Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 30. september 2011 | nr 39 (053)
www.tallinn2011.ee
Signa kutsub casting’ule!
Mängureeglid: facebook.com/signa2011 Foto: Signa
Von Krahli teatris näeb loovat tõlgendust Dostojevski «Vendadest Karamazovitest» Tipplavastaja Kristian Smeds toob koostöös Von Krahli teatri ja Viljandi Kultuuriakadeemia noorte näitlejatega 1. oktoobril lavale Fjodor Dostojevski «Vennad Karamazovid» tõlgenduse «12 Karamazovit». «Pole kahtlustki, et Kristian Smeds on Soome kõige jõulisema käekirjaga lavastaja. Von Krahli teatri vahendusel on Eestiski seda tundelist ja metsikut Soome geeniust armastama õpitud. Tema ootamatud tõlgendused klassikast on nii kuulsad kui kurikuulsad ning külastavad teatrifestivale Moskvast Brüsselini,» rääkis EloLiis Parmas Von Krahli teatrist. Parmase sõnul nõuab etenduste isikupära ja nõudlikkus uut laadi paindlikku ja intelligentset näitlejat ‒ just selliseid koolitas Von Krahli teater koos Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia-
ga. Viimased neli aastat kestnud koostöö ja koolitustegevus on lõpule jõudnud ja Von Krahli teatris näeb, mis sellest lõpuks sai. «Noored, mitmekülgselt andekad ja mitmekülgselt karastunud näitlejad on pakatamas loovast teatrivihast, kirest ja energiast. Tänu sellele näeb lavalaudadel rohket huvitavat, mida võib kirjeldada märksõnadega punk, veidrad slaavi traditsioonid, travestia ja jahmatavad üllatused,» ütles Parmas. «12 Karamazovit» ei ole tema sõnul mitte järjekordne klassikatõlgendus, vaid kirgas meeleolu, millele on pühendunud kogu maailmavallutusplaaniga meeskond. Jääb vaid üle neile kaasa elada ja end lavastuse käigul juhtida lasta. Lavastaja Smedsi sõnul on raamat piisavalt suur mägi, mida vallutada. Noortele peab andma tõelisi väljakutseid, mille najal kasvada, ennast ja piire proovile panna. Lisanüansi annab see, et
tegemist on Soome, Eesti ja Vene mõtlemise kombinatsiooniga. «Vanad suhtumised ja eelarvamused on iganenud. Vaja on leida uued suhted ja lähtekohad,» ütles lavastaja. Soome dramaturg ja lavastaja Smeds on lõpetanud Soome Teatriakadeemia 1995. aastal. 1996 asutas ta Teatteri Takomo, mille kunstilise juhina töötas 1996‒2001. 2001‒2004 töötas ta Kajaani Linnateatri juhina. 2007 asutas Smeds produktsiooniüksuse Ensemble. 2011. aastal sai Kristian Smeds Euroopa Uue Teatri Auhinna. Siinsele publikule on Smeds tuntud kui menukate etenduste «Kajakas» ja «Jänese aasta» lavastaja. Etendused Von Krahli Teatris algavad 4., 5., 6., 10., 11., 13., 14., 16. oktoobril kell 15.00 ja 17., 18., 19., 21., 22., 24. novembril kell 18.00. Etendus kestab koos vaheajaga 3 tundi ja 45 minutit.
Lavastus valmib Smeds Ensemble ja Von Krahli Teatri koostöös ning Euroopa Kultuuripealinnade Tallinn 2011 ja Turu 2011
TEATER
toetusel. 14 etendust toimub Tallinnas, 10 etendust Turus, etendused on ka Berliinis, Hamburgis ja Amsterdamis.
KULTUURIKATEL Kultuurikatla tegijad räägivad, mida arengujärgus kultuurikants huvilistele praegu ja mida tulevikus pakkuda suudab, meenutades ka, mida head seal juba toimunud on. Loe lk 4–5 KULTUURIKONTAKT
Vasakult: Ragne Veensalu, Liis Lindmaa, Marion Undusk.
Foto: Ville Hyvönen
Jaapani arhitekt Tetsuo Kondo rajas Kadrioru parki installatsiooni «Rada metsas», mis püüab inimese ja looduse suhteid selgitada ning tasakaalustada. Loe lk 6
2
ARVAMUS
Reede, 30. september 2011 KULTUUR KUTSUB
Poolal ja Eestil on ühesugune Nõukogude minevik Nii Eesti kui Poola disainerid kasutavad rohkem traditsioonilisi materjale ‒ puitu, vineeri, karusnahka jmt ‒ kui nende lääne kolleegid.
Anneli Sihvart, toimetaja
Homme on Kultuuripealinna lehe aastane sünnipäev, juba kolme kuu pärast lõpeb aga kultuuripealinna aasta. See aasta on Tallinnas ja küllap ka Turus üksjagu asju korda saatnud. Muuhulgas kindlasti ka inimsuhteis, sest pärast tiheda programmiga ja Tallinnal seejuures rekordiliselt väikese eelarvega kultuuripealinna aasta korraldamist teab iga osalenu küllap surmkindlalt, kellega kaaskorraldajaist ta edaspidigi luurele läheks, kellega aga raudselt mitte. Selgus on tegelikult hea. Kui keegi peakski end millegi või kellegi pärast pettununa tundma, siis pole see põhjus kurvastamiseks, pigem rõõmustamiseks asjaolu üle, et pettekujutelmad enam pilku ei varjuta. Mida täpsem ja tõelusele vastavam on pilt maailmast, seda hõlpsam on edasiseks tähiseid seada. Kultuuripealinna aasta lähenev lõpp teeb siiski kurvaks, otsekui otsa lõppev sünnipäev. Loomulikult on eesmärgiks, et tänavu algatatud ettevõtmised ja kultuurisuhted kestaksid edasi ka läbi järgmiste aastate, ometi hiilib ligi pelgus, justkui oleks imede aeg otsa saamas ja ähvardavalt lähenemas argisem päev. Ma ei tea, kas peab paika kartus, et mõningaid kultuuripealinna aastal Eestis esinemas käinutest ei pruugi me siinmail enam kunagi kohata, sest meil ei saa enam kunagi olema nende esinema kutsumiseks piisavalt raha. Loodetavasti pole see nii, kuigi juba mõnda aega kestnud majanduskriisi hämaras valguses vaat et ei oskagi enam teistviisi mõelda. Kui see aga nõnda peaks olema, siis on mul väga kahju veel ühest ikka sellesama kriisiga kaasnenud tõsiasjast. Arvestades, et 2011. aasta pole Eestimaa elanikele just kõige jõukam olnud, pole paljud kultuuriaastast sõltumata osalema pääsenud sootuks mitte kõiges, mida sel aastal ehk just neile pakkuda oleks olnud. Ja nagu öeldud, muinasjutt on kohe möödas. Kell lööb 12, tõllast saab kõrvits, sälud muutuvad närilisteks, ball on läbi… Aga seegi on lihtsalt tegelikkus, mille üle pole mõtet pikemalt kurvastada. Võinuks ju minna ka nii, et balli poleks üldse olnud, et prints poleks tantsinud Tuhkatriinuga ainsatki tantsu, et Tallinn poleks kultuuripealinnaks saanudki… Aga sai! Tõeliselt imeline oleks see, kui mõnede, olgu või aastakümnete möödudes avaneks Eestil võimalus ehk juba veidi jõukamal ajal veel ühe kultuuripealinna olemasolu nautida. Korrata kõike, mis nüüd juba mööda saamas on, veel paremini ja targemalt, õppides mitte üksnes teiste riikide kultuuripealinnade kogemustest, vaid ka suisa oma rahvalt. Päris lahe oleks kord vanaemana (või kas või vanavanaemana!) külastada koos (laste)lastelastega näiteks Euroopa kultuuripealinn Tartut, meenutades olnut ja võrreldes seda olevaga… Sellised kummalised sünnipäevamõtted tikuvad pähe. Meie lehte on pärast tänast ilmumas tervelt kaheksa numbrit. Mida edasi, seda enam on leht eeskätt informatiivne, sest vastasel korral ei mahuks kaheksale leheküljele kuidagi ära kõik kultuuripealinna programmi kuuluvad sündmused. Aitäh lugejaile toetuse eest. Püüame teha oma parima.
«Lahe oleks vanaemana külastada kultuuripealinn Tartut.»
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Liina Luhats, toimetaja, tel 5620 1128 liina.luhats@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht
Agnieszka Jacobson-Cielecka disainikriitik
P
oola jaoks on 20 aastat demokraatiat olnud hea aeg. Uus ajastu on hästi mõjunud ka disainile. Tänu piiride avamisele on poolakad õppinud oma juuri ja traditsioone tundma, avastades samal ajal ka teisi kultuure ja traditsioone. Nõukogude ajal oli teiste kultuuridega tutvumine raskendatud.
Tööstusdisain sõltub tööstusest Poola kõige tähtsamad disainikeskused on Łódź, Kielce, Cieszyn, Poznań ja muidugi ka pealinn Varssavi. Łódźis peetakse tuntud Łódźi Disainifestivali, mida on korraldatud alates aastast 2007. Nelja
traditsioonilisi materjale ‒ puitu, vineeri, karusnahka jmt ‒ kui nende lääne kolleegid. Materjali kättesaadavus, hind ja mõtteviis mängivad valikute tegemisel suurt rolli. Eestil on Eesti Disaini Maja Tallinna kesklinnas, Poolas sellist kohta pole, kuid peaks olema. Seetõttu võib öelda, et Eesti Disainerite Liit on disainerite heaks rohkem ära teinud kui samalaadne Poola organisatsioon.
