Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 14. oktoober 2011 | nr 41 (055)
www.tallinn2011.ee MUUSIKA Niguliste võlvide all uhkelt trooniv Bernt Notke maal «Surmatants» paelus helilooja Gregory Rose’i sedavõrd, et ilmutas end ta unedes ja jõudis lõpuks noodipaberile. Oktoobri lõpus kõlab maalist inspireeritud heliteos Niguliste kirikus Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses. Loe lk 4–5 TEATER 17. oktoobril saab Tallinnas näha tõelisi Jaapani nukuetendusi – külla tuleb Hachiōji Kuruma Nyngiō nukuteater. Etendub kolm lugu, esimene on rituaalne tants, teine kõneleb armastusest, kolmas võitlusest rõhuja vastu. Loe lk 6 INSTALLATSIOON
Vanad kingad said vastse elu
5. oktoobril avati Kultuurikatla D-saalis Soome kunstniku Kaisa Salmi installatsioon «Teel taevasse».
«Surmatants»
Foto: Kaupo Kikkas
Soome Instituudi aasta kunstniku Kaisa Salmi väljapanek on kokku pandud tuhandetest kasutatud ja kõrvale heidetud üksikutest valgetest kingadest. Ühesugused valged jalanõud on kutse võrdsusele ja solidaarsusele. «Kingi on maailm täis ja neid vahetatakse kogu aeg. Kõik teoses kasutatud kingad olid juba teel prügimäele, need olid mustad, kulunud, keegi ei vajanud neid enam. Siis värviti need kingad valgeks, see tegi nad üksteisega võrdseks ja neist vanadest koledatest jalanõudest sai midagi puhast ja ilusat,» kirjeldas kunstnik Kaisa Salmi. «Tee taevasse» koosneb kahest osast – installatsioonist, mis on avatud Kultuurikatlas kuni 28. oktoobrini ja happening-meeleavaldusest, mis toimub 29. oktoobril kella 12–17 Rotermanni väljakul, kuhu oodatakse kõiki tooma oma vanu kingi, mida kunstnik sealsamas valgeks värvib. Installatsioon on avatud tööpäeviti kella 12–19 ja nädalavahetusel 11–16. Sissepääs on Kultuurikatla D-saali Energia avastuskeskuse poolt, näitus on tasuta.
2
ARVAMUS
Reede, 14. oktoober 2011 KULTUUR KUTSUB
Mustpeade majas oli pidu Itaalia moodi Itaalia ühendamise 150. aastapäeva tähistati Giambattista Pergolesi koomilise lühiooperi «Teenija-käskijanna» ettekandega.
Vägivallakultuuri juured Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on Eesti koolikiusamise sageduse poolest Euroopas teisel kohal, jäädes maha vaid Sloveeniast. Samuti kaob Eesti noorte koolirõõm kiiremini kui mujal riikides ‒ juba pärast 1. klassi. Ma arvan, et ka koolirõõmutuse ja vägivalla vahel on seos. Miks peaks laps tahtma minna kooli, kui sealne õhkkond on vägivallast tiine? On selge, et vohav vaimne või ka füüsiline vägivald pole vaid üksikaktide jada, vaid teatud kultuurilise ja ideoloogilise käitumismustri lahutamatu osa. Näiteks on Ameerika kultuuriuurijad tõdenud, et just dominantne Ameerika ideoloogia, mis propageerib äärmuslikku ja halastamatut konkurentsi inimeste vahel (võitu ükskõik mis hinnaga), soodustab ka koolilaste vahelisi teravaid suhteid ja koolivägivalda. Eesti koolisüsteem on samuti otseselt edetabelile ja staatuseihalusele üles ehitatud. Kindlasti suurendavad laste vägivallalembust vägivaldsed telesaated ning arvutimängud. Lisaks tuleneb laste emotsionaalse ja hingelise arengu kängumine teatavast kultuurilisest kängumisest, mis võib lähtuda ka uuest tehnoloogiast. Eesti hõiskab oma internetiseerituse ja e-valimiste pärast, kuid näiteks meie laste lugemisoskus jääb OECD riikide keskmisele alla. Ilukirjanduse lugemise osas oleme isegi viie viimase hulgas. Keeleteadlane Mati Hint tõi Maalehes välja uurijate karmi järelduse, mille kohaselt on interneti massilise kasutamise tagajärjel kahanenud laste süvalugemise oskus. See omakorda toob kaasa emotsionaalse vaesumise – empaatia, kaastunne, solidaarsustunde kadumise. Laiemalt soodustab ühiskonnas vaimset ja ka füüsilist vägivalda ultraliberaalne sotsiaalmajanduslik ideoloogia, mis lahterdab inimesed mustvalgelt «võitjateks» ja «kaotajateks» ning häbimärgistab või tõrjub teatud inimgruppe ühiskonnast justkui eemale. Vägivalla ulatus peegeldab otseselt ühiskondlikke hierarhiaid ning ka majanduslikku ebavõrdsust – mida suuremad on riigis selles vallas kontrastid, seda rohkem on vägivalda. Siiski saavad koolid ja ühiskond laiemalt midagi teha. On olemas väga efektiivsed koolivägivalla vastased programmid. Ent näiteks Prantsusmaa haridusminister Luc Chatel teatas sel sügisel, et ta tahab tuua ka «moraali tagasi koolidesse». Ta soovib, et kõikide õpilaste koolipäev algaks moraaliküsimuste üle juurdlemisega, olgu vahenditeks siis teatud raamat, rollimäng või vestlus. «Lapse moraalsele arengule tuleb pöörata niisama suurt tähelepanu kui füüsilisele ja intellektuaalsele arengule,» märkis Chatel, kes tahab, et lapsed tutvuksid ka suurte mõtlejate eetikaalaste mõttekäikude ja inimkonna baasväärtustega. See pole niisiis mingi usuline ajupesu, vaid ilmalik üldinimlik moraaliõpetus, mis meie koolidest puudu on. Ja koolidel ei tasuks karta, kui nende inimlikkuseõpetus läheb vastuollu ametliku ahnuseideoloogiaga. Keegi peab võtma moraalse majaka rolli. Kui see pole kool, kes siis veel?
«Lapse moraalsele arengule tuleb pöörata niisama suurt tähelepanu kui intellektuaalsele arengule.»
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Liina Luhats, toimetaja, tel 5620 1128 liina.luhats@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht
Toomas Zupping muusikasõber
I
taalia ühendamisest möödus 17. märtsil 150 aastat, seda sündmust otsustas Itaalia välisministeerium aasta jooksul tähistada ka teistes Euroopa riikides, sh Eestis ‒ ja loomulikult muusikaga. Itaallaste üks eesmärk aastapäeva tähistamisel oli oma maa noorte andekate artistide tutvustamine. Itaalia oli 19. sajandi esimesel poolel üks eri võimupiirkondade vahel jagatud aladest, võimupiirkonnad olid omakorda seotud võõrriikidega. Napoleon oli vallutuste käigus loonud Itaaliasse rea Prantsusmaast sõltuvaid vabariigikesi, kus tänu Bonaparte’i uuenduslikele reformidele hakkas kapitalism jõudsalt arenema. Olgugi et vallutajate ideed olid progressiivsed, põhjustasid võõrad valitsejad rahulolematust. Tekkisid salaühingud, mille eesmärk oli prantslaste ülemvõim likvideerida. Vabadusvõitlejad ei jõudnud õieti aga end veel mobiliseeridagi, kui kui Napoleon kukutati ning 1815. aasta Viini
Koomilisest vahepalast sai ooper Risorgimento ajal kujunes välja ja kinnistus itaallaste rahvuslik eneseteadvus, paljude heliloojate, sh Verdi loomingus kajastus rahvusliku ühtsuse ja vabaduse idee. Itaalia ühendamise aastapäeva tähistati meil 10. oktoobril Giambattista Pergolesi (1710‒1736) koomilise lühiooperi «Teenijakäskijanna» («La serva padrona»,
1733) ettekandega Mustpeade maja valges saalis. Õieti on selle teose puhul tegemist intermeedumi ehk koomilise vahepalaga, mida algselt mängiti tõsiste ooperite vaheaegadel. Ent esmaettekandel osutus «Teenija-käskijanna» põhietendusest populaarsemaks ja seda peetakse siiani esimeseks klassikaliseks koomiliseks ooperiks, mida hakati kohe ka iseseisvana mängima. Säravalt vaimukas «Teenijakäskijanna» oli aastakümneid paljude truppide repertuaaris ning Pergolesi uudsed lihtsad meloodiad ja tempokad retsitatiivid said paljudele koomilistele ooperitele eeskujuks, mõjutades seeläbi ooperikunsti kogu Euroopas. Seda teost on nimetatud ka sillaks barokist klassikalisse muusikasse ja see on 26-aastaselt surnud helilooja kuulsamaid teoseid. Pressiteate järgi pidi esitusele tulema kontsertettekanne, kuid kohapeal selgus, et tegemist on siiski minimaalsete vahenditega leidlikult lavastatud kammerliku etendusega, kus peamine rõhk oli pandud artistide virtuooslikule laulule ja mängule. Tegevuspaigana kasutati kogu saali ja jäi vaid imestada, mida kõike on võimalik edasi anda lipsu, põlle ja jalutuskepiga. Dirigent Fabio Maestri juhatas Roma Sinfonietta Ensemble’it, kelle repertuaari kuulub nii klassikalist kui ka moodsat muusikat. Neil on oma kontserdisari Rooma ülikoolis, koostööd on tehtud selliste tähtedega nagu Quincy Jones, Michael Nyman, Ennio Morricone jpt. Maestro Maestri oskas orkestrit juhatada emotsionaalselt ja täpselt vaatamata sellele, et lauljad olid saalis pidevas liikumises.
