Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 15. aprill 2011 | nr 15 (029)
www.tallinn2011.ee
Yukihiro Notsu dirigeerib tsunamiohvrite heaks.
FILM Filmikriitikud Mart Rummo ja Mari Laaniste tutvustavad Jaapani Animatsiooni Filmifestivali eel võhikutele, mis vahe on multikal ja Jaapani animel ning mida tähendavad sellised eksootilised väljendid nagu manga ja cosplay. Loe lk 3 JAZZKAAR Eesti üks tuntumaid muusikafestivale on oma kavva võtnud tervelt viis kultuuripealinna sündmust – novaatorliku festivali Punkt, saksofonist David Liebmani kontserdi, Linnaruumiprojekti, European Jazz Orchestra ja Bobby McFerrini kontserdi. Loe lk 4–5 PÄRIMUSKULTUUR
Foto: Stanislav Moshkov
TEATRIFESTIVAL
20. aprillil algab Tallinna etenduskunstide festival POT Teatrifestival Baltoscandal, Kanuti Gildi SAAL ja Von Krahli Teater toovad 20. aprillist 6. maini Tallinna etenduskunsti uued nimed kogu maailmast. POT pühendub uuele loomingule, kunstnikele, kellel on oma nägemus maailmast, ja vaatajaile, kes julgevad seada kahtluse alla oma nägemuse maailmast. POT on teater, muusika, tants, film, visuaalsed kunstid ja eelni-
metatute kombinatsioonid ‒ kosmopoliitne linnafestival, mis avab etenduskunsti erinevaid tahke. Eesti vanim teatrifestival «Baltoscandal» ja üritustesari «TEMPS D’IMAGES» ühendavad jõud, et tuua Tallinna etenduskunsti uued nimed kogu maailmast. Koos «Baltoscandaliga» kolib Tallinna ka Rakvere teater ning esitab nädala jooksul oma mitmesuguseid ettevõtmisi Tallinna linnaosade kultuurimajades ja Kumus.
Alguse saab uus Tallinna traditsioon – kaks festivalinädalat täis põnevaid teatri-, tantsu- ja muusikamaailma tegemisi. Väike nimekiri sellest, mida festivalil näha saab: Krista Köster «Camouflage», Caden Manson /Big Art Group / Vene Teater «Cityrama», Marianne Kõrver/ Von Krahli Teater «Madame Bovary», Edit Kaldor «C’est du chinois», Sandra Z «Autistid/artistid», Peeter Jalakas/ Von Krahli Teater «Võluflööt», Chelfitsch /
Toshiki Okada «Hot Pepper, Air Conditioner and the Farewell Speech», Anna Mendelssohn «Cry Me a River», Superamas «Youdream», Kornel Mundrucso «Hard to be God», Rakvere Teater «Toatüdrukud», Tartu Uus Teater «Sisaliku tee» ja nii edasi… Esinemiskohtade nimekiri: Cabaret Rhizome, Kanuti Gildi saal, kino Sõprus, Kultuurikilomeeter, Kumu auditoorium, Lindakivi kultuurikeskus, Noblessneri Valukoda, Nõmme kultuurikeskus,
Oma alal maailma parimaks tituleeritud Jamaika juurtega briti jutuvestja käis eestlastele lugusid rääkimas ning andis avatud töötoa. Kultuuripealinn sai teada, et kõik maailma jutud ja inimesed on tehtud tegelikult üsnagi sarnasest puust, hoolimata päritolust või vanusest. Loe lk 6
Teater No99, Vene Teater, Viimsi Huvikeskus, Von Krahli Teater, Von Krahli Teatri proovisaal, Von Krahli Teatri Baar POT Festival. Tallinna etenduskunstide festival on üks Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 programmi tähtsündmusi.
«Võluflööt» Von Krahli teatris 2006. aastal.
Foto: Ville Hyvönen
2
ARVAMUS
Reede, 15. aprill 2011 KULTUUR KUTSUB
Punkt on kultuuriturismi magnet Punkt festival õpetas vabanema eelhäälestuse vajadusest. tõesti Norra impromuusika parimad tegijad osalevad festivalil? Mida tähendab Punkti perekond? Kas vastab tõele, et Punkt on üks Brian Eno lemmikfestivale ja see polegi meediamull?
Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja
Kultuuripiirid meie peades Vene pankur Indrek Neivelt kritiseeris mõnda aega tagasi teravalt Eesti majandusajakirjandust. Näiteks Euroopa Liidu riigijuhtide olulisest kohtumisest, kus vaieldi ka euroalariikide majanduslike kohustuste üle, rääkis meedia olulise hilinemisega, tuginedes valitsuse.... pressiteatele. «Olles majandusuudiste tarbija eri keeltes ja kultuuriruumides, on mul väga tihti tunne, et Eesti ei kuulu Euroopa Liitu, võib-olla isegi mitte planeedile Maa. Nii erinevad on teemad ja uudised,» lausus Neivelt, kes rõhutas, et meie meediajuhtidel on, mille üle mõelda. «Provintsistumine on tänapäeva maailmas, kus on internet ja nüüdisaegsed lennuühendused, mentaalne, mitte geograafiline mõiste,» tabas ta oma ütlusega sajaprotsendiliselt naelapea pihta. Jagan Neivelti seisukohta täiel määral, sest jälgides ligi 20 aastat igapäevaselt eesti meediapilti, jääb mulle sageli selgusetuks, kus maailmanurgas me ikka paikneme. Oleme üks USA osariike või asume hoopis Gaza sektori lähistel? Ent mitte üksnes Euroliidu, vaid ka näiteks Soome ja Rootsi ja isegi Saksamaa kohta ilmub Eesti meedias uudiseid olenemata meie geograafilisest ja justkui kultuurilisest lähedusest masendavalt vähe. Kuna põhjamaised väärtushinnangud (suurem solidaarsus ehk võrdsus ühiskonnas jne) meie meediaeliidi maailmapilti ei mahu, siis hoitakse meid sellest kultuuriruumist hoolega eemal. Loomulikult võiks Skandinaavia riikide elu-olu valgustamine asetada Eesti üsna halba valgusesse ‒ nad on meist arengus ikkagi aastakümneid ees. Ja teistsuguste väärtuste imbumine Maarjamaale võiks anda purustava hoobi meie senisele ühiskonnamudelile. Seepärast ongi meediaruumis Skandinaavia ja Eesti vahel justkui karmim piirikontroll kui Nõukogude ajal ‒ olgugi et rahvas füüsiliselt voorib lakkamatult üle lahe. Liialdamata – Nõukogude ajal oli Põhja-Eesti Soome eluga televiisori vahendusel isegi paremini kursis kui praegu. Infotõkkeid seatakse ka stereotüüpide abil. Näiteks Lätis on justkui alati kõik asjad veel hullemad... Venemaa tontlikust kujutamisest pole mõtet rääkidagi. Mis infot me Euroopast Eestisse ehk oma infopiirist läbi laseme? Kas salgame maha asjad, mis löövad valusalt meie rahvusliku eneseteadvuse ehk eduloo pihta või lähtume põhimõttest, et meie «euroliitlaste» info on tõesem kui vastaste oma? Samas info kättesaamisega pole ju enam raskusi – infovood on internetiajastul sisuliselt hiirekliki kaugusel. Kui vaid tahame täit pilti ja tõde teada saada. Kuidas see lause kõlaski – provints meie peades... Kultuuriaasta võiks kultuurilisi müüre maha lõhkuda, kuigi mulluse Euroopa filmiauhindade gala puhul huvitasid meediat selgelt rohkem punasele vaibale astunud kohalikud staarikesed kui Euroopa filmikunsti sügavused. Eesti inforuumi saaks muuta oluliselt mitmekesisemaks ja avatumaks. Selles mõttes tuleb nagu katku eemale tõrjuda Aaviksoo doktriini, mille järgi peaksime identiteedikaitse sildi all veelgi kiivamalt oma inforuumi kaitsma. Vastupidi – infopiiride avamine aitab meil saada eurooplasteks.
«Meediat huvitasid rohkem kohalikud staarikesed kui Euroopa filmikunst.»
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht
Madli-Liis Parts Punkti perekonna liige
M
ustpeade majas seatakse 20.‒21. aprillil erakorraliselt sisse Punkti-nimeline muusikalaboratoorium, kus Veljo Tormise, Ansambel U ja Weekend Guitar Trio muusikat tõlgendavad Norra jazzmuusika tipud. Festivali definitsiooniks on live-remix ehk äsjakõlanud muusika vahetu elav tõlgendamine. Just broneeriti festivalile viiskümmend piletit Hollandist, hüüatas festivali korraldaja skaibis. Pileteid on broneeritud ka Lätist, Norrast, Inglismaalt ja Saksamaalt. Samal ajal saabub kultuuripealinna e-postkasti kirju Kanadast Venemaani vaid ühe küsimusega – millistel tingimustel on võimalik kajastada Euroopa kultuuripealinna programmis olevat Punkt Tallinn festivali oma riigi meedias? Suurepärane näide kultuuriturismist, mis tõendab, et unikaalne idee ja oskus luua koostöövõrgustikke mõjuvad tõhusalt ja riigipiiride üleselt ka pressiteadesooduspakkumine-plakat-flaier süsteemita.
Kes on Punkti perekond? Norra väikelinnas Kristiansandis tänu lapsepõlvesõpradele Jan Bangile ja Erik Honorele sündinud Punkt festival tekitab esmakordsel kokkupuutel küsimustelaviini. Mis on live-remix? Mis žanri festivalist räägime, kui ei olegi jazzi või klassikalise või elektroonilise muusika festival? Kuidas ikkagi mahub muusika punk-rockist Veljo Tormiseni sama katuse alla? Kes on publik? Kuidas on õnnestunud Punktil tekitada lühikese ajaga identiteet, mis on muutnud festivali Norra üheks viimase aja edukamaks muusikaekspordi projektiks? Kas
Kas-küsimuste vastus on JAH! Kas-küsimuste vastus on lihtne «jah». Ülejäänud võiksid saada pika ja põhjaliku selgituse, ehkki lõplikku mustvalget pilti Punkti fenomenist sellegipoolest ei annaks. Festivali idee autor produtsent ja sämplija Jan Bang ise ütleb, et see on lihtsalt väga hea ja südamega tehtud muusika festival, sihtgrupiks on avatud meelega inimene, kel pole vajadust kõike lõpuni ette teada. Vaatamata seitsmele toimumiskorrale on Punkt ületanud muusikafestivali tähenduse ja muutunud žanriülese mõtteviisi edukaks näiteks. Minu jaoks on Tallinna Punkt seitsmes. Olen näinud festivali kasvamas ja arenemas selle kodus Kristiansandis alates 2006. aastast. Olen kasvanud ise tänu festivalile ja Punkti perekonnale, inspireerivale ja lojaalsele sõpruskonnale, mis ühendab festivaliga seotud inimesi.
