Tervist! juuni'14

PantherMedia/Scanpix

isegi väike kogus aLkohoLi mõjutab organismi

lk 9

Urmas Tartes

Loomaarst: puugi eest kaitse ka oma lemmiklooma

Endokrinoloog Marju Past: ravimata jäänud diabeet võib mõjuda salakavalalt kogu organismile

lk 15

TervisT!

lk 2–3

TERVISEST. TASUTA. TIRAAž 50 000 | jUUnI 2014

Saadaval Ülikooli Apteekides

vahtkreemid Lahendus jalanaha ja küünte probleemidele Testitud ja soovitatud Saksa Allergia- ja Astmaliidu poolt

• imendub kiiresti, ei jäta nahale rasust kihti, saate kohe riietuda • külluslik naha niisutus, väga tõhus hooldus • ei akumuleeri soojust, sobib kasutada varvaste vahelvähem kui kreemi!

• mugav ja ökonoomne kasutada, kulub poole • ei sisalda värv- ja säilitusaineid • puudub allergiarisk, sobib rasedatele

Enne

Pärast

Teaduspõhiselt kinnitatud efektiivsus, testitud ja tunnustatud dermatoloogide, diabetoloogide ning podoloogide poolt

2

tervist!

jUUnI 2014

TervisT!

Elu diabEEdiga: haiguse alguse aidata ka ainult dieet ja liikumi Eesti Diabeedikeskuse endokrinoloog Marju Past (pildil) ütleb, et II tüüpi diabeedi üks riskitegur on pärilikkus: „Kui ema ja isa on diabeeti­ kud, siis on lastel suurem tõe­ näosus jääda suhkruhaigeks. Kui isal on diabeet, siis on laste hai­ gestumisvõimalus kuni 6%, ema haiguse puhul aga kuni 3%.”

EEva- Liisa PiibEman

tervist@celsius.ee

mis iseloomustab ii tüüpi diabeeti?

II tüüpi diabeedi korral kaasneb veresuhkru tõus seoses nii insuliini toime nõrgenemisega kudedes ehk insuliinresistentsusega kui ka insuliini häirunud eritumisega kõhunäärmest. Insuliini toime on nõrgenenud lihastes, maksas ja rasvkoes. Teisalt väheneb ka insuliini eritumine pärast sööki, mis tõstab veresuhkru taset. Kolmandana mängib rolli üleliigse suhkru talletumine maksas ja lihastes, mis on samuti häirunud maksast verre tuleva suhkru regulatsioon, mille tagajärjel eriti öösel veresuhkur tõuseb.

TRÜKK SIA „Poligrāfijas grupa Mūkusala”, Mūkusalas iela 15a, LV-1004 Riia, Läti Vabariik

mis on ii tüüpi diabeedi riskitegurid? Üks riskitegur on pärilikkus. Kui ema ja isa on diabeetikud, siis on nende lastel suurem tõenäosus jääda suhkruhaigeks kui tervete vanemate lastel, ent see ei tähenda, et nad ilmtingimata diabeeti haigestuksid. Uuringud näitavad, et kui isal on diabeet, siis laste haigestumisvõimalus on kuni 6%, ema haiguse puhul aga kuni 3%. Kui peres on ühel lapsel juba diabeet, siis teistel lastel on diabeeti haigestumise võimalus 1–15%.

Veel on riskitegurid ülekaalulisus ja kõhukus, abdominaalset tüüpi rasvumine ehk vööpiirkonna rasvaladestumine (soovituslik vööümbermõõt on naistel alla 88 cm ja meestel alla 102 cm.), metaboolne sündroom ehk ainevahetussündroom, rasedusaegne diabeet ja mõned ravimid (kortisoon, osa diureetikume ja beeta-blokaatoreid).

© Kõik ajalehes Tervist! avaldatud artiklid, fotod ja illustratsioonid on autoriõigusega kaitstud teosed, mille kasutuse reeglid on sätestatud autoriõiguse seaduses. Rõhutame, et nende reprodutseerimine ja levitamine on ilma OÜ Celsius Healthcare ja ASi SL Õhtuleht kirjaliku nõusolekuta keelatud. Toimetusel on õigus kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada. Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita. Toimetus aktseptib vaid isiklikult kohale toodud või tähitud postiga toimetusele saadetud õiendusi ja vastulauseid.

mille järgi ära tunda, et inimesel võib olla diabeet?

Diabeedile iseloomulikud kaebused on janu, väsimus, kehakaalu langus ja sage urineerimine, kuid need võivad puududa või olla tagasihoidlikud. Enesetunne võib halveneda pikkamööda, paljudel

TervisT!

nr 12

VÄLJAANDJA Tervist! on meditsiinikirjastuse OÜ Celsius Healthcare ja ASi SL Õhtuleht koostööprojekt.

TOIMETUS JA REKLAAMIINFO Telefon 6 314 111 e-post: tervist@celsius.ee Toimetaja: Katrin Roht Keeletoimetaja: Mari Kõverik Kujundaja: Risto Mandre

juhtudel avastatakse veresuhkru taseme tõus juhuslikul kontrollil või seoses teiste haigustega. Ravimata ja ka halvasti ravitud II tüüpi diabeet võib aga mõjuda salakavalalt kogu organismile ja põhjustada diabeedi hilistüsistusi (silma-, neeru-, südame-veresoonkonna ja närvikahjustusi). milline on ii tüüpi diabeedi ravi?

Diabeedi raviviisid on toiduvalik, liikumine, suukaudsed veresuhkru taset alandavad ravimid (tablettravi) ning insuliinravi. Haiguse alguses võib diabeedi hea ravitulemuse saavutada ka ainult dieedi ja piisava liikumisega, eriti neil, kellel on üleliigne kehakaal. Ravimiteta ravi aitab langetada kehakaalu ja vererõhku ning parandada vererasvade sisaldust.

Kui õigest toiduvalikust ja küllaldasest liikumisest hoolimata on veresuhkru tase jätkuvalt kõrge, alustatakse tablettravi. Eestis on praegu väga hea diabeediravimite valik.

Esindatud on kõik ravimirühmad, samuti on olemas igati tänapäevased analooginsuliinid. Ravivaliku otsustab arst ja selleks on olemas kohalikud ning ka rahvusvahelised ravi juhtnöörid, mis aitavad arstil teha õigeid valikuid.