Eesti ja Poola koostöö tugevneb Poolas on graafiliste disainerite liit tugevam kui tööstusdisainerite liit. Nagu Eestis, nii tuleks ka Poolas tugevdada disainerite ja firmade vahelist koostööd. Aga kui rääkida Poola disainist, siis tundub, et olukord on muutumas. Näiteks pakuvad Poola firmad koostöös Łódźi noorte disainerite liiduga parimatele noortele disaineritele praktikavõimalusi. Disainialased suhted Eesti ja Poola vahel on soojenemas. Heade suhete tugevdamisele on kaasa aidanud Poola saatkond Eestis. Heaks näiteks riikidevahelisest koostööst oli valgusinstallatsioonide avamine Disainiöö raames. Selles projektis olid tegevad Poola, Eesti ja Ühendkuningriigi kunstnikud, kes esitasid oma valguspõhist nägemust kunstist.
Kp
TUTVUSTAB
Agnieszka JacobsonCielecka on vabakutseline kuraator, disainikriitik, ajakirjanik ja kirjastaja. Pärast seitset aastat tema enda poolt Poola turule toodud Elle Decorationi peatoimetamist hakkas Agnieszka tegelema õpetamise ja disaininäituste kureerimisega, temast sai üks põhilisi noorte disainerite toetajaid nii Poolas kui ka rahvusvaheliselt. Agnieszka peab loenguid hetketrendide teemal, avaldab disaini- ja elustiilialaseid artikleid ning on mitmetel konkurssidel kohtunik, püüdes niiviisi levitada disainialaseid teadmisi. Koostöös mitmete Poola ja muude riikide kultuuriinstitutsioonidega organiseerib ta disaininäitusi üle maailma. Tema viimane pikaajaline projekt on Poolas toimuv Łódźi Disainifestival (www. lodzdesign.com), mida ta alates 2008. aastast kureerib. 2009. aastast on Agnieszka Jacobson-Cielecka teinud koostööd fotograaf Kacper Kowalskiga, olles tema fotonäituste kuraator ning tegeledes ta kirjastusprojektidega.
AINULT KAKS KÜSIMUST 9 Luuletaja, tõlkija, kirjanduskriitik ja ajakirjanik Kätlin Kaldmaa, mida kujutab endast kirjanduslavastus «Meri kümnele häälele»? See on meretekstide kogumik, mille südameks on Portugali kirjaniku ja luuletaja Fernando Pessoa/Álvaro de Campose «Mereood». Oodi ümber koonduvad valdavalt Eesti kirjanike meretekstid, aga ka Eesti rannarahva loodud regilaulud. Tegemist ei ole tavalise etteega võistulugemisega, vaid lavastatud esinemisega. Kirjanikud kehastuvad kordamööda küll aurikuks, küll piraadiks, küll ilmaloojaks eneseks. Etenduses on kujutatud mitmesugusest vaatepunktist inimest, merd ja linde. Ja kuna kirjanikud tahavad esineda, siis pidid nad ka näitlejate kombel proove tegema, ei olnud siin mingit nalja. Üllatusi tuli ette iga päev iga prooviga, kuid minu meelest on
Foto: Liis Treimann / Postimees / Sxanpix
Kultuuripealinna sünnipäeval
aasta jooksul on festivali külastajate arv tõusnud 5000-lt 40 000-ni. Järgmine festival toimub 20.‒30. oktoobril 2011. Kielce linnas asub tuntud poola keraamiku ja disaineri Marek Cecula loodud disainikeskus. Ka Cieszyni loss Lõuna-Poolas on tähtis disaini- ja näitusekeskus. Lääne-Poola keskus Poznań on tuntud vanas trükikojas asuva Concordia disainikeskuse poolest. Kui rääkida Poola disainerite edulugudest, siis tuleb kindlasti ära mainida näitus nimega «unPOLISHED – young design from Poland», mis on olnud erakordselt menukas üle maailma. Algselt kavatseti seda näidata vaid Brüsselis Belgias, kuid nüüdseks on näitus jõudnud paljudesse Euroopa ja Aasia tähtsatesse disainikeskustesse: Pariisi, Kölni, Kopenhaagenisse, Budapesti, Zagrebisse ja Hongkongi. Paljud Poola disainerid kasutavad traditsioonilisi materjale traditsioonilisel moel. Tööstusdisaini vallas valitsevaid trende on keeruline välja tuua, sest tööstusdisain oleneb tööstusest. Poola disain on paljuski sarnane Eesti disainiga. Mõlema riigi disainikultuuri on tugevasti mõjutanud Nõukogude minevik. Nii Eesti kui Poola disainerid kasutavad rohkem
kõik seni väga hästi hakkama saanud. Inimesed avanevad ja annavad endast palju rohkem välja kui muidu. Iga kirjanik peab olema tänapäeval niikuinii ka näitleja, kui ta enesest räägib. Etendus toob publikuni mere kui loomise lätte, mõtete kandja, võtja ja andja. Merest saab sümbol, mis seob kokku maa ja naise, mehe ja mere, kala ja valguse. Just nii mitmekesise, nagu meri seda on. Kõike seda toetab ekraanil ainult selle etenduse tarvis valminud film, mis loob mitu tasandit. Film räägib kohati tekstidele kaasa ja kohati kandub kusagile mujale, et üllatada ja teha omaette trikke. Tegelikult on etenduses toimuvat päris keeruline seletada. Kirjeldatava täielikuks mõistmiseks peab seda vaatama tulema. Üks lavastus oli 28. septembril juba ära, veel kaks ootavad huvilisi 2. ja 4. oktoobril kinos Sõprus.
9 Millest tuli mõte midagi sellist korda saata ning mille järgi valisite kirjanikke? Tahtmine tuli osalt sellepärast, et midagi niisugust pole varem etendatud. Oma panuse annab ka Pessoa, oli tahtmine siduda lavastust just tema teosega. Siin ei teki üldse küsimustki, miks on etenduse teemaks just meri. Eesti kirjanikest on tekstid Ain Kaalepilt, Kalju Kruusalt, fsilt, Maria Leelt, Peeter Sauterilt. Osalevad veel Doris Kareva, Igor Kotjuh, Linda-Mari Väli, Maria Lee, Mihkel Kaevats, Peeter Sauter jt. Eesti kirjanike valikul oli põhiline kriteerium, et nad oskaksid kirjutada. Kirjanikud pidid looma etenduse jaoks spetsiaalsed tekstid, kuid võib-olla olid need siiski mõnel ka varem olemas. Natuke tuli tekste ka üle vaadata, sest mõni kirjanik läks väga hoogu ja kirjutas ise uue mereoodi. Tekst pidi lugejat igal juhul kõnetama, sellel pidi tekkima lugejaga südameside.
Numbersangadega käsitsi valmistatud savikruusid.
Haara kõrvast!
Osta oma kruusid siit:
12
TALLINN–TURU
Reede, 30. september 2011
3
Rännak ühendas Turu ja Tallinna
Iga põlvkond on kogenud isesuguseid sündmusi ja kasvanud omamoodi ühiskonnas. Prantsuse kunstnikud käisid mööda maismaad Tallinnast läbi Venemaa Turusse kokku 10 000 kilomeetrit, et avastada, mis on kolmel rahval ühist. Oliver Õunmaa
Skulptuurid ootavad Kunstibuss alustab oktoobrikuud skulptuuri tuuriga. Seekord sõidame külla Eesti Kunstiakadeemia skulptuurikantsi Mustamäel (Raja tn 11), et astuda sisse mitmetesse skulptuuritöökodadesse ning proovida ka ise savi käte vahel vormida. Kohtade broneerimine kunstibuss@artun.ee, pilet 1.50€ Vt ka kunstibuss.artun.ee, www.facebook.com/kunstibuss
Põhuteater lõpetab 1. oktoobril on NO99 Põhuteater viimast päeva avatud ja ootab külalisi kella 12‒17. NO99 töötajad tutvustavad soovijatele ruume. Avatud on suur saal, aga ka arhitektuuriliselt põnevad kontoriruumid, mis siiani avalikkusele suletuks jäid. Nagu alati, on avatud NO99 Põhuteatrit ümbritsev avalik ruum pargi, kohviku, raamatulaenutuse, palliväljakute, kiikede ja masinaga, mis tõlgib inimkeele linnuhäälteks. Pärast laupäeva suletakse NO99 Põhuteatri uksed lõplikult, lähikuude jooksul alustatakse hoone demonteerimistöödega.
Simon Brunel ja Nicolas Pannetier võtsid kaasa kaamera ning uurisid, kuidas inimeste identiteet kilomeeter kilomeetrilt ja küla külalt muutub. Prantslased otsisid, mis eristab ja mis ühendab Eesti, Venemaa ja Soome paiku ja inimesi. Simon Bruneli sõnul oli retke eesmärk uurida inimestelt suhete ja ajaloomälestuste kohta, mida Eesti ja Soome jagavad. «Küsimus, millest alustasime, oli, et mis seob Turut ja Tallinna või Soomet ja Eestit,» ütles Brunel. «Neile küsimustele mõeldes tundus ilmne, et peame arvesse võtma ka Venemaa suurt mõju mõlemale riigile, olgugi Venemaal ajaloolised suhted Eestiga tugevamad kui Soomega. Eesti, Soome ja Venemaa elanikel või nende sugulastel on mälestused ja tunded seoses re-
volutsioonide, kodu- või iseseisvussõdade, ümberasustamiste, okupatsioonide ja vabanemiste ning avatud või suletud uute või vanade piiridega. Teekond maad mööda Turust Tallinna läbi Peterburi ja Venemaa lasi meil tutvuda paikadega, kus ühine ajalugu on siiani nähtav.»