Vajame loomingulist vaimustust Punkt õpetas mugavustsoonist väljumist ja palju julgust nõudvate valikute tegemist. Õpetas vabanema eelhäälestuse vajadusest, mis nii mõnigi kord võtab võimaluse elamust kogeda. Aastate jooksul muusikute ja ajakirjanikega festivalist rääkides avastame, et Punktist on saanud mõttelaad. Läheneme kõigele justkui läbi eelarvamustevaba Punkti-filtri. Punkti perekonna kokkuhoidmise tõestuseks on Weekend Guitar Trio ning Jan Bangi kontsert tänavu veebruaris Londonis Eesti kultuuri tutvustanud Eesti Festil. Muusikute ülevoolavat rõõmu esmakordsest ühisest musitseerimisest sõnadega ei kirjelda. Küll aga ei lähe meelest poisikeselik ülemeelik sära muusikute silmis. Vaatamata sellele, et aastate jooksul on festivalilt hulgaliselt kõrghetki kogunenud, jääb minu jaoks üheks eredamaks elamuseks Nooruse koori kontsert 2010. aasta Punktil, mil koor esitas Veljo Tormise loomingut ja helilooja ise viibis aukülalisena Kristiansandis.
Rõõmustab teadmine, et tänu sellele on Punkti sõprade seas hulk inimesi Jaapanist Ameerikani, kes kuulsid Veljo Tormise nime festivalil esmakordselt, aga tänaseks on neist saanud tõsised teadlikud Tormise fännid. Jan Bang festivali algatajana näeb oma festivali muusiku ja kuulaja innustajana: «Punkt on minu unistus, mis võiks inspireerida inimesi kogema midagi uut. Punkt on energiasüst, mis innustab millegi uue loomisele.
Punkti hing on Kristiansandis Polegi vahet, kas see on loominguline töö või mitte. Minu suurim soov on, et inimesed saaksid sellelt festivalilt julgustuse järgida oma unistusi, võtta tõesti ette midagi sellist, millest muidu ei julgetaks mõelda. Minul ja Erikul see õnnestus.» Punkti ideega algusest peale seotud BBC 3 ajakirjanik ja produtsent Fiona Talkington tunnistab, et vaatamata pikaaegsele ajakirjanikutööle ei ole kunagi sellist sünergiat kohanud: «Punkt on idee, mille hing on Kristiansandis, aga kontseptsiooni võib kaasa võtta ja ellu viia ükskõik kus. Selle õnnestumise eelduseks on koostöö, piiride ületamine, inimeste kaasamine. See ei ole ligilähedanegi stiilile istuda kontoris ja bukkida bände. Punkt on atmosfääri ja omavahelise mõistmise loomine, mil inimesed tunnevad, et nad on võimelised lendama, et nad võivad muusikas jõuda kõikjale, kuhu vaid igatsevad. Punkti perekonda kuulumine tähendab minu jaoks elus olemist. Punkti perekond ei vaja elus olemiseks süüa ega juua. Vaja on vaid loomingulisust, avatust üksteise suhtes, vaimustust võimalusest teha muusikat, võimalust ületada piire, mida ehitatakse žanrite ja kunstivormide ümber. Punktil tunnen end elavana. See on energia, mis tekitab tunde, et sa võid vallutada Everesti igasuguse abita.» Tean justkui täpselt, mis Mustpeade Punkti-laboratooriumis toimuma hakkab. Tean, et festivali esimesel kontserdil esitab segakoos Noorus säravalt kava Veljo Tormise muusikast. Järgneb 15‒20 minutit pausi, avanevad Olavi saali uksed ja publikut tervitavad norrakad, kes on Valge saali kontserdi vältel segamatus üksinduses salvestanud huvitavamaid fragmente, mille nad taasesitavad paarikümne mi-
nuti jooksul oma pilliarsenaliga, kus elektroonilised vahendid on võtmetegijaiks.
Kuidas Tormist interpreteeritakse? Tean sedagi, et koor ei suuda varjata remiksi üllatuslikel hetkedel tundeid ja ilmselt läbib saali äratundmiskahin. Ja see on tore! Koor peabki hingama Punkti rütmis. Teisalt valitseb mind ka erutav teadmatus – millised ideed tekivad Tormise koorilauludega Jan Bangil, kes on pikaaegne Tormise muusika austaja, või vokalist Sidsel Endresenil ja kitarrist Eivind Aarsetil, kes kuulevad neid laule elavas esituses esmakordselt? Milliseid fragmente remiksitakse kontekstis, kus laulude tekst jääb keelebarjääri tõttu kättesaamatuks? Kuidas interpreteeritakse Ansambel U muusikat või milliseks kujuneb Weekend Guitar Trio roll Punkt Tallinnal, kui seljataga on ühine õnnestunud musitseerimiskogemus Londonis?
Aprilliõhtud ei kordu Mugavustsooni piiride kompimist ja neist väljumist ei pea ju võtma kohustusena. Eelhäälestusest «see ei ole minu teema» või «nii ju ei tehta» hetkeks loobumine võib tähendada kõigest paari mõtlemapanevat tundi elust Punktil. Vaheaeg ei ole kunagi liiga kaugel ja alati võib lahkuda. Nagu vahel jätame pooleli raamatu, mis ei kõneta, ja kasvame lahku inimesest, kelle väärtushinnangud jäävad võõraks. Mõnikord tekib soov teos hiljem siiski lõpuni lugeda ja siis on meie õnn, kui raamat on endiselt kättesaadav. Punktiga kahjuks nii ei ole. Kaks aprilliõhtut jäävadki kaheks kordumatuks õhtuks. Punkt festivali kontserdid saavad kuulaja jaoks tervikuks vaid siis, kui kuulata suurt kontserti ja selle remiksi. Tulles tagasi hollandlaste, sakslaste, lätlaste, brittide ja norrakate juurde ‒ vaevalt on nad Veljo Tormise muusika spetsialistid või tunnevad hästi teisi festivalil osalevaid kooslusi. Nende tulemine Punkt Tallinnale ei ole aga siiski juhuslik. Ilmselt teavad nad midagi, mida soovivad uuesti kogeda, loobudes selle nimel rahulikust kodusest lihavõttepühast pere keskel.
AINULT KAKS KÜSIMUST 9 Produtsent Kiur Aarma, mis on Mattise martüürium ja kuidas seda näha saab? «Mattise martüürium» ehk senise tööpealkirjaga «Tallinna hommikud» on Jaak Kilmi ja minu tehtav film kultuuripealinna egiidi all. Filmi keskmes on iseenesest ju vana tuttav lugu Riisipere talupojast Mattisest, kes Tallinna, «vabasse linnaõhku» põgeneb, kelle mõisahärra von Uexküll linnast tagasi röövib ja maha lööb ‒ mille peale siis Tallinna raad omakorda Uexkülli peast ilma jätab. Aga me proovime pea 500 aastat vana juhtumit interpreteerida oma kaasajas ja lähiajaloos. Filmis mängivad nii-öelda inimesed tänavalt, kes on valitud filmi ja oma osadesse sobivalt. Päriselt juhtunud loosse sobivadki ehedad inimesed. Niisiis, mõniteist kaaslinlast mängivad loo
uuesti maha ja ühe loo sees osutub olema palju lugusid, millest igaüks on välisest suurem. Praegu on film montaaži lõppjärgus ning hiliskevadel esilinastame filmi katusekinos. 9 Kuidas on filmiteemaga seotud fotokunstnik Peeter Laurits? Kiek in de Kökis on 29. aprillini näha samateemaline ja sama pealkirjaga Peeter Lauritsa fotograafiline koomiks. Oleme Kilmiga Lauritsa kunsti tõsised austajad. Mõte lisada filmile ka näitus tekkis päris ammu, nii saimegi interdistsiplinaarse teose. Loomulikult võib filmi ja näitust ka eraldi vaatama minna, et ühte neist mõista, ei ole vaja teist näha. Meie juures mängivad linlased martüüriumiloo maha filmi-, Lauritsa juures fotokaamera ees.
Foto: Peeter Langovits / Postimees / Scanpix
FILM
Reede, 15. aprill 2011
3
Anime käsitleb elulisi küsimusi Jaapanlased võtsid eeskuju Disney’st, Disney omakorda Jaapani puugravüürist. «Kui reaalsusega leppida, siis polekski kunsti vaja,» ütleb filmikriitik Mart Rummo. «Animes on alati isegi kurbuse taga igatsus millegi ilusama järele.» Anneli Sihvart
anneli.sihvart@tallinn2011.ee
Jaapani Animatsiooni Filmifestival, mis kestab tänavu Tallinnas ja Tartus 15.‒24. aprillini, vallutab publikut juba viiendat aastat. Ometi on paljudele ikka veel pisut arusaamatu, mis asi see anime on või kuidas on sellega seotud manga, cosplay või parapara tants. Selgitusi jagavad filmikriitik Mart Rummo ning filmikriitik ja kunstiteadlane Mari Laaniste. Mart Rummo ja Mari Laaniste, kas anime on multikas? Mari Laaniste: Multikas ja ka multifilm on terminid, mida tänapäeval palju ei kasutata, kuna tegemist on russitsismidega. Sobivam mõiste on animafilm, kusjuures anime on animafilmi alaliik – jaapani lühend laensõnast animation. Mart Rummo: Pole sel multifilmi sõnal ka häda midagi. Anime on kitsamas mõttes Jaapani animatsioon, laiemalt võib animeks nimetada ka jaapani stiilis tehtud joonisfilmi. Jaapani animatsioon ei tekkinud sugugi muust maailmast sõltumatult, kõigepealt oli USA-s Walt Disney, jaapanlased võtsid eeskuju temast, Disney omakorda oli oma filme tehes mingil määral Jaapani puugravüüri traditsioonist juhindunud.
Cosplay näide – tütarlaps vocaloid Akita Neru kostüümis.
