Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 10. detsember 2010 | nr 011
www.tallinn2011.ee
Anne Erm teeb seda jälle – Jazzkaar tuleb!
JAZZKAAR «Eelistan programmi valida uusi esinejaid, et vältida artistide nimekirja kordumist,» selgitab Jazzkaare toimimise tagamaid selle pikaaegne eestvedaja Anne Erm, kelle hinnangul on noorte talentide esinemakutsumine ka majanduslikus mõttes otstarbekas. Loe lk 4–5 VÄLISMAA Kultuuripealinnad on läbi aegade oma üritusi rahastanud küll loteriide ja seaduste, küll soodustuste loomisega ettevõtetele. Esimest kultuuripealinna Ateenat toetasid Euroopa Ühenduse riigid aga nii, et saatsid sinna oma raha eest näitusi, kontserte ja konverentse. Loe lk 7 JÕULUMUUSIKA
Dave Benton annab jõulukontserte kogu pere jõulukülas Saku Suurhallis
Sellel aastal annab Dave Benton (pildil) oma jõulukontserdid traditsioonilise üle-eestilise tuuri asemel Saku Suurhalli kogu pere jõulukülas. 21, 22. ja 23. detsembril muutub Saku Suurhall esmakordselt oma ajaloos imeliseks jõulumaaks, kus on mitmesugused põnevad töötoad, jõuluturg ja toimuvad kontserdid. Loomulikult on kohal jõuluvana ja usinad päkapikud. Jõuluküla on avatud iga päev kella 22-ni õhtul. Kogu päeva jooksul saab jälgida etteasteid pealaval. Esinevad Meero Muusika, Segakoor Sõpruskond, ETV Lastekoor, Tallinna Poistekoor, tantsustuudio JETA ja R.E.D, Uku Suviste ja paljud teised. Avatud on Jõulujazzi kohvik, kus astuvad üles Kadi Toom ja Kuulatajad, SaxEst, Kristjan Mazurtchak Trio ja teised. Peaesineja on igal õhtul Dave Benton oma jõulukavaga. Avatud on mängumaa, kus usinad päkapikud ja vahvad atraktsioonid aitavad luua jõulumeeleolu igas vanuses lastele. Päkapikkude juhendamisel valmistatakse töötubades piparkooke, jõulukaunistusi, jõulukaarte ja muud vahvat. Kohal on laste sõbrad Pipi ja Lotte. Samuti on võimalik kohtuda jõuluvanaga, talle oma luuletusi lugeda ning pilti teha. Jõulumeeleolu loomisele jõulukülas saavad kaasa aidata kõik tublid ja tragid esinejad üle Eesti. Kes soovib midagi põnevat välja pakkuda, nendel palume jõuluküla korraldajatega ühendust võtta joulukula@ gmail.com. Oodatud on ka kauplejad oma toodangu ja vahvate kingiideedega. Dave Benton on igal aastal kogunud raha mitmeteks heategudeks. Ka sellel aastal saavad külalised heateos osaleda. Liitu Facebookis «Kogupere Jõulukülaga» ja võida tasuta sissepääs! Foto: Stanislav Moshkov
Foto: Dave Bentoni erakogust
2
ARVAMUS
Reede, 10. detsember 2010 KULTUUR KUTSUB
Uisud laulavad Harju tänava liuväljal Harju tänava uisuväljakust saab interaktiivne heli- ja valgusinstallatsioon. Annely Martin
annely.martin@tallinn2011.ee
«Meile tundus mõte, et uisutajad saaksid ise jääl olles heli tekitada, väga lahe!» räägib idee saamisloost üks autoritest, Külli Mariste.
Andreas Sepp, reporter
Tähti üheks õhtuks... Märt Avandi ei pannudki filmigala õhtujuhi rolli täites puusse. Tallinnasse jõudis Juliette Binoche’i näol vähemalt üks tõsiselt tuntud filmitäht. Olles visanud põgusa pilgu ka rahvusvahelisele pressile, võib vist väita, et tulime Euroopa filmiauhindade kaasjagamisega kenasti toime. Võimalus, mida tuleb ette tõenäoliselt vaid kord eluaja jooksul, kasutati korralikult ära. Kuid see kõik oli ühekordne ja alles hiljem selgub, kui palju 4. detsembri filmigala meie kultuurielu tegelikult edendada suutis. Kultuur ei seisne aga vaid unikaalsete meelelahutusürituste korraldamises (mis ei tähendaks, nagu oleks mul midagi selle vastu, kui iga meelelahutusüritus oleks unikaalne). Kui keegi kunagi vaatab tagasi meie muusikaajaloole, siis kindlasti võiksid seal esile tõstetud olla laulupeod, Pärt, Eurovisiooni korraldamine... ja jazz.
«Peaksime olema elevil, et tänu Anne Ermile tuleb meile külla selline maailmakuulsus nagu Bobby McFerrin.»
Viimase edasiarendamisele on hindamatu panuse andnud Anne Erm. Ja seda mitte ühekordsete glamuurkontsertide, vaid just nimelt sihipärase, nüüdseks juba aastakümneid kestnud töö läbi. Peaksime olema elevil, et tänu Ermile tuleb meile külla selline maailmakuulsus nagu Bobby McFerrin ‒ kuigi tegu on suurusjärgu võrra väiksema kultuurisündmusega kui 60 riigi telekanalites näidatud filmigala. «Jazz kõlab tegelikult igal pool,» märgib Erm, üritades niisuguse väite abil vabastada jazzi sellele teinekord külgepoogitavast raskestimõistetava muusikastiili mainest. Ma ei tea, kas filmigala ajal mängitud kodumaise filmimuusika teemalised «kõllid» olid jazz või ei, aga need olid tehtud tõsiselt kihvtilt. Rääkimata Aarne Saluveeri juhatatud ETV tütarlastekoori etteastest. Helilooja Gabriel Yared, keda mina keskmise kultuuritarbijana liigitaksin koos Binoche’i ja elutööauhinna pälvinud Bruno Ganziga gala suurimate staaride sekka, rääkis pärast auhindade kätteandmist toimunud pressikonverentsil Saluveeri koori kohta väga ilusasti ja lihtsalt, rõhutades, kuidas talle meeldis selle harmoonia. Märkimisväärne osa Yaredi küsimuste-vastuste voorust kuluski Eesti muusika kiitmisele ja arvestades seda, et võrreldes teiste auhinnavõitjatega viitsis ta ajakirjanike seltsis aega veeta kõige kauem, ei saa seda võtta millegi muu kui suure komplimendina siinsele muusikaelule. Sealhulgas kindlasti ka siinse muusikaelu ühele tublimale eestvedajale Anne Ermile.
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Annely Martin, reporter, annely.martin@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht
Tehnika põhineb sensoritel, need paigaldatakse uiskude külge, jääle ja stangedele ning genereerivad siis, kui uisutaja läbib sensoriga aktiveeritud piirkonna, pidevalt muutuva heli. Piirete distantssensorid on aktiivsed kolme meetri ulatuses. Sensoreid tuleb kaheksa, seega saab olema ka kaheksa helisfääri. Helikunstnik Hans-Gunther Lock paigaldab sensorid ja hoolitseb projekti helilise poole eest. Projektis võib kaasa lüüa igaüks, olgu oma või laenutatud uiskudega. Korraldaja sõnul pole vaja ennast eelnevalt registreerida. «Kui juhtub nii, et huvilisi tuleb ootamatult palju, siis peame neid ilmselt laskma rühmhaaval jääle ‒ muidu ei teki õiget efekti,» selgitab Mariste. «Kes aga otseselt osaleda ei soovi, võivad pealt vaadata, kuidas teised pidutsevad.»
52 üllatust ja ideed – 3 nädalat veel KUS? Harju tänava uisuväljak MIS? Akustiline uisutamine MILLAL? 16. detsembril kella 19‒22. Tulla võib igal ajal selles ajavahemikus.
Sündmuse korraldajad Hans-Gunther Lock, Külli Mariste ja Hille Karm.
Foto: Arvi Tapver
Kust saab Kultuuripealinna lehte? Lugejad on helistanud ja küsinud, kust ajaleht Kultuuripealinna leida. Suurem osa tiraažist levib pimepostituse teel, lisaks sellele võib ajalehte saada järgmistelt Tallinna linna aadressidelt: Kultuuripealinna infokeskus (Rotermanni 5/Roseni 10), Linnavalitsuse teenindussaal (Vabaduse väljak 7), Kanuti Gildi saal (Pikk 20),
Kesklinna linnaosa valitsus (Nunne 18), Von Krahl (Rataskaevu 10/12), Tallinna Turismiinfokeskus Viru Keskuses, Ajaloomuuseumi muuseumipood (Börsi käik Lai tänav 14, pood avatakse kell 11), Tallinna Kunstihoone (Vabaduse väljak 6), NO99 (Sakala 3),
Nordic Hotels (Viru väljak 3), Kalev Spa (Aia 18), Eesti Kunstiakadeemia, raamatukogu, ETV (Faehlmanni 12), Estonia (Estonia pst 4). Tasub vaadata ka ajalehe Pealinn kastidesse ja korvidesse, sealtki võib Kultuuripealinna leida. Haapsalus leiab Kultuuripealin-
linnaosavalitsusega. Võistlusaladeks on 25 m rinnuli, 50 m vabalt, 4 x 25 m teateujumine ja 450 m vastupidavusujumine. Pärast võistlusi on avaveebassein avatud talisupluseks kõigile huvilistele. Vees käimise järel saab end soojendada saunas. 16-aastased ja vanemad osalejad vastutavad oma tervisliku seisundi eest ise, tõestades seda allkirjaga. Nooremate osalejate tervisliku seisundi eest vastutab allkirjaga lapsevanem või treener. Online-registreerimine toimub võistluste kodulehel www.piritaopen.blogspot.com kuni 31.detsembrini 2010. Ujumisriietuseks on meestel lühikese lõikega ujumispüksid ja naistel trikoo. Ujujad peavad kandma peakatet, näiteks ujumismütsi või sooja
mütsi. Ujujad võivad kanda prille. Alkoholi või narkootikumide mõju all ujumine on keelatud.
na Konsumi kauplusest (Tallinna mnt 1), Rakveres Turu Kaubamajast Grossi poest (Laada 16), Maardus Grossi Toidukaupadest (Nurga 3), Viimsis Grossi Toidukaupadest (Kaluri tee 3), Paides Grossi Toidukaupadest (Pikk 25), Türil Grossi Toidukaupadest (Viljandi 13), Põlvas Edu Keskusest (Aasa 1).
