Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Reede, 18. veebruar 2011 | nr 7 (021)
Tasuta kultuuriväljaanne
www.tallinn2011.ee
Kaie Kõrb: «Püüan nagu tippsportlane end õigeks ajaks vormi ajada.» Loe lk 4–5
Foto: Stanislav Moshkov
Corelli Music jätkab kontserdisarjaga «Kirikupühad Maarjamaal» Agentuuri Corelli Music kontserdisari «Kirikupühad Maarjamaal» jätkub veebruaris ja märtsis kahe omanäolise kavaga. Sari kuulub ka Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuuriprogrammi. Esimene suurkontsert 2011. aastal toob 28. veebruaril Tallinna Jaani kirikusse barokiaja muusiku, taani-saksa organisti ja helilooja Dietrich Buxtehude (1637‒1707) teose «Membra Jesu Nostri». Seitsmest lühikantaadist koosneva tsükli, mis on kirjutatud viiele häälele ja barokiaja pillidele, esitavad Eesti Filharmoonia Kammerkoori solistid, Uku Joller ja ansambel Corelli Consort dirigent Toomas Siitani juhatusel.
Kaunis muusika maalib müstilisi pilte ning viib mõtted inimhingega seotud igavikulistele teemadele, barokkansambli Corelli Consort koosseisus saab seekord lisaks tavapärastele pillidele nautida ka Eestis harvaesinevat viiest viola da gamba’st koosnevat konsorti. Tallinn 2011 kultuuriprogrammi raames pakub Corelli Music erakordset elamust, tuues sarjas «Kirikupühad Maarjamaal» publiku ette kõige eredama passioonoratooriumi enne Bachi. Vaiksele nädalale eelneval paastuajal saab kuulda 30. märtsil Tartu Jaani ja 31. märtsil Tallinna Jaani kirikus mõnda aega ka Tallinnas kantorina tegutsenud ja siin ühe esimesi saksa oopereid kirjutanud barokiaja helilooja Johann Valentin Me-
deri (1649‒1719) «Matteuse passiooni». Barokiaja helilooja suurteost esitlevad tänased tippmuusikud, kes järgivad hoolikalt omaaegseid esitustavasid. Esinevad ansambel ja koor Studio Vocale, solistid Tõnis Kaumann (Evangelist), Uku Joller (Jeesus) ja Kädy Plaas (sopran), dirigeerib Toomas Siitan. 2006. aasta Vaiksel nädalal alguse saanud sarja «Kirikupühad Maarjamaal» peamine eesmärk on tuua järjepidevalt publikuni kaunist muusikat, mis kirjutatud ühe või teise kirikupüha puhul. Seda kantakse ette kirikus, mille vaimset ja akustilist keskkonda on heliloojad oma teoseid kirjutades arvestanud, et muusika imeline sõnum jõuaks kuulajani võimalikult puhtalt. Agentuuri Corelli Music järg-
mised projektid Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmis on festival «Tallinna tornid» augustis ja hooaja avakontserdid
MUUSIKA
LINNARUUM
Toompea muusikasalongis septembris. Kõigest lähemalt aadressil www.corelli.ee.
«Tuned City» muudab helid nähtavaks ning saadab huvilised kaardi järgi linna hääli avastama. Loe lk 3 MUUSIKA «Miks ei ole me juba varem siia esinema tulnud?» imestas tänavuse Naapurivisa peaesineja, kodumaal ülimenukas Soome punkrokkbänd Apulanta. Loe lk 7
2
ARVAMUS
Reede, 18. veebruar 2011 KULTUUR KUTSUB
Mis saab Eesti balletiharidusest? Noor inimene peab juba koolis mõtlema, mida ta saavutada tahab.
Andreas Sepp, reporter
Ei saa me läbi Soometa «Jõhvi balletifestivali Skandinaavia balletigala kunstiline juht Juhani Terasvuori oli see kurjajuur, kes mulle helistas ja Jõhvi Jorma Uotise numbrit «Blue Ballerina» tansima kutsus,» mõtiskleb tähtsa esinemise eel Kaie Kõrb, kes ilma meie põhjanaabrist kolleegi utsituseta poleks enda sõnul Jõhvis lavale läinudki. Tänu sellele väikesele takkautsitusele avaneb aga neilgi kultuurisõpradel, kes hakkasid Kõrbi tantsimise vastu huvi tundma alles pärast priimabaleriini pensionileminekut, võimalus teda veel kord lavalaudadel näha. Teisel Jõhvi balletifestivalil osaleval soomlasest tantsutähel, tantsijal, tantsuõpetajal ja koreograafil Tero Saarisel ei ole vähemalt lähiminevikus ajanappuse tõttu mahti olnud oma siinsete kolleegide töid vaadatagi. Ehk peaks Eesti oma kultuuri välismaal tutvustamisele pöörama senisest suuremat tähelepanu? Praeguses majanduslikus kitsikuses võib selle teostamine küll üpris raskeks kujuneda. Soome kultuurikorüfeed seevastu sõeluvad mõnuga mööda maailma ega pea aeg-ajalt paljuks ka oma lõunas elavaid hõimuvendi külastada. Mõni teeb seda tihemini, mõni harvemini ‒ näiteks 20 aastat tegutsenud kuulus soomlaste punkbänd Apulanta imestas isegi, et alles nüüd Tallinnasse jõudis. Tavakodanikena on nad siin siiski sagedased külalised. Kaldun arvama, et see pole kokkusattumus, et olen viimase kolme kuu jooksul kohtunud rohkemate soomlastega kui kogu senise elu jooksul kokku. Eestit varem külastanud soomlaste stammkontingendi käitumise põhjal tekkinud negatiivsed või paremal juhul neutraalsed stereotüübid, mis mul selle meile nii tuttavliku rahva suhtes aastate jooksul kinnistunud olid, on märkamatult asendunud austuse ja uudishimuga. Mõtlen, mida teisel pool lahte meist arvatakse. Tõenäoliselt sama, mida mina neist arva(si)n. Ent lähtugem faktidest. Tuginen muuhulgas hiljutisele Helsingi-reisile, kus ühistranspordis tegid kõige kõvemat häält mu mitte kõige tsensuursemat sõnavara kasutanud rahvuskaaslastest jõmmid, kelle garderoob koosnes valdavalt spordirõivastest. Samuti Youtube’is juba kümneid tuhandeid vaatajaid kogunud kuueminutilisele videoklipile, kus Eesti noormehest seenemüüja kakleb lõigus «Eesti Kalevipoeg Soome sortse sugemas» Helsingi turul nelja politseinikuga. Ja ise veel kurdame, et soomlased ei tule siia muud otsima kui odavat alkoholi! Võtkem oma aastakümneid rohkem vabadust nautinud põhjanaabritelt üle nende parimad kombed ja jätkem nende halvad harjumused kus seda ja teist. Arvestades seda, kui palju n-ö tavalised eestlased ja soomlased üksteist tunnevad, on vaid positiivne, et Tallinn kannab Euroopa kultuuripealinna tiitlit Turuga kahasse. Kui Turu asemel oleks valituks osutunud näiteks mõni Läti, Leedu või Rootsi linn, kui suur olnuks kultuuriplatvormide ühisosa sellisel juhul? Kaldun arvama, et väiksem – rahvuse liidab üheks eelkõige keel, sama reegel kehtib ka rahvusvaheliselt. Nii on Soomel teistega võrreldes Eestis selge konkurentsieelis.
«Võtkem oma põhjanaabritelt üle nende parimad kombed ja jätkem nende halvad harjumused.»
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht
Toomas Edur
Eesti Rahvusballeti kunstiline juht
N
õukogude ajal oli ballett nii Eestis kui mujal Nõukogude Liidus eriti populaarne. Kui käisid balletikoolis, olid uhke poiss ‒ valmistusid ju saama balletitantsijaks, kes võis minna esinema välismaalegi. Ballett oli tollal otsekui tantsuolümpiamängud ‒ teater, kuhu said tööle vaid parimad. Nõukogude Liidus oli uhkuseasi, et meie tantsijad suudavad oma keha klassikaliseks tantsuks nii hästi treenida, et oleme paremad kui Ameerika, Inglismaa ja Prantsusmaa.
Andekaid võtame vastu kõikjalt Sellest, kuidas Moskva Suur Teater käis oma tantsijatega 1960. aastatel Londonis ja millises tippvormis nad olid, räägitakse siiamaani. Kui aga Rudolf Nurejev Nõukogude Liidust põgenes, siis tahtis Lääs omakorda näidata, et nemad hoolitsevad andeka inimese eest paremini, annavad talle rohkem võimalusi. Praegu tantsul enam niisugust poliitilist toetust pole. Riigid tunnevad oma tantsijate üle küll endiselt uhkust, kuid see väljendub teisel moel. Kuna tantsus pole keelebarjääri, on oma riiki välismaal esindades selle läbi kergem sõnumeid edasi anda. Paljudes riikides on seda mõistetud ning tantsijaid ja tantsu kasutatakse
kultuurisaadikutena. Esimene, mida rõhutasin, kui Eestisse tagasi tulin, oli see, et peame Tallinna balletikooli rohkem toetama ja tutvustama, selle nimel kogu aeg pingutama, muidu ei oska noored sellesse tipptasemel balletikooli teed leida. Koos üldharidusega on väga raske süvendatud balletiõpet anda, kuid peab aru saama, et niisugust eriala ei saa õhtul üksinda praktiseerida. Võib-olla saab viiulit kodus pärast tunde omaette harjutada, kuid balletitreening peab toimuma suures saalis koos õpetaja ja õpingukaaslastega.