Veresuhkrut alandavad ravimid ei sisalda insuliini ja toimivad ainult siis, kui diabeetikul endal on veel küllaldaselt oma insuliini. Enamikel II tüüpi diabeedihaigetel ei õnnestu saavutada diabeedi head ravitulemust vaid ühe ravimiga, mistõttu kombineeritakse erineva rühma ravimeid omavahel. Tihti peab tablettravi kombineerima ka insuliinraviga või täielikult minema üle insuliinravile.

Kombineeritud ravi (tablettravi koos insuliinraviga) kasutatakse juhul, kui diabeetiku kõhunääre suudab veel insuliini toota, kuid mitte piisaval hulgal. Kui kombineeritud raviga ei saavutata

Diabeet ja liikumine ■■Valida endale sobivaim liikumisviis, mis oleks

meeldiv ja parandaks enesetunnet. Peale spordialade sobivad ka tantsimine, treppidest käimine, jalutamine ja aiatöö.

■■Sportida või lihtsalt liikuda tuleb regulaarselt iga päev ning vähemalt 30 minutit korraga. Sobivaim aeg selleks on 1–2 tundi pärast sööki.

■■Raske füüsiline koormus pole ilmtingimata vajalik, kuna isegi kõndimine soodustab ainevahetust.

■■Kui inimene tarvitab insuliini või selle eritumist soodustavaid ravimeid ning füüsiline koormus on väga intensiivne ja kestab üle poole tunni, peab pärast treeningut sööma.

■■Kui veresuhkru tase langeb liikumise ajal liiga madalale, tuleb pidada nõu oma arstiga ravimi koguse vähendamiseks liikumise ajaks.

■■Kui on kaasnevaid haigusi või diabeedi hilistüsistusi, tuleks konsulteerida eelnevalt raviarstiga, milline liikumisviis valida.

head ravitulemust, tuleks üle minna insuliinravile.

Kui sageli peab diabeetik mõõtma veresuhkrut?

II tüüpi diabeedi puhul sõltub veresuhkru mõõtmise sagedus ja aeg raviskeemist.

Kui tegemist on dieedil haigega, siis ei ole vaja veresuhkrut kodus mõõta. Tablettravi korral heas tasakaalus oleval diabeetikul pole mõtet ka väga sageli mõõta, aitab enamjaolt ühest korrast nädalas. Sobivaim aeg on hommikul enne sööki, kuid vahetevahel võib mõõta ka kaks tundi pärast sööki, kui on kahtlus, et sel ajal võiks veresuhkur lubatust kõrgem

tervist!

jUUnI 2014

es võib ine

Äripäev, PantherMedia/Scanpix

olla. Juba insuliinravil oleva diabeetiku veresuhkru mõõtmise vajadus on tihedam: sõltuvalt insuliinravi skeemist 1–4 korda päevas.

Väga hea diabeedi kontrolli korral peaksid veresuhkrud olema tühja kõhuga mõõtes vahemikus 5,1–6,5 mmol/l ja kaks tundi pärast sööki alla 9,0 mmol/l. Arvestama peab aga kindlasti ka kaasuvaid haigusi ja inimese vanust, sest vahel on liighea veresuhkur ohtlikum kui pisut kõrgem. Seetõttu on ka leebemad reeglid, mille puhul võiks tühja kõhuga veresuhkru väärtus jääda alla 7,2 mmol/l ja pärast sööki veresuhkur kuni 10,0 mmol/l.

Toiduvalik II tüüpi diabeedi puhul Toit koosnegu tavalistest põhitoiduainetest, kuid olgu väiksema rasva-, suhkru- ja soolasisaldusega ning kiudaineterikas.

1. Süüa on soovitatav 4–5 korda päevas väikeste portsjonitena, kui kasutatakse veresuhkru taset alandavaid ravimeid. Süües kolm korda päevas, peab jaotama süsivesikuterikkad toiduained kogu päeva toidukordadele ühtlaselt, et vältida veresuhkru taseme suurt kõikumist.

2. Toidu hulk ja kalorsus. Normaalse kehakaalu puhul olgu toidu hulk selline, et kehakaal säiliks. Üleliigse kehakaalu korral vähendada toidu hulka ja kalorsust. Kaalu langetamisel on kõige olulisemad 5–10% esmasest kehakaalust, mis annavad suurima kasu tervisele.

3. Vähendada rasva hulka toidus. Kõik rasvad sisaldavad palju energiat ja põhjustavad rohkel tarbimisel tüsenemist. Vähendama peaks nähtava rasva (margariini, taimeõli, rasvase liha, koore) hulka. Toidu valmistamisel kasutada sagedamini keetmist ja hautamist. Soovitatav on asendada loomsed rasvad taimsete rasvadega, kuna need ei tõsta vere kolesteroolisisaldust ning seega väheneb risk haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse.

4. Juustu, vorsti ja liha süüa mõõdukalt või isegi napilt. Eelistada võiks kanaliha ja kala. juustu-, liha- ja vorsttoodetest võiks süüa vähima rasvasisaldusega tooteid.

5. Tarvitada rohkelt kiudaineterikkaid toiduaineid. Kiudained soolestikus ei seedi ning seetõttu aeglustavad toidu imendumist ja pidurdavad söögijärgset veresuhkru taseme kiiret tõusu. Nad tekitavad kiiresti täiskõhutunde, annavad vähe kaloreid. Kiudaineterikkad toiduained on köögiviljad, puuviljad, marjad ja täisteratooted.

6. Puuviljad ja marjad on samuti kiudaineterikkad, seetõttu võiks eelistada neid toorelt, mitte mahladena, kust kasulik kiudaine on eemaldatud.

7. Teraviljatooteid ja kartulit tarvitada põhisöögikordadel. Eelistada täisteratooteid, koorimata riisi, tumedast jahust valmistatud makarontooteid, tatart. Kartuliga mitte liialdada (süüa näiteks 2–3 keskmist kartulit päevas) või asendada see riisi, makaronide või leivaga.

8. Piimast ja piimatoodetest valida väherasvaseid või rasvata tooteid. Päeva jooksul ei soovitata juua üle poole liitri piima, keefirit või petti.

9. Janu korral juua vett, mineraalvett, teed.

10. Diabeetik ei pea täielikult loobuma magusast. Toit võib olla vähese suhkrusisaldusega. Küpsetistest tuleks eelistada vähese rasvasisaldusega pärmitainatooteid. Suhkru asemel võib kasutada suhkruasendajaid.