Intermeediumile kohaselt on teoses ihne vanapoisist rikkur Uberto, keda üritab abielusadamasse tüürida tema noor, kaunis ja kaval teenijanna Serpina (it k väike madu), et saada ise käskijannaks. Teda aitab selles teener Vespone ja mõistagi on kogu teekond õnneliku lõpuni täis koomilisi vahejuhtumeid. Vespone osatäitjal tuleb oma roll edasi anda sõnadeta, Nicola Ciulla sai selle osaga näidata oma suurepärast koomikuannet. Serpina osas oli noor ja kaunis Damiana Mizzi, kelle lüüriline sopran ja veetlev mängulisus olid igati kiiduväärt.
Publik juhtus sedakorda olema kirev Uberto osa on kirjutatud algselt bassile, ilmselt sooviga rõhutada noore teenijanna ja rikka vanamehe vastandlikkust. Nähtud etenduses laulis tulevase peigmehe osa suure hääleulatusega, oma karjääri alguses olev bariton Dario Ciotoli. Olenevalt laval tekkinud meeleolust võis tema laul kõlada nii lüüriliselt kui ka dramaatiliselt, sellist ilusat häält, loomulikku fraseeritud esitust ja näitlejaannet vaadata-kuulata oli nauding. Kahju on sellest, et niisugust suurepärast ettekannet said kogeda vaid vähesed muusikasõbrad. Etendus oli tasuta ja reklaam pea olematu. Ilmselt seetõttu tundus publiku hulgas olevat üsna palju neid, keda ooper tegelikult ei huvita ja kes kasutasid võimalust midagi lihtsalt tasuta saada. Õnneks jäid tõeliste ooperifännide ovatsioonid etenduse lõppedes domineerima.
AINULT KAKS KÜSIMUST 9 Tallinn 2011 kultuurikatla projektijuht Herkko Labi, mida kujutab endast tehnoloogiatöötubade seeria «Vaba linn»? 3.–9. oktoobrini toimus Kultuurikatla digipesas esimene töötuba. Seal pandi kokku ratastooli, lapsevankri või jalgratta liikumise eripärasid jälgiva seadme prototüüp. Töötoa idee oli uurida ja digitaalselt salvestada selliste liikumisvahendite kulgemist Tallinna liikluses, et uurida, kuidas muuta tee neile takistustest vabamaks ja vajalikud kohad ligipääsetavamaks. Valmis üks töötav seade, millel on kaks põhifunktsiooni. Esiteks suudab see GPS-i abil määrata oma asukohta ning aega, mil ta selles kohas on. Teine funktsioon loeb liikumise eripärasid paigas, kus seade parasjagu viibib ‒ kas on tugevaid vibratsioone, suuri kaldeid või äkilisi seiskumisi. Andmeid saab pärast kokku panna ja võrrelda. Nii saab teada, milline liikumine oli. Plaan oli töötuppa kutsuda mõned eksperdid, kes n-ö inimesi tänavalt juhendaksid. Välja kukkus aga nii, et suurem osa kokku tulnud inimestest olid ise väga sobivate erialade esindajad. Kokkuvõttes osales töötoas inimesi, kes polnud varem asjaga üldse kokku puutunud, pooleks nendega, kel oli juba vastavad kogemused ja kellel oli lihtne aru saada, mis toimub ‒ programmeerijad, arhitektid, disainerid ja elektroonikatööstuse töötajad. Töötoas kasutatakse vabavaralist tehnoloogiat Arduino
Foto: Tooma Huik/Postimees/Scanpix
Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja
kongress restaureeris Itaalias absolutistliku korra ja poliitilise killustatuse, jagades maa paljudeks väikesteks kuning- ja hertsogiriikideks. Põhja-Itaalia ühendati Austria keisririigiga, sõltumatuks jäi vaid Sardiinia (Piemonte). Nüüd pöördus elanike viha uute vallutajate vastu ja 1815. aastat loetaksegi rahvusliku vabadusliikumise ehk risorgimento (taasärkamine) alguseks, mis taotles Itaalia ühendamist rahvusriigiks. Sel liikumisel suurt edu esialgu polnud, katsed luua konstitutsioonilist monarhiat suruti maha. 1848. aastal puhkenud revolutsioon vabariigi kehtestamiseks kukkus samuti läbi ja alles 1860. aastal, suuresti tänu osavale väejuhile Giuseppe Garibaldile, kukutati Bourbonid, Lõuna-Itaalia ühendati Sardiiniaga ja seal kuulutatigi 17. märtsil 1861 esimest korda välja Itaalia kuningriik. Parlament määras Vittorio Emanule II kuningaks ja 27. märtsil kuulutati Rooma Itaalia pealinnaks vaatamata sellele, et see ei asunud uue riigi territooriumil. Riigi ühinemine lõppes siiski alles aastal 1870, mil ka Põhja-Itaalia ühendati värske kuningriigiga.
(www.arduino.cc), mille abil saab ehitada omal käel mitmesuguseid interaktiivseid seadmeid ja nende käitumist programmeerida. Saime inimesed tööle ja esimesed andmed kätte. Seejuures ei tekkinud ületamatuid tehnilisi probleeme. Testisime prototüüpi toas, õues jalutades ja jalgrattal. See töötab põhimõtteliselt iga liikuva objekti küljes, aga meie fookus on just ratastoolid, jalgrattad ja lapsevankrid. Loodud sai vundament prototüübi edasiarendamiseks. Kui valminud prototüüp end õigustab, võime aparaate kas või 10 tükki juurde valmistada.
9 Millised on edasised plaanid seoses töötubade ja valminud prototüübiga? Liikumispuudega inimesed näiteks, kellega vestlesime, olid rahul, et midagi sellist ette on võetud. Nad rääkisid, et on palju projekte, mis nende jaoks suurelt ette võetakse, kuid lõpuks pooleli jäävad. Meie tahame oma jätkutegevustega sellist olukorda vältida. Üks jätkutegevus ongi see, et hakkame oma prototüüpi täpsemaks ja paremaks tegema. Seadet hakatakse ratastooli või jalgratta küljes põhjalikumalt katsetama.
Kohtuma hakkavad inimesed, kes aparaadi testimisega on tegelenud, et saaks arvesse võtta nende ettepanekuid. Teeme seda kõike nii kaua, kuni seade on piisavalt täpne, et leida sellele kasutusalasid. Üks mõte on pakkuda aparaati mitmesuguste ürituste korraldajatele. Nemad saaksid testimise mõttes vaadata, kuidas ratastooliga inimene jõuab sündmusele, kui palju tal teel takistusi on ja kui keeruline see teekond on. Kui seade on juba piisavalt täpne ja andmed olemas, kanname saadud teabe kaardile. Näiteks oleks siis Tallinna kaardilt võimalik valida trajektoore, millel on palju punkte, kuhu vajutades saab aimu, kas selles paigas on tees augud või muud takistused, mis ratastooli, jalgratta vms liiklusvahendiga liikumist takistavad. Kaart aitab keerulisi arvandmeid mõista ka lihtsal inimesel. Möödunud töötuba oli esimene sündmus vabavaralist tehnoloogiat ja Tallinna linnaruumi ühendavast töötubade seeriast «Vaba linn», mis toimub Kultuurikatla digipesa initsiatiivil ka pärast kultuuripealinna aasta lõppu. Soovime rakendada noorte teadmishimu ja isetegemise tahet, et lihtsalt kättesaadavate vabavaraliste lahendustega mõjutada või muuta ümbritsevat linnaruumi. Vabalinna kontseptsioon näeb ette, et käivitame järgmisel aastal terve töötubade seeria. Igas töötoas võtame ette ühe probleemi, mille leiame Tallinna linnaruumis olevat, analüüsime, jälgime ja lahendame seda.
MUUSIKA
Reede, 14. oktoober 2011
«Vabaduse laulu» sünd «Vabaduse lauluga» pöördus oma rahva poole taasiseseisvunud Eestis kasvanud põlvkond. Eesti taasiseseisvumist tähistanud rahvapeost, vabaduses sündinud põlvkonna tänukontserdist «Vabaduse laul» sai osa 75 000 inimest ja teleri vahendusel sajad tuhanded. Ometi leidub ka kuid hiljem neid, kelle meelest on väär tähistada vabaks saamist «sel moel». Seda hoolimata ühiskonnategelaste üksmeelest, et 20. augusti tähistamiseks peabki erinevaid formaate katsetama, sest traditsioone lihtsalt pole. Jaanus Rohumaa
Sihtasutuse Tallinn 2011 programmijuht
Selle aasta kontserdil pöördus oma rahva poole taasiseseisvunud Eestis üles kasvanud põlvkond, tõlgendades oma nägemust vabadusest ja muusikast, mille võttis oma kõnes kokku sel päeval täpselt 20 aasta eest sündinud Ott Ilves: «Aitäh teile, vanavanemad, hoidmast vabaduse väärtusi! Aitäh teile, vanemad, kes te käisite öölaulupidudel protestiks! Aitäh sulle, kes sa panid tolle tikutopsi teletorni lifti ukse vahele, ja aitäh sulle, kes sa kandsid särki «Fosforiit? Tänan, ei!». Aitäh teile, toona 20-aastastele
diplomaatidele, kes te kohvrisuuruse satelliittelefoniga tõite taassündinud Eestile rahvusvahelise tunnustuse.» Minu jaoks on 20. august, Eesti taasiseseisvumispäev tähtis kuupäev. Esimest korda sai seda suurelt tähistatud 1998. aastal «Eesti Vabariik 90» raames toimunud «Märkamisajaga», mille töörühmas ma osalesin. 20. augustil on alati korraldatud mitmesuguseid ettevõtmisi, nende seas on hästi vastu võetud ja traditsiooniks muutunud Eesti Vabariigi presidendi vastuvõtt roosiaias, mis on pühendatud iseseisvuse taastamist juhtinud haritlaskonnale ja teistele tublidele Eesti inimestele.