Vestlussaateid tipptantsijatega napib Meil on ka väga tugevaid ja tublisid eraballetikoole, kus heal tasemel õpetatakse. Ma ei tea üksnes, kas nad saavad piisavalt lavapraktikat.Tantsija peab jõudma lavale juba väiksena, mida rohkem tal selleks võimalust on, seda parem. See ei vasta tõele, et võtame Estoniasse Eesti tantsijaid ainult Tallinna balletikoolist ‒ häid ja andekaid, kes on saanud kõrgtasemel väljaõppe, võtame vastu kõikjalt. Eestis palju ka mitmesuguseid väiksemaid tantsukoole ja -ringe, mõned neist tegelevad balleti algõppega, teised muude tantsustiilidega. Oleks vaja, et kujuneks niisugune tantsuõppe võrgustik, kus õpetajad oleksid valmis suunama suuremasse kooli oma andekaid lapsi, kes on võimelised enamaks, et nad saaksid täiusliku väljaõppe. On tõsi, et tihtipeale pole füüsiliselt kõige andekamatel lastel huvi tantsu vastu. Tegelikult ei tea sageli ei nemad ise ega nende vanemadki, mida tants endast kujutab, ei mõista, et see on küll väga raske, kuid ka äärmiselt ilus ja eneseteostust võimaldav. Niisugustes riikides nagu Itaalia, Prantsusmaa ja Venemaa kajastab meedia väga palju klassikalist tantsu, balletitähed on niisama tuntud kui sportlased.
Siin pöörab ajakirjandus tihtipeale tähelepanu pigem lauljatele ja meediainimestele endile. Arvan, ka tantsust ja tipptantsijatega peaks palju enam kõnelema, see aitaks tuua rohkem inimesi lähemale meie imelisele erialale. Maailm on tohutult muutunud, nii spordis kui balletiteatris on tegutseb kohaliku päritoluga inimeste kõrval palju välismaalasi. Meie teatris tantsivad näiteks inglased, Inglismaal eestlased, sakslased, poolakad jne. Tänapäeval on see tavapärane. Ma arvan, et noor inimene peaks juba koolis mõtlema, millised on tema edasised plaanid, mida ta teha ja kuhu jõuda tahab. Meie ajal oli lihtsam, me teadsime, et Nõukogude Liit annab lõpetajale töökoha. Praegu pole ükski koht kellelegi garanteeritud. Balletikooli lõpetajad peavad mõtlema, mida nad ise edasi teevad, kui näiteks Estonias kohti pole. Praegusel ajal on maailm avatud ja seetõttu õnneks võimalusi töö leidmiseks ka välismaal
Estonias stažeerimise võimalus tuleb On tõsi, et kõik ei soovi välismaale minna. Üks lahendus niisuguste kooli lõpetanud tantsijate jaoks oleks balletiteatris stažöörina praktiseerimise võimalus, mida välismaal palju kasutatakse. Tulevikus hakkab niisugune võimalus ka Estonias olema, stažöörid saavad küll vaid üsna vähe toetust, kuid nii ei jää inimene, kes oma erialal jätkata tahab, vähemalt mingiks ajaks tantsust eemale. Euroopas ja Ameerikas on tavaks, et tantsija otsib ka ise lisavõimalusi, kuidas ennast vormis hoida. Londonis on tantsukeskused, kuhu võib hommikul minna, maksta ja võtta mitmesugustelt õpetajatelt treeningtunde. Seal käivad oma igapäevasele teatris toimuvale treeningule lisaks paljud niisugusedki tantsijad, kes täiskoormusega teatris töötavad.
Ballett on kunst ja tippsport Balletitantsija on ühtaegu nagu kümnevõistleja, modell ja näitleja, kellel peavad olema õiged proportsioonid, õige joonis, õige lihase pikkus, sobivad kõõlused ja liigesed, hea koordinatsioon, tugevus ja tahtejõud. See on looduslik valik. Jah, kõik inimesed on ilusad, kuid kõik inimesed ei saa tantsida klassikalist balletti, vaid sobivad paremini mõne teise stiili jaoks. Ja tantsumaailm vajab kõiki stiile. Samas on ka klassikalises tantsus mitmesuguseid rolle ja tavapärasest erineva kujuga supertantsijaid. Minu hea sõber, Peterburi Maria teatri balletidirektor Juri Fadejev on pisikest kasvu ja tantsis seetõttu aina narre, mitte printse. Väga hästi tantsis, tal olid ilusad jalalabad, ilusad jooned, aga väike kasv tingis tema ampluaa. Mõnikord arvatakse, et balletti õppinu ei suuda teises stiilis tantsida. See on alusetu müüt, klassikalise tantsu treening on tipptreening, hästi treenitud klassikaline tantsija suudab tantsida kõiki stiile. Vaid halvasti treenitu ei tule toime, tal pole tsenter õiges kohas ega õiget arusaamist oma kehast. Meie ajal peaks juba tantsulastelegi selgitama, kuidas keha toimib. Ballett on jätkuvalt ühtaegu imeline kunst ja teisalt kui tippsport. Pisimgi detail on tähtis. Ei tohi teha nii, et paneme lihtsalt ilusad kostüümid selga ja keerutame ennast kuidagiviisi laval, kuid paraku on ka niisugust lähenemist väga palju. Jah, tipptaset on väga raske saavutada, kuid keskpärane esitus ei jää vaataja südamesse. Kui sul jääb aga pilk ühele tantsijale juba hetkest, mil ta lavale ilmub, ja sa aina jälgid teda, saamata isegi aru, miks pilku kõrvale pöörata ei suuda, ning tema esinemist täiendab efektne ja pingevaba tantsutehnika, siis see ongi kunst ja tantsija tipptase.
AINULT KAKS KÜSIMUST 9 IV Võitluskunstide Maailmamängude peakorraldaja ja Eesti Taekwon-do Liidu president Mihhail Kõlvart, kuidas õnnestus see sündmus esimest korda Aasiast välja just Eestisse tuua? Esmakordselt toimusid Võitluskunstide Maailmamängud 2004. aastal Koreas. Aasta hiljem külastasid Eestit mängude komitee ning ROK-i liige professor
Chang Ung. Oma rahvusvahelisi võitluskunstide festivale oleme läbi viinud juba kümme aastat ja 2007. aasta võistlust külastanud Rahvusvaheliste Võitluskunstide Organisatsiooni esindajad tulid järeldusele, et paralleelselt taekwon-dos Euroopa Meistrivõistlusi korraldanud Eesti Taekwon-do Liidu tase on piisavalt kõrge.
2008 võeti Tais Rahvusvahelisel Võitluskunstide Kongressil vastu otsus, et IV Võitluskunstide Maailmamängud toimuvad 2011. aastal Tallinnas. Konkurendid olid Venemaa, Korea ja India. Nii noorte kui ka täiskasvanute osalusel toimuvate mängude sportlik pool ei erine eriti teiste kavas olevate alade tiitlivõistlustest, mõte on ühendada need võitluskunstid, mis ei ole olümpiamängudel esindatud. Eestis tegeleb nende aladega mängude kaaskorraldaja Eesti Võitlusspordi Ühendus, mis on taekwon-do, sambo, kudo, sportliku chanbara, krav maga, wushu, real akido, aikido ja muay thai alaliitude katusorganisatsioon.
Kultuuripealinna meened
pood.tallinn2011.ee
9 Miks peaksid vanemad oma lapsed tooma just võitluskunste õppima? Võitluskunst ei ole ainult sport, vaid ka elustiil ja filosoofia, see hõlmab näiteks distsipliini, sihikindlust ja vanemate austamist. Õppida saab väga noorest peale ‒ näiteks taekwon-do laste gruppides treenitakse 3. eluaastast saati. Sihikindla harjutamise järel on võimalik jõuda ka maailma tippu, nagu on jõudnud näiteks tänavuste maailmamängude Eesti osavõtjatest tituleerituimad Kevin Renno (muay thai maailmameister) ja III Võitluskunstide Maailmamängude võitja taekwon-do’s Eduard Svarval.
Kp
PARANDAB
Kultuuripealinna 11. veebruari numbris ilmunud tummfilmide festivali loos kirjutati ekslikult, et 1925. aastal Jaapanis valminud «Madu» linastub 19. veebruaril kell 19.00 kinos Artis. Õige linastuskuupäev on 20. veebruar.
Reede, 18. veebruar 2011
Kuulamise kunst teeb linnahallist iidse templi
LINNARUUM
3
Berliinis sai ühendada kõrvaklapid hoone seinaga, et kuulata maja hääli. Kunstiüritus «Tuned City» muudab helid nähtavaks ning saadab huvilised kaardi järgi linna hääli avastama. Oliver Õunmaa Praegu käivad «Tuned City»nimelise Euroopa kultuuripealinna kunstisündmuse ettevalmistused. Põnevaks teeb tähtürituse, et see ei ole kunsti, mida saab vaadata. Tegemist on helikunstiga ja seda peab kuulama. «Tuned City» tegeleb arhitektuuri ja heli seoste uurimisega. Ühe korraldaja, ameerika helikunstnik Derek Holzeri sõnul valmib parasjagu programm, et mis juulis toimuma hakkab. «Võtame ühendust mitmete kunstnike ja muude elualade inimestega ning kavandame töötubasid. Tahame kaasata nii õppejõude, tudengeid kui inimesi tänavalt.» 4.–11. juulini korraldab «Tuned City» loenguid, performance’eid, sümpoosiume, helijalutuskäike, demonstratsioone ja töötubasid üle linna. Eesmärk on kasvõi avastada linna helilisi maamärke. «Näiteks võiks korraldada retki Patarei vanglasse ja kuulatada, kui palju põnevaid heliefekte sealt leida võib,» pakkus Holzer. «Kuna kultuuripealinn soovib ühendada rohkem merd ja kesklinna, mõtlesime, et tekitaks kesklinnast mereni heliliste maamärkide raja. Kasutaksime selleks ehitisi, mida on kerge leida, ja valiksime inimesed, kes aitavad helisid tähele panna.»
