Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 9. september 2011 | nr 36 (050)
www.tallinn2011.ee MUUSIKA Sel aastal lähevad Pärdi päevad ajalukku erilise sündmusega: esmakordselt maailmas kantakse ühel kontserdil ette Arvo Pärdi kõik sümfooniad. See toimub 9. septembril Noblessneri valukojas. Loe lk 3 VILJANDI KITARRIFESTIVAL Viljandi neljas kitarrifestival toimub 13.–17. septembril. Esinevad John Stowell (USA), Stian Westerhus (NOR), Risto Toppola (FIN), Paolo Angeli (ITA) ja mitmed Eesti kitarrimängijad. Loe lk 4–5 KUNST 9.–30. septembrini on galeriis Vaal avatud kunstnik Marje Taska näitus «X kilo kulda», mis annab sadakond isesugust erinevatelt inimestelt pärinevat tõlgendust küsimusele: «Mis on sinu elu kuld?» Loe lk 6 KOORIMUUSIKA
Jaani kirikus kuuleb EestiSaksa meeskoori
10. septembril kell 18.00 esineb Tallinna Jaani kirikus Revalia kammermeeskoorist ja Kieli postekoorist kokku pandud meeskoor. Kontserdil kantakse esmakordselt ette ka neli teost, mis loodi meeskoori repertuaari täiendama.
Stian Westerhus: «Igal noodil peab olema eriline varjund.» Foto: Anja Elmine Basma
«Tegemist on kahe kontserdi projektiga, millest esimene toimus 16. juunil Saksamaal Kielis. Koostöö Kieli poiste- ja meeskooriga on Revalia kammermeeskoori dirigendil Hirvo Surval kestnud juba aastaid ning koos sealse di- Kieli Poistekoor. rigendi Hans-ChrisFoto: Kieler Knabenchor tian Henkeliga tekkis ühel hetkel soov proovida midagi kahe kooriga üheskoos korda saata,» rääkis Revalia kammermeeskoori laulja Tarmo Tamm. Kuna Kieli ja Tallinnat ühendab Läänemeri ja kahe riigi vahele ning ümbrusesse jääb mitmeid riike, kust on pärit väga palju häid heliloojaid, tundus repertuaar Tamme sõnul sellest lähtuvalt kokku panduna loogiline. Esitusele tulevad Knut Nystedi «Salve Regina», Franz Biebli «Ave Maria», Leos Janaceki «Veni sancte spiritus», Vytautas Miskinisi «Peccantem me quotidie», Sven David Sandstömi «Agnus Dei», Veljo Tormise «Ratas» ning Anton Bruckneri «Der Abendhimmel». Värskel meeskooril on küpsemas tulevikuplaanid. «Aeg näitab, kui tihti saame võimalusi ühiselt harjutada, palju sõltub ka toetajatest, keda õnneks vähemalt selle projekti raames on palju olnud,» rääkis Tamm. «Väljakutsed on liitnud. Saksamaal sai sõpruskoor Hirvo Surva eestvedamisel tunda, mida tähendab harjutada proovis kvartettides ehk igast häälerühmast üks laulja. Sellest oli ja on ka edaspidi palju abi just lauljatele endile. Ehk saavad kuulajad olla meeldejääva uue alguse tunnistajateks. Soovime pakkuda liigutavat kontserti.»
2
ARVAMUS
Reede, 9. september 2011 KULTUUR KUTSUB
Disain peab olema kõigi jaoks
Eskalaatoridki on projekteeritud puuetega inimesi silmas pidades, samuti kaldteed ja automaatselt avanevad uksed.
Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja
Et Eesti saaks olla hingelt noor Järgmisel nädala lõpus ehk 16. septembril peetakse Tallinnas taas maha üks noorteöö. Noortele pakutakse mitmeid tasuta üritusi, näiteks saavad nad minna Nõmme ja Õismäe ujulatesse ujuma. Selleks tuleb end siiski eelnevalt registreerida. Inglismaalt tuleb aga Kalev Spa’sse üritus nimega Wet Sounds, kus basseinis vee all kostub mitmesuguseid põnevaid helisid, mida saab kuulata kolmel tasapinnal ‒ vee all, vee ja õhu piiril ning vee peal. Elamus peaks olema kirjeldamatu, sest vee all levib heli üle nelja korra kiiremini. Isegi kuulmishäiretega inimesed kuulevad neid helisid. Ettevõtmine on leidnud tunnustust ka näiteks Suurbritannia päevalehes The Guardian. Kinomajas aga leiab aset Noorte Omaloomingu Kino, mille jaoks 13–26-aastased filmihuvilised said žüriile hindamiseks saata oma 30 sekundi kuni 15 minuti pikkused naljakad/kurvad/hirmsad/imelikud filmid. Nüüd saab neist näha parimaid palasid. Lisaks saab vaadata ka 13‒21-aastaste amatööride ja 17‒26-aastaste kogenud filmitegijate teoseid. Eraldi kategoorias võistlesid tummfilmid. Filmitegemine on tänapäeval noorte seas ääretult populaarne. Nagu senistel noorteöödel, ootab tänavugi Rocca al Mare kaubanduskeskuse parklas autokino. Kell 22.00 algav film on «Coco Chanel & Igor Stravinski», südaööl algab aga «Lohetätoveeringuga tüdruk». Lisaks saab väisata Viru keskuse Katusekino. Noorteöö raames võiks Eestis arutleda ka meie noorte olukorra ja maailmapildi üle. Varasematest uuringutest on teada, et Eesti noored erinevad lääne heaoluühiskonna noortest ellusuhtumise osas üsna palju. Suure majandusliku ebakindluse perioodil ning nõrga heaoluriigi ajal üles kasvanuna on nad palju materialistlikumad kui eakaaslased rikastes riikides. Majanduslik ebakindlus teeb neist osadest omamoodi ühiskondlikud konservatiivid, kes kramplikult kujuteldavast või tegelikust staatuseredelist kinni hoiavad. Ka elunautlemise ideoloogia kummardamine nõuab väga rahakeskset mõtlemist. Skandinaavia maade noored inimesed peavad märksa enam kui Eesti noored enda jaoks oluliseks aktiivset ühiskonnaelus osalemist, erinevuste sallimist, usaldust teiste inimeste vastu jne. Muidugi on ka Eestis olemas sümpaatsed «märsilohistajate» kogukonnad, kes propageerivad kas keskmisest rohelisemat eluviisi või puhuvad mõnes asumis ühele või teisele seltsile hinge sisse. Ütlust: «Kes pole noorelt revolutsionäär, sel pole südant!» korrates võib nentida, et revolutsiooni ei pea tegema poodide aknaid sisse pekstes või autosid põlema pannes. Revolutsiooni võib teha ka uut elustiili ja mõttelaadi levitades. Kuna täna on piirid valla, siis tuleks võimalikult paljudel Eesti noortel siit lahkuda ning uusi elamusi ja ideid laiast ilmast otsida. Just maailma näinud noored saaksid mujalt kogutud vaimseid rikkusi ja avaramat maailmapilti ka kunagi meile tagasi tuua. Et Eesti oleks jälle hingelt noor.
«Revolutsiooni võib teha ka uut mõtteviisi levitades.»
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Liina Luhats, toimetaja, tel 5620 1128 liina.luhats@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht
Ilona Gurjanova
Eesti Disainerite Liidu esinaine
S
el aastal pühendub Disainiöö eeskätt mittemateriaalse disaini propageerimisele nagu teenusedisain, «disain kõigile» mõtlemine ja disainiprotsesside juhtimine. Tahame näidata, et olemas pole vaid tootepõhine disain, vaid disaini mõiste on palju laiem.
Kasutajale minnakse isegi koju külla Disainiöö keskendub ka sotsiaalsele disainile. Sotsiaalne disain tähendab, et disainiprotsessidesse kaasatakse järjest rohkem tarbijat, minnakse tema juurde toodet testima, jälgitakse tema tegutsemisharjumusi. Kaasatus võib tähendada ka seda, et disainiprotsessi kaasatakse tööhõive pakkumiseks töötuid, vange või puuetega inimesi. Tarbija kaasamise näiteks võib tuua Electroluxi peadisaineri kirjeldatu. Enne uue pesumasina väljatöötamist saadetakse eri maades suvalistesse kodudesse üks disainer ja üks insener, kes elavad neis kodudes paar päeva.
Esimesel päeval pere n-ö mängib, erilist teavet neilt ei saa. Teisel päeval minnakse tagasi argirutiini juurde, disainer ja insener püüavad olla nähtamatud ning märgivad üles kõike olulist. Näiteks kuidas pesu jõuab pesumasinasse, pärast kappidesse ja mis sinna vahepeale mahub. Ettevõtte ülesanne on teha pererahva elu lihtsamaks.
Tudengid alustasid linna uurimist «Inimest arvestav disain» kogu aeg olemas olnud, kuid viimase nelja-viie aasta jooksul on sellele rohkem tähelepanu pöörama hakatud. Eestis on mittemateriaalse disainiga tegelejaid palju. On üks projekt, mida viime läbi mitmete Eesti kõrgkoolide tudengitega ning ühe kõrgkooliga Prantsusmaalt. Projekti nimi on «Cities For All ‒ Tallinn For All». Selle raames moodustatakse tudengitest töörühmasid, kuhu kuuluvad ka puuetega inimesed ja füsioterapeudid ning mida juhendavad välismaa professoridmentorid. Ülesanne on muuta linn kõigile inimestele ligipääsetavamaks, näiteks ühistranspordi infosüsteemid loetavamaks ja kaugelt nähtavamaks. Tudengid alustasid, käies linna peal mitmesuguste kasutajagruppidega ning filmides ja pildistades takistusi, mis ette sattusid. Mais tegid üliõpilased esimesed kokkuvõtted, septembris peaksid valmis olema esimesed lahendused, mis esitatakse žüriile ja avalikkusele. 19. septembril paigutatakse
Vabaduse väljakule suur nn «Gulliveri kaart» ehk Tallinna kujutis, kuhu elanikud saavad märkida, mida tuleks eri paikades muuta. Graafilise disaini tudengid on teinud ettepanekuid, kuidas vähendada ühistranspordis visuaalset müra, mis on mitmesugustes toonides ja suurusega kleepsude tõttu tekkinud. Nad on ühtlustanud erinevad märgised kõigile arusaadavateks ikoonideks. Tartu ülikooli Pärnu kolledž on sisse viinud kursused «Design for all» ehk disain kõigile mõtteviisi ja Design managemendi tutvustamiseks. Mainori ülikoolgi on aastaid seda õpetust jaganud. Loodan, et ka kunstiakadeemia hakkab rohkem sotsiaalse ja mittemateriaalse disaini õpetamisega tegelema.