Missioonitundest lähtuvalt pidasime Euroopa kultuuripealinna aastat ette valmistades oluliseks, et aastal 2011 tuleks 20 aasta möödumist taasiseseisvumisest varasemast meeldejäävamalt tähistada. Selgitamaks, kuidas, pöördusime avalikkuse poole.
Programm sündis konkursi tulemusena Kultuuripealinna tervikprogramm «Mereäärsed lood» pandi kokku avaliku konkursi tulemusena. See tähendas, et igal eestimaalasel oli aastatel 2008–2009 võimalus ja õigus oma ideid kultuuripealinna aasta õnnestumiseks esitada. Iga kultuuripealinna aasta raames ellu viidud ja viidav projekt (ühtekokku 251) valiti välja ühiskonna- ja kultuuritegelastest koosnenud loomenõukogu poolt. Ideid oli palju ning kultuuripealinna programm muutus aina tuumakamaks. Kummaline küll, aga nii olulise tähtpäeva nagu 20 taasiseseisvusaasta tähistamiseks ei laekunud loo-
menõukogule peaaegu ühtegi ettepanekut. Saabus vaid kõiki Eesti maakondi kaasanud projekt «TeateTants-2011», mis oli tänavu augustis tõepoolest väga edukas, kuid lauluväljak, Eesti rahva kooskäimise ja koosolemise koht oli endiselt tühi. Pidasime sündmust oluliseks, ent samas oli selge, et nii suurt sündmust ei saa korraldada kultuuripealinna aastat kureeriv sihtasutus, see vajab kogenud produtsente. Hakkasin programmijuhina aasta tagasi n-ö pika kaelaga ringi vaatama, kes võiks ikkagi lauluväljakule tähtpäevaks sobiva kontserdi korraldada. Minuni jõudis Tallinn Music Weeki korraldaja Helen Sildna idee pühendada seekordne pidu meid toona tunnustanud sõpradele, Islandile ja teistele; ühtlasi olid projektiidee keskmes noored, vabaduses sirgunud põlvkond, kelle esinemine oleks tänukummardus eelmisele põlvkonnale – vabadusvõitlejaile, ühiskonnategelastele ja toonastele muusikutele.
«Vabaduse laulu» idee keskmes olid noored, vabaduses sirgunud põlvkond, kelle esinemine oleks tänukummardus eelmisele põlvkonnale.
Foto: Stanislav Moshkov
Helen Sildna kirjutas taotluse, mille järel vastavalt töökorrale tuli projekti esitleda sihtasutuse nõukogule. Põhjus selleks oli proosaline – programmi projektid välja valinud loomenõukogu oli oma tegevuse juba lõpetanud. Iga uue projekti lisandumine avaliku raha eest ellu viidavasse kultuuripealinna programmi pärast loomenõukogu töö lõppu tähendas aga arvestamist avaliku sektori tööprotsessiga. See tähendas, et arutelu, kooskõlastused, lisaks veel nii aja- ja inimjõumahuka projekti detailide lihvimine oli pikaajalisem kui eraettevõtluses.
Ühine «Loomise laul» kõlas võimsalt Töö käigus muutus Islandi päev eraldi ürituseks ega pääsenud kultuuripealinna programmi. Alles jäi, nõukogu heakskiidu pälvis ja programmi võeti tunnustamise teema ja noorte esinejate esiletõstmine ning just neid väärtusi silmas pidades projekt ka ellu viidi. Tõsi, algne idee panna muusikud üheskoos kirjutama ühislaulu ning kutsuda loo esitajate ridadesse ka omaaegsed «vabaduslaulikud», tuli ajapuudusel kõrvale heita. Ometi sündis lauluväljakul midagi enneolematut – ühiselt lauldi «Loomise laulu». Laulda mitmekümne tuhande inimesega regilaulu, meie ürgseimat ja algupärasemat muusikavormi, on tõepoolest uskumatu. Laulupeod on ka lätlastel, sakslastel, leedulastel ja paljudel teistelgi rahvastel. Regilaul on aga oma soome-ugri juurtega täiesti erakordne nähtus maailmakultuuris. Minu siiras tänu kuulub publikule ja uue põlvkonna lauljaile, kes sel traditsioonil hääbuda ei lase. Usun, et 20. august jääb Eesti rahvale alati oluliseks päevaks ning seda tähistatakse lauluväljakul kindlasti ka tulevikus. Soovin tulevikukorraldajatele jõudu ning soovitan sündmust korraldades meeles pidada, et ainuüksi tehnika, valguse, lava, turvameeskonna ja lauluväljaku rendile – teisiti poleks selline ettevõtmine mõeldav – tuleb planeerida ca 150 000 eurot. Sellele lisandub artistide tasu. Sestap on oluline, et järgmiste 20. augustite eest vastutaks selgelt kas üks või teine organisatsioon, nii nagu see on vabariigi aastapäeva ja võidupüha puhul. Selles, et 20. august on rahva ja riigi jaoks oluline tähtpäev, ei kahtle nüüdseks enam vist keegi.
Filmil on Sõpruse kinos kohtamine ‒ ta kohtub fotoga Enne, kui Eesti esimesele fotofilmifestivalile minna ‒ aga minna tuleks täna õhtul tingimata ‒ on asjakohane püüda sõnastada, mis on fotofilm. Kui fotofilmi põhielement on foto, siis kas slaidi-show on ka fotofilm? Hoopiski mitte, kinnitavad festivali kuraatorid Anna Hints ja Alis Mäesalu. «Narratiiv on teine,» ütleb Anna. «Slaidi-show on lihtsalt pildirida, seal pole lugu…» Aga diafilm, see nõukogudeaegse lapsepõlve koostisosa ‒ kas ka see pole fotofilm? Anna jääb korraks mõtlema:
«Ehk võiks seda isegi mehhaaniliseks fotofilmiks nimetada?», Alis aga vaidleb vastu. Seepeale ohkavad mõlemad ja ütlevad, et parima vastuse, mis on fotofilm, annab tänasel avatud seminaril kinos Sõprus Gusztáv Hámos, fotofilmi vanameister Saksamaalt. Ehk võiks seda vastust Eestistki leida? Või vähemalt oleks võinud? Anna ja Alis kinnitavad, et nõnda see ongi ‒ Eesti fotofilmi rikas ajalugu väärib eraldi põhjalikku uurimist. Esimene nimi, mis meenub, on Peeter Tooming. Lisaks tema fotofilmidele «Hetked» ja «Fotorondo» on Eesti fotofilmi ajaloos oluliseks tähiseks ka Andres Söö-
di «511 paremat fotot Marsist» 1968. aastast. Tänavune 29. juuli Sirp lisab Enn Säde sule läbi, et 1967. aastal valmisid Tallinnfilmis Vladimir Karasjovi fotofilm «Eelkäija» ja Andrei Dobrovolski «Tallinna mosaiik». Mis juhtub, kui hetk keset filmi peatub? Mis toimub sellal vaataja mõtteis? Seegi on küsimus, mille üle tänasel seminaril arutletakse. Fotofilm pole tehniline, vaid mõtlemise võte, rõhutab Anna. Teistmoodi mõtlemine sünnitab teistmoodi lugusid. Enamik fotofilmifestivali konkursil «Ajatu lugu» osalenutest olid kunsti- või fototaustaga. «Konkursile saadetud töödest
oli näha, kuidas autorite mõtteviis sõltub eelnevast haridusest,» tõdeb Alis. «Kunstitudengitel on raske mõelda narratiivselt, nad tahavad mõelda pigem abstraktselt. No ja filmitudengitel on ilmselt raske mõelda abstraktselt.» Kunstitudengitel on sageli raske põhjendada, miks nad nad nendest piltidest filmi teevad, lisab Anna. On küll kasutatud fotosid, aga lugu pole. Mõned teised konkursil osalejad jällegi olid teinud lihtsalt filmi, mille puhul polnud aru saada, mis liikuva pildi vahepeal stoppama pidi ‒ see ei andnud loole midagi juurde. Konkursi võidutöid näeb samuti kinos Sõprus täna õhtul.
Kp
SOOVITAB
Fotofilmide festival kinos Sõprus: kell 16 seminar, ettekanded Liina Siibilt ja Gusztáv Hámosilt; kell 19 fotofilmide linastused ja autasustamine; kell 21 Gusztáv Hámosi kureeritud filmiseanss koostöös Goethe Instituudiga; Gusztáv Hámosi loeng «FotoFilm! – Liikuda või mitte liikuda, selles on küsimus»; Lühifilmid «Fiasko», «Rien ne va plus», «Fremdkörper».