Linnahall kui Chichen Itza Üks heliline maamärk võiks olla linnahall. «Käteplaksu kaja kõlab selle treppidelt igas kohas isemoodi tagasi. Osades kohtades tundub kaja tulevat lähemale ja teises kohas kuuleb seda hoopis selja tagant.» Võrdluseks tõi Holzer iidete maiade Chichen Itza templi. «Ei tea, kas maiad mõistsid juba helidisaini või on tegemist kokkusattumusega, aga kui seista täpselt templi trepiastmete ees ja käsi plaksutada, siis plagina kaja kostab nagu ühe linnu hääl, kes seal lähedal džunglis elab. Linnahall on sellele templile sarnaseim ehitis Tallinnas. Ei tea muidugi, kas on olemas mõni selline Eesti lind, kes samasugust häält teeb nagu linnahalli treppide kaja.» Teine helikunstnik, kes Tallinnas «Tuned City’t» korraldab, on arhitekt ja helikunstnik John Grzinich. «Tahaks siinsetel üritustel kasutada võimalikult palju avalikke kohti, et helikunst ja üritused jõuaksid rahvani,» seletas Grzinich. «Kultuuripealinna külaliste jaoks võiks põhiküsimus olla ka see, milliseid helisid Tallinn tekitab ehk milliste helide järgi saab aru, et tegu on just Tallinnaga. Selle avastamiseks teeme väikese uurimustöö ning tulemuse põhjal koostame trükitud kaardi. Huviline saab minna seal märgitud paikadesse, tutvuda nendega ja linna kuulata. Kaart võiks valmis olla kuu aega enne Tuned City toimumist.»
Tallinna helikaardi väljatöötamise kallal töötaksid korraga antropoloogid, arhitektid, urbanistid ja kunstnikud, kes uurivad linna kohtade, liikumiste ja kultuurielu helisid, mida oleks kuulamissoovitusena hea kaardile kanda. Kaarti jagatakse tasuta «Tuned City» sündmusel ja kogu kultuuripealinna aasta jooksul.
Iga rahvus kuuleb isemoodi «Eri kultuuridest inimesed kuulevad ja kirjeldavad samu helisid erinevalt, põnev ongi teada saada, kuidas,» lausus Grzinich. «Inimesi mõjutab keskkond, kus nad elavad. Seepärast teemegi koostööd ka antropoloogia tudengitega.» Veel võiks Grzinichi arvates korraldada helide kaardistamise töötubasid ning kuulamise ja salvestamise harjutusi. «Näiteks võiksid inimesed helid kirja panna,» ütles Grzinich. «Koostada ainult kuulmise järgi nimekirja helidest, mida nad kuulevad, ning kirjeldada oma tundeid, mida üks või teine heli tekitab.» «Seda kuidas helid inimesi mõjutavad, on oluline arvestada ka näiteks linnaplaneerimisel ja hoonete loomisel,» lisas Holzer. «Tuned City Tallinn» on üles ehitatud ideedele, mida katsetati 2008. aasta suvel Berliinis.
Derek Holzer korraldab praegu kunstiülikooli tudengitele töötube, kus uuritakse, kuidas heli ruumides käitub. Ülesanne on muuta iga tudeng tähelepanelikumaks kuulajaks, et ta avastaks, kui palju ja kuidas heli inimest mõjutab.
Foto: Stanislav Moshkov
Päeval loengud, õhtul katsed «Mitme kuraatori ja arhitektiga koos panime kokku projekti, mis pidi avastama helide ja ruumi suhteid eri paikades üle linna,» rääkis Holzer. «Päeval toimusid loengud ning õhtul kunstietendused ja installatsioonid, mis pidid räägitut illustreerima. Loodame seda juulis Tallinnas korrata. Tahame kutsuda õppejõudusid ruumi ja heli suhtest rääkima.»
Taieseidee endiselt salapolitseilt Berliinis tegid helikunstnikud koostööd ka arhitektidega, et nii arhitektuuri kui helikunsti rikastada. «Arhitekt Arno Brandlhuber ostis Beliinis aastasid tühjalt seisnud krundi, et ehitada sinna oma
«Eesmärk on välja selgitada helid, mille järgi saaks aru, et tegu on just Tallinnaga.» suudio ja korteritega maja,» kirjeldas Holzer. «Ameerika kunstnik Mark Bain otsustas mängida natukene Stasi ehk Ida-Saksa salapolitsei ajalooga. Paljudes hoonetes olid Ida-Berliinis ju kunagi «lutikad», millega inimesi pealt kuulati. Bain paigaldas hoonesse sensorid, mis tunnetavad iga tugevamat vibratsiooni. Hoone tänavapoolsesse seina pani ta pistikupesa, kuhu
Käteplaks maiade templile sarnaneva Tallinna Linnahalli treppidelt vastu kajamas. Foto: «Tuned City»
iga soovija võis pista oma kõrvaklappide otsa ja maja hääli kuulata. Maja hääli teevad näiteks lift ja veetorud, otse maja alt jookseb metrooliin. Majast on kosta kõnekõmin, kuid samas pole karta, et kedagi pealt kuulata saaks. Muidu on hoonest tänaval kõndijale näha vaid fassaad, kuid selline süsteem muudab maja otsekui läbipaistvaks, sest aitab kuulata, mis toimub sügaval maja sees, aitab kuulda, kuidas maja oma elu elab.» Jaapani vanema generatsiooni helikunstnik Akio Suzuki valis välja põnevate helidega paigad Berliinis ja joonistas sinna sillutisele jalajäljed, mis meenutasid ühtlasi kõrvu. «Nii märkis ta üle linna ära kohad, kus inimesed võiksid hetkeks peatuda ja konkreetset paika
kuulatada,» ütles Holzer. «Kokkuvõtteks võib öelda, et sündmusterohke Berliini elanikud võtsid selle hästi vastu.» John Grzinichi sõnul mõtestab helikunsti maailm praegu lahti samu probleeme, mida fotograafia 50 aastat tagasi ‒ milleks helikunsti vaja on ning kuidas seda publikule esitada.
Mitte midagi tegemise kunst «Inimesed on tihti imestunud, mida on helides põnevat leida, et nendega nii pühendunult tegeleda võiks,» rääkis Grzinich. «Töötuppa tulnud inimeste jaoks muutub kõik huvitavaks. Meie jaoks on üks põhjus helidega tegelemiseks see, et niisuguse kunsti jaoks pole peaaegu midagi vaja. Tegelikult peaks lihtsalt lõpeta-
Pealtkuulatav maja Berliinis pistikupesaga seinas. Foto: «Tuned City»
ma hetkeks tegevuse, et kuulata, mis ümberringi toimub.» Tallinn on Grzinichi arvates kontrastiderikas linn. «Siin on suure liiklusega väga mürarikkad tänavad, näiteks Narva maantee, kus on raske kaaslasega rääkida,» lausus Grzinich. «Ühe tänava kaugusel on aga juba täiesti vaikne. Helikaardist võiks ka selleks kasu olla, et jalutaja saaks valida vaiksema kõrvaltänava.» Kuna tallinlased ise tunnevad oma kodulinna kõige paremini, kutsus Grzinich kaardistamiseks elanikke huvitava helidega paikadest teada andma. «Tore oleks muidugi ükspäev avastada, et hulk inimesi on kogunenud meie idee järgi linnahalli treppide juurde käsi plaksutama,» lisas Grzinich. Sündmuse korraldajatega saab ühendust võtta tc@tunedcity.de.
Rohkem infot «Tuned City» kohta saab ürituse kodulehelt http:// www.tunedcity.net ja helikaardi kohta http://tallinnsoundmap. wordpress.com
Heli valatakse betooni «Tuned City» raames valmib idee autori Lukas Kühne ja arhitekt Rosario Nuini käe all lauluväljakul skulptuuri moodi betoonist hoone «Chromatic». Kui keegi sellesse lauldes siseneb, teeb iga ruum eri kõrgusega häält. Skulptuur muudab kromaatilise heliredeli nähtavaks ning selles kõndimine kujutab retke läbi kaheteistkümne oktaavi fa-st mi-ni.
4
BALLETT
Reede, 18. veebruar 2011
Kuidas tantsida helesinist baleriini? Kaie Kõrb: «Mai Murdmaa loominguga oli kergem, see on mul kehas ja hinges, tean, mida ta ootab ja kuidas hakkama saan.» Anneli Sihvart
anneli.sihvart@tallinn2011.ee
Jorma Uotise «Blue Ballerina» Kaie Kõrbi esituses Jõhvi balletilaval on kingitus kõigile, kes Estonia kunagist esitantsijat kogu ta pika karjääri vältel imetlenud ja armastanud on. «No kuulge, ega ma viieteistaastane ole, ma tõesti ei jaksa enam niimoodi hüpata! Ma saan ikkagi kohe viiskümmend,» vaidleb Kaie Kõrb, kui fotograaf veenab, et pildi tegemiseks polegi kümmet spagaathüpet vaja ‒ kui aparaat enne häälestada, piisab kindlasti kõigest kolmest…
Tegelikult kolme hüppega siiski hakkama ei saa ‒ kulub tervelt kaheksa spagaathüpet, enne kui aparaat baleriini õigel hetkel kinni püüab. Ja habras tantsija näeb õhulises seelikus diagonaalis üle saali lennates ikkagi välja, nagu oleks ta vaid veidike vanem kui viisteist.