Foto: Stanislav Moshkov
Mida tähendab «jaapani stiilis joonisfilm»? ML: Mujal maailmas seostub animafilm esmajoones kas lastefilmide või kunstanimatsiooni kui teatava nišiloomega. Animefilmil on pisut teistsugune temaatika ja sihtgrupp. Jaapanlased teevad küll ka nii kunstanimatsiooni kui lastefilme, aga samas
teevad nad näiteks telesarju noortele ja täiskasvanutele, käsitlevad üldse tihtipeale just täiskasvanulikumaid teemasid, mida mujal ollakse harjutud esitama mängufilmides. Muu maailm tunneb anime enamasti ära kõigepealt vormiklišeede järgi: tegelaste suured silmad, miniseelikud ja lapsehääl, aga see on pinnapealne erinevus. Allhoovused on sügavamad. Minu jaoks eristab animefilme läänelikest animafilmidest tihti eeskätt südamlikkus ning suured ja puhtad, kuid tihtipeale äärmiselt vastuolulised tunded. Tegelased ei ole must-valged, käsitletakse elulisi probleeme. Tänavu kavas olev Satoshi Koni retrospektiiv on hea näide niisugusest mitmedimensioonilisusest. MR: Jaapanis tehakse suhteliselt palju täispikki joonisfilme, Euroopas ja Ameerikas üsna vähe. Iga anime kaader on omaette viimistletud, näiteks joonistatud õudus on niisama reaalne kui näitleja mängitud. Ennekõike tunneb animet joonistamisstiilist ‒ kõik esemed ja olendid on selge kontuuriga, selgete värvidega. Ja kui läänes pööratakse palju tähelepanu tegelaste liikumise sujuvusele ja loomulikkusele, siis animes on põhitähelepanu taustal ja keskkonnal, et see oleks tõeliselt loomulik ja võluv. Näiteks loodus, tuules liikuvad puud, vihm, kirsipuuõied langemas. Läänes on see tihti markeeritud ja põhirõhk on tegelastel, animes võib pigem tegelane markeeritud olla.
animed, mille üks osa kestab umbes 25 minutit, ja otse videosse toodetavad animed. Tehakse ka lühifilme, aga need sobituvad paremini nn avangard- või autorianimatsiooni paradigmasse. Ka žanre on seinast-seina, igale vanuse- ja huvigrupile, alates väikelaste tõsiselt nunnust animatsioonist kuni hentai ehk pornograafilise animeni välja, mida toodetakse otse videosse. MR: Meenuvad soojad ja üdini armastusväärsed perefilmid, mis on lääne inimese jaoks võrreldavad Astrid Lindgreni või Tove Janssoni teostega. On väga jõuline suure austajaskonnaga ulmežanr ja põnevikud. On koolianimed, mis peegeldavad jaapanlastele nende noortemaailma, haridussüsteemi ja peremudelit, kuid väljaspool Jaapanit mõjuvad mitte tavalise igapäeva, vaid pigem eksootikana ‒ oleks nagu reaalne, aga ei ole ka. Ometi on seal enam-vähem samasugused noored inimesed, neil on enam-vä-
«Kas «Pingviinipoeg Lolo» oli anime?»
Kas anime jaguneb alaliikideks? ML: Ikka. Tehniliste parameetrite järgi on näiteks täispikad kinos näidatavad filmid, telesarjadeks toodetavad
hem samasugused mõttedki kui meil, aga midagi on siiski teisiti. See võlub. Meil on hea võimalus nende kultuurist natuke osa saada, teades samal ajal, et võtame seda ikkagi vastu teistmoodi kui jaapanlased ise. Meenub «Pingviinipoeg Lolo», Nõukogude Liidu ja Jaapani ühistoodang ‒ kas ka see oli mingis mõttes anime? ML: Ütleme nii, et see on animesugemetega multifilm! MR: Laiemas mõttes on see kindlasti anime, sest on jaapani stiilis tehtud! Kuidas on manga animega seotud? ML: Kui anime on animatsiooni jaa-
pani alaliik, siis manga on koomiksi jaapani alaliik. Väga paljud lootustandvad animeautorid saavad esimese iseseisva loomingu kogemuse just manga valdkonnas. Väga tavaline on, et kui on edukas manga, siis selle järgi tehakse ka animeversioon, hiljem võidakse teha ka telesari ja mängufilm. Kas koomiks on kerglane mõiste? ML: Sõltub, kui raskemeelselt seda käsitleda. Piisab, kui mõelda näiteks koomiksina teostatud dokumentaalsetele jäädvustustele Palestiinast ja Balkani sõdadest. Igal juhul on nii manga kui anime vaieldamatult kunst, mis nõuab kunstiandega inimestelt tõelist pühendumust. Mida kujutab endast animega sageli seostatav cosplay? ML: Cosplay on jaapanipärane lühend ingliskeelsetest sõnadest kostüüm ja mäng. Enamasti tegeldakse cosplay’ga sõpruskonniti, kostümeeritakse end animetegelaste moodi ja püütakse ka tegelase iseloomu edasi anda. Viimase kümne aasta jooksul on cosplay’ga ‒ eriti lääneriikides ‒ liitunud ka parapara tantsustiil. Mõneminutilised tantsud, mille abil kostüüme esitletakse, on samuti pärit animetest. Mille poolest erineb anime avangard- ehk autorianimatsioonist? ML: Autorianimatsioon ‒ Eestis näiteks Priit Pärna looming ‒ on suunatud esmajoones kunstanimafestivali publikule, anime pigem laiemale vaatajaskonnale. MR: Autorianimatsioon võib olla ka pessimistlik, kuid ma olen vaid üliharva näinud tõeliselt pessimistlikku, elu süngelt ja argiselt vaatlevat animet. Pigem on animes isegi kurbuse taga igatsus millegi ilusama ja parema järele, teatav helgus, mis tuletab meelde, miks üldse kunsti nauditakse. Kui reaalsusega leppida, siis polekski ju kunsti vaja.
Järvi jaapanlasest õpilane dirigeerib JAFF-il Soomes õppinuna on Yukihiro Notsu põhjamaise elustiiliga kursis, Eestiga lähendab teda vahva perekonnanimi. V Jaapani Animatsiooni Filmifestivali avakontserti dirigeeriv jaapanlane Yukihiro Notsu on õnnesärgis sündinud mees, sest tsunami kätte jäämisest päästis teda vaid tavapärasest varasem ärkamine. Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
Te olete pärit Sendai linnast mis sai hiljutise kohutava tsunami tõttu raskelt kannatada... Vastab tõele, Sendaist on pärit mu emapoolne suguvõsa. Olin ka ise tsunami päeval kuni keskpäevani seal, pärastlõunaks pidid töökohustused mind pealinna Tokyosse viima, kus ma praegu elan. Kuna ärkasin enda kohta ebaharilikult vara, nii 7‒8 ajal, siis sõitsin Tokyosse plaanitust varasema rongiga ja nii pääsesin tsunamist. Olin väga mures, eriti muidugi oma 90-aastase vanaema pärast, kes elab üksi. Telefonid ei töötanud, elektrit ei olnud ja nii ei saanud ma oma lähedustega ühendust tervelt kahe ööpäeva vältel. Õnneks elavad mu sugulased rannikust veidi kaugemal ja lõpuks selguski, et õnneks oli neil kõik korras, elumajadel oli vaid väikseid kahjustusi. Kas olete seal pärast õnnetust uuesti käinud? Ei ole, sest sinna viivad teed ja raudteed on hävinenud.
Kui hästi on jaapanlased sellisteks loodusõnnetusteks valmistunud? Maavärinateks oleme üsna hästi valmis. Aga suurem osa katastroofis hukkunutest surid siiski tsunami tekitatud hiidlaine tõttu. 15. aprillil toimuval JAFF-i avakontserdil, mida dirigeerite kahasse Ott Kasega, kõlab ühe teose Euroopa esmaettekanne. Tõepoolest, saime Goro Miyazaki filmi «Meremaa lood» muusika esitamiseks eriloa selle heliloojalt Tamiya Terashimalt. Ott on arranžeerimisel teinud suurepärase töö, koondades selle süidiks. Eesti inimesed pole animekultuuriga tõenäoliselt eriti kursis. Kui oluline on anime jaapanlastele? Seda ei saa hinnata skaalal «oluline» ja «ebaoluline», aga sellest on juba saanud meie igapäevaelu lahutamatu osa. Ilma manga ja animeta... Igatahes, elu ilma nendeta on väga raske ette kujutada. Olete kuus aastat elanud ja õppinud Soomes Sibeliuse Aka-
deemias. Kas tunnetate kultuurilisi paralleele oma kodukoha ja Põhja-Euroopa vahel? Kindlasti, sest mõlemas kohas on loodus inimeste vastu karm. See-eest oskavad inimesed aga loodust rohkem austada, olles ka ise seetõttu vaiksed ja häbelikud. Muidugi välja arvatud neil kordadel, kui me purjus oleme. Nii et joomiskultuur on Jaapani niisama oluline kui näiteks Eestis ja Soomes? Jah, ma arvan küll, sest Jaapanis juuakse väga palju. Vanemad inimesed eelistavad sealjuures saket ja nooremad õlut ning kõike muud. Olete töötanud ka Rumeenias, mis on kultuuriliselt Põhja-Euroopast erinev. Kas jaapanlaste jaoks tundub Euroopa kaugelt vaadatuna üks suur tervik või eristate ka Euroopa eri piirkondi? Käisin Rumeenias paaril korral ja juba sealgi saab riigisiseselt selgelt eristada ungari vähemuse domineerimise all olevat PõhjaRumeeniat ja ladinapärasemat Lõuna-Rumeeniat. Kuid eks ta jah kipub nii olema, et nn tavajaapanlase jaoks tundub Euroopa üsna ühesugune. Eestit õnneks teatakse, loomulikult tänu Barutole. Kas ta on seal nii suur staar, nagu me arvame, et ta on?
Ta on päris populaarne. Teda on muidugi ta suuruse tõttu ka eriti raske tähele panemata jätta. Veel seob teid Eestiga asjaolu, et olete võtnud Neeme Järvi käest meistriklasse. Jah, see juhtus Pärnus, mis on väga ilus linn. Järvi oli ka inimene, kes minu käest esimesena küsis, kas ma tean, mida tähendab mu perekonnanimi Eesti keeles. Sellest hetkest alates tunnen end siinses kultuuris vägagi koduselt. Mul on ju Tallinnas suisa omanimeline restoran Kuldne Notsu.
Kp
LISAB
Jaapani dirigent Yukihiro Notsu loodab, et Jaapani Animatsiooni Filmifestivali külastajad leiavad võimaluse toetada ka 11. märtsil Jaapanit tabanud tsunami ohvreid. Kõigil JAFF-i üritustel on võimalik teha annetus, mille eest ostetakse uued muusikainstrumendid neile Notsu kodulinna Sendai noortele muusikaõppuritele, kes jäid pillidest katastroofis ilma. «Loodetavasti aitab muusika ohvrite mõtteid mujale viia,» selgitab toetuse mõtet Notsu, kes kuni täisealiseks saamiseni Sendais elas.
