Toit – eestluse varaait

Toit – eestluse varaait Eestlaste toiduärid ja -tööstused Torontos 1944. aasta suvel ja sügisel põgenes pealetungivate Nõukogude vägede eest üle Läänemere Soome, Rootsi ja Saksamaale umbes 70 000 eestlast. Mere ületamine kujunes piiriks Eestis elatud elu ja välismaal elatud eesti elu vahel. Ajutisest lahkumisest sai minek päriseks, vabasse maailma pääsemise hinnaks oli ilmajäämine kodumaast ja harjumuspärasest elust. Paljude jaoks muutus omandatud haridus ja õpitud amet uuel asukohamaal kasutuks, mõned said jätkata Eestis alustatud erialal.

1940. aastate lõpul ja 1950. aastate algul saabus peamiselt Saksamaalt ja Rootsist Kanadasse tuhandeid eestlasi, neist suur osa koondus Torontosse ja selle ümbruskonda.

Oli vaja töökohti, et end ja peret ülal pidada. Ärivaistuga inimesed leidsid peagi võimaluse ettevõtete rajamiseks, üheks populaarsemaks valdkonnaks kujunes toiduäride ja -tööstuste asutamine.

Põgenikud olid saanud näha elu Rootsis ja Saksamaal, paljude jaoks oli see esimeseks „välisreisiks“. Võõrad maad olid tundmatud ja veelgi harjumatumad olid maitsed, mida kogeti uue maa toidutavadega tutvudes. Nii olid Rootsis heeringad magusad, Kanadas saiaks midagi švammilaadset, aga korralikku rukkileiba polnud üldse kusagilt saada.

Vajadusest eestipärase toidu järele asutati 1950. aastatel hulgaliselt eesti pagari- ja lihatööstusi, delikatessiärisid ja söögikohti. Ometi leiab koguteosest „Eestlased Kanadas“ (1975, lk 335) vaid paar nappi lõiku, mis räägivad eestlaste toiduharjumustest: „Torontos ostetakse suur osa toitaineid eesti delikatessenitest.

Läänes eesti delikatesseneid ei ole ja tavalist „supermarketit“ eelistatakse muudele. Kodune leivategemine on aga laialdaselt levinud./…/

Eestlased võtavad oma sõpru vastu palju tihedamini kui see on kanadalastel kombeks. Söök, selle kvaliteet ja hulk on jäänud esimesele generatsioonile staatuse sümboliks.

Seepärast pole imestada, kui rahvasuu räägib „ägisevate jalgadega peolaudadest“ ja vanemate inimeste uhkusest peolauast ülejäänud toiduväljaviskamisel. /…/ Jumalateenistuselt koju jõudnud, istutakse õhtulauda.

Kuigi kalkun on hakanud sisse tungima, on verivorst ja hapukapsad jõulutoiduks jäänud. /…/ Ehkki eestlased ei pea paastuaega, pannakse ülestõusmise pühapäeva toitudele erilist rõhku. Külmtoitude rikkalik variatsioon on ülestõusmispühade tunnuseks.“ Toit on meie igapäevases elus olulisel kohal ja tegemist on vahest kõige konservatiivsema osaga meie harjumustest, mis nii kiiresti ei muutu. Siiski, võõrsil elades ja maailma avardudes on eestlasedki järjest enam kohanenud maailmaköögiga, olgu tegemist vahemere, prantsuse või aasia hõrgutistega. Samas pole kuhugi kadunud tähtpäevad ja perekondlikud sündmused eestipäraste pühadesöökide või külmlaudadega, kus püsivad visalt hapukapsad, pirukad, rosolje, sült ja täidetud munad. Täna Eestist tulnule torkab eriti silma Kanada eestlaste kringlikultus: siin peaaegu polegi pidu või kokkusaamist, kus seda maiust ei pakuta.

Meie toidutavade nii sümboolseks kui tegelikuks tugisambaks on aga rukkileib. Kodu leib on kõige magusam, on öelnud vanarahvas. Kui leib on laual, siis pere on toidetud. Näitusetegijate üheks emotsionaalsemaks leiuks oli karbike kuivatatud leivaga, mille pereema Eestist põgenedes kaasa võttis ja mida perekond nüüd juba 70 aastat reliikviana alal on hoidunud.

“Mina tunnen, et meie pere eesti traditsioonid on mulle väga tähtsad ja ma tahan neid oma tulevases elus kindlasti alles hoida. Need aitavad meil oma peret ja meie eestlust tugevana hoida,” ütleb Mark Pettinen VEMU konkursile saadetud ajaloouurimuses. Marki pere tuli Eestist Kanadasse 1990. aastal, aga uuedki tulijad igatsevad Kanada mitmekesise toiduvaliku keskel koduseid eesti maitseid.

Eestlust ei säilitata võõrsil ainult Eesti vabaduse eest seistes, eesti keelt ja kultuuri alal hoides, lauldes ja tantsides. Eesti asja aetakse ka hapukapsaid ja verivorsti süües, kringleid ja pirukaid küpsetades, mahakukkunud leivale suud andes - oma rahvuslikke toidutavasid järgides ja säilitades. Toit on eestluse varaait. Olgu see ikka heast ja paremast tulvil!

Näitus on valminud VEMU/Eesti Õppetöö Keskuse (Kanada, Toronto) ja Eesti Rahva Muuseumi (Eesti, Tartu) koostööna Koostajad: Piret Noorhani, Riina Reinvelt Kujundaja: Merike Tamm Tõlked: Tiina Kirss, Helge Kurm Kaasaegsed fotod: Kerly Ilves, Riina Reinvelt, Piret Noorhani Täname: Rahvuskaaslaste programm, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kirjandusmuuseum, Kadi Kuivits, Kerly Ilves, Kaisa Pitsi, Marika Mayfield, Maido Selgmäe, Mati Tee, Keto Soosaar, Peeter Põldre, Merike Kiipus, Hendrik Tork

Food: A Treasury of Estonian Heritage Businesses and Factories in Toronto In the summer and fall of 1944, approximately 70 000 Estonians fled from advancing Soviet troops across the Baltic Sea to Sweden and Germany. Crossing the sea became the boundary between life in Estonia and life abroad. What began as a temporary flight became permanent exile, and the price of reaching the free world was the loss of a homeland and a life to which one was accustomed. For many, education and vocational training acquired in Estonia proved useless in the country of resettlement, though some were able to continue in their area of specialization.

At the end of the 1940s and the beginning of the 1950s, thousands of Estonians arrived in Canada, mostly from Germany and Sweden. A large number of them gathered in Toronto and its vicinity. They needed jobs to support themselves and their families. People with good business sense soon found opportunities to establish their own businesses; among the most popular were food shops and factories in the food industry.

The refugees had seen what life was like in Sweden and Germany: for many, their flight was also their first „trip abroad“. Foreign countries were unfamiliar, and tastes encountered while becoming acquainted with food traditions in the new countries were less familiar still. In Sweden herring was sweet; in Canada white bread was something resembling a sponge, and proper rye bread was nowhere to be found.

Due to the demand for Estonian-style food, many Estonian bakeries and meat factories, delicatessens and dining halls were founded in the 1950s. Yet in the collection „Eestlased Kanadas“ (Estonians in Canada, 1975, p 335) one finds only a short segment that mentions Estonians’ food customs:

„In Toronto most foodstuffs are purchased in Estonian delicatessens. There are no Estonian delicatessens in the west, and the ordinary „supermarket“ is preferred over other kinds of stores. Baking bread at home is a widespread custom. /…/ Estonians entertain their friends much more frequently than is the custom among Canadians. The quality and quantity of food has remained a status symbol for the first generation. Thus it is not surprising that folk tradition speaks of „party tables groaning under their weight“ and older people’s pride at throwing away all the leftovers from a party. /…/ When people come home from church, they sit down to supper. Though turkey has made its way onto the table, Christmas food is still blood sausage and sauerkraut. /…/ Even though Estonians do not keep Lent, special attention is paid to Easter foods. A rich variety of cold foods is characteristic of Easter celebrations.“ Food has an important place in our everyday life. Perhaps it is the most conservative part of our cultural habits, those that resist quick change. Despite this, by living abroad and expanding their worlds, Estonians have been introduced to world cuisine, to Mediterranean, French, or Asian delicacies. However, holidays and family events are still celebrated with Estonian-style foods or smorgasbords, which still feature sauerkraut, pirukad, rosolje, sült, and devilled eggs. Estonians who have recently arrived in Canada particularly notice the kringel cult of Canadian Estonians: no party or celebration is without it.

The symbolic and material basis of our food traditions is rye bread. As the old saying goes, bread from home is

the sweetest. If there is bread on the table, the family is fed. One of the most emotional discoveries of the organizers of this exhibit was a little box of dried bread that the mother of the family took along with her when she fled Estonia. The family has kept it as an heirloom for over 70 years. „I feel that our family’s Estonian traditions are very important to me, and in the future, I hope to keep them alive. They will help us keep our family and our Estonian belonging strong,“ says Mark Pettinen in the historical essay he sent to VEMU’s competition. Mark’s family came to Canada from Estonia in 1990, but even these recent newcomers long for home-like Estonian taste among the vast number of choices available in Canadian cuisine.

The sense of Estonian belonging is not maintained abroad only by taking a stand for Estonian independence, keeping Estonian language and culture alive, singing, and dancing. „Doing the Estonian thing“ can also mean eating sauerkraut and blood sausage, baking kringel and pirukad, kissing bread that has fallen on the ground– following and preserving ethnic food customs. Food is Estonians’ treasury. May it always be full of wonderful delicacies!

This exhibition has been organized as a collaborative project of The Museum of Estonians Abroad (VEMU)/ Estonian Studies Centre (Toronto, Canada), and the Estonian National Museum (Tartu, Estonia).

Editors and Compilers: Piret Noorhani, Riina Reinvelt Layout and Design: Merike Tamm Translations: Tiina Kirss, Helge Kurm Contemporary photographs: Kerly Ilves, Riina Reinvelt, Piret Noorhani Our sincere thanks to: The “Compatriots” program; Estonian Cultural Capital; Estonian Literary Museum, Kadi Kuivits, Kerly Ilves, Kaisa Pitsi, Marika Mayfield, Maido Selgmäe, Mati Tee, Keto Soosaar, Peeter Põldre, Merike Kiipus, Hendrik Tork

BENTO NOUVEAU ONTARIO SPRING WATER SAKE COMPANY Ken Valvur oli juba koolis asunud õppima jaapani keelt ning töötanud neli aastat Jaapanis. Seejärel asus ta tööle Londonisse, kus märkas jaapani kiirtoitude kasvavat populaarsust. 1996. aastal otsustas seni panganduses töötanud Ken Torontos Scotia Plazas avada kiirsöögikioski, kust inimesed said karbiga sööki kaasa osta. Peamiseks müügiartikliks oli sushi ja Ken võttis jaapanlastelt üle ka nimetuse bento box.

Samal aastal avas ta veel kaks müügikohta ja peagi õnnestus sushit hakata müüma supermarketites. Firma kasvas kiiresti ja üsna varsti ulatus müügikohtade arv kolmekümneni, millele lisandusid tuhanded supermarketid, mis samuti firma toodangut müüma hakkasid. Kuigi ettevõte kasvas kiiresti ja inimesed õppisid sushit armastama, tuli algusaastatel reklaami eesmärgil käia firmades pakkumas tasuta degusteerimisvõimalusi. Paljud kasutasid seda võimalust rõõmsalt ära, teised jäid võõrapärase toidu suhtes siiski ettevaatlikuks.

11 aastat pärast ettevõtte loomist müüs Ken enamusosaluse firmas maha. Sel hetkel oli Bento Nouveau Kanada suurim sushitootja, millel oli rohkem kui 1000 töötajat ja 300 müügikohta üle riigi.

Kirg Jaapani toidu- ja joogikultuuri vastu ei olnud aga kuhugi kadunud ja 2010. aastal alustas Ken sake pruulikoja käivitamisega. Aasta hiljem saabus Jaapanist sakemeister ja Destillery Districtis alustas tööd Ontario Spring Water Company, mille peamiseks eesmärgiks on pruulida pastöriseerimata saket. Saket saab maitsta ja osta kohapeal, kuid seda pakuvad ka rohkem kui 60 restorani. See on müügil LCBO poodides Ontarios ja hiljuti laiendati müüki ka Quebeci provintsi.

Esimeses menüüs oli lisaks sushile skandinaaviapärase sisuga toidukarp, mis muuhulgas sisaldas ka rosoljet, kuna Kenile endale maitseb see väga. Mõne kuu pärast tuli rahva vähese huvi tõttu rosolje asendada pastasalatiga, kuid kartuli- ja kurgisalat ning lõhe jäid menüüsse viieks aastaks.

Oo jaa, ma tegin esialgu ka võileibu. Eestipärasel hommikusöögil on lahtised võileivad: võibolla must leib või midagi niisugust on all ja siis juustu ja liha, võibolla üks õrn kurgiviil või midagi niimoodi. Ma tegin just neid võileibu inimestele siin hommikusöögiks, aga nad üldse ei ostnud neid. Samuti tegin suitsulõhega asju, need läksid paremini, aga lõppude lõpuks see oli sushi, mida inimesed tahtsid kõige rohkem meie käest osta. Nii et üle aastate kõik teised asjad, mitte ainult eesti toidud, jäid väiksemaks. (Ken Valvur) Aga sel ajal ma olin just hakanud tööle firmas, kus suur boss on eestlane ja kus ma siiamaani (2007) töötan - Bento Nouveau’s. Vean sushit. Ma olen seda tööd teinud... väikese minikaubikuga olen vedanud seda kraami. Sushid ja mõned võileivad ja mõned muud riisiasjad. Toidupoodidesse, koolidesse, mõnede firmade sööklatesse. (Veikko Kalep)

Esimest korda kohtusin sushiga, kui olin 1998. aastal külaskäigul Vancouverisse, kus kohalikud eestlased mind sushirestorani sööma viisid. Tundus, et see oli sealgi veel üsna uudne asi. Eestisse sushi sel ajal jõudnud ei olnud, nii et mina ei osanud midagi oodata või karta. Nagu ikka, vajavad uued ja võõrad maitsed harjumist ja ega mullegi see esimene kord just eriti maitsemeeli paitav elamus olnud. Aga kogemusi tuli juurde, peamiselt välismaal rännates, kus sushi üheks üsna mõnusaks ja mitte väga kalliks kiirtoiduks osutus. Kui ma 2012. aastal Torontosse tulin, siis olin sushiga juba üsna sina peal. Kui sain veel teada, et ühe suurima sushifirma Bento Nouveau loojaks on eestlane, maitses sushi üha paremini.

Uhke ja hea tunne oli, et üks eestlane sellise suure äri käima on pannud. (Riina Reinvelt)

Ken Valvur on briljantne. Ta on väga hea ärimees. Ta on ettenägelik ja näeb, mis vajadused siin suures linnas on. Ja tal on väga kvaliteetne sushi.

Ma olin imponeeritud, kui hea sushi tal on. Müts maha tema ees, ta on tõesti väga nupukas ja hea ärimees. Eks Toronto linna peal ikka oli neid restorane ja sealt sai sushit ka koju viia, aga take out’i tegi tema populaarseks – ta viis oma äri poodidesse. (Linda Karuks) Ja väga uhke sake vabrik on tal. Sellel on võibolla väiksem turg, sake pole nii populaarseks läinud. Aga keegi ei tee seda siin, nii et see oli jälle üks turg, mis oli täitmata. Mul kodus kapis on ikka pudel saket ja me ostame seda vahetevahel. Jah, ta näeb, kus võiks äri teha ja kus pole nii suurt võistlust. Ta on üks samm ees teistest. (Linda Karuks)

Bento Nouveau tooted tegid minust sushi fan’i. Olin ennegi sushit söönud, aga ei maitsenud. Peale selle, kui ma avastasin Bento sushi, olen tihti sushit söönud – nende sushi on ehtne, kõrge kvaliteediga ja maitsev. (Vaike Külvet)

Toit – eestluse varaait Eestlaste toiduärid ja -tööstused Torontos

BENTO NOUVEAU ONTARIO SPRING WATER SAKE COMPANY Ken Valvur had begun studying Japanese in school and worked for four years in Japan. After that he took a job in London where he noticed the growing popularity of Japanese fast food. Having worked in banking, Ken decided in 1996 to open a fast food kiosk in Toronto’s Scotia Plaza, where people could buy food in a box to take away. The bestselling item was sushi, and Ken took over the Japanese name for it, the bento box.

That same year Ken opened two more shops, and was soon successful in selling his sushi to supermarkets. The business grew rapidly, and soon Ken had 30 locations, as well as thousands of supermarkets that sold products from his business. Despite rapid growth, and the fact that people were learning to love sushi, in the first years of building the business Ken had to advertise by visiting businesses and offering free taste tests. Many were happy to avail themselves of this opportunity, but others remained careful about trying out foreign food.

Eleven years after starting his business, Ken sold the majority of his stocks. At that time Bento Nouveau was Canada’s largest manufacturer of sushi, with more than 1000 employees and 300 sales locations across the country.

Ken’s passion for Japanese culture of food and drink did not disappear, however, and in 2010 Ken opened a sake brewery. A year later a sake master arrived from Japan, and in Toronto’s Distillery District, the Ontario Spring Water Company was founded, with the primary goal of brewing unpasteurized sake. One can taste and purchase sake on site, but over 60 restaurants offer it as well. The sake is on sale in Ontario’s LCBO stores, and recently sales were expanded to the province of Quebec.

Besides sushi, the first menu featured a Scandinavian foodbox, which also included rosolje, which Ken particularly loves. After a few months, since people were not that interested in the rosolje, he had to replace it with pasta salad, but potato and cucumber salads and salmon remained on the menu for five more years.

Oh, yes, at first I also made sandwiches. An Estonian style breakfast includes open-faced sandwiches: maybe some black bread or something like that on the bottom, then cheese and meat, maybe a delicate slice of cucumber or something. I made just that kind of breakfast sandwich, but people didn’t buy them at all. I also did some things with smoked salmon – that went better, but in the end it was sushi that people most wanted to buy from us. So over the years, all the other things – not just Estonian foods – decreased in importance. (Ken Valvur) In those days I had just started working in a business where the big boss was an Estonian, and where I have been working till now (2007) – at Bento Nouveau. I haul sushi. That’s the work I’ve done, with a small truck – hauling sushi.

Sushi, some sandwiches, and other things made out of rice.

To food stores, schools, sometimes to the dining halls of businesses. (Veikko Kalep)

My first experience with sushi was in 1998 when I was visiting Vancouver, and the local Estonians took me to a sushi restaurant. Even there it seemed to be something new. Sushi had not arrived in Estonia yet, so I didn’t know what to expect or fear. As always, new and different tastes take getting used to – and to be honest, that first time didn’t tickle my palate very much. But mostly while travelling abroad, I kept getting more experience, and sushi turned out to be a nice, inexpensive fast food. When I came to Toronto in 2012, sushi and I were on friendly terms. And when I found out that the creator of one of the largest sushi businesses, Bento Nouveau, was an Estonian, sushi got tastier and tastier.

I felt proud that an Estonian had gotten a large business like that going. (Riina Reinvelt)

Bento Nouveau products were what turned me into a sushi fan. I had eaten sushi before, but I hadn’t liked it. But after discovering Bento sushi, I have eaten it often – their sushi is the real thing, high quality, and delicious. (Vaike Külvet) Ken Valvur is brilliant. He is an excellent businessman. He looks ahead and sees what the needs are in this big city. And his sushi is very high quality. I was impressed by how good it was.

Kudos to him – he is a very clever and good businessman. There were many restaurants in the city of Toronto, and you could always get some sushi to take away, but take out was what made Ken Valvur popular – he took his business into the grocery stores. (Linda Karuks) And he has a very nice sake factory. It might have a slightly smaller market, as sake hasn’t gotten so popular yet.

But no one is making it here – so here was another market that hadn’t been filled. I always have a bottle of sake in my cabinet at home, and we buy it from time to time. Yes, Ken knows where to do business, where the competition isn’t so stiff. He is a step ahead of the others. (Linda Karuks)

Food: A Treasury of Estonian Heritage Businesses and Factories in Toronto

A. A. BAKERY A. A. SWEETS Albert Amjärv (s 1911), kes oli juba teismelisena Tallinnas jäätiseäriga kätt proovinud, registreeris 1936. aasta oktoobris aadressil Tulika 2 omanimelise pagariäri. Ta oli alates 1929. aastast olnud õpilaseks sellistes Tallinna kohvikutes nagu Heinmann, Feischner ja Corso, kus õppis lisaks lihtsate saiade küpsetamisele ka šveitslastest kondiitritelt keerukamate küpsetiste ja tortide valmistamise kunsti. 1937. aasta jaanuaris sooritas ta Feischneri kohvikus kutseeksami. Meistritööks valmistas martsipaniga kaetud tordi, millel olid kaunistuseks samuti martsipanist maikellukesed. Äri läks hästi, selle tegevuses lõid kaasa nii ema kui õde Benita, lisaks 2-3 abilist.

