Kultuuripealinn%20064 16 %20detsember%20viimane!

Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid

Reede, 16. detsember 2011 | nr 50 (064)

Tasuta kultuuriväljaanne

www.tallinn2011.ee

Aasta lõpus näeb ETV-s dokumentaalfilmi «Must kast.

Kultuuripealinn Tallinn 2011»

Kaader filmist

Tehnoloogiline Päike paitab lõpueelses Kosmoses kõigi kuulajate kõrvu Päev enne õnnelikku lõppu ehk 21. detsembril pakub muusikaline kollektiiv nimega Tehnoloogiline Päike kinos Kosmos tunniajalist silma ja kõrva paitavat audiovisuaalset programmi.

Ettekandmisele tuleb programm peamiselt Tehnoloogilise Päikese teise albumi «Kõige pikem päev» pealt. Tehnoloogiline Päike on kahe noore helilooja, Mihkel Kõrvitsa ja Evar Anvelti looming. Žanriks on peamiselt sümfooniline ja eepiline elektronmuusika, millel on paljude arvates väga tugev side Eesti nüüdismuusika ja uue suunaga noortemuusika kultuuris.

Lood tulevad ettekandmisele järgmises järjestuses: «Intro», «Suvevaheajaks maale», «Kasvav maa», «Su jõud», «Kõige pikem päev», «Oktoobrituul», «Kauboid ja Indiaanlased», «Raadio Berliin», «Lapsepõlv jääb igaveseks meelde», «Hüvastijätu hümn».

Kõik lood arranžeeris uuesti Kristo Matson, kes kirjutas seaded kammerorkestri ja kooriga esitamiseks. Koor ilmub pooltes

lugudes ning orkestratsioon on kaheksas loos. Tulemuseks on pisut unenäoline audiovisuaalne kontsertetendus.

Laval toimetavad Eesti elektroonilise ning popmuusika tuntud ja vähemtuntud muusikud, pillimehed minevikust ning tulevikust nagu Taavi Laatsit, Tanel Paliale, Liisa Hirch, Ott Kangur, Mihkel Kõrvits ning Evar Anvelt.

Lisaks toetavad kärisevaid ja elektrit täis maskuliinseid pille õrn sümfooniaorkestri kammerkoosseis ning koor.

Samuti saadab kogu etendust visuaalide vaatemäng, mis sisendab rännakulist tunnet eneses kulgemiseks ning sealt lõplikult lahkumiseks.

Kontsert on unikaalne mitmel põhjusel: ansambel Tehnoloogiline Päike esineb harva, varem pole koos koori ning orkestriga esinetud ja ka Tallinna kinoteatris Kosmos pole varem sellelaadset kontserti toimunud.

Enda mõjutajateks on muusikaline kooslus nimetanud Sven Grünbergi, Arvo Pärti, Kenji Kawai’d, Sigur Ros’i ja Björki, tumedamast poolest 1990. aastate

industriaalmuusikat ja techno’t.

Samuti on mõju avaldanud popmuusika.

Kes kooslust veel kuulanud ei

MUUSIKA

ole, võib nende loominguga tutvuda näiteks Klassikaraadio kodulehelt leitava saate «Areaal» vahendusel.

KULTUURITURISM Kuigi kultuuripealinna aasta lõpeb, jätkavad Tallinn ja Turu üksmeelselt kultuuriturismi arendamist. Ühisprojektist «Kultuuriturism 2011» kõnelevad projekti juht Elena Natale ja kommunikatsiooni koordinaator Katrin Seppel.

Loe lk 3 MEEDIA «Kõige raskem on kultuuripealinna müüa kohalikele ajakirjanikele,» kinnitavad SA Tallinn 2011 kommunikatsioonispetsialistid Andri Maimets, Maris Hellrand ja Olga Grigorjeva aastale tagasi vaadates.

Loe lk 4–5 JUUBILARID Algamas on Eesti filmi juubeliaasta. 100-aastaseks saav Eesti film kavatseb oma juubelit väärikalt tähistada õige mitmel moel.

16. detsembril toimub Estonias kontsert ERSO – Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri – 85. sünnipäeva tähistamiseks. Lugejateni jõuab ka rohket pildimaterjali sisaldav raamat «ERSO. Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Raadioansamblist riigi esindusorkestriks».

Loe lk 6–7

2

ARVAMUS/KOKKUVÕTE

Reede, 16. detsember 2011

KULTUUR KUTSUB

Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja

Ilu ei panda padaje!

Nii nagu kohe-kohe on lõppemas harukordne kultuuripealinna aasta, hoiate te oma käte vahel ka viimast Kultuuripealinna ajalehe numbrit. Oleme püüdnud teile rohkem kui aasta vältel anda ülevaadet sellest, millised põnevad kontserdid-etendusednäitused kultuuripealinna aastal Tallinnas tulemas on.

Loomulikult jõudsime kajastada vaid murdosakese sellest, mis tegelikult lehepinda väärinuks. Programmi kuulus sadu sündmusi, mistõttu jäi leheruumi ikka ja jälle väheks.

Täname lugejat huvi eest lehe vastu ja loodetavasti saite tänu meie lehele kultuuripealinnast palju rohkem teada, kui seda kajastas kogu muu meedia.

Kindlasti küsivad osad linlased, mis sellest aastast siis meile «kätte» jäi – et põhuteater tassiti ju laiali ning näiteks uut «kultuuripealinna risti» või muud sellelaadset monumentaalset uusehitist pole kesklinna aasta igaveseks jäädvustamiseks püstitatud.

Ent kõige rohkem peavad ajaproovile vastu ilmselt mälestused, mälu võim on suur, ning kui te saite mõnest kultuuriaasta kunstisündmusest kordumatu elamuse, siis täitiski ju aasta oma eesmärki.

«Ilu ei panda padaje,» ütleb ka eesti vanasõna, mis ei tähenda siiski, et kultuur ei toidaks meie majandust. Kultuuriaastagi tõmbas siia arvestataval määral turiste, kes loodetavasti külastavad meid järgnevatelgi aastatel.

Kultuuriaasta andis ka paljudele noortele kultuuritegijatele võimaluse oma andeid esitleda, mis tähendab, et täna külvatud seeme võib homme-ülehomme vilju hakata kandma.

Kindlasti kutsume teid kõiki kultuuripealinna uhkele ja kõigile vaatajaile tasuta lõputseremooniale, mille krooniks on kaunis tuleskulptuur ja Tallinna kirikukellade helin.

22. detsembri õhtul kell 20 tuleb Vabaduse väljakul esmaettekandele Margo Kõlari spetsiaalselt selleks puhuks kirjutatud heliteos «Tornikellade laul».

Eesti Rahvusringhäälingu segakoor laulab seejärel aga kauneid jõululaule, mis peaksid uppuma küünlamerre, kuna kultuuripealinna vabatahtlikud on kohaletulnutele küünlaid jagamas. Palume ka kõigil pealtvaatajatel võtta võimalusel kaasa oma küünlad, et sära veelgi suurem saaks.

«Kindlasti küsivad osad linlased, mis sellest aastast siis meile «kätte» jäi.»

Kultuuriaasta pööripäev on käes 22. detsembri õhtul kell 20 mähivad kümme kirikut vanalinna paarikümneks minutiks ainulaadsete helide ja kooskõlade maailma.

Aastaid mitmes kirikutornis vaikinud kellade helin jõuab moodsa tehnika abil ühendatuna taas hansalinna kodanike kõrvu.

Teose viimistleb tervikuks tuntud videokunstniku Taavi

Varmi pimedusest sündiv videoprojektsioon (mapping), mis kasutab ainulaadse lõuendina Jaani kiriku arhitektuuri.

Tallinn 2011 lõputseremoonia kulmineerub tulemänguga Harjumäel. 8 meetrit laia ja 2 meetrit kõrge tuleskulptuuri «2011» põlemine tähistab ühtaegu pööripäeva, aasta pimedaimat ööd ja Euroopa kultuuripealinna aasta lõppemist.

Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Liina Luhats, toimetaja, tel 5620 1128 liina.luhats@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht

Linnapea koos tütre Maria ja poja Edgariga sel suvel Birgitta kloostri müüride vahel nautimas samanimelist festivali, mis on ka tähtsaim Tallinna linna algatatud ja rahastatud muusikafestival.

Foto: Raepress

Edgar Savisaar: Kultuuripealinna aasta muutis meid avatumaks Kultuuriinimesed said sel aastal rohkem eksperimenteerida.

«Kultuuripealinna aasta aitas kindlasti teadvustada meile endile, kui väärtuslik on Tallinna ja kogu Eesti kultuuripärand,» nendib linnapea ja SA Tallinn 2011 nõukogu esimees Edgar Savisaar. «Samas muutusime loodetavasti ka euroopalikumaks – avatumaks ja sallivamaks teiste kultuuride suhtes.»

Maarja-Liis Arujärv Millisena kultuuripealinna aasta teile meelde jäi? Mitmeid sündmusi jõudsite ise külastada ja mis meenub positiivsena?

Külastasin neist paljusid ‒ Birgitta festivali, Põhuteatrit, loomulikult laulupidu, merepäevi, Vabaduse laulu, Lillefestivali ja teisigi.

Omamoodi avalöögiks Tallinna kultuuriaastale oli ju ka 2010. aastal Istanbulis korraldatud Arvo Pärdi teose «Aadama Itk» esiettekanne, mis toimus meie kultuuripealinna ja Istanbuli koostööna. Pärdi muusika on alati lummavalt sügav ja õnneks sain ka sellest kontserdist osa.

Mul on väga hea meel, et kultuuripealinna aastal sai Tallinn Niguliste kiriku «Surmatantsu» maalist inspireeritud missa «Elutants», mille helilooja oli Roxanna Panufnik ning teksti autorid Doris Kareva ja Jürgen Rooste.

Teos peab otsekui dialoogi keskaja ja tänapäeva vahel ning iseloomustab seega eriti hästi ka Tallinna linna igapäevast vajadust arvestada keskaegse hindamatu kultuuripärandiga, mis tingib meie linna tänase hingamise ja olemise.

Sari «Helisev linnamüür» viis muusika ja elu kõikidesse linnamüüri tornidesse, mida Tallinn on viimastel aastatel agaralt korda teinud.

Eriti vahva on see, et kui «Elutantsu» lõpus helisesid kõigi Tallinna kirikute kellad, siis samamoodi kellahelina saatel lõppeb ka Tallinna kultuuriaasta.

22. detsembri õhtul kell 20 tuleb Vabaduse väljakul esmaettekan-

dele Margo Kõlari spetsiaalselt selleks puhuks kirjutatud heliteos «Tornikellade laul», mille lõpetab kümne Tallinna kiriku kellade helin.

Mis jättis kõige eredama mulje ja millega programmi koostajad mööda panid?

Eks maitsed on erinevad ja, nagu öeldakse, maitse üle ei vaielda, vaid vahel lausa kakeldakse.

Naljaga pooleks võib öelda, et lausa silmipimestavalt ereda mulje jätsid kohe kindlasti kultuuriaasta alguses Tallinnas peetud maailma esimesed tuleskulptuuride maailmameistrivõistlused, mis tõid pimedasse aega palju valgust.

Kindlasti oli hea, et paljud elujõulised ettevõtmised said kultuuripealinna aastal veelgi võimsamaks ning kinnistasid end rahva südames.

Merepäevad on heaks näiteks, kuidas Tallinn on loonud täiesti uue igal aastal publikurekordeid lööva kultuuriürituse, mille abil oleme muutnud linna tõeliseks merelinnaks.

Ka Kultuurikatla valmimisele sai alus pandud.