AINULT KAKS KÜSIMUST 9 Talisuplusfestivali Pirita Open ja taliujumise Eesti Meistrivõistluste korraldaja Hannes Viherpuu, miks te juba praegu jääd lumest puhastate, võistlused algavad ju alles 7. jaanuaril? Seda küll, aga võistlejatel on just nüüd paras aeg rajal treenima hakata. Kõigepealt väikeses jääaugus, edasi avame ühe raja, seejärel teised. Talisuplushooaja avame 12. detsembril kell 14. Tulla võivad nii algajad kui vilunud huvilised. Saab proovida Pirita jahisadama akvatooriumile rajatud jääauku, minna sauna ja juua sooja teed. Kohal on ka vetelpäästjad. Taliujumise meistrivõistlused toimuvad 7.‒8. jaanuarini, need korraldab SK Viimsi Veeklubi koostöös Tallinn 2011 ja Pirita
9 Millal on vesi ujumiseks liiga külm? Esiteks, enamasti on vesi soojem kui õhk. Kõige külmem on õhk siis, kui puhub vali tuul ‒ keha jahtub sel juhul kiiremini. Mina talun veetemperatuuri kuni 6 kraadini üsna hõlpsasti, sellest allapoole aga annab juba kraadinegi vahe tugevalt tunda. Samas, kui inimene jäisest veest välja tuleb, siis on tal mõne minuti jooksul üsna soe, kuna keha saadab sisemusest soojust pinnale. Üldiselt, vees on külmem siis, kui sa usud, et seal on külm. Kõik sõltub mõtlemisest!
Foto: Stanislav Moshkov
Reede, 10. detsember 2010
Filmitähed vaimustusid Eesti huumorist ja muusikast
EFA GALA
3
Oscari ja Grammy võitnud helilooja tõi näitena täiuse otsingutest esile meie Arvo Pärdi! Andreas Sepp
Andreas.Sepp@tallinn2011.ee
«Galal esinenud Eesti tütarlastekoori puhul hakkasid silma nende ilusad harmooniad. Selle põhjal tundub, et Eesti muusikat peaks olema väga huvitav rohkem süvitsi uurida,» kiitis EFA galal pärjatud helilooja Gabriel Yared piduliku õhtu võõrustajate helikunsti. Pärast auhinnatseremoonia lõppu oli ajakirjanikel võimalus osadele pärjatutele küsimusi esitada. Siinjuures tuleb mõneti üllatuslikult tõdeda, et teiste kohalike meediaväljaannete esindajate huvi Euroopa kino suurkujude vastu jäi vägagi tagasihoidlikuks. Palju rohkem oli küsimusi näiteks Briti, Soome ja Prantsusmaa suleseppadel.
Ilmateadlik tšiillane ja ükskõikne kultuurisaadik Türgist Väga sümpaatse mulje jättis Tšiili režissöör Patricio Guzman, kes võitis dokumentaalfilmide kategoorias. Oma produtsendist abikaasa tõlke vahendusel kiitis ta Tallinna vanalinna, siinseid inimesi ja poode. «Erilise mulje jättis mulle eestlaste huumor, mis kajastus hästi ka väga korralikul tasemel läbi viidud galaetenduses. Ma olen väga õnnelik, et õppisin Eesti näol tundma ühte uut ja põnevat kohta, » lausus Guzman. Kui ülejäänud pressikonverentsil osalenud filmitähed paistsid silma põneva lipsu või mõne muu edeva aksessuaariga, siis Guzmani puhul köitsid tähelepanu tema saapad. Minu küsimusele, kas selline jalanõuvalik oli nimme tingitud meie lumeoludest, väitis ta, et tema kodumaa lõunaosas valitseb samasugune kliima, nii et mingist ilmaeksootikast ei tasuks tema puhul eriti rääkida. Rohkem särtsu ja emotsioone lootsin välimuselt värvikalt türklannalt Zeynep Özbatur Atakanilt, kes sai Euroopa kaasproduktsiooni auhinna. Kuna Istanbul on 2010. aasta Euroopa kultuuripealinn, siis olin veendunud, et kindlasti on tal ohtralt teemakohaseid soovitusi järgmise aastal sama tiitli kandjale Tallinnale. «Jah, kultuuripealinna raames toimus Istanbulis palju toredaid kultuurisündmusi, kontserte ja etendusi. Loodetavasti on Tallinn niisama edukas,» oli Atakan üdini lakooniline.
Hea filmimuusika peab arenema koos võtetega Pressikonverentsi pärl oli vähemalt minu jaoks Liibanoni helilooja Gabriel Yaredi sõnavõtt. Mees tundus olevalt tõsiselt liigutatud sellest, et temale auhinna kätteandmise jaoks olid spetsiaalselt kohale tulnud õhtu vaieldamatult tuntuim nimi, Prantsuse näitlejatar Juliette Binoche, ja 1996. aastal 9 Oscarit võitnud filmi «Inglise patsient» lavastaja Anthony Mingella lesk. Järg lk 5 9
Tallinnas peetud Euroopa filmiauhindade galal maailmakino edendamise eest eriauhinna pälvinud Liibanoni helilooja Gabriel Yaredile anti kujuke kätte lavastaja Anthony Mingella lese (vasakul) ja spetsiaalselt selle jaoks üheks õhtuks Tallinnasse lennanud Prantsuse filmitäht Juliette Binoche’i poolt. Foto: Raigo Pajula/AFP/Scanpix
Kas Iraagi sõja teemat peaks Eestis rohkem lahkama? Martin Helme, Eesti Rahvusliku Liikumise juht
Šoti näitleja Ewan McGregor (paremal) pälvis oma rolli eest filmis «Variautor» Euroopa parima meesnäitleja auhinna. Teine nimekas samas filmis osalenud näitleja oli Pierce Brosnan.
Euroopa Filmiauhindade galal riisus koore «Variautor» Roman Polanski lavastatud «Variautor» («The Ghost Writer») valiti tänavuse aasta Euroopa parimaks filmiks, lisaks sai see auhinnad parima režii, meesnäitleja (Ewan McGregor), stsenaariumi (Robert Harris ja Roman Polanski), filmikunsti (Albrecht Konrad) ja muusika (Alexandre Desplat) valdkonnas. Alates tänavu märtsist kinodes jooksev linateos keerleb Pierce Brosnani kehastatud endise Briti peaministri memuaa-
ride ümber. McGregor mängib memuaaride kirjutamist lõpetavat kirjanikku, kes avastab töö käigus, et endine Briti valitsusjuht võis olla CIA palgal. Kriitikute hinnangul põhineb peaministri karakter paljuski Suurbritannia endisel «päris» peaministril Tony Blairil, kelle koostöö ameeriklastega Iraagi terrorivastases sõjas on ajakirjandus viimasel ajal seoses ta memuaaride ilmumisega taas luubi alla võtnud.
Polanskilt olen näinud vaid «Hiinalinna», mis mulle väga meeldis. Mul on raske pidada lõpuni vastu tänapäevaste sõja- või poliitteemaliste filmide vaatamisel sest need on reeglina kõik üdini patsifistlikud. Poliitilised trillerid on ka üsna primitiivsed. Tavaliselt on paha kas mõni suurkorporatsioon või riiklik salaorganisatsioon ning heaks kangelaseks mõni isikliku eluga ummikus olev boheemlasest ajakirjanik või alamastme ametnik. Mis puutub Eesti osalusse välismissioonidel, siis minu hinnangul Eestis otsuseid ei tehta. Õigemini, me uurime, millist otsust meilt tahetakse, ja siis teeme selle ära. Probleem muidugi tekib, kui eri jõukeskused tahavad eri otsuseid ‒ näiteks Saksamaa ühte, Inglismaa teist ja Ameerika kolmandat. Kõige piinlikum kogu niisuguse «otsustamise» juures on see, et mitte keegi pole tegelikult meil keelanud ise asju otsustada, praegune võimuseltskond
lihtsalt ei oska ega taha seda ise teha või otsustega kaasas käivat vastutust kanda. Tulemus on just niisugune välispoliitika, nagu meil on.
Tugeva sõnumiga filmi tegemiseks kulub aastaid Ilmar Raag, filmirežissöör «Variautor» ei oleks kindlasti saanud kõiki neid auhindu, kui üsna standardse thrilleri žanri sisse ei oleks kirjutatud briti välispoliitika kriitika, mida võib aga ka laiemalt võtta kui kriitikat USA liitlassuhete pihta tervikuna. Eestis võib taolist poleemiliselt sotsiaalset tüüpi loomingut leida suhteliselt harva, kuid sellel on ka meie kultuuriruumis oma koht olemas. Piisab, kui meenutada teater No99 tegemisi ning filme «Müümise kunst» või «Vali kord». Mängufilm on sellest aga suuresti puutumata jäänud. Ometi ei julgeks ma arvata, et tegemist oleks soovimatusega ühiskonda poleemiliselt kõnetada. Pigem on asi selles, et meil tehaksegi nii vähe filme, et nende seas üht selget trendi näha on raske.