3
Kunstibuss sõidab 15. oktoobril veereb Kunstibuss digitaalse kunsti maailma. Tutvume Eesti Kunstiakadeemias õpetatava Uusmeedia erialaga, mis on seotud meediakunsti, interaktiivse meedia ja uute tehnoloogiatega kunstis. Uusmeedia osakonna juhataja professor Raivo Kelomees viib meid lähemalt kurssi meediakunsti ajalooga, multimeediakunstnik ning Londoni Central St Martinsi Kunsti- ja Disainiülikooli õppejõud Chris Hales esitleb oma videoinstallatsioone ning kõige lõpuks püüame ka praktiliselt installatsioonikunstiga tegeleda. Kohtade broneerimine kunstibuss@artun.ee, pilet 1.50€ Vt kunstibuss.artun.ee, www. facebook.com/kunstibuss
NYYD algab Kahekümnendat tegevusaastat tähistav rahvusvaheline NYYD festival toimub tänavu 20.–28. oktoobril. Peateema «Tulevikusümfooniad» märgib võimalust näha kodulaval esinemas loominguisiksusi, kellelt oodatakse sümfoonilise muusika tulevikunägemust ja selle teostumist. James MacMillan, praegu rahvusvaheliselt tunnustatumaid ja aktiivsemaid komponiste, dirigeerib oma autorikontserti, esitajaks ta teoste parimaid interpreete, Britten Sinfonia, ja oboevirtuoos Nicholas Daniel. MacMillani loomingu teist valikut juhatab Tõnu Kaljuste, kes on varemgi MacMillanit Eesti publikule tutvustanud. Ekstravagantne heliloojadirigent-chansonnier HK Gruber juhatab oma autorikontserti ERSO ees, solistiks väljapaistev löökpillikunstnik Colin Currie. Avastuslikule orkestrimuusikale on pühendatud ka Olari Eltsi dirigeeritud ERSO teine kava. Tavapäraselt on NYYD-i keskmes festivali poolt tellitud Eesti heliloojate uudisteoste esiettekanded, autoriteks Tõnu Kõrvits, Helena Tulve, Tatjana Kozlova, Mirjam Tally. Tulevikusümfooniate teemale on täienduseks orkestraalse mõtlemise ebatavalised, üllatavad arendused, sh XXII sajandi orkester ja koor, Ansambel U ning nn interaktiivne elektrooniline orkester Eesti Elekter. Arengut teatri suunas esitlevad François Sarhani ja maailmakuulsa kujutava kunstniku William Kentridge’i multimeediaetendus «Telegrammid ninast» ansambliga Ictus, Stuart Gerberi monoetendus Karlheinz Stockhauseni teosega «Himmels–Tür» (pildil), Tan Duni «Ghost Opera» NYYD Ensemble’i ja nimeka pipa– solisti Lan Weiwei esituses.
Kp
TÄPSUSTAB
7. oktoobri Kultuuripealinna loo «Autode asemel sooviti vanalinna jalgrattaid ja tasuta internetti» autor oli Merike Saks.
4
MUUSIKA
Reede, 14. oktoober 2011
«Surmatantsu» lo lõpp võib olla ka lo
Eesti Filharmoonia Kammerkoor kannab Niguliste kirikus Kui helilooja ja dirigent Gregory Rose esmakordselt Tallinna jõudnuna nägi Niguliste võlvide all Bernt Notke maali «Surmatants», paelus see teda sedavõrd, et jõudis koguni unenägudesse. Oktoobri lõpus kõlab meie kuulsaimast keskaegsest maalist inspireeritud samanimeline heliteos esmakordselt. Kes on see looja ja miks surm teda kõnetas? Piret Kooli Millist rolli mängib Bernt Notke maal «Surmatants» Teie elus? Millal seda teost esmakordselt nägite, mida kogesite? Nägin maali esmakordselt aastal 1992, kui käisin esimest korda Tallinnas. Aga aastal 2004, kui olin siin dirigeerimas Eesti Filharmoonia Kammerkoori, külastasin jälle Nigulistet ja panin tähele, et maali alaosas on ka tekst. See oli minu jaoks väga põnev avastus! Kirjutada maalile (või sellest ajendatuna) muusika – see on suurepärane ja põnev mõte, tundub uskumatu, et seda pole juba varem tehtud... Kuidas Teie selle ideeni jõudsite? Kohe, kui olin need tekstid avastanud, läksin ja palusin Niguliste kuraatori käest võimalikke tõlkeid. Saingi kohe tõlked keskaegses saksa, inglise ja eesti keeles. Avastasin, et sellest saaksin hea teose. Rääkisin oma ideest filharmoonia kammerkoori direktrissile Anneli Undile. Anneli reageeris kiirelt: «Meie kanname selle siis ette!» Loodan, et mu eesti kolleegid ei pane pahaks, et just mina selle maali ainetel esimese teose lõin. Surma teema on igavikuline: ajastute ja rahvuste piire ületav. Samas, meie ajas ja kultuuris surmast rääkimine hirmutab inimesi, nii eelistatakse seda pigem vältida. Milline on Teie enda suhe surmaga? See on üllatavalt lihtne. Mulle pole surmateema kunagi problemaatiline olnud, mind inspireerib muuhulgas näiteks ladinakeelne ütlus memento mori – ära unusta oma surelikust. Kui aga rääkida maalist, siis selle loomise hetkel, keskajal, oli surm osa igapäevasest elust, kuna Euroopat laastas Must Surm ja ka mitmed muud tõved. Lisaks sellele kestis ju veel 100-aastane sõda Inglismaa ja Prantsusmaa vahel ning ellujäämise võimalus oli praegusest märgatavalt väiksem. Tänapäeval, mil meditsiin on kõrgelt arenenud ja keskmine eluiga tõuseb jätkuvalt, on ka surma tähendus argipäevas muutunud. Me ei räägi enam surmast niimoodi nagu toona. Nii on ka lihtne unustada, et
Mozart suri küll 35-aastasena, kuid sel ajal oli see tavaline vanus, sest eluiga ju ei olnudki pikem. Kuidas Te end teost luues tundnud olete? Rääkides heliteosest – kontserdile saabuvad inimesed kogevad tulemust, teie aga loomeinimesena teate teekonda mõttest aplausini. Milline on olnud loominguline protsess? Loomine on olnud minu jaoks suur nauding. See on kaua aega võtnud ja isegi kaks korda edasi lükkunud. Läinud suvel, mil teose viimase osa kallal töötasin, tundsin, kuidas kõik äkki sujuma hakkas. Jagasin teose terviku osadesse – soolod, refräänid ja tantsud – täiustasin neid pidevalt ja siis asetus kõik äkki oma kohale nagu suur muusikaline pusle. Teos valmis peaaegu identselt maali järgi, muutsin vaid ühe tantsu asukohta, kuna mulle tundus, et see sobib mujale paremini. Muidu püsisin oma algsete plaanide juures. Mõte refräänina kõlavast ladina reekviemist (Latin Requiem) tuli alles aasta tagasi. Edasi muutus pilt väga selgeks: kõik tegelased – paavst ja valitseja koos oma naisega ning teised – kohtuvad Surmaga. Kuidas Teie loojana kontserte ja kuulatavaid (eriti just uusi) teoseid valite? Dirigeerimisega seoses on mul üks tähtis reegel, mida ma ena-
masti jälgin – ma ei kuula kunagi neid teoseid, mida juhatama hakkan. Erandiks on vaid teosed, mida olen juba varem dirigeerinud. Aga kui ma muusikat kirjutan, kuulan hea meelega kõike võimalikku, kui vaid aega on! Mulle meeldib, kui suurem kontsert koosneb n.ö ebatavalistest teostest. Näiteks sain hiljuti vapustava elamus, sest Londonis kanti ette poola helilooja Weinbergi suurepärane ooper «The Passenger», mis on loodud 1960. aastatel. Muide, Weinberg elas Nõukogude Liidus ja tema üks parimaid sõpru oli näiteks väga omanäolise käekirjaga helilooja Šostakovitš.
On privileeg töötada meie aja hiiglastega Palju on räägitud muusika tervendavast ja ravivast mõjust – milliseid teoseid teie selliseks peate? Soovitan kuulata ükskõik millise 16. sajandi helilooja loomingut, näiteks William Byrdi ja Thomas Tallist. Meie ajastust rääkides meenub esimesena Arvo Pärt. Kohtusin temaga samal päeval, kui käisin Nigulistes teist korda «Surmatantsu» vaatamas. Eelnevalt tegime mu hea sõbra Tõnu Kaljustega kontserdiproovi ja siis tutvusimegi. Pärt on imeline ja tagasihoidlik geenius. Olete öelnud, et eelistate romantilist või kaasaegset muusikat. Miks? Mulle meeldib dirigeerida tänapäeva heliloojate loomingut, tunnen neist paljusid ka isiklikult. Nii olen viimaste aastate jooksul dirigeerinud sadu esmaesitusi. Ometi ei pea ma seda enesest-
Surmatantsu teema oli hiliskeskaja kunstis populaarne. Üheks põhjuse
Pool tundi enne Eesti Filharmooni Kp
SOOVITAB
30. juubelihooajal tuli Eesti Filharmoonia Kammerkoor (pildil) välja toreda uuendusega – mitme kontserdi eel pakutakse põnevaid ja harivaid loenguid. Gregory Rose.
Foto: Gregory Rose’i erakogu
EFK direktor Esper Linnamägi selgitab, et mõte tekkis välisriikides esinedes, kus mitmel
pool kontserdimajades toimuvad huvitavad infotunnid enne kontserti. «See on üsna levinud Euroopas ja seda võimalust kasutatakse palju,» räägib Linnamägi. «Olen kuulnud inimesi ütlemas, et nad ei saa mõnest muusikateosest aru. Nüüd ongi hea võimalus enne kontserti end ettekandele tuleva muusikaga ühele lainele viia, selle
kohta teadmisi saada. Siis on kontserti kuulates pärast kindlasti väga huvitav teatud asjadele tähelepanu pöörata ning muusika võib avaneda hoopis uues võtmes. Loengud ei ole pikad, kestavad 15‒20 minutit, et külastajal jääks ka enne kontserdi algust pisut aega. Oleme nõusoleku saanud oma eriala tõsistelt professio-
MUUSIKA
Reede, 14. oktoober 2011
oonud Gregory Rose: «Elu ohutav ja embav»
Kp
Kas on mõni eriti südamelähedane helilooja? Need vahetuvad mul kogu aeg. Tudengina kuulasin palju Mahlerit. Siis oli mul perioode, mil kuulasin Stockhausenit või Beriot. Oli ka Korngoldi aeg. Sageli kuulan Schönbergi, Weberni ja Janaceki teoseid. Lemmikute nimekirja peaks kindlasti panema ka Rimski-Korsakovi ja Glazunovi... Neid on nii palju! Tööd teen ka näiteks Tšaikovski teoste saatel. Olen kahel korral Peterburis tema haual käinud. Kas leinaga kõrvuti elaval inimesel võiks «Surmatantsust» abi olla? See on täitsa võimalik. Kirjutasin teadlikult «Pie Jesu» teose lõppu, sest tundsin, et see annab just õige, rahuliku, halastust ja armastust jagava meeleolu. Jälle tagasi tulles maali tekstide juurde: kristlasena tunnetan ma, et need sõnad on imelised, värvilised ja inspireerivad. Heliteosel on sama eesmärk nagu Notke maalilgi: de-
monstreerida Surma tegelaskuju ja seda, et elu lõpp võib olla ka lohutav ja embav. Kahtlemata on Teie heliteose esitamine ajaloolises atmosfääris kõrvuti algallika ehk siis maaliga väga intrigeeriv. Teie heliteose «Surmatants» ettekandesse on kaasatud ka lavastaja. Kui oluliseks peate muusika visualiseerimist liikumise, kostüümide ja valguse abil? Nägin oma teost esmalt unes: tantsijad ümbritsesid Surma ja saatsid teda ühe sureliku juurest teise juurde. «Surmatantsu» juures pean visuaalseid elemente väga oluliseks. Ma ei jõua kohe ära oodata, et näha, mida lavastaja Margus Kasterpalu teinud on! Meil on palju huvitavaid mõtteid, mida ei tahaks praegu reeta. Tervikliku lahenduse saame paika proovide käigus vahetult enne etendust ja ma usun, et lõpptulemus on fantastiline. Sellest kontserdist tahaksin kavandada muusikateatri etenduse.