Tõsisemalt ‒ ma saan sihtasutuse selgitustest aru, et programmitoimkonna eesmärk oli pakkuda noortele kultuuritegijatele ehk homsetele tulevikutalentidele ja ka nn nišiürituste korraldajatele esinemisvõimalusi.

Taheti pakkuda võimalikult palju ja n-ö kirjut pilti, mitte esitleda vaid «vana kulda».

Kuivõrd see kontseptsioon ennast õigustas, seda peab tõestama SA Tallinn 2011 ja loomulikult ka kuulajate-vaatajate positiivne

tagasiside. Ma leian siiski, et Vabaduse laulu puhul oleksid sihtasutus ja korraldajad võinud arvestada rohkem rahva ootustega.

Kellele me seda kultuuriaastat siis tegime, kui mitte rahvale?

Ivo Linna ja Tõnis Mägi pidanuks kindlasti laval olema, sest nad on rahva südames omamoodi vabaduse laulu sünonüümid.

Kultuuripealinna aasta osas on ette heidetud, et käis nägelemine riigi ja linna vahel.

Ma arvan, et hoolimata riigi rängast majanduslikust madalseisust ja riigieelarve kärbetest, mis lõikasid suure tüki ära ka linnaeelarvest, tulime hästi toime.

Tegelikult on ju hulgaliselt näiteid, kus kultuuripealinn on täiesti ebaõnnestunud.

Kas või Vilniuse drastiline näide, mille puhul kultuuripealinnade valimiskomisjoni esimees Robert Scott hüüatas: «Vilnius on katastroof, see linn pole suuteline sündmuste jaoks raha kokku saama!»

Tüli Vilniuse linna ja valitsuse vahel oli nii suur, et see halvas kogu aasta.

Meil nii ei läinud, sest linn leidis siiski hädavajalikud finantsid.

Valitsus võinuks rohkem panustada, arvestades, et nii väikese riigi puhul oli tegu kordumatu reklaamivõimalusega.

Riigi toetus oli vaid 4,49 mln eurot, samas kui linna toetus küündis 7,34 mln euroni. Kui vaatame teisi Euroopa kultuuripealinnu siis keskmiselt maksab linn umbes kolmandiku kuludest, teised kaks kolmandikku tulevad kas riigieelarvest või/ja sponsoritelt.

On kultuuripealinnu, mida ongi rahastanud vaid riik.

Kultuuri riikliku rahastamise vähenemise taustal andis kultuuripealinna aasta erakorraline suurem rahasüst kultuurirahvale ikkagi kindlasti uut elujõudu.

Mida püsivat jäi kultuuripealinna aastast Tallinna ja kogu Eesti kultuuri?

Uued kogemused, värskemad ideed, paremad kontaktid muu maailmaga jne. Ma arvan, et seda immateriaalset tunnetuslikku poolt, mis on kunstivormide loojate ning tarbijate loomerõõmu ja kuulamis-vaatamisnaudingu aluseks, ei saa valada vaid numbritesse või betooni. Ühelt poolt me tutvustasime ennast veidi rohkem maailmale – näiteks laulupidu oli sündmus, mille abil saime näidata oma kultuuri juuri ehk vundamenti.

Kultuuripealinna aasta programmis oli kindlasti kõige arvukamalt just muusikaüritusi, mis said suure publikumenu osaliseks ning, arvestades muusika tähtsust Eesti kultuuris, oli tegu õigustatud valikuga.

Ent tänu kultuuripealinnale tuli siia ka muu maailma kultuuritegijaid, näiteks Põhuteatris esinenud välisteatritrupid, kes andsid uut inspiratsiooni meie enda tegijatele.

Kultuuripealinna aasta aitas loodetavasti teadvustada meile endile, kui väärtuslik on Tallinna kultuuripärand.

Samas aitas aasta meid ehk ka euroopalikumalt, laiemalt mõtlema panna – muutis avatumaks ja sallivamaks eri kultuuride suhtes, sest lootuses, et meie kultuuri mõistetakse, peitub eeldus, et suudame ka teisi kultuure paremini mõista.

Kindlasti said kultuuriinimesed sel aastal rohkem eksperimenteerida – teha teistmoodi asju, mida muudel aastatel rahapuuduse või vastava impulsi puudumise tõttu pole võimalik teostada. Kultuuriaastal oli võimalik mõelda veidi raamidest välja minnes ehk teisiti. Küsimus, kas kõiki võimalusi parimal moel ära kasutati, tuleks aga esitada juba kuulajaile ja vaatajaile ehk rahvale.

Reede, 16. detsember 2011

Kultuuriturism jääb

KULTUURITURISM

3

Tallinnal on kultuurituristidele mõndagi pakkuda ka endise kultuuripealinnana.

Liina Luhats

liina.luhats@tallinn2011.ee

Lisaks muudele integratsiooni soodustavatele projektidele oli sellel aastal väga oluline roll Euroopa kultuuripealinnade Tallinna ja Turu ühisprojektil «Cultural tourism 2011» («Kultuuriturism 2011»), mis jääb tegutsema ka pärast kultuuripealinna aasta lõppu.

Projekt ühendab endas turismi ja kultuuri, osalised on sihtasutused Turu 2011 ja Tallinn 2011, TurkuTouring (Turu ja EdelaSoome turismiarenduskeskus), OSKE (ekspertkeskus, The Centre of Expertise Programme) ja Tallinna kultuuriväärtuste amet.

Projekti nimi on pikemalt ja ingliskeelselt «Developing Cultural Tourism as a Joint network in Capitals of Culture 2011» ning selle eesmärk on viia kokku kultuuri ja ettevõtluse esindajaid, luua ühiseid teenuseid ja tooteid, ehitada üles kahe linna esindajate võrgustik, anda projektis osalejatele koolitust ja uusi teadmisi teeninduskultuuri vallas.

Projekt on algujärgus, kuid loodud on juba näiteks ühised kultuuriturismi tooted, mida müüakse Rootsi ja Saksa turul.

Neid on korduvalt käinud testimas reisikorraldajate grupid Saksamaalt ja Rootsist. Ettevõtjad saavad oma tooteid tutvustada ka turismimessidel ja sihturgudel.

«Projekti trumbiks on kindlasti mitmekesisus, tooted on koostatud selliselt, et nad kätkeksid endas nii vana kui uut,» ütles projekti «Kultuuriturism 2011» kommunikatsiooni koordinaator Katrin Seppel.

«Meie tootes on ühendatud näiteks vanalinn ja Rotermanni keskus, disainikeskused ja õpitoad, Põhjala köök ja söök nii

gourmet-restoranis kui talus, vaatamisväärsused mere ääres ja nii edasi.»

Kultuuriturismi näol on tegemist pilootprojektiga, mis saab võimalikuks tänu asjaolule, et kultuuripealinnad asuvad seekord erakordselt lähestikku. Pro-

jekti rahastab Interreg – IV-A programm.

Koostamisel on «Kultuuriturismi manuaal», see valmib jaanuaris 2012.

Kõigi kultuuriturismi projektis osalejate teenuseid on mystery shopping stiilis testitud – neil

on olnud võimalus oma teenust kõrvalt näha ja neile on antud soovitusi teenuste veel paremaks muutmiseks.

«Rõhume jätkusuutlikkusele,» rääkis projekti «Kultuuriturism 2011» juht Elena Natale. «Kultuuripealinn lõpeb, kuid kultuuritu-

rism on see, mis jääb. Ettevõtjad ja kultuuriasutused on üksteist leidnud, oskavad ühiselt tooteid luua ja neid edukalt müüa.» Üks on kindel ‒ külalislahkuseta, mis kultuuriaasta jooksul suurenenud on, ei oleks ka kultuuriturismil tulevikku.

ERSO raamat Täna, 16. detsembril jõuab lugejateni ERSO 85. juubelile pühendatud rohkelt pildimaterjali sisaldav ajalooraamat «ERSO. Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Raadioansamblist riigi esindusorkestriks».

Raamatus antakse ülevaade orkestri tegevuse algusaegadest kuni tänapäevani: karismaatilised peadirigendid, mainekad külalisdirigendid, võim ja vaim, kontserdid, turneed, salvestused.

Raamatu koostamisel on tuginetud ERSO arhiivimaterjalidele, pressis ilmunud artiklitele ja arvustustele ning Ivalo Randalu, Maia Lilje, Tiina Mattiseni, Toomas Velmeti, Maarja Kasema ja Virve Normeti seni avaldamata uurimustele.

Viimane kunstibuss

SA Tallinn 2011 tutvustab Euroopa kultuuripealinna Tallinna sündmustekalendrit Helsingis.

Foto: SA Tallinn 2011

Kas kultuuripealinna aasta tõi kultuurituriste juurde?

Sokos Hotel Viru kommunikatsioonijuht Peep Ehasalu Kindlasti on praegune aasta toonud Tallinnasse palju kultuurituriste.

Kultuuripealinna tiitel pole lihtsalt nimi, selle taga on mitmete inimeste suur töö. Võtan mütsi maha näiteks Tallinn 2011 kommunikatsioonitöötajate ees.

Samuti tegid kultuurituristide Tallinnasse toomiseks tublit tööd Eesti hotellide ja restoranide liit ning EAS. Meie saame kultuurituristide arvu tõusu kinnitada näiteks selle järgi, kui palju rahvast käis meil KGB muuseumis. Seda oli üle 30 000 ehk tohutu hulk. Suvel pidime kahjuks mõned külastajad ukse taha jätma, sest turismigruppi mahtus maksimaalselt 25 inimest.

Hea ülevaate arvamustest muuseumi kohta annab rahvusvaheline reisifoorum tripadvisor.com, kus kümned inimesed eri riikidest on kirjutanud arvamusi meie muuseumi kohta. Juba see, et inimene viitsib ise midagi teistele reisihuvilistele soovitada, on näitaja.

Tavaliselt kardavad turistid,

et kui räägitakse KGB-st, siis tähendab see naljategemist. Meie pakume tükikest ehedat ajalugu ja seda hinnatakse. Tuleme alati klientide soovidele vastu, tekitame neis vähese ajaga akadeemilise huvi aja ja teema vastu, mille kohta neil on vähe teada. Ka meie viie giidiga on kõik rahule jäänud.

Lisaks teeme koostööd Jazzkaare ja rahvusooper Estoniaga.

Seetõttu teame, kes lähevad mõnda tuntud artisti kuulama või ostavad ooperipaketi. Tihti küsivad külalised ka Kumu lahtiolekuaegu või pärivad näituste kohta.

Hotellis toimunud kultuuripealinna sündmus NU Performance festival läks väga hästi. See avardas ka meie endi mõttemaailma.

Kogu maailmas on ju ühesugused hotellitoad, välja on kujunenud ühtne standard. Nüüd tegid etenduskunstnikud tubades veidraid asju ja see pani ka meid endid küsima, miks just neid standardeid vaja on.

Kunstnikele oli seatud tingimus, et toimuv ei tohi segada külastajaid, kes üritusest osa võtta ei soovi. Eriti muretsesime vanemate klientide pärast, siis aga saime Soome pensionäridelt kiita, et meie hotellis tehakse ka kultuuri.

Ainus põhjus, miks turist Eestit külastab, ongi meie kultuur, seda nii kitsamalt kaunite kunstide mõistes kui laiemalt – ärikultuur,

restoranikultuur jne. Oleme aastaid toetanud Eesti kultuuri, nii oli kultuuriturismi projektis osalemine meie jaoks loogiline jätk.

Osalemist nägime omamoodi eeltööna tuleviku jaoks. Projekti õnnestumise kohta saab kokkuvõtteid teha alles aasta-paari pärast, praegu on veidi vara. Selle aasta otseselt projektist tulenev lisamüük võrreldes müügi kogumahuga polnud väga suur, kuid siin on olulisem tulevikuperspektiiv.

