Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 18. november 2011 | nr 46 (060)
www.tallinn2011.ee
SIGNA on juhusele avatud paralleelmaailm
KUNST Kaasaegse kunsti muuseumi idee oli õhus juba 1990. aastatel, kuid 2006. aastal ei tundunud olevat teist võimalust, kui luua see muuseum provokatiivselt vanasse sarasse, heites seega kinda kultuuriavalikkusele. EKKM-i juhatuse liige räägib, millise rajajooneni muuseum nüüdseks jõudnud on. Loe lk 3 TEATER Osalusteatri projekt SIGNA ehk pikemalt SIGNA BLEIER RESEARCH Inc. on omanäoline ja põnev performance-projekt, mille publik saab võimaluse loobuda pealtvaataja rollist ja süüVida tegevusse niisama pingsalt kui näitlejad. Loe lk 4–5 FILM «Küsimus, mida rahvas filmitegijatelt ootab, sai filmi «Täitsa lõpp» näol vastuse,» kirjutab kriitik Donald Tomberg. Loe lk 6 SPORT
Kulturismimaailma tipud katsuvad Tallinnas jõudu 18.‒21. novembrini toimub Nokia kontserdimajas klassikalise kulturismi MM 2011.
Foto: SIGNA
Maailmameistrivõistluste raames toimuvad klassikalise kulturismi MM ja maailmakarika võistlused naiste ja meeste fitness’i ning bodyfitness’i kategoorias. Eesti koondis koosneb 15 sportlasest, kelle hulka kuulub nii mitmekordseid Euroopa kuldmedaliste kui ka maailmameistreid. Viimase kuu saavutused maailma spordiareenil on tõestanud, et eestlased on sel spordialal vägagi arvestatavad. 13.–16. oktoobrini Serbias toimunud fitness’i maailmameistrivõistlustel võitis kuldmedali Oleg Anissimov, Natalia Nazarenko-Kiivikas saavutas tihedas konkurentsis hõbeda. Vaid nädal aega hiljem, 22.–23. oktoobrini toimunud Põhjamaade meistrivõistlustel kulturismis tõid kõik viis Eesti osalejat koju medalid. Samuti näeb Eesti klassikalise kulturismi raudvarasse kuuluvat Põhjamaade absoluutset meistrit (2010) ja rohkelt finaalikohti välja võidelnud Imre Vähit ning kolmekordset Euroopa meistrit Taavi Koovitit. Kulturismis kaitseb meie au A-koondises Eesti 13-kordne absoluutne meister, äsja Indiast MM-ilt naasnud sportlasekarjääri tippvormis Ott Kiivikas. Klassikalise kulturismi ideaaliks on Antiik-Kreeka skulptuurid – ala ei eelda suurt lihasmassi, vaid ideaalseid kehaproportsioone. Arutluse all on klassikalise kulturismi lülitamine olümpiamängude võistluskavva. Samal ajal toimuva Anti-Aging rahvusvahelise instituudi aastakongressi juhtmõtteks on terve eluviis, puhas sport, puhtad ideaalid. Maailmas üha populaarsust võitev Anti-Aging programm propageerib jõusaalitreeningut sõltumata vanusest ning pöörab tähelepanu toitumisele, et tänu tervislikule eluviisile jõutaks pika eani. Võistluste korraldaja, Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liit, annetab osa piletitulust Tartu ülikooli kliinikumi lastefondile ainevahetushaigusega laste raviks.
2
ARVAMUS
Reede, 18. november 2011 KULTUUR KUTSUB
Hei, lehelugeja! Just Film on just sulle ;) Alanud on kõige lahedam aeg aastast ‒ Just Filmi aastaaeg.
Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja
Kõige taga on hirm Äripäev tegi paar nädalat tagasi «paljastava» loo sellest, kuidas lapsevanemad end juba massiliselt kesklinna elanikeks registreerivad, et saada võsukesele koht mõnes piirkonna eliitkoolis. «Paljastusest» oli asi tegelikult kaugel – see, et vanemad nii teevad, oli juba aastaid üldteada. Osalt just selle massilise vassimise pärast muutis Tallinn kogu linna ühtseks koolipiirkonnaks – nagu on ka Tartu. Järgnes meediahüsteeria, mis ei suutnud tabada uue korra peamist plussi – see tegi võitluse kesklinna koolikohtade pärast veidigi demokraatlikumaks, sest iga laps võis elukoha andmetega sahkerdamata kandideerida ükskõik millisesse Tallinna kooli. Valikuvabaduse suurenemine kasvatas ka konkurssi parimaks peetud koolidesse, mis on demokraatia paratamatu tagajärg. Haridusminister võitleb edasi laste sunnismaisuse eest, et kesklinna koolidesse oleks võimalik lihtsamini pääseda nendel lastel, kelle vanemate hinnaline kinnisvara asub kesklinnas. Riigi kehtestatud kodulähedase kooli määramise kord, mis välistab teiste linnaosade laste tippkoolidesse pääsemise, tekitab tunde, et osa poliit- ja majanduseliidist tahab oma võsukestele koolikohta lihtsamalt kätte saada, soovides, et konkurents oleks väiksem, ja tahtmata konkureerida Mustamäe, Kristiine, Pirita või koguni Lasnamäe lastega. Ometi on selge, et konkurentsile üles ehitatud koolisüsteemi vaid kodulähedase kooli jõumeetodil määramisega ei muuda. Seni, kuni me eliitkoole sisuliselt ei likvideeri, peab juurdepääsuvõimalus neile olema võimalikult maksimaalne. Eesti parimateks koolideks nimetatud õppeasutused ei saa kuuluda vaid ühe piirkonna elanikele. Kui Eestis tegelikult igatsetaks võrdsusele üles ehitatud põhjamaist haridussüsteemi, siis peaks muutuma kogu riiklik ideoloogia. Tuleks kaotada koolide edetabelid praegusel kujul, maksta õpetajatele rohkem palka, luua motivatsioonipaketid nõrgemate koolide paremaks juhtimiseks jne. Lisaks peaks ausalt rääkima sellest, et eliitkoolidesse trügimise põhjuseks on peamiselt sotsiaalne hirm. Vanemad teavad, et Eestis võib elu eriti nende jaoks, kel pole kõrgharidust, olla majanduslikult suhteliselt lootusetu. Vastupidiselt näiteks Soomele, kus tänu ametiühingutele ja sotsiaalkaitsele on ka keskharidusega inimeste palgad suuremad ja toimetulek inimväärne. Eliitkooliralli peegeldab vanemate hävitavat hinnangut Eesti riigi turvalisusele, olles suurte riskide meeleheitlik minimiseerimise katse. Lisaks saab eliitkoolist nii vajalikud sidemed, mis on Eestis töökoha saamisel olulisemadki kui haridus. Teiseks, ebavõrdsus ei pärine peamiselt haridussüsteemist endast. Paljud muud Eesti aluspoliitikad (maksu-, majandusja pensionipoliitika) pigem loovad ja süvendavad sotsiaalseid lõhesid, haridussüsteem ei suuda neid üksi tasandada. Andke rahvale võrdne juurdepääs ka tervishoiule (mõelge ravikindlustamatutele), vähendage sissetulekute erinevust ja vaesust – vaid see looks eeldused võrdsemateks võimalusteks hariduses.
«Seni, kuni me eliitkoole ei likvideeri, peab konkurents sinna olema võimalikult maksimaalne.»
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Liina Luhats, toimetaja, tel 5620 1128 liina.luhats@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht
Mikk Granström Justi juht
J
ust Film alustas 17. novembril, festival lõpeb 27. novembril. 11. laste- ja noortefilmide festivali esimene film on üks maailma edukamaid järjefilme ‒ Videviku saaga «Koidukuma» 1. osa.
Armastus kui lemmikloodusjõud Eesti suurim laste- ja noortefilmide festival Just Film pakub häid filme neljas programmis: noortefilmid, lastefilmid, tänavakultuur ja Premia eriprogramm. Selle aasta märksõna on «hoolime üksteisest». Kindlasti on tänavu üks suurim hittfilm «Šokeeriv sinine». See leina, nukrust, samas ka lootust,
unistamist ja igavest armastust sümboliseeriv värv on paelunud ja inspireerinud loojaid Piccassost David Lynchi ja Krzysztof Kieslowskyni. Oma «sinise» filmini on nüüd jõudnud ka hollandlane, eelmise aasta Just Filmi vaadatuima teose «Elu ühe päevaga» režissöör Mark de Cloe. Ka seekord on ta loonud ilusa, uduselt unenäolise maailma, kus peategelane Thomas paisatakse maalilisest Hollandi maapiirkonnast armukadeduse, süütunde ja leina õudusunenäkku. End sõbra surmas süüdistades peab ta leppima nii juhtunu, iseenda kui kõigega, mis seda meenutab. De Cloe asub jällegi uurima, kas armastusest – tema lemmikloodusjõust – piisab sügavale hingepimedusse mattunud noore päästmiseks. Pikad kulgemised kaunitel, samas võõristavalt ebamaisetel moonipõldudel ja nende vahel looklevatel tühjadel teedel muudavad filmi eelmisest mõtlikumaks. See aga on andnud võimaluse tunduvalt detailsema ja rikkalikuma sümbolikeele loomiseks. Keskseks on muidugi sinine värv, peegeldades kord leina ja nukrust, siis jälle lootust, kõige rohkem aga seda tundelist segadust, mis saadab peategelast tema konarlikul teel armukadedusest, sõbra hukust ning
süütundest armastuse, lunastuse ja vaimse rahu otsinguteni. Samalt tegijalt on tänavusel festivalil ka teine teos, «Hollandi tugevaim mees», mis on väga muhe ja lõbus koguperefilm.