Sõites mitu korda üht ja sama teed Reisi ajal külastasid prantslased 121 paika. «Kohavaliku ainsaks tingimuseks oli otsene või kaudne side vähemalt ühe ajaloosündmusega,» selgitas Brunel. «Meil oli võimalus kohtuda ja vestelda inimestega, kes neid sündmusi mäletasid. Kui kuulatada ja avada silmad, siis räägivad kohad küll isegi enda eest ja õpetavad paljutki. Tihti oli meil aga siiski vaja kohalike abi, et dešifreerida ja mõista nende paikade
lugusid, anekdoote, mälestusi ja muutusid meie emotsioonid ja arusaamised iga kord, kui järgmitraumasid.» Tallinnast Turusse on maad se inimesega rääkisime, seda eriti mööda 913 km, kuid tegelikult Eesti ja Venemaa puhul.» Kunstnikud avastasid, et pigem sõitsid kunstnikud läbi hulga rohkem, otsides paiku, mis kõnelek- on tunda erinevusi põlvkondade kui maade vahel. sid kõige enam. «Iga põlvkond on kogenud ise«Kuna kokku tegime kolm reisi, võis läbitud teekond olla um- suguseid ajaloosündmusi ning kasvanud omamoodi maailmas bes 10 000 km,» arvas Brunel. «Mõnikord veetsime ühes paigas ainult Viiburi mõne tunni, teinekord Turu Vaalimaa Helsingi paar nädalat. Pikemalt Kotka peatusime näiteks Tallinnas ja PeterbuPeterburi ris. Eriti põnevad olid meie jaoks Narva ja Tallinn Narva Kingissepp Karjala. Inimestele küsimusi Kaart: The Detour esitades oli märgata, et teemad on tundlikud. Püüdsi- ja ühiskonnas,» selgitas Brunel. me olla taktitundelised, soovides «Eesti on selle hea näide. Paljumõista ühise ajaloo kõiki aspekte. del sündis vanavanaema Vene Juhtus, et intervjueerisime ühel ja impeeriumis, vanaema iseseisvas samal päeval nii inimesi, kes us- Eestis, ema Nõukogude Liidus, kusid kommunismi, kui teisi, kes inimesed ise taasiseseisvunud olid Nõukogude repressioonide Eestis ja nende lapsed Euroopa all kannatanud. Samuti kohtu- Liidus.» sime inimestega, kes ajavad iga päev kolme riigi vahel äri. Nii Valmis said nii
koduleht kui film
Eestisse anti aukirju Euroopa Design Management 2011 auhinna (DME Award 2011) võitjad on selgunud. 23. septembril kuulutati Kumus Euroopa Innovatsioonifestivali IF... ja disainifestivali Disainiöö väärika punktina välja DME Award 2011 võitjad. Eesmärk on tunnustada ettevõtteid, kel on jätkunud julgust siduda disainijuhtimise praktika ettevõtte üldiste arengueesmärkidega. Kategoorias «Parim disainijuhtimine suurettevõttes» võitis Vestel Türgist, kes toodab nii kodumasinaid kui tööstusseadmeid. Kategoorias «Parim disainijuhtimine keskmise suurusega ettevõttes» võitis Lékué Hispaaniast ‒ maailma juhtiv innovaatiliste köögitarvete tootja. Kategoorias «Parim disainijuhtimine väikeettevõttes» võitis Hispaania vaibatootja Nanimarquina. Aukirja sai ka Eesti meediaettevõte Velvet Creative Alliance. Kategoorias «Parim disainijuhtimine mikroettevõttes» võitis välimööblit tootev Viteo Outdoors Austriast. Aukirja said ka Supelsaksad Eestist. Kategoorias «Parim disainijuhtimine avaliku või kolmanda sektori organisatsioonis» võitis 27 Region Prantsusmaalt.
Tee Tallinnast Venemaa kaudu Turusse viis rännumehed läbi ka Kroonlinnast. Pildil on Lydia Koidula Kroonlinna kodumaja. The Detour Foto: Simon Brunel
Bruneli kinnitusel on tõsi, et mälestused ja suhted naaberriikidega on Eestis palju keerulisemad kui Soomes. Reiside ühe tulemusena sündis interaktiivne jäädvustus internetileheküljel www.detour2011.eu «Kõik fotod, helid ja lood, mis me peatuskohtades kogusime, kõik kohalike inimeste intervjuud on sellel veebileheküljel,» kinnitas Brunel. «Me loodame niiviisi paremini edasi anda, mida teel nägime, kuulsime ja õppisime.» Intervjuudest kohalikega sündis Tallinna ja Turu koostöös ka 80-minutiline dokumentaalfilm rahvusvahelise pealkirjaga «Ümbersõit – Detour – Kiertotie – Объезд». «Projekti kolmandas osas tuleme filmi linastusel vestlema inimestega, kes on filmiga otseselt seotud,» ütles Brunel. «Korraldasime filmi näitamiseks tuuri, esitleme oma linateost mitmes kohas kolmel maal.» Eile esilinastus film Tallinnas Reisisadama A-terminalis. Siit suundub «Ümbersõit» esit-
lustuurile marsruudil Kunda – Kohtla-Järve – Sillamäe – Narva – Keltto – Peterburi – Zelenogorsk – Viiburi – Lappeenranta ‒ Kotka – Helsingi – Porkkala – Tammisaari – Piikkiö – Turu. «Me ei taha neist paikadest, kus käisime, mitte üksnes võtta, vaid ka tagasi anda,» selgitas Brunel tuuri vajalikkust. «Inimesed, kellega rääkisime, olid meie suhtes alati sõbralikud ja projekti suhtes uudishimulikud. Niisiis ootame kannatamatult nendega taaskohtumist, et näidata tulemust, olgugi et tuur tuleb üsna kiire ja me ei veeda üheski kohas rohkem kui päeva.» Tuuri lõpp-punkti ehk Turusse jõuab film arvatavasti novembri alguses.
Kp
LISAB
9 Simon Brunel (pildil vasakul) ja Nicolas Pannetier (pildil paremal) on Saksamaal elavad prantslased, kes asutasid 2006. aastal büroo Atelier Limo, mis uurib ruumi ja mälu vastastikust mõju. 9 Aastatel 2006–2009 uurisid kunstnikud elanike identiteeti kahel pool Schengeni piiri, mis lahutas 2007. aastani vanu ja uusi Euroopa Liidu liikmesriike. Lõpptulemus oli valminud filmi esitlus 40 paigas kaheksas riigis piki piiri. 9 Saades teada, et Turu ja Tallinn on 2011. aastal kultuuripealinnad ja soovivad korraldada ka ühiseid ettevõtmisi, pakkusid prantslased välja samasuguse mõtte, uurimaks ka Eestis ja Soomes elavate inimeste identiteeti. 9 Lisainfo büroo tegemistest leiab aadressilt: www. atelier-limo.eu Tallinna-Turu retke treiler on üleval ka Youtube’is: http://www.youtube.com/ watch?v=osCxGMzu0fs
Jänku-Juss õpetab lastele külalislahkust Oliver Õunmaa Kultuuripealinn tegi külalislahkuse programmi raames multifilmi, milles tuntud laste sõber Jänku-Juss õpetab vaatajaid, kuidas viisakas ja lahke olla. SA Tallinn 2011 külalislahkuse programmi eestvedaja Elo Auna sõnul töötas kultuuripealinn multika välja koos Lasteveeb OÜ-ga, kes tavaliselt Jänku-Jussi multikaid teebki.
Lasteaiad saavad DVD-d ja värviraamatud «Kirjutasime animatsioonile ise stsenaariumi, see õpetab lastele, mis on külalislahkus ja kuidas külalislahke olla,» rääkis Aun. «Multikaga DVD läheb kõikidele lasteaedadele kingituseks. Selle multika põhjal tegime ka värviraamatu. Iga laps igas Tallinna lasteaias saab ühe värviraamatu ja iga
rühm saab vähemalt ühe DVD. Võtsime lasteaedadega ühendust, mõni soovis ka rohkem plaate.» Multikas näeb, kuidas aidata teed küsivat Soome turisti, kuidas räägib viisakas kassapidaja ning milline on morn või abivalmis taksojuht. Aun osaleb multikas ka ise, andes hääle jänkuperele Rootsist külla saabunud sugulasele. «Kaalun filmikarjääri jätkamist,» naljatles Aun. «See oli mulle esimene kogemus multikat teha ja mulle meeldis osalemine väga. Olen enne küll ühte noorte tervisesaadet teinud, kuid filmiteksti pole sisse lugenud.» Tallinn 2011 juhatuse liikme Jaanus Mutli kinnitusel tuli mõte kaasata külalislahkuse programmi ka lapsed alles hiljuti. «Jah, algses kavas meil seda polnud,» tähendas Mutli. «Mõtlesime, kuidas külalislahkuse programmi ilusti kokku võtta, ja siis otsustasime, et teeme lasteaedadele väikese kingituse.
Nii jääb programmist järele ka füüsiline märk peale selle, et oleme välja koolitanud terve hulga teenindajaid. Multikat võib ju vaadata veel aastaid ja aastaid.»
Jänku-Jussi multikad, nii on ka see internetis üleval. Aadress külalislahkuse multika vaatamiseks on http://www. jankujuss.ee/2011/09/janku-jusson-kulalislahke.html
SA Tallinn 2011 loodab, et mõni ärksam ühendus võtab külalislahkuse programmi oma tiiva alla, siis jätkub see ka pärast kultuuripealinna aasta lõppu.
Vaadata võiksid täiskasvanudki Plaadid ja värviraamatud viis lasteaedadesse kullerfirma. «Kohti, kuhu neid viia, oli 132, mõnel lasteaial on kaks maja,» ütles Aun. Lasteaiad võtsid kingituse hea meelega vastu. «DVD on neile abiks laste õpetamisel,» rääkis Mutli. «Õpetajad tegelevad lastega ju kogu aeg ning eks külalislahkust ja viisakust õpitakse ikka maastmadalast.» «Jänku-Jussi multikatest on täiskasvanutelgi midagi õppida, seetõttu sobivad need meie programmiga hästi kokku,» lisas Aun. Multikat saavad vaadata ka teised huvilised, sest nagu ülejäänud
Kaader Jänku-Jussi filmist selgitab, kuidas külalisele teed juhatada.