Kindlasti on projektil oma osa nii juulikuu 97,3% täituvuses kui tänavuses üldises umbes 15-protsendilises täituvuse tõusus. Arvestades juba eelmisel aastal toimunud kasvanud täituvust (juulis 95%), on 15% väga suur number.

Plusspoole peale jäävad kindlasti loodud kontaktid nii Eesti kui Soome inimestega.

Kõige suurem miinus oli projekti edenemise aeglus. Tooted peaksid olema edasimüüjate jaoks valmis juba aasta ette, antud projekti puhul said need valmis kevadel, teisisõnu ajal, mil oleksid pidanud juba aasta jagu müügis olema.

Palju asjaajamist keskendus aruandlusele, mis on arusaadavalt niisuguse rahastamise juures hädavajalik, kuid selle all kannatas aktiivne osalemine. Inimressursid on kõigil piiratud, nii tuli iga kord hoolikalt läbi kaaluda, kas osaleda või mitte. Edaspidi

hoiaksin sisulise ja administratiivtöö ehk bürokraatia lahus, et võimalikult vähe sisulise töö aega läheks vältimatule bürokraatiale.

Viie tärni hotellide Kolm Õde, Schlössle ning Telegraaf omanik Michael Stenner Kultuuripealinna aasta tõi Tallinnasse uusi kultuurituriste, olen selles 100 protsenti kindel.

Hakkasin kultuuripealinna käekäigu vastu huvi tundma juba siis, kui Mikko Fritze sihtasutust juhatas. Esimest korda kohtusime 2007. aastal ja meil oli palju ühiseid plaane.

Kahjuks jäid need soiku, kui Mikko lahkus.

Sellegipoolest käisin viimastel aastatel pikal mitmeid maid läbinud töötuuril, kus ma alati mainisin meie klientidele, et Tallinn saab 2011. aastal kultuuripealinna tiitli. Lõime niiviisi suure huvi Tallinna vastu. Seepärast olidki paljud meie toad niisuguste klientide päralt, kes tulid siia just kultuuripealinna sündmuste pärast.

Paljud küsisid meilt nõu, milliseid kultuurisündmusi tasuks

vaatama minna. Reklaamisime kultuuripealinna ka oma blogis ja koduleheküljel.

2011. aastal oli meie hotellide jaoks parim tegutsemise algusest saadik, külastatavus on juba tõusnud 15 protsenti ning mida aasta lõpu poole, seda rohkem külastajaid tuleb.

Estonian Airi PR direktor Ilona Eskelinen Meie reklaamikanalite hulgas on kõige rohkem tähelepanu pälvinud kultuuripealinna logodega lennuk. Üsna tihti tuleb salongipersonalil selgitada, et Tallinn on sel aastal kultuuripealinn ja seetõttu kannab ka meie lennuk just sellist mustrit.

Oleme saanud palju positiivset tagasisidet pardateavituse osas, kus informeerime reisijaid Tallinnasse saabumisel kultuuripealinnast.

Usume, et vajame niisuguseid suuri ettevõtmisi, mis teevad Eesti turistidele ja väljakülalistele atraktiivseks, ka tulevikus ja Estonian Air on nõus nendele õla alla panema.

17. detsembril stardib viimane Kunstibuss, viies oma seltskonna Eesti Nukufilmi, kus režissöör Erik Alunurmi juhatusel tutvutakse animastuudiote ja töökodadega.

Seejärel vaadatakse kahte paariminutilist lühifilmi, mida autor Stella Salumaa ka mõne lausega sisse juhatab. Kõige lõpuks pannakse oma sõrmeosavus proovile Nukukunsti keskuse õpitoas vanalinnas, kus saab ehk lõpuks vastuse igipõlisele küsimusele, kust tulevad päkapikud.

Väljasõit 17. detsembril kell 12.00 Tartu mnt 1 platsilt. Tuuri kestus 3h ja 30min. Inglise ja eesti keeles.

Vt ka kunstibuss.artun.ee

Semper Kumus 18. detsembril kell 16.00 kohtub publik Kumu kunstimuuseumi 5. korrusel Ene-Liis Semperiga.

Vestlusringis osalevad kuraator Anders Härm ja kirjandusteadlane Aare Pilv, vestluse moderaator on Kumu kaasaegse kunsti galerii kuraator Eha Komissarov. Kohtumine on kõigile tasuta.

Kaasaegse kunsti näituste vahendamiseks on kogu maailmas kasutusel Artist Talk’i formaat.

Artist Talk’i keskpunktiks on kunstnik, külla on kutsutud eksperdid, kes tunnevad kunstniku loomingut lähemalt ning on valmis vahetama mõtteid näituse üle pisut laiemas kontekstis.

Kuulajal on võimalus saada kunstnikust parem ülevaade ning soovi korral võtta sõna või esitada esinejatele küsimusi, paluda selgitusi. Kohtumine kestab orienteeruvalt pool tundi.

Tervet viiendat korrust hõlmav Ene-Liis Semperi personaalnäitus on ruumiinstallatsiooni ja videokunsti süntees.

Näitus jääb avatuks 31. detsembrini 2011.

4

MEEDIA

Piparkoogiajamasin

Sel aastal muutub Disaini- ja Arhitektuurigalerii piparkoogist ajamasinaks.

Sinna sisse hüpates leiad end keset seiklust, kus tulevik, minevik ja olevik eksisteerivad üheaegselt. 140 loovinimest võluvad 400 kg piparkoogitaignast enneolematu kunstinäituse, millist pole kusagil mujal maailmas. Fotol on Helen Tago-Mullaste & Janno Mullaste «Võlusõnade generaator».

Näitusele on loonud originaalmuusika Pastacas ja Tanel Paliale.

Piparkooginäitus on suurepärane võimalus tutvustada noortele kunsti ja disaini. Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 toel sai koolidele kättesaadavaks PiparkoogiMaania kunstitund, kus tutvustati piparkoogi ajalugu, piparkoogikunsti ning innustati lapsi loovalt piparkooke küpsetama.

Kutsume kõiki osa võtma PiparkoogiMaania fotovõistlusest Facebookis, kuhu ootame põnevaid piparkoogitöid, mis on inspireeritud ajamasina teemast. Auhinnaks on Canoni fotoaparaadid, fotovõistlus toimub 1.‒30. detsembrini.

Näitus avatakse täna, 16. detsembril kell 18 ja jääb avatuks 8. jaanuarini kellaaegadel 11‒18, 24. ja 31. detsembril 11‒ 15. Näitus on suletud 25. detsembril ja 1. jaanuaril. Vt www.piparkoogimaania.ee

Kunstikogu näitus Täna, 16.detsembril kell 16 avatakse hotellis Euroopa näitus Eesti Turismifirmade Liidu juhatuse liikme Daisy Järva kunstikogust.

Tuntud kunstikoguja on saanud kogusse uusi taieseid, näiteks Raimond Valgre portree.

Festival Pariisis Pariisis ja Pariisi regioonis toimunud Eesti kultuurifestivalil «Estonie tonique» käis kahe kuu jooksul üle 200 Eesti esineja ning toimus rohkem kui poolsada sündmust: kontserte, etendusi, näitusi, filmilinastusi, kirjandusõhtuid ja konverentse.

Kunagi varem ei ole Eesti kultuuri nii suures ulatuses Prantsuse publikule tutvustatud.

Kirjastuselt Babel/Actes Sud ilmus Eesti nüüdisaegsete autorite proosakogumik «Les Labyrinthes du réel» («Reaalsuse labürindid»).

Festivali Prantsuse poolne koordinaator Benoit Paumier kinnitas, et tänu festivali ajalehele Le Monde ja telekanalile TV5 Monde said festivalisündmustest osa mitte ainult Pariisi, vaid kogu Prantsusmaa ja ka teiste frankofoonsete riikide inimesed.

Prantsuse koostööpartnerid hindasid meie esinejate taset kõrgelt, koostöö jätkamisest on olnud juttu pea kõigi esinejatega.

Festivali raames andis Prantsuse kultuuriminister Frédéric Mitterrand helilooja Arvo Pärdile üle Prantsusmaa kõrgeima riikliku autasu, auleegioni ordeni rüütlikraadi.

Kultuurifestival «Estonie tonique» on seni suurim kultuurikoostöö projekt Eesti ja Prantsusmaa vahel.

Reede, 16. detsember 2011

Ajakirjanikule tuleb pakk mida kaamerasse püüda

Venelaste seas tekitas arutelu, kas LIFT11 kuju «Uurijad» lihtsalt vaatab Laagna kanalisse võ Ajakirjanikke pole mõtet kutsuda valgete seintega saali merepäevadest rääkima, targem on nad viia enne päikesetõusu merd mööda Krusensternile vastu.

Oliver Õunmaa Mida pidi tegema, et ajakirjandus viitsiks kultuuripealinnast lakkamatult head kirjutada ning ka kultuurihuvilised kogu teabe suure sündmustehulga kohta kätte saaksid? SA Tallinn 2011 kommunikatsioonispetsialistid Andri Maimets, Maris Hellrand ja Olga Grigorjeva võtsid kokku oma kahe aasta töö.

Kui pingeline oli teie töö?

Andri Maimets: Kahe aasta jooksul saatsime kolm miljonit meili. Päevas tegelesime keskmiselt 100 partneriga. Olime justkui dispetšerid ‒ vahendasime kontakte, andsime nõu, viisime kokku ajakirjanikke ja sündmuste korraldajaid. Lisaks tuli hoida silma peal sihtasutuse endi tegemistel ‒ külalislahkuse ja vabatahtlikkuse edendamisel.

Kogu aeg tuli kursis olla muutustega programmis ja neist teada anda. Pidevalt tuli pildis hoida läbi aasta toimuvaid sündmusi nagu Trumm-It. Iga sündmuse korralikku pakendisse panemine ja hoolitsemine selle eest, et see meedia vahendusel ka rahvani jõuaks, on minu meeles mitmeid kordi meeletum töö kui programmi eest hoolitsemine. Ka hiljutisel kultuuripealinnade kohtumisel leiti, et kommunikatsiooniks peaks minema isegi rohkem raha kui programmile.

Maris Hellrand: Vahepeal toimus nii palju sündmusi, et meie võimed olid piiri peal. Võib ju võtta 10 inimest tööle ja toota päevas 20 pressiteadet, kuid kuskil on inimestel ka vastuvõtmise piir.

Kõik kultuuripealinnade tegijad ütlevad, et kui oled kultuuripealinna ära kommunikeerinud, siis saad kõigega hakkama. Me ei saanud kunagi tegeleda ühe asjaga korraga. Muutused programmis tiksusid kogu aeg kukla taga, igal hommikult tuli end nendega kurssi viia. Iga muutuse kohta tuli parandusi teha kolmes-neljas kohas.

AM: Meie kommunikatsioon on viiekeelne: eesti, inglise, saksa, vene ja soome. Niisiis tähendas iga muudatus meeletult lisatööd.

Ka ajakirjaniku kirjutis on mereäärne lugu Milline oli kultuuripealinna meediaplaan?

AM: Kultuuripealinna meediaplaan oli rääkida mereäärseid lugusid. Seda kultuurivõtmes, kuid meie mereäärne lugu oli ka parem teenindus, noored vabatahtlikud jne. Ükskõik mis linnaga tegemist on, alati on kultuuripealinna kõige raskem müüa kohalikule ajakirjanikule, sest ta on kriitiline ja uurib, kas rahva raha on õigesse kohta pandud. Niisiis on oluline anda ajakirjanikele mõista, et ka nemad on osa kultuuripealinnast ja ka nende lood on mereäärsed lood.

Kultuuripealinna ka ajakirjanike omaks tegemine oli kõige suurem väljakutse. Mul on hea meel tunnistada, et ajakirjanikud tulid kaasa, alguses skeptilisemalt ja kriitili-

semalt, hiljem üha positiivsemalt.