Neid on kahesuguseid: veresuhkru taset mittetõstvad ja tõstvad suhkruasendajad: ■■Veresuhkrut mittetõstvad suhkruasendajad on aspartaam, tsüklamaat, sahhariin, asesulfaam. need sobivad kohvi, tee ja jookide magustamiseks. Ka nn light-karastusjoogid on nendega valmistatud. Väga heaks magustusvahendiks on ka stevia, mis on looduslikku päritolu.

■■Veresuhkrut tõstvad suhkruasendajad on fruktoos, sorbiit ja ksüliit. neil ei ole eeliseid suhkru ees ning nende kasutamist tuleb piirata ülekaalulistel ja kaalujälgijatel.

11. Soovi korral võib alkoholi tarvitada väikestes kogustes ning alati koos söögiga.

Alkoholjoogid sisaldavad palju energiat. Alkohol pidurdab maksas oleva varusuhkru kasutamist ning liigne alkoholi tarvitamine võib põhjustada veresuhkru liigset langust, eriti kui raviks kasutatakse insuliini või selle eritumist soodustavaid aineid.

12. Vähendada soola tarvitamist, valides vähesoolaseid valmistoite, ning piirata või loobuda soola kasutamisest toidu valmistamisel.

3

4

tervist!

jUUnI 2014

diabeetik peab hoolitsema jalgade eest EEva- Liisa PiibEman

tervist@celsius.ee

Põhja-Eesti regionaalhaigla diabeediõde Tiina Mitt selgitab diabeetilise jala olemust ning hoiatab, et jalaprobleemid on diabeetikute levinum haiglasse sattumise põhjus. mida tähendab diabeetiline jalg?

Tegu on diabeedi tüsistusega. Diabeetilise jala väljakujunemisel mängib rolli pikaajaline hüperglükeemia ehk kõrge veresuhkur, mis põhjustab muutusi alajäsemetes. Diabeetilise jala all mõistetakse diabeedist põhjustatud kahjustusi perifeerses närvisüsteemis, liigestes, immuunsüsteemis ja jalgade verevarustuses. Nende muutuste tõttu on diabeetikud altimad mitteparanevate haavandite tekkele.

Haavandi põletikuliseks muutumise korral on diabeetikul oht gangreenile ja amputatsioonile 10–25 korda suurem kui teistel inimestel.

Jalaprobleemid on diabeetikute levinum haiglasse sattumise põhjus.

millised on diabeetilise jala sümptomid?

Kindlasti veresoonte kahjustus. Verevarustuse häiretest annab märku käimistakistus. Diabeedile on tüüpiline, et kahjustuvad ka väikesed, mitte ainult suured veresooned. Vereringehäirete tõttu nahk õheneb ja haavandub kergemini. Kudede halva verevarustuse tõttu tekib haava põletik ja haav ei parane. Üks sümptom on ka liigeste ja perifeerse närvisüsteemi kahjustus. Diabeetiku kaebused nende muutuste puhul on valu jalgades, mis on eriti häiriv puhkeolekus. Valu süveneb öösiti. Liikudes valu väheneb.

Valu iseloomustatakse erinevalt: põletav, torkiv, sipelgate jooksmine, elektrilöögid. Lisaks liigeste jäikus, jalalihaste nõrkus, nahapaksendid, naha kuivus, jalgade tuimus. Nii liigeste kui ka närvikahjustuse koosmõjul tekivad muutused jala biomehaanikas: haamervarbad, liiga kõrge jalavõlv, lampjalg, liigsurve kohad jalgadel jms.

Jalakuju muutuste põhjuseks on hüperglükeemia. Sellega kaasnevad muutused kõhr-, lihas-, kõõluskoes, si-

demetes ning kollageenkiududes. Nende muutuste tõttu muutuvad lihased, sidekoed ja ligamendid jäigaks ning kõvaks. See viib liigeste jäigastumiseni ja liigeste liikumisulatuse piiranguteni.

Kuidas jalatüsistusi vältida?

Diabeetiliste jala tüsistuste tekkepõhjuseks on pikaajaline hüperglükeemia. Nii selle vältimises kui ka ravis tuleb alustada veresuhkrute korrigeerimisega. Kõigil diabeetikutel ei teki diabeetilisele jalale iseloomulikke muutusi ja neid saab ära hoida.

Jalatüsistuste vältimiseks tuleb veresuhkrud hoida võimalikult normilähedased. See tähendab hommikust tühja kõhu veresuhkrut 4–6,5 mmol/l, kaks tundi pärast sööki 7,5–8,8 mmol/l, enne uinumist 6,5–8 mmol/l ning HbA1c (glükolüseeritud hemoglobiin ehk veresuhkru kolme kuu keskmine) 6,5%.

Vanematel inimestel tuleb erilist tähelepanu juhtida söögijärgsetele veresuhkrutele. milline peaks olema diabeetiku igapäevane jalgade hooldus?

Tundlikkuse häirete tõttu tuleb jalad ja varbavahed iga päev üle vaadata. Diabeetikutel kaob võime tundlikkuse häirete tõttu traumadele õigesti reageerida. Villid ja hõõrdumised ei tekita jalal valu ning seetõttu ei pöörata neile tähelepanu. Iga päev tuleb kreemitada jalgu, kuna niisutatud nahk on parim kaitse.

Närvikahjustuse tõttu väheneb naha kaitsev roll. Nahk

muutub ebaloomulikult kuivaks, tekivad nahalõhed, mis võivad esineda kogu labajalal. Kuna immuunsüsteem on nõrk, siis nahalõhede kaudu on pisikutel tee pehmetesse kudedesse avatud.

Igapäevane jalgade kreemitamine taastab naha elastsuse ja väheneb ka haavandumise ja põletiku oht. Eriti hoolikalt tuleb kreemitada nahapaksendeid.

Käte ja jalgade ebamugavustunne ning valud Miks tekib käte või jalgade suremine ja ebamugavustunne?

Kahjulike ainevahetusproduktide kuhjumine tekitab veresoonte ja perifeersete närvide kahjustuse. Selle tõttu tekibki „sipelgate jooksmise” tunne kätes või jalgades, võivad esineda labajalgade valu ja säärelihaste krambid. Kõige sagedamini esinevad need nähud siis, kui olla pikemat aega sundasendis (nt autot juhtides), aga ka öösel ja puhates.

Need ebameeldivad nähud võivad olla põhjustatud vitamiin B1 ehk tiamiini puudusest ja oksüdatiivsest stressist. Tiamiinipuudus kaasneb mitmete krooniliste haigustega, näiteks suhkurtõvega. Vitamiin B1 puudus võib tekkida ka haigustest taastumise perioodil ja osade antibiootikumide või suukaudsete rasestumisvastaste va-

hendite pikemaaegsel kasutamisel.