Kurjajuur oli Juhani Terasvuori «Jõhvi balletifestivali Skandinaavia balletigala kunstiline juht Juhani Terasvuori oli see kurjajuur, kes mulle helistas ja Jõhvi Jorma Uotise numbrit «Blue Ballerina» tantsima kutsus,» räägib Kaie Kõrb. «Mul polnud mõtteski
Jõhvis lavale minna, kust see idee Juhanil üldse tuli… Jah, ma käin Estonias trenni tegemas, üksvahe andis ka Juhani treeningtundi, sattusin sinna ja ta helistaski, et ma olla heas vormis ja võiksin Jõhvis tantsida.» «Kui kevadel Toomas Eduri palvel ka Kaie Kõrbi õpetasin, siis imestasin, kui heas vormis ta on,» meenutab Juhani Terasvuori. «Hakkasin Jõhvi tarbeks sobivat etendust otsima ja tundus, et Jorma Uotise lugu vananevast baleriinist, kes oma karjäärile tagasi vaatab, sobib talle väga hästi. Ausalt, Kaie Kõrb on siiamaani fantastiline tantsija!» Varem on nukrat vananevat baleriini tantsinud Nina Hyvärinen,
«No kuulge, ega ma viieteistaastane ole,» vaidleb Kaie Kõrb, Ja näeb õhulises seelikus ikkagi välja, nagu oleks ta vaid veidike vanem. Foto: Stanislav Moshkov
kes oli vaid 17-aastane, kui Jorma Uotinen selle rolli talle usaldas. «Nina ütles, et ta tegi alguses ainult tehnikat, mida Jorma ette näitas, rolli sisust ta eriti aru ei saanud,» mõtiskleb Kaie Kõrb. «Alles aastatega tulid nüansid ja mõistmine juurde. Tants peab sinust enesest läbi minema, alles siis on kõik õige. Mina ei ole selle rolli võtit veel leidnud. Peab tulema mingi tähendusrikas hetk, mis annab õige tunde. Palju annab juurde kostüüm, värv ja lavavalgus. Minuga on sageli olnud nii, et rolli tõeline sisemine mõistmine ilmub lavaproovis. Enne olen aina muretsenud ja nutnudki, et kas õige tunnetus ikka seekord ka tuleb… Alati on tulnud!»
Number kestab kümme minutit
Tero Saarinen, «Hunt».
Number on väga huvitav, kinnitab Kaie Kõrb. Laval on vananev baleriin, kelle karjäär ja elu on juba seljataga, ta tuletab meelde oma rolle, elu, üleelamisi. Vahepeal on hetki, kus ta enese otsekui meeltesegasusse kaotab, ei saa aru, kus ta on, kas laval või kusagil mujal, miks ta sinises on, mis on juhtunud. «Jorma annab mulle rolli tõlgendamiseks vabad käed,» ütleb Kaie Kõrb. «Püüan end praegu nagu tippsportlane õigeks ajaks õigesse vormi ajada. See number nõuab head vormi, projektid, mida seni olen teinud, on olnud kergemad. Näen praegu hästi palju vaeva, esiteks sellepärast, et number kestab siiski tervelt kümme minutit, teiseks on see mulle pisut harjumatu stiil, ma pole varem Jorma töid teinud. Mai Murdmaa tehtut on mul selles mõttes kergem tantsida, et olen neid ammu teinud, need on mul kehas ja hinges, ma tean, mida ta tahab ja kuidas ma hakkama saan.» Jõhvi esinemiseks valmistumine nõuab igapäevast proovi, tõdeb Kaie Kõrb. Tallinnas on tema repetiitoriks seejuures Tiiu Randviir. Nukrat baleriini saab Jõhvi balletifestivali laval näha 26. veebruaril kell 18 algaval Skandinaavia balletigalal, kus esinevad veel Yoel Carreño ja Yolanda Correa (Norra Rahvusballeti Kuubalt pärit esitantsijad), Tero Saarinen (Soome uue tantsu põlvkond), Stanislav Beljajevski ja Petia Ilieva (Soome Rahvusballet), Rootsi kuningalt Kuldtantsija staatuse pälvinud Marie Lindqvist ja Jan-Erik Wikstom (Rootsi Kuninglik Ballett), armastatud soome esitantsija Anu Viheriäranta ja Tomas Nagy (praegu mõlemad Hollandi Rahvusballetis), Maria Semenjantšenko ja Semjon Tšudin (Stanislavski ja Nemirovitš-Dantšenko nimeline Moskva Akadeemiline Muusikateater), Nariman Bekzhanov ja Radamaria Duminica (Imperial Ballett), Ilja Mironov ja Nashua Mironova (Vanemuine) ja Estonia tantsijad Olga Malinovskaja, Eve Andre, Luana Georg ja Sergei Upkin, kes esitavad George Balanchine’i «Who Cares?».
Tero Saarinen on uue tantsu esindaja Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
Anneli Sihvart
anneli.sihvart@tallinn2011.ee
Jõhvi balletifestivali Skandinaavia balletigalal esinev Tero Saarinen on nii tantsija, tantsuõpetaja kui ka koreograaf. Tero Saarinen, milliseks te hindate Soome tantsuteatrit? Soome tantsuajaloos on mitmeid suurkujusid, keda peab meeles pidama. Näiteks Raatikko, Reijo Kela või Jorma Uotineni tähtsust on raske üle hinnata. Nemad ja paljud teisedki on mänginud kõigi Soome tänaste tantsijate ning koreograafide jaoks väga märkimisväärset rolli. Mulle ei meeldi liialt üldistada, kuid ehk saab öelda, et geograafiline isolatsioon on hoidnud Soome tantsu vaba, individuaalse ja mehisena. Ma arvan, et meil on ka teatav eriline tundelaad valguse ja valguskujunduse osas. Ja Soome esinejad lihtsalt on üsnagi ainulaadsed! Kas oskaksite samal moel analüüsida ka Eesti tantsuteatrit? Ausalt öelda pole ma juba tükk aega ühegi Eesti koreograafi tööd näinud ja seetõttu poleks minupoolne hinnang õigustatud. Milline on teie suhe klassikalise tantsuga? Mulle meeldib vaadata kõiki tantsuvorme, kus on näha, et tantsija naudib iseennast! Kas tantsuteater on Soomes populaarne? Soomes ja mujalgi Euroopas tehtud uuringud näitavad, et võrreldes teiste kaasaegsete etenduskunsti vormidega on viimase kümne aasta jooksul enim publikut juurde tulnud just tantsule. Üks põhjus on ilmselgelt see, et kaasaegne tants suudab ühendada ka teisi kunsti-
Foto: Laurent Philippe
vorme, näiteks uut meediat, valgust, heli- ja kostüümikujundust, kaotamata sealjuures oma põhilist olemust. Niisiis on see väga dünaamiline ja leiutamisrohke kunstivorm ja ehk seetõttu koosneb ka tantsupublik ‒ lähtudes samadest juba mainitud uuringutest ‒ just noortest, edukatest ja tulevikku vaatavatest indiviididest. Miks on Wikipedias teie kohta artiklid peale soome keele just prantsuse keeles, kas olete sellel maal kuulsam kui mujal? Mu ettevõte on esinenud umbes 40 riigis kõigil kuuel kontinendil, nii et sellise järelduse tegemine oleks küllaltki ennatlik. Kuid Prantsusmaaga on mul tõepoolest eriline suhe. Olen seal palju esinenud, töötanud koos paljude Prantsuse tantsuettevõtetega ja päris pikalt elanud 1990. ja 2000. aastatel. On teil õpilasi, kellest võiksid kunagi saada teie mantlipärijad? Õnneks on tantsijad minuga töötanud või minu heaks töötanud juba rohkem kui kümnendi! See tähendab, et ma usaldan nende tõlkimis- ja edasiandmisoskusi ja sedagi, et nad esitavad mu teoseid teiste tantsijatega ning teistes ettevõtetes. Oleme teinud rasket tööd, töötamaks välja teatud «juhist», õpetamaks mu stiili tähestikku. See on olnud võrdselt edukalt kasutusel nii mu tundides kui ka olemasolevate tööde esitamisel teistes ettevõtetes. Ning jah, on mitmeid tantsijaid, kes võiksid minu arvates mu soolod üle võtta pärast minu lõpetamist. Alati on küsimus selles, kas tantsijale antakse piisavalt aega ja informatsiooni. Küsimus ei ole tehtavates sammudes, vaid selles, mis on nende sammude taga. Lõppude lõpuks taandub kõik oma mõtete ja motivatsiooni jagamisele, seeläbi saab esitada tantsijatele väljakutseid, mis panevad nad iseseisvalt mõtlema.
Reede, 18. veebruar 2011
Kas ballett on eestlasele võõras või oma?
BALLETT
5
Jõhvi IV balletifestivali 27. veebruaril toimuv järjekordne lastegala suunab pilgu Eesti balleti tulevikku.
