Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 28. oktoober 2011 | nr 43 (057)
www.tallinn2011.ee TEATER 2.–13. novembrini toimub seitsmendat korda teatrifestival «Kuldne Mask Eestis». Sedakorda on olulisemad külalised Permi artistid, kuna Perm on seadnud enesele eesmärgiks saada üheks kultuuripealinnaks Venemaal. Loe lk 3
Internetiseksuaalsus kinolinal
FESTIVAL 4.–6. november tuleks reserveerida kõigil, kes otsivad midagi eriskummalist ja põnevt, kuna toimumas on kaks väärt festivali: Kik in der Kok ja eksperimentaalmuusikale pühendunud Servataguse Muusika festival. Loe lk 4–5 BALLETT 17. novembril etendub Rahvusooper Estonias sel sügisel viimast korda Tiit Helimetsa ballett «Aeg». Loe lk 6 KULTUURIKONTAKTID
Makedoonia peab Tallinnas kultuurinädalat
Autor: Katja Novitskova
Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 teeb koostööd ka välisesindustega Eestis. 3. novembril algavat Makedoonia kultuurinädalat on kavas tähistada kahe näituse ja rahvaliku kontserdiga. Makedoonia kultuurinädala avab rahvarõivaste ja tikandite näitus Eesti Rahvusraamatukogu kuuendal korrusel. Näitusel saab näha viitteist rahvarõivakomplekti. Naiste rahvarõivastest kaheksa komplekti on tseremoniaalsed ja viis pulmadeks, meesterõivastest näeb üht suvist ja üht talvist komplekti. Lisaks eksponeeritakse Makedoonia külanaiste ja ehtemeistrite valmistatud metallehteid ja helmeid ning palju muud. Peale makedoonlaste käsitöö saab tutvuda ka teiste etniliste rühmade, türklaste, albaanlaste ja vlahhide valmistatud esemetega. 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest pärit tikandite valikus on poolsada eset, mis annavad aimu kaunistusest naiste rahvarõivastel, peamiselt pluusil, varrukatel, rinnaesisel, krael ja pearätikul. Laupäeval, 5. novembril kell 18.00 avatakse Nokia kontserdimaja fuajees nüüdiskunsti näitus «IN CITY», kus saab tutvuda tänapäeva Makedoonia kunstnike töödega. Esindatud on Zaneta Vangeli, Aneta Svetieva, Vana Uroshevic, Aleksandra Petrusevska, Igor Toshevski, Jovan Sumkovski, Blagoja Manevski, rühmitus OPA ja Jane Calovski. Kell 19.00 esineb Nokia kontserdimajas publikule rahvatantsu- ja lauluansambel Tanec. Üritust korraldab Makedoonia suursaatkond Eestis ning sissepääs kõigile üritustele on tasuta.
2
ARVAMUS
Reede, 28. oktoober 2011 KULTUUR KUTSUB
12 karamazovit muudavad inimesi Me ei saa aru, mida me teinud oleme, enne kui on juba liiga hilja. puudutuse ning uskumatult andekate ja mitmekesiste noorte ilutulestik. Vaikust kasutatakse ainult traagelniidina, ülejäänud ajal pannakse publik nii vaimselt kui kohati ka füüsiliselt halastamatult proovile.
Rahast tähtsam Õpetajate jõuline streik sel nädalal näitab, et midagi on hakanud Eesti kivinenud ühiskonnas liikuma. Kui vaadata laiemalt, siis kultuuri kui niisuguse säilimise ja ka arengu aluseks ongi just nimelt õpetamine. Hea õpetamine tagab selle, et meie anname oma järeltulijatele edasi inimkonna parimaid oskusi, mida elu edasiviimiseks on vaja. Küsimus, mida õpetada, ja ka küsimus, kuidas õpetada, on üha keerukamas maailmas väga kriitilise tähtsusega. Õpetajate palganõudmist peaksid ühtselt toetama ka kõik lapsevanemad ja muudki terve mõistusega kodanikud. Tänapäeval anname pea teisest eluaastast alates oma lapsed kaheks kuni kümneks tunniks päevas (!) võõraste inimeste (ehk õpetajate) kätte, kellest siiralt loodame, et nad hoiavad, kasvatavad ja õpetavad lapsi parimal moel. Kahjuks see alati nii ei ole... Õpetajate räige alatasustamine (Eesti õpetaja saab Euroliidu üht nadimat palka) on aga viinud praeguseks selleni, et üliinimlikult tublide õpetajate seas on liiga palju inimesi, kes sellesse ametisse ei sobi. Madal palk on justkui vabanduseks ka halbade õpetajate halvale tööle. Tänu rahapuudusele on Eesti hariduspoliitika siiani rohkem keskendunud ka hariduse nn füüsilisest, mitte sisulisest küljest rääkimisele. Oleme rohkem olnud huvitunud koolide remondist, ruutmeetritest, põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamisest, koolide arvutiseerimisest, e-päevikust jne, aga pole suutnud küsida kõige olulisemat – kas meie õpetajad peaksid hakkama õpetama uutmoodi, paremini? Haridusdokumentides on, jah, palju ilusat kirjas. Ent vaadakem reaalsust, võrrelgem tundide läbiviimise viise Eesti ja Skandinaavia koolides ‒ õpetajate õpetamismeetodid, suhe lastega, õpetuse eetos on erinevad nagu öö ja päev. Eesti õpetaja on reeglina kui kinni liimitud oma töölaua taha ega istu meeleldi laste keskele. Õpetaja on rohkem «valitseja» kui partner, ta rohkem dikteerib ja peab harvem dialoogi. On selge, et mitte niivõrd õpetajad oma vanuse poolest, vaid just teatav õpetamislaad on ammu moraalselt ja sisuliselt vananenud. Õpetajad on paljuski rohkem konservatiivsed õpetamismasinad kui innovatiivse eluhoiaku edasiandjad. Omamoodi vastuoluline on ka see, et kui õpilaste vahel valitseb haridussüsteemis kohati väga terav konkurents (lapsi drillitakse ja voolitakse heasse kooli pääsemise nimel väikesest saati), siis õpetajate seas on vähemalt väljaspool eliitkoole konkurents pea olematu – ja seda taas sellesama väikese palga tõttu. Õige õpetaja peaks olema eriti õpijanune inimene. Seega peaks lisaks heale palgale pakkuma õpetajatele riigi poolt massiliselt koolitusvõimalusi – et õpetaja saaks end n-ö laadida ning muutuks taas idealistlikuks maailmaparandajaks, ühiskonna aktiivseks mootoriks. On öeldud, et vähemalt kolme hea õpetajaga kokkupuutumine võib muuta inimese kogu elukaart. Seega – maksame oma laste nimel rohkem makse ja lahendame õpetajate rahaprobleemi ükskord ära! Siis saame lõpuks rahamurede asemel rääkida ka koolihariduse tegelikust sisust.
«Õige õpetaja peaks olema eriti õpijanune.»
