Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Reede, 11. veebruar 2011 | nr 6 (020)
Tasuta kultuuriväljaanne
www.tallinn2011.ee
Meelis Vind ja Napoleon Maddox otsivad tummfilmi kõla
BALLETITEATER Jõhvi balletifestivalil etendub veebruari lõpus Tšehhi rahvusteatri balletitrupi «Soolo kolmele». Lavastuse muusika ja meeleolu määravad Jacques Breli, Vladimir Võssotski ja Karel Kryli lood. Etenduse lavastas Petr Zuska, keda peetakse üheks paremaks koreograafiks maailmas. Loe lk 3
FILM Kultuuripealinna algatatud ainulaadne filmifestival «Tummfilmid tõstavad häält» toob endaga viis kontsertlinastust ja kuus filmi. Tummfilmidest räägivad korraldajad Helmut Jänes, Ave Ungro ja Janno Zõbin ning Eesti ja välismaa muusikud eesotsas ÖÄK-i liidri Erkki Teroga. Loe lk 2 ja lk 4–5
MUUSIKA 13. veebruaril toimub Estonia kontserdisaalis «Youth Winds Festi» avakontsert «Noorteorkestrite paraad». Loe lk 6
Foto: Jevgeni Kulikov
Soome pungi lipulaev Apulanta tuleb lõpuks Eestisse 11. veebruaril esineb Eestis esmakordselt tänavu 20. tegutsemisaastat tähistav kuulus Soome punkansambel Apulanta (pildil), astudes Eesti-Soome ühisfestivali Naapurivisa raames üles Rock Cafes. Naapurivisa festivalil esindavad kodumaiseid värve ansamblid Psychoterror ja Id Rev. Aastal 2003 alustanud festivali eesmärk on olnud Soome ja Eesti kultuurikoostöö arendamine rockmuusika vallas. Festivalil on aastate jooksul esinenud soomlaste Ismo Alanko, Tuomari Nurmio, Kauko Röyhkä, Viikate, 22 Pistepirkko, Kotiteol-
lisuus ja Maj Karma. Eesti bändidest on teiste seas üles astunud Ultima Thule, Metsatöll, J.M.K.E, Kosmikud ja Röövel Ööbik. Tänavuse Naapurivisa peaesineja Apulanta on ehe näide soomlaslikust töökusest ja sitkusest eesmärkideni pürgimisel. Nad alustasid aastal 1991, kihutades Datsun 100-ga mööda väiksemaid ja suuremaid Soome linnu ning levitades visalt oma muusikalist sõnumit. Algusaegadel sai tihti tühjadele saalidele esinenud bänd tunda ka mõnitusi ja füüsilise vägivallaga ähvardamist, aga tahe muusikat teha jäi peale. Tühjadest saalidest on Apulanta jõudnud suurimate festivalide kodumaise peaesineja
staatusesse ja väljamüüdud klubikontserdid on nende jaoks igapäevane nähtus. Apulanta on müünud oma plaate üle 500 000 eksemplari ja olnud kindlalt viimase aastakümne Soome edukamaid rockbände. Kokku on Apulanta välja andnud 10 täispikka albumit, 4 kogumikku, 33 EP-d ja singlit. Teine Naapurivisa raames esinev põhjamaine külaline Herra Ylppö&Ihmiset on Maj Karma solisti H. Ylppö sooloprojekt, mis sai alguse aastal 2008. Bänd on andnud välja kaks albumit ja aasta 2010 oli neile äärmiselt edukas. Lisaks plaadi «Pojat ei tanssi» (Poisid ei tantsi) suurele edule esineti pea kõikidel Soome suurematel rockfestivalidel.
Psychoterroril täitub tänavu sügisel 20 tegutsemisaastat ja bänd on kindlalt tagunud oma nime Eesti rockmuusika ajalukku. Naapurivisal esitleb Psychoterror lisaks tuttavatele lööklauludele oma rikkalikust repertuaarist ka mõnda verivärsket pala. 1990. aastate teisel poolel tegutsenud punkbändist Idiootsuse Revolutsioon välja kasvanud Id Rev viljeleb eksperimentaalset indie-rocki ja nende harvad esinemised on muusikagurmaanidele kauaoodatud maiuspala. Piletid hinnaga 10 eurot on eelmüügis Piletilevis ja saadaval ka kontserdiõhtul kohapeal. Uksed avatakse kell 21.00.
MUUSIKA
Foto: www.apulanta.fi
2
ARVAMUS
Reede, 11. veebruar 2011 KULTUUR KUTSUB
Kas «Suur Tumm» on ikka päriselt tumm? Kui filmis on liiga palju heli, võib seda vaatamise asemel ka raadios kuulata.
Helmut Jänes Anneli Sihvart, toimetaja
filmihuviline
Kas sina tead, kes on Jiří Kylián? Alles hiljuti käis Tallinnas Gruusia ballett, Jõhvi balletifestivaliga seoses on oodata rootslasi, soomlasi, norrakaid, hollandlasi ja tšehhe, venelastest rääkimata. Mõnedki tulijaist on maailmanimed. Sõltumata sellest pole me neist vaat et kuulnudki ega oska sageli aimatagi, et näiteks Tšehhi või Gruusia ballett võib niisugusel tasemel olla. «Gruusia ballett kuulub praegu maailma balletitruppide esiviisikusse,» kinnitas Eesti koreograaf ja produtsent Teet Kask eelmises Kultuuripealinna numbris. «Selle edu võlgneb väike Kaukaasia riik suures osas ühele inimesele – Nina Ananiašvilile.» «Mul on hea meel töötada koos Tšehhi Rahvusteatri balletitrupi kunstilise juhi Petr Zuskaga,» rõhutab käesolevas Kultuuripealinna numbris Jõhvi balletifestivali Skandinaavia gala juht Juhani Terasvuori. «Ta on maailma üks juhtivaid koreograafe, arvatakse, et ta on järgmine Jiří Kylián!» Mitte et enamik meist nüüd teaks Wikipediasse või mujale niisugusesse kohta kiikamata, kes see Jiří Kylián õieti ongi… Kummaline, kas pole? Me teame une pealt, missugune poliitik teisele «käru keeras», mäletame paremini kui korrutustabelit või jõulusalmi, missugust erakonda me kindlasti ei vali, sest see pole viisakas seltskonnas ette nähtud, mäletame, millise rahasummaga olid probleemid kellelgi Siim Kallasel jne, jne… Ja me ei tea peaaegu midagi neist, kes on aastaid tõsist tööd teinud, et luua teoseid, mis oma sügavusega suudavad inimeste mõttemaailmas suuremaid muutusi tekitada kui mööduvale päevakajalisele ajavirvendusele iial jõukohane oleks. Ei, ma ei kõnele ainult tantsukunstist. Kaugeltki mitte. See on täna lihtsalt näitena asjakohane. Sama kehtib rohkemal või vähemal määral ka teiste loominguliste alade kohta. Ma ei tea, millest peaks alustama, et olukord muutuks. Koolist?Suurendades kas või näiteks ajalooprogrammis kultuuriajaloo osakaalu sõdade ja vallutuste kõrval? Imekombel on õpilasi, kes väidavad, et neile pakuks see huvi. Ajakirjandusest? Ajaleht ja televisioon on ju tavainimese igapäevase «täiendkoolituse» allikaiks, lehte loetakse ja telerit vaadatakse siiski, kui pärast õhtust tööd enam midagi muud teha ei jaksa. Aga vaba ajakirjandus on vabade ajakirjanike nägu ning seega kirjutab kultuurist üksnes juhul, kui ajakirjanikud trehvavad kultuursed olema. Võib aga olla, et muretsen asjata, sest lõppude lõpuks on käes internetiajastu. Need põlvkonnad, kes olid harjunud teadmisi koolist ning trükisõnast ammutama, surevad tasahaaval välja, asemele aga tulevad teised, kelle jaoks pole põrmugi raske mis iganes keeles teavet veebi vahendusel leida. Praegu on lihtsalt üleminekuajajärk.
«Me teame une pealt, missugune poliitik teisele «käru keeras» ja millised probleemid olid Siim Kallasel.»
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht
M
äletan selgelt oma esimest kustumatut filmielamust. Selleks oli «King Kong», mida näidati vist kunagises Mark Soosaare filmiteemalises autorisaates «Suure Tumma elulugu». Tegu polnud just päris eheda tummfilmiga, sest midagi seal ikka räägiti, aga mulje sellest jäi justkui tummfilmilikus stiilis vändatud õõva-seiklusspektaaklist. Just seesamune saatesari koos nähtud katkenditega filmikunsti absoluutsest kullafondist süstis sisse pisiku, mille all «vaevlevad» vist miljonid. Küllap sellest ajast sai alguse ka minu suurem huvi nimelt tummfilmide vastu. Sealt saatest kuulsin esimest korda ka nime Griffith, esimest korda hakkasin pelgama pikki varje seintel, mida tekitasid Elleni poole sirutavad Nosferatu pikad käed (pole sellest mõnusast hirmuvärinast siiani lahti saanud) ja «King Kongi» nägemine ei lasknud mitu ööd rahulikult magada, sest kartsin aknast sisseulatuvaid hiigelahvi jäsemeid.
Chaplinist, Lloydist ja «kivinäost» Buster Keatonist olin juba enne midagi kuulnud, kuid ka nende filmide nägemine teleriekraanil on siiani meeles. Olid ilusad ja helged ajad poisile, kellele meeldisid vanad filmid, televisioon pakkus toona kõike, millest võis unistada. Mark, aitäh sulle nende imeliste hetkede eest!