Anneli Sihvart
anneli.sihvart@tallinn2011.ee
Mul ei lähe vist elu lõpuni meelest tantsukooli Noor Ballett balletistuudio rühma ukse taga kuuldud ema ja vanaema jutt sellest, kui raske neil oma pisikese poisiga on. Poiss oli juba paar aastat balletistuudios käinud, armastas väga tantsimist, oli sale ja painduv. Kooliaeg aga lähenes, septembris tuli esimesse klassi minna. No ja perekondlik nõupidamine võttiski otsuse vastu, et aitab naljatamisest ‒ nüüd tuleb poisist mees teha, läheb hommepäev jalgpallitrenni ja kõik! Probleem oli selles, et poiss ise niisugusest otsusest ei vaimustunud. Et ta aga alles pisike oli, siis polnud tal ka mingit sõnaõigust. Ega täpselt ju tea, aga on võimalik, et uus Toomas Edur (või kes iganes meie tunnustatud meestantsijatest) jäi seeläbi sündimata. Mida annaks teha, et vanemad ei kardaks poistel tantsida lubada, kui neil selle vastu huvi on? Tantsukooli Noor Ballett direktor ja klassikalise tantsu õppejõud Svetlana Veiler on Eesti Rahvusballeti kunstilise juhi Toomas Eduriga ühel nõul: kui Eesti ühiskond soovib, et meie balletiteater oleks tugev ja kõik andekad inimesed selle ala enda jaoks avastaksid, siis võiks selle juures abi olla meediast. «Meil on ka meessoost tipptantsijaid nii Eestis kui välismaal,» rõhutab Veiler. «Kui nendega, kes on sel alal midagi tõsist saavutanud, tehtaks rohkem vestlussaateid ja intervjuusid, mõistaks ka publik neid enam hinnata. Miks peab olema nii, et suuremat osa meie tipptantsijatest tunnevad üksnes professionaalid?»
Kes paneb lapse balletikooli? Kuidas lapsed üldse balletikooli jõuavad? Enamasti vanemate soovil, kuid on ka selliseid kolme-neljaviieaastaseid, kes mingil põhjusel enesele ise pähe on võtnud, et tahavad balletti õppida. Mis veel kummalisem, teataval osal neist see soov üle ei lähegi ja nad kas saavadki balletitantsijaiks või elavad teatud vanuses läbi traagilise perioodi, mõistes, et seni sõbralikult käitunud keha neid selle unistuse saavutamisel enam toetada ei kavatse. Kõik lapsed ega ka nende vanemad mõistagi tantsuõppesse nii tõsiselt ei suhtu. «Paljud vanemad panevad väikesed lapsed sellepärast balletistuudiosse, et parandada nende rühti, saada pöidasid väljapoolsemaks,» kõneleb Kaie Kõrbi Balletistuudio õpetaja Kaie Kõrb. «Olen oma neljandat aastat tantsivalt rühmalt küsinud, kas keegi neist tahab ka edaspidi balletti õppima minna, kuid nad kehitavad õlgu. Mõnel olen siiski ise soovitanud edasi minna, kui näen, et lapsel on head eeldused.
Balletiproov Tallinna tantsukoolis Noor Ballett Fouetté. Klassikalise tantsu õpetaja Svetlana Veiler täpsustab kolmanda astme õpilase Liisa-Marie Printsmanni poosi.
Foto: Stanislav Moshkov
Meil on siin hästi südamlik ja sõbralik stuudio, püüame võimalikult lapsesõbralikud olla. Õppida saab meie juures kuni neljanda klassini. Samas olen selle vastu, et lapsed lähevad Tallinna Toompea balletikooli liiga hilja, alles pärast neljandat klassi. Pärast teist või äärmisel juhul kolmandat klassi oleks paras aeg minna. Ma arvan, et poisse võib meie stuudios ka seepärast vähe olla, et pisikesel poisil on raske itsitavate tüdrukute keskel trenni teha. Aga ilma printsideta balletis siiski hakkama ei saa!» Kuidas valida balletikooli või -stuudiot, kuhu oma laps usaldada? Ühest küljest on tänu internetile teavet palju, teisalt ei tea tihtipeale, keda või mida uskuda. Oma silm on kuningas küll, aga… sa ei tea ju lapsevanemana tegelikult enamasti sellest alast sugugi nii palju, et ise hinnata osata. «Mul on alati hea meel, kui vanemad oma lapse jaoks huvialakooli või -ringi valides sellesse tõsiselt suhtuvad,» rõhutab Svetlana Veiler. «Lapse jaoks sobiva arengutee ja -keskkonna valimine ongi väga vastutusrikas asi. Ma arvan, kõige parema pildi saab siis, kui vaadata koolide ja stuudiote kodulehekülgi, kuulata tuttavate lapsevanemate muljeid, kelle lapsed ühes või teises koolis käivad, vaadata
võimalusel fotosid ja videoid nende koolide tehtud etendustest ja veel parem kui ka etendusi endid ‒ nii kevadeti kui jõuluaegu on selleks enamasti võimalus, kui silmad kuulutusi otsides lahti hoida. Igast balletistuudiosse või -kooli tulevast lapsest ei pea tulema balletitantsija ega tingimata isegi tantsija. Balletikool aitab lapsel kasvada ilusas loomingulises keskkonnas just niisamuti nagu muusikavõi kunstikoolgi, lisaks areneda ühtaegu nii füüsilises kui esteetilises mõttes. Mis saab edasi, see selgub ajapikku ‒ mõni sirgub balletitantsijaks, mõni õpib armastama moderntantsu, kolmandast saab aga lihtsalt hea ja tark inimene, kes suudab nautida igasugust kunsti palju enam, kui ta balletti õppimata oleks osanud. Lisaks on ta omandanud oskuse hoolitseda oma tervise ja keha eest, see on balletihariduse kohustuslik osa.» Jõhvi balletifestivalist 2011 võtab tänavu osa tosin laste balletikooli ja stuudiot: Pärnust Kersti Adamsoni Balletistuudio, Tallinnast Tallinna Balletikool, tuleval aastal 20. sünnipäeva tähistav
tantsukool Noor Ballett Fouetté, Kaie Kõrbi Balletistuudio, tantsukool Luikede Lend ja Eesti Tantsuagentuuri Tantsukool, Tartust Vanemuise Tantsu- ja Balletikool ning Ida Tantsukool, Kohtla-Järvelt tantsukollektiivid Radost ja Rütm, Sillamäelt bal-
«Kas me ei jäta end ilma võimalusest tõsta balletihariduse taset Eestis, kui näeme teatris esinemas eeskätt mujalt tulnud tippe?» letistuudio Etüüd, Jõhvist Jõhvi Kultuuri- ja Huvikeskuse Tantsuteater. Jõhvi balletifestivali lastegala on mitmes mõttes tänuväärt ettevõtmine. Esiteks annab see nii balletiõpetajatele kui kõigile tantsualal tegevatele inimestele ülevaate Eesti laste tantsuõppe üldisest olukorrast.
Jõhvi annab võimaluse võrrelda «Me näeme, kuidas ballett areneb, mida on selle heaks vaja edaspidi teha, kuidas oma tegevust korrigeerida, kuivõrd ballett
ühes või teises piirkonnas areneb,» täpsustab Svetlana Veiler. «Õpilaste jaoks on Jõhvi balletifestival samuti kasulik igas mõttes. Lapsed armastavad esineda ja võistelda ning kuigi festival pole võistlus, on võistluslik moment seal paratamatult samuti olemas. Lapsed võrdlevad end alati teistega. Samuti on neil võimalus osaleda meistriklassides, mille läbimõeldus aina kasvab. Hea on seegi, et tantsulastel on võimalus Jõhvis ööbida ja seega näha teisigi festivalietendusi, mida nad võib-olla oma kodulinnas kunagi ei näeks. Jõhvi festival on tore balletisündmus.»
Õppida võitlema ja endasse uskuma Kas Eesti inimene usub, et ballett on meie oma kunst? Kas lapsevanem usub, et tal on mõtet oma kas või väidetavalt andekat last klassikalist tantsu õppima panna, või näib talle teatrit külastades ja kavalehti lugedes, et tõenäoliselt on mujalt tulnud tantsijad meie omadest niikuinii andekamad? Samas, kui meie oma tantsijad suudavad kandideerida tööle välismaistesse teatritesse ja seal läbi löövad, kuigi me neist pärast seda kodumaal vaid harva kuuleme, siis peaks meil ju potentsiaali olema?
«Maailmas on aina enam kombeks saanud võtta teatrisse tööle parimaid kogu maailmast ja see pole ju halb,» mõtiskleb Svetlana Veiler. «Kas me aga ei jäta end ilma võimalusest tõsta balletihariduse taset Eestis, kui nii lapsed kui nende vanemad näevad teatris esinemas eeskätt mujalt tulnud tippe? See on raske küsimus, muidugi tähendab see eeskätt, et noorel tantsijal endal on tarvis saad nii tugevaks, et teda tahaks endale iga teater. Solvav on aga, kui ka need koolilõpetajad, kes on mujalt tulijatega võrdväärsed, peavad kodumaalt ära sõitma, kuigi ei tahaks seda teha. Selline probleem on esile kerkinud paljudes riikides, ka näiteks Soomes. Tähed on alati head, kuid me peaksime kasvatama ka oma tähti. Vahest võiks probleemi vähemalt osaliselt lahendada see, kui noorel tantsijal oleks koha puudumise korral võimalik kohalikus teatris kas või stažöörina osaleda, et tantsust mitte eemale jääda ja saada võimalus ennast tõestada, kui tal selleks tõsine tahtmine on?» Lugedes Toomas Eduri tänase lehenumbri arvamuslugu, jääb mulje, et niisuguseks võimaluseks on Eesti balletiteatris kas lähemas või veidi kaugemas tulevikus lootust.