Rain Kooli Delfi arvamustoimetaja
V
aikusel Smedsi
on
Kristian
Smeds Ensemble ja Von Krahli Teatri koostöös valmi-
nud lavastuses «12karamazovit» oma roll, aga see ei ole kindlasti peaosa. Isegi see tunne, mis su peas vasardab pärast nelja tundi «puhast mänguaega» (koos vaheaegadega neli ja pool tundi) Von Krahli teatrist välja astudes, ei ole vaikus. Mis siis, et ei sina ega su kaaslane ole tingimata võimelised sõnakestki lausuma. Kui see on vaikus, siis see vaikus karjub. Kisendab sulle kõrva, näkku, igasse õnarusse. Ja kui ei kisenda, siis sosistab sulle võrgutavalt kõrva nagu Liis Lindmaa, pussitab teravustega nagu Mari Pokinen või väänab su transsi nagu Tõnis Niinemets. Ja just siis, kui sa arvad, et ongi päris vaikus, hakkavad 12 karamazovit su peas uuesti lammutama. Eelnev ei tulene ainult muusikast, mis siis, et muusikat on «12karamazovis» palju ja lõpupoole üha enam, nii et lavastuse finaalis tõuseb helimassiiv juba pisut häirivalt isetähenduslikuks. Kogu etendus on üks ülifüüsilise Soome teatritraditsiooni, Kristian Smedsi isikupärase looja-
Soome (psühho)füüsilise teatri grand old man’i Jouko Turkka eesmärk oli kohati äärmuslikkuseni viidud füüsilisusega vabastada näitlejad liigsest kontrollist iseenda ja oma loomingu üle. Tema endised õpilased on öelnud, et Turkka ei talunud «näilist näitlemist», mille ärahoidmiseks ta põhimõtteliselt lõhkus oma tudengid aatomiteks, et need siis ahjusoojadena ilma psüühikast ja füüsilisest suutmatusest tulenevate piiranguteta liikuma panna. Nagu öeldud, ammutab Kristian Smeds oma lavastajateel Soome füüsilise teatri traditsioonist, kuid ta teeb seda kas just leebemal, aga omamoodi intelligentsemal moel. Smeds lõhub võrdselt aatomiteks nii näitlejad kui klassikaks kujunenud teose ning loob midagi enneolematut nende sümbioosist, võttes aatomi siit, aatomi sealt ja kolmanda veel publikust. See pole draama ega tragöödia, komöödia ega satiir. See on elu ise. Võttes arvesse, et «12karamazovit» on neli aastat kestnud projekt, on Smeds saanud oma kuraditosinaga eriti sügavuti minna, nii et tulemus on eriti nauditav. Vana tõde on, et kõik, mis paistab mänglevalt kerge, on saavutatud ränkraske tööga. On raske ette kujutada, kui mitu liitrit higi, verd ja pisaraid proovides on valatud, aga valmis on saanud trupp, mis on oma tegemistes nii vaba ja nii siiras, et säärast ei kohta tihti ka
Peegli ees näeme, raisk! Väike ruum ja jõuline teater toovad paratamatult, tegelikult isegi etteaimatavalt ning taotluslikult, kaasa selle, et publik ei pääse peitu ega pakku. Sellele Smeds mängibki. Sa võid püüda olla kaval ja istuda igaks juhuks esimesest reast kaugemale, keskelt äärele, aga 12 karamazovit leiavad su siiski ja veavad sind hinge- või teinekord suisa kättpidi keset sündmuste keerist. Mugavustsooni siin ei eksisteeri. Kui on pidu, pistetakse sulle tops pihtu ja kallatakse viina (ehtsat!), kui on vaja laua äärde külalisi (või kujuteldava vankri ette hobuseid, kuidas võtta), kutsutakse need kohale, ja kui on vaja kuuma soome-ugri poissi, siis leiab sel-
legi. Sotsiaalsele kontrollile tõmmatakse vesi peale. Kristina Smedsi «12karamazovi» üks nauditavamatest tahkudest on aga oskus paisata publik peegli ette ning piltlikult öeldes ta nina- ja põskepidi mööda peeglit laiali määrida. Inimloomust ei lahata ju ometi mitte mingil abstraktsel ja kaugel tasandil, vaid etenduse käigus teeb teekonna iseendasse iga saalisviibija. Kaks stseeni tõusevad oma halastamatus puhastustules eriti esile. Hüsteeriasse sattunud õe karistamiseks tiritakse ühel hetkel kohale kastide kaupa kivisid (seekord mitte ehtsaid!). Vägivallaeufooriat puhutakse lõkkele, üksteist köetakse üles... kuni kõik haaravad kastist kivid, tormavad ringi, jagavad publikulegi... «Visake!» Ja kui viskamiseks läheb, ei jäta viskamata ükski pealtvaataja! Mitte ükski ei poeta peos olevat kivi tagasihoidlikult pingi alla, keegi isegi ei tundu tajuvat, et tal on võimalus valida. Nakkus on levinud. Teises stseenis püütakse aga publik vahedalt lõksu. Just publik, mitte lavastaja, alistab ühe sümpaatseimatest näitlejatest julmale piinamisele, alistamisele ning alandamisele. Me ei saa aru, mida me teinud oleme, enne kui on juba liiga hilja. Siis aga tabab vasarahoobina teadmine: «Ma ise tegin seda, ma langetasin otsuse, see on sama hea, kui piinaksin teda ise...» Ainult mõttesammu kaugusel siit on kõik need igapäevased valikud, mida me teeme, kuid mille tagajärgi me korralikult ei adu. Teatrisaalist astub välja füüsiliselt, kuid eriti psühholoogiliselt rapitud vaataja. Õnneks tõusevad sellest tuhast fööniksid. Pealmiseks jääb soov olla siit edaspidi natukenegi parem inimene.
AINULT KAKS KÜSIMUST 9 Fotokunstnike Ühenduse juhatuse liige Marge Monko, mis toimus oktoobrikuisel Fotokuu festivalil? Fotokuu oli kaamerakunsti festival, mis oma nimetuse poolest paigutub Euroopa fotokuude traditsiooni. Fotokuid on näiteks Viinis, Pariisis ja Berliinis aastaid peetud, kuid meil toimub see esimest korda. Püüame sellele nüüdisaegsemalt läheneda ja pakkuda lisaks näitustele ka muid fotokunstiga seotud ettevõtmisi. Fotokuu idee sündis sellest, et me fotokunstnike ühenduses tundsime ‒ Tallinnas toimub liiga vähe fotokunstiga seotud sündmusi. Tahtsime põnevat fotomaailma laiemale publikule tutvustada ja samas korraldada midagi sellist, mis endalegi huvitav oleks. Lisaks kunstile tutvustame kõike, mis on seotud sellise pildi lugemi-
se, tõlgendamise ja tähendusega, mida me näeme fotokunstis, moefotos ja reklaamis. Fotokuud kokku pannes juhindusime sellest, et saaksime näha Eestis niisuguseid kunstnikke ja töid, mida mujal näeb, aga siin on seni vähe näidatud. Samuti sellest, et meie üritused paeluksid võimalikult erinevat publikut. Lisaks Kumule, kunstihoonele ja mitmetele galeriidele sai hiljuti näha fotoprojektsioone ja korterinäitusi. Need pakkusid publikule teistmoodi elamust ja meie enda kunstnikele tegevust ebaharilikus formaadis. Üks teistmoodi nähtus oli ka fotofilmide festival. Sellele eelnes filmide konkurss, mis lõppes septembris. Lisaks filmide näitamisele toimus kaks loengut, üks oli Eesti kunstnik Liina Siibilt ja teine Saksamaal elavalt ungarlaselt Gusztáv Hámosilt.
9 Kuidas olete Fotokuuga rahule jäänud ning mida saab näha ka pärast festivali lõppu? Tulnud on palju positiivset tagasisidet nii kunstnike endi kui publiku poolt. Osalejatele on fotokuu pakkunud tuge. Korterinäituste puhul on nendesse korteritesse, kus kunstnikud on töötanud, tulnud endised majaelanikud ning toonud ise põnevat materjali. Näiteks Kalamajas Kalevi tänava hoones töötanud kunstnikule tõi sama maja endine elanik majaga seotud pildimaterjali. Sel nädalal toimub festivali raames fotokunsti mess ja fotokogumise seminar. Kumu ja Kunstihoone näitused on avatud ka pärast Fotokuu lõppu. Kumu näitus on avatud 8. jaanuarini, Kunstihoone näitus 20. novembrini. Tore oleks, kui Fotokuust saaks
traditsioon, kuid see sõltub asjaolust, kas jätkub inimesi, kes jaksavad seda korraldada. Eesti kultuuri piiratud rahalisi ressursse arvestades oleks fotokuud mõtet teha rändava festivalina, mis toimuks kord siin, kord seal Baltimail.
Foto: Piia Ruber
Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja
Jouko Turkka jälgedes astudes
pikka aega mänginud professionaalsete näitlejate puhul. Kui kedagi veel lisaks juba mainitud triole eraldi esile tõsta, siis Maili Metssalu ja Jim Ashilevi, kuigi nõrku lülisid selles ketis ei olegi. «12karamazovit» on lisaks füüsilisele ka jõuliselt psüühiline ning sotsiaalne teater. Viimast aga mitte selle sõna üldisemas kasutuses. Smeds ei võta ette poliitikute korruptsiooni või Eesti rahva iibeprobleeme. Ei, tema lavastuses on teemad ürgsed ‒ moraal, ausus ja usaldus, armastus ja seks ‒ ning neid käsitledes ei minda n-ö massidesse, vaid tehakse pikki ja sügavaid retki nii inimloomuse valgustatud kui pimedatesse nurgatagustesse. Smedsi luubi all on indiviid oma valikutega, mitte rahvus, ja sellepärast on «12karamazovit» kusagil mujal raske ette kujutada kui väliselt kammerlikus Von Krahlis.
YOUNG ARTISTS FROM 17 COUNTRIES
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Liina Luhats, toimetaja, tel 5620 1128 liina.luhats@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht
17-20 NOVEMBER 2011
European League of Institutes of the Arts presents
WWW.NEUNOW.COM
NE©XT
VISUAL ARTS DESIGN THEATRE/DANCE MUSIC/SOUND FILM KANUTI GILDI SAAL DISAINI- JA ARHITEKTUURIGALERII KULLO GALERII
Jäänud on 20 päeva ja algabki NEU/NOW 2011 LIVE Festival! Hoia end kursis www.neunow.com
KINOMAJA MUSTPEADE MAJA
TEATER
Reede, 28. oktoober 2011 Kp
3
LISAB
Kuldne Mask taas Eestis
Maailmakuulus Jevgeni Panfilovi Ballett pakub Tallinnas vaatamiseks etendust «CASTING OFF».
Foto: Jevgeni Panfilovi Ballett
Permi linn kutsub valgeil suveöil Kama jõe kaldale
9 «Kuldne Mask» on ülevenemaaline teatrifestival, kus igal kevadel näidatakse Moskvas Venemaa parimaid lavastusi ja jagatakse preemiaid. 9 Rahvuslik teatripreemia Kuldne Mask loodi 1994. aastal Vene Föderatsiooni teatritegelaste liidu poolt, preemia antakse välja lavastustele kõigis teatrižanreis: draama, ooper, ballett, kaasaegne tants, operett ja muusikal, nukuteater. 9 2005. aastal toimunud «Kuldne Mask Eestis» oli esimene festival, mis tutvustas Kuldse Maski» nominente ja laureaate väljaspool Venemaad. 9 Käesoleval aastal korraldatakse teatrifestivali Eestis seitsmendat korda, kavas on 16 Venemaa lavastust. Kõikidel etendustel on sünkroontõlge eesti keelde. Festivali raames toimuvad seminarid, meistriklassid ning loengud. Tänu kultuuripealinna aastale on festivalil tänavu ka lasteprogramm.