4
KULTUURIKATEL
Reede, 30. september 2011
Kultuurikatel on pidu m
Kultuurikatla ambitsioon on kõik kultuuriinstitutsioonid ühele platvormile sünergiast uusi, tõeliselt innovaatilisi ideid ja kultuurielu paradigma nihkei Evelyn Sepp
SA Tallinn 2011 juhatuse liige
Vabavara kutsub kaasa Ruumis on lõputult informatsiooni! Herkko Labi
Kultuurikatla projektijuht
Kultuurikatla uue pilootprojektina käivitub oktoobris töötubade sari «Vaba linn», mis tutvustab võimalusi mõjutada ja uurida ümbritsevat ruumi vabavaraliste arvutiprogrammide ja lihtsakoelisemate arvutiseadmete kaasabil. Kuigi vabavaraline mõtlemine on Eestis küllaltki uus vaatenurk, pole selles olemuslikult midagi keerulist. Internetiühiskond on üle maailma loonud mittetulunduslikke organisatsioone, vabatahtlikke liikumisi ja võrgukeskkonna kogukondi, kelle eesmärk on jagada oma avastusi, lahendusi ja teenuseid kõikidele huvilistele tasuta. Meie ülesanne on vaid need leida, võtta tegevusest rohkem või vähem osa ja anda võrgustikele tagasi teave, milleni ise jõudnud oleme. Hea näide on Arduino (www.arduino.cc) võrgustik, mis kasvas välja käputäie inimeste tahtest luua lihtne riistvaraline süsteem, mille toel rajada interaktiivseid projekte. See on arvuti emaplaadi sarnane seade, mille külge saab haakida mitmesuguseid andmeid lugevaid sensoreid (valgus, müra, mitmesuunaline liikumine jne). Kultuurikatla, B210 ja Hobilabori koostöös tuleb töötuppa «Vaba linn» nädalaks kokku 15-liikmeline meeskond, kes hakkab Arduino seadme ja vabavaraliste programmide abil ehitama seadet Tallinna jalgratturite ja ratastoolis sõitvate inimeste tee jälgimiseks. Seadme hakkab mõõtma liikumise eripära: kui palju on teel takistusi nagu augud ja ebatasane tänavapind, kui suur on reaalne liikumiskiirus, kui palju on seisakuid (foorid, tänava ületamised jms). Seadme prototüüp kinnitatakse ratastooli või jalgratta külge ning saadetakse linnaruumi n-ö seiklema. Liikumise ajal salvestab seade reaalajas kõik sensorite abil loetud andmed, mida hiljem on võimalik vabavaraliste programmide abil arvutiekraanil visualiseerida või hoopis mobiilirakenduse läbi mobiiltelefonis jälgida. Töötuba on suuresti praktilise lähenemisega, andes igale osalejale esimesed oskused ise seadet ehitada, seda testida ning vajadusel edasi arendada. Töötuba «Vaba linn» on hea näide Kultuurikatla tegevussuundadest praegu ja tulevikus. Sündmuspaiga ja linnakultuurile avatud pesa kõrval käivitab Kultuurikatel avatud töötubade ja spetsiaalsete loovruumide näol ka tehnoloogia arengule ja innovatsioonile suunatud haridusprogramme. Nii on Kultuurikatel tulevikus üha rohkem kaaslaseks Eestis juba tuntud ettevõtmistele nagu Plektrum Festival, Robotex, MIM ja Gateways. Töötuba «Vaba linn» toimub Ettevõtlusnädala raames 3.‒9. oktoobril. Rohkem infot ja registeerimine: www.kultuurikatel.org
2011. aasta Euroopa kultuuripealinna programm leidis üles pea kõik innovaatilisemad, elujõulisemad, põnevamad kultuuriprojektid, millest kokku on saanud Eesti kultuurielu märkimisväärselt värskendav komplekt.
hutu integraator, mis laseb tunda end erilisena, aga senisest enam suhestuda ka maailmaga, tehes seda ühel stardijoonel teistega.
Kõige selle taustale asetub ideaalselt ka Tallinna Kultuurikatel. Unikaalne maja koos oma veelgi unikaalsemate toime-
mehhanismidega. See maja ongi platvorm, kus saab omavahel siduda inspireeriva loomekeskkonna, innustavad võimalused
Tuule tiibadesse või vähemalt võimaluse tuule tiibadesse kogumiseks said paljud noored ja innovaatilised projektid, mis on Eestit avanud hoopis dünaamilisemal ja põnevamal moel meile endile siin, rääkimata laiast maailmast ja Eesti külalistest. Meile meeldib endast mõelda ja teistele rääkida kui e-riigist, kui moodsast maast, aga nüüd vastab sellele jutule ka uus tekkiv kultuurikuvand, meie endiga enam kooskõlla loksuv identiteet, vaba maa ning elujõulise ja loomingulise rahva identiteet.
Elamuse sai üle 20 000 inimese Selle tõdemuse meeldiv lisaväärtus seisneb aga hoopis muus ‒ selles, millele annavad sisu elamuste jahil ja rahakulutamissooviga kultuurituristid, kes tulevad kohale, kui Eestis toimuvad uued põnevad üritused, mis eristuvad ja on kvaliteetsed, olgu need siis näitused, etendused, kontserdid, festivalid või mõtestatud muudatused linnaruumis. Olgu näiteks või kultuurikilomeeter, mis on Tallinna seni varjus osa uskumatul moel merele avanud, kus osatakse julgustada enneolematuid ideid, kuhu on alati põhjust tulla ja taastulla, et värskendavaid elamusi kogeda. Seda kõike kinnitavad meile ka raketina tõusvad turisminäidud. Meie endi kui inimeste või ka kultuuriringkondade professionaalide jaoks on see samuti to-
Seal selle korstna all ta ongi – Kultuurikatel ja «Stalkeri» filmist tuntud sissepääs müstilisse Tsooni, ku soovid – isegi need, mis on nii salajased, et inimene isegi nende olemasolust oma sügaval sisimas pärise
Me ju tahame saada loovaks ja õnnelikuks? Ruumide ja eelkõige inimeste ristkasutusest sünnib loomulik valdkondadevaheline ja -ülene koostöö. 21. sajandit on nimetatud loovuse sajandiks, sõna «loovus» kasutatakse praegu igapäevases retoorikas niivõrd palju, et sellest on saamas pea sisutu sidesõna...
Foto: Stanislav Moshkov
Loovus on protsess, mitte sündmus
Annely Köster
Sally Stuudio juhataja
Kui inimesed loovalt, iseseisvalt mõtlevad ja toimetavad, milline on meie elu siis? Kui me oskame ja tahame hinnata ning rakendada loovaid ideid ja inimesi enam kui praegu?
Miks on loovus niivõrd oluline? Üks võimalikke vastuseid on, et meid ümbritsev maailm on muutumas kiiremini kui eales varem – ülemaailmne finants- ja majanduskriis, Põhja-Aafrika režiimide kokkuvarisemine, Aasia majanduslik tõus – me tunnetame, et oleme suurte muutuste tunnistajad, kuid ei tea veel, kuhu see protsess viib ja kui suured ning põhimõttelised need muutused on. Kirjeldatud olukorras on selge, et faktiteadmised on vajalikud, kuid kaugeltki mitte piisavad – oluline on oskus fakte kriitiliselt analüüsida ja loovalt interpreteerida. Ühiskondlike vajaduste muutumine esitab väljakutse haridussüsteemile nii õppekavade kui praktika aspektist – kiirelt muutuvas ja
raskesti prognoositavas keskkonnas on oluline näha uusi kontekste ja võimalusi, loovus on muutunud hariduse võtmeküsimuseks. Seega vajame loovat revolutsiooni ja haridussüsteemi põhimõttelist muutust, mis aitaks igal noorel avastada oma loomulikud anded ja need välja arendada, mis õpetaks ja julgustaks küsima, märkama, eksperimenteerima. Mida mõeldakse, kui öeldakse «loovus»? See on küsimus, millele tasub tähelepanu pöörata, et anda mõistele tagasi sisu ning süüvida märksõna tasandist kaugemale. Viimasel ajal kostub kultuuriringkondadest soravat virinat, et loomemajandus ja sellega kaasnev suurem tähelepanu disainile oleks nagu loovuse monopoliseerinud, muutnud selle vaid üheks disainiprotsessi osaks… Teisalt heidetakse tihtipeale ette, et loovus peaks olema midagi enamat kui (kriitikavaba) kunstitamine ja fantaasiamängud… Sir Ken Robinson rõhutas Eksperimenta! IDEElaboratooriumile antud intervjuus: «Loovus on
protsess, kus tekivad originaalsed ideed, millel on väärtus. See on protsess, mitte sündmus. Protsessi käigus toimuvad kaks asja: ideede genereerimine ning nende hindamine.» Selleks, et luua midagi, mis ülaltoodud kriteeriumitele vastaks, ja osata seda hinnata, on vaja õppida loovat mõtlemist samamoodi, nagu õpime kirjutama ja lugema. See on oskus, mis on õpitav ja õpetatav, mitte üleloomulik ja kaasasündinud haruldane anne.
