Märt-Matis Lill, Valdur Mikita, Margus Kasterpalu
Mütopoeetiline oratoorium
Emajõgi esineb meie ajalookujutluses kolmel viisil:
Suur-Emajõgi Võrtsjärve ja Tartu vahel — see, mida tavaliselt kutsutakse Emajõeks.
Ürg-Emajõgi —
Suur-Emajõgi koos Pärnu jõega.
Pühajärvest algav ja Peipsisse suubuv Emajõgi —
Suur- ja Väike-Emajõgi koos „laiema koha“ ehk Võrtsjärvega.
„Emajõe sünd” lähtub viimasest kujutelmast.
Märt-Matis Lill Helilooja ja muusikajuht
Valdur Mikita Libretist
Margus Kasterpalu Lavastaja ja kaaslibretist
Kristjan Suits Lavastus- ja kostüümikunstnik
Remek Meel Loodusdokumentaali režissöör
Taavi Varm Videokunstnik
Priidu Adlas Valguskunstnik
Ingmar Jõela Liikumisjuht
Endrik Üksvärav Dirigent
Tammo Sumera Helirežissöör
Anu Konze Grimmikunstnik
Heldi Aun-Trepp Grimeerija
Sirli Pohlak Kostüümide teostus
Kaidi Pihlak Kostümeerija
Danel Pandre Produtsent
Kalmar Kurs Kaasprodutsent
Emajõgi – Iris Oja
Kobras – Andres Mähar
Saarmas – Endrik Üksvärav
Teised Emajõe asukad – Ingmar Jõela, Steffi Pähn, Germo Toonikus
Naine kandlega (Vanemuine) – Anna-Liisa Eller
Mehed löökpillidega – Vambola Krigul, Anto Õnnis
Poiss õngega – Madis Martin Kasterpalu
Kammerkoor Collegium Musicale: Marie Roos, Lili Kirikal, Grete
Maipuu, Silja Uhs, Karoliina Kriis, Teisi-Liis Vaik, Marili Merendi, Valnar Neidre, Calvin Pärn, Marek Jürgenson, Taavi Hommik, Ott Jalakas, Gregor Rehand, Margus Vetka, Olari Viikholm
Dirigent – Endrik Üksvärav
Kontsertmeister – Dalia Dėdinskaitė-Pyšniak Flööt – Mari-Liis Vind ja Linda Vood; klarnet –Jose Carlos Dominguez Almela ja Meelis Vind ; fagott – Jakob Peäske ja Kaido Suss ; metsasarv – Nikita Matsuk ja Artur Reinpõld; trompet – Indrek Vau ja Ivar Tillemann ; tromboon – Andres Kontus ja Peeter Margus; tuuba – Madis Vilgats; harf – Sara Siria D´Amico; I viiul – Dalia Dėdinskaitė-Pyšniak , Marge Uus , Kaija Lukas , Nina Kawaguchi , Fred Heinoja ja Andrus Tork ; II viiul – Kadi Vilu , Kristel Kiik , Triin Krigul , Eva-Maarja Forslund , Elisabeth Härmand ja Marlis Timpmann; vioola – Liina Žigurs , Kaja Kiho, Julia Širokova , Liisi Rusnak ja Kristiina Välja; tšello – Indrek Leivategija , Seulki Lee , Tõnu Jõesaar ja Katrin Oja ; kontrabass –Mati Lukk ja Imre Eenma
Emajõe loomise müüt
1840. aastal ilmus Fr. R. Faehlmanni sulest kunstmuistend „Emajõe sünd”. See oli lühidalt järgmine. Kord öelnud Vanaisa loomadele: „Mina olen teid loonud, et igaüks elust rõõmu võiks tunda, teie aga olete hakanud üksteist murdma ja vihkama. Teile on tarvis kuningat, kes teie üle valitseks. Tema vastuvõtmiseks peate jõe kaevama, mille kallastel ta rõõmustada saaks ja Emajõgi olgu ta nimi. Mulda aga ärge visake laiali, vaid tassige hunnikusse kokku. Mina lasen selle peale ilusa metsa kasvada ja seal peab teie kuningas elama. Teid on siin hulga koos, igaüks hakaku nüüd tööle!” Seepeale mõõtnud jänes ja rebane välja jõe koha, mutt ajanud esimese vao, mäger süvendanud, hunt kraapinud ja karu olnud kange kandja. Kui töö tehtud, valas Vanataat kuldkausist vee Emajõe sisse.