Amjärvede pere põgenes 1944. aasta septembris purjekal Kristiina Rootsi. Albert leidis Rootsis tööd oma erialal, töötades kohvikutes ja šokolaadivabrikus. Koos abikaasa ja väikese tütrega rännnati edasi Argentiinasse, kust lõpuks 1953. aastal tuli nüüd juba kahelapseline perekond Torontosse, kus ootasid ees Rootsist Kanadasse asunud ema ja õde. Oktoobris osteti ära üks Yonge’i tänaval majas nr 602 asuv donuts’ide äri, kuid peagi jättis Albert donuts’id sortimendist välja ja keskendus pagari- ja kondiitritoodetele, kasutades nii Eestist, Rootsist kui Argentiinast kaasa toodud retsepte ja oskusi. Jõuludeks läks äri juba nii hästi, et sellest võis rõõmu tunda.

Äri läks hästi ja peagi avas ta müügikoha teiselgi Toronto peatänaval Bloor’il, vastvalminud moodsas Colonnade’i ärikeskuses. Kolmas müügikoht tekkis Adelaide’i tänavale. Amjärve kondiitriäril oli palju prominentseid kliente. Nii näiteks telliti 1966. aastal prints Philipi külaskäigu ajal Royal York Hotellis toimunud pidulikule lõunasöögile Amjärve kondiitrisaadusi.

1979. aastal müüs ta äri ühele tema juures töötanud kondiitritest, kuid mõned aastad hiljem lõpetas äri tegevuse, kuna ostjaid jäi toodangu kvaliteedi langemise tõttu järjest vähemaks.

Alguses proovis ta ka leiba küpsetada, kuid loobus sellest peagi, kuna olemas olid Rooneeme, Krabi ja Tralla leivatööstused. Nii keskenduski Amjärv peamiselt kondiitrisaadustele, pakkudes väikseid kondiitrikooke, torte ja magusaid saiu. Müügileti ees oli väike kohvikuruum, kus soovijad said kohapeal maiustada.

Yonge’i tänaval, lõuna pool Bloori oli Amjärv’s. Me käisime seal mõnikord. Ema käis sõbrannaga ja siis lapsed olid kaasas. Meie saime tavaliselt õunamahla, mis sellel ajal ei olnud mitte Toronto linnas müügil niimoodi, et sa saad minna ja osta õunamahla.

Tavaliselt mina võtsin kohupiimakooki, aga siis teised võtsid aleksandrikooki.

Nii et jah, Amjärvel olid väga head koogid, väga kallid ka muidugi – hinnad olid „viisakad“. (Toomas Trei).

No ma ei ütleks, et see just peen piirkond oli. Siin-seal võis kuulda kummalisi laske ja siis, jah, kolisid siia kanti geid ja see kõik oli väga lõbus (naerab).

See oli tõesti üks värvikas kant. (Mari Amjärv-Noad) Ja siis tekkis ka üks Amjärv, kellel oli Colonnade’i ehituses kauplus ja nemad pakkusid välja väga peenikesi torte. Kõik tordid igasugustel pühitsemistel osteti sealt. (Alliki Arro) Väga tore oli ka Amjärv, mida kanadalased hüüdsid „A and A“ (inglise häälduses: ei änd ei), sest ta suur nimi seal poe peal hakkas siis topelt A-ga, nii et need olid suurte tähtedega ja siis see „järv“ oli väikselt, nii et „A and A“ või AAmjärv. Seal olid Toronto linna absoluutselt kõige paremad koogid. (Anu Jõe)

Me saime pulmatordi tellimuse Brasiiliast. Panime selle lennuki peale, hmm, kuidas seda kutsutaksegi... kuiv jää paberisse mässituna kasti põhjas ja siis iga koogikiht eraldi karbis... Ja siis see läks kõik lennuki peale ja nad maksid istekoha eest, et see tort Brasiiliasse lennutada. Uskumatu!

(Mari Amjärv-Noad) Ja siis oli veel florentine’i kook.

No nii, võtad šokolaadi... OK, siis paned pähkleid ja puuvilju ja suhkrut, küpsetad ja see käib kõik ümmarguse vormi sisse.

Kui see on ära küpsenud, ootad, kuni maha jahtub. Siis võtad küpsetuspaberi küljest lahti ja katad teise poole šokolaadiga.

Ootad, kuni see jahtub, võtad veel šokolaadi ja teed sellest niimoodi lainelised jooned sellise riistapuuga... Ja kui see kõik on jahtunud, pöörad ringi, pistad kirsi keskele ja seda kutustaksegi florentine’iks.

Ja oh sa poiss, küll see on hea! Selles on ka 3462 kalorit muidugi, aga see on tõesti hea! (Mari Amjärv-Noad)

Ja siis oli veel üks asi! Kõik, kes mu isa juures töötasid, pidid oskama vähemalt kolme keelt, sest ta kirjutas kõik oma retseptid erinevates keeltes ja väga harva võis leida retsepti, mis oleks ainult ühes keeles.

Ta ei tahtnud, et tema retsepte oleks varastatud. Ja see oleks tõesti väga raske olnud, sest kui sa ka oleks varastanud, oleksid pidanud oskama veel mitut keelt, et aru saada, mida see kõik tähendab. Nii ta hoidis oma saladusi. Need keeled olid rootsi, eesti ja hispaania.

(Mari Amjärv-Noad) Amjärve oli kallis. Vaene pagulane ei läind Amjärve juurde. Sinna läksid rikkad Colonnade’is elavad ameeriklased, kanadalased.

Mina küll ei mäleta, võib-olla ma üks või kaks korda käisin Amjärves, enamasti seisin ma akna taga, vaatasin. Vaatasin lihtsalt, jah. (Anu Jõe)

Oo, ja siis oli Amjärve pagar. No tema tegi väga häid torte, need olid tõesti excellent. (Elna Libe)

Toit – eestluse varaait Eestlaste toiduärid ja -tööstused Torontos

A. A. BAKERY A. A. SWEETS Albert Amjärv (b 1911), who as a teenager had already tried his hand at the ice cream business in Tallinn, opened a bakery under his own name at 2 Tulika Street in October 1936. Since 1929 he had been an apprentice at Tallinn’s cafés, such as Heinmann, Feischner, and Cors, where besides learning to bake simple white bread, Swiss pastry cooks had taught him the art of making more complicated baked goods and tortes.

In 1937 Amjärv passed his confectioners’ trade examination. As his masterpiece he prepared a marzipan-covered torte decorated with marzipan lilies of the valley. Business at the bakery flourished. Amjärv’s mother, his sister Benita, and 2-3 assistants were consistent helpers.

In September 1944 the Amjärv family fled to Sweden on the sailboat „Kristiina“. In Sweden Albert found employment in his field, working in cafés and a chocolate factory. With his wife and little daughter he went on to Argentina, and finally, in 1953, to Toronto, now with two children in the family.

His mother and sister were waiting for him, having resettled in the meanwhile from Sweden to Canada.

On Yonge Street, south of Bloor, there was Amjärv’s. We dropped in there from time to time. My mother went with her friend, and the kids came along. We usually got apple juice. In those days apple juice like that was not available in Toronto, that you could just go and buy it. I usually had some cheesecake, but the others had Alexander cake. So, yes, Amjärv’s had very good pastries – very expensive, too, of course – the prices were „respectable.“ (Toomas Trei) And then Amjärv’s showed up. They had a shop in the Colonnade and had a good selection of very fine tortes.

Cakes for every kind of celebration were ordered from there. (Alliki Arro) Oh, and then there was the Amjärv bakery. They made very good tortes, truly excellent. (Elna Libe)

Amjärv’s was also wonderful.

Canadians called it „A and A“, because the name on the storefront began with a double A in big letters, and the „järv“ was kind of quiet, so „ A and A“ or „AAamjärv“. They had absolutely the best cakes in the city of Toronto.“ (Anu Jõe) Oh, we got an order for a wedding cake from Brazil.

We actually put it on an airplane with, um, what do you call that, dry ice wrapped in paper at the bottom of the box and then each layer of cake in a separate box. All of that was put on the airplane and they actually paid for a seat to ship it to Brazil. Unbelievable! (Mari Amjärv-Noad) Amjärv’s was expensive. The poor immigrant didn’t go to Amjärv’s. Rich people, Americans and Canadians who lived at the Colonnade went there. I don’t remember for sure, maybe I went to Amjärv’s once or twice, but mostly I stood at the window and looked in. (Laughs). Yes, I just looked in. (Anu Jõe)

In October 1953 Amjärv bought a donut shop at 602 Yonge Street, but soon he removed donuts from the menu and focused on confectionery and baked goods, using the variety of skills and recipes he had brought along from Estonia, Sweden, and Argentina.

At first Amjärv also tried baking rye bread for sale, but he soon stopped, since there were already three rye bread bakeries in town – Rooneem, Karbi, and Tralla. So Amjärv specialized in small handmade pastries, tortes, and sweet rolls. In front of the sales counter there was a small café area, where visitors could sample the baked goods. Again, business thrived, and soon a second shop was opened on another of Toronto’s main streets, Bloor, in the newly completed modern shopping centre, the Colonnade. A third shop followed in a shopping centre on Adelaide Street. The Amjärv pastry shop had many prominent customers. For example, in 1966, pastries for the festive lunch at Royal York Hotel in honour of Prince Philip’s visit were ordered from Amjärv’s.

In 1979 Amjärv sold the shop to a pastry chef who had worked for him. The business closed down several years later when the quality of its products declined and the number of customers diminished.

And there was another one called a Florentine cake. Well, first you take chocolate.... OK, then you add nuts and fruit and sugar and you bake it and it goes into a round mold. And then once it’s baked, you wait till it cools, you peel it off the parchment paper, and coat the other side with the chocolate. Then you wait till that cools and then you take some more chocolate and you make wavy lines like this with a device that pokes holes in the cake, it goes like that. And then after that cools off and you flip it over, you stick a cherry in the middle and it’s called a Florentine. And man are they good! About 3.462 calories apiece, but they were good! (Mari Amjärv-Noad) And another thing! Everybody whot worked for my father had to know at least three languages because he wrote all of his recipes in different languages and very seldom would you find a recipe that would be all in one language. He didn’t want anybody to steal them.

But that would have been very difficult because if you’d try to steal one, you’d have to know several other languages i to figure out what the rest of it said.

That’s the way he kept his secrets things. Those languages were Swedish, Estonian and Spanish. (Mari Amjärv-Noad)

Food: A Treasury of Estonian Heritage Businesses and Factories in Toronto

H. ROONEEM’S BAKERY & RESTAURANT Hugo Rooneem (1917–2002) oli juba 1930. aastatel saanud kaasomanikuks isale kuuluvas pagariäris August Roomann (asutatud 1910), mis asus Tallinnas Liivalaia tänaval.

1944. aasta septembris põgenes Hugo koos perega Rootsi, kus leidis tööd parimates pagaritööstustes. 1948. aastal jõudis Kanadasse Halifaxi, kus ta kohe jälle pagariks palgati. Torontos sai ta ühes Rootsi kondiitriäris tööd biskviidimeistrina. Omanik andis loa kasutada töökoda õhtuti eesti leibade küpsetamiseks ja iga neljapäeva õhtul müüs Hugo oma leiba Soome kiriku keldris jumalateenistusele tulnud eestlastele.

1949. aastal asutas ta koos Felix Krabiga leivatööstuse Old Country Bakery Pape Avenue’l, kuid juba järgmisel aastal läksid nende teed lahku. Edaspidi jätkas Hugo Rooneem iseseisvalt H. Rooneem’s Bakery nime all aadressil 484 Queen St West. 1960. aastatel asus üks müügipunkt ka 2220 Queen Street East. Tipphetkel töötas äris üle 20 täis- või osaajaga inimese.

1964. aastal abiellus Ainoga, kes liitus äriga ja asus lisaks pagaritoodetele pakkuma kergeid lõunasööke. Ettevõte laienes ja lisaks pagaritööstusele avati restoran, mis mahutas 70 inimest. Suvel töötas ka välikohvik.

Rooneemede pagariäri Queen Street’il oli populaarne ka Toronto kultuurirahva seas.

Nobeli preemia laureaat Alice Munro on seda koguni ühes oma novellis maininud: ”Lähen piki tänavat Rooneeme pagariärisse ja istun tassi kohviga ühte nende väikesestest lauadadest. See on eesti pagaripood, kus võid ikka näha mustas kleidis koduperenaist kusagilt Vahemere kandist, kooke silmitsevat last ja iseendaga juttu puhuvat meest.

--- Oled õnnega koos, kui saad istuda Rooneeme juures ja juua kohvi, kui inimesed tulevad ja lähevad, söövad ja joovad, ostavad kooke, räägivad hispaania, portugali, hiina ja muid keeli, mida sa ära arvata püüad.” (Alice Munro “Bardon Bus” kogumikus “The Moons of Jupiter”) 1988. aastal võttis äri üle Hugo poeg Vaido, kes aga üsna varsti asjast loobus ja äri koos retseptide ja nimega ühele hiinlannale müüs. Mõned aastad kestis Rooneeme pagariäri nimeliselt küll edasi, kuid toodete kvaliteet hakkas langema ja varsti oli Torontos kõige pikemalt tegutsenud eestlaste toiduäri uue omaniku pankroti tõttu kadunud.

Eriti kuulsad olid Rooneeme peenleivad, kuid peale selle oli sortimendis must leib, sepik, erinevad saiad, pirukad ja saiakesed, küpsised, tordid ja koogid. Äris oli alati oma koht ka euroopapärastel soolastel delikatessidel, nagu näiteks sült, vorstid ja kalatooted, kohapeal tehti erinevaid salateid.

Öösel tehti leivad. Leivapagarid tulid tööle kell seitse õhtul.

Selleks ajaks pidid ärid teada andma, kui palju on leiba vaja teha. Pagarid küpsetasid kas kella kolmeni või... olenes, kui palju oli tellimusi. Tordid ja kõik need magusad asjad tulid sisse viie ajal või niimoodi.

Leivad olid siis juba jahtumas.

Autojuht pidi ju välja minema, iga äri tahtis saada nii ruttu kui võimalik oma värske kauba kätte. (Aino Rooneem) New Yorgis oli igal aastal jõulubasaar. Tõmbenumbriks oli Rooneeme peenleib ja neid telliti mitusada. Me ei saanud saata rongiga või lennukiga, see oleks hinna liiga kalliks ajanud.

No siis keegi ütles, et me tuleme toome ise ära, ega New York ei ole Torontost mitte väga kaugel.

Ja tuleb üks mees: „ Ma nüüd tulin, ma olen New Yorgist, ma tulin leibadele järele.“ Vaido küsib: “No kus too auto on siis?“ Tema: „Siinsamas.“ Vaido vaatab, et sihuke väike sõiduauto…

No ja mis nad siis pidid tegema? Nad võtsid leivad kastidest välja ja ladusid üksipulgi kõik need istmed ja vahed kuni laeni täis. Nad pressisid ja surusid need vaesed värsked peenleivad sinna väiksesse autosse. Niimoodi vaene mees läks tagasi New Yorki. (Aino Rooneem)

Rooneeme pagaril oli fantastiline peenleib. Niisugust ei ole ma enne ega pärast saanud.

Ja siis hiljem, kui nemad oma äri ära müüsid, neil oli Queeni tänava peal see pagariäri ja kohvik, siis hiinlased võtsid üle ja nemad ei suutnud niisugust ... Nad katsusid küll, aga nad ei suutnud. (Alliki Arro) Mis seal kõige rohkem silma jäi, oli rahvamurd. Seal oli alati rahvamurd, sest eks need teised sealtkandi inimesed said ka teada, et hea toit oli.

Head lõhnad... Üks lett, kus olid ainult lihatooted. Teine, kus olid saiad ja koogid. Ta oli ikka elamus, jaa. Kui me sinna läksime... see oli kõigepealt seotud jõuludega, nii et mitte iga päev. Ja eesti keel, lai eesti keel, ega seal keegi inglise keelt ei rääkinud. (Anu Jõe) Aga lapsed ootasid alati Rooneeme autot, sest see Vaido Rooneem, kes oli seal noor autojuht, tema oli väga sõbralik ja ta ajas lastega head juttu, magusat juttu alati. Ja siis muidugi... nende saiad olid kõige paremad. Nendel oli oma peenleib ja siis samuti nendel olid berliinerid ja moosi danish’id ja niisugused maitsvad asjad. (Toomas Trei)

Hugo leidis, et head peenleiba tuleb kaks päeva teha. Esimenel päev sa teed selle alguse, mis hapneb üle öö ja teine päev küpsetatakse. See peenleiob seisis väga kaua värske, mngit kunstlikku ainet ei kasutatud ja rahvas oli sellest teadlik.

Kui inimesed tulid Ameerikast mingil põhjusel Torontosse, siis nad viisid alati palju peenleiba kaasa. Auto pagasnik, see oli leibu täis. No ja piiri peal küsitakse: „Mis teil seal on?

Leivad?! Te sõidate Kanadast Ameerikasse, kas meil siis siin leiba ei ole?“ Ja nad ei uskunud, nad lõikasid leivad pikuti pooleks, mõtlesid, et on midagi sisse peidetud. Muudkui lõikasid, lõikasid ja lõikasid ja midagi ei juhtunud. No siis nad pärast enam ei lõiganud. Nad juba teadsid, tegid pagasniku lahti: „Aah, Estonian bread again!“ Piirivalveametnik ainult raputas pead ja muud midagi ei küsinud. (Aino Rooneem) Jah, Rooneeme kauplus oli alles siis. Seal oli muidugi kõige kuulsam see leib, mis nad siis tegid. Nagu ma olen juttudest aru saanud, kuna Rooneem polnud enam omanik, siis see leib ei olnud enam see. Aga kui meie tulime, siis see leib oli ikka väga sarnane Eesti peenleivaga, mis aastal 1992 müüdi Eestis. (Helle Varrik)

Toit – eestluse varaait Eestlaste toiduärid ja -tööstused Torontos

H. ROONEEM’S BAKERY & RESTAURANT Already in the 1930s, Hugo Rooneem (1917-2002) had become co-owner of the bakery August Roomann , founded by his father in 1910 on Liivalaia Street in Tallinn.

In September 1944, Hugo fled with his family to Sweden, where he found employment in the best bakeries in the industry . In 1948, he arrived in Halifax, Canada, where once again he immediately found a job as a baker. After he came to Toronto, he found work as master biscuit baker in a Swedish bakery-confectionery. The owner gave him permission to use the workshop in the evenings to bake Estonian bread.

Every Thursday evening Hugo would sell his bread to Estonians who attended church services in the basement of the Finnish church.

In 1949, along with Felix Krabi, Hugo founded his own bread bakery, Old Country Bakery, located on Pape Avenue, but the business partners went their separate ways the following year. After that Hugo Rooneem continued on his own, under the name H. Rooneem’s Bakery at 484 Queen St. West. In the 1960s, he had a second location at 2220 Queen Street East. At its peak, the bakery had over 20 full-or part-time employees.

Bus”: ”I go along the street to Rooneem’s Bakery and sit at one of their little tables with a cup of coffee. Rooneem’s is an Estonian bakery where you can usually find a Mediterranean houswife in a black dress, a child looking at the cakes, and a man talking to himself. --- You’re lucky to be sitting in Rooneem’s drinking coffeee, with poeple coming and going, eating and drinking, buying cakes, speaking Spanish, Portuguese, Chinese, and other languages that you can try to identify.”

In the year 1988, Hugo’s son Vaido took over the business, who soon made the decision to sell the business – along with its – to a Chinese lady. Though the Rooneem bakery continued under its original name for some years, the quality of its products began to decline, and soon the longest-lasting Estonian food shop in Toronto was lost to bankruptcy.

In 1964, Hugo married Aino, who joined the business, which in addition to baked goods began offering light lunches. The business expanded, and a restaurant was added to the bakery.

Rooneem’s was especially famous for its light rye bread, but its assortment also included dark rye bread, whole wheat bread, a variety of white breads, pasties and rolls, cookies, cakes, and pies. The store always had a place for European-style salty delicacies such as jellied meat (sült), sausages, and fish products; different kinds of salads were made on site.

Rooneem’s bakery on Queen Street was also popular with Toronto’s cultural circles.

Nobel prize recipient Alice Munro mentioned the bakery in her short story “Bardon

We would make the bread during the night. The bread bakers came in at 7 o’clock in the evening. By that time, we already had to tell them how much bread needed to be made. They baked until 3 o’clock in the morning, or however long it took to fill the orders. Cakes and sweets came in around 5 o’clock or so.

By then the bread was cooling.