Vastandumist ei tekkinud.

Ma lootsin muidugi kultuuripealinna alguses naiivselt, et aasta edenedes pühendavad Eesti meediaväljaanded kultuurile rohkem tähelepanu, kuid seda ei juhtunud.

Seda aga, et meie töö on hästi tehtud ehk lood jutustatud, saan öelda alles siis, kui kultuuripealinna aasta on möödas. Enne puhata ei saa.

Kultuuripealinna tiitel avas ukse Mida tähendas meedia jaoks Tallinna kultuuripealinna tiitel?

MH: Välismeedia jaoks on kultuuripealinna tiitel ukse avaja ning kõva bränd. Kui see on ühele linnale antud, siis järelikult on sealt ka lugusid võtta, sest seal toimub midagi huvitavat.

Niisiis pole imestada, et Tallinna soovitasid nii New York Times kui Lonely Planet. Saksamaa meedias ei ole kunagi varem Tallinna nii palju kajastatud kui 2011. aastal. Seda nii ajakirjades-ajalehtedes kui teles, raadios ja internetis.

Tallinnast loodi dokumentaalfilme ja kirjutati raamatuid. Välisajakirjanikud tulid Tallinna alati avatult, Rootsi meedia lükkas ümber Eesti kui Ida-Euroopa maa kohta käivaid eelarvamusi.

Välisajakirjandus noppis teateid Tallinna kohta ise, meie selle jaoks suurt midagi tegema ei pidanud.

AM: Kohalikule ajakirjandusele ei tähenda kultuuripealinna märk midagi, see pole mingi garantii, et midagi head juhtuma hakkab.

Pidime kohalikke ajakirjanikke koolitama, et tiitel on tugev üleeuroopalise koostöö märk.

Millise nõksuga saite ajakirjanikud Tallinnast rääkima?

MH: Tallinna puhul oli oluline kohaliku eripära tutvustamine ‒ mismoodi on Tallinn teistmoodi paik iseenesest ja mis mõttes eriline kultuuripealinn. Esimest korda oli meil nii palju raha, et saime kutsuda välisajakirjanikke konkreetsetele Eestis toimuvatele kultuurisündmustele.

Seetõttu arvan, et kultuuriaastal on suur järelmõju, loodan, et välisajakirjanikele siinsed üritused meeldisid ja nad jäävadki siia käima. Me kasvatasime Eesti sõprade ringi, kuid seda on raske teha, kui inimesed midagi vahetult ei koge. Sel aastal tõime näiteks laulupeole üle 30 ajakirjaniku üle maailma. Kajastused, mis sellest sündisid, olid südamlikud.

AM: Vahetu kogemine, ajakirjanike kohale kutsumine oli oluline ka Eesti ajakirjanike puhul.

Me pidime ise mõtlema nagu ajakirjanikud ja hoolitsema näiteks selle eest, et kaameratel oleks midagi filmida ja pildistada.

Ei ole mõtet kutsuda inimesi tühjade seintega saali pressikonverentsile merepäevadest rääkima, kus midagi peale voldikute näidata ei ole. Sel juhul ei jõuaks teade tulevast üritusest kunagi üle uudiskünnise. Merepäevadele tuli Krusenstern. Miks siis mitte sõi-

Kommunikatsioonispetsialistid Maris Hellrand, Andri Maimets ja Olga Grigorjeva SA Tallinn 2011 kontori ta koos ajakirjanikega hommikul enne päikesetõusu mööda merd maailmakuulsale hiiule vastu?

Olen meie meediatöötajate lugude jutustamise oskusega igati rahul.

Millised olid meedia jaoks suurimad tõmbenumbrid?

MH: Laulupidu oli välismeedia jaoks tõmbenumber, sest me ise kutsusime ajakirjanikud sinna.

Soome ajakirjanikud, kes enda meelest Tallinna hästi tunnevad, viisime aga Kalamajja, kus nad polnud kunagi käinud. Vanalinn on ilus, kuid selliseid vanalinnu on Euroopas veelgi.

Välisajakirjanik tahab leida oma lähenemise linnale ja me pakkusime neile seda võimalust.

Parimad lood sündisid kohalikega kohtudes.

AM: Eesti ajakirjanduse jaoks olid tõmbenumbriks nähtused, mida varem pole olnud. Aasta alguses oli tõmbenumber «Objekt 2011». Alguses see ehmatas ajakirjanikke, kõik mõtlesid, mis asi see on. Siis hakkas aga positiivne kajastus lumepallina kasvama.

Edasi oli tähelepanu keskmes põhuteater kui räämas paika elustav meelelahutuskoht.

Tõmbenumbriks olid uued paigad. Mere äärde tekkis elu ‒ olgu see siis Kultuurikatel, kultuurikilomeeter või ökosaar. Muidugi võib öelda, et see on kole industriaalpiirkond, kuid inimesed ei pääsenud sinna aastakümneid.

Merepäevad oli täielik meediahitt, samuti meeldisid LIFT11 installatsioonid. Paljud ettevõtmised tõstatasid probleeme ja tekitasid nende üle diskussioone.

«Kultuuripealinna on kõige raskem müüa kohalikule ajakirjandusele.»

Olga Grigorjeva: Vene meedias leidsid rohkem kajastust kollektiivid, mis tulid Venemaalt, ja kohalikud vene taustaga loovinimesed.

Vene meedias ja elanike hulgas tekitas kõige rohkem arutelu LIFT11 installatsioon «Uurijad».

Lasnamäe elanikud arutlesid, mida see kuju seal Laagna kanali serval teeb ‒ kas ta vaatab või tahab midagi kanalist võtta.

Vene noorte jaoks oli kõige põnevam oli Vene teatri etendus «Alice». Sellel etendusel oli palju mitmest rahvusest teismelisi.

Merepäevadel oli väga palju vene publikut, kõigi lemmik oli loomulikult Krusenstern. Populaarne oli ka Kadrioru «Unenägude linn».

Suurt tähelepanu pöörasime just noorteprojektidele, sain aasta jooksul tuttavaks väga paljude andekate noortega. Kahe-kolme aasta pärast on nemad need, kes Eesti kultuuri mõjutavad.

Tallinn 2011 pakkus huvi ka Venemaa meediale, meie juurde tuli palju ajakirjanikke Venemaalt.

Tegime koostööd Venemaa turismiportaalidega, kes vahendasid meie kultuuripealinna uudiseid.

Tegime koostööd Venemaa meediaga. Meie vastu tundsid huvi paljud Peterburi ajalehed ning Moskva suured telekanalid.

Venemaa meedia vaatas, milline on siinsete ürituste kunstiline tase, kuidas need on korraldatud ja kui unikaalsed need on.

Mida õppisite eelnevatelt kultuuripealinnadelt?

AM: Õppisime, et muster, kuidas meedia kultuuripealinnadesse suhtub, on igal pool ühesugune.

Tallinna jaoks oli esimene meediahuvi tõus 2007. aastal, kui selgus, et Tallinn saab kultuuripealinna tiitli. Kui linn kuulutatakse kultuuripealinnaks, tähendab see tõusvat meediahuvi ja elevust.

Kui algab reaalne töö kultuuripealinna kallal, kuid programmi

MEEDIA

Reede, 16. detsember 2011

kuda seda, a saab

Teised meist ehk kuidas Tallinn 2011 mujal vastu on kajanud Tallinn: poolaeg kultuurimetropolis (Wolfgang Minaty)

õi tahab sealt ka midagi võtta.

AM: Tunnistan, et nišiprojekte on olnud palju, kuid see oli ka üks eesmärke. Raske on, kui korraldajad ise ei tea, kellele projekt suunatud on. Olgu pealegi nišisündmus. Äkki ongi projekti sisse kirjutatud, et see on mõeldud 50 inimesele, sest see kuulub konkreetse ürituse idee juurde.

Vaja on kätte saada need 50 inimest. Meie kohustus oli vaadata, et siin linnas oleks kõigile midagi olemas ja kõik sellest kuuleksid.

Teine asi on, kui tuleb sügavmõttelise sisuga üritus, mille korraldajad ei taha, et see oleks nišisündmus, vaid justkui laiemale publikule mõeldud. Samas ei taha nagu ka.

Väga raske juhus on olnud SIGNA ‒ kogu Euroopas tunnustatud eksperimentaalteater, kes leiab Euroopa kultuurimeedias tihedat kajastamist. Kui me võtame Eesti kultuurimeedia, siis see on ju pea olematu. See tähendab, et meil tuli teha SIGNA laiatarbekaubaks, muutmata samas projekti soovi olla nišisündmus.

is loendamatute meediakajastuste keskel. veel ei ole, tekib suhtumises korraga suur langus ja negativism.

Tallinna jaoks saabus see aeg 2009. aastal. Muidugi mängis siin rolli ka kriis, mis tõi palju rahapuuduse uudiseid.

Edasi oleneb kultuuripealinnast, kui kiiresti langusest välja jõutakse. 2010. aasta teisest poolest saab rääkida positiivse meediahuvi tõusust, sest Tallinnal oli oma eelprogramm «52 üllatust ja ideed», mis tuli iga päev välja ühe looga, samuti alustas meie toel varem Tallinn Music Week. Turul näiteks läks mõõnast üle saamisega rohkem aega kui meil, sest neil sellist eelprogrammi polnud.

Ka poliitiline olukord meeldib Eesti meediale väga. Kui kusagil nähakse mingit mõra, siis ei üritata seda lappida, vaid võetakse kirka ja kellu ning taotakse mõra veel suuremaks.

Riigi, linna jm kemplus, mis meediale pinget pakkus, on käinud iga kultuuripealinna juurde.

See on loomulik, sest kultuuri peale kulutatakse avalikku raha.

MH: Välismeediat selline kemplus ei huvita ja välismaale see ei jõua.

Kas rahvale jõudis lõpuks ka sündmuste kujul pärale, et käimas on kultuuripealinna aasta?

MH: Kultuuripealinn jõudis rahvani. Tahes-tahtmata komistasid

Foto: Stanislav Moshkov

inimesed mõne sündmuse otsa, olgu see ökosaar, LIFT11 installatsioonid või klaverid Viru keskuses.

Iseasi, kas inimesed teadvustasid, et tegu on just kultuuripealinna sündmustega. Meie kliimas on paratamatu, et rahvas hakkas kultuuripealinna tähele panema soojemate ilmade saabudes, kui tuli ohtralt väliettevõtmisi.

AM: Võib-olla polegi oluline, kas rahvas taipas, et tegu on kultuuripealinna sündmustega.

Peaasi, et inimestele jäi meelde, et 2011. aastal toimus tavalisest rohkem.

Sündmusi oli kõigi huvirühmade jaoks Mis läks teie arvates valesti?

MH: Kui rääkida asjadest, mis oleksid võinud olla teisiti, siis meenuvad korraldajad, kes ise ei saanud oma kommunikatsiooniga hakkama ja tulid liiga hilja abi küsima. Ja siis ei jõudnud meiegi enam palju teha.

AM: «Tulekustutustöid» oli palju, see oli üks meie intensiivse argipäeva osa. Samas võib möödapanekuks pidada seda, et raha vähesuse tõttu meil välisturundust põhimõtteliselt ei toimunudki.

Kuidas te tegite laiadele rahvahulkadele vastuvõetavaks lugematud nišiüritused?

5

Miks ja kuidas sündis kultuuripealinna ajaleht?

AM: Kultuuripealinna ajalehe idee tuli möödunud aasta suve teisel poolel. Ajaleht sündis suuresti just sellest, et kultuurile on meedias nii vähe ruumi pühendatud.

