Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 25. november 2011 | nr 47 (061)
www.tallinn2011.ee
Pööripäeval tuleb pidu!
Foto: Stanislav Moshkov
KONTSERT
«Kohtumispaik Tallinn» toob muusikud kokku
Rahvusvaheline, kümne riigi professionaalsetest tippmuusikutest koosnev Põhjamaade sümfooniaorkester peab oma kodulinnaks Tallinna ning tähtsaks Eesti muusika ja kultuuri tutvustamist maailmas. Lisaks Tallinnale ootavaid neid Viini, Berliini, Budapesti, Zagrebi, Bratislava ja Maribori kontserdisaalid. Orkestril valmib järjekordne heliplaat «Strata» (ECM), mis sisaldab Eesti ühe tähtsama helilooja Erkki-Sven Tüüri maailma esiettekandeid, muu hulgas orkestrile pühendatud 6. sümfooniat «Strata». Novembri kontserdikavas kõlavad Arvo Pärdi «Cantus Benjamin Britteni mälestuseks», Edvard Griegi Klaverikontsert ja Jean Sibeliuse Sümfoonia nr 2, solist Mihkel Poll (klaver), dirigent Anu Tali (pildil). Põhjamaade sümfooniaorkestri asutasid
1997. aastal Anu ja Kadri Tali Eesti-Soome sümfooniaorkestrina. Nüüdseks on kollektiivist saanud mitmete maade kutselistest muusikutest koosnev rahvusvaheline orkester.
Orkester koguneb hooaja jooksul paar korda Eestisse suure pühendumuse ja entusiasmiga kontserte andma või plaadistama ja nende ettevõtmisi saadab alati suur publikumenu.
28. novembril avatakse Tallinna kunstihoones prantsuse kunstniku Sophie Calle’i näitus, mis peaks köitma kõiki, kes on kogenud armastust ja/või mahajätmist. Loe lk 3 ÕNNELIK LÕPP 22. detsembril ehk talvisel pööripäeval saab lisaks sügisele lõpu ka Tallinna Euroopa kultuuripealinnaks olemine. Korraldatakse võimas lõpuaktsioon, millest leiab midagi enda jaoks igaüks. Loe lk 4–5 TANTS
Foto: Anu Tali erakogu
25.‒30. novembrini on sarja «Kohtumispaik Tallinn» raames Estonia kontserdisaali oodata tippmuusikuid üle maailma. Sündmus on meistriklass Eesti noortele professionaalidele ja uudne tutvustus väga noortele muusikahuvilistele.
KUNST
Tallinnas ja Tartus toimub detsembri alguses tänavatantsufestival, mida võiks nimetada ka mitteametlikuks breigi maailmameistrivõistluseks, sest osalema tulevad nelja ülemaailmsete eelvoorudega rahvusvahelise võistluse võitjad. Loe lk 6
2
ARVAMUS
Reede, 25. november 2011 KULTUUR KUTSUB
Kinofestival on kui puhkepäevade õppetund Sellest ajast, kui vaatesaali hakati lubama jäätisega siseneda, on demokraatia totalitarismi seljatanud.
Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja
Ahnuse kultuur Mõni aeg tagasi esines meie armastatud poplaulik Uku Suviste ühele Tallinna lasteaia mudilasrühmale. Enne järjekordset viisijuppi küsis ta lastelt: «Mis on elus kõige tähtsam?» Lapsed, kes peaksid oma eas tähtsaimaks pidama ehk sõpradega hullamist, vastasid kooris: «Raha....» Vanematel oli muidugi nalja palju. Laulja üritas seepeale lastele rääkida sõprusest. Aga väärtushierarhia oli paigas. Ma ei tea, kas kolmkümmend aastat tagasi oleksid lapsed sellise vastusega välja tulnud. Ma olen kindel, et mitte. Ja küsimus polnud selles, et vanasti oli rohi rohelisem või et oma aja lapsed olid Nõukogude ajupesuga ära rikutud. Et neile «tambiti» pähe loosunglikke väärtusi, kuid tegelik elu oli hoopis teine. Hea ja kurja piiri ning baasväärtusi peabki olenemata riigikorrast õpetama ja kohati tundub, et vanasti tehti seda rohkemgi. Kui raha muutub liiga tähtsaks, jõutakse varem või hiljem julmuseni. Seda, milleni valede väärtustega lapsed võivad jõuda, oleme lugenud näiteks William Goldingu raamatust «Kärbeste jumal». Kust on pärit kultuurilised väärtused, mis sunnivad tänapäeva Eesti lapsi nimetama tähtsaimaks elus raha ? Kui oletada, et liigne rahaarmastus tähistab ablast tarbijalikkust või ahnust, siis nn ahnuse kultuuri sütitajateks olid omal ajal nii Ronald Reagan, Margaret Thatcher kui kogu uusliberaalne ideoloogia, mis on juurdunud edukalt ka Eestis. «Ahnus on hea,» deklareeris 1980. aastatel filmi «Wall Street» peategelane, ärihai Gordon Gekko alias näitleja Michael Douglas, kelle tegelaskuju hävitas suure raha nimel ettevõtteid, jättes sadu inimesi tööta. Režissöör Oliver Stone’i soov oli filmiga ennekõike kritiseerida niisugust vabaturumajanduse ideoloogiat, sest inimesena ta jälestas sellist poliitikat. Ometi sai filmi moto: «Ahnus on hea...» terve ajastu sümboliks. Rahast sai üha enam kõigi väärtuste mõõt. Tõde on ka see, et meil Eestis pole lootustki muutuda n.ö postmaterialistlikuks ühiskonnaks seni, kuni oleme liialt vaesed. Ehk kui raha on väga tähtis, siis on seda ilmselt liiga palju puudu. Puudu on teenustest või vajalikest avalikest hüvedest, mida kodanik peab ise kalli raha eest ostma. Raha on puuduva turvatunde ja nõrga heaoluriigi tagatis. Raha muutub ülitähtsaks igas ühiskonnas, kus riik hiilib vastutusest kõrvale, veeretades liiga palju sotsiaalseid ja majandusriske reainimese kaela. Ahnuse kultuuriga käib lahutamatult käsikäes kitsiduse kultuur. Kui ühed krahmavad endale ühiskonna rikkustest liiga palju, siis jääb teistele paratamatult liiga vähe. Ahnuse kultuuri suurimad ruuporid ja rikastele heldete maksukingituste tegijad (parempoolsed Reagan, Bushid ja ka meie tänane Eesti riik) on samas ka kõige ebainimlikumad püksirihma pingutajad – eriti kõiges, mis puudutab tavainimeste vajadusi. Needsamad reegliteta rikastumise kaitsjad süüdistavad kriisi ajal hea meelega väikesepalgalisi, kutsudes neid suuremale «kasinusele». Heal ajal õhutab sama seltskond rahvast aga ohjeldamatult tarbima ning meelitab laenulõksu, sest «lollidelt tulebki raha ära võtta». Kokkuvõttes ‒ mida ebavõrdsemaks muutub ühiskonnas tulude jaotus, seda tähtsamaks saab raha, seda rohkem ta mitte ei peegelda, vaid tekitab inimeste vahele barjääre ja lõhesid. Need, kel on raha liiga vähe, on sunnitud mõtlema vaid rahast, sellest sõltub ellujäämine. Muuks ei jää neil aga niikuinii raha. Keskmikele on raha upitamisvahendiks staatuseredelil. Ahnetele on aga alati liiga vähe...
««Ahnus on hea» – see moto sai terve ajastu sümboliks.»