Näiteks Lübeckis, Stockholmis ja Aarhusis. Olete rahvusvahelise haardega muusik, juhatanud orkestreid ja koore kõikjal Euroopas, ka Eestiga on teil varem kokkupuuteid olnud. Millisena tundub Eesti kultuuri- ja muusikaelu väljaspoolt vaadates? Kui tulin Tallinnasse aastal 1992, armusin ma teie linna ja tervesse Eestisse. Mind hämmastas, kuidas üks nii tilluke riik on suutnud okupatsioonidest hoolimata säilitada oma keele ja kultuuri. Tunnen end Eestis väga koduselt, siin on hea tööd teha. Olen siin ka neli korda ERSO ees seisnud. Orkestrandid suhtusid muusikasse kirglikult ja olid uute ideede suhtes väga vastu-
«Lihtne on unustada, et näiteks Mozart suri küll 35-aastasena, kuid sellal eluiga polnudki pikem.»
Nigulistes on kavas kolm kontserti. Mis saab edasi? Kas teos läheb rändama või on see kuulatav vaid maali nähes? Loodame väga, et saame etendust ka teistes kohtades esitada. Tõsi, see tähendaks, et ilma maalita. Maali olemasolu aitab kindlasti heliteose mõistmisele kaasa. Kuid väga põnev oleks teost ette kanda kohtades, kus on Tallinnaga ühine n.ö Bernt Notke ajalugu.
võtlikud. Näitena võin tuua hetke aastast 1995, pidime esitama väga keerukat teost (kreeka-prantsuse päritolu helilooja Iannis Xenaksi loodud «Keqrops»). Muusikud polnud kunagi varem midagi nii keerulist näinud ja mõned olid lausa šokeeritud. Kuid pärast paaripäevast harjutamist kandsid nad teose suurepäraselt ette. Pianist Roger Woodward oli väga õnnelik ja uhke nende üle! Noored eesti heliloojad on
kirjutanud muusikat minu ansamblile CoMA London Ensemble. Olen lähedalt näinud ka oma tänase hea sõbra, helilooja Erkki-Sven Tüüri karjääri. See on hämmastav. Nende ja veel paljude teiste näidete põhjal kinnitan: Eesti kultuurielu on väga heal tasemel!
Minust on saanud ka kiriku kellamängija Olete varem juhatanud ka Eesti Filharmoonia Kammerkoori. Millised on teie suhted selle kooriga? Niisuguse maailmatasemel ja väga sõbraliku koosseisuga töötamine on tõeline nauding. See koostöö on minu jaoks suurepärane kogemus. Ka sellepärast, et esitasime mulle väga südamelähedaste loojate, Janaceki ja Liszti loomingut. Sel kooril on imelised hääled, neil on vaba mõtteviis ja nad suudavad kõike. Olen väga põnevil ega suuda ära oodata, mil ma kuulen neid «Surmatantsu» esitamas. Kellena te ennast eeskätt identifitseerite, kas helilooja või dirigendina? Mul on väga vedanud, et saan olla mõlemas rollis. Kumb roll parasjagu domineerib, oleneb kalendrist. Näiteks järgmisel aastal on mul plaanis kirjutada üks viiulikontsert ja seejärel tahaksin algust teha oma esimese ooperiga. Vahepeal on muidugi ka teisi, väiksemaid projekte. Kuid dirigenditööd on palju järjest, siis ma suisa ootan vahel, et saaksin rahulikult loomisele keskenduda. Vaimuliku muusika vastu on
mul viimaste aastate jooksul olnud iseäranis suur huvi, olen juba 10 aastat missat kirjutanud. See kõik on omakorda jätk mu lapsepõlvele, laulsin toona Salisbury katedraali poistekooris, kokku kaheksal jumalateenistusel nädalas. Neist kolm olid pühapäeviti. Olen laulnud ka koos isaga tema juhatatud kooris Oxfordis, Magdalena College’is. Isa on mu suur eeskuju, ta on imeline koorijuhataja, õpetaja ja helilooja. Millal puhkate? Kas loojal on üldse selleks võimalust – looming on ju sisemine sundus, millele pidureid peale panna naljalt ei saa? Minust on saanud kiriku kellamängija. Selle peale kulub kogu loomisest, dirigeerimisest ja õpetamisest üle jäänud aeg. Meil on Inglismaal iidne kellade mängimise traditsioon, mida nimetatakse change ringing. See on väga keeruline ja ma olen alles algaja, alustasin kaks aastat tagasi. Aga juba on mul plaanis Arvo Pärdile kellade mängimise süsteemi tutvustada – rääkisime paar kuud tagasi ja talle meeldis see mõte väga. Vastuseks teie küsimusele: mulle tundub, et mul tulevad loomismõtted alati siis, kui seda kõige vähem ootan – tänaval või Thamesi kaldal kõndides. Kõik mõtted tuleb alati kiiresti üles kirjutada, et ma neid ära ei unustaks. Saan ka unes ideid kirjutamiseks ja jällegi pean need ruttu pärast ärkamist üles kirjutama. Muide, see «Surmatantsu»-uni sundis mu keset ööd ärkama. Ja hea oli, et sain selle kohe üles märkida...
eks oli 14. sajandi keskel kogu Euroopat laastanud katk – Must Surm. Pildid, kus Surm tantsib vaheldumisi surelikega, meenutavad kõige maise kaduvust.
Repro: Niguliste muuseum
ia Kammerkoori kontserte saab kuulata loengut naalidelt ja väga headelt jutustajatelt. Loomulikult ei ole loeng kontserdikülastajale kohustuslik, aga see on lisaväärtus, mida me võimaluse korral soovitame kasutada.» Novembris esitab kammerkoor «Jeremia nutulaule». Kavas on 16. sajandi renessansiajastu meistrite Tallise, Victoria ja Lasso «Lamentat-
sioonid», milles Vana Testamendi kaunitel tekstidel on väga oluline osa. Kui muusika ja tekstide kohta rohkem teada, võivad teosed hoopis uue tähenduse omandada, seetõttu selgitab muusika ja sõna omavahelisi seoseid enne novembrikuist kontserti vanamuusika spetsialist, muusikateadlane Toomas Siitan.
Kontserdid koos loengutega:
«Gregory Rose – «Surmatants»» 27.10 kl 21, loengu algus 20.30 29.10 kl 19, loengu algus 18.30 30.10 kl 19, loengu algus 18.30 Bernt Notke «Surmatantsu» maalist räägib Niguliste muuseumi direktor Tarmo Saaret.
«Jeremia nutulaulud» 18.11 kl 18 Tartu ülikooli aulas, loengu algus 17.30 19.11 kl 19 Tallinna Niguliste kirikus, loengu algus 18.30 Dirigent – Daniel Reuss Lektor ‒ Toomas Siitan Loengud on kontserdikülastajatele tasuta.
TUTVUSTAB
Gregory Rose ja «Surmatants»
s ette inglise helilooja Gregory Rose’i teose, mis on inspireeritud Bernt Notke maalist. mõistetavaks. See on privileeg, teha koostööd meie aja hiiglastega nagu näiteks Stockhausen, Steve Reich ja John Cage! Kuid samuti naudin ma väga romantikute loomingut, olgu need siis sümfooniad, concertod või ooperid. Eri ajastute loomingu läbi võib dirigent palju uusi avastusi teha. Näiteks hakkas mulle ühel hetkel väga meeldima Beethoveni sõbra, Johann Nepomuk Hummeli looming ja umbes 20 aastat tagasi leidsin, et sel mehel oli jäänud üks teos pooleli – «Violini Concerto». Ma kirjutasin selle lõpuni.
