Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 11. märts 2011 | nr 10 (024)
www.tallinn2011.ee
Piret Päär: «Lood, mida jutustad, hakkavad sind ennast looma.»
TEATER 13. märtsil etendub Estonia teatris noorte teatrihäppening «Armastus salakaubaks». 330 noort 19 Eesti koolist ja huvikoolist toovad kahe päevaga lavale põneva muusikateatri etenduse. Loe lk 3 PÄRIMUSKULTUUR Rahvakultuurikeskuse Muinasjutukool loodab tänavu, oma 20. sünnipäeval korraldada vähemalt ühe jutuvestmissündmuse igas maakonnas. Otsa teeb lahti indiaani jutuvestja Dovie Thomason. Loe lk 4–5 OBJEKT Mida kujutab endast «Objekt nr 2011»? Hulktahukat Vabaduse platsil, kuhu Eesti kultuuritegelased tulevad joonistusploki, pilli või hoopis kanamaskiga. Loe lk 6 VALDKONDADEVAHELINE
«Radiaator» kutsub raadiokunsti festivalile
17.‒18. märtsil toimub Tallinnas Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis Eestis esmakordselt rahvusvaheline raadiokunsti festival «Radiaator». Raadiokunst on helikunsti vorm, mis uurib raadiot kui kunstilist, eksperimentaalset ja sotsiaalset helikeskkonda ning kasutab selleks raadioeetrit ja muid helitehnilisi vahendeid. Koos raadiokunstifestivaliga avab 2006. aastast tegutsev LokaalRaadio ka oma veebiraadio, mis tegeleb radiofoonilise kunsti kui kaasaegse kunsti praktikaga ning on avatud koostööprojektideks ning kultuuriliseks dialoogiks. Festival keskendub eksperimentaalse (heli)kunstipõhise keskkonna loomisele, kaardistamisele ja tänapäevaste meediapraktikate kriitilisele analüüsile. Kaasaegses kunstipraktikas mõeldakse radiofoonilise ehk raadiokunsti all teatud kontseptuaalset raamistikku, mis esitleb kunstiliste positsioonide mitmekesist spektrit, peegeldades kaasaegset sotsiaalkultuurilist ja kunstilist keskkonda. EKKM-is (Põhja pst 35) toimuval festivalil astuvad üles järgmised raadiohullud esinejad: Felix Kubin (Saksamaa), Sarah Washington & Knut Aufermann (Suurbritannia/Saksamaa), Paul Devens (Holland), Nebojsa Milikic (Serbia) ja Eesti artistid Eesti Elekter, LokaalRaadio ja eleOnora & Kalle. Lisaks tulevad kuulamisruumis esitlusele festivali «Radiaator» eriprogrammid järgmistelt autoritelt: Anna Friz (Kanada), Shawn Pinchbeck (Kanada), Erkki Luuk & Raul Keller ja Roomet Jakapi & Katrin Essenson (kõik Eesti). Festivali ajal töötab EKKM-i ümbruses piiratud raadiusega FM-saatja sagedusel 107,2 Mhz ning ülekandeid tehakse ka LokaalRaadio netiraadiosse. Lisainfo: festival.lokaalraadio.ee ja www.lokaalraadio.ee
Foto: Elmo Riig / Sakala
Felix Kubin ja Para elektronia.
Foto: Festival «Radiaator»
2
ARVAMUS
Reede, 11. märts 2011 KULTUUR KUTSUB
Millega me salakaupleme?
Rahvusooper Estonias kogeb teatrimängimise mängimise mängu.
Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja
Jutuvestmine ja ärakuulamine säutsumise asemel! Facebooki, Twitteri ning üldise arvutisõltuvuse ajastul kipub traditsiooniline kultuuritarbimine paljude noorte jaoks selgelt tahaplaanile jääma. Milleks lugeda raamatuid, minna teatrisse ja ooperisse, kui kogu «tõde» ja eredad elamused maailmast on kiirtoiduna justkui ühe hiirekliki kaugusel? Näiteks iga neljas Eesti 20‒30 aastane pole viimase aasta jooksul vabatahtlikult lugenud ühtegi raamatut. Samas on näiteks professor Marju Lauristin nentinud, et nn uus meedia annab noortele Eestis edasi pigem vanu väärtusi. Interneti ja sotsiaalvõrgustike ehk moodsa tehnoloogia massiline kasutamine pole kahjuks tingimata moodsamate mõttemallide levitamise katalüsaator, vaid vastupidi – sotsiaalvõrgustikud kalduvad tsementeerima kehtivat kohanduvat, tarbijalikku ja Eesti puhul kohati vanamoelist maailmapilti. Noored, kelle eesmärk on ennast internetis justkui kaubana turustades meeldida võimalikult paljudele, juba (kultuuri-?) revolutsiooni ei tee! Tänapäeva noored on meediamaailma virvarris ka suhteliselt peata olekus, sest neil on üha raskem infokildudest terviklikku maailmapilti kokku panna. Fragmentaarse maailmapildi ajastul on noortel üha keerukam säilitada nii jutuvestmise oskust kui oskust teisi põhjalikult ära kuulata. Üksikute «haugatuste» ja «säutsude» kaudu üksteisega suhtlemine internetis annab küll petliku lähedustunde, samas kummitab selle tegevuse kohal inimlikust suhtlusest võõrandumise ja pinnapealsuse oht. Näiteks on noored uuringute andmeil üha vähem valmis eakaaslaste kaitseks välja astuma ning sotsiaalse ebaõigluse küsimused jätavad noort põlvkonda palju enam külmaks kui vanemaid generatsioone. Selle taustal on jutuvestja ja muinasjutukooli juhi Piret Pääri kui kogukondliku jutustamise eestvedaja töö ülimalt tänuväärne (vt lk 4‒5). Silmast silma jutuvestmine peres ja sõprade ringis taasloob tõeliselt inimlikku lähedustunnet üksikinimeste ja generatsioonide vahel ja on aluseks empaatiatunde kasvule. Kultuur on ju ennekõike üldinimlike eetiliste väärtuste ja ühistunde põlvest-põlve edasiandmine. Ka kultuuripealinna projekti «Täna teeme ooperit» eesmärk on noortele teatrihäppeningi korraldamise abil neid teatrisse meelitada ning mitte vaid passiivselt vaatama, vaid tõesti iga rakuga teatriõhku hingama ‒ alates dekoratsioonide paigaldamisest, lõpetades tantsimise, laulmise ja loomulikult näitlemisega. Mõlemad kultuuripealinna üritused, nii maailma jutufestivalide lemmikute esitlemine Tallinnas kui ka laste teatrihäppening suudavad loodetavasti vähemalt killukese noori virtuaalmaailma lummusest välja tõmmata, aidates neil tabada kultuuritegemise ja inimliku osaduse sügavamat mõtet.
«Üksikute «haugatuste» ja «säutsude» kaudu üksteisega suhtlemine internetis annab vaid petliku lähedustunde.»
Priit Aimla
ooperiprojekti loominguline juht
A
rvan, et projekti «Täna teeme ooperit» tulemust näeme ja mõistame alles siis, kui see pöörane nädalavahetus on möödas. Teatrikunst on muutunud mõnevõrra elitaarseks, jäänud kõrvale elust, mida noored iga päev kogevad ja mille läbi nad iseennast ja maailma avastavad. Kuna 10‒16-aastased noored inimesed talletavad mäletamisväärseid asju eeskätt läbi emotsiooni, vahetu kogemuse, siis tahame anda neile võimaluse teatrimängimist läbi elada, mitte üksnes kõnelda, kui tore see on.
Tee tuleb leida üheskoos Kokku tuleb 330 last ja noort Eestimaa eri paigust, oluliseks on peetud, et tulijad poleks pärit üksnes suurtest linnadest. Väiksemate ja kaugemate paikade lastel on enamasti vähem võimalusi teatriga kokku puutuda, ometi
Etenduses on läbisegi kõik žanrid, see on bukett kõigest, mida muusikateater pakub ‒ muusika, laul, liikumine, tants ja ka sõna. Lugu sisaldab muuhulgas ka rohkem kui kümmet puhtalt klassikalist muusikalist numbrit. Kas lapsed saavad seeläbi armastama õppida ka ooperit? Kui nad saavad teada, mis asi on ooper, siis saavad nad seda ka armastama hakata. Siis, kui nad mõistavad, et selle taga on üks mängude mäng, mis on tulvil fantaasiat ja peab olema hasartne ning kaasa haarama nagu mis tahes mäng, olgu või pallimäng.
Ooper on mäng muusikaga On tõsi, et kuna ooperimuusika on reeglina võõrkeelne ja pärineb vanast ajast, siis võib vanamoodne konventsionaalne lavastus tõepoolest tunduda otsekui mingisugune renessanssmaal, mis vajab kunstiteaduslikku lahtiseletamist ja mõtestamist. Kui pilt aga elama, liikuma ja kõnelema panna, siis on lapsel seda lihtsam mõista. Tõsiteaduslikku teatrimaailma sukeldumine võtab aega, teinekord ei jõua selleni täiskasvanudki. Teatri ülesanne on tõsiteaduslik pilt elavaks muuta, anda mõista, et ooper on mäng muusikaga. Kui suudame laste kujutlusmaailma elus hoida, siis oskavad nad ka hiljem fantaasiaga kaasa minna, mängida ja seda nautida. Etendusele nime andnud salakauba idee saime ooperist «Carmen» ‒ seal on teises vaatuses salakaubavedajate stseen. Keegi ei tea, mida nad tegelikult veavad,
aga igal juhul tegelevad nad millegi illegaalsega. Kui tegime lastega töötubasid, siis küsisin, mis on salakaup. Loomulikult tulid neile esmalt meelde narkootikumid, sellest on palju räägitud, meedia maalib ju väga suurte tähtedega, millest meil tuleb mõelda ja kuidas mõelda. Aga kui vaadata enda sisse, siis näeme, et me salakaupleme päevast päeva ka oma mõtetega ja enamasti ikka omakasuks. Kui keegi selle arvel kannatab, siis ei ole see aus tegu.Mis võiks aga juhtuda siis, kui see salakaup, mida me maailma juurde toome, oleks armastus? Milliseks maailm siis võiks muutuda? Kusagil on armastus kindlasti olemas, isegi siis, kui seda parasjagu maa peal ei ole. Inimestel tasuks see leida ja sellega kaupa teha. Olgu või salaja, kui muidu ei saa.
Kp
TUTVUSTAB
Rahvusooper Estonia orkestri trompetirühma kontsertmeister Priit Aimla on Eesti trompetist ja pedagoog, ta on juhtinud Estonia teatri loengkontserte ja Estonia Talveaia kontserdisarju. Priit Aimla on sündinud 6. jaanuaril 1963 Pärnu-Jaagupis. 1984 lõpetas ta trompeti erialal G. Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli ning jätkas õpinguid 1984–1989 Aavo Otsa juhendamisel Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Estonia teatri orkestris töötab alates 1985. aastast.
