Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 29. juuli 2011 | nr 30 (044)
www.tallinn2011.ee ORELIFESTIVAL Oreliööga Nigulistes algas Tallinna rahvusvaheline orelifestival, mis toimub juba 25. korda. Festivali ajaloost räägib selle looja, produtsent ja kunstiline juht, organist Andres Uibo, kelle kinnitusel on Eestis orelit nautida osatud juba seitse sajandit. Loe lk 3 FILM 30. juulil esilinastub katusekinos Kiur Aarma ja Jaak Kilmi film «Tallinna kilud», milles räägitakse lugusid tallinlaste juhtumistest. Kõik lood on 16. sajandi maigulised, kuna taustaks on lugu Johann von Uexkülli kuriteost ja hukkamisest 1535. aastal. Loe lk 4–5 MUUSIKA
Tallinna kilu: «Linnaõhk teeb vabaks?»
Fragment filmist
Viimsis õpetatakse rannarahva kombeid 29.‒31. juulini toimub Viimsis rannarahva festival, kus saab külastada töötubasid, näitusi, kala ja merekraamilaata, kontserte ning paatide karnevali. «Ootame ka sel aastal huvilisi Viimsisse Pringi külla tutvuma rannarahva elu ja oluga,» sõnas SA Rannarahva Muusemi juhataja Riina Aasma. Aasma sõnul on rannakultuuri kestmajäämise nimel ülioluline, et traditsioone antaks edasi põlvest põlve – seda on teinud meie esivanemad Eestimaa rannapiirkondades sajandeid. Kuna neid inimesi, kes näidata, kuidas
rannarahva elu käib, on jäänud järjest vähemaks, võtab muuseum selle kohustuse enda peale. Viimsis ärkab kolmeks päevaks ellu üks väike rannaküla oma igapäevaste toimetustega. Reedesel tööpäeval saavad külastajad tutvuda rannaküla tööde ja toimetustega, töötubades vaadata ja proovida, kuidas käib näiteks köie keerutamine, tõrva ajamine, võrgukudumine või paadiehitus, nippe jagatakse kala rookimisest ja fileerimisest hõrkude kalaroogade valmistamiseni. Laupäeval on festivalil suur laadapäev – toimub kala- ja merekraami turg, kus kaubeldakse
kõigega, mida merel ja rannarahval pakkuda on. Mõlemal õhtul on kontserdid, reedel Kalatraali kontsert Rannarahva Muuseumi õuel, kus esineb JÄÄÄÄR, laupäeval astuvad akustilise kavaga Viimsi Vabaõhumuuseumis üles Tanel Padar ja The Sun. Pühapäev algab jumalateenistusega Viimsi Püha Jaakobi kirikus. Viimsi Vabaõhumuuseumi kalurikülla on kõik oodatud külapidu nautima. Samal päeval, toimub paatide karneval Tallinna lahel. Karnevali märksõnadeks on 30. aastad ja valge värv. Korraldajatel on palve, et osalejad arvestaksid nende märksõnadega oma riietuses.
«Kutsume osalema nii meresõitjaid-paadiomanikke kui ka pealtvaatajaid, kes saavad ennast laevadele registreerida või põnevat vaatemängu kaldalt jälgida. Karneval kulgeb Tallinna lahel marsruudil Tallinna Vana Jahisadam – Pirita Jahisadam ‒ Viimsi vabaõhumuuseum. Igas peatuspunktis toimuvad veeetendused, kõige vaatemängulisem neist on kindlasti paatide ja veesõidukite kostüümiparaad Pirita jõe suudmes kell 13.00,» rõhutas Aasma. Festival lõpeb Viiimsi Vabaõhumuuseumis suure simmaniga, kus mängib Audru jõelaevanduse punti ja teisi esinejaid. Müügil on ks kõiksugust kala.
Muusikasõber Toomas Zupping arvustab Saaremaa ooperipäevade lõppkontserti, kus esines maailmakuulus tenor José Cura. Keda kutsuks Augustibluusile esinema tänavu 18. korda toimuva festivali peakorraldaja Indrek Ditmann? Loe lk 6 FESTIVAL
Eelmise aasta rannarahva festival, fotol on kalasuitsutamise õpituba. Hugo Mik räägib huvilistele, kuidas bücklingi kastiga kala suitsutada. Foto Alar Mik, Rannarahva Muuseum.
2
ARVAMUS
Reede, 29. juuli 2011 KULTUUR KUTSUB
Viljandi pärimusmuusikafestivali poolt ja vastu
Kuidas folgiskeptikust sai folgiootaja Viljandi pärimusmuusika festival loob oma aja ja ruumi. et ma kolm aastat tagasi juhuse tahtel folgiks Viljandisse sattusin. Väike skeptitsismiuss sees närimas, aga laiemas laastus lihtsalt suuremate teadmiste ja arvamiseta sellest sündmusest.
Anneli Sihvart, toimetaja
Kaks kolmandikku Täna ilmub SA Tallinn 2011 nädalalehe Kultuuripealinn 44. number. Alustasime tööd 1. oktoobril 2010 ja tõenäoliselt ilmub viimane number 30. detsembril 2011, kui kultuuripealinna aastat on alles jäänud veel vaid üks päev. Seega ilmub Kultuuripealinna pärast tänast päeva veel 22 numbrit. Ehk teisiti öeldes ‒ kaks kolmandikku teest on käidud, üks kolmandik ees. Lehe levitamist alustati peamiselt pimepostitusega, millele lisandusid lehekastid. Nüüdseks on järjest enam tulnud juurde asutusi, kuhu lehte tasuta tellitakse, selle arvelt on pimepostitus vähenenud. Eraisikud lehte tellida pole saanud. Viimasest tõsiasjast on lähtunud ka suurem osa seniseid telefonikõnesid. On küsitud, kust lehte leida võiks ja miks seda tellida ei saa ja kas ikka kuidagi ei saa. Vastuseks võin öelda vaid seda, et kui lehte tõepoolest kusagilt ei leia, siis vähemalt nii Rahvusraamatukogu kui Tallinna Keskraamatukogu lugemissaalis on see olemas. Aga mõistagi pole seegi lahendus kõigi jaoks. On helistatud ka selleks, et riielda, miks me ometi seksist räägime, see ju pole kultuuriga seotud (möödunud aasta 22. oktoobril kirjutasime Von Krahli Akadeemia loengusarjast «Sünd. Surm. Seks»), või kurdetud, et eri allikais on mõnel sündmusel mitmesuguseid toimumisaegu välja pakutud. Nüüdseks oleme jälile saanud, millest see tuleb ‒ teinekord on sündmuse korraldajad sedavõrd loomingulised, et muudavad ühtteist veel viimasel hetkel, kuid unustavad sellest teatada allikaile, kus nende ettevõtmist reklaamitakse. On helistatud ja isegi kohale tuldud palvega korraldada kuidagi nii, et lehe ilmumine jätkuks ka järgmisel aastal. Tõepoolest, näib, et väitel, mille kohaselt lehelugeja soovib vaid «kollaseid» uudiseid, skandaale ja verd, siiski ei ole vaieldamatut alust, soovitakse ka üldloetavat kultuurilehte. Meile meeldib meie lugeja. Sellest lähtuvalt püüame ka edaspidi kõige osas, mis meist sõltub, teha võimalikult head lehte, sest neile, kes meeldivad, ei taha keegi meelehärmi valmistada. Lisan selle teksti lõppu taas (mittetäieliku) nimekirja kohtadest, kust on lootust meie lehte leida. Kui see teil aga ei õnnestu, andke, palun, teada ‒ selle alusel saame vaadata, kus ja kuidas olukorda parandada õnnestuks. Kultuuripealinna infokeskus (Rotermanni 5/Roseni 10), Tallinna Turismiinfokeskus Viru Keskuses. Ajaloomuuseumi muuseumipood (Börsi käik/Lai tänav 14), Energia avastuskeskus (Põhja pst 29), Ahhaa keskus (Vabaduse väljak 9), Kumu kunstimuuseum (Weizenbergi 34/Valge 1), Kadrioru kunstimuuseum (Weizenbergi 28), Adamson-Ericu muuseum (Lühike jalg 3), Niguliste muuseum (Niguliste 3), Tallinna Kunstihoone (Vabaduse väljak 6). Eesti Rahvusraamatukogu (Tõnismägi 2), Tallinna Keskraamatukogu (Estonia pst 8), Kalamaja apteek (Kotzebue 9/11). Kohvik Boheem (Kopli 18), Sokos Hotel Viru (Viru väljak 4), Restoran Vapiano (Hobujaama 10 ja Solarise keskuses Estonia pst 9). Tallinna linnavalitsuse teenindussaal, Kesklinna linnaosa valitsus (Nunne 18).
Susan Lilleväli laulja ja folgiootaja
T
eate küll neid lugusid, kuidas üks olla ikka enne laulma ja siis alles rääkima hakanud ja teisel olid juba sündides tantsukingad jalas. Ma olen nüüd kuulnud lugusid ka neist tegelastest, kes Viljandi folgil käinud juba siis, kui alles kärus istutud sai. Ei ole minuga juhtunud ühte ega teist – parim, mis välja võin pakkuda, on see, et umbes kolmeselt sünnipäevaks saadud esimesed uisud passisid päris hästi. Ilmselt on minu puhul kõigis neis asjades tegu ehteestlaslikult pika taibuga nagu ka Viljandi folgi puhul, aga rõõmustagem siiski,
Kohale jõudes oli minu üllatus suur – sõpru ja tuttavaid oli folgil kõvasti rohkem kui üks või kaks. Nähes seda melu ja möllu, millesse ülihelikiirusel sisse elasin, olin omaette kõikide tuttavate nägude peale isegi natuke pahane ‒ mõtlesin, kas tegu oli mingi hämmastava konspiratsiooniteooriaga, mille eesmärk oli minu isiku eest varjata ühte erakordselt vinget üritust. Aga eks igaüks avastagu ise oma rõõmud ja siinkohal pean taas nentima, et pikataibulistele on elukestev õpe igati tänuväärt asi. Minu sisseelamine (või peaks seda nimetama hoopis sissesulamiseks) folgile algas kolm aastat tagasi. Esimesel aastal jäi minu osavõtt küll lühikeseks, aga seeme sai juba mulda pandud. Ja kuigi jõudsin vaid paarile kontserdile, olin nii lummatud kogu olustikust ja õhkkonnast.