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Liina Luhats, toimetaja, tel 5620 1128 liina.luhats@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht
Jelena Skulskaja kirjanik
K
as kujutate ette, kes ütles, et peagi muutub kirjanduse tundmine ainsaks õilsuse tunnusmärgiks? Püha Augustinus ja juba paljude sajandite eest! Esimestel Pimedate Ööde Filmifestivalidel oli õilsaid kinokülastajaid üsna vähe, sageli istusid nad parimate filmide ajal pooltühjas ja külmas kinosaalis ja võrdlesid end tahtmatult üksildase hundiga, keda logol kujutatud oli… Vähehaaval kogunesid keerulise kino pooldajad siiski karjadesse ning nüüd on festivalil soe ja hubane, võib isegi kohata solvunuid ja ärritunuid, kellel ei õnnestunudki piletit saada... Ühesõnaga: «Бог смотрит вниз. А люди смотрят вверх./ Однако, интерес у всех различен» («Jumal vaatab alla. Inimesed vaatavad üles./ Huvid on siiski igaühel isesugused»; Jossif Brodski). Arvan, et PÖFF-i tase on mingil määral (loomulikult vahendatult) mõjunud ka Eesti kinotööstuse arengule: kaks Eesti filmi, mis selle aasta konkursiprogrammi jõudsid, Sulev Keeduse «Kirjad Inglile» ja Rainer Sarneti «Idioot»
võivad pakkuda tõsist konkurentsi maailma viimase aja filmikunsti kõige rafineeritumatele teostele. Mõlemas filmis ‒ sõltumata nende omanäolisusest ‒ arenevad sündmused une ja ärkveloleku, elu ja surma piirimail, mis sunnib meid jälgima olemist mitte üksnes olmelisest ja sotsiaalsest vaatepunktist, vaid ka pisut pead tõstma ja ülespoole vaatama…
Faust ei kõnele vene keeles Tõsi küll, kõigil pole kerge pead tõsta: tervel hulgal festivali filmidel pole ei eesti- ega venekeelset tõlget. Näiteks Aleksandr Sokurovi film «Faust» on saksakeelne, selle subtiitrid on aga ingliskeelsed, kuna tuntud vene režissöör väidab, et ta ei suutnud endale ette kujutada vene keelt kõnelevat Fausti. Christopher Marlow kirjutas küll oma «Doktor Faustuse traagiline loo» inglise keeles ilma igasuguste kõhklusteta ja Boriss Pasternak tegi Goethe «Fausti» vene lugejale kättesaadavaks. Aga võib-olla ei peaks mina, kes ma nii vähe võõrkeeli oskan, selliste keeruliste küsimuste üle arutlema. Filmi ennast tasub siiski vaadata juba kas või maaliliste kaadrite pärast, see on otsekui väljapanek rikkas muuseumis, kus üks võimas lõuend järgneb teisele, demonstreerides lihalikkuse luksuslikkust keskaja ja renessanssi piirimail. Rõõmusta, inimene, kõik kuulub sulle: mõte, kahtlused, puud, lopsakad naisekehad, sisikonnad kirurgi või kunstniku laual. Inimene, aga kas sul on ka hing? Ja kuidas seda leida? Süda kukub vahel väidetavalt saapasäärde,
kas sealtsamast peaks otsima ka hinge? Legend doktor Faustusest erutas Marlow, Goethe ja Thomas Manni kujutlusvõimet, igaüks neist mõistis seda omamoodi. Tänapäeval on aga varasemast veel aktuaalsem küsimus, et kui saatan on tõenäoliselt olemas, siis kas on sümmeetria tarvis vaja ka Jumalat? On huvitav, et inimesed, kes meeleldi jätavad oma kommentaare internetti, ei kiirustanud arvamust avaldama Sokurovi «Fausti» kohta, vaid ilmutasid harukordset vaoshoitust. Seda tõenäoliselt mitte põhjusel, et film sai Veneetsias Kuldlõvi, vaid hoopis seepärast, et on väga raske tõmmata lihtsaid ja veenvaid jooni Fausti juurest meie igapäevaellu, teatamaks valjuhäälselt, et vaat just niisamamoodi meil kõik ongi…
Kas tapmine on tähtsusetu pisiasi? Teine PÖFF-i programmis olev vene film, Andrei Zvjagintsevi Cannes’is auhinnatud «Jelena» see-eest ületas interneti vastukajade poolest isegi Anna Semjonovitši rinnapartiid käsitlevate kommentaaride arvu. Siinjuures näis, et kirjutavad mitte üksnes tigestunud ebaõnnestujad ja argpüksid, kes karistamatult solvavad kõiki ja kõike mitmesuguste kasutajanimede alt (nii arvavad psühhiaatrid), vaid ka rahulikud ja intelligentsed inimesed, kes enamasti väldivad sellist maailmaga suhtlemise viisi. Enamasti vaieldakse vaid ühe küsimuse üle: kas tapmisest sai tavalise perekonna elu tähtsusetu pisiasi, mööduv episood, millele ei tasu eriti tähelepanu pöörata, või on see siiski erandlik nähtus
ja igaüks ei suuda Jumala käsku rikkuda. Filmi autorid veenavad meid esimeses: kõige tavalisem rahumeelne naisterahvas võib tappa, kui seda on talle mingil põhjusel tarvis tasakaaluka ja rahuliku elu jätkumise kindlustamiseks. Sajad ja tuhanded inimesed kirjutavad, küsides: kui kaua võib meid tundetuteks lojusteks pidada? Miks püütakse meid veenda, et kellessegi pole enam midagi inimlikku alles jäänud? Ei, me oleme inimesed, me elame, me püüdleme edasi, me unistame, me mõtleme! Mina kuulun nende hulka, kes pole Zvjagintsevi seisukohaga nõus; ka mulle tundub, et me oleme paremad, et sugugi mitte igaüks meist pole valmis ületama viimast piiri… aga kuidas sellega ka poleks, «Jelena» linastumine PÖFF-il on märk festivali kvaliteedist. Üleüldse on festivali vene programm nagu möödunud aastal, nii ka tänavu rajatud Venemaa kinotööstuse kõige enam vaidlusi tekitanud ja kõige huvitavamatele filmidele. Peale «Fausti» ja «Jelena» linastuvad Aleksandr Zeldovitši «Sihtmärk», Pavel Kostomarovi ja Aleksandr Rastorgujevi «Ma armastan sind», Slava Rossi «Siber. Monamour», Victor Ginzburgi «Generation P» ja Angelina Nikonova «Portree hämaruses». Loomulikult ei tähenda festival üksnes filme, vaid ka loomingulisi kohtumisi, võimalust näha armastatud režissööri või näitlejat, soovida edu ühele või teisele filmile; Igaüks võib programmist valida selle, mis on talle kõige hingelähedasem. Mina arvan, et sellest ajast, kui vaatesaali hakati lubama jäätisega siseneda, on demokraatia totalitarismi seljatanud.
AINULT KAKS KÜSIMUST 9 Vanalinna turgude manager Diana Harusoo, mida põnevat on sel aastal Tallinna jõuluturul, mis algab 26. novembril Raekoja platsil? Sel aastal on meil meeleolu loomiseks jänkupojad ja kaks põhjapõtra. 27. novembrist jõuluturu lõpuni on kohal ka jõuluvana, kes iga päev kella 12‒19 lastele luuletuste eest komme jagab. Kauplejaid on seekord natuke üle saja, seda on rohkem kui eelmisel aastal, kui kõiki kohti ei õnnestunud välja müüa. Meie majakesed on samasugused kui eelmisel aastal, kuid lisame neile veel jõuluvalgustuse, et kõik oleks säravam. Traditsiooniliselt on müügil käsitöö, näiteks puidust esemed ja villased tooted. Osta saab ka kingitusi ja jõuluehteid. Toitu on aga rohkem kui varem. Soovisime, et jõuluturg pakuks mitte ainult hapukapsast ja verivorsti, vaid ka teiste rahvaste toite. Seepärast valmistatakse platsil veel türgi kebabi ning grilli peal valmivad ungari saiad, mida saab süüa kaneeli ja suhkruga. Suur on käsitsi valmistatud kompvekkide valik. Eelmisel aastal kogesime, et näiteks vana-aastaõhtul koguneb rahvas juba kell üksteist õhtul
Raekoja platsile ning viibib seal kella kaheni öösel. Kõik vaatavad igatsevalt lava poole, et millal keegi sinna esinema tuleb. Seepärast on meil kavas ka suurem kultuuriprogramm, läbirääkimised käivad mitmete esinejatega. Väikese jõuluturu korraldame Viru keskuse juures. Varem asus sealne turg trammipeatuse lähedal, nüüd kahel pool Viru keskuse sissekäiku tee ääres. Sealne kaup sarnaneb Raekoja platsi omaga.
9 Millise põhimõtte järgi on turg üles seatud?
Esimesel kahel nädalal on külastajaiks eeskätt Soome ja Rootsi turistid, järgmisel paaril nädalal kohalikud elanikud ning seejärel kahel nädalal Vene turistid. Müüjad on professionaalsed ja sätivad oma kaupu vastavalt klientidele. Kardinaalset muutust see kaubavalikus ei tähenda. Kudumeid ja jõuluehteid müüakse edasi, need on lihtsalt teises stiilis.
Kui enne peavad kauplejad pakkuma ka soodsama hinnaga tooteid, siis vene turist küsib, mis kõige kallim on. Talle peab eksklusiivsemat kaupa pakkuma. Eelmisel aastal külastas jõuluturgu umbes 200 000 inimest. Usun, et nüüd tuleb veel rohkem külastajaid, oleme kuulnud, et turistide rohkuselt on tänavu uus rekordaasta. Eriti palju tuleb vene turiste. Meie huvi on, et jõuluturg oleks võimalikult mitmekesine, et leiduks midagi igale maitsele. Selle põhimõtte järgi valime ka kauplejaid. Kui kõik müüksid sama asja, poleks meie turg huvitav. Ka müügikioskid paigutame nii, et kahe sarnast asja pakkuva kaupleja vahele jääks vähemalt üks, kes pakub midagi muud. Tulevikus tahame pakkuda külastajatele rohkem meelelahutust. Jõuluturule võiks tulla ka vaateratas. See mõte tekkis juba eelmisel aastal ning tänavu olime väga lähedal ratta ülesseadmisele. Kahjuks takerdus mõtte elluviimine mitmete probleemide taha. Vaateratas peab näiteks olema väiksem, kui on välismaal tavaks, et see Raekoja platsile ära mahuks. Lisaks peab see olema niisuguse massiga, et platsi sillutis vastu peaks.
KUNST
Reede, 25. november 2011
3
Sophie Calle tappis valu kunsti abil Kunstinäitus, mis peaks huvi pakkuma igale inimesele. 30. novembrist kuni 8. jaanuarini on Tallinna kunstihoones avatud prantsuse kunstniku Sophie Calle’i näitus «Hoia end. Ole tubli», mis oli menukas ka mujal maailmas. Liina Luhats
liina.luhats@tallinn2011
Kolm tundi graafilist disaini 26. novembril stardib Kunstibuss graafilise disaini tuurile. Sõidame külla graafilistele disaineritele Kaarel Nõmmikule ning Mikk Heinsoole, kes on Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna dotsent. Graafiliste disainerite stuudiost vanalinnas sõidame edasi Eesti Kunstiakadeemiasse, kus kohtume video vahendusel liikuva raamatupoe ASTERISK asutajate Elisabeth Klementi ning Laura Pappaga. Graafiline disainer Norman Orro tutvustab töösolevat projekti, mis tegeleb niisuguse graafikaga, millega igaüks iga päev linnaruumis kokku puutub. Kumus külastame giidi juhatusel plakatinäitust «Teatrimaailm eesti graafikas 1970.‒1980. aastatel». Väljasõit on 26. novembril kell 12.00 Tartu mnt 1 platsilt. Tuuri kestus kolm tundi, pilet 1.50€. Kohtade broneerimine kunstibuss@artun.ee
Jõulufestival tuleb uute orelitega
Corelli Music alustab taas jõulumuusika festivaliga «Kirikupühad Maarjamaal». Tänavuse festivali avavad Eestimaa uuemaid oreleid tutvustavad kontserdid 25. novembril Pärnu Eliisabeti kirikus ja 27. novembril Tallinna metodisti kirikus. Kauni orelimuusikavaliku pakub Andres Uibo koos kontratenori Ka Bo Chani ja viiuldaja Mail Sildosega.