Sellest müüdist kõneleb kobras oratooriumi III laulus, kuid avaramas mõttes raamistab Emajõe müüt kogu lavastuse rännuteed.
2
Mütoloogiline aeg ja kiviaja müüt
Alates Oskar Looritsast on eesti kultuuri aluspõhja püütud mõtestada soome-ugri maailma kaudu. Intrigeeriv on aga see, et kui süüvida soome-ugri alusmüüti veidi põhjalikumalt, tekib vägisi tunne, et osa sellest müüdist osutab veelgi vanemasse kihti ja selle südames asub Euraasia kiviaja müüt. Kuna Eesti esmaasukad pole peale jääaega siit kuhugi liikunud, vaid sulandunud kokku hilisemate hõimudega, siis võib öelda, et eesti keel, kultuur ja loodus on kujunenud üheskoos enam kui 10 000 aasta vältel. Soomeugrilased saabusid Eesti aladele alles 3000 aasta eest.
Kõige rohkem näeme kiviaja hõngu Eesti looduse lugu lahti harutades. Nii loodus, maastikuvaated kui loodustunnetus üldisemalt pärinevad suuresti soome-ugri eelsest ajast. Just Emajõge ümbritsevate soode ja rabade serval kohtame Eesti ja Põhja-Euroopa kõige ürgsemaid maastikke. Meie keeleline ja kultuuriline eluhingus on küll soomeugrilik, kuid selle pesapuu iidne tüvi ulatub otsapidi kiviaega. Kusagilt sealt hakkab koos Ürg-Emajõega voolama meie suunas ka eesti rahva lugu, mütopoeetiline päris- ja mütoloogilise ajaloo sulam.
Ka Tartu vanuseks võime kiviaja müüdist tulenevalt lugeda auväärsed 10 000 aastat, mitte napp tuhatkond, kui arvestada aega kirjalike allikate järgi. Just nii vana on Ihaste neoliitiline asulakoht Emajõel Reola harujõe suudmes, mis jääb praeguse Tartu linna pii-
ridesse. Samasse ajaperioodi jäävad ka Pulli asula Pärnu jõel ja kunagise Suur-Võrtsjärve äärest leitud kiviaja asulakohad – ühesõnaga kõik see igivana aeg, mida veidi eksitavalt tavatsetakse kutsuda Kunda kultuuriks. Võib öelda, et niipea, kui jõgi valmis sai, hakkasime kohe tulema.
Ürg-Emajõest leitud arvukad linnukujukesed osutavad veelindude tähtsusele kiviaja inimese maailmapildis. Võimalik, et juba eesti kiviaja küttide seas tunti loomismüüti, kuidas veelind tõi sukeldudes veepõhjast üles tükikese maad. Seda peetakse Euraasia üheks varasemaks loomismüüdiks.
Ka sellest müüdist kõneleb Kobras oratooriumi III laulus.
Eestimaast kuulub jõgede ja järvede alla ligikaudu kümnendik, koos kevaditi suurvee alla jäävate jõe- ja järveluhtadega aga rohkemgi. Muistseid jõemaastikke kohtab Euroopas harva: paljud jõed on sirgeks aetud või üles paisutatud, kaldad betoneeritud. Eestis on need suuresti ikka veel samasugused nagu tuhandeid aastaid tagasi. Ürgajal olid jõed olulised liikumisteed, maanteed muutusid
Särje lugu
Euroopas jõgedest tähtsamaks alles keskajal. Ka tänapäeval paistab Emajõgi silma puutumatute ja metsikuvõitu jõemaastikega. Emajõe Suursoo ja Alam-Pedja on harukordsed sooalad kogu Euroopas.
Kui katsuda leida kõige vanemaid eestikeelseid sõnu, siis tuleks neid otsida suuremate veekogude nimedest – näiteks Peipsi. Mõned toponüümid võivad pärineda kiviajast ja pole võimatu, et selle nime andsid järvele juba kiviaja asukad. See näitab, kui suur tähtsus oli muistse inimese jaoks jõgedel ja järvedel. Väga vanad on ka kalade nimetused, näiteks siig. Niisiis, kui ütleme „Peipsi siig“, aga ka „higi ”, „hull”, „konn”, „haug”, „liha”, „meri”, „mägi ” ja „nüri”, kõneleme võib-olla kunagiste kiviaja asukate keeles. Vähemasti nii uskus kunagi keelemees Paul Ariste.