Kultuurikatel võiks olla elav kool Kuidas õpetada loovat mõtlemist? Kuidas tuua loovus sõnadest praktikasse ja teha midagi, mis toetaks meie haridussüsteemi tervikuna? Nii, et iga õpilane ja õpetaja tunnetaksid selle kasulikkust omal nahal? Neile küsimustele aitaks pädevaid vastuseid leida Kultuurikatel kui elav kool ja loova mõtlemise-tegutsemise polügoon. Kui vaadata Kultuurikatelt ja sellega
seotud inimeste, institutsioonide ja valdkondade kogumit, siis näeme, et sel on tugev potentsiaal olla nutikate ideede kasvulava ja katselaboratoorium, omamoodi loova mõtlemise tippkeskus. Kuidas? Pakuksin välja ühe võimaliku tee. Maja ruumiprogramm on projekteeritud nii, et see tekitab n-ö kohustuslikus korras kohtumise-põrkumisesuhtlemise punkte, kus eri valdkondade inimesed on sunnitud oma igapäevasest rutiinist (loovuse vaenlane nr 1!) välja astuma. Kultuurikatel kui elav kool ei ole mitte organisatsioon, vaid sünnib majaliste arukast ja säästlikust ressursikasutusest, st ruumide ja eelkõige inimeste ristkasutusest, mille baasil tekib loomulik valdkondadevaheline ja -ülene koostöö. Nimetatud koostöö üheks väljundiks võiksid olla loovuse õppekavad nii huvi- ja vabahariduse kui põhikooli ja gümnaasiumi jaoks. Eri institutsioonide sünergias sünnib suurepärane harjutus- ja katsebaas, loomaks sisukaid, ühelt
poolt teaduslikult põhjendatud ja teisalt praktikas testitud loovainete didaktikaid koostöös eri kõrgkoolide loovainete õpetajakoolituse osakondadega. Kultuurikatel kui elav kool on unikaalne võimalus nii noortele kui täiskasvanutele ennast inspireerivas keskkonnas proovile panna, omandada valdkondadevahelisi teadmisi-oskusi, ja võib juhtuda, et huvist ja huvialast saabki amet. Kultuurikatla elav kool annab otsese sisendi loomeja targale majandusele ‒ 21. sajandil käibe poolest kõige enam kasvavatele majandusharudele. Unistame edasi – kui inimesed loovalt, iseseisvalt mõtlevad ja toimetavad, milline on meie elu siis? Kui julgust oma unistusi ellu viia on rohkem kui täna? Kui me oskame ja tahame hinnata ning rakendada loovaid ideid ja inimesi enam kui täna? Usun, et siis on loome- ja targa majanduse prioriteetsus saanud tõeks ja kasvanud on nii inimeste majanduslik edukus kui õnnelikkus.
MUUSIKA
Reede, 30. september 2011
meis endis
5
kokku tuua ja seeläbi tekkivast id luua. midagi ise luua ja saada osa mitmesugustest kultuurikogemustest, avardamaks enda jaoks piire.
Maja veduriteks saavad mitmesuguste kultuurivaldkondade arenduskeskused – kujutav kunst, disain, arhitektuur, muusika, etenduskunst ja neid siduv uus meedia, uusi tehnilisi võimalusi ja keskkonda otsivad loojad, lisaks haridusinstitutsioonid. Ainuüksi selle suve ja varasügise jooksul on Kultuurikatel pakkunud kultuurielamusi kaugelt enam kui 20 000 inimesele. Oli see siis juunis etendunud Saša Pepeljajevi rahvusvahelise tantsuteatri etendus «Tantsiv Torn», Peeter Jalaka lavastatud «Gilgameš» või VAT Teater, kes valmistub just viimaseks saatanliku muusikali «The Black Rider» etenduseks – publik ei pidanud pettuma. Lisaks on toimunud mitmeid näitusi, suuremaid või väiksemaid kontserte ning Kultuurikatla ehk koguni nimifestivaliks kujunev uue kultuuri festival «Stalking Stalker». See loetelu pole kaugeltki ammendav – siia lisanduvad veel kõige lahedamad klubimuusika kontserdid ja ka niisugused alternatiivse varjundiga muusikapeod, mida Tallinnas ammu nähtud pole.
Kultuurikatlast saab koostöömudel
us võivad täituda kõige salajasemadki elt teadlik pole. Foto: Kultuurikatel
Kp
SOOVITAB
Multikunstnik Raoul Kurvitz avab 6. oktoobril Kultuurikatlas näituse «VOOL tööd» («VOOL works»). Raoul Kurvitz on püüdnud maailmas viimasel kümnel aastal toimunud muutusi kirjeldada, toetudes peamiselt Henri Bergsoni epistemoloogilistele ideedele, kuid ka Gilles Deleuze’i Bergsoni edasiarendustele ja Zygmunt Baumani tekstidele «liquid love» ja «liquid fear». Projekt otsib ja loob üldmõistetavaid metafoore ning olukorramudeleid muutunud situatsiooni käsitamiseks. Suureformaadilised maalid, mis kommenteerivad kapitalistlikku elukorraldust, mõjuvad Kultuurikatla saalides kui rusikas silmaaugus. Kurvitza maaliline, kuid samas jõuline laad suhestub väga otseselt ka Kultuurikatla industriaalse keskkonnaga. Kurvitz on liikunud ekspressiivsema ja maalilisema väljenduslaadi poole, puhta kunstniku väljenduse suunas, lastes end totaalselt vabaks ja saades üheks värvikeelega.
Seega on Kultuurikatel palju enam kui platvorm, palju enam kui pelgalt maja. Ja kultuuripealinna aasta ei ole mitte ühe ajastu lõpp-, vaid alguspunkt. Oleksime äärmiselt rumalad ja vastutustundetud, kui me jätaksime selle aastaga ehitatud võimalused kasutamata ainuüksi kitsarinnalisusest, ehteestlaslikust kadedusest või hoolimatusest. Või takerduksime hoone renoveerimise rahastamismuredesse. Milles seisneb Kultuurikatla unikaalsus, mille poolest ta teistest kultuuriinstitutsioonidest erineb? Esiteks on unikaalne
tema toimemudel – avatus, valdkondadevahelisus ja koostöö – kohati kas või sunnitud koostöö teiste osalistega. Teiseks – suunatus mitmesuguste sihtrühmade kaasatusele ning rahvusvahelisele võrgustumisele professionaalsel tasandil. Kolmandaks on väga suur rõhk hariduslikel programmidel, nii loovate vabaainete õppekavadel ja programmide arendamisel majaliste baasil kui professionaalsetel ülikoolideülestel õppekavadel, mille jaoks Kultuurikatel kujuneb praktiliseks läbiviimise kohaks, rääkimata publikuprogrammidest kõige laiemas mõttes. Selles seisnebki Kultuurikatla võimaluste unikaalsus – kui Eestis on üksikult võttes üksjagu selliseid kultuuriinstitutsioone, kelle põhitegevuseks on üks või teine paljudest nimetatud eesmärkidest, siis Kultuurikatla ambitsioon on kõik ühele platvormile kokku tuua ja sellest sünergiast uusi, innovaatilisi ideid ja kultuurielu paradigma nihkeid tekitada. Selles mõttes ei konkureeri me kellegagi, vaid olema avatud kõigile headele ideedele ja koostööle koos oma majaliste, koostööpartnerite ja väga atraktiivsete ruumidega, mis sobivad ülimalt eriilmelisteks kontsertideks, näitusteks, etendusteks ja milleks kõigeks veel. Lisaks kõigele eelöeldule on Kultuurikatel juba praegu, ehkki ta on kohati veel otsekui lihvimata teemant, atraktiivne sihtkoht ka turistidele. Meie eesmärk on oma äärmiselt head linnaruumilist asukohta ära kasutada selleks, et koos endiga käima tõmmata ka hulga teiste Tallinna ja Eesti kultuuri objektide ja üritusekorraldajate ühistegevus ja ühisturundus. Koos tehes oleme kõik tugevamad – olgu see üks olulisemaid õppetunde, mille 2011. kultuuriaastast kaasa võtame!
Kuidas kunstielu kütta? Elu võiks vunki juurde saada. MariaKristiina Soomre Kultuuriministeeriumi kunstinõunik
Kultuurikatlast rääkides kipub fantaasiad enamasti pidama jääma etenduskunstide ja muusika avarduvate võimaluste juures. Kultuurikatlast kui võimalikust kunstikütjast ei osata veel mõelda. Samas tegutseb väga jõuliselt Katla külje all EKKM – kaasaegse kunsti omaalgatuslik näituseruum, mis kultuuripealinna toel on viimase paari aasta näitusepraktikaga lati päris kõrgele tõstnud. Nüüd on kuulda juba ka kunstiprojektidest Kultuurikatla ruumides, arendusfaasis on Kunstiekspordi Arenduskeskuse projekt. Just viimane kujuneb lähitulevikus loodetavasti professionaalide ringi jaoks magnetiks. Praegu tegutseb Eesti kunstimaastikul poolteist kaasaegse kunsti ekspordipotentsiaali pa-
nustavat galeriid (Temnikova ja Kasela ning ArtDepoo, mis on osa Haus galeriist), lisaks kunstiprofessionaale teenindav ja kultuurikoostöö raames opereeriv infokeskus (SA Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus). Nagu Temnikova ja Kasela galerii suvine messiedu tõestas, on meie kunstil välisturul kõva potentsiaali. Miks siis mitte koostööd tehes üha rohkemate nimedega piiri taha murda? Pikemas perspektiivis väärib meie kaasaegse kunsti maastik aga juba ammu üht rahvusvahelist suurüritust ka kodusel pinnal, et ka kodusele kunstiturule taas elu sisse puhuda. Kultuurikatel oleks selliseks ettevõtmiseks juba oma ümbruskonna tõttu ideaalne. Näen Kultuurikatla rolli just uudsete, eri valdkondade ja eriilmeliste tegijate sünergiast sündivate algatuste laboratooriumina, millel on oma kindel roll ka publiku harimise, kaasaegse kunsti eksperimentaalsemate praktikate tutvustamise vallas. Eesti kunstielu võiks Kultuurikatla katuse all sündivatest algatustest vunki juurde saada küll.