Jaapani dirigent Yukihiro Notsu on Soomes ja Eestis sage külaline, eriti meeldib talle Pärnu. Foto: Stanislav Moshkov
4
JAZZKAAR
Reede, 15. aprill 2011
Norra diskorid tulevad Tormist tööt Jazzkaar algab novaatorliku minifestivaliga Punkt, kus kontserdile lisandub sama kontserdi remiks! «Kui oleksin remiksija, siis lähtuksin võib-olla eelkõige teoste salatagamaadest kui neid teaksin ja aduksin. Kuid lähtuda võib paljust, näiteks muusikalistest motiividest, rütmidest, pingetest ja värvidest,» räägib Veljo Tormis Jazz-kaare remiksfestivali Punkt Tallinn 2011 eel, mille käigus antakse muusikateostele vahetult pärast ettekannet remiksimise kaudu uus elu. Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
Tormisel on festivalil kandev roll, sest tema teosed tulevad segakoori Noorus ettekandes esitamisele kohe Punkt festivali avapäeval, 20 aprillil. Seejärel toimub Mustpeade maja Olavi saalis remiks-kontsert, kus norrakad Jan Bang ja Erik Honoré põimivad eelmise kontserdi jooksul salvestatud Tormise mustrid elektroonilisse helikangasse. Nendega liitub samuti Norrast pärit Eivind Aarset, kes kuulub 1990. aastate kuulsasse Norra uue jazzi lainesse koos Bugge Wesseltofti, Nils Petter Molvaeri ja teistega, lisab aga vürtsiks veel omakorda live kitarrihelisid.
Esimene Punkt oli 2005. aastal Norras «Minu teoste remiksimine on suurepärane, hakkaksin otsekui ise veel praeguses vanuses uut elu elama! Emotsioonid ja muljed on mul seoses Norra jazziga lahedad eeskätt just tänu Punkt Festivalile endale,» on juba 81. eluaastat käiv, ent jätkuvalt nooruslik Tormis rahul, et tema teoseid remiksivad just norrakad. Mullu septembris käis Noorus dirigent Raul Talmari juhatusel koos Tormisega esinemas Norras samanimelisel ema-festivalil, mis toimub Kristiansandi linnakeses 2005. aastast saati. Festivali korraldajad ja vaimsed liidrid on loomingulised DJ-d Jan Bang ja Erik Honoré, kelle huviorbiidis on improvisatsiooniline muusika ja nüüdishelilooming. BBC Music Magazine on ettevõtmist nimetanud aasta kõige novaatorlikumaks festivaliks ja selle tunnuslauseks on kujunenud «väike festival, kus mõeldakse suurelt.» Festivali esimesel päeval on Bang remiksija rollis, 21. april-
lil tuleb aga ettekandele ta enda looming, mida vahetult pärast kontserti remiksib staažikas Saksa eksperimentaalmuusik J. Peter Schwalm, kes on Punkt festivalidel osalenud juba viimased kolm aastat.
Norra-Eesti džässikoostöö üha kasvab «Mängin lugusid oma albumilt «…and poppies from Kandahar» («…ja moonid Kandaharist» ‒ toim) ning minuga liituvad laval ka Sidsel Endresen, Arve Henriksen, Eivind Aarset ja Punkti kaasjuht Erik Erik Honoré,» tutvustas Bang oma esinemist. Sama seltskond astub veidi hiljem üles ka remiksijatena, võttes algosakesteks kohe pärast Bangi esineva eestlaste koosluse Weekend Guitar Trio etteaste. Sarnaselt Tormisele on ka Weekend Guitar Trio Bangiga varem koos töötanud, esinedes tänavu märtsis Londonis Eesti Festil. «Oleme väga rahul et saime kokku panna niivõrd võimeka esinejate seltskonna ja meil on suur au esineda külg külje kõrval eesti jazzartistidega, sest vähemalt minu jaoks on nad praeguses muusikamaailmas ühed huvitavamad,» ütles Bang, kes käis mullu isiklikult Tallinnas festivalil Tallinn Music Week Punkti jaoks kaasesinejaid ja kontserdipaiku otsimas. Jazzkaare külalisväljaanne Punkt saab teoks tänu Euroopa kultuuripealinn 2011 programmile ja Norra saatkonnale. Punkt on varemgi jõudnud kodust kaugemale – külas on käidud Saksamaal ja Inglismaal, pärast Tallinna minnakse Ameerikat avastama. Festivali lõpetab 21. aprillil Mustpeade maja keldris asuvas Stereotunnelis toimuv järelpidu , mis algab kohe peale põhifestivali lõppu. (Vt täpsemalt teisel pool pilti paremal üleval)
Veljo Tormis (vasakul) ja Punkt festivali üks juhtidest, norrakas Jan Bang (paremal) on juba vanad sõbrad – mullu kõlas Tormise looming Ban
Maailma parimaks peetav saksofonist Dave Jazzkaar kutsub tänava Liebman hakkab Baltimaade muusikuid õpetama «Toimuvad näiteks New Or-
Ülivõrretes räägib Liebmanist ka teine tuntud eesti džässmuusik, kitarrist Jaak Sooäär, kel on au kuulsa ameeriklasega Eesti kontserdil lava jagada. «Ilmselt pole vale öelda, et ta on maailma saksofonist, kuigi muusikat ei saa üheselt mõelda, » ei ole Sooäär kiitusega kitsi. Lisaks olevat Liebman ka karmikäeline pedagoog, teab lisada Aimla. «Lähen tema õpitubasid ja kontserti kuulama suurte ootustega.» Karjääri jooksul teiste seas ka Miles Davisega musitseerinud Liebman esineb pidevalt maailma eri paigus. Selle loo kirjutamise ajal viibis ta parajasti Austrias,
Foto: Matt Vashlishan
«Vapustav, milline energiat võib olla 65-aastasel mehel,» kirjeldab hiljuti New Yorgis nähtud saksofonist David Liebmani kontserti Eesti muusik Siim Aimla.
töötades seal koos kohalike muusikutega ühe oma endise õpilase, prantsuse dirigendi juhendamisel. «Ma naudin kokkupuuteid kõigi
maailma muusikutega, kuid ootan neilt ka kõrget pühendumust ja huvi muusika vastu,» ütles Liebman oma Eesti kontsertide eel, kin-
MIS? David Liebman Quartet koosseisus David Liebman (USA) – saksofonid, klarnet Kristjan Randalu (Eesti) – klaver, Jaak Sooäär (Eesti) – kitarr, Mihkel Mälgand (Eesti) – kontrabass ja Tanel Ruben (Eesti)– trummid. KUS? 26. aprill kell 19 Vene Kultuurikeskuses (Mere pst 5, Tallinn), soojendab Raivo Tafenau&Siim Aimla Quintet; 27. aprill kell 19 Jõhvi Kontserdimaja kammersaalis (Pargi 40, Jõhvi) KUI PALJU? 19, 16 ja 13 € Tallinnas, 7/5 € Jõhvis
nitades sellega osaliselt Aimla sõnu, mille kohaselt on temas ühtaegu koos nii kosmpoliitne muusik kui ka alati nõudlik pedagoog.
leansi hõngulised muusikalised rongkäigud, mille käigus levitatakse džässiusku ja ka möödakäijad saavad soovi korral meiega koos mängima tulla,» tutvustab tänavu teist aastat toimuvat Jazzkaare linnaruumiprojekti Elioni Jazziauhinna laureaat Siim Aimla.
Linnaruumiprojekti käigus plaanitakse muu hulgas esineda Tallinna lennujaamas, sadamas ja isegi trammis, ent millal ja kus täpselt midagi toimuma hakkab, selgub vahetult enne etteasteid. «Kuna sõltume suuresti ilmast, siis me ei ole tõesti plaaninud pikalt ette teatada, kus meid näha võib. Küll aga hakkame postitama vihjeid esinemisaegade ja -kohtade osas Jazzkaare Facebooki lehele,» soovitab Jazzkaare korraldaja Krista Tamberg silmad-kõrvad lahti hoida.
«Minu arust on niisugune tänaval jämmimine väga tore. See on võimalus minna džässi juurte ja olemuse juurde tagasi, kus sõpradega suhtlemine käib läbi pillimängu ja sellest rõõmust võivad osa saada ka teised inimesed. Kutsukski inimesi aktiivsemalt ka ise kaasa lööma, meil on varupillid kaasas. Eesti kevades mängimisel on veel see lisaväärtus, et see karastab. Eelmisel aastal näiteks sadas lund,» on Aimla ettevõtmise ootuses elevil. Mees teab, millest räägib, sest tema kanda oli mulluse linnaruumiprojekti üks võtmerolle, kui ta 15 ülesastumisest koosnenud üritusteseeria käigus esines koos taani trummari Karsten Mathieseniga. «Eelmine aasta oli väga edukas, kuid tegemist oli ka täieliku katsetusega, kuna me ei osanud aimata inimeste reaktsioone. Minusse oli süstitud mõningane eelarvamus, et Eesti inimene ei pruugi olla niisuguse projekti jaoks piisavalt avatud.
tlema
JAZZKAAR
Reede, 15. aprill 2011 Kp
LISAB
Avatud töötuba ja järelpidu 9 20. ja 21. aprillil kell 17 korraldab MTÜ Stereotunnel Mustpeade maja keldrisaalis Jazzkaare raames töötubade programmi, kus kõigil huvilistel võimalus on võimalus tutvuda elektrooniliste vahendite kasutusvõimalustega muusika loomisel ja esitamisel. Õpitubasid viivad läbi Eesti noored ja andekad muusikud, mõlemal päeval maksab pilet 2 eurot. 9 20. aprillil räägib 8-biti, helisünteesi ja kiibimuusika teemadel domeeni chiprock. com looja Siim Raidma. 9 21. aprillil räägib looper’itest ja efektidest kontrabassimängija Tanel Kadalipp, kes mängib ansamblites Paabel, Nikns Suns, Painters Job, Gjangsta ja FataMorgana. 9 21. aprillil kell 22 algab samas Punkt festivali järelpidu, kus helide ja visuaalidega esinevad trio FataMorgana, Systeam, Aivar Tõnso, Mihkel Masso&Martin Laksberg ning Okeiko. Pilet on 5 €.
MIS? Jazzkaare audiovisuaalne remiksfestival Punkt Tallinn 2011. 20. aprill Veljo Tormis & Segakoor Noorus. Remiks: Jan Bang, Erik Honoré, Eivind Aarset Ansambel U:. Remiks: Sidsel Endresen, Jan Bang, Erik Honoré 21. aprill Jan Bang «...and poppies from Kandahar». Remiks: J. Peter Schwalm Weekend Guitar Trio. Remiks: Eivind Aarset, Arve Henriksen, Erik Honoré
ngi kodumaal samanimelisel festivalil.
KUS? Mustpeade majas (Pikk 26, Tallinn) MILLAL? 20. ja 21. aprill kell 19‒22 KUI PALJU? Kahe päeva pilet (neli kontserti) kokku 20 (sooduspilet) või 25 €
Foto: Madli-Liis Parts
atele improviseerima Kuid tänu selle projektile on minu arvamus muutunud. Inimesed olid äärmiselt rõõmsad,» meenutab Tamberg, kelle hinnangul võiks taolisi asju rohkem toimuda. «Mäletan, kuidas muusikast innustust saanud noormees astus publikust välja ning hakkas breikima, väga visuaalselt mõjuva olukorra tekitas üks grupp välismaalasi, kes olid tol hetkel kurikuulsa Islandi tuhapilve tõttu Eestisse lõksu jäänud ning sellest inspireerituna kõndisid ringi, suured hallid õhupallid keha ümber seotud. Pärast jäi mulje, nagu oleksime seda plaaninud.» Niisiis, kel huvi eksperimenteerivate loomeinimestega ühineda, selleks avaneb esimene võimalus juba 20. aprillil kell 12.00 ja 21. aprillil kell 14.00 Otsa kooli hoovis, mil grupp muusikuid läbib tunni aja jooksul vanalinnas mingi kindla marsruudi. 23. aprillil kolib Linnaruumiprojekt aga Kadriorgu, kus samal päeval leiab aset Jazzkaare Kadrioru päev.