Eks ole ju eksistentsiaalsemat tüüpi sotsiaalkriitikat ka sellistes filmides nagu «Püha Tônu kiusamine», «Mina olin siin» või «Somnambuul». Usun, et kui meie filmitegijatel oleks rohkem võimalik filme teha, siis oleksid need ilmselt ka päevakajalisemad. Praegu on ju tüüpiline, et mingi idee tekkimisest kuni filmi valmimiseni võib mööduda kolm-neli aastat kui mitte rohkem. Selle ajaga võivad liialt päevakajalised teemad aeguda. Üks põhjuseid, miks sotsiaalselt poleemilisi filme vähe on, seisneb ilmselt ka nende keskpärases kassamenus. Üldjuhul osutuvad populaarseks siiski sellised filmid, mis mängivad juba kinnistunud hoiakutel, olgu selleks siis ajalookeeltelt tinistamine või rahvalike stereotüüpide arvel naljategemine. Järgmine probleem on sotsiaalsete filmide puhul see, et nad on tihti osutunud kiiresti vananevateks. Kui käsitsuse uudsus on kadunud ja film ei ole suutnud puudutada ajatult eksistentsiaalset teist plaani, siis kaovad niisugused filmid ka kiiresti meelest. Selles suhtes võib nüüd huviga jälgida, milliseks osutub «Variautori» saatus. Ma ise kardan, et pikaajalist populaarsust sellel filmil vist siiski ei tule.
4
JAZZKAAR
Reede, 10. detsember 2010
Anne Erm: Kõik unistused e Inimesed kuulavad sageli jazzi vaat et iga päev, kuid ei tule ise selle pealegi. Annely Martin annely.martin@tallinn2011.ee
«Eelistan valida uusi esinejaid, et tabada pärlid õigel ajal,» ütleb Anne Erm, «siis on nende maaletoomine odavam.» 2. detsembriks oli tänavune Jõulujazz käinud juba neli päeva ja võinuks eeldada, et festivalile kohaselt on Jazzkaare kontoris tõeline sigin-sagin. Ometi oli kõik hoopis vastupidi. Anne Erm seisis kontori kööginurgas ja valmistas rohelist teed. Kontor oli jõuluootusele kohases meeleolus ‒ täiesti vaikne. Ainus, mida kaugemalt kuulda, oli Anne kolleegide, Marju ja Ingridi klõbistamine arvutiklaviatuuril. Kõik otsekui ehe näide suurepärasest ajaplaneerimisoskusest!
Jazzkaar kestab edasi kuulujuttude kiuste Olete rohkem kui 20 aastat teistele muusikaelamusi kinkinud. Kauaks püssirohtu jätkub, ega te lõpetada kavatse? See oleneb kõik meeskonnast, mitte ainult minust. No Jazzkaare puhul küll naiskonnast (lisaks Annele töötab festivali õnnestumine nimel neljaliikmeline girl-power-team: Anu Luik, Marju Kask, Ingrid Põldoja ja Krista Tramberg ‒ toim). Praktilist organiseerimist on neil tõesti palju. Minule jääb suhtlemine artistidega ja töö raadios ‒ aga see meeldib mulle ja tundub, et õnnestub ka. Kõik oleneb ka tervisest, olen juba vist viis-kuus korda arvanud, et nüüd aitab. Nii palju on aga häid kontserte, mis ei lase loobumismõtetel juurduda. Harjumuse jõud on ka meeletult suur. Kogu aeg peab ette planeerima, see ei lase laisaks muutuda. Kui praegu käib Jõulujazz, siis meie oleme oma mõtetega juba järgmise aasta detsembris. Joogaga tegelemine aitab ka mõtted paika saada ja end laadida. Kui palju jääb endal mahti festivali kontserte nautida? Viimastel aastatel saan kontserte kenasti kuulata, ei pea enam kõige eest ise hoolt kandma ega küsima, kas kõik on korras, ega «Anne on üsna erakordne näide väga pikast eneseleidmise teekonnast. Inimesest, kelle tegemised ujusid aastakümneid vaikses jõesängis. Ühel hetkel said kokku kirg ja verega päritud tegutsemistahe, millest sündis midagi väga võimsat. Loodan selle raamatu kinkida Annele ja uudishimutsejatele juba kevadiseks Jazzkaareks,» räägib Märt Treier 2011 kevadel ilmuvast Anne Ermi elulooraamatust.
artistidel muresid ole, kas lilled on toodud jne. Ma tõesti usaldan oma tüdrukuid, Marjut ja Ingridit, samuti meie abilisi Raivot ja Reinu. Küll aga pean aeg-ajalt kontserte sisse juhatama või publikule lisainformatsiooni jagama. Korraldaja peab artiste tänama. Ma patsutan nad heameelega üle ja kuulan lavalolijate vahetuid muljeid, see on mulle väga oluline. Süda jääb valutama siis, kui näen headel kontserditel saalis tühjaks jäänud toole. Mis teid pahandab või murelikuks teeb? Igasugune tagaselja rääkimine, arvamused või jutud, mis ei vasta tõele. Vahel ei tea, kas nutta või naerda. Näiteks hiljaaegu jõudis minuni ringiga jutt, et Jazzkaar lõpetab tegevuse. Mida kõike välja ei mõelda! Või kui inimene, keda väga usaldad, korraga alt ära hüppab, midagi seejuures selgitamata. Muidugi tuleb korraldamise saginas ette, et vajalikke asju peab mitu korda üle rääkima, et tegu
«Ehk hakkavad koorid laulupeol laulma jazzilikke lugusid?» tehtud saaks. Vihastan ja plahvatan harva, pigem on mu süda kurb.
Oma kõrv on kuningas Mis on artistide maaletoomise juures kõige keerulisem? Kõik unistused lihtsalt ei täitu korraga. Peab olema kannatlik ja ootama. Vahel aastaid. Mõnikord ei ole näiteks artisti hind ja see, mida ta pakub, tasakaalus. Raha seab alati piirid, sellega seoses on vaja päris palju riske võtta. On palju artiste, keda ma ei oleks julgenud siia kutsuda ilma toetuseta ‒ näiteks Bobby McFerrin, kes tuleb Eesti publiku ette Kultuuripealinna aasta Jazzkaarel.
Kuidas valitakse artiste Jazzkaare programmi? Kuulan väga palju plaate – plaadifirmade kohalike esindajatega on hea koostöö, management’id, artistid ja plaadifirmad saadavad uusi plaate. Üllatavaid artiste leiab ka festivalidelt. Posti teel saabunud plaatide virn kasvab samuti. Eelistan programmi valida uusi esinejaid, et vältida artistide nimekirja kordumise võimalust. Asjal on ka teine külg ‒ kui tabada pärlid õigel ajal, siis nende maaletoomine ei ole veel nii kallis, kui võib olla paari aasta pärast. Näiteks Avishai Cohenit sai eesti publikule tutvustatud õigel ajal. Eesti probleem on see, et meil ei ole pakkuda niisugust arvukat jazzi-publikut nagu näiteks Moskvas. Eesti on väike ja väike on ka kuulajaskond, ainuke võimalus publikunumbrit suurendada on kaasata jazzi-huvilisi naabrite juurest – Lätist, Leedust, Soomest. Meil on laulupidu, nüüd ka punklaulupidu. Millal tuleb jazz-laulupidu? Meil oli küll vahva mõte Eesti Jazzliidu liikmeskonnaga laulupeole minna, meil oli isegi dirigent olemas. Aga see seltskond, kes jazzi viljeleb, on niivõrd hõivatud, et kokkusaamine on rohkem kui keeruline. See kehtiks ka jazzlaulupeo mõtte puhul. Muusikud mängivad ju nii paljudes kooslustes. Ilmselt jääb jazzlaulupidu veel ainult unistuseks. Ehk juhtub hoopis see, et laulupeol osalevad koorid hakkavad laulma jazzilikke lugusid? Näiteks noor kitarrist-helilooja-
«Jazz kõlab tegelikult igal pool – vastuvõttudel, kaubanduskeskustes ja jõuluajal jõululauludena raadios.»
Kuidas otsustate selliste riskide võtmise? Kui olen ise artisti näinudkuulnud ning veendunud, et tal on sisu, et ta suudab publiku kaasa haarata, siis panen ta n-ö oma pingeritta. Edasi oleneb kõik sellest, kas ja millal artist tulla saab. Suurem jagu festivalil esinevatest muusikutest on tõesti ise nähtud-kuuldud. Nii oma silm kui kõrv on kuningas! Heade partneritega Vilniusest ja Helsingist on samuti kontakte vahetatud, kuid tuleb arvestada rahvuste erinevaid jazzi-eelistusi – näiteks ei sobi kõik meie artistid Soome ja vastupidi, sama kehtib ka Läti ja Leedu puhul. Teinekord võib bänd olla tippklassist, kuid saalid on ikkagi pooltühjad, sest suurem huvi on kaugemate ja eksootilisemate esinejate vastu.
pedagoog Oleg Pissarenko tegi juba laulupeole suurepäraseid seadeid.
Freejazz on kõrgem pilotaaž Mida tuleks soovitada inimesele, kelle kokkupuude jazziga on olnud pelutav või puudub üldse? Kust ta peaks alustama? Julgen väita, et see on kunstlikult tekitatud arvamus, mille kohaselt jazz on elitaarne või nišimuusika. Jazz kõlab tegelikult igal pool – kui on mõni vastuvõtt, kõlab jazz. Lähed kaubanduskeskusesse, kõlab jazz, on jõuluaeg – raadios kõlavad jazzilikud jõululaulud. Inimesed ilmselt ei teadvusta, mis on täpsemalt jazz. Tavakuulajale on ehk pop-jazzi staarid tuttavamad ‒ nt Norah Jones,
Jazz ei ole soleerimise kunst, muusikud peavad laval suisa üksteise mõtteid lugema. Musitseerivad Meel Michael Bubleé –, aga kui juba pop-jazzi armastada, siis ei ole sealt klassikalise jazzi juurde pikk maa. Tasuks edasi uudishimutseda – jazzis on tohutult varjundeid. Freejazz on muidugi juba kõrgem pilotaaž erilistele jazzi-fännidele. Kas jazzi-armastus Eestis on aja jooksul muutunud? Kasvanud või kahanenud?
sest toetused on vähenenud, artistide ja teenuste tasu mitte.