«See on teos, millega suurel osal inimestest tekib kohe vahetu seos, näitus on ühtepidi teatud kontseptuaalset joont järgiv ja selle järgi läbi viidud, teisalt väga poeetiline,» kirjeldas kuraator Anders Härm. Sophie Calle on Härmi sõnul mingis mõttes orgaaniline kontseptualist, tema kunst lähtub argielulistest seikadest ja kohtumistest, väga isiklikest teemadest, millest lõpuks väga väike osa jõuab vaatajani avalikuks näitamiseks mõeldud teostena. Need on suurejoonelised lavastused, mis panevad meid vaatama argielulistele seikadele teise nurga alt.
Isikliku kogemuse kunsti manamine Kunstniku lugu ja näituse idee sai alguse kirjast, mille olemasolu kohta on mitmeid spekulatsioone. Kunstnik ise on rääkinud järgmist: «Ma sain e-kirja, mis ütles, et meiega on kõik. Ma ei teadnud, mida vastata. Tundus, justkui kiri ei olekski mulle mõeldud. See lõppes sõnadega: «Hoia end. Ole tubli.» Ja nii ma tegingi. Ma palusin 107 naisel, kes on valitud nende elukutse põhjal, seda kirja professionaalse nurga alt interpreteerida. Seda analüüsida, kommenteerida, mängida, tantsida, laulda. Seda lahata, ammendada. Mõista minu eest. Vastata minu asemel. See oli viis, kuidas võtta aega, et minna lahku. Viis, kuidas end hoida.» «Hoia end» on mastaapne installatsioon, mida eksponeeriti esmakordselt Veneetsia biennaalil Prantsuse paviljonis 2007. aastal. Tegemist on teosega, kus Calle tegeleb kaotatud armastuse teemaga viisil, mis üllatab mitmeski mõttes. Nende naiste hulgas, kellel Cal-
le laseb kirja tõlgendada, kohtab nii kunstnikke, muusikuid, psühholooge kui teadlasi, tulemuseks on huvitavad ja kohati paradoksaalsed sissevaated naise emotsionaalsetesse seisunditesse. Pakkudes iseenda juhtumi välja omalaadse case study’na, viib Calle isikliku projekti ümbertõlgenduste, kommentaaride ja kõige erinevamate tekstianalüüside kaudu laiemale kultuurilisele ja sotsiaalsele väljale, muutes selles uurimuseks armastusest, petmisest ning pettumustest. «Calle’i näitus avab eesti publikule uue tahu edeva inimloomuse manipuleeritavuse psühholoogilisel analüüsimisel, ärgitades sealjuures mõtlema kunstniku vastutuse üle siis, kui autobiograafiliste teemade käsitlemisel tuuakse mängu nii tõde kui oletus, armastus ja surm, vastutuse jagamine ja selle depersonaliseerimine,» rääkis kuraator Anders Härm.
mõistet defineerida (Les Aveugles, 1986), ööbinud Eiffeli tornis ja lasknud inimestel endale lugusid jutustada, et mitte uinuda (Chambre avec vue, 2002) jne. Muuhulgas on ta teinud ka pal-
«Ma sain e-kirja, mis ütles, et meiega on kõik.» ju koostööprojekte teiste kunstnikega, sealhulgas ka eesti keeles avaldatud ameerika romaanikirjaniku ja režissööri Paul Austeriga, kelle romaani «Leviathan»
(1992) peategelase Maria Turneri prototüüp Calle on ning kelle tegelaskujust lähtudes teeb Calle omakorda enda omaks paar Maria loodud fiktiivset teost (kunstnikuraamat Doubles-jeux, 1998).
Autobiograafilisele kunstile uus hingamine «Calle’i looming viib triviaalseks kulunud kõnekäänu oma elust loodavast kunstiteosest täiesti uuele intellektuaalsele ja mängulisele tasemele, kus mõnest autobograafilisest seigast, provokatsioonist või sündmusest saab alguse teos, mis hakkab kõnelema midagi palju enamat kultuuri ja ühiskonna kohta,» ütleb Härm.
«Kunstihoones eksponeeritav «Hoia end. Ole tubli» on mastaapne ja suurejooneline projekt. See on midagi ooperi ja seebiooperi, interdistsiplinaarse teadusliku uurimuse ning isikliku pettumuse võimsa sublimatsiooni vahepealset. See on projekt, mis ei tohiks jätta külmaks ühtegi inimest, kes on kogenud midagi niisugust, millest Calle selles teoses räägib. Seega põhimõtteliselt mitte kedagi.» Kuidagi on nii juhtunud, et Eestis on sel aastal toimunud kaks olulist personaalnäitust, mille vahele nii genealoogiliselt kui kontseptuaalselt Calle mahutub ‒ ühelt poolt Marina Abramovic Tartu Kunstimuuseumis ja teisalt Ene-Liis Semper Kumus.
Võimalik fiktiivsus lisab vürtsi Kunstiteadlase sõnul on mäng reaalse ja fiktiivse, privaatse ja avalikuga Calle’i loomingut iseloomustanud seitsmekümnendate aastate lõpust alates, mil ta esmakordselt kunstiväljal esile kerkib. Juba esimestest teostest peale huvitavad teda Isikliku kokkupuuted ja konfliktid Avalikuga, intiimsed kontaktid vaatajaga, olukordade ümberpööramised. Oma performatiivsetes töödes on ta jälitanud juhuslikult kohatud inimesi (Suite vénitienne, 1980), vaadelnud tundmatuid magamas (Les Dormeurs, 1979), töötanud toatüdrukuna Veneetsia hotellis ning uurinud külastajate isiklikke esemeid (L’Hôtel, 1981), palunud pimedatel ilu
«Etoile dancer at the Opéra de Paris», Marie-Agnès Gillot, detail näituselt «Hoia end. ole tubli», Sophie Calle, 2007. © ADAGP courtesy Galerie Emmanuel Perrotin, Paris/Miami; Arndt & Partner, Berlin/Zürich; Koyanagi, Tokyo; Gallery Paula Cooper, NY.
Inglise tantsuetendus köitis tänaval tõttajate tähelepanu Oliver Õunmaa Göteborgi ülikooli disainitudengitele meeldis Tallinn niivõrd, et nad hakkavad siin edaspidi oma kaupa müüma. Möödunud nädalaga lõppes Euroopa parimaid noori loovtalente tutvustav Neu/Now Live festival, mis toimus tänavu Tallinnas. Festivali produktsioonijuhi Paula Toomeli sõnul võis nelja päevaga igati rahule jääda. Toomel tõi välja paar tööd, millest publik eriliselt vaimustus. «Näiteks Inglismaa kõrgkooli Trinity Laban Conservatoire of Music and Dance üliõpilaste tantsuetendus «Integrated», mis toimus disainigalerii aknal kõige rahvarohkemal ajal. Inimesed kiitsid, et vahva idee. Kiideti ka Göteborgi ülikooli rühmituse Åker Collective disainitööd Take’n’Make, mida sai vaadata Kullo galeriis. Kaks Rootsi noormeest esitlesid lampi, mida iga inimene võis hõlpsasti vastavalt vajadusele muuta kas põranda- või laualambiks ning mille kupleid sai mõne
liigutusega lisada või ära võtta. Rootslastele meeldis Eestis sedavõrd, et lähitulevikus hakkkavad nad oma tooteid siin müüma.»
Tallinna digitaalsus ahvatles korraldajaid Neu/Now festivali korraldab Euroopa kunstidega tegelevate ülikoolide ühendus ELIA. Festival sündis kolm aastat tagasi ja see toimub igal aastal mõnes kultuuripealinnas. «Vabalt oleks festival võinud minna ka Turusse, kuid tänu muusikakadeemia, eriti selle välissuhete prorektori Marje Lohuaru tööle tuli see Tallinna,» lausus Toomel. «Samuti ahvatles korraldajaid Tallinna digitaalsus. Mujal pole veel eriti levinud, et igal tänaval võib pääseda tasuta interneti.» 135 tööd, mis pääsesid Neu/ Now Online festivalile internetis. Neist valisid festivali kunstilised juhid Anthony Dean ja Paula Crabtree omakorda välja 35 tööd 17 riigist, mis päriselt teoks said. «Kunstilise poole pealt aitas valikut teha Kumu direktor Anu Liivak,» rääkis Toomel. «Mina vaatasin, kas tööd on Tallinnas
tehniliselt teostatavad. See on reegel, et alati arvestatakse festivali toimumiskoha ekspertide hinnanguga, igas paigas on isesugune kultuuriruum.» «Meil on hea meel, et igas valitud kategoorias kandideeris töid, mis mitte ainult ei ületa kunstilise valdkonna traditsioonilisi ette antud piire, vaid panevad neid aktiivselt proovile,» lisas festivali kunstiline juht Anthony Dean.
Järgmisel aastal on festival Portos Ehkki päriselu festivali näitusedki võeti juba maha, saab aadressil www.neunow.com asuvat virtuaalset festivali jälgida veel novembri lõpuni. Järgmisel aastal kolib festival Portugali linna Portosse. «Kuigi kultuuripealinn on Guimarães, jääb see suure hulga kultuuriürituste korraldamiseks väikeseks ning mõned ettevõtmised on naaberlinnade vahel ära jaotatud,» ütles Toomel. «Ka siis tutvustab festival «uusi» ehk saksa keeles «neu» talente, keda «praegu» ehk inglise keeles «now» leidub Euroopas ja kaugemalgi.»
Karoliina Paappa, Soome, visuaalne kunst. «Die Cut – Configurational Compositions For Camera».