6
MUUSIKA
Reede, 18. veebruar 2011
Apulanta esineb laevadel ja vilistab plaadifirmadele
Naapurivisa tänavune peaesineja Apulanta on läbi ja lõhki punk ‒ iseisev, siiras ning alati rahulolematu. «Miks ei ole me juba varem siia esinema tulnud? Tallinn asub ju Helsingile lähemal kui näiteks Tampere,» imestasid kodumaal ülimenuka Soome punkrokkbändi Apulanta asutajaliikmed, laulja-kitarrist Toni Wirtanen ning trummar Simo «Sipe» Santapukki oma esimese Eesti kontserdi eelõhtul. Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
Toni, Simo ja kontserdikorraldaja Kõmmariga kohtudes on tunne, nagu trehvaks vanade sõpradega, sest Eesti-Soome ühisfestivalile Naapurivisa esinema tulnud Apulanta sellid on lihtsalt niivõrd sõbralikud! Nüüd, pärast rahva hulluma pannud kontserti võib öelda, et Apulanta ongi täpselt nii siiras bänd nagu alloleva vestluse põhjal tundub. Kui nad kunagi juhtuvad veel Eestisse tulema, siis mõelge juba varem valmis, mis lugusid te kuulda tahaksite. Kuna ma ise soovilugu küsida ei taibanud, siis küsisid nad mult seda ise ja kandsid selle pärast kontserdil ka ette. Pühendusega. Tulemuseks oli kindlasti elu üks meeldejäävaim muusikaelamus. Olete tegutsenud 20 aastat. Mis hoiab bändi nii kaua elus? Toni: «Oleme ise ka üritanud sellest aru saada. Tõenäoliselt peitub võti oma loomingu pidevas ümbervaatamises. Bändid nagu näiteks Ramones ei peaks seda tegema ja nemad ei ole seda ka teinud, aga meie jaoks on loomingu ümbervaatamine võtmeküsimus.
Kuigi, jah, osade arvates on meie bänd kõlanud alati ühtemoodi. Aga mina leian, et nende aastate jooksul on meie bänd saanud ohtralt mõjutusi mujalt ja seeläbi väga palju kasvanud. Nii kaua, kui oleme ise oma loomingu pärast elevil, kandub see edasi ka meie publikule.» Simo: «Bändi võti on ta juurtes. Me ei ole kunagi olnud ühegi suure plaadifirma juures, me ei ole toode. Kuulsaks saamise järel ei hakanud me iseennast kordama. Me armastame oma muusikat, kuid ei taha tehtuga kunagi rahul olla.»
Laeval on hea uusi laule kirjutada Teie esinemisgraafikut vaadates selgub, et pärast Tallinnat esinete kolm õhtut järjest laeva peal. Vähemalt Eesti muusikute puhul võib laeval esinemisest jääda kahepidine mulje... Toni: «See ei ole nii, nagu tundub. Laev on mõeldud keskkoolilõpetajatele, kes tähistavad selle reisiga oma koolitee lõppu. Oleme käinud koolilõpetajatele laeval esinemas juba vähemalt kümme aastat ja see on väga lõbus ‒ kujuta ise ette, laev täis piduseid 19-aastaseid. Nad on suurepärane publik!
Nende reiside parim osa on ehk see, et siis saab ka laule kirjutada, kuna midagi muud seal kontserdivälisel ajal ju teha pole, Näiteks valmis 2006. aasta laevareisil albumi «Eika viella ole etes ilta» viimane lugu «Ylijäämävalumaa».» Eestlaste jaoks on Põhjamaad mitmes mõttes eeskujuks. Oleme kuulnud, et näiteks Soomes on palju noortele mõeldud tasuta prooviruume. Vastab see tõele? Toni: «See on üsna tõsi. Meie oleme näiteks pärit väikesest linnakesest nimega Heinola, kus ei ole eriti midagi teha, sest inimestel pole tööd. Aga sealsetel bändidel on olnud alati võimalik tasuta harjutada linna poolt pakutavates prooviruumides. Tuleb vaid aeg kinni panna.»
Soomlased olgu uhked nagu eestlasedki Mida arvate Euroopa kultuuripealinnast? Kui Tallinn tänavu seda tiitlit ei kannaks, siis ehk te polekski siia esinema tulnud? Toni: «Rokkbändi jaoks ei oma see projekt erilist tähtsust, meie elu see ei mõjuta. Kuid kindlas-
«Tegelikult on üsna raske korraga häid laule kirjutada ja rahalise poolega tegeleda.»
Mida soovitate kuulata neil, kel Soome muusika osas teadmisi napib? Ise kuulan ma meelsasti näiteks teie reggaeartisti Jukka Poika. Toni: «Huvitav kokkusattumus, ka meie oleme temaga koostööd teinud. Esinesime eelmisel nädalal samal kruiisil. Mina soovitaksin kuulata ka ansamblit Pariisin Kevät. Nad on väga head laulukirjutajad!» Simo: «Mulle meeldib näiteks Absoluuttinen Nollapiste, kes ei ole isegi Soomes veel kuulus.
ti on Euroopa kultuuripealinna staatus oluline teiste loomevaldkondade inimeste tarvis, sest see annab neile võimaluse oma tööd laiema avalikkuse ees näidata. Kuigi arvan, et Turu näitel kulus reklaamikampaaniale ehk natuke liiga palju maksumaksja raha. Samas jällegi olen alati kultuuri poolt ja kindlasti ei kulutatud seda raha halvasti. Kui selle tulemusena sünnib midagi head, siis on ju kõik korras. Sina ju töötad ka selle projektiga, mida te saavutanud olete?» Minu jaoks loob kultuuripealinn olemasolevale loometegevusele teatud lisaväärtust ja õpetab meid endasse uskuma ning oma kultuuri üle uhked olema. Liiga harva mõeldakse
tavaraamidest väljaspool ja liiga tihti unustatakse saavutatu üle rõõmu tunda. Toni: «Soomes mõeldakse vist natuke teistmoodi. Tahtmine midagi uut ja põnevat teha on olemas, kuid uhkust ei ole. Mine sa tea, ehk paneb Euroopa kultuuripealinn ka meid tehtu üle rohkem uhkust tundma.» Apulanta tähendab soome keeles üht väetisesorti. Lugesin internetist, et te ei ole selle nimega enam väga rahul ‒ kas see vastab tõele? Toni: «Kui olime veel noored punkarid, siis see nimi kõlas tõesti üsna räpaselt. Siis kasvasime bändina suuremaks ja tahtsime, et meid võetaks tõsisemalt ‒ sellal oli bändi nimi tõepoolest mõnda aega takistuseks. Kuid kui oled juba sellise bändinimega edu saavutanud, siis võid seda teha igasuguse nimega.» Simo: «Vahva on ka see, et tänu meie bändile on sõna apulanta Soomes oma tähendust muutnud. Internetist otsides tuleb kanavirtsa asemel kõigepealt meie bänd, kuna see on nii populaarne.»
Apulanta kui sõltumatu äriettevõte Simo, sina oled vastutav Apulanta ärilise poole eest. Kui lihtne või raske see on? Simo: «Tõepoolest, me ei ole ühegi plaadifirma alluvuses ‒ nii on see olnud juba 20 aastat.» Toni: «Keegi peab ju paberima-
janduse eest ka vastutama, kuid me vihkame seda. Ma ei ostnud kitarri ega Simo trumme selleks, et mingeid pagana blankette täita. Aga tegelikult Simo ei ostnudki ju trumme, me varastasime need.» ? Toni: «Olime siis umbes 13-aastased ja enne olime kindlaks teinud, et trummide omanikul on korralik kindlustus. Tegelikult tegime maailmale teene, sest keegi ei mänginud neil.» Simo: «Ärijutu juurde tagasi tulles tahaksin veel öelda, et oleme oma iseseisvuse üle väga uhked ja loodetavasti oleme sellega olnud eeskujuks paljudele teistele bändidele.» Toni: «Aga pean ütlema, et iseseisvus pole kõigile. Tegelikult on üsna raske korraga häid laule kirjutada ja rahalise poolega tegeleda, sest suured plaadifirmad võtavad suure osa su õigustest ära, ise sealjuures palju tagasi andmata. Aga plaadifirma tiiva all on muidugi ka bändide endi vastutus väiksem.» Mis teil veel Tallinnas plaanis teha on? (Hiljem selgus, et pärast Nokus tehtud intervjuud jätkus Toni ja Simo õhtu Valli baaris, Lasnamäe vaatamisväärsusi uudistades ja öölokaalis Levist Väljas ‒ toim.) Toni: «Mulle meeldivad Nõukogude ajast pärit asjad.» Simo: «Oleme väga õnnelikud, et saame Eesti ajalugu õppida läbi isiklike lugude, sest kuigi oleme vennasriigid ja meil on palju ühist, on teie ajalugu palju põnevam õppida internetist lugemise asemel inimestega suheldes.» Toni: «Loomulikult oleme koolis õppinud Eesti ajalugu, kuid mitte miski ei asenda Kõmmari (kontserdi peakorraldaja ‒ toim) lugusid sellest, kuidas ta Nõukogude sõjaväes käis.» Kõmmari on ju pikalt Soomes elanud, kas te tundsite üksteist juba varem? Toni: «Kusjuures ei tundnud ja see on väga naljakas, sest on selgunud, et meil on umbes 50 ühist tuttavat eesotsas sõbraga, kes meie esinemisi korraldab. Aga parem hilja kui mitte kunagi! Simo: «Tahaksin veel öelda, et ootan meie esinemist väga, sest tõtt öelda mulle ei meenu, millal esinesime viimati kohas, kus me veel esinenud pole.» Te ei kujutlegi, kui palju teie esinemist oodatakse. Mul näiteks paar sõpra ei jõua ära vanduda, et otsustasid Stockholmi kruiisile minna teie esinemise nädalavahetusel. Nemad mulle kunagi Apulantat tutvustasidki ja on väga pettunud, et teid nüüd näha ei saa. Toni: «Siis peame küll uuesti Eestisse tulema! Seni oleme arvanud, et ega keegi meid siin eriti tea. Olemegi mõelnud, et miks paganama päralt pole me siia varem esinema tulnud. Tallinn asub ju Helsingile lähemal kui näiteks Tampere!»