See ilus müüt leiab käsitlemist oratooriumi II laulus.
Millest on tehtud Emajõe kaldad?
Haritud inimene, iseäranis lõunaeestlane, peaks Maa ajaloost ära õppima veel ühe sõna –see on devon, Inglismaa Devoni krahvkonna järgi nime saanud ajastu. Jää pühkis Eesti aladelt minema terved geoloogilised ajajärgud, sajad miljonid aastad haihtusid maa pealt, nagu poleks neid kunagi olnudki. Kuid devonist jää jagu ei saanud. Jääaja võim rauges devoni ürgsetes punastes liivades.
Devoni liivakivi on iidsete Ürg-Skandinaavia mägede tolm, mis uhuti vetega mägede jalamile ja seal aegamisi jõgede põhja settis. Punased nõlvad, mis paljanduvad Emajõe (Kalmistu paljand), Võrtsjärve (Tamme paljand) ja Peipsi ääres (Kallaste paljand), on omamoodi maa-alused mäed, täis kummalisi asukaid. Nagu tardunud jõed voolaksid kuuldamatult läbi ürgse maa.
Kui saaksime pärida Tartu vanuse järele 19. sajandi legendaarse zooloogiaprofessori Hermann Asmussi käest, siis võiks Tartu mütoloogiline vanus küündida vabalt ka 400 miljoni aastani. Just nii vanad on Tartu linna serval asunud Aruküla koobastest välja õngitsetud rüükalade säilmed. Rikkalike paleontoloogiliste leidude järgi võiks
Tartu kuulutada lisaks kultuuripealinnale ka evolutsioonipealinnaks. Niipea, kui linnas kopp maasse lüüakse, hakkab maa seest välja tulema puhast elukulda.
Aga miks on just rüükalad evolutsiooniloos nii olulised? Need iidsed mereröövlid on läinud evolutsiooni ajalukku ühe tähelepanuväärse leiutise poolest: nimelt peetakse neid tänapäevase seksi leiutajateks. Nende lõuad ja uimed arenesid välja muuhulgas selleks, et pulmamängu ajal paarilisest kinni hoida.
Tartu linna müürid on rajatud suuresti rüükalade imettegevatele luudele. Igal juhul näib Eesti olevat paik, kus peale mõtlemise leiutati ka elu tundeküllasem pool. Rüükalad valdasid miljonite aastate vältel suurepäraselt ellujäämise kunsti, olles samal ajal ka tõelised elukunstnikud.
TOOMEMÄGI
I Alustuseks: Maailma loomine.
II Esmaasukad otsivad sõnu ja kummardavad Päikest.
III Kopra kõne Vanaisast, maailma loomisest ja vabadusest.
IV Emajõe sündimine Pühajärvel.
V Emajõele nime otsimine.
VI Emajõe teekond Pühajärvest Võrtsjärve. Kevad.
VII Kopra armulaul Pikasillal (Saarma esituses).
VIII Emajõe avardumine. Võrtsjärv ja loojang.
IX Emajõest venna otsimine Jõesuus.
X Emajõe teekond Võrtsjärvest Tartusse. Suurvesi.
XI Emajõgi voolab läbi Tartu. Laul tumedatest aegadest.
XII Emajõe ja Vanemuise kohtumine Toomemäel.
XIII Kopra kõne suurest tammest, oma maast ja laevast.
XIV Emajõele laeva loomine ja joogilaul Kastres.
XV Emajõe teekond Tartust Peipsi poole. Sügistalv.
XVI Emajõgi suubub Peipsisse. Üks ring on täis.
XVII Kopra kõne lootusest ja armastusest.
XVIII Lõpetuseks: Maailma taasloomine.
