Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Reede, 14. jaanuar 2011 | nr 2 (016)
Tasuta kultuuriväljaanne
www.tallinn2011.ee
Jaan Tootsen: «Linna teevad ilusaks inimesed.»
SPORT Kultuuripealinna aasta avanädal pakkus palju liikumisrõõmu nii noortele kui vanadele – kui Vabaduse väljak oli hulljulgete lumelaudurite päralt, siis talisuplusfestivalil Pirita Open said talverõõme nautida igas vanuses «pingviinid» mõlemalt poolt Soome lahte. Loe lk 3 PERSOON Mullu kõrge kultuuripreemia pälvinud «Ööülikooli» toimetaja ja dokumentaalfilmide autor Jaan Tootsen kõneleb Kalamaja kui Tallinna ühe vanima linnaosa omapärast, Lõuna-Eesti rahulikumast meelest ning sellest, mida mere ääres lugude rääkimine endast õigupoolest kujutab. Loe lk 4–5 KUNST Tallinna Kunstihoone juhataja Harry Liivrand tutvustab uut näitust CoBrA & Co, mis kutsub külastajat kunstiteose mõtestamisel kaasautor olema, sest iga taiese seletamiseks on loendamatu arv täiesti üheväärseid võimalusi. Loe lk 6
Foto: Stanislav Moshkov
Algab teine Tallinna dokumentaalfilmide festival Docpoint 27. jaanuaril algab Tallinnas teist korda peetav dokumentaalfilmide festival Docpoint Tallinn, nelja päeva jooksul linastub Kumu auditooriumis ja kinos Sõprus 28 filmi maailma eri paigust. DocPoint Tallinn on Helsingis juba kümme aastat korraldatava samasuguse festivali n-ö käepikendus.
Filmide näitamise eesmärk on naaberlinnades ühesugune ‒ küsida kõigilt ebameeldivaid küsimusi ja näiline harmoonia vajaduse korral täiesti pea peale pöörata. Teiste hulgas linastuvad Leipzigi festivali võitja «Vodka Factory», selle aasta poliitiline hitt «Roheline laine», muusikafilmid «Lemmy» ja «Jose Gonzalese eriline elu», Tšehhi autori Helena Trestikova miniretrospektiiv ning pangakriisi tagamaadest rääkiv «Inside Job».
Eesti filmidest on esindatud reggae-muusikat käsitlev «Cubaton» ja Lennart Merist kui filmitegijast kõnelev «Tantsud linnuteele». Osade filmide linastustele tulevad ka režissöörid ja filmitegelased, kes avavad filmide tausta ning vastavad vaatajate küsimustele. Eelmise aasta ühe seansi 25-kroonine pilet maksab nüüd teises vääringus sama hinna – 1.60 eurot. Piletid on saadaval alates 13. jaanuarist Piletilevis ja kinodes enne seanssi.
DocPoint Tallinn on Eesti pealinnas ainuke üksnes dokumentaalfilmidele keskendunud festival ja kuulub Tallinna kui kultuuripealinna programmi suursündmuste hulka. Programm on intrigeeriv ja ettearvamatu ning peaks pakkuma midagi kõigile neile, kes tahavad rohkem teada, kui massimeedia võimaldab. Korraldajad on üritanud kavasse valida ilusaid, sisukaid ja ärritavaid filme, seal saab aga kindlasti olema ka dokumentaalfilmide klassikat.
«Meie eesmärk on tõestada kohalikule suurearvulisele filmipublikule, et dokumentaalfilm võib olla niisama põnev ja huvipakkuv kui väljamõeldis,» selgitas festivali DocPoint Tallinn produtsent Kaarel Kuurmaa. «Dokumentaalfilmid puudutavad meid sageli palju sügavamalt.» «Tahame toetada uusi ja kõrgetasemelisi sündmusi. On eriti tore, et see festival aitab tugevdada kahe maa kultuurisuhteid,»
FILM
lisas Tallinn 2011 filmiprojektide koordinaator Ave Ungro. Festivali toetavad Tallinn 2011, Kultuuriministeerium, Kultuurkapital, ERR, Skype, Viking Line ja Meriton Old Town Garden. Koostööpartnerid on Kumu kunstimuuseum / Kumu Dokumentaal, Kino Artis, Soome Suursaatkond, Poola Suursaatkond, Iirimaa Suursaatkond, Soome Instituut ja Helsingi dokumentaalfilmide festival DocPoint. Vt ka http://tallinn.docpoint.info
2
ARVAMUS
Reede, 14. jaanuar 2011 KULTUUR KUTSUB
Ostalgie’st nõustalgiani
Eesti «nõustalgia» ei ole Ida-Saksamaa ostalgie’ga võrreldav. Eesti «nõustalgia» ei ole IdaSaksamaa omaga võrreldav mitmel põhjusel.
Ida-Saksa ajalugu kästi unustada
Maris Hellrand
Andreas Sepp, reporter
Uusi vanu elamusi otsides Kell on juba kolm läbi, ent väljas on mõneti üllatavalt veel nii valge, et lambi põlemapanemine kustutaks igasuguse kirjutamissoovi. Tekiks steriilne, kuskil tehases töötamise tunne. Läinud aastal Eesti Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu noore kultuuritegelase preemia pälvinud Jaan Tootseni mõtetest saab aga praegusel aastaajal kõige paremini mõiku just nimelt siis, kui silmitseda hämarduvat, sulajärgset Tallinna. Igasugune tehisvalgus peale arvutiekraanilt kiirgava tundub tema jutu taustaks üleliigne. Tootsen nimetab alanud aastat leppimise aastaks. Mujal Eestis elamist üritanuna on ta lõpuks oma kodulinnaga leppinud ja leppinud ka sellega, et mitte kõigile ei meeldi Kalamaja, Kadrioru või Uue Maailma taolised puuasumid, vaid on ka neid, keda köidavad näiteks Lasnamäe kalgid kontrastid. Kalamajas üleskasvanuna saan temast suurepäraselt aru, niisamuti nagu mõistan ka paneelmajade romantikat, kuigi õnneks on mul taolises keskkonnas elamise kogemust seni kogunenud vaid mõne kuu jagu. Teatud ringkondades kultusstaatusesse tõusnud raadiosaate «Ööülikool» pikaaegse toimetaja ja nüüd ETV ekraanil jooksvate minutiliste dokumentaalfilmide autorina tundub Tootsen suurepäraselt mõistvat lugude rääkimises peituvat võlu. Pärinegu need mere äärest nagu Tallinn 2011 Euroopa kultuuripealinna omad või hoopis ta enda aiast, mis, tõsi küll, on oma Põhja-Tallinnas paiknemise tõttu tahes-tahtmata samuti mereäärne. Nagu on tegelikult mereäärne ka kogu rikkaliku rannajoonega Eesti lugu. Niisiis, kujutlegem end hetkeks Tootseni kombel kesk suveõhtut kuskile linnaaeda istuma. Ah et ei õnnestu, sest väljas on ju külm? Aga osad meie seast käivad pakasele vaatamata korrapäraselt suisa välitingimustes suplemas! Kui paljud täpselt, ei tea keegi. Samamoodi nagu ei tea keegi, mis täpselt paikneb meie koduaedades murukamara all. Tootsen aga teab ‒ temal on seal kultuurikiht sajanditevanuste potikildude näol nii tihe, et isegi õunapuud ei saa istutada. Linnamuuseumis olla seepeale vaid õlgu kehitatud, kuna Tallinna mõistes puudub sel kraamil ajalooline väärtus ‒ niisuguseid leide on lihtsalt nii palju. Seega, kallid kaaskodanikud, marss soojadest urgudest välja linnal pakkuda olevat kultuuri avastama. Lubage näiteks iseendale, et külastate vähemalt kord nädalas mõnda filmiseanssi, teatrietendust või kultuurinäitust. Käige kas või spordivõistlusi kaemas, kui kõrgemad kunstivormid millegi pärast vastumeelt juhtuvad olema. Ürituste puudust ei tohiks ju olla, kes vähegi otsib, leiab kindlasti midagi meelepärast nii hingele kui ka rahakotile. Kui ise ei leia, uurige pere või sõprade käest! Ja isegi kui kodust välja minnes tuleb külm naha vahele, siis lihtsalt eirake seda, nagu tegid Soomest külla tulnud talisuplejad, kes ei pidanud tervislike eluviiside propageerimise nimel paljuks laevalt maale marssida ujumisriiete väel, ise vaatamata kogunenud eluaastatele täis positiivsust ja laulurõõmu ning soovi seda absoluutselt kõigi ümbritsevatega jagada.
«Keegi ei tea, mis täpselt paikneb meie koduaedades murukamara all.»
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht
Nõukogude aja laps
V
iru hotelli muuseumis KGB toa avamisega saab alguse üks suur lugude jutustamine sellest lähiminevikust, mis mõne arvamuse kohaselt on Tallinnas keskaegse ja ilusa uue maailma vahel unustuse hõlma vajunud. Või kas ikka on? Eestis ei ole küll olnud märgata Saksamaaga võrreldavat «Ostalgie» (Ida + nostalgia) lainet, kuid väiksemal määral niisugune nostalgia siiski avaldub. Ühelt poolt kostitab televisioon vaatajaid nõuka-aega meenutavate abrsurdikomöödiatega, teisalt oli turistide jaoks ka üks Tallinna suviseid tippatraktsioone just Rotermanni kvartali «Soviet Life» näitus. Selle asukohta küsisid välismaa reisiajakirjanikud esimeseks. Nüüd lisandub uue atraktsioonina samast žanrist KGB tuba Viru hotellis, mis jällegi on reisiajakirjandusele «magus» lugu.