B1-vitamiini puuduse sagedane põhjus on ühekülgne toitumine ja vähene liikuvus. Näiteks proteiini- ehk valgurikka dieediga liialdamine ja pikk paastumine võib põhjustada vitamiin B1 puudust. Alkoholi, kohvi, musta tee ja sigarettidega liialdamine toob kaasa vitamiin B1 puuduse ja oksüdatiivse stressi.

Mis aitaks?

Tõhusaks vahendiks nende ebameeldivate nähtude ravis on benfotiamiin - vitamiin B1 rasvlahustuv vorm. See on unikaalne aine, mis aitab jagu saada nii tiamiinipuudusest kui ka oksüdatiivsest stressist.

Erinevate uuringutega on tõestatud, et benfotiamiin pidurdab valest toitumisest või haigustest põhjustatud kahjulike ainevahetusprodukti-

de kuhjumist ning hoiab ära ja ravib veresoonte ja närvide kahjustusi. See vähendab tõhusalt närvivalu, käte või jalgade suremist, lihaskrampe ning aitab ennetada südamehaigusi. Benfotiamiin aitab ka stressist, suurest töökoormusest või raskest haigusest põhjustatud kurnatusest jagu saada.

Tavalise vesilahustuva vitamiin B1 puuduseks on imendumine väikestes kogustes. Suuremate annuste tiamiini manustamisel laguneb see sooles ja viiakse organismist välja.

Benfotiamiin imendub rasvlahustuvuse tõttu hästi ka suurtes annustes ja jõuab organismis just sinna, kus seda vajatakse. Eestis sisaldab benfotiamiini ainult kaks ravimit. Benfogammat saab apteegist retseptivabalt osta. Toime saavutamiseks tuleb benfotiamiini võtta pikema aja jooksul (vähemalt 2 kuud).

Päevas võetakse 1...3 kaetud tabletti.

millised on soovitused vigastuste ja haavandite korral?

Nõrgenenud immuunsüsteemi ja kahjustatud vereringe tõttu on diabeetik kaitsetum bakteriaalse infektsiooni eest. Vigastuste korral tuleb kaitsta kahjustunud kohta põletiku eest. Ülemäärane kaitse pole liiast. Kahjustatud kohta peab puhastama antiseptikumidega. Peale jätta

REKLAAMTEKST

Benfogamma® Benfotiamiin 50mg, kaetud tabletid N50

Ainuke retseptivaba benfotiamiin Eestis

Benfogamma (benfotiamiin) on käsimüügiravim.

Näidustused: vitamiin B1 vaeguse ravi täiskasvanutel.

Tähelepanu! Tegemist on ravimiga. Enne tarvitamist lugege tähelepanelikult pakendis olevat infolehte.

Kaebuste püsimise või ravimi kõrvaltoimete tekkimise korral pidage nõu arsti või apteekriga.

Müügiloa hoidja: Wörwag Pharma GmbH & Co. KG, Calwer Str. 7, D-71034 Böblingen, Saksamaa. Täiendav teave tootja esindajalt: Wörwag Pharma GmbH & Co. KG esindus, Vienibas gatve 87B - 3, LV 1004, Riia, Läti. Kontakt Eestis: Laki 25-402, 12915, Tallinn. +372 6623369, info@woerwagpharma.ee

tervist!

jUUnI 2014 PantherMedia/Scanpix

Terje Lepp (EPL)

Põhiline on haavandite ravi ja ennetus, samuti jalgade hooldusõpetus. Kontrollitakse keharaskuse jaotumist jalgadel, see tähendab jalgade kontrolli podoskoobil seistes.

Koormusjaotuse muutused ennustavad diabeetikutele haavandi teket. Õigeaegse toestuse ja hooldusega saab haavandeid ennetada.

Jala koormusjaotuse muutused kõnnil (Footscani uuring). Aparaadi abil saab jälgida jalatalla koormuse muutumist kõnnil ja raskuskeskme liikumist reaalajas.

Uuringu tulemusena on võimalik määrata uusima tehnoloogia abil diabeetikule tallatoed. Tallatoed on vajalikud neuropaatiliste haavandite ravis ja ka haavandite ennetamisel.

Perifeerse verevarustuse kontroll. Perifeersele neuropaatiale viitavate kahjustuste kindlakstegemine: temperatuuri, valu, puute, vibratsiooni tundlikkuse hindamine. Kõõlusreflekside kontroll.

Diabeediõde Tiina Mitt

hõbedat sisaldav haavaplaaster. Kui haavand paari päeva pärast paranemismärke ei ilmuta, siis pöörduda jalakabinetti. millised jalanõud valida?

Jalanõu peab olema mugav ja täitma oma funktsiooni: kaitsma jalgu. Kõige tähtsam on, et diabeetiku jalats oleks õige suurusega. Tundlikkuse häirete tõttu ei tunne diabee-

tik, kui king pigistab või on kitsas. Seetõttu on tal oht osta väiksemad jalanõud.

Diabeetikul on uute jalanõude ostmisel soovitatav kasutada väljalõigatud labajala kontuurjoonist, millele on lisatud käimisvaru 1 cm.

Käimisvaru on vajalik selleks, et varbad ja küüned ei saaks kahjustada. Kõndides jalalaba madaldub, seega pikkust tuleb juurde. Mõistlik on igal

aastal välja lõigata uus jala kontuurjoonis, kuna vanuse kasvades annab jalalaba konstruktsioon järele ning jalanumber suureneb. Samuti mõjutab pikkuse suurenemist lihaste ja liigeste seisund.

Tähelepanu tuleks pöörata kinga taldadele. Kaitsmaks jalgu vigastuste eest, peab tald olema vähemalt 1 cm paks. Diabeetikul on soovitatav kanda sisetaldu. Sisetal-

Alamy/AOP

Millist abi saab jalakabinettidest?

Enamik haavandeid, mis lõppevad amputatsiooniga, saavad alguse valesti valitud jalatsitest.

lad vähendavad jalataldadele suunatud survet ligi 40%. Uusi jalatseid tuleb kanda esimene kord 1–2 tundi ja seejärel kontrollida, ega jalats pole nahka kahjustanud. Õige jalats on diabeetiku jalakahjustuste ennetamisel ja ravis kõige olulisem. Enamik haavandeid, mis lõppevad amputatsiooniga, saavad alguse valesti valitud jalatsitest.