Lähme klaasikunstiga tutvuma 29. oktoobril tutvume kodumaiste klaasikunstnikega. Esmalt vaatame Katariina Gildi Klaasikoja meistrite juures klaasist tarbeeseme valmistamise protsessi, seejärel külastame töökoda-galeriid, kus kunstnik Dolores Hoffmann tutvustab klassikalise tinavitraaži valmistamist. Klaasiklubis Niine tänaval tutvustavad klaasiga töötamise tehnikaid kunstnikud Eeva Käsper, Maret Sarapu ja Kai Kiudsoo-Värv. Kastellaanimaja galeriis kohtume klaasikunstnik Sofi Aršasiga tema isikunäitusel «Rajad läbi vee ja aja». Pilet 1.50€, kohtade broneerimine: kunstibuss@artun.ee Vt ka kunstibuss.artun.ee, facebook.com/kunstibuss
Permi linn lõi koos Peterburiga Venemaal kultuurilinnade võrgustiku. Festivalil «Kuldne Mask Eestis» oma teatreid tutvustav Permi linn õpib Tallinnalt, kuidas tuua mahajäetud tööstuspiirkondadesse kultuuri abil elu. Oliver Õunmaa 2.‒13. novembrini toimub tänavune Venemaa parimaid teatreid tutvustav festival «Kuldne Mask Eestis». Teiste seas saab tutvuda kahe Permist pärit teatriga. Maailmakuulus Jevgeni Panfilovi Ballett pakub vaatamiseks etendust «CASTING OFF (Lahutamine)/ Reisimine vastutuult» ja teater Silla Juures palju preemiaid võitnud lavastust «Inishmaani igerik». Venemaa Permi krai kultuuriminister Nikolai Noviškov on uhke, et Permis asub viis Venemaa tipptasemele vastavat teatrit. «Seda tõestab ka riikliku autasu Kuldne Mask võitmine ja edukas esinemine Venemaa ja teiste riikide festivalidel,» ütles Noviškov. «Tutvustame parimaid palu ka Eesti publikule.» Ühelt poolt on loogiline, et Venemaa teatriauhinna Kuldne Mask võitnud teatrid tulevad Tallinnasse neid tutvustavale festivalile esinema.
valged ööd» pääseb nüüd iga huviline jõe kallastele kultuuri nautima. Kutsun sellele festivalile kõiki tallinlasi, teil on võimalik näha euroopalikku linna Venemaal. Permi krai on Venemaa kõige liberaalsem piirkond.» Noviškovi sõnul võidab Perm tegelikult kontaktidest Tallinnaga palju. «Tallinn on tuntud oma märkimisväärse etendustraditsiooni ja vilka teatrielu poolest,» ütles Noviškov. «Kui me millegi sarnasega tegeleme, siis on meile oluline järgida Tallinna teed. Arvan, et Permis elavad inimesed mõistavad Tallinnas tehtud
ja mingeid konkursse või ametlikke protseduure selle tiitli saamiseks ei toimu, on Permi jaoks oluline olla tegelik kultuuripealinn.
Kunst viib maailmakaardile
Permi teatri „Inishmaani igerikus» võib aimata ka puhtvenelikke prototüüpe. Foto: Teater Silla Juures
Kultuuripealinn Tallinn tõi elu mere äärde, Perm soovib elu tuua Kama jõe kallastele.»
Meid seob ühine lähiminevik Samas soovib Perm aga olemasolevaid suhted Eesti ja Tallinnaga edasi arendada. «Meie esindajad külastavad regulaarselt Tallinna, meil on kontaktid ka sihtasutuse Tallinn 2011 juhtidega,» kinnitas Noviškov. «Me õpime pidevalt Tallinna kogemustest. Näiteks soovis Tallinn kultuuripealinnana tuua uut elu mahajäetud paikadesse ja mere äärde. Perm asub küll sisemaal, kuid laia Kama jõe kallastel. Need kaldad olid Permi tööstusettevõtete tõttu aastaid inimestele kättesaamatud. Ma loodan, et 2012. aasta juunis toimuval festivalil «Permi
kunsti hästi. Ei maksa unustada meie ühist lähiminevikku ega ka ühiseid soome-ugri juuri. Kuigi nüüd elab Permi krais suuremalt jaolt vene elanikkond, austame me endiselt Permi-Komi kultuuripärandit ning osalemine rahvusvahelises soome-ugri liikumises on meile väga oluline. Me usume, et Tallinn ja Eesti on väga huvitav suund meie rahvusvahelises arengus. Olen ka ise mitu korda Tallinna külastanud ja sellesse linna väga kiindunud.» Nii nagu kultuuripealinn Tallinn lõi teiste Eesti linnadega koos kultuurilinnade võrgustiku, tegid seda omal moel ka Permi krai ja Peterburi. «Eelmisel aastal sõlmisime Peterburiga kultuurialase koostöö lepingu,» rääkis Noviškov. «Me lõime sisuliselt Venemaa kultuuripiirkondade ühingu ja nimetasime selle Kultuuriallianssiks. Meiega liitusid veel Tveri
Nikolai Noviškov. oblast, Kirovi piirkond, Kaasani ja Iževski linnad ja Inguššia vabariik. Kuid ma ei usu, et sarnaselt Euroopale hakataks Venemaal kultuuripealinnu valima, arvan, et selleks puudub siin vajadus. Ma pole kindel, et niisugune konkurss võiks mängida positiivset rolli Venemaa regionaalarengus. Meie jaoks on pigem oluline osaleda samasugustes ettevõtmistes Euroopa tasandil.» Siiani on traditsiooniline Venemaa kultuuripealinn Noviškovi kinnitusel olnud Peterburi.
Foto: Nikolai Noviškovi erakogu
«See linn on ühtaegu ka muuseum ja mälestusmärk ning eri kunstivormide kehastus,» ütles Noviškov. «Peterburi on jäänud kultuuripealinnaks tänu oma ajaloolisele pärandile ja sellisest rikkusest tunnevad teised Venemaa piirkonnad puudust. Oma festivalide ja etendustega tahame tõsta Permi konkurentsivõimet kultuurimaailmas, kuid me ei konkureeri selles Peterburiga. Vastupidi, me teeme Peterburiga koostööd.» Kuigi Vene Föderatsioonis puudub kultuuripealinna statuut
«Me soovime püsida kultuurifestivalidel rahvusvahelisel tasandil ja luua Permis head tingimused loominguliseks eneseteostuseks,» seletas Noviškov. «Tahame näidata teistes Venemaa piirkondades ja välismaal pidevalt Permi meistrite kõrgetasemelist kultuuriprogrammi, samuti tuua rahvusvaheliselt tunnustatud tegijad ja vene kultuuritegelased Permi ‒ kõike seda linna ja regiooni elukvaliteedi parandamiseks ja piirkonna konkurentsivõime suurendamiseks globaalses konkurentsis. Tahame, et inimesed elaksid ja töötaksid Permis, et Perm jääks maailmakaardile.» Permi jaoks on kultuurseks linnaks pürgimine ellujäämise, lootuse ja tuleviku heaolu sümbol. «Perm oli tavaline Venemaa tööstuslinn, kus ehk enne teisi mõisteti, et industriaalsed hiilgeajad on jäänud minevikku ning pole muud moodust tänapäeval hakkama saamiseks kui arendada loovust, kunsti ja uuenduslikkust,» lausus Noviškov.
Esilinastub 111 kinos korraga
Lihtne logo ühendab minevikku tulevikuga
Tallinn 2011 on külas Helsingis
Enese kui kultuurse linna tutvustamiseks lõi Perm ka oma logo, punase kirillitsa tähe «П» (ladina tähestikus siis P) nagu Perm. «See on muuhulgas märk kaasaegsest linnast,» kinnitas Noviškov. «Kuna me tahame olla kaasaegne linn, peame oma mainet kujundama. Lisaks ühendab logo kaasaegse Permi tema tööstusliku minevikuga, pakkudes selleks ülilihtsalt mõistetavat kaasaegset koodi. Lihtsa logo mõtles välja tuntud vene disainer Artemi Lebedev ja see meeldib meile väga.»
Mängufilm «Täitsa lõpp» jõuab 111 kinosse maagilisel kuupäeval 11. novembril 2011. Rahvafilm räägib eestlaste tegemistest üks päev enne maailmalõpu tulekut. Filmi aitas teha üle 1500 inimese. Tulemuseks on 80-minutiline, ilmatu tempoga roadmovie läbi Eesti kulgemisest, raskuste ületamisest ja armastuse leidmisest. Stsenaarium kirjutati internetiplatvormi põhiselt, peaosalised valiti telesaate kaudu ja ülejäänud rahvahääletusega, filmil on 6 professionaalset ja 15 amatöörrežissööri, võtted toimusid kõigis maakondades. Igaüks saab minna 11.11.2011 kell 20.11 vaatama filmi «Täitsa lõpp» oma kodukandis. Filmitalgute kodulehel www.filmitalgud.ee on kaart, kus näeb kõiki talgufilmi linastavaid kinopunkte.
Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 osaleb 27.–30. oktoobrini 2011 Helsingi raamatu- ja muusikamessil, mille teemamaa on tänavu Eesti. Koos Estonian Music and Design Café ja Tallinn Music Weekiga tutvustatakse sündmusi, mis Tallinnas veel sel aastal ees ootavad, ning arutletakse Tallinna kultuurielu üle pärast kultuuripealinna aastat. Mess on avatud neljapäevast pühapäevani kella 10.00–18.00, reedel kella 10.00‒20.00.