«Teinekord võib bänd olla tippklassist, kuid saalid on ikkagi pooltühjad.»
Ma arvan, et armastus ja huvi jazzi vastu on hakanud kasvama. Paraku ei ole inimestel aga masu ajal lihtsalt raha, et tulla kontserte kuulama. Samas ei saa kahjuks panna piletihinnaks 50 krooni,
Klassikaraadio salvestab õnneks palju kontserte, nii on võimalik artiste kuulata otseselt raha maksmata. Kui keegi lugejaist sooviks vabatahliku töötajana Jazz-
kaarega liituda, siis kas ta on oodatud? Arvan küll, et aeg on selline, et me peaksime oma vabatahtlike kollektiivi laiendama. Siiani on vabatahtlikud tulnud n-ö sõpruskonnast ‒ nad on olnud nii oma sõbrad kui sõprade sõbrad. Minu viimane kogemus Oslo festivalilt oli, et seal on suurem osa vabatahtlikke pensionärid, mitte noored nagu meil. Seega ei sõltu vabatahtlikkus vanusest, vaid pigem inimesest endast. Need inimesed peaksid tahtma midagi Eesti jazzi arengu nimel teha, mitte ainult kontsertidel käia. Mida võiks esile tõsta käi-
JAZZKAAR
Reede, 10. detsember 2010
ei täitu korraga
Filmitähed vaimustusid Eesti huumorist ja muusikast 8 Algus lk 3
Jazz Tallinn 2011 programmis Kultuuripealinna 2011 kavas on hariv ja ulatuslik jazzi-programm, mis stardib aprillis, kevadisel Jazzkaarel. Piletid eriprojektidele on saadaval alates 6. detsembrist. Kevadisel jazzi-peol on paljude teiste eriliste koosluste kõrval võimalik näha-kuulda järgmisi pärle. 9 Bobby McFerrin on oma ühe mehe hääle-show’dega teeninud jäljendamatu meistri kuulsuse. Hiljem on lisandunud otsingud teiste kultuuride häälemuusikas, dirigenditöö, klassikaprojektid, Voicestraansamblid. Kontsert Nokia Kontserdimajas toimub 29. aprillil. 9 Legendaarset ameeriklast David Liebmani võib nimetada maailma parimaks saksofonistiks. Koos Eesti muusikutest koosneva kvintetiga annab ta 25. ja 26. aprillil kaks kontserti Tallinnas ja Jõhvis. 9 20. ja 21. aprillil toimuv Punkt Tallinn on ainulaadne kontsertide live remix’idel põhinev sündmus. Kahepäevasel üritusel astub Mustpeade majas üles silmapaistev plejaad Norra ja Eesti muusikuid: improlaulja Sidsel Endresen, kitarrist Eivind Aarset, remiksijad Jan Bang ja Erik Honore, Weekend Guitar Trio, Segakoor Noorus Veljo Tormise muusikaga, Ensemble U jt. 9 European Jazz Orchestra on kollektiiv, kus osalevad Euroopa maade noored jazzi-talendid. Eestit esindab orkestris bassist Peedu Kass, muusika kirjutavad heliloojad Raul Sööt Eestist ja Jere Laukkanen Soomest. Viimane on ka orkestri dirigent. EBU orkestri Euroopa-turnee toimub 14. aprillist 29. aprillini, kaks viimast kontserti antakse Tallinnas 27. aprillil ja Turus 29. aprillil. Kontsert jõuab raadioeetrisse pea kõigis Euroopa riikides. 9 Festival Jazzkaar 2011 toimub 20.‒30. aprillini üle Eesti. Täismahus kava avalikustatakse veebruaris 2011. 9 Lisainfo: www.jazzkaar.ee
lis Vind, Anne Erm, Raivo Tafenau. masoleva Jõulujazzi programmist? Paljudel artistidel on ilmunud vahvad uued heliplaadid. Näiteks Liisi Koiksoni heliplaadi «Ettepoole» esitluskontsert toimub 11. detsembril Vene Kultuurikeskuses. Samas toimub mõni tund hiljem põnev maailmamuusika vaimus kontsert «Tribute to Joe Zawinul» prantsuse muusikute esituses. Värskeid elamusi võib oodata ka Kadri Voorandilt, kes astub lisaks triole üles ka värske vokaalsekstetiga Estonian Voices. Instrumentaalplaat «Galaktikad» sai valmis Heini Vaikmaal. Need esitluskontserdid panevadki punkti tänavusele Jõulujazzile.
Foto: Stanislav Moshkov
2011 ‒ jazz linnaruumis Vastab Jazzkaare produtsent Marju Kask. Improvisatsiooniline linnaruumiprojekt on osa Jazzkaare projektidest kultuuripealinna aastal. Need projektid algasid juba möödunud aprillis Jazzikuu raames, kui linnatänavad vallutas taani jazz-muusik ja improvisaator Kalle Mathiesen. 2011. aastal toimub projekt 20.‒30. aprillini paralleelselt kevadise suurfestivaliga Jazzkaar. Eesmärk on tuua improvisatsiooniline muusika nende kuulajateni, kes kontserdile reeglina ei satu. Tunnustatud noored välis-
muusikud töötavad ühe nädala jooksul Tallinnas kohalike partnermuusikutega. Kohapeal sündiv looming kaasab ka teisi muusikuid ning muude kunstivaldkondade esindajaid (nt tantsijad, luuletajad jne). Iga päev antakse mitmeid improvisatsioonilisi kontserte avalikus ruumis ‒ parkides, vanalinna tänavatel, linnaväljakutel ja ka ebatraditsioonilisemates paikades (poed, bussipeatused, ühistransport). Samalajaltegutsevadlinnaskolm n-ö street team’i, kuhu on oodata muusikuid Norrast Šotimaani. Avalik ühiskontsert toimub 30. aprillil 2011. Vaata juba toimunu kohta linke YouTube’ist
5
otsingusõnadega «JazzkaarFestival» ja «Kalles World Tour».
Siinkohal olgu öeldud, et Yared lõi nimetatud teosele muusika, pälvides selle eest nii Oscari kui ka Grammy. «Sinu muusika läheb mulle otse südamesse ja ma ei tea kunagi, kas nutta või naerda,» ei hoidnud sama filmi eest parima naiskõrvalosa Oscari pälvinud Binoche auhinna üleandmisel emotsioone tagasi. «Eelistan töötada koos režissööridega, kellel on aega,» kiitis Yared koostööd Mingellaga, kes käsitles tema sõnul filmi visuaalset ja helilist poolt algusest peale tervikuna. «Vajadusel saan teha filmile muusika valmis nädalaga või siseneda loometöösse kolm kuud enne filmi valmimist, aga ideaalis on vaja rohkem aega, sest see võimaldab mul rohkem eksida. Film ei ole ainult pildivaatamine, film on ka loo kuulamine, see algab ammu enne filmimist. Kujutlusvõime hakkab tööle juba lugu kuulates ja on filmimise ajaks
seetõttu mõjutatud,» kirjeldas Yared oma tööpõhimõtteid ja seda, kuidas muusikat filmile «Inglise patsient» tehti enne võtete alustamist. Üritasin Yaredi natukene provotseerida, küsides, kas maailmakino auhinna saamine mõjus talle eriliselt motiveerivalt või tõlgendab ta seda sõnumina, et töö on nüüd tehtud ja võib teistele edunäljastele heliloojatele tee vabaks teha. «Iga auhind on vaid au, kuigi auhinda on alati tore saada,» sain vastuseks. «Siiski ei ole ükski auhind mulle öelnud, et nüüd peaks aitama. Tunnen ennast muusikat kirjutades alati ebakindlalt, sest et see töö ei ole kerge. Muusikas ega ka mujal kunstis ei tähenda tegelikult ükski auhind, et enam paremaks minna ei saa. Heaks näiteks on siinkohal Arvo Pärt, kes alustas kaasaegse muusikaga ja sai alles palju hiljem aru, et see ei ole tema valdkond. Ta leidis eneses vapruse, et oma tõsist kutsumust otsida, ja leidis selle.»