Tenniscoats ja Pastacas külg külje kõrval Jaapani metroos poseerimas. Artistide ligi kümnendi kestnud koostöö on kaasa toonud ka sõprussuhted. Foto: Daisuke Namiki
Seekordne Club2011 möödub alternatiivmuusika seltsis Festivalil näeb underground-muusika kvaliteeti. 8. oktoobril toimub Von Krahli Teatris ja baaris järjekordne Club2011 sarja kuuluv pidu. Seekord hõlmab kaks lava klubifestival CitySonic, mis koondab ühte õhtusse ja öösse laia stiilispektrit katva valiku Eesti alternatiivmuusika tippansamblitest. Liina Luhats
liina.luhats@tallinn2011.ee
CitySonicu üks peaesineja on üleilmselt tuntud Jaapani indiefolk duo Tenniscoats, kellega teeb ühise kava Eesti-Soome muusik Pastacas ehk kodanikunimega Ramo Teder. Tederi koostöö Tenniscoatsiga on pikemat sorti. Esimene kokkupuude oli juba 2002. aasta novembris, kui artist Jaapanis käis ja Tenniscoats ta bändi esinemisele kaasa mängima kutsus. Pärast seda on korduvalt esinetud samadel üritustel üksteise kontserte soojendades. Sellel aastal sai koostöö aga eriti hea hoo sisse ja seda jällegi Jaapanis, kus hakati koos uut muusikat looma. Ühisloomingu vilju ei peideta loomulikult ka Tallinnasse CitySonicule tulijate eest.
Ühisloomine mõjus Pastacale hästi «Mul on kuidagi juba jupp aega olnud probleemiks oma ideede lindistamine. Lugude valmissaamine ei edene, juppe on, aga lindistada ei suuda kuidagi. Sain Jaapanis oldud ajal aru, et see on puhtalt mu oma suhtumise viga, olen kuidagi kinni olnud,» rääkis juba pikka aega Eesti alternatiivmuusika maastikul laineid lööv Pastacas. CitySonicul esinevad veel üheksa kohalikku ansamblit, kelle seas leidub nii lootustandvaid uusi tulijaid kui endale juba nime loonud tegijaid: eestikeelse helge «hipipopi» lipulaev 3 Pead, legendaarne müraduo ÖÄK uue kavaga, Brooklyn Candy Empire (Opium Flirti ninamehe Ervin Trofimovi uhiuus bänd), instrumentaalne drone-trio Tolmunud Mesipuu, 1960. aastate mõjudega indie-poppi mängiv Bad Apples, Tartu indie-rokkarid Honey Power, üks hetkel tuntumaid punkbände Kurjam, instrumen-
taalset progepoppi mängiv värske viisik Talamak ja omapärane Viljandi alternatiivrocki ansambel Lack of Eoins. Peol on esindatud kaks Eesti plaadifirmat – Eesti Pops ja Seksound ‒ ning kaks sariüritust ‒ Odessa Pop ja Featuring. Esinejad valiti nii, et iga «rühmitus» oleks parimal moel esindatud. Päris võrdselt ei õnnestunud jaotada, aga see-eest on nt plaadifirmal Eesti Pops väljas peaaegu kõik hoolealused ansamblid ja Seksoundilt kolmandik nende all plaadistanud bändidest. Featuring pani välja kaks bändi (Kurjam ja Tolmunud Mesipuu) ning Odessa Pop korraldas välisesinejad (Jaapani duo Tenniscoats koos meie Pastacaga). «Julgelt võib aga väita, et kõik grupid on n-ö kvaliteedimärgiga ja ennast nii laividel kui plaatidel väga veenvalt tõestanud,» rääkis ürituse korraldaja Tauno Maarpuu. «Nagu niisugustel üritustel ikka, sünnib lõplik valik kompromissina korraldajate soovide ja bändide võimaluste vahel. Ise leian, et tulemus on meeldivalt mitmepalgeline, õhtu tõotab tulla eklektiline ning elamusrohke.» Alternatiivmuusika kohaliku arengu kohta üldisemas plaanis oskas Maarpuu positiivse näidetena oma nišis, milleks on lofi pop või hüpnagoogiline pop, välja tuua viimasel ajal suuremat tähelepanu pälvinud Maria Minerva (Maria Juur), kes sõlmis plaadilepingu USA leibeliga Not Not Fun, kolis Londonisse ja tuuritab nüüd juba üle maailma. Kindlasti tuleb mainida tegusat Tallinna doom-duot Talbotit, kes klassikalise tee-see-ise suhtumisega on korraldanud endale mitmeid pikki kontserttuure Austraaliast Venemaani ja tundub, et raske töö on kandnud ka vilja – interneti muusikasaidid on tulvil vaimustunud plaadi- ja kontserdiarvustusi. «Ootan ka põnevusega, kuhu
arenevad kaks CitySonicul üles astuvat värsket bändi – instrumentaalset pop-proget mängiv Talamak ja väga paljulubavate demodega indie-rock-duo Brooklyn Candy Empire,» rääkis Maarpuu. Disainer ja plaadifirma Kohvirecords vedaja Hannes Praks, kes jaapanlaste ja Tederi koostööd korraldusliku poole pealt korrigeerib, lisas Maarpuu öeldule, et ega CitySonicul esineval Pastacal ka halvasti lähe. Nimelt müüdi tema viimase albumi «Kõrvaklapid» kordus Jaapanis läbi vaid mõne kuuga.
Maa-alune muusika, mis liikleb maa peal Underground-muusika sõpradele ja ka neile, kes alles scene’sse sisenevad, tuletame meelde, et niisuguse muusika sündmusi toimub üle Eesti hulgi. Lisaks CitySonicu korraldajate sariüritustele ‒ Featuringi ja Odessa Popi klubiõhtud ‒ tasub kindlasti minna juulis KilingiNõmmel toimuvale «Ilusa Muusika Festivalile Schilling», mis on tuntud äärmiselt mõnusa atmosfääri ja heas mõttes kummalise väikelinna miljöö poolest. Maarpuu avaldas lootust, et jätkub ka Eesti Popsi suvefestival, mis toimus esmakordselt tänavu suvel Telliskivi Loomelinnakus. Kontsertsarjadest tasub kindlasti mainida ka progressiivsema rockmuusika õhtuid «Suusabaasis on tantsupidu». «Silmaringi avardamiseks tasub kindlasti käia Tallinn Music Weeki põhjalikel Eesti muusika esitluskontsertidel. Plaadimuusika üritustest soovitan hea muusikaga tantsupidusid «Turbodisko» Kuku klubis ja «IndieDisco» EKKM-s. Kontsertide ja pidude valik on viimasel ajal tõesti äärmiselt suur ja sisehooaja alates veelgi hoogustunud,» rõõmustas Maarpuu. Club2011 on Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 peosari, mille eesmärk on tutvustada kultuuripealinna aastal Tallinna klubi- ja alternatiivmuusika elu laiemale avalikkusele.
6
KULTUURIKONTAKT
Reede, 30. september 2011
Tetsuo Kondo tõi Kadrioru parki uue tasandi Jaapani arhitekt ei projekteeri looduse keskele, vaid loodusega koos. 24. septembril avati Kadrioru pargis LIFT11 viimane installatsioon ‒ Jaapani arhitekti Tetsuo Kondo «Rada metsas». Kohaspetsiifilise teose looja rääkis, millest ta installatsiooni projekteerides lähtus. Liina Luhats
liina.luhats@tallinn2011.ee
Arhitekt Tetsuo Kondo jaoks oli põnev, et Kadrioru pargi konkreetset piiri ülejäänud linnaga on raske tabada, sest näiteks Tokyos on pargid vägagi selgelt piiritletud, tihti ka aiaga ümbritsetud ja turvameeste valvsa pilgu all. Kondo eesmärk oli luua installatsioon mitte looduse keskele, vaid loodusega kooskõlla. «Tahtsin luua uue suhte arhi-
tektuuri ja looduse vahel. Mind huvitab, kuidas inimesed loodusega koos elavad, eriti on see päevakohane pärast Jaapani maavärinat, mis tõestas taas, et inimesel ei ole kunagi võimalik loodust valitseda. Pigem peab ta sellega kooskõlas olema,» mõtiskles Kondo. Kondo sõnul saadakse arhitektuurist eeskätt aru kui millestki tehislikust, mis luuakse looduse keskele. Tema soovis astuda sammu kaugemale ja teha tee, mis on küll arhitektuuriline struktuur,
aga ei seisa püsti looduseta. Puud külastusaja vältel paksult rahvast ei ole põhistruktuur, kuid aitavad täis olnud ja hommikuti ootab juba põhistruktuuril seista, on osa ar- sadakond jalutajat, mil neid lastakse lähemat pilku heitma. hitektuurist. «Installatsiooni Kondot rõõmustab kaarja kuju määras kõige enam vaatajate mitloodus ise. Rada peemekesisus. geldab looduslikku «Ma hindan tõsiselt ümbrust ja vastupidi,» seda, et rajal käib äärmiselt rääkis Kondo. erinevas vanuses inimesi,» ütles ta. «Tavaliselt vaaArhitekti sõnul on tavad selliseid asju pigem oluline, et tema installatsioon annaks vaatajaarhitektuuritudengid või le võimaluse tunda või lihtsalt noored, seekord on mõelda midagi, mida Tetsuo Kondo. aga ka palju teisi ja see on too pole enne tundnud väga rõõmustav.» ega mõelnud. Installatsioon «Rada metTundub, et arhitekti kavatsus õn- sas» on avatud iga päev kella nestus, kuna installatsioon on kogu 10.00 ‒ 20.00 kuni 22. oktoobrini.