4
FESTIVAL
Reede, 28. oktoober 2011
Kik in der Kok näitab seksuaa identiteeti teoreetiliselt ja ku Endine kunstiliste pornofilmide festival kasvas millekski hoopis uueks ja huvitavamaks. 4.‒6. novembril saab endine kino Helios (Sauna 7) mõneks ajaks tagasi oma algse funktsiooni, kuid seda hoopiski uues võtmes. Toimuma hakkab festival Kik in der Kok, mis pakub külastajatele mõtlemisainet seksuaalsuse, identiteedi ja uutmoodi kino teemal. Liina Luhats
liina.luhats@tallinn2011.ee
Festival kasvas välja 2007. aastal toimunud kunstiliste pornofilmide festivalist, mis oli algselt sõprade ideevälgatus teha PÖFF-ile alternatiivne festival, kus näidata pornofilme. Esimese festivali teema oli eeskätt pornograafilise kunsti ajalooline käsitlus ning vägagi populaarseks osutunud kahe kinopäeva jooksul näidati Von Krahli teatris laia valikut pornograafilisest materjalist, mis oli toodetud 1920. ja 1970. aastatelning ka kaasajal. Tegemist oli unikaalsete filmimaterjalidega, mis tõid igaks seansiks kohale umbes 200 huvilist ‒ ja seda saali, mis oli mõeldud mahutama 150 inimest.
Sellel aastal tuleb Kik in der Kok teisiti «Festival, mida me praegu korraldame, on 2007. aastal toimunust väga erinev. Kui siis oli tegemist üsnagi unikaalse materjaliga, siis seekord on olukord vastupidine. Festivalil nähtav on mingil kujul kõigile veebi kaudu kättesaadav. Küsimus on hoopis selles, kuidas seda materjali kureerida ja mis konteksti see asetada,» rääkis üks korraldajatest, Katja Novitskova. «Tavaline pornograafia ei ole minu arvates kultuuriliselt nii huvitav ja selle pärast tegeleme seekord teemadega, mis ei ole otseselt pornograafilised, vaid seksuaalsusele ja sellega seonduvale vaid vihjavad. Otsest pornograafilist materjali me ei näita, kuid samas saab näha kaadreid, mis on vägagi erootilised või vähemasti tunduvad
meile väga erootilise alatooniga olevat.» Kasutatavast materjalist tõi korraldaja näite YouTube’ist, mis on selgelt tsenseeritud veebikeskkond, kuid mida inimesed ikkagi kasutavad seksuaalse info edasiandmiseks. Seal ei saa olla pornot, aga samas on seal palju materjali, mis sellele teemale ilmselgelt viitab. See just noortele kunstnikele huvi pakkuski ja nagu nad kinnitavad, on see huvi esmajoones antropoloogiline. Esimesel päeval on kaks ja teisel päeval neli kinoseanssi, kus vaadeldakse peamiste teemadena seksuaalsust ja soolist identiteeti internetis. Tegelikult on selle festivali sisu üsna laiahaardeline, kuid nn katusteemadeks võib pidada just neid kahte. Veidi laiemalt selgitades ristab Kik in der Koki programm omavahel traditsioonilise kinokogemuse, galeriikülastuse ja veebis surfamise. Valik YouTube’i antropoloogiat mässib vaataja seksuaalkäitumiste võrku. Eelmainitud teemad ei ole Katja Novitskova sõnul otseselt eraldi tõstatatud, vaid omavahel seotud ja põimitud. Kui huvilised tulevad festivalile, siis saavad nad ühelt seansilt palju mõtlemisainet mitmest teemast korraga. See on kooskõlas ka festivali ideega, kuna seksuaalsus kui väga eritahuline fenomen ei ole kunagi üheselt vaadeldav. Esinejatest rääkides on pakutav vägagi lai. Helga Wretman, Kiwa ja Sam Hancocks annavad aimu veidrate fetišite tegelikest mõjudest, Ryan Trecartini ja Wendy Vainity kunstivideoid vaadates võib proovile panna oma teadmiste ja sooidentiteedi piirid ning lisaks avaneb võimalus seista silmitsi Zuma Talesi ja Billy
Kik in der Koki lõpupeol esineb Egyptian Lover
Rennekampi «tee ise» stiilis 3Dpornograafia veidrustega ja heita pilk Indoneesia transseksuaalide kogukonnale Kiwa ja Terje Toomistu dokumentaalfilmis «Wariazone».
Pakutakse teoreetilisi õppetunde Lisaks lühifilmidele vürtsitavad programmi antropoloogiale, sotsioloogiale, filmiteooriale ja kunstiajaloole keskenduvad loengud. Näiteks astuvad festivalil üles kunstnikud Kaisa Eiche ja Maria Rõhu, kes räägivad loengperfromance’i kaudu kultuurilistest probleemidest, mis temaatikaga kaasas käivad. Plaanis on ka osaluskunsti nurk, kus inimesed saavad mängida igasuguste fetišmänguasjade ja muu seksuaalse atribuutikaga. Siinkohal ei ole jällegi tegemist otseselt dildodega, vaid pigem näiteks fetišmaskidega, mida inimesed ka endale võivad proovida. «Üks idee on seoses osaluskunstiga ka see, et inimesed proovivad endale näiteks neid maske pähe ja sellest tehakse pilt, mis internetti üles riputatakse. See oleks mõnes mõttes anonüümne, kuid samas ka mitte,» räägib Katja Novitskova. «Tekiks jällegi vihje seksuaalsusele, mis ei olegi aktiivne osalus mingis aktis ja otseselt ju ka mitte mingis teemas, aga kui inimesed endale midagi sellist erakordset selga panevad, on see iseenesest ka ju mingil moel lõbus eksperiment. Osaluskunsti võimalus seisneb veel ka selles, et inimesed saadaksid meile YouTube videoid, mida nad ise vaatavad ja teevad. Meie paneksime kogutud materjali arhiivi, et saaks pärast vaadata. Üldsegi on idee panna kogu asi internetti, et festival läheks seal edasi. Kuna kasutatakse internetist saadud materjale, on kuidagi loomulik, et festival ka internetis jätkuks.» Kinokülastaja saab korraldaja
Kp
Videokaader Wendy Vanity lühidokumentaalist, mida huvilised saavad vaatama minna teise festivalipäe
TUTVUSTAB
Kik in der Koki korraldajad
5. novembril ehk festivali teisel ja ühtlasi ka viimasel päeval esineb lõpupeol 1980. aastate superstaar Egyptian Lover.
Egyptian Lover Manhattanil.
Foto: Egyptian Loveri erakogu
Mees on tegutsenud juba üle 25 aasta. Mõned nimetavad teda electro artistiks, mõned aga hiphop artistiks. Fakt on aga see, et tegemist on tuntud ja staažika tantsumuusika viljelejaga. Artist kodanikunimega Greg Broussard sündis Los Angeleses 31. augustil 1963 ning alustas dj-na aastatel 1978‒1979. Tema suurimaks hitiks on «Freak a Holic». Artist on välja andnud kaheksa albumit, millest kõige varajasem «On the Nile» ilmus 1983. aastal ja hiliseim, «Platinum Pyramids», aastal 2006. Oma viimase plaadi promokontserditel esines muusik koos armastatud pop-artist M.I.A’ ga.
9 Anna Dobrosovestnova sündis 1983. aastal, õppis Tartu ülikoolis semiootikat ja kulturoloogiat. Nüüd õpib ta Amsterdami ülikoolis magistriõppes filmiteooria eriala. Praegu toimetab Anna Dobrosovestnova kinoajakirja Off Beat Cinema ning elab ja töötab Amsterdamis. ankadobr@gmail.com
9 Margo Niit sündis 1981. aastal, lõpetas Amsterdamis Gerrit Rietveldi akadeemia graafilise disaini osakonna. Elab Tallinnas ja töötab graafilise disainerina. On tegelenud paljude muusikaürituste korraldamisega (Krill, KuruKrill jt), vahepeal luges mõningaid loengud ka Eesti kunstiakadeemias. margo@72dpi.ee
9 Katja Novitskova sündis 1984. aastal, õppis Tartu ülikoolis semiootikat ja kulturoloogiat ning omandab magistrikraadi disaini erialal Amsterdamis Sandbergi instituudis. Elab Amsterdamis, töötab kunstniku ja kuraatorina. Peamiselt uurib internetikultuuri ja selle mõju nn päriselule. Tema projekte näeb aadressil www.katjanovi.net; novkat@gmail.com
Festivali kava 4. november 19.00‒21.30 Helios Seanss 1 19.00‒19.20 Sissejuhatus 19.25‒20.10 YouTube antropoloogia 20.15‒20.35 Kiwa loeng 20.45‒20.50 Sissejuhatus Ryan Trecartini töösse 20.50‒21.35 Ryan Trecartin, «Sibling Topics» 21.35‒22.00 Dringid Seanss 2 22.00–23.30 Tasuta seanss, Kiwa & Terje Toomistu, «Wariazone» 5. november 14.00‒22.00 Helios Seanss 1 14.00‒14.05 Sissejuhatus 14.10‒14.50 Loeng ja vestlus, Thijs Witty 14.55‒15.10 Lühifilmid: Luke Gilford, «An Internet Date with Sasha Grey»; Chris Cumingham
FESTIVAL
Reede, 28. oktoober 2011
alsust ja unstiliselt
Ebatavalise muusika viljelejad kogunevad Kultuurikatlasse Kuulata saab eksperimentaalmuusikat rohujuuretasandilt kuni tähtedeni.
sõnul festivalilt ülevaate kaasaegsest internetikultuurist ja seda nii antropoloogilise kui kunstilise nurga alt. Teiseks antakse ülevaade kaasaaegsest seksuaalsuse mõtestamisest ja sellest, kui lai on seksuaalsuse mõiste, kui palju sellest kultuurist on netis avalikult ja ilma tsensuurita olemas ning kui lihtne on sellele juurde pääseda või selles osaleda.
Antakse uutmoodi kinokogemus
eva kolmandal seansil, mis algab kell 19.05 Helioses.