Kas tummfilm on surnud? Kaasaja 3D kino ajastul, kui iga aasta toob endaga kaasa filmide tegemiseks ja nende näitamiseks uusi ja paremaid tehnilisi vahendeid, võib arutlemine tummfilmide ellujäämise teemal pisut tobe näida. Miks üldse peab rääkima tummfilmidest, kui ammu on kõigil endal võimalik teha filme heliga, ning mitmesuguste pildiefektidega? Kas saame siis rääkida antud teemal vaid minevikuvormis, õhates mingi kauge ajaperioodi poole, kui filmi sai ideaalselt vaadata ka ilma helita? Tegelikult pole ju tummfilm kunagi päris tumm olnudki. Tõsi, heliriba sellises tähenduses, nagu me seda nüüdisajal mõistame, filmidel polnud. Seda asendasid kas filmidele taustaks pealemängivad suured orkestrid või tavajuhul klaverimängijad. Ja ärgem unustagem aega, mil tummfilmid täies elujõus olid – 90-100 aastat tagasi. Filmihelist ei teatud ega tahetudki midagi teada, see oli hukatusliku võimuga, tema vägivaldne ilmumine filmiturule möödunud sajandi 20ndate lõpus ja 30ndate alguses hävitas paljude karjääri. Staaridest said kerjused, vaid vähestel õnnestus taas püünele pääseda ka helifilmi ajastul.
Minu teine mälestus ilma helita filmist on isa poolt vändatud nn kodukroonika pisikese 8 mm kaameraga, mille lindid ma hiljaaegu lasin digitaalsele kandjale ümber võtta.
Film võib elada ilma helita Jah, tõsi, need kõvasti kriipunud ja pruunistunud lindid on samuti helita (hilisemad 16 mm filmikaamerad võimaldasid pilti üles võtta juba koos heliga), aga mis sest helist ikka nii väga taga nutta, kui pilt on olemas. Pilt on ikka olulisem kui heli. Tänapäeval muidugi see mõttetera enam ei loe, sest heli pannakse teenima pilti, kui näiteks mõelda ultramoodsate muusikaklippide peale. Keegi tark on kunagi öelnud, et kui filmis on liiga palju heli või seal on liiga rohkelt dialooge, siis pole filmi mõtet vaadata, vaid seda võib raadios kuulata. Mulle meeldib see mõte.
Tummfilme teevad vaid hullud Tummfilm on tänaseks subkultuur. Ilmselt vaadatakse sulle otsa kui hullule, kui ütled välja soovi teha üks tummfilm. See oleks sulaselge enesetapp, hullumeelsus ja pankrot – kuid närvekõditav väljakutse teha midagi sellist, mida teevad vaid väga vähesed. Selliseid õnneks veel leidub. Üks huvitavamaid filmitegijaid selles žanris on kindlasti Kanada režissöör Guy Maddin, kelle must-valgetes filmides segunevad Weimariaegne saksa ekspressionism, Lynch ja varajane helifilm. Omaette maailma loob vaatajateni ka minu arvates
üks parimaid ja jubedamaid tummfilme «Begotten», mille autorit E. Elias Mehrige’i tuntakse eelkõige filmi «Vampiiri vari» järgi, milles elustatakse kuulsa saksa tummfilmi «Nosferatu» tegemise tagamaad. Ka soomlane Aki Kaurismäki on katsetanud selles žanris ning teinud filmi oma kaasmaalasest kirjaniku Juhani Aho raamatu «Juha» järgi. On ka ebaõnnestujaid. Näiteks tegi Austraalia lavastaja Rolf de Heer tummfilmiliku jandi, justkui üks-ühele ameerikalikest slapstick-komöödiatest pärit ajarändamisfilmi «Dr Plonk». Kuid selles on kadunud tummfilmi maagia. Seevastu üks põnevamaid leide on ka meie festivalil linastuv «Antenn», mis tõestab, et armastusega tehes tuleb välja hea või lausa suurepärane asi. Niisiis, kas 21. sajandil on ikka tummfilmil kohta? Praegune asjade seis näitab, et kui maailmas leidub hulle, kes veel tummfilme teevad, ja samapalju hulle, kes neid vaatavad, olgu siis kinoekraani, teleri, interneti või nutitelefoni vahendusel, siis on alust arvata, et tummfilm elab. Kuid kauaks? Kes julgeb ennustada?
Kp
TUTVUSTAB
19. veebruaril algaval festivalil «Tummfilmid tõstavad häält» näeb kuut tummfilmi, mida live-helindavad põnevad esinejad Eestist Kongoni. Helmut Jänes on selle filmifestivali projektijuht. Lisaks tegutseb ta Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivali programmi koostaja ja meediasuhete juhina.
AINULT KAKS KÜSIMUST 9 Kultuurikeskuse Lindakivi direktor Katrin Siska, mis on Valentinipäeva laulukonkurss ja kuidas sel siiani läinud on?
Valentinipäeva laulukonkurss on minu välja mõeldud üritus, mille eesmärk on ärgitada heliloojaid üle terve Eesti looma kauneid sõpruse- ja armastuseteemalisi eestikeelseid laule. Armastus tundus olevat hea konkursi teema, sest inimesed tunnevad armastust või igatsust selle järele iga päev. Põnev on see, et konkursile laekus tuntud inimeste laule, isegi nende omi, kes pole tuntud heliloojatena. Oma laulu esitas näiteks näitleja Marilyn Jurman, laulusõnu kirjutasid laulja Marek Sadam ja IT-mees Heiti Kender. Konkursile saadetud laulud olid meeldivad ja konkurents kõva,
võistlusele laekus 41 laulu, millest tingimustele vastas 38. Nende seast tegi žürii esmase valiku ja 10 parimat pääses Eesti linnadesse kontserttuurile. Tasuta kontsertidel Pärnus, Jõhvis ja Rakveres võttis rahvas laulud soojalt vastu. Jagame kontsertidel ka plaate võistluse lugudega ja Rakveres toimus suisa rüselus nende pärast. 9 Kuidas saab oma lemmikule hääle anda ja millal toimub finaal? 13. veebruarini saab publik kuulata laule ja selgitada oma lemmiku internetiaadressil www.
tallinn.ee/laul või saates SMS-i numbrile 13011. Sõnumi hind on 64 eurosenti ja kogutud raha läheb Tallinna loomaaia toetuseks. Finaalkontsert toimub 14. veebruaril Tallinnas Nokia kontserdimajas, mil selgub nii publiku kui žürii lemmik. Iga inimene saab lõppkontserdile tulekuks võtta Ticketprost kuni neli tasuta piletit. Põrandakohad pidid juba täis olema ja istuma pääseb veel vaid rõdule. Külalisesinejana astub lõppkontserdil üles ansambel Traffic ja žürii teeb oma lõpliku otsuse selle esinemise ajal. Hindamise teeb raskeks see, et hinnata ei tule lauljaid, vaid laule. Pooled autorid esitavad oma laulud ise, pooled on leidnud endale lauljad.
Kust saab Kultuuripealinna lehte?
Infokeskused
Kultuuripealinna infokeskus (Rotermanni 5/Roseni 10), Tallinna Turismiinfokeskus Viru Keskuses.
manni 12), Raadiomaja (Gonsiori 21 valvelaud, Kreutzwaldi 14 valvelaud), Tallinna Keskraamatukogu (Estonia pst 8).
Muuseumid
Kõrgkoolid
Ajaloomuuseumi muuseumipood (Börsi käik/Lai tänav 14, pood avatakse kell 11), Eesti Vabaõhumuuseum (Vabaõhumuuseumi tee 12), Energia avastuskeskus (Põhja pst 29), Ahhaa keskus (Vabaduse väljak 9).
Eesti Kunstiakadeemia raamatukogu (Estonia pst 7/Teatri väljak 1), Balti Filmi- ja Meediakool (Sütiste tee 21), Tallinna Tehnikaülikool (Ehitajate tee 5), Tallinna Ülikool (Narva mnt 25 garderoobi infolaud).
Kultuurikeskused
Hotellid ja kohvikud
Vene kultuurikeskus (Mere pst 5), Salme kultuurikeskus (Salme tn 12), Estonia (Estonia pst 4), Tallinna Linnateater (Lai 23), Von Krahl (Rataskaevu 10/12), NO99 (Sakala 3), Kanuti Gildi saal (Pikk 20), Kino Sõprus (Vana-Posti 8), ETV (Faehl-
Kohvik Boheem (Kopli 18), Nordic Hotels (Viru väljak 3), Sokos Hotels (Viru väljak 4).
Tervisekeskused
Kalev SPA Veekeskus (Aia 18), Kalamaja apteek (Kotzebue 9/11), Las-
namäe Tervisekeskus (Punane 61).
Linnaasutused
Tallinna linnavalitsuse teenindussaal (Vabaduse väljak 7), Kesklinna linnaosa valitsus (Nunne 18), Tallinna volikogu (Vana-Viru 12).
mnt 453e), Benton Kaubakeskus (Õismäe 107a, Säästumarket).
Lehekastid
Pärnu mnt-l Tõnismäel, Vabaduse väljakul, Narva mnt 1 Peapostkontori juures, Estonia pst-l teatri vastas.
Kaubanduskeskused
Mujal Eestis
Viru keskuse autobussiterminal, Kristiine Kaubanduskeskus (Endla 45), Läänemere Säästumarket (Läänemere tee 2c), Kalevipoja Säästumarket (Kalevipoja põik 2c), Juhkentali Säästumarket (Juhkentali 35), Marja Säästumarket (Mustamäe tee 41), Sõle Säästumarket (Sõle 27), Pihlaka Säästumarket (Männiku tee 98), Tööstuse Säästumarket (Tööstuse 101), Laagri Säästumarket (Pärnu
Haapsalus leiab Kultuuripealinna Konsumi kauplusest (Tallinna mnt 1), Rakveres Turu Kaubamajast Grossi poest (Laada 16), Maardus Grossi Toidukaupadest (Nurga 3), Viimsis Grossi Toidukaupadest (Kaluri tee 3), Paides Grossi Toidukaupadest (Pikk 25), Türil Grossi Toidukaupadest (Viljandi 13), Põlvas Edu Keskusest (Aasa 1).