5

Hooldusvead, mida patsiendid teevad ■■Jalgu ei kreemitata.

■■Varbaküüned lõigatakse kumeraks ja

liiga lühikeseks. Küünte sissekasvu vältimiseks tuleb lõigata otse.

■■Suvel ei kanta jalanõude sees sokke.

Sokid on vajalikud, kuna aitavad hõõrdumist vältida.

■■Ei kontrollita käega, kas jalanõudesse on sattunud kivikesi või muid võõrkehi.

■■Tundlikkuse häiretega inimesed ei tohi käia paljajalu, ka mitte toas.

■■Temperatuuri tunnetus võib olla diabeetikul kahjustunud, seetõttu peab diabeetik enne jalavanni käega veetemperatuuri kontrollima – seda väga tihti ei tehta.

milliseid hooldusvõtteid ja -tooteid peaks kindlasti vältima?

Tundlikkuse alanemise tõttu ei tohi kasutada tugevatoimelisi söövitavaid aineid ega metallrasplit. Konnasilmaplaastrid on diabeetikule keelatud, samuti konnasilmade külmutamine ja kõrvetamine.

Kuiva naha tõttu võib diabeetikul olla jalal lahtiseid naharibasid, mida ta kipub

ära rebima. See võib põhjustada suuri haavu. Keelatud on nahapaksendite eemaldamine žileti või skalpelliga.

Jalanõude puhul peaks teadma, et tundlikkuse häiretega diabeetikud ei tohiks käia varbavahejalatsitega, raske tundlikkuse häire korral ka lahtiste varvastega.

Vaata lisaks: kliinik.ee/diabeet

6

tervist!

jUUnI 2014 PantherMedia/Scanpix

alalõualuu piirkonnas. Ninal ja otsmikul on aknet harvem.

Täiskasvanuea akne tekitab armistumist sagedamini kui noorukiea akne, sest peamiselt esinevad põletikulised lööbeelemendid ja haigus on ka kauem kestnud.

Persisteeriva haigusvormi korral esinevad põletikulised paapulid kuu enamikul päevadel, kuigi patsiendid võivad märgata ka premenstruaalseid ägenemisi. Hilise algusega akne võib omakorda jaotada kaheks. Lõuapiirkonna akne: põletikuline lööve on peamiselt lõual ja suuümbruses ning ägenemised toimuvad sagedamini premenstruaalses perioodis. Sporaadiline akne: akne ilmub äkki täiskasvanueas ilma eriliste tunnusteta.

Kristi abram

Tartu Ülikooli Kliinikumi dermatoveneroloog

Akne on üks sagedasemaid nahahaigusi, mis on androgeen-sõltuv haigus. Akne tüüpilisteks lööbeelementideks on komedoonid, paapulid, pustulid ja tsüstid rasunäärmerikastel aladel. Akne põhitüsistused on armistumine, hüperpigmentatsioonid ja psühhosotsiaalne stress.

Aknet peetakse peamiselt noorukite haiguseks, sest see algab lastel puberteediea alguses seoses androgeenide (meessuguhormoonide) produktsiooni tõusuga ning vaibub tavaliselt pärast kasvuea lõppu.

Teatud hulgal inimestel esineb aga aknet ka pärast 25. eluaastat. Sellist seisundit nimetatakse täiskasvanute akneks, millel on omakorda kaks alavormi. Persisteeriv täiskasvanuea akne, kui akne on alanud puberteedieas ja jäänud kestma pärast 25. eluaastat, ning hilise algusega täiskasvanuea akne, kui akne saab alguse alles pärast 25. eluaastat. Mõlemat vormi on sagedamini naistel.

Tekkepõhjuseid on mitu

Täiskasvanute akne on raskemini ravitav

Enamasti on lööve põskedel ja lõual Täiskasvanuea akne korral domineerivad põletikulised lööbeelemendid. Kõige sagedamini ehk üle 80% patsientidest võib leida kerget ja mõõdukat papulopustulaarset aknet. Raskeimat vormi, tsüstilist aknet, esineb umbes 12% täiskasvanuea akne patsientidest; isoleeritud komedoonaknet esineb veelgi harvemini.

Peamiselt levib täiskasvanutel akne näol, harva ka kehal. Enamasti paikneb lööve alanäol: põskedel, lõual ja

Mis on mis?

■■AnDROgEEnID – meessuguhormoonid.

■■KOMEDOOnAKnE – akne vorm, mille korral esine-

Kuna armid ja pigmentatsioon jäävad püsima ka pärast põletikulise akne paranemist, tuleb aknet ravida igas vanuses.

Dermatoveneroloog Kristi Abram

vad ainult komedoonid ja puuduvad põletikulised lööbeelemendid.

■■PAPuLOPuSTuLAARnE AKnE – vorm, kus domineerivateks lööbeelementideks on põletikulised vistrikud ja mädavillikesed.

■■TSÜSTILInE AKnE – vorm, mille puhul esinevad suured põletikulised sõlmed, mis jätavad paranemisel arme.

■■HÜPERPIgMEnTATSIOOn – tumedam laik nahal, mille on põhjustanud rohke pigment.

Küsimusele, miks mõnel inimesel esineb aknet ka täiskasvanueas, on püütud kaua vastuseid leida. On tõestatud, et olulist rolli mängib geneetika. Samuti võivad rassilised ja etnilised faktorid mõjutada erinevusi akne levikus, raskuses, kliinilises pildis ja tüsistustes.

Kuigi hästi on teada tõsiasi, et akne on seotud androgeenide toodangu tõusuga, siis andmed hormonaalsete häiretega seotud haiguste (näiteks polütsüstiliste munasarjade sündroom, rasvumine, hirsutism ehk liigne karvakasv naistel, alopeetsia ehk juuste kadu, insuliini resistentsus jms) ja akne koosesinemisest täiskasvanud aknehaigetel pole veel ühest kinnitust saanud.

Sageli halveneb akne stressi puhul. Krooniline stress võib osal naistel põhjustada androgeenide ja stresshormoonide sünteesi suurenemist ja seeläbi avaldada toimet rasunäärmetele.