Foto: Kaader lühianimatsioonist
15.15‒16.00 Film «YouTube antropoloogia 02» Seanss 2 16.30‒16.45 Lühifilm «Billy Rennekamp (USA) aka Ralph’s» 16.50‒17.10 Loeng/Skype performance: Kaisa Eische & Maria Rõhu 17.15‒18.00 Ryan Trecartin, «P.opular S.ky (section ish)» 18.05‒18.30 Performance/ tegevuskunsti akt: Helga Wretman Seanss 3 19.00‒19.05 Sissejuhatus 19.05‒19.20 Wendy Vainity lühianimatsioonide kogumik 19.25‒20.25 Dokfilm «Because We Are Visual» 20.30‒20.50 Performance «The Coming Community», Sam Hancocks Seanss 4 Tasuta seanss «Zuma Tales» Järelpidu kinos Helios 23.00‒06:00
5
«Me elame sellisel veidral perioodil, kus on väga lihtne igasugustes kummalistes tegevustes osaleda ja kui see kedagi rahuldab, siis on see okei,» rõhutab Katja Novitskova. «Kindlasti on festivalikülalistel huvitav kogeda ka teistsugust kinokogemust, sellist festivalikino. Kino saab samuti olla paindlikum ja see üritus ongi justkui eksperiment, mis peaks tõestama, et kuna elame 21. sajandil, on aeg ka teistsuguseks kinoks, mis sisaldab endas veebivideot, animatsiooni, performance’it ja julget sisu.» Korraldajad soovitavad festivalile tulla avatud meeltega ning lubavad, et üritus tuleb dünaamiline, ja loodavad, et kui inimesed tulevad ühele seansile, siis jäävad nad ka järgmiseks kolmeks seansiks. Festival lõpeb peoga, kus teiste seas astuvad üles Chungin & the Strap-On Faggots (Eesti) ning electro-hip-hopi-legend Egyptian Lover (USA). Samuti on festivalil kohal liikuv raamatupood AsteriX, kus on saadaval hea valik kunstiraamatuid, ajakirju ja teoreetilisi väljaandeid seksuaalse eneseväljenduse ning -määratluse teemal. «Meie programm on seekord pigem playlist. Tuled sisse, oled mingis laines ja jätkad lõpuni. Tahame anda rikastavat kogemust, et inimesed näeksid midagi, mida nad pole kunagi elus näinud,» rääkis korraldaja.
4.‒6. novembrini tuleks kõikidel eksperimentaalmuusika austajatel sammud seada Kultuurikatlasse (Põhja pst 27a), kuna käimas on mitmeid nimekaid ja vähem nimekaid ebatavalist muusikat viljelevaid artiste koondav Servataguse Muusika festival. Liina Luhats
liina.luhats@tallinn2011.ee
Kolme festivalipäeva jooksul kuuleb puhast ning lihvitut kõrvuti toore ja töötlematuga. Kuulsus pole eelduseks, tähtsad on aines ja meetod. Esinejate seas on nii kogenud artiste, kel selja taga niisugused plaadifirmad nagu näiteks Fonal ja Not Not Fun, kui ka teisi, kel ette näidata leping kultuslike label’itega Posh Isolation ja Release The Bats Records. Nende kõrval astuvad üles plaadilepinguta, kuid mitte vähem tähtsad artistid. Festivali helimaastik saab olema lai, seljatades mõiste «eklektiline». «Nagu nimigi ütleb, on Servataguse Muusika pigem vähemtallatud rada, kuid seda mööda minnes võib leida kvaliteeti, mis on paljuski huvitavam otseteest,» kirjeldas festivali korraldaja Elijah Värttö.
Eksperimentaliste on igast ilmakaarest Külastajad saavad osa Balti- ja Põhjamaade kõige julgemate eksperimenteerijate peas keerlevast ja instrumentidele manatavast, üles astuvad esinejad ka mujalt. Kohale tulevad muusikud Soomest, Venemaalt, Rootsist, Lätist, Taanist, Argentiinast, Šotimaalt ja muidugi Eestist.
Eriti konkreetselt korraldaja festivalipäevi temaatiliselt piiritleda ei tahtnud, kuid mõningaid temaatilisi märksõnu pakkus ta siiski. Esimene festivalipäev ehk 4. november kaldub näiteks veidikene antropoloogiliste ja popkultuuri elementidega helide suunas. Üles astuvad Love Cult, Sand Circles, Kemialliset Ystävät, Olimpia Splendid, Postinstrumentum, Cat’s Orchestra, Kylie Minoise, Eleonora Tikas ja Kalle Tikas. «Esimene päev on sarnane ajareisimisega, nad otsekui laenavad muusikat kultuuridest, mis enam ei eksisteeri või hakkavad hoopis kunagi tulevikus eksisteerima. See on üsna vabalt võetav päev. Laupäev on seevastu natukene introvertsem,» kirjeldas Värttö. Teine päev tuleb pisut misantroopne, lärmakas ning seikluslik. Võib kohata veidi tumedamaid helisid ja šokeerimist. Esinemas on Kaspars Groshevs, Lust For Youth, Bizarre Uproar, Kuldaveärt Karud, Savidivas, Massive Ejaculation, LR ja Morgue›s Last Choice. Performance-kunstile pühendatud kolmandal päeval ehk 6. novembril saab kõrvuti kuulda nii meloodilist kui ka amusikaalset heli. Suuremat osa esinejaist võibki nimetada pigem performance-kunstnikeks kui muusikuteks. Kuulata-vaadata saab Juha Valkeapää, Sebastian Wesmani, Timo Viialaineni,
C.n.o.p.t.-i, Rubenise, Borisovi ja Nosova etteasteid. Kuigi esinema tulevad mõned üsnagi nimekad eksperimentaalmuusikud, ütleb korraldaja, et see pole sugugi esmatähtis.
Staaristaatus ei olegi oluline «Artistide seltskond sai kohale kutsutud selle järgi, et nad kõik pakuvad midagi erilist, mis ületab piire ning näitab peavoolust väljaspool asuvat. Mind huvitab enim bändi ehedus ja unikaalsus. Tähtis on pigem see, et nad oleksid eksperimentaalselt huvitavad, kui see, et nad on mingis muus žanris staarid,» rõhutas korraldaja. Kohaliku eksperimentaalmuusikamaastiku osas on korraldaja tähele pannud, et peamiseks märksõnaks on individualistlikkus. «Siin on mitmeid häid eksperimentaalmuusikuid ja huvitav on, et nad ei aja keegi teistega sama asja, vaid on väga erikõlalised. Kõik teevad midagi natuke teistmoodi. Neid otsekui ei saakski ühise nimetuse alla panna,» rääkis Värttö. Sellel aastal teist korda toimuv festival on märkimist leidnud juba mitmetes olulistes ajakirjandus- ja muusikaväljaannetes, neist välismaistest võiks kindlasti mainida üht muusikamaailma vaieldamatut trendiloojat, ajakirja The Wire. Keda servatagune kummitama jäi, peaks festivali ja seal kuuldavate bändide kohta lugema festivali kodulehelt www. servataguse.com või Facebookis lahtiste silmadega ringi vaatama.
Raamatupood Asterisk pakub festivalil temaatilist materjali Festivali Kik in der Kok raames toimuv Asterisk, alapealkirjaga AsterX, toob festivalikülastajateni valiku trükistest, mis käsitlevad seksuaalsust, erootikat ning seksuaalvähemusi. Liikuv raamatupood Asterisk on nii lokaalseid kui välismaiseid kunsti- ja teooriaraamatuid ning alternatiivseid trükiseid koondav ettevõtmine. Asterisk rändab mööda mitmesuguseid sihtkohti, et raamatuid uuele publikule tutvustada. Laia reklaamilevita ja madalamat profiili hoidev, kuid
samas kõige värskemaid lahendusi eksponeeriv rändraamatupood esitleb sellel korral valikut seksuaalsusest ja sellega seotud temaatikast nagu seksuaalsust analüüsiv kunstilooming ja subkultuurides möllav energia (Butt, Gentel Woman, Perfect Man).Samuti pakutakse valikut Amsterdami ajakirja Suck koopiatest, rohkelt pisikesi projekte ja muud huvitavat. AsteriX on avatud festivali esimesel päeval kella 12.00–21.15, teisel päeval kella 12.00–22.00. Vt ka www.asterisk.ee/?page_ id=127
Piltidel näeb, milliselt on end kujutada lasknud mõningad festivalil üles astuvad eksperimentaalbändid (ülevalt vasakul Lust For Youth, üleval paremal Love Cult, all Postinstrumentum). Fotod: Bändide endi saadetud
6
BALLETT
Reede, 28. oktoober 2011
Võitjate juures õpid võitjaks Intervjuu talendiga, kes on oma koha maailmas leidnud. Sel sügisel on veel ühel korral ‒ 17. novembril ‒ võimalik Estonias näha San Franciscost korraks Eestis lavastamas käinud Tiit Helimetsa balletti «Aeg», mis tugineb Abi Baschi poeesiale ja Paula Matthuseni elektroonilisele muusikale. Anneli Sihvart
anneli.sihvart@tallinn2011.ee
Lavastaja ise on juba kodulinnas tagasi. Kodulinnas? Nii jah. San Franciscos, mida ta väga armastab ja mis tema jaoks maailmas nüüdseks kõige kodusem ja inspireerivam on. Moodsaks sõnakõlksuks on saanud «Talendid koju!». Aga kas pole loosungiga liialeminek samaväärne püüdlusega takistada täiskasvanud lapsi kodunt lahkumast? Kui on aeg ja põhjus minna, tuleb minna. Mis iseenesestmõistetavalt ei tähenda, et lapsepõlvekodu unustama või külaskäike sinna vältima peaks. Helistasin San Francisco Balleti esisolist Tiit Helimetsale, kui kell näitas Eestimaal kuut õhtul. Tere… hommikut? Mis kell San Franciscos praegu on? Tere hommikut! Meil on kell 8 hommikul. Milline on tänane päevaplaan? Lähen tütrega jalutama, me käime temaga alati nädalavahetusel pargis. Pärast seda on väike nõupidamine 2013. aasta ESTO päevadega seoses. Nii et balletti tänasesse ei mahu? Jumal tänatud, mitte…! Kas pühapäev on ainus päev nädalas, kus saab balletita läbi? Harilikult meil on proovid ja treeningud esmaspäevast reedeni, kui esietendus lähenema hakkab, siis esmaspäevast laupäevani. Nii et jah, pühapäev on tegelikult enamasti ainuke päev, kus ma balletiga ei tegele, kuigi mõnikord juhtub, et peab ka sellel päeval proove tegema. Kui palju päevas proovidele aega kulub? Esimestel proovinädalatel kindlasti kuni kuus tundi päevas. Hiljem, kui kõik juba teavad oma rolle, võib proov tähendada ka ainult kahe-kolmetunnist läbimängu. Lisaks on iga päev muidugi veel tund kuni poolteist treeninguaega. Milline on San Francisco Balleti koosseis?