Kas reaalsus ikka on virtuaalsusest parem? Rõõmustada tasub kõigil arvutimängufännidel, sest üle mitme aasta on programmis üks neile pühendatud film «Kas sa oled seal?». David Verbeeki hüpnootiliselt ilus film uurib läbi mitmetähendusliku, ent moraalitsemiseta esitatud loo arvutimängude ja interneti, loodusliku ja tehisliku, reaalsuse ja virtuaalsuse mõju inimpsüühikale. Kas reaalsus, see nii nimetatud päris maailm, mis meid füüsikaseaduste, meie vananevate ja lagunevate, looduse poolt määratud kehade tõttu nii palju pärsib, on ikka parem kui virtuaalsus? Kas reaalsus on üldse rohkem päris kui virtuaalsus või on see kõik üldse meie ettekujutus, aju konstruktsioon, midagi, mida iga hetk lõputult uuesti loome ja milles lõputus üksinduses viibime? Nagu varem, puudutame ka tänavu mitmeid probleeme. Film «Ilus poiss» on karm lugu koolitulistamisest läbi vanemate silmade ja nende üleelamiste.
Soovitame filmi kõigile, kes vähegi tahavad kaasa mõelda, miks koolides on vägivalda, kuigi räägime sellest igapäevaselt. Selle aasta üks olulisemaid pere- ja lastefilme on «Punane koer». Austraalia väikeses isoleeritud linnakeses lamab hooletu pauka, keda kutsutakse punaseks koeraks, ta elab oma elu viimaseid hetki. Samal ajal kui linnarahvas peab koerakese üle valvet, räägivad nad kordamööda uustulnuk Tomile unustamatuid lugusid koera vägitegudest.
Pingviinipoeg Lolo on jälle tagasi Pingviinipoeg Lolo, kes 23 aastat tagasi vallutas kõik südamed, on tagasi. Tegu on kolmest osast koosneva filmiga pingviinipoja seiklustest sõbratar Pepega kaunis ja ohtlikus Antarktikas. See on klassikaks saanud lugu sõprusest ja vaprusest. Justi filmiprogramm, milles tänavu on tervelt 48 filmi, on tohutult rikkalik, kuid märkimata ei saa jätta ka muid sündmusi, mis toimuvad kogu festivali vältel. Mitme päeva jooksul saab vaadata tantsijaid, mängida mänge, kuulata loenguid, teha ise filme jne jne ‒ seda kõike Solarise keskuse aatriumis.
Kuidas võita kunstnike südant? Tallinna manifest sõnastas loomemajanduse väljavaateid.
Herkko Labi
Kultuurikatla projektijuht
T
allinnas oli 19.‒21. oktoobril rahvusvaheline loomemajanduse konverents «Creative Entrepreneurship for a Competitive Economy». Ilmavalgust nägi ka nn Tallinna manifest, mis sõnastas loomemajanduse väljavaated ja tegevussuunad tulevikuks. Tallinna manifesti teemade ring on väga lai. Muidugi muutub manifest laia spektri juures üld-
sõnaliseks ning on pigem suuniste jagaja, kui praktiline tööriist. Aga see pole kriitika manifesti loojate aadressil. Kõnealune dokument on ikkagi täpne ja kiirelt loetav kokkuvõtte loomemajanduse paradigma võimalustest väljuda eelnevate aastatega kogunenud eksistentsiaalsest kriisist, isegi kui pakutud võimaluste sisu on aeg-ajalt problemaatiline.
Kas kultuuritegelane on ettevõtja? Viimase kinnituseks arutleme alljärgnevalt manifesti kolmanda üldteema «Loominguline infrastruktuur uuele ajastule» üle. Kõlava pealkirja taga on vajadus muuta side kunsti-kultuuri ja kommertslikuma loomemajanduse vahel avatumaks ja interaktiivsemaks. Positiivne on manifesti püüd leida lahendusi igipõlisele probleemile, kas kultuuritegelane on ettevõtja või mitte. Kunst ja kultuur ei ole tavapära-
selt majanduse nähtamatu käe all peidus, vaid loovad kogu loomemajanduse keskmesse asetatuna tegelikult uusi väärtusi, tegutsemismudeleid ja teadmusbaasi jätkusuutliku ettevõtluse tarvis. Samuti on mõistetud, et kunstikultuuri ja ettevõtluse ühendamisel vajame kiiremas korras uuenduslikke ärimudeleid, kuna vanad ajavad esiteks suurema osa kultuuritegelastest ja kunstnikest marru ning teiseks on nende edukuse kvantitatiivsed mõõdikud iganenud. Infrastruktuuride puhul on rõhutatud valdkondadevahelist koostööd soodustavate keskuste vajalikkust, mis toimiksid nii digitaalselt kui ka füüsiliselt.
Vananenud mõisted takistavad mõtlemist Kõik see on aus ja ilus, kuid siiski jääb positiivseid üleskutseid segama üks kriitilise tähtsusega «aga». Kunstniku vastumeelsus loomemajanduse suhtes ei avaldu enamasti küsimuses, kas teenida suuremat tulu või mitte, kas
parem turundus toob suurema publiku või mitte, vaid konfliktis kunstniku minapildi ning teda ümbritseva eluolu vahel. Rääkida samade mehhanismide ja väärtuste alusel toimiva ettevõtluse vajalikkusest olukorras, kus süsteem ise on silmnähtavalt kriisis, ei kõla just usutavalt. Seda eriti inimesele, kes näeb toimiva majandusmudeli orienteeritust lõputule kvantitatiivsele kasvule ja turu võitlevat konkurentsi üha suurema kasumi teenimiseks kui absurdi. Nii võib Tallinna manifest küll välja tuua positiivseid taktikaid, kuid kui üleskutsed ise jäävad sügavamal tasandil kriisis vaevleva süsteemi mõistevaramu lõksu, pole võimalik ületada kunstniku ja ettevõtja näilist vastuolu ega loomemajanduse olemuslikku kriisi. Tallinna manifest pakub küll palju mõtlemisainet, kuid kahjuks on jäänud taustal korduma katkine plaat idüllilisest ja lõputule kasvule orienteeritud majandusest. Nii on ka kunstnike südant raske võita.
AINULT KAKS KÜSIMUST 9 Robotexi projektijuht Riido Raudsik, mis on Robotex? Robotex on Eesti suurim rahvusvaheline robotivõistlus, mis toimub Tallinna tehnikaülikooli koordineerimisel koostöös Tartu ülikooli ja Eesti infotehnoloogia kolledžiga aastast 2001. Lisaks võistlustele on Robotexil igal aastal ka mitmed noortele suunatud töötoad, innovaatilised väljapanekud ja näitused. Robotiehitajate eesmärk Robotexil on igal aastal isesuguste ülesannete võimalikult edukas lahendamine. Robotid on läbinud labürinti, ületanud mitmesuguseid takistusi etteantud rajal,
päästnud karu, pööranud objekte ümber, roninud mööda köit üles, mänginud võrkpalli jne. Robotexi toimumine on oluline noorte jaoks, kes saavad igal aastal omavalmistatud robotitega suure publiku ees võistelda. Huvi Üldhariduskoolide õpilaste huvi robotite ehitamise vastu kasvab.
9 Millised on Eesti kuulsaimad robotid? Eesti robotiehitajad on aastatega palju arenenud. Algusaastatel ehitati roboteid anduritega ja vaid spekuleeriti, millal neile tekivad kõike nägevad silmad. Nüüd on see reaalsus, robotid suuda-
vad kaamera abil näha 360 kraadi enda ümber, tuvastada pilditöötluse abil mitmesuguseid objekte ja lahendada seeläbi keerukaid ülesandeid. Eesti kuulsamad robotid on eelmise aasta esikolmik, kuhu kuulusid ITK Neve, ITK Madistaja ja TTÜ Darth Mäger, kellest viimane pälvis lisaks ka parima disaini auhinna. Robotexil näeb, kas jõudude vahekord on endine või leidub uusi üllatajaid. Seekordne Robotex toimub 26.‒27. novembril TTÜ Spordihoones, osalejaid tuleb nii Eestist kui välismaalt. Vt ka www.robotex.ee
KUNST
Reede, 18. november 2011
3
Kaasaegse kunsti muuseum on tervenisti nagu üks eksperiment EKKM-i algusajal osteti muuseumile ukselukud hoone koristamisel leitud vanametalli eest. Anders Härm EKKM-i Juhatuse liige
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum soovib anda noortele kunstnikele võimaluse korraldada oma esimene isiknäitus ning tuua kunstivõõrad inimesed näitusi kureerima.
Kaasaegse kunsti muuseumi idee oli õhus juba 1990. aastate keskel, kui arutuse all oli Kumu ehitamine. Tegutses rühm inimesi, kes toetas ideed kahest muuseumist ‒ üks oleks tulnud Kadriorgu kui rahvusgalerii ja teine moodsa kunsti muuseumina kuhugi kesklinna. Pakuti välja isegi koht ‒ Estonia teatri vastas asuv parkimisplats. Ilmselt ei uskunud kunstiringkonnad ise piisavalt idee mõistlikusse. Kui seda oleks piisavalt lobistatud, ehk oleks rahvusgaleriist eraldi seisvast kaasaegse kunsti muuseumist asjagi saanud. Me ei vastanda end Kumule, kus kolleegid teevad head tööd. Samas leiame, et Eesti kunsti Kumu tingimused ei rahulda, vajadus kaasaegse kunsti muuseumi järele on jätkuvalt olemas. 2006. aastal ei tundunud olevat teist võimalust kui luua see muuseum provokatiivselt, heites kinda
kultuuriavalikkusele. Niisiis nimetasime EKKM-iks ühe vana sara. Hakkasime seda kohe ka sisuga täitma. Pioneerid vanade tööstushoonete kaasaegse kunsti muuseumiks muutmisel olid Neeme Külm ja Marko Laimre. Mina olin alguses lihtsalt nende kõrval, aktiivsemalt hakkasin tegutsema 2009. aasta lõpust.