Ei mingit tihedat mõttetööd Meenub ühe hea tuttava meiliaadress muretpole@..... – täpselt nii ongi vaja folgil ennast tunda, ei mingit tihedat mõttetööd, füüsilisest rääkimata. Vaja on lihtsalt kulgeda ja nautida! Kuidas see kulgemine siis toona kulges ja mis kõrvu jäi? On hulk kihvte Eesti bände, mida ikka ja jälle tahaks uuesti näha, aga nende vaieldamatu kroon oli minu jaoks Paabel. Aga mõnusaid kooslusi oli veel ja veel ‒ nagu Klapp, Svjata Vatra, Vägilased, loomulikult Zetod ja paljud teised. Kaugematest külalistest avaldas kõige enam muljet Tsuumi Sound System Soomest.
Pean ikka ja jälle tõdema, et eelarvamused on saatanast ja oma silm kuningas. Meil kõigil on õigus oma arvamusele ja maitsele, aga mitte selle kohta, mida me kaugeltki näinud ega kogenud pole.
Lähen ja peatan aja! Viljandi pärimusmuusika festival on sündmus, mis lisaks oma õhkkonnale loob oma aja ja ruumi – kõik, mis sellest välja jääb, meenub neil päevil vaid harva. Eelmisel aastal vaatasime õhtuhämaruses, kuidas ümber Viljandi äike sähvis ja aeg-ajalt jõudis kõrvu ähvardavaid mürinaid, aga kuigi me, vihmakeebid valmis, metsikut valingut ootasime, folgi aega ja ruumi jõudsid vaid mõned piisad. Ma ei saa vanduda, et teiegi sellesse õhkkonda ja aegruumi armute, mille Viljandi folk loob, aga võiksite proovida siiski! Oma kolmandaks folgiaastaks olen valmistunud suurima põhjalikkusega, sest ükski vägi ei sunni mind sinna enam hiljem jõudma või varem ära minema. Lähen kohale ja peatan oma aja neljaks päevaks!
Viljandi folk on osadustunde raiskamine Karismaatilisel üritusel oled kui «osa jõust, mis kõikjal tõstab pead». siselt heade esinejate puhul ei vähenda see kohalejõudmismotivatsiooni. Seega peab Viljandi pärimusmuusikafestivali puhul asi olema natuke muus.
«Soovitakse ka üldloetavat kultuurilehte.»
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Liina Luhats, toimetaja, tel 5620 1128 liina.luhats@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht
Miks nad seda varjasid?!?
Selline «aeg peatub» olukord, kus kohtad vaid õnnelikke nägusid ja kõrvu kostub ikka mõne lõõtsa, viiuli või torupilli väsimatu mäng. Seejärel jäi saatuse tahtel aastake vahele, kuid eelmisel aastal olin ma juba oluliselt muusikateadlikum külastaja ja oli hetki, mil ei teadnud, millises suunas joosta, sest häid esinejaid ja kontserte oli lihtsalt nii palju. Siis tuletasin meelde esimese «aeg peatub» olukorra ja kulgesin lihtsalt vooluga kaasa.
Arni Alandi ajakirjanik ja melomaan
«
Kas sina siis sel aastal ikka ei lähe Viljandi folgile? Kuidas siis, et ei lähe? Kõik ju lähevad?» Aga vat ei lähe ja just seepärast ei lähe, et «kõik» lähevad. Eelmist lauset oli muidugi lihtne kirjutada, aga ega olegi nii kerge selgitada, mida ma sellega õigupoolest mõtlen. Ehkki ma kaldun pisikesi ja spetsiifilisemaid, jah, võib-olla tõesti ka elitaarsemaid üritusi eelistama suurüritustele, on ikkagi Viljandi folgist väga palju suuremaid üritusi või vähemalt sama suuri üritusi, kuhu ma olen tõrkevabalt nõus minema. Seega ei ole asi, ei saa olla, ürituse suuruses. Uba peab leiduma milleski muus. Esimestel aastatel tahtsin väga Viljandi folgile sõita, aga erinevail põhjusil see mul ei õnnestunud. Ning siis oligi folgist saanud üritus, kus käisid juba «kõik». No kui «kõik», siis «kõik», olen olnud mõnelgi üritusel, kus on «kõik». Nii suures rahvahulgas on ebamugav ning endale meelepärast on isegi ürituse hea korralduse juures raske üles leida, kuid tõ-
Koht, kus «mina» kaob Eks me ole vast kõik juba kuulnud lauseid, et ega Viljandisse muusika pärast sõidetagi. Seal on lihtsalt nii tore olla. No olgu, mina käin muusikaüritustel ikka muusika pärast, aga kui kellelgi on kusagil lihtsalt tore olla, siis olgu tal tore. Ent Viljandi puhul olla midagi veel, pärimusmuusikapäevadel olla kohe selline eriline vaim ning tolle vaimu pärast sinna mindavatki. Nii umbes 20 aastat tagasi oli mul kindel plaan saada kirikuõpetajaks. Nõnda siis õppisin usuteadust ja uurisin aktiivselt ka kirikuelu seestpoolt. Mitte ainult seda, mis toimus harjumuspäraseks peetud luterlikus kirikus, vaid ka muis kristlikes usutunnistuskonnis. Ühtmoodi võõrad olid kristlikud kirikud ja usutunnistuskonnad meile tollal tegelikult kõik ning, tunnistagem ausalt, ega need aja jooksul omasemaks saanud ole. Kristlikes ringkonnis liikudes sain tundma kristluse häid ja halbu külgi. Olles praeguseks ammu teisi uske tunnistama siirdunud, möönan endiselt, et kristluses on mõlemat: hingematvalt kaunist, meeliköitvalt helget, kui ka õõvastavalt koledat. Üks suurimaid jubedusi, mida kristlasena kogesin, oli osadustunne. Osadus, enda kokkukuuluvuse tajumine aatekaaslasiga, on miski loomupäraselt inimelu juurde
kuuluv. Osadustunne emotsioonina on aga selle ekstreemne väljendus. Miski, mille juures inimese ratsionaalne mõõde järjest tahaplaanile surutakse, kuni selle lõpliku kaotamiseni. Eriti just karismaatilistes liikumistes rõhutataval osadustundel pole mingit pistmist müstikaga, kus ju ka indiviidi isikliku «mina» hajumisel väga tähtis koht. Karismaatilisel üritusel hakkad sa (juhul, kui sa vähegi vastuvõtlik oled) tundma end järjest enam jõu, massi osana ‒ sinnamaale välja, et sa end eraldiseisvana enam ei tajugi. Oled jäänud vaid kui «osa jõust, mis kõikjal tõstab pead».
Tahetakse tunda end ühise perena Viljandi pärimusmuusikafestivali alalistelt külastajailt olen ma järjest enam kuulnud, kuidas sinna sõidetakse ikka selleks, et tunda end ühe, ühise perena. Et seal ongi üksainus suur perekond. Ning see on hirmutav. Too «Viljandi perekond» näikse olevat just taoline, et seal minetab inimene oma individuaalsuse ning saab üheks tervikuga, tunneb osadust. Ning too osadustundeline mass on ettearvamatu. Välja arvatud heade psühhomanipulaatorite jaoks, kellele see mass muutub juhitavaks. Jah, ka laulupeo või näiteks vabariigi aastapäeva üritustel on osadustunne. Ent see on ohutum, sest nii laulupidu kui igasugu riiklikud ühtsusüritused on aja jooksul tugevasti formaliseerunud, mis nende osaduslikkust oluliselt vähemaks võtab. Folgil ringitaiutav, Vaimu pärast kohale tulnud, ühtsustunnet nautiv mass on aga oma osaduses jõuliselt siiras. Eriti vastumeelseks muudab
Viljandi sündmuse minu jaoks see, et seal ei üritata osadust saavutada pompöössete vaatemängudega, nagu tegid natsid ja Nõukogude Liit. Sellise osadustunde äratamise vastu on eestlastes juba tugev allergia. Viljandis äratatakse osadust just «väikse ja nunnu» kaudu, sealne osadus lõhnab nagu vanaema pirukad ning on triibuvaiba värvi. Ja sööb sinu «mina» seetõttu eriti tõhusalt.
Keeldun taandumast rakuks organismis Teistpidi on Viljandi folk aga osadustunde raiskamine. On kohti, kus osadustunne on õigustatud. Araabia kevad näiteks. Suure ebaõigluse vastu saab teinekord ainult massina, oma «mina» «ühisminaks» sulatades. Nii on võimalik revolutsioon ja suured muutused. Iga-aastane Viljandi üritus pole aga kindlasti mingi revolutsioonieelne situatsioon. Väikestel üritustel taolise «meiks kõigiks» saamise ohtu pole, sest seal saavad osalised aru, et kohale on tuldud puhtalt või siis peamiselt muusika, kunsti, teatri või mingi muu tuuma pärast. Samuti pole seal «kõiki». Muidugi tunneb kogunenud seltskond end mingil määral ühtsena, kuid see ongi sõltumatute indiviidide ühtsus, mitte kollektiivse olendi loomine. Sestap külastan üritusi, kas väikeseid või suuri, kus pole osadusvõi ühtsustunde ohtu. Sündmustel, kust meist ei saa «üksainus suur pere». Sest mina olen mina ning keeldun taandumast rakuks kollektiivorganismis. Euroopaliku individualisti või individualistliku eurooplasena tunnen ma end nii lihtsalt turvalisemalt.
ORELIFESTIVAL
Reede, 29. juuli 2011
3
Orelifestival algas neljapäeval Niguliste oreliööga
«Kõige fantastilisemad kogemused orelimängust olen saanud siis, kui olen mänginud öösel suurtes katedraalides,» ütleb Andres Uibo. Kui Nõukogude Liidu muusikaelu korraldanud asutus Goskontsert poleks 1987. aastal otsustanud esmakordselt organiste lääneriiki ‒ täpsemalt siis Lääne-Saksamaale ‒ konkursile lubada ja kui Andres Uibo poleks olnud üks kolmest edukast minejast, oleks orelifestival praegusel kujul ehk sündimatagi jäänud. Liina Luhats
liina.luhats@tallinn2011.ee
Nii aga ei juhtunud ja nõnda toimubki tänavu 28. juulist kuni 7. augustini juba 25. Tallinna rahvusvaheline orelifestival, mille looja, produtsent ja kunstiline juht on organist Andres Uibo. Tänavuse festivali üks eripära on see, et 28. juuli ööl vastu 29. juulit pääses päikeseloojangust (kell 21.59) kuni päikesetõusuni (kell 04.59) tasuta Niguliste kirikusse orelikontserte kuulama ja kunstiteadlaste ‒ Jüri Kuuskemaa, Raavo Reidna või Tarmo Saareti ‒ juhtimisel muuseumiaaretega tutvuma. Päikeseloojangu ja -tõusu vahele mahtus seitse kontserti, igaühes neist on umbes 35 minutit muusikat. «Niguliste kirik pole varem kunagi öösel avatud olnud,» kinnitab Andres Uibo. Tänavusel festivalil esinevad ka kõik kolm konkursanti ‒ Aleksei Šmitov, Edouard Oganessian ja Andres Uibo ise ‒, tänu kellele festival alguse sai. Samuti esineb tookordse Saksamaa konkursi peakorraldaja Leo Krämer. Nende esituses kõlavad samad lood, mis 1987. aastal.