Napib kodanikujulgust 9 PÖFF-i peakorraldaja Tiina Lokk, kas Eesti mängufilmid on piisavalt sotsiaalkriitilised? Eesti filmi puhul võib tõepoolest tihtipeale tekkida tunne, et elu ja kunst ei saa ekraanil kokku. Meil on otsekui jalad õhus, oleme tegelikkusest veidi irdunud. Eestlane ei taha probleemidest rääkida, sest seda ei peeta viisakaks. Meenutagem kas või Krõõta Tammsaare «Tõest ja õigusest» ‒ ta läks uhkelt sirge seljaga hauda, kordagi rõõmustamata, kordagi kurvastust välja näitamata, suu kriipsuna kinni. Ma ei tea, kas see ikka peab nii olema? Kui räägiksime, mis on hingel, võtaks see palju pingeid maha. Me ei saa lõpmatuseni eirata fakti, et nii maailmas kui Eestis selle osana on sotsiaalseid probleeme enam kui küllalt. Kui vaadata maailma kinoekraani, siis see reageerib elavalt kõigele, vastupidiselt Eestile. Võimalik, et see on ka osaliselt nõukogulik harjumus mitte avalikult rääkida sellest, mis meelel ja keelel. Tänavusele PÖFF-ile on mõnel pool ette heidetud, et see oli liialt depressiivne ja sotsiaalseid probleeme täis. Kõik kunstiliselt
vähegi tugevamad filmid puudutasid teravaid sotsiaalseid teemasid. Ju on see peegeldus meid ümbritsevast maailmast. Rekordiline PÖFF-i vaatajate arv ‒ üle 65 000 ‒ kinnitab, et ka Eesti vaataja pole niisuguste probleemide suhtes ükskõikne. Haigust saab ravida siis, kui see on diagnoositud. Probleeme saab lahendada pärast nende teadvustamist, kuid neid on võimalik näha üksnes siis, kui meil jätkub empaatiavõimet. Paraku kipub seda Eestis nappima, nagu näitab isegi meie liikluskultuur. Tõsi, surnud kährikute arv teepervel hakkab tänu karmistatud meetmetele siiskivähenema.... Probleemidest kõnelemist takistab ka vähene kodanikujulgus. Samas ei saa väita, otsekui poleks meil üldse sotsiaalkriitilisi filme. Kuna aastas toodetakse üksnes neli-viis filmi, mille käsitluslaad peab olema mitmekesine, on arusaadav, et kõik sotsiaalkriitilised pole. Veiko Õunpuu loodud EFA nominentfilm «Püha Tõnu kiusamine» näiteks on sotsiaalkriitiline, kuid paraku ei ole see arusaadav igasugusele publikule, kuna kõnetab vaatajat võrdlemisi raskes keeles. Sotsiaalkriitiline on ka Õunpuu eelmine film «Sügisball». Järgmisel aastal peaks aga linastuma Keeduse väga huvitav ja valus film, Katrin Laur räägib elust väikelinnas jne...
Päriselu ei ole popp 9 Kirjanik Mart Kivastik, kas Eesti mängufilm on sotsiaalkriitiline või pigem n-ö puhas kunst? Ma arvan, et Eesti mängufilm pole üritanudki sotsiaalkriitiline olla. Meil tehakse üldse vähe filme ja suurem osa neist on pigem puhas kunst.
Eestis pole sotsiaalkriitilisus pop. Rikkad ja ilusad on popid, päriselu ei ole pop. Eestlane ei taha sotsiaalkriitilist kino, see pole põnev, seebiseriaalid on hoopis põnevamad. Meie ajakirjanduski ei peegelda eeskätt mitte elu, vaid klantspilti sellest. Ilmselt on põhjus tõsiasjas, et elame üleminekuajal. Ometi on juba esimesi märke muutustest, kaldumisest sotsiaalkriitilisuse poole ‒ masu tuli selles osas kasuks! ‒, olgu või poliitiline satiir seriaalis «Riigimehed».
6
KULTUURITOETUS
Parim noor filmitegija on Liis Nimik 4. detsembril Jõhvi Kontserdimajas toimunud pidulikul vastuvõtul selgus esimene Kaljo Kiisa nimelise noore filmitegija stipendiumi laureaat, kelleks sai noor režissöör Liis Nimik õpetaja ja õpilase suhte oskusliku tabamise ning dokumentalistile väga olulise elu usaldava hoiaku säilitamise eest tõsielufilmis «Helene elukool», mis filmiti Maidla põhikoolis aastail 2009–2010. Žürii eripreemia pälvis filmide «Sügisball», «Püha Tõnu kiusamine» ning «Idioot» produtsent Katrin Kissa, kelle jäägitu pühendumus on aidanud viia Ida-Virumaa maastike kontrastid ja müstika maailma filmikunsti kõige kõrgemal tasemel, olles 2010. aasta Euroopa Filmiakadeemia auhinna nominent parima kunstnikutöö kategoorias. Kaljo Kiisa nimeline stipendium asutati käesoleval aastal Viru Keemia Grupp AS-i, Jõhvi Kontserdimaja, Jõhvi Vallavalitsuse ning Tallinnfilmi poolt, et hoida Ida-Virumaalt pärit filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisa (1925–2007) mälestust ja innustada noori filmitegijaid avastama ja jäädvustama IdaVirumaa mitmekesisust. 2010. aasta žüriisse kuulusid filmirahva esindajatest Tiina Lokk, Ilmar Raag, Enn Säde ja Raimo Jõerand. Stipendiumi laureaadi Liis Nimiku dokumentaalfilm sarjast «Eesti lood» oli Eesti Televisioonis eetris kolmapäeval, 8. detsembril kell 22.30. 2011. aasta Kaljo Kiisa nimelise noore filmitegija stipendiumi taotluste esitamise kord ja tähtaeg kuulutatakse välja septembris 2011. Lisainfot algatuse ja kandideerimise korra kohta leiab aadressil www. vkg.ee/kaljokiisk.
Pealinn aitab kultuuril õitseda üle Eesti
Kultuuripealinna meened
pood.tallinn2011.ee
Möödunud aasta alguses andis Tallinn ka Väike-Maarja vallavalitsusele 30 000 krooni toetust legendaarse maadleja Georg Lurichi monumendi püstitamiseks. Väike-Maarja kultuuri- ja spordiosakonna juhataja Ilve Tobreluts on toetussummaga rahul. «Arvestades, et umbes 40 toetaja peale on kokku kogutud 100 000 krooni, on 30 000 krooni on ikka suur asi,» märkis Tobreluts. «Tegelikult oleks vaja ehk paar miljonit, aga vähemasti saame nüüd algust teha, hanke välja kuulutada ja paiga monumendi jaoks oma keskväljakul kindlaks määrata.» Tobreluts kinnitab, et VäikeMaarja ei kaota siiski lootust vajalik summa tervenisti kokku saada. «Mingu selleks pealegi rohkem aega,» rääkis Tobreluts. «Tõesti südamest tänu kõikidele, kes meid toetanud on. Arvan, et see on eestlasele omane, et kui mitte muidu, siis raskel ajal ikka vastu tullakse. Mõni väike vald toetas meid, andes kroon elaniku pealt, aga ikkagi toetas.»
«Imetlen Tallinna linnapea riigimehelikkust,» lausub Eesti Ema monumendi idee autor Hans Sissas. Oliver Õunmaa Tallinn on toetanud Eesti Ema monumendi valmimist Rõuges, Lurichi monumendi rajamist Väike-Maarjasse, Balti keti aastapäeva Karksis ning Evald Okase muuseumi Haapsalus.
Proua Ingrid Rüütel ja monumendi idee autor Hans Sissas «Eesti Ema» avamistseremoonial.
Foto: Vaiko Tigane / Võrumaa 24.ee
Tallinn toetas Okase muuseumi
«Imetlen linnapea riigimehelikkust,» lausub Eesti Ema monumendi idee autor Hans Sissas, kelle idee püstitada monument eesti emadele saab suuresti teoks tänu pealinna rahasüstile. Tallinn toetas Rõugesse Eesti Ema monumendi rajamist 100 000 krooniga. «Olen Tallinna linnale südamest tänulik,» lausus aasta isa ja monumendi idee autor Hans Sissas.
Toetus kui palsam haigele kohale
PÖFF läks Eesti tuurile Pimedate Ööde filmifestivali Eesti tuur, mille jooksul külastatakse kahtteist linna üle kogu Eesti, kestab kuni 12. detsembrini. Lisaks Narvale, Jõhvile, Paidele, Kärdlale, Viljandile, Valgale ja Viimsile näidatakse valikut PÖFF-i filmidest Kuressaares, Kohilas, Pärnus, Rakveres ja Põlvas. Kõik filmid on varustatud eestikeelsete subtiitritega, Jõhvis ja Narvas linastuvad filmid ka venekeelse tõlkega. Piletihinnad on 25–50 krooni. Lisainfo filmide ja kava kohta www.poff.ee.
Reede, 10. detsember 2010
Tallinn toetas Balti keti mälestusüritust Karksis 20 000 krooniga.
Foto: Lilli Külamaja
«Masu muutis inimeste mõtlemist ja vahepeal kartsin, et skulptuuri valmimiseks vajalik summa ei laekugi. Kokku andis raha 43 omavalitsust, kuid Tallinna 100 000 vastu ei saanud keegi. See oli nagu palsam haigele kohale. Võrumaa on ikka ääremaa ja suured rahad liiguvad pealinnas. Imetlen Tallinna linnapea riigimehelikkust asju laiemalt näha. Toetuseavalduse tegin küll Tallinna linnavalitsusele ja volikogule, kuid tänama peab ikka seda, kes on nii-öelda peremees majas.» Toetuse määramisel 2007.
aasta lõpus avaldas Tallinna linnapea Edgar Savisaar Hans Sissasele tunnustust. «Eesti naised, meie abikaasad, õed ja emad, kes on seisnud truult oma mehe kõrval ning kasvatanud lapsi, on tunnustamist väärt,» ütles Savisaar toona. «Eesti ema monument kui meie vaprate naiste sümbol aitaks kindlasti kaasa sellele, et nende panust ühiskonna hoidjatena väärtustataks veelgi enam.»
Möödunud aasta suvel toetas Tallinna kultuuriväärtuste amet 20 000 krooniga Karksi valda Balti keti 20. aastapäeva ürituste korraldamisel. Karksi valla volikogu liige Leo Liiberi sõnul oli toetusest suur abi. «Meil polnud suurt eelarvet,» ütles Liiber. «Üritust toetasid vaid Karksi vald, Nauksene vald Lätist ja Tallinn. Ise pöördusime Tallinna poole ja saime abi ka. Kõik mehed ju, kes ketti omal ajal korraldasid, olid Tallinnast pärit, meie mehi Balti keti algatamise juures ei olnudki. Aastapäeval korraldasime pisikese Balti keti, lennukitelt visati lilli ning Tõnis Mägi laulis.» Tänavu sügisel andis Tallinna kultuuriväärtuste amet 95 000 krooni Haapsalus asuva Evald Okase muuseumi toetamiseks. «Kultuuriväärtuste amet pöördus meie poole, soovides näidata tallinlastele Okase loomingut,» rääkis muuseumi juhatuse liige Mari Roosvalt. «Raha eest korraldasime novembris kaks Okase näitust ‒ ühe Disainigaleriis ja teise Vabaduse galeriis.» Roosvalti sõnul võib muuseum näituste korraldamisest ülejääva summa enda arendamiseks kulutada. «Saame oma arhiivi korrastada ja natuke ehitada,» rõõmustas Roosvalt.