Oma lehes saime anda rohkem infot, sest seda oli kultuuriaasta jooksul tõesti palju. Mitmed meie väikeste partnerite sündmused jõudsid tänu oma lehele rahva ette.

Kultuuripealinna ajaleht on olnud väga oluline kanal inimestele, kes igapäevaselt ootavad kultuuriinfot, aga ei saa seda üldhuvimeediast. Inimesed on helistanud ja tänanud, et kui äge, meie postkasti tuleb kultuuripealinna ajaleht, nii nad näevad, mis linnas toimub, ja neil tekib huvi.

Lehte täiendas ka kultuuripelinna saade tänavu suvel ETV-s.

Kas vene inimestele oli raske selgitada, mis on kultuuripealinn?

OG: Vene meedias oli nagu Eesti meediaski eelarvamus, et miks me vajame nii kallist asja, kui õpetajad saavad väikest palka ja lasteaedades on raha puudu. Arvan, et saime eelarvamusest üle.

Kas venekeelsete sündmuste korraldamisel tuli raskusi ette?

OG: Loomeinimestele oli arusaamatu, miks peab tegema pressiteateid ka eesti keeles, kui sündmus on venekeelne. Meie jaoks on aga iseenesestmõistetav, et reklaamitakse mitmes keeles.

Sama kehtis eestikeelsete ettevõtmiste puhul, kui neid oli vaja vene keeles reklaamida. See oli vast üks suurim projekt Tallinna ajaloos, kus ühendati kaks inforuumi. Tähtis polnud mitte rahvus, vaid huvigrupp. Näiteks meelitas nii eesti kui vene publikut Stalkeri festival. Evert and the Two Dragons on samuti populaarne nii eesti kui vene noorte seas. Ka Tallinn Music Week on suunatud kõigile, mitte konkreetsele rahvusele.

Olen tõsiselt huvitatud, mis saab edasi pärast kultuuripealinna aasta lõppu. Tänu kultuuripealinnale said ju ka vene rahvale tuntuks Jazzkaar ja teised seni justkui ainult eesti sündmused.

Unustage Toledo ja Toulouse! Kinnitage rihmad ja lennake Tallinnasse! See on tänavune kohtumispaik – ka ilma Facebooki küllakutseta. Pool miljonit esimesel poolaastal.

Põhuteater on tegelikkuses vägev stabiilsetele palkidele laotud musta põhu hunnik, millest ei ole esmapilgul nähagi, et peale saksa, briti, eesti ja hispaania teatritruppide mahub sinna ka oma 300 pealtvaatajat.

Mööda käänulisi, tahumata, auklikke tänavaid, mille munakivisillutis näeb välja, nagu ei oleks seda keskajast saadik vahetatud! Raekotta, Toompeale ja «Surmatantsu» juurde Niguliste kirikus!

See kõik on kultuur, on Euroopa, mis on ühe pealinna vääriline.

Mainimist leiavad veel Stalker festival ja Kultuurikatel, Miinimuuseum, Kumu ja Gateways, Teatetants, Vabaduse laul, KGB muuseum, Viru tunnel ja soovitused aasta lõpuks: PÖFF, lõputseremoonia kirikukelladega.

(Schwäbische Zeitung 24.08.2011, Saarbrücker Zeitung 28.08.2011, Passauer Neue Presse 30.08.2011, Landshuter Zeitung 3.09.2011, RheinPfalz 8.09.2011)

Kunst mere ääres (Karsten Jauch) Sellest tiitlist loodavad tallinlased majandustõusu, eelkõige läänesuunalist integratsiooni. Eesti pealinn on sel aastal Euroopa kultuuripealinn.

Tallinnas ei ole üldse tunnet, justkui külastaksid idabloki linna. Oma moodsate hoonetega meenutab Tallinn pigem Põhja-Euroopat või Skandinaaviat.

Ka kunstis kaldub Tallinn Põhjamaade poole.

Näiteks on siin NO99 Põhuteater, mis kerkis sõjaväeteatri varemete asemele ning ehib ennast moodsate lavastustega.

(Thüringer Allgemeine, Ostthüringer Zeitung, Thüringischen Landeszeitung)

Eestlaste üksindus (Alva Gehrmann) Kui Taavi Eelmaa üles kasvas, oli meri Kalamaja kõrval talle kättesaamatu, kuigi ta elas vaid mõne minuti kaugusel. Randadel patrullisid sõdurid, et takistada põgenemist üle Läänemere.

Meri – tegelikult kauguse ja vabaduse sümbol – oli eestlaste jaoks aastakümneid peaaegu ületamatu piir. Täna, 20 aastat pärast taasiseseisvumist vallutavad nad mere tükkhaaval tagasi.

40-aastane Eelmaa istub sel pärastlõunal Tallinnas Kalamajas Ökosaare kohvikus. Näitlejale ja luuletajale meeldib vanade tehasehoonete rustikaalsus ja mere lähedus.

(Berliner Zeitung)

Tallinnas vaadatakse tulevikku (Bella Stenberg) Täna õhtul täitub lauluväljak taas inimestega.

Möödas on 20 aastat ilusast laulvast revolutsioonist, kui Eesti kuulutas ennast Nõukogude Liidust iseseisvaks.

Nende aastatega on palju juhtunud. Ja mõnel pool mitte midagi. Hotell Viru 23. korrusel on aeg seisma jäänud. KGB muuseumis on ruumid, mis jäeti maha suure kiiruga. Midagi võeti kaasa, midagi lõhuti, midagi jäeti maha, nagu oli. Alla lastud rulood väljavaate ees. Paranoia kükitab nurkades.

(Göteborgs-Posten)

Keele paradiis (Cord Aschenbrenner) Peo programmidirektoril, dirigent Raul Talmaril on küllap õigus, kui ta ütleb, et «laulupeod on muidu nii vaiksete eestlaste jaoks emotsionaalne teraapia». Ja õigus on ka luuletaja Alexis Rannitil, kes aastal 1985 ameerika eksiilis suri. Temalt pärineb lause: «Laul on keele paradiis.»

(Neue Zürcher Zeitung)

Kaunitar Tallinnas (Adriàn Soto) Tallinna merepäevad olid menukad nii kohalike kui turistide hulgas. Sündmuste kese oli linna sadamapiirkonnas, kuid karnevalimeeleolu jätkus kogu kultuurikilomeetrile. Kultuurikilomeetri kõrval on Lennusadam ja ka taassündinud Kalasadam

ja Kalaturg, millest on saanud tallinlaste lemmikpaik. Teisteks tõmbenumbriteks on disainikeskus ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum.

(Matkalehti)

Välja vanadelt tänavatelt (Stefan Fischer) Kultuuripealinna aasta on Eesti pealinnas nii mõndagi liikuma pannud. Linna merele avamisest saab külastaja küll alles esimese aimduse. Aga esiteks võib olla ka võõrastel huvitav linnaehituslikke arenguid jälgida, selle asemel et vaid valmis tulemust näha, ilma et protsessi alguspunkt enam äratuntav oleks.

Ja teiseks on ranna-ala avamine jätkusuutlikum kui suurem osa sellest, mis teistes Euroopa kultuuripealinnades korda saadetakse.

(Süddeutsche Zeitung)

Digitaalne on parem (Philipp Goll) Näituse «Gateways: Kunst ja võrgustunud kultuur» kohavalik Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 programmis on hästi põhjendatud.

Sabine Himmelsbach Oldenburgi meediakunstimajast kureeris näituse Goethe instituudi jaoks. Ta kogus kokku kesksed positsioonid, mis peegeldavad mobiilsete sidevahendite, interneti ja Web 2.0 tulemusel toimunud esteetilisi ja ühiskondlikke muutusi.

(TAZ)

41 linna, mida külastada aastal 2011 Nüüd, kui Tallinn on valitud Euroopa kultuuripealinnaks 2011, voolab raha linna ja tõmbab Tallinna välja tema poissmehepidude kuulsusest.

Seitse aastat pärast Euroopa Liiduga ühinemist kujundab Tallinn ümber oma kultuurilise identiteedi suurte infrastruktuuriprojektidega nagu taastatud muuseumid, kultuurikilomeeter ja Kultuurikatel.

Suur osa Põhja-Euroopa kunstiseltskonnast jookseb sel aastal Tallinnasse, et saada osa aastapikkusest kultuurisündmusest – muuhulgas õpilaste kaasaegse kunsti triennaalist Eksperimenta! ja mere keskset kohta Eesti arengus peegeldavatest «Mereäärsetest lugudest».

(New York Times) *** Kui Nõukogude inimene tahtis näha Euroopat, lahendamata selle saavutamiseks tuhandet probleemi, mille hulka kuulus ka alandav vestlus partei rajoonikomitees, siis piisas põhimõtteliselt sellest, kui sõita Tallinna. See teravatipuliste kirikute, kivikatuste, munakivitänavate, mugavate kohvikute, puhaste teede ja vaoshoitult viisakate elanikega oli tookord Euroopa kultuuri kättesaadav näidis. Kui Tallinn on aga kultuuripealinn, tähendab see, et toimuma hakkavad tõelised kultuuriimed.

(Kanal Kultura RTR) *** Muide, argipäevane ja puhkepäevane Tallinn on kaks hoopis erinevat asja. Juba reede õhtupoolikul täitub vanalinn inimestega. Õlu voolab ojadena ja kangem märjuke samuti. Kuulsat Vana Tallinna likööri peetakse siin aga turistide joogiks. Tallinlased ise lisavad seda pigem kohvile. Puhtas vees ujuvad vaid meie omad, meenutades Nõukogude aega. Toiduks pakutakse kõige sagedamini kala (ikkagi sadamalinn), sealiha (Eestile traditsiooniliselt), musta leiba, mida nad ise küpsetavad.

Tänavail on siin-seal stiliseeritud kaarikud, kust müüakse mitut moodi maitsestatud mandleid. Ja mitte ainult ei müüda, vaid pakutakse ka heldelt möödujaile maitsta.

(Nevskoje Vremja 19.05.2011) *** Iga iidne linn suudab taastuda, ta on otsekui sisalik, kes kasvatab uue saba. Kuid taastub vaid see, mis on ilus, ülejäänu vajub unustusse otsekui Lethesse ‒ nii rajoonikomiteed kui sõjaväebaasid…

Minevik pääseb läbi nõelasilma tänapäeva üksnes õilistatud kujul. Venelastestki jäid alles vaid parimad ‒ Solženitsõn, Dovlatov ja ka Tarkovski, sest Tallinnas filmiti «Stalkerit». Mulle isegi näidati vabrikuhoonet, millest filmis sai Tsoon.

Asi pole selles, et Eesti on väike ‒ Holland ja Iisrael on väiksemadki. Me lihtsalt teame Eestist liiga vähe.

(Novaja Gazeta 16.09.2011)

6

JUUBILARID

Reede, 16. detsember 2011

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester tähistab 16. detsembril oma 85. sünnipäeva. Eesti riik on privilegeeritud seisuses, sest meil on rahvuslik sümfooniaorkester, kinnitab orkestri direktor Kadri Tali.

ERSO – juubilar, kes ei kavatsegi ra

Kui meil poleks praegusi tippmuusika kollektiive, poleks mõtet ei muusikakoolidel ega muusikaakadeemial, se Täna õhtul süttivad Estonia kontserdisaalis tuled, lavale astub maestro Neeme Järvi ning kahe äärmiselt suurt meisterlikkust nõudva sümfooniaga tähistatakse meie kultuuriidentiteedi ühe kandja – Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri 85. sünnipäeva.

