna Haapamäki (plokkflööt). Händel, Vivaldi, Bach, Telemann, Geminiani, Sammartini. 20. november 12.00 Eesti Nukuja Noorsooteatris (Lai 1, Tallinn) etendus «Vurr-vurr vurrkann». Etenduse autor ja lavastaja on Helle Laas. Mängivad Liivika Hanstin ja Anti Kobin. 21. november 19.00 Telliskivi Loomelinnakus (Telliskivi 60a, Tallinn) MTÜ Oma Lava: «Türgi oad ehk Armastuslugu eesti moodi». Mats Traadi novelli põhjal valminud lavastust võib nimetada Eesti olustikust ja vaimsusest välja kasvanud komöödiaks, mida annab vabalt võrrelda Ray Cooney komöödiatega. 22. november 19.00 Sadamateatris (Soola 5b, Tartu) VAT Teater: «Misantroop». Molière’i komöödia on lavastanud Markus Zohner.
19. november 19.00 Vanemuise kontserdimajas Stravinski «Sõduri lugu». Teatraalne teos jutustamiseks, mängimiseks ja tantsimiseks. Jutustaja Ago
Põhiprogrammis linastub orienteeruvalt 200 täispikka filmi. Tudengi- ja lühifilmide festivali Sleepwalkers (20.–24. november) rahvusvahelises võistlusprogrammis osalevad filmi- ja meediatudengite tehtud lühifilmid (mängu-, dokumentaal- ja animafilmid), lisaks on võistlusprogramm Eesti lühifilmidele ning arvukalt eriprogramme. Animafilmide festival Animated Dreams (19.–23. november) sisaldab võistlusprogrammi viimase paari aasta lühianimatsioonidest, filmitegija retrospektiivi ja eriprogramme. Laste- ja noortefilmide festival Just Film (19.–28. november) näitab laste- ja noortefilmide võistlusprogramme ning eriprogramme. Nokia Mobiilifilmide Festivalil MOFF (1. september–3. detsem-
ber) saavad osaleda kõik huvilised. Black Market Industry Screenings (1.–4. detsember) on filmiturg filmitööstuse professionaalidele: filmitegijatele, levitajatele, produtsentidele, filmide kokkuostjatele, tutvustamaks filme Põhjamaadest, Baltikumist, Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest, Venemaalt, Kesk-Aasiast. Lisaks toimub esimene kirjandusõiguste turg «Raamat filmiks». PÖFF-i põhiprogrammi ajal toimub ka filmi- ja kaastootmisturg Baltic Event (1.‒3. detsember), mille põhieesmärk on tutvustada rahvusvahelistele filmi- ja teleprofessionaalidele uusimaid Baltimaades valminud mängufilme ning filmitootmisvõimalusi. Filmi- ja kaastootmisturgu Baltic Event ja filmiturgu Black
Market Industry Screenings korraldab MTÜ BE. 4. detsembril toimub Tallinnas Nokia kontserdimajas 23. Euroopa Filmiauhindade tseremoonia. Euroopa Filmiakadeemia külalistena on Tallinna oodata kogu Euroopa filmitööstust esindavate filminäitlejate, režissööride, kunstnike ja produtsentide paremikku. Auhinnatseremoonia märgib ära Euroopa Kultuuripealinn Tallinn 2011 alguse. PÖFF-i seansid toimuvad Tallinnas Solarise kinos, kinos Artis, Coca-Cola Plazas, kinos Sõprus, Kinomajas, kinos Kosmos, Von Krahli teatris ja Kumu auditooriumis. Lisaks Tallinnale näidatakse PÖFF-i filme ka Tartus, Viljandis, Paides, Valgas, Jõhvis, Narvas, Kärdlas, Kuressaares, Rakveres, Pärnus, Viimsis ja Kohilas.
KontsertJazz ‒ Pictures. Ain Agan (kitarr), Teemu Viinikainen (kitarr), Mihkel Mälgand (kontrabass), Mika Kallio (trummid). Kontserdi muusika pärineb suuresti hiljuti Ain Agana üllitatud CD-lt «Pictures». Need on kaunid, peenelt väljatöötatud kompositsioonid, impressionistliku värvidepaleti ja peene maitsega kujundatud improvisatsioonid. Programmile annab sära juhtiva soome džässkitarristi, eelmise aasta Yrjo autasu ja Sony Jazzi auhinna kavaleri Teemu Viinikaineni musitseerimine.