Valgusfestival soovitab: säästke lund! Kõik kunstnikuhingega talvesõbrad – 11. aastat toimuv Tallinna Valgusfestival kutsub teid lumeskulptuure valmistama ning oma töid teistega jagama! Lumeskulptuure on Tallinna Valgusfestivali raames meisterdatud juba aastaid, 2004. aastast lisandus lumelinna traditsioon.
Kuidas osaleda? Koolid, lasteaiad, sõpruskonnad, pered, tudengid, töökaaslased – meisterdage oma lumeskulptuur, tehke sellest pilt ning laadige foto Valgusfestivali Facebooki lehele. Aega on 12. jaanuarini 2011. Lumeskulptuure hindavad žürii ja
kõik vaatajad. Välja valitakse kuni 40 tööd ja meeskonda, kes osalevad suurel lumeskulptuuride valmistamise võistlusel 23. jaanuaril Tallinnas Kadrioru pargis.
Lumeskulptori eeltöö Kõigepealt moodustage meeskond ja mõelge välja idee. Seejärel leidke piisavalt suur lage plats, väljak, hoov vms, kus lumest kuju paiknema hakkab. Ja mis kõige tähtsam – koguge sinna palju puhast lund! Lumeskulptuuri ehitamiseks on vaja suurt lumemassiivi. Kogutud lumi peab enne kuhjas seisma, et kokku kleepuda, tiheneda. Kergest, äsja sadanud lumest skulptuuri vormida ei saa.
Kindlasti peab see olema puhas lumi, teede äärest kogutud soolasegune mass tööks ei sobi.
Kogu lumi kasti! Kui võimalik, tuleks lund koguda tugevatest seintest moodustatud vormi sisse. Kuubikujulise vormi tegemiseks sobivad näiteks omavahel kokku naelutatud vanad uksed, kaubaalused, vineertahvlid jms. Sulailma ei maksa peljata, paar sooja päeva tulevad ainult kasuks. Vajamineva lume kogus sõltub sellest, mida kujutada soovite, kas pilvelõhkujat või lepatriinut. Lisainfot saab projektijuhilt Epp Leikopilt, e-post epp.leikop@gmail.com või telefonil 5554 4071.
Mullune lumelinn Snelli tiigi ääres.
Foto: Toomas Huik/Postimees/Scanpix
VÄLISMAA
Reede, 10. detsember 2010
7
Kultuuripealinna on aidanud rahastada nii loterii kui annetused Saksamaa, Inglismaa ja Prantsusmaa võistlesid, kes saadab esimesse kultuurilinna kõige rohkem oma üritusi. Oliver Õunmaa Itaalia valitsus lõi kultuuripealinn Firenze rahastamiseks seaduse, Madrid korraldas kaks loteriid ja Portugal vabastas Lissaboni toetanud ettevõtted maksudest. Euroopa komisjon on kultuurilinnu ja -pealinnu toetanud algusest saati. Toetussumma on järjest suurenenud. Käesolevast aastast alates annab komisjon senise varieeruva suurusega abiraha asemel kultuuripealinnale 1,5 miljoni euro suuruse toetuse, mis kannab Melina Merkouri auhinna nime. Komisjon näitab selle määramisega, et tunnustab linna ettevalmistustöid.
Ainult enesereklaamist ei piisa Melina Merkouri auhind antakse kultuuripealinna vedavale asutusele kätte kolm kuud enne kultuuripealinna aasta algust. Auhind ei tule iseenesest. Linn peab näitama, et suhtub võetud kohustusse, kultuuripealinna ettevalmistamisse ja rahastamisse täie tõsidusega ning järgib soovitusi, mida selleks määratud Euroopa kolleegium annab. Enamasti jälgib kolleegium, et linn ei reklaamiks ainult ennast, vaid et tema üritustel oleks ka üle-euroopaline mõõde. Kultuuripealinnade finantseerimisskeem, mille puhul kultuuripealinna eelarvest kolmandik tuleb riigilt, kolmandik linnalt endalt, kolmandik erasektorist ja sellele lisandub veel Euroopa toetus, on alles hiljutine nähtus. 1995. ja 2004. aasta vahel kõikusid summad, mida riik, linn ja näiteks maakond kultuuripealinna korraldamiseks andsid, kaheksa ja 74 miljoni vahel. Erasponsorite toetus jäi 13% piiresse kogu eelarvest. 1985. aastal esimesena Euroopa kultuurilinnaks saanud Ateena üritusi rahastas esialgu täielikult Kreeka majandusministeerium, kes suutis aga küsitud 1 miljardi drahmi asemel kiirkorras kokku kaapida vaid 690 miljonit. Euroopa Ühendus toetas sündmusi 108 000 eküüga.
Hasartne rahajagamine Üritustele üksikult leidus teisigi toetajaid. Delfi Euroopa Kultuurikeskus toetas 63 miljoni drahmiga seitsme välismaise teatri esinemist. Kreeka kaubalaevastiku ministeerium andis 105 miljonit drahmi, et muuta vana tollihoone näitustepaigaks. Ateena ülikool käis mitmesuguste ruumide näituse- ja kontserdipaikadeks renoveerimiseks välja 30 miljonit. Kreeka kultuuriminister pöördus toetuste saamiseks teiste Euroopa Ühenduse riikide suursaadikute ja kultuuriministrite poole, et need oma üritustega kultuurilinna toetaksid. Vastukaja oli positiivne, tekkis koguni võistlushasart, et kas kõige rohkem enda kinni makstud üritusi saadab Ateenasse Lääne-Saksamaa, Prantsusmaa või Suurbritannia. Tagasihoidlikumalt toetasid Ateenat ka Itaalia, Holland,
«Con Brio ’10» võitis flötist Heili Rosin 5. detsembril lõppes Estonia kontserdisaalis XI Eesti noorte interpreetide konkurssfestival «Con Brio ‘10». Eesti Kontserdi auhinna (25 tuhat krooni ja kontserdid järgmisel hooajal) võitis flötist Heili Rosin. Heili Rosin pälvis ka Klassikaraadio auhinna (salvestusleping, esitamine Rahvusvahelise Muusikanõukogu noorte interpreetide foorumile «New Talent 2011» Bratislavas), Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia auhinna (esinemis- või õppereisi toetus) ja Eesti Interpreetide Liidu auhinna (esinemised Eestis). ERSO auhinna (esinemine solistina ERSO ees tuleval hooajal) pälvis Heli Ernits, Eesti Televisiooni auhind (kontsertsaade) läks duole Helena Tuuling (klarnet) – Liivi Arder (klaver), Vanemuise Sümfooniaorkestri auhinna (esinemine solistina VSO ees tuleval hooajal) pälvis Ivi Ots (viiul). Publiku preemia (ajakirja Muusika aastatellimus) pälvis Con Brio Trio koosseisus Maaren Randvere (viiul), Theodor Sink (tšello), Johan Randvere (klaver). Žürii hinnangul oli võistluse üldine tase kõrge.
Luuakse uus filmiportaal
Kultuuripealinnu on läbi aegade toetatud ka muul moel kui rahaliselt. Prantsusmaa näiteks saatis Louvre kunstimuuseumist esimesse kultuuripealinna Ateenasse Eugene Delacroix´ näituse. Fotol kunstniku kuulsaim maal «Vabadus viib rahva barrikaadidele» aastast 1830. Hispaania ja Iirimaa. Kuigi kultuuriaasta programm oli paigas, sai seda partnerite pakutud sündmustega täiendada.
Erafirmad kinkisid kolm miljardit Suurbritannia saatis Ateenasse kaheksa asutust (nende seas rahvusteatri ja kuningliku ooperi), kaks näitust ning esinejaid popkontserdile, konverentsidele ja näitustele. Prantsusmaa saatis kolm asutust ja niisama palju näitusi (Delacroix, Rodin ja Picasso), Saksamaa aga suisa kümme asutust (näiteks Schaubühne teater ja Müncheni Residenztheater) ning Schliemanni, Saksa ekspressionismi ja Käthe Kollwitzi näitused. Kokku maksid partnerid enda ürituste saatmise eest 260 miljonit drahmi. Enne 1985. aastat oli tavaline, et kultuuriüritusi Kreekas toetasid vaid välisfirmad. Kultuuriaasta muutis suhtumist ja suur hulk Kreeka ettevõtteid toetas «Kreeka ja meri» nimelist kunstinäitust 80 miljoni drahmiga. Kui riigilt saadud raha ja toetused kokku arvata, kujunes esimese Euroopa kultuurilinna eelarveks 1,333 miljardit drahmi. Järgmise aasta kultuurilinna Firenze ürituste eelarvest kandsid 73% Itaalia võimud. Kultuurivald-
konnad olid ministeeriumide vahel ära jaotatud. Turismi ja esitluskunstide ministeerium kulutas kaheksa miljardit liiri teatri ja muusikaürituste peale. Kultuuriväärtuste ministeerium andis välja seaduse, et toetada 15 miljardiga näitusi, konverentse ning mitmesuguste paikade renoveerimistöid. 10
«Ateena kultuurilinna tiitel pani Kreeka ärimehi esmakordselt kunsti toetama.» erafirmat toetasid kultuurilinna sündmusi kolme miljardi liiriga. 1990. aasta kultuurilinna Glasgow volikogu asutas 15 miljoni naela suuruse fondi, et kultuurisündmusi rahastada. Fondi rahade jaotamisel hoidis silma peal volikogu vastav komisjon, mis koosnes staažikamatest volinikest ja mida juhtis volikogu esimees.