PEIPSI
Emajõe indiaanlaste müüt
Ürg-Emajõgi voolas muiste tagurpidi – see sai alguse Ürg-Peipsist ja suubus üle Võrtsjärve
Pärnu lahte. Praegune voolusuund Võrtsjärvest Peipsi suunas kujunes välja kiviajal, umbes 7000 aastat tagasi. Kuid veel tänapäevalgi võivad kevadised suurveed jõe tagurpidi voolama panna, kuna Emajõe alam- ja ülemjooksu kõrguste vahe on vaid mõni meeter. 13. sajandil ja hiljemgi on Emajõeks vahel nimetatud ka Pärnu jõge. Keskajal kulges mööda seda oluline Pärnu-Pihkva vaheline kaubatee. Selle vana jõetee moodustasid praegused Pärnu jõgi, Raudna jõgi, Viljandi järv, Tänassilma jõgi, Võrtsjärv, Suur-Emajõgi ja Peipsi järv. Umbes 500 aasta eest muutus aga Tänassilma jõgi Viljandi juures laevatamiseks liiga madalaks ja läbi Eesti kulgev jõetee vajus unustuse hõlma.
Emajõe lai säng ning raskesti läbitavad kaldasood lõid Põhja- ja Lõuna-Eesti vahele loodusliku eraldusjoone ning sünnitasid kaks erinevat kultuuriruumi. Mõnes mõttes on Emajõgi meie rahvusliku mitmekesisuse esiema, sest suured sood ja rabad Emajõe
kallastel märgistasid ühtlasi nii keele- kui kultuuripiiri. -sündroom vaevas juba meie kaugeid esivanemaid.
Üks väheseid kohti, kus kuivem maanina ulatus mõlemal pool kallast otse jõeni, oli Tartu. Täpsemalt Laia tänava otsas paiknev Vabadussilla ase. Seal asus teadaolevalt ka vanim jõeületuskoht, mille juurde tekkis Tarbatu muinaslinn. Soise jõemaastiku südames kujunes muistne asulakoht. Toome neemikul asuva linnuse algusaeg on dateeritud V sajandisse. Kõik meie vanad Emajõe veetee äärsed linnad Tartu, Viljandi ja Pärnu on Ürg-Emajõe lapsed. Viljandi kujunemisele võis tõuke anda just vajadus ühendada kahte veeteed Pärnu ja Tartu vahel, kuna veetee kitsuse tõttu oli vahepeal tarvis kaupa ümber laadida.
Toomemäe nõlvalt saab alguse eestlaste lauluarmastus. I laulupidu 1869. aasta juunikuus peeti Tartus lauluseltsi Vanemuine eestvedamisel. Laulupeoliste rongkäik kulges läbi linna Toomemäe nõlvale, kus toimus jumalateenistus. Sealt liikus rahvas üle jõe Ressource’i seltsi aeda Eesti esimesele laulupeole (tänase Peetri kiriku vastas).
Ka laulujumal Vanemuise saamislugu on ootamatu ja põnev. Vanemuine pole sugugi meie esivanemate põline laulutaat, vaid alles 19. sajandil eestlaste vaimuruumi ilmunud salakuningas. 1838. aastal esitas Friedrich Robert Faehlmann Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul muistendi laulutaat ,
Säga lugueestlaste vanast laulujumalast, kellest ta oma nooruses Virumaal olevat pajatusi kuulnud.
Tegelikult laenas Faehlmann lauluisa kuju mitte Virumaa taatidelt, vaid hoopis Kristjan Jaak Petersonilt. Viimane pani Soome vaimuliku Christfrid Gananderi raamatu (1789) ümber rootsi keelest saksa keelde, täiendades seda oma fantaasiaga. Üks tema lisandus puudutas soome jumalust ja laulutarka Wäinämöist, keda K. J. Petersoni arvates võisid tunda ka eestlased. Sellest soovunelmast sai Faehlmanni sümboolse rõhuasetuse kaudu üks eestlaste suurimaid müüdilisi iidoleid.
Pärimus teab kõneleda ka Toomemäel asunud muistsest pühast hiiest. See ei pruugi olla ainult müüt, sest muistsel ajal leidus Emajõe kaldail suuri ja põliseid tammikuid.