AINULT KAKS KÜSIMUST 9 Kodulinna maja perenaine Tiina Mägi, mis peitub nimetuse all «Kevad kõnnib mööda linna»? Kodulinna maja võtab koos oma heade sõpradega kevadet vastu. Nii on toimunud juba 40 aastat. Olen kevadet vastu võtnud 12 linnapeaga. Kevade ühine vastuvõtmine sai alguse noortesaatest, praegu on Kodulinna maja võtnud selle enda tiiva alla. Kavas on alati asju, mis ei muutu, ning ka neid, mida tuleb juurde. Kultuuripealinn aitab meil traditsioonilisest ettevõtmisest kõvema häälega rääkida. 9 Kuidas võetakse kevadet vastu tänavu 20. märtsil? Koos saadame ära viimase tal-
vepäikese ning otsime kevadet loomaaiast, botaanikaaiast, Grusbecke tagusest tornist ja mujaltki.
Alustame kevadekõndi kell 11.21 Tallinna Botaanikaaia Palmimaja juurest koos Urmas Laansooga. Tunni pärast minnakse kevadet otsima Tallinna Loomaaiast, alustades Paldiski mnt.värava juurest. Teejuhiks tuleb Aleksei Turovski. 13.31 tuleb Kodulinna majja rahvaga linna elust rääkima Tallinna linnapea Edgar Savisaar, endised linnapead Ivar Kallion, Harri Lumi,Albert Norak, Hardo Aasmäe. Priit Vilba, Ivi Eenmaa, Peeter Lepp, Jüri Mõis, Tõnis Palts ja Jüri Ratas. 14.21 viib jalutuskäik Rohelisele Turule. Seal leidke üles salong Allee, astuge sisse, ostke pilet, riputage mantel nagisse, võtke kohvitass, leidke sobiv istumiskoht, kuulake ja vaadake.
15.21 toimub Kodulinna Majas Viimsi Keskkooli algklasside näitering «Isevärki koolitund». 16.21 viib «Jalutuskäik linnamaastikul» asuurkeraamika galeriisse Loewenschede torni. Viimast korda loojub selle talve päike kell 18.34. Traditsioonilises kohas, Piiskopi Aias Toompeal, saadavad ta merre puhkama ansambel Igihaljas Seitse ja Tulegrupp Flameous. 19.21 tutvustab Liina Jänes Vene tn 16 tänavusi linna restaureerimisauhindu võitnud hooneid. Järgmisel päeval kell 13.21 tulevad Vanalinna Hariduskolleegiumi abituriendid Tõnis Rätsepa juhatamisel Lastekirjanduse Keskusesse Laiale tänavale oma lavakava esitama. Kevad on selleks ajaks juba 12 tundi vana.
Kust saab Kultuuripealinna lehte?
Infokeskused
Kultuuripealinna infokeskus (Rotermanni 5/Roseni 10), Tallinna Turismiinfokeskus Viru Keskuses.
Kultuuriasutused Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht
võib ka seal olla väga-väga andekaid ja tublisid lapsi, kellele oleks niisugust kogemust vaja. Moodne on rääkida erialavalikust ja tulevikuvisioonist, eks sellegi jaoks ole kõige parem, kui inimene ise oma unistusega võimalikult lähedalt kokku puutub. On muidugi teatav oht, et nende 10-aastaste jaoks, kes tulevad selleks nädalavahetuseks Estoniasse, kaob teatrist senine saladuslikkus ja võlu, maagiline eesriie tõmmatakse eest. Aga ma arvan, et see kogemus kaalub riski üles. Meie lool «Armastus salakaubaks» on küll juba olemas algus ja lõpp ning ka mõned vahepeatused, kuid nendevaheline tee tuleb leida ühiselt, siis on ka tulemus usutavam. Me jagame omavahel mõtteid ja kogeme, kuidas nendest sünnib teos. Võib küsida, kas noored on valmis end täiskasvanute seltskonnas avama, nendega üheskoos mõtlema ja tegutsema. Olen veendunud, et selleks on võimalus olemas. Tuleb lihtsalt õige võti õigesse lukuauku asetada. Olen koostöös Eesti Kontserdiga Eestimaa koolides sadu loengkontserte teinud ja ka Estonia Talveaias noortetööga kokku puutunud ning saanud sellest kaasa mitte lihtsalt usu, vaid kindla teadmise, et avatud suhtlemine on võimalik, ainult et täiskasvanu peab selleks noori ja lapsi tundma. Pealegi pole meie eesmärk mitte nende toomine täiskasvanute maailma ega sellele allutamine, vaid pigem muinasjutu elus hoidmine, taaselustamine läbi nende enda fantaasia.
Ajaloomuuseumi muuseumipood (Börsi käik/Lai tänav 14), Eesti Vabaõhumuuseum (Vabaõhumuuseumi tee 12), Energia avastuskeskus (Põhja pst 29), Ahhaa keskus (Vabaduse väljak 9), Vene kultuurikeskus (Mere pst 5), Salme kultuurikeskus (Salme tn 12), Tallinna Linnateater (Lai 23), Von Krahl (Rataskaevu 10/12), NO99 (Sakala 3), Kanuti Gildi saal (Pikk 20), Kino Sõprus (Vana-Posti 8 ), Eesti Kontsert (Estonia pst 4),
Eesti Kunstiakadeemia raamatukogu (Estonia pst 7/Teatri väljak 1), Balti Filmi- ja Meediakool (Sütiste tee 21), Tallinna Tehnikaülikool (Ehitajate tee 5), Tallinna Ülikool (Narva mnt 25 garderoobi infolaud), Tallinna Keskraamatukogu (Estonia pst 8).
Hotellid, kohvikud Kohvik Boheem (Kopli 18), Nordic Hotel Forum (Viru väljak 3), Sokos Hotel Viru (Viru väljak 4), Restoran Vapiano (Hobujaama 10 ja Solarise keskuses Estonia pst 9).
Tervisekeskused Kalev SPA Veekeskus (Aia 18), Kalamaja apteek (Kotzebue 9/11),
Lasnamäe Tervisekeskus (Punane 61).
Linnaasutused Tallinna linnavalitsuse teenindussaal, Kesklinna linnaosa valitsus (Nunne 18).
Kaubakeskused
Viru keskuse autobussiterminal, Kristiine Kaubanduskeskus (Endla 45), Läänemere Säästumarket (Läänemere tee 2c), Kalevipoja Säästumarket (Kalevipoja põik 2c), Juhkentali Säästumarket (Juhkentali 35), Marja Säästumarket (Mustamäe tee 41), Sõle Säästumarket (Sõle 27), Pihlaka Säästumarket (Männiku tee 98), Tööstuse Säästumarket (Tööstuse
101), Laagri Säästumarket (Pärnu mnt 453e), Benton Kaubakeskus (Õismäe 107a, Säästumarket).
Lehekastid Vabaduse väljakul, Pärnu mnt-l Tõnismäel, Narva mnt 1 Peapostkontori juures, Estonia pst-l teatri vastas. Haapsalus Konsumi kaupluses (Tallinna mnt 1), Rakveres Turu Kaubamajas Grossi poes (Laada 16), Maardus Grossi Toidukaupades (Nurga 3), Viimsis Grossi Toidukaupades (Kaluri tee 3), Paides Grossi Toidukaupades (Pikk 25), Türil Grossi Toidukaupades (Viljandi 13), Põlvas Edu Keskuses (Aasa 1).
Reede, 11. märts 2011
«Te peate vastu pidama kui tõelised näitlejad!»
13. märtsil etendub Estonia teatris noorte teatrihäppening «Armastus salakaubaks». See, mis eeloleval nädalavahetusel Estonia teatri laval teoks saab, on õigupoolest rohkem kui pöörane. See on julge. See on avantüristlik. See on muinasjutuline. Anneli Sihvart
anneli.sihvart@tallinn2011.ee
See on noorte teatrihäppening «Armastus salakaubaks». Etendus, mis sünnib Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 toetatud projekti «Täna teeme ooperit» raames ja tehakse 330 Eesti lapse ja noore osavõtul valmis kahe päevaga. Projektis «Täna teeme ooperit» osalevad 19 kooli ja huviasutust ‒ Mustamäe Humanitaargümnaasium, Viimsi Keskkool, Viimsi Muusikakool, Pärnu Kunstide Maja, Ülenurme Gümnaasium, Sindi Gümnaasium, Kadrina Keskkool, Gustav Adolfi Gümnaasium, tantsukool Noor Ballett Fouetté, Kabala Lasteaed-Põhikool, Rapla Vesiroosi Gümnaasium, Rapla Ühisgümnaasium,
Torma Põhikool, Pärnu-Jaagupi Muusikakool, Pärnu-Jaagupi Gümnaasium, Are Põhikool, Kohtla-Järve Järve Gümnaasium, Kuressaare Gümnaasium ja Tallinna 32. Keskkool.
Muinasjutt kestab kaks päeva Lapsed ja noored on selles etenduses näitlejad, lauljad, tantsijad, orkestrimuusikud, grimeerijad, kostüümi- ja dekoratsioonikunstnikud jne, jne. Nad kogevad kõiki ameteid, mida ühe lavastuse ettevalmistamiseks tarvis läheb. Kostüüme loomulikult ühe päevaga valmis ei õmble, kuid olemasolevaid täiendada jõuab. Dekoratsioonide ja rekvisiitidega on peaaegu sama lugu ‒ algusest lõpuni neid ühe päevaga valmis
ei tee, kuid täiendada ja muuta jõuab küll. Loomulikult saab tutvust teha ka lavameistri ametiga. Laupäeval võetakse üheskoos maha Pipi Pikksuka etenduse lava, dekoratsioonid, karussellid ja orkestripikendused, sama päeva õhtuks seadistatakse lavale kõik „Boheemi“ etenduseks tarvilik, nii saab pühapäevase teatrihäppeningi lavakujunduse ülesseadmiseks tugeva praktika. Niisiis elavad ööbivad ja töötavad mitusada last kaks päeva Estonia teatris, tehes 12. märtsil ettevalmistavaid töid, 13. märtsi hommikul lavaproovi ning andes sama päeva pärastlõunal kaks etendust, esimese kell 14 ja teise kell 17. Siis lõpeb kaks päeva kestnud muinasjutt ja Tuhkatriinul on aeg ballilt koju kiirustada. Jääb vaid loota, et nii nagu Tuhkatriinut, tuleb ka igaüht neist noortest omal ajal otsima õige prints, sest oleks üksnes õiglane, kui kõik
jõuaksid lõpuks välja just täpselt sellesse muinasjuttu, mis on nende jaoks loodud. Selle etenduse loomise alguses oli muusika ‒ Mozart, Bizet, Wagner, Puccini, Tšaikovski ja teised. Süžee jaoks andis suurima impulsi Mozart ooper «Võluflööt», kus on tegelasteks poolhaldjadpoolinimesed. Salakauba idee tuli ooperist «Carmen». Töötubades arutleti laste ja noortega, mis kõik võiks salakaubaks olla. Kas ainult materiaalsed asjad? Või ka mõtted, ideed, tunded? Mis saaks siis, kui vedada salakaubana sisse üksteisemõistmist, lahkust ja armastust?