Konkurss, mis mõjutas Nõukogude Liitu Kui Goskontsert oli otsustanud organiste usaldada ja nad esmakordselt lääneriiki konkursile lubada, korraldati Kišinjovis (praegune Chişinău) üleliiduline organistide konkurss, millest võttis osa 52 organisti ‒ kõik väga kõrge tasemega mängijad. Konkursi auhinnaks pidigi olema
kolme parima võimalus läände sõita. Laureaatideks said Aleksei Šmitov Moskvast, Edouard Oganessian Vilniusest ja Andres Uibo Tallinnast. «Aga siis öeldi: «Stopp! Ega te veel kuhugi sõitnud ole! Konkurss toimub septembris ja vahetult enne väljasõitu tuleb kõik kavad uuesti ette mängida, et me saaksime kindlad olla, et te olete väärilised esindama Nõukogude Liitu!»,» meenutab Uibo. «Arutati, kus meid uuesti kuulata, ja ma pakkusin, et võiks Tallinnas.» Kahe nädala pärast tuli Uibole kõne, et Tallinnaga ollakse päri. «Siis tekkis mul mõte, et miks me ainult kolmekesi peame mängima ja üksnes komisjonile, võiksime seda ju avalikult teha. Aga Nigulistes oli tollal väga range kord, nädalas tohtis ainult üks kontsert olla. Läksin direktoriproua Inge Tederi juurde küsima, kas meil on lootust. Ta oli nii kena ja ütles: «Muidugi tuleb ära teha!»» Niguliste orelinädalal toimus seitse kontserti, mängisid konkursandid ja žürii liikmed. Kõik piletid olid välja müüdud juba kaks kuud enne kontserte. «Välismaale meid lubati,» jätkab Uibo. «Välispassid saime Moskvas neli tundi enne lendu ‒ ootasime neid Goskontserdis niisuguses toas, kus olid ainult neli seina ja väike trellitatud luuk. Ühel hetkel tuli luugi kaudu hääl: «Uibo, Andres Arturovitš!» ja ulatati pass.» Konkursil läks hästi, Aleksander Šmitov sai koguni kolmanda preemia. «Kui tulime tagasi, asutati Moskvas kohe üleliiduline or-
ganistide ühing, hakati uutesse kohtadesse oreleid ehitama. Meie konkursil käimine mõjutas tervet Nõukogude Liitu…»
Henn Pärn ja Eesti Kütus toetasid 1988. aastal toimus festival Tallinna orelinädala nime all, alates kolmandast korrast aga juba Tallinna rahvusvahelise orelifestivalina. Orelifestival on Eesti festivalidest ainus, mis on läbi proovinud kõik mõeldavad rahastamis-
viisid.87‒1988 olime Eesti NSV Riikliku Filharmoonia festival, 1989 Eesti esimene kooperatiivne festival ‒ kooriühingu juurde tekkis kooperatiiv Estomuusika, see oli. peakorraldaja 1993. aastani,» räägib Uibo. «1993‒1997 lõime eraettevõtte Tallinna Orelifestivalid, 1998. aastast on peakorraldaja Eesti Kontsert. Ainuke kord, kui tundus, et nüüd jääb festival küll ära, oli 1992, rahavahetuse aasta. Festival oli juuli lõpus ja rahavahetus juunikuus. Tutvusin tookord Eesti Kütuse
peadirektori Henn Pärnaga, kes otsustas aidata. Eesti Kütus toetaski festivali 40 000 krooniga, olen Pärnale siiamaani väga tänulik.»
Öine kirik annab võimsa elamuse «Minu kõige fantastilisemad kogemused orelimängust on saadud siis, kui olen mänginud öösel suurtes katedraalides,» tunnistab Uibo. «Seal päeval harjutada ei saa, öö on ainus võimalus. Kui siis saad näiteks Notre Dame›i,
Trondheimi või Milano katedraali võimsad võtmed ja… See tunne niisuguses öises pühakojas mängida ületab absoluutselt kõike.» Eesti on orelifestivali jaoks äärmiselt paslik maa juba sellegipoolest, et siin on aastasadu olnud väga palju oreleid. Kroonika kirjutab, et aastal 1329 hävitasid leedulased rüüsteretkel Helme ja Paistu kiriku toredad orelid. Ehitatud olid nimetatud orelid ilmselgelt veelgi varem. Võrdluseks võib öelda, et isegi Notre Dame sai oma esimese oreli alles 1402.
Eestimaal on orelit mängitud ja seda mängu nautida osatud juba seitse sajandit, kinnitab Andres Uibo.
Foto: Stanislav Moshkov
Jutuvestmissari jätkub Läänemere äärsete lugudega Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
4.‒6. augustini toimuvad Tallinnas ja Hiiumaal jutuvestmissarja järjekordsed jutuõhtud alapealkirjaga «Mereäärsed lood», kus lugusid räägivad seitsme Läänemere saare jutustajad.
Tulevik on laegas ilma võtmeta, ütleb Piret Päär.
Foto: Sten Jõemets / Nikon
Seekord räägitakse lugusid kolmel korral, iga kord ise paigas ja eri moodi. Esimesed kaks jutuvestmisõhtut algavad kell 19.00 4. augustil Tallinnas nAnO salaaias (Sulevimägi 5) ja 5. augustil Hiiumaal Suuresadamas suurte laevade juures. Seeria lõpetab kogu päeva kestev jutuvestmine 6. augustil Kärdla kohvikutepäeval. «Juttu vestavad inimesed väga erinevatelt elualadelt, aga kõik nad on oma kogukonnas heade pajatajatena tuntud ja muidugi ühendab neid huvi lugude ning oma kodusaare vastu. Räägitakse
vana ja uue aja lugusid saarerahva elust-olust ning inimestest, kes on neile tähtsad,» tutvustab jutuvestmissarja kunstiline juht Piret Päär seekordseid jutuõhtuid.
Rügeni juhtimisel tuleb külla B7 Mereäärseid lugusid räägivad 1989. aastast tegutseva Läänemere saarte ühenduse B7 külalised Ahvenamaalt (Soome), Bornholmilt (Taani), Gotlandilt, Ölandilt (mõlemad Rootsi), Rügenilt (Saksamaa), Saaremaalt ja Hiiumaalt. B7 koostööprogrammi juhtsaar vahetub igal aastal, tänavu on juhtsaareks Rügen. «See on lugu, milles on kõike ‒ seiklusi, katsumusi, abilisi... Ja kuna tegemist on ju pikaajalise projektiga, mis algas märtsis ja lõpeb novembris, siis on see tõesti üks pikk ja värvikas lugu,» on Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 kavasse kuuluv jutuvestmis-
sari Pääri sõnul seni väga huvitavalt kulgenud. Päär meenutab, et jutuvestmissarja esimesed külalised Dovie Thomason, Jan Blake ja Jack Lynch olid oma ala professionaalid ning tutvustasid seega lugude rääkimist kui elukutset. Seevastu juunikuu külaline Nacer Khemir peab ennast pigem filmirežissööriks, kes tutvustas oma filmide kõrval ka tuntud juturaamatu «Tuhat üks ööd» lugusid.
Kohad, mis on kui loodud lugude jaoks «Septembris loodan taas Hobuveskis kuulda oma hea sõbra ja Ungaris väga armastatud jutuvestja Berezc Andrasi lugusid. Oktoobris on meie külaliseks Inger Lise Oelrich, kes räägib, kuidas lood ja jutustamine tervendada võivad. Novembris toimub suur Muinasjutukooli sünnipäeva- või ise-
gi lõikuspidu ja räägime rohkem sellest, mis meil endil olemas on ja millises suunas jutuvestmise teemaga tulevikus edasi läheme,» tutvustab Päär jutuvestmissarja tulevikuplaane. Ka ise jutuvestja ja koolitajana tegutseval Pääril on hea meel selle üle, et nii mõnedki jutuõhtutel käinutest tunnevad ning tahavad selliseid jutustamisi edaspidigi Tallinnas teha. Sealjuures tuleks Pääri hinnangul pakkuda inimestele eelkõige just oma isiklike lugude rääkimise võimalust. «Olen näinud väga mõnusaid kohti ‒ kohvikuid, klubisid, ateljeesid ‒, mis on lausa loodud lugude pajatamiseks ja kuulamiseks. Isegi olen juba mõtetes järgmise aasta tegemiste juures, aga nagu vanasõna ütleb – tulevik on laegas ilma võtmeta…» on Päär Rahvakultuuri Keskuse Muinasjutukooli all tegutseva jutuvestmissarja tuleviku osas lootusrikas.