Indra Roga Lätist. Ooper on eesti keeles, ingliskeelsete subtiitritega.
Valge 1, Tallinn) Mikk Saare ja Marvi Vallaste ühiskontsert. Lauljate sõnul on lood hoolikalt valitud ja omavad nendega isiklikku kontakti.
Casanova ja Jaak Lutsoja. Kontsert on tasuta!
19. november 20.00 baaris Juuksur (Vaimu 1, Tallinn) Odessa Popi 4. sünnipäev: Tenniscoats ja Pastacas. Odessa Popi sünnipäeval on peaosas eksperimentaalset indie-folki mängiv Tenniscoats Jaapanist. Õhtut alustab Pastacas oma ainulaadse luuperikavaga.
Kuni 25. november Galeriis Aatrium (Harju tn 6, Tallinn) Andrey Kulpini ja Alekseja Gordina fotonäitus. Andrey Kulpini loomingut on inspireerinud sügav loodusetunnetus. Suurem osa kunstniku fotosid on pildistatud Eesti maakohtades. Alekseja Gordina hakkas fotograafiaga tegelema 2005. aastal, mil tal tekkis huvi just looduse vastu. Lisaks huvitab teda inimene kui üks osa maastikust.
23. november 19.00 Vanemuise kontserdimaja 24. november 19.00 RO Estonia Talveaed 25. november 19.00 Pärnu kontserdimaja
26. november 19.00 Rahvusooperis Estonia (Estonia pst 4, Tallinn) ooper «Armastus kolme apelsini vastu». Autor Sergei Prokofjev ja lavastaja Dmitri Bertman (Helikon-Opera, Moskva). Ooper esitatakse eesti keeles, eesti- ja ingliskeelsete subtiitritega
TANTS
23. november 19.00 Genialistide klubis (Lai 37 taga, Tartu) Eesti Improteater: «Jää hüvasti, Eesti kroon...». Eesti Improteater mängib teie valitud ja kujundatud stseene Eesti kroonist ning laulab loobumistest ja lootustest. 24. november 19.00 Kirjanduse Majas Krüpt (Vanemuise 19, Tartu) Tartu Üliõpilasteater: «Piirivöönd». Piret Bristoli ja Kalev Kudu kirjutatud lavateksti aluseks on Bernard Kangro Tartu romaanid «Jäälätted», «Emajõgi» ning «Tartu».
20.–21. november 11.00 Muuseumis Miia-Milla-Manda (L. Koidula 21C, Tallinn) Tantsuteater Zick ja Sõltumatu Tantsu Ühendus: «Sina ja mina ja kõik, keda teame». Tantsulavastus on mõeldud lastele ja nende sõpradele alates 4. eluaastast. Koos kahe tantsijaga uurib publik sõpruse loomiseks ja hoidmiseks vajalikke tundeid, vaatab tantsu ja tantsib ise ka. 26. november 19.00 Sadamateatris (Soola 5b, Tartu) teater Vanemuine: «Vanamees ja meri». 3D-taustavideoga tantsulavastus Ernest Hemingway lühiromaani ainetel.
25. november 19.00 Teoteatris (Vana-Kalamaja 9a, Tallinn) etendus «Naine ja klarnet». Autor Michael Christofer, tõlkija Kristo Kruusmann. Lavastaja Erki Aule (külalisena). 26. november 19.00 Vene teatris (Vabaduse väljak 5, Tallinn) etendus «Primadonnad». Etenduse on Ken Ludwigi ainetel lavastanud Olga Olšanskaja. Lavastuses põimub argine kaos kentsakal moel Shakespeare’i «Kaheteistkümne öö» süžeega, mida harjutatakse miljonäriproua kodus.
26. november 18.00 Pirita Vaba Aja Keskuses (Merivälja tee 3, Tallinn) Pirita kinoõhtu. Linastub Maria Lindbergi animafilm «Muumitroll ja punane komeet».