The driver had to get on his way, after all: every shop wanted to get its fresh goods as soon as possible. (Aino Rooneem) Every year there was a Christmas fair in New York. Light rye bread from Rooneem’s was a featured item, and they would order several hundred. We could not send them by train or by air, because that would have been too expensive. And so someone said they would come and pick it up – after all, New York was not that far from Toronto. And so a man walked in one day: „So I’m here: I’m from New York; I’ve come to pick up the bread.“ Vaido asks: „Where is your car, then?“ He said: „Right here.“. Vaido looks at it, such a little car. So what could they do? They took all the bread out of the crates and stacked the loaves on the seats right up to the ceiling . They squeezed and pressed all those poor, fresh light rye breadloaves into that little car. And that was how that poor man returned to New York. (Aino Rooneem) Somehow Hugo invented a

way to make light rye bread in two days. You would make the starter one day, and let it sour overnight, and that meant the whole process would take two days. But it would stay fresh for a long time, because it had no artificial ingredients at all.

It stayed fresh completely naturally, and people were aware of that. If people came from the US to Toronto for whatever reason, they would always take a great deal of that bread with them when they returned.

The whole trunk of the car would be filled with breadloaves. So at the border they would ask, „What have you got there? Loaves of bread? You are driving from Canada to the US, don’t we have any bread here?“ They didn’t believe it: they would cut the loaves open lengthwise. They thought they had concealed something in the loaves. They would slice and slice, but nothing happened.

After that they didn’t cut them open anymore. They already knew, as soon as they opened the trunk: „Ahh, Estonian bread again!“ (Aino Rooneem) Rooneem’s bakery had fantastic light rye bread. I have never had anything like it before or since. Later, when they had already sold the business – they had that bakery and cafe on Queen Street – the Chinese took it over, and they couldn’t keep that up…

They tried, but the couldn’t manage it. (Alliki Arro).

What caught one’s eye most

at Rooneem’s was the crowd.

There was always a crowd, because folks in the area also found out how good the food was. Those good smells! There was a counter only for meat products, and another for white bread and cakes. That was quite an experience! We would go there… first of course for Christmas – that is, not every day. And Estonian language – loud Estonian! No one spoke English there! (Anu Jõe).

The children would always be waiting for the Rooneem car, because Vaido Rooneem, the young driver, was very friendly, and would always chat with the kids, sweet-talk them, always.

Of course their white bread was always the best. They had their own light rye bread, and Berliner doughnuts, and Danish with jam, all those kinds of tasty stuff. (Toomas Trei).

Yes, the Rooneem shop still existed back then. Of course, they were most famous for the bread they made. I’ve heard from people’s stories that since Rooneem wasn’t the owner any more, the bread was not what it used to be. But when we arrived, their bread was very similar to the Estonian light rye bread, the bread they were selling in Estonia back in 1992. (Helle Varrik).

Food: A Treasury of Estonian Heritage Businesses and Factories in Toronto

ESTO BAKERY / ESTO BAKERY LTD ESTO SPECIALITIES LTD Felix Krabi oli äritegevusega alustanud juba Eestis, importides Euroopast lilletaimi ja -sibulaid, sama tegevusega jätkas ta Rootsis, kuhu oli 1944. aasta sügisel perega Eestist põgenenud.

1949 pani ta koos Hugo Rooneemega käima Old Country Bakery (Pape Ave), kuid peagi läksid nende teed lahku ja 1950. aastal asutas Krabi iseseisva pagariäri Esto Bakery nime all. Aasta hiljem koliti uude asukohta 1378 Queen Street East, kus tagatoas asus tööstus ja eespool müügiruum. Pagarid ja kondiitrid töötasid õhtuti ja öösiti.

Veel aasta hiljem avati müügipunkt 783 Yonge Street. Kuna ruumid jäid väikeseks, siis 1956. aastal ehitati uus tööstus koos kortermajaga asukohta 136 Sears Street. Endistesse asukohtadesse jäid müügikohad. Leibu saadeti ka veoautoga Põhja-Ontario linnadesse, kus elas palju eestlasi, soomlasi jt idaeurooplasi.

1967. aastal müüdi pagaritööstus ära ja 1981. aastal sai ettevõtte nimeks Esto Specialities Limited, kuna pagaritooteid ei olnud juba aastaid valmistatud. Äri võttis üle poeg Kaarel Krabi ja hiljem lapselapsed Mart ja Helle Krabi. 2003. aastal, aasta pärast Felix Krabi surma, ettevõte likvideeriti.

Felix Krabi partneriks ja abiliseks kõigi äride juures oli tema abikaasa Lydia. Tuntumateks toodeteks olid tume rukkileib, peenleib, saksa rukkileib, juudi sai (tuntud ka kui keerusai või Egg Loaf), prantsuse sai, samuti magusad saiad, koogid ja tordid.

Tipphetkel oli ettevõttel leibade laialivedamiseks 8 autot, töölisi üle 30.

1957. aastal muudeti inkorporeerimise tõttu nime - Esto Bakery Limited. Pagariäri kõrval tegeleti juustude, kalakonservide ja muude toiduainete impordiga Euroopast, eelkõige Soomest ja Šveitsist. 1961. aastal avati kolmas pood aadressil 2480 Eglinton Avenue East, Midland Avenue nurgal plazas.

Kui ta ehitas oma vabriku sinna Searsi peale, siis see maja oli kolmekordne. Üks suur tuba oli peotuba, mis läks Rotaliale. Tema oli rotalus ja nemad kasutasid seda, kus nendel oli peakorter. Nooremad rotalused rääkisid mulle, et nendel olid koosolekud õhtuti ja leibu hakati tegema umbes kella kuue paiku... Kui tulid head lõhnad, siis nad läksid alla ja ostsid värskeid leibu. Aga need olid nii värsked, et ei saanud lõigata - need tõmmati katki, et süüa. Soojad ja head leivad, pandi võid peale, kõik sulas ära, tead... Seda nad ikka rääkisid, kui hea oli neid värskeid leibu süüa. (Reet Petersoo)

Ta oli väga hea salesman. Öeldi, et mõned inimesed saavad eskimotele jääd müüa. Isa oli nihukene, kes oleks saanud kõike peaaegu kõikidele müüa.

Ta oli väga hea salesman, ta oskas, ta rääkis ja ta tegi väga head kaupa ka. (Reet Petersoo) Ma mäletan väga hästi, kui me siia tulime 1950. aastal ja olime laevaga tulnud New Yorki ja siis tulime rongiga Torontosse. Tellisime rongis võileibu ja me olime väga šokeeritud, kui me nägime seda „leiba“ esimest korda. See oli nagu valge vaht ja me mõtlesime, et nisuke leib on siin... Ja arvatavasti siis need teised eestlased arvasid samuti, sest et tekkis mitu leivatööstust.

Seal oli Krabide tööstus, siis oli Viking ja siis oli Rooneeme tööstus - leivatööstused, kes siis küpsetasid leiba nii nagu me olime harjunud. See oli nagu suur vajadus. (Alliki Arro)

Krabi leivapood oli ka! Aga Krabi leib, tema tehtud must leib oli väga-väga hea. Ja niipalju ma tean ka, et Krabi leivad, kui nad olid liiga vanad, need viidi Järve talusse lehmadele. Ja tema loomad olid seetõttu paremini söödetud kui teised. (Anu Jõe)

Toit – eestluse varaait Eestlaste toiduärid ja -tööstused Torontos

ESTO BAKERY / ESTO BAKERY LTD ESTO SPECIALITIES LTD Felix Krabi was already a businessman in Estonia, importing plants and bulbs from Europe, and he continued this activity in Sweden after he fled Estonia in the fall of 1944.

In 1949, in partnership with Hugo Roonem, he started the Old Country Bakery on Pape Avenue. However, they soon parted ways and in 1950 he started his own bakery under the name Esto Bakery. A year later, the business moved to 1378 Queen Street East where the bakery was located in the rear with retail space out front. The bakers and confectioners worked evenings and nights. The following year a retail outlet was opened at 783 Yonge Street. When the facilities became too small, a new bakery, along with an apartment building, was built in 1956 at 136 Sears Street. The previous locations remained as retail shops. Bread was also transported by truck to cities in Northern Ontario that had large Estonian, Finnish or other Eastern-European populations.

The bakery was sold in 1967 and in 1981 the remaining enterprise was renamed Esto Specialties Limited since he no longer owned the bakery. The business was taken over by son Kaarel Krabi and later by grandchildren Mart Krabi and Helle Krabi.

The business was dissolved in 2003, one year after the death of Felix Krabi.

Felix Krabi’s partner and assistant in all his business dealings was his wife Lydia. His most popular products were: dark rye bread, sweet and sour rye bread, German rye bread, Challah bread, French bread, as well as pastries, cakes and tortes. At the peak of production, the bakery employed over 30 workers and used 8 delivery vehicles.

In 1957, the business was incorporated and the name changed to Esto Bakery Limited. In addition to the bakery, Krabi imported cheeses, canned fish and other foods from Europe, primarily from Finland and Switzerland. In 1961, a third store was opened in the plaza located at the intersection of 2480 Eglinton Avenue East and Midland Avenue.

When he built his bakery on Sears Street, it was a threestorey building. One large room was a party room which went to Korp! Rotalia. He was a member and they used the room as their headquarters. Younger members told me that when their meetings were held in the evenings, the bakery began baking bread around six o’clock.

The aroma enticed them to go downstairs and purchase some fresh bread. The bread was so fresh that you couldn’t slice it – you had to tear off pieces in ordet to eat it. Good, warm bread with melted butter. They always spoke about how good that fresh bread tasted. (Reet Petersoo)

He was a very good salesman.

It’s said that some people can sell ice to eskimos. Father could sell anything to almost anyone. He was a very good salesman. He was skilled, spoke well and made good products as well. (Reet Petersoo)

There was Krabi’s bakery as well! But Krabi’s dark rye bread was very, very good. And I remember that Krabi’s bread, if it became stale, was fed to the cows on Järve’s farm. Because of that, their cows were fed better than other cows. (Anu Jõe)

I remember arriving here in 1950 very well. We came to New York by ship and then to Toronto by train. We ordered sandwiches on the train and were very shocked to see the local bread for the very first time.

It was like white foam and we thought that was what bread was like here. Probably other Estonians though so as well, since several bakeries opened.

There was Krabi’s bakery, Viking and Rooneem’s bakery.

Bakeries that baked the bread we were accustomed to. It was a great need for us. (Alliki Arro)

Food: A Treasury of Estonian Heritage Businesses and Factories in Toronto

EESTI MAJA KOHVIKU ALGUS 1960. aasta kevadel ostis Toronto eestlaskond endale vana koolimaja Broadview avenüül eesmärgiga rajada sinna Eesti Maja. Juba sama aasta oktoobris kutsuti inimesi värskelt remonditud ja moodsalt sisustatud Eesti Maja kohvikusse aega veetma ja sõpradega kokku saama. Kohvik oli tööpäevadel avatud õhtuti kella kuuest kümneni ja nädalavahetustel alates kella kahest pärastlõunal kuni üheteistkümneni õhtul. Juba mõned kuud hiljem kurdeti ajalehes „Vaba Eestlane“, et pühapäeviti kipub kohvik kitsaks jääma.

1963. aasta lõpus algasid uue kohviku ehitustööd arhitekt Henno Sillaste projekti järgi. Ehituse finantseerimiseks asutati Kohvikufond, kuhu soovijad said annetusi teha. Annetatud summad olid erineva suurusega, alates 1 dollarist kuni 200 dollarini. 50-dollarise annetuse eest sai ühe Eesti Maja aktsia omanikuks. Kuigi toetajaid leidus, nappis hiljem raha laudade ja toolide muretsemiseks, kuid ka suure külmkapi ja pliidi soetamiseks. Raskused murti ja uue ning poole suurema kohviku (86 m²) avapidu toimus 9. mail 1964. aastal. Kohvik oli sisustatud tiikpuust mööbliga ja seinu kaunistasid Eesti maakondade vapid.

Kohviku nimi selgitati välja nö avalikul konkursil. Rahvas pakkus välja paarkümmend nime, millest hääletati viimasesse vooru Kungla, Sumeri ja Tare. Eesti Maja juhatus valis nende hulgast kohvikunimeks Kungla, mille esitaja preili Nelly Gustavson (hiljem Hubel) sai auhinnaks krediidi 100 tassi kohvi peale.

Veel samal sügisel arutati Eesti Maja kohvikule alkoholimüügi loa andmist eesmärgiga teenida niimoodi lisaraha ja leevendada majanduslikke raskusi. Baari avamisele oli tugev vastuseis, kuna leiti, et baariga samas majas ei saa tegutseda algkool ja noorteorganisatsioonid.

Eesti Maja kohvikul olid oma tõusud ja mõõnad, kuid pikka aega olid kohvikupidajateks Alvine Luukas ja Tiiu Henley-Luukas. Kuigi juba 1964. aastal oli kohviku nimeks valitud Kungla, jäi kasutusele siiski Eesti Maja kohvik. Nii toimus 1988. aastal kohvikule taas uus pidulik nimeandmine ja – üllatus, üllatus – selgi korral sai nimeks Kungla, mis alustas tööd kohvik-restoran-klubina ja mille liikmeks sai astuda 10-dollarilise aastase liikmemaksu tasumisel. 1980. aastate lõpus oli restorankohvik avatud keskpäevast südaööni, reedel ja laupäeval pikemaltki.

1989. aastal võttis kohvikupidamise üle Enno Õunapuu ja endise Kungla nimeks sai Eesti Maja Klubi.

Aga see oli üks väga tore ettevõte, see kohvik siin. See hoidis meie rahvast koos, oli kusagile tulla. Sel ajal oli Eesti Maja ju ainuke koht. Nagu väike Eesti.

Sai sõpradega kohata, rääkida poliitikast ja mis siin juhtumas on. Väga, väga tähtis oli see Eesti Maja. Algusaastatel oli Eesti Majas muidugi palju tööd teha ja kõik inimesed töötasid vabatahtlikult. Siin on palju perenaisi olnud, proua Purga oli ja... Aga päris alguses oli kõik vabatahtlik töö siin kohvikus, kohvik ei olnud siis veel kellelegi välja antud. Ja vahepeal võttis Eesti Selts selle oma peale ja seltsi liikmed tegid kohvi ja serveerisid. (Nelly Hubel) See juhtus niimoodi, et ma võitsin kohviku nimekonkursi. Ega ma ei arvanudki, et ma võidan.

Aga ma leidsin, et Kungla oli sobiv nimi, eesti lauludes on see ju kõik sees. Aga pärastpoole nad ei kasutanudki seda nime.

Eesti Maja kohvik jäi ikka Eesti Maja kohvikuks. (Nelly Hubel)

Enne restorani oli seal lihtne söökla ja see oli siis majandatud või mittemajandatud vabatahtlike poolt. See oli väga lihtne – lauad, toolid sööklataoline asi. Seal siis müüdi võibolla võileibu, jooke, aga mitte õlut ja veini. See muutus, kui Tiiu Henley oli vahepeal.

Tema sai restorani litsentsi, nii et tal oli õigus müüa õlut ja veini ja teisi asju. Ta muutis kohviku restoraniks, kus olid palgatud inimesed seal tööl.

Menüü oli olemas, said sooja toitu ja külma toitu osta, nagu ta praegugi on. (Laas Leivat)

Ma mäletan, et kui ma hakkasin eesti kooli esimeses klassis käima /s.o 1967/, siis vaheajal ja enne kooli me ostsime maiustusi. Alati olid suured sabad.

See oli, kuidas meie vanemad meelitasid meid. Nad andsid meile natukene raha ja me saime osta chips ja cheese, komme ja närimiskummi. See tõukas meid, et parema ja rõõmsama meelega eesti koolis käia. Sest see oli alati õhtuti ja keegi ei tahtnud ju siis... Ja siis olid kõik need ilusad ja magusad pirukad ja võileivad ka. (Linda Karuks) Kohvik on alati keskendunud Eesti toitudele. Kui ma mäletan, siis klimbisupp ja hapukapsasupp, sült ja rosolje, hapukapsad ja viinerid, need asjad on alati seal olnud. Kõik need inimesed, kes on seal tööl olnud, on head kokad olnud. (Laas Leivat)

Toit – eestluse varaait Eestlaste toiduärid ja -tööstused Torontos

THE ESTONIAN HOUSE CAFÉ: BEGINNINGS In spring 1960, the Toronto Estonian community bought an old schoolhouse on Broadview Avenue with the goal of founding an Estonian House. By October of the same year, people were welcome to drop in and meet friends at the Estonian House café, freshly remodelled and with modern interior design. The café was open on workday evenings from 6 to 10 o’clock, and on weekends beginning at 2 o’clock in the afternoon until 11 o’clock at night. A few months later there was grumbling in the newspaper “Vaba Eestlane” (The Free Estonian) that on Sundays there was not enough room at the café.

At the end of 1963, construction of a new café began under the direction of architect Henno Sillaste. To finance the construction, a Café Fund was created, which accepted donations. Amounts of contributions varied – from 1 dollar to 200 dollars. Those who contributed 50 dollars were given one share in the Estonian House. Despite the number of contributions, there was later a shortage of money for tables and chairs, as well as a large refrigerator and stove. These hardships were overcome, and on 9 May 1964, the grand opening was held for a café 1.5 times larger than the previous one (86 square meters). The café had teakwood furniture and the walls were decorated with the crests of Estonia’s counties.

school and other youth organizations.

Over time, the Estonian House café had its highs and lows. For many years it was managed by Alvine Luukas and Tiiu Henley-Luukas. Though the name chosen for the café in 1964 was Kungla, it was popularly referred to as the Estonian House café. In 1988, another name-giving competition was held, but – surprise! – the name Kungla again came out on top. Now the café began operating as a café-restaurant-club, with an annual membership fee of 10 dollars. At the end of the 1980s, the restaurant-café was open from noon until midnight, and even longer on Fridays and Saturdays.

In 1989 Enno Õunapuu took over as manager, and gave the cafe a new name, the Estonian House Club.

The name for the new café was selected by public competition. Around twenty names were submitted; the three finalists were Kungla, Sumeri, and Tare. The Estonian House executive board decided on Kungla, and Miss Nelly Gustavson (later Hubel), who had submitted this name in the competition, was awarded credit for 100 cups of coffee.

That same autumn discussions were held about securing an alcohol license for the Estonian House café, which would potentially lead to more profits and relieve financial difficulties. There was staunch opposition to opening a bar, because it was thought inappropriate for a bar to be under the same roof as the heritage elementary

But this café here was a very good thing. It kept our people together – there was someplace to gather. At the time the Estonian House was the only place there was. You could meet your friends, talk about politics and about what was going on here.

The Estonian House was very, very important. Of course, in the early years there was a great deal of work to do at the Estonian House, and everybody volunteered. There have been many ladies in the kitchen: there was Mrs. Purga and… But at the beginning all the work at the café was done by volunteers.

It hadn’t been leased to anyone yet. And then there was a time when the Estonian Society took it upon itself, and its members made the coffee and served tables. (Nelly Hubel) Here’s what happened: I won the naming contest for the café. I had no idea I was going to win. But I thought Kungla was a name that fit – it’s in all the Estonian songs.

But later on they didn’t use it anymore. The Estonian House café was still the Estonian House café. (Nelly Hubel)

Before it was a restaurant, there was a simple diner there, which was managed (or not managed!) by volunteers. It was very simple – tables, chairs, a diner sort of place. They sold things like sandwiches and drinks, but no beer or wine. That changed in Tiiu Henley’s days. She got the restaurant an alcohol license, so they could sell beer, wine and such. She turned the café into a restaurant with paid employees. There was a menu, and you could buy hot food and cold food, the way it still is now.

(Laas Leivat)

I remember when I started out in Grade One of Estonian School /that is, in 1967/, we would always buy candy at recess, and before school, too. There were always long lines. That was how our parents tempted us to go. They gave us a little money, and we could buy chips and cheese, candy, and chewing gum. That was what pushed us to go to Estonian School in a better mood. It was always in the evening, and nobody wanted to go then… But then there were also all those nice, sweet pirukad and sandwiches, too. (Linda Karuks) The café had always focused on Estonian foods. If I remember right, then there was always dumpling soup, sauerkraut soup, sült and rosolje, sauerkraut and hot dogs, things like that. All the people who have worked there have been good cooks. (Laas Leivat)

Food: A Treasury of Estonian Heritage Businesses and Factories in Toronto

EESTI MAJA KOHVIK: ENNO ÕUNAPUU AEG Enno Õunapuu on sündinud Eestis, kuid emigreerus 1978. aastal Soome, suundudes 1983. aastal edasi Torontosse. Eestis oli Enno omandanud nii kondiitri kutse kui muusikalise hariduse, aga Torontos pidas alguses hoopiski puiduäri Woodheart.