Väliskeskkond (näiteks päike, UV-kiirgus, temperatuur, niiskus) võib samuti mõjutada akne ägenemist. Traditsiooniliselt on arvatud, et akne paraneb suviti ja ägeneb talvel, kuid on uuringuid, milles patsiendid märkasid sagedamini akne ägenemist suvel päikese toimel ja tunduvalt vähem talvel. On tõenäoline, et UV-kiirgus soodustab põletikku ja genereerib komedogeense toimega aine – skvaleenperoksiidi – sünteesi, lisaks soodustavad troopilises kliimas akne ägenemist ka higistamine ja keskkonna kõrge niiskus. Sageli võib akne ägeneda lokaalsete steroidide ning samuti ebasobivate kosmeetikumide kasutamisel.

Palju on arutletud ka akne ja toitumise vahelistest seostest ja viimasel ajal on see teema tõusnud taas teadlaste huviorbiiti.

Ravi on vajalik Täiskasvanuea akne võib ilma ravita püsida kuid, isegi aastaid. Peamised tüsistused on armistumine ja hüperpigmentatsioonid, aga samuti esineb lööbe tõttu palju psühhosotsiaalset stressi. On leitud, et kuni 40% täiskasvanuea akne põdejatest võib esineda psühhiaatrilisi probleeme. Kuna armid ja pigmentatsioon jäävad püsima ka pärast põletikulise akne paranemist, tuleb aknet ravida igas vanuses.

Täiskasvanuea akne ravi ei erine oluliselt noorukiea akne ravist, kuigi on leitud, et täiskasvanuea akne allub ravile halvemini ja tihti osutuvad vajalikuks korduvad ravikuurid antibiootikumi või isotretinoiiniga. Kas eelistada lokaalset, süsteemset või kombineeritud ravi, sõltub haiguse raskusastmest ja patsiendi individuaalsetest iseärasustest.

tervist!

jUUnI 2014

liignE higistaMinE – mitte ainult kehaline vaevus iris Koort

Merekivi Perearstid perearst

Liighigistamine on umbes veerandi inimeste probleem, haiguslikku liighigistamist esineb siiski vaid 3% inimestest.

Liigne higistamine võib osutuda tõsiseks sotsiaalseks probleemiks – hetkega reetlikult tumenevad kaenlaalused või vajadus enne kätlemist peopesa püksisäärde kuivatada võivad hakata suhtlemist ja seltskonnas viibimist segama.

Higistamine on organismi loomulik funktsioon ja üks vahendeid kehatemperatuuri reguleerimiseks. Liighigistamise ehk hüperhidroosi puhul higistatakse aga rohkem, kui organismi normaalseks soojaregulatsiooniks vaja.

Inimnahas on kahte tüüpi higinäärmed: ekriinsed ja apokriinsed. Ekriinsed näärmed paiknevad üle kogu keha ja avanevad naha pinnale.

Apokriinsed näärmed paiknevad kaenla all, pea ja kubeme piirkonnas ning nende tegevus on rohkem organismi hormonaalse tasakaaluga seotud.

Apokriinsete näärmete toodetud higi on viskoossem ja nahabakterite kaasabil sageli ka ebameeldiva lõhnaga.

Hüperhidroos võib olla nii lokaalne (paikne) kui ka difuusne (hajus) ja sellel on mitmesuguseid põhjuseid.

Hüperhidroosi puhul tekib tugev higistamine ka siis, kui

enamikul inimestel suurenenud higistamist ei ole. Väga sageli esineb sellist liighigistamist sotsiaalärevuse korral.

Lokaalne liighigistamine algab enamasti noorukieas ja leeveneb pärast 25. eluaastat. Üks lokaalse liighigistamise vorme on gustatoorne higistamine, mis tekib suuümbruses reaktsioonina kuumadele või vürtsikatele toitudele ja jookidele.

Antiperspirandi ja deodorandi erinevused Difuusne hüperhidroos algab tavaliselt hiljem ja sellel on sageli konkreetne põhjus: näiteks pahaloomuline haigus, infektsioon või endokriinhaigus. Paljudel juhtudel jääb aga liighigistamise põhjus ebaselgeks – sellisel juhul on tegu idiopaatilise hüperhidroosiga.

Hüperhidroosi puhul tekib tugev higistamine ka siis, kui enamikul inimestel suurenenud higistamist ei ole.

Perearst Iris Koort

Kui liigse higistamise põhjuseks ei ole haigus ja tegemist on idiopaatilise lokaalse higistamisega, võiks kõigepealt proovida apteegi käsimüügis pakutavaid higistamisvastaseid vahendeid.

Sageli aetakse segamini terminid antiperspirant ja deodorant. Antiperspirant pärsib higi eritumist, deodorant vähendab ja maskeerib higi lõhna, kuid higistamist ei vähenda.

Antiperspirantide koostisesse kuuluvad peamiselt alumiiniumisoolad. Arvatakse, et koos higiga moodustavad need higinäärmejuhades ajutise korgi ja takistavad higistamist.

Antiperspirant kantakse higistavatele piirkondadele ööseks, kui higinäärmed on puhkeseisundis. Algul võiks antiperspiranti kasutada igal õhtul, kui aga on juba tulemusi, võib seda vähendada 1–3 korrale nädalas. Higinäärmete funktsioon taastub naha uuenedes ja seetõttu tuleb antiperspirante pidevalt kasutada.

Antiperspirandi kõrvaltoimeks võib olla naha kipitus või sügelemine. Ärritusnähtude vähendamiseks tuleb antiperspiranti panna kuivale ja tervele nahale õhukese kihina. Vahetult enne tarvitamist ei soovitata nahka raseerida.

Liighigistamise raviks on aastaid kasutatud ka iontoforeesi – tegu on veeprotseduuriga, mille ajal juhitakse nõrk elektrivool nahka. Arvatavasti on selle toime sarnane antiperspirantide omaga. Iontoforees võib olla üpris efektiivne

peopesade/taldade higistamise puhul, kuid suure ajakulu ja töömahukuse, samuti pikaajalisema mõju puudumise tõttu seda laialdaselt ei kasutata.

Liighigistamise raviks kasutatakse viimasel ajal kogu maailmas Botoxi süste (teenus on saadaval ka mitmes Eesti ilukliinikus). Süstituna kaenla alla või peopesade piirkonda pärsib botuliinumtoksiin higistamist umbes 1–5 kuud. Negatiivseks küljeks on see, et süstid on valusad, protseduur kallis ning tüsistustena võivad tekkida peavalud ja lokaalne lihasnõrkus. Probleemiks on ka neutraliseerivate antikehade teke, mistõttu korduvprotseduurid ei pruugi enam sama tõhusad olla.

Higierituse vähendamiseks on kasutatud ka ravimeid, mille seast aitab valiku teha arst.