TEATER
Tänavune Tallinna Pimedate Ööde Filmifestival jõuab vaataja ette juba 14. korda ja kestab 24. novembrist 5. detsembrini 2010. Sündmus kuulub ka Kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi. Festivali eesmärk on tutvustada Eesti publikule maailma kino kogu tema värvikuses, pakkudes vaimutoitu mitmele maitsele ja igale vanusele. PÖFF koosneb põhiprogrammist, neljast alafestivalist ning filmi- ja kaastootmisturust. Põhiprogramm, mis kestab 24. novembrist 5. detsembrini, hõlmab endas rahvusvahelist võistlusprogrammi EurAsia, Tridensi Balti täispikkade filmide ja PõhjaAmeerika indie-filmide konkursse. Lisaks saab põhiprogrammist ülevaate maailmakinost ning näha auhinnatud filme teistelt festivalidelt. Põhirõhk on traditsiooniliselt Euroopa filmidel.
MUUSIKA 19. november 18.00 Vene Kultuurikeskuses (Mere pst 5, Tallinn) Gennadi Smirnov: «Stranitsõ žižni». Vene Filharmoonia ühingu klaveriõhtu, kus esineb Gennadi Smirnov.
OOPER 21. november 16.00 Vanemuise teatri väikeses majas (Vanemuise 45a, Tartu) ooper «Figaro pulm». Wolfgang Amadeus Mozarti teose on lavastanud
19. november 19.00 Kumu auditooriumis (Weizenbergi 34 /
20. november 15.00 Tallinna Linnamuuseumis (Vene tn 17, Tallinn) EMTA trubaduurid. Üles astuvad dots Heiki Mätliku ja Kristo Käo kitarrieriala üliõpilased Fan Feng, Siim Kartau, Matteo Laurenzi, Aengus Kirakowski, Kaarel-Mikk Parm ja Kirill Ogorodnikov.
NÄITUS
20. november 19.00 Pärnu kontserdimajas (Aida 4, Pärnu) ansambli Greip debüütalbumi «Üks viis» esitluskontsert. Pärnu vokaalansambel esitleb oma esimest plaati. Lisaks astuvad kontserdil üles Uku Suviste, B2H ja Maia Vahtramäe. Kuni 27. november Draakoni galeriis (Pikk 18, Tallinn) Kristi Kongi näitus «Transformaator».
21. november 19.00 Nokia kontserdimajas (Estonia pst 9, Tallinn) Aleksandr Malinini soolokontsert. Venemaa rahvakunstnik esitleb oma uut kava «Minu hing».
Kuni 5. detsember Tallinna Kunstihoones (Vabaduse väljak 6, Tallinn) Marko Mäetamme näitus «30 Stories and 4 Cockroaches». Kunstihoone galerii esimese saali tööd on tehtud tänavu septembris New Yorgis resideerumise ajal. Väljendusviisiks on Mäetamm valinud väga traditsioonilise akvarellitehnika.
23. november 17.30 Tallinna Kaarli kirikus (Toompea 10, Tallinn) muusikaõhtu: Sebastian Wesman. Esineb helilooja ja viiuldaja Sebastian Wesman Argentinast. Kontsert on tasuta! 24. november 19.30 Wabaduse kohvikus (Vabaduse väljak 10, Tallinn) Wabaduse klassika kolmapäevad: Virgo Veldi, Andreas Lend ja Maarit Saarmäe. Üles astuvad Virgo Veldi saksofonil, Andreas Lend tšellol ja Maarit Saarmäe klaveril. Õhtut juhib Kärt Tomingas.
Kuni 9. jaanuar Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis (Lai 17, Tallinn) Mari ReloŠaulyse ja Adolfas Šaulyse näitus «Yes». Ühisnäitusel annab tooni kunstnike loominguline jõud ja piiramatu optimism.
25. november 19.00 restoranis C’est La Vie (Suur-Karja 5, Tallinn) kontsert «Paris, mon amour». Esinevad Gèraldine
Kuni 28. veebruar Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas (Kuperjanovi 9, Tartu) näitus «Kui põllud põlesid».