Nii, nagu peaaegu päevapealt pärast kahe Saksamaa ühinemist kadus sealsest kaubandusvõrgust kõik Ida-Saksa päritolu kraam, muutusid ka kõik ida-sakslased üleöö teise järgu kodanikeks, kelle ajalugu oli väärt vaid häbenemist ja unustamist. Ilmselt vastureaktsioonina sellele tekkiski mõni aeg hiljem «ostalgie» mõiste, mis avaldus nii kunstis kui kaubanduses. Sellega kaasnes küll ka pidev vaidlus, et ega Ida-Saksamaa nostalgia pane inimesi kogu lähiajaloole läbi roosade prillide vaatama ning režiimi vaieldamatuid kuritegusid ja koledusi tähelepanuta jätma. Erinevalt Eestist toimus IdaSaksamaal ka korralik arveteõiendamine endiste Stasi kaastöötajatega. Nüüdseks on «Ostalgie’st» juba ilmselt kerge tüdimus tekkinud ja Berlin näiteks jätaks selle teema hea meelega selja taha, aga samas on nii Checkpoint Charlie kui SDV muuseum endiselt tugevad turismimagnetid. «Nõustalgia» nähtuste esilekerkimisega kaasneb minu jaoks alati mitu küsimust. Esiteks, mida see tähendab meie endi identiteedi jaoks, kes me selle ajastu üle oleme elanud? Teiseks, mida tähendab see neile vabas maa-
ilmas sündinud ja kasvanud eestlastele, kes on praegu 20–25-aastased? Kolmandaks, mida räägib see meist meie külalistele? Kui päris aus olla, siis hoolimata sellest, et lapsepõlv on enamasti inimestel meeles kui ilus aeg, ei ole mul isiklikult küll mingit nostalgiat selle aja suhtes. Igapäevaelu praktilised detailid hakkavad küll ununema ja alati, kui mõnd asja nagu näiteks releetelefoni vms meelde tuletatakse, on imelik tunne, et kas see oli tõesti minu eluajal. Aga vanaaegse limonaadi, maisipulkade ega kõrsikute järgi neelusid ei käi, «Turisti einest» rääkimata. See veider sürrealism ongi tegelikult teisejärguline.
Värbamiskatsed ei unune Mis ei unune, on see tunne, mis ühtaegu halvas kogu keha ja täitis selle adrenaliiniga mingi järjekordse «vestluse» või värbamiskatse ajal ning teadmine, et selle eest ei ole mingit kaitset. Kui üldse mingist nostalgiast rääkida, siis võib-olla seoses kaheksakümnendate lõpu lootusekiirtest jõudu ammutanud julgusega. Aga see oli juba uus aeg. Siis ilmus juba esimene sõltumatu ajaleht ja KGB värbamiskatse kohta avaldatud artikkel ei tähendanud enam repressioone. Selles kontekstis teebki alati natuke ettevaatlikuks nõuka-aja käsitlemine liigses huumorivõtmes. Naljakat ei olnud selles te-
gelikult midagi ja ma ei tahaks, et see ununeks või näiks vaid sürreaalse absurdikomöödiana, kus tegelased kannavad veidraid kostüüme.
Nostalgia võib olla ohtlik Lähiajaloo kriitiline tundmaõppimine võiks anda ka vabas maailmas kasvanud põlvkonnale oskuse autoritarismi ja populismi sugemeid ära tunda ja julguse neile vastu astuda. Viru hotelli KGB tuba oma punase telefoniga annab ühe imelise võimaluse kokku korjata ja talletada lugusid, mis on seotud selle Tallinna institutsiooniga ja tema täiesti erilise rolliga kogu Eesti rahvusvahelises elus. Viru oli nagu pilu, mille kaudu Lääs tilgakaupa siiapoole raudset eesriiet immitses, ning samal ajal ka Nõukogude pakazuhha ja repressiivmaailma kants. Loodan väga, et see ärgitab oma Viru-lugusid meenutama nii Tallinna ammustel aegadel külastanud soomlasi kui venelasi kui eestlasi piiri tagant, kes kindlasti paigutati ühte «neist» tubadest, mis olid varustatud justkui spioonifilmist pärit vidinatega. Niisugused lood annavad kurioossetele eksponaatidele reaalse mõõtme ja tähenduse. Sõna «nõustalgia» on aga väike hilinenud panus sõnausele. See sõna kannab minu jaoks aga alati ka inglise keelest tulenevat lisatähendust ‒ «no nostalgia»!
AINULT KAKS KÜSIMUST 9 Valgusfestivali «Tule ja jää pidu» peakorraldaja Indrek Leht, kuidas on varasemaga võrreldes tänavu sujunud vanade jõulukuuskede kogumine tuleskulptuuride ehitamise jaoks? Niisugusel kombel kuuskede kogumist ‒ et linnas oli kindlatel kuupäevadel avatud kolm kogumispunkti ‒ korraldas Valgusfestival esimest korda. Varasematel aastatel on linnaelanikud kuuski toonud tuleskulptuuride põletamiskohta sündmuse toimumise päeval või siis mõned päevad enne seda, näiteks Mustamäele Sääse parki. Üldiselt läks hästi. Esimene päev, 7. jaanuar, kulus ilmselt hoovõtuks, laupäev ja pühapäev olid põhilised kuuskede toomise päevad. Kristiine keskuse juures said mõlemad suured konteinerid ti-
hedalt kuuski täis ja kuhjad veel peale. Rotermanni keskuses said mõlemad suured konteinerid tihedalt täis, aga kuhjata. Lasnamäel Tähesaju City kaubanduskompleksis oli tegevus tagasihoidlikum ‒ üks konteiner toodi kuuski täis, aga oleks veel mahtunud. See oli omamoodi emotsionaalne ettevõtmine, vanu jõulukuuski tuldi tooma terve perega. Lapsed lehvitasid kuusele järgi ja emadeisade suust sai tihti kuulda põhjalikke kuuselugusid: kuidas kuusk metsast ise toodi, kus toas kuusk seisis, mis kuuse tippu ehtis, kuidas okkad peal seisid... Valgusfestivali meeskond tänab kõiki, kes võtsid vaevaks kuusk kogumiskohta tuua. Usun, et need inimesed järgivad ka igapäevases elus rohelist mõtteviisi ning suhtuvad elukeskkon-
da säästvalt. Ja loomulikult suur aitäh vabatahtlikele, kes kuuseaktsioonis kaasa lõid ning külma trotsides kogumispunktides kuuski vastu võtsid ning šokolaadi ja flaiereid jagasid. Tuletame meelde, et flaieril on kirjas reeglid, kuidas saab veebipoest www. ht.ee soodusostu teha, ja et pärast 9. jaanuari saab kuused viia Admiraliteedi basseini juurde. 9 Miks peaksid huvilised tuleskulptuuride võistlust vaatama tulema? Tuleskulptuuride võistlust peaks vaatama tulema eelkõige elamuse pärast. Ega tuleskulptuuri mõju saagi paberil kirjeldada, püüa, kuidas tahad. Seda peab ise nägema, tunnetama. Tuli võlub inimesi, mõjub kõigile meie meeltele. Usun, et oma-
moodi võlu on ka teadmises, et tuleskulptuur kestab vaid mõne hetke ‒ ei ole nii, et ma täna ei jõudnud, lähen vaatan seda näitust homme. Ja kui tihti pakutakse meile võimalust nautida maailmatasemel tulekunstnike loomingut? Arvan, et nii pea samasugust võimalust rohkem ei tule.
Kust saab Kultuuripealinna lehte?
Infokeskused
Kultuuripealinna infokeskus (Rotermanni 5/Roseni 10), Tallinna Turismiinfokeskus Viru Keskuses.
Muuseumid
Ajaloomuuseumi muuseumipood (Börsi käik/Lai tänav 14, pood avatakse kell 11), Eesti Vabaõhumuuseum (Vabaõhumuuseumi tee 12), Energia avastuskeskus (Põhja pst 29), Ahhaa keskus (Vabaduse väljak 9).
Kultuurikeskused
Vene kultuurikeskus (Mere pst 5), Salme kultuurikeskus (Salme tn 12), Estonia (Estonia pst 4), Tallinna Linnateater (Lai 23), Von Krahl (Rataskaevu 10/12), NO99 (Sakala 3), Kanuti Gildi saal (Pikk 20), Kino Sõprus (Vana-Posti 8), Tallinna
Kunstihoone (Vabaduse väljak 6), ETV (Faehlmanni 12), Raadiomaja (Gonsiori 21 valvelaud, Kreutzwaldi 14 valvelaud), Tallinna Keskraamatukogu (Estonia pst 8).
Kõrgkoolid
Eesti Kunstiakadeemia raamatukogu (Estonia pst 7/Teatri väljak 1), Balti Filmi- ja Meediakool (Sütiste tee 21), Tallinna Tehnikaülikool (Ehitajate tee 5), Tallinna Ülikool (Narva mnt 25 garderoobi infolaud).
Hotellid ja kohvikud
Kohvik Boheem (Kopli 18), Nordic Hotels (Viru väljak 3), Sokos Hotels (Viru väljak 4).
Tervisekeskused
Kalev SPA Veekeskus (Aia 18), Ka-
lamaja apteek (Kotzebue 9/11), Lasnamäe Tervisekeskus (Punane 61).
Linnaasutused
Tallinna linnavalitsuse teenindussaal (Vabaduse väljak 7), Kesklinna linnaosa valitsus (Nunne 18), Tallinna volikogu (Vana-Viru 12).
101), Laagri Säästumarket (Pärnu mnt 453e), Benton Kaubakeskus (Õismäe 107a, Säästumarket).
Lehekastid
Pärnu mnt-l Tõnismäel, Vabaduse väljakul, Narva mnt 1 Peapostkontori juures, Estonia pst-l teatri vastas.
Kaubanduskeskused
Mujal Eestis
Viru keskuse autobussiterminal, Kristiine Kaubanduskeskus (Endla 45), Läänemere Säästumarket (Läänemere tee 2c), Kalevipoja Säästumarket (Kalevipoja põik 2c), Juhkentali Säästumarket (Juhkentali 35), Marja Säästumarket (Mustamäe tee 41), Sõle Säästumarket (Sõle 27), Pihlaka Säästumarket (Männiku tee 98), Tööstuse Säästumarket (Tööstuse
Haapsalus leiab Kultuuripealinna Konsumi kauplusest (Tallinna mnt 1), Rakveres Turu Kaubamajast Grossi poest (Laada 16), Maardus Grossi Toidukaupadest (Nurga 3), Viimsis Grossi Toidukaupadest (Kaluri tee 3), Paides Grossi Toidukaupadest (Pikk 25), Türil Grossi Toidukaupadest (Viljandi 13), Põlvas Edu Keskusest (Aasa 1).