1986. aastal pakuti talle võimalust avada oma pagariäri ja nii tegutseski Kingston Road’il paar aastat Enno’s Bakery & Deli. Seal oli ta ise pagariks küpsetades mitut sorti leiba, saia, pirukaid jmt.

Enno kauaaegne unistus oli avada oma restoran. Kui talle 1989. aastal Eesti Maja kohviku pidamist pakuti, oli ta sellega kohe nõus. Enno ajal sai kohviku ametlikuks nimetuseks Eesti Maja Klubi ja muutus ka selle olemus. Päevasel ajal oldi endiselt söögikoht-kohvik, õhtuti tegutseti aga pubina. Enno võttis kohvikupidamise üle siis, kui Eestis algasid pöördelised ajad ja piirid avanesid. Nii käis tema kohvikust läbi suur hulk Eesti kultuuri- ja poliitikategelasi.

Enne veel, kui mul oli puutööäri, nad tulid minu juurde, et me tahame Eesti Maja restorani või kohviku ringi ehitada. Ain Allas oli arhitekt ja tema tuligi rääkima, et kas sa tahad mööbli teha seal oma äris. See, mis praegugi järgi on, see lett baaris, rack klaaside jaoks, tagumised kapid ja köögi sisustus, need on minu tehtud, minu kätetöö. (Enno Õunapuu) Ja peiesid, ma arvan, ma korraldasin vähemalt 700, sest 16 aastat ma pidasin seda kohvikut. Vähemalt 700d peied olid minul või midagi selle ringis, ega ma nüüd täpselt ka ei lugenud. Ja siis veel tegin suured peod suures saalis. Vahest olid kolmes saalis korraga peod, väikeses, keskmises ja suures saalis – igal pool. Ja all ka veel pidi olema lahti. (Enno Õunapuu) Ennol oli palju muusikalisi õhtuid ja me tegime mõned seal ise ka. Tegime Mati Nuude mälestusõhtu 2002 ja tuntud Toronto muusikud tulid välja: Roosi Lindau, Andres Raudsepp, Vaado Sarapuu. Enno võttis osa, Jüri Kimsto tuli ja laulis seal. Enno ja Vaado tihti mängisid seal ja tegid muusikat koos ja elu oli päris OK. “All My Exes Live In Texas” oli Enno tugev laul. Seal oli rohkem koosviibimisi siis kui Ülle ajal. Enno ise organiseeris neid. (Toomas Trei)

Kohviku menüü oli kokku pandud Enno enda poolt. Seal leidus erinevaid koduseid eesti toite: hapukapsa-, herne- ja kanasupp, viinerid hapukapsaga, lihakastmed jpm. Üks populaarsemaid roogasid oli seašnitsel. Nõutud kaubaks olid ka Enno küpsetatud lehttaignapirukad. Lisaks kohvikus toitlustamisele tegi Enno catering’i paljudel pidudel, matustel ja muudel üritustel nii Eesti Majas kui Tartu College’is.

Enno pidas Eesti Maja kohvikut 16 aastat. 2002. aastal võtsid selle üle Männamaad, 2004. aastal läks kohvik selle praeguse perenaise Ülle Veltmanni kätte.

Enno ajal muutus kohvik aktiivseks klubiks. Ma arvan, et kõik, kes on ikka Torontost läbi tulnud, on seal ühe õhtusöögi või pudel õlut võtnud. Kui Eesti hakkas vabanema 1980. aastate lõpupoole, siis sealt kohvikust käis läbi ikka väga palju Eesti külalisi. Väga palju tuntud tegelasi muuhulgas. Enno ise oli ka muusikamees ja bändid Eestist hakkasid ilmuma sinna mängima. (Laas Leivat) Eriti Enno ajal oli ta õhtul hiljem lahti. Siis tulid need, kellele meeldis õllepudeli juures istuda. See oli siis rohkem nagu meeste asi siin õhtul hilja. (Nelly Hubel)

Vaatasin, et nüüd see õnnestub ja ma lõpetasin pagariäri ära.

Aga see ei käinud nii paugupealt. Samal ajal läks ka Eesti Maja mänedžer ära ja siis ma olin mänedžeri koha peal kolm-neli kuud. Siis lõpuks tehti see asi klaariks ja kõik läks üle öö. Osvald Piil, Eesti Maja juhataja, tuli üks õhtu minu juurde, et Enno, homme hommiku hakkad peale, Tiiu kolib praegu välja oma nodiga sealt.

Mul ei olnud mitte midagi valmis. Ma läksin poodi, ostsin paki kohvi ja mõned pudelid, tegin natuke võileiba, et midagi pakkuda. Ja niimoodi see tuli, ootamatult ja ma hakkasin peale seal. (Enno Õunapuu) Me olime juba surmani väsinud, ööd kõik üleval, aga 1. jaanuari hommikul oli konsul Heinsoo vastuvõtt. See oli tavaliselt seal all minu kohviku või restorani ruumides ja siis pidid olema kõik need väikesed võileivad tehtud kandikute peale valmis, kõik pidime särama seal. Proua Heinsoo tuli uksest sisse: “Härra Õunapuu, kas kõik on korras?” Ma ütlesin: “Proua te näete välja nagu miljon dollarit ja kõik on kontrolli all!” “Ah noh, siis on hea!”

See oli niisugune omamoodi rituaal, iga kord samamoodi.

Tema oli see A ja O külaliste vastuvõtul. Nii et me pidime selle ka veel üle elama, kuigi olime juba nagu laibad siis. Kogu see poolteist kuud ilma puhkepäevata. (Enno Õunapuu)

Toit – eestluse varaait Eestlaste toiduärid ja -tööstused Torontos

THE ESTONIAN HOUSE CAFÉ: ENNO ÕUNAPUU’S TIMES Enno Õunapuu was born in Estonia, emigrated to Finland in 1978, and came to Toronto in 1983. In Estonia Enno had learned the pastry chef ’s trade as well as obtaining a musical education. When he first came to Toronto, he ran a lumber business, Woodheart. In 1986 the opportunity arose to open his own bakery, and for a few years, Enno’s Bakery&Deli was open for business on Kingston Road. Enno did the baking himself, preparing many diferent kinds of rye bread, white bread, pirukad, etc.

Enno’s long-time dream was to open his own restaurant. When he was invited to run the Estonian House café in 1989, he immediately accepted. In Enno’s time the café bore the official name Estonian Club, and its character changed. During the day it was a restaurant and café, as it had been all along, but in the evenings it turned into a pub. Enno took over the management of the café during times of great change in Estonia and the borders were opened. Thus a large number of cultural and political figures from Estonia visited the café.

Before, when I still had my lumber store, they came and told me they wanted to remodel the Estonian House restaurant or café. The architect, Ain Allas, the one who came to talk to me, and asked whether I wanted to make the furniture in my shop. What’s left there now – the bar, the rack for glasses, the back cabinets, and the kitchen furnishings, I made them all – the work of my own hands. (Enno Õunapuu) I could see that things were working out, and so I closed my bakery business. But things didn’t happen all that quickly. Around the same time the manager of the Estonian House left, and I filled the manager’s position for three to four months. Finally they cleared that matter up and then things really started happening overnight. One evening Osvald Piil, the director of the Estonian House came to me and said, Enno, you’ll be starting tomorrow morning. Tiiu is moving her stuff out right now. I didn’t have anything prepared. I went to the store, bought a package of coffee and some bottles, made up some sandwiches so there would be something to sell. And that’s how it came, unexpectedly like that. That’s how I started out. (Enno Õunapuu).

We were already tired to death, we’d been up all night every night, but on the morning of the 1st of January there was Consul Heinsoo’s reception. That was usually held downstairs in my café or restaurant. All the little sandwiches had to be ready on trays, and we all had to shine.

Mrs. Heinsoo walked in the door and asked, „Mr. Õunapuu, is everything all right?“ I answered, „Mrs. Heinsoo, you look like a million dollars, and everything is under control!“ She said, „Ah, well, that’s good!“ That was a kind of ritual, always the same thing. She was really in charge of things at that reception. So all of us had to survive it, too, though we were all dead on our feet.

A month and a half without a day of rest! (Enno Õunapuu) And funeral meals – I must have organized at least 700 of them; after all, I ran that café for 16 years. At least 700 funeral meals, or something like that – of course, I never took an exact count. And then I did large parties in the big hall.

Sometimes there would be parties in three halls at a time – the small one, the middle-sized one, and the big one. And the downstairs café had to be open the whole time. (Enno Õunapuu)

The menu of the café was drawn up by Enno himself. Among the selections were a variety of home-style Estonian foods: soups (sauerkraut, pea, and chicken), hot dogs with sauerkraut, and meat sauces. One of the most popular dishes was pork schnitzel.

Enno’s puff pastry pirukad were in great demand. In addition to serving food at the café, Enno did a great deal of catering at parties, funeral meals, and other functions, both at the Estonian House and Tartu College.

Enno ran the Estonian House café for 16 years. In 2002 the Männamaas took over, and in 2004 the café came into the hands of its current manager, Ülle Veltmann.

Enno held many musical evenings, and we organized some there as well. We did a memorial night for Mati Nuude in 2002, and all the well-known Toronto musicians came out – Roosi Lindau, Andres Raudsepp, Vaado Sarapuu.

Enno took part himself, and Jüri Kimsto came and sang.

Enno and Vaado would often play music, and life was OK. „All my Exes Live in Texas“ was one of Enno’s hits. There were more gatherings then than during Ülle’s time. Enno organized them himself. (Toomas Trei).

In Enno’s time the café became an active club. I think everyone who has passed through Toronto has eaten dinner or had a bottle of beer there at least once. When things in Estonia got freer toward the end of the 1980s, a very large number of visitors from Estonia passed through there. Including many famous ones, too. Enno was also a musician, and bands from Estonia started showing up to play there. (Laas Leivat) The café was open later, especially in Enno’s days. Then the folks came who wanted to sit with their beer bottles. It got to be more of a men’s thing late in the evening. (Nelly Hubel)

Food: A Treasury of Estonian Heritage Businesses and Factories in Toronto

EESTI MAJA KOHVIK: ÜLLE VELTMANNI AEG Tänane Eesti Maja kohviku perenaine Ülle Veltmann saabus Torontosse 1992. aasta septembris, tulles nelja lapsega järele kaks aastat varem Kanadasse asunud abikaasale.

Kuu hiljem osteti koos ühe teise Eesti perega kunagi lätlaste poolt rajatud Broadview Delicatessen, mis sel hetkel kuulus juba kreeklastele. Nii Ülle kui tema abikaasa olid Eestis õppinud pagar-kondiitriteks, kuid soolaste toitude valmistamise oskus oli pigem tavalise kodukoka tasemel. Kuid retseptid tulid äriga kaasa ja vilumus kasvas kiiresti.

Kuna koormus oli väga suur ja tööpäevad pikad, siis 1999. aastal lõpetati see äri ära. Ülle siiski toidutegemisest ei loobunud ja jätkas toitlustamist, valmistades tellimise peale nii sünnipäeva-, pulma- kui matuselaudasid.

Enne veel, kui mul oli puutööäri, nad tulid minu juurde, et me tahame Eesti Maja restorani või kohviku ringi ehitada. Ain Allas oli arhitekt ja tema tuligi rääkima, et kas sa tahad mööbli teha seal oma äris. See, mis praegugi järgi on, see lett baaris, rack klaaside jaoks, tagumised kapid ja köögi sisustus, need on minu tehtud, minu kätetöö.

(Enno Õunapuu) Vaatasin, et nüüd see õnnestub ja ma lõpetasin pagariäri ära.

Aga see ei käinud nii paugupealt. Samal ajal läks ka Eesti Maja mänedžer ära ja siis ma olin mänedžeri koha peal kolm-neli kuud. Siis lõpuks tehti see asi klaariks ja kõik läks üle öö. Osvald Piil, Eesti Maja juhataja, tuli üks õhtu minu juurde, et Enno, homme hommiku hakkad peale, Tiiu kolib praegu välja oma nodiga sealt.

Mul ei olnud mitte midagi valmis. Ma läksin poodi, ostsin paki kohvi ja mõned pudelid, tegin natuke võileiba, et midagi pakkuda. Ja niimoodi see tuli, ootamatult ja ma hakkasin peale seal. (Enno Õunapuu)

Alates 2004. aastast on Ülle pidanud Eesti Maja kohvikut, kus 2002. aastani oli toimetanud Enno Õunapuu. Eesti Maja kohvikus moodustavad eestlased olulise osa klientidest, kuid ka teiste rahvaste esindajad tellivad Üllelt aegajalt peolaudu. Oluliseks vaheks on see, et kui eestlased eelistavad tavaliselt külma lauda, siis teised rahvad sooja toitu. Ülle on toitlustanud suuremat osa Eesti Maja üritustest, aga tema pidu- ja toidulaudu on nauditud ka Tartu College’is, Kotkajärve Metsaülikooolis ja paljudel teistel eesti üritustel.

Kõige populaarsemaks tooteks alates Broadview Deli ajast on olnud pirukad, eriti väikesed peekonipirukad. Kuid ta valmistab ka sülti, pasteeti ja jõuludeks verivorsti.

Me olime juba surmani väsinud, ööd kõik üleval, aga 1. jaanuari hommikul oli konsul Heinsoo vastuvõtt. See oli tavaliselt seal all minu kohviku või restorani ruumides ja siis pidid olema kõik need väikesed võileivad tehtud kandikute peale valmis, kõik pidime särama seal. Proua Heinsoo tuli uksest sisse: “Härra Õunapuu, kas kõik on korras?” Ma ütlesin: “Proua te näete välja nagu miljon dollarit ja kõik on kontrolli all!” “Ah noh, siis on hea!”

See oli niisugune omamoodi rituaal, iga kord samamoodi.

Tema oli see A ja O külaliste vastuvõtul. Nii et me pidime selle ka veel üle elama, kuigi olime juba nagu laibad siis. Kogu see poolteist kuud ilma puhkepäevata. (Enno Õunapuu) Ja peiesid, ma arvan, ma korraldasin vähemalt 700, sest 16 aastat ma pidasin seda kohvikut. Vähemalt 700d peied olid minul või midagi selle ringis, ega ma nüüd täpselt ka ei lugenud. Ja siis veel tegin suured peod suures saalis. Vahest olid kolmes saalis korraga peod, väikeses, keskmises ja suures saalis – igal pool. Ja all ka veel pidi olema lahti. (Enno Õunapuu)

Ennol oli palju muusikalisi õhtuid ja me tegime mõned seal ise ka. Tegime Mati Nuude mälestusõhtu 2002 ja tuntud Toronto muusikud tulid välja: Roosi Lindau, Andres Raudsepp, Vaado Sarapuu. Enno võttis osa, Jüri Kimsto tuli ja laulis seal. Enno ja Vaado tihti mängisid seal ja tegid muusikat koos ja elu oli päris OK. “All My Exes Live In Texas” oli Enno tugev laul. Seal oli rohkem koosviibimisi siis kui Ülle ajal. Enno ise organiseeris neid. (Toomas Trei) Enno ajal muutus kohvik aktiivseks klubiks. Ma arvan, et kõik, kes on ikka Torontost läbi tulnud, on seal ühe õhtusöögi või pudel õlut võtnud. Kui Eesti hakkas vabanema 1980. aastate lõpupoole, siis sealt kohvikust käis läbi ikka väga palju Eesti külalisi. Väga palju tuntud tegelasi muuhulgas. Enno ise oli ka muusikamees ja bändid Eestist hakkasid ilmuma sinna mängima. (Laas Leivat) Eriti Enno ajal oli ta õhtul hiljem lahti. Siis tulid need, kellele meeldis õllepudeli juures istuda. See oli siis rohkem nagu meeste asi siin õhtul hilja. (Nelly Hubel)

Toit – eestluse varaait Eestlaste toiduärid ja -tööstused Torontos

THE ESTONIAN HOUSE CAFE: ÜLLE VELTMANN’S TIMES Ülle Veltmann, the current manager of the Estonian House cafe arrived in Toronto in September, 1992. With her four children she came to join her husband, who had resettled in Canada two years before. A month later, along with another Estonian family, they bought the Broadview Delicatessen, which had been founded by Latvians, but which by that time was under Greek ownership. Both Ülle and her husband had been trained as pastry cooks in Estonia, but their skills at preparing salty foods was at the level of ordinary home cooking. But the recipes came along with the business, and experience was a fast teacher. Because of the heavy load and long workdays, they closed the business in 1999. Ülle continued in the field of food preparation, and took orders for birthday, wedding, and funeral meals.

On Yonge Street, south of Bloor, there was Amjärv’s. We dropped in there from time to time. My mother went with her friend, and the kids came along. We usually got apple juice. In those days apple juice like that was not available in Toronto, that you could just go and buy it. I usually had some cheesecake, but the others had Alexander cake. So, yes, Amjärv’s had very good pastries – very expensive, too, of course – the prices were „respectable.“ (Toomas Trei) And then Amjärv’s showed up. They had a shop in the Colonnade and had a good selection of very fine tortes.

Cakes for every kind of celebration were ordered from there. (Alliki Arro)

Amjärv’s was also wonderful.

Canadians called it „A and A“, because the name on the storefront began with a double A in big letters, and the „järv“ was kind of quiet, so „ A and A“ or „AAamjärv“. They had absolutely the best cakes in the city of Toronto.“ (Anu Jõe) „Oh, and then there was the Amjärv bakery. They made very good tortes, truly excellent.“ (Elna Libe) Oh, we got an order for a wedding cake from Brazil.

We actually put it on an airplane with, um, what do you call that, dry ice wrapped in paper at the bottom of the box and then each layer of cake in a separate box. All of that was put on the airplane and they actually paid for a seat to ship it to Brazil. Unbelievable! (Mari Amjärv-Noad) Amjärv’s was expensive. The poor immigrant didn’t go to Amjärv’s. Rich people, Americans and Canadians who lived at the Colonnade went there. I don’t remember for sure, maybe I went to Amjärv’s once or twice, but mostly I stood at the window and looked in. (Laughs). Yes, I just looked in. (Anu Jõe)

From 2004 on, Ülle has managed the Estonian House cafe, which until 2002 had been run by Enno Õunapuu. The majority of the clientele of the Estonian House cafe is Estonian, but members of other ethnic groups order festive spreads from Ülle from time to time. The main difference is that while Estonians usually prefer a cold buffet, other ethnic groups want warm meals. Ülle has supplied food for most events at the Estonian House, but her festive meals and catering have been appreciated at Tartu College, the Forest University at Kotkajärve, and a variety of other Estonian functions.

From the Broadview Deli era onwards, the most popular products have been stuffed pasties (pirukad), especially small bacon pirukad. Ülle also prepares sült, pâté, and blood sausage at Christmas time.

And there was another one called a Florentine cake. Well, first you take chocolate.... OK, then you add nuts and fruit and sugar and you bake it and it goes into a round mold. And then once it’s baked, you wait till it cools, you peel it off the parchment paper, and coat the other side with the chocolate. Then you wait till that cools and then you take some more chocolate and you make wavy lines like this with a device that pokes holes in the cake, it goes like that. And then after that cools off and you flip it over, you stick a cherry in the middle and it’s called a Florentine. And man are they good! About 3.462 calories apiece, but they were good! (Mari Amjärv-Noad) And another thing! Everybody whot worked for my father had to know at least three languages because he wrote all of his recipes in different languages and very seldom would you find a recipe that would be all in one language. He didn’t want anybody to steal them.

But that would have been very difficult because if you’d try to steal one, you’d have to know several other languages i to figure out what the rest of it said.

That’s the way he kept his secrets things. Those languages were Swedish, Estonian and Spanish. (Mari Amjärv-Noad)

Food: A Treasury of Estonian Heritage Businesses and Factories in Toronto

HILLSIDE CAFE & BAKERY Viia ja Raivo Männamaa tulid koos kolme lapsega Eestist Kanadasse 1990. aastal lootusega rajada vabas maailmas ja paremates majandustingimustes uus kodu. Esimesel suvel said nad Seedrioru suvekodus tööd kokkadena ja nii mõnegi toidu puhul tuli tunnistada, et eesti laste lemmiktoidud Kanadas ja Eestist on mõneti erinevad.

Järgmisena leidis Raivo tööd Eesti maja kohvikus, kus said selgeks siinsete eestlaste lemmiktoidud, ja selle kõrvalt hakati tasapisi soovijatele pakkuma catering’i teenust.

1995. aastal märkasid nad ajalehes kuulutust Hillside Bakery ja Delicatessen’i müügis oleku kohta. Siiani oli seda Hillside Plazas (2851 Lawrence Ave E) pidanud soomlane Åke Saarinen. Raivo ja Viia lõid Åkega käed ja neist said päris oma äri omanikud, kuid veel terveks kaheks aastaks jäi Åke neile teejuhiks ja juhendajaks, sest kumbgi ei tundnud pagaritööd. Lisaks pagarisaadustele hakati kohe valmistama nn kulinaariatooteid (kartulisalat, rosolje, sült, jõuludel verivorstid jne), mis eestlaste hulgas väga populaarsed olid ja paljud inimesed tulid poodi spetsiaalselt nende pärast kaugemaltki.