Kui disaini õppimata diplomit ei saa Põhjamaade disainiorganisatsioonid ja õppeasutused võitlevad selle eest, et mitte anda enne kätte teatud erialade diplomeid, kui universaaldisaini kursused pole läbitud. Sellised kursused annavad ka teadmisi seadustest, sest näiteks Norra on vastu võtnud vastavad seadused ja täiendanud ehituseeskirju, mis peavad tagama, et ka eramajades saaksid inimesed uksest sisse sõita ratastooliga. Aknadki peavad olema niisugusel kõrgusel, et inimene istudes aknast välja näeks. Keegi ei tee selliseid asju ekstra puuetega inimestele. Kui midagi puuetega inimestele tehakse, siis peab see sobima kõigile. See ongi «Disain kõigile» mõt-
teviis. Kaldteed, eskalaatorid ja automaatselt avanevad uksedki on alguses disainitud puuetega inimestele mõeldes, kuid neid kasutavad kõik. Disainialaste uuenduste algatajad ja väljapakkujad on disainerid ise, sest nemad on oma erialaga seonduvaga rohkem kursis.
«Disain kõigile» hakkab raha sisse tooma Barcelonas töötas disainer linnavalitsuses ja selle tulemusena on 90% linna tänavatest ligipääsetavad kõigile inimestele. Tänu muutustele hakkas linna külastama rohkem turiste. «Disain kõigile» toob otseselt raha sisse. Praegu arenenud riikide elanikkond vananeb, samas on need eakad inimesed jõukad. Turismi elavdamiseks tasub ka eakate reisimine mugavamaks teha.
Kp
SOOVITAB
9 16.‒25. septembrini toimub Rotermanni kvartalis ja selle ümbruses disainiöö festival, mille teemaks on «Inimese vajadused muudatuste käivitajana». 9 Seekordsel festivalil räägitakse sotsiaalsest kaasatusest, konverentsidel tutvustatakse innovatsioonisaavutusi ja teenusedisaini, «Tallinn For All» töötoad kaasavad erivajadustega inimesi. 9 Festivali programmi ja lisainfot leiab www.disainioo. ee
Kuidas linna naabrile tutvustada? Soome kanalil YLE Teema algas dokumentaalsari «Teemamatka: Tallinna – Turku», mille esimene osa oli «Jäähoki ja Tarkovski». tuuakse vaatajani tänavuste kultuuripealinnade Tallinna ja Turu sarnasused ja erinevused. Kuigi saatest jäi peamiselt meelde positiivsus, heidan siinkohal kriitikanooli toimetajatele. Miks sai saade nii pinnapealne?
Tiia Naams kultuuritarbija Olen kaua elanud tänavuses kultuuripealinnas Tallinnas. Mul on aga juba kümmekond aastat kaks kodumaad – Soome ja Eesti. Julgen öelda, et tunnen nii eestlasi kui ka soomlasi, meie käitumismaneere, huumorit ja ajalugu. Mu süda kuulub võrdselt mõlemale rahvusele ja kultuuripärandile.
Saates võrreldakse kultuuripealinnu Seepärast jäin põnevusega ootama, kui nägin reklaami soomlaste eestvõttel tehtud saatest, kus Turu Linnateatri direktori, näitleja Mikko Kouki ja Von Krahli näitleja Juhan Ulfsaki vahendusel
Kuhu jäi põnevus, mida reklaamis lubati? Dialoog kahe maa kultuuritegelaste vahel oli päris lahja, liiga kergelt hüpati ühelt teemalt teisele ja süvenematult valdkonnalt järgmisele. Silitati silmade ja kõrvadega ainult põgusalt justkui juhuslikult valitud sündmusi ja paiku, mille valik eeldas vaatajalt eelteadmisi. Ehk oli sellise toimetajatöö taga soov anda keset kultuurialade rikkalikkust aimu võimalikult paljudest? Kolmveerandtunni sisse kõike ju ei mahuta. Ei mahtunud korralikult isegi need, millest rääkida püüti. Saate tutvustuses lubati põnevust, kõrvutades kultuuripealinnade kummituslikke magalarajoone Lasnamäed ja Varissuod ning tuleviku-kultuuri-tehaseid Katelt ja Logomod. Lubadus jäi täitmata. Ja mida põnevat on hallis tagahoovis, kus Andrei Tarkovski filmis maailmaklassikasse jõudnud sürrealistliku filmi „Stalker“? Minu ettekujutuses kehastab
kultuuripõnevust mõne tuntud loomeinimese ateljee, kus sünnivad siin ja praegu teosed, mis kõnetavad. Muide, kas keegi teab, miks näidatakse Lasnamäed ikka ja jälle eemaletõukava halli linnavarena, kus on justkui eriti cool sünges tuules piki tühermaad kõndida? Raha lõhna tundsin ka, kohati. Üsna mitmel hetkel anti tahes või tahtmata vaatajale mõista, et kõik, mis tehakse Soomes, maksabki reaalselt rohkem ja on seega parem, ilusam, rohelisem ning lõhnab ahvatlevamalt. Ulfsakit parafraseerides sündis aga Eestis kunst alles siis, kui raha otsa sai.
Kas kultuur vajab raha või nälga? Kas tõesti ongi nii, et õige kultuur nõuab nälga ja koledust nii otseses kui ka kaudses mõttes? Sel juhul on rõõmustav teada, et tuleviku kunstiajaloo lehekülgedel on Eestile rohkelt ruumi varutud. Tahaksin ma minna selle saate põhjal Turusse või Tallinnasse sealse-siinse kultuuriga tutvuma? Turu Logomosse tahaksin ehk küll. Tallinna puhul võiks huvipakkuv koht olla Telliskivi loomelinnak, ehkki pealispindsel uurimisel jäi taas segaseks, mis seal üldse toimub. Ei selgunud seegi, kas tavakodanik sinna üldse sisse pääseb.
Jällegi tekkis vaatajana korraks tunne, et kui juba, siis pidanuks ikka suletud uste taha ka piiluma. Kaamera peab olema ju vaataja silm, uudishimu rahuldaja. Kutse kohale ja priipääse neile, kes tulla ei saa.
Karismaatilised saatejuhid võluvad Ma ei arva, et peaks näitama postkaartidelt tuntuid paiku, aga minu jaoks jäi saatesarja avaosast miski puudu. Nimelt vastus küsimusele, millist kultuuri siis ikkagi täna ja nüüd tehakse ning kust seda leida? Nii Tallinnast kui ka Turust. Kuid kindel on ka, et loodu on (enamasti) loojate nägu. Ükskõik milliste teiste toimetajate-tegijatega kas või neid samu radu käies saaksime täiesti uue sisuga saate. Kouki ja Ulfsaki puhul mängivad rolli ennekõike mehed ise – neis endis on karisma ja originaalsus. See miski, millepärast sarja esimene osa lõpuni vaadata ning järgmisi oodata, unustamata, et nad esitavad oma nägemuse kodulinnast. Leides omavahel ühise keele ja pakkudes inimlikul tasandil kinnitust, et on palju asju, mis ei vaja vennasrahvale lahtiseletamist. Nii et jään järge ootama.
Reede, 9. september 2011
Looja, kes muutub
Tundub, nagu oleks iga Arvo Pärdi sümfoonia ise inimese loodud. Liina Luhats
liina.luhats@tallinn2011.ee
Eelmisel aastal Nargenfestivali lõpetanud Pärdi juubelipidustustest on sellel aastal saanud Pärdi päevad. Nüüdismuusika suursündmusest ja Arvo Pärdi loomest rääkis korraldaja, dirigent Tõnu Kaljuste. «Pärdi juubelitähistuse nädalast said Pärdi päevad tänu Nargenfestivali repertuaarivalikule. Eesti muusika raamvara tutvustamisega tegime algust helilooja Cyrillus Kreegi päevadel Haapsalus ning eelmisel aastal, kui tähistasime Pärdi pidunädalat, tekkis mõte ka edaspidi Pärdi loominguga jätkata,» rääkis dirigent Tõnu Kaljuste Pärdi päevade sünnist. «Nüüd kavatsemegi Nargenfestivali iga kord Pärdi päevadega lõpetada. Nii et aastal, kui tal endal juubelit ei ole, toimuvad Pärdi päevad, aga aastal, mil helilooja juubelit tähistab, on Pärdi pidunädal.»