Idee autoriks on Madli-Liis Parts, kes oli pikka aega Jazzikuu projektijuht. Tambergi andmetel toimub sellised kunstiprojekte palju ka mujal maailmas, kuid hetkel ei ole ta kohanud veel ühtegi niisugust, mis ühendaks kõiki kunstivorme ning suunaks selle tänavatele. MIS? Linnaruumiprojekt 2011. Esinevad Šoti puhkpillikvartett Brass Jaw, Norra trummar Jakop Janssønn, Eesti jazzmuusik Siim Aimla ning Georg Otsa nimelise muusikakooli noored. Muusikutega liituvad Eksperimenta! projekti kunstnikud ja noorte trummiorkester Trumm-It. KUS? Avalik linnaruum Tallinna eri paikades MILLAL? 20.‒30. aprill KUI PALJU? Tasuta
Jazzkaare juht Anne Erm (vasakul) McFerriniga Pori Jazzil.
Foto: Erakogu
Bobby McFerrin – 10 Grammy’ga geenius «Olen teda kolm korda varem kuulnud ja iga kord on olnud väga eriline ja väga teistmoodi,» ütleb Jazzkaare tänavuse peaesineja Bobby McFerrini kohta festivali hing Anne Erm.
McFerrini 29. aprilli kontserdi piletid välja müüdud, kuid teda kui üht džässmuusika tuntumat vokalisti jätkub Eestisse siiski kauemaks kui üheks õhtuks ‒ ta annab päev varem EMTA-s kaks meistriklassi Baltimaade lauljatele ja kooridirigentidele.
60-aastane ameeriklane on tänapäeva vokaaljazzi uuendaja, ühe-mehe-hääleorkester, muusikakultuuride ühendaja ning samal ajal ka erakordset kuulajamenu nautiv laulja. Paarkümmend miljonit müüdud heliplaati on tõestus publiku poolehoiust, 10 Grammy-auhinda osutavad asjatundjate kõrgele hinnangule, kriitikute ülivõrdes hõiskeid on kolme aastakümnega kogunenud tohutu virn. Neljaoktavilise hääleulatusega Bobby McFerrin on oma muusikasse hõlmanud kogu helidemaailma rikkaliku mitmekesisuse – lisaks jazzile kõlab seal maailma rahvaste muusika kõlasid ja rütme, lihtsale popmuusikale lisandub klassika keerukus ja kõike ühendab tema särav heasoovlikkus ja naerusuine optimism. 1985 võitis ta esimese Grammy Manhattan Transferiga koos lauldud plaadiga «Another Night in Tunisia». Aga see oli alles edutee algus. 1988. aastal ilmunud plaadilt «Simple Pleasures» rõõmustas kogu maailma naljaviluks ja mõne hingetõmbega stuudios valminud lauluke «Don’t Worry Be Happy», mis kerkis suurimates pop-edetabelites esikohale ja tegi laulja nime tuntuks igal pool maailmas kõige laiemale publikule üldse. Odava tunnustuse suunas liikumise asemel püstitas McFerrin endale järjest keerulisemaid muusikalisi ülesandeid. Ta hakkas dirigeerima orkestreid, püüdis kirjutada ooperit, ning pani vokaalansambleid improviseerima. Nii saigi McFerrinist žanreid ühendav, maailmas tuntud ja lugupeetud Muusik.
Euroopa noored džässitalendid kogunevad esmakordselt Eestis «Tegemist on täiesti unikaalse kollektiiviga, kuhu riigid saadavad oma ärksamaid muusikuid ning selle tulemusena tekib põnev mikstuur erineva tausta ning käekirjaga, kuid siiski ühises jazzikeeles mängijatest,» selgitab European Jazz Orchestra fenomeni seal isegi musitseerinud Jaak Sooäär.
Igal aastal aprillis-mais paneb Taanis paiknev organisatsioon Swinging Europe kokku Euroopa jazzi bigbändi, mille nimeks European Jazz Orchestra – EJO. Põhimõtteks on, et igal aastal astub orkestri ette uus dirigent, alati mängitakse uusi teosed ja valitakse ka uus rahvusvaheline kollektiiv mängijatest vanuses 18‒30. Eestlasi on aastate jooksul orkestris osalenud seitse, sel aastal esindab Eestit noor bassist Peedu Kass. Noored muusikud tulevad kokku, teevad proovi ja siirduvad seejärel kontsertreisile uutesse sihtkohtadesse, kuhu varasemad orkestrikoosseisud pole veel sattunud. Tänavu jõuab orkester esmakordselt Eestisse, kaks viimast kontserti toimuvad Eestis ja Soomes. Muidugi on see seotud tänavuste Euroopa kultuuripealinnade Tallinn 2011 ja Turu 2011 staatusega. Orkestri dirigent ja esimene helilooja on afro-kuuba rütmide spetsialist, soomlane Jere Laukkanen. Teine helilooja on siinsel džässimaastikul hästi tuntud Raul Sööt, kellelt tuleb kontserdil ettekandmisele viis pala. Neist põnevaim on «Jäälõhkuja poeg», mis on kirjutatud Peedu Kassile, kuna viimase isa töötab jäälõhkuja kaptenina. «Ehkki ma ise kunagi jäälõhkuja pardal pole viibinud, tõin siia sisse seda võimsat, lausa brutaalset, ent
5
Leivaahju ehitama! Säästvad Ehituslahendused OÜ ja Teater NO99 korraldavad Skoone bastionil Euroopa kultuuripealinna raames püstitatavas Põhuteatris 23.‒24. aprillil praktilise meistrikursuse. Kahepäevasel kursusel ehitatakse põhuteatri õuele mitmes kihis valmiv kupliline küpsetusahi. Kursust juhendab kogenud saviahjude meister Jaanus Viese. Osavõtutasu 80 eurot sisaldab ka tervislikku lõunasööki ja teepause. Soodustus samast leibkonnast või ettevõttest teisele osalenule 30%. Täpsem info veebilehel www.ehituslahendused.ee Registreerumise eelduseks on 40 EUR deposiittasu maksmine (selgituseks palun märkige «leiva-pizzaahi»; 221035277483), ülejäänud osa makstakse enne koolituse algust.
Kunstibuss sõidab 16. aprilli Kunstibussi tuur keskendub muinsuskaitsele ja restaureerimisele. Erinevalt Kunstibussi tavatuuridest, kus kavas on üks konkreetne sihtpunkt, sõidame seekord läbi mitmete piirkondade Tallinnas, mis on muinsuskaitse seisukohast olulised. Teekond kulgeb kesklinnast kuni Lasnamäeni ning sealt edasi Koplisse ja Kalamajja, muuhulgas on kavas tutvuda vesilennukite restaureerimisega. Tuuri juhib tunnustatud muinsuskaitse spetsialist ja giid Oliver Orro. Kunstibussi väljumised laupäeviti kell 12.00 Kunstiakadeemia Tartu mnt 1 platsilt. Kohtade broneerimine: kunstibuss@artun.ee, pilet 1.50€. Vt ka kunstibuss.artun.ee või www.facebook.com/kunstibuss NB! 23. aprilli ehtekunsti tuur on juba välja müüdud.
Geriljakino luurab Eestit esindab Euroopa Noorte Džässiorkestris tänavu bassist Peedu Kass, kelle isast pajatav lugu kõlab ka Tallinna kontserdil. Foto: Kaupo Kikkas
samas tänuväärset nähtust esindava gruuvi, nagu ma seda tajun. Enne selle loo komponeerimist sattusin mängima üht India päritoluga harmooniumi, mille kõla on soe ja südamlik. Kõla energia tuletab mulle meelde Lõuna-Aafrikas esivanemate hingede poole pöördumiseks kasutatavat Mbira Dzavadzimot (Kalimba).» Kontserti tulevad kuulama ka 24 Euroopa raadiote jazziprodutsenti ja auditooriumiks on pea kogu Euroopa, sest Klassikaraa-
dio vahendusel kõlab see muusika Euroopa raadiotes. MIS? Euroopa noorte muusikute koostööprojektide taimelava European Jazz Orchestra soomlase Jere Laukkaneni juhatusel KUS? 27. aprill kell 19 Vene Kultuurikeskuses (Mere pst 5, Tallinn) KUI PALJU? 16, 13 ja 10 €
Saame usaldusväärsete allikate põhjal vihjata, et www. geriljakino.ee aadressil tasub end kohe kindlasti ära registreerida – seal registreerunud saavad geriljaliikumise eestvedajailt alati kõige kiirema ja eksklusiivsema info kas meilile või SMS-ina. Kinogeriljad ei paljasta veel, mida kavandavad, kuid on teada, et nende lause «Rebime linnalt eesriide!» peab igati paika. Salainfo kättesaamisel on abiks ka Geriljakino fänniks hakkamine Facebookis. Igal juhul on geriljakino linnale juba väga lähedal!
6
PÄRIMUSKULTUUR
Reede, 15. aprill 2011
Ajakirjaga vanalinna promeneerima! Kerttu Männiste kunstiajaloolane
ARVUSTUS Tallinna Euroopa kultuuripealinna tiitli puhul ilmus Belgia maineka kunstiajakirja OKV kaunilt illustreeritud Eesti erinumber ka inglise keeles ja on saadaval Eestiski.
O
KV teemanumbri ilmumine on suurepärane võimalus tutvustada nii siinset kunstipärandit kui ka Eestit tervikuna kultuurihuvilisele Euroopale. Loodetavasti innustab köitev ja pildirohke ülevaade siin leiduvast Madalmaade kunstist huvilisi Eestisse tulema ja avastama kunstilugu, millel on maailmale palju põnevat pakkuda.
Kuidas jõudis Madalmaade kunst Eestisse?