Iga näitus tõi uusi ruume juurde Kõigepealt tuli kõvasti välja tassida prahti. Lukud saime majale nii, et müüsime seal leidunud metalli. Palju tegid ära EKA tudengid, nemad on olnud meie tööjõureserv. Maja puhastamine ja näituste jaoks kohandamine vältas 2006. aasta lõpust 2010. aasta lõpuni. Üks periood oli selline, kus iga näitusega lõime näitusepinda juurde. Mingis mõttes kestab selline asi praegu edasi. Maja on näituste jaoks kasutatav poole aasta jooksul, talveperioodil on teise-kolmanda korruse ruumid kinni. Aastaringselt on avatud esimene korrus, kus toimuvad klubiüritused, kontserdid, seminarid ja konverentsid. 2010. aasta lõpus sai tehtud seni suurim remont, kohendasime kõige kehvemas olukorras ruumid kasutuskõlblikuks. See õnnestus tänu kultuuripealinna toele, nendeta poleks viimase kahe aasta suur arenguhüpe teoks saanud.
Kaks viimast aastat pole muuseumitegevus ja ehitus olnud vabatahtlik töö. Vabatahtliku tööga saab minna teatud maani, inimene peab ka raha teenima ja olukord, kus vabatahtlik tegevus hõlmab suurema osa elust, ei saa lõputult kesta. Kultuuripealinna raames saime ennast palgale võtta, muuseumil tekkis kaks töötajat. Muuseum on saavutanud stabiilsuse, meil on aprilli lõpust oktoobri alguseni oma programm ja arvestatavad näitused. On oma kollektsioon, oleme teinud sellest ka näituse. Oleme suutnud ellu viia kõik, mis oleme ette võtnud. Eesmärk on kogu aeg küsida, mis muuseum on ja millist muuseumi vaja on. EKKM on nagu eksperiment. Me ei üritagi võtta valmis mudelit ja seda siia istutada ‒ meie muuseum tekib sellest, mida kunstiväljal reaalselt vaja.
tegevusteks. Suurim murekoht on hoiutingimused, neid tahaks parandama asuda järgmisest aastast, kui katusest enam vett kaela ei tule. Vana muuseumiosa tuleb soojustada, sisse tuua elekter ja küttesüsteem, et väljapanekuid saaks vaadata aastaringselt ‒ tahaksime teha kaheksa näitust aastas.
Järgmisel aastal tahaksime korraldada konverentsi, mida kunstnikud ja kuraatorid ootavad. Näeme EKKM-i avaliku institutsioonina, mis on kunstnike, kuraatorite ja muude institutsioonidega pidevalt dialoogis. Edaspidi on plaanis korraldada ka üllatuskuraatori näitusi. Sel juhul on kuraatoreiks inimesed, kes on tavaliselt tuntud muul alal.
Lisaks tahaksime tuua EKKM-i isiknäitusi. Meil saab näidata rohkem töid kui mõnes galeriis, kuid ei pea võitlema õiguse eest oma loomingut näidata nagu mõnes suures näitusesaalis. Siin saaksid teha oma esimese personaalnäituse nende põlvkondade kunstnikud, kes pole veel Kumu või kunstihoone jaoks küpsed.
EKKM on ilmselt maailmas ainulaadne Kindlasti on mujalgi olemas iseasutatud muuseume, kuid analooge EKKM-ile vist maailmast ei leia. Loodan, et kahe viimase aastaga olema end nii palju tõestanud, et edaspidi saame kusagilt ka stabiilse rahastuse. Praegu on maja veel pooleli, meie unistus on see renoveerida ja lisada tulevikus juurdeehitus, kus oleks suur näitusesaal, kollektsiooni hoidla ja ruumid lisa-
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum kasvab ja areneb tööstushoonest kultuurihoidlaks.
Foto: Peeter Langovits/Postimees/Scanpix
Moodne kunst aitab näha elu teistmoodi Kunsti toetamine ettevõttele ärilist kasu ei too ja edvistada ka ei aita. Köler Prize’i toetava Armin Kõomägi arvates on kaasaegne kunst põnev, sest seda teevad inimesed, kes näevad elu teistmoodi. Oliver Õunmaa Äsja kuulutas Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM) välja järjekorras teise Köler Prize’i
kunstiauhinna nominendid. Käivad sahinad, et nagu eelmiselgi korral nii ka seekord toetab kaasaegse kunsti auhinda kirjanik ja ärimees Armin Kõomägi.
«Konkreetse kokkuleppeni pole me veel jõudnud, oleme tänavu vaid öelnud, et meie huvi on endine,» märkis Kõomägi ise. «Tegelikult on Köler Prize’i toetaja AS Smarten Logistics, mille omanikeringi kuuluvad inimesed, kes on kaasaegse kunstiga rohkem sina peal ‒ eesotsas minu
endaga. Köleri auhind antakse just kaasaegse kunstiga tegelejatele. Pealegi on teiste valdkondade kunstipreemiad juba olemas, nad ei vaja enam nii suurt toetust.» Esimene Köleri preemia anti tänavu mais. Auhinna loomiseks tuli otsida toetaja. «EKKM pöördus ise meie poole,» ütles Kõomägi. «Kuulasime ideed ära, küsisime, saime vastused ja uurisime tausta. Meile tundusid välja pakutud mõtted mõistlikud. Paistis, et Köler Prize’i puhul võiks tegemist olla väärika ja tõsise kunstipreemiaga. Sellel on ka tõsine institutsioon taga.»
Otsib kunstist kõrvalpilku
«Ega ma kunsti ei toetaks, kui kunst mulle midagi ei annaks,» kinnitas Armin Kõomägi.
Foto: Mihkel Maripuu/Postimees/Scanpix
Kõomägi tunnistas, et Smarteni juhtkond tundis Anders Härmi. «Mitte muidugi liiga palju,» tähendas Kõomägi. «Kunstiringkonnas teatakse, et Smarteni omanikud on juba mitu aastat koos kunstiakadeemiaga välja andnud noore kunsti preemiat. Anders Härm on olnud mõnikord ka selle žüriis. Arvan, et nii ettepanek Köler Prize’i välja anda meieni jõudiski.» Kõomägi kinnitusel kunsti toetamine ettevõttele kasu ei too. «Mingit ärilist võitu me toetamisest ei oota, me lihtsalt elame
Eesti kaasaegsele kunstile kaasa ja jõudumööda toetame seda,» lausus Kõomägi. «Kui keegi tahaks kunsti toetamisega edvistada, siis see ei ole edvistamiseks üldse kõige parem võimalus.» Kunsti toetamine Kõomägi sõnul Eestis ülemäära popp ei ole, kuid samas ei ole seis ka kõige hullem. «Inimesi ja firmasid, kes kunsti ühel või teisel moel aidanud on, ikka jätkub,» kinnitas ta. «Samas, alles siis, kui näeksime kunsti toetamist igal sammul, võiksime öelda, et see on popp.» Kõomägi ennast paneb kunsti toetama väärtus, mis ta selle eest saab. «Ega ma kunsti ei toetaks, kui kunst mulle midagi ei annaks,» kinnitas ärimees. «Kunst on huvitav, kunstiteosed annavad täiendava vaate elule. Mina otsin kunstist kõrvalpilku, teistsugust nägemust ja lisakogemusi. Mind huvitab just kaasaegne kunst, sest seda teevad inimesed, kes näevad elu ja aega, milles me praegu viibime, teistmoodi. Kui robustselt lahterdada, siis kunstnikud ei ole erinevalt teistest inimestest oravad rattas, kes iga päev, gaas põhjas, ringi keerutavad.» Kõomägil endal on umbes sajast kaasaegse kunsti maalist koosnev kogu. «Olulisemad minu kogu taieste autorid on näiteks Ole, Mäe-
tamm, Toomik, Alice Kask ja Mall Nukke,» rääkis ta. Mäetamm on ka järjekordsete Köler Prize’i nominentide seas. «Arvan, et järgmise aasta valik on hästi tehtud, kuigi ma mingi spetsialist ei ole,» tunnistas Kõomägi. «Olen kaugel sellest, et võiksin auhinda väärt inimeste nimekirja koostada. Usaldan täielikult EKKM-i inimesi.»
Eelmine peapreemia oli 5000 eurot Kõomägi ei tea, kui kaua tema ja ta ettevõte Köler Prize’i toetamist jätkab. «Loodan ise, et väga pikalt,» märkis ta. «Me eeldasime, et see pole ühekordne ettevõtmine. Loodame, et Köler Prize’ist tuleb hea, tugev traditsioon. See sõltub muidugi ka EKKM-ist ja Köler Prize’i elujõulisusest. Kui Köler Prize kehtestab end väärika kunstipreemia ning kindla sündmusena kunstimaastikul, siis meil on hea meel auhinda toetada.» Sel aastal oli peapreemia 5000 eurot. Kui suur auhind ootab kevadel välja kuulutatavaid võitjaid? «Järgmise aasta numbritest me veel rääkinud ei ole, kuid arvan, et summa jääb samasse kanti kui tänavu,» ütles Kõomägi. «Kogu auhinna kontseptsioon, preemiasummad kaasa arvatud, tuli kaasaegse kunsti muuseumi poolt.»
4
TEATER
Põhjala suurim animafestival Kuni 20. novembrini kestab animafilmide festival Animated Dreams, mis toob ekraanile maailma uue animatsiooniparemiku, tähistab Eesti anima 80. sünnipäeva mitme retroprogrammi ning Eesti animastuudiote uhiuute nuku- ja joonisfilmidega. Animated Dreamsi keskmes on rahvusvaheline võistlusprogramm, mis toob kinno möödunud aasta animapärleid üle ilma. Kokku linastub 34 lühifilmi, mis on valitud rohkem kui 500 saadetud teose hulgast. Teemafookuses on Jaapani nüüdisaegne autorianimatsioon – neli eriprogrammi on koostatud nende režissööride töödest, keda loetakse Jaapani indie-animatsiooni kolmanda laine esindajateks. Animated Dreams tähistab tänavu mitme eriprogrammiga Eesti animatsiooni 80. sünnipäeva, kavas on ka PÖFF-i tänavust elutöö preemiat pälviva Rein Raamatu retrospektiiv. Kuue täispika filmi hulgas tuleb festivalil näitamisele «Üks kass Pariisis» (Un Vie de Chat , Prantsusmaa 2010), mis kandideerib Euroopa Filmiakadeemia tänavuse parima animafilmi auhinnale.