Maksuvabastus kultuuritoetajatele 1992. aasta kultuurilinna Madridi suurim, 42 protsendi suurune toetus tuli kahest kultuuriaasta rahastamiseks mõeldud loteriist. Madridi linn kattis vajalikest summadest vaid veerandi, sponsorite toetused ja annetused moodustasid lõppsummast 23%.
Maakond, kultuuriministeerium ja Euroopa ühendus maksid suhteliselt tühiseid summasid. Lissaboni 1994. aastal kultuurilinnaks saades jagasid riik ja linn kulud pooleks. Euroopa Liit lisas sellele seni suurima toetuse, 400 000 eküüd. Portugali valitsus pakkus ettevõtetele 15% maksuvabastust, et julgustada firmasid kultuurilinna toetama. Nii andsidki 33 ettevõtet kultuuriürituste jaoks kokku 720 miljonit eskuudot lisaks. 2004. aasta kultuuripealinna Lille’i toetas kolmsada kohalikku äri, kleepides oma vaateakendele kultuuripealinna logo. Kesklinna ärid organiseerisid oma 20 valduses näitusi, mõned isegi tootsid spetsiaalset Lille 2004 nänni, näiteks leiba, šokolaadi ja pesu.
Kuldpakett koos kujukesega Stavanger (2008) mõtles välja kultuuritoetaja programmi, mida linn reklaamis ettevõtetele kui võimalust kultuuripealinna meeskonnaga liituda. Firmad võisid soetada erineva toetussumma eest endale kas pronks-, hõbe- või kuldpaketi. Need sisaldasid näiteks ettevõtte sisekujundust koos ametliku kultuuritoetaja kujukesega, vaba valikut kultuuripealinna ametlike tekstiilitoodete seast kultuuritoetaja embleemi, mida ettevõtte turunduses kasutada, pileteid kultuuriaasta tähtsündmustele ja võimalust lasta kultuuripealinna meeskonnal firmas mõni üritus korraldada.
Euroopa toetused kultuuripealinnadele 9 1985 Ateena 108 000 eküüd 9 1986 Firenze 136 000 eküüd 9 1987 Amsterdam 137 000 eküüd 9 1988 Berliin 200 000 eküüd 9 1989 Pariis 120 000 eküüd 9 1990 Glasgow 120 000 eküüd 9 1991 Dublin 120 000 eküüd 9 1992 Madrid 200 000 eküüd 9 1993 Antwerpen 300 000 eküüd 9 1994 Lissabon 400 000 eküüd 9 1995 Luksemburg 40 000 eküüd 9 1996 Kopenhaagen 60 000 eküüd 9 1997 Thessaloniki 300 000 eküüd 9 1998 Stockholm 590 000 eküüd 9 2000 aasta linnad kõik 220 000 eurot 9 2001 Porto 500 000, Rotterdam 500 000 eurot 9 2002 Brugge 500 000, Salamanca 500 000 eurot 9 2003 Graz 500 000 eurot 9 2004 Genova 500 000, Lille 500 000 eurot
8.‒9. detsembrini olid Tallinnas Euroopa Filmivärava (European Film Gateway, EFG) eksperdid. Euroopa Filmivärav on Euroopa Komisjoni poolt eContentplus programmi raames finantseeritud projekt, mille eesmärk on luua filmiportaal, mis pakub ligipääsu ligi 700 000 digiteeritud objektile Euroopa filmiarhiivides ja filmiteekides. Filmiportaal saab osaks Europeana digiraamatukogust. EFG konsortsiumisse kuulub 20 partnerorganisatsiooni, sealhulgas 14 filmiarhiivi ja kinemateeki 14 Euroopa riigist. INNOVE meetme 1.3.1 raames koolitatakse 25 inimest 15.09.2010 – 29.01 2011 loodava Eesti filmi andmebaasi sisutoimetajateks/kodeerijateks.
Tallinna paleoökoloog Rootsi auprofessoriks
Rootsi kuninga Carl XVI Gustafi auks asutatud fondi nõukogu nimetas 22. novembril tänavuseks keskkonnateaduste auprofessoriks Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituudi vanemteaduri Shinya Sugita. Igal aastal nimetab fond ühe auprofessori keskkonnateaduste alal, Shinya Sugita on 15. auprofessor. Nimetusega kaasneb võimalus praktiseerida ühe aasta vältel mõnes Rootsi ülikoolis. Shinya Sugita töötab Tallinna Ülikooli ökoloogiainstituudis paleoökoloogia vanemteadurina. Ta on välja töötanud õietolmu atmosfäärset ülekannet kirjeldava matemaatilise mudeli, mis võimaldab kvantitatiivselt rekonstrueerida mineviku taimkatet.
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 10. detsember 2010
Serge Gainsbourg ‒ taaselustatud legend 9 Kevadel möödub 20 aastat Prantsusmaa skandaalseima poppikooni, juudi soost laulja, poeedi, helilooja, režissööri ja näitleja Serge Gainsbourg’i surmast. Tema muusikat tuntakse üle maailma ning Prantsusmaal ümbritsevad tema mälestust endiselt luiskelood ja linnalegendid, mille algupära tuleks tihtipeale otsida Gainsbourg’i enda vestetest. Noor koomiksikunstnik Joann Sfar pani selle kõik filmi sisse ning tulemus on ühtviisi nii hariv kui meeliülendav. Gainsbourg’i juhtumised kõigepealt koomiksisse disaininud Sfar on tõe ja tõepärasusega üsna vabalt ringi käinud ja seda paljuski praktilistel kaalutlustel ‒ mitmed filmis kirjeldatud sündmustes osalejad on endiselt elujõulised ega ole kuigi õnnelikud võimalusest portreteeritud saada.
KINO 11.‒12. detsember 11.30 kinos Artis. Päkapikk kutsub kinno: «Varsti jõulud käes!». Mudilaste multilaeka filmid valib jõulupäkapikk. Kavas on lühikesed animalood ekslevatest kingitustest, päkapikkudest, piparkookidest, kingikratist ja lumivalgest hiireneiust. Pärast programmi meisterdab päkapikk lastega jõulukaarte. 13. detsember 18.00 Kinomajas (Uus 3, Tallinn) linastub Ilja Fogelmani 1961. aasta film «Laulu sõber». Osades Ilmar Tammur, Leili Jäärats, Ramon Keppe, Karl Kalkun, Betty Kuuskemaa, Jüri Järvet, Eve Kivi jt.
15. detsember 18.00 Kumu auditooriumis (Weizenbergi 34 / Valge 1, Tallinn) linastub Kumu dokumentaal: «Söepõletajad», «Meeste kord» ja «Kokkamise ajalugu». Need on XXIV Pärnu Filmifestivalil pärjatud dokfilmid.
TEATER 11. detsember 17.00 Vastseliina rahvamajas (Võidu 38, Vastseliina, Võrumaa) Võru Linnateater «Vaibaalused ja Jõulumemm». Etenduse lavastaja on Alex-Sander Kasak. Mängivad Agu Trolla, Maive Käos ja Helgur Rosental. Teadagi ‒ iga mäng lõpeb kellegi võiduga. Jõuluunest ärkab Jõulumemm, kes kostitab vaibaaluseid hernerahega ja õpetab nad endale südamlikeks abimeesteks-kingikandjateks. 11. detsember 19.00 Cabaret Rhizome (Kaarli pst 9, Tallinn) «Avangardist»/«Oraatorid». Peeter Rästa sõnalavastus «Oraatorid» käsitleb kõnekunsti ajalugu ja mõjusust. Johannes Veski sõnatu lavastus «Avangardist» viib ühe meeleheitliku kunstipunnitaja ja isehakanud performance’i-artisti
Sestap nimetab Sfar filmi elulooliseks muinasjutuks ning see žanr kirjeldab tabavalt eelkõige filmi stilistikat, mis on kui eriefektidest särav tulevärk väikeste oluliste detailidega, aksessuaariks lai valik kauneid daame, kehastamas Gainsbourg’i kuulsaimaid armukesi. 1965. aastal lõi Gainsbourg’i täht särama šansooniloojana, kui France Gall Eurovisiooni lauluvõistlusel tema lauluga «Poupée de cire, poupée de son» Luksemburgi lipu all võitjaks krooniti. Sestpeale said kahemõttelised naljad ja sõnamängud Gainsbourg’i loomingu signatuuriks. Tema laulud olid enamasti seksuaalse alatooniga ja tulvil sõnamänge ning seetõttu ka skandaalsed ja tihtilugu isegi keelatud. Need on aga andnud oma panuse poppmuusi-
ka ajalukku, defineerides oma võtmes jazzi, bossat, lounge’i, africanat ja paljusid teisi stiile. Serge Gainsbourg suri 1991. aastal südamerikke tagajärjel, kuid ametlik diagnoos oli pigem formaalne, sest tegemist oli maksakahjustuse ning mitmete teiste tervisehädade käes jõuetuks jäänud 62-aastase mehega. Tema haud asub Montparnasse’i kalmistul ning on üle kuhjatud pühenduste, luuletuste, ehete ja pehmete mänguasjadega, mida Gainsbourg’i talendi austajad on sületäite viisi kohale tassinud. Eestis paneb Serge Gainsbourg’i nimi nooremat publikut õlgu enamasti kehitama, ent pruugib vaid mängima panna kurikuulus «Je t’aime… moi non plus», Gainsbourg’i sõbratarile Brigitte Bardot’le kirjutatud lugu, mille 1969. aastal laulis diiva asemel
koos autoriga linti mehe uus kallim Jane Birkin, kui kõiki valdab äratundmisrõõm. Meil on ehk raske mõista, kui suur staar Gainsbourg alates 1960. aastate keskpaigast Prantsusmaal oli, kuid vahest annavad sellest aimu tema provokatiivne reggae-versioon prantslaste pühast hümnist marseljeesist, intsestiteemalise laulu esitamine oma 13-aastase tütre Charlotte’iga, kellest nüüdseks on saanud maailmaklassi näitlejatar, kuulsuste sõimamine ja raha põletamine otse-eetris ning muidugi joomine ja suitsetamine laval ning televisioonis. Gainsbourg oli vaieldamatult prantslaste värvikaim poppikoon. «Serge Gainsbourg ‒ huligaani armastus» linastub alates 17. detsembrist kinos Artis ja kinokeskuses Cinamon.
ideepõuas vaevlevasse proovisaali. Lavastajad Peeter Rästas (Rakvere Teatrist) ja Johannes Veski. Osades Anatoli Tafitšuk, Päär Pärenson, Joonas Parve, Ajjar Ausma.