SPORT
Reede, 14. jaanuar 2011
3
Ühinegem, seltsimehed talisuplejad! Kuuma nahaga külma vette hüppamine ei tule tõeliste talisuplejate puhul kõne allagi! Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
«Nagu tuhat nõela korraga torgiksid, justkui keegi teeks mikromassaaži,» kirjeldas oma esimest talisupluskogemust SA Tallinn 2011 programmiosakonna assistent Elo Aun nädalavahetusel peetud talisuplusfestivali Pirita Open järel. Kõige olulisem õpetus, mida algajad talisuplejad teadma peaksid, on see, et otse peale sauna külma vette hüppamine on tervisele ohtlik, on nii Elo kui ka võistlust korraldanud Viimsi Veeklubi esindaja Janika Tüür ühisel seisukohal. «Taliujumise mõte ei ole eelnevalt keha kuumaks kütmine, agarad talisuplejad soomlased
nimetavad sellist stiili metsikuks ja selles osas nad pelgavad näiteks venelasi, kellel on kombeks otse saunast vette hüpata,» selgitab Tüür. Tüüri sõnul oligi suurem osa Piritale talisuplusrõõme nautima tulnutest pärit Soomest ja Venemaalt. Soomes olevat registreeritud talisuplejaid kolme tuhande ringis, kes saavad oma hobi harrastada sümboolse tasu eest pea kõikjal, kus hing ihkab, sest jääaukude eest hoolitsemine on meie põhjanaabrite juures kohalike omavalitsuste kanda.
Soome profid tulid stiili näitama «Eestis on vaid mõned üksikud registreeritud taliujumisklubid ja keegi ei tea tegelikult, kui palju on meil neid, kes aastaringselt suplemas käivad,» loodab Tüür
Pirita talisuplusfestivalile tulid Soomest näpunäiteid jagama ka staažikas talisupleja Sirkka (vasakul) koos jääkarunaisega.
Foto: Stanislav Moshkov
aasta jooksul juba teise talisuplusfestivali korraldamisega saada paremat ülevaadet kodumaiste «jääkarude» kohta. Tavainimesele ekstreemsena tunduvat harrastust ongi kõige parem reklaamida läbi selliste võistluste, leiavad nii Tüür kui ka võistluse projektijuht Hannes Viherpuu. Viimase ülesanne oli tervitada päev enne võistlust Tallinna sada-
masse saabunud paarikümnepealist Soome talisuplejate delegatsiooni, kes ei pidanud suurema meediahuvi nimel paljuks jalutada laevalt maha suplusriiete väel, tekitades sellega parajat furoori kaasreisijate seas. «Tuleme teile külla võistlema ja soovima head Euroopa kultuuripealinna aastat,» oli delegatsiooni ühe juhtfiguuri, 12 aastat talisup-
lusega tegelenud soomlanna Sirkka meeleolu vahetult peale vennasrahvale külla jõudmist ülev. Enne sooja bussi jõudmist jõudis ta oma kaaskondlastega üles võtta ka mitu rõõmsat laulukest, millega kutsuti kõiki Tallinnasse lõbutsema. «Kolleegid Soomest tulevad külla ja näitavad stiili, kuidas peab asja tegema,» läks etteaste
Jääaugus karastamisest tundsid ühtviisi rõõmu nii võistlusrada aja peale läbinud kui ka harrastajad, kelle hulgas oli ka SA Tallinn 2011 töötaja Elo Aun (all paremal).
Fotod: Albert Truuväärt
Vabaduse väljakust sai üheks õhtuks suusakeskus Duell 2011 raames katsusid linna peaväljakul jõudu suusatrikitajad ja lumelaudurid. Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
«Tahaks keerulisemaid trikke teha, aga kiirust pole,» nurises Vabaduse väljakul peetud lumelauavõistlusel Duell 2011 kolmanda koha saanud Pavel Fjodorov pealtvaatajatele vaatemängulise, ent osalejatele ilmselt kohati igavaks jäänud võistluse asjus. «Mägi ei ole nii hea, nagu peaks olema, sest kuigi saan teha lihtsamaid ja keskmise raskusastmega trikke ja sealjuures ka korralikult maanduda, on see ka kahjuks kõik. Võimalik ka, et sooritusi segab värske lumi,» võttis võistlustingimused kokku lumelauahüpetes 2004. aastal Eesti meistriks kroonitud Fjodorov.
Midagi eriskummalist ta Vabaduse väljakul võistlemises ei näinud, sest mujal maailmas olevat ekstreemspordiürituste südalinnas korraldamine täiesti tavaline. Ümberkaudsete suurlinnade võistlushõngu on ta oma umbes kümnendipikkuse karjääri vältel ka ise mitmel korral tunda saanud. Kuigi rada jäi Paveli jaoks aeglaseks, kiitis ta see-eest võistluse kõrget konkurentsi. Esikohtade nimel lumelauasõidus ja freestyle suusatamises võistlesid kokku 40 sportlast, kelle päralt oli Vabaduse väljaku treppidele ehitatud kahe ja poole meetri kõrgune hoovõtupoodium koos 20-meetrise rajaga. Tulemusi ja hüpete kordusi sai jälgida sealsamas asuvalt ekraanilt. Võistlejaid hindasid kolm kohtunikku, kes lähtusid punktide panekul trikkide keerukusest ja soorituse puhtusest.
Võistlusala arhitekt oli ürituse peakorraldaja, lumelauaklubi Bricole eestvedaja Martin Bachmann. Tema kujundatud rada osutus edukaks eeskätt kodumaistele ekstreemtalisportlastele ‒ kõigi kolme võistluskategooria esikohad jäid Eestisse. Freestyle’i arvestuses võitis Karl Pääru Edvards Lansmanise ja Riho Laast-Laasi eest. Naiste lumelauasõidus edestas Ivika Jürgenson Tiia Päkki ja Mirjam-Kim Rääbist ning meeste võistlusel edestas Fjodorovi esikoha saanud Siim Aunison, kellele järgnes Holden Vides. Noorim võistleja oli vaid 8-aastane Kelly Sildaru, kelle meisterlikkust kajastavaid videosid on internetis vaadatud juba tuhandeid kordi ja kes saavutas suusavõistlusel auväärse kuuenda koha. Foto: Stanislav Moshkov
eel kommentaari andnud Viherpuu ennustus täide.
Talisuplus aitab eakatel tervist hoida Valdav osa Pirita jõkke suplema tulnud soomlastest olid oma teises nooruses ja see olevatki põhiline erinevus nende ja siinsete talisuplejate vahel. «Välismaalaste puhul hindangi kõige rohkem eakate inimeste osalust. Vaadake ise, mismoodi 60- ja 80-aastased võtavad julgelt riidest lahti, pelgamata oma kehavorme. Nad tulevad siia, maksavad sõidu- ja ööbimiskulud ning teevad seda kõike hea meelega ja hoiavad oma tervist,» sõnas Tüür. «Südamega võiksid küll asjad korras olla, kuid kõige olulisem enne vetteminekut on siiski oma keha soojashoidmine. Kes võimleb, kes sörgib, mõned mängivad isegi rannas võrkpalli. Seejärel minnakse vaikselt redelist vette, kusjuures paljud ei tee oma pead märjaks ja kannavad näiteks suusamütsi. Eriti kasulik on talisuplus liigesevalu käes kannatajatele ja muidugi hoiab järjepidev jääaugus käimine ära igasugused külmetushaigused.»
4
PERSOON
Reede, 14. jaanuar 2011
Jutt mehest, kes korjab lug
Jaan Tootsen pidi selleks, et päriselt koju jõuda, kolima Kalamajja, mis on talle kogu aeg Tartu Supilinna meenu «Lugudega on niisamuti nagu lumega, mida sajab kogu aeg. Sajab, sajab ja sajab… kuni hanged on räästani. Siis aga püüad sajust kinda peale üheainsa lumehelbe. See on ilus. Huvitav. Nagu mõne inimese tähendusrikas lugu, mis on teiste alla mattumisest päästetud,» räägib Jaan Tootsen. Anneli Sihvart
anneli.sihvart@tallinn2011.ee
Kes on Jaan Tootsen? Kõige lihtsam vastus oleks, et Raadio Ööülikooli saatejuht. Natuke põhjalikumalt vastates võiks öelda, et mees, kes on lisaks sellele teinud veel kaks mõtlemapanevat dokumentaalfilmi ja tegeleb parasjagu kolmandaga. Eelmiste nimed olid «Avasta rikas nurgatagune kosmoses» ja «Hea uus ilm», kolmas räägib Tallinna Uue Maailma elust. Veel on Jaani ideede põhjal sündinud 2. jaanuarist alates igal pühapäeval pärast AK-d eetrisse minev ja Tallinn 2011 programmi kuuluv mõneminutiliste lühidokumentaalide sari «Üks lugu».
Räägi mulle elust üks lugu! «Lugusid olen ma korjanud juba 2000. aastast saati, mil käisin Pedas ja oma esimesi pikemaid intervjuusid tegin tunniajaste raadiosaadete jaoks,» kõneleb Jaan. «Tookord ühel hetkel märkasingi, et inimesed räägivad kogu aeg lugusid. Räägivad hästi kihvti loo ära ja siis… justkui ratsutame kohe sealt edasi. Siis tuleb juba teine lugu ja kolmas ja… Seepeale mõtlesingi, et nii äge oleks, kui oleks saade, mis koosnekski ainult ühest loost. Siis ei mattuks see teiste alla, vaid selle saaks välja valgustada nagu ühe lumehelbe kinda peal. Hakkasin inimestelt küsima: «Kuule, räägi mulle üks lugu, mis on olnud sinu jaoks kuidagi oluline, mis on aidanud midagi mõista!» Olulisi väärtusi on kultuuris ju alati läbi lugude edasi antud. Niisugusel puhul on kõige olulisem rääkija vaatlemisoskus. Paljudega võib juhtuda lugusid, aga nad ei oska nende tähendusrikkust märgata. Kõige lahedamad on lood, mis on kuidagi inimese elu muutnud.» Kuidas said inimeste lood kokku Tallinna kultuuripealinna programmiga? Kui kultuuripealinna aasta tuli, siis mõtlesin, et need lood sobiksid siia konteksti. On ju kultuuripealinna üheks juhtmõtteks lause «Mereäärsed lood». Minu jaoks tegi asja keerulisemaks see, et niisugune juhtmõte kohustas lugusid Tallinnaga siduma. Seotus Tallinnaga ei olnud minu jaoks lihtne. Olen Lasnamäel kasvanud poiss ning tegelikult on näiteks Tartu mulle alati Lasnamäest rohkem meeldinud. Liiati tahaks ju alati kaugemalt lugusid korjata, mõtled, et mis siin lähedal ikka olla võib, kaugemal tundub kõik palju huvitavam. Aga eks kaugemalt ole saanud ja saab lugusid ka enne ja pärast kultuuripealinna aastat korjata. Olgu siis tänavu pealegi Tallinn, kuigi see tundub mulle mõistena esmapilgul abstraktne ja laialivalguv. Aga kui keegi ütleb Pelgulinn, Kadriorg, Kalamaja, siis on kohe palju kodusem tunne.