Nosweat tõhus abi liigse higistamise vastu Heaks lahenduseks liigsest higistamisest vabanemisel on Nosweat kapslid, mis sisaldavad salveilehtede ekstrakti.

Nosweat on tõhus looduslik vahend, mis aitab nii üleminekueaga kaasnevate higistamishoogude, emotsionaalse higistamise kui ka ülekaalust tingitud higistamise korral. Nosweat on ühtemoodi efektiivse toimega sõltumata liighigistavast kehapiirkonnast.

Nosweat® kapslite kasutajate hinnangud:

list kasutamist on higistamine nii öösel kui ka päeval tunduvalt vähenenud.

Anu (52): Minu igapäevane töö on üsna pingeline. Juba aastaid on mind häirinud öine higistamine, mille põhjuseid võib ilmselt seostada emotionaalsete pingetega. Nüüd, mil olen jõudnud üleminekuperioodi, vaevavad mind lisaks ka päevased higistamishood. Pärast Nosweat kapslite kuuaja-

Ülo (45): Olen ülekaaluline ja mind on vaevanud kaenlaaluste ja jalgade ülemäärane higistamine. Minu perearst soovitas mul proovida Nosweat kapsleid. Võtsin kapsleid kolme nädala jooksul ja jäin toimega väga rahule, sest higistamine vähenes märkimisväärselt.

NOSWEAT®  vähendab higiproduktsiooni kuni 52%  toime avaldub 2 tunni jooksul, toime kestab 6 tundi  võib kasutada nii kuurina kui lühikese perioodina

Koostis: Üks kapsel sisaldab 120 mg salveilehtede mahla ekstrakti.

Täiendav informatsioon apteegist või telefonil 733 8080

7

Liighigistamise vastu elustiiliga ■■Kohvijoomise piiramine ai-

tab vegetatiivset närvisüsteemi tasakaalustada.

■■Koorivate kreemide kasutamine aitab eemaldada surnud naharakke, mis bakterite toimel lagunedes higilõhna tekkele kaasa aitavad.

■■Sünteetilisest materjalist rõivastele tuleks eelistada naturaalsest materjalist (linane, puuvill) kehakatteid.

■■Jalgade higistamise korral võib proovida spetsiaalseid higi imavaid ja higilõhna neutraliseerivaid sisetaldu.

PantherMedia/Scanpix

8

tervist!

jUUnI 2014

arsti ettekirjutusi täitnud hiV-positiivsed naised on sünnitanud terve lapse

PantherMedia/Scanpix

EEva- Liisa PiibEman

tervist@celsius.ee

Oluline on see, et kui HIVpositiivsel inimesel tekib suhe, siis tuleb kindlasti uuele partnerile oma haigusest rääkida. Suhet ei saa alustada valega ning seada niimoodi ohtu teise inimese elu.

HI-viirust kardetakse ja selle kohta liigub palju müüte. Lääne-Tallinna keskhaigla nakkusarst Kersti Kink räägib, kuidas sobivad kokku HIV ja pere loomine ning lükkab ümber nii mõnegi väärarusaama.

Olge targad ja testige ennast!

Kuidas erineb Hiv-positiivse naise rasedus Hivi mittenakatunud naise rasedusest?

Terve naise ja HIV-positiivse naise rasedus omavahel eriti ei erinegi. Vahe on vaid selles, et kui HIVi mittenakatunud rase käib regulaarselt günekoloogi juures, siis HIV-positiivne rase külastab peale günekoloogi ka nakkusarsti.

Teiseks, kui HIV-positiivne rase ei ole eelnevalt antiretroviirusravi saanud, hakkab seda lapseootel saama.

Kui naise immuunsüsteem on hea, siis algab ravi 12. rasedusnädalast ja kestab kuni sünnituseni. Aga kui HIV on staadiumis, kus naisel ei ole immuunsüsteem piisavalt tugev, siis hakkab ta ravimeid võtma kohe, kui rasedusest teada saab.

Kui naine on juba enne rasedust olnud antiretroviirusravil, siis ei muutu tema elus seoses rasedusega eriti midagi: ta jätkab ravimite võtmist ning käib nakkusarsti juures edasi.

Kui sageli diagnoositakse Eestis Hivi raseduse ajal?

Raseduse ajal tehakse naisele kaks HIV-testi. Esimene kohe raseduse algul ja teine 36. rasedusnädalal, et olla kindel, et naine ei ole nakatunud raseduse ajal. Kui teine test näitab positiivset tulemust, siis on olukord tõsine. Kiiresti alustatakse antiretroviirusraviga ja sünnitus plaanitakse keisrilõike teel, et last sünnitusel nakatumisest säästa.

Juhtumid, kui naine saab teada oma HIV-positiivsusest koos rasedusega, on jäänud harvaks seoses aktiivsema HIVi testimisega. HIV-epideemia algusaastatel ei olnud see aga mingi ime, et naine jäi rasedaks ja sai siis veel teise „uudise“.

Kuidas erineb Hiv-positiivse naise sünnitus?

4–5 aastat tagasi toimus murrang, kui HIV-positiivsed naised said hakata ise sünnitama, ja nüüd on see saanud tavaliseks sünnituse viisiks.

Enne seda oli ainus variant sünnitada keisrilõike teel.

Kõik Eestis teadaolevad HIVpositiivsed lapsed on nakkusarstide juures ravil ja jälgimisel. Ümbritsevatele nad ohtu ei kujuta.

Nakkusarst Kersti Kink

Kui naine võtab raseduse ajal korralikult ravimeid, siis hoitakse viirus organismis kontrolli all. Kõik, kes on korrektselt ravimeid võtnud, saavutavad tulemuse, et HIviiruse hulk on organismis viidud miinimumväärtuseni ehk alla määratava piiri. Kui see tulemus on saavutatud, siis võib naine ise sünnitada.

Kõik meie HIV-positiivsed naised, kellel oleme lubanud ise sünnitada, on sünnitanud terve lapse.

HIV-positiivne naine ei tohi endiselt oma last rinnapiimaga toita.

Kui ühel partneritest on Hiv, siis millised on nende võimalused koos last saada?

HIV-positiivsetele ei saa Eestis pakkuda kunstlikku viljastamist. Tulevikuks on aga sellised plaanid olemas ja praegu tehakse selle nimel tööd.

Praegu on ainult üks võimalus. Kui paar soovib last ja üks pool on HIV-positiivne, siis hakkab ta võtma antiretroviirusravimeid ja saavutab oma organismis viiruse üle kontrolli. Partneri nakatamise oht on minimaalne ja see pere võib lapsi saada loomulikul teel.