Riina Luik Kuna just täna esitletakse ka orkestri väärikat ajalugu kokkuvõtvat raamatut, räägime orkestri direktori Kadri Tali ning kauaaegsete orkestrantide Arvo Leiburi ja Peeter Sarapuuga eelkõige ERSO tänasest ja homsest päevast, muusikast ja muusikutest, järelkasvust ja publikust, lava ja saali vahelisest sünergiast, tänu millele saab ühest muusikaõhtust Suur Elamus, ning püüame määratleda orkestri kohta Eesti kultuurielus.

ERSO on uuenduslik ja noortepärane Viimastel aastatel räägitakse aina suurtest ja põhjapanevatest muutustest, mis ei ole jätnud puudutamata ka kõrgkultuuri. Kuidas teie neid muutusi orkestrandi, pedagoogi, publiku ja ka nende protsesside otseste suunajate rollis olles tunnetate?

Kadri Tali: Me ei saa me rääkida muutustest vaid viimastel aas-

tatel, sest maailm muutub kogu aeg. Kuid kui vaadata maailma suuri ja väärikaid orkestreid, siis on tõepoolest igal pool praegu rasked ajad: orkestrite koosseise vähendatakse, need isegi lakkavad eksisteerimast, sponsorrahad on kokku kuivanud.

Koosseisude vähendamine ja orkestri projektipõhiseks muutmine ei nõrgesta ainult orkestrit, vaid kogu rahvast – on ju muusika näol tegemist ühe olulisima põhiväärtusega meie elus. Ma loodan, et rahvusorkestri taoline «reformimine» ei tule Eestis kellelegi mõttesse.

Peeter Sarapuu: Muusikutena mõtleme liiga palju sellele, et peame ennast õigustama. Pidevalt räägitakse, et Eestis on palju andekaid, sh muusikaliselt andekaid noori, et see on meie rahvuslik rikkus ja potentsiaal.

Muusikaline anne on üks andekuse liike, mis võib avalduda väga erinevates valdkondades. Anne saab areneda ainult siis, kui on olemas motivatsioon ja soodne keskkond. Kui meil poleks prae-

gusi tippmuusika kollektiive, poleks mõtet ei muusikakoolidel ega muusikaakadeemial.

Meie laste muusikaline anne jääks välja arendamata, sest puudub taustsüsteem ja motivatsioon, pole, kuhu pürgida. Kaudselt mõjutab see ka teiste andekuse väljendusvormide arengut.

Me peame endalt otse küsima: kas Eesti tahab jääda alltöövõttu tegevaks või saada uusi väärtusi loovaks, innovaatiliseks riigiks?

Sellepärast polegi muusikutel vaja muretseda, kas me ikka tohime olemas olla – tohime küll!

KT: Parim tõestus ERSO vajalikkusest on see, et meil on iga nädal kontsert ja iga nädal on saalis pea tuhat inimest – järelikult midagi me ikka oleme suutnud õigesti teha. Meid vajatakse.

Minu ja ma usun, et kogu orkestri jaoks pole küsimus selles, kas meid on vaja, vaid hoopis selles, kuidas edasi liikuda, areneda, kuidas ühitada vanad ja uued väärtused üheks tervikuks ning kuidas tänapäeva muusikamaailmas oma koht leida.

ERSO ei taha elada ajaloohõngulises maailmas, pelgalt oma rahvusliku sümfooniaorkestri staatuse najal – me tahame olla uuenduslikud, modernsed ja noortepärased.

Õnneks Eesti riik siiski rahastab oma esinduskollektiive.

Võrreldes paljude lääne orkestritega on see suur privileeg.

KT: Minu arvates on olukord täpselt vastupidine: Eesti riik on väga priviligeeritud seisuses, et tal on rahvuslik sümfooniaorkester!

See on üks neid tugisambaid, tänu millele meie rahvusriik on püsinud – juba 85 aastat on meie kultuurielu saanud toetuda neile väga andekatele muusikutele, meil on järjepidev muusikaharidus ja tugev muusikakultuur.

Jah, meil on riiklik toetus ja see on väga oluline.

Ameerika suured ja võimsad orkestrid, mis peavad hakkama saama riigi toeta, sõltudes vaid sponsorlusest, on ilmselge hoiatus sellest, et kui riigi stabiilne tugi majandusraskuste ajal puudub ja muusikaline kõrgkultuur ei ole riigi kultuuripoliitika oluline osa, siis polegi orkestril ega kontserdimajadel võimalik pikaajalisi plaane teha, kõik kukub kokku.

Meie publik on suhteliselt noor Aga kuivõrd on majanduslikult rasked ajad mõjutanud Eesti publiku lojaalsust, kõrgkultuuri tarbimist laiemalt?

KT: Kui keegi ütleb, et ta peab raskete aegade tõttu loobuma kallitest muusikali- või kinopiletitest, siis see ei ole tasand, millest me ERSO puhul räägime – ERSO puhul räägime me ühe rahva ja tema kultuuri, eesti heliloomingu, laste hariduse ja muusikahariduse järjepidevusest ja kestmajäämisest ning seda kõike väga pikas perspektiivis vaadatuna.

ERSO töötab iga päev just nende asjade nimel. Ka muusikaharidusel poleks mingit perspektiivi, kui selle ainsaks väljundiks oleks iPodis «kokku pressitud muusika». Tõelise muusika väljund ja muusiku eneseväljenduse koht on kontserdisaalis.

Arvo Leibur: Muusika ja üldse kõrgkultuuri puhul on nii nagu paljude teistegi meie elus oluliste asjade puhul, neil on nähtav ja nähtamatu osa ning vahel on nähtamatu olulisemgi. Kui ei ole tippteadust, pole n-ö lihtsat teadust, kui ei ole tippkultuuri, pole ka kultuuri tavatasandil.

Ja kui palju me tarbime väljaspool kontserdisaaligi (kõrg)kultuuri, ilma et seda endale teadvustaksime! Kas me saaksime tarbida muusikat, kui poleks selle loojaid ja esitajaid? Ja teine selle nn nähtamatu panuse tahk – läbi meisterlikkuse pideva lihvimise

on muusikuil võimalik luua nivoo, millega kuulaja kõike ülejäänut kõrvutab ja võrdleb.

Dirigent Paavo Järvi on rääkinud, kuidas ta käis Ameerikas orkestri tutvustamise ja klassikalise muusika populariseerimise nimel koolides, spordisaalides, kaubanduskeskustes…

PS: Olen sügavalt seda meelt, et peaksime käima rohkem väikeste koosseisudega üle Eesti mängimas, minema oma majast välja.

KT: Töö noortega on kindlasti üks olulisi tahke ERSO tegevuses, ma ise olen aastaid tegelenud just noortega, püüdes leida viise, kuidas neid kontserdisaali tuua.

Kontserdipiletid ei ole ületamatult kallid, oleme leidnud võimalusi teha lastele soodsamaid pakkumisi. Meie juurde on leidnud tee mitte ainult muusikakoolid, vaid ka üldhariduskoolid.

Meie meeskonna käivitatud uued kontserdisarjad: «Jubilate», «Meistriklass», «Saaga» ja «Concerto» suurendasid märgatavalt kontserdihuvi. Mis majast väljas käimisse puutub, siis ERSO-l on haruldane võimalus kutsuda publik meie oma saali ning ma sooviksin, et see oleks koht, kuhu tullakse rõõmuga.

Miks peaks publik üldse ERSO

Kultuuripealinna aasta saab läbi, algab Eesti filmi juu Liina Luhats

liina.luhats@tallinn2011.ee

Eesti filmi sünnipäevaks loetakse 30. aprilli 1912, mil Tartu kinos Illusion linastus Johannes Pääsukese esimene film. Sellest on kohe möödumas 100 aastat «Eks Eesti filmi juubeliaasta ole ka minu jaoks pilootprojekt, millest hakkab paistma, kuidas maailm meie filmipärandisse suhtub,» rääkis filmiaasta vaimne

isa Jaak Lõhmus. «Kava on koos, aga nagu ikka ilmub iga päev välja uusi tegijaid, kes tahavad väärika juubeli puhul kampa lüüa.»

Filmiaasta üks peakanal on kindlasti Eesti Televisioon, mis näitab jätkuvalt filmiklassikat ja uuest aastast ka 20-minutilist saadet «Kaader», kus filmide üle arutletakses. Esimene film selles sarjas on «Hukkunud Alpinisti hotell».

Filmiaasta jooksul on nii mõneski välisriigis kavas Eesti filmide retrospektiivid, kuid peamiselt keskendutakse ikkagi kohalikule

publikule ja kindlasti ka maarahvale. Näiteks ettevõtmise «Sajandi sada võttekohta» raames minnakse Eesti võttepaikadesse, kus tehakse midagi seal filmitud linateoste teemalist.

Auhindu saab kord sajandis Esilinastub rohkem kui poolsada uut filmi ja Eesti filmile pööravad erilist tähelepanu kõik filmifestivalid, mis Eestis toimuvad ‒ neid on tervelt kümme.

«Üks põhimõte on, et sündmused toimuksid võimalikult laialdaselt üle Eesti,» rääkis Lõhmus.

«Näiteks Ida-Virumaal on filmiaasta vastu väga suur huvi ja eks see ole ka loomulik, kuna sealtkandist on tulnud mitmed olulised filmitegijad, olgu või Kaljo Kiisk ja Peeter Simm. Kiisanimeline noore filmilooja auhind antakse Jõhvi kontserdimajas välja 12. jaanuaril.»

Esimese poolaasta tähtsaim sündmus on juubelipäev Tartus, mis toimub 30. aprillil ja kätkeb

endas muuhulgas elamusrohket kinorongi reisi Tallinnast Tartusse.

Filmipeost saab ETV vahendusel osa kogu Eesti rahvas. Internetis selgitatakse välja sajandi parim film, see selgub rohkem kui kolm kuud kestva rahvaküsitluse tulemusena. Kriitikud valisid oma lemmikfilmi PÖFF-i ajal, ekspertide žürii nimetab parima operaatori, režissööri, filmihelilooja jne.

«Kui spordis ja muusikas antakse auhindu igal aastal, siis filmimaailmas antakse neid vähemasti kord sajandis,» muheles Lõhmus.

Filmimaastik on Eestis veidras olukorras, seda ei ole kuigi põhjalikult analüüsitud ning ka selle ajalugu on justkui kokkuleppeline ja alles kirjutamisel. Loodetavasti aitab juubeliaasta filmiajaloo esiletõstmisele kaasa.

Kohalik filmiajalugu vajab kirjutamist «Teatri- ja muusikamaailmas kasutatakse sellist väljendit nagu ametlik teatriajalugu või ametlik muusikaajalugu, meil filmimaail-

KULTUURISPONSORLUS

Reede, 16. detsember 2011

7

Eestis on sponsorlus tärkamas Partnerite jaoks on sageli olulisim ettevõtte imago kujundamine.

Anneli Sihvart

anneli.sihvart@tallinn2011.ee

Need, kes erinevatel põhjustel ei julgenud Euroopa kultuuripealinna aastat toetada, peavad nüüd tõdema, et tegid vale otsuse.

Kultuuripealinna sponsoritest, toetajatest ja annetajatest kõnelevad SA Tallinn 2011 turundus- ja kommunikatsiooniosakonna juhataja Kristi Hunt ja turundusjuht Katrin Remmelkoor. Katrin on kultuuripealinna raudvara ‒ ta on esimene, kelle SA Tallinn 2011 juhatuse liige Mikko Fritze aastal 2007 tööle võttis.

Kes on sponsor, kes annetaja?

ahuneda

Foto: ERSO

est noortel ei oleks kuhugi pürgida. kontserdile tulema – sest ta saab sealt elamuse!

PS: Reeglina on publik heatahtlik, laval olles tunned, et sinu vastas istub saalitäis sõpru ja toetajaid ning eks siis püüad ka omalt poolt sõpradele parimat pakkuda. Hea emotsioon levib, kandub edasi. Mis on tegelikult muusika – emotsioonid!