Pagaritoodetest küpsetatakse rukkileiba, peenleiba, erinevaid saiu, kringlit, aga ka mitmesuguseid pirukaid ja magusaid saiakesi, osad retseptid on soomepärased, osad eestipärased. Poeg Daniel õppis pagariks ja on selle töölõigu põhiraskuse enda peale võtnud.

Kuna kõigil eesti ja soome toidu armastajatel ei ole võimalik ise poodi kauba järele tulla, võtab Raivo igal nädalal ette teekonna Soome Kodusse ja Eesti Kodusse, et harjumuspärased maitsed soovijateni jõuaksid. Aegajalt tellitakse neilt toidud ja teenindus ka pulmadeks, leeripeoks, matusteks või muudeks perekondlikeks tähtpäevadeks.

Hetkel moodustavad klientidest umbes poole eestlased ja soomlased, kes tulevad spetsiaalselt harjumuspäraste pagaritoodete ja kulinaariasaaduste järgi. Teise poole moodustavad ümbruskonnas elavad ja töötavad inimesed, kes tulevad leiba-saia või lõunasööki ostma.

Üsna pea selgus, et poe asukoht ei ole kõige parem, kuna Euroopa taustaga inimesi oli sealses piirkonnas järjest vähemaks jäänud. Seetõttu kolitigi 2002. aastal pagaritööstus ja kohvik kesklinnale lähemale asukohta 594 Mt Pleasant Ave. Uues asukohas moodustavad olulise osa klientuurist lõunasöögi ostjad, kella tarvis pakutakse igal päeval 1-2 suppi (värskekapsasupp, borš, hernesupp, frikadellisupp jne), samuti erinevaid võileibu.

Üks parimaid näiteid esimesel suvel Seedriorul oli see, et ükskord tegime hakklihakastet ja siis väiksed lapsed tõstsid seda hakklihakastet ja lasid seda lusikast joosta: „This is the catfood, come on!“ (Viia ja Raivo Männamaa)

See on niisugune farmimehe tööpäev ikka. Õhtul tuleb ennast jõuga magama ajada, sest kell 5 tuleb hiljemalt üles tõusta. Täna oli poeg juba kolme ajal siin, sest kui mina üles tõusin, olid taignad juba kõik tõusnud. (Raivo Männamaa)

Noh, üks perekond võttis julguse kätte kakskümmend aastat tagasi juba ja see oli Männamaa perekond. Asutasid omale pagariäri Ida-Torontosse ja see läks neil võrdlemisi hästi, nende tooted olid head, inimesed võtsid vaevaks nii kaugele sõita siit nendest rajoonidest, kus rohkem eestlasi on, et sinna sõita ja osta ja tagasi tulla. Nemad asuvad nüüd muidugi Mt. Pleasant’i peal Peetri koguduse lähedal. Väga kvaliteetne pagariäri minu arvates. (Laas Leivat) Need, kes ärkavad kell neli hommikul ja hakkavad küpsetama, no need on värskelt Eestimaalt tulnud. Meie oleme nii laisaks muutunud, siin keegi ei teeks seda. Praegu, jumalale tänu, Männamaa ja Ülle Veltmann siin veel nihukest tööd teevad. Muidu meil poleks midagi. Ma sõidan Lõuna-Torontost sinna Männamaa juurde sihikindlalt, et osta asju. (Anu Jõe)

Ja ei no Eesti pood, mis siin on. Üks on Eesti Majas, see on Ülle Veltmann, seal saab ikka kindlasti ostetud verivorsti ja ütleme aeg-ajalt ka rosoljet ja niisugust värki. Ja teine on Viia Männamaa, kust siis saab ka ostetud alati verivorsti ja salateid ja igasugust muud head kraami, mis on eestlasele meelepärane. (Helle Varrik) Männamaa käib Eesti kodus iga kolmapäev. Ta toob oma saadusi sinna, me saame sealt osta neid kui me soovime. Aga ma leian, et need on nii hirmus kallid, aga siiski ma vaatan, et meie Eesti Kodu elanikud, nad ostavad sääl ikka. Tõesti, väga palju ostavad veel. (Elna Libe)

Eesti Koju tuleb ju Männamaa.

Igal kolmapäeval on meil suur pood seal all garaažis. Kõik ostavad sülti, tead, pisikene kausike $6.50. Ma ütlen, et oh, ma teen suure potitäie sama rahaga.

Naerame seda asja. Aga üksikud inimesed, kes see hakkab keetma omale suurt potitäit sülti, nii et nad ostavad ikka oma süldi ja rosolje Männamaa käest, kui ta tuleb kolmapäevadel Eesti Kodu. See on väga hea, Männamaadele ja inimestele. (Aimi Zechanovitsch)

Toit – eestluse varaait Eestlaste toiduärid ja -tööstused Torontos

HILLSIDE CAFE & BAKERY Viia and Raivo Männamaa and their three children came to Canada from Estonia in 1990 in hopes of making a new home in the free world and in better economic circumstances. For their first summer, they had jobs as cooks at the Seedrioru children’s camp, and had to admit that there can be differences between the favourite foods of Estonian children in Canada and Estonia. Raivo’s next job was at the café in the Estonian House, where he figured out the favourite foods of Estonians in Toronto. He also gradually began to offer catering services.

In 1995 the Männamaas noticed a newspaper advertisement for the sale of Hillside Bakery and Delicatessen. Up till then, the owner of the bakery, located in Hillside Plaza (2851 Lawrence Ave. E.) had been a Finn, Åke Saarinen. Raivo and Viia struck a deal with Åke, and became owners of their own business, but for two more years Åke stayed on give advice and direction, since neither Raivo nor Viia knew anything about bakery work. In addition to baked goods, they immediately began offering a variety of cooked foods (potato salad, rosolje, jellied meat (sült), and blood sausage at Christmas time). These foods were popular among Estonians, and many customers came from a long distance to purchase them.

Since many Estonian and Finnish foodlovers cannot come to the store themselves to pick up their favourite foods, Raivo makes a weekly trip to Suomikoti and the Estonian Home, so that those who wish to eat the food they are accustomed to can have access to it close at hand. From time to time there are catering orders for weddings, confirmations, funeral meals and other family celebrations.

At present, half of Hillside’s customers are Estonians and Finns who come to the shop specifically for the baked goods and prepared foods they are used to. The other half of the clientele is made up of people who live and work in the neighbourhood, who drop in for a loaf of bread or lunch.

The Männamaas soon realised that the location of the shop was not optimal, since the number of people of European background in the surrounding neighbourhoods had diminished over time. Thus in 2002 the bakery and cafe were moved to a location closer to the city center, 594 Mt. Pleasant Ave. The new location has a large lunch clientele, for whom the menu includes 1-2 daily soups (fresh cabbage soup, borscht, pea soup, meatball soup, etc) and a variety of sandwiches.

Bakery goods include rye bread, light rye bread, a variety of white breads and kringel, as well as different kinds of pirukad (meat, carrot, cabbage pies), and sweet rolls.

Some of the recipes are Finnish, others more Estonian. The Männamaa’s son David trained as a baker and has taken on the majority of the bakery work.

One of the best examples from our first summer at Seedrioru was that we were making ground meat and gravy and little kids spooned up some of it and let it drip off the spoon: „This is catfood, come on!

(Viia and Raivo Männamaa) It’s like a farmer’s workday.

In the evening, you have to force yourself to go to bed, because you have to get up at 5AM at the latest. Today my son was here at 3 already, because by the time I got up, all the dough had already risen.“ (Raivo Männamaa).

Here’s a family who gathered up their courage 20 years ago already: the Männamaa family.

They founded their own bakery in east Toronto, and things went pretty well. Their products were fine; people took the trouble to drive a long way from the areas where there were more Estonians to make their purchases and go back home. Now, of course, they are located on Mt. Pleasant, quite close to the St. Peter’s congregation. A very high quality bakery business in my opinion! (Laas Leivat)

An Estonian store, that’s all there is to it. There is one in the Estonian House – Ülle Veltmann’s, and from her one can always buy blood sausage, from time to time rosolje as well as other things. The other is Viia Männamaa, and from her we always buy blood sausage, salads, all sorts of other good things that Estonians love to eat. (Helle Varrik) Männamaa comes to the Estonian Home every Wednesday. He brings a sampling of his products and we can buy them if we wish. I think they are terribly expensive, but still I notice that the residents at our Estonian Home still buy them. Really, many of them are still buying them. (Elna Libe)

It’s Männamaa who comes to the Estonian Home. Every Wednesday we have a large sale table down in the garage. We all buy sült – a tiny container for 6.50. I tell myself, I can make a huge pot of it for the same amount of money. We laugh about it, but we are mostly single people, and who is going to start making themselves a whole pot of sült?

So they always buy their sült and rosolje from Männamaa when he comes to the Estonian Home on Wednesdays. It’s a very good thing, both for the Männamaas and for our people. (Aimi Zechanovitsch).

Those who would wake up at 4 in the morning and start baking – they would have to be just arrived from Estonia. Here we have gotten so lazy that no one would do that. Now, thank God, the Männamaas and Ülle Veltmann still do that kind of work. Otherwise we would have nothing. I make it a point to drive here to Männamaa’s from south Toronto to buy their products. (Anu Jõe)

Food: A Treasury of Estonian Heritage Businesses and Factories in Toronto

GRIMM’S FOODS LTD JANES FAMILY FOODS LTD Lembit Jänes seenior sündis 1922. aastal Eestis Mõisaküla lähedal Rinna talus.

Ta aitas isal talu pidada, õppis Tartu Ülikoolis agronoomiat ja jõudis töötada Turukorraldusvalitsuses piimanduse alal. 1944. aastal põgenes Saksamaale. 1945. aastast elas Rootsis, kus töötas põllu- ja vabrikutöölisena. 1948. aastal emigreerus koos naise ja poeg Lembituga Kanadasse, kus pere kasvas. Alguses elati Halifaxis, Newfoundland’il ja Montrealis. Pereisa töötas erinevates meresaadustega tegelevates firmades, kus tegi head karjääri ja viis läbi mitmeid uuendusi. Nii seadis ta sisse Kanada esimese kalapulkade tooteliini ja taignas kala külmetusliini.

1969. aastal asus pere Torontosse ja Lembit seenior alustas kaasomanikuna firmas Grimm’s Foods Ltd. Varsti liitus firmaga poeg Lembit juunior, kes oli omandanud Torontos kraadi majanduse alal. 1979. aastal saadi firma ainuomanikeks ja nimi muudeti – Jänes Family Foods Ltd. Firma hakkas kiiremini kasvama, kui sortimendi hulka lisati kanatooted, varem tegeleti ainult kalaga. Üle paarikümne aasta valmistati tooteid eelkõige restoranidele ja teistele toitlustusasutustele, kuid 1992. aastal tuldi välja üheksa jaemüügi tootega, mida hakati müüma suuremates kauplusekettides. Aja jooksul kasvas sortiment veelgi, kuid toodangu põhiolemus jäi samaks: valmistati sügavkülmutatud toitu, millest saab 15-25 minutiga valmis maitsva toidukorra. Viimastel aastatel on tootmises olnud üle 100 erineva nimetuse. Toorainena kasutatakse kana ja mitut sorti kala (tursk, merikeel, hiidlest), tooteid maitsestatakse erinevalt. Kõige populaarsemad on olnud pubi stiilis (pub style) kanatooted. Tooteid on imporditud USAsse.

No kõigepealt, kui mu isa piirile jõudis ja paadist maha tuli, küsiti temalt: “Mis su nimi on?” ”Lembit Jänes,” vastas ta. “Kuidas seda kirjutatakse?” ”J-Ä-N-E-S,” vastas isa.

Mees vastu [inglise hääldusega]: ”Janes!” “Ei-ei, Jänes,” ütles isa [eesti hääldusega]. ”Ei, Janes, ikka Janes,” ütles mees ja nii me saimegi Janes’iks.

(Lembit Jänes juunior) No näiteks, Kanada suurim kett on Loblaws ja nende kaubamärk on President’s Choice.

Me tegime President’s Choice’i kanapulki ja kananagitsaid esimesest päevast peale ja isegi praegu see äri meeldib meile veel. Nii et kui jalutad läbi supermarketi ja näed seal President’s Choice või Sobey’st, siis see on tegelikult Janes, me valmistame neid kõiki. Nii see on, et kui tahad Kanadas kananagitsaid süüa, siis üsna tõenäoliselt saad meie toodangut. (Lembit Jänes juunior) Meil olid väikesed lapsed ja sai kõike proovitud, nii Jänese kana kui kala. Need maitsesid palju paremini ja olid palju paremini tehtud. Maksid küll tsipakene rohkem, aga olid parema kvaliteediga. Me paar korda palusime, kas nad toetaksid Jõekäärut ka ja nad annetasid meile toitu sinna mitu korda. Lapsed olid ka väga õnnelikud, sõid kala ja ei teadnudki, et see kalafilee oli. See on, kui hea see oli. (Linda Karuks)

Firma alustas umbes 30-40 töötajaga, lõpuks kasvas töötajate hulk ligi 300ni. Janes Family Foods on tuntud tugeva perefirmana: lisaks isa Lembitule töötasid seal pojad Lembit juunior ja Toomas, hiljem ka Toomase väimees. Firma müüdi uutele omanikele 2013. aastal. Janes Family Foods’il on hetkel kaks tööstust, mis asuvad Loode-Torontos. Vanem neist on olnud firma käsutuses 1980. aastate lõpust ja asub York’i Ülikooli lähedal. Teine tööstus koos peakontoriga asub lennuvälja läheduses Orlando Drive’il.

Lembit seenior oli tegev Eesti ühiskonnas Torontos. Ta kuulus Eesti Majandusklubisse Kanadas ja korporatsiooni Rotalia ning oli aktiivne Montreali Eesti Koguduse ja Toronto Vana Andrese koguduse liige.

Jänese oma on ikka parem kui Kanada toit. Niipea, kui ma teada sain, et see enam Jänesele ei lähe, ma pole neid kulutusi teinud. (Endel Lindaja) Vana Jänes oli tubli Eesti patrioot. Need olid kõvad rahad, mis ta Eestisse pani. Meil oli Rotalia maja taastamine Tartus ja selle taasülesehitamine, 10 000 dollarit pani sinna.

Nii et väga eestimeelne ja hea ärimees oli. (Tarvo Toomes) Pole vahet, kas see on kala või kana, algus on ikka seesama.

Kõigepealt on jahutatud või külmutatud filee, naha ja kondita. Paned sellele katte peale, üsna samuti nagu kodus või restoranis. Paned võid, lased paneerimismasinast läbi, praed kiiesti – umbes pool minutit hästi kõrge temperatuuri juures, et anda värvi ja fikseerida vorm. Ja siis paned kohe kiirkülmutisse, nii et see on mõne minutiga külmunud. Seejärel tuleb üsna kõvasti automaatikat, et toode pakitud saaks. Ja kui sa saaksid neid asju täna vabrikus vaadata, siis ligi 10 000 naela tuleb tunnis välja või ütleme nii, et 4000 kg tunnis. Jah, see on üsna kiire ja liin töötab 80 tundi nädalas ehk 16 tundi päevas ja nii viis päeva nädalas. (Lembit Jänes juunior)

Dr. Endel Aruja kangesti kiitis Jänest, sest Jänese firma maksis ju aastaid kinni kõik Tartu College’i kuulutused. Ja kui mina Bibliograafia Klubi kuulutusega jälle Aruja juurde läksin, siis ta vaatas üle ja ütles, et ei-ei, me Jänest nii palju ei tohi nöörida, tõmbas seda maha ja teist ja kolmandat. Et ei tea, kas nad tahavad siis maksta, kui nii pikad kuulutused paneme. Aga alati maksis kõik kinni. Ja pärast seda, kui meil sellised jutuajamised olid, siis me läksime poodi ja siis oli Jänes meeles ja me ostsime ka Jänese kaupa. (Aino Müllerbeck) Kord aastate eest Toronto Dominion’i toidupoes (nüüd Metro nime all) soovitas üks vanaproua mulle väga Janes Meatballs (ilmselt vist Swedish), mis olevat parimad, kuid karbil olevat kirjaviga, pidavat olema Jane’s Meatballs! Mina vastu, et lihapallid on tõesti parimad, mis saada, kuid kirjaviga on mujal. Võtsin taskust pliiatsi ja kirjutasin a-le täpid peale, nii et sai Jänes Meatballs. Ning mainisin vanaprouale, et tegemist on eesti päritolu Jänese perefirmaga, aga inglise keel täpitähti ei salli. Ostsin alatihti neidsamu maitsvaid lihapalle, kuni nad minu lähipoest kahjuks kadusid. Popiks said hoopis teise firma lihavabad (?!) lihapallid.

Otsige ja ostke ikka Jänese firma tooteid! Head isu! (Jüri Kivimäe)

Toit – eestluse varaait Eestlaste toiduärid ja -tööstused Torontos

GRIMM’S FOODS LTD JANES FAMILY FOODS LTD Lembit Jänes, Sr. was born in 1922 in Estonia, at Rinna farm near Mõisaküla. While he was growing up, he helped his father with the farm work, studied agronomy at Tartu University, and after that was employed in the dairy department at the State Market Regulation Council. In 1944 he fled to Germany. From 1945 on he lived in Sweden, where he was an agricultural and factory worker. In 1948, he emigrated to Canada along with his wife and son, Lembit; in Canada the family grew. At first they lived in Halifax, Newfoundland, and Montreal. Lembit, Sr., the father of the family worked in various seafood factories, where he made a good career and introduced many innovations. He created Canada’s first production line for fish sticks and for freezing batter-fried fish.

In 1969 the family resettled in Toronto, and Lembit Sr. started out as a co-owner of the company Grimm’s Foods Ltd. Soon he was joined by his son, Lembit, Jr., who had received his degree in Economics in Toronto. In 1979, father and son became sole owners of the company, and its name was changed to Janes Family Foods Ltd. The company’s growth accelerated when they began offering chicken products in addition to fish. Over two decades they provided food mostly to restaurants and other dining establishments, but in 1992, nine retail items were marketed to major grocery store chains. Over time the selection increased, but the basic nature of the products was consistent: deep-frozen food products that can yield a tasty meal in 15-25 minutes. Over the last few years, over 100 different selections have been on the

So the first thing is, my Dad arrives at the border and comes off the boat, and they say: “What is your name?” He says: “Lembit Jänes.” And the person says: “Well, how do you spell that?” And he says: “J-Ä-N-E-S.” The guy says: “Janes.” [English pronunciation] My dad says: “No, no, Jänes!” [Estonian pronunciation] He says: “No, no, Janes, definitely Janes!” So, we became Janes for all intents and purposes. (Lembit Jänes, Jr) Dr. Endel Aruja always had high praise for Jänes, because the Jänes company always paid for all of Tartu College’s advertising. When I would approach Aruja about the next advertisement for the Bibliography Club, he would look it over and say, no-no, we can’t charge Jänes for that much, and he would cross out this, that, and the other. He didn’t know whether Jänes would want to pay for wordy advertisements.

But they always would, however long they were. And after those conversations, we would go to the grocery store, and we would have Jänes on our minds, and we would buy Jänes products. (Aino Müllerbeck) Our children were small at the time, and we tried everything, both fish and chicken from Jänes. They were much tastier and better made. Sure, they cost a bit more, but they were better quality. We asked them to support the children’s camp, Jõekääru, a few times, and they donated food several times. The children were very grateful; they ate fish, and didn’t even know it was fish. That was how good it was. (Linda Karuks)

So for example, the largest supermarket chain in Canada is Loblaws, their brand is President’s Choice. We made President’s Choice chicken fingers, chicken nuggets from day one, and even to this day we still enjoy that business. So, when you walk through the supermarket and you look at Janes, you look at President’s Choice, or you look at Sobey’s, they have the brand complements, we make all of them. So it was kind of, you know... if you want to eat chicken nuggets in Canada retail, it’s a pretty good chance you’re gonna get our product. (Lembit Jänes, Jr) Old Jänes was a staunch Estonian patriot. He invested a great deal of money in Estonia. When we were restoring the Rotalia House in Tartu, and we needed money for construction, he put in 10 000 dollars. He was very Estonian-minded and a good businessman. (Tarvo Toomes) Whether it’s a fish fillet or chicken, it’s much the same start. You start with either fresh or frozen fillet, skinless, boneless. You put a coating around it, much like you would do in your home or in a restaurant. You put butter, run it through a breading machine, and then you quickly fry it for about half a minute at a very high temperature to give the colour and to set it. And then immediately into a quickfreezer, and in a matter of minutes frozen, and then an awful lot of automation around packaging the product. And if you were to see these things running at the plant today, they’re coming out at the rate of about close to 10 000 pounds an hour, or let’s say 4000 kilograms an hour, so it’s pretty fast, and that line generally runs 80 hours a week, or 16 hours a day, five days a week. (Lembit Jänes, Jr.)

market. The raw material is chicken and several different kinds of fish (cod, sole, giant flounder), which are flavoured according to different recipes. The most popular products have been pub-style chicken products. The firm has also exported to the USA. The company began with about 30-40 employees, but toward the end the number grew to almost 300. Janes Family Foods is known as a strong family enterprise: besides Lembit, Sr. both sons, Lembit Jr and Toomas have worked there, to be joined later by Toomas’ son-in-law. In 2013 the company was sold to new owners. At the moment, Janes Family Foods has two factories, both of which are located in northwest Toronto. The older one, near York University has been the property of the firm since the end of the 1980s. The other factory, along with the company’s headquarters, is located on Orlando Drive near the airport.