Faehlmanni muistend Vanemuisest pajatab, et kuigi inimestel ja loomadel oli ammusest ajast oma keel, puudus neil pidukeel – see tähendab laul, millega isekeskis rõõmutseda ja jumalaid kiita. Selleks kutsuti kõik, kel elu ja hing sees, kokku Toomemäele, kus püha hiis kasvas. Seal tõusis õhus südanthaarav kohin ja laulujumal Vanemuine laskus maa peale. Ta seadis oma käharad juuksed korda, kohendas riideid, silus habet, köhatas hääle puhtaks ja puudutas kandlekeeli. Emajõgi pani ta riiete kahinat tähele ja iga kord, kui ta kevadel oma uue nooruse üle rõõmustab, mühab ta, nagu ta seal oli mühinat kuulnud. Tuulele olid kõige vingemad hääled meelde jäänud; mõnedele loomadele oli meeldinud kandlepulkade nagisemine, teis-
tele jälle keelte kõlin. Laululinnud pidasid meeles eesmängu, eriti ööbik ja lõoke. Kõige pahem lugu oli kaladega: nemad pistsid pea silmadeni veest välja, unustasid aga kõrvad vette; nad nägid suu liikumist ja matkisid seda, jäid aga tummaks. Ainult inimene sai kõigest aru, seetõttu tungib tema laul südame sügavustesse ja üles jumalate eluasemeni. Ja vanake laulis taeva suurusest ja maa toredusest, Emajõe kallaste ilust ja nende muistsest võlust, inimsoo õnnest ja õnnetusest.
See ilus müüt leiab käsitlemist oratooriumi XII laulus.
Tartu on alati olnud veidi salapärane ja raskesti sõnastatava X-faktoriga linn. Tartu on ajalooliselt olnud nii kauba-, võimu- kui vaimukeskus: kaubakeskus hansaajal, võimukeskus orduajal ja vaimukeskus ülikooliajal. Sugugi mitte üllataval kombel on Tartu vaimukeskusena osutunud ajaloos kõige edukamaks. Ülikoolilinn on saanud aja jooksul suuremaks mõlemast esivanemast, nii ordukui hansalinnast.
Teisest küljest pole Eestis tõenäoliselt teist linna, mida oleks ajaloo vältel nii palju
rüüstatud ja maha põletatud. Sellest kõneleb lavastuse XI laul. 1828. aastal võrdles Tartus
Karlova mõisa ostnud kuulus poola päritolu
Vene kirjanik Faddei Bulgarin Tartu ränka
saatust Vana Testamendi linnade Babüloni ja Jeruusalemmaga. Kõige süngem päev Tartu ajaloos saabus ilmselt 12. juulil 1708, kui taanduvad Vene väed linna Peeter I käsul põlema süütasid. 1710. aastal korraldatud linnarevisjoni käigus õnnestus Tartust leida neli terveks jäänud maja ja 21 linnakodanikku. Tartu tõusis aga fööniksina tuhast ja leidis taas oma koha ajaloos. Vähem kui
saja aasta pärast oli Tartu taas üles ehitatud ja linna elu määras tolle aja Põhja-Euroopa üks mainekamaid ülikoole.
Aga miks on Tartu tuntud kui Emajõe
Ateena? Tartule andis Emajõe Ateena nime 1819. aastal valminud uhke 128 valendava sambaga klassitsistlikus stiilis kaubahoov, arhitektiks Georg Friedrich Geist. Vanadel piltpostkaartidel on Tartu kaubahoov lotjadega palistatud Emajõe kaldal üks silmator-
kavamaid Tartu sümboleid. Kaubahoov hävis sõjategevuse käigus 1941. aasta juulikuus. Ka lodjad vajusid aegamisi unustuse hõlma. Tõenäoliselt on terves maailmas vähe selliseid linnu, mille mõju ühe rahva etnogeneesile oleks olnud sedavõrd suur kui Tartul. Tartu on eesti rahvale midagi ühiselt jagatud lapsepõlve sarnast. Enamik ärkamisaja suurkujudest, seltsidest ja ettevõtmistest on seotud Tartuga. Õpetatud Eesti Selts, Laulu- ja Mänguselts Vanemuine, Eesti Kirjameeste Selts, Eesti Üliõpilaste Selts, Tartu Põllumeeste Selts – kui nimetada vaid kõige olulisemaid. Tänu ülikooli ümber koondunud intellektuaalidele muutus Tartu eesti rahvusliku identiteediloome keskuseks. Teiste sõnadega: Eesti mõeldi välja Tartus.
Kuid see pole veel kõik. Ilma maagilise jõe kohaloluta poleks saanud meie vaimupealinna üldse sündida. Euroopa ülikoolid tekkisid enamasti ikka jõelinnades. Niisiis –Eesti mõeldi välja Tartus, Tartu mõeldi välja Emajõel, Emajõe mõtles välja Suur Jää ja nii ikka edasi, see tähendab tagasi, tagasi päris aegade algusesse kuni Suure Pauguni välja.