Siin on vapustavalt palju tantsijaid igast maailma äärest. Nad on igaüks erineva kooliga, aga kõik on hästi ambitsioonikad ja andekad. Mitte kellegi suhtes neist ei teki kunagi küsimust, miks ta selles balletitrupis on, igaüks toob endaga midagi uut kaasa. Samas on ju igas balletiteatris ikkagi olemas nii solistid kui reatantsijad… Kuidas nii andekaid nende rollide vahel ära jagada? Seda otsustab direktor. Mõned andekad saavad siit hoo sisse ja lähevad seejärel kusagile mujale, teised tulevad nende asemele. Siiamaani on meie direktor leidnud kõigile võimalusi tantsida, ka kordeballetti kuuluvad tantsijad on saanud tantsida olulisi rolle.
Üleminekuaeg on taas kätte jõudnud Millised on suhted San Francisco balletitrupis, kuivõrd on need konkurentsist mõjutatud? See oleneb täiesti isiksusest. Kui mõtled aina konkurentsist, siis ei saa sul kuigi palju sõpru olla, kui oled avatum ja tahad ka teistelt õppida, tekib ka suurem sõprusringkond. Meie trupis konkurentsi nii väga polegi, on lihtsalt teatud tase, mida kõik peavad hoidma. Kui tulite Rahvusooperisse Estonia balletti «Aeg» lavastama, kuidas valisite osatäitjaid? Kas selle järgi, millisena oma kunagisi kaastantsijaid mäletate, või selle järgi, mida nägite kohapeal? Eestis jäävad inimesed ühte teatrisse tantsima päris kauaks, see tegi mulle valiku mõnevõrra kergemaks ‒ teadsin paljusid tantsijaid väga hästi. Samas, paljusid tantsijaid ma ei tundnud, osaliselt tuli välja minna hea õnne peale, sest ettevalmistusaeg oli väga lühike, ma ei saanud seda kulutada tutvumise peale... See oli väga raske otsus, aga lõpptulemusena jäin ma kõigiga väga rahule. Nad õppisid kiiresti ja ma olen neile väga tänulik, sest nad panid sellesse balletti rohkem
kui oma keha ‒ nad panid sinna ka oma hinge. Läksite omal ajal Rahvusooper Estoniast Birminghami Kuninglikku Balletti ja hiljem sealt San Francisco Balletti, öeldes, et peate edasi liikuma, sest soovite midagi uut juurde õppida. Kas praegu ei tule sama tunnet, olete ju San Franciscos juba üle kuue aasta paigal olnud? Arvan, et uus üleminekuaeg on minu jaoks tõesti kätte jõudnud, kuid nüüd tuleb see teisiti. Sain suvel oma trupiga Tallinnas käies ära proovida, milline ma oleksin trupijuhina, samuti olen nüüdseks kogenud, milline oleksin lavastajana. Mulle meeldib inimestega töötada, see annab palju energiat. Jumal teab, kuhu ja kui kiiresti see muutus mind viib, aga ma arvan, et see saab olema järgmine etapp minu elus. Kas mõtlete tantsimise lõpetada? Arvan küll. Inimesele on antud teatud aeg laval olla, kusjuures selle aja pikkus ei sõltu asjaolust, kas ta on veel kehaliselt võimeline tantsima. Kui ta mentaalselt enam ei tantsi, kui tema hing enam ei tantsi, on tulemus ju sama. Olen lihtsalt kõik ära tantsinud ja nüüd on kätte jõudnud aeg hakata inimestega töötama, teisi tantsijaid motiveerima. See annab mulle rohkem rõõmu ja energiat kui ise laval olemine. Tundub, otsekui oleksite ära proovinud kõik, mida keha oskab ja suudab? Jah, aga see ei tähenda, otsekui oleksin ma mingisuguse fantastilise tipu saavutanud. Ainult et mõnikord ongi hea, kui sa päris tippu ei jõua, vaid suudad selle igatsuse edasi anda hoopis järgmistele tantsijatele, motiveerida neid saavutama seda, mis sul enesel kätte saamata jäi. Kas tulete veel Eestisse lavastama või esinema? Millest see sõltub? Mul on kindlasti plaanis tulla tagasi lavastama, millal see õnnestub, sõltub sellest, millised on Estonia teatri rahalised võimalused. Tahan sel juhul tulla kogu oma tiimiga, ka koos dramaturgiga, kes
seekord paraku pidi maha jääma. Tahaksin sel juhul tulla nii, et mul on rohkem aega lavastuse ettevalmistamiseks, et ei oleks vaja kiirustada. Tantsimise suhtes ma ei tea… võib-olla teengi mingi viimase tuuri? Eks näeb. Vara veel öelda.
Tuleb minna õppima ja arenema Millal on noorel artistil mõtet välismaale tantsima minna? Ma arvan, et ta peab olema endas hästi kindel… Mina läksin seepärast, et teadsin ‒ mul on midagi rohkemat anda, aga Eestis ma seda teha ei suuda. Kui sa mõtled suurelt, kui sul on suured ideed, siis tuleb minna selliste inimeste juurde, kellel on samuti suured ideed, suure trupi juurde, kus on kõik võitjad, siis õpid ka ise võitjaks. Tuleb minna sinna, kus on tipptantsijad, siis õpid ka ise tipptantsijaks, kui oled kindel, et sa oled selle vääriline. Kas ka välismaale reatantsijaks pääsemine annab kogemusi? Kindlasti. Kui sa oled tark töötaja, siis see annab kogemusi. Kuna kordeballett teeb kaasa igas etenduses, siis saad sa proovides hästi palju vaadata, millega teised tantsijad tegelevad, sellest õppida. Kui oskad õppida ja oled ambitsioonikas, siis seda märgatakse kindlasti ja sa saad võimaluse. Lõpptulemus oleneb inimesest, sellest, millisena ta oma tulevikku ette kujutab. Kui ta suudab seda, mida saavutada soovib, oma mõtetes näha, siis jõuab ta kindlasti eesmärgini. Minna välismaale üksnes selleks, et Eestist mingil põhjusel pääseda või kellelegi kätte maksta, on kindlasti vale otsus. Tuleb minna õppima ja ennast arendama. Kuidas te tunnete, kas olete Ameerikas juba omaks võetud? Jah, ma arvan küll, ma tunnen end siin hästi koduselt. Küllap on asi ka linnas, kuhu sattusin, San Francisco on omal moel haruldane, siin on eriline energia, avara silmaringiga ja ambitsioonikad inimesed. Olen päris kindel, et tahaksin terveks eluks siia jääda. Isegi kui saatus juhtub mind kusagile mujale viima, inspiratsiooni tuleksin kindlasti siia otsima.
Fotoallkiri: Tiit Helimets on lõpetanud Tallinna Balletikooli 1996. aastal. Ta on olnud Rahvusooper Estonia esitantsija 1996–1999, tantsinud 1999–2005 Birminghami Kuningliku Balleti trupis (esitantsija aastast 2002) ja olnud alates 2005. aastast San Francisco Balleti esitantsija. Foto: Stanislav Moshkov
Näitus «Sündinud samas kohas: kujutis, mälu ja fiktsi
Krista Mölder kaardistab oma fotoseerias «Landmarks / The use of empty toothpaste tube» aega ja kohta tingli
Foto: Anu Lilp
Krista Mölder (pildil) on üks kolmest Eesti fotokunstnikust, kes osaleb Tallinna Kunstihoones 20. novembrini avatud näitusel «Sündinud samas kohas: kujutis, mälu ja fiktsioon Baltimaades». Näituse tutvustuses märgitakse, et Krista Mölderi teosed on poeetilised ja isiklikud ning visuaalne keel allegooriline. Fotoseeria «Landmarks / The use of empty toothpaste tube» koosneb omavahel dialoogis olevatest piltidest ning pildipaaridest. Kunstihoone näitusele on jõudnud neist 7. Töö on inspireeritud lihtsatest ning igapäevastest
mälusopist esile kerkinud või kogetud hetkedest ‒ pigem mõttelistest pidepunktidest kui geograafilistest maamärkidest. Autori arvates võib staatuse «landmark / maamärk» luua ka lihtsalt keskendunud vaatamine, kui midagi, kas või oma elu ära elanud tühja hambapastatuubi, harjumuspärasest teistmoodi vaadatakse / koheldakse ja seeläbi ka uus tähendus luuakse. Antud seerias võiks see tuub mõjuda ka kohe-kohe õhku tõusva mudellennukina. Tavapärasest teistsuguse, keskendunuma vaatamise juures on sageli abiks, omamoodi tõlgiks, fotoaparaat oma läätsede ning tehniliste võimalustega.