Lembit Jänes, Sr. was active in Toronto’s Estonian society. He was a member of the Estonian Finance Club of Canada and the university student association Rotalia.

He was also an active member of the Montreal Estonian Lutheran congregation and Toronto’s St. Andrew’s parish.

Years ago at the Toronto Dominion grocery store (it goes by the name Metro these days), an old lady recommended Janes Meatballs to me (it must have been the Swedish kind). According to her, those were the best, but there was a spelling mistake on the box, it should have been Jane’s Meatballs! I retorted, the meatballs were indeed the best, but the spelling mistake was somewhere else. I took a pencil from my pocket and put the dots on the a, so it became Jänes Meatballs.

And I also mentioned to the old lady that in fact it was a family firm, Jänes, but that in English they didn’t care for the umlauts on the vowels. I would always buy those delicious meatballs until they disappeared from the store closest to where I live. Another firm’s meatballs (the meat-free ones?!) became popular. Keep looking for and buying Jänes products!

Bon appétit! (Jüri Kivimäe) The Jänes brand is always better than Canadian food. As soon as I found out that the money no longer goes to Jänes, I didn’t spend my money on it anymore. (Endel Lindaja)

Food: A Treasury of Estonian Heritage Businesses and Factories in Toronto

POKO’S MEAT PRODUCTS Poko lihaäril oli kaks omanikku, Elmar Karl Potsepp (1915-2003) ja Leonid Kosenkranius (1905-1977), mõlemad pärit Pärnust.

Elmar Potsepa vanemad surid, kui ta oli alles laps. Nii ei saanud ta kuigi palju koolis käia ja pidi juba varakult ise leiba teenima. Esimese töökoha leidis ta Lilli Štšerbakovi (Liivalo) vorstitööstuses. Seejärel töötas õppinud töölisena kaks aastat H. Põltsami vorstitööstuses. Alates juunist 1936 töötas Lihatsentraalis, kus tõusis Teise maailmasõja ajaks ärijuhiks. 1938. aastal sooritas kutseeksami ja omandas õppinud töölise kutse lihatööstuse alal. 1944. aastal põgenes koos abikaasa ja pojaga Rootsi, kuhu jõuti kaks kätt taskus, sest kõik kaasa võetu tuli paadist merre heita. Pärast põgenikelaagrit asuti Malmösse, kus pereisa sai tööd vorstitööstuses. 1948 tuldi Kanadasse põgenikelaevaga Walnut ja asuti elama Torontosse.

Leonid Kosenkranius sündis Venemaal, kust oli lapsena koos perega tagasi Eestisse pöördunud. Pärast seda, kui tema isa oli lõpetanud tegevuse kaugsõidukaptenina, avas ta Pärnus delikatessipoe ja vorstitööstuse H. Kosenkranius. Aastatel 1923-1930 töötas Leonid isa ettevõttes ja alates 1930. aastast oli omanimelise vorstitööstuse omanik, mis asus Pärnus Kuninga tänav 34. Õppinud töölise kutse vorstitööstuse alal omandas 1934. aastal. Teise maailmasõja puhkedes asus Leonid Krosenkanius tööle Pärnu Lihatsentraali. Nii pääses ta sõjaväeteenistusest, aga sai ka teadmisi lihatööstusest. 1944. aasta septembris põgenes ta koos abikaasa ja tütrega Rootsi, kust liiguti 1951. aastal edasi Kanadasse.

ti kauplus Danforth Avenue 319, mille juhiks oli Hendrik Ainsaar ja 1955 veel üks aadressil Mt. Pleasant Road 767, mida pidas Aadu Pirnsalu. Mõnda aega tegutses ka äri aadressil Bloor Street West 1228. Neis ärides töötas umbes kolm inimest.

Lihameistrid olid sakslased, aga müüjatena töötasid enamasti või ainult eestlased. Äritegevuses lõid kaasa pereliikmed. Poepidajad ja äripartnerid moodustasid sõprusringi, kellega ka vabal ajal palju läbi käidi. Retseptid olid Eestist kaasa toodud.

Poodides oli müügil lai valik lihatooteid: vorstid, sült, verivorstid, verikäkid, rosolje, kilud, hapukurgid, marineeritud kalad, tavalisest lihast ja hakklihast rääkimata.

Leiva- ja saiatooteid võeti müüki Krabi, Tralla ja Rooneeme käest, konserve ja valmistoite Jäneselt.

Kosenkranius oli äriga seotud umbes kuus aastat, Potsepp kuni lõpuni. Esmalt müüs Potsepp 1973. aastal Pirnsalule Mt Pleasantil asunud äri, 1980. aastal said uued omanikud ka teised müügikohad. Ettevõtte südameks olnud tööstus läks 1975. aastal uute Aasia päritolu omanike kätte. Ehkki Potsepp püüdis uutele omanikele õpetada, kuidas vorste teha, jäi Eesti ostjaid aina vähemaks ja äri ei läinud. Viimaks muudeti see dim sum’i vabrikuks ja nii kaduski Poko ära.

Potsepp ja Kosenkranius olid juba Pärnus koos töötanud, Torontos taas kokku saades avasid nad aadressil College Street 376 lihatööstuse. Pankrotti läinud endiselt omanikult osteti võileiva hinna eest lihatööstuse sisustus, ruum renditi. Hiljem saadi kasutada kõrval asuvaid poeruume. Avati müügilett, täideti kodutellimusi. Toitu veeti ka Rooneeme ja Krabi äridesse. College’i tänavale kujuneski peaäri ja tööstus, mida peeti aastatel 1951-1975. Töötajaid võis tippajal olla kuni kaksteist. 1952 ava-

Jaa, no siis vahepeal isa sai Leo Kosenkraniusega kokku ja nad hakkasid rääkima, et ehk on võimalus avada üks äri Torontos. Et seal oli küllalt eestlasi nüüd ju kogunenud ja et ehk on minek. See oli nisuke hirmutav asi, sest kellelgi ei olnud raha. Keegi ei teadnud, kuidas äri võiks edeneda. Ja ma arvan, et ema natukene lükkas tagant ka ja siis viimati otsustasid, et teevad ühe äri ja vaatavad kuidas see läheb. (Tiit Potsepp) See oli ennem jõulu. Nad mõtlesid, et teevad omale äri ja et alguses võib-olla kõige parem minek on verevorstidel. Panid reklaami lehte ja ennem avamist olid öö läbi töötanud seal katlaga. Keetsid öö läbi vorsti ja siis hommikuks oli neil paarsada naela verevorsti valmis. Pandi see paar kandikutäit vorstisid laua peale ja siis oli aeg avada uksed. Tegid ukse lahti ja vaatasid, et rahvarida sealt allyway’st läks ümber nurga ja tänavat kaudu edasi… Jaa, nad kartsid ust lahti teha, sest neil oli nii vähe kaupa! Aga lõpuks siis ikka tegid ukse lahti, müüsid oma vorstid ära ja nii see äri hakkas. (Tiit Potsepp) Aga mu ema väga toitis üliõpilasi. Need, kes ülikoolis käisid, poissmehed – vaesed. Raha pole, süüa pole. Siis poisid nuputasid välja, et kui süldi soojendavad ülesse, siis on supp. Ja kui nad ostsid sülti ja pätsi leiba, siis ema tegi niisuguse koti neile kaasa alati. Eesti poisid pidid ikka süüa saama! (Tea Peters)

Aga vanemad inimesed ikka et: “Oi, no nii head verivorsti ikka ei ole enam kui POKOs oli.”

Kas see nüüd on tõsi, aga head nad olid küll, seda ma mäletan. Mulle maitseb verivorst. Ei, neil oli hea kaup. Hea rosolje.

Minu teada selles oli ka heeringas sees, nii kui ikka peaks olema. Ja-jaa, nendel oli suur valik, küllaltki suur valik juustusid ja muidugi Rooneeme leiba ja Tralla leiba. (Ago Peters) Minu arust need toidud olid küll paremad. Kui osta eesti poest leiva peale sinki, see oli palju maitsvam kui kanada poest seda osta. Nii et kui eesti toidud nagu pasteedid ja kõik need tulid koju, siis oli kohe kõva rünnak nende kallale. (Toomas Trei) Tal oli siis ainult üks äri ja siis sai seal päriselt sabas seista ja kaupa osta ja sel ajal see süldikauss vist maksis 25 senti. No leib oli ka siis ju 25 senti, algaastail. Ja nüüd on ta vist 3 dollarit. Jaa, sel ajal oli siis kõik odavam. (Benita Kopamees) Teel tallu tuli teha peatus POKO poes, kust osteti aleksandri kooki ja lahti lõigatud teevorsti. Küll oli hea panna viil vorsti koogi peale ja nosida! Ei julgeks seda enam proovida.

(Evi Vahtra-Tarkus)

Ja seal Danforthi peal oli sel ajal üks POKO. See oli delikatessäri ja kõik eestlased käisid seal ja sel ajal elas tohutult palju eestlasi selles piirkonnas, nii et alatasa olid pikad sabad seal, kui Eesti leiba käisid ostmas või suitsuvorsti ja kõik niuksed asjad. Hiljem oli Poko äri veel seal, kus on praegu Peetri kirik. Ma õpetasin seal keskkoolis, see oli juba 1970. aastate lõpus.

Meie kooli lapsed käisid seal lõunavaheajal, kuna meie cafeteria toit nendele ei maitsenud.

Aga eestlased tegid hommikuti võileibu, nii et hunnikute viisi võileibu oli lõunaks tehtud. Pikad sabad keskkooliõpilasi oli seal, kes käisid ostsid endale siis lunch’i. (Anu Sõrra) Jõulud! Olid seal vast ikka järjekorrad jõulu ajal! Pidid kõik ette tellima, kui tahtsid kindel olla, et saad just seda, mida soovid. Ja pood oli rahvast paksult täis, klaasidega lihaletist kuni kitsa riiulini vastasseinas.

Just nagu jõulude ajal kirikus: inimene võis ära minestada, aga keegi poleks märganud, sest maha kukkumiseks ruumi polnud. (Evi Vahtra-Tarkus) Potsepp tahtis, et Aadu ostaks terve selle tööstuse ja College’i poe ja mis iganes. Terve kupatuse. Ja Aadu naeris ta välja. Ütles niiviisi, et kuule mees, sa oled poolteist aastat minust vanem, kui sina ei jõua praegu seda enam pidada, siis mina pooleteise aasta pärast ka enam ei jõua. (Hilda Pirnsalu)

Toit – eestluse varaait Eestlaste toiduärid ja -tööstused Torontos

POKO’S MEAT PRODUCTS The Poko meat shop had two owners, Elmar Karl Potsepp (1915-2003) ja Leonid Kosenkranius (1905-1977), both of them from Pärnu.

Elmar Potsepp’s parents died when he was a child. Therefore he did not have much of a chance at schooling, and had to begin earning his living at a young age. He found his first job at Lilli Štšerbakov’s (Liivalo) sausage factory. After that he was employed as a skilled worker at H. Põltsam’s sausage factory. From June 1936 onward, Potsepp worked at Meat Central, where by the outbreak of World War II he had risen to the post of business manager. In 1938, he passed his vocational examinations and was certified as a skilled worker in the meat industry. In 1944 he fled with his wife and son to Sweden, where they arrived empty-handed, since all their baggage had to be cast overboard. After refugee camp the family settled in Malmö, where Elmar Potsepp found a job in a sausage factory. In 1948 the family travelled on to Canada on the refugee ship Walnut and made their home in Canada.

Leonid Kosenkranius was born in Russia. His family returned to Estonia when he was a child. After his father had retired from work as a sea captain, he opened the delicatessen and sausage factory H. Kosenkranius in Pärnu. From 1923-1930, Leonid worked in his father’s business, and from 1930 was owner of a sausage factory at Kuninga Street 34 in Pärnu. He obtained his credentials as a skilled worker in the sausage industry in 1934. At the beginning of World War II, Leonid Kosenkranius began working at Pärnu Meat Central. Thus he escaped military service while obtaining additional knowledge in the meat industry. In September 1944, he fled with his wife and daughter to Sweden, and from there to Canada in 1951.

Yes, so in the meantime Father got together with Leo Kosenkranius, and they started talking about maybe opening a business in Toronto. There were plenty of Estonians by now, and maybe they could succeed. It was sort of scary, because nobody had any money. No one knew how a business might prosper. I think my mother kind of pushed a little, and then they finally decided that they would start the business and see how it went. (Tiit Potsepp) It was before Christmas. They thought they would open their business, and that blood sausage might sell the best. They put an advertisement in the paper, and before opening day they had been working all night at their kettle. They had been boiling the sausage all night, and by morning they had a couple hundred pounds of blood sausage ready. They put the trays of sausage on the table, and then it was time to open the doors. They looked outside and saw a line of people all along the alleyway and around the corner and into the street… Yes, they were afraid of opening those doors because they didn’t have enough goods! But they finally opened up anyway, sold all the sausage, and that was how the business got started. (Tiit Potsepp) Christmas! Oh the line-ups at Christmas! Everything was pre-ordered, if you hoped to get what you wanted, and the store was packed - from the glass meat counter to the narrow shelves on the opposite wall. It was like being in church on Christmas Eve - a person could faint and no one would notice, since there was no room to fall to the floor. (Evi Vahtra-Tarkus)

My mother liked to feed the students. Those poor bachelors who were attending university. No money, nothing to eat. Then those boys figured out that if they warmed up the sült, they would have soup.

And when they bought sült and a loaf of bread, Mother would always put a sack of other things together for them to take along. The Estonian boys had to have food! (Tea Peters) But the older folks were always saying: „There’s no more good blood sausage anymore, not like they had at POKO’s.“ That may or may not be true, but as far as I can remember, they really were good. I like blood sausage. They had good things, indeed. Good rosolje. As far as I know, it had herring in it, the way it is supposed to be, a pretty good choice of cheeses, and, of course, bread from Rooneem and Tralla. (Ago Peters) In my opinion their food really was better. If you bought ham for your sandwich from an Estonian store, it was much tastier than if you got it from a Canadian store. When the Estonian foods like the pầtếs and such arrived at our home, there was a heavy assault on them right away! (Toomas Trei) On our way to the farm we always had to stop at the POKO shop, where we bought Alexander cake and sliced bologna sausage. It was so tasty to put a slice of sausage on top of the cake and munch on it. I wouldn’t dare try it anymore. (Evi Vahtra-Tarkus)

Potsepp and Kosenkranius had already worked together in their Pärnu days. When they met again in Toronto, they opened a meat factory at 376 College Street. From the former owner, who had gone bankrupt, they bought all the machinery in the factory for a low price, and rented the space. Later they were able to use the shop space next door. Besides keeping a sales counter, they also did deliveries, both to homes and the Rooneem and Krabi shops. From 1951-1975 their headquarters, with the main shop and factory was at the College Street location. At its peak, the business employed up to 12 workers. In 1952 a second shop was opened at 319 Danforth Avenue under the direction of Hendrik Ainsaar, and a third shop at 767 Mt Pleasant Road, directed by Aadu Pirnsalu. For some time a fourth shop was in operation at 1228 Bloor Street West. Each of these shops usually had three employees.

The meatmasters at Poko’s Meat Products were Germans, but employees were mostly, if not exclusively Estonians. Family members put in their share of work in the business. The shopowners and business partners formed a circle of friends with whom they spent much of their leisure time. Their recipes were brought along from Estonia. The shops offered a large selection of meat products: sausages, sült, blood sausage, blood patties, rosolje, anchovies, marinated fish, not to mention ordinary meat and ground meat, and pickled cucumbers. Bread products from Krabi, Tralla, and Rooneem were sold, as well as canned goods and prepared food from Jänes.

Kosenkranius was involved in the business for about six years, but Potsepp continued on till the end. Potsepp first sold the Mt Pleasant shop to Pirnsalu in 1973, and by 1980 the rest of the shops also had new owners. The central location, which had been the heart of the industry, was purchased by new owners of Asian extraction in 1975.

Though Potsepp tried to instruct the new owners in sausage-making, the number of Estonian customers rapidly diminished and the business did not thrive. Finally it was changed into a dim sum factory, and Poko disappeared.

Back then there was one POKO on the Danforth. It was a delicatessen, and all the Estonians went there. There was a huge number of Estonians in that area back then, so there were always long lines when people came to buy bread and smoked sausages and all kinds of other stuff. Later on there was another POKO near the place where St. Peter’s church is now. I taught high school near there – that was at the end of the 1970s. Our students would drop in there at lunch time, because they didn’t like our cafeteria food. But Estonians would make sandwiches in the morning, so there were piles and piles of sandwiches for lunch. There were long lines of high school students who went and bought lunch there. (Anu Sõrra) Potsepp wanted Aadu to buy the whole business, the shop on College Street and all the rest of it. The whole thing. Aadu just laughed at him. He said, listen, man, you are a year and a half older than me, and if you can’t manage it now, then a year and a half from now, I won’t be able to, either. (Hilda Pirnsalu) There was only one shop then, and you had to really stand in line there to buy things. At that time a container of sült must have cost 25 cents. Well, bread was 25 cents then, too, at the beginning. It must be 3 dollars by now. Yes, back then everything was cheaper. (Benita Kopamees)

Food: A Treasury of Estonian Heritage Businesses and Factories in Toronto

SÖÖGISAALID JA RESTORANID Eestlased ei asutanud mitte ainult pagaritööstusi, vorstivabrikuid või delikatessipoode. Oli neidki, kes üksi või mitmekesi koos panid käima sööklad või restoranid. Eesmärgiks oli pakkuda eestlastele meelepäraseid maitseelamusi, kuid lisaks kõhutäiele olid need kohad heaks võimaluseks kohtuda kaasmaalastega ja mõnusasti omade keskel aega veeta.

1952. aasta veebruaris avati aadressil 535 A Bloor Street West, seega mitte kaugel tänasest Tartu College’ist, kohvik-söökla Viking, mille omanikeks olid Marie Proos, Helmi Arukäe ja Aleksander Uusõue. Kuu pärast söögisaali avamist külastas seda ka konsul Johannes Markus. Ajaleht „Vaba Eestlane“ avaldas sel puhul nupukese, kus tõdeti, et ettevõttel läheb hästi: ruumid on remonditud, toitude kvaliteet esmaklassiline, kasvab nii eestlaste kui kanadalastest külastajate arv.

Järgmise aasta sügisel ilmus lehes kuulutus euroopa stiilis restorani Arlington Tavern kohta (767 Dovercourt Road), kus kokkadeks eestlased. Kes need kokad olid ja kellele restoran kuulus, ei ole teada.

1955. aasta oktoobris kutsuti kaasmaalasi ajalehes ilmunud reklaamis külastama Eesti kohvik-restorani College Grill (972 College Street). Lubati maitsvat toitu, soodsaid hindu, sõbralikku teenindust ja eeskujulikku puhtust. Kuid kes oli selle kohviku omanik?

Järgmise aasta novembris reklaamiti ajalehes Eesti sööklat Wellington Restaurant (3 Wellington Street West), mille omanikuks Osvald Riismaa. Pakuti nii hommiku-, lõuna- kui õhtusööke.

Suuremat tähelepanu pälvis ajalehes 1960. aastal Koidula Priskele kuuluva Thunderbird Restaurant avamine Keele-Sheppardi Ostukeskuses (3310 Keele Street), mida reklaamitakse uue ülimoodsa Eesti restorani, euroopa köögi ja sisearhitekti kavandatud interjööriga. Siiski oli aeg juba nii palju edasi läinud, et reklaamis ei rõhutatud enam selgelt eestipäraseid toite.

Edaspidi ilmubki kuulutustes vaid vihje sellele, et kohviku või restorani omanik on eestlane, toidud enamasti kas euroopalikud või lihtsalt maitsvad. Nii näiteks reklaamib H. Nurmeots 1984. aastal, et tema on uus eestlasest omanik restoranis Maison Suisse Restaurant & Dining Room.