Kõlavad kõik neli Arvo Pärdi sümfooniat
«Iga dirigent leiab helilooja teostes oma maailma,» kinnitab Tõnu Kaljuste ja tõdeb, et teda on Arvo Pärdi muusika maailm väga palju toetanud ning talle ohtralt uusi ideid andnud. Foto: Peeter Langovits / Postimees / Scanpix
Huvitav on see, et esmalt tundub neid sümfooniaid kuulates, nagu nende autor polekski üks ja seesama inimene. «Arvo Pärdil on olnud väga erinevaid loomeperioode ja tema väljendusviis on olnud väga mitmekesine ‒ nende sümfooniate puhul tundub esmapilgul lausa, nagu oleksid need erinevate inimeste tehtud,» tõdes Kaljuste. «Pärti tundes aga saab aru, kuidas inimene vananedes areneb ja muutub.» Sümfooniad otsustati 9. sep-
tembril esitada komponeerimise järjekorras. «Esmalt kõlavad Noblessneri valukojas esimene, teine ja kolmas ning seejärel tuleb vaheaeg, millele järgneb neljas sümfoonia, mille Pärt lõi kolmandast 37 aastat hiljem,» ütles dirigent. «Meil tähistab neid pikki aastaid 20-minutiline vaheaeg… Iga dirigent leiab helilooja teostes oma maailma. Mind on Pärdi maailm hästi palju toetanud ja ka uusi ideid pakkunud. Meie koostöö toimub nii mitmel tasandil, et see on veidi teistsugune kui tavaline dirigendi töö.»
Noblessneri valukojal on imeline akustika «Läbielatu loob teatud suhte ümbritseva maailmaga. Pärdi põlvkond on üle elanud väga pingelisi aegu, mil loominguvabadus oli problemaatiline,» kõneles Kaljuste. «Samas arvan ma, et on olemas anne, mis loob ükskõik millises süsteemis muusikat.» Kaljustel on hea meel selle üle, et Eesti Televisioon neli sümfooniat salvestab. Samuti kiitis ta kontserdipaigaks valitud Noblessneri valukoda kui väga head sümfoonilise muusika esituspaika. « Minu jaoks on selle koha esmane väärtus akustika, mis on seotud tammepakkudest põranda ja kaarja laega,» selgitas Kaljuste, avaldades lootust, et koha omanikud märkavad ja väärtustavad valukoja erilist sobivust kontserdipaigana. Järgmistel Pärdi päevadel aastal 2012 püütakse esile tuua Pärdi seost teatriga.
««Kevade» Aafrikas» valmimine oli pidev heitlus Kohalik filmitööstus soendas end loomingulise piraatluse paistel. 6. septembril võisid ETV2 vaatajad näha, kuidas näeb välja Oskar Lutsu «Kevade», kui Ken Saan ja Krister Kivi on teinud sellest ««Kevade» Aafrikas». Filmi produtsent Ken Saan kõneleb, kuidas niisuguse filmi tegemine sujus. Liina Luhats
liina.luhats@tallinn2011.ee
«Kunagi ammu seiklesin India filmitööstuses Bollywoodis,» rääkis produtsent.
«Seal tekkiski huvi filmimaastiku muude eripäraste kohtade vastu. Sain teada Aafrika filmitööstusest ehk Nollywoodist, mille põhimõte oli kopeerida Aafrikas le-
vitamise jaoks Hollywoodi filme nii, et seal mängivad kohalikud näitlejad ja asjaarmastajad. See andis mõtte proovida teha sama asja Eesti filmiga. Algselt oli mõte teha tervelt kuus filmi, et esindatud oleksid mitmesugused Eesti filmid, aga sõelale jäi vaid Oskar Lutsu teksti põhjal loodud «Kevade».» Produtsendi sõnul käib Aafrika filmitööstuses Hollywoodi filmide kopeerimine suhteliselt piraatlikult. Võetakse lihtsalt ette mõne Hollywoodi filmi stsenaarium ja lavastatakse omaloomingulises vormis kohalikuks filmiks, kusjuures tegelased on suhteliselt suvalised tüübid tänavalt.
«Žanriliselt on tegemist kultuuridokumentaaliga sellest, kuidas me Aafrikas filmi tegime.»
Nigeeria oli liiga ohtlik filmimiseks
Kadri Humal-Ayal, Mart Arjukese ja Ken Saan Aafrikas.
Foto: Krister Kivi
nib Keenias sõjareporterina elatist,» ütles Saan. «Tema rääkiski, et Keenias on olukord rahulikum ja et seal on selline asi nagu Riverwood. See pidavat olema Aafrikas rohkemgi levinud kui Nollywood.» Keenias algas koostöö kurikuulsa filmiprodutsendi Simon
Algul pidi filmimine toimuma Nigeerias, aga sealse ohtliku olukorra tõttu soovitati minna pigem Keeniasse. «Konsulteerisin tegevuspaiga teemal ka ühe inimesega, kes tee-
Ndutiga, kes on sealse filmitööstuse alustala ja ka kõige suurem filmide levitaja Ida-Aafrikas. «Kontakt Ndutiga sai alguse 2008, kui käisin kohapeal ühe saate tarvis maad kuulamas ja avastasin, et tegemist on väga inspireeriva tüübiga,» rääkis Saan. Kohalik hobinäitekirjanik püüdis aga algset «Kevadet» kõvasti ümber teha. «Meie üritasime jälle päris
«Kevadet» filmi sisse saada ja üsna suurel määral see isegi sinna sisse sai, kuigi neil oli asjast hoopis teine ettekujutus,» kirjeldas Saan. «Pidevalt käis piiride kompimine, palju muuta saab. Hästi põnev oli see kultuuride kokkupõrge. Minu kui Eesti mõistes produtsendi ja sealsete filmitegijate vahel käis pidev heitlus, konsensust leida oli keeruline. Samas ei oleks film ka nii hea tulnud, kui sellist vastuolu poleks olnud. See protsess oligi kõige mõnusam.»
Aafrika mõistavad «Kevadet» teisiti «Näitlejate valimine oli samasugune nagu kogu maailmas ikka,» tõdes produtsent. «Meie sellesse väga ei sekkunud, üksnes lõime tingimused ja rahastasime ning püüdsime tellijana asja ajada nii, et kõik rahul oleksid. Žanriliselt on tegemist kultuuridokumentaaliga sellest, kuidas me Aafrikas filmi tegime. Me ei vaatle protsesse, vaid oleme pigem nende sees. Praegu pole kavas Aafrika filmitööstust rohkem proovida, edaspidi on plaanid ühe teise riigiga, mida ma veel ei avalda.»
MUUSIKA
3
Tule, kirjuta muusikast! Ajakiri Muusika ja SA Tallinn 2011 ootavad noori muusikast kirjutajaid projekti «Miksmuusika». Kui sa loodad, et sinust saab tulevikus hea muusikaajakirjanik, sa armastad muusikat, sulle meeldib kirjutada ning sa usud, et sinu artiklid võiksid olla teistele harivad ja põnevad, vaata lisa Facebookis «Miksmuusika». Kandideerimiseks saada oma artiklinäidis ja CV e-postile miksmuusika@gmail.com. Lisainfo Madli-Liis Parts tel 56 201108. Esimene töö on kultuuripealinna programmi kuuluval 22.‒25. septembril toimuval Europe Jazz Networkil mõjukate jazziprodutsentide intervjueerimine.
Saada oma mälupilt teele! Sellel aastal on Plektrum Festivali üheks osaks kõiki inimesi kaasav projekt Mälupilt, mille käigus saab salvestatud ja säilitatud tulevastele põlvedele tükike Eesti elanike elust aastal 2011. Eesti kollektiivset Mälupilti näeb 8. septembril kell 21.00 Vabaduse väljakul suurel ekraanil. Osalemine on lihtne: tee oma mobiiltelefoni, foto- või digikaameraga viis pilti, mis sinu arvates kajastavad kõige paremini Elu Eestis täna, ning lae need fotosid kirjeldavate märksõnadega Mälupildi kodulehele www.malupilt.ee Nutikas tarkvara analüüsib ja võrdleb sinu fotosid teiste osalejate piltidega ning selle tulemusena sünnivadki interaktiivsed fotojutustused – meie ühised Mälupildid.
Kohe saabub Tallinna Noorteöö 16. septembril toimub Tallinnas noorteöö. Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi kuuluv sündmus ootab 16. septembril noori vanuses 7‒26. Programmi kuuluvad traditsioonilised jäädisko, autokino, tervisepäev, Beatboxi Eesti meistrivõistlused, Friday Night Skate, Noorte Omaloomingu Kino, Gorõ Lana ja Noizmakazi kontsert, avatud on ujulad jpm. Kõik on huvilistele täiesti tasuta. Tallinna Noorteöö seekordseks peasündmuseks võib pidada uudset veemuusika kontserti Kalevi ujulas, kus astub üles tuntud ja tunnustatud kollektiiv Wet Sounds, kes on ainus omalaadne maailmas. Erakordsest veealuse muusika etendust saavad nautida 400 noort, kellel õnnestub pilet hankida kultuuripealinn Tallinn 2011 infokeskusest aadressil Rotermanni 5. Vt ka http://noorteoo.ee
Hobused jõuavad peagi suurhalli Suurejooneline ratsaspordifestival Tallinn International Horse Show jõuab 7.‒9. oktoobril taas Saku Suurhalli. Kolm päeva kõrgetasemelisi rahvusvahelisi ratsavõistlusi ja hobu-show’sid tipnevad Alexela Grand Prix’ga. Sündmuselt leiab midagi põnevat igas vanuses hobuhuviline.