Maailm, kus puudub armastus Etendus algabki visiooniga võimalikust maailmast, kus armastus puudub. Seejärel ilmub ootamatult välja keegi, kes otsekui kiirgab headust, ta on nagu magnet, tõmbab kõiki ligi. Mis
Lavastaja Ivo Eensalu julgustab Tallinna koolide teatrihäppeningis osalevaid noori end vabamalt ja kindlamalt väljendama.
Foto: Stanislav Moshkov
on selle tulemus? Temast saab peaaegu ebajumal. Jällegi midagi niisugust, mida sageli tegelikkuseski juhtub. Reaalsus muutub noorte teatrihäppeningis muinasjutuks siis, kui inimesed hakkavad seda uskuma. Headuse, lahkuse ja armastuse võimalikkusesse uskuma.
Kammersaalist saab öömaja Estoonlased käisid enne etendust osalejatega põgusalt kohtumas Pärnu- ja Tartumaal, tallinlased kutsuti kohtumiseks Estoniasse. Neil kohtumistel proove ei tehtud, pigem vesteldi noortega ning püüti neid krambist ja kartusest vabastada. «See on teie võimalus veeta kaks päeva Estonias,» rõhutas ettevõtmise loominguline juht, kontsertmeister Priit Aimla Estonia kammersaali kogunenud noortele. «Sellest saalist siin saab teie tööruum, siin tegutseme terve päeva ja öö. Siia on planeeritud ka diskoõhtu ja isegi öömaja, sest loodetavasti leiate mõne tunni aega puhkuseks. Järgmisel päeval on peaproov ja kaks etendust ‒ loodame, et täismajale. Te olete kostümeeritud, te olete grimeeritud, te peate vastu pidama kui tõelised näitlejad, kõrvuti nii mõnegi pärisnäitleja ja tantsijaga. See võib olla kannatuste tee. On palav, ma luban teile, et teil hakkab seal kohutavalt ebamugav, sest higi voolab ja sügelema hakkab just sealt, kust sügada ei tohi. Nende päevade jooksul kogeme, kuidas ühendada teie mõtted klassikalise muusikaga või panna klassikalise muusika helid kõlama teie võtmes. Oluline on, et teie mõtted, emotsioonid, vaim ja energia oleksid laval näha ja tunda ‒ muidu võiks sinna ju teie asemel mannekeenid muusika saatel liikuma panna!» Noorte teatrihäppeningi lavastab Ivo Eensalu, klassikalist tantsu juhendab Lemme Saarma, abiks on kunstnik Jane Kaas, noortetöö juht Mailis Kuur ning veel paljud teised Estonia töötajad, fännid ja vabatahtlikud abilised. Etendus kestab 45 min, piletid hinnaga 7 EUR on müügil Estonia kassas, Piletimaailmas ja Piletilevis.
Euroopa kultuuripealinnad Tallinn ja Turu kutsuvad klubipeole 11. märtsil tulevad Tallinnasse Telliskivi loomelinnaku F-Hoonesse (Telliskivi 60a) klubiõhtule «Night Moves» esinema Turu kaasaja klubimuusika paremad pojad: Eesti publiku ees esinevad koos siinsete artistidega Jori Hulkkonen (live), DJ Ionik, ja VJ Beige/ Harmaa. Turu klubimuusika tippudele sekundeerivad F-Hoones toimuval peol kodumaised Mustad Noodid (live), Plektrumi DJ-d
Alari Orav ja Jaagup Jalakas ning VJ Propaganda. Nimeka elektroonilise muusika tandemi Pan sonic ja plaadifirma Sähkö sünnilinn Turu võib end uhkusega nimetada Soome elektroonilise muusika mekaks – selle linna värvikirev ja pidevalt arenev klubielu on silma paistnud alates 1960. aastate ulatuslikust underground-liikumisest ja Soome esimestest reivipidudest 1980. aastail. Elektroonilise muusika elavaks legendiks tituleeritud Soome aktiivseim DJ Jori Hulkkonen on alates 1993. aastast oma loo-
mingut plaadistanud Prantsuse label’i F Communication ja Montreali label’i Turbo Recordings alt. Ta on muuhulgas teinud koostööd John Foxxi, José Gonzalesi ja Tigaga. Turust pärit DJ Ionik on olnud aastaid Soome klubistseeni tugisammas ning saavutanud rahvusvahelise tuntuse ja erilise armastuse diskoja tantsumuusika entusiastide hulgas oma label’itega Traveller Records ja Kojak Giant Sounds. VJ-tiim Beige/Harmaa on loonud visuaale arvukatel klubiõhtutel ja festivalidel. Nende töö ei piirdu Soome sündmuspaika-
dega: muu hulgas toimus aastal 2010 koostöös juhtiva Soome illustratsiooniagentuuriga Pekka ühistuur Hiinas. Klubiürituste sarja Club 2011 peoõhtu «Night Moves» kuulub sedapuhku Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 programmi ning sünnib koostöös sihtasutuse Turu 2011, Turku Moderni ja Plektrumiga. Algselt vaid Turu klubimuusikat tutvustanud «Night Moves – Club Hopping» sai eelmisel aastal alguse Shanghai EXPOlt eesmärgiga esitleda kaasaegset Soome klubimuusikat ning
ühtlasi reklaamida võõrsil uut Euroopa kultuuripealinna. Peagi ühendas Turu jõud teise Euroopa kultuuripealinna Tallinnaga ning esimene ühine «Night Moves» peeti möödunud aasta juunis Helsingi ööklubis Kuudes Linje. Club 2011 on Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 peosari, mille eesmärk on kultuuripealinna aastal tutvustada Tallinna klubi- ja alternatiivmuusika elu laiemale avalikkusele. Pidu F-Hoones (Telliskivi 60) algab reedel, 11. märtsil kell 23.00 ning kestab hommikuni!
TEATER
3
Avatakse näitus 11.‒28. märtsini on A-galerii seifis ja akendel võimalus vaadata Tiina Käeseli kuraatorinäitust «Mereäärsed lood». Näitusel on eksponeeritud Ulvi Haagenseni, Leida Ilo, Urve Küttneri, Heino Prunsvelti, Jüri Roosa, Aivar Simsoni ehk Simsoni Seakülast, Ketli Tiitsare ja Kertu Tubergi looming. Kuraator Tiina Käesel kommenteerib näitust: «Kuidas esitada lugematute rannakivide teekonna, vormumise ja paiga leidmise lugu, merele omistatud andmise ja võtmise lugusid, lainete kaudu saadetud teateid ja igatsusi, mere võimu ja inimlikku abitust? Mereäärsed lood mõtleme välja meie ‒ mereäärsed. Meie jutustame, kirjutame, laulame ja näitame neid üksteisele, hüüame merre oma soove ja sajatusi, karjeid ja sosinaid. Meie seome lugude kaudu end merega. Ka sellistega, mille seost esmapilgul ei oskagi leida. Nii ka sellel näitusel.»
Kunstibuss sõidab 12. märtsil startiv Kunstibuss sõidab külla siiditrükki tegevale ettevõttele Sundrop OÜ. Eesti Kunstiakadeemia Kunstibuss Hop On / Hop Off Art sõidutab kõik soovijad igal laupäeval külla otse kunsti südamesse. 29 laupäeval tutvustavad arhitektuuri, disaini ja muude kunstivaldkondade esindajad kunstnike ateljeesid ja stuudioid, aga ka tehaseid, valukodasid ja käsitöögilde, kus sünnib kunst. Lisaks saavad tuuril osalejad oma loomingulisust proovile panna, osaledes töötubades, mida viivad läbi oma ala asjatundjad. Seekordne väljasõit algab laupäeval, 12. märtsil kell 12.00 Kunstiakadeemia Tartu mnt 1 platsilt. Kohtade broneerimine: kunstibuss@artun.ee
Ehitus jätkub 7. märtsil sõlmiti Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti, SA Tallinn 2011, MTÜ Eesti Arhitektuurikeskus ja OÜ Astlanda Ehitus vahel Katla rekonstrueerimise raamleping. Lepingu periood on neli aastat ja ehitust plaanitakse alustada juba lähinädalatel, et teha ära tööd, mis on vajalikud suveperioodiks Katlasse planeeritud oluliste kultuuripealinna sündmuste läbiviimiseks. Esimeses järgus renoveeritakse hoone A-plokk (Linnahalli ja Statoili poolne külg), kuhu on plaanitud ruumid Katla Loomemajanduse Arenduskeskusele, Eesti Arhitektuurikeskusele, Disainikeskusele ja Eesti Arhitektide Liidule. Samuti tehakse korda suur katlasaal koos imposantsete kateldega ning avatakse see kõigile huvilistele kui osa avalikust linnaruumist. Esimese järgu tööd on kavas lõpetada 2012. aastal.