4
FILM
Reede, 29. juuli 2011
«Tallinna kiludel» on juu Kiur Aarma ja Jaak Kilmi arvavad, et inimesed võiksid seda filmi vaatama minna hilisõhtul ja Katusekinno. «Otsisime tegelasi, kes oleksid nagu Uexkülli loost. Näiteks tegelane, kes põgenes Tallinnasse vaba õhku hingama (Mattis) ‒ meil oli veendumus, et tänapäeva Mattis võiks olla mees, kes läheb hoopis Soome ehitusele tööle,» selgitas Jaak Kilmi. Liina Luhats
liina.luhats@tallinn2011.ee
30. juulil esilinastub Katusekinos erudokumentalistide Jaak Kilmi ja Kiur Aarma film «Tallinna kilud». Autorid jagasid meeleldi loomemõtteid ja tõde selle kohta, kes või mis need Tallinna kilud tegelikult on. «Tallinna kilud“ on film, kus tänapäevaste tallinlaste lood kohtuvad pea poole tuhande aasta vanuse legendiga Johann von Uexkülli kuriteost ja hukkamisest. Kes on need uuema aja tallinlased, kelle lugusid ekraanil näeme? Kiur Aarma: Nad on mitmest rahvusest. Tallinn on alati olnud multinatsionaalne linn, Eesti linnaks sai ta alles 20. sajandi esimestel aastatel. Tegemist on lugudega tuttavate ja sõprade eludest ja ka enda mälestustest vaadatuna läbi kunstnikuprisma. Jaak Kilmi: Oleme otsinud väikseid, kuid võimsaid lugusid. Intiimseid lugusid ‒ lugusid hirmust, lapsepõlve painajatest või asjadest, mis on inimest kogu elu saatnud ja on Tallinnaga seotud. Sellised väikesed elulood… Üks neist on näiteks sõber Marko Raadilt, kes veel ei tea, et see on filmis. Teine on minu isa lugu. Ja nii edasi… Mõnuga oleme viljelenud «tumedat formaati», lool on õuduka
maik. Raamat, mis mind väga inspireeris ja mille ka Kiurile lugeda andsin, oli baltisaksa kirjaniku Werner Bergengrueni «Surm Tallinnas». See on meie filmi tumeda formaadi hingesugulane. K.A.: Jah, see andis tooni. Raamat on kirjutatud Saksamaal 1930. aastate esimesel poolel põlistallinlase poolt, kes siis enam Tallinnas ei elanud. J.K.: Ta oli Riiast pärit ja käis Tallinnas baltisakslastega prassimas, kuulates seejuures öö läbi nende lugusid Tallinnast ja surmast. Ja siis kirjutas ta oma kuulsaima teose.
Lood, millel on väike vint peal K.A.: Temalt on meie filmis linna kihilisus. Linn on kui isiklike ajalugude summa, nii elavatel kui surnutel on oma lood. Need lood on lihtsalt juhtunud eri aegadel, kuid samas kohas. Tallinn on üsna minevikukeskne, mis on tegelikult lahe. Siin on sellist kohavaimu, mida suurematel linnadel vaat et nii palju polegi. J.K.: Meie filmi aluslugu (Johann von Uexkülli lugu) juhtus aastal 1535 ehk siis ligi 500 aastat tagasi. K.A.: Siinsamas Harju väravate juures.
J.K.: Aluslugu seob teisi, tänapäevaseid lugusid. Oleme võtnud 500 aasta taguse loo ja ehitanud sinna peale uuemaid kihte. Oleme seda justkui remiksinud. K.A.: Meil on seal üks lugu nagu pesunöör keskel, mille küljes ripub igasuguseid kirevaid rätikuid ja püksikuid ja muud ehk lugusid hilisematest aegadest. J.K.: Lugusid on ka konkreetsetest püksikutest. Millised on põhilised teemad, mis lugudest läbi käivad? Ehk näiteks vabadus ja karistus? J.K.: Uexkülli loos on teema, et linnaõhk teeb vabaks. Läbi selle need lood haakuvadki. Tallinn on ju linn, kuhu on tihti tuldud mujalt. Näiteks minu isa tuli Kohtla-Järvelt ja ema Räpinast... väga paljusid linnaõhk teebki vabaks. K.A.: Lisaks vabadusele on teiseks peamiseks motiiviks õiglus, kui õõnsalt see ka ei kõla. Küsimus on õieti selles, mis on õiglus.
«Mõnuga oleme viljelenud «tumedat formaati».» Ühelt poolt on linn kui praktiline masin või ettevõte, mis saab kasu, kui meelitab siia uusi töökäsi, uusi elanikke ja sõdureid, kes linna kaitseksid. Teiselt poolt on olemas ka kõik ilusalt kõlavad sõnad ‒ näiteks kodanikuõigus, mis käib nii linna põgenenud talupoja kui rikkale raehärra kohta.
Johann von Uexküll (????‒1535) oli Riisipere mõisnik Sissepõige filmi «Tallinna kilud» taustaloosse, mis kõneleb aadliku kuriteost ja hukkamisest. Liina Luhats
Aadlik sattus kohtu alla mõrvatud talupoja venna kaebusel, kes oli Tallinna tänavaprügitajaks.
Uexküllide suguvõsa on oma nime saanud Läti küla Ixkilli järgi, kuhu Uexküllide esiisa, vasall Johannes I von Bardewis 13. sajandil kindluslinnuse ehitas.
Read vanast kroonikast
liina.luhats@tallinn2011.ee
Jaak Kilmi ja Kiur Aarma Kiek in de Köki ees «Tallinna saia» söömas.
Foto: Stanislav Moshkov
Kaader filmist «Tallinna kilud». Ema koos pojaga Kiek in de Köki ees Tallinna saia söömas
Foto:Filmikaader
Eestlastele on Uexküllide nimi ilmselt kõige enam tuntud filmist «Verekivi», kus kurikuulus Riisipere mõisnik Johann von Uexküll pussitas vaba mehe seisusesse tõusnud talupoega ning maksis selle eest Tallinna rae otsusel oma peaga. Johann von Uexküll piinas surnuks ühe oma Tallinna põgenenud talupoja, minnes sellega vastuollu Tallinna linnaõigusega, mille kohaselt aasta ja ühe päeva (tegelikult ilmselt aasta ja 6 nädalat) linnas viibinud isik oli linna kaitse all.
«Aastal 1535 maikuu (7.) päeval hukati mõõgaga aulik Johann Uexküll Riisiperest. Ta oli oma talupoega esmalt mõnitanud ning raskesti piitsutanud ja siis ta paku sisse löönud ning kaks ööd seal suure külma käes kinni hoidnud, nii et tal jalad ära külmunud. Siis võttis ta puuhalu ja lõi talle külmavõetud jalgade alla ja seejärel puuga kaks korda vastu pead, nii et mees hinge heitis. Seda tunnistas tema (Uexküll) foogtide ja kodanikkude ees. Mahalöödud talupoja sõbrad ja tema vend olid temal tee linna kinni pannud; tema tuli siiski linna, ja nii kaebasid siis talupoja sõbrad tema peale. Ta tunnistas, ilma et teda oleks
piinatud, et ta on nõnda toiminud, nagu ülal kirjutatud, ja pakkus palju raha, et sellest (surmamõistmisest) pääseda: seekidele ühe küla ning iga aasta kogu oma eluaja jooksul seekidele ühe sälitise rukkeid ja linnale 1000 marka. Seda ei võinud kohus lubada. Sündigu rikkaga samuti nagu vaesegagi! Jumal heida armu hingele! ... hukati kohtu otsuse järgi Johann Uexküll Riisiperest ja tema naisele anti tagasi kõik, mis tema taskust leiti, tema mõõk, surnukeha, kirikuriided jne.; ainult riided, mis tal seljas olid, kui teda hukati, kuuluvad timukale. Nendega pole rael mingit pistmist.»
Aadlikud takistasid Uexkülli hukkamist Kui Johann von Uexkülli hakati 7. mail 1535 väljaspool linnamüüre praeguse Swedbanki hoone kohal asuvale hukkamispaigale viima, oli linnavärava taha kogunenud hulk aadlikke, et teda päästa. Seepärast hukati ta häda sunnil Harju väravate vahel.
FILM
Reede, 29. juuli 2011
ures õuduka maik Kuhu žanrisse film paigutub? J.K.: Žanriliselt ei tea, kas see on meil mängufilm või dokumentaal. Kui «Disko ja tuumasõja» kohta ütlesime, et see on mänguline dokumentaalfilm, siis seekord võiks öelda, et see on dokumentaalne mängufilm. «Tallinna kilusid» tehes me ühtpidi tahtsime kasutada samasugust jutustamisviisi, kuna oli tunne, et sealt sai veel samm edasi minna, samas ei tahtnud ka tehtut korrata. Need on dokumentaalsed lood, millel on vint peal. Need lood räägivad niisiis elu sõlmpunktidest. K.A.: Iga inimese elus on hetki, mis on palju tähtsamad kui teised. Need on justkui hüüumärgid lugude taga. Me oleme inimesi mõtteliselt filminud hetkedes, mis muutsid nende ja Tallinna linna suhet.
Pildiliselt näeme 16. sajandit Filmi fotograaf Peeter Laurits on aluslugu üles pildistada püüdnud 16. sajandi võtmes. Ka filmis on inimesi on juhendatud nii, et nende poosid oleksid nagu 16. sajandi omad. J.K.: Kõik need lood on sisemiselt pingestatud ja selliseid lugusid me otsisimegi. Nagu öeldud, tegemist on väikeste õuduslugudega ja kuna need on lood hirmudest, siis nad ilma sisemise pingestatuseta ei toimi. Sellist pinget püüdsime hoida ka Uexkülli jutustuses. Tollest loost on valminud ka film «Verekivi», mis on väga kehv, aga me
oleme seda kasutanud ja n-ö remiksinud. K.A.: «Verekivi» on ju ikkagi taustaks kõigile, kes Eesti televisiooni vaatavad. Võrdlus Uexkülli looga tuleb automaatselt. J.K.: Aga ega meil ole midagi kaotada, kuna «Verekivi» saabki ainult remiksida ja kiusata. Kuidas sai pealkirjaks «Tallinna kilud» ja miks see pole enam «Mattise martüürium», nagu enne internetist lugeda võis? K.A.: Oleme filmil hoidnud igasuguseid tööpealkirju ja eks nime saad öelda ju alles siis, kui lapsukesele otsa vaatad... aga «Tallinna kilud» on peaasjalikult kujund. Ühelt poolt on see üpriski tuntud gastronoomiline toode, mis igaühel meist seostub kindla lõhna, maitse ja konservikarbi kujuga. Ja no eks seal ole nii mõndagi peidus, millest filmi vaadates aru saab. J.K.: Nii mõnedki lood on meil seotud selle Tallinna kiluga. See on üks asi, mis on osa Tallinnast, ja minu arvates on «Tallinna kilud» naljakas nimi. K.A.: Eks seal on teatav annus ka eneseirooniat ‒ ma tean, et tartlased tarvitsevad tallinlasi hüüda kiludeks ja kogu meie linna kilulinnaks. Et kui juba nii, siis kandkem seda tiitlit uhkusega. Kes neid lugusid ette kannavad ja kuidas? J.K.: Paadunud dokumentalistina... kuigi pean vist ütlema, kunagise dokumentalistina… K.A.: …erudokumentalistina! J.K.: Jah, erudokumentalistina oli mul selline kiiks, et võimali-
kult palju peab olema päris. Peame kuulma päris lugusid ja nägema päris elusid. Meil oli algusest peale selline kokkulepe, et ei kasuta ühtegi prominenti või kuulsust. Meil on kõige tavalisemate Tallinna inimeste lood. Väikesed ajalood. Otsisime tegelasi (ja üsna palju ka leidsime), kes oleksid kuidagi nagu tegelased Uexkülli loos. Näiteks tegelane, kes põgenes Tallinnasse vaba õhku hingama (Mattis) ‒ meil oli veendumus, et tänapäeva Mattis võiks olla mees, kes läheb hoopis Soome ehitusele tööle. Samamoodi otsisime teiste loo tegelaste tüüpe. Näiteks Uexkülli või timukat või raadi. Oluline ei olnud näiteks rae puhul see, et tegemist oleks just kohtuniku või kellegi niisugusega. Pigem pidi lihtsalt olema tegemist inimesega, kes suudab raadi mingil moel sümboliseerida, olgu oma elukäigu või profiiliga.