Mil moel jõudis Lasnamäel kasvanud poiss Kalamaja lagunevate puumajade piirkonda? Kalamajja kolimine oli täiesti teadlik. Natuke ehk sellepärast, et ma igatsesin Tartu Supilinna ja Tallinnas on Vana-Kalamaja oli kõige enam sedamoodi. Õigupoolest on kummaline, et niisugune koht on Tallinna kesklinnas olemas. Ma jõuan siit suvel seitsme minutiga vanalinna ‒ olen selle ära mõõtnud. Samas on siinsamas lähedal tühermaa, kus suviti võib näha laagrilõkkeid ja kuulata kitarrimängu. Ja meri on lähedal, mereõhk ja -vaade akna taga. Mulle meeldib rohelus. Mäletan, ühel õhtul tulin kesklinnast supermarketist koju ja avastasin alles siis, et õunu ma ju ei ostnudki. Meil oli aga just õunakoogi tegemine pooleli. Hetk hiljem taipasin ‒ meil on õunapuu oma aias! Peab olema taustsüsteem, et niiviisi tunda osata. Selle mõistmiseks pead olema astunud Lasnamäel täispissitud lifti, seal kikivarvul seisnud, olema 15 aastat näinud, kuidas liftinuppe tikkudega põlema pannakse. Ja siis tuled Kalamajja, kus vanal majal on oma aed ja sa võid värskelt pestud pesu kahe õunapuu vahele panna. Kuuled mahedaid õhtuhääli.
Kalamaja päästab Tallinna Aga ega ma ei ütle, et Lasnamäel ei kõlba elada. See sõltub ikkagi inimesest. Mitmed mu sõbrad ja tuttavad on seal väga rõõmsad. Näiteks režissöör Mait Laas, kes elab osa oma ajast Lasnamäel, teise maal. Kui palusin ka Maitu rääkida mulle üks lugu, mis oleks kuidagi seotud Tallinnaga, siis ta vedas mind Lasnamäele ühe puu alla. See oli väike jändrik mänd, ilmselt üle saja aasta vana, taamal tuhaplokkidest Le Corbusier stiilis ilmetud majad ‒ keskkond, kus mina ei ole iial suutnud end hästi tunda. Ja seal Mait räägib mulle,
«Siinsamas on tühermaa, kus suviti võib näha laagrilõkkeid.» kuidas talle meeldib elada linnas ja just Lasnamäel, kuidas tal on seal oma puu. Et see on talle omane keskkond ja annab tegelikult ta loomingule midagi olulist juurde. Kultuuripealinna programmiraamatus on öeldud, et lühifilmideks tehtud lood lepitasid Jaan Tootseni ta kodulinnaga. Jah, umbes nii see lause sinna teksti jäi… See on tõepoolest ka minu leppimise aasta, tõdemuseni jõudmine, et siin ongi minu kodu ja et ma armastan oma Kalamaja. Tegelikult ma ju kaalusin pärast ülikooli Tallinnast äraminekut. Mingi aja isegi üürisin Supilinnas
«On ju tore, kui Vana-Kalamaja lagunenud hoonete asemele kord uued ehitatakse,» mõtiskleb Jaan Tootsen. «Teisalt on ka neis lagunenud sõbralt korterit, aga töö oli Tallinnas ja ma tulin kiiresti tagasi. Sõbrad ja olulised inimesed olid samuti siin. Jah, oma tööd saaksin ma tegelikult teha kus tahes, kui on internetiühendus. Võiksin kolida kas või Võrumaale, kus on mu juured ja kus mulle tohutult meeldib. Vahepeal näiski mulle, et Eesti algab alles kusagil tagapool Tartut. Aga selleks, et maal elada, pead kohutavalt palju iseendas sisaldama. Minus pole seda sisu ilmselt veel piisavalt, mind siiski kosutavad linna virvendused. Või ei ole mu meel veel piisavalt rahulik, ma vajan meeletult suhtlemist, tegutsemist, linn annab selleks hea võimaluse… Kord, kui olin hästi pikalt Võrumaal viibinud, tulin tagasi, istusin Muusikamaja juures Kohvikumi aias, linn oli tühi, imeline suvi… Jõin puu vilus kohvi, vaatasin, kuidas varblased saiapuru nokivad, ja tundsin, et mulle ikkagi meeldib linnas elada. Jah, minu jaoks päästab Tallinna see, et on olemas Kalamaja, Ladina kvartal ja mõned vanalinnaosad veel. Ladina kvartalis kogen sama tunnet, mida parimatel hetkedel Tartus.
See kõlab, nagu oleks Ladina kvartal nõiduslik… Aga miks? Seal on vanalinna hariduskolleegium, Theatrum, Meistrite Hoov, Kohvikum. Mul on hommikuti oma rada välja kujunenud, kui on aega, jalutan kõigepealt Kalamajast läbi Paksu Margareeta värava, lähen Kohvikumi Muusikamaja all, ilmselt näen seal Jaak Johansoni või mõnda teist head sõpra ‒ me nimetame neid hommikusi kokkusaamisi Jaagu kollokviumideks. Jaak räägib, mina olen tänulik kuulaja Ta on eluvaatlejana pööraselt vahva ‒ inimene, kelle kohta on öeldud, et tal on absoluutne tõetunnetus… Kuulad Jaagu hommikusi kommentaare vahepeal juhtunu kohta, need on alati väljendatud hästi soojalt ja positiivselt. Olen mõelnud, et suvisest Kohvikumi aiast saaks hea dokfilmi. On neli lauda, ühes istuvad 17‒18-aastased koolitüdrukud, teises valgete juustega gümnaasiumiplikad aastast 1932, kes on oma hommikust kohvi
jooma tulnud ‒ neil on alati nii heatahtlikud, otsekui valgust kumavad ilmed. Vaatad neid peaaegu 20-aastaseid tüdrukuid ja 80-aastaseid tüdrukuid ja saad aru, kui sarnased nad tegelikult omavahel on. Veel kohtab seal väga lahedaid vene kultuurinoori, kes mängivad kitarri ja malet. Kes on budist, kes teeb bändi… Ja see kõik on Tallinnas! Minu jaoks on siin elamine läinud kogu aeg ilusamaks. Siin ongi hakanud palju asju juhtuma, olen kokku saanud õigete inimestega. Linna teevad ilusaks inimesed.
«Mu meel ei ole maal elamiseks piisavalt rahulik, mind kosutavad linna virvendused.» Mis saab siis, kui kultuuriaasta on läbi? Kas lood lõpevad? Seda kindlasti mitte. Olen lugusid korjanud enne ja korjan
kindlasti ka pärast edasi, minu jaoks on see elukestev projekt. Kuule, räägin sulle nüüd oma loo ka ära, et oleks aus mäng. Muidu palun ainult teistel lugusid rääkida. Meile kingiti naise sünnipäevaks üks õunapuu. Öeldi, et siinsed õunapuud on juba vanad, vaja oleks värsket verd. Läksime labidatega aeda, vaatasime ringi. Liivakasti kõrval oli väga ilus päikeselaik. Lõime labida mulda, koorisime murukamara ära… Ja kas tead, ükstapuha kuhu me labida lõime, igalt poolt tulid välja vanad potikillud, kondid, hiigelsuured merekarbid. Mullakiht 20 cm, aga kultuurkiht…! Viisin killud Tallinna linnamuuseumisse, seal üks tuttav analüüsis, et tegemist on 16.‒17. sajandiga. Ja siis äkki sain aru, et see kõik juhtub meie koduõues ‒ siinsamas, kus me õunapuu all istumas käime, kus lapsed liivakastis mängivad. Jah, see on Kalamaja kõige vanem piirkond. Kui mul oleksid röntgensilmad, mida kõike ma siis mullas võiksin näha… Me ei saanudki seda õunapuud siia maha istutada, ta läks hoopis Nõmmele elama.
TANTS
Reede, 14. jaanuar 2011
gusid
Teatetantsu prooviring haaras rahva kaasa
utanud.
Augustis Raekoja platsilt startiv teatetants tegi pühapäeval vanalinnas lume ja libeduse kiuste kaaslinlaste ja turistide silme all peaproovi. Oliver Õunmaa Pühapäeval vanalinnas rahvale tutvustatud teatetants pani Aasia turistid kaerajaani vihtuma ning Eesti rahvatantsijad purikate alt läbi tantsima. «Tahame rahvale näidata, mis asi see teatetants üldse on,» lausub teatetantsu korraldaja Eero Kiipli, «seepärast korraldasimegi selle esialgu vanalinnas.» Nii ongi Raekoja plats pühapäeval kell 12 Eesti eri paikade rahvarõivastes tantsijaid täis. Kohal on peaaegu 250 inimest 17 tantsurühmast. Lisanduvad sõpruskonnad, kes end kohapeal kirja panevad, kedagi ei tundu kohutavat ootamatust sulast libedalt lainetavad tänavad ega märjad jalad. Luuletaja Contra esitab lavalt laulval häälel ekstra selleks puhuks loodud tantsuteemalise pika luuletuse. «Võite kaasa ka tantsida,» pakkub ta ja paljud lähevadki kaasa. «Enne me ei lõpeta, kui kõik neiud kiljatavad,» kõlab üks Contra värsirida. «Võeh, või et kohe kõik neiud!» kiljatab seepeale platsil üks tantsija, silma järgi hinnates nii 35-aastane naine.
«Ja nüüd soojenduseks üks Saaremaa valss,» teatab meelelahutaja Jaan Kirss Raekoja platsil ja hakkab kohe laulma. Et laul südatalvisesse vanalinna passiks, on osa sõnu muudetud. «Saaremaa heinamaad» asendab «Raekoja plats ja «juunikuuööd» «jaanuaripäev». Kõik rahvariietes tantsuklubide liikmed otsivad endale kaaslase ja kukuvad agaralt valssi keerutama. Vaatepilt ja muusika nakatavad ka pealtvaatajaid.