4
VILJANDI KITARRIFESTIVAL
Reede, 9. september 2011
Euroopa esikitarrist Stian Wes varanduseks on kogum mäng
Stian Westerhus on kiire mõttelennuga muusikuna kompromissituse ja avatuse kehastus, kellest äärepealt ole 13.‒16. septembrini viibib Eestis Euroopa eksperimentaalmuusika noorema põlvkonna esikitarrist, norralane Stian Westerhus (32), kes annab kaks soolokontserti ja kohtub kahes õpitoas noorte muusikutega. Sündmus tähistab SA Tallinn 2011, Viljandi Kitarrifestivali ja BändCämpi koostööd. Madli-Liis Parts Westerhus on muusikuna kompromissituse ja avatud oleku kehastus, tema mõttelend on kiire. Ta on eeskujuks paljudele noortele. Viimaste aastate kiire rahvusvaheline edu on innustanud Westerhusi veelgi enam otsima, katsetama, looma. Vaid mõne aasta eest seisis ta valiku ees, kas muusika või töö kaljuronimisinstruktorina. Praegu on ta üks Norra nõutavamaid kitarriste ja produtsente, tal on oma ansamblid ja edukas soolokarjäär, mitmed jazziahinnad ja kriitikud pole kiitusega kitsid. Tema plaate on välja andnud mainekas Rune Grammofon. Nils-Petter Molvaeri trio, metal-duo Monolithic, eksperimentaalne Puma ja koostöö Norra impromuusika esileedi vokalist Sidsel Endreseniga on vaid murdosa kitarristi igapäevastest tegemistest. Ilmselt just tänu kompromissitusele ja vajadusele anda endast alati maksimum on Westerhus leidnud päris oma saundi. Tema soolokontserdid on nagu hüpnootilised etendused, kus tegelasteks ruum, värvid ja kõlad. Kõrv võib tabada vihjeid kaasaegsele klassikalisele muusikale, mürale ja metal’ile, on peaaegu vaikust ja harjumatult intensiivseid helisid. Westerhus toimetab laval enesekindla proviisorina, töövahendiks lava mõlema ääreni ulatuv efektipedaalide rivi. Ta teab täpselt, milliseid komponente ja koguseid soovitud tulemuseks kokku segada. See võib lummata. Võib ehmatada. Westerhus andis intervjuu juuli keskel Norra suurimal jazzifestivalil Molde Jazz, kus Trohndheimi Jazzorkester kandis ette tema teose, mille kirjutamise võimalus oli osa mullu Moldes võidetud jazziauhinnast. Teete koostööd erakordselt suure hulga muusikutega. Kas see tähendab teie jaoks ka kompromisse? Ma ei oska mõelda, et näiteks Nils Petter Molvaeriga mängin
ühtmoodi või kui on sooloesinemine, siis teen kõike muud, mida teistega ei saa teha. Ma ei taha olla üheski bändis, kus ma ei saa tunda end iseendana. Pooldan põhimõtet, et muusikas peab olema piisavalt ruumi kõigile muusikutele, kes on projektiga seotud. Sa pead andma, siis saad ka vastu. Muusikat tuleb luua koos. Mulle ei meeldi olla lihtsalt instrumentalist, kes teeb asja ära. Oluline on, et muusika oleks hea. Ma vihkan suhtumist «See on äge bänd, sest neil on äge trummar, neid on lahe vaadata». Olete muusikuna väga sihikindel ja avatud, heas mõttes kompromissitu. Tegelikult kahtlen kogu aeg, aga ma ei sea end kunagi muusikast ettepoole, pean usaldama muusikat. Olen nagu pimedas toas ja otsin midagi, teadmata tegelikult, mida. See võib olla hirmutav. Tunnen, et pean sellist olukorda aktsepteerima. Ma ei soovi olla turvalisel alal. Arvan, et hirm on loomingulises protsessis väga tervendav ja kasulik. See paneb tegema asju, mida muidu kunagi ei teeks. See on nagu ring, milles sees olles tunned, et kõik võib minna väga valesti, aga selle asemel, et astuda välja, lähed veel tugevamalt sisse ja lased asjadel lihtsalt minna. Tunnen, et mängin just siis kõige paremini, kui olen asjadel minna lasknud. Vaat siis olen rahul, kui lavalt maha tulles mõtlen – kus ma küll olen!? Teie viimaste aastate tihe ja geograafiliselt kirev kontserdikalender, võidetud auhinnad, põnevad koostööpartnerid, festivalide tellitud teosed näitavad, et olete osanud teha õigeid valikuid. Millist otsust peate enda jaoks kõige olulisemaks? Kõige rohkem on mul hea meel, et tulin Londonist tagasi Norrasse. Selle eest pean tänama trummar Kenneth Kapstadi, bändikaaslast duost Monolithic. Ta tutvustas mind inimestega, aitas uuesti sisse elada. Pärast
Stian Westerhus: «Muusikas peab olema piisavalt ruumi kõigile muusikutele, kes on projektiga seotud. Sa pead andma, siis saad ka vastu seda otsust on läinud kõik vaid hästi. Mõtlen sellele alati siis, kui olen hullumoodi väsinud või tüdinud reisimisest. Mul ei ole millegi üle kurta, olen õnnelik inimene. Elasite Lodnonis, suurlinnas, mis on paljude muusikute unistus. Pälvisite BBC jazziauhinna, Tate Modern tellis
teilt heliinstallatsiooni. Teil oli kindlasti hea koostöövõrgustik. Miks tulite tagasi Norrasse? Õppisin Londonis kolm aastat, aga Suurbritannias on muusikuna töötada väga karm, kui sulle ei meeldi mängida standardeid ja svingi. Raha teenimiseks töötasin jääronimisinstruktorina. Ühel hetkel väsisin mängimast kogu aeg samades kohtades,
publikuta, rahata ja tegelikult ka inimesteta, kellega oleksime jaganud ühesuguseid muusikalisi tõekspidamisi. Hakkasin vist alla andma. Viis aastat pärast Londonisse tulekut mõistsin – ma kas kaon siit või jätkan täpselt samamoodi veel kümme aastat. Pidin oma eluga midagi päriselt ette võtma. Just sel ajal asutas Trondhei-
mi muusikaakadeemia magistriprogrammi. Kenneth soovitas kandideerida. Mõtlesin, kui ma ei saa sisse, siis on kõik, kolin mägedesse ja hakkan kaljuronimist õpetama. Aga ma sain sisse ja otsustasin – kui teha muusikat, tuleb teha seda väga hästi. Paljud muusikud ütlevad, et õpingud Trondheimis on nende
Jõgeval sündinud mulk Ain Agan korraldab juba neljandat Viljandi k
Foto: Urmas Volmer
Maian Kärmas 13.–18. septembrini toimub neljas Viljandi kitarrifestival. Festivali kunstiline juht Ain Agan on kolmkümmend aastat kitarri mänginud ja teab nüüdseks öelda, millised on hea kitarrimängija omadused. Õpitoad ja kontserdid toovad Viljandisse kodu- ja välismaiseid kitarritippe, nende seas Stian Westerhus, John Stowell, Risto Toppola, Paolo Angeli ja paljud teised. Kontserdid toimuvad li-
saks Viljandile ka Narvas ja Tallinnas. Ain Agan, millised on teie sidemed Viljandiga? Olen tegelikult Jõgeval sündinud, Kivijärvel oma ema sünnitalus kasvanud ja kooli läinud Mustvees. Viljandis elasin mõnda aega 1970. aastate lõpus. Ema vanaema tuli Halliste lähedalt. Seega päritolu on mingis mõttes Viljandimaaga natuke seotud. 1990. aastate lõpus helistas Viljandist Helju Meriste ja küsis, kas ma oleksin nõus kultuuri-
kolledžis kitarrimängu õpetama ja ansamblitunde tegema. Mõne aasta möödudes tehti mulle pakkumine sinna tööle minna. Siis kolisingi Viljandisse. Muusikuks kujunemise lugu sai vist alguse vanematest, eriti emast, kes ei pidanud paljuks last kilomeetrite taha muusikatundidesse viia? Muusikakool oli peaaegu 40 kilomeetri kaugusel. Natukene pingutust vajas see küll ja ilmselt ma ei olnud pingutuseks valmis, sest ei suutnud tegelikult seda teed lõpuni käia.
Ühel hetkel õpingud katkesid. Mind ei köitnud akordion. Kuidas kitarrini jõudsite? Kodus oli meil magnetofon. Isa mõnikord salvestas minu ja õe laulmist. Aga plaadikogusid ja muud taolist ei olnud. Ju ma siis kusagilt kuulsin kitarri moodi häält ja see köitis mind. Vanemad koolikaaslased tegid juba bändi ja see tundus põnev. Siis ma tegin ka oma esimese kitarri. Ma arvan, et seda on teinud enamik minu põlvkonnast. Saagisin vineerist kitarri välja, panin jõhvist keeled peale. Kui
niisugune kitarr ununes ööseks õue, siis niiskuse käes oli sellest hommikuks muidugi korralik vibu saanud. Kuuendas klassis kutsuti mind koolibändi bassimängijat asendama, tal oli käeluu katki. Kui bassimängijal käeluu terveks sai, teda enam bändi tagasi ei võetud, vaid paluti mul jääda. Kui ansambel lagunes – vanemad liikmed läksid sõjaväkke – jäin kuidagi ripakile ja tahtsin muusikat edasi teha. Siis mõtlesin, et hakkan huvi pärast kitarri mängima. Olin juba 18-aastane.
VILJANDI KITARRIFESTIVAL
Reede, 9. september 2011
sterhus: «Minu gutehnikaid»
5
eks saanud hoopis jääronimisinstruktor. likult paljudega. Panin igaks päevaks prooviruumi kinni ja küsisin vist peaaegu igaühe käest – kas sa tahad minuga mängida? Aga just niimoodi õpidki ennast tundma, avastad muusikat. Trondheim oli minu jaoks hea uus algus, kus mõistsin, et võin teha absoluutselt kõike. Tunnete end koduselt nii kaasaegses klassikas kui ka müramuusikas. Kuidas tuli muusika teie ellu? Meie majas mängis alati raadio, ema kuulas Elvist ja biitleid. Isa oli ooperilaulja. Vanavanaisa mängis akordionit, vanavanaema orelit. Mu vanema õe poissõbrad tõid mulle kassette heavy metaliga. Oli Antraxi, Slayerit, varasemat trash’i. Isa püüdis mulle kitarri õpetada, kui olin kuueaastane, aga siis ei tahtnud ma sellest midagi kuulda. Kitarr lihtsalt rippus seinal. Ükskord haigena kodus olles aga nägin telekast Woodstocki filmis Jimi Hendrixit, olin 13 vist. Pärast seda ei saanud keegi enam mult kitarri käest. Kõlab nagu klassika, eks ole!