Kultuuripoliitikat arutati Haapsalus 11.‒12. novembril toimus Haapsalu kultuurikeskuses Eesti Kultuuri Koja korraldatud foorum «Eesti vaimne julgeolek ja kultuuripoliitika põhisuunad». Foorumi põhitähelepanu keskendus kultuuripoliitika arengusuundade koostamisele aastani 2020. Foorumi juhatas sisse Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, päev jätkus Kaarel Tarandi juhitud poliitikute vestlusringiga erakondade kultuuripoliitikast. Hiljem käsitleti kultuuri seoseid rahvastiku, hariduse, tehnoloogia, majanduse ja riigiga. Eesti Kultuuri Koda ühendab ligi 200 kultuuriga seotud üksikisikut ja organisatsiooni. Lisainfo www.kultuurikoda.eu Ülevaade kultuuripoliitika arengusuundade tööst ja dokumentidest on veebilehel www.kultuuripoliitika.ee
24/7 oma kodus koos KGB-ga 23., 24. ja 25. novembril etendub Kanuti Gildi SAAL-is tuntud Vene dokumentaalteatri Teatr.doc uusim lavastus «Two in Your House». Lavastuse fookuses on Vladimir Nekljajev, luuletaja ja poliitika aktivist, kes on maailmas tuntud peamiselt läbi sündmuste, mis toimusid Valgevene presidendi valimistele eelnenud ning järgnenud ajal 2010. ja 2011. aastal. Dokumentaalteatri projekt “Two in your house” on katse lavale tuua see, mis toimus Nekljajevi kahetoalises korteris sel ajal, kui ta viibis seal koos oma naisega koduarestis ning elas 24/7 koos kahe KGB valvuriga. Lavastuse tegijad intervjueerisid Minskis Vladimir Nekljajevit ning tema naist Olgat. Lisaks kohtusid nad KGB valvuritega, et tuua lavastusse sisse ka teise poole kogemust. Teatr.doc loodi 2001. aastal.
Reede, 18. november 2011
Teatri moodi kunst paneb
Teatri, kunsti ja performance’i hübriid «SIGNA: BLEIER RESEARCH Inc.» on projekt, mis ei sunn Liina Luhats
liina.luhats@tallinn2011.ee
Olemuselt ülimalt traditsioone pungil detsember toob seekord kultuuripealinna ka midagi hoopis ebatraditsioonilist. Nimelt saavad soovijad osa võtta Taani-Austria kunstnike loodud teatri, kunsti ja performance’i hübriidist «SIGNA: BLEIER RESEARCH Inc.».
Taanlanna Signa Sørenseni ja austerlase Arthur Köstleri kunstnikeduo SIGNA on 2001. aastast korraldanud etenduslikke installatsioone mitmel pool üle Euroopa ja muudeski maailmajagudes. SIGNA gruppi kuulub lisaks eelmainitutele ka Thomas Bo Nilsson, selle grupi tööd on aga Skandinaavia kõige ebaharilikumate ja innovaatilisemate kunstija teatriprojektide killast. SIGNA looming on kohaspetsiifiline, ruumil ja etenduse külastajatel on konkursi käigus projekti jaoks valitud näitlejatega samaväärne roll. Eksperimentaallabori näitlejad valiti septembris toimunud avalikul konkursil enam kui poolesaja julge eestimaalase hulgast. Osatäitjad on Alice Aaviksoo, Anna-Christi-Karita Aruksaar, Arthur Köstler, Ave Ungro, Helena Huul, Jevgeni Romanovski, Kadri Raiend, Karin Lehari, Kelli Kõrgemaa, Mikk Siemer, Signa Köstler, Simmo Sirel, Teele Koshvid, Thomas Bo Nilsson, Triin Vaino ja Vootele Vaher. Näib, et SIGNA eesmärk on luua uued väikesed universumid, mida külastades saavad osalusteatrisse saabujad täitma hakata rolle, mis ei ole pruukinud neile enne uude maailma astumist pähegi tulla.
Installatsioonis tuleb osaleda lõpuni Signa Sørensen, millal ja miks te selliseid installatsioone tegema hakkasite? Mu esimene näitus, mis toimus 2001. aastal, oli installatsioon ning seda konventsionaalsemas mõttes. Ruumi olid asetatud mitmesugused objektid, kuid ei ühtegi esinejat. Selline kunstikogemus ei olnud minu jaoks eriti rahuldav. Tundus, et lihtsalt sellest, kui midagi üles panna ja saalist lahkuda, ei piisa, kuna ei toimu interaktsiooni, vastastikust suhtlust vaatajaga. Seejärel otsustasin, et ei tee enam kunagi kunstiprojekti ilma ise algusest lõpuni selle osa olemata.
Kp
TUTVUSTAB
9 Signa Sørensen sündis 1975. aastal Århusis Taanis. See tunnustatud performancekunstnik on õppinud kunstiajalugu, filmi ja meediat ning teinud alates 2001. aastast palju installatsioone ja projekte ka SIGNA projektist väljaspool. Ta on pälvinud mitmeid kaalukaid auhindu, näiteks The Danish Stage Directors’ Price of Honor (2006). Kaks aastat järjest (2003 ja 2004) on ta toetust saanud Wilhelm Hanseni fondist. 9 Arthur Köstler sündis 1972. aastal Gmundenis Austrias ning asus Kopenhaagenisse elama aastal 1998. Lisaks kunstialasele kõrgharidusele on ta omandanud ka bussijuhi, juuksuri ja parukameistri oskused. Köstler töötab näitleja ja meediakunstnikuna. 9 Thomas Bo Nilsson sündis 1982. aastal Landskronas Rootsis. Ta õppis Lundi ülikoolis kunsti- ja arhitektuuri ajalugu, sai praktilise filmikoolituse Malmös, õpingud viisid ta ka Kopenhaageni arhitektuurikooli. Nilsson on töötanud lavastaja ja lavakujundajana, teinud kostüüme.
Kust projekti jaoks inspiratsiooni saate? Ühest inspiratsiooniallikat vast polegi. Ideed tulevad iga päev asjadest, mida loeme, kuuleme, tunneme, näeme ‒ igapäevaelust. Ruumid, kus tegevus on toimunud, on alati varem täitnud mingit üsna spetsiifilist eesmärki (endised haiglad, tehaseruumid). Miks te just seal tegutsete ja kuidas eri maades tegevuskohti leiate? Etenduseks eelistame kohti, kus on palju ruume ning kus on märke seal elatud elust. Neutraal-
Meie tööd tegelevad enamasti selliste teemadega nagu võimu ärakasutamine, sotsiaalsed struktuurid ja ne ruum nagu black box või white cube on meile ebahuvitav. Meie lavakujundus valmib juba valmis keskkonnas. Võib öelda, et meie etenduste asukohad on juba valmis keskkonnad. Kohad inspireerivad ja mõjutavad teemasid ja struktuure. Kohti, kus etendusi teeme, aitavad leida korraldajad ja produtsendid. Igas keskkonnas on isesugune käitumismall. Kuidas pro-
Birgit Krullo: SIGNA kasutab unikaalset meetodit Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 on kutsunud SIGNA Eestisse uut originaallavastust looma. Programmi kuraator Birgit Krullo (pildil) tõi välja kolm põhjust, miks SIGNA veetlev on. «SIGNA tööd on unikaalsed moel, mida Ees-
ti kultuuripublik seni kogenud pole ‒ see on juhusele ja ootamatusele avatud paralleelmaailm, milles näitlejad ja publik on võrdsed osalejad,» põhjendas Krullo. «Seejuures on oluline märkida, et publiku valik on alati vaba, kellegi enesetunnet ei riivata. SIGNA tööd lähtuvad alati kohalikust kontekstist ‒ ruumist, kohast või lugudest. On värskendav jälgida, mis väliskunstnikele Tallinnas huvi pakub. Polnud
jektides osalemine eri maade inimestel on õnnestunud? Kuna inimeste suhtluses ei ole piire ka nn päriselus, ei ole suhtluses piire ka meie nn universumites. Fiktsionaalne raamistik lubab paljudel inimestel omavahel praktiseerida niisuguseid suhtlemismeetodeid, mida nad teistsuguses olukorras kasutada ei saaks. Samas ei ole meie performance üksnes ekstravertne, publikul on lubatud võtta mitmesuguseid
seisukohti, see ei pea tähendama aktiivset osavõttu. Inimesi on mitmesuguseid. Iga kord, kui uude riiki läheme, öeldakse meile, et inimesed ei julge niisugusest asjast osa võtta.Samas selgub enamasti, et inimesed on üsnagi avatud. Kas SIGNA vastandub konventsionaalsele teatrile ja kui, siis kuidas? Me ei pea oma töid otseselt teatriks, kuigi neid tihti sinna ka-
Katkendeid välisarvustustest kahtlustki, et SIGNA leiab vaatepunkti, mis on uus ka väga paljude tallinlaste jaoks. SIGNA kaasab oma töödesse kohalikke, kellega koos ja kellele järjekordne lugu kirjutatakse. Tundus oluline, et see konkreetne lugu Tallinna alles jääks ega lendaks minema koos SIGNA-ga.» Etendused on kavas 8., 9., 10., 11., 13., 14. ja 15. detsembril Standardi majas (aadressil Kopli 25) kell 16.00 ja kell 20.00.