Rahvas järgneb tantsijaile kõikjale Märkan silmanurgast, et minu kõrval seisatab üks südamliku olemisega neiu, kes tantsijaid jälgides naeratab. Kui lavalt kõlavad sõnad «linalakk neidu», siis avastan, et tohoh, neiu minu kõrval ongi blond, ning ei suuda ennast enam tagasi hoida. «See tüdruk küll ära ei ütleks, kui tema tantsima võtaksin,» jõuan veel mõelda ega eksigi. «No kas saite sooja sisse?» küsib Kirss lavalt, kui valss läbi. «Olge mureta, siit tuleb soojenduseks veel üks kaerajaan.» Vihun sellegi ära ja tänan neidu viisakalt. Nüüd juhendab Kirss kõiki pä-
ristantsijaid: «Kaardid te saite ja oma kohta teate. Olge ettevaatlikud libeduse ja purikatega.» Õpetussõnad kaasas, lähevad tantsurühmad üle vanalinna laiali, et olla marsruudil neile määratud paigas. Teatetants on plaanitud nii, et tantsijate ees sõidab ATV koos kõlariga, kust tuleb muusikat. Raekoja platsil on üritust jälgimas ja ringi sibamas arvukalt reportereid, kaameramehi ja profifotograafe. Korraldajad ootavad 10 minutit, et kõik rühmad vanalinnas oma kohtadele jõuaksid. Et aeg kiiremini läheks ja platsil ootav esimene tantsurühm maha ei jahtuks, esitab Kirss hoopis laulu «Tule mulle, Manni» ning teatab, et kaks minutit on veel oodata. Sellest, kust tantsumarsruut pihta hakkab, annavad aimu kaks Mündi tänava otsas koha sisse võtnud abipolitseinikku. Ja lähebki lahti. Abipolitseinike järel aeglaselt Mündi tänavale suunduva ATV kõlarist kostub: «Ilusti-kenasti neli-viis korda järjesti» ja rahvariietes tantsijad järgnevad laulule. Tantsijatele järgnevad omakorda nagu lummatult ajakirjanike ja huviliste hordid. Mulle meenub millegipärast umbes 15 aasta tagune aeg, kui Tallinna tänaval esimest korda krišnaiite laulmas ja trummi põristamas nägi ning rahvas nende rivile järgnes, et vaadata, kuhu nad ometi lähevad. Ainult et tänane tants ja laul on oma ja eestimaine.
Parmupill kostab kohe kõrvu
d majades omamoodi ilu, mille kadumisest on väga kahju.»
Foto: Stanislav Moshkov
Kp
5
TUTVUSTAB
Millest on kõnelenud Jaan Tootseni senised täispikad dokumentaalfilmid? 9 «Avasta rikas nurgatagune kosmoses» Režissöör Jaan Tootsen, produtsent Peeter Tammisto. Tootja Rühm Pluss Null. Põlvamaal tegutsev Mooste külalisstuudio annab peavarju loomeinimestele üle kogu maailma. Majutus ja elamine on tasuta, ainsaks tingimuseks on, et vanas mõisas peatuv kunstnik jätaks loomingulise jälje ka kohalikku külaellu. Ruutkilomeetrisel maalapil kohtuvad kaks erinevat maailma ‒ ühelt poolt lagunenud kolhoosihooned ja kössi vajunud piimapukid, teisalt Eestis üks kõige paremini säilinud mõisaansambel ja tehniliselt hästi varustatud külalisstuudio. 9 «Hea uus ilm» Režissöör Jaan Tootsen, produtsent: Peeter Tammisto. Tootja Rühm Pluss Null. Film elust Eesti tarbimisühiskonnas, inimestest, kes on ennast asjade maailmas leidnud ja kes on ennast sinna kaotanud. Leidub ka selliseid, kes elavad õnnelikult ilma üleliigse kolata. Filmis on kolm peamist tegelast: Heateo sihtasutuse juht Artur Taevere, moekunstnik Reet Aus ja kunstnik Peeter Laurits. Kõik kolm tegelast on head näited teistsuguse olemise võimalikkusest kaasaegses ühiskonnas.
Vanalinnas tantsis möödunud pühapäeval teatetantsu peaaegu 250 inimest 17 tantsurühmast.
Foto: Albert Truuväärt
Pikal tänaval liitub tantsijatega järgmine rühm. Kui teatevõistlustel jääb eelmine võistleja maha, siis teatetantsu puhul liituvad uued tantsijad senistega. Pika tänava laiuselt vihub tantsida 10 rivi tantsijaid. Neile järgneva publiku seas torkab silma suurte prillidega vanatädi, kel hallid juuksed plikalikult pikas punupatsis ning kes näikse kõike tantsitavat peast teadvat. Ta teeb vapralt kaasa, mida rühmad ees tantsivad. Kirevas narrimütsis luuletaja Contra jõlgub tantsijatega kaasa ning kui mõni telekaamera ja reporter teda parasjagu ei kimbuta, siis teeb ta seda, mida kõige paremini oskab, ehk mängib tola. Olevimäel lisanduvad jällegi uued tantsijad ning mind hakkab huvitama, mis tantse käigu pealt tantsitakse. Tunnen piinlikust, et oma rahva tantsudest peale lasteaias õpitud kaerajaani midagi muud ei teagi. Seni pole see mind häirinud. Üks venekeelse telekanali reporter jookseb korduvalt tantsijatest mitukümmend meetrit ette, et toimuvast kaamerasse kommentaari anda. Kahjuks jõuab ta alati öelda vaid kaks sõna ning juba on tantsijad tal «seljas». Vene kirikut uudistavad turistid unustavad hetkeks pühakoja ning keeravad pilgud ning fotoaparaadid tantsijate suunas. Tantsijaterivi suundub Munga tänava kaudu Müürivahe tänavale. Vene telekanali kannatuse kaotanud kaameramees sõimab reporterit, sest too on teinud juba 10 tulutut katset teatetantsust ülevaadet anda.
Üks omanik on oma maja ees üle terve tänava triibulise kileriba tõmmanud, et kellelgi ei oleks lootustki kusagilt mööda pääseda. Sulailm on tänavalõigu ohtlikuks muutnud aga omanikul ilmselt katuserookimine veel pooleli.
Teetõkked tantsu ei peata «Mis nüüd siis saab?» mõtlen. «Ega triibuline lint ju tantsijaid peata. Kas rahvatantsu asemel läheb limboks?» Aga ei lähe. Üks abipolitseinikest naeratab lindi juures kohmetult ja pomiseb: «No kas siit läbi ei saagi?» Siis rebib lindi vastutust tantsijate elu ja tervise pärast enda peale võttes katki. Nüüd selgub, et lint polnud maja ette asjatult seotud. Tänavalõik on katuselt alla kukkuvast lumest paks. ATV pääseb lumepudrust ilusti läbi. Tantsurühmad võtavad end käest kinni hoides haneritta kitsukesele rajale räästa all, kus varitsevad veel maha kukkumata hanged ning teravad purikad. Kõik pääsevad siiski elusate ja tervetena Viru tänavale. Nüüd kõlarist kostev parmupilli omapärane hääl hakkab kohe kõrva. Turistidest kubiseval Viru tänaval jäävad peale tantsijate kõik seisma, et naeratada, tantsijate suunas osutada ja pildistada. Peagi sätivad välismaalased end pildi tegemiseks tantsijate ette, aga seda vaid nii kauaks, kui tantsijad nemadki kaasa haaravad. Nii vihub veidi enne Vana turu kaela rivi alguses mõnuga eesti rahvatantse suur seltskond aasialiku väljanägemisega külalisi. Tunni möödudes ongi kõik tantsijad Raekoja platsil tagasi. Seal pole Contralgi pääsu ‒ ta saab kohe platsil tekkinud suuremasse tantsuringi haaratud. Kirss tänab nimeliselt lavalt kõiki tantsurühmi, lubab neile kuuma teed ning kutsub kõiki suvel toimuvaks pärisürituseks kirja panema. «Kohtume 20. augustil!» hõikab ta.
Üle 1000 kilomeetri tantsu Eesti teedel Euroopa Kultuuripealinna kavva kuuluv TeateTants 2011 toimub 20.–28. augustini. Eesti rahvatantsu ja rahvamuusika seltsi korraldatava ettevõtmise käigus läbitakse tantsides üle tuhande kilomeetri Eesti maanteid. Sündmus saab alguse Tallinnast Raekoja platsilt ja läbib kõik viisteist Eesti maakonda, sealhulgas ka saared. Ettevõtmises osaleb vähemalt 5000 tantsijat ja muusikut üle Eesti. Teatetants on võimalus viia üle maa kultuuripealinna sõnumit ja ühendada kogu Eestimaa. Rahvatantse on oodatud tantsima ka teiste stiilide esindajaid ja koorilauljaid. Kokku loodab Kiipli koguda 200‒400 tantsivat rühma.
6
KUNST
Reede, 14. jaanuar 2011 Kp
LISAB
CoBrA sündis Pariisis
Näitust külastanud seitsmenda klassi tüdruk Joanna Lättemägi nägi Maurice Wyckaerti maalil «Ainult loodus» järve linnulennult.
CoBrA moodustasid kunstnikud Karel Appel, Constant, Corneille, Christian Dotremont, Asger Jorn, ja Joseph Noiret 8. novembril 1948. aastal Notre-Dame kohvikus Pariisis. See oli Euroopa avangardliku kunsti liikumine, mis tegutses kuni 1951. aastani. Nime andis liikumisele Belgia kunstnik ja luuletaja Christian Dotremont, liites kunstnike kodulinnade ingliskeelsed nimetused. Rühmituse põhimõtteks oli täielik vabadus kujutatava värvis ja vormis, nad tundsid huvi marksismi ja modernismi ning vastumeelsust sürrealismi vastu. Rühmituse liikmed maalisid spontaanselt ja eksperimenteerides, nende maalimislaad oli sarnane Ameerika actionpainting’uga. Võib näha moonutatud inimfiguure, mis on eeskuju saanud algelisest kunstist ja rahvakunstist. CoBrA jõudis korraldada kaks suurt näitust, ühe 1949. aastal Stedelijki muuseumis Amsterdamis, teise 1951. aastal Palais des BeauxArts’s Liège’s. Amstelveenis Hollandis asub CoBrA muuseum. Rühmituse liikme Asger Jorni ühe maali eest maksti 2006. aastal Kopenhaagenis 6,4 miljonit Taani krooni (ehk 859 035 eurot).