BALLETITEATER
Reede, 11. veebruar 2011
Brel, Kryl ja Võssotski korraga balletilaval Üks maailma juhtivaid koreograafe Petr Zuska toob Jõhvi balletifestivalile lavastuse «Soolo kolmele». Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
Anneli Sihvart
anneli.sihvart@tallinn2011.ee
Ühe märkimisväärse sündmusena etendub tänavusel Jõhvi balletifestivalil Tšehhi rahvusteatri balletitrupi «Solo for three» / «Soolo kolmele». Lavastuse muusika ja meeleolu määravad Jacques Breli, Vladimir Võssotski ja Karel Kryli lood. «Solo for three» lavastaja on Tšehhi rahvusteatri balletitrupi kunstiline juht Petr Zuska, keda Jõhvi balletifestivali Skandinaavia gala juht Juhani Terasvuori nimetab üheks maailma juhtivaks koreograafiks. Petr Zuska, kuidas te kirjeldaksite Tšehhi balletti? Meil tegutseb palju balleti- ja teatriettevõtteid, igaüks neist on oma stiili ja tasemega. Ka koreograafid on erinevad. Üldiselt ütleksin, et Tšehhi kuulub nende riikide hulka, kus «toodetakse» palju balleti alal andekaid tantsijaid ja koreograafe. Milline on Tšehhi balletikoolide tase? Meil on palju nii riiklikke kui erakätes tegutsevaid balletikoole. Võimsaimad neist on Prahas, Brnos ja teistes suuremates linnades tegutsevad riiklikud konservatooriumid. Hindan nende taset üldiselt üsna heaks, kuid ma ei pea ennast balletihariduse spetsialistiks.
Kas noortel artistidel oleks kasulikum alustada tantsimist kodumaal või omandada kõigepealt välismaal kogemusi? Nii tantsija kui ka isiksusena on välismaal kogemuste omandamine alati oluline. Ka ma ise olen töötanud paar aastat välismaal. Mis aga puudutab mu praegust tööandjat, siis tema osas leian, et Tšehhi tantsijatel on praegu kasulik olla ka meie juures ‒ Tšehhi rahvusteatri balletitrupil on lai repertuaar, siin saab palju õppida. Mida tähendavad nimed Jacques Brel, Vladimir Võssotski ja Karel Kryl teie jaoks? Minu hinnangul on kõik kolm erakordsed poeedid, suurepärased artistid ja väga erilised inimesed. Kolm karismaatilist meest täis eriti tugevat sisemist energiat, mis lõpuks nad läbi põletas; kompromissitud mässajad ja humaansuse eest võitlejad. Teisest küljest oli nii muusikastiil, hääl kui poeesia neist igaühel isesugune, samuti keel, rahvus ja kogu sotsiaalkultuuriline taust. Kas eelistate koreograafina klassikat või teisi stiile? Koreograafina kasutan küllaltki laia «keelelist» spektrit. Tegelen ka tantsuteatriga, aga olen samas võimeline looma koreograafiat klassikalisele balletile. Nii et selles osas mul eelistused puuduvad. Üldiselt toetub mu koreograafiastiil klassikalisele tehnikale, kuid ma kasutan veidi teistsugust lähenemist, teisi väljendusvorme ja kogemusi, mida on aga väga raske selgepiiriliselt eristada.
Petr Zuskat (pildil) on võrreldud kuulsa koreograafi Jiří Kyliániga.
Kp
TUTVUSTAB
Kes on Brel, Kryl ja Võssotski?
Jacques Brel (8. aprill 1929 ‒ 9. oktoober 1978) oli Belgia laulja, helilooja, filmirežissöör ja näitleja, kes on kuulus oma väljapaistva lauluhääle, poeetiliste laulutekstide ja temperamentse esitusviisi poolest. 1953. aastal läks ta Pariisi, kuid publiku poolehoid saabus alles 1960. aastate alguses. Breli laulud muutusid nüüd üha enam irooniliseks ja ühiskonnakriitiliseks. Brel suri kopsuvähki 1978. aastal Pariisis ja on maetud Hiva Oa saarele maalikunstnik Paul Gauguini kõrvale. Vt http://www.jacquesbrel.be/ Karel Kryl (12. aprill 1944 ‒ 3. märts 1994) oli tšehhi ühiskonnakriitiline laulja ning helilooja, kes kritiseeris oma lauludes nii kommunistliku režiimi ebainimlikkust kui hilisemat kapitalismi. 1968. aasta Praha kevade sündmuste järel andis Karel Kryl välja plaadi „Close the Gate, Little Brother“ ning pidi seejärel Tšehhoslovakkiast põgenema. Ta asus elama Lääne-Saksamaale ning naasis Tšehhi alles aastal 1989, pärast Sametrevolutsiooni, kuid pettus uues ühiskonnas. 1994. aastal suri Kryl Passau haiglas südamerabanduse tagajärjel. Vt ka http://www.karelkryl.com Vene lauljat, luuletajat ja näitlejat Vladimir Võssotskit (25. jaanuar 1938 ‒ 25. juuli 1980) mäletatakse Eestis endiselt. Tema laulud levisid kõigepealt koduste ümberlindistuste teel, alles mõni aasta enne Võssotski surma hakati välja andma plaate. Vladimir Võssotski matustele, mis toimusid üheaegselt Moskva olümpiamängudega, kogunes Vagankovo kalmistul ligi miljon inimest. Võssotski kohta on internetiaadresse palju, raske on leida sobivaimat. Vt näiteks http://www.kulichki.com/vv/
Foto: Petr Zuska erakogu
Kryl sai kuulsaks 1968. aastal Tšehhi suursaadik Alexandr Langer, millise tähendusega on ballett Tšehhi kultuuris? Ballett on alati olnud elitaarne, vaid vähestele mõeldud kunst. Viimasel ajal on see tänu tehnika arenemisele demokratiseerunud ‒ olgu või seeläbi, et etendusi saab nüüd ka televisioonis näha. Tšehhi Vabariigi suursaadik Alexandr Langer. Foto: Stanislav Moshkov
Ühiskonna moderniseerumine on kaasa toonud kunsti demokratiseerumise. Kuidas iseloomustate selle etenduse lavastajat ja Tšehhi rahvusteatri balletitrupi kunstilist juhti Petr Zuskat? Petr Zuska on meie parim lavastaja, balletitantsija ja koreograaf, kuulus nii kodus kui välismaal. Eestis teatakse rohkem Bre-
3
li ja Võssotskit, vähem Kryli. Mida ta tšehhide jaoks tähendab? Neil kolmel kunstnikul on ühine nimetaja. Nad olid spontaansed, nonkorfomistlikud, 1960. aastatel kõige populaarsemad. Kryl oli tšehhi laulja, kes sai 1968. aasta sündmuste käigus oma lauludega väga kuulsaks, pärast 1969. aasta augusti Nõukogude okupatsiooni aga lahkus Lääne-Euroopasse ja töötas seejärel Raadio Vaba Euroopa jaoks.
Lõpeb tunneli kujunduskonkurss Hetkel on tunnel elutu atmosfääriga transpordikanal, kus jalakäijad kipuvad pealegi eksima. Tunnel võiks aga olla avalik ruum selle parimas mõttes ‒ eriline koht, kus saavad kokku kunst ning linnakodanik. Kunstnikel on võimalus avalikkuse ette jõuda, tunneli õhustik muutub, jalakäijad saavad abi orienteerumisel. Konkursile oodatakse töid, mille kontseptsioon kajastaks linnaruumi või oleks kuidagi seotud linnatemaatikaga. Viimane tähtaeg on 15. veebruar. Võidutööd valitakse välja 22. veebruariks ning uue ilmega Viru tunneli galerii avatakse hiljemalt 2011. aasta märtsis. Tutvu tingimustega ning esita ideekavand aadressil avalikruum.linnalabor.ee.