«See ei ole õhtu publikule, kes eelistab vaadata etendust ohutust kaugusest ja parkettpõrandaga ruumis. See teater on vahetu, publik võtab etendusest osa ja saab katarsise. Võimas!» Friedhelm Teicke, Zitty, detsembris 2007
«Signa
Sørensen
on
taas
performance-installatsiooniga maha saanud... toimub intensiivne mõtete väljatulistamine, ümberringi laiub ilmvõimatu reaalsus.» Martin Arne Olafsen, www. kopenhagen.dk, 25. detsembril 2002
«Noor lavastaja Signa Sørensen on oma uue tööga «Ultralaulatus (57 voodit)» loonud maagilise ja hirmutava vaatepildi.» Vibeke Wern, Berlingske Tidende, 16. veebruaril 2004
TEATER
Reede, 18. november 2011
b publiku uude rolli
ni ennast peale, vaid annab raamistiku, kus mõtted lennata saavad.
oma eluga igaüks isesuguse verstaposti juures ja seega lähenevad ka teemadele igaüks oma vaatenurga alt. Meie tööd tegelevad enamasti selliste teemadega nagu võimu ärakasutamine, sotsiaalsed struktuurid ja inimeste vastutus. See, kuidas inimene neisse teemadesse suhtub, sõltub temast endast. Kui meie töö edeneb, paneb see inimese nende teemade üle mõtisklema. Me ei tohi nende eest nende mõtteid ära mõelda.
Tegelased pidid olema lahked ja vaprad Kui kindel on installatsiooni taustaks olev lugu ja kas see etendamise nädala jooksul ka muutuda võib? Raamlugu on väga kindel ja detailne ning performance toetubki sellele. Tegevus ongi improvisatsioon raamjutustuse teemal. Osalised peavad rollis olema kaua ja väga intensiivselt. Kas rollist välja saamine võib osutuda keeruliseks? Eks see ole individuaalne. Mõnedel võtab rollist vabanemine veidi aega, mõni pöördub tavaellu kohe tagasi. Kahestunud isiksuse sündroomi ei ole kellelgi tekkinud. Mille järgi installatsioonis osalejad valiti? Valimise puhul ei olnud kriteeriumiks näitlemiskogemus, vaid pigem isiksus. Me loome tegelased näitlejatega koostöös, mis tähendab, et me ei teinud casting’ut, et valida inimesi mingisse kindlasse rolli. Tegelased pidid esmajärjekorras olema lahked, distsiplineeritud, grupile orienteeritud, vaprad, kujutlusvõimega ning keskendunud.
a inimeste vastutus, ütleb Signa Sørensen. tegoriseeritakse. Meie eesmärk ei ole protesteerida konventsionaalse teatri vastu. Suur osa meie publikust ei käi näiteks üldse teatris. Miks inimestel sellist osaluskunsti tarvis on? See, miks inimesed meie töid vajavad, ei ole meie öelda. Mõned on väitnud, et meie töödest saab teatud ainulaadse vabaduse kogemuse. Samuti on inimesed öelnud, et
meie performance’id on aidanud neil ennast teisiti näha. Kogemus on väga personaalne ning oleneb paljus pealtvaatajast. Kindlasti ka sellest, kuhu ta osaledes fookuse asetab ning milliseid otsuseid performance’i jooksul teeb. Kas keegi publiku seast on ka n-ö piire ületavalt käitunud? Oleme teinud rohkem kui 30 installatsiooni viimase aastakümne jooksul, oleme kogenud publi-
Foto: SIGNA
ku igasugust käitumist, mõnikord ka üsna ekstreemset. Ma ei arva, et piirid oleksid midagi kindlaks määratut. Samuti ei arva ma, et on ilmtingimata halb neid ületada. Mis ideid ja teemasid teie kunst käsitleb? Me ei püüa oma ideid ega vaatenurki publikule peale suruda. Meie töö ei ole didaktiline. Pigem püüame luua ruumi, kus küsimused saaksid tekkida. Publik võib olla väga erinev ‒ inimesed on
Millist teatrit või kunsti te ise armastate? Me käime teatris harva. Peamiselt naudime muusikat ja filme – eriti dokumentaale. Millist muusikat naudite? Mitmesugust ‒ klassikalist, populaarset, kaasaaegset. Mu abikaasa ja mina kogume vanu plaate. Leiame neid prügist ja kirbuturgudelt üle terve maailma. Meile meeldivad unikaalsed ja eksootilised lood, näiteks mustlaslike ja aasia mõjudega muusika. Kindlasti ka igasugused veidrad variandid 1950. aastate nn higihaljast muusikast. Vahel oleme dj-d ja paneme päris suure peo püsti.
Näited SIGNA projektidest 2004 «Ultralaulatus (57 voodit)» – Festival de Mercosur (Córdoba, Argentiina). Külastajad viibisid mahajäetud haiglas, kus nende saatuse üle otsustasid maagiline õnneratas ja isehakanud jumalanna.
2005 «The Black Rose Trick» (Malmö, Rootsi). Vanas hotellis tege-
lesid 250 tunni jooksul külastajatega toateenindajad, sõdurid, medõed ja prostituudid, keda etendasid kümned näitlejad.
teedi kirjeldusega. Kogu tegevus allus haigla «personalile», välja kirjutati «patsiendid» alles hommikul.
2007
2007
«Öö haiglas» – Turbinhallerne (Kopenhaagen, Taani). Fiktiivsesse haiglasse said 12 tunniks korraga registreeruda 25 «patsienti». Kõik isiklikud asjad ja riided paluti jätta registratuuri. Osalejatele anti haiglas ümbrik uue identi-
«Dorine Chaikini instituut» ‒ Ballhaus Ost (Berliin, Saksamaa). 14 päeva jooksul oli avatud dissotsiatsiivsetele probleemidele – mälu katkemisele – keskendunud psühhoneuroloogiakeskus. Saabunud osalejatele anti uus nimi ja
SIGNA «Seven Tales of Misery» etendus Kopenhaagenis septembris 2006. koos sellega haiguslugu. Mitmesuguste teraapiate abil püüti aidata külalistel nende fiktiivsete alter ego’de mälestustest üle saada.
5
Mis Eesti teatritegijad arvavad? Laval näeb ka rõvedaks peetavat Näitleja Anatoli Tafitšuk Olen küll SIGNA-st kuulnud, kuid lähemalt sellest midagi ei tea. Eksperimentaalteatris põimitakse reeglina omavahel paljusid kunstiliike ja elu. Teatrile ja kõigele muule leitakse uus tõlgendus, eksperimentaaletendus laiendab teatri piire. Publik haaratakse mängu, oluline on suhtlus temaga. Otse laval näeb, vabandust väljenduse pärast, verd, kust ja sitta. Oleneb muidugi teatrist, on nii konservatiivsemaid kui robustsemaid eksperimentaalteatreid. Osaliselt ongi eksperimentaalteatri ülesanne rahvast raputada. Ise olen käinud vaatamas Kristian Smedsi «12 Karamazovit», mis oli ka päris eksperimentaalne. Etendus kestis neli ja pool tundi, aga see ei olnudki pikk. Laval toimus pidevalt midagi uut, mis andis energiat ja jõudu. Väsimusestki tekkis uus energia.
Esialgu ei saa aru, mis toimub Von Krahli teatri juht Peeter Jalakas SIGNA projektid on kunsti ja elu mikstuur. Seejuures kipub SIGNA lõpuni minema, nad ei imiteeri, vaid teevadki mingeid konkreetseid asju. Nende mängu motiiv on võluv. Mäng on tore asi, kui see on sihipärane ja sel on kunstiline eesmärk. Olen ise nende etendusi kakskolm korda näinud. Esialgu olid tunded üsna segased ‒ ma ei saanud midagi aru, mis laval toimus. Pilt muutus aga kohe, kui SIGNA mängu reeglid ära tabasin. SIGNA lugudes on kindel esteetika. Vähem on ühiskonnakriitikat, mis ei olegi kunsti puhul peamine. Igal juhul tasub vaatama minna, karta ei maksa, ega nad ära söö.
Publikule lüüakse jalaga näkku Näitleja ning lavastaja Andres Dvinjaninov Lähemalt ma SIGNA tegemistega kursis ei ole, kuid kirjelduse järgi kuulub see ilmselt niisuguste «publikule jalaga näkku» teatrite hulka. Kui teatrifestivalidel käin, siis olen rohkem nukuteatri ja Hollandi avangardi austaja. Eksperimentaalteater on see, mis alustab puhtalt lehelt, unustab ära kõik senised teatritegemise kaanonid ja proovib luua midagi täiesti uut.
Eesmärk on muuta maailma põnevamaks ja rutiinivabamaks. Eestis kuuluvad selliste teatrite hulka näiteks Tartu uus teater, Von Krahli teater ja Kanuti gildi saal koos Teet Kasega. NO99 on saksa avangardi esindaja. Selliste teatrite puhul on oluline kõigepealt publik saali saada ja teiseks teda mitte liialt šokeerida, et inimene ikka tahaks teinekordki säärastes etendustes osaleda. Eestiski on ju tehtud etendusi, kus publikut lavalt igasuguste asjadega loobitakse. Esimesena korraldas siinkandis sääraseid asju soomlane Jouko Turkka ‒ siis, kui meil veel Stanislavski kaanonite järgi teatrit tehti.
Kõik teatrid eksperimenteerivad Draamateatri juht Rein Oja Eksperimentaalteater keskendub tavapärase loo rääkimise asemel teistsugustele vormidele ja katsetamistele. Minule termin «eksperimentaalteater» ei meeldi, sest ka klassikalises teatris tehakse kogu aeg eksperimente. Draamateatris võiks eksperimenteerimiseks nimetada näiteks etendusi «Kas ma olen nüüd elus», «Sinul on meretäis hirmu» ja «Kuni inglid sekkuvad». Minu meelest ei ole eksperimentaalteatrit, on vaid hea või halb teater. Isegi see on eksperiment, kui etendus tehakse täpselt selline, nagu raamatus kirjas. See on raske ettevõtmine, mis tavaliselt ei õnnestu. Käin teatrifestivalidel ning vaatan sealseid etendusi alati niisuguse pilguga, et mida sellesarnast annaks ka meil teha. Teatritegemine ongi lõputu üksteise tsiteerimine.