Kaamera aitab hoida tähelepanu ‒ mõnikord ka seal, kuhu seda ehk niisama ei jagu. Mölder kasutab keskformaatkaamerat ja pildistab filmile, kuna see meetod kingib talle pildistamise protsessiks piisavalt aega ja hiljem kvaliteeti.
Mõelda selgeks, mida tahame öelda Ehkki kunstnik väidab end antud töö juures subjektiivse kaardistamisega tegelevat, ei tähenda selline «kaardistamine» seeria vaatamise kontekstis millegi väga täpset tõlgendamist, nagu geograafiliste maakaartide juures võimalik oleks.
Pigem on antud vaatajale ruum erinevateks tõlgendusvõimalusteks. Kunstnik tõdeb, et pole kerge lasta tööl iseseisvalt edasi elada. Ärevus jääb loojat saatma, mure, kas töö ikka saab õige valguse või sobivalt seinale… «Näitusele minek on kui pimekohting oma piltidega, kui sa ei ole ise saanud nende paberile ilmumise protsessis osaleda või millegipärast neid ise uues ruumis üles seada,» tunnistab Krista Mölder. «Selle pärast aga, kas mu pilte mõistetakse, ma pigem väga ei muretseks, ehkki loomulikult teeb head meelt olla visuaalselt artikuleeritud. Iseenesest ei saa ju
igapäevases kõneski kindel olla, kuivõrd meist aru saadakse. Ainus, mida teha saame nii inimeste kui kunstnikena, on mõelda selle peale, et me ise teaksime, mida tahame öelda. Seejärel tuleb oma seisukohta sõbralikult ja veenvalt väljendada.»
Põlvkond, kel on eriomane ühisosa Tallinna Kunstihoones on niisiis 20. novembrini avatud kaamerapõhise kunsti festivali programmi kuuluv näitus «Sündinud samas kohas: kujutis, mälu ja fiktsioon Baltimaades». Näituse kuraator on Vytautas Michelkevičius Leedust. Näitusel
FOTO
Reede, 28. oktoober 2011
Tallinn 2011 nädal objektiivis Tetsuo Kondo «Rada metsas» enam külastajaid vastu ei võta
7
Üks suvepäev sai läbi
Theatrumis Lembit Petersoni poolt lavastatud Jon Fosse näidend «Üks suvepäev» sai kohalikule publikule selleks korraks näidatud. Novembris sõidab teater «Ühe suvepäevaga» Pariisi Eesti kultuurifestivalile. Pildil (vasakul Maria Peterson, paremal Ott Ardam) võib näha sündmuste keerises asunud tegelasi. Foto: Liina Luhats
Pehmus ja õrnus Korea moodi 21. oktoobril esines Nokia kontserdimajas Korea naiste kammeransambel Dasrum. Ansambli asutasid 1990. aastal kaheksa muusikut, kes tahtsid anda Korea traditsioonilisele muusikale uue hingamise. Nende muusika on selgelt ära tuntav pehme ja tundliku esituslaadi poolest. Üle 400 kontserdi andnud muusikaline kooslus esines Nokia kontserdisaalis Eesti ja Korea Vabariigi (Lõuna-Korea) diplomaatiliste suhete loomise 20. aastapäeva puhul. Fotod: Sten Jõemets/Nikon
LIFT11 sulges käesoleva nädala alguses teiste seas ka ühe oma populaarseima installatsiooni «Rada metsas». Jaapani arhitekti Tetsuo Kondo teos kujutas endast 95 meetrit puude vahel looklevat teerada, kus külastajad said 24. septembrist kuni 23. oktoobrini käia ja vaadata Kadrioru parki uue rakursi alt. Installatsioon kujunes ülimalt populaarseks. Autor Tetsuo Kondo on öelnud: «Me ei vaata enam puudele alt
ioon Baltimaades»
ike märkide (vrdl tingmärk) kaudu. osalevad Eesti kunstnikud Marge Monko, Krista Mölder ja Sigrid Viir, Leedu kunstnikud Ugnius Gelguda, Rimas Sakalauskas, Tadas Sarunas, Robertas Narkus ja Milda Zabarauskaitė ja Läti kunstnikud Arnis Balčus ja Kaspars Podnieks. Näitus on üks osa projektist «Uurides Baltikumi» («Re:Searching the Baltics»). Kuraatorit huvitab, kuidas need suhteliselt «samas ajas» ja geograafiliselt sarnaselt piiritletavas ruumis sündinud autorid ruumi kujutavad. Olles täiskasvanuks saanud üleminekuajal, on sel põlvkonnal ometi elavad lapsepõlvemälestused Nõukogude perioodist, mis
on segatud teismeea kogemustega kiiresti muutuvast postsovjetlikust elukeskkonnast. Sellest tulenev eriomane ühisosa lahutab neid selgelt varasemast ja ka hilisemast, postsovjetlikust põlvkonnast. Kõik osalevad kunstnikud on näidanud oma töid Läänes, kuid ei ole varem kunagi ühisel näitusel endi lugusid jutustanud. Projekti võtab 2011. aasta lõpul kokku raamat, mis sisaldab ulatuslikumat, tekstidest ja piltidest koosnevat uurimust. Krista Mölder, seeriast «Landmarks / The use of empty toothpaste tube», 2007.
üles, vaid jõuame lähemale lehtedele ja libiseme läbi okste. Seda teost on püütud luua puudele nii, nagu oleksid need puud loodud selle teose jaoks.» Pltidel on «Rada metsas» paar päeva pärast teose avamist ja paar päeva enne selle sulgemist. Fotod:ülemine pilt Sten Jõemets/Nikon, alumised pildid Reio Avaste
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 28. oktoober 2011
Jüri Kuuskemaa soovitab: näitus «Bosch & Bruegel. Ühe maali neli jälge» 9 Kadrioru kunstimuuseumis on avatud näitus «Bosch & Bruegel. Ühe maali neli jälge», mille külastaja saab kunstiajaloolase kombel nüüdisaegseid meetodeid kasutades Madalmaade kunstnike töid uurida ning teha oma järeldused teoste pärinemise aja ja koha asjus. Rahvusvahelises projektis uurisid Taani, Suurbritannia, Hollandi, Belgia ja Eesti tippspetsialistid põhjalikult nii tehniliselt kui ka kunstiajalooliselt nelja 16. sajandist pärit õlimaali, mille algupära, valmimisajad ja -kohad ning autorid on seni lahendamata müsteerium, kuid mida seostatakse Madalmaade kunstnike Boschi ja Bruegeliga. Kõik maalid kujutavad endast üht ja sama kompositsiooni – «Kaubitsejate ja rahavahetajate templist väljaajamine». Nüüd on uurimistulemused ja
TEATER
Jüri Kuuskemaa. ka maalid ise kõigile vaatamiseks Kadrioru kunstimuuseumisse üles pandud. Näitusest vabal ajal asuvad maalid Tallinnas, Kopenhaagenis ja Glasgow’s ning ühe anonüüm-
MUUSIKA 28. oktoober 19.00 Estonia kontserdisaalis (Estonia pst 4) NYYD 2011 lõppkontsert. Esinevad Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Colin Currie (löökpillid, Suurbritannia) HK Gruberi (Austria) juhatusel.
2. november 19.00 Nokia Kontserdimajas (Estonia pst 9) teatrifestivali «Kuldne Mask Eestis» raames toimuv etendus «Tuul mühiseb paplites». Esitab Moskva J. Vahtangovi nimeline teater, lavastaja Rimas Tuminas. Seitsmendat korda toimuva teatrifestivali kavas on Venemaa viimaste hooaegade parimad lavastused, sealse maineka teatripreemia Kuldne Mask nominendid ja laureaadid. 4. november 19.00 Nokia Kontserdimajas teatrifestivali «Kuldne Mask Eestis» eriprogrammi «Perm. Aktuaalne linn» raames toimuv etendus «CASTING-OFF (Äravõtmine) / Reisimine vastutuult». Esitab teater Jevgeni Panfilovi Ballett, idee, koreograafia ja lavastus Larissa Aleksandrova.
OOPER
4. november 19.00 rahvusooperis Estonia (Estonia pst 4) «Manon Lescaut» esietendus. Giacomo Puccini ooper neljas vaatuses Domenico Oliva ja Luigi Illica libreto Abbé Prévost romaani «Manon Lescaut» ainetel. Esimest korda 1. veebruaril 1893 Torino Teatro Regios etendunud ooperi muusikaline juht ja dirigent on Arvo Volmer, dirigent Jüri Alperten ja lavastaja Andrejs Žagars (Läti Rahvusooper).