Algab seminar «Foto ja haridus» Seminar toimub 11. veebruaril 12.15‒19.00 ja 12. veebruaril 11.00‒17.15 ning on kultuuripealinna programmi kuuluva oktoobrikuise kaamerapõhise kunsti festivali Tallinna Fotokuu eelüritus. Seminaril osalevad lektorid David Bate Westminster›i Ülikoolist (Suurbritannia), Jan Kaila Soome Kunstiakadeemiast, Marco Laimre Eesti Kunstiakadeemiast, Renja Leino Turu Kunstiakadeemiast (Soome), Alvydas Lukys Vilniuse Kunstiakadeemiast ja Vilniuse Ülikoolist (Leedu), Vytautas Michelkevicius Vilniuse Ülikoolist (Leedu), Alnis Stakle Daugavpils’i Ülikoolist (Läti), Julija Berkovica Rahvusvahelisest Fotograafia Suvekoolist ‒ ISSP (Läti), Liina Siib Eesti Kunstiakadeemiast. Osavõtt on tasuta, kuid registreerumiseks tuleb täita avaldus, mille leiab koduleheküljelt. Vt http://shutterfish. net/news/238
Napoleon Maddox kohtub Tallinna noortega Talk_Trumm-It on õpitubade ja loengute sari, kus hubastes vestlusringides ja töötubades jagavad teadmisi ja eluks kasulikke nippe mitmed tunnustatud oma ala professionaalid. Koostöös Tallinna Spordija Noorsooametiga toimuvad loengud igal kuul nii Tallinn 2011 infokeskuses kui noortekeskustes. Esimene Talk_Trumm-It toimub 17. veebruaril kell 16.30 Tallinn 2011 Infokeskuses ‒
workshop’i annab ameerika beatboxer ja vokalist Napoleon Maddox. Napoleon lubab, et tema kontsertidel ja õpitubades kaovad piirid lava ja kuulajate vahel. Ta tõestab, et igaüks võib olla muusika loomisel ja esituses osaline – piisab vaid julgusest proovida midagi tavatut, näiteks beatbox’i, mille puhul matkitakse suuga pillide hääli. Napoleon Maddoxi kodulinn on Cincinnati, kuid viimastel aastatel viibib ta üha rohkem džässifestivalide ja -klubide kutsel
Euroopas, kus teda hinnatakse kõrgelt nii mitmekülgse muusiku kui pedagoogina. Just Maddoxi algatusel on Prantsusmaal, Suurbritannias ja Norras sündinud beatbox-koorid ning tema juhendamisel on loodud mitmeid üldhariduskoolide õpetajatele ning õpilastele mõeldud õpitubade tsükleid. Maddox on korduvalt võitnud parima hip-hop artisti auhindu ning esineb aktiivselt koos maailma džässieliiti kuuluvate muusikutega. Euroopas võib teda tihti kuulda saksofonist Archie
Sheppiga, kes oli 2006. aastal Jazzkaare peaesineja ja džässikuu saadik. Beatbox’i guru kuulub mitme ansambli põhikoosseisu ning juhib ise kahte kooslust – hip-hop ansamblit IsWhat?! ning duot The Honorable Hustlers, kus tema kaaslaseks on saksofonist Claire Daly. Hip-hop artistidest on Maddoxi lavakaaslasteks olnud The Roots, Dwele, Big Daddy Kane, DJ Logic, DJ Spooky, Chuck D, Karsh Kale, Jurassic 5, Ming & FS, Yu Manabe, Dälek jt. Tema virtuoossust võib kuulda paarikümnel plaadil.
Beatbox’i guru Napoleon Maddox on Eestis!
Foto: Madli-Liis Parts
4
FILM
Reede, 11. veebruar 2011
Tummfilmiklassika kohtub maailma
Festivali «Tummfilmid tõstavad häält» raames helindavad eri ajastute filme Eesti, USA, Kongo, Hispaania ja Por «Otsustasime kokku viia väga eripärased muusikalised žanrid ja filmiteemad, et tekiks tõeline kultuuride ristumine ‒ siit ka ürituse hüüdlause «puhas kultuuriline piiritus»,» selgitab festivali «Tummfilmid tõstavad häält» produtsent Ave Ungro. Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
19. veebruarist 5. märtsini kestev festival koosneb ainulaadsest Jaapani tummfilmi esitlusest ja viiest kontsertlinastusest. Linastuvad tummfilmid säilitavad peaaegu täielikult oma algse kuju. Muutuvad vaid neid filmide linastustel ette kandvate maailma eri nurkadest pärit muusikute välja töötatud heliread. «Koostasime eelnimekirja filmidest, mille saatsime varem välja pakutud artistidele, et nad oma valiku teeksid. Tahtsime, et livehelindajad saaksid filmidest tõelist inspiratsiooni,» kirjeldab Tallinn 2011 Euroopa kultuuripealinna filmiprojekte kureeriv Ungro tummfilmide festivali tekkelugu. Ungro loodab, et festival jätkub ka pärast kultuuripealinna aastat, sest juba praegu on mitmed artistid ja organisatsioonid uurinud, kuidas saaks sellel tulevikus kaasa lüüa. Niisuguse festivali sobivust siinsele kultuurimaastikule kinnitab ka ansambli ÖAK liider Erkki Tero: «Kõik, mis on seotud filmi ja heli koostööga, on alati teretulnud. See on kvaliteetne vorm, mis laseb kinosaalis süüvida nii filmi kui ka esitatava muusika detailidesse, olemata liiga akadeemiline ega ka üleliia klubilik. Istu ja naudi.» Klarnetist Meelis Vind omakorda loodab, et festivali külastajad saavad seeläbi sarnaselt talle endale osa filmikunsti ajaloost. Või minna tagasi lapsepõlve: «Lapsepõlves nähtud tummfilmid on justkui mingi veidra unenäo sarnased.»
Linastub ka maailma tuntuim tummfilm Sarnaselt Terole loodavad ka festivali välismaised kontsertesinejad, et selliseid üritusi toimuks rohkem. «Kui sama filmi vaadata erinevate soundtrack’idega siis tekib tunne, justkui vaataks erinevaid filme. See ongi tummfilmide maagia,» lisab Portugali ansambli Dead Combo esindaja Paulo Pato. Erinevalt tema naaberriigist Hispaaniast, kus tummfilme helindatakse suhteliselt vähe, tuleb seda Portugalis Pato sõnul teinekord siiski ette, eelkõige Cinemateca-nimelises asutuses. Ameeriklase Napoleon Maddoxi
Filmiklassik ja klarnetist kohtuvad beatboxer’iga Kuulsa eesti rahvakirjaniku Oskar Lutsu noorema venna Theodori debüütmängufilm «Noored Kotkad» oli kindlasti mingis mõttes oma ajast eest. Reeglina valmisid Eestis ja ka meie naabermaades möödunud sajandi 20. aastatel siiski kuivavõitu jäljendused Euroopa ja Ameerika seiklusfilmidest, kus puudus originaalsus ja kindel käekiri – põhimõtteliselt filmid, mida enam keegi ei mäleta. Lutsu filmiga on teistmoodi. Vaatamata soliidsele eale pole see eriti oma toonasest uudsusest kaotanud, seda on põnev jälgida ka tänapäeval. Film on selgelt kõiki menufilmi valemeid silmas pidanud ja pa-
sõnul on tummfilmide helindamine harv aga isegi tema kõigi võimaluste maana tuntud kodukamaral. Eestlastele on festivalil vahest ehk tuntuimaks teoseks tummfilmide kuldajastul valminud «Inimene filmikaameraga», kus kaamerasilma läbi jälgitakse Moskva, Kiievi ja Odessa näitel ühte päeva moodsas linnas.Koos Janno Zõbiniga festivali programmi eest vastutava Helmut Jänese hinnangul on antud teos ilmselt kõige enam uushelindamist leidnud linateos läbi aegade. «Kindlasti on paljudel koju muretsetud The Cinematic Orchestra filmi soundtrack, mida võis kaheksa aastat tagasi laivina näha-kuulda ka Sakala keskuses,» meenutab Jänes. «Filmile on oma kõla andnud ka Peter Greenaway ihuhelilooja Michael Nyman, mullu esitleti Odessa filmifestivalil «Mute Nights» ukraina helilooja Vitali Tkatšuki kõige värskemat filmi soundtrack’i.» Nymani ja Cinematic Orchestra helindamisversioonidega tutvunutel tasuks aga sellegipoolest kohale tulla, sest sel korral filmi helindav Portugali ansambel Dead Combo pole neist oma kava koostamisel lähtunud. «Tahtsime olla oma lähenemises võimalikult värsked,» lubab ansambli esindaja Paulo Pato publikule täiesti uut helielamust. Dead Combo esinemist ootab huviga ka festivali produtsent Ungro: «Ma juba põlen soovist näha, kuidas nad oma väga omapärase vesternilaadse «hulkurmuusika» Vertovi kinematograafilise hullusega kokku sulandavad.» MIS? Film «Inimene filmikaameraga» («Tšelovek s kinoapparatom») Nõukogude Venemaa 1929, 68 min; režissöör, stsenarist ja operaator: Dziga Vertov. Filmile loob muusikat Portugali duo Dead Combo, mis segab häbenematult, spontaanselt ja veenvalt omavahel kokku Sphagetti Western’ist inspireeritud muusikat, jazzi, fadot, bluusi, elektroonilisi rütme ja maailmamuusikat. KUS? Kumu auditoorium, Weizenbergi 34 MILLAL? 25. veebruar 19.00 KUI PALJU? 9‒10 eurot
kub vaatajaile nii humoorikaid, põnevaid kui ka romantilisi hetki. Esimest korda võis Eesti filmis näha niivõrd palju, hoogsaid ja efektseid lahingukaadreid, mille eheduse ja kaasahaaravuse tagas režissööri enda osalemine Vabadussõja lahingutes, kes seetõttu teadis täpselt, kuidas kujutada sõda valgel kinoekraanil. Helitaust tõotab sellel filmil tulla ainulaadne, sest kuigi klarnetist Meelis Vind ja Ameerika beatboxer Napoleon Maddox teevad kontsertlinastuse eel usinasti proove, põhineb esinemine paljuski siiski improvisatsioonil. «Üritan kasutada oma häält nii palju kui võimalik, kuid samas vältida sõnade kasutamist. Ja kui ma õiget heli ei leia, võtab Meelis üle,» kirjeldab Maddox korra juba Eestis koos esinenud duo tööpõhimõtteid. Maddox on tummfilmidega
Spaghetti Western’ist inspireeritud Portugali duo Dead Combo uushelindab festivalil «Tummfilmid tõstavad häält» maailma vahest tuntui
töötanud ka varem, luues oma bändiga ISWHAT? heli filmile «Sitsiillane» («The Sicilian»). Lisaks tummfilmi helindamisele viib Maddox 17. veebruaril Tallinnas läbi ka noortele suunatud õpitoa. MIS? Film «Noored Kotkad» 1927/2008, 87 min; režissöör, stsenarist, operaator, monteerija ja produtsent: Theodor Luts. Filmile mängib improvisatsioonilist ja žanripiire nihutavat muusikat omanäoline duo Meelis Vind (Eesti) & Napolen Maddox (USA), kes andsid koos menuka kontserdi ka 2008. aastal Jazzkaare raames. KUS? Kumu auditoorium, Weizenbergi 34 MILLAL? 19. veebruar 19.00 KUI PALJU? 9‒10 eurot
Erkki Tero uushelindab lemmiklinna Berliini Mõneski mõttes paljude kuulsate avangardfilmide nagu «Inimene filmikaameraga», «Etudes sur paris» või «Regen» eelkäija «Berliin, suurlinna sümfoonia» pakub linnafilmi vormis sümfooniat viies vaatuses, mille peategelaseks on suurmetropol Berliin. Nagu toonastele avangardsetele filmidele tavaks, puudub ka siin kindel narratiiv, tekstist rääkimata. Berliini sõitva rongi akendest näeb esimesi märke suurlinna olemusest, olgu nendeks lössivajunud hurtsikud või võimsad tehased. Linn pulbitseb nagu elav organism. Linateost helindava 20-aastase tegutsemisstaažiga ÖÄK-i liidri Erkki Tero hinnangul sobib see ideaalselt kokku ansambli põhi-
mõtetega, milleks on minimalism, kandva meeleolu leidmine ja selle hoidmine. «Arvan, et konkreetse süžeeliiniga filmi helindamiseks poleks ÖÄK ka eriti sobiv bänd ‒ mul on palju kergem ennast samastada abstraktsete kujunditega, mis tekitavad igal kuulamiselvaatamisel uusi emotsioone. See aga ei tähenda juhuslikkust ega live-improvisatsiooni ‒ teemad on paraja plastilisusega ja mäng käib erinevate heliridade vahel, mida siis vastavalt hetketunnetusele saab esile tuua või taustale viia,» selgitab Tero. «Berliin, suurlinna sümfoonia» on Tero jaoks isikliku tähendusega film, sest Berliin on ta lemmiklinn ja see aitas tal teemasse paremini kaevuda. Tero loodab, et kuulajatel tekib kontsertlinastusel sarnaselt talle endale nukrameelse alatooniga meditatiivne seisund: «Filmi valdavad meele-
olud on ärevus, pingeshoidmine ja teatav kurjakuulutamine tuleviku jaoks. See sobib ideaalselt 1927. aastal loodud filmiga Berliinist, teades linna hävituslikku tulevikku ja ka jõudmist moodsasse tänapäeva.» MIS? Film «Berliin, suurlinna sümfoonia» («Berlin: Die Sinfonie der Großstadt») Saksamaa 1927, 65 min; režissöör: Walter Ruttmann. Saksa filmile teeb Kumu auditooriumis muusikat Eesti kultuslik underground-bänd ÖÄK koosseisus Erkki Tero (laul, basskitarr) ja Allan Amberg (trummid). KUS? Kumu auditoorium, Weizenbergi 34 MILLAL? 26. veebruar 19.00 KUI PALJU? 9‒10 eurot
FILM
Reede, 11. veebruar 2011
amuusikaga
5
Kongo ansambel toob Eesti publikule elektrilise likembe
rtugali artistid.