Muinasjutukooli ja Euroopa kultuuripealinna jutuvestmissarja eestvedaja Piret Päär (paremalt teine) ja tema Jamaika juurtega kolleeg Jan Blake (paremal) leidsid üheskoos töötuba andes, et maailma eri paigus räägitavad jutud on üldjoontes sama sisuga. Fotod: Stanislav Moskov
Jamaika jutuvestja utsitab lapsi loomingulisusele Jutud ja inimesed on tegelikult ühesugused igal pool maailmas, õpetab Jamaika emigrantide järeltulija, briti jutuvestja Jan Blake. «Jutud on nagu kaardid, mis näitavad, millised me inimestena oleme, ja annavad suuniseid, kas jääda selliseks nagu praegu või peaks midagi muutma,» leiab Rahvakultuuri Keskuse jutuvestmissarja raames töötoa andnud briti jutuvestja Jan Blake. Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
Teist päeva järjest (päev enne oli Jan Blake rääkinud kolm tundi jutti lugusid Hobuveskis) Tallinnas esinenud karismaatilist Jamaika juurtega Jani kogunes Keskraamatukogusse kuulama paarkümmend jutuvestmishuvilist, kellest suurem osa olid õpetajad ja andragoogikatudengid. Töötoas osalenutele tunduski enim huvi pakkuvat just jutuvestmise pedagoogiline pool. «Lastele tuleb lugusid rääkida ja neid ise lugusid rääkida õpetama, olgu see kui tahes raske,» on varem probleemsete noortega töötanud Jan oma missiooni olulisuses veendunud. Seda missiooni täidab ta hästi, millest annab tunnistust
ka tänavu rahvusvahelise jutuvestmisauhinna Thüringer Märchenpreis pälvimine, mida antakse välja kord kahe aasta tagant.
Külmast kartulist küpseks mangoks Hea jutuvestjana üritab Jan igal võimalikul hetkel esmaspäevaselt morni eestlastest kuulajaskonda kaasata, kord neilt küsimusi küsi-
des, siis jälle jutuvestmise käigus neid kaasa laulma meelitades. Nagu nendib tabavalt üks kohalolija, on eestlasi tõepoolest teinekord raske muuta «külmast
kartulist» «küpseks mangoks». Ent taoline iseenda kindlatesse piiridesse määramine võib ohtlik olla, hoiatab Jan, kes on veendunud, et tegelikult on inimesed igal pool maailmas üsnagi sarnased: «Kõik otsivad armastust, kardavad surma, armastavad vaielda ja püüdlevad millegi poole.» Eestlased olevat võrreldes brittidega hoopis eelisseisus, väidab Jan, kui kuuleb ühe eesti õpetaja arvamust, et laulmise, tantsimise ja teiste rahvakunstidega tegelevaid lapsi on lihtsam õpetada. Suurbritannias olevat tema sõnul nimelt väga raske lapsi üleüldse rahvakunsti juurde tuua. Olukorda saab parandada vaid läbi õpetajate ja seepärast käibki ta tihti keelekonverentsidel esinemas, eesmärgiga tuua muidu grammatikakesksesse keeleõppesse sisse rohkem n.ö «elava keele» ehk teisisõnu jutuvestmise elemente. Nii muutuvad lapsed loomingulisemaks ja harjutavad jutu
sündmuste järjekorda meelde jättes ka päheõppimist. Mitte mingil juhul ei tohiks jutuvestja ega ka õpetaja noortega töötamisel oma arvamust peale suruda, seda eriti teismeliste puhul.
Jutuvestja ei tohi end peale suruda «Mäletame ju isegi oma noorusest, et kõige hullem on see, kui vanemad ütlevad, et nad teavad, mis on hea. Noortega tuleb kohtuda tasandil, kus nad parasjagu on, mitte seal, kus nad olema peaksid,» soovitab Jan, kes eelistab seetõttu teismelistele rääkida armastuslugusid, kuid kõnelda ka vanemate vahelistest tülidest ning kõige väiksematele omakorda sellest, kui palju vanemad neid armastavad. «Inimese väljakutsed on igas vanuses samad, need toimivad lihtsalt eri tasanditel ja eri ulatuses,» õpetab ta. 25 aastat jutuvestja ametit pidanud Jan muutub nukraks vaid siis, kui jutt läheb tema esivanemate kodumaa Jamaika peale. «Inimesed lähevad paremate majanduslike võimaluste otsingul üha enam maapiirkonnast linnadesse elama ja üritavad seejärel juba riigist välja pääseda, sest eluolu on kehv,» nendib Jan, kelle sõnul mõjutavad majanduse trendid ka rahvakunstis toimuvat, sest kui noored
lahkuvad, siis pole enam kedagi, kellega kultuuritraditsioone jagada. Eestist võtab muheda olemise ja laia naeratusega neegritar aga kaasa vaid kõige paremad mälestused. Kõige eredama elamuse pakkus talle esimesel õhtul jäätunud merre loojunud päike, ent muljet avaldasid olid ka vanalinna majade kaunistused ja uksed. End pigem heaks rääkijaks kui kirjanikuks pidav Jan loodab siiski, et temast jääb lisaks vahvatele emotsioonidele maha ka midagi püsivamat, ja nii nokitsevat ta juba pikemat aega oma esimese filmi kallal, mis räägib vanast jutuvestjast nimega Hull Mary.
Kp
LISAB
Jan Blake’i viis jutuvestmismõtet 9 Mängi jutustades detailidega, et kuulaja tunneks end nagu kunstiteose imetleja, kes iga kord avastab uusi nüansse. 9 Lastele jutustades peatu hetkeks ja lase neil pakkuda, kuidas lugu peaks edasi minema. 9 Teismelistele jutustades ära näita, et neid kardad, sest hirm mõjub neile nagu koertele. 9 Jutuvestjana pead nagu tuurigiidki hoolitsema selle eest, et tood kuulaja turvaliselt alguspunkti tagasi, see tähendab, et ennast jutu sisse unustada ei tohi, keskenduma peab ainult kuulajaskonnale. 9 Lugusid ei saa peale suruda ja kui lugu rahvale peale ei lähe, siis sõltub see eelkõige jutustamisviisist, mitte loost endast. Tegelikult taandub kõik ju inimestevahelisele kõige tavalisemale juturääkimisele.
Kunstiajakirja OKV väljaandja on Flandria Avalike Kunstikogude Toetusfond (Openbaar Kunstbezit Vlaanderen). Üle kogu Euroopa ulatuva lugejaskonnaga ajakiri ilmub neli korda aastas ning tutvustab Belgias leiduvat Flandria kunstipärandit. Ajakirjas leiavad käsitlemist nii kunstiajalooalased avastused kui ka kaasaegne kunst ja päevakorralised näitused. OKV ajakirjas on kajastatud kõiki viimaste aastate esinduslikumaid ja mastaapsemaid Belgias toimunud Flaami kunsti näitusi. Ajakirja põhinumbrile lisaks annab OKV välja teemanumbreid, millest igaüks keskendub olulisele näitusele, kunstisündmusele või tutvustab Flaami kunsti silmapaistvaid teoseid väljaspool Belgia kogusid. Viimatinimetatud kategooriasse kuulub ka Eesti erinumber. Kunstiajaloolastele ja -spetsialistidele Euroopas ja mujal maailmas ei ole Eestis paiknevate Madalmaade kunstiteoste kõrge kunstiline tase ja keeruline rändamislugu enam ammu saladus. Laiemale kunsti- ja kultuurihuviliste ringile (sealhulgas turistidele) võivad Eesti kogud pakkuda aga ootamatuid ja põnevaid avastusi. Tuues Tallinna aja- ja kunstiloost esile Madalmaade inspireeriva mõju, juhib ajakiri meid 14. sajandi lõppu, mil Tallinna ja Brügge kaubandussidemed olid hästi dokumenteeritud. Tavapärastele kaubaartiklitele lisaks saab 15. sajandist alates rääkida ka kunstiteoste aktiivsemast liikumisest Flaami kunstikeskustest Brüggest, hiljem Antverpenist ja Brüsselist Hansaliidu põhjapiirkondadesse. Loomingu ja isikliku mõjuga värskendasid Tallinna kunstielu siin tegutsenud Bernt Notke ja Arent Passer. Veel ühe sideme Eesti ja Madalmaade vahele on loonud end Euroopa kunstilukku maalinud Tallinna päritolu kunstnik Michiel Sittow, kelle Euroopa õukondade juures valminud meisterlikke teoseid võib leida maailma esinduslikumate muuseumide ekspositsioonidest. Väärilist tähelepanu leiab ka Kadrioru kunstimuuseumis eksponeeritud 16.‒17. sajandi Madalmaade maalikunstikogu. Clara Peeters, Philips Wouwerman ja Jacob Jordaens on ainult mõned üle-Euroopalise renomeega kunstnikud, kelle Eesti kogus leiduvaid teoseid ajakiri esitleb.
Avasta vanalinna kunstiväärtusi Millal te viimati märkasite, kui kõrgele taevasse ulatuvad Tallinna kirikute tornid või lasite end jalgadel viia, kuhu vanalinna kitsad tänavad iganes juhivad? Millal astusite spontaanselt sisse mõnda muuseumisse, et meelde tuletada kodulinna minevikku? Liigagi lihtne on kaotada tähelepanelikkust ja vastuvõtlikkust keskkonna suhtes, mis meid iga päev ümbritseb. Siinkohal pakubki ajakirja OKV erinumber tänuväärse värske kõrvalpilgu, on avatud ja meeleolukaks kaaslaseks jalutuskäigul läbi Tallinna ka kohalikule elanikule. Jalutuskäik viib Toompealt Kadriorgu, teel astutakse sisse mitmesse kirikusse ja muuseumisse. Kunstiajaloolasest autoril jagub Niguliste muuseumi altariretaablite ja Kadrioru kunstimuuseumis eksponeeritud maalikunsti kõrval silmi ja imetlust ka Tallinna kui tervikliku linnakeskkonna jaoks. Eesti erinumbri teksti autor Matthias Depoorter on Tallinnast ja siinsest kunstipärandist kirjutanud emotsionaalse ja meeleoluka ülevaate. Valitud teostele pühendatud põhjalikud ajaloolised ja kunstispetsiifilised kommentaarid pakuvad võimaluse võtta aega ja sügavuti tungida kunstiteose mitmesugustesse tähendusväljadesse.
Bosch ja Bruegel on näituse keskmes Eesti Kultuurkapitali ja Kultuuriministeeriumi toetusel ilmunud Eesti teemanumbri valmimisel oli OKV partneriks Kadrioru kunstimuuseum, koostööd tehti Eesti kunstiajaloolaste ja muuseumikuraatoritega. 2010. aasta oktoobris kunstiajakirjaniku Tallinna-visiidiga alanud projekt on õnnelikult lõpule jõudnud ning ajakirja võib leida müügilettidelt nii Belgias kui Eestis. Sellega ei ole aga mahukad rahvusvahelised kunstialased koostööprojektid Kadrioru kunstimuuseumi ja Eesti jaoks kaugeltki lõppenud. Ajakirja üldisest tekstikorpusest tõuseb esile oktoobris 2011 Kadrioru kunstimuuseumis avaneva näituse «Tracing Bosch & Bruegel. Four paintings magnified» tutvustus. Näitus teeb kokkuvõtteid rahvusvahelisest uurimistööst, mille keskmeks on üks Eesti Madalmaade kunsti kogu väärtuslikumaid teoseid, Hieronymus Boschi ja Pieter Bruegel vanemaga seostatav maal «Kaubitsejate ja rahavahetajate väljaajamine templist». Nimetatud näitus kuulub kahtlemata Kultuuripealinna programmi tähelepanuväärsemate sündmuste hulka.