Tegemist on värske kiluga Selliste kriteeriumide järgi me tegelasi valisimegi ja enamik neist ongi dokumentaalsed, meie filmi prisma läbi vaadates. Jutustamise viisi osas oli tegemist tegelaste monoloogidega. Käib mäng elude ja lugudega. Ma võin erudokumentalistina öelda, et see on lubatud. K.A.: Filmis on jutustatavaid lugusid kokku üheksa ja valmimisprotsess võttis aega poolteist aastat. J.K.: Eelmisel hilissuvel alustasime võtetega. Viimane võte oli eelmisel nädalal, nii et üsna värske kilu.
K.A. ja J.K.: Inimesed võiksid seda filmi vaatama minna Katusekinno. See pole ju ka sugugi juhuslik koht, vaid konteksti poolest just sobiv – kesklinnas ja sündmustiku toimumiskohale lähedal, kuid ometi kõrghoone katusel. Hilisõhtu mõjub ka hästi. *** Filmi idee ja käsikirja autorid on Jaak Kilmi, Kiur Aarma ja
Kp
TUTVUSTAB
Filmitegija, saatejuht ja muusik Kiur Aarma sündis 25. juunil 1975. aastal Tallinnas. Hariduse omandas ta Tallinna Muusikakeskkoolis, Tartu Ülikoolis semiootika erialal ning Balti filmi- ja meediakoolis stsenaristika erialal. Mees on juhtinud ülipopulaarset telesaadet «Kahvel» ning aidanud koostada mitmeid dokumentaalfilme. Viimane kuulsusrikkam projekt oli film, mille juures Kiur produtsendi ja autori kohustusi täitis, oli «Disko ja tuumasõda». Juba üle aasta mängib Kiur ka basskitarri Lenna Kuurmaa bändis.
Peep Pedmanson, fotolavastuste looja Peeter Laurits, kunstnik Reet Aus, operaatorid Ants-Martin Vahur ja Meelis Veeremets, muusikalised kujundajad Janek Murd ja Erki Tero (3Pead), produtsent Kiur Aarma ja režissöör Jaak Kilmi. Filmi esitleb Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011, toetavad Eesti Filmi Sihtasutus, Kultuurkapital ja restoran Olde Hansa.
Kp
TUTVUSTAB
Režissöör Jaak Kilmi sündis 23. oktoobril 1973. aastal Tallinnas. Haridust käis filmitegija saamas Jakob Westholmi Keskkoolis ning Tallinna Pedagoogikaülikooli filmirežii erialal. Kolmeks tähtsaimaks saavutuseks peab Kilmi elus viieaastaselt jalgrattaga sõitma õppimist, oma lapsi, kes on investeeringud emotsionaalsusesse ja rohke rõõmu allikad, ning mõningaid filme, mida ta viimase 15 aasta jooksul teinud või produtseerinud on. Filmide kohta lisas ta veel, et küllap tekib neid juurde, kuna seda tungi juba pidurdada ei saa.
«Tallinna kilude» vahvad näitlejad jagavad muljeid Üks põhimõtetest, millele Peeter Laurits, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma filmi tehes toetusid, oli see, et näitlejad võiksid olla n-ö inimesed tänavalt. Küsisime mõnelt neist, kuidas näitlemine läks.
Filmiroll rikastas ja andis uusi vaatenurki Jaan Tedder Ma olin kaua aega põhitöö poolest riigiametnik, nüüd olen pensionär. Samas pole näitlemine mulle võõras, olen sellega hobi korras tegelenud 1960. aastate keskelt saadik. Olen teinud rolle Tammsaare ja Salme teatrites, esimese filmirolli sain 1960. aastate filmis «Autostop». Sellele on järgnenud mit-
med väikesed rollid, osalemine massistseenides ja dublandina. Viimasel ajal on tihedaks muutunud pisiosade esitamine teleseriaalides ja reklaamides, ju siis pole minuvanuseid oskajamaid näitlejaid eriti võtta. Nii ripub minu nimi saada olevate näitlejate nimekirjas ja filmi sattusin ühe agentuuri kaudu. Mind kutsuti vestlusele ja ma saingi rolli. Ilusat ei ole minu rollis midagi, olen üks kolmest raehärrast (üks on siiski proua), kes parun Uexkülli surma mõistavad. Kui olin rolli saanud, järgnes sellele fotosessioon Peeter Lauritsa näituse jaoks, seejärel filmimine. Filmimise ajal öeldi täpselt ette, mida ma tegema pean. Iga tegelane filmiti üles eraldi, nii et see, kuidas võtted läksid ja kuidas ma rolli sobitusin, selgub siis, kui tervikut ehk filmi näen.Ootan juba põnevusega esilinastust. Saan aru, miks filmitegijad otsisid filmi teistsuguseid inimesi. Eesti on väike ja nii etendusest etendusse kui filmist filmi korduvad ühed ja samad näod. Vaatajad saavad küll äratundmisrõõmust hüüatada: «Näe, jälle see!», kuid pikapeale tüütavad tuttavad näod ära ja vaja oleks vaheldust. Väikese pensionilisa saab näitlemise eest ka, nii seegi kord, kuid see polegi nii oluline. Esmatähtis on, et näitlemine rikastab mind, aitab asju näha uutest vaatenurkadest. Põnev on töötada erinevate lavastajate käe all.
Väga hea meelega esineksin edaspidigi filmides. Tegelikult tahan ma saada loomaarstiks, kuid näitlemine võiks olla hobi.
Mängisin filmis peaaegu iseennast Jekaterina Bortjugova (pildil keskel)
Sõprade arvates mul vedas
Lõpetasin ülikooli alushariduse õpetajana, hetkel olen töötu. Hobi korras olen esinenud teatris, käin Vene teatri koolis. Filmis olen varem esinenud korra vaid massistseenis. Sellesse filmi sattusin nii, et meie teatris toimus casting. Valiti välja kolm tüdrukut, mina nende hulgas. Pidime mängima vene tüdru-
kuid, kolme õde, kes tulevad Peipsi äärest Tallinna, üürivad siin korteri, lähevad kusagile Elcoteqi-sarnasesse ettevõttesse tööle ja söövad sibulavõileiba. Arvan, et sobisin oma rolli hästi, sest mu ema on Peipsi ääres kasvanud, tädi kasvatab seal sibulaid ja minagi veedan oma vaba aja seal. Esinemine polnud üldse raske, Kiur ja Jaak ütlesid täpselt ja konkreetselt, mida nad näha tahavad ‒ et nüüd istu ja nüüd vaata kaamerasse, nüüd aga ära vaata. Kui pärast sain oma episoode näha, sain aru, et kõigel, mida nad palusid teha, oli tõesti kindel mõte. Kui mulle võimalus antakse, soovin edaspidigi filmides osaleda.
Lisanne Siniväli (10-aastane) Ma polnud enne ka koolis mingi suur näitleja olnud, kuid korra sattusin TV3 reklaami Lisa Simpsonit mängima. Reklaamis esinemise tõttu jäin silma ka neile, kes filmi teevad. Fotosessioon ja filmimine olid lahedad, teised olid minuga sõbralikud ja kõik läks väga hästi. Mul on nüüd uus kogemus juures. Mängisin inglit, pidin rullikatega sõitma, haua juures seisma ja pärlit näitama. Tänu filmile sain koolist puududa ja teised olid minu peale natuke kadedad, et küll mul ikka veab.
5
20. augustil tuleb «Vabaduse laul» Eesti rahvas tähistab sel aastal kahte olulist sündmust – 20. augustil möödub 20 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest ning Eesti pealinn Tallinn on kandmas Euroopa kultuuripealinna tiitlit. Et seda meeldejäävalt tähistada ja tänada riike, kes Eesti iseseisvust tunnustasid, toimub 20. augustil Tallinna Lauluväljakul kontsertpidustus «Vabaduse laul». «Vabaduse laulu» peaesineja on Eesti rahvas, kes oma kohaloleku ja avatud meelega on olulisim osa tähtpäevast, omaenda lugusid, laule, soove ja mõtteid jagavad meiega Justament, Riho Sibul, Mari Kalkun, Dagö, Vaiko Eplik, Jaak Johanson, Malcolm Lincoln, Iiris, Jarek «Chalice» Kasar, Ewert & the Two Dragons. Välisriikidest tulevad koos Eesti rahvaga sündmust tähistama muu hulgas Sinead O’Connor Iirimaalt ja saami revolutsionäär Mari Boine Norrast. Südaööl avatakse lauluväljakul 21. augustil üle Tallinna linna toimuv Islandi riigile pühendatud Islandi päev, mille raames astub mitmetes kontserdipaikades üles islandi muusikuid ja ansambleid, avatud on Islandi teemalised näitused, linastub film, avatud on islandi toiduturg. Islandi päevaga tänavad Eesti riik ja välisministeerium Islandi riiki vapruse eest aastal 1991 Eesti taasiseseisvumist esimesena tunnustada. Lauluväljak avab 20. augustil uksed kell 17.00, kontsert algab kell 18.30 ning kestab südaööni. Sündmuse kannab otseülekandena üle ETV. Sissepääs «Vabaduse laulule» on VABA. Vt ka www.20.ee.
Tallinna torne tutvustav festival 25.‒27. augustil toimub festival «Tallinna tornid», mis tutvustab linna kuulsat ja täienenud «kilukarbisiluetti» ajaloolisest vaatenurgast läbi eri ajastute muusika. Festival pakub nii piletitega kontserte kui ka mitmeid ühislaulmisi ja osalemisrõõmu kõigile. Ühe olulise märgina tähistab festival ka Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 20. aastapäeva. Festivali kava ja lähem info: www.corelli.ee
Festivalile valiti viis Eesti projekti
Fotod: Peeter Laurits
Rahvusvahelise festivali Neu/Now Tuleviku Noored Talendid live programmi valiti viis Eesti noorte projekti. 17.‒20. novembrini Tallinnas toimuvale festivalile pääsesid Lauri Hirvesaare, Stella Salumaa, Sander Saarmetsa, Kristi Kongi ning Anna-Liisa Elleri ja Riin Oidekivi ühisprojekt. Festival väärtustab noort loovat Euroopat.