Janno Zõbin Kongo Demokraatlikust Vabariigist pärit Konono No 1 on kaasaja afro-beat’i üks tuntumaid ja omanäolisemaid bände, kes loob muusika 1929. aastal Tahitil põliselanikest amatöörnäitlejatega filmitud klassikalisele Saksa tummfilmile «Tabu». Kõik, mida te enne ei teadnud või teadsite elektroonilise ja eksperimentaalse tantsumuusika suundadest või isegi nende värdvormidest, lükatakse ümber või leiab hoopis kinnitust. Sõltuvalt muidugi kuulaja tajuväljast või tajuja kuulmistasandist. Mõningatel andmetel rekkajuht, teistel jälle taksojuht, kuid vähima kahtlusetagi mees nimega Mingiedi Mawangu oli Kinshasa tolmustel tänavatel roolis juba hilistel 60ndatel. Praeguseks hilisemates 70ndates mees ise enam aktiivselt ringi ei reisi, küll aga teeb seda tema poeg, Konono No 1 likembe-mängija Augustin Makuntima Mawangu. Mawangu seenior veendus nördimusega, et pill nimega likembe (traditsiooniline instrument, puust nn pöidlaklaver, varustatud metall-lehtedest keeltega), mida ta on lapsest saati harjutanud, ei kipu kuidagi üle kõlama põrgulikust ja lausa häirivast Kesk-Aafrika lärmist. Niisiis, midagi tuli ometigi ette võtta! Ta leiutas ja hakkas ehitama odavaid mikrofone, mähkides vasktraati ümber magnetite, mis olid näpatud katki läinud autoosadelt. Seejärel võimendas ta oma pilli heli nende mikrofonide abil läbi madalaid sagedusi mängivate raadiote ja politseimegafonide kõlarite. Aafrika mustadele muusikutele nii omaselt ehk kerge praaliva tooniga märgitult oli Mingiedi enda sõnul loomulikult esimene inimene maailmas, kes leiutas elektrilise likembe. See algupä-
rane karjuste pill oli seega muudetud millekski niisuguseks, mis kõlades koos Aafrikast nii lahutamatute polürütmiliste trummidega lõi ootamatult modernse saundi. Juured aga ikkagi säilisid, sest oma likembe-ansambli jaoks adopteeris Mingiedi Bazombo (või lühemalt Zombo ‒ rahvusgrupp, kuhu Mingiedi ise kuulub, juurtega Angola piiri ääres) rituaalse muusika, mida algselt mängis elevandi kihvadest tehtud puhkpillide orkester. Reis Kinshasa slummidest Euroopa maailmamuusika lavadele oli Mingiedi enda teadmata alanud ja algse nimega bänd L’orchestre folklorique T.P. Konono Nº1 de Mingiedi loodud. 1978. aastal esimese salvestuse teinud ansambel on nüüdseks tõusnud üheks kuulsamaks Aafrika maailmamuusika artistiks. Bändi debüütalbum «Congotronics» anti välja aastal 2005. Elektroonilise tantsumuusika ja indie-sõpradele oli see aga midagi täiesti uut, värskendavat ja enneolematut. Järgnes rida kiitvaid arvustusi väljaannetelt nagu New York Times, The Village Voice, Daily Te-
legraph jne. 2006. aastal jahmatas ansambel üldsust ning võitis «Uue tulija» tiitli BBC Raadio 3 auhindade jagamisel maailmamuusika žanris. 2010. aastal esitati bänd Grammy nominendina, kuna osales Herbie Hancock’i filmi ja muusika salvestamise projektis «Imagine», kus tegid kaasa veel näiteks Seal, Pink ja Jeff Beck. Nüüdseks on Konono No 1 kogunud tuntust ja tunnustust mitmel pool Põhja-Ameerikas ja Euroopas, olles seal tuuritanud juba mitmeid kordi ja esinenud festivalidel nagu Sonar, Coachella, Eurockeennes, The Big Chill jne, jne. MIS? Film «Tabu» USA 1931, 84 min; režissöör: Friedrich Wilhelm Murnau. Filmile loob muusikat tõeline maailmalavade gigant Konono No 1 Kongo Demokraatlikust Vabariigist, kes on ka festivali «Tummfilmid tõstavad häält» peaesineja. KUS? Vene Kultuurikeskus, Mere pst 5 MILLAL? 5. märts 19.00 KUI PALJU? 10‒15 eurot
Jaapani tummfilmi nukker käekäik Alo Jõekalda
imat tummfilmi, 1929. aastal valminud teost «Inimene filmikaameraga».
«Antenn» ‒ tabav allegooria sõnavabadusest «Antenn» on segu Fritz Langi «Metropolisest», Terry Gilliami filmist «Brazil» ja David Lynchi «Eraserheadist». Ometigi ei saa seda moodsat tummfilmi pidada kellegi ega millegi klooniks, sest originaalset lähenemist teemale jätkub küllaga ja jääb ülegi. «Antenni» tegevus toimub muinasjutulises linnas, mille elu möödub vaikuses, sest elanikelt on võetud nende hääled. Linna valitseb ainsa meediakanali omanik hr TV, kelle käsutuses on ainus kõneleda oskav linnakodanik ‒ lauljanna nimega Hääl. Film on tabav allegooria totalitaarsest ühiskonnast ja sõnavabadusest, mis on oma stiili võtnud kahekümnendate aastate Saksa ekspressionistlikest filmidest.