AL: Publikust rääkides – kui võrdlen Eesti publikut suurte Lääne-Euroopa kontserdisaalide publikuga, torkab eelkõige silma meie publiku suhteline noorus.

kontserdid, kõik Brahmsi sümfooniad ja Šostakovitši kantaadid Paavo Järvi dirigeerimisel.

Mis aga meile ehk veel kõige olulisem – pea igal reedel tahame olla Estonia kontserdisaali laval, oodates kohtumist oma publikuga.

Kp

LISAB

9 ERSO sünnipäevaks peetakse 18. detsembrit 1926, mil läks raadioeetrisse tema eelkäija – Tallinna Raadio-Ringhäälingu trio esimene kontsert.

9 ERSO nime kannab orkester alates 1975. aastast.

Alates 2001. aasta jaanuarist on ERSO iseseisev kontsertorganisatsioon.

9 ERSO peadirigendid on olnud Raimund Kull (1926‒1939); Olav Roots (1939‒1944); Paul Karp (1944‒1950); Roman Matsov (1950‒1963); Neeme Järvi (1963‒1979); Peeter Lilje (1980‒1990); Leo Krämer (1991‒1993); Arvo Volmer (1993‒2001); Nikolai Aleksejev (2001‒2010); Neeme Järvi (alates 2010).

Salvestame plaadimaterjali Kuhu edasi, ERSO? KT: Veebruaris ootab ees kontsert Groningenis; eeloleval kevadel ja sügisel anname kontserte Peterburi Filharmoonia suures saalis, kus ERSO pole juba aastakümneid esinenud; sügisel oleme kutsutud esinema vastavatud Helsingi Musiikkitalosse. 2013. aasta sügisel ootab ees Ameerika turnee.

Ja me ei tee küll suurt kära, kuid tegelikult oleme juba mõnda aega salvestanud plaadimaterjali, sel hooajal on kavas koos maestro Neeme Järviga salvestada kõik «Jubilate» sarja

ubeliaasta mas ametlikku ajalugu ei ole,» rääkis korraldaja.

Selles vallas on oluliseks sündmuseks 2012. aasta detsembri algusesse jääv Eesti filmi elektroonilise andmebaasi esimese võrguvärava avamine. Üks osa filmiajaloo talletamisel ja tutvustamisel on digiteerimisprotsess, mis juba aastaid käimas, kuid viimasel ajal üsna aeglaselt kulgeb. Näiteks mängufilmiga «Suvi», mis veidi aega tagasi taaslinastus, käis töö tervelt kaks aastat.

Alustuseks paneme mõisted paika. Kes on sponsor, kes toetaja, kes annetaja?

«Sponsor toetab tegevust, mis ei ole otseselt tema tegevusvaldkonnaga seotud,» selgitab Katrin Remmelkoor.

«Ta ostab endale seeläbi avalikku nähtavust ja kujundab ettevõtte imagot. Toetaja seevastu toetab tegevusi, mis on tema põhikirjas ette nähtud. Annetaja on täiesti omakasupüüdmatu ‒ ta toetab tegevusi ega soovi oma heateo eest vastutasuks mitte

midagi, isegi mitte au ega kuulsust.»

Euroopa kultuuripealinn Tallinnal oli kaks annetajat.

«Meie kontorisse tuli 2010. aastal vanem väga soliidne härrasmees ja ütles, et tahab kultuuri toetada,» meenutab Kristi Hunt.

«Ta tõi 100 krooni ja kurvastas, et ei suuda rohkem, kuid tahab siiski anda kas või väikese panuse.

Tahtsime temast kirjutada, olgu või pressiteate, kuid annetaja keeldus. Ta ei tahtnud oma annetuse eest mitte midagi vastu saada, isegi mitte sõnumit meedias.»

Katrin Remmelkoor mäletab advokaati, kes sihtasutuse esimesi juriidilisi dokumente koostada aitas.

«Ta oli kuulnud Mikko Fritze esinemist meedias, kus Mikko rõhutas, et Euroopa kultuuripealinna aasta on meie kõigi ühine projekt,» räägib Katrin. «Nii ta tuligi ja pakkus meile oma oskusi ja advokaadibüroo abi, tahtmata selle eest midagi vastu.»

Eestis on sponsorlus alles tärkamas. Kristi ja Katrini kogemused kinnitavad, et suurettevõtted ei armasta reeglina raha välja käia, küll on nad valmis pakkuma enda tegevusala teenuseid. Väikeettevõtted on seevastu valmis panustama ka rahaliselt.

«Meie puhul tegi asja keerulisemaks see, et meil on äärmiselt palju sündmusi,» tunnistab Kat-

Ressurssidega on nii, nagu on, aga filmide restaureerimine jätkub. Järgmisel aastal restaureeritakse täismahus ainult mängufilm «Naerata ometi» ja üks animafilm.

«Eesti film 100» on koostööprogramm, millele pandi alus 2. juunil 2005, kui seitsme kultuuri- ja filmivaldkonnas tegutseva institutsiooni esindajad allkirjastasid ühiste kavatsuste kokkuleppe.

Juubeliaasta kava on veebilehel www.ef100.ee

Kristi Hunt ja Katrin Remmelkoor.

Foto: Stanislav Moshkov

rin. «Me küsisime toetust kogu programmile, ent täna tagasi vaadates on selge, et pea 7000 sündmusest koosnev projekt on kõrvaltvaatajale hoomamatu suurus. Üksikut sündmust kindlas ajaraamis on lihtsam toetada kui üle aasta ulatuvat sündmustejada.»

Lõppkokkuvõttes said kõik toetajad, kes kultuuripealinna aastat sponsoreerisid, väärika silmapaistvuse. Sageli oli partnerite jaoks olulisim olla unikaalse projektiga imagoloogiliselt seotud.

Lisaks reklaamile aitas kultuuripealinna aasta mõnelgi sponsoril tublisti tulu teenida. Näiteks Postimehe kultuurireklaami müügimaht kasvas märgatavalt, Tallinki hotellide külastatavus samuti.

«Lisaks andis kultuuripealinna aasta neile võimaluse oma töötajaid motiveerida ja rõõmustada sponsorluspaketi osaks olnud sündmuste piletitega,» lisab Katrin.

«Need potentsiaalsed toetajad, kelle juures me käisime ja kes erinevatel põhjustel ei julgenud meiega kaasa tulla, suudavad ja saavad nüüd juba tunnistada, et meiega kaasa tulles oleks oluliselt rohkem võitnud,» kinnitab Kristi. «Aasta õnnestus ja oli väga edukas ning kõik partnerid said siit oluliselt rohkem tagasi, kui ise panustasid.»

Sponsorlus on Eestis selleski mõttes lapsekingades, et toetajad peaksid laskma barjääridel langeda ning lubama alternatiivseid turunduslikke lähenemisi – logode presenteerimise aeg hakkab ümber saama.

«Sponsorid oleksid saanud selle aasta enda jaoks veel kasulikumaks muuta, kui nad oleksid aktiivselt sündmustel kaasa löönud, pannud meie projektid oma imagoloogilise platvormina tööle,» on Katrin kindel.

Ja ega sponsorid üksi koolitust vaja ‒ kultuurikorraldajatega oli sama lugu.

«See oli mõnevõrra üllatav, aga selgus, et paljud kultuurisündmuste korraldajad ei teadnud väga palju meediaplaneerimisest,» ütleb Katrin. «Nende arusaam reklaamist oli ajalehte artikli ostmine. Korraldasime koos advokaadibürooga Lextal koolituse kõigile partnereile, õpetasime, kuidas lepingut mõista, meediaplaani kirjutada, reklaami tellida ja sellest aru saada. Kuidas seada prioriteete, valida kanaleid, ajasta-

da tegevusi. Aitasime aru saada, et tuttavast ajakirjanikust ei piisa.»

Ja ikkagi, mida teha, kui oled mõne kultuurisündmuse korraldaja ja vajad sponsorit?

Tuleb jõuda tippjuhtideni «Kõigepealt tuleb proovida jõuda otsustajateni,» juhendab Katrin. «Pead tundma vähemalt kümmet inimest samast ringkonnast, et tippjuhini pääseda. Mõnedel juhtudel sattusime meiegi kõigepealt turundusjuhi juurde, kes kuulab küll ära, kuid tihtipeale ei oma otsustuspädevust.»

«Kui lähed toetust küsima, pead olema ise väga hästi ette valmistatud,» jätkab Kristi. «Sa pead nii inimesele kui ettevõttele, kelle käest toetust sooviksid, väga personaalselt lähenema ‒ millised on asutuse või otsustaja huvid, mida võiks ettevõttele vastu pakkuda, milline on sinu tegevuste järgmise aasta meediaplaan, kui palju nähtavust saad talle lubada. Kusjuures võib-olla ka nii, et ettevõte ei tahagi nähtavust, vaid hoopis näiteks positiivset imagot või midagi muud ‒ pead mõtlema, mis see on ja kas sul on seda pakkuda.»

«Kergemini antakse raha projektidele, mille puhul on ette kindel, et see saab olema kogu meedia fookuses,» täiendab Katrin. «Lihtsam on müüa projekti, mille taga on tuntud nimi. Meil olid paljud projektid vähe tuntud inimestelt, seega pidime müüma sisu, mitte nimesid, ja see on juba tunduvalt keerulisem.»

Tallinn 2011 toetajad ja sponsorid Suursponsorid: Postimees, Tallink, Estonian Air; vabatahtlike suursponsor: Kalev SPA; sponsorid ja toetajad: Kalev Chocolate Factory, Saku Õlletehas, Ühisteenused, Lextal Advokaadibüroo, Japan Fest, Törley, ViaHansa, MediaHouse, Pagaripoisid, Ecolines, Le Voyager, Probull, Roheline Pesumaja, Mazda, Euroopa kultuuripealinnade võrgustik, EV kultuuriministeerium, Tallinna linn, Eesti Rahvusringhääling, EAS

Miks ma toetan kultuuri?

Felix Mägus

Nordic Hotels AS juhatuse esimees

Igaüks peaks kultuuri toetama nii palju kui vähegi võimalik.

Isiklikku raha pole ma kultuuri pannud, kuid ettevõttega oleme toetanud PÖFF-i viis ja Tallinn Music Weeki neli aastat.

Iga ettevõte valib koostööpartnereid, nii ka meie. Kui 2007. aastal hotelli avasime, vaatasime ringi, kellega võiksime koos töötada.

PÖFF-i ja Tallinn Music Weeki korraldajate hoiakud ja väärtused olid vastavuses meie omadega.

Kultuuri toetamine annab hea enesetunde Igal aastal oleme neid sündmusi toetanud vastavalt võimalustele ja vajadustele, viimastel aastatel on summad jäänud samale tasemele, kuid langenud pole.

Selge on see, et ettevõtte esmane eesmärk on tegeleda osanikele kasumi teenimisega ja me ei saa

panna mõne projekti toetamisse firma käibega võrreldes märkimisväärseid summasid. Muidu ei suudaks me täita oma põhieesmärke.

Käibega võrreldes on toetussummad väikesed, kuid võrreldes rahaga, mida igapäevaselt kultuuri investeeritakse, on numbrid siiski suured. Oleme rahul sellega, mida me oleme andnud ja mida oleme saanud ning ma arvan, et meie kultuuripartnerid on samamoodi rahul.

Andmisrõõm on alati suur ja kultuuri toetamine annab hea enesetunde. Meile on osaks saanud moraalne tunnustus läbi õnnelike festivalikülastajate ning rahulolevate korraldajate. PÖFF-i ajal on tore näha nii linna peal kui meie hotellis rõõmsat kinopublikut.