4
ÕNNELIK LÕPP
Reede, 25. november 2011
22. detsembril saabub lõpp. Õ
Margo Kõlari loodud heliteos tuletab tallinlastele meelde, kuidas helisevad siinsete pühakodade tornikellad, Ta 22. detsembril minetab Tallinn Euroopa kultuuripealinna rolli ning sellel puhul toimub Vabaduse väljakul ka mitmetahuline lõpuüritus, mis paneb kirikukellade kontserdi «Tornikellade laul» raames helisema kogu vanalinna. Lisaks kaunite helide kuulamisele saavad linlased näha uhket videoinstallatsiooni. Liina Luhats
liina.luhats@tallinn2011.ee
Euroopa kultuuripealinna aasta eduka lõpetamise tähistamiseks on kõik linlased ja linna külalised oodatud Vabaduse väljakule 22. detsembril kell 20.11, kuna seal kõlab Margo Kõlari spetsiaalselt selleks puhuks kirjutatud heliteos «Tornikellade laul» ning on näha sellest inspireeritud Taavi Varmi videoprojektsiooni Jaani kiriku fassaadil.
Kümme Tallinna kirikut kõlavad koos Paarikümneks minutiks mähivad kümme kirikut vanalinna ainulaadsete helide ja kooskõlade maailma. Püha Aleksander Nevski katedraal, Püha Nikolai Imetegija kirik, EAÕK Tallinna Issandamuutmise kirik, RKK Tallinna Peeter-Pauli kirik, Tallinna piiskoplik toomkirik, EEKBKL Tallinna Oleviste kirik, EELK Tallinna Püha Vaimu kirik, Ukraina kreeka-katoliku kirik Tallinnas, EELK Tallinna Toompea Kaarli kirik ja EELK Tallinna Jaani kirik helisevad üle pikkade aastate taas. Kaua vaikinud kellade helin jõuab moodsa tehnika abil taas hansalinna kodanike kõrvu. Kümne kiriku ligi pooltsada kella helistab ühtekokku 30 muusikut, nende seas Tallinna orkestrite ja ansamblite löökpillimängijad, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja Tallinna muusikakoolide löökpilliõpilased ning kirikute kellamehed. Lugu on inspireeritud kirikukellade ajaloolisest pärandist ja kirikupühade aastasest tsüklist. Helilise osa autor Margo Kõlar rääkis, et teose eesmärk oli iga kiriku kellamängu isikupärast nägu väljendada, kusjuures teha seda nii, et kõik need kõlaksid sõbralikult kokku, edastades ühist armastuse ja rõõmu sõnumit. Vormiliselt soovib autor arvestada liturgilist aastaringi. Igal kirikul võiks olla valik helinaid, mida saaks soovi korral kasutada ka pärast kultuuripealinna lõputseremoonia ühismängu. Helilooja on midagi analoogset teinud ka varem. Nimelt kõlasid septembris esmakordselt tema kellamängud Rakvere Kolmainu Kirikule. «Töö viie sealse kellaga oli väga inspireeriv,» kinnitas autor. «Tallinnas tulevad mängu juba kokku nelikümmend seitse kella kümnes kirikus. Siin pean arvestama heli ja selle levimise iseärasustega juba avaramates dimensioonides.»
Tallinnas ei osata kirikukelli hinnata Lääne-Euroopas on heliloojat alati üllatanud ja rõõmustanud, kuivõrd lahutamatu osa võib kirikukellade helin olla ühe linnakese igapäevaelust. «Meie siin peame arvestama nendega, kes seda kuuldes mõtlevad usulisele ahistamisele, kutsuvad mupo või loobivad kiriku aknaid kividega,» kahetseb Kõlar. «On päris selge, et kellade muusika potentsiaal meie linna-
ruumis on määratult suurem, kui praegu kasutatakse. Kellahelina väärtustamine on lapsekingades. Kui seda tehakse, siis sageli vaid rutiinsest inertsist.» Paljud kellad on nukravõitu olukorras ja otsekui ootaksid head isandat, kes neid vääriliselt kohtleks. Probleemi on püütud leevendada automaathelistamise süsteemidega. Kuid kell pole puudutuse suhtes vähem tundlik kui mis tahes teine muusikainstrument või inimene. «Juba meie muinaskultuuris on helid olnud teejuhiks varjatud maailmadesse,» ütles Kõlar. «Samuti on ka kirikukellad ühendavaks sillaks argise ja igavikulise vahel. Laskem sellel võimsal instrumendil kaunilt kõlada!» Igas kellas peitub helilooja sõnul määratu hulk kõige põnevamaid helisid, kõik oleneb puudutusest. Samuti oskas ta välja tuua kellad, mille kõla talle sügava mälestuse jätnud on. «N.ö tavatähenduses on kuulatama pannud ja muljetavaldavama kõlaga meelde jäänud näiteks toomkiriku Maarja kell, mis on pärast tulekahjus sulamist taasvalatud 1685. aastal, samuti Eesti suurim, Aleksander Nevski katedraali tuhandepuudane ehk ligi kuueteisttonnine hiiglane ning ka Peeter-Pauli katedraali ansambli kõige pisem liige aastast 1801.»
Pilt tantsib koos muusikaga Lisaks kellahelidele pakutakse külastajatele 22. detsembril ka võimsat vaatepilti. Teose viimistleb tervikuks videokunstnik Taavi Varmi videoprojektsioon, mis kasutab ainulaadse lõuendina Jaani kiriku arhitektuuri. Video mapping projektoriga suunatakse arhitektuursele pinnale visuaalne materjal, mis kasutab ära antud pinna ruumilised elemendid nagu näiteks aknad, sambad, kujunduslikud elemendid ja teised ruumiliselt eralduvad pinnad. Lisaks kasutatakse tihti ka nn etteantud pinna moonutamist, tekitades ruumilisi nihkeid ja illusioone, luues projekteeritavale pinnale omapoolseid täiendusi ja muudatusi. Teose valmimisel inspireeris Taavi Varmi eelkõige Margo Kõlari heliteos. «Mulle meeldib leida oma projektidele natuke sügavamat põhja ja võimalusel teha pisut uurimustööd,» ütleb kunstnik. «Niisiis olen käinud kuulamas, kuidas eri kirikute kellad kõlavad, ja vaadelnud lähemalt just Tallinna kirikukellade ajalugu. Selle kohta on mõned aastad tagasi ilmunud isegi raamat «Kirikukellad Eestis». Austust tekitab ka teose aluseks olev Jaani kirik.» Suurem osa videost on inspireeritud muusikast, kuid osa Margo Kõlari heliteosest on omakorda inspireeritud Varmi videost. Selline koostöö oli Varmi sõnul väga intrigeeriv ja võimalusi loov. «Video mapping suuremas vormis on aga siiski juba puhttehnilistel põhjustel küllaltki kallis lõbu,» tunnistas kunstnik.
Kultuuripealinna aasta lõpuaktsiooni eest vastutavad isikud selgitasid 21. novembril pressile, mida 22. detsembril Tallinna linnas teha saa sed ja ka külalised saavad oma osa. Pildil asjaosalised vasakult paremale: Lehari Kaustel, Laur Kaunissaare, Margo Kõlar, Taavi Varm, Pire
Pimedat pööripäeva valgustab 2011 küünalt Oliver Õunmaa 2011 süüdatud küünalt ning poolesaja kirikukella ühine muusika aitavad aasta pimedaima aja mööda saata, kuid samas õpetavad hindama hetke ilu. Küünlad süttivad 22. detsembril kell 20.30 Vabaduse väljakul. «Me toome sinna suure hulga küünlaid ise ning loodetavasti teevad seda ka kõik Tallinna linnaosad,» selgitas Tallinn 2011 kommunikatsioonispetsialist Piret Kooli. «22. detsember on ju talvine pööripäev, aasta pimedaim aeg. Vanarahvas räägib, et päike läheb looja ega tõusegi, ta on kolm päeva järjest oma pesas. Inimene elab siis küünlavalgel, jälgib leeki ja hoiab seda.» Kooli sõnul on Kultuuripealinna aasta olnud midagi samasugust. «Me oleme midagi süüdanud ning loodame, et see kestab edasi ka pärast aasta lõppu. Meil kõigil
tuleb selle hetke leeki hoida ja õppida nägema seda, mis on meie ümber just nüüd.» Küünlamere keskel kostab ka kontsert, kus kõlab Margo Kõlari poolt selle õhtu jaoks kirjutatud «Tornikellade laul». «Kell 20.11, kui talv algab, kajavad ühtse loona kümne Tallinna kiriku ligi poolsada kella, mida helistavad kokku 30 muusikut,» ütles Kooli. «Muusikute seas on Tallinna orkestrite ja ansamblite löökpillimängijaid, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Tallinna muusikakoolide löökpilliõpilasi ning kirikute kellamehi. Lugu on inspireeritud kirikukellade ajaloolisest pärandist ja kirikupühade aastasest tsüklist.» Teost saadab videokunstnik Taavi Varmi 3D-videoprojektsioon. Nii kohtuvad Vabaduse väljakul iidne ja moodne Tallinn, kauge ja kaasaegne kultuur. «Lisaks esineb Eesti Rahvusringhäälingu 60-liikmeline sega-
koor Hirvo Surva dirigeerimisel,» rääkis Kooli. Segakoori esituses kõlavad Stewe Gårdare ja Külli Salumäe «Advendiküünal», Marianne Meystre «Taas särab igas talus», Tõnis Kõrvitsa ja Leelo Tungla «Pimedusest koorub valgus», Olav Ehala ja Paul-Eerik Rum-
mo «Jõulu eel», Giulio Caccini ja Patrick M. Liebergeni «Ave Maria», Urmas Sisaski «Kui armsast jõulupuu nüüd hiilgab» ja «Näärioratoorium», «Näärikuuske otsimas», «Nääritaadi ootel», Aleksander Kääri «Saanisõit» ja Lee Dengleri traditsionaal «Pacem».