Filmile heli loova, kümme aastat tegutsenud Argento Tango Fusioni käekiri meenutab Eestis menukaid kontserte andnud prantsuse gruppi Gotan Project. Kolmeliikmeline ansambel sulatab oma kontsertidel omavahel muusika ja videokunsti, tsirkuseelemendid seotakse tantsuga, võimas koreograafia visuaalse narratiiviga. Ansambli kitarristi Luciano Pietrafesa sõnul on Tallinna kontserdiks valmistutud mitu kuud, kuid oma osa saab kindlasti olema ka improvisatsioonil. ««Antenn» on minu jaoks meistriteos, mis portreteerib tänapäeva ühiskonna ja suhtlusvahendite omavahelisi seoseid väga kavalal ja loomulikult ka vaiksel viisil,» on Pietrafesa rahul, et just seda filmi helindada saab. «Projektis osalemine on meie jaoks suur väljakutse, sest originaalmuusika on kirjutatud fan-
Fotod: «Tummfilmid tõstavad häält»
tastiliselt, nii ei olegi meie eesmärk seda kuidagi ületada. Meie eesmärk on segada omavahel tango, koreograafia, elektrooniline muusika ja filmikaadrid, nii et publikul tekiks filmile uus vaatenurk.» MIS? Film «Antenn» («La Antenna») Argentina 2007, 90 min; režissöör ja stsenarist: Esteban Sapir. Filmile loob muusikat Hispaaniast pärit Argento Tango Fusion, kombineerides legendaarse Argentina tangohelilooja Astor Piazzolla muusikat avangardse elektroonilise arranžeeringuga. KUS? Vene Kultuurikeskus, Mere pst. 5 MILLAL? 4. märtsil 19.00 KUI PALJU? 10–13 eurot
Üleminek helifilmile toimus Jaapanis märkimisväärse hilinemisega. Eeskätt oli see tingitud tõsiasjast, et sealse kinopubliku jaoks helifilmis kuigi palju uudset ei olnud – Jaapanis saatis nii kohalike kui välismaiste tummfilmide linastusi lisaks elavale muusikale alati ka elav kommentaar. Viimast tõi kuuldavale elukutseline benshi ehk katsuben, kelle esinemismaneeri ja sõnaosavust peeti sageli filmist tähtsamakski. Lääne filmide puhul olid selgitavad tähelepanekud suuresti vajalikud. Alles 19. sajandi teisel poolel lääne kultuuriruumiga lähemalt kokku puutunud Jaapanis võinuksid näiteks sellised kummalised praktikad nagu suudlemine benshi asjatundlike kommentaaride puudusel üksjagu hämmingut tekitada. Lisaks üldise selgitustöö tegemisele etles benshi veel dialooge, täitis jutustaja aset ning teinekord konstateeris dramaatiliselt ka seda, mis ekraanil parasjagu teoksil oli («Nagu te näete, tõuseb korstnast suitsu.»). Jaapani tummfilmide käekäik on olnud harukordselt nukker. 1923. aasta Kantō maavärinast ja Teise maailmasõja õhurünnakutest pääsesid neist vähesed ning nendest omakorda põletati oluline osa ideoloogiliselt sobimatu ma-
terjalina sõja lõppedes lihtsalt ära. Üks tuntumaid üksikutest täies ulatuses säilinud nimetustest on Futagawa Buntarō «Madu», mis on oluline film mitmes mõttes. 1920. aastate alguseni oli jaapani mängufilm paljuski sõltuv kohalikust teatritraditsioonist. «Madu» oli oma nihilistliku antikangelase (tollane superstaar Bandō Tsumasaburō), realistlike mõõgavõitluste ja loomingulise pildikeelega üks neid linateoseid, mis kuulutas uutmoodi ajastufilmi tulekut ja rahvusliku filmikunsti väljakujunemist. Nüüd, ligemale sajand hiljem, on ükskord ometi ka siinsel kinopublikul võimalus selle tähelepanuväärt teose ja benshi-kultuuriga tutvuda. Filmi «Madu» tegelaskujude dialoogide ettelugeja ehk benshi
Saito Yuko on teatritaustaga näitleja ja tekstide etleja, kes 1981–2001 töötas paljudes teatritruppides, on olnud tegev Jaapani folkloorsete esitluste mizugei (vee show) ja wazuma (traditsiooniline võlukunst) etendustes ning tuuritanud mööda maailma Kageboushi Teatrikompaniiga. MIS? Film «Madu» («Orochi») Jaapan 1925, 74 min; režissöör: Futagawa Buntaro KUS? Kino Artis, Estonia pst 9 MILLAL? 19. veebruar 19.00 KUI PALJU? Tasuta. Seansi eel tutvustatakse ka unikaalset Jaapani tummfilmikultuuri.
6
MUUSIKA
Reede, 11. veebruar 2011
Teised meist ehk Tallinn 2011 kajab «Tallinn investeerib innukalt taristu arendamisse. Sügisel avatakse uuenenud Tallinna Lennusadamas Eesti Meremuuseum ja kevadel Kultuurikilomeeter. Sokos Hotel Viru on olnud Tallinna tuntuimaid vaatamisväärsusi alates avamisest, peites Nõukogude ajal KGB pealtkuulamiskeskust, millest nüüd on saanud muuseum. Giid Jana Sampetova meenutab, et kuigi tolleaegsed pealtkuulamislood tunduvad ebarealistlikud, tahtsid omal ajal kõik Viru hotellis töötada.» (Travel-Lists, Suurbritannia)
«Tallinn ‒ parim linn 2011. aasta talveks. Talv on linna külastamiseks fantastiline aeg, sest külm hoiab poissmeestepeod eemale. Sellel aastal on Tallinn Euroopa kultuuripealinn ja seda saab tähistada iga päev. Kultuuripealinn lõpeb detsembri lõpus pauguga, mil suurejoonelise muusikalise finaaliga helistatakse helilooja Peeter Vähi juhtumisel Tallinna kirikukellasid.» (BBC, Suurbritannia)
«IV Võitluskunstide Maailmamängud toovad viieks päevaks Tallinnasse 200 taekwondo, karate, sambo, aikido jt. võitluskunstide sportlast. Avatseremoonia toimub 25. veebruaril Saku suurhallis ja võistlus kuulub Tallinn 2011 Euroopa kultuuripealinna kavasse. «Võistlus annab meile võimaluse imetleda spordi ilu ja hinge kui iidset väge, mis toob inimesi kokku, kuid samuti tugevdab rahvuslikku identiteeti,» kommenteeris mänge Eesti Olümpiakomitee president Mart Siimann.» (San Francisco Chronicle, USA)
«Euroopa Kultuuripealinna aastal saab Tallinna üheks suurimaks vaatamisväärsuseks Skoone bastionisse rajatav No99 Põhuteater. Teised olulisimad sündmused on XI noorte laulu- ja tantsupidu, unikaalne filmiüritus 60 sekundit üksindust aastal Null ja Nargen Festivali Laste Veekarneval.» (Toronto Sun, Kanada)
Hispaania trompetisoolost Tallinna tornimuusikani «Youth Winds Fest» on eelkõige noortele mõeldud puhkpillifestival. Kava teeb omanäoliseks eri ajastute muusikastiilide ja esituskoosseisude ning huvitavate kontserdipaikade koosmõju: särav barokk raekojas vaskpilliansamblilt ja trompetisolistidelt, vaimulik muusika kirikutes, tornimuusika ja džäss vanalinnas ning ühiskontserdid külalistega. «Youth Winds Festi» avakontserdil «Noorteorkestrite paraad» Estonia kontserdisaalis esinevad 13. veebruaril Tallinna Muusikakeskkooli Puhkpillisümfoonikud, Eesti Noorte Puhkpilliorkester, vaskpilliansambel Brass Academy, Eesti Noorte Brass, H. Elleri nim Tartu Muusikakooli puhkpilliorkester ja Nõmme Muusikakooli Puhkpilliorkester. Muusikalist kõrgtaset demonstreerivad Hispaania Rahvusliku Sümfooniaorkestri soolotrompetist Manuel Blanco Gomez-Limon ja Eesti kontsertpianistide eliiti kuuluv Jaan Kapp. Duo Manuel ‒ Jaan esitavad prantsuse helilooja A. Jolivet Kontsertiino. 1985. aastal sündinud Manuel Blanco alustas trompetiõpinguid kaheksa-aastaselt. 2004‒2005 õppis ta Valencia konservatooriumis (Consevatorio Superior de Musica de Valencia) prof José Maria Orti Soriano juures ning
ENPO tõstab taset nõustajate abil ENPO (asutatud 1994) on Vabariikliku Noorte Puhkpilliorkestri õigusjärglane. Eesti muusikakoolide õpilastest koosnenud 60-liikmelise Vabariikliku Noorte Puhkpilliorkestri asutaja (1972) ja peadirigent oli Ilmar Tõnisson. Nõukogude Liidu lagunemise ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumise perioodil puudusid orkestri tööks rahalised vahendid ning seetõttu tegevus mõneks ajaks katkes. 1994 taasalustas Eesti Noorte Puhkpilliorkester tegevust Kooriühingu juures Ott Kase ja Harry
professor Adàn Delgado Illada ning EMTA dotsent Rein Roos. Tallinna Muusikakeskkooli orkester Puhkpillisümfoonikud on loodud 1980. a ning seda on dirigeerinud palju rahvusvaheliselt tuntud dirigente. Meistrite kõrval on orkestriga töötanud Aavo Otsa dirigeerimisklassi õpilased. Puhkpillisümfoonikud on rahvusvahelistel võistlustel võitnud auhinnalisi kohti. 1986. aastal Aavo Otsa initsiatiivil asutatud Brass Academy on välja kasvanud 1981. aastal loodud Tallinna Muusikakeskkooli vaskpilliansamblist. 25 aasta jooksul on selles mänginud paljud vaskpilliõpilased, kes on nüüdseks end juba professionaalina tõestanud. Traditsiooniliselt musitseerivad orkestris koos Tallinna Muusikakeskkooli õpilased ja EMTA tudengid. Brass Academy dirigent on Aavo Ots ja alates 2010. aastast Jaan Ots. 1998. aastal valmis CD, mis annab läbilõike ansambli repertuaaris sellel ajal mängitud teostest. Nõmme Muusikakooli puhkpilliorkester loodi 1989. aastal. Kontsertreisid on viinud orkestrit Lätti, Soome ja Saksamaale. Or-
kestrit on juhatanud Valeri Petrov, Ago Lend, Martti Nõu, Aigar Kostabi, Harry Illak ja Ülo Sõro. Praegu on dirigendid Vigo Uusmäe ja Mart Kivi.
Tartus mängitakse Straussi ja Stravinskit Heino Elleri nim Tartu Muusikakooli puhkpilliorkester töötab nii kontsert- kui õppeorkestrina, kus tulevased puhkpilliorkestri dirigendid õpivad orkestriga töötamist. Samas esineb puhkpilliorkester pidevalt ka kontsertkollektiivina. Ette on kantud näiteks Stravinski keerukat muusikat ja Richard Straussi partituure. Märkimisväärne on tuntud eesti vanema põlve helilooja Eino Tambergi pühendusteos Elleri puhkpilliorkestrile – Jalutuskäik puhkpillidega op 125 (2006), mis tuli kooli sünnipäevakontserdil samal aastal autori osalusel esiettekandele. Orkestriga on viimasel ajal töötanud Rein Sõlg, Johannes Mitt, Viljar Lang ja Toomas Vavilov. 2009. aastast on orkestri dirigent Priit Sonn. Eesti puhkpillimängijate turniiril 2010 sai H. Elleri nim Tartu Muusikakooli puhkpilliorkester B kategoorias I koha.