Reede, 15. aprill 2011
Tallinn 2011 nädal objektiivis Youth Winds Fest galakontsert
FOTO
7
«Vaata, ma kukun» Tallinna Linnateatris
Tallinna Linnateatris esietendus 9. aprillil rahvusvahelise näidendivõistluse New Baltic Drama 2011 Rootsi võidutöö «Vaata, ma kukun». Fotodel (ülal) Regina (Katariina Kabel) ja Eskil (Märt Pius) ning (paremal) Donna (Maiken Schmidt) ja Björn (Kaspar Velberg). Fotod: Linnateater
Vasakpoolsetel piltidel on jäädvustatud 11. aprillil Estonia kontserdisaalis toimunud Youth Winds Fest galakontsert. Alumistel fotodel mängivad «Pikka ingliskat» Christopher Nõmmann (löökpillid), Iris Nõmmann (viiul), Ingmar Nõmmann (trompet) ja Robert Nõmmann (kontrabass). Dirigeerib Aavo Ots. Fotod: Albert Truuväärt Sten Jõemets/Nikon
Teised kirjutavad meist ehk kuidas Tallinn 2011 kajab
«Veel tänagi peidab hotell Viru endas Nõukogude ajast pärit saladust, pakkudes KGB muuseumi näol interaktiivseid tuure minevikku. Külastajatele räägib oma mälestustest 64-aastane Enn Palamets, kes alustas tööd hotelli 23. korrusel asuvas pealtkuulamisruumis 30 aastat tagasi. «Kõik on siin täpselt samas korras, kui oli siis, kui KGB selle ruumi 1991. aastal ülepeakaela maha jättis,» räägib hotelli praegune turundusjuht Peep Ehasalu. Reisifirma East Express on üks paljudest, kes pakub soovijatele võimalust toonast perioodi oma
nahal üle elada. Külastajatele pakutakse võimalust käia endises KGB Tallinna peakontoris, vangis viibida ja olla üle kuulatud Viru hotelli KGB toas. East Expressi Olavi Andla kannab sealjuures ajakohast sõjaväeriietust ja pärib külalistelt, kuidas nad riiki pääsesid ning mida nad täpselt ENSV-st otsima tulid.» (Spiegel, Saksamaa)
«Aasta 2011 on Eestile märkimisväärse tähendusega, sest
taasiseseisvumisest möödub 20 aastat, kasutusele võeti euro ja pealinn Tallinn on Euroopa kultuuripealinn. Heaks näiteks Eesti dünaamilisusest on riigi oma toode Skype ja dünaamilisus on tuntav ka riigi arenevas muusikatööstuses. Selle eredaim esindaja on Tallinn Music Week (TMW), millest on kolmandal toimumisaastal saanud sõlmpunkt Baltikumi, Põhjamaade ja Venemaa vahel. Festivali korraldaja Helen Sildna nõustub: «Selline näebki tõenäoliselt festivali tulevik välja, sest niisuguseid üritusi ei ole ei Lätis, Leedus ega ka Venemaal. Nende riikide üha kasvav huvi vaid tõestab seda väidet.» TMW-l üles astunud Eesti alternatiivmuusika trio Aidese trummar Mikk Simson meenutab, kuidas temast sai muusik enne 1993. aastat Eestis ebaseaduslikult näidatud MTV-d vaadates. Hiljuti kolmes Venemaa
linnas tuuritanud Aidese bassimees ja laulja Kostja Tsõbulevski oli kogetust vaimustuses, nagu ka Simson, kelle hinnangul on nende suhtumine Venemaasse erinevalt eelmistest põlvkondadest tunduvalt eelarvamustevabam. Kuna TMW-l osales vaid käputäis Venemaa delegaate, näeb ka Sildna idanaabrites festivali suhtes suurema huvi tõstmist ühe suurima lähiaastate väljakutsena.» (The Line of Best Fit, Suurbritannia)
«Suurem osa kevad- ja suvekuudel Eesti pealinnas toimuvatest üritustest kuuluvad Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 kavasse. Nii näiteks toimub 20. aprillist kuni 6. maini mitmeid
kultuurivaldkondi ühendav festival POT. Nagu eelmisel aastal, nii muutub Viru hotelli katus ka tänavu kinoks, kus teiste seas näidatakse nõukogudeaegseidki linateoseid. Detsembris-jaanuaris külastas Tallinna 36 000 Venemaalt pärit turisti. Seda on 42 protsendi võrra rohkem kui mullu. 2010. aasta jooksul Eestit külastanud Venemaa turiste oli poole võrra rohkem kui aasta enne seda. Eestit külastanud riikide arvestuses jäi Venemaa mullu alla vaid Soomele.» (Travel. ru, Venemaa)
«Turust Tallinnasse ‒ pealinnade kruiis, kui oled huvita-
tud kahe 2011. aasta Euroopa kultuuripealinna avastamisest, siis ei pea eraldi reise tegema. Nädalast kruiisi pakub Tallink Silja Viada vahendusel, eesmärk on anda kultuuriarmastajatele võimalus tutvuda mõlema linna laiaulatusliku kultuuriürituste programmiga. Kruiis hõlmab ka peatusi Helsingis ja Stockholmis. UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvas Tallinnas toimub käesoleva aasta jooksul iga päev midagi. Pakkumised varieeruvad Rahvusooperi traditsioonilistest etteastetest ja Von Krahli alternatiivsemate üritusteni. Kavas on ka keskkonnasõbralikkusele rõhuvaid tegevusi, rahvakultuurilisi traditsioone ja traditsioonilisi eesti festivale, nagu näiteks Jazzkaar ja teist korda peetav punklaulupidu. (Hello Magazine, Suurbritannia)
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 15. aprill 2011
Anne Erm soovitab: Jazzkaart saab tänavu kuulata 13 linnas üle Eesti 9 22. korda toimuv Ta l l i n n a rahvusvaheline festival Jazzkaar toob maailmatähed koju ja pakub head uut Eesti muusikat. Tervelt 13 linna liitusid tänavu Jazzkaarega, et tähistada kontsertidega jazzikuud. Esmakordselt on Jazzkaare külaliseks lausa teine festival, erilise loomingulise kontseptsiooniga Norra festival Punkt, mis toob tippmuusikud ‒ ECM plaadifirma tähed ‒ Tallinnasse. Nii Punkt Tallinn kontserdid kui ka palju teisi kontserte edastab Klassikaraadio. ETV salvestab European Jazz Orchestra ja David Liebmani kontserdid. Viiendat korda jagatakse jazziauhindu eesti parimatele muusikutele. Elioni Jazziauhinna ja sellega kaasneva 3200 eurot on seni pälvinud Jaak Sooäär, Tanel Ruben, Siim Aimla ja Raivo Tafenau. Veel pälvivad auhinna Noor Jazzitalent (vanusepiir 26 a) ning jazziedendaja. Valminud on ka Märt Treieri raamat «Hiliskevad» Anne Ermist, jazzist ja Jazzkaare käimalükkamisest, selle esitlus toimus 14. aprillil Solarise keskuses Apollo raamatupoes.
TEATER 16., 18.‒19. ja 21.‒22. aprillil 19.00 Von Krahli Teatris (Rataskaevu 10, Tallinn) etendus «Madame Bovary». Autoriteks on Gustave Flaubert ja Marianne Kõrver, lavastaja on Marianne Kõrver. Laval Mari Abel, Tiina Tauraite, Liina Vahtrik, Taavi Eelmaa, Erki Laur, Lauri Lagle (Eesti Draamateater). Kunstnik Liisi Eelmaa. Muusika: LauriDag Tüür.
18. ja 19. aprill 19.00 Tallinna Linnateatris (Lai 23, Tallinn) etendus «Vaata, ma kukun». EMTA lavakunstikooli üliõpilase Diana Leesalu käe all jõuab Tallinna Linnateatris lavale üks rahvusvahelise näidendivõistluse «New Baltic Drama 2011» neljast võidutööst. Tegemist on 25. lennu bakalaureuselavastusega.
Kava Tallinnas: 20. aprill kell 12.00 Tallinna linnaruumis «Linnaruumiprojekt» 2011 (tasuta) 20. aprill kell 19.00 Mustpeade majas Punkt Tallinn (Eesti-Norra) 20. aprill kell 22.00 Clazzis Tune Up (tasuta) 21. aprill kell 19.00 Mustpeade majas Punkt Tallinn (Eesti-Norra) 21. aprilli kell 22.00 Clazzis Marvi Vallaste, Tarvi Kull, DJ Erkin Antov (tasuta) 22. aprill kell 15.00 Mustpeade majas Talvin Singh & Niladri Kumar (UK-India) 22. aprill kell 18.00 Mustpeade majas Michael Schiefel (Saksamaa) 22. aprill kell 22.00 Clazzis Barbosa Trio & DJ San Antonio (Brasiilia) 23. aprill kell 08.00 Kadrioru Luigetiik linnulauluekskursioon Peep Veedla juhtimisel (tasuta) 23. aprill kell 12.00 Kumu Auditooriumis Jazzkarussell (muuseumipiletiga) 23. aprill kell 13.00 Eduard Vilde majamuuseumis Gourmet Duo (muuseumipiletiga) 23. aprill kell 14.00 Kadrioru Kunstimuuseumis Joel Remmel Trio (muuseumipiletiga) 23. aprill kell 15.00 Brian Mel-
nevskaja, Natalja Dõmtšenko, Aleksandr Sinjakovitš, Oleg Rogatšjov, Juri Žilin, Sergei Tšerkassov, Vadim Malõškin, Jelena Tarassenko, Aleksandr Kutšmezov, Anastassia Tšubina, Anastassia Djatšuk.
26. aprill kell 22.00 Teater NO99 Jazziklubis Brass Jaw (Šotimaa) 26. aprill kell 22.00 Clazzis Denise Fontoura Band (Brasiilia) 27. aprill kell 19.00 Vene Kultuurikeskuses European Jazz Orchestra Jere Lukkaneni juhatusel 27. aprill kell 22.00 Clazzis Righteous Jazz Citizens 28. aprill kell 21.00 Vene Kultuurikeskuses Poogie Bell Band (USA) 28. aprilli kell 22.00 Rock Cafes Hamleto Stamato Quintet, Omar Puente Cuban Group (Brasiilia, Kuuba) 28. aprill kell 22.00 Clazzis Teele Viira, Otto-Karl Vendt, DJ Ecstatic 29. aprill kell 19.00 Nokia kontserdimajas Bobby McFerrin (USA) 29. aprill kell 22.00 Rock Cafes Funky P Society, Milk & Jade by Dana Leong (Lux-UK-USA) 29. aprill kell 22.00 Teater NO99 Jazziklubis Tanel Ruben 29. aprill kell 22.00 Clazzis The Nu Songbook 30. aprill kell 14.30 Lauluväljaku klaassaalis Jazzimaal (tasuta) 30. aprill kell 16.00 Nokia Kontserdimajas Mayra Andrade (Prantsusmaa) 30. aprill kell 19.00 Nokia Kont-
seinamaalingust ja video (animatsioonist).