See peab jõudma kuulajani õiges kontekstis ja ajastuses. Üks festivalikorraldaja on lubanud, et kui esinete tema festivalil, paneb ta teie tutvustuseks voldikusse teie soolokontserdi tehniliste vajaduste nimekirja, ei muud. Selles on asju, mida Eestis polegi. Kui sõltuv oma rider’ist olete? Muidugi saan mängida ükskõik millise tehnikaga, aga kui soovid kuulata oma lemmikplaati, ei taha sa seda ju kuulata vaid osaliselt töötavast automakist. Heade võimenditega on võrratult lihtsam panna pedaalid ja muu õigesti reageerima. Kitarr on nagu mikrofon. Hääl, mida on võimalik sellega tekitada ja kontrollida, on täielikus sõltuvuses paljudest nüanssidest. Minu rider’is on bassivõimud ja kitarrivõimud ‒ kogu spekter. See rider on vist veidi hirmutav küll. Kui tahta tõesti väga head tulemust, siis peab teadma, et osa sellest, mis ma teen, on tehniliselt väga keeruline kontrollida, mul peavad olema head vahendid.
Kui saan tõeliselt ebakvaliteetsed võimendid, siis võib mõelda ka sedapidi – okei, ma panen need kõige kiuste tööle nii, nagu mul on vaja.
Kuhu seate piirid produtsendina? Kuivõrd oluline on, et teie mõtted jääksid kõlama? Püüan lähtuda intuitsioonist nagu oma muusikaski. Kui inimesed tunnetavad, et ma ületan salvestuse protsessis piire või võtan midagi ära ja see tekitab ebamugavust, siis palun seda mulle alati öelda, sest ma ei peatu enne, kui palutakse. Mulle endale meeldiks töötada produtsendiga, kellega saab justkui palli edasi-tagasi põrgatada, et oleks keegi teisel pool klaasi, kes ütleks – ei, see kõlab nagu tõeline jama, sa pead leidma muu lahenduse. Iseendale ei ütle ju seda, sest oled nii kaua lugudega töötanud. Tegelikult on minu roll nautida stuudios olemist koos muusikutega ja aidata neil mängida nii hästi, kui nad suudavad. Olen väga õnnelikus olukorras: mul on võimalus töötada inimeste ja muusikaga, olla dialoogis, mind on usaldatud andma hinnanguid ja soovitusi. Mõlemal pool stuudioklaasi on väga hea olla.
Olete ka produtsendina väga aktiivne, kolleegid hindavad teid kõrgelt. Kuivõrd see tegevus erineb teie jaoks pilli mängimisest ja muusika kirjutamisest? Ma ei arva, et see komponeerimisest väga erineb. Nils Petter Molvaeri viimase plaadi tegemisel tuli kirjutada ka muusikat, tegime albumi Nils Petteriga koos. Meil oli oma kontseptsioon, kuidas luua saundid nii, et vabaneda digitaalse töötluse vajadusest. Salvestasime kõik päris instrumentidega ja töötasime ainult analoogtehnikaga. See nõudis palju loomingulisust, otsisime õigeid kõlasid. Nii avastad, et juba ehitadki uut maailma. Hetkel töötan ka Norra trio
Millised tegemised ootavad ees lähikuudel? Esmalt lõpetame plaadi Trondheimi Jazzorkestriga, siis valmib uus Monolithicu album. Nils Petter Molvaeri trio uus plaat «Baboon Moon» tuleb septembris ja tuuritame trioga Euroopas kogu oktoobri. Septembris esitame Bergenis Ekko festivalil teose, mis telliti minult ja klahvpillimängija Oystein Moenilt spetsiaalselt Ekko jaoks. Ees ootab ka palju soolokontserte, esinemisi Monolithicuga. Tulekul on kontserdid Sidsel Endreseniga, kellega oleme kõik kontserdid salvestanud, et jõuda peatselt plaadini. Kohe pärast Eesti külastust ootavad ees kaks kontserti koos Supersilentiga.
Aga nüüd tunnetan, et on juba tihedam konkurents, mis on tegelikult vajalik. Ma arvan, meid on juba võibolla liiga palju selle väikese maa kohta. Ja siit välja proovivad minna väga vähesed. Kes on proovinud, neil pole seni õnnestunud väikesest riigist oma tasemega kaugemale pääseda. Üksikud sutsud ja väikesed esinemised siin-seal ei tähenda veel midagi. Aga muidugi on Eesti muusikapildis palju muutnud. Noored on saanud välisriikide koolidesse, need lõpetanud ja saanud
teistmoodi haridust. Ma usun, et selle viljad lähiaastatel alles tulevad.
«Mulle ei meeldi olla lihtsalt instrumentalist, kes teeb asja ära.»
Kas mäletate oma esimest tõsist muusikakuulamise kogemust? Kui õde oli koolis, näppasin talt tihti makki. Armastasin end peita trepi taha ja kuulata lõputult Mike Oldfieldi «Moonlight shadow’d». Arvan, et see oli minu kõige esimene tõeline kuulamiskogemus. Ema meenutab, et kuulasin uuesti ja uuesti kitarrisoolot, kerisin linti ikka ja jälle tagasi. Nagu nohik.
u. Muusikat tuleb luua koos.»
Foto: Madli-Liis Parts
jaoks olnud elu muutev kogemus. Kas ka teile? Londonis ma ju ei saanud mängida seda, mida päriselt tahtsin. Hulpisin justkui sihitult veepinnal. Trondheimis kohtusin noorte muusikutega, kes kõik otsisid midagi, süsteem oli niivõrd avatud ja loominguline, et võisid teha, mida tahtsid. Püüdsin koos mängida võima-
Teie sooloesinemised viivad kuulaja müstilistesse jutustustesse, kus pearoll on kõladel ja helitugevustel. Kontserdil olles ei märka, kuidas aeg lendab. Kuidas te sellise maailma loote? Minu varanduseks on kogum mängutehnikaid, tänu millele üldse saan esitada muusikat nii, nagu seda kuulen. Kui mängin kas või ainult ühte nooti, siis ma ei taha, et see oleks lihtsalt noot või heli, vaid et sellel oleks eriline varjund, et selles oleks õige hulk pinget, survet ja vastuolusid.
Pelbo plaadiga. Seal ei sekku ma lugudesse üldse, räägin vaid, kuidas mulle tundub, et nende muusika võiks kõlada. See on nagu lego, kus on palju osi juba valmis ehitatud ja minu ülesanne on neid mitmesugusel viisil kokku panna. Põnev on olla olukordades, kus on väga selged piirid, aga ka takistused, nagu tugevad seinad ümber, millesse ma pean end sisse kaevama ning tegema midagi, mis laseks muusikal kõlada kõige paremal moel.
kitarrifestivali Millised lavapartnerid on kõige inspireerivamalt mõjunud? Eelkõige need muusikud, kes ei tule lavale egotrippi, vaid muusikat tegema. Ma naudin eelkõige neid hetki, kus kõik vaatavad kõigi poole võrdselt. Kui ma uute tudengitega esimest bänditundi alustan, siis kindlasti räägin, et nad peavad suhtuma lavapartneritesse nõnda, et oleksid valmis nende poole väga sügavalt kummardama. Kui laval on seda tunda, siis olen väga õnnelik. Neid ei ole alati. Inimesi on mitmesuguseid.
Millised on hea kitarrimängija omadused? Muusiku üks omadus peaks olema väga hea käsitööoskus. Oma õpilastele ütlen, et nad harjutaksid palju pilli ja prooviksid olla paremad inimesed. Kuidas uut põlvkonda iseloomustaksite? Mõnikümmend aastat tagasi oli palju vähem niisuguseid jazzmuusikuid, kes olid saanud hea hariduse. Üleüldse oli neid vähem, ka kitarrimängijaid. Ja mulle tundus, et kõik hoidsid kokku.
Miks on festivalipaik just Viljandi? Kindlasti oleks festivali palju lihtsam teha Tallinnas või suvise rahvaüritusena põõsaste vahel. Viljandi sellepärast, et kuna pool festivali on tõesti kitarriõpetuse ja -koolitusega seotud, siis annab koostöö kultuuriakadeemiaga asjale kaalu. See ei ole niisama festival, vaid ühe linna ja seal asuva ülikooli koostöös korraldatav festival.