Kultuuripealinna kevad kõlab vaskselt
Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli puhkpilliorkester töötab nii õppe- kui kontsertorkestrina.
Kultuuripealinna meened Meie meeneid saad vaadata ja osta aadressilt ning Euroopa kultuuripealinna infokeskusest aadresil
pälvis parima lõpetaja preemia. Manuel Blanco mängib alates 2007. aastast Mediterranean Chamber Brassis, mis on juba kolme rahvusvahelise konkursi laureaat.
Illaku dirigeerimisel. Esineti rahvusvahelistel konkrssidel Diva del Gardas Itaalias (1999) ja konkursil Word Music Contest Kerkrades Hollandis (2001 ja 2005), kus saavutati vastavalt hõbe- ja kuldmedal. 2008. aastal valiti Eesti Kooriühingu Muusikanõukogu poolt ENPO peadirigendiks Aavo Ots, kes kutsus dirigendiks Valdo Rüütelmaa, dirigendi assistendiks Neeme Otsa, projektijuhiks Mart Ausi ja kontsertmeistriks Meeli Otsa. 2009. a alustas ENPO dirigendina tööd Jaan Ots. Aavo Ots on seadnud eesmärgiks orkestri senisest aktiivsema koostöö Tallinna Muusikakeskkooli, Tartu H. Elleri nim Muusikakooli, Tallinna G. Otsa nim Muusikakooli ja Eesti Muusikaja Teatriakadeemiaga, et kaasata noored puhkpillimängijad tulevaste professionaalide ettevalmistamise protsessi. Ta peab tähtsaks orkestrantide solisti- ja ansamblimängu oskuste arendamist. Orkestri mängutaseme tõstmiseks on alates 2010. aastast kunstilisteks nõustajateks Manhattani Muusikakooli õppejõud Martin Kuuskmann, Hispaania Rahvusorkestri soolotrompetist
pood.tallinn2011.ee
Rotermanni 5 / Roseni 10
Foto: Erakogu
7.‒11. aprillini toimub Tallinnas rahvusvaheline noorte trompetisolistide konkurss «Trompetitalendid 2011». Konkursi võitjad esinevad festivali galakontserdil 11. aprillil Estonia kontserdisaalis. Kontserdielamust täiendavad Eesti Noorte Puhkpilliorkester ja Brass Academy. 25.‒29. mail kutsub end kuulama vaskne kevadfestival «Vivat Brass!», mille avakontsert «Särav barokk, aariad, Ave Maria» toimub 25. Mail Tallinna raekojas. Esinevad Aavo Otsa Muusikastuudio trompetisolistid, Eesti Noorte Brass ja Brass Academy. Lõppkontserdil Tallinna Jaani kirikus esinevad Aavo Otsa trompetiklassi õpilased Tallinna Muusikakeskkoolist ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast oreli saatel, brassansamblid ja külalissolistid.
VÄGIKAIGAS, LUTSUKIVI, ŠOKOLAADID – KULTUURIPEALINNA UUED MEENED NÜÜD SAADAVAL
Kultuur saab tervena püsida ainult terves looduses. Meie soov ja eesmärk on, et Euroopa kultuuripealinna saadaks silmapaistev kultuuriline, kuid kaduvväike ökoloogiline jalajälg. Seetõttu püüame ideede elluviimiseks alati kasutada võimalikult loodussõbralikke lahendusi. Igal meie meenel on oma saamislugu ja põhjus ning kindlasti ka leidlik ja paindlik lahendus. Kultuuripealinna meenete valikusse on lisandunud rahvuspärane vägikaigas, looduslikud lutsukivid ja imehead šokolaadid.
8,50 €
133,00 kr
Kultuuripealinna vägikaigas on ideaalne kingitus nii eestlastele kui ka külalistele. Vägikakavedu on legendaarne eesti rahvamäng, kuid vägikaigast saad kasutada ka silmapaistva teatepulgana, oma koeraga mängimiseks või täiesti uute seltskonnamängude leiutamiseks. Vägikaigas on toodetud Eesti kasest.
Kultuuripealinna lutsukivi on nagu õnnekivi, mille omanik teab, et kõik tema parimad soovid on määratud täituma. Selleks tuleb kas kivi oma kätte võtta või sellega lutsu visata. Praegu kuulub maailma lutsuviskamise rekord kivile, mis tegi veepinnal 51 hüpet.
3,20 € 50,07 kr
1,25 € 19,56 kr
Kultuuripealinna šokolaadid on isuäratav kogus positiivset energiat kultuuri magusa katte all. See on kingitus, mis tuleb kiirelt üle anda. Aga ega pea, ise võib ka nautida.
Reede, 11. veebruar 2011
Nädala sündmused objektiivis Jänese- ehk kassiaasta algas hiina karnevaliga
FOTO
7
Simpel Session
Kui Tallinna linnapea Edgar Savisaar (pildil kõrvuti Hiina suursaadik Huang Zhongpoga) leppis kolm aastat tagasi Pekingis kokku Hiina uusaasta ürituste korraldamise Tallinnas ja teisteski Eesti linnades, ei osanud ta arvata, et pidustused kujunevad nii menukaks. 5. veebruaril Tallinnas toimunud Hiina uusaastafestivalil draakoni kõrval.
Simpel Session 2011 BMX finaali võitis Drew Bezanson Kanadast. Parim eestlane oli Andres Lainevool.
Foto: 1 x Raepress, 1 x Albert Truuväärt, 4 x Sten Jõemets/Nikon
Simpel Session 2011 rulafinaali võitis Ryan Sheckler USA-st. Parim eestlane oli Edgar Kiisa. Simpel Sessioni finaalid jõuavad esmakordselt täies mahus ETV2 ekraanile. Sel laupäeval kell 19.45 näeb rulafinaali ja pühapäeval kell 19.45 BMX finaali. Pühapäeval näitab ETV2 ka BMX filmi «This is United» ja rula roadtrippi kirjeldavat filmi «10 000 kilomeetrit». Foto: 2 x Sten Jõemets/Nikon
Esimene luuleõhtu «Tallinna Noa laevas»
5. veebruaril luges Ukraina Kultuurikeskuses oma luulet Maria Rosenblit.
Foto: Sten Jõemets/Nikon
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 11. veebruar 2011
Eri Klas ja Tallinna Filharmoonia soovitavad ‒ «Täiuslik vaikus» 9 Festival «Täiuslik vaikus» toimub 11.‒13. veebruarini 2011. Tallinna Filharmoonia korraldataval festivalil esinevad üllatava ja omanäolise plaadifirma ECM artistid. Tänavuse festivali keskmes on Vahemeremaade muusika, mis on pingevaba, rütmierk, soe ning rännualdis.
Kavas: 11. veebruar 19.00 Kumu auditooriumis «Laulud, hümnid ja tantsud». Anja Lechner (tšello, Saksamaa), Vassilis Tsabropoulos (klaver, Kreeka). Kaukaasia, Tiibeti ja muu Kesk-Aasia rituaalsel muusikal põhinevad Kreeka filosoofi kompositsioonid. Esitatud tavaliste klassikalise muusika interpreetide poolt, kellel on ebatavaline võime improviseerida. Anja Lechner tšellol ja Vassilis Tsabropoulos klaveril rändavad Kaukaasia, Tiibeti ja muu
MUUSIKA
11. veebruar 21.00 Rock Cafés (Tartu mnt 80d, Tallinn) «Naapurivisa 2011». 2004. aastast toimuva «Naapurivisa» sihiks ja sisuks on Soome-Eesti vahelise rock-kultuuri edendamine. Seekord astuvad üles Apulanta ja Herra Ylppö & Ihmiset Soomest ning Psychoterror ja Id Rev Eestist. 12. veebruar 19.00 Vanemuise teatri suures majas (Vanemuise 6, Tartu) muusikal «Sugar ehk Džässis ainult tüdrukud». 14. veebruar 19.00 Estonia kontserdisaalis (Estonia pst 4, Tallinn) ELIITkontserdid: «Anna-Liisa Bezrodny, Henry-David Varema, Ralf Taal». Esinevad Anna-Liisa Bezrodny viiulil, Henry-David Varema tšellol ja Ralf Taal klaveril. Kavas R. Schumann, J. Turina ja F. Mendelssohn.