Kultuuripealinna meened
pood.tallinn2011.ee
4
PÄRIMUSKULTUUR
Reede, 11. märts 2011
Jutustades elustub lugu ja jut
20 aastat Rahvakultuurikeskuse Muinasjutukooli vedanud Piret Päär usub isiklikule kogemusele tuginedes, et h «Meie eesmärk pole koolitada professionaalseid jutuvestjaid, vaid pigem väärtustada kogukondlikku jutustamist perekonnas, sõprade ja sugulaste keskel,» tutvustab oma tööd Eesti tuntuim jutuvestja Piret Päär. Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse Muinasjutukooli juht Piret Pääri eestvedamisel külastavad tänavu märtsist novembrini Tallinna maailma jutufestivalide lemmikud, et viia siin läbi õpitubasid ja pajatada lugusid laiast maailmast. Mida Eesti inimesed teie koolitustel ja nõustamistel küsivad? Kõige suurem küsija oma koolitustel olen mina ise, ma ei lähe kodust väljagi, kui mul pole soovi midagi teada saada. Mõnikord kuulen kuulajailt midagi uut, aga sama oluline on, et jõuaksin endas uue kvaliteedini. See on hea päev, kui suudan endast kaugemale minna. Kuulajate küsimused sünnivad teemast lähtuvalt. Tuleb selgitada, miks üldse tasub lugusid jutustada. Mida see tähendab jutustajale, mida kuulajale. Kui ma räägin jutuainesest, näiteks muinasjuttudest, siis kõige olulisem küsimus on, kuidas leida lugu, mis hinge puudutab. Kuidas lugusid kodustada? Kui ma räägin meie rahvajuttudest, siis küsitakse, kust neid leida. Olen 20 aastat vedanud jutuvestmisalast tegevust Eestis. Muuhulgas on seal koht ka koolitusel ja teemasid aitavad alati avada lood. Kunagine põhieesmärk oligi tutvustada meie omapärimust, eesti rahvajutte ‒ eelkõige täiskasvanutele. Seejärel hakkas mind huvitama, kuidas meelitada inimesi jutustama. Nad kuulasid heal meelel minu poolt leitud lugusid ‒ aga kuidas anda usku, et jutu jutustamisega oma lähedastele saab igaüks hakkama? Eriti inimesed, kes on lastega koos – nende jaoks peaks lugude vestmine olema niisama loomulik kui elu ise.
tamiseks aega just pikkade igavate tööde juures. Mäletan oma kogemustest sulenoppimist, kartuliidutamist ja lambavillapesu. Nii mõnus oli kuulata ja töögi edenes. Polnud aega töö peale kuri ollagi. Kui ema kinnast kudus ja jutustas, siis oli eriti hea tunne teadmisest, et see lugu kestab kaua. Kui isa nokitses midagi teha ja siis jutustas midagi, jäi töö isegi katki ja mul oli tunne, et sel lool on suurem tähendus kui antud tööl või hetkel. Need väikesed killud moodustavad eluks nii vajaliku turvalisuse mustri. Tänapäeva esinemiskultuurilise jutuvestmise juures näiks selline käeline tegevus päris kentsakas ja teatraalne. Olukord on teine ja jutuvestminegi muutunud. Olete ühes varasemas intervjuus öelnud, et üha vähem teavad inimesed oma vanavanemate eluolust. Kuivõrd on alust kartustel, et mida aeg edasi, seda vähem isiklikke kogemusi me oma esivanematelt «pärime»? See oli ammu, kui tõesti oli märgata inimeste vähest hoolimist oma vanemate ja vanavanemate lugudest. Mingil ajal oli traditsioon katkenud. Alati polnud isegi asi hoolimatus kuulajas, vaid jutustajas endas. Ei tahetud enam kõigest rääkida ‒ mine tea… Tänapäeval näen hoopis teist probleemi. Nüüd on palju tehnilisi võimalusi pärimuse, elulugude
«Meie õpetajad võiksid jutustada oma ainet, õpetada lugude kaudu. See aitaks lastel kuulama õppida.»
Kui julged jutuvestjad meie kaasmaalased on? Asi pole vist julguses. Pigem tahtes. Teatud määral räägime, kes rohkem, kes vähem, ikka lugusid. Loo rääkimine aga nõuab teatud pingutust, kohaloleku, märkamise, kaasa elamise ja tundmise jõudu. Mulle näib, et inimestel pole selleks enam energiat. Maailm on nii mürarikas ja tihe. Igapäevasuhtlemist, argijuttu täis. Ja kui ta siis üksi jääb, ei suuda ta argisest kõrgemale tõusta, vaid valib enamasti lõõgastuseks ajalehe, kollase kroonika või teleri. Jutustada päeva jooksul juhtunust on igal juhul pingutavam kui istuda televiisori ees ja vaadata väljastpoolt tulevaid ilusaid valmis lugusid. Õnneks armastavad inimesed lugeda, eriti teiste elulugusid. Seda tunnistab raamatupoodide müügiedetabel ‒ elulood ja kokakunst.
Lugu vestes ununeb igav töö Kui oluline on käeline tegevus jutuvestmise juures? Oleneb, missuguse jutustamise juures. Ka traditsioonis oli jutus-
salvestamiseks ja jäädvustamiseks. Lindistatakse, kirjutatakse üles ja kõik on justkui hästi. Aga kui neid lugusid ei jutustata, pole neid ikka olemas. Lugu tahab rääkimist. Ikka ja jälle. Jutustades elustub lugu ja jutustajagi. Isegi kui see pole tema isiklik lugu, juba loo kuulajasse kinni jäämine on tõestuseks, et seal on midagi tema jaoks. Tasapisi võib midagi lisanduda ja rääkija elupilt saab aina täiemaks. Kuulaja omagi. Ka traditsioonis on nii olnud, et lugusid aina korrati. Aga meil peab kogu aeg midagi uut olema, kogu aeg võimalus kanaleid vahetada.
Õhtu on parim aeg jutu vestmiseks Siin elavad välismaalastest keskkooliõpilased rääkisid, et eestlastel pole kombeks ühiselt õhtusöögilauas päeva kokku võtta, kuna kõigil on pidevalt nii kiire. Mil määral teie seda tajute? See on meie elu. On kiire, kiire, harva mõtleme, mis elus tähtis on. Kordan ikka Ungari parima jutuvestja András Bereczi sõnu: «Kõige parem aeg lugude rääkimiseks on õhtul kella 7‒11. See on aeg, mil inimese seltsivajadus on kõige suurem, kujutlusvõime kõige elavam ja see võib olla ainus aeg, kus pere üldse kokku saab. Ehk just nende üksteisele pühendatud tundide pärast juba tasubki perekonda luua…»
Jutuvestja Piret Päär leiab, et head jutustajat on alati nauditav kuulata, ometi võiksime ka ise rohkem lugudega oma elule tähendust anda Mil määral elavad tänapäeva lapsed kaasa jutuvestmisele võrreldes ajaga, mil muinasjutukooliga alustasite, ja võrreldes ajaga, mil ise laps olite? Minu lapsepõlv oli lugusid täis ja ma tänan koduseid selle eest.
Ega nemad teadnud, kuidas need jutud ja ühiselt veedetud hetked mu elu hiljem looma hakkavad. Alati polnudki tähtis lugu, vaid koosolemise võlu. Turvatunne, et nüüd on kõik korras. Mu üks vend jutustas raamatuid ümber ja
nii mõnus oli teada, et nüüd saab koos olla kohe kaua aega. Ja kõik on sel hetkel maailmas hästi. Alustasin lugude rääkimisega täiskasvanutele, mõned aastad hiljem söandasin ka lastele jutustama hakata.
Tihti juhtus, et õpetajad tahtsid mind säästa ja püüdsid raskemad lapsed juturingist välja jätta. Olin selle vastu, jututunni või õhtu lõppedes selgus aga, et nood rahutud, võtmega lapsed (neil oli tihti võti kaelas, see tä-
PÄRIMUSKULTUUR
Reede, 11. märts 2011
tustajagi
Jutuvestmissarja alustavad indiaani ja Kariibi mere lood
hea lugu võib pühitseda meie elu.
a.
jutte ja kui teised juba väsisid, palus tema ikka, et palun veel üks lugu! Olin sel õhtul väga kurb, sest ma ei mõista, miks meil on nii raske laste elu pühamaks teha. Hea lugu on nagu pühitsus. Tollaste laste puhul võis tajuda, et nende rahutus tuli üksindusest, tähelepanu vajadusest, armastuse nappusest, kuskilt väljastpoolt. Tänapäeval on see palju sügavam probleem. Aga ikkagi ma usun, et just lood, muinasjutud võivad ka neid lapsi paljus aidata. Pealegi mitte ainult last, vaid jutustajat ennastki. See ongi jutustamise Suur Saladus, et need lood, mida jutustad, hakkavad sind ennast looma. Milline võiks olla kooli roll laste jutustamisharjumuse kujundamisel? Räägitakse, et kreeka filosoof Protagoras (u 480‒410 eKr) lasknud oma õpilastel valida kahe õpetusmeetodi, abstraktse mõistelise käsitluse ning müütide ja lugude abil õpetamise vahel. Eelistati teist, sest lugude kaudu õpetamine on huvitav ja haarav nii õpetajale kui ka õpilasele. Meie õpetajad võiksid jutustada oma ainet, õpetada lugude kaudu. See aitaks lastel kuulama õppida. Ka laste enda suulisel väljendusel võiks olla suurem roll. Aga me teame ju tegelikku olukorda. Milline on vanim lugu, mida ise mäletate? Muinasjuttudest arvatavasti imekauni Vassilissa lugu. Ei ole päris kindel, kes seda jutustas, aga see lugu tuli mulle elus appi, kui olin sattunud oma esimesele ristteele ja pidin valikuid tegema. Kaude öeldes, sellest sai alguse kogu minu senine töö. On öeldud, et muinasjutud kannavad endas aastatuhandete salatarkust. Kui tihti proovite uurida, kust jutt pärineb või kui vana see on? Taustateadmised on jutuvestja pool väge. Sa ei pea kõigest jutustama, aga sa pead teadma. See annab ka kindlustunde. Allikate uurimine aitab luua lähedust nendega, kes loo ellujäämiseks oma osa on andnud. See toob omakorda loo jutustajale lähemale. See on suur töö ja võiks alata juba tõlkijate omapanusest. Mõnikord ma imestan, miks on nii palju muude rahvaste jutte tõlgitud, kui puuduvad kommentaarid, selgitused. Lood jäävad arusaamatuks. Tahtmatult mõtled, miks tõlkija valis sellised lood. Kuidas need teda kõnetasid?