1979. aastal Pulitzeri preemiaga pärjatud draama on sünge pilguheit Kesk-Ameerika perekonnafarmi.
olema tasapinnaline, ühetooniline ning heleda värvusega.
15. detsember 12.00 Eesti Draamateatris (Pärnu mnt 5, Tallinn) «Varastatud oranž jalgratas». Etenduse autor on Mika Keränen ja lavastaja Ingomar Vihmar. Osades Mari-Liis Lill, Marta Laan, Harriet Toompere, Hendrik Toompere jr, Roland Laos, Mihkel Kabel, Jüri Tiidus (külalisena), Anti Reinthal või Tõnu Aav ja Britta Vahur.
TANTS 12. detsember 12.00 Rahvusooperis Estonia muusikalavastus «Käsikivi kosmosest». Olav Ehala ja Leelo Tungla lasteooperi on lavastanud Garmen Tabor. Kunstnik on Liina Unt, koreograaf: Oksana Titova, valguskunstnik Airi Eras. Muusikaline lavastus kooliealistele, kus jagub põnevaid kosmoseelanikke, ajas rändamist, abivalmis sõpru, lustakaid meloodiaid ja palju muud toredat, kui väljakul mängivate laste sekka satub tulnukatüdruk Siri. 14. detsember 19.00 Tallinna Linnateatris (Lai 23, Tallinn) Lavakunstikooli 25. lend: «Jumala Narride Vennaskond». Etenduse autor on Peter Barnes ja lavastaja Elmo Nüganen. Tegemist on EMTA lavakunstikooli 25. lennu bakalaureuselavastusega.
14. detsember 19.00 Sadamateatris (Soola 5b, Tartu) Vanemuine: «Maetud laps». Näidendi autor on Sam Shepard ja lavastaja Mladen Kiselov. Osades Aivar Tommingas, Külliki Saldre, Maarja Mitt, Margus Jaanovits, Karol Kuntsel (Ugala), Martin Kõiv ja Raivo Adlas. Tõlkija: Jaak Rähesoo. Kunstnik: Airi Eras. Nimeka ameerika näitekirjaniku Sam Shepardi
14. detsember 19.00 Vanemuise kontserdimajas (Vanemuise 6, Tartu) tantsu- ja muusikaetendus «Tango latino». Buenos Airese tangokvartalitest inspireeritud Villu Veski ja Tiit Kalluste originaalkompositsioonid, milles ühendatud klassikalise tango ja improvisatsioonilise muusika elemendid. Õhustiku ja meeleolu loovad Erki Kannuse lavakujundus ning Ladina-Ameerikas filmitud videod. Evi Anesti (Kreeka) – tants. Diego Mastrangelo (Argentina) – tants. Laura Lahera (Argentina) – vokaal. Villu Veski ja Tiit Kalluste tangosekstett kosseisus Villu Veski (saksofonid), Tiit Kalluste (akordion), Andre Maaker (kitarr), Leho Karin (tšello), Taavo Remmel (kontrabass), Tanel Ruben (löökpillid).
16.‒17. detsember 16.00 Vene Kultuurikeskuses (Mere pst 5, Tallinn) Pjotr Tšaikovski muusika ainetel loodud balletietendus «Võlu aastaajad». Lavastaja Mai-Ester Murdmaa, kunstnik Kaspar Jancis. Osalevad Tallinna Balletikool, Tantsukool Noor Ballett, tantsustuudio ENTREE ja Teater ABC.
Tallinn) Jõulujazz 2010: «Cristina Branco». Üles astuv artist esitab fadot, ent mitte päris traditsioonilisel viisil, vaid rikastades seda oma uue nägemusega. Koos ansambliga on leitud unikaalne muusikaline keel ja stiil. Kõlavad hääl, kitarr, portugali kitarr, bass ja klaver.
MUUSIKA 10. detsember 18.00 Tallinna Metodisti kirikus (Narva mnt 51, Tallinn) Urmas Sisaski «Jõuluoratoorium». Urmas Sisaski oratooriumi esitavad segakoor Noorus (dirigent Raul Talmar), Tallinna Ülikooli kammerkoor (dirigent Merike Aarma) ja segakoor Temporal Saksamaalt (dirigent Thomas Wiedenhofer). Oratoorium sisaldab klassikalist laadi muusikat liturgilistele tekstidele vaheldumisi retsitatiivsete või soolopartiide ning kooriosadega.
10. detsember 19.00 Vanemuise kontserdimajas (Vanemuise 6, Tartu) «Ole tervitatud, Maria» Üles astuvad Tõnis Mägi, Heldur Harry Põlda, Mari-Liis Uibo (viiul), Andres Uibo (orel), Neeme Punder (flööt) ja Aare Tammesalu (tšello). Lisaks «Ave Mariale» kõlab kontserdil jõulumuusika ja Tõnis Mägi hingestatud omalooming. Erilise sära annab õhtule andeka lapstäht Heldur Harry Põlda helge lauluhääl. 15. detsember 19.00 Tallinna Kunstihoones (Vabaduse väljak 6, Tallinn) tantsulavastus «Fotolabor töötab reaalajas». Dmitri Harchenko uuslavastus. Tantsivad Endro Roosimäe, Einar Lints, Stassi Šois ja Heili Lindepuu. Dokumendifoto alusel peab olema võimalik isikut üheselt tuvastada. Isik peab olema fotol otsevaates, naturaalse ilme ja suletud suuga, peakatteta, avatud silmadega ning vaade peab olema suunatud objektiivi. Foto taust peab
Serge Gainsbourg.
15. detsember 19.00 Kadrioru lossis (Weizenbergi 37, Tallinn) eliitkontserdid: Vello Sakkos, Nata-Ly Sakkos ja Liina Žigurs. Esinevad Vello Sakkos klarnetil, Nata-Ly Sakkos klaveril ja Liina Žigurs vioolal. Kavas W. A. Mozart «Divertisment KV 240 B-duur», D. Šostakovitš «Sonaat vioolale ja klaverile op 147», R. Schumann «Märchenerzählungen op 132».
NÄITUS 11. detsembril 19.30 Kanuti Gildi saalis (Pikk 20, Tallinn) Sandra Z muusikalavastus: «Autistid/Artistid». Muusika Sandra Z-lt ja Saksa technoeliidilt. Sandra Z on vabakutseline koreograaf ja esineja. Ta on õppinud tantsu Fine 5 Tantsukoolis Tallinnas ja Dartingtoni Kunstide Akadeemias Londonis. Ta on ka bändi Deceased Dreams ja disko-pop-projekti QueeNNaive liige. Etendus on eesti- ja ingliskeelse tõlkega. Sobib ka pimedatele. 12. detsember 17. 00 Tartu Salemi kirikus (Kalevi 76, Tartu) «Hingemuusikaga jõuluaega». Vaimulikke rahvakoraale esitavad Liisi Koikson, Paul Daniel ja Kristjan Mazurtchak. Kõlavad laulud rahust, igatsusest ja igavikust. Liisi Koikson ja Paul Daniel on kirikukoraale varem esitanud plaadil «Tähtede taga» (2005) ning nad on koos ansamblis Elletuse.
12. detsember 18.00 Haapsalu toomkirikus «Tallinna poistekoor». Dirigendid Lydia Rahula ja Tomi Rahula. Kavas ajatu jõulumuusika ja eesti heliloojate looming. 10. detsember 19.00 Vene Kultuurikeskuses (Mere pst 5,
lu Veski – Tiit Kalluste tangosekstett. Laura Lahera (laul, Argentina). Tantsijad Evi Anesti (Kreeka) ja Diego Mastrangelo (Argentina). Lavakujundus ja video Erkki Kannus.
15. detsember 19.00 Estonia kontserdisaalis (Estonia pst. 4, Tallinn) «Tango Latino». Vil-
Kuni 27. detsembrini Pirita Vaba Aja Keskuses (Merivälja tee 3, Tallinn) Sirami näitus «Ülimalt tavalised vaatepildid». Siram kuulub kunstnikerühmitusse Koolkond. See on mitteformaalne kunstnike ühendus, kuhu koondunud kunstnikud peavad ühistegevust viljakamaks omavahelisest konkureerimisest. Näitus on tasuta!
Kuni 30. detsember Keraamikagaleriis (Jaani 14, Tartu) keraamikanäitus «Bordoo». Näitusele on välja pandud Kalle Mülleri rakutehnikas valmistatud keraamikakollektsioon. Kollektsioon ühendab prantslasliku elegantsi, selge vormi ja musta-punase värvikombinatsiooni. Kuni 28. märtsini Narva linnuses (Peterburi mnt 2, Narva) näitus «Ootan kirja...». Näitusel on esitletud kirju, postkaarte, postmarke, mitmesuguseid kirjatarbeid ja muid esemeid Narva Muuseumi ja Eesti Postimuuseumi kogust. Kaasaegne kiri kujunes paljude rahvaste loometöö tulemusena kümnete tuhandete aastate jooksul. Kirja tekkelugu on tihedalt seotud keele, rahvaste ajaloo ja kultuuri arenguga.