6
MUUSIKA
Reede, 29. juuli 2011
Bluus vastandub tehislikkusele Augustibluusil esineb maailma eliiti kuuluv kitarrist Kirk Fletcher. «Paistab, et inimene otsib muusikas järjest rohkem midagi loomulikumat, vähem tehislikku – midagi, kus oleks rohkem inimest ja vähem masinat ning manipulatsiooni. Ilmselt tuntakse ära, et bluus on äärmiselt inimlik, midagi, mis on päris,» sõnastab 5.‒6. augustil toimuva XVIII Augustibluusi peakorraldaja Indrek Ditmann festivali fenomeni. Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
Festivali koduleht on hämmastavalt paljudes keeltes (eesti, inglise, läti, soome, vene, saksa) ‒ mil määral orienteerute välismaisele ja mil määral kodumaisele publikule? Viimastel aastatel on festivalist saanud Balti- ja Põhjamaade üks olulisimaid bluusisündmusi. Külastajaid saabub üle kogu Eesti ning kõikidest naaberriikidest. Oleme selle nimel vaeva näinud ning teinud koostööd sealsete muusikute, kontserdikorraldajate ja bluusihuvilistega, kes ise varem festivalil käinud. Sel aastal oleme suutnud neis maades Augustibluusiga ka meediasse murda ning loodame välismaalt senisest enam publikut. Samas on Augustibluusi puhul tegemist eelkõige kodumaise muusi-
kasündmusega ning meie eesmärk on pakkuda kodumaisele publikule võimalikult kvaliteetset festivalielamust. Esinejatest moodustavad umbes poole kohalikud bändid ning eriprojektid, kus löövad kaasa ka paljud tuntud Eesti muusikud, kes iga päev bluusi ei mängi. Millisena kirjeldate kohaliku bluusikultuuri hetkeseisu ja millist rolli on selles mänginud Augustibluus? Kui laiemale avalikkusele on tuttavad ehk vaid Ultima Thule, Bullfrog Brown ja Compromise Blue, siis tegelikult on meil Eestis harjutavaid ja tegutsevaid bluusibände üllatavalt palju. Augustibluusi programmi on paaril viimasel aastal lisandunud n-ö tänava- ja suvekohviku lavad, kus saavad üles astuda just vähemtuntud, kuid tihti vägagi heal tasemel bändid, kes muidu prooviruumist väljaspool ei musitseerigi. Viimasel paaril aastal on Eestis loodud mitu uut bluusiklubi ning paistab, et inimene otsib muusikas järjest rohkem midagi loomulikumat, vähem tehislikku – midagi, kus oleks rohkem inimest ja vähem masinat ning manipulatsiooni. Ilmselt tuntakse ära, et bluus on äärmiselt inimlik, midagi, mis on päris.
Kuidas korraldati festivali selle algusaegadel, millised olid võrreldes praegusega tolleaegsed põhiprobleemid ning eelised? Festival on kasvanud igas mõttes. Ligi 20 aastat tagasi tuli alustada nullist – polnud traditsiooni, polnud midagi ette näidata. Kuna koht on erakordselt ilus ja eriline, jäi see paljudele artistidele muude esinemiste kõrval eredalt meelde ja nii see jutt on levinud. Mitmed muusikud on festivalile jõudnud varem siin esinenud muusikute soovitusel. Välismaiste artistide tagasiside on olnud ainult positiivne ning läbirääkimised kulgevad alati ladusalt. Külastajate arv on Kirk Fletcher. iga aastaga kasvanud, Foto: augustibluus.ee
juurde on tulnud häid toetajaid ja koostööpartnereid, see on võimaldanud latti kõrgel hoida ja veelgi kõrgemale nihutada. Kolm viimast aastat oleme suutnud rahva ette tuua bluusimaailma absoluutsesse tippu kuuluvaid artiste USA-st ning ette valmistada muusikasündmuse, kus on mõnus ning turvaline nii külastajal kui artistil.
Bluus toob Haapsalust lahkunud linna tagasi
tuurisündmusi. Kuigi linnas on mitmeid pika traditsiooniga kultuurisündmusi ning suvel toimub pea igal õhtul mõni kontsert, on Augustibluusil eriline koht linlaste südameis. Korraldajatena peame oluliseks, et hoolimata suurenenud publikuhuvist säiliks festivali meeleolu ning kõik sobiks kenasti iidsete linnusemüüride vahele. Augustibluus on ka n-ö väljarännanud haapsallaste kokkutulek – just bluusil saavad kunagised Haapsalust pärit koolikaaslased taas kokku.
Keda tõstaksite tänavusest Kuidas te ise selle festivali programmist esile? Seekordse festivali program- korraldamiseni jõudsite ning mis annavad tooni põnevad ko- kuidas suhestute bluusi kui dumaised eriprojektid – Tõnis muusikastiiliga? Olen juba 1997. aastast alates Mägi astub lavale koos Otsakooli Big Bandiga, Vaigla Brothers mitmete Eesti muusikute ja antoob rahva ette tegelikult küll samblite mänedžer ning meie agentuuri klientide hulmitte vennad, vaid ka kuulub ka Comproisa ja poja – Rauli mise Blue. 2008. aastal ja Roberti ‒, kellega oli neil 20. sünnipäev koos musitseerivad ning otsustasime seda pealaval ka Kaire tähistada ühe suurema Vilgats ning Raivo kontserdiga. Tafenau. Kuna Augustibluus Estonian Dream oli ainuke toimiv bluuBoogie Woogie siüritus Eestis, saime Band baseerub suukokkuleppele ning resti Margus Kapkorraldasime sel korral peli ja Andu «Tibu» festivali koos. Koostöö Kõivu vasujus ning otsustasime helisel Indrek Ditmann. koos edasi minna ning klaverisuuremad eesmärgid duellil, aga ka teisel isa‒poja püstitada. Pika traditsiooniga festival oli vägikaikaveol Andres ja Laur selleks ajaks ühele kohale toppaJoametsa vahel. Pika ja uhke nimega bluus- ma jäänud ning esinejadki kippuprojekti solistideks on Ivo Linna, sid korduma. Usun, et LAG MuuTanel Padar ja Freddy Tomingas. sikaagentuur suutis tuua n-ö uut Augustibluusi pealava avab 5. au- hingamist. Ise kuulan väga palju mitmesugustil bluusikavaga Tallinna Muugust muusikat, ka bluusi. Paljud sikakooli Sümfooniaorkester. Reedel särab esinejaterivi tipus isiklikud lemmikud on mul oleKirk Fletcheri nimi. Tegemist on mas ainult plaatidel, olen nende bluusimaailma A-kategooria ar- kohta lugenud ja filme vaadanud, tistiga, kes esineb paljudel bluu- kontsertidele aga kahjuks oma sifestivalidel just peaesineja staa- sünniaasta tõttu ei jõudnudki. tuses. Fletcherit (35) peetakse noorema põlvkonna maailma pa- Kutsuksin esinema rimaks bluuskitarristiks, kes on Eric Claptoni nõutud külaline oma valdkonna muusikute albumitel ja tuuridel. Kuidas kommenteerida EesLisaks on Fletcher kriitikute tis üha enam kanda kinnitavast poolt tänapäeva kaalukaimaks tribüütbändide kultuuri, mille bluusbändiks nimetatud The esindaja (Taavi Peterson & The Mannish Boys liige. Käesoleval Doors tribute «Texas Radio and aastal Memphises toimunud maa- The Big Beat») esineb ka Auilma kaalukaimal bluusiauhindade gustibluusil? galal oli Fletcheri nimi üles seatud Ei ole ju midagi imelikku selles, suisa neljas kategoorias. kui muusikud tahavad mängida 6. augusti peaesineja on aga neid inspireerivat muusikat ja Tramped Under Foot. Ansambli sellega au anda oma eeskujudele. solist on üks maailma särava- Kuuldavasti on paljud Doorsi fänmaid noori bluusilauljaid Dani- nid Augustibluusi poole teel just elle Schnebelen. Kansasest pä- võimaluse pärast oma lemmikluris ansambel, võitis 2008. aastal gusid elusas esituses kuulda. Memphises ülemaailmse noorte bluusbändide konkursi «The InKui ressursse oleks piiramaternational Blues Challege» ning tult, siis keda te ise enim festisaavutas seejärel laialdase tuntu- valil näha tahaksite? se nii USAs kui Euroopas. B. B. King, Eric Clapton, ZZ Bändi kitarrist Nick Schnebe- Top jpt. Aga kui ressursid oleksid len võitis samal konkursil parima tõeliselt piiramatud, siis mooduskitarristina Albert Kingi auhinna. taks eelpoolmainitutest all-stars Ansambli kuulumisest bluusi- bändi, kus saksofoni mängiks Bill maailma tippu annab tunnistust Clinton ja suupilli Bruce Willis. ka käesoleva aasta jaanuaris toi- Umbes selliste koosseisudega munud esinemine iga-aastasel «opereerib» Eric Clapton tema Kariibi mere bluusirevüül The korraldataval bluusifestivalil Legendary Rythm & Blues Crui- Crossroads. se, mis esitleb maailma bluusi paremikku. Kuidas hindate Eesti noorte Kokku esineb kahe ööpäeva musitseerimisvõimalusi? jooksul festivali kuuel laval üle Olles päris palju just noorte kahekümne bändi Eestist, Soo- bändide ja muusikutega kokku mest, Austraaliast, Venemaalt, puutunud, tundub mulle, et muBrasiiliast, Hispaaniast ja USA-st. sitseerimise võimalusi on piisavalt. Millist rolli mängib festival Eestis on konkurents tegeliHaapsalu kultuurielus? kult suhteliselt väike ja kõigil on Augustibluus on kahtlemata võimalik midagi saavutada. Palju üks Haapsalu olulisemaid kul- sõltub just püstitatud eesmärgist.
Braavo, Cura! José Cura ja Aile Azssonyi «keemia» oli silmnähtav.
Toomas Zupping muusikasõber
ARVUSTUS Saaremaa ooperipäevade lõppkontsert 23. juulil 2011, solistid José Cura ja Aile Asszonyi, Rahvusooper Estonia orkester ja koor, dirigendid Arvo Volmer ja José Cura.