Apulanta kittarist ja laulja Toni Wirtanen suudab ühtaegu edukalt anda malbeid intervjuusid ja kehastuda lalvale jõudes deemonlikuks rahvahullutajaks.
Foto: Stanislav Moshkov
Kõmmari ‒ oled korraldanud Naapurivisa festivali alates 2004. aastast. Miks jääb tänavune Naapurivisa viimaseks? Kõmmari: «Riittä jo (aitab juba küll ‒ soome k (toim)).»
Reede, 18. veebruar 2011
Tallinn 2011 nädal objektiivis In memoriam: Eesti-Soome rokifestival Naapurivisa, 2004–2011
FOTO
7
Tartus saab tutvuda tehnikat täis müütiliste olenditega
11. veebruaril tähistasid Naapurivisa festivali ajaloohõlma vajumist soomlaste Herra Ylppö&Ihmiset (ülemistel piltidel) ja Aplulanta ning kodumaised Id Rev (keskel ja all, esiplaanil laulja Neeme Lopp) ja Psychoterror. Samuti Soome bände Eestisse esinema toonud Lopp leiab, et igasugused kahe riigi ühendumisviisid on head ja soovib soomlastele jõudu, sest tema sõnul «pole lihtne olla soomlane». Fotod: Stanislav Moshkov
Tartus Energia Avastuskeskuses avasid selle juhtivtöötajad Kertu Saks ja Aare Baum (all) müütiliste olendite näituse, kus saab näha näiteks sookolli (üleval), näkki ja põhjakonna (paremal keskel) Fotod: Sten Jõemets / Nikon
Teised kirjutavad meist ehk kuidas Tallinn 2011kajab
«Laulev revolutsioon tõi Eestile pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist iseseisvuse. Sellest ajast alates on väikseima Balti riigi turism kasvanud kordades. Nüüd on Eesti pealinn koos soomlaste Turuga 2011. aasta Euroopa kultuuripealinn ja see muudab puhkuse Eestis veelgi atraktiivsemaks.
Eesti eemaldub massiturismist, suund on võetud kvaliteetturismi poole, muutudes sellega üha ligitõmbavamaks «parimas eas puhkajatele». Innovatsioon ja Euroopa mõistes edulooks olemine tulevad ainult kasuks, eriti nende turistide jaoks, kes teevad oma reisiotsused disainist, moest või elustiilist lähtuvalt. Kuid vaatamata sellele on ja jääb Eesti ka loodussõprade ja aktiivset puhkust otsijate meelispaigaks. Kultuuriturism saab samuti üha tähtsamaks, sest Eestis toimuvad rahvusvahelised festivalid ja kontserdid. Tallinna vanadest tööstushoonetest on saanud kultuurikeskused ja konverentsiturism ning äri-
reisijad moodustavad kohalikust turismiturust juba viiendiku. Eestile mõeldes meenuvad kohe ka Läti ja Leedu. Mis neid siiski ühendab ja mis eristab? Eesti turismieksperdid teavad, et sakslaste jaoks on Baltikum tuntud ja tugev kaubamärk. Kes seda piirkonda rohkem tunda õppida tahab, külastab kindlasti kõiki kolme riiki. Samas öeldakse, et eestlased meenutavad pigem skandinaavlasi, olles rahulikumad, tagasihoidlikumad ja kaalukamad. Seevastu lätlased ja leedukad on temperamentsemad. Saksa meedias kujutatakse Eestit positiivselt, sellega seostuvad innovaatilisus, noorus ning dünaamilisus. Eesti kuulsus kasvab
eelkõige puhkekohana, kuid üha rohkem käiakse seal ka ärireisil, sõpru-lähedasi külastamas ja spaamõnusid nautimas. Välismaalastest käivad Eestis sakslastest rohkem puhkamas ainult soomlased, seejärel rootslased, lätlased ja venelased, kelle jaoks Eesti on muutunud trendikaks reisisihtkohaks.» (Travel24.com, Saksamaa)
«Läänemere lähedus mängib paljude Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 projektide juures olulist rolli. Üks neist on uus meremuuseum, mille ehitustööd ei
tundu veel kaugeltki valmis olevat. Aga muuseumi direktor Urmas Dresen on senitehtuga rahul. «Enne Esimest maailmasõda tundus, et neid lennuvahendeid ootab ees suur tulevik,» tutvustab Dresen uue meremuuseumi osaks olevat vesilennukite angaari. Angaari projekteerinud Taani insenerid kavatsesid selle ehitada selliselt, et lennukeid oleks seal sees saanud ümber pöörata. Aga juba 1917. aastal kriipsutas Venemaal toimunud revolutsioon need plaanid läbi ja angaar ei saanudki kunagi lõplikult valmis. Muuseumiga algab ka Kultuurikilomeeter ehk uus mereäärne promenaad, mis peaks muu hulgas mööduma ühest vanast,
praegu tühjana seisvast vanglast ja jõudma Linnahallini, mis on vanalinnast vaid kiviviske kaugusel. «Sellega tahame sealset piirkonda elavdada,» selgitab sihtasutuse Tallinn 2011 esindaja Maris Hellrand. Merega on otsene seos ka 34 projektiettepanekul 251-st, mida otsustati Euroopa kultuuripealinna programmi kaasata. Paljudel teistel projektidel on merega kaudne seos. Nende hulka kuulub Ukraina päritoluga kunstniku Anatoli Ljutjuki ettevõtmine «Tallinna Noa laev», mis on linnamüüri Grusbecke torni rajatav vaimne varjupaik hävimisohus olevatele loomadele ja taimedele.» (ReisePreise.de, Saksamaa)
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 18. veebruar 2011
Eesti Kontsert soovitab – värsked elamusi saab Jõhvi Balletifestivalil! 9 Neljas Jõhvi balletifestival toimub 25.–27. veebruarini 2011. aastal, olles tänavuse Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 üks peasündmusi Ida-Virumaal. Jõhvi kontserdimaja juhi Piia Tamme sõnul on seekordse balletifestivali peamiseks uudiseks laienemine Jõhvist Rakverre ja Tallinna. Peaesineja, Tšehhi Rahvusteater annab oma ainsad etendused Balti riikides ülimenuka tantsulavastusega «Solo for Three». «Lisaks Jõhvi kontserdimajale asutakse üles ka Nokia kontserdimajas Tallinnas,» täpsustas Piia Tamm. Jõhvi kontserdimajas toimub etendus 25.02.2011 ja Nokia kontserdimajas 27.02.2011. Tšehhi Rahvusteatri balletitrupi tantsulavastus «Solo for three/ Soolo kolmele» on kaasakiskuv ja vaimukas lugu, mis on inspireeri-
tud kolme 1960. ja 1970. aastate laulva poeedi elust ja lauludest – Jacques Brel, Vladimir Võssotski ja Karel Kryl. Kolm laulvat poeeti, kolm suurepärast kunstnikku, kolm inimest. Kolm erinevat kultuuri, isiksust, saatust. Hoolimata eri keeltes lauludest ja luuletekstidest on rohkem seda, mis neid ühendab, kui lahutab. Lavastaja on Tšehhi Rahvusteatri balletitrupi kunstiline juht Peter Zuska. Eeltoodule lisaks saab väita, et Jõhvi balletifestival on maskuliinsem kui kunagi varem, sest festivali kunstilised juhid on mõlemad mehed – Juhani Terasvuori ja Viesturs Jansons. Terasvuori poolt kokku pandud balletigala keskendub sel korral Skandinaaviamaadele ning asub kummutama väidet, et Skandinaavias balletti ei tantsitagi. Kummardusena
TALLINN 2011
põhjamaisele tantsukunstile teevad koostööd hiljuti oma 60. juubelit tähistanud Soome tuntud koreograaf Jorma Uotinen ja oma 50. juubelit tähistav Kaie Kõrb. Kõrb tantsib esimest korda elus Uotineni koreograafiat. Samuti on laval paarid Rootsi ja Norra Rahvusballetist, lisaks Soomest ja Moskvast ning loomulikult ei puudu Teater Vanemuise ja Rahvusooper Estonia esindus. Laste balletigala kava juht, Tallinna Balletikooli õppejõud Viesturs Jansons võtab Jõhvis vastu üle 100 tantsulapse kõikjalt Eestist. Aastatega on tantsulaste tase tõusnud ning nüüdseks on Jõhvi gala oodatud suursündmus balletilaste jaoks Pärnust Narvani. Koostöös Põhjamaade saatkondadega on festivalil mahukas tantsufilmide programm, mis on kõigile tasuta. Lisaks toimuvad
autogrammitunnid tipptantsijatega. Jõhvi ja Rakvere vahel liigub iga päev festivalibuss, paralleelne programm Jõhvis ja Rahveres toimub koostöös Kauri kooli ja Rakvere rahvamajaga. Jõhvi neljandat balletifestivali esitleb Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011, toetajad on Eesti Kultuurkapital, Jõhvi Vallavalitsus, Viru Keemia Grupp AS, Nokia kontserdimaja, Tšehhi Vabariigi saatkond, Ungari saatkond, Soome saatkond, Rootsi saatkond, Norra saatkond, Illuka vallavalitsus, Mäetaguse vallavalitsus, Toila vallavalitsus ja Toila Spa hotell.
je Pennie (külalisena), Carita Vaikjärv, Vilma Luik, Andres Tabun, Luule Komissarov, Meelis Rämmeld ja Ruslan Trochynskyi (külalisena).
tundmatud meistrid. 19. veebruar 17.00 Pärnu Endla Küünis (Keskväljak 1, Pärnu) Talvejazz 2011: Sergio Bastos (Brasiilia), Ricardo Padilla (Tšiili) ja Raivo Tafenau kvartett. Unikaalne kooslus muusikutest näitab kui lähedased võivad olla kahe kauge maa ‒ Suure ja Väikese maa ‒ muusika ja muusikud.