«Sisetunne ütleb, et sellest tuleb eriline muusikasündmus,» kinnitab Robert Jürjendal. Fotod: Urmas Volmer
Festival kutsub kohale kümme kitarritippu Maian Kärmas Viljandis ja Tallinnas astuvad kontserdil «Eesti kitarrilegendid» Tallinna Kammerorkestri saatel üles kodumaised kitarrimängijad. Korraldaja Ain Agani sõnul soovis ta koostöös Tallinna Filharmooniaga pakkuda oma kolleegidele eelkõige haruldast võimalust mängida orkestriga. «Teiseks soovisin näidata, kui palju on meil eriilmelisi ja loominguliselt huvitavaid muusikuid,» rõhutab Agan. Nõnda astuvad galakontserdil üles Paul Daniel, Robert Jürjendal, Andre Maaker, Jaanus Nõgisto, Oleg Pissarenko, Riho Sibul, Mart Soo, Jaak Sooäär, Ain Varts ja Ain Agan ise. Eestis on palju heal tasemel kitarrimängijaid, kes esindavad mitmeid stiile. Korraldajad olid silmitsi keerulise valikuga. «Muusikute arvu määras nõue, et oleksid esindatud võimalikult erinevad improvisatsioonilist muusikat mängivad kitarristid,» kirjeldab Agan valikut, mis tema sõnul ei kujuta kindlasti endast mingit kitarristide esikümmet. «Eestis on palju häid kitarrimängijaid, kuid kõik ei mahu kahjuks ühele kontserdile ära.» Viljandi kitarrifestival tõstab kindlasti ka järgmistel aastatel Eesti kitarrimängijaid esile. Kitarrigalal osalevad kitarristid kinnitavad, et see on neile uus ja põnev kogemus. «Sisetunne ütleb, et sellest tuleb väga eriline muusikasündmus, sest kokku saavad küllaltki erineva muusikalise taustaga kitarristid. Kindlasti on see suur väljakutse mängijatele ja avastamisrõõm kuulajatele,» usub Robert Jürjendal.
Tema kolleeg ja ansamblikaaslane Weekend Guitar Triost Mart Soo on samuti põnevil: «Huvitav on kuulda ja näha, mis võtmes keegi liigub ja tegutseb.» Erilise kõla annavad kontserdile orkestriseaded. Lisaks Paul Danielile, Andre Maakerile, Robert Jürjendalile ja Oleg Pissarenkole, kes kirjutavad oma seaded ise, annavad kontserdile oma panuse veel Tauno Aints, Jaak Jürisson, Tõnu Kõrvits, Raul Sööt ja Erkki-Sven Tüür. Pea kõik kitarrigalal esinevad muusikud on töötanud või töötavad jätkuvalt kitarriõpetajana. Nii näevad nad seda sündmust ka laiemas perspektiivis. Ansambli Elletused eestvedaja Paul Daniel arvab, et hea pildi Eesti kitarrimängu hetkeolukorrast annavadki Viljandi kitarrifestival ja Kuressaare kitarrilaager. Andre Maaker, kes on üks Kuressaare kitarrilaagri korraldajatest, on tulevikust rääkides lootusrikas. «Kitarr on lihtsalt niivõrd populaarne pill, et tagab enda jätkusuutliku arengu ise,» usub ta. Ka Mart Soo leiab, et kitarrimängu tase tõuseb kogu aeg, kuid alati on arenguruumi. «Klassikalise kitarri õpe on Eestis juba päris hästi välja arendatud. Elektrikitarri poole pealt loodan, et tekib rohkem võimalusi rütmimuusika osakondade avamiseks uutes kohtades ning et lapsed saavad ansamblimängu ja teooria parema koostöö kaudu rohkem mängurõõmu nautida,» ütleb Mart Soo. «Vaatamata väga väiksele siseturule tuleb iga päevaga juurde uusi ja uusi andekaid mängijaid ja värsket kitarrimuusikat. Tuleb leida võimalus oma muusika paremaks propageerimiseks neile, kes seda tõeliselt hindavad,» leiab Robert Jürjendal.
6
KUNST
Reede, 9. september 2011
Vaala galeriis näeb kullakange «Milline on sinu elu kuld?» küsib Marje Taska. Anneli Sihvart
anneli.sihvart@tallinn2011.ee
Arhitektuur kohtub moega 14. septembrist on Rotermanni kvartali väljakul Eesti moedisainer Britt Samosoni arhitektuuri ja moodi ühendav 3D-installatsioon «Flat Cut 3D – Architecture». Rotermanni kvartali ventilatsioonitorusid kallistav pea 9 meetri kõrgune installatsioon on seest valgustatud ja seega ka ööpimeduses tõeline vaatamisväärsus. «Flat Cut 3D» installatsiooni näeb 14. septembrist 18. septembrini, Britt Samosoni moekollektsiooni «Square Cut» aga 15. septembril kell 21 Eesti Nuku- ja Noorsooteatri suures saalis. Installatsioon valmis koostöös Valgusfestivaliga (www.valgusfestival.ee). Lisainfot Tallinna Moenädalast vt www.estonianfashion. eu ning www.facebook.com/ tallinnfashionweek.
Tallinn on ehitatud soolale Tallinna Kunstihoone galeriis ja Linnagaleriis on EestiPortugali kunstnike kaksiknäitus «Piirilinn: Tallinn ‒ Lissabon» alajaotustega «Saabumine» ja «Lahkumine». Kummaltki maalt osaleb 17 autorit, enamik ehtekunstnikud. Kuraator ja kataloogi koostaja on Harry Liivrand. Näitust läbiv materjal on sool kui mõlema linna hansaaegseid kaubandussidemeid sümboliseeriv mineraal. Selle vahendamisel põhines suuresti linna rikkus ja õitseng, nii et võib öelda, et Tallinn on ehitatud soolale. Peamiselt imporditi nn lissaboni soola Portugali Setubali piirkonnast. «Saabumine» kestab Kunstihoone galeriis 18. septembrini. «Lahkumine» kestab Linnagaleriis 25. septembrini.
«Kunstnikutöö on tegelikult väga üksildane,» tõdes Marje Taska. «Olen väga kaua ateljees ainult oma mõtetega töötanud. Aeg on teinud oma, vähendanud enesekesksust, nii ongi need installatsioonid valminud koostöös paljude eestlaste ja rootslastega.»
9.–30. septembrini on galeriis Vaal avatud kunstnik Marje Taska näitus «X kilo kulda», mis annab sadakond isesugust tõlgendust küsimusele: «Mis on sinu elu kuld?» Installatsioon «X kilo kulda» on 52,1 kilo «kullakange», millest igaüks peidab ühe inimese maailma olulisimaid asju. Seda, mis on ühes või teises «kullakangis» peidus, võib näha nii karbikaant avades kui seinal slaidiprogrammis.
ütleb kunstnik. «Sain kinnitust, et kuigi oleme erinevad, oleme olulisimas kõik sarnased. Iga inimene tahab õnnelik olla. Rootsis oli kerge inimestelt ka kirjalikult vastuseid saada, Eestis palju raskem. Ma arvan, see võib olla Nõukogude oludes kasvanud inimese ettevaatus kirjutatud teksti suhtes. Kui aga hakkasin siinseid inimesi intervjueerima, avanesid nad meeleldi.»
Sümbolid, millel on lõputult seoseid Kunstnik on veendunud, et see näitus kasvab ja areneb üha edasi, sest nii kuld kui muld on sümbolid, mille puhul võimalike seoste arv on loendamatu. Marje Taska elab ja töötab vabakutselise kunstnikuna Rootsis ja Eestis. Oma kunstiõpinguid alustas ta Tõnis Vindi juures, kuuludes tema esimeste õpilaste
hulka. 1982. aastal kolis Marje Taska Rootsi, kus jätkas vabakutselise kunstnikuna. Tema kunstnikutee on olnud aktiivne ja mitmekülgne. Ta töötab installatsioonide, nahakunsti, maali, skulptuuri ja graafika alal. Ta on pälvinud tähelepanu nii galeriides, kunstihallides kui muuseumides (Malmö Konsthall, Lunds Konsthall, Röhsska museum Göteborgis, Konstens Hus Luleås, Arkitekturmuseet Stockholmis, Grand Palais (FIAC, Figuration Critique, La Biennale des Femmes) Pariisis, ETDM Tallinnas, Tallinna Kunstihoone jne). Näitus kuulub kultuuripealinna programmi ja on valminud koostöös Rootsi saatkonnaga, projektiga «Käsitööga tööle 2» Eestis ja Östra Grevie Rahvaülikooliga Rootsis. Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Briban Invest Rootsist.
Kuld võrdub muld võrdub kuld «Kulla ja mulla teema on mind juba mõnda aega kummitanud,» tunnistab Marje Taska, «need on huvitavad sümbolid. Asi algas ühest ammusest installatsioonist, mis ei ole siiamaani päris valmis ‒ kalavõrgud, millest esimese sees oli muld, teise sees kuld, kolmanda sees jälle muld. Muld=kuld=muld. Ma tundsin, et see töö ei ole päris valmis, tajusin, et see mõte nõuab enamat kui üks installatsioon. Kuld ja muld on nii laetud sõnad, nende taga on nii palju, neid võib vaadata nii paljudest vaatevinklitest. Muld võib olla elu allikaks, toita kõiki, aga olla ka viimased kolm peotäit mulda. Kulda võime vaadelda kui hingekulda, elukulda või erakordselt edukat investeerimisobjekti maailmas, kus tema hind aina tõuseb.» Marje Taska tõmbas sellesse mõttemaailma nii ärimehi kui kodutuid, lapsi kui elukogenumaid inimesi. Lisaks alumise korruse «kullakangidele» on galerii rõdul väljas sõnaline installatsioon-uurimus «Aurum et solium», kus 30 eri vanuse ja sotsiaalse taustaga eestlast ja rootslast vastavad küsimusele, mida tähendab nende jaoks kuld, mida muld. «Neid vastuseid saades oli iga päev minu jaoks kui jõuluõhtu,»
Esineb Festivali Kammeransambel.
Kammermuusikud mängivad ooperit Pille Lill
festivali looja ja kunstiline juht
11.–25. septembrini toimub Tallinnas seitsmendat korda kammermuusika festival, mida korraldab PLMF (Pille Lille Muusikute Toetusfond). Esinevad väljapaistvad muusikud nii Eestist kui mujalt maailmast.