Kunstihoones saab vaatajast teose kaasautor Foto: Albert Truuväärt
Tallinna kunstihoones avas mürgisena tunduva nimega näituse Belgiast pärit CoBrA & Co. «Näituse külastaja saab võrrelda, milline oli moodne kunst aastal 1950 ja mida tehti sel ajal Eestis,» ütles Harry Liivrand. Oliver Õunmaa Tallinna kunstihoone avas hiljuti uue mürgisena tunduva nimega näituse CoBrA & Co, mille pildid kutsuvad külastajat ka ise kunstnik olema. CoBrA ei tähenda siiski madu, vaid möödunud sajandi keskpaigas tegutsenud rahvusvahelist kunstirühmitust. & Co tähistab seda, et näitusel on väljas ka hulk Belgia prantsuskeelsete kunstnike töid, keda CoBrA liikumise põhimõtted läbi aegade inspireerinud on.
Ideed sünnivad nii maalides kui vaadates Kunstihoone juhataja Harry Liivranna sõnul jõudis see vaid 1948. aastast 1951. aastani tegutsenud rühmitus palju korda saata. «Tänu CoBrA-le algas pärast Teist maailmasõda Euroopas abstraktse kunsti uus tõus,» rääkis Liivrand. «Rühmitus näitas, et spontaanne eneseväljendus võib kanda samasugust informatsiooni kui realistlik kunst. Abstraktses kunstis on nii ilu kui sotsiaalset sõnumit, selles on jutustav alge. Kuid erinevalt klassikalisest kunstist, kus maali sõnum on
vaatajale üheselt mõistetav, teevad CoBrA tööd vaatajast kaasautori ‒ igaüks näeb taieses oma mõtet. See oli tähtis muudatus, mille CoBrA sisse viis.» Näitust külastanud seitsmenda klassi tüdruk Joanna Lättemägi otsustas olla Maurice Wyckaerti maali «Ainult loodus» kaasautor. «Keskelt on see maal valge ja ümbert rohekam,» mõtiskles Lättemägi. «Kui ma seda silmi kissitades vaatan, siis näen järve linnulennult.» Et soodustada vaataja kaasamõtlemist ja mitte jätta teda passiivseks jälgijaks, pole paljudel näitusesaalis väljas olevatel töödel isegi nime. Tööd on spontaansed, tundub, nagu oleksid need vaid mõne hingetõmbega valminud. Pole ka imestada, sest CoBrA importis Ameerikast Euroopasse actionpainting’u, mille puhul ongi tähtsad hetkeemotsioonid ja mõtted, mitte maali hoolikas läbimõtlemine ja pikk ettevalmistus. «Niisugune eneseväljendus paneb hindama vaba pintslilööki, juhuslikku kriipsu või täppi ning
mõtestama seda teose kontekstis,» seletas Liivrand. Huvikoolis Kullo kunsti õppiv Lättemägi on tõsine kunstihuviline. «Meie õpetaja rääkis, et näitus on oluline, sest siin on eri ajastute maalid koos,» seletas Lättemägi. «Mulle meeldivad minimalistlikud tööd, kus on vähem värvi kasutatud. Mõni töö on mõjuv, kuigi on kasutatud ainult musta ja valget. Olen kunstihoone püsiklient, käinud igal näitusel, mis on siin avatud. Praegused tööd on huvitavad, teistsugused.»
«CoBrA tõttu algas Euroopas pärast Teist maailmasõda abstraktse kunsti uus tõus.» CoBrA on lühend rühmaliikmete kodulinnade, Kopenhaageni, Brüsseli ja Amsterdami algustähtedest. «Kirjapildi juhuslik kokkusattumine mürgise ja uhke roomaja nimetusega lisab rühmituse nimele mitmetähenduslikkust, see sümboliseerib hästi mässumeelset hoiakut, mida tollane noor-
tekultuur endas kandis,» ütles Liivrand.
Eestis asendas CoBrA-t stalinism Seni on Eestis olnud võimalik näha vaid kolme CoBrA rühmituse tööd. Eestlaste jaoks tähendas niisugune stiil ära jäänud peatükki kunstiajaloos. «Näituse külastaja saab võrrelda, milline oli moodne kunst aastal 1950 ja mida tehti sel ajal Eestis,» ütles Liivrand. «Eestis valitses stalinism, üks hirmsamaid perioode eesti kultuuri ajaloos, kunstnike loomevabadus oli piiratud. CoBrA-taolist kunsti siin teha ei saanudki. Niisugusele loomingule said pühenduda vaid väliseesti kunstnikud, nagu Olev Mikiver.» Näitusel on väljas 20 autorit ja 52 teost, on nii maale kui graafikat. «Iga esindusgalerii võib olla uhke niisuguse autori üle, nagu on juba 91-aastane Pierre Solage,» tõi Liivrand näite. «Berliinis Martin-Gropius-Bau muuseumis on ukse taga järjekord, et tema töid näha. Kunstihoones on seega esitletud elavate klassikute tööd, kes tänaseni tegutsevad ja kelle teoseid näeb maailma parimates muuseumides. Abstraktne impressionism on endiselt elujõuline.»
Liivranna enda lemmik on Hollandi kunstniku Karel Appeli nimetu töö. «Mul oli võimalus Appeliga kohtuda 2003. aastal Amstelveenis Amsterdami lähedal, kus asub CoBrA muuseum,» meenutas Liivrand. «Sain temaga intervjuu teha. Samuti meeldivad mulle Pierre Alechinsky tööd ‒ neis on tohutu emotsionaalne laeng, kirg ja üldistusvõime.»
Maailm püsib vaimsel vabadusel CoBrA sündis küll Pariisis, kuid korraldas oma näitusi Belgias. Nii ongi peale Harry Liivranna näituse kuraatoriks ka Brüsseli Vaba Ülikooli professori Denis Laoureux, kellega aitas ühendust võtta Belgia saatkond. Belgia suursaadik Nicolaas Buyck rääkis, et CoBrA on Belgias väga tuntud kunstiliikumine. «Paljud ühenduse liikmed pärinevad meie maalt ning olen meelitatud, et Belgiast pärit näitus märgib kultuuriaasta algust Tallinnas,» ütles Buyck. «Tahtsime, et eestlased näeksid Belgia moodsa kunsti parimaid näiteid. CoBrA liikmetel oli visioon maailmast, mis põhineb vaimsel vabadusel. Rühmitus on suuresti kaasa aidanud identiteedile, mida Brüssel endale sajandeid rajanud
on ‒ olla kultuuride ristumispaik.» Näituse organiseeris Tallinna kunstihoone koos Valloonia regiooni, Belgia prantsuse kogukonna, Brüsseli vaba ülikooli, kuningas Baudouini fondi ja Monsi linnaga, mis saab Euroopa kultuuripealinnaks 2015. aastal. Näitus on avatud 21. jaanuarini.
Saatkondade roll kultuuripealinna programmis Tallinn 2011 väliskommunikatsiooni spetsialist Maris Hellrand Euroopa kultuuripealinnaks saamisel on oluline kriteerium, et siin töötaksid mõnda aega teiste Euroopa riikide heliloojad või oleks esindatud teiste riikide kultuurilooming. Saatkonnad hõlbustavad sidemete loomist oma riikide kultuuritegelastega ning on suureks abiks ka välisprojektide rahastamisel.
KULTUURIAASTA ALGUS
Reede, 14. jaanuar 2011
Tallinn seostub välispressi jaoks KUMU, Kiek in de Köki ja KGB-ga
Tallinn suhestub Helsingiga
Saksa ajakirjandus: Kultuur kui märk Euroopasse kuulumisest näib eestlastele mammonast olulisem olevat, külalisi eelistatakse peibutada muusika ja merevaatega. «Linnapildis domineeriva keskaja ja tänapäevase modernsuse vahel ähvardab lähiminevik saada «ära jahvatatud»,» hoiatab Süddeutsche Zeitungi ajakirjanik Stefan Fischer. Maris Hellrand Andreas Sepp Põgus pilguheit naaberriikides ja kaugemalgi aastavahetuse paiku ilmunud Tallinna-teemalistele artiklitele annab alust loota, et järgmise 12 kuu jooksul külastab meie riigi pealinna kultuurielamuste lootuses tavapärasest suurem hulk turiste. Õigupoolest on lumepall selles osas juba veerema läinud, sest ainuüksi 2010. aasta esimese kaheksa kuuga külastas Eestit pea poole võrra rohkem Venemaalt pärit turiste kui aasta varem. Väljaandes Ratanews.ru avaldatud artiklis antakse lisaks turismistatistika väljatoomisele soovitus vaadata ringi nii Lääne- kui ka Lõuna-Eestis ja lisainspiratsiooni saamiseks külastada portaale maaturism.ee ja festivals.ee. Tallinnast eemal soovitab kord juba siia kanti sattunutel ringi vaadata ka Daily Mirrori korrespondent Chris Hunneysett. Hunneysett tutvus meie kultuuriga läbi Pädaste mõisa, Tihuse hobusefarmi ja Saaremaa spaade. Siinviibimise ajal tutvustati talle veel muu hulgas kõuejumal Uku tegemiste kaudu meie muinasuskumisi ja näidati Rotermanni kvartalis eksponeeritud näituse abil nõukogudeaegset eluolu.
puudutavad märksõnad nagu näiteks Tallinna vanalinna unikaalsus, Skype ja eestlaste muusikalembus. Ajalehes Turun Sanomat on kirjas, et Eestis käiakse võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega kõige rohkem teatris ja loetakse kõige rohkem raamatuid.
«Oodatult pärineb suurem osa väliskajastusi lähiriikidest eesotsas Soome ja Venemaaga.»
Ja kellel on juba meelest läinud, siis 2006. aastal valis New York Times Tallinna maailma pidutsemise pealinnaks. Eelmisel nädalavahetusel kuulutas seesama mõjukas väljaanne Tallinna selle aasta olulisimaks reisisihiks maailmas kõrvuti näiteks Koh Samuiga Tais, Santiagoga Tšiilis, aga ka Milano, Gruusia või Zanzibariga.