29.‒30. oktoober 19.00 Niguliste kirikus (Niguliste 3) Gregory Rose’i «Surmatants». Teose autor on üks omanäolisemaid tegijaid kaasaja muusikamaailmas, inglise helilooja ja dirigent Gregory Rose, ansambli SingCircle juht. Ta on korduvalt esinenud Eestis ning juhatanud ka Eesti Filharmoonia Kammerkoori. Rose’i inspireeris uut heliteost looma Bernt Notke 15. sajandi lõpust pärit maal «Surmatants» Niguliste kirikus. Teose aluseks ongi tekstid maalil, mille tegelane saab endale muusikalise karakteri ühe kindla pilli ja vokaalsolisti näol. Muusikateatri etenduse vääriliseks seab uue heliteose videoning valgusinstallatsioonide abil Margus Kasterpalu. 30. oktoober 18.00 Kadrioru lossis (Weizenbergi 37) «Suur Barokkakadeemia: Kuninglik barokk». Päikesekuninga Louis XIV ja Louis XV aegset prantsuse muusikat esitab vanamuusikaansambel Hortus Musicus (kunstiline juht Andres Mustonen). 1. november 19.00 Estonia kontserdisaalis kontserdisarja «Sõna ja muusika» hingedepäeva teemaline kontsert. Kontserdil kõlavad Shakespeare’i
seks jääda soovinud kunstikoguja erakogus. «Olles näinud maali aastakümnete jooksul Tallinnas, ei olnud ometi minagi kõiki detaile tähele pannud, näiteks ei olnud ma silmanud lonkavat kuradit,» sõnas üks tuntumaid Eesti ajaloolasi, Jüri Kuuskemaa. «Lisaks sellele Kadrioru maalile on aga veel kolm maali ja tõsiasi, et meil on harukordne võimalus kõiki neid töid näha, on suurepärane. Teosed on boschilikud ja bruegellikud küll, aga arvan, et tegemist on töödega, mis on tehtud mõne kaduma läinud maali järgi. Tundub, et teosed tehti siiski peale kahe eelmainitud suurmeistri surma. Sellegipoolest on neis huumorit, musta huumorit, olustiku kirjeldust ja eetilisi küsimusi. Kaubitsejate ja rahavahetajate templist väljaajamise te-
maatika pole kunagi aktuaalsust kaotanud. Selle tõttu soovitan näitust külastada nii kunsti- kui ka eetikahuvilistel.» Leidlikke multimeedialahendusi kasutaval näitusel, mis liigub 2012. aastal edasi Kopenhaagenisse ja Glasgow’sse, saab vaadelda kõrvuti kõiki nelja maali ning üksikasjaliste tehniliste uuringute tulemuste (infrapuna-, röntgen-, makropiltide) abil piiluda nende valmistamise protsessi ja kunstiteose konserveerimise salapärasesse maailma. Tundub, et Madalmaade kunstnikud ei jäta kedagi külmaks, kuna näitust külastades tuli maalide ja interaktiivsete informatsioonitahvliteni jõudmiseks end üsna suurest rahvasummast läbi murda. Eelmainitud tehniliste uuringute tulemusi sai oma silmaga vaadelda ja vaatlust puutetundliku ekraani abil ka juhtida. Infra-
luule ja sama ajastu muusika Inglismaalt. Shakespeare’i sonette esitavad Katariina Unt (VAT Teater) ja Tõnu Oja (Eesti Draamateater), esineb ansambel Corelli Consort.
teerijatelt. Üles astuvad esinejad Eestist, Soomest, Venemaalt, Rootsist, Lätist, Taanist, Argentiinast ja Šotimaalt.
2. november 19.00 Estonia kontserdisaalis Ants Üleoja (pildil vasakul) ja Alo Ritsingu (pildil paremal) juubelikontserdid. Mõlema dirigendi 75. juubelit tähistaval kontserdil esinevad juubilaride dirigeerimisel Eesti Rahvusmeeskoor, Tartu Akadeemiline Meeskoor ja Inseneride Meeskoor. 3. november 19.00 Estonia kontserdisaalis «Eliitkontserdid III: Kammermuusika klarnetiga». Esinevad Toomas Vavilov ja keelpillikvartett Prezioso (Hanna-Liis Nahkur, MariKatrina Suss, Anne Ilves ja Andreas Lend), kavas Ivan Müller, Rein Rannap, Girolamo Salieri ja Wolfgang Amadeus Mozart.
KINO 2. november 18.00 Kumu auditooriumis (Weizenbergi 34) «Armastuse ja surma masin» (Itaalia 2011). Dokumentatsioon poola avangardist Tadeusz Kantori lavastus-häppeningist, mis etendus esmakordselt 1987. aastal Milanos. Lavastus põhineb Maurice Maeterlincki näidendil «Tintagiles’i surm». Kantori adaptsioon sellest sõlmib kokku tema pika loometee: Kantor lavastas näidendi 22-aastaselt nukuteatris 1937. aastal. 50 aastat hiljem, 1987. aastal, lisas Kantor sellele teise osa. Film põhineb lavastuse proovidel ja etendustel. Visuaalse dokumentatsiooni on värskelt digiteerinud, puhastanud ja monteerinud produktsioonifirma Change Performing Arts. Film saadab Tadeusz Kantori näitust Kumu 4. korruse B-tiivas, pärast filmi on võimalik külastada näitust sooduspiletiga hinnaga 2 eurot.
4. november 19.00 Estonia kontserdisaalis «Planeedid». Sümfooniline süit on inglise helilooja Gustav Holsti tuntuim teos. Muusikalise väljenduse saavad taevakehad Marss, Veenus, Merkuur, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptun. Helilooja enda sõnade kohaselt kannavad teose osad astroloogilist tähendust ning antiikmütoloogia samanimeliste tegelastega mingeid seoseid ei ole. Esinevad Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja tütarlastekoor Ellerhein Eri Klasi juhatusel. 4.‒6. november 20.00 Kultuurikatlas (Põhja pst 27) Servataguse Muusika festival 2011. Festival toob kuulajani ebatavalist muusikat Balti- ja Põhjamaade kõige julgematelt eksperimen-
Üks neljast Hieronymus Boschi (1450–1516) ja Pieter Bruegel vanemaga (1526/30–1569) seostatavast maalist «Kaubitsejate ja rahavahetajate templist väljaajamine», umbes 1570.Õli, puu. Repro: Eesti Kunstimuuseum
puna- ja muud valgused ei jätnud midagi varjatuks ja õlimaalide kihtide alt tulid ilmsiks nii mõnedki saladused, mis kunstnik oli kunagise ideevälgatuse ajel uue värvikihiga katnud. Samuti said külastajad näha pigmendiuuringu tulemusi. Maalidelt võetud mikroproovide abil
määrati kindlaks ja võrreldi maalikihtide ülesehitust, pigmendikasutust ja -koostist. Avastamist on näitusel vägagi palju ja muuseumikülastuseks tuleks kindlasti planeerida mitmeid tunde. Aega selleks õnneks on, kuna näitus jääb muuseumis avatuks kuni 2012. aasta 4. märtsini.
ree. Flaami sümbolistid James Ensor ja Jules de Bruycker».
Nagy Kunstiakadeemia fotograafia õppetooli lõpetanute ja magistritudengite töid.
Kuni 30. oktoober Vabaduse väljaku tunnelis Tallinna Fotokuu eksperimentaalgalerii. Optiliste efektidega foto ja polüfoonilise passifoto automaat. Kunstnikud Anu Lilp, Alis Mäesalu ja Reimo Võsa-Tangsoo.
Kuni 31. oktoober Fotomuuseumi hoovis (Raekoja 4) Tallinna Fotokuu raames toimuv Ly Lestbergi kohaspetsiifiline foto- ja videoinstallatsioon «___ ___ _______». Näituse pealkiri ja seintel aimatavad mahakriipsutatud luulekatked on tsitaat Man Ray 1924. aastal avaldatud nimetust poeemist, mida tuntakse ka poema sonoro nime all. See viitab võimalusele tajuda väljapanekut ka laiemalt kui vaid foto- või videopõhiselt – ehk lihtsalt seisundi, poeemi või helina. Kuni 31. oktoober Riigiarhiivis (Maneeži 2) Tallinna Fotokuu raames toimuv näitus «Nõukogude propagandafoto pressis 1944‒1985». Kuni 31. oktoober Kultuurikatlas (Põhja pst 27A) multikunstnik Raoul Kurvitza näitus «VOOL tööd» («VOOL Works»). Esitlusele tulevad kunstniku vanemad tööd sarjast «Vool», uus maaliseeria, video, interaktiivsed installatsioonid ja kunstnikuraamat.
NÄITUS Kuni 30. oktoober Kumu kunstimuuseumi 3. korrus, B-tiib (Weizenbergi 34) «Kaksikport-
Kuni 4. november Ungari Instituudi galeriis (Piiskopi 2) Tallinna Fotokuu raames toimuv Budapesti fototudengite grupinäitus, esitletakse Moholy-
Kuni 7. november Noblessneri sadama alal rahvusvaheline ehtekunstinäitus «UltraMarine». Spetsiaalselt näituse tarbeks loodud ekspositsioonipinnal esitletakse 50 Eesti ja muu Euroopa kunstnike töid. Näituse nimi tuleb ladinakeelsetest sõnadest ultra ja marinus ning tähendab «üle mere» või «meretagune». Kuni 11. detsember Eesti Arhitektuurimuuseumis (Rotermanni soolaladu, Ahtri 2) Tallinna Fotokuu grupinäitus «Linnaelu suurlinna ajastul». 21. sajandi algusest peale elab üle poole maailma rahvastikust linnades, näitusel näidatakse nüüdisaja suurlinna mitut palet ja seda esitleb Noorderlicht fotofestival. Kuni 12. detsember Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34) Tallinna Fotokuu raames toimuv rahvusvaheline kuraatorinäitus «Teisele poole». Nimeka kuraatori Adam Budaki poolt kokku pandud rahvusvahelise kaamerakunsti näituse eesmärk on tuua esile fotograafia kui meedia eneserefleksiivsus ja kaardistada selle seisu kaasaegse kunsti kontekstis.
Kuni 31. detsember Tallinna Kunstihoones (Vabaduse väljak 6) Tallinna Fotokuu grupinäitus «Sündinud samas kohas: kujutis, mälu ja fiktsioon Baltimaades». Sissevaade viimase 10 aasta fotograafiasse Baltimaades, mis on tehtud põlvkonna poolt, kelle lapsepõlv on jäänud n-ö üleminekuaega.
KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:
TALLINN
Eur opean Capital of Culture