2005. aastal sündinud festival on leidnud palju sõpru. Suur osa Eesti tippinterpreetidest on festivalil kõrvuti välisesinejatega saanud igal aastal võimaluse esitada oma lemmikheliloojate teoseid ning pakkuda seeläbi publikule naudingut. Valmib kontsertettekanne Henry Purcelli barokkooperist «Dido ja Aeneas», mille ettevalmistust kutsusime juhtima tunnustatud spetsialist David Roblou Purcelli kodumaalt. Ooperiettekanne on festivali jaoks esmakordne ettevõtmine. Peaosas kuuleme rahvusooper Estonia noort solisti Helen Lokutat, samuti laulavad Angelika Mikk, Annaliisa Pillak, Simo Breede jt. Kaasa teeb Risto Joosti loodud kammerkoor Voces Musicales ja Festivali Kammeransambel. Ettekanne toimub Kaarli kirikus 14. septembril kell 18.
Välissaatkondadega on tihe koostöö
Marje Taska ja mitmetähenduslikud kullakangid.
Foto: Marje Taska erakogu
Foto: PLMF arhiiv
Korraldajatel on eriliselt hea meel koostöö üle välissaatkondadega Eestis. Järjepidevalt on Tallinna Kammermuusika Festivali toetanud Suurbritan-
nia, Soome, Norra ja Tšehhi suursaatkonnad ning British Council. Tänavu on lisandunud Poola, Rootsi ja Itaalia ja Belgia suursaatkonnad ning Ungari Instituut. Viimase kahe toetusel toimub pühapäeval, 11. septembril algusega kell 16.00 Hopneri Majas (vana Matkamaja) festivali esimene kontsert, kus esineb India päritolu Belgia pianist Seenu Singh. 2011. aasta kolmeteistkümnel festivali kontserdil esineb üle 50 solisti, kes on kõik oma ala meistrid.
Esinevad tippmuusikud kogu maailmast Teiste hulgas astuvad üles lauljad Itaalia Rodolfo Celletti nimelisest Belcanto Akadeemiast ning Eeva Hartemaa (Soome) ja Atlan Karp, viiuldajad Anna-Liisa Bezrodny, Magdalena Filipczak (Poola) ja Hugo Ticciati (UK/Rootsi), vioola mängijad Ula Ulijona (Leedu) ja Laur Eensalu, tšellistid Andreas Lend ja Henry-David Varema, pianistid Irina Zahharenkova, Daniel Stagno (Rootsi) ja Aksel Kolstad (Norra), Reinut Tepp klavessiinil, flötist Oksana Sinkova ja oboe mägija Malcolm Messiter (UK), saksofonist Virgo Veldi ja tema juhendatav kvartett SaxEst, Ensemble Martinu (Tšehhi), Festivali Kammeorkester, Tallinna poistekoor Lydia Rahula juhatamisel jpt. Kontsertidele pääseb, nagu PLMF ürituste puhul tavaks, küllalt odavate piletitega (7/4 EUR). Kavad on eripalgelised ja huvitavad ning ootavad nii noori kui kogemustega kuulajaid.
Kunstibuss sõidab kuraatori juurde Kunstibussi sügishooaja teine tuur võtab vaatluse alla kunstiteaduse eriala, tutvustades seda kuraatoritöö seisukohast. Kaasaegse kunsti kureerimisest annab ülevaate tunnustatud kunstiteadlane Andres Härm vastselt EKKM-is avatud esseenäituse «Tumedus, Tume» näitel. Buss stardib 10. septembril kell 12.00 Tartu mnt 1 platsilt. Kohtade broneerimine: kunstibuss@artun.ee Pilet maksab 1.50€. Rohkem infot kunstibuss.artun.ee ja www.facebook.com/kunstibuss
Märka särki! Uued kultuuripealinna värvilised T-särgid naistele ja meestele.
Osta oma särgid siit:
FOTO
Reede, 9. september 2011
Tallinn 2011 nädal objektiivis 3.– 4. septembril toimus Uue Maailma Seltsi tänavafestival
7
«O» käis põhjanaabrite meelt lahutamas
Toimus viies Uue Maailma tänavafestival, kus nii kohalikud kui külalised võisid nautida muusikute etteasteid, kunstnike töid ja töötubasid ning ohtrate isehakanud tänavakohvikute pakutud maitsvaid roogi. Piltildel on mitmed Uue Maailma Seltsi aktiivsed liikmed, nagu Marten Kaevats (alumisel pildil punases kiivris) ja Erko Valk (tema kõrval mikrofoniga). Idee värviliste vihmavarjudega horisonti kaunistada tuli Kadri Kütilt. Seltskond oli värviline ja positiivselt meelestatud, kuigi Uue Maailma Selts peab peagi oma vanast majast loobuma – senine seltsimaja Koidu tänavas on küll väga armsaks saanud, kuid lagunev hoone ei pea talvel sooja. Fotod: Sten Jõemets/Nikon
26. augustil sai Helsingi publik osa LIFT11 installatsioonist «O», mis külastas Narinkka platsi, kus sellega mitmeid trikke tehti. Siis pakiti installatsioon «O» jälle kokku, et valmistuda uuteks vallutusteks. Fotod: Grete Veskiväli ja Flo Kasearu
Avatud Ateljeed Nõmmel
Peeter Langovits avas rahvusraamatukogus fotonäituse «Loetud päevad»
4. septembril sai Nõmme linnaosa galeriides ringi käia ja vaadata, millega kohalikud kunstnikud tegelevad. Kõik huvilised võisid töötubades ka ise kunstiloome kallal kätt proovida. Fotod: Sten Jõemets/Nikon
Põhjamaade moeillustratsioon
Staažikas ajalehe Postimees fotograaf Peeter Langovits avas 5. septembril Eesti Rahvusraamatukogus 6. korruse galeriis fotonäituse «Loetud päevad». Näitus kajastab SA Tallinn 2011 sarja «52 üllatust ja ideed» 2010. aasta sündmusi ja on avatud 26. septembrini. Iganädalaste eriilmeliste ja omapäraste sündmustega loeti päevi 2011. aasta alguseni, mil Tallinnast sai koos Turu linnaga Euroopa kultuuripealinn. Seda kõike jäädvustas fotograaf Peeter Langovits, et tutvustada laiemale publikule Eesti pealinna olustikku. Ülemisel pildil on fotograaf Peeter Langovits ise, parempoolsel vaatleb kolleegi töid Eesti fotomaastiku elav legend Kalju Suur. Fotod: Arkadi Baranov
Rotermanni kvartalis on avatud Tallinn Fashion Weeki raames korraldatud näitus «Uus Põhjamaade moeillustratsioon», kus näeb nii Soome, Rootsi kui Eesti moeillustraatorite töid. Fotod: Sten Jõemets/Nikon
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 9. september 2011
9 Etenduskunsti sari viib vaatajad ajarännakule teise ajastusse ja dimensiooni ‒ 1970. aastatesse ja filmist «Stalker» tuntud tsooni. Peagi seisab Rotermanni kvartalis, paigas, kus filmiti Andrei Tarkovski «Stalker», Stalkerile pühendatud monument. Monumendi autor Raoul Kurvitza sõnul kujutab tulevane skulptuur ühte kaadrit filmist, skulptuuri kujul siis läbipaistvat kuupi, milles on maastur Land Rover kujuline tühimik. «Me murrame skulptuuri sees valgust paigas, kus on autokujuline tühi koht,» rääkis Kurvitz. «Auto on see, milles «Stalkeris» tsooni siseneti.» Skulptuur ei valmi aga lähipäevil. «Projekt on valmis, taotlus on fondi sisse antud ja praegu ootan vastust,» seletas Kurvitz. «Kui vastus on positiivne, läheb asi
KUNST 11. september alates 12.00 Avatud Ateljeed. Kunstnikud ja disainerid avavad oma väravad ja uksed, et kutsuda huvilised ateljeedesse ja aedadesse külla. Orienteerumiseks on kaardid saadaval Kunstihoones (Vabaduse väljak 6), Arhitektuuri- ja Disainigaleriis (Pärnu mnt 6) ning Avatud Ateljeede toimumise päeval osalevates ateljeedes.
TEATER 13.‒15. september NO99 Põhuteatris (Skoone bastion) «Katuselt». Helilooja ja libreto: Jarek Kasar; lavastus Uku Uusberg, kunstnik Jan Tomson, laval Hannaliisa Uusma, Uku Uusberg ning Jarek Kasar.
MOOD 14. september Eesti Nuku- ja Noorsooteatris (Lai 1) Tallinn Fashion Week: Liivia Leškin, Kristel Kuslapuu, Sandra Straukaite (Leedu), moeetendus «Ära seda maha maga!» 20.00 Tallinn Fashion Week: Loomeinkubaatori moeetendus – Xenia Joost, Jaana Varkki, Lilli Jahilo, Kalle Aasamäe, Liina Stein. 15. september Eesti Nuku- ja Noorsooteatris (Lai 1) 18.00 Tallinn Fashion Week: Tiiu Roosma moeetendus «Bon Bon Lingerie». 19.00 Tallinn Fashion Week: Marija Posledova, Ingrid Paats, Diana Denissova. 20.00 Tallinn Fashion Week: EKA Moedisaini osakond – Kristina Tatarinova, Margit Kuusk, Sille Sarapuu, Hanna Haring; HULA ‒ Eve Hanson, Reet Aus, Anu Lensment, Marit Ahven. 21.00 Tallinn Fashion Week: Natalija Jansone (Läti), Piret Ilves, Britt Samoson. 16. september Eesti Nuku- ja Noorsooteatris (Lai 1) 18.00 Tallinn Fashion Week: Kristina Viirpalu, Oksana Tandit. 19.00 Tallinn Fashion Week:
Foto: Liis Treimann / Postimees /Scanpix
Raul Kurvitz soovitab: Stalkeri monumendi etendused
Raoul Kurvitz. järgmise aasta alguses töösse ja valmib aasta jooksul. Kui vastus on negatiivne, otsime rahastamisvõimalust mujalt. Loodame, et tegemata monument ei jää.» Kuni monumendi valmimiseni jääb selle asukohta märkima
vastavasisulise tekstiga plaat. Skulptuuri teadmata valmimisajast hoolimata toimuvad 10., 11., 17., 18. ja 23.‒24. septembri õhtutel monumenti tutvustavad perfomance’id. Kurvitza kinnitusel on kavas kuus etendust. «Lavastame võimalikult autentsel moel kaadri filmist, mis skulptuuriks vormub. Ettevõtmises toimub mõtteline dialoog autoriga,» selgitas Kurvitz. «Originaalkaadris publikut ei olnud, nüüd on aga inimestel võimalus olla kohal justkui teisest ajastust või dimensioonist olenditel, kes on sattunud 1970. aastate lõppu. Ägedamad etendused tõsiste näitlejatega planeerime 23. ja 24. septembriks. Ummisjalu pole mõtet monumenti või selle paika märkivat plaati otsima minna, sest kaitse all ning veel renoveerimata ala jääb endiselt suletuks.