Hiina ja Malaisia kirjutavad Tallinnast Nagu arvatagi võis, pärineb suurem osa väliskajastusi meie lähiriikidest eesotsas Soome ja Venemaaga, kuid loodetavasti saame lisaks Euroopa turistidele võõrustada ka külalisi kaugemalt, sest Tallinn 2011 on ära mainitud näiteks Hiina (Xinhua), Ma-
laisia (Malaysian Sun) ja Kanada (Vancouver Sun) ajakirjanduses. Kultuuripealinna saabumine jõudis otsepildis 70 Euroopa Ringhäälingute Liidu telekanalisse, lisaks olid oma reporterid kohale saatnud sellised meediahiiud nagu CNN, CNBC, Reuters, BBC ja France24. «Erakordne aastavahetus, mil uues Euroopa kultuuripealinnas nagu kogu Eestis tähistati ühtlasi ka üleminekut Euroopa ühisrahale eurole, pani välismeedia täiesti põhjendatult varasemast enam Tallinna poole vaatama. Kümned artiklid ja mitukümmend teleuudist on toonud välismaise kultuurihuvilise kultuuripealinna kodulehele lugusid ja põnevaid sündmusi otsima. Paari nädalaga on suurimateks huvilisteks saa-
nud lätlased, sakslased ja itaallased, kodulehe ja kultuurikalendri külastajate hulk on suurenenud ka Eestist, Soomest, Venemaalt, Inglismaalt, Prantsusmaalt, Rootsist ja Ameerika Ühendriikidest. Võttes arvesse meie väga tihedat programmi loodame, et säärane huvi püsib ning nii saame tõepoolest sel aastal olla tunnistajaks Tallinna saabuvate kultuurituristide osakaalu suurenemisele,» rõõmustas Tallinn 2011 meediajuht Andri Maimets välismeedia suurenenud huvi üle. Hoidkem siis pöidlad pihus, et siinse korralduse ja välismaa külaliste abil saakski Euroopa kultuuripealinna aastast «Eesti ajaloo suurim kultuuriüritus», nagu mitmel pool välismeedias ette on kuulutatud.
Külalisi paeluvad okupatsioon ja Skype Lätlaste Telegraf arutleb, et kuigi Tallinn 2011 kandev loosung «Mereäärsed lood» võib tunduda esmapilgul üllatav, pole linna avamine merele veel täielikult õnnestunud paljuski just tänu asjaolule, et aastakümneid takistas seda rannaala piiritsooniks olemine. Muidugi ei jäeta mainimata, et 2014. aastal saab ka Riia Euroopa kultuuripealinnana kätt proovida. Paljudes artiklites ära märgitud n-ö tavalised Eestit ja Tallinna
7
Euroopa kultuuripealinna avamisüritusele tulid lisaks 15 000-le eestimaalasele kaasa elama ka kümned välisajakirjanikud.
Foto: Jelena Rudi
11. jaanuaril avati Rahvusraamatukogu fuajeegaleriis taani graafik Jens Damkjær Nielseni näitus «Suhestumised ja seosed», mis on pühendatud Euroopa 2011. aasta kultuuripealinnale Tallinnale. Jaanuari lõpuni eksponeeritaval näitusel aimatakse Tallinna ja Helsingi suhestumisi kultuurilises, ajaloolises ja keelelises ühtsuses ning erisuses. Nielsen on läbi aegade oma graafilistes töödes püüdnud kujutada suhteid ja seoseid eri regioonide ja geograafiliste piirkondade vahel. Huvi jaapani esteetilise pilditraditsiooni vastu kajastub tema põhjamaises vaimus loodud graafilistes lehtedes. Seekordse must-valge graafikanäituse jaoks on Nielsen silmas pidanud näituseruume Helsingis ja Tallinnas, mis on mõjutanud eelnevalt valminud teoste valikut ning andnud põhjuse luua uusi taieseid just nende näituste jaoks.
Katlasse rajatakse linnaruum Tallinna linnavalitsus esitas linnavolikogule otsuse eelnõu, millega nõustutakse Tallinna linna osalemisega elukeskkonna arendamise rakenduskava meetme «Linnaliste piirkondade arendamine» välisprojektis «Linnaruum Kultuurikatlas». Projekti käigus renoveeritav ala ehk Linnaruum Kultuurikatlas koosneb Katlasaalist ning kogu hoonet läbivast tänavast ja laste mängualast. Tegemist on avaliku ruumiga, mis on võrreldav linnaväljakute, parkide ja muude taoliste kohtadega. Linnaruum saab olema ühendav lüli Katlas ja Katla lähistel asuvate objektide vahel (sadam, Kalamaja, vanalinn, Energia Avastuskeskus, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, Kultuurikilomeeter jne). Projekti raames kavandatakse esialgu Katlasaali, vahetänava ja laste mängumaa ehitustööd ning neisse linnamööbli hankimist Selle kogueelarve on 875 649 eurot, millest välistoetus moodustab 601 746 eurot ning Tallinna linna omafinantseering on kokku 273 903 eurot. Projekti kestus on 12.10.2010‒31.12.2013 ja projekti hoidja Tallinna Kultuuriväärtuste Amet.
Teised kirjutavad meist ehk kuidas Tallinn 2011 mujal vastu kajab «Eesti ajaloo suurima kultuurisündmuse raames toimub Tallinnas kultuuripealinna aastal igal päeval midagi. Aasta eesmärk on tuua esile see, et linn on kultuuride kohtumispaik nii ida ja lääne kui ka Põhja- ja Kesk-Euroopa vahel. Tallinn sobib kultuuripealinnaks ka seetõttu, et maailmajao arvestuses käiakse meie lõunanaabri juures kõige rohkem teatris ja loetakse enim raamatuid. Tallinn on ka internetitelefoni Skype sünnikoht». (Turun Sanomat, Soome)
«Maailma esimeste tuleskulptuuri maailmameistrivõistluste eel on tähelepanu keskpunktis
Hällerforsnäsist pärit tuleskulptor Gunnar Calr Nilsson, keda peetakse Tallinnas peetava võistluse eel üheks maailma selle ala tippspetsialistiks. Ta on suuri võistlusi korraldanud juba alates 1998. aastast, mil Stockholm oli Euroopa kultuuripealinn ja korraldati esimesed tuleskulptuuride Euroopa meistrivõistlused.» (Eskilstuna-Kuriren, Rootsi)
«2010. aasta esimese kaheksa kuuga külastas Eestit 1,1 miljonit välisturisti, mida on võrreldes varasema aastaga 12,2 protsendi võrra rohkem. Venemaalt tulnud turistide arv kasvas selle aja jooksul 48,1
protsendi võrra, jõudes 91 000 inimeseni.» (Ratanews.ru, Venemaa)
«Tallinnas kohtuvad keskaeg ja kaasaeg: Euroopa kultuuripealinn 2011 tahab oma külalisi muusika ja merevaadetega vaimustada. Et Tallinn 2011 muusika keskmesse asetab, tuleneb ajaloost: eestlaste jaoks on kultuur eelkõige laul, sest tänu rahvamuusikale säilitasid nad oma identiteedi Nõukogude võimu all.» (Freie Presse, Saksamaa)
«Najatusin iidsele kivile ja koputasin kolm korda kõuejumal
Uku poole. Loodetavasti ta kuulis mind, kõuejumala marruajamine ei saa kunagi hästi lõppeda. Kahtlustan, et veel hullem võib olla ta ignoreerimine, eriti veel kui teha seda ta kodukamaral Eestis.» (Telegraph, Suurbritannia)
«Euro jääb sellel uusaastaööl Ooperi väljakul kummaliselt tahaplaanile. Kui keskööl kõrvaloleva torni katusel ilutulestik süüdatakse, tervitatakse uut aastat juubeldustega. Ekraanile ilmuvad Eiffeli torn, Kolosseum ja Brandenburgi väravad. Kuid need pildid on vähe euroga seotud. Pigem on keskne vana-aasta pidu
balliga ooperimajas ja bändidega selle ees pühendatud Euroopa kultuuripealinnale, milleks Tallinn 2011 aastal koos Soome linna Turuga sai. Kultuur kui märk Euroopasse kuulumisest näib eestlaste enamusele ka igapäevaelus mammonast olulisem.» (FAZ, Saksamaa)
«Paari aasta jooksul võiks Tallinn muutuda millekski Berliini-
sarnaseks või saada uueks Berliiniks. Meie kultuur on ainulaadne ja kuigi meie riik on väike, ei tähenda see veel, et meie mõtted oleksid väikesed. Mõtleme suurelt ja vapralt ning teeme asju hingega,» rääkis hispaaniakeelsele Euronewsile moedisainer Liisi Eesmaa.
««Mereäärsed lood» võib tunduda ju ootamatu nimevalikuna, sest vaatamata sellele, et Tallinn kohe päris kindlasti asub mere ääres, ei ole siin mereäärse linna hõngu. Tõenäoliselt seetõttu, et Nõukogude ajal oli ligipääs merele piiratud.» (Telegraf, Läti ja Newsland, Venemaa)
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 14. jaanuar 2011
Moldova Saatkond kutsub oma riigi kultuuriga tutvuma Moldova Vabariigi Suursaatkond Eestis koostöös Moldova Kultuuriseltsiga Luceafarul korraldab 10.‒17. jaanuarini Moldova Kultuuri Nädala, mille eesmärk on tutvustada Moldova kultuuri ja selle riigi talviseid traditsioone. Programmis on esindatud Moldova muusika, tantsud, kunst, filmid ja rahvuslik toit.
Ajakava: 10.‒16. jaanuar 10.00‒16.00 Eesti Kinoliit (Uus tn 3, Tallinn) Kunstinäitus: «Eestimaa läbi Moldova kunstnike silmade» Moldova kunstnike kogukond on Eestis tegutsenud juba rohkem kui 30 aastat. Eksponeeritakse järgmiste kunstnike töid: Iurie Goga, Maria Goga, Vladimir Baciu, Anatolie Triboi, Eugen Sterpu, Vitali Makar, Igor Konstantinov ja Dmitri Smokov. 14. jaanuar 18.00 Eesti Kinoliit Film «Pulm Bessarabias» 15. jaanuar 17.00 Pelgulinna Rahvamaja (Telliskivi 56, Tallinn)
MUUSIKA 14. jaanuar 19.00 Pärimusmuusika Ait (Tasuja pst 6, Viljandi) Cätlin Jaago albumi «Soolo» ja eesti parmupilli ajalugu kogumikku «Eesti parmupill» tutvustus. 14. jaanuar 19.00, 15. jaanuar 12.00 ja 19.00 Vanemuise teatri suur maja (Vanemuise 6, Tartu), 21. jaanuar 19.00 Jõhvi kontserdimaja (Pargi 40, Jõhvi) ja 22. jaanuar 19.00 Estonia kontserdisaal (Estonia pst 4, Tallinn) Vanemuise teatri traditsiooniline muusikalikontsert «Memory 2011 – the Best of».