Oluline on turvaline õhkkond
Foto: Elmo Riig / Sakala
hendas ehk, et neid ei oodanud kodus soe tee ega toit, vanemad alles hiljem koju) olid veel kõige paremad kuulajad. Kord kuulas üks kakskeelne poiss, kelle eest mind väga hoiatati, peaaegu kaks tundi muinas-
Praegu võib igaüks oma jutu veebis kirja panna, olgu see siis blogipostitus või kommentaar leheloo juurde. Kas sellest ei piisa? On juhtunud, et ma palun inimestel rääkida endast ja vastuseks on vaikus. Mõnikord on väga raske luua õhkkonda, kus inimene tunneks ennast vabalt ja avaneks. Pärast aga võime tema blogist lugeda, mis ta arvas, läbi elas… Miks on raske seda teistega koos olles jagada? Kas on hirm, et äkki ei kuulata, hirm teiste inimeste hoiakute ees… Blogida on kergem, kuulajat/lugejat ei näe. Kõik on anonüümsem. Aga kindlasti on see väga hää võimalus endast ja maailmast jutustamiseks.Mis puudutab
5
kommentaarinimesi, siis nemad ei räägi lugusid, nemad vahendavad hinnanguid. Kahju on neist. Ameerikas on kombeks, et tuntud inimesed räägivad lastele lugusid. Kuidas on lood Eestis? Paljudel rahvastel on see kõrgelt hinnatud amet juba aastasadu. Meie traditsioonis pole professionaalseid jutuvestjaid olnud. Ehk külasant või kerjus võis jutumõistja rolli täita, käis ta ju talust tallu, sai söögi ja peavarju. Kui ta juhtus hästi lugusid pajatama, oli ta kindlasti oodatum kui mõni teine, kes seda ei osanud. Lugusid võisid kogukonnas rääkida kõik. Minu kodukandis Tartumaal elas Miku Juhan. Tema olevat olnud omal ajal sealtkandi parimaid jutustajaid. Jutuhoogu sattunult võis ta unustada kõige kibedamadki tööd. Juhtunud sedagi, et Miku perenaine läinud keskhommikul töörahvale süüa viima, aga peremees seisnud alles nurme ääres ja «kihutanud juttu», külast kutsutud abilised mõnuga kuulamas. Ja kui siis Pihkva poolt või mujalt kaugemalt tulnud mõni teine hea jutustaja, jutustatud poole ööni. Külarahvas öelnud, et «näe Mikul jälle jutupühad…» Tänapäeval korraldatakse jutufestivale, -koolitusi, jutukontserte. Jutuvestja amet ulatub näitlejast tervendajani. Meie eesmärk pole olnud koolitada professionaalseid jutuvestjaid, vaid väärtustada kogukondlikku jutustamist. Perekonna, sõprade, sugulaste keskel… Muidugi on head jutustajat on alati nauditav kuulata, aga me kipume paljus muutuma tarbijaiks, selle asemel et ise teha, jutustada, laulda, pilli mängida… Elurõõmu loodame leida väljastpoolt. Ja kui see väljastpoolt tulev on küllalt jõuline, siis hakkab ka meis miski liikuma. Aga ilma omapoolse pingutuseta reageerivad vaid meeled ja need nõuavad edaspidi aina tugevamaid ärritajaid. Peab veel parem lugu olema, veel kõvem muusika jne.
Tõlkimine jutustamist ei takista Kui suur on oht, et jutu iva läheb tõlkes kaduma? Ma loodan, et pigem tuleb isegi juurde. Mina kuulsin Dovie Thomasoni ja teisigi häid jutustajaid ühel festivalil, kui ma inglise keelt peaaegu ei osanudki. Nii sain ma alati kaks lugu. Kuulates jutustajat, kujutlesin, millest ta võiks rääkida, ja alles õhtul telgis kuulsin kaaslaselt loo tõlget. See oli väga võluv. Meil on varemgi käinud jutuvestjaid Rootsist, Ameerikast, Ungarist, Šotimaalt, Lätist ja Prantsusmaalt. Alati on nad sooja vastuvõtu leidnud ka tõlgitud lugude kaudu. Meie tänavune jutuvestmissari on väga huvitav ettevõtmine meie ja ka külaliste jaoks. On nad ju enamasti kõik jutufestivalide lemmikud, harjunud esinema koos paljude jutustajatega. Meie jutuõhtud on intiimsemad ja pühendatud vaid ühele külalisesinejale. Ma loodan väga, et kogu see aasta avab kiht-kihilt lugude rääkimise saladusi, andes huvilistele snende kohtumiste läbi tugeva teadmiste- ja kogemuspagasi. Mul on väga hea meel, et Euroopa Kultuuripealinn Tallinn 2011 on oma paljude suurürituste kõrval näinud kohta ka millegi tasasema ja intiimsema jaoks nagu jutuvestmine!
Kp
TUTVUSTAB
Euroopa Kultuuripealinn Tallinn 2011 võõrustab paljude külaliste hulgas sel aastal ka maailma jutufestivalide lemmikuid. Otsa teeb lahti indiaani jutuvestja ja rahvusvaheliselt tunnustatud kirjanik Dovie Thomason 20. märtsil kell 18.00 Hobuveskis (Lai 47, Tallinn). Juba 30 aastat on Dovie Thomason põiminud kokku lõimesid vanadest lapsena kuuldud pärimuslikest ja oma elus juhtunud lugudest. Nõnda valmib kaunis ja kirglik põlisrahvast jutustav vaip. Tema lood aitavad säilitada väärtusi läbi mitme põlvkonna ning õpetavad õiget käitumist ja valikuid. Oluline on, et õpitakse lugudest, mis loovad isikliku väärtushinnangute süsteemi. Kasvatakse lugude, mitte karistuse või vastandamise abil. Dovie on sage külaline jutuvestmisfestivalidel Iirimaast Uus-Meremaani. Teda on kutsutud Shakespeare Globe Theatre ja Londoni Barbican Theatre lavale. Ta on pajatanud Ameerika Indiaanlaste Rahvusmuuseumis Washingtonis ja Kennedy Keskuses. Dovie on osalenud lugude jutustajana ka BBC, NPR ja PBS telekanalite Ameerika põlisrahvaste elust kõnelevates dokumentaalfilmides.
Dovie Thomasoni jaoks on eriliselt tähtis töö indiaani kogukondadega, mis aitab kaasa inimeste sidemete taastamisele traditsiooniliste lugudega ja juhatab nad tagasi oma juurte juurde. Tema isiklikud lood ja kogemused, põimituna vanade ja rääkimata lugudega, teevad temast kaasaegse Põhja-Ameerika indiaanlaste kultuuri kandja, kes räägib lugusid ehedalt, vaimukalt ja kirglikult. Ta tegutseb põlisrahva õppeprogrammide nõustajana. Õhtut juhib Piret Päär. Lood tõlgitakse eesti keelde. Piletid saadaval kõigis Piletilevi müügipunktides hinnaga 4 eurot ja kohapeal 5 eurot. Päev hiljem, 21. märtsil toimub kell 15.00 Tallinna Keskraamatukogus Dovie Thomasoni töötuba. 10. aprillil on jutuõhtu külaliseks Jan Blake Suurbritanniast. Kariibi mere saarte juurtega Jan jutustab peamiselt Aafrikast ja Kariibi mere saartelt pärinevaid lugusid ja teeb seda meeletu energiaga, vaimukalt ja põnevalt. Jan juhendab jutuvestmisalaseid meistriklasse ja töötubasid üle kogu maailma. Aastail 2009‒2010 oli üks tema tippesinemisi Hay Festivalil Keenias. Seda festivali korraldas ÜRO Keskkonnaprogramm ja Jan Blake›i jutustatud lugu Sundiata Keita, Lääne-Aafrika tuntumaid muinasjutte, koos muusikute Kouame&Raymond Serebraga kanti üle ka Kopenhaageni kliimamuutuste tippkohtumisele. Lisainfo: www.rahvakultuur.ee/muinasjutukool
Dovie Thomason kaitseb juttudega indiaani kogukonda Veronika Kivisilla Kristel Vilbaste Mis on Sinu jaoks jutuvestmine? Kõige lihtsamalt öeldes on jutuvestmine KULTUUR. Paljudel rahvastel üle maailma aitavad lood ja nende jutustamine hoida esivanemate mälestusi, tarkust ja väärtusi ning luua tugevaid ja traditsioonidest lugupidavaid kogukondi. Lugude vestmine annab võimaluse iseennast tundma õppida, samas saab sellega väljendada ka kõike seda olulist, mida peame tähtsaks ja tõeliseks suheldes «teistega». Miks on tänapäeval oluline lugusid vesta? Püüan selgitada, mis oli see, mis tõukas mind 30 aastat tagasi jutte jutustama ja mis mind siiani lugusid vestma veab. See on soov jagada oma rahva, PõhjaAmeerika põliselanike pärimust. Kui ma alustasin lugude vestmist, kõnelesin peamiselt oma
rahva kogunemistel kultuuri- ja karskusprogrammide või etnograafiliste uurimisprogrammide raames. Ma tundsin, et jutuvestja on parim «õpetaja», kes saab kogukondadele ja kultuuridele edasi anda ajalugu, väärtusi ja suulist pärimust ning muuta nõndaviisi tugevamaks ühiskonda ja inimesi igas vanuses. Olen oma tööd põlisrahvaste kogukondades alati suure andumusega teinud ja aidanud põliste lugude vestmisega inimestel uuesti jalad maha saada. Olen aru saanud, et see on tõhus viis seista kogukonnana vastu meie maade koloniseerimise ja põliskultuuri allasurumise tulemusel kujunenud keerulisele ning lahkheliderohkele elukorraldusele Ameerika Ühendriikides. Jutud meenutavad meile, et oleme loomult ühiskondlikud olendid, kes vajavad edenemiseks ja kestmiseks terveid ja üksteist arvestavaid kogukondi. Ehk oleme tänapäeval naasmas arusaamise juurde, kui võimas
Põlisameerika jutuvestja Dovie Thomason.
Foto: Erakogu
on vajadus jõuda sotsiaalvõrgustike ja lõimumiseni, mis võimaldavad meil parimal viisil suhelda sügavuti ning luua mõttekust ja ühesolemist pöörases maailmas. Teisitiolemine on keeruline teema ning põhjustab palju ühiskondlikku ebaõiglust. Usun, et just sellele peaksid käesoleva sajandi jutuvestjad tähelepanu pöörama. Ja ärgem unustagem, et samal ajal, kui saame teadmisi teistest ja osa sõna ilust, on jutud ka võimsad ja vahvad, lustlikud ning liigutavad. Kuidas Sinust sai jutuvestja? Minu lapsepõlve jutuarmastusest sai kogu elu kestev põlisrahvaste vanade lugude kuulamise ja õppimise teekond. Minust sai jutuvestja, et vahendada vanaemalt õpitud Lakota, Siuu ja Kiowa apatšide muistseid lugusid. Oma osa vajadusest lugusid jagada on ka minu trotsil, mis tekkis siis, kui koolis ajalooõpetaja väitis, et indiaanlased on «välja surnud». See väide ja armastus vanaemalt ning isalt päranduseks saadud juttude vastu ajendasid mind uskuma, et noil vanadel lugudel on moodsas maailmas oluline osa, et anda inimestele selgem ettekujutus «olematutest» või tihtipeale vääriti mõistetud Ameerika põlisrahvastest. Jutuvestmine pole minu jaoks kunagi tähendanud karjääri ega ametit. Tahan, et nooremal põlvkonnal oleksid paremad teadmised meie kultuurist kui minul koolilapsena. Kes on hea jutuvestja? Usun, et parimad jutuvestjad on inimesed, kes suudavad jälgida neid ümbritsevat maailma. Seda täiendavad hea tunnetus ning uudishimu enese ja teiste vastu. Kindlasti peab tundma rõõmu sõnadest ning tahet luua side kuulajatega. Usun, et hea jutuvestja on teadlik vastutusest kuulajate ees, kes usaldavad tema kavatsusi ning lugude valikut. See on püha kohustus – jutuvestja ei kanna hoolt üksnes kuulajate eest, vaid hoiab ka eelnevate põlvkondade lugusid ja traditsioone.