Tallinna Filharmoonia avab rahvale ka seni suletud saali, kus hakkab korraldama Püha Mauritiuse barokiõhtuid. Pildil Oksana Sinkova (flööt), Alina Sakalouskaya (kunstiline juht, mandoliin), Ene Nael (klavessiin) ja Peeter Klaas (barokktšello, kommentaarid). Foto: Albert Truuväärt
Kammerorkester sai endale kodu Mustpeade majas kõlab neljapäeviti klassikaline muusika. Oliver Õunmaa Tallinn andis Mustpeade maja seni kitsastes tingimustes tegutsenud Tallinna Filharmooniale. Kammerorkestril on nüüd oma kodu, kus harjutada ja mängida.
Tetsuo Kondo installatsioon «Rada metsas» äratab Kadrioru pargis jalutajate seas suurt huvi.
Tallinna Filharmoonia direktori Marko Lõhmuse sõnul ei ole see just väga levinud praktika, et orkestril on oma koduruum. «Siin majas avarduvad kammerorkestri võimalused,» märkis Lõhmus. «Vennaste saalist saab viieteistkümne orkestris mängiva Eesti tippmuusiku prooviruum ja esinemispaik. Muusikasõbrad on harjunud, et reede õhtul kuuleb Estonia kontserdisaalis ERSO-t. Soovime nüüd publikut harjutada, et neljapäevad on Mustpeade majas klassikalise muusika päralt.» Foto: Reio Avaste
Dhafer Youssef armastab Arvo Pärdi muusikat Oliver Õunmaa «Mina ei valinud muusikat, muusika valis juba mu sünnihetkel minu,» kinnitab tuneeslane Dhafer Youssef. Kohtusime tuntud laulja ning udimängija Dhafer Youssefiga Jaani kirikus pärast tema kontserti Vox Clamantisega. Youssef oli ülienergiline ja säras sügisõhtul nagu päike. Paljud eestlased olid tulnud temaga juttu puhuma ja autogrammi küsima. Youssefi jaoks olid kõik tulijad nagu vanad sõbrad. Ta naeratas kõigile, patsutas kõigile õlale, rääkis kõigiga korraga ning ärgitas poisilikult Vox Clamantise lauljaid endaga poksima. Kui sõbrad soovisid hüvasti jätta, kibeles muusik hoopis nendega koos sööma minema. Kuidas kontserdiga rahule jäite? Mulle meeldis kontsert väga, eriti selle algus, kui Vox Clamantis minu laulmisega pidulikult liitus. Nendega koos laulmine on projekt, mis nõuab tublisti kannatust ja aega. Minu jaoks oli see justkui uue suhte avastamine. Me polnud Vox Clamantisega koos mänginud kolm aastat. Tundub, et suhe hakkas tööle. Kuidas teile Vox Clamantis meeldib? Vox Clamantis koosneb suurepärastest lauljatest, neil on hea harmoonia. Mulle meeldib nende kõla. Vox Clamantisega laulmine on minu jaoks väljakutse. Ma pean pingutama, et ansambli lauljatega koostööd teha.
Kuidas te oma muusikat iseloomustaksite? Mul puudub muusikat tehes nii poliitiline kui sotsiaalne sõnum. Minu muusika on enese jagamine teistega. Annan sellega edasi tundeid ja vibratsioone. Minu muusika on kõik, mis on minus, ja kõik, mis toimub minu ümber. Minu muusikas väljendub kõik see, mida ma soovin kuulda, maitsta ja kogeda.
ainus, mida ma selle maa kohta teadsin, et siit on pärit helilooja Arvo Pärt. Hiljem siia tulles kohtusin veel paljude teiste suurepäraste muusikaloojatega, näiteks Erkki-Sven Tüüriga.
Kuidas avastasite enda jaoks muusika? Ma arvan, et ma olen sündinud muusikuks, mina ei valinud muusikat, vaid muusika valis minu. Laulmisega alustasin juba varajases nooruses. Kuidas teist sai täht muusikataevas? Ma ei pea ennast täheks. Olen lihtsalt muusik, sest mulle meeldib muusika. Ma ei hooli sellest, kas ma olen kuulus või mitte. Muusiku jaoks ei pea minu arvates kuulsus peamine olema, vaid see, mis on tal nii-öelda pagasis, mida ta saab teistele pakkuda. Mis teid inspireerib? Hea toit, hea muusika, sõbralikud inimesed, head raamatud ja kunst. Mind inspireerib kõik see, mida ma imetlen. Kes on teid mõjutanud, olnud eeskujuks? Eestist Arvo Pärt. Minu meelest on ta üks originaalsemaid muusikuid. Tema muusikas on müstilisust ja see on ilusti komponeeritud. Pärdi muusika kõnetab mind, see läheb otse südamesse. Enne kui ma Eestisse tulin, oligi
Dhafer Youssef: «Muusika on enese jagamine teistega.» Foto: Albert Truuväärt
Maestro Eri Klas on väga rahul Filharmoonia kunstiline juht Eri Klas rõõmustas koos kolleegidega. «Olen ütlemata tänulik linnale, et nad meile sellise uhke kingituse tegid,» ütles Klas. «Ei usu siiani, et meil on maja, mille igal seinal on oma lugu ja igal esemel hing sees. Ei ole suuremat tunnustust kui siin majas tegutseda. Maja on suur, siin on palju ruume ning hea akustika. Siin hakkab toimuma palju toredaid sündmusi.» Filharmoonia produtsent Heili Vaus-Tamm tutvustas ees ootavat lähemalt. «Tahame maja avada inimestele senisest veel rohkem,» selgitas ta. «Võtame kasutusele uusi ruume, mis seni on olnud külastajatele suletud. Näiteks avame ühes toas kammersaali, kus kõlab iga kuu uus barokkmuusika kava. Kutsume seda muusikaõhtut Mustpeade kaitsepühaku järgi Püha Mauritiuse barokkõhtuks. Tegemist on erilise atmosfääriga kontserdiga barokiajastule omases interjööris, kus küünlad põlevad ja rahvast ootab tervitusjook. Õhtu avab alati üks lapssolist Vanalinna hariduskolleegiumi muusikakoolist. Pärast teda esineb barokkriietes ansambel ja kuuleb Eesti ainukest barokkmandoliini. Tahame ka lastele tutvustada, milliseid võimalusi muusika
ning meie maja pakuvad. Muuseas ootab maestro Eri Klas lapsi orkestriproovi vaatama, et tutvustada neile pille. Lastele on mõeldud väikesed dirigendikepikesed, millega nad saavad ka ise orkestri juhatamist proovida. Väikestel on võimalus tutvuda ka Kaie Kõrbi balletistuudioga ning lüüa kaasa Tallinna lasteteatri stuudios.»
Löök- ja puhkpillid saavad oma sarja Filharmoonia avab Mustpeade maja keldris džässiklubi, mida hakkab juhendama Raivo Tafenau. Järgmisest hooajast ootab kuulajaid löök- ja puhkpillimängijate sari «Kahekordne kirg». «Siiani on meil olnud pianistide, viiuldajate ja organistide sarjad, kuid need kaks pillirühma on tähelepanuta jäänud,» rääkis Vaus-Tamm. «Hakkame sarja läbi viima kord kammer- kord orkestrikontserdina. Mõte on teha ajastukontsertegi, kus publik saaks näiteks vanu tantsusamme õppida.» Põhipartneriks Mustpeade majas kontsertide korraldamisel kujuneb Eesti Interpreetide Liit, kellega filharmoonia sõlmis vastava lepingu. «Mul on väga hea meel olla majas, millega mul on seotud palju häid mälestusi, ja ma olen rahul, et see maja on lõpuks üleni antud muusikale,» lausus interpreetide liidu juhatuse esimees Rein Rannap. «Interpreetide liit on üks Eesti suuremaid kontserdikorraldajaid, kes aitab Eesti oma interpreete. Sel hooajal toome 10 aastat Kadriorus ja mujalgi toimunud kontserdid kokku Mustpeade majja. Kontserdid hakkavad toimuma üle kahe nädala ning me loodame, et uus asukoht linna keskel toob veelgi rohkem kuulajaid.» 13. oktoobri kontsert avab interpreetide liidu kõige esimese festivali, mis jätkub järgmisel päeval kammermuusika mammutkontserdiga. «Seal pakuvad mitukümmend interpreeti nelja tunni vältel ilma pausideta kolmes saalis eriilmelist muusikat,» lausus Rannap. «Suvel tahame aga turistidele Eesti muusikat tutvustada.»