S
eekordsed Saaremaa ooperpäevad lõpetas vaimustava kontserdiga maailma ooperilavadel nõutud tenor José Cura koos meie oma rahvusooperi solisti sopran Aile Asszonyiga. José Cura on pärit Argentiinast ja ta õppis seal hoopis dirigendiks ja heliloojaks, laulis isegi mõne aasta Buenos Airese Teatro Colóni kooris. Alles 1988. aastal alustas ta lauluõpinguid ja siirdus hiljem koos perega Euroopasse, et jätkata õpinguid ooperi sünnimaadel. Cura esimene suurem läbimurre ooperilaval toimus 1993. aastal Triestes Itaalias, kui ta laulis Jani osa Antonio Bibalo ooperis «Miss Julie». Alates sellest sündmusest lõi Cura karjäär ooperitenorina õitsele: tema ees avanesid kogu maailma ooperimajade uksed ja on siiani jäänudki avatuks.
Austus kõigi suhtes, tänu kellele kunst sünnib Tema suuremate saavutuste hulka kuuluvad nt Verdi Othello nimiosa, Cavarodossi Toscas, Rodolfo Boheemis (Puccini) jpt. Cura tegi ooperiajalugu 2003. aastal Hamburgis, kui ta ühe etenduse ajal suutis olla nii dirigent kui ka solist: ta dirigeeris ooperit «Talupoja au» (Mascagni) ja pärast vaheaega astus üles ka laval, et laulda Canio osa ooperis «Pajatsid» (Leoncavallo). 2007. aastal lavastas ja kujundas ta omaloodud show «La commedia è finita», mis koosnes ooperist, proosatekstidest, balletist ja põhineb Leoncavallo ooperil «Pajatsid». Lavastust saatis suur edu, Cura oli tõestanud ennast ka andeka lavastajana. 2010. aastal lavastas Cura Karlsruhes juba Saint-Saënsi «Simsoni ja Delila», olles samas ka peaosaline. Simsoni rolli oli Cura justkui sündinud, lisaks laulja- ja näitlejavõimetele lisas rollile usutavust ka endise kulturisti ja karatesportlase võimas figuur ning läbitungiv silmavaade. Nii publik kui ka kriitikud on olnud vaimustunud mitte ainult tema erakordsest häälest, vaid ka ooperikarakterite omapärastest interpretatsioonidest ning ebatraditsioonilistest kontsertesinemistest. Viimast sai nautida ka Saaremaa ooperipäevade publik. Saaremaal esitatud kava oli ebatavaliselt mitte-staarikeskne – programmi olid võetud eelmängud, intermetsod, kooripalad, sopranisoolod – kõik see viitas Cura erilisele austusele kõigi nende suhtes, tänu kellele selline kunst sünnib.
Tähelepanu jagus igale lavalolijale Tavapärased tenorikontserdi ooperihitid olid enamuses välja jäetud. Tal jagus tähelepanu orkestrantidele: kui kellegi soolo õnnestus, siis pidi pillimees ka pärast loo lõppu püsti tõusma ja kummardama. Dirigendina oskas Cura tähelepanu jagada igale laval olnud muusikule, saades vastutasuks emotsionaalse ja täpse esituse. Tema karismaatilisus, väikesed naljad lugude vahel, rääkimata perfektsetest ülesastumistest nii laulja kui dirigendina kütsid publiku tõeliselt kuumaks. Aplausid, braavo-hüüded ja jalgadega müdistamine ähvardasid viia ooperimaja kokkukukkumise äärele. Kontserdi esimeses osas kõlasid palad «Pajatsitest» nagu Intermetso ja Canio aaria, samuti Verdi avamäng ja koor ooperist «Nabucco». Kontserdi esimese poole teine osa koosnes Verdi ooperi «Othello» paladest. Programm oli nii valitud, et justkui oleks laval olnud lühivariant sellest ooperist. Cura ja Azssonyi kandsid selle ette niisuguse sisemise jõu ja põlemisega, et külmavärinad jooksid üle selja. Teine pool algas Puccini teoste esitamisega ja kui Cura ning Aile Azssonyi olid perfektselt ära laulnud Rodolfo ja Mimi stseeni «Boheemist», pühendas Cura ülejäänud kontserdi Aile Azssonyile, kel juhtus sel päeval just sünnipäev olema. Ka publikule anti võimalus hällilapsele laulda.
Aile Azssonyi laulis võrdväärsena Cura kõrval Aile Azssonyi laulis täiesti võrdväärsena nii Cura kõrval kui ka üksinda, selline soe tunne tekkis, et ka meil on väga tasemel lauljaid. Nendevaheline «keemia» oli silmnähtav ja Cura tegi ka kõik selleks, et partneril oleks mugav esineda. Cura esitatud Othello monoloogid, Cavaradossi aaria Toscast (Puccini) jt olid nii kirglikud ja emotsionaalsed, et tundlikumad publiku seast pühkisid silmi. Lisalugude äge nõudmine publiku poolt lõppes viie lisalooga, millest «Traviata» (Verdi) joogilaul oleks võinud olemata olla. Aile Asszonyi säras Manonina, koor esitas hingekriipivalt «Nabucco» Orjade koori Cura juhatusel ja peategelane lõpetas kontserdi võimsa Nessun dormaga (Puccini). Kindlalt võib väita, et José Cura kontsert Saaremaal oli selle aasta üks tippsündmusi. Ainult et eesti publikut oleks võinud rohkem olla.
Reede, 29. juuli 2011
Tallinn 2011 nädal objektiivis Saaremaa ooperipäevad kulmineerusid maailmakuulsa tenori José Cura kontserdiga
FOTO
7
Unenägude linn Kadriorus
Saaremaa ooperipäevade lõppkontserdil esinesid solistid José Cura ja Aile Asszonyi ning Rahvusooper Estonia orkester ja koor.
Foto: Jörgen Aav
Euroopa kultuuripealinn Tallinn võõrustas kõrgetasemelist kergejõustikku ja jalgpalli Kadrioru staadionil toimunud Euroopa juunioride meistrivõistlustel kergejõustikus võidutses odaviskes Liina Laasma (vasakul keskel). Vutiturniiri Tallinn Cup 2011 võitis Eesti U-19 (paremal sinises).
22. juulil kõlasid Kadriorus barokk- ja klassitsismiajastu palad Peterburi parimate muusikakollektiivide esituses.
Uus näitus Kaasaegse Kunsti Muuseumis
Fotod: Sten Jõemets / Nikon, Stanislav Moshkov
«Kultuuritolm 2011» tolmutas Patarei merekindluses 22.-23. juulil toimus Patareis rahvusvaheline interdistsiplinaarne kultuurifestival «Kultuuritolm 2011». Vasakul pildil ilutseb lõunanaabrite bänd ja paremal festivali korraldaja Chungin.
Tango vallutas Katusekino Esimene Argentiina tango festival Tallinnas TangoSadam Tallinn toimus 20.–24. juulil, pakkudes mitmel pool linnas tantsutunde rahvusvaheliselt tunnustatud õpetajate käe all.
Fotod: Liina Luhats
Foto: Stanislav Moshkov
Eesti Kaasaegse Kunsti muuseumis on kuni 28. augustini avatud näitus «Lost in Transition», millega üritatakse koguda ja esitleda valikut kriitilisi seisukohti endises Ida-Euroopas domineerivate sotsiaalsete reaalsuste ning viljeletud elustiilide kohta. Fotod: Stanislav Moshkov
Teised kirjutavad meist ehk kuidas Tallinn 2011 kajab «Riikliku turismiagentuuri andmetel oli esimeses kvartalis Eestit külastanud Suurbritannia turistide arv rekordiliselt suur. Jaanuarist märtsini ööbis riigi hotellides ja teistes majutuskohtades 259 000 turisti, mis on 19 protsendi võrra rohkem kui mullu. Neist 9500 olid pärit Suurbritanniast, mis on mullusega võrreldes 41 protsendi võrra parem tulemus. Edu taga on muu hulgas asjaolu, et Tallinn on üks kahest tänavusest Euroopa kultuuripealinnast. Samuti hakkas hiljuti tööle
easyJeti uus lennuliin Eesti pealinna ja Liverpooli vahel. «Tallinnas on tänavu avatud hulgaliselt uusi turismiatraktsioone, nende seas KGB muuseum ja renoveeritud Eesti Ajaloomuuseum. Need faktorid on loonud hea pinnase välisturistide arvu kasvuks ja eeldame, et see jätkub nii ka edaspidi,» ütles EAS-i Turismiarenduskeskuse direktor Tarmo Mutso. (Opodo, Suurbritannia)
«Tallinna vanalinna juures on lahe nimelt asjaolu, et see ei meenuta vabaõhumuuseumi. Kuigi
valdavalt on siin kallis, võib restoranide ja suveniiripoodide vahel jalutades kohata ka poode, mida peavad Maris Rätte sugused. 26-aastane Maris müüb kasutatud rõivaid ja tema poes on koha sisse võtnud hulk noori kitarriste, kes esitavad peavoolust eemale jäävat kodumaist muusikat. Kuigi hinnad ei ole just odavad, tundub vähemalt alkohol olevat nii ligitõmbav, et tekkinud on suisa alkoholiturism. Sadamas on näha, kuidas suurem osa sadadest Helsingist laevaga saabuvatest soomlastest siirduvad otse lähedalasuvatesse alkoholipoodidesse. Inglastele on siia laevaga tulla liiga kaugel, nemad tulevad odav-
lennufirmadega. Nii on võimalik Raekoja platsil näha ühte britti hobusekostüümis ringi jooksmas. Tema kaaslastelt tulev selgitus on lihtne: «Poissmeestepidu.» Tallinn on oma 400 000 elaniku kohta pindalalt üsnagi suur linn ja iga linnaosa mõjub eraldi linnana. Seetõttu peaks parimaks liikumisvahendiks olema jalgratas.» (Brigitte, Saksamaa)
«Laulda eestlased oskavad ja pea kõik on vähemalt kunagi oma kooli kooris laulnud. Pisarad voolasid, kui kätte jõudis aeg, mil pea 70 000 noorte tantsu- ja laulupeo
osalejat hakkasid esitama Nõukogude ajal hümni staatusesse tõusnud teost «Mu isamaa on minu arm». Noorte tantsu- ja laulupeo programmijuht Raul Talmaril oli õigus, kui ta ütles, et laulupidu mõjub muidu vaiksetele eestlastele emotsionaalse teraapiana. Õigus oli ka luuletaja Alexis Rannitil, kes suri 1985. aastal Ameerikas eksiilis. Temalt pärineb lause «Laul on paradiisi keel». (Neue Zürcher Zeitung, Šveits).