6
OBJEKT
Esineb Viini poistekoor Maailmakuulus Viini poistekoor esineb koos Annely Peeboga isadepäeva eelõhtul 12. novembril Nokia Kontserdimajas. Kontsert on osa Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 programmis. Viini poistekoori ajalugu algas 1498, mil keiser Maximilian I andis korralduse koori loomiseks. Koor laulis õukonnas, missadel, kontsertidel ning ametlikel vastuvõttudel. Viini poistekooriga on töötanud väga tunnustatud muusikud, näiteks Christoph Willibald Gluck, Wolfgang Amadeus Mozart, Antonio Salieri ja Anton Bruckner. Poistekoor annab aastas kokku ligi 300 kontserti ligemale poolele miljonile inimesele. Koori kunstiline juht on Gerald Wirth. Tallinna kontserdil tuleb ettekandele rahvusvaheline kava, mis tipneb maailmas ülipopulaarse Straussi loominguga.
Reede, 11. märts 2011
Põhja puiesteel laulavad vaalad Avastuskeskuses saab tegutsemisjanu turvaliselt valla päästa ‒ õnnetusi ei juhtu. Energia avastuskeskuses, mis asub Tallinnas aadressil Põhja pst 29, on üks harjumatu tava. Kui külastaja on ostnud pileti, võib ta majas täiesti omaette hulkuda ja tegutseda ‒ mitte üheski ruumis pole valvurit. Anneli Sihvart
anneli.sihvart@tallinn2011.ee
Eksponaatide juures on aga tavapäraste ära-puuduta-mindsiltide asemel hoopis kirjad, kuidas üht või teist eset pöörata,
väänata, millisele nupule vajutada… Vahel juhtub, et väänatakse ka midagi muud kui kirjas soovitatud ‒ «Putukakoletiste» väljapaneku surnud raagritsikas mikroskoobi all on juba üsna jalutuks jäänud. Aga nagu avas-
tuskeskuse juhataja Kertu Saks toonitab, pole selleski midagi kohutavat ‒ vähemalt on külastajail jätkunud tegutsemistahet ning vaevalt küll nad need jalad lähemalt uurimata ära viskasid, seega täitis eksponaat nii või teisiti oma ülesande. «Kui midagi lõhutakse, siis järelikult tuleb meil eksponaat järgmisel korral paremini üles ehitada,» on selle maja töötajate ühine seisukoht.
Udu kerkib, sookoll saabub
Muusikaprojektide konkurss kestab MTÜ Eesti Muusika Eksport pakub koos Eesti Autorite Ühinguga ainulaadset võimalust kõige hullemate, originaalsemate ja perspektiivikamate ekspordiprojektide elluviimiseks. Olgu tegemist (välis)kontserdi, turnee, festivali, plaadistamise, video salvestamise, kirjastamise, raadio- või teleülekandega ‒ parimad ideed viime koos ellu! Ideede esitamise tähtaeg on: 15. märts 2011. Ideid võivad esitada kõik autorid, heliloojad, interpreedid, artistid, ansamblid, bändid, organisatsioonid, sõltumata muusikalisest taustast. Idee tuleb esitada .doc- või .pdf-formaadis ja selle kirjeldus peab sisaldama andmeid projekti esitaja ja projektis osalejate kohta, projekti sisulist kokkuvõtet, püstitatud eesmärke projektis osalejate jaoks, toimumisaega, võimalikke partnereid ja eelarvet (plaanitud kulud ja tulud). Ideed saata .aadressil juko@ estmusic.com, parimate ideede autoritega võetakse ühendust aprilli esimesel nädalal.
Eksperimenta! on Pärnus külas Pärnus Port Artur 2 teisel korrusel on kuni märtsi keskpaigani avatud Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 raames toimuva koolinoorte kaasaegse kunsti triennaali Eksperimenta! Eesti ekspositsiooni tööde kavandite näitus «Kuidas ma siia sain?». Näitusel saab tutvuda kolme üle-eestilise eelvooru käigus enam kui sajakonna töö hulgast välja valitud parimate noorte kunstnike projektidega teemal «Ruum». Seda, millised tööd jõuavad lõppnäitusele Eesti noorte kaasaegset kunsti esindama, saab näha aprilli lõpus Tallinnas avataval triennaalil. Eksperimenta! näitustel Tallinna lauluväljakul, seda ümbritseval välialal ning Maarjamäe lossis esitletakse 26. aprillist 14. juunini intrigeerivaid kaasaegse kunsti teoseid 13 riigi noortelt autoritelt. Vt www.eksperimenta.net
Mis tunne võib tulla, kui oled omapäi keset mitmesuguseid masinaid ja vidinaid ning sa võidki täiesti ise uurida ja katsetada, mida nendega teha saab? Kui keegi ei keela ega käsi ega ütle, kuidas on õige või kuidas vale? Kui juhendid seinal on pigem soovituste kui korralduste vormis? Nii võib mõtlema ja julgema õppida. Iseseisvalt mõtlema ja küsimata julgema. Kui aga juhtud olema laps, keda keelud-käsud niikuinii kunagi millestki eriti tagasi hoidnud pole, siis on avastuskeskus sinu jaoks paik, kus saad oma tegutsemisjanu turvaliselt valla päästa ‒ pahandusi ei tule, õnnetusi ei juhtu.
Avastuskeskuse juhataja Kertu Saks koos võluvalt vaalahäälse näkiga.
Foto: Stanislav Moshkov
Lisaks püsiväljapanekuile on avastuskeskuses kuni 30. juunini avatud näitus «Avasta Eesti müütilised olendid». Ons see müütiliste olendite demütologiseerimine? Kinnitus, et neid pole olemas? Üks külastajast vanaisa igal juhul oli uurinud, et ega avastuskeskuse töötajad ometi öelda taha, et soovaime päriselt polegi. Ei midagi niisugust, kinnitab Kertu Saks. Muidugi on püütud legendide mõnda võimalikku tekkepõhjust selgitada, kuid kellelegi ei pakuta valmistõdesid ‒ nähtu on pigem edasimõtisklemiseks. Soo on põnev, kuid ohtlik paik ‒ valesse kohta astudes võib tõesti hukkuda. Avastuskeskuse sookoll tekib keerlevast udust, mida tekitatakse õhuniisutajaga. Kui soos tekib
udu õhu jahtumisel, siis õhuniisutaja teeb veest veeauru ultraheli mõjul. Näituselolijat saadab kogu aja otsekui ebamaine laul, mis näib ülihästi kokku sobivat pneumosilindrite abil saba liigutava näkiga. Tegelikult, nagu selgub, laulavad nõndamoodi hoopis vaalad.
Teadusteatrit saab ette tellida Pneumosilindrid liigutavad ka Põhja konna lõugu. Tugevad trellid konna ees on täiesti asjakohased ‒ nii ei saa ükski laps ka mitte kogemata nende lõugade haardeulatusse sattuda. Arvestades, et lõuad lajatavad kokku umbes samasuguse tugevusega nagu keskmise hai hambad, oleks see tappev. On ka üks nurgatagune, kuhu päris väikestel ja araverelistel minna ei soovitata. See nurgatagune näitab pimeduse ja ettekujutamisjõu võimu. Öeldakse, et hirmul on suured silmad. Kui suured just, saab iga pimeduses käinu ja seal seinaõõnsustesse peidetud asju puudutanu pärast ekraanilt vaadata ‒ kogu tema liikumine ja pimedas käitumine filmitakse. Need, kellele näitusest ja üksipäini teistegi eksponaatide katsetamisest väheks jääb, võivad avastuskeskusesse teadusteatrisse põnevaid katseid vaatama tulla. Ette tellitava teadusteatri pilet maksab 2 eurot, tulla võib üheskoos 15-inimeselise rühmaga. Kui tahta üksipäini tulla, siis leitakse aga kindlasti mõni rühm, kelle juurde sind liita.
Mis toimub «Objektis nr 2011»? Eesti kultuuritegelased: üks tuleb joonistusploki, teine pilli, kolmas kanamaskiga… Vabaduse väljakul seisab 27. veebruarist kuni 20. märtsini läbipaistev suvega täidetud hulktahukas, kus alati keegi sees istub. Nende inimeste hulgas on kultuuritegelasi arhitektidest luuletajateni, kelle ümber on 25 kraadi sooja, ehtne muru, puud... See kõik paneb natuke kadestamagi! Elli Kalju,
kultuuripealinna vabatahtlik
Suvesviibijad vahetuvad iga tunni järel, oma järjekorda oodatakse staabis. Kultuuripealinna vabatahtlike ülesanne on nende ootamine kohvi pakkudes mugavaks teha, nad läbi talve suvesse aidata ja ka tagasi tuua. Oleme
siin n-ö valves iga päev kella seitsmest hommikul kuni kella üheni öösel ‒ tavaliselt kahekesi. Iga tund tuleb staapi uus inimene ja sa pead sisustama tema aega. See võib olla keegi, kellest sa oled kuulnud või kelle teoseid sa oled lugenud, aga ka niisugune, kelle nimi sulle midagi ei ütle. Nad on nii erinevad: üks tuleb
Suve naudib filminäitleja Arvo Kukumägi.
raamatu, teine joonistusploki, kolmas pilli, neljas lambatalle, viies kanamaskiga ja sa ei tea kunagi, milleks valmis olla. See ongi huvitav! Teisalt on võimalik rohkem teada saada kirjanikust, kelle loomingut tahaksid lugeda, või kunstnikust, kelle teos võib sulle kohe meeldida. Silmapiir avardub. Meie staap asub Tallinna Kunstihoone fuajee taga väikeses ruumis, kus kõige tähtsamad asjad on sülearvuti, külmkapp ja kohvimasin. Algul tundus tegevus natuke kaootiline, kuid juba kahe päeva pärast töötas kõik nagu
Foto: Oliver Õunmaa
kellavärk ja igaüks tunneb end siin nagu kodus. Enne objekti sisse jõudmist on vaja kõndida paarsada meetrit külmas. Et kultuuritegelased ära ei külmuks, anname neile selleks teekonnaks selga valge kasuka.