Mõni aasta tagasi nullist alustanud Tallinn Music Week on meiega koos arenenud ja seda on olnud meeldiv toetada kui üht efektiivsemalt toimivat huvitava sisuga Eesti projekti. Selle korraldajad on üks positiivse mainega tugev

kamp. Sama kehtib PÖFF-i kohta.

PÖFF-i ja Tallinn Music Weeki toetamine on andnud ka meie ettevõttele suuremat tuntust. Paljude inimeste jaoks on meie hotell muutunud kultuuri toetamise tõttu paigaks, kuhu nad tulevad ikka ja jälle tagasi.

Ettevõttele tuleb rohkem kliente Tallinn Music Week pani ka klientidest vaesel hooajal linna kenasti elama. Nii on sündmused pakkunud suuremat huvi ka mulle kui ettevõtte omanikule.

Kindlasti ei piisa vaid kultuuriinimeste endi panusest ja avaliku sektori ressurssidest, et kultuuri edendada. Seepärast on igal juhul oluline, et kultuuritegijad leiaksid endale erasektorist toetajaid. Heal tasemel kultuuritegijaid on alati rohkem kui ressursse mõtete ellu viimiseks, kuid tublid ja jätkusuutlikud projektid leiavad endale Eestis toetajaid küll.

Felix Mägus.

8

KULTUURIKALENDER

Reede, 16. detsember 2011

Täname meeldivate kohtumiste eest!

Läbi ta ongi. Vähemalt peaaegu. Pea kõik tähtsamad tegijad on Kultuuripealinna lugejaile nüüdseks oma viimased sõnad öelnud.

Tahame meiegi, kes me põhiliselt siin lehes kirjutanud oleme, jätta lugejaga kas hüvasti või nägemiseni ‒ kuidas just saatus annab.

Oleme lugejaile tänulikud selle eest, et telefonikõnede arvu järgi otsustades ei jätnud meie leht teid ükskõikseks. Teiega oli sel keerulisel aastal, mil kultuuripealinna ilmastikku mõjutasid mitmesugused tsüklonid, hea koostööd teha.

Anneli Sihvart Silme eest jookseb läbi ridamisi lõbusaid, raskeid, piinlikke, halenaljakaid, üllatavaid, ent kokkuvõttes siiski vägagi päikselisi hetki.

Enim mälestusi kerkib esile seoses kultuurikilomeetri alaga ja selle üle on ainult hea meel. Loodan siiralt, et programmi rohkus neil veel metsikutel aladel pani senisest rohkem tallinlasi seda piirkonda armastama.

Oli glamuuri, ajalugu ja uut-

16.–18. detsember Eesti Vabaõhumuuseumi (Vabaõhumuuseumi tee 12) Jõuluküla.

Jõuluturg Raekoja platsil. Turg jääb avatuks 8. jaanuarini.

Eksperimentaalgaleriis (Vabaduse väljaku alune tunnel) ja Tallinn 2011 e-galeriis Stanislav Moshkovi fotonäitus «Null igavat päeva». Näitus jääb avatuks 3. jaanuarini.

Tallinna Kunstihoones prantsuse kaasaegse kunsti vaieldamatu superstaari Sophie Calle’i (sünd 1953) personaalnäitus «Take Care of Yourself». Näitus jääb avatuks 8. jaanuarini.

Temnikova & Kasela galeriis (Müürivahe 22, Lastekodu 1) fotonäitus «Euroopa silmad Jaapanil». Näitus jääb avatuks 22. jaanuarini.

Kadrioru kunstimuuseumis (Weizenbergi 37) «Bosch & Bruegel. Ühe maali neli jälge».

16. sajandi Madalmaadest pärit õlimaalid kujutavad kõik sama kompositsiooni, kuid teoste algupära, valmimisajad ja -kohad ning autorid on seni lahendamata müsteerium. Näitus jääb avatuks 4. märtsini.

Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones (Pikk 17) Tallinna Fotokuu raames toimuv näitus «Silmapilkline ülessewõtte.

Eesti foto 1850‒1912». Näitus jääb avatuks 4. märtsini.

20. detsembril 19.00 Von Krah-

moodi tegemist ning muidugi väga palju väga head muusikat.

Oli nii häirivalt hajevil (Jaapani dirigent Notsu) kui ka püstiogaraid (lõikelaua ja tomatiga tennist mänginud heas mõttes multitalent ja vähemalt minu jaoks seni laialt avalikkuselt teenimatult vähe tähelepanu saanud Andres Lõo) intervjueeritavaid.

Positiivne kerkib esile vaid negatiivse olemasolul ja kahjuks jagus ka viimast. Eelkõige seisnes see osade intervjueeritavate või muul moel leheteemadega seotud inimeste pentsikus lastetoas. Loomeanne ja viisakus ei tohiks teineteist ju välistada, kuid rohkem kui kord see paraku nii juhtus ning seda paradoksaalsel kombel just nende programmi osade kajastamisel, mis said ka teistelt väljaannetelt laialdase tähelepanu osaliseks.

Umbes täpselt aasta pärast on selge, kas maiade ennustatud maailma lõpp saab teoks või mitte. Siis on ka ehk lihtsam hinnata, kuidas mõjus tänavune aasta Eesti kultuurile.

Andreas Sepp

li teatris (Rataskaevu 10) Arve Henrikseni ja Terje Isungseti «Klaasimaailm». Jõulude ajal avaneb Tallinnas haruldane ja habras klaasimaailm – esmakordselt jõuavad kontserdilavale klaas-instrumendid, mis sündisid Eesti klaasikunstnike käe all. Muinasjutulisi rütmimustreid loovad trompetist Arve Henriksen ja löökpillivirtuoos Terje Isungset Norrast.

21. detsembril 19.00 Von Krahli teatris Arve Henrikseni ja Terje Isungseti «Klaasimaailm».

21. detsembril 21.00 kinos Kosmos (Pärnu mnt 45) kontsert «Tehnoloogiline Päike tiirleb Kosmoses».

22. detsember 10.00‒19.00 Tallinna Jõuluturg Raekoja platsil.

12.00‒18.00 Tasuta muuseumipäev. Koostöös Tallinna linnamuuseumi ja NUKU muuseumiga avab kümmekond muuseumi oma uksed täiesti tasuta: Kiek in de Kök (Komandandi tee 2), Fotomuuseum (Raekoja 4/6), Linnamuuseum (Vene 17), Peeter I majamuuseum (Mäekalda 2), E. Vilde muuseum (Roheline aas 3), A. H. Tammsaare muuseum (Koidula 12a), Lastemuuseum (Kotzebue 16), NUKU muuseum (Lai 1) ja Miia-Milla-Manda (Koidula 21c). NUKU muuseumis (eelregistreerimine muuseumi kodulehel) ja Miia-Milla-Mandas on töötoad igal täistunnil kella 12–17, lastemuuseum ootab töötubadesse kell 12 ja kell 15.

18.00‒20.00 Kunstihoone galeriis (Vabaduse väljak 6) «Kuulame mereäärseid lugusid!» Ettekandmisele tulevad parimad lood rahvusvaheliselt mereäärsete e-lugude jutuvõistluselt.

Kuues keeles ja paarikümnelt maalt saadetud lugude pare-

Vasakult paremale: Anneli Sihvart, Andreas Sepp, Liina Luhats.

Foto: Stanislav Moshkov

Nende kuude jooksul olen saanud hulgaliselt elamusi, millest enamik on pikas perspektiivis osutunud positiivseks või vähemasti õpetlikuks. Nii mõnedki eelarvamused said põrmustatud ja inimesed ning nende tegevus tegid eelkõige ikkagi rõõmu ja mõjusid inspireerivalt.

Kultuuripealinna lehes töötades oli hea meel võimaluse üle kirjutada lugusid ülemäära kriitilisest lähenemisest hoidudes, käsitleda huvitavaid teemasid kellegi rahakotti piilumata ja kuluaaride sahistustele liigset tähelepanu pööramata.

Liina Luhats

mik loetakse originaalkeeltes.

Jutustajaiks on palutud Von Krahli teatri noored näitlejad Loore Martma, Madis Mäeorg, Liis Lindmaa, Jim Ashilevi, Ragne Veensalu ja Jekaterina Novosjolova.

mata turunduse, produtsentide, ettevõtjate ja moraalse enamuse künismist koondub hulk režissööre üle maailma, et linastada ühekordne kollaažfilm. Idee ja lavastuse autorid on Taavi Eelmaa ja Veiko Õunpuu, helilooja Ülo Krigul.

20.11 Vabaduse väljakul ja kõikjal vanalinnas ainulaadne kirikukellade kontsert «Tornikellade laul».

19.00‒20.00 (kui ei ole märgitud teisiti) kontserdid ja jumalateenistused Tallinna vanalinna kirikutes: Ivo Linna, Maria Listra & Eesti Raadio laululapsed EELK Tallinna Toompea Kaarli kirikus (Toompuiestee 4); palvus Taizé muusikaga EELK Tallinna Püha Vaimu kirikus (Pühavaimu 4); ansambel Jäääär (kaastegevad orelivirtuoos Ulla Krigul ja tšellist Ann Kuut) EELK RootsiMihkli kirikus (Rüütli 9); Tõnis Mägi, Vox Clamantis, Robert Jürjendal (kitarrid) ja Vanalinna Muusikamaja tütarlastekoor kontserdil «O’Adonai» EELK Tallinna Jaani kirikus (Vabaduse väljak 1); Orthodox Singers EAÕK Tallinna Issandamuutmise kirikus (Suur-Kloostri 14); Ukraina vaimulikud rahvalaulud Ukraina Kreeka-Katoliku kirikus Tallinnas (Laboratooriumi 22); ansambel Sõnajalad kontserdil «Taevane roos» EKNK Toompea keskuses (Toompea 3); Jana Abzaloni, Merje Kägu ja Miikael Mägila jazzikava «Laul rõõmule» RKK Tallinna PeeterPauli kirikus (Vene 16); orelipooltund kell 18 ja palveteenistus kell 18.30 EEKBKL Tallinna Oleviste kirikus (Lai 50); tänupalvus seoses kultuuripealinna lõputseremooniaga Püha Nikolai Imetegija kirikus (Vene 24); tänupalvus seoses kultuuripealinna lõputseremooniaga Püha Aleksander Nevski katedraalis (Lossiplats 10) 19.30‒21.00 Tallinna sadama kruiisialal «60 sekundit üksindust aastal Null». Kunsti olemuslikku efemeersust pühitsev rahvusvaheline filmiinstallatsioon, mis on pühendatud kino vaba mõtte jäävusele. Hooli-

20.30‒21.15 Vabaduse väljakul küünlameri ja kontsert «Hetkes olemise ilu».

21.00‒00.00 Euroopa kultuuripealinna ametlik lõputseremoonia ja tiitli üleandmine (kutsetega) Lennusadama angaarides (Küti 15a).

22.00‒04.00 Kultuurikatlas (Põhja pst 27a) Club 2011 lõpupidu.

31. detsembrini Tallinna Kunstihoones (Vabaduse väljak 6) fotonäitus «Sündinud samas kohas: kujutis, mälu ja fiktsioon Baltimaades».

Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones (Pikk 17) näitus «Ajaloo nägu».

Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34) Ene-Liis Semperi näitus.

Energia avastuskeskuses (Põhja pst 29) näitus «Avasta Eesti müütilised olendid!».

AHHAA Tallinna keskuses (Vabaduse väljak 9) «Nähtamatu näitus Dialoog pimeduses 2011».

Sokos Hotell Virus (Viru väljak 4) näitus-tubamuuseum «Viru hotell ja KGB». Külastamine ainult koos giidiga, tuurid soome, inglise ja eesti keeles, vajalik eelbroneerimine.

KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:

TALLINN

Eur opean Capital of Culture