22. detsembril süttivad Vabaduse väljakul tuhanded küünlad.
Foto: :Peeter Langovits/Postimees/Scanpix
ÕNNELIK LÕPP
Reede, 25. november 2011
Õnnelik lõpp
5
aavi Varm aga kasutab valgusega maalimisel lõuendiks Jaani kiriku fassaadi. Kp
LISAB
Kontserdid ja jumalateenistused
ab. Selgus, et tegevusi on nii ohtralt ja nii mitmekülgseid, et kõik linlaet Kooli, Birgit Krullo, Aivar Tõnso ja Hirvo Surva.
Enne «Tornikellade laulu» on huvilistel samuti kirikutesse asja, kuna toimuvad jõulukontserdid ja jumalateenistused. Sündmused algavad kell 19.00 (kui allpool ei ole teisiti märgitud). 9 Ivo Linna, Maria Listra & Eesti Raadio laululapsed EELK Tallinna Toompea Kaarli kirikus (Toompuiestee 4) 9 Palvus Taizé muusikaga EELK Tallinna Püha Vaimu kirikus (Pühavaimu 4) 9 Ansambel Jäääär (kaastegevad orelivirtuoos Ulla Krigul ja tšellist Ann Kuut) EELK Rootsi-Mihkli kirikus (Rüütli 9) 9 Tõnis Mägi, Vox Clamantis, Robert Jürjendal (kitarrid) ja Vanalinna Muusikamaja tütarlastekoor kontserdil «O’Adonai» EELK Tallinna Jaani kirikus (Vabaduse väljak 1) 9 Orthodox Singers EAÕK Tallinna Issandamuutmise kirikus (Suur-Kloostri 14) 9 Ukraina vaimulikud rahvalaulud Ukraina kreekakatoliku kirikus Tallinnas (Laboratooriumi 22) 9 ansambel Sõnajalad kontserdil «Taevane roos» EKNK Toompea keskuses (Toompea 3) 9 Jana Abzaloni, Merje Kägu ja Miikael Mägila jazzikava «Laul rõõmule» RKK Tallinna Peeter-Pauli kirikus (Vene 16) 9 Orelipooltund kell 18 .00 ja palveteenistus kell 18.30 EEKBKL Tallinna Oleviste kirikus (Lai 50) 9 Tänupalvus seoses kultuuripealinna lõputseremooniaga Püha Nikolai Imetegija kirikus (Vene 24) 9 Tänupalvus seoses kultuuripealinna lõputseremooniaga Püha Aleksander Nevski katedraalis (Lossi plats 10)
Foto: Stanislav Moshkov
Allveelaev Lembit jutustab Mart Kolditsa «Kaja lood» mängib lennuangaarides mitmesuguste ülipikkade kajadega. Kultuuripealinna lõputseremoonia paneb allveelaev Lembitu vesilennukite angaarides vaatama ja rääkima. Kultuuripealinna lõputseremoonia on kutsetega üritus ning igaüks sinna ei pääse. Seda põnevam on teada saada, mis kultuuripealinna tiitli üleandmisel toimub. Saladuskatet kergitavad Tallinn 2011 turundusspetsialist Eva Saar ning tseremoonia etenduseks vorminud lavastaja Mart Koldits.
Tiitel antakse üle pudelipostiga Mart Koldits
Lõputseremooniat luues lähtusime sellest, et angaarides on fantastiline omamoodi kaja. Nii ongi lõpuetenduse kontseptsioon nimetusega «Kaja lood», teeme Eesti kultuuri maailmaruumi paiskamise riituse. Anname etendusega teada, et 2011. aasta lõppemisega ei lõpe veel kultuuriaasta, vaid Eesti kultuurielu saab sellega pigem hoogu juurde. Allveelaev Lembit kujuneb õhtu peategelaseks, me paneme ta elama. Lembitu muutub kultuuriallveelaevaks, kogu etendus on justkui allveelaeva reis läbi erinevate kultuurikihistuste. Allveelaev hakkab välja pritsima Eesti kultuuri. Seal on natukene ooperit, natukene draamat, muusikat ja videot, luulet ja performance’eid. Üks Eesti rahvusvahelisemalt tuntud ja väärikamaid kultuu-
ritegelasi kirjutab pöördumise, uusaastasoovi maailma kõigile kultuurrahvastele. Pöördumine on käsitsi kirjutatud. Kultuuripealinna tiitli üleandmise hetkeks paneme selle pudelisse ja anname järgmistele kultuuripealinnadele üle. Mere ääres saadetakse ikka pudeliposti. Ooperiaariad, romaanikatkendid jm panevad näitlejate, pillimängijate ja koori esituses ruumi kajama. Etenduses mängitakse ülipikkade kajadega. Tseremoonia läbiviimise eest hoolitseb 40 inimest. Üks esinevatest kooridest on kindlasti kultuuripealinna enda koor. Lisaks esinevad Trumm It, näitlejatest isa ja poeg Ulfsakid. Lõpuetendust oleme ette valmistanud mõne kuu. Selle kujundamise töö veel kestab, detailid on alles valmimisjärgus. Väljamõtlemise osa on alati lõbus, põhilised raskused on veel ees. Kõik ettekujutatu tuleb angaarides toimima saada. Ehitus käib seal ju viimase hetkeni.
Kasutatakse hoone kaja ja kõrgust Eva Saar
22. detsember on päev, mil avalikkus pääseb esmakordselt Lennusadama angaaridesse. Angaaride sees on sel ajal allveelaev Lembit ja Maasi linna laev, mis on üks vanimaid Eesti säilinud puulaevu. Pidulikul tseremoonial annab Tallinna linnapea kultuuripealinna tiitli üle järgmistele kultuuripealinnadele. Üleandmine on kujutatud kultuurivõngete edastamisena teisele linnale. Üritus võtab kokku kultuuri-
pealinna aasta. Lennusadama angaarid ongi üks sobivaimaid paiku lõputseremoonia jaoks, sest angaaride korda tegemine on üks suurimaid mereäärseid lugusid. Oleme ju rääkinud lennusadamast juba aastast 2008, mil esmakordselt toimusid Tallinna merepäevad kahes Tallinna sadamas. Maja ise saab valmis, aga muuseum avatakse hiljem – 11. mail. Staaridest, kes tseremoonial esinevad, on veel vara teada anda. Kõige suurem staar on kahtlemata allveelaev Lembit ise. Lembit oli varem küll sõjalaev, kuid ürituse kontseptsiooni järgi kehastab ta kultuuriallveelaeva. Kultuuripealinnagi võib võrrelda allveelaevaga, mis sõidab vahepeal mööda kultuurisügavikku ning siis tõuseb jälle pinnale nii, et kõik panevad teda tähele. Kultuuripealinna lõputseremoonia nimi on «Kaja lood», kus allveelaev Lembitul on oluline roll. Ta saab siis endale tõesti hääle ja silmad. Tema silmade läbi näeme kokkuvõtet ja tema häälega kuuleme seda. Tuumiketendus kestab 20‒30 minutit. «Kaja lood» tähendab, et ära kasutatakse lennukiangaaride kaja. Oleme angaarides proovi teinud, kaja pikkus on üle 12 sekundi. Kogu tseremoonia põimub lõpuks üheks etenduseks, kus kasutatakse hoone kaja ja kõrgust. Angaarid on ju nii kõrged, et sinna mahub 40 keskmist Kalamaja maja. Laest ripuvad alla igasugused esemed, eri tasanditel toimuvad tegevused. Kostavad laulukatked ja pillimäng. Kõik on mõeldud spetsiaalselt lõputseremoonia jaoks ja esitamiseks vesilennukite angaarides. Kirjutatakse uus muusikateos. Kohal on ETV, kes teeb tseremooniast lindistuskatkeid, mida peagi vaadata saab.
Muuseumipäev kutsub meisterdama Kultuuripealinna lõpetamise raames pääsevad huvilised tasuta üheksasse muuseumi uudistama ning perega meisterdama. 22. detsembril ootavad külastajaid kõik linnamuuseumi filiaalid. SA Tallinn 2011 projektijuht Piret Kooli sõnul on see üks viimaseid võimalusi kõigil kultuuripealinna põhiprogrammist osa saada. «Muuseumipäev on eelkõige inimesele, kes 21. detsembri õhtul mõtlevad, et kultuuriaasta saab läbi, aga polegi veel midagi näinud,» rääkis Kooli. «Ka muuseumiöö oli tänavu kultuuripealinna kavas, kuid inimesed ehk ei jõudnud igale poole.» Avatud on linnamuuseum (Vene 17), Kiek in de Kök (v.a bastionikäigud; Komandandi tee 2), fotomuuseum (Raekoja 4/6), Peeter I majamuuseum (Mäekalda 2), E. Vilde muuseum (Roheline aas 3), A. H. Tammsaare muuseum (Koidula 12a), lastemuuseum (Kotzebue 16), Miia-Milla-Manda (L. Koidula 21C). «Muuseumipäev on seotud kultuuripealinna niisuguste põhimõtetega nagu taaskasutus, jätkusuutlikus ning see, et kultuur puudutab meid kõiki, kultuur on igal pool ja seda tuleb osata märgata,» seletas Kooli. «On jõulueelne aeg, koolid hakkavad vaheaja-
plaane tegema. Paras aeg on muuseume külastada klassiga.» Corelli Music täidab Kiek in de Köki kaunite keskaegsete viisidega. Muusikalised üllatused algavad igal pooltunnil kell 12.30–17.30. «Paneme vana torni kultuuriaasta lõpu puhul elama,» tähendas Kooli. Muuseumid on avatud kella 12–18, sisse pääseb neisse kuni 17.30-ni. Lisaks linna enda muuseumidele löövad kaasa ka NUKU muuseum (Lai 1) ja PiparkoogiMaania näitus disainigaleriis (Pärnu mnt 6). Kunstnikud, arhitektid, keraamikud ja disainerid on galerii seekord muutnud piparkookidest ajamasinaks. Miia-Milla-Mandas, lastemuuseumis ja NUKU muuseumis (eelregistreerimisega muuseumi kodulehel) toimuvad sel päeval töötoad. Näitlejad ja kunstnikud lahutavad meelt ning jagavad õpetusi, kuidas oma kätega jõulukinke ja kuuseehteid meisterdada. «Muuseumipäeva eesmärk on kokku koguda ka pered ja neile midagi ühiselt pakkuda,» seletas Kooli. «Külastaja ei pea jõulukingitust tingimata poest kalli raha eest ostma, ta saab selle ise teha. Kunagi olid ehtsad jõulukingitused ikka oma kätega tehtud.» Miia-Milla-Mandas toimuvad töötoad igal täistunnil kell 12–17, lastemuuseum ootab töötubadesse kell 12 ja 15.