Kõige pikemalt ja põhjalikumalt jääb restoraniäriga seotuks Tom Kristenbrun. Endisest profijalgpallurist ja vannutatud audiitorist restoraniärimees oli 1972–1989 ühe kuulsama ööklubi El Mocambo (464 Spadina Ave) kaasomanik. Toronto rokitempliks nimetatud El Mo sai eriti tuntuks seoses Rolling Stones’i üllatuskontsertidega 1977. aastal. Hiljem, Chrysalis Group’i omanikuna pidas Tom Kristenbrun linnas mitmeid restorane. Neist kuulsaim oli Bistro 990, mis tegutses aastatel 1988-2012 aadressil 990 Bay Street. Seda legendaarset prantsuse restorani on Toronto Rahvusvaheliste Filmifestivalide ajal külastanud Sean Connery, Liam Neeson, Michael Douglas ja paljud teised filmikuulsused.

Restoraniäri traditsioone jätkavad nüüd pojad Glen ja Kyle Kristenbrun, kes avasid 2012. aastal Royal Ontario Museumi vastas (208 Bloor St W) Museum Tavern’i. Glenile kuulub ka sama maja allkorrusel asuv söögikoht Over Easy.

Ei ole tavaline, et astudes Toronto südalinnas söögimajagrilli uksest sisse, ütled „tere“ ja saad kassast ja baarist sula-selge „tere-tere“ vastu.

Kui oled aga baaripukil istet võtnud, tassi kohvi ära joonud, maitsnud sooja lihapirukat ja leti taga askeldavate tegelastega puhtas emakeeles juttu ajanud, siis tunned, et jah, miks eestlanegi ei või olla söögisaal-kohviku pidaja.

(Vaba Eestlane, 16.02.1952) Kuna prouad Arukäe ja Proos on väljaõppinud esimese järgu kokad, siis on igati garanteeritud, et toitude – eriti eesti toitude – maitse ja kvaliteet on parimad. Selles on kindlasti juba veendunud kõik, kellel on olnud juhust Vikingis istuda ja kehakinnitust võtta. Parima kinnituse andis ühe külastaja poolt väljendatud lause pärast mulgikapsaste söömist: „Nii kui võtsin, tuli ema meelde.“ (Vaba Eestlane, 16.02.1952) Lugedes toidukaarti, jääb mulje, et istud Tallinna restoranis: Viini šnitsel Tallinna Moodi.

Sibulaklops. Stroganoff. Seljanka kalast ja lihast. Mulgikapsad. Soojad liha, kapsa ja riisi pirukad buljongiga.

Heeringas hapukoorega jne.

(Vaba Eestlane, 16.02.1952) Ettevõtte /Viking/ personal on üle kümne inimese suur, kusjuures peakokaks on kreeklane.

Kes aga eesti toitude valmistamise on ära õppinud, nagu ka eesti keele rääkimise, vähemalt niipalju, kui see köögis tarvilik.

(Vaba Eestlane, 29.11.1952)

Raudse eesriide avanemise järel Kanadasse jõudnud eestlased pidid samuti leidma endale meeldiva ja sobiva tegevusala. Nii avasid Ülle ja Mart Roots kohviku Cafe Roots aadressil 2408 Danforth Avenue. Ka perekond Männamaa ei pea ainult pagaräri, vaid nende juures Hillside Cafe’s saab istuda kohvi jooma ja pirukat sööma, lõuna ajal pakutakse ka suppi ja võileibu.

Eesti Maja kohvikule kui peamisele eestlaste kooskäimise kohale on käesoleval näitusel pühendatud lausa mitu stendi. Oma stendidega on esindatud ka Rooneeme ja Amjärve pagariärid, mis samuti kohvikutena tegutsesid.

1971. aastal, üsna pea pärast üliõpilasühiselamu ja eestlaste akadeemilise keskuse Tartu College avamist aadressil 310 Bloor Street West, alustas siin tegutsemist Masters’ Buffeteria. Ehkki restorani on alati pidanud kreeklased, ei passi seda nimetamata jätta. Nii restorani asutaja Peter Vatikiotise kui tema tütre Mary ajal on Peetri Juures (restorani nimetus eestlaste seas!) kõhu täis saanud tuhanded eestlased. Argipäeviti küll eesti toitu ei pakuta, aga üle neljakümne aasta on nad ka eestlaste pidulaudu katnud – nii pole eesti kokakunsti nipidki neile enam tundmatud.

Seda, et eesti kokakunst on pagulaste järglastegi seas au sees, kinnitavad eestipärast cateringi pakkuvad Susi Holmberg, Tiiu Roiser, Kristina Kald, David Hogg, Erik Saar, Kristina Lupp ja muidugi Paul Lillakas, kes tegi oma tähelennu 2014. aasta veebruaris, võites populaarse kokasaate “Chopped Canada”.

Kahjuks teame me eestlaste peetud sööklatest, kohvikutest ja restoranidest väga vähe, samuti puudub fotomaterjal. Seetõttu palume kõiki, kes tunnevad endisi omanikke, töötajaid või nende järglasi, anda sellest näituse koostajatele teada. Samuti on oodatud meenutused toidukohtade külastajatelt.

Kuigi Vikingi ruumid palju ei erine tavalistest kanadalaste taolistest ettevõtetest, on omanike poolt siiski püütud ruumidele eestipärasust anda. Nii näeme seintel Murakini maale vanast Tallinnast, Narvast ja kodumaa maastikest, ning mis peaasi – eesti keel kõlab siin suurlinna südamikus alaliselt.

(Vaba Eestlane, 29.11.1952) Kristenbrun palkas bistrood juhtima rea managere, üks siledam kui teine. Mis oli nende saladus? Kohtle iga klienti nagu kuulsust. /---/ See “ma-võtansedasama-mida-temagi” hoiak tegi Elajast - just sellise hüüdnime sai restoran filmifestivalide ajal - koha, kus tavalised torontolased oma tähtpäevi pidasid.

Töötajad on olnud tunnistajaks sadadele abieluettepanekutele söögisaalis. Teise korruse peoruum on võõrustanud aga kõikusugu üritusi ristsetest matusteni. (Toronto Star, 16.03.2012) Restoran, mis avas uksed möödunud nädalal, kannab nime Thunderbird Restaurant ja mahutab oma avaras söögisaalis ligemale 80 inimest. Restorani interjöör on maitsekalt kavandatud nimeka sisearhitekti plaanide järele ja järjekordne eestlaste ettevõte omab kõigiti asjakohase sisustuse.

Uue restorani köök on vilunud koka juhtimisel võimeline valmistama ka euroopa toite.

(Vaba Eestlane, 10.12.1960)

Legendaarsest El Mocambo klubist rääkides peetakse enamasti silmas aega, mil seda pidasid Baird ja Kristenbrun. /---/ Esiteks, Toronto oli bluusinäljas.

Teiseks, soodne valuutakurss tegi võimalikuks Ameerika tippartistide kohale toomise.

Kolmandaks, ja see on ilmselt kõige olulisem, bluusisõpradele meeldib juua. Baird’i idee töötas. El Mocambos oli peatselt 82 esinejat aastas ja seal müüdi üle 190 000 liitri õlut. 70ndatel määras El Mocambo olemuse samavõrd see, mis ta ei olnud, kui see, mis ta oli. Ehk selgemalt väljendudes, klubi oli bluusi ja rock’n’roll’i kindluseks läbi kogu selle disko-, punk- ja new wave muusika kümnendi. (Soundcapes Info, Vol 6, December 2003) Tänu ühistele reisidele New Yorki, Chicagosse ja San Fransiscosse armusid vennad Kyle ja Glen Kristenbrun klassikalisse americana’sse nõnda, et otsustasid: perekonna järgmiseks restoraniprojektiks saab ood Ameerika-tüüpi baarile. Nad jagasid ideed oma isa Tomiga, kes on endine Argonaut’is mänginud ameerika jalgpallur, vannutatud audiitor, kunagise El Mocambo kaasomanik ja tänaseks suletud, aga omal ajal kuulsuste seas populaarse Bistro 990 omanik. Isa ütles neile, et see see kõlab väga Bemelmansi moodi. See oli New Yorgi stiilis baar, mida ta pidas kunagi kohas, kus praegu asub Hugo Bossi kauplus – 83 Bloor Street West. Pojad said isalt võtme panipaika, kust leiti terve koorem igati sobivat vanaaegset sisustust: antiikne kassaparaat, suured saloon-stiilis lühtrid, kaks hirvekuju ja vana Bemelmansi silt. Nii sündis Museum Tarvern. (Toronto Life, 27.08.2012)

Toit – eestluse varaait Eestlaste toiduärid ja -tööstused Torontos

DINING HALLS AND RESTAURANTS Estonians not only established bakeries, sausage factories, and delicatessens in the Toronto area. Either alone or under joint ownership, they also opened dining halls, cafés, or restaurants. The goal was not only to provide Estonians with tasty meals, but also a place to meet and chat with other Estonians.

In February 1952, a café-diner named Viking was opened at 535A Bloor Street West, not far from today’s Tartu College. The owners were Marie Proos, Helmi Arukäe, and Aleksander Uusõue. A month after the opening, Consul Johannes Markus paid a visit. The newspaper „Vaba Eestlane” (Free Estonian) published a short article on his visit, declaring that the business was thriving: the rooms had been remodelled; the food was first-class; and the number of customers, both Estonian and Canadian, was increasing.

In autumn of the following year, an advertisement appeared in the paper for a European-style restaurant named Arlington Tavern at 767 Dovercourt Road, where the cooks were Estonians. The names of the cooks and the owners are unknown.

According to a newspaper advertisement in October 1955, Estonians were invited to visit an Estonian café-restaurant named College Grill (972 College Street). Tasty food, affordable prices, friendly service and impeccable cleanliness were promised.

But who was the owner of this café?

In November of the following year the newspaper advertised an Estonian diner, Wellington Restaurant (3 Wellington Street West), owned by Osvald Riismaa, which offered breakfast, lunch, and dinner.

In 1960, there was more extensive newspaper coverage of the opening of the Thunderbird Restaurant, owned by Koidula Priske, and located in the Keele-Sheppard Centre (3310 Keele Street). Thunderbird Restaurant was advertised as a new, ultramodern Estonian restaurant with European cuisine, and interior design by an architect. But

It is not every day that when one steps into a restaurantgrill in downtown Toronto, say “tere”, and hear “tere-tere” back, loud and clear, both from the cashier and the bar. But when you’ve sat down on a bar stool, had a cup of coffee, bitten into a warm meat pirukas, and had a conversation in your mother tongue with the people bustling around behind the counter, then you feel that, of course, why should an Estonian not be the owner of a restaurant or cafe. (Vaba Eestlane /Free Estonian, 16.02.1952).

Since Mrs. Arukäe and Mrs. Proos are first-rate trained cooks, then it is guaranteed that the taste and quality of the food – especially the Estonian dishes – is the best of the best. Everyone who has had occasion to sit and eat at Viking has already been convinced of this. The best proof comes from a remark made by a visitor after finishing a plate of Mulgi-style cabbage: “As soon as I tasted it, I remembered my mother.” (Vaba Eestlane/Free Estonian, 16.02.1952) When reading the menu, you get the impression that you are sitting in a restaurant in Tallinn: Wiener schnitzel Tallinn style. Cutlet sauteed with onion. Stroganoff. Seljanka with fish and meat. Cabbage Mulgi style. Warm meat, cabbage, and rice pirukad with bouillon. Herring with sour cream, etc. (Vaba Eestlane/ Free Estonian, 16.02.1952) Even though Viking’s facilities are not very different from Canadian businesses of the same kind, the owners have tried to give the rooms an Estonian touch. Thus on the walls we can see Murakin’s paintings of the Tallinn Old City, Narva, and landscapes from the homeland. But the main thing is that the Estonian language is always ringing out downtown in the big city. (Vaba Eestlane/ Free Estonian 29.11.1952)

When people speak of the legendary El Mocambo club, they are most likely referring to its tenure under Baird and Kristenbrun. /---/ First, Toronto was starved for blues; second, a favorable exchange rate meant he could afford top American talent; and third – perhaps most importantly – blues audiences drank. Baird’s idea worked. The El Mocambo soon hosted as many as eightytwo acts per year, selling upwards of 190,000 litres of beer.

Throughout the 1970s, the El Mocambo’s identity was defined as much by what it was not, as what it was. Simply put, the club remained a bastion of blues and rock’n’roll throughout a decade of disco, punk, and new wave. (Soundcapes Info, Vol 6, December 2003) Taking trips together to New York, Chicago and San Francisco, brothers Kyle and Glen Kristenbrun fell in love with classic Americana, so much so that they decided their family’s next restaurant project would have to be an ode to the great American bar. When they shared the idea with their dad, Tom – former Argonaut, chartered accountant, onetime coowner of the El Mocamboand the man behind the now-closed institution and celebrity hotspot Bistro 990 – he told them it sounded a lot like Bemelmans, the New York–style bar he once ran in the space that now houses Hugo Boss at 83 Bloor Street West, and threw his sons a key to a storage locker. Inside, they found a pile of perfect oldschool decor: an antique cash register, oversized saloon-style chandeliers, two deer statues and an old Bemelmans sign.

Thus was born Museum Tavern. (Toronto Life, 27.08.2012)

time had passed, and the advertisement no longer clearly emphasized that the cuisine was Estonian.

In later years, advertisements for new dining establishments might call attention to the fact that the owner of a café or restaurant is Estonian, that most of the foods are European, or just that the food is tasty. For example, in 1984, H. Nurmeots advertises that he is the new Estonian owner of the restaurant Maison Suisse Restaurant& Dining Room.

It was Tom Kristenbrun who maintained the longest-lasting and deepest connection with the restaurant industry. He was a former professional football player and Certified Public Accountant, and the joint owner of one of Toronto’s most famous night clubs, El Mocambo (464 Spadina Avenue) from 1972-1989. El Mo, which was referred to as Toronto’s temple of rock, became especially famous in relation to the surprise concert by the Rolling Stones in 1977. Later, as the owner of the Chrysalis Group, Kristenbrun ran several restaurants in the city. The most famous of them was Bistro 990, located at 990 Bay Street from 1988-2012. During the Toronto International Film Festivals, this legendary French restaurant has been visited by Sean Connery, Liam Neeson, Michael Douglas, and many other film celebrities.

The family restaurant tradition is now being continued by Tom’s sons Glen and Kyle Kristenbrun, who in 2012 opened the Museum Tavern at 208 Bloor St W opposite the Royal Ontario Museum. Glen also owns the restaurant Over Easy on the lower floor of the same building.

Estonians who came to Canada after the opening of the Iron Curtain sought business activities in pleasant areas. Thus Ülle and Mart Roots opened Café Roots at 2408 Danforth Avenue. Likewise, the Männamaa family not only owns a bakery, but the Hillside Café has a café area where one can drink coffee and munch on pirukad; at lunchtime they offer soups and sandwiches.

This exhibit devotes several panels to the Estonian House café which continued to be the main gathering place for Estonians over the years. Separate panels are also devoted to the Rooneem and Amjärv bakeries, both of which functioned as cafés.

In 1971, soon after the the building of a university student residence, Tartu College, at 310 Bloor Street West, which also housed an Estonian cultural and academic centre, the Master’s Buffeteria opened its doors for business at the same address. Although the owners of this restaurant have always been Greek, they have become an integral part of the life of Tartu College.

Under the direction of its founder, Peter Vatikiotis and, later, his daughter Mary, “Peter’s Place” (as Estonians call the restaurant) has fed thousands of Estonians. On weekdays, no traditional Estonian food is on the menu, but for over 40 years Master’s Buffeteria has provided catering for Estonian celebrations of all kinds. They have also absorbed much knowledge about Estonian cuisine over the years.

The fact that Estonian cuisine is still held in high esteem by descendants of the refugees has received ample confirmation by several people who offer Estonian-style catering: Susi Holmberg, Tiiu Roiser, Kristina Kald, David Hogg, Erik Saar, Kristina Lupp, and, of course, Paul Lillakas, who triumphed in February, 2014, becoming the winner of the popular cooking show “Chopped Canada.”

Unfortunately we know very little about historical dining halls, cafés and restaurants owned by Estonians; there is also little photo material available. We thus ask everyone who knows former owners, employees, or their offspring to inform the organizers of this exhibit. We are also eager to hear memories of customers who visited these eating establishments.

The staff of the business /Viking/ consists of more than ten people, but the chef is Greek.

But they have learned how to make Estonian foods, as well as how to speak Estonian – at least as much as is required in the kitchen. (Vaba Eestlane/ Free Estonian, 29.11.1952) The restaurant, which opened its doors last week, has the name Thunderbird Restaurant, and its large dining hall can accommodate almost 80 people. The interior of the restaurant is tasteful, planned by a recognized interior designer.

Once again an Estonian business has an up-to-date, stylish interior. Under the direction of an experienced cook, the kitchen of the new restaurant is also able to prepare Estonian foods. (Vaba Eestlane/ Free Estonian, 10.12.1960) Kristenbrun hired a succession of smooth-as-silk general managers to run the bistro.

Their secret? Treat everyone like a celebrity. /---/ This “I-llhave-what-she’s-having” appeal made The Beast - the nickname the restaurant acquired during the film festival – the place for ordinary Torontonians to celebrate milestones.

Staff count hundereds of marriage proposals in the dining room; the second-floor party room has hosted everything from christenings to wakes.

(Toronto Star, 16.03.2012)

Food: A Treasury of Estonian Heritage Businesses and Factories in Toronto

RIST BAKERY RIST BAKERY & DELIKATESSEN Hiiumaal 8-lapselises peres 1912. aastal sündinud Herman Rist läks pärast algkooli lõpetamist Tallinnasse kondiitriõpilaseks. Kolme ja poole aasta pärast sooritas ta kondiitrieksami ja sai väljaõppinud tööliseks. Tunnistuse saamise järel töötas erinevates pagari- ja kondiitriärides alguses Tallinnas, seejärel maal kooperatiivides. Viimane töökoht enne Teist maailmasõda oli Otepääl.

Pool aastat hiljem, 1. mail 1951 avas Herman Hamiltonis York Street’il omanimelise pagaritööstuse Rist Bakery. Ta ostis uue leivaküpsetusahju, kuhu mahtus korraga küpsema 150 leiba. Leibade laialivedamiseks muretseti kaks autot. Aasta-paar hiljem ostis Herman tühja krundi Leeds Street 5 ja ehitas sinna uue ja suurema pagaritööstuse. Äris töötas koos Hermani ja tema abikaasaga tipphetkel 10 inimest, peamiselt eestlased.

1944. aasta septembris põgenes Herman Hiiumaalt Rootsi, kus karantiinlaagri järel sai kohe tööd pagarina, alguses Stockholmis ja hiljem Örebros. 1945. aasta kevadel abiellus ta eestlanna Maimuga, kellega koos emigreeruti 1950. aastal Kanadasse.

Rukkileiba müüdi nime all baltic bread, lisaks olid sortimendis valged saiad, magusad saiad ja kringlid. Kuna Herman ise oli elukutselt kondiiter, olid toodangus olulisel kohal ka tordid ja koogid. Leivatoodangust umbes kolmandik viidi müügiks USAsse.

Kümme aastat hiljem otsustasid Herman ja Maimu äri maha müüa ning võtsid ette suure reisi Euroopasse. Tagasi tulles avasid nad Torontos Danforth Avenue’l pagarija delikatessiäri, kus enam leiba ei küpsetatud, küll aga valmistasid nad torte, kooke, küpsiseid, magusat saia ja kringlit. Seitsme-kaheksa aasta pärast müüdi seegi äri maha ja võeti ette ümbermaailmareis. Edaspidi veedeti talved Floridas ja suved Toronto lähedal Georgian Bay’s asuvas suvilas.

Aga see ei olnud mitte kerge töö. Me töötasime seitse päeva nädalas, 24 tundi päevas. Ainuke aeg, kui meil oli tööstus kinni, oli umbes kella kolmest laupäeva pärastlõunal kuni südaööni. Siis olid uksed lukus.