Suvesse viib Lutsepa kasukas Paljud on küsinud, kust me sellise ägeda kasuka saime. Vastus on lihtne, laenasime teatrist, kasukas oli kasutuses näidendis «Tagasi Vargamäele», kus seda kandis Ain Lutsepp. Vabatahtlikud kuulevad suvest tulijatelt esimest tagasisidet. Tihti on see: «Ma ei taha siit lahkuda» või: «See tund möödus nii kiiresti». Suvel lendab aeg palju kiiremini kui talvel. Seda tajuvad Objekti külalised väga teravalt. Veel üks tagasiside allikas on meie külalisteraamat, mis täitub väga huvitavate mõtetega. Osa neist ajab naerma, teised on vägagi mõtlemapanevad. Üks mõte tuli aga mitmele inimesele pähe, nimelt pärdiku mõte. Midagi niisugust, et: «Nüüd ma tean, mis tunne on olla pärdik, kui kõik sind vaatama tulevad.» Tambet Tuisk ütles pärast Objektis viibimist, et kuigi tema oli pandud olukorda, kus inimesed võisid jälgida iga tema liigutust, oli tegelikult just inimestel
ebamugav teda vaadata. Objekt olla on palju huvitavam, kui olla subjekt, kuna sina oled inimese reaktsiooniks valmis, aga teisel pool klaasi seisvale isikule on sinu reaktsioon pigem üllatus. Mida arvavad mööda kõndivad inimesed? Juhtusin kuulma, kuidas mõned peavad seda poliitiliseks trikiks ja teised suureks raharaiskamiseks. Teised jälle ütlevad, et see on imeline ‒ vähemalt kellelegi on antud sellest pikast talvest tunnikegi aega suves viibida. Selle projekti jooksul olen kohanud mitut kultuuritegelast, kes panid enesest vaimustuma. Alo Kõrve, Jim Ashilevi, Mare Raidma, Hele Kõrve ja Aarne Saluveer jäid meelde oma positiivsusega.
Saluveer lubas kunstiprojekti Saluveer küsis enne Objekti minekut, kas staabis on fotokat. Tal tuli idee teha väike kunstiprojekt «seest välja». Tunni aja jooksul tegi ta vaatajatest umbes 70 fotot. Nüüd on vaja lihtsalt oodata, kas sellest sünnib teos... Tema suvesoleku ajal käisid muuhulgas ka reaalkooli lapsed Objekti ümber «Kes aias» mängimas. «Objekt nr 2011» aga kestab veel ja keegi ei tea, mida järgmised nädalad toovad. Jälgige Facebooki lehekülge ja otseülekannet aadressil www.objekt2011.ee!
Reede, 11. märts 2011
Tallinn 2011 nädal objektiivis Kahekordne turistibuss täitus esmakordselt kunstihuvilistega
FOTO
7
Lõppes ainulaadne filmifestival «Tummfilmid tõstavad häält»
Kunstiakadeemia kunstibuss tegi 5. märtsil oma esimese sõidu, viies disainimaiad linnahuvilised Tabasallu ettevõtetesse Frog Plastic OÜ ja Extery plastiktoodete valmimist kaema. Hiljem harjutati üheskoos töötoas, millised on tänapäeva võimalused plastmassist toodete disainimiseks. «Hop On Art / Hop Off Art» nime kandev projekt jätkub veel 28-l järjestikusel laupäeval, vaid suvel tekib väike puhkepaus. Lisainfo www. kunstibuss.artun.ee
Filmidega «Antenn» (üleval) ja «Tabu» lõpetasid «Tummfilmid tõstavad häält» festivali selle korraldajad (paremalt) Ave Ungro, Helmut Jänes ja Janno Zõbin. Vasakul esiplaanil Pauline Mbuka Nsiaka «Tabu» helindanud Kongo ansamblist Konono No 1.
Lauluväljakul söödi Vene vastlanädala maslenitsa puhul pliine, tantsiti rahvatantse, kuulati muusikat ja lõbutseti kogu perega Laupäeval, 5. märtsil sai Tallinna lauluväljakust vene kogukonna pidutsemiskoht, mil 15. aastat järjest peeti slaavi rahvaste iidset püha maslenitsa. Söödi õhukesi pannkooke ehk pliine, rahvast lõbustasid tantsijadlauljad Eestist ja Venemaalt. Fotod: Sten Jõemets
Teised kirjutavad meist ehk kuidas Tallinn 2011 kajab «Tallinn on Euroopa Kultuuripealinn 2011. Keskaegses linnapildis jagub palju avastamisrõõmu, selle eest hoolitsevad arhitektid, kunstnikud, muusikud ja tantsijad. Näiteks Andrus Kõresaarel arhitektuuribüroost Koko on korraga plaanis suisa kaks uut muuseumi: «Tallinnas kasvab uus vana tagant jõudsalt esile. Rotermanni kvartalis asuvale vanale vabrikuhoonele oleme rajanud kolm kontorikuubikut, mis mõjuvad kui majakad kesk vana tööstuspiirkonda. Kõr-
valasuval kontorihoonel Metro Plaza oleme säilitanud klassisistliku fassaadi ajaloolistel põhjustel, sest siin hakati meie väikeses ja varem nii Vene kui ka Saksa võimu all olnud riigis esmakordselt emakeelset kooliharidust jagama. Praegu ehitame vana gildihoonet ümber linnamuuseumiks ja varem vesilennukite angaarina kasutuses olnud kompleksist saab meremuuseum. Kultuuripealinnana taasavastab Tallinn koos oma külalistega läbipääsu mereni.» Rõivadisainer Liina Viira kombineerib traditsioonilisi Eesti rahvarõivaid julgete psühhedeelsete värvide ja vormidega: «Igal Eesti paigal on riietel oma värvid ja ku-
jundid. Olen Stockholmis õppinud moedisaini ja kasvasin seal eestlastest vanemate juures üles. Ise külastasin Eestit esimest korda kuue aasta vanuselt. Alles aastal 2004, kui olin töötanud pikalt H&M juures, sai mu esivanemate maa mu kodumaaks. Aasta hiljem võitsin Tallinnas moekonkursi ja hakkasin seejärel end eesti keele ja kultuuriga põhjalikult kurssi viima. 2009 tuli esimene oma kollektsioon ja aasta hiljem avasin Pikal tänaval oma esimese poe. Linn kutsub loovusele.» Taavet Jansen ja Maike Lond tegelevad tantsu- ja teatriprojektide loomisega: «Põhimõtteliselt ei ole vahet, kas tegutseda Moskvas, Berliinis, Amsterdamis või Ham-
burgis. Oleme palju ringi reisinud ja täheldanud, et metropolides on avantgarde muutunud massinähtuseks. Turg on paigas, inimesed ka. Aga siin, Euroopa kirdenurgas, Tallinna väikeses scene’s toimub ühise, tuttavliku kultuuri uuestiloomine paljuski läbi isiklike kontaktide. Seetõttu kolisimegi Hollandist Eestisse tagasi. Meie moto on MIM ehk Music is Motion. Näeme kontserte, tantse ja teatrit kui energiavahetust, mille juures mängib olulist rolli ka säästev eluviis. MIM käivitub mais ja pealtvaatajaid, kes vaid pealt vaatavad, meie juures ei ole, sest kõik, mida me tantsime, elame me ka ise läbi. Nii olemegi oma poja Lukasega maale kolinud ja elatume
ka seal nii palju kui võimalik oma vahenditest.» Kunstiajaloolane Sirje Helme kogub Baltikumi suurimasse muuseumi digitaalset kultuuri: «Enne Kumu avamist 2006. aastal andsin ma aastaid välja siinset kujutava kunsti ajakirja. Algselt pidi see Nõukogude ajal ilmuma kakskeelsena, aga seda me ei tahtnud, sest siis oleksid kultuuribürokraadid taibanud, milliseid vabadusi me endale Raudse eesriide taga lubada saime. Juba alates aastast 1990 on Eesti internetist ja hiljem Skype’i loojana omale kasu lõiganud. Kui me avame mais koos Goethe Instituudiga näituse «Gateways – Kunst ja võrgukultuur», saab ka kogu ülejää-
nud Euroopa teada, kui oluline on Eesti-suguste väikeriikide jaoks digitaalse tehnoloogia areng.» Helilooja Helena Tulve laseb oma muusikal õitsele puhkeda ja kaevudel sosistada: «Pärast kuut aastat Pariisis olin õnnelik, et sain Tallinnas tagasi olla. Siin kohtab peaministrit toidupoes ja loodus on alati lähedal. Oma lapsepõlve veetsin Lõuna-Eestis ja see on mu loomingut tugevasti mõjutanud. Mu teosed ei ole üles ehitatud kui majad, vaid kui taimede kasvamine, nad on kui maastikud, kus tuul ja vihm oma mänge mängivad. Seetõttu kirjutasingi meelsasti teose meremuuseumi avamise puhuks.» » (Deutsche Bahni ajakiri «mobil», Saksamaa)
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 11. märts 2011
Rein Rannap soovitab: Estonias kulmineerub EBU muusikanädal 9 13. märtsil kell 19.00 toimub Estonia kontserdisaalis Interpreetide Liidu koondkontsert «Interpreedid eetris!», mis tähistab ühtlasi nädal aega kestnud kontserdisarja, kus Tallinnas toimuvaid kontserte kantakse üle mujale Euroopasse. Kontsert «Interpreedid eetris!» kuulub Eesti Interpreetide Liidu kontsertsarja ELIITkonserdid, kuid on Eesti Rahvusringhäälingu poolt valitud ka Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi. 7.‒13. märtsini toimuval kultuuripealinna muusikanädalal kantakse Tallinnas toimuvaid kontserte üle Euroopa raadiojaamadesse European Broadcasting Unioni (EBU) vahendusel. Selle
TALLINN 2011
11. märts 19.00 Vanemuise kontserdimajas (Vanemuise 6, Tartu) Erkki-Sven Tüüri «Ärkamine». Üks tuntumaid eesti heliloojaid Erkki-Sven Tüür kirjutas Euroopa kultuuripealinna aasta puhul uue teose Eesti Filharmoonia Kammerkoorile ja kammerorkestrile.
nädala programmist saab raadiokuulaja põhjaliku ülevaate Eesti muusika tähtsaimatest kollektiividest, ansamblitest ja interpreetidest. Eesti interpreetide koondkontserti vahendavad oma kuulajatele lisaks Klassikaraadiole veel Taani, Soome, Norra, Läti, Leedu ja Belgia raadiojaamad. 13. märtsil astuvad lavale tõelised Eesti klassikalise muusika tähed. Pianistid Age Juurikas, Marko Martin ja Rein Rannap on esinenud nii Euroopas, Venemaal, Ameerikas kui ka Austraalias. Age Juurikas on tuntud oma suurepäraste Rahmaninovi interpretatsioonide poolest, mida on võimalik ka 13. märtsi kontserdil kogeda.