17. aprill 11.00 Tallinna Puuetega Inimeste Kojas (Endla 59, Tallinn) palmipuudepüha kontsert-teenistus. Esineb CredoAllika kammerkoor (dirigendid Raili Vahermägi ja Eivin Toodo), kavas on Piret Rips-Laulu looming, pärast kontserti on heliloojaga kohtumine kohvilauas.
TANTS 17. aprill 12.00 Rahvusooperis Estonia (Estonia pst 4, Tallinn) lasteballett «Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi». Helilooja: Tibor Kocsak (Ungari), dirigendid Risto Joost ja Erki Pehk, koreograaf ja lavastaja Gyula Harangozo (Viini Riigiooper) .
20. aprill 19.00 Rahvusooperis Estonia (Estonia pst 4, Tallinn) ballett «Luikede järv». Tšaikovski klassikalise balleti kullafondi tippteos on paljude maade balletilavade kõige populaarsem ballett, hoides kindlat kohta peaaegu kõigi muusikateatrite repertuaaris. Koreograaf-lavastaja Tiit Härm, muusikaline juht ja dirigent Arvo Volmer. 20.‒23. aprill Kanuti Gildi saalis (Pikk 20, Tallinn) POT festival Krista Köster & Kristina Paśkevićius «Camouflage». 5 noort pöörast tantsijat, kes elavad ja hingavad läbi tantsu.
20. aprill 19.00 Vene teatris (Vabaduse väljak 5, Tallinn) A. Tšehhovi etendus «Kajakas». Lavastaja – Artjom Nasõbulin (Moskva) Osades Tatjana Ma-
vin & Rosina Melvin (muuseumipiletiga) 23. aprill kell 15.00 Tammsaare majamuuseumis Mairo ja Holger Marjamaa & Iljo Toming (muuseumipiletiga) 23. aprill kell 16.00 Peeter I majamuuseumis Jaak Lutsoja & Tanel Liiberg (muuseumipiletiga) 23. aprill kell 16.00 Mikkeli Muuseumis Kadi Uibo (muuseumipiletiga) 23. aprill kell 17.00 Kumu Auditooriumis Mari Pokinen (muuseumipiletiga) 23. aprill kell 19.00 NOP-is Jaak Johanson (tasuta) 23. aprill kell 22.00 Clazzis Tribute to Jamiroquai 24. aprill kell 18.00 Oleviste kirikus Rebecca Kontus 24. aprill kell 20.00 Clazzis Jazzkaar SELECTS (tasuta) 25. aprill kell 18.00 Kumu Auditooriumis UMA, Andi Pupato, Casper Obro ja Siiri Sisask (Eesti, Taani) 25. aprill kell 19.00 Vene Kultuurikeskuses Hedvig Hanson Group 25. aprill kell 21.00 Clazzis Johan Lindvall Trio (tasuta) 26. aprill kell 19.00 Vene Kultuurikeskuses David Liebman Quintet
22.‒23. aprill Kanuti Gildi saalis (Pikk 20, Tallinn) POT festival Eike Ülevain, Jaak Sapas, Pedro Balbás, Jarõna Ilo «Kohalolek». Tantsuetendus, milles nelja kunstniku ühistööna sünnib dünaamiline tervik tantsust,
MUUSIKA 15. aprill 19.00 Kinomajas (Uus 3, Tallinn) Club 2011: «Telescope 11 & CyberCinema». Peaesineja Moskvast nu wave ja italo disco projekt Tesla Boy. Samuti algab juba enne ürituse algust õues sama hoone fassaadil projekti CyberCinema esitlus. Kuni 16. aprill rahvusvaheline laste ja noorte laulufestival «Tähtede laul 2011». XII rahvusvaheline laste ja noorte laulufestival toob kokku 3–20-aastased lauljad nii meilt kui mujalt maailmast ning päädides suure galakontserdiga Nokia kontserdimajas festivali lõpupäeval kell 18.00. 16. aprill 19.00 Niguliste kirikus (Niguliste 3, Tallinn) Andres Uibo juubelikontsert. Esinevad tütarlastekoor Ellerhein, Tallinna Poistekoor, Hortus Musicus, Andres Mustonen, Ulla Kribul, Mari-Liis Uibo, Neeme Punder ja Andres Uibo endised ning praegused õpilased.
17. aprill 15.00 Jaani kirikus (Vabaduse väljak 1, Tallinn) palmipuudepüha kontsert. Esinevad Hortus Musicus, Rahvusooper Estonia poistekoor, Rahvusooper Estonia metsosopran Helen Lokuta ja tenor Oliver Kuusik. Kuni 17. Aprill Tallinna kirikutes ja koolides «Rahvusvaheline koorifestival Tallinn 2011». Kultuuripealinna koorifestivali teevad eriliseks osalejate geograafiline mitmekülgsus, uuendused programmis ning enneolematult mahukas lasteja noorteprogramm koolikontsertide näol.
serdimajas Richard Bona (Kamerun-USA) 30. aprill kell 21.00 Von Krahlis Jazzkaar Final Party (Eesti, Rootsi, Norra, Soome)
Kava väljaspool Tallinna: 19. aprill kell 19.00 Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuses Uku Suviste&Marjamaa Brothers 19. aprill 20.00 Viljandi restoranis Centrum Jaak Lutsoja&Tanel Liiberg 20. aprill kell 19.00 Kuressaare Kultuurikeskuses Hedvig Hanson Group 21. aprill kell 19.00 Viljandi Pärimusmuusika Aidas Hedvig Hanson Group 21. aprillil kell 19.00 Rapla Kultuurimajas Uku Suviste&Marjamaa Brothers 21. aprill kell 19.00 Pärnu Ammende Villas Hedvig Hanson Group 22. aprilli kell 19.00 Saku mõisas Uku Suviste&Marjamaa Brothers 23. aprilli kell 16.00 Paide Raekojas Eller Rhythmic 23. aprilli kell 19.00 Pärnu Ammende Villas Johan Lindvall Trio (Norra)
KINO 15. kuni 24. aprill kinodes Artis ja Solaris (Estonia pst 9, Tallinn) V Jaapani animatsiooni filmifestival JAFF. Viienda JAFF-i põhiprogramm koosneb filmidest, mille temaatika on seotud mere ja ookeaniga, mis on Jaapani animatsioonis orgaaniliselt seoses kosmoseteemaga.
20. aprill 18.00 Eesti Kunstimuuseumis (Weizenbergi 34 / Valge 1, Tallinn) Kumu Dokumentaal: «Kopenhaageni unistused». Max Kestneri portreefilmi peakangelaseks on Taani pealinn Kopenhaagen oma tänavate, majade, avaliku ruumi ja, mis peamine ‒, inimestega,
NÄITUS
22. aprill 19.00 Estonia kontserdisaalis (Estonia pst 4, Tallinn) Kannatustenädala kontsert Richard Wagneri «Apostilite õhtusöömaaeg» ja Ludwig van Beethooveni «Kristus Õlimäel». Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Eesti Rahvusmeeskoor ja Eesti Kontsertkoor. Solistid: Kristina Hansson (sopran, Rootsi), Christian Juslin (tenor, Soome) ja Uku Joller (bass). Dirigent Paul Mägi.
23. aprill kell 19.00 Tartu Sadamateatris Hedvig Hanson Group 24. aprill kell 17.00 Viljandi Pärimusmuusika Aidas Johan Lindvall Trio (Norra) 26. aprill kell 19.00 Otepää Kultuurikeskuses Gourmet Duo 26. aprill kell 19.00 Türil Hamleto Stamato Samba Quartet (Brasiilia) 27. aprill kell 18.00 Valga Muusikakoolis Anna Buturlina (Venemaa) 27. aprill kell 19.00 Viljandi Pärimusmuusika Aidas Hamleto Stamato Samba Quartet (Brasiilia) 27. aprill kell 19.00 Jõhvi Kontserdimaja kammersaalis David Liebman Quintet (USA-Eesti) 27. aprill kell 19.00 Võru Kultuurimajas Kannel Eller Rhythmic 27. aprill kell 19.00 Tartu Vilde Lokaalis Ring-Ruusmaa-Karja 29. aprill kell 19.00 Tartu Athena Keskuses Anna Buturlina (Venemaa) 29. aprill kell 21.00 Tartu Athena Keskuses Monica PassosHerve Moristo (Brasiilia-Prantsusmaa) 30. aprill kell 19.00 Haapsalu Kuursaalis Anna Buturlina (Venemaa)
mann, koos näitusega esitleb EPFL ka raamatut «Eesti Pressifoto 2010». Kuni 30. aprill Kunstihoones (Vabaduse väljak 6, Tallinn) Andres Tali «Exit». Käesolev näitus on kunstniku suurim väljapanek, kuid mitte mingit juhul ei
KONVERENTS
15. aprill 10.00 Kanuti Gildi saalis (Pikk 20, Tallinn). VIII Urbanistika ja linnamaastike päevad «Juhtumisi võimalik urbanism: kunstivaldkonna tehnikad linnauurimuses ja -kujunduses». Töökeel on inglise keel, üritus on tasuta kõigile huvilistele! Vt www.urbanistika.eu
KOHTUMINE 19. aprill 11.00 Tallinna Lilleküla Gümnaasiumis (Kuldnoka 24, Tallinn) kontsert-kohtumine, esineb Lilleküla Gümnaasiumi lastekoor, küsimustele vastab helilooja Piret Rips-Laul.
18. aprill kuni 1. mai Lõunakeskuses (Ringtee 75, Tartu) Eesti Pressifotograafide Liidu Aastanäitus. Näitus on koostatud konkursile laekunud 819 foto põhjal. 31 suureformaadilisest tööst koosneval näitusel on esindatud 22 pressifotograafi tööd. Näituse kujundas Lii Trei-
20. aprill 15.30 Eesti Muusikaja Teatriakadeemia kooriauditooriumis A-402 (Rävala 16, Tallinn) helilooja Piret Rips-Lauli kohtumine koorijuhtide, muusikaõpetajate ja -tudengitega. Esinevad Tallinna Westholmi Gümnaasiumi õpilased Grete Koigi juhendamisel, kavas Piret Rips-Laulu uuem looming.
KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:
Hotels Restaurants Cafés nightlife Sightseeing events Maps
TALLInn
“In Your Pocket: A cheeky, wellwritten series of guidebooks.” The New York Times
December 2010 - January 2011
Most complete guide to the city
Eur opean Capital of Culture