Reede, 30. september 2011
Tallinn 2011 nädal objektiivis Näituse «gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur» lõppkontserdil esines 100 jänest
23. ja 24. septembril tähistati Kumu auditooriumis näituse «gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur» lõppu. Selle puhul astusid üles Pariisist pärit helikunstnikud Antoine Schmitt (pildil vasakul) ja Jean-Jaques Birge (pildil paremal), kes panid sada väikest nutijänest ooperit laulma. Kontseptsioon kandis nime «Nabaz’mobi». Fotod: Stanislav Moshkov
FOTO
7
Kumus jagati disainijuhtimise auhindu
European Design Managmendi (DME) auhindade jagamisel said tunnustatud disainijuhtimise talendid. Ülemisel pildil annab Jose Antonia Gagole Hispaania ettevõttest Lékué auhinna üle DME president Jean Schneider. Keskmisel vasakul pildil särab äsja auhinnaga pärjatud Türgi ettevõtte Vestel disainiarhitekt Can Uckan Yüksel ning keskmisel parempoolsel pildil peab kõnet Romain Thevenet. Alumisel pildil on esiplaanil Nanimarquina pressijuht Meia Manchoni (Hispaania) ja Debora Dawton Euroopa Disaini Assotsiatsioonist. Fotod: Stanislav Moshkov
Eesti ja Jaapani noortekoorid panid Mustpeade maja laulust rõkkama
Tallinnas Mustpeade majas toimus 23. septembril rahvusvaheline noortekontsert «Tallinn 2011», kus esinesid noored laululapsed Eestist ja Jaapanist. Kontserdi peamine eesmärk oli tänada EU-Japan Festi nende panuse eest Euroopa kultuuripealinna aasta programmi värvikamaks ja mitmekesisemaks muutmisel. Kontserdil astusid üles Jaapani koorid Harmony Sun Smile, Miyagi Sanjo OG, Clair RawOre ja Ami Choeur, Viimsi keskkooli noortekoor ja mudilaskoor, Tallinna Ülikooli kammerkoor ja Eesti Televisiooni tütarlastekoor (ülemisel pildil koos dirigent Aarne Saluveeriga). Fotod: Stanislav Moshkov
Django Bates Tallinn Jazz Weekendil
Tallinn Jazz Weekendil said jazzisõbrad lisaks Eesti jazziparemikule kõrva paitada ka maailmakuulsa Django Batesi tekitatud helidega. Foto: Stanislav Moshkov
Laadahoovis kaubeldi mahekaubaga
21. septembril avanes Kalamaja avatud hoovide sarja viimane hoov, kus pühenduti laadamelule. Peamiselt pakuti sügissaadusi ja muid mahekaupu. Foto: Sten Jõemets/Nikon
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 30. september 2011
Mati Karmin soovitab: Suurgildi sisehoovi näitus «Ajaloo nägu» 9 «Kindlate isikute või konkreetse aja loo lisamine kunstiteostele rikastab tulemust alati,» kinnitab Mati Karmin, «see muudab kunstiteose mitmekihilisemaks, väärtustab. Sageli annab just see ka töödele kindla pileti tulevikku...» 23. septembril avati Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone sisehoovis väliekspositsioon «Ajaloo nägu», kus näeb nimekate Eesti kunstnike tõlgendusi teemal, milline võiks üks ajaloo nägu välja näha. Ajaloo näo väljanägemisest pakkusid Eesti Ajaloomuuseumi kutsel oma versiooni kümme kunstnikku mitmetest valdkondadest. Ajaloo nägusid tõlgendati nii klaasi, savi, metalli kui plasti voolimise kaudu. Eesti ajalugu ja kaasaegset kunsti avatud linnaruumiga siduv näitus toob publikuni kümne kunstniku tõlgendused neid enim inspireerinud isikutest Eesti ajaloos nagu näiteks Lydia Koidula,
TEATER 1., 4.‒6., 10.‒11., 13.‒14. ja 16.‒17. oktoober 15.00 Von Krahli Teatris (Rataskaevu 10) «Karamazovid». 1., 3.‒4. ja 6.‒7. oktoober 19.00 Teatris NO99 «Three Kingdoms». Briti noorema põlvkonna ühe tuntuima autori Simon Stephensi kirjutatud, maineka sakslase Sebastian Nüblingu lavastatud ja Ene-Liis Semperi kostüümidega detektiivilugu rahvusvahelisest ärist, kus kaubaks ei ole tooted, vaid inimesed. Näidendi tegevus kulgeb Suurbritannias, Saksamaal ja Eestis, mängivad nende kolme riigi näitlejad.
Mati Karmin. Marie Under, Kristjan Jaak Peterson, Friedrich Georg Wilhelm Struve, Fanny de Sivers ja teised. Kunstnikud, keda osalema kutsuti, valis projekti meeskond ühiste arutelude käigus. Valiku tegemisel peeti silmas, et esin-
7.‒8. oktoober 19.00 Tallinna Linnateatris (Lai 23) «Vaata, ma kukun». Kahe Euroopa kultuuripealinna kureeritud rahvusvahelise näidendivõistluse «New Baltic Drama 2011» ühe võidutöö kaks viimast etendust. Autor Johanna Emanuelsson (Rootsi), lavastaja Diana Leesalu, osades Katariina Kabel, Märt Pius, Kaspar Velberg, Maiken Schmidt jt.
MUUSIKA 30. september ja 1. oktoober 19.00 Kaarli kirikus (Toompea 10) tasuta vaimuliku muusika kontsert. XVIII rahvusvahelise õigeusu muusika festivali «Credo» raames toimuval kontser-
datud oleksid eri põlvkondade ja eri kunstivaldkondade esindajad, kelle tööd antud koosluses annaksid parima tulemuse. Näitusel on eriilmeliste töödega esindatud Kirke Kangro, Bruno Lillemets, Mall Nukke, Kalle-Priit Pruuden, Urmas Puhkan, Tiina Sarapu, Risto Tali, Rait Siska, Kristiina Uslar ja Tanel Veenre. «Ajaloo nägu» toob linnaruumi ühekorraga nii kaasaegset Eesti kunsti kui ka tükikese ajalugu – seekord tõlgendustena meie ajalugu mõjutanud isikutest. Kõik portreteeritud isikud esindavad olulist tahku meie minevikust. «Suurimaks inspiratsiooniallikaks «Ajaloo näo» tegemisel oli Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone uus püsiekspositsioon «Visa hing. 11 000 aastat Eesti ajalugu», mis on kaasaegseim ajaloonäitus Eestis. Kuna Börsi käik ehk ajaloo käik ja sisehoov ise on leidnud palju positiivset tagasisidet ja toonud
lihtsate vahenditega ajaloo linna külalistele ja elanikele lähemale, soovisime ekspositsiooni veelgi laiendada,» rääkis muuseumi arengust näitust koordineerinud Herke Vaarmann. Vaarmanni sõnul saab külastaja näitusele tulles meenutada meie ajaloo suurkujusid ja saada osa kunstniku emotsioonist. Alati on ju põnev kiigata kellegi teise sisemusse. «Kindlasti tasuks mõelda, keda meie minevikust sooviksid portreteerida sina ja miks just teda. Kes on sinu jaoks ajaloo nägu?» püstitas Vaarmann küsimuse. Näituse kujunduse autoriteks on Kaos Arhitektid ning Polaar Studio. Näituse teostamist toetab Eesti Kultuurkapital.
dil esinevad Kiviõli segakoor Poolkuu, Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku Vändra Apostlite Peetruse-Pauluse koguduse koor, lastekoor Raduga ja vokaalansambel Eleegia.
Kontsertetendusel jagatakse välja muusikanõukogu ja kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali preemiad, dirigent Tõnu Kaljuste juhatusel esinevad Tallinna Kammerorkester, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koor ning Anja Lechner tšellol.
Kuni 1. oktoober Radisson Blu hotell Olümpias ja Tallinna kontserdisaalides IV IMC ülemaailmne muusikafoorum ja Rahvusvahelise Muusikanõukogu peaassamblee. Foorum keskendub muusika sotsiaalsele rollile, muusika tähtsusele arenguprogrammides, haridusele, tööstusele, infotehnoloogiale. 1. oktoober 18.30 Estonia kontserdisaalis (Estonia pst 4) rahvusvaheline muusikapäev.
Väliekspositsioon «Ajaloo nägu» on kõigile külastajatele avatud Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone sisehoovis (Lai 14) iga päev kell 10‒18 (v.a talveperioodil) kuni aastani 2015.
30. september 21.30 ja 2. oktoober 19.00 Eesti Teaduste Akadeemias (Kohtu 6) ehk Ungern-Sternbergide linnapalees Toompea muusikasalong ‒ helilooja Märt-Matis Lille uudisteos «Armastajad ja elupõletajad». Tallinna südames asuv hubane Toompea muusikasalong ja agentuuri Corelli Music hooaja avakontserdid ühendavad vana ja uue, ajaloohämaruse ja säravad kaasaja loojad.
Kunstnik Urmas Puhkan oma äsjavalminud portreega Walter Zappist – kuulsa minikaamera «Minox» leiutajast. Foto: Kaupo Holmberg
4. oktoober 19.00 Estonia kontserdisaalis (Estonia pst 4) Eesti Muusika Kullafond I. Esinevad Vardo Rumessen klaveril ja Peterburi kvartett, kavas Tubin, Oja ning Franck. 6. oktoober 19.00 Estonia kontserdisaalis (Estonia pst 4) Kulla ja kivi kõlad. Traditsioonilistel pillidel esineb hiina orkester Forbidden City Chamer Orchestra.
KINO 30. september 17.30 kino Artis (Estonia pst. 9) väikeses saalis mängufilm «Muinasjutt Roosast Jänesest» (2010, režissöör Farkhat Sharipov) Kasahstani filmipäevade raames.
Alates 7. oktoober kinos Sõprus (Vana-Posti 8) «Uus Maailm», režissöör Jaan Tootsen. See lugu juhtus viie aasta jooksul Uue Maailma linnaosas. Aga see oleks võinud juhtuda ka kusagil suvalises linnas üle maailma. Uue Maailma Selts sai alguse ideest luua autovaba piirkond Tallinna kesklinnas. Kuidas murda eestlastele omane passiivsus ja luua elusamat linnakeskkonda, kus kodu algaks tänavalt? Vaja on julgust, õnne, palju sõpru, ilusaid-tarku tüdrukuid ja pöörast triksterit. Kuri naabritädi astub mängu ise. See on film elusatest inimestest, inimsuhetest, kannatusest ja rõõmust. Kuidas hoida aastate jooksul elus oma algseid ideaale?
LEIA, OSTA, VÕIDA PARKIMISKOHT! LEIA PARIM PARKIMISKOHT
6 linna, 6 parkimismaja, 42 eraparklat üle Eesti
OSTA PARKIMISLUBA
Elektroonne päeva või kuu parkimispilet internetist
PARKIMISINFO Parkimistsoonide asukohad, parkimise hinnakirjad
ISETEENINDUS Taotluse esitamine elaniku parkimisloa saamiseks
Osta parkimispilet www.parkimine.ee keskkonnast ja võid võita 1 kuu tasuta parkimist. Iga kuu loositakse kaks parkimise kuukaarti ja seda kuni aasta lõpuni, kokku 10 kuukaarti. Täpsemad tingimused: www.parkimine.ee/yhisteenused/uudised
KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:
TALLINN
Eur opean Capital of Culture