Marko Martini pianismi iseloomustab energia ja lüürilisuse harmoonia ning seda eriti Liszti, Brahmsi ja Schuberti loomingus. Kontserdi kolmas solist Rein Rannap on helilooja ja pianistina hinnatud oma uudsete ja huvitavate teoste ning kaasahaarava esituse poolest. Kontserdil tulevad esitamisele tema uued kontsert-etüüdid tsüklist «Sõrmepalavik», millega helilooja esines oma veebruaris toimunud Eesti tuuril. Kontserdiks koostatud kvartetis mängivad klassikakuulsused ERSO kontsertmeister Arvo Leibur viiulil, hinnatud dirigent, NYYD Ensemble’i liige ja klarnetist Toomas Vavilov, RO Estonia Sümfooniaorkestri tšellorühma kontsertmeister ja endine Berliini Petersen Quartetti liige tšellist
Henry-David Varema ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor Peep Lassmann. Kontserdi kava hõlmab endas nii aegumatut klassikat kui nüüdisaegset improvisatsioonil põhinevat muusikat. Pianistide esituses kõlavad virtuoossed sooloteosed Schubertilt, Lisztilt, Rahmaninovilt ja Rannapilt ning kvarteti esituses kuuleme kaasaegset O. Messiaeni kvartetti. Kontsert pakub tänu märkimisväärsele esinejate nimekirjale külastajale meeldejääva elamuse ja võimaluse saada osa Eestis toimuvast rahvusvahelise mastaabiga kultuurisündmusest. Kontserdi piletid on saadaval Piletilevi müügipunktides ja tund enne algust kohapeal. Lisainfo www.interpreet.ee
ooperit» osa saanud vaid Tallinna lapsed, siis nüüd osalevad teatrihäppeningis lisaks neile Pärnumaa, Tartumaa, Ida- ja Lääne-Virumaa, Harjumaa, Raplamaa ning Saaremaa põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide õpilased. Noori juhendavad dirigent Priit Aimla, lavastaja Ivo Eensalu, koreograaf Lemme Saarma, kunstnik Jane Kaas, noortetöö juht Mailis Kuur ja paljud teised Estonia töötajad, fännid ja vabatahtlikud abilised.
Kutsenko, Irina Apeksimova, Dmitri Marjanov ja Konstantin Juškevitš.
vallatud suudlused liftis, maasikad hulpimas šampanjaklaasis, piknik päikesetõusu ja lummava vaatega alla orgu on kadunud. Jääb järele vaid ühe mehe ja naise lugu.
Kuni 17. aprill Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34/ Valge 1, Tallinn) näitus «Mapping». Pikkade traditsioonidega Ljubljana Graafikabiennaali hitt-tööde näitus toob teiste nimekate kunstnike seas Eestisse Damien Hirsti, Robert Rauschenbergi, Richard Hamiltoni ja Pablo Picasso tööd.
15. märts 19.00 Ugala teatris (Vaksali 7, Viljandi) etendus «Kollane nool». Etenduse autor on Viktor Pelevin ja lavastaja Mart Koldits (Von Krahli Teater). Osades Janek Vadi, Peeter Jürgens, Andres Tabun, Arvi Mägi, Arvo Raimo, Carita Vaikjärv, Kadri Lepp, Triinu Meriste, Andres Oja, Anne Valge, Luule Komissarov, Margus Vaher, Vilma Luik, Tarvo Vridolin ja KataRiina Luide, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejatudengite teine kursus, tantsutudengid ja kuueliikmeline ansambel.
Kuni 13. märts Estonia kontserdisaalis (Estonia pst 4, Tallinn) ja Niguliste kirikus (Niguliste 3, Tallinn). Klassikaraadio kontserdinädal «Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011» Euroraadios. Klassikaraadio edastab Tallinna muusikaelu tutvustava raadiokontsertide sarja Euroopa Ringhäälingute Liidu (European Broadcasting Union) liikmesmaadesse, millest saab osa üle miljoni kuulaja. 13. märts 14.00, 17.00 Rahvusooperis Estonia (Estonia pst 4, Tallinn) lavastus «Armastus salakaubaks» on klassikalise ooperi- ja balletimuusika hittidel põhinev lavastus, mis otsib lahendust praeguse aja probleemidele: rahapuudus, pangalaenud, majanduslangus ja võimalik maailmalõpp. Kui seni on rahvusooperi igasuvisest projektist «Täna teeme
13. märts 19.00 Nokia kontserdimajas (Estonia pst 9, Tallinn) Artmusic: «Tõemäng». Etendub Philippe Lelouche’i näidendi alusel lavastatud etendus. Lavastuses osalevad Goša
15. märts 19.00 Vanemuise Kontserdimajas (Vanemuise 6, Tartu) operett «Orpheus põrgus». Jacques Offenbachi opereti kahes vaatuses on lavastanud Marko Matvere. Dirigeerib Lauri Sirp. Osades: Alla Popova, Andres Dvinjaninov, Mati Kõrts, Maria Kallaste, Atlan Karp, Valentina Kremen, Märt Jakobson, Tõnu Kattai, Jaan Willem Sibul, Merle Jalakas, Pirjo Püvi, Karmen Puis, Siiri Koodres. 16. märts 18.00 Rahvusraamatukogu teatrisaalis (Tõnismägi 2, Tallinn) VAT Teater: «Hea, paha ja inetu». Kamavesterni on lavastanud Aare Toikka. Osades Tanel Saar, Meelis Põdersoo, Ago Soots, Margo Teder ja Mart Soo. Kunstnik Kaspar Jancis. Muusikaline kujundaja Mart Soo. Kolm lindpriid siin ja praegu. Palju kama. Ellu jääb kiirem. 16. märts 19.00 Genialistide klubis (Lai 37 taga, Tartu) Tartu Uus Teater: «Rein Pakk otsib naist». Tegemist on romantilise komöödiaga, kust glamuur,
Foto: Eesti Kontsert
Valge 1, Tallinn) Talvejazz 2011: «Tõnu Naissoo 60». Tõnu Naissoo esitleb Hammond trio CD-plaati. Koos temaga musitseerivad Brian Melvin löökpillidel ja Danel Aljo saksofonil. Sel aastal täitub jazzpianistil-heliloojal Tõnu Naissool 60 eluaastat ja 45 aastat professionaalse jazzmuusikutee algusest.
KINO
16. märts 19.30 Kanuti Gildi Saalis (Pikk 20, Tallinn) Hypekas: TÜ VKA tuleb külla. Esitamisele tulevad Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna II, III ja IV kursuse tantsukunsti tudengite lühitööd.
TEATER 12. ja 15. märts 12.00 Rahvusooperis Estonia (Estonia pst. 4, Tallinn) muusikal «Pipi Pikksukk». Ülo Vinteri ja Ülo Raudmäe muusikal Astrid Lindgreni samanimelise lasteraamatu ainetel. Andres Dvinjaninovi dramatiseering. Laulutekstid: Enn Vetemaa ja Neeme Kuningas. Dirigendid Hirvo Surva ja Priit Aimla. Lavastaja Andres Dvinjaninov (Emajõe Suveteater). Kunstnik Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater). Valguskunstnik Anton Kulagin. Koreograaf Jüri Nael.
TANTS
Kvartett Arvo Leibur, Henry-David Varema, Toomas Vavilov ja Peep Lassmann.
MUUSIKA
12. märts 19.00 Niguliste muuseumis (Niguliste 3, Tallinn) Vox Clamantis: «Keskaegne Tallinn». Kontserdil esitatakse kannatusajamuusikat, mis võis kõlada keskaegses Tallinna kirikus. Kavas gregooriuse laul ja keskaegne mitmehäälsus, sekka ka eesti vaimulik rahvalaul. Kunstiline juht Jaan-Eik Tulve. 17. märts 20.00 Rock Café’s (Tartu mnt 80d, Tallinn) Jäääär: albumi «Juu-uubel» esitluskontsert. 18. märts 19.00 Kumu auditooriumis (Weizenbergi 34/
12. ja 13. märts 11.30 Kino Artis (Estonia pst 9, Tallinn) Mudilaste multilaegas: «Mesimumm kutsub kinno». Kevadekuu esimene multilaegas toob mudilaste ette vahvaid animafilme põnevatest loomadest ja putukatest. Mitme filmi peategelaseks on mesilased, nii et nende tragide putukate elu-olu peaks lastele päris selgeks saama. Üks suur mesimumm võtab kätte ja trallib lastega pärast filmiprogrammi! 15. märts 21.30 Athena keskuse kinosaalis (Küütri 1, Tartu) väärtfilm «Ühe nümfomaani päevik». Ta on veetlev, haritud ja materiaalselt kindlustatud 28-aastane naine. Peale selle on ta väga vabameelne ja otsib väsimatult uusi seksiseiklusi, et rahuldada oma seksikirge ja uudishimu. Ta magab, kellega tahab ja millal tahab. Tema jaoks on seks elustiil. 16. märts 21.00 Athena keskuses (Küütri 1, Tartu) Väärtfilm «Banksy: elevant kingipoes». Linastub Banksy film Thierry Guerryst, kes on Los Angeleses elav endisest riidepoe omanikust kergelt kentsakas prantslane, kelle suurimaks kireks on videokaamera.
NÄITUS Kuni 15.03 Hop galeriis (Hobusepea 2, Tallinn) Kaie Pungas ja Jarõna Ilo näitus «Igapäevased asjad». Noored keraamikud Jarõna Ilo ja Kaie Pungas arvavad, et ei ole olemas igapäevasemat asja kui hommikusöök. Sellest lihtsast avastusest ajendatuna on nad loonud rõõmsa ja vägagi tarbitava nägemuse hommikulaua serviisist. Jarõna Ilo loob silmailu põhjamaiselt kargete vormide ja tagasihoidlike toonide austajatele, millele Kaie Pungas lisab särtsu oma lustakalt värviliste kruuside, kausside ja kannudega.
Kuni 26. märts Vaal galeriis (Tartu mnt 80d, Tallinn) Juss Piho näitus «Melu». Valdavalt figuraalkompositsioone maaliva Juss Piho (s 1963) uus näitus hõlmab valikut kunstniku viimatisest loomingust, mis sündinud käesoleval ja möödunud aastal. Kuni 30. aprill Tartu ülikooli kunstimuuseumis (Ülikooli 18, Tartu) Rait Präätsi näitus «Antiiki on kõikjal ‒ värske antiik Tallinnast». Näitusega vaatab kunstnik ajas tagasi ja esitab oma nägemuse sellest, kuidas antiikkunsti tõlgendada. Tööde teostamiseks on Rait Prääts kasutanud klaasi ja antiigielemente eri teostest. Kuni 5. juuni Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34/Valge 1, Tallinn) näitus «Valguse värvid». Väljapanekul uuritakse värvi ja valguse kui maalikunsti klassikaliste väljendusvahendite funktsiooni, aga ka valguse füüsikalisi omadusi ja emotsionaalset mõju Teise maailmasõja eelses mõõdukalt konservatiivses Eesti maalikunstis.
KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:
Hotels Restaurants Cafés nightlife Sightseeing events Maps
TALLInn
“In Your Pocket: A cheeky, wellwritten series of guidebooks.” The New York Times
December 2010 - January 2011
Most complete guide to the city
Eur opean Capital of Culture