Pühajärve kohta on üles kirjutatud mitmeid rahvajutte, mis jutustavad veekogu sündimisest naisterahva silmaveest. Lugu varieerub, kõige sagedamini on järve või jõge sünnitavaks motiiviks hiidnaise itk poja surma pärast. Hiiutütar läinud Munamäe otsa (mõeldud on Väikest Munamäge Otepää lähedal) ja hakanud seal itkema ja pisaraid valama, millest saanudki Pühajärv. Ühes loos teab jutustaja koguni rääkida, et Vanapagan tapnud Munamäel Kalevipoja ära ja Linda silmaveest sündinudki Pühajärv.
müüt
Võrtsjärve teket on rahvas seletanud Eestile iseloomuliku rändava järve motiiviga. Võrtsjärve on tuntud rahvasuus veel selliste nimedega nagu Virtsjärv, Võltsjärv ja Tullu järv. Rannust on sadakond aastat tagasi rahvasuust üles kirjutatud järgmine lugu, kus seletus on antud ühekorraga kõigile kolmele. Nimelt olnud Võrtsjärv algul üks virtsalombike, mis ühel päeval maast üles tõusnud ja kasvama hakanud ning teises kohas maha sadades terved külad enese alla matnud. Sellest siis Virtsjärve nimi. Hiljem pööranud järv veel teise külje, mistõttu taas suur hulk rahvast ja kariloomi hukka sai. Tullu järveks aga nimetatakse Võrtsjärve seetõttu, et ta teisest kohast tulnud on. Siis teab jutustaja hoiatuseks lisada veel sedagi, et see inimene, kes
kõik Tamme kalju sisse kirjutatud salamärgid kokku loeb (mõeldud on Tamme paljandit Võrtsjärve kaldal), päästab järve kolmandat korda valla, järv pöörab ennast kolma’t korda ümber, katastroof kordub ja viimane järv saab kõige suurem olema, mis lausa Tartuni välja ulatuvat.
järve paisumise müüt
Kord kukkunud veetilk maha, see hakanud ühtäkki kasvama ja matnud enda alla kurja nõia, kelle nimi oli Peips, koos tema kukega. Seepärast Peipsi järv vahutabki, et kuri nõid möllab lainelatvades oma kukega.
Luuletused:
Aleksander Suuman „Meil siin hüperboreas”
Jaan Kaplinski „Ainult kaasa minna”; „Kuskil maailma äärel”; „See on vihmane suvi”; „Tolmust ja värvidest saavad uued liblikad”
Uku Masing „Tontide eest taganejate sõdurite laul”
Henrik Visnapuu „Kõik muutub lauluks”
Artur Alliksaar „Õnnetus ei hüüa tulles, aga kas ta minnes hüüab?”; „Lootust peab pälvima”
Rahvalaulud:
„Peko” (katkend Anne Vabarna eeposest Hasso Krulli tõlkes)
„Imemaa” Pilistvere khk, Kõo v – Hans Keller (1894)
„Venna otsija” Rõngu khk, Aakre v – P. Grünfeldt (1888)
„Suisu surma poole” Suure-Jaani khk (1907)
„Joodiku laul” Võnnu khk – Jaan Moodis < Mari Anisson (1897)
Kaljo Põllu graafilised lehed, mille motiive lavastuses kasutatakse:
1. „Maa-emale”
2. „Kaliväe sünd”
3. „Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu läheme?”
4. „Lainetel tõttaja”
5. „Teekonna algus”
6. „Päikesevene”
7. „Maa uinub”
8. „Siinpoolne ja sealpoolne maailm”
Kavalehe tekstid Valdur Mikita Toimetaja Tuuli Kaalep Kujundus Merike Tamm
on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammi kuuluvast Ellujäämise Kunstide Loodusloovusfestivalist, mida korraldab Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed.
TÄNA E:
HASSO KRULL, ERSO, Emajõe Lodjaselts, Tartu Kaubamaja, Lõunakeskus, Sõbra Kinnisvara, Muuseumikaart
KORRALDA A: Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed
Produktsioonipartnerid: Sound OÜ, Xell Light OÜ, Kataja Event OÜ, tehniline koordinaator Magnus Müürsepp
Kaljo Põllu. „Siinpoolne ja sealpoolne maailm”