Itaallane kirjutas Kalevi ja Linda armastusloo
Foto: Berni Dymet
Oliver Õunmaa
22. detsembril loetakse kunstihoones ette mereäärseid lugusid. Saksamaal on internetilehekülg www.e-stories.org, kus saab avaldada oma lugusid ja luuletusi. Kuuldes, et Euroopa kultuuripealinna Tallinna üks tunnuslause
on mereäärsed lood, tuli austerlane Peter Vyskovsky 2010. aastal mõttele korraldada leheküljel mereäärsete lugude võistlus. Kokku saabus 250 lugu 20 riigist. «Laekus nii proosat kui luulet,» rääkis Tallinn 2011 väliskommunikatsiooni spetsialist Maris Hellrand. «Oli romantilisi lugusid
ja kriminulle. Kirjutati merest, piraatidest, armastusest, lahkuminekust, surmast ja pudelipostist. Lisaks keskpärasele tasemele leidus meisterlikku ilukirjandust. Valdav osa lugudest olid saksakeelsed. Eestist tuli vaid üks eestikeelne lugu, ülejäänud olid inglise, soome ja vene keeles. Venekeelsed lood olid eriti ilusa keelekasutusega.» Eksootilisemad paigad, kust lood saabusid, olid Malta, Iisrael, Armeenia ja Aserbaidžaan. «Põnevad olid välismaalaste kirjutatud lood, kus tegevus toimus Tallinnas,» rääkis Hellrand. «Üks itaallane kirjutas Kalevi ja Linda armastusloo.» 22. detsembril kell 18‒20 loevad viis Von Krahli etendusest «12 Karamazovit» tuntud noort parimad lood kunstihoone galeriis rahvale ette. «Loetakse originaalkeeltes, et kõlada saaks keelekasutus, aga kuulajad saavad ka tõlke,» ütles Hellrand. «Võtame ürituse videosse, selle saab pärast internetti panna.»
6
TANTS
Kp
Reede, 25. november 2011
TUTVUSTAB
Oliver Soomets
Diplomeeritud bailatino treener, endine S-klassi võistlustantsija. Kolmekordne Eesti meister, 11 hõbemedali ning mitmete rahvusvaheliste tiitlivõistluste auhindade omanik võistlustantsus. Liitus 1997. aastal hiphop tantsugrupiga Dancin’ Machine, millest sai esimene breiktantsu trupp Eestis. Eesti meister breigis individuaalselt 1998 ja 1999. Eesti Breiktantsu Liidu asutaja ja president aastast 2002.
Kp
SOOVITAB
BOE 2011 kava Kolmapäev, 30. november BOE workshop’id Tallinna Tantsuakadeemias 17.30 – Hiphop, Henry Link Force 19.00 ‒ Hiphop, Ruslan Zulu Zaparozets 20.30 – Breik Vajalik eelregistreerimine info@boe.ee Neljapäev, 1. detsember Workshop’id ja võistluse eelvoorud Tallinna Tantsuakadeemias 18.00 – Hiphop, DRE10 19.30 – Eelvoorud (Popping, Hip-hop New Style, B-boying 1 vs 1) 22.00 – Breik Vajalik eelregistreerimine info@boe.ee Afterparty klubis Balou (Rüütli 18, Tallinn) Reede, 2. detsember Tallinn, kino Sõprus B-boy 1 vs 1 battle finaal Popping’u ja hip-hop newstyle’i poolfinaalid 17.00 Uksed avanevad külastajatele 1. Round 18.00 B-boy 1 vs 1 battle 18.30 Popping 19.15 Hip-hop newstyle (1 Round/ 2 jooksu) 2 min x 8 paari 2. Round 19.45 B-boy 1 vs 1 battle 20.15 Popping 20.30 Hip-hop newstyle Finaalid 21.00 B-boy 1 vs 1 battle (poolfinaal) 21.15 Popping (poolfinaal) 21.30 Hip-hop newstyle (poolfinaal) 21.45 B-boy 1 vs 1 battle (Grande Finale) 22.00 Autasustamine ja afterparty klubis Hollywood Laupäev, 3. detsember Tartu, Tasku keskus Crew battle eelvoorud 12.00 Crew battle eelvoor 1. Round 12.35 Crew battle eelvoor 2. Round Tartu, Vanemuise kontserdimaja Crew battles/Popping, hiphop newstyle finaalid 15.00 Uksed avanevad külastajatele 16.00 Crew battle 1. Round Esinejad 17.00 Crew battle 2. Round 18.00 Vaheaeg 30 min 18.30 Crew battle (poolfinaal) 19.00 Hip-hop newstyle (Finaal) 19.15 Popping (Finaal) 19.30 Crew battle (Grande Finale)
BOE peakoraldaja, 1998. ja 1999. aastal breigis individuaalselt Eesti meistriks saanud Oliver Soomets praegu enam ise ei võistle, sest võistlustasemel battle’ites osalemine nõuaks erilist pühendumist. See ei välista aga võimalust, et täiesti breigilik battle ei võiks aset leida inimeses eneses. Foto: Risto Ring. © DanceAct
Breigi teeb vaataja jaoks atraktiivseks hirm
Tallinnas ja Tartus selgub detsembrikuu esimestel päevadel, kes on maailma parimatest tänavatantsijatest kõige paremad. Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 festivalile BOE 2011 ehk Battle of Est tulevad võistlema Ameerika Ühendriikide World of Dance, Inglismaa B-Boy Championshipi, Korea R-16 ja Saksamaa Battle of the Yeari võitjad. Kõik need võistlused on ülemaailmsete eelvoorudega, seega võib BOE-d nimetada mitteametlikuks breigi maailmameistrivõistluseks. ütleb Soomets. «Lill oli tookord Anneli Sihvart anneli.sihvart@tallinn2011.ee
Kontsert-võistluse kavas on lisaks meeskondlikule tantsulahingule popping ja hip-hop newstyle ning b-boy 1 vs 1, millest võtavad osa kutsutud meeskondade valitud paremik ning Red Bulli profitiimi liikmed. Kokku on BOE-le oodata tantsijaid ligi 20 riigist. Lisaks kaheksale VIP crew-le pääseb lõppvõistlusele neli eelvooru võitjameeskonda. Eelvoor toimub Tartu kaubanduskeskuse Tasku (Turu 2) aatriumis 3. detsembril kell 12.
Kuidas Battle of the Eastist sai Battle of Est BOE peakorraldaja Oliver Soomets on tantsijana äärmiselt mitmekülgne. Seitsmeaastaselt alustas ta võistlustantsutreeninguid, sai kolm korda Eesti meistriks ja 11 korda hõbemedali. 1997. aastal liitus Soomets hiphop tantsugrupiga Dancin’ Machine ning võitles end breigis 1998. ja 1999. aastal individuaalselt Eesti meistriks. Aastast 2002 on ta Eesti Breiktantsu Liidu president. «Tantsugruppi Dancin’ Machine kutsus mind Toomas Lill, kui nägi, et suudan kiiresti õppida,»
kindel, et breik, mis vahepeal varju oli jäänud, tuleb kohe jälle võimsalt tagasi, seega on paras aeg trenni alustada. Tal oli õigus ‒ pool aastat hiljem, talvel 1998 hakkasid taas levima breigivideod. Enne seda oli breik laineharjal olnud 1980. aastate keskpaiku, niisiis kümmekond aastat varem. Eesti on ju väike, sellele teeb ruttu ringi peale. Kui tuleb uus stiil, on selle esindaja kõigepealt igal peol ja ballil peo üllatus, aga kui klubid läbi on käidud, ongi kõik. Nii läheb siin ja tegelikult ka mujal maailmas kõikide stiilide ja staaridega.» Soomes võistlustantsu trenni tegemas käies nägi Soomets sealses kaubamajas juhuslikult Battle of the Yeari võistluse videot ning pakkus seejärel Toomas Lillele, et võiks ka Eestis rahvusvahelise tänavatantsu võistluse korraldada. Tartu linn toetas mõtet ning 2001. aastal korraldatigi seal esimene battle. Tänavune BOE, mis toimub esmakordselt korraga nii Tartus kui Tallinnas, on juba üheteistkümnes. «Alguses oli võistluse nimi Battle of the East,» selgitab Soomets. «Käisime Hannoveris Battle of the Yearil, meil olid selle kirjaga
t-särgid seljas ja mingi tegelane tuli küsima, miks need meil on. Olime «maalt ja mootorrattaga» ega teadnudki, et niisugust nime kannab Saksamaa kohalik Battle of the Yeari eelvoor, meil polnud õigust sama nime kasutada. Nii saigi meie võistlusest Battle of the Est.»