Iga etendus on kui uus maailm Teatripedagoog Madli Pesti Olen ka ise SIGNA etendust vaatamas käinud ja võin öelda, et sellesarnaseid nähtusi maailmas rohkem ei ole, nendega on raske midagi võrrelda. Tavaliselt teevad kunstnikud häppeninge, kuid sedavõrd mastaapselt midagi niisugust keegi peale SIGNA ette ei võta. SIGNA ettevõtmised pole etendused klassikalises mõttes. Iga nende projekt on kardinaalselt isesugune ja loob omaette ning oma reeglitega maailma, kuhu seltskond ehk publik sisse tõmmatakse. SIGNA projektid eeldavad tavaliselt publiku aktiivset osavõttu, iseloomulikud on installatsioonid ja rollimängud. Saksakeelsetes maades on SIGNA hästi tuntud ja palju auhindu võitnud. Ei tea, kas SIGNA Eesti publikut just šokeerib, kuid nende arusaamu teatrist laiendab kindlasti.
6
FILM
Reede, 18. november 2011
Ausõna – just sellist filmi rahvas tahtiski! 11.11.2011 esilinastunud «Täitsa lõpp» on pretensioonitu ja hoogne B-film. Mikk Ranna juhitud «Kinobuss» on Eestimaal tuuritanud kümmekond aastat, ning nüüd on sealsete õpitubade omalaadse jätkuna valminud ehtne rahvafilm «Täitsa lõpp». Donald Tomberg kriitik
Arvulised näitajad on filmi «Täitsa lõpp» puhul omaette kõneväärt. Filmiprojektile elas interneti vahendusel kaasa 100 000 huvilist, nendest 1500 andsid töö valmimisse viimaks ka reaalse panuse.
Väikene muutub jagades suureks Rahvaalgatuslik stsenaariumilaam (toimetajad Aina Järvine, Margit Keerdo ja Peep Pedmanson), 140 000-eurone ehk siis pea olematu eelarve, 15 võttepäeva ja niisama palju maakondi võttepaikadena, kümme-viisteist operaatorit ja viis režissööri-juhendajat (Jaak Kilmi, Ilmar Raag, Arbo Tammiksaar, Rasmus Merivoo, Rene Vilbre). Tõepoolest, kes ütles, et kodumail ei saa suurelt ja hoogsalt fil-
miasju ajada? Ideest esilinastuseni kulus vaid 10 ja pool kuud ning 11.11. 2011 jõudis «Täitsa lõpp» ühekorraga 111 kodumaisele ekraanile. Tegijad on ise oma töö nimetanud talgufilmiks. Talgutel on alati praktiline põhjus, inimesed koonduvad, kuna töö vajab tegemist. Rahvalik filmitegu on ses mõttes rõõmsalt uljas eksperiment, keegi ei arva ju, et mängufilm on «töö, mis on vaja ära teha». Peamine väärtus on siin olnud koostöö kogemises, ühises protsessis osalemises. Erinevused liidetakse ja mõneks ajaks kehtib töötegijate vahel olemuslik võrdsus, igaühel on võimalus kaasa lüüa. Kuigi
talguliste eesmärk oli valmis meisterdada täispikk mängufilm, võib öelda, et tulemus on siinkohal olnud pigem ettekääne, mis õigustab kokkusaamist ja ühist õppimist. Seega ei olegi «Täitsa lõppu» põhjust hinnata väga tõsimeelsete kriteeriumite järgi. Väike muutub suureks, kui seda mitmekordselt jagada. Filmi «Täitsa lõpp» tegevus on jaotatud maakondade vahel, paikkondade kõrvutuses, piiride väljamärkimises muutub ka pisike pindala mõtteliselt avaraks. Just sellega saab «Täitsa lõpp» justkui möödaminnes hakkama, väike Eesti mõjub ses filmis avarana hoolimata sellest, et tegelased terve maa vaid mõne tunni jooksul risti-rästi läbi käivad. Avaruse muljet kinnistab seegi,
et tavapärased ruumimarkerid, jaotamine tsentriks ja perifeeriaks siin ei toimi, ruum organiseerubki vaid kõrvutamiste kaudu, kohtade jadana, rohkem või vähem väljajoonistuvate piirkondlike erisuste väljalaotuses. Aastal 2012 on globaalne soojenemine jõudnud viimase piirini, detsembrikuus on väljas südasuvi, ning maiade kalendri järgi on oodata maailmalõppu. Rait ja Mihkel veedavad ajaloo viimast päeva romurallil, niigi pöörase olukorra pöörab omakorda pea peale Jõuluvana, kes Mihklile kere peale annab, nii et viimane mõistuse kaotab. Algab kihutamine mööda kodumaad, eesmärgiks tabada maailmalõputuuril olev Lenna Kuurmaa, poiste seltskonnaga liitub ühel hetkel ka kena näitsik, hullumajast põgenenud Brenda. Seltskond jälitab Lenna Kuurmaad, neid aga jälitavad omakorda hullumaja arstid... selline rõõmsalt pöörane olukord. Kuigi lõpp on ligi, tahab elu ikka elamist, Mihkli ja Brenda
Kaader filmist: Märt Koik (Mihkel), Tõnu Õllek (Rait) ja Ester Korkiasaari (Brenda).
vahel tekivad õrnemad tunded ja Rait loodab Lenna südant võita. Tegijate tunnustuseks tuleb öelda, et «Täitsa lõpp» ei pretendeeri vähimalgi määral tõsisele filmikunstile. Rahvas on kokku kandnud korraliku külakuhja, ning professionaalid on siin olnud nagu kuhjameistrid, vormi ohjamas. Arusaam, et eklektilisus on sellise filmi puhul mitte lihtsalt eeldus, vaid paratamatus, vabastab ühtlasi teatud pingetest.
Õnnelikke leide on filmis omajagu «Täitsa lõpp» on avameelselt pretensioonitu, kohati lausa süüdimatu, aga talguliste lust pole sugugi kaotsi läinud. Lugu areneb nagu organiseeritud kaos, sõlmpunktidena hoiab seda koos peategelaste probleemidele lahenduse otsimine. Süžeega samaväärsel kohal on hoogne ringikihutamine mööda armsat kodumaad, mida loo lähtepunkt ka võimaldab. Kaosele kohaselt kulgeb peategelaste grupp tegevuse käigus kokku ja lahku, lõpuks saab igaüks seda, mida ootas ja otsis. Suurim pluss filmi «Täitsa lõpp» juures ongi see, et tegijatel on õnnestunud püüdlikkuse krampi vältida. Konarustele ja katkendlikkusele vaatamata sõlmitakse otsad lõpuks kokku, loo sisse on lipsanud ka üksjagu õnnestunud leide. Näiteks väike episood, kus lotomiljonär endale keset raudteed laua on katnud ja läheneva rongi ees rahumeeli einestab, kätkeb endas lausa üllatavat kujundlikust. Küsimus, kas kujund on sündinud taotluslikult või kogemata, polegi antud juhul tähtis. Teisal sõidavad külatüdrukud ehtsa tankiga, Hiiumaa purjetab tuuleveskite toel avamerele... siin on hoogu ja mängulusti. Nüüd on meil niisiis olemas rahvafilm selle sõna otseses tähenduses. Küsimus, mida rahvas filmitegijatelt ootab, on rahva enda poolt vastatud, ses mõttes võiks «Täitsa lõpp» mõjuda üsna valgustavalt. Jääb veel loota, et nendest sajast tuhandest inimesest, kes filmi tegemisele kaasa elasid, vähemalt pooled ka kino külastavad.
Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 paneb PÖFF-ile õla alla Homme algava 15. Pimedate Ööde Filmifestivali ja Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 koostöös saab tänavu alguse uus rahvusvaheline animakoolitussari ning jõuab kinolinale maailma tipprežissööride looming. Euroopa kultuuripealinna aastal toimub PÖFF-i raames esmakordselt rahvusvaheline võrgustiku- ja koolitussari AnimaCampus Tallinn, mis on mõeldud noortele animavallas tegutsevatele professionaalidele. Teiste seas külastavad Tallinna Jaapani tuntud indie-anima rühmituse liige Nobuaki Doi, nutitelefonirakenduse Angry Birds looja, Soome ettevõtte Rovio
Entertainment animatsiooniosakonna juht Nick Dorra ning mitme tuntud filmistuudio esindajad Rootsist, Taanist, Inglismaalt ja Saksamaalt. AnimaCampus lõpeb laupäeval, 19. novembril. Vt 2011. anima.ee/est/animacampus/ animacampus Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 paneb ka tänavu õla alla filmitööstuse professionaalidele suunatud PÖFF-i rahvusvahelisele filmiturule Black Market, mis keskendub Kesk- ja Ida-Euroopa riikide, Põhjamaade, Venemaa, Gruusia, Ukraina, Rumeenia, Armeenia, Kasahstani, Usbekistani, Kõrgõstani, Tadžikistani ja Aserbaidžaani filmitoodangu tutvustamisele.