Esimene vahetus tuli umbes kell 11 ja kell 12 algasid tööd peale ja see kestis kuni järgmise laupäeva hommikuni, kui vedajad olid välja läinud. Siis oli rohkem vaikust seal ja sai teha parandusi ja nõnda. See ei olnud kerge töö, sa olid nõnda 24 tundi ametis. (Tiit Tralla) Suvel puhkust võtta ei saanud üldse, sellepärast et töölised läksid puhkusele ja sa pidid need asendama. Autojuhtidega oli kergem, sest eesti ülikoolipoisid tahtsid suvel tööd saada, nemad tulid ja olid siis autojuhiks, nendega oli kergem. Aga et pagarisi asendada, see oli juba raskem. (Kalle Tralla) Rooneem ja Viking, kes olid leivategijad, nemad tõid ka kodude juurde toitu. Vikingi leib oli väga hea, me ostsime seda. (Toomas Trei)

Ja ma mäletan, et minu isa ütles selliselt, et (need mehed olid kõik umbes sama vanad) Krabi, Tralla ja siis Rooneem, üks nendest on Eestis vähemalt leiba söönud, see teine on leivategemist oma silmaga näinud ja kolmas on ka leiba teinud. Aga ta kunagi ei seletanud, et kumb nüüd on kumb. (Laas leivat) Huvitav asi, et see Tralla leib, mis käis Vikingi nime all on tänapäevani ikka veel selle nime all, kuigi nad ei ole seda leiba enam ise ei teinud. Mõni aasta tagasi ma olin oma abikaasaga ja ühe teise abielupaariga Yukonis. Läksime ühesse ärisse ja vaatame, et Vikingi leib seal müüa, tead. Tuhanded kilomeetrid Torontost eemal ja see on tänapäevani Tralla nime all!

Me olime väga üllatanud. Nii et on oma märgi jätnud tervele Kanadale. (Anu Sõrra) Saime ühe masina Rootsist, aga see oli ikka veel primitiivne. Siis ma käisin Saksamaal, ostsin ühe piparkoogimasina, mis oli päris automaatne, ja kui see siia jõudis, see ei töötand Eesti piparkoogi tainaga. Ma tegin 6-7 proovi, muutsin seda tainast ja lõpuks siis võtsin saksa retsepti ja eesti maitseained ja siis hakkas tööle. (Kalle Tralla)

Ma mäletan hästi piparkoogi tegemist. See oli täitsa perekonna asi. Need olid võib-olla üks või kaks pagarit, kes töötasid laupäeviti ja aitasid sellega, aga muidu oli see ikka meie terve pere: mu onud, nende lapsed ja vahest ka meie sõbrad. Me kõik saime kokku laupäeviti ja tegime piparkooke, võib-olla viis või kuus laupäeva enne jõule. Me teenisime raha sellega. See ei olnud palju, aga lapsele see kestis terve aasta. (Arnold Tralla juunior) Meile vedas leiba koju Viking Bakery, mille omanikeks oli Trallade perekond. Mäletan, et nad müüsid rukkileiba, peenleiba, prantssaia (paksu, mitte peenikest!) ja sepikut, samuti viini saiu. Ma arvan, et kojuvedu lõppes kuuekümnendate keskel. Leivamehed olid vist küll interneti eelkäiad.

Nad pidid hästi kursis olema, kus olid katsikud, pulmad, matused või sünnipäevapeod, ja nad said seda infot ka edasi anda. (Mall Puhm)

Toit – eestluse varaait Eestlaste toiduärid ja -tööstused Torontos

RIST BAKERY RIST BAKERY & DELIKATESSEN Born into a family of 8 children in Hiiumaa, Herman Rist went to Tallinn to be a baker’s apprentice after completing elementary school. Three and a half years later, he passed his confectioner’s trade examination and became a skilled worker. After receiving his certificate, he worked in several bakeries and confectionaries, first in Tallinn, thereafter in country cooperatives. His last job before the Second World War was at Otepää.

In September 1944, Herman fled from Hiiumaa to Sweden, where after release from quarantine camp, he immediately found a job as a baker, first in Stockholm and later in Örebro. In spring, 1945, he married Maimu, an Estonian woman, and together they emigrated to Canada in 1950.

Half a year later, on 1 May 1951, Herman opened Rist Bakery on York Street in Hamilton. He bought a new bread oven that could fit 150 loaves. To distribute the bread, they acquired two cars. A few years later, Herman bought an empty lot at 5 Leeds Street and built a new, larger bread bakery there. At the peak of the business, 10 people, mostly Estonians worked alongside Herman and his wife at the bakery.

But this was not easy work at all. We worked seven days a week, 24 hours a day. The only time our factory was closed was from about 3 in the afternoon on Saturdays until the middle of that night. Then the doors were locked. The first shift came in around 11, and work began around 12, and that would last until the next Saturday morning, when the drivers had gone out. Then it got quieter, and one could make repairs and such.

It was not easy to be on duty 24 hours straight. (Tiit Tralla)

I remember the gingerbread baking well. That was a family matter. There might have been one or two bakers that worked on Saturdays and helped with it, but otherwise it was our whole family: my uncles, their children, and sometimes our friends as well. We all got together on Saturdays and made gingerbread cookies, five or six Saturdays before Christmas. We earned money with it. It wasn’t much, but for a child it would last a whole year. (Arnold Tralla junior)

Rooneem and Viking, the breadmakers, they would bring the food home. Viking bread tasted very good; our family bought it. (Toomas Trei) I remember, and my father said so, too, that (those men were about the same age) Krabi, Tralla, and Rooneem – one of them has at least tasted bread in Estonia; the second one has seen how bread is made, and the third has baked it himself.

But my father never explained who was who. (Laas Leivat)

Our bread home-delivery came from the Viking Bakery, owned by the Tralla family. As I recall, they sold rye bread (rukkileib), sweet & sour bread (peenleib), prantssai (french stick – fat, not skinny) and graham or whole wheat bread (sepik) along with danish pastries (viini saiad). I think the deliveries ended in the midsixties. The bread delivery men must have been the precursers to the internet information delivery system. They would have been privy to where the births, marriages, wakes and milestone birthdays were taking place and could pass this information along. (Mall Puhm)

It’s an interesting thing, that Tralla bread, that bore the name of Viking, and still carries it to this day, even though they aren’t making the bread anymore. A few years ago, my husband and I were with another couple in the Yukon. We went from one shop to another and saw Viking bread on sale, you know. Thousands of kilometers from Toronto, and to this day it bears the name Tralla. We were very surprised. So it has left a mark on all of Canada. (Anu Sõrra)

Rye bread was sold under the label Baltic bread; in addition there was an assortment of white breads, sweet rolls, and kringel. Since Herman was a pastry chef by profession, tortes and cakes held an important place in production. About one third of the yield was taken to the USA for sale.

Ten years later Herman and Maimu decided to sell their business and went on a long trip to Europe. When they returned to Toronto, they discovered a bakery and delicatessen on Danforth Street, where they no longer baked rye bread, but offered a variety of tortes, cakes, cookies, sweet rolls, and kringel. Seven or eight years after that, they sold this business, too, and went on a trip around the world. From that time on, they spent their winters in Florida and their summers at their cottage near Toronto on Georgian Bay.

You didn’t get any summer vacation at all, because the workers took vacation and you had to replace them. It was easier for the car drivers, because Estonian university boys wanted summer jobs, so they came and drove around distributing bread; that made things easier.

But replacing the bakers – that was much harder. (Kalle Tralla) We got a machine from Sweden, but it was still quite primitive.

Then I went to Germany and bought a gingerbread machine, which was automatized, and by the time it arrived here, it wouldn’t work with Estonian gingerbread dough. I made 6-7 attempts, and finally I took the German recipe and the Estonian spices and then it started working. (Kalle Tralla)

Food: A Treasury of Estonian Heritage Businesses and Factories in Toronto

VIKING BAKERY, TRALLA & SONS LTD Arnold Tralla võttis 1933. aastal üle Tallinnas Suur-Pärnu maantee 66 asuva Eduard Mahoni leivatööstuse, mille uueks nimeks sai Leivatööstus A. Tralla. Maksimaalselt oli tööstuses 10 töölist. 1938. aastal valmis Tralladel elumaja Tondil Oksa tänav 5, kuhu koliti ka leivatööstus. 13. juulil 1940 võeti tööstus Tralla käest ära ja see läks NSVL sõjaväe käsutusse. Saksa okupatsiooni ajal tekkis aga võimalus tootmine tagasi saada Trallade 5-liikmeline perekond (isa Arnold, ema Linda, pojad Olev, Karl ja Tiit) põgenes 1944. aasta septembris üle Hiiumaa Rootsi, kus esialgu käidi läbi mitmest põgenikelaagrist, kuni Arnold Tralla leidis Sigtunas ühes pagariäris töökoha. Varsti kolis pere tagasi Stockholmi lähedale. Linnalähedasel Resarö saarel õnnestus üürida pagariäri, millest kujunes täiesti eesti pagariäri, kus tehti rukkileiba, peenleiba, saia, sepikut. Töölisedki olid kõik eestlased, kuid müük toimus läbi Rootsi äride.

1951. aasta juunis liiguti Rootsist edasi Kanadasse, kuhu vanem perepoeg Olev oli juba paar aastat varem ümber asunud. Arnold Tralla sai alguses töökoha Rooneeme pagariäris ja poeg Kalle ühes Kanada pagariäris. 1952. aasta alguses leiti sobiv võimalus oma äri alustamiseks, kui Parlament Street’il üüriti öösiti ühe teise pagaritööstuse ruume. Kogu valmistoodang müüdi koju kätte viies, kuna endal poeruumid puudusid.

Kui Woodbridge’is õnnestus üürida pagaritööstus, sai tootmist juba laiendada ning alustati müüki läbi erinevate kaupluste. Siiski otsiti võimalust kolida Torontole lähemale ja Maria Street’il leiti tühjaks jäänud pagaritööstus, kuhu osteti uus küpsetusahi. Tootmise maht muudkui kasvas, pagareid palgati juurde, kauba laialivedamise autosid muretseti lisaks. Peagi jäid ka need ruumid kitsaks ja 1950. aastate keskel osteti Runnymede Road’ile tühjaks jäänud rauatööstuse ruumid ja ehitati ümber pagaritööstuseks.

Aga see ei olnud mitte kerge töö. Me töötasime seitse päeva nädalas, 24 tundi päevas. Ainuke aeg, kui meil oli tööstus kinni, oli umbes kella kolmest laupäeva pärastlõunal kuni südaööni. Siis olid uksed lukus.

Esimene vahetus tuli umbes kell 11 ja kell 12 algasid tööd peale ja see kestis kuni järgmise laupäeva hommikuni, kui vedajad olid välja läinud. Siis oli rohkem vaikust seal ja sai teha parandusi ja nõnda. See ei olnud kerge töö, sa olid nõnda 24 tundi ametis. (Tiit Tralla) Suvel puhkust võtta ei saanud üldse, sellepärast et töölised läksid puhkusele ja sa pidid need asendama. Autojuhtidega oli kergem, sest eesti ülikoolipoisid tahtsid suvel tööd saada, nemad tulid ja olid siis autojuhiks, nendega oli kergem. Aga et pagarisi asendada, see oli juba raskem. (Kalle Tralla) Rooneem ja Viking, kes olid leivategijad, nemad tõid ka kodude juurde toitu. Vikingi leib oli väga hea, me ostsime seda. (Toomas Trei)

1975. aastaks olid ruumid jälle väikeseks jäänud. Tuli hakata mõtlema ümberehituse või kolimise peale, kuid samal ajal tuli konkurentidelt mitu pakkumist firma ära ostmiseks ja ülevõtmiseks. Esimesed neli pakkumist lükati tagasi, kuid viies, Dimpflmeier Bakery oma, oli vastuvõetav ja firma müüdigi 1976. aastal neile. Kuigi tööstus müüdi peaaegu 40 aastat tagasi, on veel tänagi mitmel Dimpflmeier Bakery poolt Trallade retsepti järgi toodetud leival pakendile märgitud Viking Bakery, Tralla & Sons Ltd. Algselt oli Viking Bakery peamiseks toodanguartikliks eesti leib: must leib, peenleib, aga ka sai ja sepik. Hiljem võetakse tööle mõned saksa pagarid ja kuna saksa ärisid oli Torontos palju rohkem kui eesti ärisid, hakati nende tarvis valmistama ka saksa leiba. Varsti oli saksa leiva tootmine ülekaalus. Lisaks toodeti veel skandinaavia leiba – väga kerget rukkileiba, mida ostsid paljude Torontos elavate rahvuste esindajad.

Päevas toodeti 6000-7000 pätsi leiba, 1-, 2- ja 4-naelaseid pätse. Lisaks küpsetati kukleid, doughnuts’e, struudleid ja torte. Jõulude eel lisandusid toodangusse piparkoogid, mille valmistamise eest vastutas peamiselt Linda Tralla.

Tippajal töötas firmas üle 40 inimese, kellest alati umbes kümmekond olid eestlased. Alguses toimus toodangu müük väikeste eesti, soome ja saksa poodide kaudu, aga need hakkasid järjest kaduma ja asemele tulid suured poeketid Loblaws, Dominion, Steinberg ja IGA, mis võtsid ikka rohkem ja rohkem üle. Varsti toimuski peamine müük ketipoodides.

Ma mäletan hästi piparkoogi tegemist. See oli täitsa perekonna asi. Need olid võib-olla üks või kaks pagarit, kes töötasid laupäeviti ja aitasid sellega, aga muidu oli see ikka meie terve pere: mu onud, nende lapsed ja vahest ka meie sõbrad. Me kõik saime kokku laupäeviti ja tegime piparkooke, võib-olla viis või kuus laupäeva enne jõule. Me teenisime raha sellega. See ei olnud palju, aga lapsele see kestis terve aasta. (Arnold Tralla juunior) Meile vedas leiba koju Viking Bakery, mille omanikeks oli Trallade perekond. Mäletan, et nad müüsid rukkileiba, peenleiba, prantssaia (paksu, mitte peenikest!) ja sepikut, samuti viini saiu. Ma arvan, et kojuvedu lõppes kuuekümnendate keskel. Leivamehed olid vist küll interneti eelkäiad.

Nad pidid hästi kursis olema, kus olid katsikud, pulmad, matused või sünnipäevapeod, ja nad said seda infot ka edasi anda. (Mall Puhm)

Ja ma mäletan, et minu isa ütles selliselt, et (need mehed olid kõik umbes sama vanad) Krabi, Tralla ja siis Rooneem, üks nendest on Eestis vähemalt leiba söönud, see teine on leivategemist oma silmaga näinud ja kolmas on ka leiba teinud. Aga ta kunagi ei seletanud, et kumb nüüd on kumb. (Laas leivat) Huvitav asi, et see Tralla leib, mis käis Vikingi nime all on tänapäevani ikka veel selle nime all, kuigi nad ei ole seda leiba enam ise ei teinud. Mõni aasta tagasi ma olin oma abikaasaga ja ühe teise abielupaariga Yukonis. Läksime ühesse ärisse ja vaatame, et Vikingi leib seal müüa, tead. Tuhanded kilomeetrid Torontost eemal ja see on tänapäevani Tralla nime all!

Me olime väga üllatanud. Nii et on oma märgi jätnud tervele Kanadale. (Anu Sõrra) Saime ühe masina Rootsist, aga see oli ikka veel primitiivne. Siis ma käisin Saksamaal, ostsin ühe piparkoogimasina, mis oli päris automaatne, ja kui see siia jõudis, see ei töötand Eesti piparkoogi tainaga. Ma tegin 6-7 proovi, muutsin seda tainast ja lõpuks siis võtsin saksa retsepti ja eesti maitseained ja siis hakkas tööle. (Kalle Tralla)

Toit – eestluse varaait Eestlaste toiduärid ja -tööstused Torontos

VIKING BAKERY, TRALLA & SONS LTD In 1933 Arnold Tralla took over the Eduard Mahon bread factory at Suur-Pärnu maantee 66 in Tallinn, and gave it a new name: A. Tralla Bread Factory. The firm had a maximum of 10 workers. In 1938 the Tralla family finished building their house at 5 Oksa Street in Tondi, and the bread factory was moved to the same premises. On 13 July 1940 the factory was taken away from Tralla and handed over to the army of the USSR. During the German occupation it was possible to reclaim the factory and continue production.

The Tralla family of 5 (Arnold, Linda, and their sons Olev, Karl, and Tiit) fled in September 1944 via Hiiumaa to Sweden, where they initially had to make their way through several refugee camps until Arnold Tralla found a job in a bakery in Sigtuna. Soon the family resettled close to Stockholm. On the island of Resarö, close to the city, they were able to rent a bakery, which turned into a real Estonian bakery, manufacturing rye bread, light rye bread, white bread, and whole wheat bread. Even the workers were all Estonians, though the products were distributed through Swedish shops.

In June 1951, the family moved from Sweden to Canada, where the oldest son had resettled a few years earlier. At first Arnold Tralla got a job in the Rooneem’s Bakery, and his son Kalle was employed in a Canadian bakery. At the beginning of 1952, an opportunity presented itself to open their own business: they could rent another bakery’s facilities during the night. Since there was no shop space, all the bread was personally delivered to customers’ homes.

Later, when they were able to rent bakery facilities in Woodbridge, they could expand production and begin to distribute it through several shops. Nevertheless, they looked for a way to move closer to Toronto, and finally found an empty bakery on Maria Street, where they bought a new breadbaking oven. The volume of production grew and grew; more and more bakers were employed, and delivery cars were added.

But this was not easy work at all. We worked seven days a week, 24 hours a day. The only time our factory was closed was from about 3 in the afternoon on Saturdays until the middle of that night. Then the doors were locked. The first shift came in around 11, and work began around 12, and that would last until the next Saturday morning, when the drivers had gone out. Then it got quieter, and one could make repairs and such.

It was not easy to be on duty 24 hours straight. (Tiit Tralla)

It’s an interesting thing, that Tralla bread, that bore the name of Viking, and still carries it to this day, even though they aren’t making the bread anymore. A few years ago, my husband and I were with another couple in the Yukon. We went from one shop to another and saw Viking bread on sale, you know. Thousands of kilometers from Toronto, and to this day it bears the name Tralla. We were very surprised. So it has left a mark on all of Canada. (Anu Sõrra)

You didn’t get any summer vacation at all, because the workers took vacation and you had to replace them. It was easier for the car drivers, because Estonian university boys wanted summer jobs, so they came and drove around distributing bread; that made things easier.

But replacing the bakers – that was much harder. (Kalle Tralla)

We got a machine from Sweden, but it was still quite primitive. Then I went to Germany and bought a gingerbread machine, which was automatized, and by the time it arrived here, it wouldn’t work with Estonian gingerbread dough. I made 6-7 attempts, and finally I took the German recipe and the Estonian spices and then it started working. (Kalle Tralla)

Rooneem and Viking, the breadmakers, they would bring the food home. Viking bread tasted very good; our family bought it. (Toomas Trei) I remember, and my father said so, too, that (those men were about the same age) Krabi, Tralla, and Rooneem – one of them has at least tasted bread in Estonia; the second one has seen how bread is made, and the third has baked it himself.

But my father never explained who was who. (Laas Leivat)

Soon the space became too crowded, and in the mid-1950s the family purchased an empty iron factory on Runnymede, which they rebuilt as a bakery.

By 1975 these facilities had also been outgrown. They had to choose between remodelling or moving, but at the same time several offers came from competitors to buy out the firm. The first four offers were rejected, but the fifth, that of Dimpflmeier Bakery, was a good one, and in 1976 the business was sold. Even though the factory was sold almost 40 years ago, even today the package of bread produced by Dimpflmeier Bakery according to the Tralla recipes bears the label, Viking Bakery, Tralla&Sons Ltd. In the beginning, the main product of Viking Bakery was Estonian bread: black bread and light rye bread, as well as white bread and whole wheat bread. Later, several German bakers were employed, and since there were many more German shops than Estonian shops in Toronto, German bread was baked for them. Soon German bread was in the majority. In addition, Scandinavian bread – very light rye bread – was also produced, and this was the favourite of many ethnic groups represented in Toronto.

In one day 6000-7000 loaves of bread were produced – 1, 2, and 4 pound loaves. In addition, they baked rolls, doughnuts, strudels, and tortes. In the Christmas season, gingerbread cookies were baked, and Linda Tralla was primarily responsible for these.

In its heyday, Viking Bakery employed over 40 people, of whom at least 10 were Estonians. At first products were mainly marketed through Estonian, Finnish, and German shops, but as these gradually disappeared, they were replaced by large chains such as Loblaws, Dominion, Steinberg, and IGA, which continued to take over. Soon the main sales came from these large chains.

Our bread home-delivery came from the Viking Bakery, owned by the Tralla family. As I recall, they sold rye bread (rukkileib), sweet & sour bread (peenleib), prantssai (french stick - fat, not skinny) and graham or whole wheat bread (sepik) along with danish pastries (viini saiad). I think the deliveries ended in the mid-sixties. The bread delivery men must have been the precursers to the internet information delivery system. They would have been privy to where the births, marriages, wakes and milestone birthdays were taking place and could pass this information along. (Mall Puhm)

I remember the gingerbread baking well. That was a family matter. There might have been one or two bakers that worked on Saturdays and helped with it, but otherwise it was our whole family: my uncles, their children, and sometimes our friends as well. We all got together on Saturdays and made gingerbread cookies, five or six Saturdays before Christmas. We earned money with it. It wasn’t much, but for a child it would last a whole year. (Arnold Tralla junior)

Food: A Treasury of Estonian Heritage Businesses and Factories in Toronto