TANTS
valiga pakub Talk Left-Handed võimalust astuda korraks välja harilikust igapäevamaailmast ja lasta end läbi raputada nurgelistel müramassiividel ning paitada helide võrgul.
19. veebruar 19.00 Kumu auditooriumis (Weizenbergi 34/Valge 1, Tallinn) festival «Tummfilmid tõstavad häält» / kontsert-mängufilm «Noored kotkad» / Live: Napoleon Maddox (USA), Meelis Vind (Eesti). Thedor Lutsu filmile mängib improvisatsioonilist ja žanripiire nihutavat muusikat omanäoline duo Meelis Vind (Eesti) & Napolen Maddox (USA), kes andsid koos menuka kontserdi ka 2008. aastal Jazzkaare raames. 20. veebruar 19.00 Kinos Artis (Estonia pst. 9, Tallinn) festival «Tummfilmid tõstavad häält» mängufilm «Madu» (Jaapan 1925). Film kantakse ette meisternäitleja Saito Yuko elavas esituses, seansi eel tutvustatakse ka unikaalset Jaapani tummfilmikultuuri. Film on tasuta! 23.‒27. veebruar Eesti Näituste messikeskuses (Pirita tee 28, Tallinn) «IV Võitluskunstide Maailmamängud». See on suurejooneline rahvusvaheline üritus, mis kätkeb endas erinevate kahevõitlusalade võistlusi, võitluskunstide ja kultuurifestivali. Üritusele on oodatud enam kui 2000 sportlast 50-st riigist. 24.‒27. veebruar Von Krahlis (Rataskaevu 10 Tallinn) Festival «Heliosphere 2011». Eksperimentaalne ja psühhedeelne audio-visuaalne festival. Festi-
TEATER
19. veebruar 19.00 Rahvusooper Estonias (Estonia pst. 4, Tallinn) balletiõhtu «Othello» ja «Who Cares?». «Othello» on inspireeritud William Shakespeare’i samanimelisest meistriteosest ja Arvo Pärdi heliloomingust. 1970. aastal loodud «Who Cares?» on kummardus Broadway’le ja muusikalidele.
18. veebruar 19.00 Räpina rahvamajas (Pargi 32, Räpina) Rakvere teatri etendus: «39 astet». Etenduse autor on Patrick Barlow ja lavastaja Kati Kivitar. 39 rollis astuvad üles Liisa Aibel, Velvo Väli, Peeter Rästas ja Üllar Saaremäe.
20. ja 21. veebruar 19.00 Genialistide klubis (Lai 37 taga, Tartu) Tartu Uue Teatri etendus: «Edu». Aitab vingumisest! Eesti on Põhjamaade tiiger! Eesti on Edumaa! Kõik on väga hästi! Me oleme suured! Kuidas saavutasime e-seisundi? Kuidas saavutad e-seisundi Sina? Astu läbi Püsiväärtuste Messilt, Edu boksist. 22. veebruar 19.00 Teater Endlas (Keskväljak 1, Pärnu) Ugala teatri etendus: «Maakad». Taago Tubini lavastatud draamakomöödia väiksemale kogukonnale iseloomulikest suhtumistest. Mängivad Ter-
Tantsulavastus Three».
«Solo
for
Foto: Eesti Kontsert
19. veebruar 19.00 Kadrioru lossis (Weizenbergi 37, Tallinn). ELIITkontserdid: Leonora Palu, Age Juurikas. Esinevad Leonora Palu flöödil ja Age Juurikas klaveril.
23. veebruar 19.00 Genialistide klubis (Lai 37 taga, Tartu) Premiere 2011: Sandra Palmi «mina ja mina» ja Siim Tõniste «Nill». Premiere on Sõltumatu Tantsu Ühenduse iga-aastane ettevõtmine, mis annab kahele noorele koreograafile võimaluse esimest korda professionaalses tantsuteatris oma tööd esitleda.
MUUSIKA
23. veebruar 15.00 Estonia kontserdisaalis (Estonia pst.4, Tallinn) esineb ansambel Rütmiallikal. Eeslaulja Liisi Koikson. Cätlin Jaago (torupill, flööt), Siim Aimla (saksofonid, flööt), Tanel Ruben (löökpillid, loop’id), DJ P. Julm (efektid, luup’id). 25. veebruar 19.30 Kanuti Gildi saalis (Pikk 20, Tallinn) Improtest: Spies Boys. Improvisatsioonilise muusika sarjas Improtest astub üles Spies Boys Venemaalt.
Kvaliteetaeg: Margus Vaher. Kontsertsarja «Kvaliteetaeg» eesmärk on väljuda paar korda kuus tavapärasest lokaali kui söögikoha keskkonnast ja luua häid emotsioone tulvil muusikaõhkkond, milles külalised end oodatult tunnevad. Seekord astub üles Margus Vaher. Kitarril saadab Martin Matt.
KINO
23. veebruar 21.00 Athena keskuse kinosaalis (Küütri 1, Tartu) väärtfilm «Teiste elu». Sarkastilise poliitthrilleri sündmused leiavad aset 1984. aastal Ida-Berliini kultuuritegelaste seltskonnas, mille keskmes on edukas kirjanik Georg Dreyman. Film on võitnud tohutu hulga erinevaid auhindu, nende hulgas ka parima võõrkeelse filmi Oscari 2007. aastal. Režissöör: Florian Henckel von Donnersmarck.
20. veebruar 18.00, 20.00 Rakvere Teatrikinos (Kreutzwaldi 2a, Rakvere) väärtfilmipühapäev «Üks üsna leebe mees». Hans Petter Molandi 2010. aasta komöödia ühest üsna leebest mehest, kelle kannatus pannakse proovile. 22. veebruar 18.00 Kumu auditooriumis (Weizenbergi 34/ Valge 1, Tallinn) Kumu dokumentaal: «Kerouac: The movie». Kerouac oli biitkirjanik, kes kogus kiire tuntuse eelkõige oma romaaniga «Teel». Kerouac pärandit ja mõju mõtestavad lahti intervjuud tema sõprade ja kaasaegsetega.
18. veebruar 22.00 Genialistide klubis (Lai 37 taga, Tartu) Bashment: Def Räädu sünnipäev. Athens Sound, Bashment Kingz Sound ja Def Räädu pidutsevad, sest Def Räädu saab 12-aastaseks. 19. veebruar 16.00 Väravatornis (Lühike jalg 9, Tallinn) Hortus Musicus: Meistriteosed Lissabonist. Kõlavad Portugali 15.‒16. sajandi motetid ja pillilood. Kavas Fr. Guerrero, F. de Magalhães, C. de Morales ja
25. veebruar 21.00 Lokaalis Sumin (Turu tn 21, Tartu)
jään ellu», on valus portreefilm dramaatilise saatusega eesti filmi suurkujust Arvo Kukumäest, kes hakkab üles ehitama oma laiali lagunenud elu. Alkoholismist paranev Kuku otsib viisi, kuidas võita tagasi usaldus, mille ta on oma pikkade joomahoogude jooksul maha mänginud.
22. veebruar 20.00 Kinos Sõprus (Vana-Posti 8, Tallinn) dokumentaalfilm: «Kuku: mina
NÄITUS Kuni 26. veebruar Draakoni galeriis (Pikk 18, Tallinn) Berit Teeääre näitus «Free Belgium!». Näitusele on välja pandud Berit Teeääre tööd. Kuni aprilli keskpaigani Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34/Valge 1, Tallinn) Tallinna XV graafikatriennaal «Armastuse, mitte raha pärast». Näitused panevad kokku kolm kuraatorit: Eve Kase (Eesti), Eha Komissarov (Eesti) ja Simon Rees (Uus-Meremaa-Leedu), kes teevad oma valikud maailma erinevates kunstikeskustes, garanteerimaks eriti kõrgetasemeliste kunstnike osavõttu. Kuni 24. aprill Kadrioru kunstimuuseum (Weizenbergi 37, Tallinn) näitus «Šedöövri sünd». Kadrioru kunstimuuseumi juubelinäitusel «Šedöövri sünd» saab nautida suurepärast vanade meistrite maalikunsti, aga ka tutvuda maalikonservaatorite meetodite ja võtetega või teha mõttes kaasa kunstiajaloolase uurimistöö maali autori jälgedes. Näituse kuraatorid: Greta Koppel, Aleksandra Murre.
KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:
Hotels Restaurants Cafés nightlife Sightseeing events Maps
TALLInn
“In Your Pocket: A cheeky, wellwritten series of guidebooks.” The New York Times
December 2010 - January 2011
Most complete guide to the city
Eur opean Capital of Culture