Vaata lisa market.poff.ee Lisaks jõuab Tallinn 2011 toel kinokülastajani tosin Euroopa Filmiakadeemia auhinnapeo tänavust nominentfilmi. Vt 2011. poff.ee/est/filmid/programmid.c/ tallinn-2011-esitleb-efa-2011nominendid-poffil Ühtlasi saab tutvust teha režissööridega, kes annavad oma panuse kultuuripealinna-aasta ühe põnevama lõpusündmuse, audiovisuaalse installatsiooni «60 sekundit üksindust aastal Null» teokssaamisele. Uudisteostega on programmis «60 sekundit üksindust aastal Null» Naomi Kawase (Jaapan), Michael Glawogger (Austria), Jeon Kyu-hwan (Lõuna-Korea), Friðrik Þór Friðriksson (Island),
Kaader filmist «Üks kass Pariisis», film kandideerib Euroopa Filmiakadeemia tänavuse parima animafilmi auhinnale. Aki Kaurismäki (Soome), Amir Naderi (Iraan/USA), Michael Winterbottom (Inglismaa) ja Rai-
ner Sarnet (Eesti). Vt 2011.poff. ee/est/filmid/programmid.c/60sekundit-uksindust-aastal-null
Kunstibussiga performance’ile 19. oktoobril tutvustab Kunstibuss fotograafia eriala. Tuuri eestvedaja on Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna juhataja professor Marco Laimre ning tudengid, kes korraldavad üheskoos nii bussis kui bussist väljas loenguperformance’i, näitamaks, millega tegeleb tänapäeva fotokunst. Start on 19. novembril kell 12.00 Tartu mnt 1 platsilt. Kohtade broneerimine aadressil kunstibuss@artun.ee, pilet 1.50€ Vt ka www.facebook.com/ kunstibuss, kunstibuss.artun.ee,
Konkurss Wiiralti stipendiumile Kultuuriministeerium kuulutab välja konkursi Eduard Wiiralti stipendiumile, millega toetatakse kunstiüliõpilaste õppe- ja loomingulist tööd ning enesetäiendamist. Tänavu antakse välja üks 3000 euro suurune stipendium. Eduard Wiiralti stipendiumi võib taotleda üliõpilane, kes õpib kujutava kunsti erialadel või kasutab oma loometöös kujutavale kunstile omaseid väljendusvahendeid ning tehnoloogiaid. Vähemalt teise kursuse üliõpilane peab õppima täiskoormusega riiklikult tunnustatud õppekaval ning olema loominguliselt aktiivne. Stipendiumi taotlemiseks tuleb esitada avaldus, loomingulist ja erialast tegevust tutvustav kokkuvõttev portfoolio, väljavõte õpinguraamatust ja motivatsioonikiri. Eesti Kunstimuuseum lisab stipendiumile Eesti Kunstimuuseumi kuldkaardi, mis annab omanikule eluaegse tasuta külastusõiguse kõigis EKM-i muuseumides. Taotlused märksõnaga „Wiiralt“ tuleb esitada Kultuuriministeeriumile 28. novembriks, stipendiumi saajad kuulutatakse välja detsembris. Wiiralti stipendiumi makstakse kunstniku teoste kasutamise eest kogutud autoritasudest üks kord aastas.
Mustamäele luterlik kirik EELK peapiiskop Andres Põder tänab Tallinna linnapead Edgar Savisaart toetuse ja abi eest luterliku kiriku rajamisel Mustamäele. «On rõõmustav, et pikka aega küpsenud idee on leidmas konkreetseid lahendusi,» kirjutab peapiiskop. Linnapea kohtus EELK piiskopi Einar Soonega, et arutada noore Mustamäe koguduse arenguvõimalusi. «Oleme igati valmis toetama koguduse tegevust ja on loomulik, et kogudusel on tarvis oma pühakoda,“ kinnitas linnapea. «Mustamäe linnaosas on selleks võimalused olemas ja linn annab oma panuse.» Linnavalitsus teeb ettepaneku rajada luterlik kirik Mustamäele aadressil Kiili 9.
Reede, 18. november 2011
Tallinn 2011 nädal objektiivis NU Performance Festival lähenes külalislahkusele üllatava nurga alt
FOTO
7
«Ariel» paitas kõrvu ja pakkus lugemist
7.–10. novembrini toimus juudi süvakultuuri festival «Ariel», mille raames astusid Tallinna Mustpeade majas ja Niguliste muuseumkontserdisaalis üles mitmed virtuoosid. Peaesinejana sai kuulda Yair Dalali (alumisel pildil). Teiste hulgas esinesid ansambel Vox Clamantis ja Dafo keelpillikvartett ning ansambel Aram. Vanalinna muusikamajas esitleti Colin Shindleri raamatut «Iisreali riigi ajalugu», mille on tõlkinud Krista Mits ja Karel Zova.
Selleaastane NU Performance Festival jättis seljataha teatrilava ning vallutas argipäeva: 7.–10. novembril võõrustati rahvusvahelist kaasaaegse performance’i ja teatri biennaali Viru hotellis. Üle 35 etenduskunstnikku näitasid nelja päeva jooksul oma töid, mis oli kohandatud spetsiaalselt hotelli ruumidesse. Eriti palju furoori tekitas kindlasti ootamatu libaõppus, mis mõnegi külalise ehmuma pani.
Fotod:Sten Jõemets/Nikon
12 tooli ja 26 klaverit
Fotod: Stanislav Moshkov
11. novembril algas Viru keskuses klaverifestival «Eesti klaver ja Euroopa», mille raames eksponeeriti keskuse aatriumis Eesti Rahvusliku Klaverimuuseumi korraldamisel tervelt 26 klaverit. Klaverihuvilised võivad klavereid uudistada veel kuu lõpuni. Fotod:Sten Jõemets/Nikon
Ewert and the Two Dragons esinesid Nokia kontserdimajas täissaalile
9. novembril andis Nokia kontserdimajas kontserdi indie-folk bänd Ewert and the Two Dragons. Nelik on viimasel ajal tõelisi laineid löönud. Läti plaadimärgi I Love You Records all ilmus käesoleval aastal album «Good Man Down», mida on Eestis müüdud üle 2500 koopia ja mis on suvest alates vallutanud kohalikud plaadimüügi edetabelid. Album on korduvalt olnud ka Põhjamaade digitaalse muusika-
XV mardilaat pakkus rahvuslikku silmailu
poe GogoYoko soovituste nimekirjas ning kavas on üllitada see ka Rootsis leibeli Adore Music all. Bändi solist Ewert Sundja on muusikamaailmas tegutsenud juba pikka aega. Enne kaasmuusikutega laialdasema kuulsuse nautimist esines noormees tihti muuhulgas teater NO99 keldris asuvas Jazziklubis.
Fotod: Riina Varol
10.–12. novembril vallutasid Saku suurhalli laadalised, kes pakkusid rohkelt kaunist rahvalikku käsitööd. Käsitöölisi oli kohal paljudest Euroopa riikidest, peale käsitöö pakuti müügiks ka traditsioonilisi sööke ja jooke. Samuti korraldati raamatuesitlusi, õpitubasid ja meelelahutust. Nagu pildilt näha, saab rahvamustrite kandmisega hakkama ka noorem põlvkond. Fotod: Maiken Mündi
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 18. november 2011
Produtsent Katrin Kissa soovitab: Euroopa filmiauhindade nominendid PÖFF-il 9 PÖFF-il näeb 14 linateost, mis hakkavad jahtima 3. detsembril jagatavaid Euroopa filmiauhindu. Teiste seas näidatakse ka kõmu tekitanud režissöör Lars von Trieri «Melanhooliat» ja Aki Kaurismäki filmi «Le Havre – sadamalinn». «Istusin eelmisel aastal PÖFF-i seansil ühe keskealise paari kõrval, kes 10 minutit pärast filmi algust hakkas kõva häälega ohkama ja jumalat appi paluma,» meenutas Eesti väärtfilmimaastiku tegusaim produtsent Katrin Kissa. «Tegemist oli tõenäoliselt riskialti lähenemisega kinokülastajatega, kes lootsid suva peale võidupiletid võtta, aga kahjuks pidid filmile alla vanduma. Pöffil näidatakse mitmeid filme, millega ei tasu oma festivalikülastaja karjääri alustada. EFA soovitused on alustuseks tõenäoliselt kõige turvalisem tee – need on filmid, mis esindavad suure hulga filmitegijate arvates selle aasta Euroopa filmiparemikku. Minu enda lemmikud selles nimekirjas on «Melanhoolia» ja «Torino hobune» aga ka «Poiss
TEATER
18.‒19., 21.‒22. ja 24. november 18.00 Von Krahli teatris (Rataskaevu 10) «12 Karamazovit». Noored, mitmekülgselt andekad ja mitmekülgselt karastunud näitlejad on pakatamas loovast teatrivihast, kirest ja energiast. «12 Karamazovit» ei ole mitte järjekordne klassikatõlgendus, vaid kirgas meeleolu, millele on pühendunud kogu see maailmavallutusplaaniga meeskond. Lavastaja Kristian Smeds (Soome), osades Von Krahli teatri ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejad.
OOPER
19. ja 25. november 19.00 rahvusooperis Estonia (Estonia pst 4) «Padaemand». Üks tuntumaid Tšaikovski lavateoseid, mida mängitakse kõikjal maailmas. Muusikaline juht Eri Klas, dirigendid Arvo Volmer ja Jüri Alperten, lavastaja Arne Mikk, kunstnik Eldro Renter.
BALLETT 20. november 17.00 ja 23. november 19.00 Estonia kammersaalis «Coppélia» Ernst
Katrin Kissa. jalgrattal», «Le Havre – sadamalinn» ja «Taevariik».» 5. novembri õhtul kuulutavad Euroopa Filmiakadeemia (EFA) ja EFA Productions Sevilla Euroopa Filmifestivalil välja tänavuste, 24. Euroopa filmiauhindade nominendid. Enim nominatsioone ehk kokku kaheksa on Lars von Trieri
Theodor Amadeus Hoffmanni jutustuse «Uneliivamees» ainetel. Koreograafia põhineb Marius Petipa versioonil ja pakub kaunist klassikat Delibes’i muusika saatel.