«Vaata, kui 20 000 inimest korraga laulab, siis see moodustab
suure väe,» ütles noorte tantsu- ja laulupidu jälginud Eesti president Toomas Hendrik Ilves, kes oli kohale tulnud oma abikaasa ja peol esinenud tütrega. Tema taga oli pea saja tuhande inimeseni ulatuv rahvahulk, kellest paljud lehvitasid sinimustvalget Eesti lippu, kandsid värvilisi rahvariideid ja aplodeerisid noortele lauljatele. «Eestil tuli läbida rasked ajad, kuid tulime viimasest kolmest aastast välja paremini kui keegi teine. Tabasime oma majandusreformidega naelapea pihta ja nüüd on esimene kord, mil võime seda koos tähistada,» leidis Eesti Vabariigi president. (Deutsche Welle, Saksamaa).
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 29. juuli 2011
Peeter Jalakas soovitab: uue tsirkuse festival «Tsirkusepuu» 9 5.–13. augustini toimub Tallinnas Kadrioru pargis esimest korda rahvusvaheline uue tsirkuse festival «Tsirkusepuu», mis tutvustab Eesti publikule Euroopa noorte tsirkuse hetkeseisu. «Uue tsirkuse etendustes tegeletakse mõne olulise hetke või sündmuse või loo jutustamisega. Tsirkusetehnikad on artisti eneseväljenduse töövahend. Need on läbi aastasadade ühesugused, aga uue tsirkuse oluliseks osaks on nende tehnikate kasutamine koos teiste kunstivormidega nagu näiteks tants, muusika või tänavakunstid,» tutvustas festivali «Tsirkusepuu» kaaskorraldaja ja
tsirkusestuudio Folie MTÜ asutaja ja tegevjuht Terje Bernadt. «Uue tsirkuse etenduste võimsus seisnebki tihti selles, et inimvõimete piiril esinev artist tegelikult jutustab meile midagi olulist meist endist või meie ühiskonnast,» lisas Bernadt. Korraldaja sõnul on «Tsirkusepuu» tippsündmuseks kahtlemata etendus «The Time Between», mille on lavastanud itaalia päritolu Saksa lavastaja Sebastiano Toma («The Tiger Lillies Freak Show», «Balagan»). Sebastiano Toma on alati ka oma etenduste kunstnik. Etenduse muusika on karismaatiliselt heliloojalt Mark Chaet,
Tsirkusestuudio Folie MTÜ lavastusest «Käputäis olemisi».
Foto: Jaan Künnap
TEATER
1. augustil kell 19.00 esietendub Emmastes asuvas Sõru Paadikuuris «Morten lollide laeval». Koguperelavastuse aluseks on võetud 2010. aasta kevadel ilmunud Kaspar Jancise lasteraamat «Seiklus Salamandril». Lavastus, milles keelelisel osal on täita minimaalne roll, ühendab endas mitmesuguseid meediume – nukuteatrit, tsirkust, mustkunsti ja animatsiooni. Lavastus rändab augustis 2011 jahil Runbjarn mööda Läänemerd, viies etendused Saaremaale, Hiiumaale, Mariehamni ning Euroopa kultuuripealinnadesse Turusse ja Tallinna. 2. ja 3. augustil kell 19.00 etendub NO99 Põhuteatris (Skoone bastion) etendus, mis kannab nime «Pénombre». Etenduse näol on tegemist tantsu- ja videolavastusega, mis keskendub ühe naise sees toimuvatele muutustele ajal, mil tema rännak liigub elu ja surma piiril.
MUUSIKA 4. augustil kell 19.00 jõuab kontserdisari «Pargimuusika» Kalamaja Parki. Kontserdisari elustab ühe seni unarusse jäänud, aga maailma linnades olulise ja kauni traditsiooni, mis jätkuks järgmistel aastatel teistes Tallinna parkides. 4. augustil toimuv kontsert «Valge päevavari 1920» pakub nautimiseks 20. sajandi alguse stiilis promenaadimuusikat. Esineb Kaitseväe puhkpilliorkester dirigent Peeter Saani juhatusel. Sissepääs on tasuta, kaasa tasub võtta piknikukorv ja istumisalus. 29. juulil kell 20.00 toimub Tallinna XXV rahvusvahelise orelifestivali raames Niguliste kirikus Orelifestivali avakontsert, kus esinevad Edouard Oganessian, Aleksei Šmitov, Andres Uibo ja Leo Krämer. 30. juulil kell 16.00 esineb Nigulistes Itaalia orelimängija Matteo Galli ning kell 20.00 Andres Uibo (orel) ning Vox Clamantis dirigent Jaan-Eik Tulve dirigeerimisel. 31. juulil kell 16.00 esineb Nigulistes Aare-Paul Lattik (orel) . 31. juulil kell 20.00 esinevad Tallinna Jaani kirikus Edouard Oganessian (orel, Prantsusmaa) ning Eesti Rahvusmeeskoor dirigent Leo Krämeri juhatusel. 1. augustil kell 20.00 näidatak-
keda saab laval näha kolmeliikmelise bändi koosseisus. «Toma ja Chaeti pikaajalise koostöö tulemuseks on alati omapärased teosed, millest ühte ‒ etendust «The Time Between» ‒ on meil suur rõõm Tallinnas esitleda,» kiitis Bernadt. «Soovisime teha tsirkusefestivali ‒ see soov on küpsenud juba aastaid. Ma käin ise tihti välismaal tsirkusefestivalidel ja unistus on olnud, et mõnigi neist vahvatest etendustest tuleks koju kätte ja seda mitte ainult tsirkusefännidele, vaid kõikidele inimestele, kes armastavad etenduskunste,» rääkis korraldaja. «Tahtsime kasutada võimalust ja korraldada festivali telgis. Sattusime vaimustusse festivalist Kleines Fest im Grossen Garten Hannoveris, Herrenhauseni pargis. Uue tsirkuse noortefestivali toimubki Kadrioru pargis suuressuures tsirkusetelgis. Omamoodi sümboolne on, et selle aasta festival keskendub noortetsirkusele, sest on ju ka uue tsirkuse kunstivorm Eestis noor,» lisas tsirkuseentusiast. Kadrioru pargi elavaks areeniks on Tsirkuse allee, pargi jalgtee, mis viib Luigetiigi juurest kontserdiväljakule. Iga päev enne õhtust etendust astuvad seal üles noored tsirkuseartistid ‒ õhuakrobaadid, žonglöörid, tasakaaluartistid, mustkunstnikud. Korraldaja soovitab etenduse külastajal ja kõigil teistel huvilistel parki tulla juba tund enne etenduse al-
se Niguliste kirikus tummfilmi «Kristus» ning muusikalise osa eest kannavad hoolt Toomas Trass (orel) ning Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve dirigeerimisel.
Peeter Jalakas.
Foto: Erakogu
gust, et saada osa Tsirkuse alleel toimuvast. 5. augustil toimub Tallinna südalinnas suur tsirkuse rongkäik, kus teevad kaasa kõik festivalil osalejad ja kaks trummiorkestrit ‒ Trummit Eestist ja Dynamo Belgiast. Rongkäik algab Vabaduse väljakult kell 16.30. 6.‒7. augustil leiab Roosiaia juures aset tsirkusepiknik, kus piknikulised on ümbritsetud mitmekülgse tsirkusetegevusega, 8.‒11. augustini võib päeval pargis jalutaja aga sattuda tsirkuse meistriklasside peale, kus noored artistid õpivad ja vahetavad trikke. «Tsirkus on tänapäeval kogu maailmas arenenud meelelahutuslike trikkide näitamise paigast uudseks ja põnevaks kunstivormiks. Kaasaegse tsirkuse lavastused on oma olemuselt näiliselt inimvõimete piiridel tegutsevad esteetiliselt kaunid, lummavad, nauditavad ja mõtestatud kunstisündmused, kus põimuvad teater, elav muusika, koreograafia ja akrobaatiline meisterlikkus,» avaldas korraldaja arvamust.
MUU
2. augustil kell 20.00 kuuleb Nigulistes Bruhnsi orelimuusikat ja kantaate Hartmut Rohmeyeri (orel, Saksamaa) ja Studio Vocale esituses. Dirigeerib Toomas Siitan. 3. augustil kell 18.00 esineb Tallinna Toomkirikus Saksamaalt pärit orelimängija Hans Gebhard. 3. augustil kell 20.00 leiab Nigulistes aset «Bachi gala», kus orelil esinevad Andres Uibo, Aare-Paul Lattik, Matteo Galli, Hartmut Rohmeyer ning Olympio Medori. 4. augustil kell 20.00 toimub Nigulistes kontsert, kus esinevad Christopher Bowers-Broadbent (orel, Suurbritannia) ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor dirigent Paul Hillieri juhatusel. 30. juulil kell 20.00 Põltsamaa lossihoovis toimuval ooperigalal «Põltsamaa Fest 2011» esinevad Vassili Ladjuk (bariton, Metropolitan Opera), Moskva Novaja Opera solistid Galina Koroleva (sopran) ja Aleksei Tatarintsev (tenor) ning Vanemuise teatri sümfooniaorkester solistidega ja Eesti Rahvusmeeskoor, mida dirigeerivad Eri Klas ja Mihkel Kütson. Gala kunstiline juht on Arne Mikk.
5.‒7. augustil toimuvad Kuressaare lahel ja jahisadamas 15. Kuressaare merepäevad. Merepäevade puhul on jahisadamas ja lahesopis uudistamiseks ja merele sõitmiseks valmis vanad puulaevad ja uued kaasaegsed alused. Otse sündmuskohal on võimalik kohtuda ja kaupa teha Saaremaa laevameistritega. Kavas on mitmekülgne muusika- ja meelelahutusprogramm, saarte käsitöö- ja kalaturg ning vanakraamilaat
KINO 31. juulil näeb katusekinos tõelist kinoklassikat, kuna linastub Victor Flemingu «Tuulest viidud». Margaret Mitchelli menuromaani «Tuulest viidud» ekraniseering kujutab endast melodraamat kodusõja aegsest Ameerikast ning toob vaatajate ette vastuolulise kangelanna Scarlett O’Hara, kelle armulood ja katsumused on võlunud publikut juba aastakümneid.
KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:
TALLINN
Eur opean Capital of Culture