5
Inglise helilooja ja dirigendi Gregory Rose’i loomingusse kuulub instrumentaal- ja koorimuusikat. Londoni Püha Pauluse katedraali koorile kirjutatud «Missa Sancta Pauli Apostoli» pälvis 2006. aastal Inglismaa aasta helilooja auhinna (British Composer Award) liturgilise muusika kategoorias. Ta on dirigeerinud orkestreid ja koore paljudes Euroopa riikides, sh Londoni Filharmoonikuid, Soome Raadio Sümfooniaorkestrit, Peterburi Sümfooniaorkestrit, Poola Rahvusraadio Sümfooniaorkestrit, Läti, Leedu ja Iirimaa sümfooniaorkestreid, BBC Kontsertorkestrit jt. Gregory Rose juhatab eelkõige romantilist ja kaasaegset repertuaari, sh oopereid, ning on toonud sadu teoseid esmaettekandele. Ta on teinud koostööd heliloojate Karlheinz Stockhauseni, John Cage’i, Steve Reichi, Christian Wolffi ja Arvo Pärdiga. Gregory Rose on mitme orkestri ja koori muusikaline juht: Jupiter Orchestra, Jupiter Singers, Singcircle ja London COMA Ensemble. Vokaalansambliga Singcircle on ta esinenud paljudel festivalidel Euroopas, sh kahel korral BBC Promsil. Eestis kõlas 1992. aastal selle ansambli esituses Stockhauseni «Stimmung». Gregory Rose õpetab Püha Kolmainu ja Labani Muusikaja Tantsukonservatooriumis (Trinity Laban Conservatoire of Music and Dance, London). Niguliste muuseumi direktor Tarmo Saaret (pildil): «Eesti Kunstimuuseumi Niguliste muuseumis on eksponeeritud üks tähelepanuväärsemaid keskaegseid kunstiteoseid Eestis ‒ Bernt Notke «Surmatants». Peamiselt Saksamaal Lübeckis tegutsenud meister Bernt Notke (u 1430/40–1509) juhatas töökoda, kus tegeldi nii maalimise kui ka puunikerdamisega. Dokumentaalselt on tõestatud vaid kolme šedöövri pärinemine Notke töökojast. Stiililise võrdluse põhjal on talle omistatud rida teoseid, nende hulgas ka Tallinna «Surmatants». Surmatantsu-teema on hiliskeskaja kunstis ja kirjanduses populaarne. Üheks põhjuseks oli 14. sajandi keskel kogu Euroopat laastanud katk ‒ Must Surm. Pildid, kus Surm tantsib surelikega, meenutavad kõige maise kaduvust. Surelikud on piltidel esitatud hierarhilises järjekorras, alustades maailma vägevaimatega – paavsti ja keisriga – ning lõpetades talupoja, narri või lapsega. Surma ees ei loe seisus, elukutse ega vanus. Algsest ligi kolmekümnemeetrisest teosest on tänaseks säilinud 7,5 meetri pikkune 13 figuuriga algustükk. Lisaks erakordselt kõrgele kunstilisele tasemele teeb teose unikaalseks fakt, et tegemist on kogu maailmas ainsa säilinud lõuendile maalitud keskaegse surmatantsuga.
6
TEATER
Teised meist ehk kuidas Tallinn 2011 kajab
«Unustage Toledo ja Toulouse! Kinnitage rihmad ja lennake Tallinnasse! See on tänavune kohtumispaik – ka ilma Facebooki küllakutseta. Pool miljonit esimesel poolaastal. Põhuteater on tegelikkuses vägev stabiilsetele palkidele laotud musta põhu hunnik, millest ei ole esmapilgul aimatagi, et peale saksa, briti, eesti ja hispaania teatritruppide mahub sinna veel oma 300 pealtvaatajat. Mööda käänulisi ja auklikke tänavaid, mille munakivisillutis näeb välja, nagu ei oleks seda keskajast saadik vahetatud! Raekotta, Toompeale ja «Surmatantsu» juurde Niguliste kirikus! See kõik on kultuur, on Euroopa, mis on ühe pealinna vääriline. Mainimist leiavad veel festival Stalker ja Kultuurikatel, Miinimuuseum, Kumu ja Gateways, Teatetants, Vabaduse laul, KGB muuseum, Viru tunnel ja soovitused aasta lõpuks: PÖFF, lõputseremoonia kirikukelladega.» (Schwäbische Zeitung, Saksamaa)
Reede, 14. oktoober 2011
Tallinnasse tuleb 180-aastane Hachiōji Kuruma Ningyō nukuteater Jaapani nukuteater jutustab nii meie kaasajast kui sajandite tagant pärinevaid lugusid. Erinevalt meie kultuuritraditsioonist ei ole Jaapani nukuteatri sihtgrupp mitte peamiselt lapsed, vaid hoopis täiskasvanud ‒ nukuteater on nende jaoks populaarne meelelahutus isegi tänapäeval. Rait Piir
üliõpilane (jaapani keel ja kultuur)
Ningyō jōruri ehk traditsioonilise Jaapani nukuteatri juured ulatuvad ajas tagasi sadu aastaid. Kõige enam tuntakse seda teatrit
ehk bunraku nime all, mis pärineb 1872. aastal Osakas alusnud teatrilt Bunrakuza. Jaapani nukuteatrit iseloomustavad põhiliselt etendust saatev tayū retsiteerimine ja laulmine ning shamiseni mäng. Kohata võib ka teisi traditsioonilisi pille nagu taiko, shakuhachi ja koto.
Tayū on inimene, kes annab nukkudele iseloomu ja hääle, rääkides iga nuku eest ning jutustades ühtlasi lugu. Tayū demonstreerib ka tegelaste emotsioone füüsiliselt omaenda enda näol, istudes eraldi kohal lava kõrval koos shamiseni mängijaga. Tayū ja shamiseni mängija omavaheline harmoonia on väga olulised ning määravad paljuski etenduse kvaliteedi. Nukud võivad mehaaniliselt üpris keerulised olla, näiteks nende silmad, suu, kulmud ja nina
liiguvad ning mõnede nukkude nägusid on isegi võimalik kiiresti deemoni omaks muuta. Nukkude suurused varieeruvad, alustades alla meetristest ning lõpetades pikematega kui meeter, sõltuvalt tegelase soost, vanusest jms. Üldjuhul on Osaka stiili nukud väiksemad ning näiteks Awaji omad ühed kõige suuremad, sest neil toimuvad paljud etendused vabas õhus. Hachiōji Kuruma Nyngiō nukuteatri stiil on pärit 19. sajandi keskelt, kui lõpule oli jõudmas Edo periood, mis oli alanud 17. sajandi alguses ning kujutas endast Tokugawade klanni loodud feodaalset režiimi, mida valitses sõjaline „telkvalitsus“ ehk Bakufu. Pealinn oli toona toodud Edosse (tänapäeva Tokyo) ning kogu Jaapan oli väga tsentraliseeritud võimuga ning välismaailma jaoks suhteliselt kinnine.
Nishikawa Koryu I oli stiili looja
«Kaasaegsest ei ole kultuuriaastal puudust vaja tunda. Paljud kultuuripealinna sündmused toimuvad kultuurikilomeetril ranna ääres, sidumaks linna kunstnike loovust ja fantaasiat taas merega.Tuntuim projekt on NO99 Põhuteater. Skoone bastionil vanalinna külje all ja pilguga merele mängis teater oktoobrini kaasaegsete kunstnikke teoseid nii kodu- kui välismaalt.» (Wiener Standard, Austria)
«Sellest tiitlist loodavad tallinlased majandustõusu, eelkõige läänesuunalist integratsiooni. Eesti pealinn on sel aastal Euroopa kultuuripealinn. Tallinnas ei ole üldse tunnet, nagu külastaksid idabloki linna. Oma moodsate hoonetega meenutab Tallinn pigem Põhja-Euroopat või Skandinaaviat. Ka kunstis kaldub Tallinn Põhjamaade poole. Näiteks on siin NO99 Põhuteater, mis kerkis sõjaväeteatri varemete asemele ning ehib ennast moodsate lavastustega.» (Thüringer Allgemeine, Saksamaa)
Sagedane Jaapani nukuteatri teema on Edo ajastu armastuslood, kus peategelane peab valima oma armastatu ja ühiskondliku maine vahel.
Foto: Jaapani saatkond
Hachiōji Kuruma Nyngiō nukuteatri stiil sai alguse Hachiōji’s, ühes Tokyo piirkonnas, ning selle loojaks oli Nishikawa Koryu I (praegu on stiili peamiseks edasiviijaks Nishikawa Koryu V). Nagu paljusid teisi kunste Jaapanis, nii anti ka seda edasi põlvkonnast põlvkonda. Hachiōji Kuruma Nyngio signatuuriks ja eripäraks on väike ratastel liikuv kast nimega rokuro kuruma. Tavaliselt kontrollivad nukku bunraku’s kolm musta riietatud inimest ehk ningyōtsukai’d, kellest vanem nukunäitleja omozukai kontrollib nuku paremat kätt oma parema käega (ja pead vasaku käega), hidarizukai vasakut kätt oma parema käega ja ashizukai kontrollib jalgu. Hachiōji Kuruma Nyngiō’s seevastu kontrollib nukku üks inimene, kes istub ratastel liikuval kastil ning kelle jalad on kinnitatud nuku jalgade külge (ta hoiab varvastega spetsiaalsetest kohtadest nuku kandadel), see võimaldab jätta nuku liikumisest realistlikuma mulje. Samuti on nuku pea kinnitatud peente mustade nööridega nukunäitleja pea külge, mis võimaldab tal enda pea liigutustega kontrollida nuku pead. See jätab nukunäitleja käed vabaks, et juhtida nendega nuku käsi ning mehhanisme, mis muu-
davad silmi, suud jms. Nuku ja nukunäitleja üksühene suhe lisab nuku liikumisse realistlikkust ja energilisust, see lubab läbi viia kiirema tempoga etendusi, mis varasema bunraku jaoks liiga keerulised olid.