Vanakooli breikar väärtustab peret Oliver Soometsa väitel on breikimisega ses mõttes samad lood kui jalgrattasõiduga, et kui oled ta kord juba selgeks saanud, siis enam ei unusta. Üks maailma kuulsamatest vanakooli breikaritest, Albert «Trix» Thomson, tuleb seekord ka Tallinna. Jamaica juurtega Trix on sündinud 1963. aastal Nottinghamis. Ühel suvisel ööl aastal 1983 vaatas ta meelelahutussaadet «Top of the Pops», kus näidati ameerika bändi Shalamar looga «A Night To Remember». Laulja Jeffrey Danielsi esitatud popping ja locking vaimustasid Inglismaad. Vaatajate soovil korrati saadet järgmisel nädalal, siis olid noored ‒ mõistagi ka Trix ‒ videomakkidega juba teleka ees ootel, et «õppevideo» salvestada. Hiljem kombineeris Trix breiktantsu elemente rulluisudiskoga. 1995 hakkas Trix juhtima maailma suurimat breigivõistlust Battle of the Year Saksamaal. Lisaks hiphopile ja ameerika jalgpallile Trixi elus ülitähtsal kohal seitsmeaastane tütar Candice Daisy. «Pereväärtuste esikohale sead-
mine on vanadele breikaritele üldiselt omane,» märkis Soomets. «Nad rõhutavad sallivuse tähtsust, ei joo ega suitseta. Paljud neist on pärit karmist keskkonnast ja kui oled end niisugustest oludest välja võidelnud, siis on loomulik, et teed kõik, et sinna mitte tagasi sattuda.» Tippbreikarid oma nippe teistele õpetama ei kipu, kui oled nii kaugele jõudnud, pead ise leiutama, kuidas veel paremaks saada. «Õppides kukutakse omajagu,» kinnitab Soomets. «Peab mõistust olema, et siis ei hakka lolli kombel ennast lõhkudes lahmima, vaid mõtled järele, mida teistmoodi teha. Paljudel breikaritel on viga saanud ranne, küünarliigesed või põlved. Eks see ole mõnes mõttes oma hooletus, sest pärast traumat ei kiputa arsti juurde minema, vaid tehakse esimesel võimalusel trenni edasi.»
Breik on alfaisaste jaoks? Breigi teeb atraktiivseks hirm, kinnitab Oliver Soomets. Vaatajal on hirm, ta ei usu oma silmi. Breigi videokassettidel on alati rõhutatud, et kõik, mis toimub, on 100% live. Kõik võetakse üles ilma muusikakatkestusteta, sest muidu ei suudaks keegi uskuda, et breikarite esitatud trikid ka tegelikult võimalikud on. See, kas muusika mängib breikarile lihtsalt taustaks ja annab energiat või on tantsija suuteline selles elama, rütmiga mängima, sõltub koolkonnast.
«Põhimõtteliselt on breik tõesti alfaisaste omavaheline mõõduvõtmine,» nõustub Soomets muiates. «Võitlus tantsukeeles, seal pole midagi vastassoole suunatut. Hiphop on teistsugune, olemuselt pigem seksile orienteeritud, soov vastassoole näidata, et oled äge. Naised breigivad samuti, kuid nendega battle’it teha ei ole väljakutse, sest vastane pole võrdne. Naise lihaskond ja luustik on nõrgemad, see seab piirid. On naisbreikareid, kes on väga heal tasemel naise kohta. Kui neile plaksutatakse, siis on see küll tunnustus, kuid umbes nii, et vau, ise naine ja said ikkagi päris hästi hakkama.» Soomets ise enam ei võistle. «Võistlustase nõuaks erilist pühendumist, professionaalsel tasandil tegelemist,» selgitab ta. «Tantsijana ei jääks ma rahule vähema kui väga hea tasemega, selle hoidmine aga võtaks meeletult aega. Minu jaoks pole ei breik ega hiphop ka elustiil.» Tihti arvatakse, et breikarid on hullud hiphopparid, märgib Soomets. Tegelikult on nende stiilide esindajad väga erinevad. Hiphoppari tunned tänaval ära, breikar võib aga täiesti tavaline välja näha, nende väljakutse on mujal, mitte riietusstiilis. Selle aasta suurima breigisündmuse piletid ja passid on müügil Piletilevi müügikohtades üle Eesti. Ajakava, piletiinfo ning võistlejate lähemad tutvustused leiab BOE kodulehelt www.boe.ee
Reede, 25. november 2011
Tallinn 2011 nädal objektiivis Õnneliku lõpuni on jäänud napilt kuu aega
FOTO
7
Noored pianistid võtsid mõõtu
Tallinna Lennusadamas ja Suure Tõllu peal toimus 21. novembril pressile mõeldud sündmus, kuhu olid kogunenud kõik tegelased, kes 22. detsembril millegi eest vastutama hakkavad, ning samuti nood, kellega kultuuripealinnal koostöö alles käib. Lennusadama vesilennukite angaarid, mis alles mõni aeg tagasi kujutasid endast vaid paari betoonkuplit ja hunnikut tolmu, on nüüd juba inimsõbraliku hoone ilmet võtmas – on selgeid märke, et peagi on mereäärsel alal kultuuripealinlaste jaoks uus koht, mida uudistama minna. Pildil on eelmisest Kultuuripealinna lehenumbrist tuntud Signa eksperimentaalteatri eestvedajad Signa (vasakul) ja Arthur Köstler (paremal) ning Thomas Bo Nilsson (keskel) Fotod: Stanislav Moshkov
9.-18. novembrini toimus Estonia kontserdisaalis II rahvusvaheline pianistide konkurss, kuhu registreerus kokku 58 noort pianisti üle maailma. Osalejaid oli nii Euroopast ja Aasiast kui Ameerikast ja Aafrikast. Fotod: Sten Jõemets
Rahvusmustrid ja edulood
12.–13. novembrini toimunud rahvusvahelisel konverentsil «Ornament – võti maailma» rääkisid oma edulugusid mitmete maade käsitööettevõtjad ja -meistrid. Foto: Maiken Mündi
Kulturistid esinesid ka veenvate tantsukavadega Eelmisel nädalal katsusid kulturistid jõudu klassikalise kulturismi MM-il ning kulturismi, fitness’i ja Bodyfitness’i MK-l. Kulturismis kaitses A-koondises meie au ka Eesti 13-kordne absoluutne meister ja äsja Indiast MM-ilt naasnud Ott Kiivikas, kes on hetkel oma sportlaskarjääri tippvormis. Keskmisel pildil on Ott Kiivikas vasakult esimene. Fotod: Sten Jõemets /Nikon
Festival Neu/Now tõi välismaalt uut noort kunsti Eelmine nädal tõi lisaks kulturistidele linna ka rohkelt noort välismaist kunstirahvast. Festival Neu/Now toimus evanalinna galeriides ja saalides, tantsuetenduste kõrval said huvilised ka filme ning visuaalse ja helilise kunsti projekte vaadata. Festivali päralt olid Kinomaja, Kullo galerii, Disaini- ja Arhitektuurigalerii, Kanuti gildi saali ning Mustpeade maja. Piltidel on näha etendusi «No Concert» ja «The Miserable things». Fotod: Stanislav Moshkov
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 25. november 2011
Hasso Krull soovitab: Lugude jutustamine päästab maailma 9 27. novembril toimub Vanalinna Muusikamajas (Uus 16c) viimane õhtu sarjast «Lugude jutustamine päästab maailma», nautida saab mitmete jutustajate etteasteid. «Töö orjastab, jutustamine vabastab. Kõik peaksid seda oskama. Kui tõesti hästi jutustada, tulevad meid kuulama isegi kauged esivanemad,» arvas kirjanik ja kultuuriteadlane Hasso Krull. Ürituse formaat on paindlik, võib tulla terveks õhtuks või ka vaid ühele sündmusele. Kõik kellaajad on orienteeruvad ja pigem võiks kohal olla varem kui hiljem. Kindlasti on parim valik jääda pikemaks ajaks ning pühendada
TEATER
25.‒26. november 22.30 ja 22.00 Von Krahli Teatris (Rataskaevu 10) «PostUganda». Kontsert-etendusel võib veenduda, kuidas piinlikumadki üldistavad eelarvamused naistest ja kaunitest kunstidest, PMShüsteeriast ja uuest veevalajaajastust tõeks osutuvad.
OOPER
25. november 19.00 rahvusooperis Estonia (Estonia pst 4) «Padaemand». Üks tuntumaid Tšaikovski lavateoseid, mida mängitakse kõikjal maailmas. Puškini novelli alusel loodud müstilise atmosfääriga ja romantilise muusikaga ooperis lõõmavad kired ja võitlevad suured tunded – kas võidab Hermanni kirg kaardimängu või kauni naise vastu? Muusikaline juht Eri Klas, dirigendid Arvo Volmer ja Jüri Alperten, lavastaja Arne Mikk, kunstnik Eldro Renter.
MUUSIKA
25. november 18.00 Von Krahli baaris (Rataskaevu 10) Noortebänd ’11 finaal, poolfinaalide põhjal valitud Uebanda, Ten-
Hasso Krull. õhtu kuulamisele ja koosolemisele. Pakutakse teed ning natuke head ja paremat. Kuulajad võivad roogasid ka endaga kaasa tuua, siis on kindel, et toit otsa ei lõpe.
fold Rabbit, the Blinking Lights, Sibyl Vane ning publiku lemmik, peaauhinnaks on muusikavideo salvestamine.