16. veebruar 19.00 Pärnu kontserdimajas (Aida 4, Pärnu) Valge klaveri kontserdisari: Rein Rannap «Ülevus». Bachi orelimuusika üllas suurejoonelisus, Bachi oreliteoste seaded kla-
Kesk-Aasia rituaalsel muusikal põhinevatel kompositsioonidel. Esitatav muusika mõjub oma siiruse ja häbenematu iluga. Arusaadav ka – on ju tegemist suulisel traditsioonil edasiantava muusikaga, põhiliselt Bütsantsi hümnidega. Kava on lummav ja ajuti lausa hüpnootiline. Kord muinasjutuline, kord meenutab oma helimaalingutega mingit filmimuusikat. Igatahes väga omapärane, hell, habras ja tugevalt idamaine kuulamiselamus. 12. veebruar 19.00 Kumu auditooriumis «Helid ja vaikus». Film ECM-i loojast, muusikamaailma tuntuimast produtsendist Manfred Eicherist. Loomingulised hetked praeguse muusika suurkujude Arvo Pärdi, Dino Saluzzi, Jan Garbareki, Kim Kashkashiani, Nik Bärtschi, Marilyn Mazuri ja paljude teistega. See on mõtestatud, läbitungiv ja
meditatiivne roadmovie, millel õnnestub tavatu: tabada muusika maagiat. Filmile järgneval kohtumisel filmi peategelasega räägime nii filmi teemadel kui ka produtsenditööst laiemalt. Kõik huvilised on oodatud. Vestlust juhib Immo Mihkelson.Vestlus toimub inglise keeles. 13. veebruar 16.00 Mustpeade majas «ECM ja Eesti ‒ kammermuusika». Esinevad NYYD Ensemble ja Tallinna Kammerorkestri solistid. Ettekandele tulevad: E.-S.Tüür Arhitektoonia II, Fata Morgana, Symbiosis, Dedication, H. Tulve lumineux/opaque, A. Schnittke Serenaad, F. Martin Ballaad, J. Cage 4´33´´. Marrit GerretzTraksmann (klaver), Jana Peäske (klaver), Mihkel Peäske (flööt), Toomas Vavilov (klarnet), Harry Traksmann (viiul), Leho Karin (tšello), Kaido Kelder (tšello),
18. veebruar 19.00 Tallinna Linnateatris (Lai 23, Tallinn) Mari Pokinen esitleb oma debüütalbumit «22». Kõik plaadi 11 laulu on Pokineni omalooming. Kontserdil tulevad ettekandele plaadil olevad laulud ja ka need, mis seekord salvestamata jäid. Koos Mariga musitseerib Ott Kartau.
TEATER 11. veebruar 18.00 Teater Endla Küünis (Keskväljak 1, Pärnu) etendus «Teatrikomöödia». Harvaesinev võimalus heita pilk teisele poole eesriiet, kus lavastaja ja näitlejate kõrval tegutsevad ka lavatagused jõud, kelle kõigi ühiseks eesmärgiks on valmis saada ja publiku ette tuua üks uus lavastus. Osades Carmen Mikiver, Kaili Viidas, Karin Tammaru, Ireen Kennik, Tambet Seling, Jüri Vlassov, Lauri Kink ja Indrek Taalmaa. 13. veebruar 19.00 Vanemuise teatri väikeses majas (Va-
13. veebruar 19.00 Kumu auditooriumis «Lood, mida jutustada». Jazz-ballaadid. Norma Winstone (vokaal, Inglismaa), Klaus Gesing (bassklarnet, tenor-saksofon, Saksamaa), Glauco Venier (klaver, Itaalia). Grammynominentide ja Academie Du Jazz preemia võitnute värvid ja rütmid on «maha joonistatud» üllatavatest allikatest – kord hüpnootiliselt hällitavast Armeenia unelaulust, kord kammermuusikast. Norma Winstone´i ansambel pole tavaline jazz-trio, milles on reeglina kontrabass, klaver ja trummid. Briti laulja Norma Winstone on kutsunud oma triosse Itaalia pianisti Glauco Venieri ja Saksa «reedman’i», saksofonist Klaus Gesingi, kes toovad tema ebamaist džässi veidi rohkem maa peale. Winstone’I vokaal li-
Norma Winstone´i trio (Norma Winstone, Klaus Gesing, Glauco Venier) pakub kaasaelamist hingele, mõttele ja südamele. Foto: Glauco Comoretto/ECM Records/Tallinna Filharmoonia arhiiv
biseb klaveri ja bass-klarneti helide peal. Minimalistlikud seaded lasevad vokaalil olla fookuses. Haprad arranžeeringud seavad
etendus «Don Juan». Geniaalse prantsuse näitekirjaniku, näitleja ja teatrijuhi Jean-Baptiste Molière’i (1622-1673) «Don Juan» on iganematu loo üks kõige kaasakiskuvamaid ja meisterlikumaid väljendusi. Peaosades Aleksandr Ivaškevitš ja Eduard Toman.
verile, Schuberti meloodilisus ja tantsuhoog, Schuberti neli ekspromti, opus 90, sümbolistide salapära ja panteistlik pillerkaar, mikstuur sümbolistide muusikast: Liszt, Wagner jt. 18. veebruar 19.00 Jõhvi kontserdimajas (Jõhvi) Oleg Pogudini kontsert. Vene lemmikromansside õhtu. Peamise repertuaari moodustab vana vene linnaromanss, klassikaline vene romanss, rahvalaul, välisautorite kammer-vokaalteosed, A. Vertinski, P. K. Lestsenko, B. Okudžava laulud.
Mati Lukk (kontrabass), Madis Metsamart (löökpillid).
nemuise 45a, Tartu) etendus «Puhastus». Sofi Oksaneni dramaatilise koega lugu võtab vaatluse alla sündmused Eesti lähiminevikust (1936‒1992).
15. veebruar 19.00 Teater Endlas (Keskväljak 1, Pärnu) etendus «(H)Ing». Endla teatri Noortestuudio lavastus räägib sellest, kuidas seltskond teismelisi noori üritab leida muust maailmast rahu ning asub elama omaette kommuuni. Osades Endla Noortestuudio õpilased Carolina Tagobert, Grete Elviste, Piia Puronen, Liina Press, Karolin Kaup, Karl Verlin, Karl Paju, Kristjan Järve, Mihkel Vinogradov ja Stefan Peetri. 17. veebruar 19.00 Genialistide klubis (Lai 37 taga, Tartu) etendus «Edu». Aitab vingumisest! Eesti on Põhjamaade tiiger! Eesti on Edumaa! Kõik on väga hästi! Me oleme suured! Kuidas saavutasime e-seisundi? Kuidas saavutad e-seisundi Sina? Astu läbi Püsiväärtuste Messilt, Edu boksist. Mängivad: Leino Rei, Kristel Leesmend, Nero Urke, Mart Aas, Tõnis Leemets. 18. veebruar 19.00 Vene teatris (Vabaduse väljak 5, Tallinn)
esiplaanile sisu, mis on suuresti kirjutatud Winstone’i poolt, kes pole mitte ainult eriline laulja, vaid ka eriline poeet.
perspektiivi Hamiltoni loole pakub oma kommentaaridega Marco Livingstone. Filmiseanss on tasuta!
NÄITUS
TANTS Rikker ja Juhan Uppin, Kulno Malva ja Ragnar Toompuu. 18.veebruar 19.30 Kanuti Gildi saalis (Pikk 20, Tallinn) Henri Hütt & Mihkel Ilus «Kapriisid». 24 pildist koosnev lavamaastik, mis rõhutab visuaalse info jagamatut mitmekülgsust. Erinevad žanrid moodustavad materjali, et rääkida meie visioonist ajas, milles elame. 11. veebruar 19.30 Kanuti Gildi saalis (Pikk 20, Tallinn) Hypekas: «Eike Ülevain & Jaak Sapas + Renate Valme + Kristiina Kapper». Hypekas on Kanuti Gildi saali lühitööde sari, kus oma ideid proovivad noored koreograafid ja muidu julged kunstnikud. 12. veebruar 19.00 Rahvusooper Estonias (Estonia pst. 4, Tallinn) balletiõhtu «Othello» ja «Who Cares?». «Othello» on inspireeritud William Shakespeare’i samanimelisest meistriteosest ja Arvo Pärdi heliloomingust. 1970. aastal loodud «Who Cares?» on kummardus Broadwayle ja muusikalidele. 18. veebruar 19.00 Pärimusmuusika Aidas (Tasuja pst 6, Viljandi) «Tantsumaja», tegemist on tantspeo formaadiga, mis sai alguse Ungarist ja on aja jooksul levinud Belgiasse, Prantsusmaale, Rootsi, Austriasse ning nüüd ka Eestisse. 19.00-20.00 Reinlendri õpituba, kus seab samme Kadri Lepasson ja muusikat teeb Maarja Nuut. 20.00-24.00 Viiulitel mängib tantsuks Violin Violence ning lõõtsadel Siim
KINO 14. veebruar 17.00 Kinos Sõprus (Vana-Posti 8, Tallinn) Sõpruse Filmikool. Filmikool on kõigile avatud filmikoolisari, mille iga linastuse juhatab sisse Balti Filmi- ja Meediakooli õppejõu ja/või režissööri kriitiline analüüs. Kava sisaldab nii Eesti kui ka maailma filme kõigist žanritest ja annab ülevaate filmianalüüsist. Priit Pärn näitab filme ja räägib igasugustest asjadest.
Kuni 26. veebruar Vaal galeriis (Tartu mnt 80d, Tallinn) Anne Parmasto näitus «Tuul II». Seekordsel isiknäitusel esitab Anne Parmasto alati oma loomingusse kuulunud, ent vähe eksponeeritud maastikuvaateid – peamiselt maale, aga ka joonistusi ja visandeid.
Kuni 10. aprill Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis (Lai 17, Tallinn) näitus «Kaasaegne slovakkia klaasikunst».
16. veebruar 18.00 Kumu auditooriumis (Weizenbergi 34/Valge 1, Tallinn) Kumu Dokumentaal: «Richard Hamilton ‒ Slip It to Me». Portreefilm Briti popkunsti isast Richard Hamiltonist. Kunstiajaloolist
Kuni 5. juunini Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34/ Valge 1, Tallinn) näitus «Valguse värvid». Väljapanekul uuritakse värvi ja valguse kui maalikunsti klassikaliste väljendusvahendite funktsiooni, aga ka valguse füüsikalisi omadusi ja emotsionaalset mõju Teise maailmasõja eelses mõõdukalt konservatiivses Eesti maalikunstis.
KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:
Hotels Restaurants Cafés nightlife Sightseeing events Maps
TALLInn
“In Your Pocket: A cheeky, wellwritten series of guidebooks.” The New York Times
December 2010 - January 2011
Most complete guide to the city
Eur opean Capital of Culture