Topeltenesetapud said populaarseks Sarnaselt bunraku’ga kasutab ka Hachiōji Kuruma Nyngiō enamasti samasuguseid teemasid kui kabuki teater ‒ üks tuntumaid Jaapani draamateatri vorme. Jutustatakse Edo ajastu armastuslugudest, kus peategelane peab sageli valima oma armastatu ja ühiskondliku maine vahel. Sellised lood lõppesid peaaegu alati topeltenesetapuga, mis oli eriti Edo perioodil tohutult populaarne, tekkis lausa topeltenesetappude buum. Jutustatakse ka lugusid Jaapani klassikalisest kirjandusest ning tuntud ajaloolistest sündmustest (Jidaimono’d). Neist kõige kuulsam on «Kanadehon Chūshingura», mis on rohkem tuntud 47 rōnin’i (isandata samurai) loona ‒ see on üks armastatumaid teatrietendusi Jaapanis läbi aegade. Tänapäeva Hachiōji Kuruma Nyngiō on võtnud omaks ka lääne teatri mõjutusi, olles näiteks esinenud Stockholmis korduvalt koos kuulsa Michael Meschke ja tema trupiga. Aktiivselt käiakse esinemas kõikjal välismaal, esitatud on ka lääne stiilis etendusi, näiteks on tehtud Hachiōji Kuruma Nyngiō stiilis flamencotantsija. Trupp väga hinnatud ja nõutud. Laulja ja retsiteerijana esineb grupiga Shinnai stiili Tsuruga Wakasanojo XI. Hachiōji Kuruma Nyngiō on kantud immateriaalse rahvakultuuri pärandi nimistusse.
Kp
SOOVITAB
17. oktoobril kell 19.00 esineb Eesti Nuku- ja Noorsooteatris (Lai 1) Hachiōji Kuruma Ningyō nukuteater. 180-aastase ajalooga Jaapani nukutrupp toob Eestisse Edo ajastu (1603–1868) atmosfääri väljendava nukukunsti. Trupp kasutab tagantjuhitavaid, 1,2 meetri kõrgusi liigutatavate sõrmede, käelabade, silmalaugude ja suudega nukke.
Jaapani nukuteatri trupis laulab Elav Rahvuslik Aare Viienda põlve trupijuhi etendusi kommenteerib lauludes üheksanda põlve lugulaulik.
«Eesti kaasaegsel kunstil vedas, et riigi eelarves ei ole väga palju raha ‒ nüüd on kõik mahajäetud hooned muutunud kultuurikeskusteks. Mahajäetud elektrijaama hoones näiteks asub nüüd Kultuurikatel. Veel üks hitt on endise laevatehase valukoda Noblessneris. Mõtteisse kerkib kujutluspilt, kuidas varemeis, vaimu tuhaasemel jääb ellu kunst. Välised asjad – lühtrid, eesriie, kullatised ‒ ei tee muret. Ainult vaim on oluline.» («Ogonjok», Venemaa)
Oliver Õunmaa Nukkude liigutamise ülima meisterlikkuse saavutavad jaapanlased põlvkondade viisi teatris töötades. Esmaspäeval tuleb Tallinnasse Jaapani Hachiōji Kuruma Nyngiō nukuteater. Tallinna nukuteatri kunstilise juhi Vahur Kelleri sõnul Jaapani trupil erilisi nõudmisi ei ole. „Meie lava sobib neile hästi,“ ütles Keller. «Vähesed dekoratsioonid ja vajali-
kud esemed on neil endal kaasas. Ega eriti varustust vaja olegi, sest etenduse keskmes on nukud ise, ülejäänu on minimalistlik.» Jaapani suursaatkonna kultuuriatašee Kazue Fujimoto kinnitusel mängib trupp Tallinnas kolme lugu. «Esimene neist on rituaalne tants, mis peaks lava järgnevateks etendusteks puhastama,» selgitas Fujimoto. «Teine on traagiline armastuslugu. Põhietendus räägib talumehest, kes mässab rõhuva valitseja
vastu. Etendatavad lood on pärit Edo ajastu Jaapanist. Väikestel lastel on arvatavasti laval toimuvat raske mõista, need ei ole lastele mõeldud. Samas võivad teismelised neid nautida.» Eesootaval etendusel tasuks Kelleri hinnangul peale lugude jälgida ka seda, kuidas näitleja nuku liikuma paneb. «Kuna Läänes liigutakse rohkem kontseptuaalse teatri poole, siis nii peent ja tehniliselt täiuslikku nukkude käsitsemist peaaegu enam ei näegi,“ märkis Keller.
Hachiōji Kuruma Nyngiō nukuteater asutati 1872. aastal. Praegune teatrijuht on Nishikawa Koryu V, kes sai trupi juhiks 1996. aastal ja on õppinud Kuruma Ningyo nukuteatri tegemist alates kolmeteistkümnendast eluaastast. «Rohkem kui viisteist aastat on ta esinenud üle kogu Jaapani, aga ka teistes riikides, näiteks Ungaris, Tšiilis ja Uruguays,» rääkis Fujimoto. «Igal aastal kulub teatril tuuritamistele 100 päeva ringis, välis-
maal käib teater kaks kuni kolm korda aastas.» Vahur Kelleri sõnul on etenduse külastamine neile, kes vähegi idamaade kultuurist huvituvad, niisama hästi kui kohustuslik ‒ eriti kui arvestada, et kohale ei tule mitte suvaline trupp vaid Nishikawa Koryu koos Jaapani rahvusliku aardega. Tiitli Elav Rahvuslik Aare on Jaapani valitsuselt saanud trupiga kaasas olev lugu kommenteeriv laulik (shinnai jōruri) Tsuruga Wakasanojo XI.
Reede, 14. oktoober 2011
Tallinn 2011 nädal objektiivis Noblessneris avati merehõnguline ehtekunsti näitus
FOTO
7
Klõšeiko näitas «Vabaduse väljakut»
5. oktoobril avati Vabaduse galeriis graafiku, raamatukujundaja ja fotogaafi Jaan Klõšeiko isikunäitus «Vabaduse väljak». Seinale olid vaatamiseks riputatud fotod, mis kajastasid portreede ja reportaažide näol vaimueliidi liiklemist Vabaduse väljakul ajavahemikus 1965–2007. Peamine rõhk on siiski varasematel aastatel, kus näeb piltidel palju praeguseks hetkeks juba pensionipõlve nautivaid kunstnikke ja kirjanikke. Ülemisel fotol võtab õnnesoove vastu vanameister ise. Fotod: Stanislav Moshkov
7. oktoobril avati Noblessneri valukojas rahvusvaheline ehtekunsti näitus «UltraMarine». Näitusel osalevad 51 noorema põlvkonna kunstnikku 14 maalt, sealhulgas ka Eestist. Näituse teema keskendub ühtaegu nii retkele üle mere (ultra marinus) kui ka väärtuslikule sinisele pigmendile, ultramariinisinisele. Näituse kujundas Maarja Niinemägi, tööde kataloogi tegi valmis Julia Maria Künnap ning Noblessneris nähtava liikuva graafika autor on Kertu Tuberg.
Von Krahlis esinesid Jaapani indie-meistrid
Fotod: Stanislav Moshkov
Rahvusvaheline näitus «TEISELE POOLE» näitab fotograafia mitmesuguseid tahke
Club 2011, mis sellel korral Citysonicu nahas alternatiivmuusikale kõlamispinda andis, esines Jaapanist pärit indie-folk duo Tenniscoats. Foto: Tanel Tero
Geriljakino tegutseb «(kinga)viksilt» 6. oktoobril avati fotokuu raames Kumu kunstimuuseumis rahvusvaheline suurnäitus «TEISELE POOLE (Vaata mulle näkku: mu nimi on Oleks Võinud Olla; samuti kutsutakse mind Ei Enam, Liiga Hilja, Hüvasti)». Fotod: Stanislav Moshkov
Eksperimentaalgalerii alustas Vabaduse väljaku tunnelis 6. oktoobril avati Vabaduse väljaku tunnelis fotoinstallatsioon «Järelvalve», autoriteks Anu Lilp ja Alis Mäesalu (paremalt vasakule vaadates). Pildil on näha ka fotokuu kuraatorit Marge Monkot ja teise samal päeval avatud installatsiooni «Polüfooniline passipilt» autor Reimo Võsa-Tangsood. Fotod: Stanislav Moshkov
5. oktoobril näidati Komandandi majas järjekordset Geriljakino. Seekord seisis kuulutuse peal midagi hoopiski ekstravagantset. Nimelt oli ürituse kodulehel kirjas, et «kavas on näidata päris neegrit». Meie fotograaf avastas kohale minnes hoopis sellised kujud. Foto: Albert Truuväärt
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 14. oktoober 2011
Anneli Porri soovitab: piire kompava kaasaegse kunsti näitus Kunstihoones 9 Novembri lõpus avatakse Tallinna Kunstihoones Prantsuse kaasaegse kunsti vaieldamatu superstaari Sophie Calle’i personaalnäitus «Take Care of Yourself».
Sophie Calle’i «Take Care of Yourself» oli 2007. aasta Veneetsia biennaalil Prantsuse paviljonis minu konkurentsitu lemmik,» ütles EKA fotoosakonna külalisdotsent Anneli Porri. «Kontseptuaalselt täpne ja teravmeelne, emotsionaalne, suurejooneliselt ja detailselt teostatud. Tuntud fabuleerija, õrritaja ja doppelgänger Calle tutvustab kohe uksel näituse keskset telge – kimbatust selle üle, kuidas peaks mõistma mahajätmiskirja lõppu kirjutatud justkui hoolimist väljendavat fraasi – ja laseb seejärel vaataja omapäi 107 naise loodud tõlgendusi lugema. Iga külastaja ei peagi kõike läbi vaatama, piisab ka kümnest, et kogeda, kuidas juhtumi tõlgendused hakkavad üksteist täiendama. Sophie Calle’i näitus on minu arvates kõige efektsem tõestus, miks on ilma kunstita elamine
TEATER 17. oktoober 19.00 Eesti Nuku- ja Noorsooteatris (Lai 1) «Hachiōji Kuruma Ningyō nukuteater». 180-aastase ajalooga Jaapani nukutrupp toob Eestisse Edo ajastu (1603–1868) atmosfääri väljendava nukukunsti. Trupp kasutab tagantjuhitavaid, 1,2 meetri kõrgusi liigutatavate sõrmede, käelabade, silmalaugude või suudega nukke. 14. ja 16.‒17. oktoober 15.00 Von Krahli Teatris (Rataskaevu 10) «12 Karamazovit». Soome kõige rajumaks lavastajaks peetava Kristian Smedsi tõlgendused klassikalistest materjalidest on kuulsad ja külastavad festivale Moskvast Brüsselini. 14. ja 18.‒19. oktoober 19.00 Theatrumis (Vene 14) «Üks suvepäev». Jon Fosse Lääne-Norra rannikuelust inspireeritud mereäärne lugu.