Kirill Safonov. 20.00 Tallinn Fashion Week: Embassy of Fashion versus Junk Riot ‒ Riina Põldroos, Ketlin BachmannPõldroos, Aldo Järvsoo. Nisurukkiveskis (Rotermanni 6) 21.00 Tallinn Fashion Week: Multimoeüritus «Moment multi – kõike ja palju». 17. september Lutheri kvartalis (Vana-Lõuna 39 parkimismaja) 20.00 Tallinn Fashion Week: Kolmlõige – Liisi Eesmaa, Tanel Veenre, Aldo Järvsoo «See on enamat kui mood».
MUUSIKA
10. september 16.00 Väravatornis (Lühike jalg 9) hooaja avakontsert «Siglo de Oro – Hispaania kuldne sajand». Esineb Hortus Musicus, kunstiline juht Andres Mustonen.
«Tsoon» on avatud vaid etenduste ajal.» Idee konkreetsesse kohta monument rajada pärineb projekti kaasautorilt Tarvo-Hanno Varreselt, kes käis selle välja juba seitse aastat tagasi. Mõtte ellu viimine ajastus kultuuripealinna aastale. Põhjus, miks Kurvitz asjaga tegelema hakkas, on see, et ta on olnud kogu elu tohutu «Stalkeri» fänn. «Kui film kinos Sõprus linastus, käisime seda sõpradega 15 korda vaatamas,» rääkis kunstnik. «Mulje oli täiesti lummav, vaimustas kogu ruum, mis filmis moodustus. «Stalkeril» on kummaline omadus käivitada protsesse inimese peas. Ega ma täpselt enam ei mäletagi, mis selles filmis tegelikult oli, sest minu enda peas jookseb tegelikult minu oma «Stalker».» Kurvitza sõnul on kogu sellel maailmal, mille Tarkovski lõi,
na Kammermuusika Festival: H. Purcelli barokkooper «Dido ja Aeneas». Esinevad kammerkoor Voces Musicales ja VII Tallinna Kammermuusika Festivali Kammeransambel.
11. september 16.00 Hopneri majas (Raekoja plats 18) VII Tallinna Kammermuusika Festival: «F. Liszt 200», esineb Seenu Singh (India/Belgia) klaveril. 11. september 18.00 Kadrioru lossis (Weizenbergi 34 / Valge 1) Suur Muusikaakadeemia – Beethoveni «Sonaadid viiulile ja klaverile I». Esinevad Andres Mustonen (viiul) ja Ivo Sillamaa (haamerklaver). 13. september 18.00 Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus (Rüütli 9) VII Tallinna Kammermuusika Festival: D. Stagno, M. Mussorgski ja S. Sviridovi loomingu kava. Esinevad sopran Eeva Hartemaa (Soome), Daniel Stagno (Rootsi) klaveril, bariton Atlan Karp ning Seppo Varho (Soome) klaveril.
15. september 18.00 Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus (Rüütli 9) VII Tallinna Kammermuusika Festival: F. Schuberti, E. Arne ja C. Debussy kava. Esinevad Mari Tampere-Bezrodny viiulil, Peeter Paemurru tšellol, Aleksandra Juozapenaite-Eesmaa klaveril, Sigrid Kuulmann viiulil, Madis Kari klarnetil ja Marko Martin klaveril. 17. september 16.00 Tallinna Raekojas VII Tallinna Kammermuusika Festival: L. van Beethoveni ja M. Raveli kava, esineb Artimus Ensemble’i klaveritrio. 17. september 18.00 Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus (Rüütli 9) VII Tallinna Kammermuusika Festival: C. Debussy ja E. Griegi kava, esinevad Aksel Kolstad (Norra) klaveril, Krstina Kriit viiulil, Hugo Ticciati (UK/Rootsi) viiulil ja Levi-Danel Mägila tšellol.
KINO
Kaader filmist «Stalker», mis on aluseks tulevasele monumendile. omadus oma elu elama hakata. «Tarkovski võttis «Stalkerit» üles mitu korda ja juba enne, kui film linastus, oli see kultuuriringkon-
dades suur kõmuobjekt,» rääkis ta. «Kuuldused levisid aasta või rohkemgi enne filmi lõplikku valmimist.»
mud» (1986), režissöör Lembit Ulfsak; 23.00 «Viimne reliikvia» (1969), režissöör Grigori Kromanov.
16. september 20.30 Katusekinos (Viru väljak 4) «Kuninga kõne» (Suurbritannia 2010), režissöör Tom Hooper; 23.00 «Vicky Christina Barcelona» (USA, Hispaania 2008), režissöör Woody Allen.
NÄITUS 12. september kinos Sõprus (Vana-Posti 8) «The Greatest Movie Ever Sold» (USA 2011), režissöör Morgan Spurlock. 12. september 20.30 Katusekinos (Viru väljak 4) «Machete» (USA 2010), režissöörid Robert Rodriguez ja Ethan Maniquis; 23.00 «Kolm värvi: Sinine» (Prantsusmaa, Poola, Šveits 1993), režissöör Krzysztof Kieślovski. 13. september 20.30 Katusekinos (Viru väljak 4) «Hot Fuzz» (Suurbritannia, Prantsusmaa 2007), režissöör Edgar Wright; 23.00 «Kolm värvi: Valge» (Prantsusmaa, Poola, Šveits 1994), režissöör Krzysztof Kieślovski.
11. september 18.00 Kaarli kirikus (Toompuiestee 4) Verdi «Reekviem». Esinevad Vanemuise sümfooniaorkester ja ooperikoor, Eesti Rahvusmeeskoor ja Eesti Kontsertkoor, sopran Irina Vaštšenko, metsosopran Valentina Kremen, tenor Juhan Tralla ning bass Kristjan Mõisnik. Dirigent Paul Mägi.
13. september 19.00 Estonia kontserdisaalis (Estonia pst. 4) Jaapani traditsioonilise muusika ja etnodžässi kontsert, esinevad Asano Shõ ja ansambel.
10. september 21.00 Katusekinos (Viru väljak 4) «Mehed ei nuta» (1968), režissöör Sulev Nõmmik; 23.00 «Noor pensionär» (1972), režissöör Sulev Nõmmik.
14. september 18.00 Kaarli kirikus (Toompuiestee 4) VII Tallin-
11. september 21.00 Katusekinos (Viru väljak 4) «Keskea rõõ-
Kuni 26. september Tallinna Põhjatuletornis (Valge 3) ehtekunstirühmituse õ h u L o s s näitus. Kuni 2. oktoober Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (Põhja pst 35) «Tumedus, tume». Kuni 3. oktoober Kunstihoones (Vabaduse väljak 6, Tallinn) «Kontinuum_Kunst kui taju. Ruum kui protsess».
MUUSIKAL 9.‒14., 19.‒20., 23.‒24., 26.‒30. september ja 1. oktoober 19.00 Katlas (Põhja pst 27 a) «The Black Rider». Lavastaja Christian Römer (Saksamaa), osades Katariina Unt, Sandra Uusberg, Lauri Saatpalu, Raivo E. Tamm, Margo Teder, Tanel Saar, Meelis Põdersoo ja Ago Soots.
9. september 21.00 Katusekinos (Viru väljak 4) «Siin me oleme» (1979), režissöör Sulev Nõmmik.
11. september 12.00 Rannamõisa kirikus ja 18.00 Viimsi Püha Jaakobi kirikus (Nurme tee 3, Pringi) «Rannarahva laulud».
Kuni 18. september Rotermanni kvartalis moeillustraatorite näitus «Uus Põhjamaade moeillustratsioon». Tallinn Fashion Weeki raames korraldataval rahvusvahelisel näitusel osalevad kaheksa kunstnikku Eestist, Soomest ja Rootsist.
14. september 20.30 Katusekinos (Viru väljak 4) «Mulholland Drive» (USA, Prantsusmaa 2001), režissöör David Lynch; 23.00 «Kolm värvi: Punane» (Prantsusmaa, Poola, Šveits 1994), režissöör Krzysztof Kieślovski. 15. september 20.30 Katusekinos (Viru väljak 4) «Darjeering Limited» (USA 2007), režissöör Wes Anderson; 23.00 «Tee tagasi» (USA 2010), režissöör Peter Weir.
MUU 11.‒18. september «H2T – audiovisuaalkunstide festival». Eesti ja Soome noorte ühisfestivalil näeb noorte omaloomingut: lühimängufilme, muusikavideoid, animafilme ja fotolugusid. Tallinnas saab festivalist osa 11.‒14. septembril Solarise keskuses, 15. ja 17. septembril Järve Noortekeskuses, 16. septembril Tallinna Noorteööl ja 18. septembril Kumu auditooriumis.
KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:
TALLINN
Eur opean Capital of Culture