Kontsert «Püha Vasile ‒ Moldova talve traditsioonid» 16. jaanuar 16.00 Eesti Kinoliit Dokumentaalfilmid Moldovast ja Moldova talve traditsioonidest 17. jaanuar 18.00 Moldova Vabariigi Suursaatkond (Tatari 20-9, Tallinn) Film «Lautarii» Lisainformatsiooni saab Moldova Vabariigi Suursaatkonnast (Tatari 20, 9-10, tel 6420203, tallinn@mfa.md, mks.luceafarul@gmail.com) ja www.etnoweb.ee
bel Orthodox Singers.
19. jaanuar 19.00 Pärnu kontserdimaja (Aida 4, Pärnu) Franz Liszti kammerkorkester.
20. jaanuar 19.00 Teoteater (Vana-Kalamaja 9a, Tallinn) «Naine ja klarnet». Erki Aule lavastus, osades Kristiine Truu, Märt-Jaanus Jelsukov, Sulev Võrno ja ja Janno Varma. Lavastust ei soovitata lastele! 21. jaanuar 19.00 Estonia kontserdisaal (Estonia pst 4, Tallinn) Esa Tapani & Olari Elts.
16. jaanuar 19.00 Vanemuise teatri väike maja (Vanemuise 45a, Tartu) ja 21. jaanuar 19.00 rahvusooper Estonia (Estonia pst 4, Tallinn) «Madame Butterfly».
21. jaanuar 19.00 Saku mõis (Juubelitammede tee 4, Saku) Koit Toome – Mälestused. Läbilõige Koit Toome 15 lava-aastast.
21. jaanuar 19.00 Pärimusmuusika Ait (Tasuja pst 6, Viljandi) Pärimusmuusika talvegala.
15. jaanuar 19.00 Niguliste kirik (Niguliste 3, Tallinn) ansam-
21. jaanuar 19.00 Athena keskus (Küütri 1, Tartu) ja 24. jaanuar 19.00 Vene teater (Vabaduse väljak 5, Tallinn) Jäääär 20.
SA Tallinn 2011 toetajad:
TANTS
OOPER
19. jaanuar 19.00 Vanemuise teatri väike maja (Vanemuise 45a, Tallinn) «Figaro pulm». 14. jaanuar 21.00 Rock Cafe (Tartu mnt 80 d, Tallinn) ja 15. Jaanuar 21.00 Rock & Roll Heaven (Tiigi 76a, Tartu) ansamblite Metsatöll, Tharaphita ja Kurjam kontsert. Esitletakse Kurjami uut albumit «Kuumalaine Stroomi rannas».
9 Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 raames algas hiljuti muusikaprojekt, mille käigus kaheksa heliloojat esitlevad spetsiaalselt oma kodulinnaosadele pühendatud heliteoseid. Jaanuar on pühendatud Piritale, mille tarbeks on muusikat loonud Gotlandil elav helilooja Mirjam Tally. Pirital üles kasvanud Tally on loonud rohkesti kammer- ja elektronmuusikat, viimasel ajal on eriti esile tõusnud tema orkestrilooming. 12. jaanuaril toimus Pirita kloostris tema autorikontsert, 14. jaanuaril kell 10 saavad aga Pirita Majandusgümnaasiumis kõik huvilised heliloojaga isiklikult kohtuda. Lisaks on võimalik tutvuda kunstnik Jaanus Samma tehtud Pirita-teemalise fotoseeriaga. Veebruaris tutvustab oma Põhja-Tallinnaga seonduvat heliloomingut Tatjana Kozlova, märts on Mustamäe ja Märt-Matis Lille kuu, aprillis esitleb Kristiinele püjaanuar 19.00 Rakvere teater (Kreuzwaldi 2a, Rakvere) «Kunstveri ja -pisarad».
15. jaanuar 19.00 restoran C’est La Vie (Suur-Karja 5, Tallinn) duo SaxPiano koosseisus Lauri Sepp saksofonil ja Madis Kari klahvpillidel. Kavas R. Valgre, C. Porteri, C. Parkeri ja teiste looming. 18. jaanuar 17.30 Kaarli kirik (Toompea 10, Tallinn) esineb Argentina helilooja Sebastian Wesman. Kontsert on tasuta.
Algab linnaosade ja heliloojate ühisprojekt
TEATER 15. ja 17. jaanuar 19.00 Tallinna Linnateater (Lai 23, Tallinn) «Jumala Narride Vennaskond». Etenduse autor on Peter Barnes ja lavastaja Elmo Nüganen. Tegemist on EMTA lavakunstikooli 25. lennu bakalaureuselavastusega. 15. jaanuar 19.00 teater Endla Küün (Keskväljak 1, Pärnu) «Põletus». Tiit Palu lavastus. Osades Carmen Mikiver, Kaili Viidas, Karin Tammaru, Sten Karpov, Jaan Rekkor, Priit Loog ja Tambet Seling. 17. jaanuar 19.00 Sadamateater (Soola 5b, Tartu) ja 20.
15. jaanuar 19.00 Rahvusooper Estonia (Estonia pst 4, Tallinn) ballett «Metshaldjas». «Metshaldjas» (La Sylphide) on imekaunis romantiline ballett, mis viib meid unelmatemaailma, kus püüeldakse ideaali poole, ihaldatakse tõelist armastust ning järgnetakse oma unistusele. 16. jaanuar 17.00 Ugala teater (Vaksali 7, Viljandi) balletiõhtu «Phaidra» ja «Who Cares?». Eesti Rahvusballett pakub vaatamiseks balletiõhtut, mille esimeses osas tuleb ettekandele Mai Murdmaa antiikmütoloogia aineline tantsulavastus «Phaidra» ja maailma ühe tippkoreograafi George Balanchine’i särtsakas ballett «Who Cares?». 18. jaanuar 19.00 Rahvusooper Estonia (Estonia pst 4, Tallinn) Läti Rahvusooper esitleb: «Giselle». 19.‒20. jaanuar 19.30 Kanuti Gildi Saal (Pikk 20, Tallinn) Zuga ühendatud tantsitjad: «Kohe näha, et vanad sõbrad». ZUGA ühendatud tantsijad Tiina, Helen, Kaja, Jarmo, Kalle ja Annika kutsuvad endale publiku külla. 20.‒21. jaanuar Tallinna Kunstihoone (Vabaduse väljak 6, Tallinn) tantsulavastus «Fotolabor töötab reaalajas».
Mirjam Tally loob muusikat Pirita linnaosale. hendatud teost Piret Rips-Laul, mais on tähelepanu keskpunktis Tauno Aints ja Haabersti, septembris Kesklinn ja Erkki-Sven Tüür, oktoobris Lasnamäe ja Urmas Sisask ning novembris Nõmme ja Tõnu Kõrvits. Sarnaselt Piritale toimuvad projekti raames
KINO
15-16. jaanuar 11.30 kino Artis (Estonia pst 9, Tallinn) Lotte kutsub kinno «Vahvad tööd ja tegemised». Vaadatakse filme toredatest ja põnevatest ametitest. Tehakse tutvust pagari, korstnapühkija, leiutaja ja presidendi ametitega, samuti heidetakse pilk Leiutajateküla pangale ning elatakse kaasa Väikse muti seiklustele. Nii mõnigi lugu on õpetliku sisuga ning selgitab, mis juhtub siis, kui tööd teha lohakalt või oskamatult. Filmid on pärit Tallinnfilmi varamust ja Eesti Joonisfilmist. Pärast filmiprogrammi ootab mudilasi kino mängutoas koeratüdruk Lotte.
NÄITUS
Kuni 18. jaanuar Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu (Kompanii 3/5, Tartu) raamatunäitus «Draakonid ja lohed». Väljapanek tutvustab lohesid muinasjuttudes ja müütides ning laste- ja fantaasiakirjanduses. Näitusel on väljas raamatuid, mis tutvustavad idadraakoneid, kes on tavapäraselt hea õnne sümbolid, ja läänedraakoneid, kel tavaliselt inimestega kuigi häid suhteid pole, mida tõendavad ka arvukad lood lohetapjatest.
Foto: mirjamtally.com
paralleelselt ka mitmed loengud koolides ja avalikud kohtumised heliloojatega. Linnaosaga aitavad veelgi tugevama sideme luua linnaruumi peegeldavad mitmesugused kunstiteosed. Lisainfo: http://www.helilooja.ee/2011. php?id=105
ARUTELU 14. jaanuar 10.00 Tallinna Reaalkool (Estonia pst 6, Tallinn) Toomas Liivi mälestuskonverents. Toomas Liiv (1946‒2009) oli luuletaja, kirjandusteadlane, õppejõud ja Tallinna Reaalkooli vilistlane. Konverentsi üldkava: 10.00‒12.30 tulevase kirjandusteaduse Elav Raamatukogu Reaalkooli saalis (gümnaasiumiõpilaselt gümnaasiumiõpilasele, aga ka teistele huvilistele avatud). 14.00‒17.00 konverents, 18.00 lavakava Toomas Liivi luulest «Luigele, kes tappis tanki» ‒ loevad: Gregor Elm, Kaarel Kressa, Mingo Rajandi, Jürgen Rooste, Peeter Helme, Ivar Sild, Kalev Vapper. Muusika: Paul Taaniel, Mingo Rajandi, Kalev Vapper.
SPORT 15. jaanuar 15.00 Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Tallinna Kogudus (Toompea 3, Tallinn) Lumepalliturniir. Lumepalliturniir on traditsiooniline rahvusvaheline lindy hopi tantsuvõistlus, kus osalevad tantsijad Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist, Inglismaalt, Šveitsist, USA-st, ja Eestist. Esitamisele tulevad lindy hopi improvisatsioonivoor ja show-voor, kus esitatakse lavastatud show’sid, ning võistkondade etteasted. Ka publik on võistlusvoorude vahel tantsupõrandale swingima.