MUUSIKA 15. oktoober 16.00 Väravatornis (Lühike jalg 9) «Itaalia barokk. Viiuldaja Alberto Martini». Esinevad I Virtuosi Italiani dirigent ja esimene viiul Alberto Martini ja vanamuusikaansambel Hortus Musicus.
Anneli Porri. võimatu: ainult kunstilise ja metafoorilise tõlgenduse vahendusel on võimalik mõista seda, millest mõistus tõrgub sõnasõnaliselt aru saamast.» Näituse on mastaapne installatsioon, mida eksponeeriti esmakordselt Veneetsia biennaalil Prantsuse paviljonis 2007. aastal. See on teos, kus Calle segab osavalt ja provokatiivselt kokku reaal-
orkester». Irina Zahharenkova klaveril, dirigent Jüri Alperten. 16. oktoober 18.00 Estonia kontserdisaalis «Parimate pianistide galakontsert. Tallinna Muusikakeskkool 50!». Eesti parimad pianistid annavad heategevusliku galakontserdi, et avada uue klaveri fond, kuhu alustatakse raha kogumist nii toetuste näol fondidelt kui ka annetuste kujul firmadelt ja eraisikutelt. Ühtlasi tähistatakse muusikakeskkooli juubelit, kõik kontserdil esinevad pianistid on seal õppinud. Esinevad Rein Rannap, Lauri Väinmaa, Ralf Taal, Marko Martin, Age Juurikas, Mihkel Poll, Mati Mikalai jt. 17. oktoober 16.00 Estonia kontserdisaalis «Lõunamuusika: Danish Concert Band». Esineb mitmete üle-euroopaliste autasude ja tunnustustega pärjatud orkester Danish Concert Band. 18. oktoober 12.00 Estonia kontserdisaalis «Lastekontsert. Palju veetakse hobusega». Pärimusmuusikal ja -tantsul põhinev õpetlik lugu, mis lastele hästi arusaadavas ja kergesti omaksvõetavas vormis tutvustab Eesti rahvapärimuse rikkusi – endisaegseid oskusi, töid ja tavasid, kombeid, elu-olu, rahvarõivaid, -mänge ning -tarkusi. Lavastaja Kalev Järvela, etendab rahvakunstiansambel Leigarid.
se ja fiktiivse ning tegeleb kaotatud armastuse teemaga viisil, mis üllatab mitmes mõttes. Nimelt palus ta oma (väidetava) armukese kirja, milles viimane kunstniku maha jätab kommenteerida saja seitsmel kõige erinevamal ametipostil töötaval naisel: kunstnikel, muusikutel, psühholoogidel, teadlastel jne. Erinevaid visuaalseid meediume (foto, video, kirjad jne) kasutavad kommentaatorid annavad huvitavaid ja kohati paradoksaalseid sissevaateid naise emotsionaalsete seisundite kirjeldamiseks, muutes nii isikliku avalikuks. «Tegelikult jääb lahtiseks, kas sellel tööl üldse tõepõhi all ongi, kuid ka ettekäändena intellektuaalse maiuspala konstrueerimiseks on tulemus võimas,» rääkis kunstiteadlane Anders Härm. Kunstiteadlase sõnul on mäng reaalse ja fiktiivse, privaatse ja avalikuga Calle`i loomingut iseloomustanud seitsmekümnendate aastate lõpust alates, mil ta esmakordselt kunstiväljal esile kerkis. Juba esimestest teostest alates huvitasid teda isikliku kok-
ne rütmid». Esinevad Ichitaro (taiko-trummid, Jaapan), Eesti Rahvusmeeskoor ja Neeme Punder bambusflöödil. Dirigent Chifuru Matsubara (Jaapan). Ichitaro on nii trummar kui ka helilooja, kes seob oma mängus traditsioonilise jaapani muusika džässi ja rokiga. 20. oktoober 19.00 Estonia kontserdisaalis XIII rahvusvahelise uue muusika festivali NYYD 2011 avakontsert. Esinevad Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste dirigeerimisel. Kontserdile eelneb helilooja James MacMillani kohtumine kuulajatega 18.00, vestleb Erkki-Sven Tüür.
kupuuted ja konfliktid avalikuga, intiimsed kontaktid vaatajaga ja olukordade ümberpööramised. Oma töödes on ta jälitanud juhuslikult kohatud inimesi («Suite Venitienne», 1979), jaganud nendega voodit («Sleepers», 1980), töötanud toatüdrukuna Veneetsia hotellis ning uurinud külastajate isiklikke esemeid («The Hotel», 1981), suhelnud telefonis juhuslike inimestega («Address Book», 1983), intervjueerinud pimedaid ja palunud neil ilu mõistet defineerida ( «The Blind», 1986), ööbinud Eiffeli tornis ja lasknud inimestel endale unejutte lugeda («Room with a View», 2003) jne. «Kunstihoones eksponeeritav «Take Care of Yourself» on mastaapne ja suurejooneline projekt; see on midagi ooperi ja seebiooperi, interdistsiplinaarse teadusliku uurimuse ning isikliku pettumuse võimsa sublimatsiooni vahepealset. See projekt ei tohiks jätta külmaks ühtegi inimest, kes on kogenud midagi samasugust kui see, millest Calle räägib. Seega põhimõtteliselt mitte kedagi,» sõnas Härm.
Emma la Clown, detail teosest «Take care of yourself», Sophie Calle, 2007 © ADAGP Galerie Emmanuel Perrotin, Paris/Miami; Arndt&Partner, Berlin/Zurich; Koyanagi, Tokyo; Gallery Paula Cooper, NY.
MUU
Veneetsia biennaalil esindav kunstnik Liina Siib ja fotofilmi vanameister Gusztáv Hámos Saksamaalt. Erinevaist maailma paigust fotofilmikonkursile «Ajatu lugu» («Still Story») laekunud mitmekümnest võistlusfilmist valib parimad žürii, kuhu kuuluvad Ülo Pikkov, Sulev Keedus, Veiko Õunpuu, Mark Raidpere, Anneli Porri, Paco Ulman ja Tiina Savi, samuti firmade Canon ja Overall Eesti AS ning animafilmide festivali Animated Dreams esindajad.
teha raamatut Steidliga» (režissöörid Gereon Wetzel ja Jörg Adolph). 16. oktoober 19.00 kinos Sõprus Uus Saksa Kino: «Almanya» (režissöör Yasemin Samdereli). 18. oktoober 18.00 Kumu auditooriumis (Weizenbergi 34) «Boys don’t cry» (USA 1999, režissöör Kiberly Peirce). Filmisarjas «Vestes Ameerika lugusid» esitleb Ameerika Ühendriikide saatkond põnevamaid šedöövreid ameerika kinokunstist. Filmi juhatab sisse Michelle Schohn, Ameerika saatkonna pressi- ja kultuuriatašee. 20. oktoober 19.00 kinos Sõprus «Ohtlik sõit» (USA 2011, režissöör Nicolas Winding Refn).
21. oktoober 19.00 Jaani kirikus (Vabaduse väljak 1) NYYD 2011 kontsert «Macmillan ja Kaljuste».
15. oktoober 17.00 kinos Sõprus Uus Saksa Kino: «Veidike teistsugune» (režissöör Andreas Rogenhagen).
NÄITUS
KINO
15. oktoober 19.00 Estonia kontserdisaalis (Estonia pst 4) «Kuldne klassika. Pärnu linna-
19. oktoober 19.00 Estonia kontserdisaalis «Ida ja lää-
14. oktoober 16.00 kinos Sõprus (Vana-Posti 8) Tallinna Fotokuu fotofilmide festival. Eesti esimesel fotofilmide festivalil saavad kokku foto ja film ning linastuvad fotofilmide konkursi parimad fotofilmid. Ettekannetega esinevad Eestit sel aastal
15. oktoober 19.00 kinos Sõprus Uus Saksa Kino: «Kes siis veel, kui mitte meie» (režissöör Andres Veiel). 16. oktoober 17.00 kinos Sõprus Uus Saksa Kino: «Kuidas
16. oktoober 18.00 Hobuveskis (Lai 47) «Lugude jutustamine päästab maailma – Inger Lise Oelrich». Tuntud Rootsi teatrilavastaja, luuletaja ja õpetaja on jutuvestmisega tegelenud 25 aastat, olles hea näide jutuvestjast, kes on leidnud jutuvestmisele rakendust erinevates eluvaldkondades – teatris, sotsiaaltöös, tervishoius ja äris. Peamiselt on ta oma südameasjaks võtnud, kuidas jutuvestmine võib olla tervendaja ja muutustele kaasa aitaja. Jutuõhtule eelneb kell 15 loeng/töötuba «Storytelling as an healing art».
Kuni 25. oktoober Vabaduse Galeriis (Vabaduse väljak 6) Tallinna Fotokuu raames Jaan Klõšeiko isikunäitus «Vabaduse väljak», kus näha saab autori seni avaldamata fotodokumentalistikat Vabaduse/ Võidu väljakust läbi aegade.
Kuni 22. oktoober Kadrioru pargis linnainstallatsioonide festivali LIFT11 viimane teos «Rada metsas», mille autor on jaapani arhitekt Tetsuo Kondo. Teos kutsub kulgema puude vahel, vaatama parki ja ümbrust teise nurga alt. Puude vahel kulgevat 95 meetri pikkust teerada kannab painutatud terastoru.
KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:
TALLINN
Eur opean Capital of Culture