24. november 19.00 Estonia kammersaalis «Väike prints». Antoine de Saint-Exuperyle iseloomuliku reaalsuse ja fantaasia vahel balansseerivale maailmale heidetakse pilk läbi väikeprintsiliku puhtuseprisma. Lavastus valmib koostöös Estonias 2007. aastal esietendunud ja Eesti teatri aastaauhinna 2008 võitnud tantsulavastuse «Hamlet» meeskonnaga. Koreograafia ja lavastus Oksana Tralla (Titova), muusika Taavi Kerikmäe.
filmil «Melanhoolia», järgnevad viie nominatsiooniga elegantne kummardus Hollywoodi tummfilmiajastule teosega «Artist», neorealistlik draama «Poiss jalgrattaga», parima võõrkeelse Oscariga pärjatud «Taevariik», Oscari pälvinud «Kuninga kõne» ja Soome filmilegendi Aki Kaurismäki «Le Havre – sadamalinn». Välja kuulutatakse selle aasta Euroopa parim film, millele kandideerivad «Artist» / «The Artist» (Prantsusmaa 2011 / rež: Michel Hazanavicius), «Poiss jalgrattaga» / «Le amin au Velo» (Belgia, Prantsusmaa, Itaalia / rež: JeanPierre Dardenne, Luc Dardenne), «Taevariik»/ «Hævnen» (Taani, Rootsi 2010 / rež: Suzanne Bier – linastub väljaspool PÖFF-i põhiprogrammi), «Kuninga kõne» /» The King›s Speech» (Suurbritannia 2010 / rež: Samuel Maoz – linastub väljaspool PÖFF-i põhiprogrammi), «Le Havre ‒ sadamalinn» / «Le Havre» (Soome, Prantsusmaa, Saksamaa 2011 / rež: Aki Kaurismäki – linastub väljaspool PÖFF-i põhiprogrammi), «Melanhoolia» / «Me-
nis (Lühike jalg 9) «Väravatorni külalised. Ensemble Schrat». Schrat on soome puhkpillikvintett, mis mängib 19. sajandi alguse autentsete instrumentidega koosseisus Mikael Helasvuo (flööt), Anni Haapaniemi (oboe), Asko Heiskanen (klarnet), Tommi Viertonen (metsasarv) ja Jussi Särkka (fagott). 19. november 18.00 Estonia kontserdisaalis Põhja-Eesti meestelaulu päev ja Ants Üleoja 75. sünnipäeva tähistamine.
18. november 12.00 Estonia kontserdisaalis venekeelne lastekontsert «Palju veetakse hobusega».
19. november 16.00 Väravator-
Kõlavad Cyrillus Kreegi Taaveti laul nr 137, Pärt Uusbergi ja Mart Jaansoni uudisteosed ning norra helilooja Henrik Ødegaardi teos «In manus tuas, Domine». 24. november 21.00 Vanalinna Muusikamajas (Uus 16c) «Muuilm ja Mõnda: Aladin Dreams (Egiptus-Norra)». Seiklus-muusikalise kontserdisarja Muuilm ja Mõnda raames esinev Egiptuse udimängija Aladin Abbas on harjutanud hoolega juba noorukieast alates seda muistset Umayyadide kalifaadi keelpilli ja on tänaseks jõudnud koostööni Norra jazzmuusikutega (Jørn Erik Ahlsen kitarril ja Trygve Tambs-Lyche trummidel), kel selja taga paeluvalt kirev maailmamuusika taust ja helipõues peidus hulga muusikalisi krutskeid.
MUUSIKA
18. november 21.00 Telliskivi Loomelinnakus (Telliskivi 60) «Diletantide avangard 23». Esinevad Ragatmika, Laulan Sinule, Badass Yuki, Mirabilia, HRR!, Algorütmid, Uebanda, Liddle Italy, Eltrobation, Electrobation, DJ-d Vova & Ganj Wald, Peedro Sandaalos ning VJ-d Spektriks ja AT00…
lancholia» (Taani, Rootsi, Prantsusmaa, Saksamaa 2011 / rež: Lars von Trier – linastub väljaspool PÖFF-i põhiprogrammi). Teada saab Euroopa parima režissööri, kelle tiitlile kandideerivad Susanne Bier, Jean-Pierre Dardenne, Luc Dardenne, Aki Kaurismäki, Béla Tarr ning Lars von Trier. Parimaks naisnäitlejaks pürgivad Cécile de France, Kirsten Dunst, Charlotte Gainsbourg, Nadezhda Markina ning Tilda Swinton, meesnäitlejaks aga Jean Dujardin, Colin Firth, Mikael Persbrandt, Michel Piccoli ja André Wilms. Lisaks kuulutatakse välja Euroopa stsenarist, Carlo Dipalma Euroopa operaatori laureaat, Euroopa monteerija auhind, Euroopa filmikunstniku auhind ja Euroopa filmihelilooja auhind. Lisaks kuulutatakse välja ka Euroopa avastus, Euroopa lühifilm ning animafilmide festivali Animated Dreams programmis linastub Euroopa parim animafilm, milleks sai Alain Gagnol ja Jean-Loup Felicioli «Kass Parii-
23. november 19.00 Estonia kontserdisaalis «Lauri Väinmaa 50». Kõrgelt hinnatud pianisti, pedagoogi ja muusikaelu korraldaja Lauri Väinmaa (pildil) juubelikontsert, kavas Beethooven, Pärt, Liszt ja Bach. 24. november 19.00 Metodisti kirikus (Narva mnt. 51) «In manus tuas, Domine / Sinu kätte, Issand». Dirigent Mikk Üleoja esimene tervikkava Eesti Rahvusmeeskoori kunstilise juhi ja peadirigendina, esinevad ansambel Vox Clamantis (dirigent Jaan-Eik Tulve) ja Eesti Rahvusmeeskoor, löökpillidel Madis Metsamart ja Vambola Krigul.
25. november 18.00 Von Krahli baaris (Rataskaevu 10) Noortebänd ’11 finaal, esinevad viis poolfinaalide põhjal valitud ansamblit, peaauhinnaks on muusikavideo salvestamine. 25. november 19.00 Estonia kontserdisaalis Põhjamaade Sümfooniaorkester & dirigent Anu Tali: «Kohtumispaik Tallinn». «NSO». Rahvusvaheline, kümne riigi professionaalsetest tippmuusikutest orkester peab oma kodulinnaks Tallinna ning tähtsaks Eesti muusika ja kultuuri tutvustamist maailmas. Lisaks Tallinnale ootavaid neid Viini, Berliini, Budapesti,
Kaader filmist «Artist», mis kandideerib parima filmi, parima meesnäitleja, parima operaatori ning parima helilooja auhindadele. sis» / «Un Vie de Chat» (Prantsusmaa, Holland, Belgia 2010) Euroopa filmiauhinnad 2011 gala toimub tänavu 3. detsembril Berliinis. Mullu oli 2010. aasta Euroopa filmiauhindade tseremoonia Tallinnas kultuuripealinna-aasta ürituste avasündmus. Tookord võitis parima filmi
auhinna Roman Polanski «Variautor». Sel aastal pühendavad PÖFF ja Euroopa Kultuuripealinn Tallinn 2011 ühe programmi nüüdsetele EFA filmiauhindade nominentidele. 15. PÖFF-il saab kokku näha üle 200 täispika filmi 70 riigist.
Zagrebi, Bratislava ja Maribori kontserdisaalid. Novembri kontserdikavas: Arvo Pärdi «Cantus Benjamin Britteni mälestuseks», Edvard Griegi Klaverikontsert, Jean Sibeliuse Sümfoonia nr 2, solist Mihkel Poll (klaver).
Cola Plaza fuajees ning Tartu Kaubamajas, samuti kõigis linastuskohtades ja Piletilevi müügikohtades üle Eesti ning internetis.
NÄITUS
25. november 20.00 Nõmme Kultuurikeskuses (Turu plats 2) nostalgiapidu «Eighties coming back». Plaadimuusika Tõnu Kõrvitsalt, üllatusesinejad. Eesti Heliloojate Liidu korraldatud linnaosade projekti osa, mille raames resideerib novembris Nõmmel helilooja Tõnu Kõrvits.
KINO
21. november 15.00 kinos Artis (Estonia pst 9) «Buddenbrookid» (Austria 2008, režissöör Heinrich Breloer) filmisarja «Kirjandus kinos» raames. Saksa kirjaniku, Nobeli laureaadi Thomas Manni (1875-1955, Nobeli kirjandusauhind 1929) esikromaani sündmustik hõlmab Lüübeki suurkaupmeeste suguvõsa nelja põlvkonna elukäiku. Kuni 30. november Tallinnas, Tartus, Kärdlas, Kuressaares, Jõhvis, Narvas, Rakveres, Valgas, Viljandis, Paides ja Pärnus 15. Tallinna Pimedate Ööde filmifestival (PÖFF). Festivali info ja piletid PÖFF-i info- ja piletipunktides Tallinnas Solarise keskuse 2. korrusel, Viru keskuse 1. korrusel ja Coca-
Kuni 11. detsember Eesti Arhitektuurimuuseumis (Rotermanni soolaladu, Ahtri 2) Tallinna Fotokuu grupinäitus «Linnaelu suurlinna ajastul». 21. sajandi algusest peale elab üle poole maailma rahvastikust linnades, näitusel näidatakse kaasaja suurlinna mitut palet ja seda esitleb Noorderlicht fotofestival. Kuni 12. detsember Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34) Tallinna Fotokuu raames toimuv rahvusvaheline kuraatorinäitus «Teisele poole». Kuni 31. detsember Tallinna Kunstihoones (Vabaduse väljak 6) grupinäitus «Sündinud samas kohas: kujutis, mälu ja fiktsioon Baltimaades». Kuni 31. detsember Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones (Pikk 17) «Ajaloo nägu». Kas ajalool võib olla nägu? Kes kujundavad ajaloo näo?
KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:
TALLINN
Eur opean Capital of Culture