25. ja 26. november 19.00 Estonia kontserdisaalis Põhjamaade Sümfooniaorkester & dirigent Anu Tali: «Kohtumispaik Tallinn». «NSO». Rahvusvaheline, kümne riigi professionaalsetest tippmuusikutest orkester peab oma kodulinnaks Tallinna ning tähtsaks Eesti muusika ja kultuuri tutvustamist maailmas. Lisaks Tallinnale ootavaid neid Viini, Berliini, Budapesti, Zagrebi, Bratislava ja Maribori kontserdisaalid. Novembri kontserdikavas: Arvo Pärdi «Cantus Benjamin Britteni mälestuseks», Edvard Griegi Klaverikontsert, Jean Sibeliuse Sümfoonia nr 2, solist Mihkel Poll (klaver). 25. november 20.00 Nõmme Kultuurikeskuses (Turu plats 2) nostalgiapidu «Eighties coming back». Plaadimuusika Tõnu Kõrvitsalt, üllatusesinejad. Üritus on Eesti Heliloojate Liidu korraldatud linnaosade projekti osa, mille raames resideerib novembris Nõmmel helilooja Tõnu Kõrvits. 27. november 17.00 Nõmme Lunastaja kirikus (Õie 10) Tõnu Kõrvitsa autorikontsert. Eesti Heliloojate Liidu korraldatud linnaosade projekti kuuluval tasuta kontserdil esinevad metsosopran Iris Oja, Virgo Veldi (saksofon), Ingely Laiv (oboe), Robert Traksmann (viiul), Laur Eensalu (vioola), Vambola Krigul (löökpillid), Kristjan Mäeots (löökpillid), Ulla Krigul (orel) ja tütarlastekoor Ellerhein, dirigent Ingrid Kõrvits. 27. november 17.00 Estonia kontserdisaalis «Kuldne klassika». Esinevad Tallinna Kam-
Jutustamisjärje teeb kell 17.00 lahti üks tuntuimaid praeguse aja eesti poetesse Doris Kareva, kes esitleb oma uut raamatut. Seejärel hakkab lugusid jutustama Piret Päär ning kell 19.00 antakse lood edasi hoopis teise meediumi, nimelt filmi läbi. Näitamisele tuleb film Austraalia aborigeenide lugudest, mis annab väga ainulaadse võimaluse vaadata Arafura soode ja rabade ääres elavate põliselanike maailma nii, nagu see nende müütlises minevikus olla võis. Film on inglise ja ganalbingu keeles. Pärast filmi räägivad lugude jutustamisega seonduvast Anne Türnpu, Valdur Mikita ja Pee-
ter Laurits ning siis saab alguse pimejutustamine, mida juhib Anne Türnpu. Jutuvestmissari on kultuuripealinna aastal Tallinnasse toonud kireva valiku lugusid ja jutuvestjaid kogu maailmast ‒ Ameerikast, Kariibidelt, Iirimaalt, Tuneesiast, Ungarist, Rootsist ning Läänemere saartelt. Niisama mitmekülgne saab olema ka sarja lõpetav õhtu, mis kestab pealelõunast peaaegu keskööni. Lugusid on jutustatud mitmeid kordi ja igasuguseid. Eelmisel korral oli külas Inger Lise Oelrich.
Foto: Stanislav Moshkov
merorkester ja sopran Aile Asszonyi dirigent Eri Klasi juhatusel. Kavas Beethoven ja Mozart. Kontserdisari «Kuldne klassika» toob kuulajani viiel korral läbi hooaja kontserdid, kus kantakse ette maailma muusikaajaloo armastatumad orkestrimuusika teosed.
surm, sundmõtted ning peresidemed on filmis tegevust edasi kandvad jõud. Marina on paarikümneaastane ekstsentriline, peaaegu sõpradeta naine. Meeste suhtes tunneb ta füüsilist vastumeelsust. Naisedki ei suuda teda seksuaalselt rahuldada.
29. november 19.00 Estonia kontserdisaalis Maia Vidal & Simon Beaumont. Kavas Georges Brassens’i laulud.
Kuni 30. november Tallinnas, Tartus, Kärdlas, Kuressaares, Jõhvis, Narvas, Rakveres, Valgas, Viljandis, Paides ja Pärnus 15. Tallinna Pimedate Ööde filmifestival (PÖFF). Festivali info ja piletid alates 11. Novembrist PÖFF-i info- ja piletipunktides Tallinnas Solaris Keskuse 2. korrusel, Viru Keskuse 1. korrusel ja Coca-Cola Plaza fuajees ning Tartu Kaubamajas, alates 18. novembrist kõigis linastuskohtades, kõikides Piletilevi müügikohtades üle Eesti ning internetis.
30. november 19.00 Estonia kontserdisaalis vokaalansambel Witloof Bay (Belgia). 2005. aastal asutatud ansambli liikmete hulgas on beatbox’i värske maailmameister ja selle liikmeid ühendab kirg a cappella džäss- ja popmuusika vastu. Algselt esitati teiste heliloojate repertuaari, nüüdseks on enamjaolt kavas originaalmuusika, on leitud oma kõla ja stiil. Repertuaaris on ka prantsuse ja anglosaksi laulude seaded. Witloof Bay võib julgelt reastada kõrvuti selliste vokaalmuusikalegendidega nagu The Real Group, Take 6, Rajaton, The Swingle Singers, The Singers Unlimited jt.
NÄITUS Kuni 11. detsember Eesti Arhitektuurimuuseumis (Rotermanni soolaladu, Ahtri 2) Tallinna Fotokuu grupinäitus «Linnaelu suurlinna ajastul». 21. sajandi algusest peale elab üle poole maailma rahvastikust linnades, näitusel näidatakse kaasaja suurlinna mitut palet ja seda esitleb Noorderlicht fotofestival.
KINO
Alates 1. detsember kinos Artis (Estonia pst 9) «Attenberg» (Kreeka 2010, režissöör, Athila Rachel Tsangari). Armastus,
Kuni 12. detsember Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34) Tallinna Fotokuu raames toimuv rahvusvaheline kuraatorinäitus «Teisele poole». Nimeka kuraatori Adam Budaki poolt kokku pandud rahvusvahelise kaamerakunsti näituse eesmärk on tuua esile fotograafia kui meedia eneserefleksiivsus ja kaardistada selle seisu kaasaegse kunsti kontekstis. Kuni 31. detsember Tallinna Kunstihoones Tallinna Fotokuu raames toimuv grupinäitus
«Sündinud samas kohas: kujutis, mälu ja fiktsioon Baltimaades». Näitus toob vaatajateni ülevaate viimase 10 aasta fotograafiast Baltimaades, mis on tehtud põlvkonna poolt, kelle lapsepõlv on jäänud n-ö üleminekuaega.
Kuni 31. detsember Sokos Hotell Virus (Viru väljak 4) näitustubamuuseum «Viru hotell ja KGB». Külastamine ainult koos giidiga, tuurid soome, inglise ja eesti keeles, vajalik eelbroneerimine.
Kuni 31. detsember Tallinna Fotokuu giidituurid õpilasrühmadele. Õpilasrühmad on oodatud osalema Tallinna Fotokuu giidituuridele, mille kohta saab lugeda hwww.fotokuu.ee/ programm/fotokuu-giidituurid Kuni 31. detsember Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones (Pikk 17) «Ajaloo nägu». Kas ajalool võib olla nägu? Kes on need inimesed, kes kujundavad ajaloo näo? Selle üle mõtisklesid kümme Eesti kunstnikku ‒ Kirke Kangro, Bruno Lillemets, Mall Nukke, Kalle-Priit Pruuden, Urmas Puhkan, Tiina Sarapu, Risto Tali, Rait Siska, Kristiina Uslar ja Tanel Veenre. Kuni 31. detsember Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34) Ene-Liis Semperi uusim näitus, mis kaardistab ja liidab kunstniku ruumi- ja teokogemusi kujutavast kunstist, teatrist ja muudest loomingulistest praktikatest. Kuni 31. detsember Energia avastuskeskuses (Põhja pst 29) «Avasta Eesti müütilised olendid!». Mütoloogiat ja tehnoloogiat ühendaval näitusel keskendutakse Eesti vanadele ja uutele müütidele, mis tuuakse läbi tehnoloogia ja interaktiivsuse külastajatele katsetamiseks ja avastamiseks. Kõige pisemate jaoks on näituse juures ka töötuba, kus juhendaja abiga saab endale väikese tasu eest ise müütilise olendi meisterdada ja kaasa võtta. Kuni 31. detsember AHHAA Tallinna keskuses (Vabaduse väljak 9) «Nähtamatu näitus Dialoog pimeduses 2011». Nägemispuudega giidid juhatavad külastajaid 45‒60 minutilise ringkäigu jooksul läbi erinevate tavapäraste keskkondade nagu linnapark, paadiretk ja kohvik. Mis tunne see on, kui ümberringi valitseb pilkane pimedus ning hakkama tuleb saada ainuüksi lõhnade, helide ja kompimise toel?
Kuni 4. märts Kadrioru kunstimuuseumis (Weizenbergi 37) «Bosch & Bruegel. Ühe maali neli jälge». Taani, Suurbritannia, Hollandi, Belgia ja Eesti tippspetsialistid uurivad nelja teost põhjalikult nii tehniliselt kui ka kunstiajalooliselt. 16. sajandi Madalmaadest pärit õlimaalid kujutavad kõik sama kompositsiooni, kuid teoste algupära, valmimisajad ja -kohad ning autorid on seni lahendamata müsteerium. Leidlikke multimeedialahendusi kasutaval näitusel saab vaadelda kõrvuti kõiki nelja maali ning üksikasjaliste tehniliste uuringute kaudu piiluda nende valmistamise protsessi ja kunstiteose konserveerimise salapärasesse maailma. Kuni 4. märts Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones (Pikk 17) Tallinna Fotokuu raames toimuv näitus «Silmapilkline ülessewõtte. Eesti foto 1850‒1912».
MUU 22. detsember 18.00 Vene Kultuurikeskuses (Mere pst 5) kultuuridevahelise dialoogi süvendamisele pühendatud koreograafiafestivali «Neposedõ kutsub sõpru» pidulik avamine kaasaegse tantsu lavastusega «True Style». Kavas on esinemisi klassikast ja rahvatantsust kaasaegse koreograafia ja folkloorini ning kaasaegse ja eesti tantsu meistriklassid. Osalevad Eesti, Läti, Leedu, Soome, Venemaa, Ukraina, Valgevene jt riikide tantsukollektiivide esindajad.
KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:
TALLINN
Eur opean Capital of Culture