Minu patsientide hulgas on paare, kus üks pool on viirusekandja ja teine terve.

Nad on koos lapsi saanud ning nakkus ei ole edasi kandunud.

Antiretroviirusravimid toimivad väga hästi ning planeeritud rasedused on läinud edukalt.

Ameerikas on praegu see põlvkond, kes on sündinud HIV-positiivsena ja saanud täiskasvanuks. Nendel sünnib tänu antiretroviirusravimitele terve laps. Kunagi levis müüt, et kui inimene on sündinud HIV-positiivsena, siis

tal ei saagi terveid lapsi sündida. milline on Hiv-positiivse ema lapse jälgimine?

Kui HIV-positiivne naine on sünnitanud, siis tema laps, olenemata sellest, kas ta on sündinud loomulikul teel või keisrilõikega, saab neli esimest nädalat antiretroviirusravimit. Kui on tegemist hooletu lapsevanemaga, kes ei ole raseduse ajal ravimeid võtnud ja kelle tervislik seisund on küllalt kehv ning on suur tõenäosus, et ta võis oma last nakatada, siis hakkab laps kohe sünnist alates kombineeritud ravi saama. Me ei jää ootama, kas viirus avaldub või mitte. Õnneks juhtub seda ainult mõni kord aastas, kui sünnitama tuleb naine, kellel on rasedusaegne ravi tegemata. Kui juhtub, et laps on nakatunud, siis ta jääbki elu lõpuni ravimeid võtma.

HIV-positiivse ema lapse jälgimine toimub kindla skeemi alusel. Kui kolm esimest HIV-analüüsi on negatiivsed ehk viirust ei leita, siis võime kolmandaks elukuuks suure tõenäosusega arvata, et laps ei ole emalt nakkust saanud.

Lõplik jälgimine lõpeb 1,5 aasta vanuselt.

millised võivad olla peamised nakatumisohud lapsele, kui tema ema on viiruskandja?

Kõige suurem nakatumisoht on siis, kui HIV-positiivne ema lapsele rinnapiima annab. Sellega on nakatumise oht 25–30%. Eestis on olnud üksikuid juhtumeid, kus kahtlustame rinnapiima teel levinud nakkust.

Igapäevaelus on nakkuse ülekanne võimatu. Nakatumine eeldab siiski rohke verega kokkupuutumist ning mõlemad peavad olema vigastatud.

Kui HIV-positiivne laps läheb lastekollektiivi, siis muretsemiseks ei ole põhjust.

Kõik Eestis teadaolevad HIVpositiivsed lapsed on nakkusarstide juures ravil ja jälgimisel. Ümbritsevatele nad ohtu ei kujuta. mida Hiv-positiivsed lapsed ise oma haigusest arvavad?

Oma praktikast võin öelda, et algus on raske. Imikule ei saa ju selgeks teha, et ta peab rohtu võtma. Seejärel saabub väikelapseiga, mis on rahuaeg, ning ravimite võtmisega probleeme ei ole. Samuti on tublid algkoolilapsed – nad

teavad, et peavad ravimeid võtma, et tugevad ja terved olla. Aga kuidas siis minema hakkab, kui lapsed puberteediikka jõuavad, seda ma veel öelda ei oska, kuid see aeg on kohe saabumas.

Kas on lootust, et kunagi tuleb ka vaktsiin?

Jah, ikka on lootust, aga lähiaastatel vaktsiini oodata ei ole. Esialgu peame panustama ravimitele. Ravimite osas toimuvad muutused positiivses suunas. Uued kombineeritud ravimid vähendavad oluliselt sissevõetavate tablettide hulka, paljud patsiendid võtavad ravimeid ainult üks kord päevas. Ravi on igale patsiendile individuaalne ja eeldab oodatud tulemuse saamiseks patsiendilt head ravisoostumust.

Selle haigusega võib elada ka saja-aastaseks. Rõhutan veel kord: tähtis on see, et inimesed mõistaksid, kui oluline roll on korrektsel ravimite võtmisel – see ongi nende õnne võti. Aidsi staadiumisse jõuavad need, kes oma tervisest ei hooli, lasevad oma immuunsüsteemil langeda minimaalsete väärtusteni ning surevad mõne oportunistliku haiguse tõttu.

tervist!

jUUnI 2014 PantherMedia/Scanpix

9

ALKoHoL MõjuTAb KõIKI ELunDKonDI ELunDKOnD, ORgAn, Sugu

MÕJu ■■Väike kogus alkoholi stimuleerib psüühilisi protsesse – tekib jutukus,

PEAAjU, nÄRVISüSTEEM, PSÜÜHIKA

SüdA, VERESOONED KOPSUD

MAKS

Ka väiKe Kogus alKoholi mõjuTab organismi ELi LiLLEs

tervist@celsius.ee

Alkohol toimib siseelundite vaikse hävitajana. Perearst Madis Ves­ kimägi tuletab meelde, et isegi väikesed kogused avaldavad toimet ja mõjuta ei jää ükski elundkond. alkohol mõjub siseelunditele, kuid kohe sümptomeid ei anna. milline on alkoholi tarbimise mõju elunditele?

Etüülalkohol on nii-öelda alkoholjookide toimeaine.

See on mürk, mis mõjutab kõiki organismi struktuure, elundkondi ja ainevahetust.

Mõju on kahesuunaline: muutused ühe või teise elundi või elundkonna talitluses ja selle kõrval ka pikemal ajal tekkivad muutused rakkudes, elundite struktuurides ehk anatoomilised muutused. Alkoholi toimel organismile pole lävepaku efekti – ka väikesed, isegi mõnegrammised alkoholikogused avaldavad mõningast toimet. Alkoholi mõjule on enam tundlikum närvisüsteem, aju ainevahetus, see avaldub kohe tekkivas mõjus psüühikaprotsessidele.

Kui suur probleem on alkoholi tarbimine perearsti pilgu läbi? Kas on märgata, et sotsiaalsed probleemid ja tööpuudus süvendavad alkoholi tarvitamist?

Maal praktiseeriva arstina väidan, et alkoholi kõige suurem kahju on perevägivald, õnnetud lapsed, nende ebamäärased tervisehäired, ha-

Lubatud alkoholikogused naistel on see 2 ja meestel 4 alkoholiühikut (alkoholjoogi kogus, mis sisaldab 10 g absoluutset alkoholi). nädalas peab olema kolm alkoholivaba päeva. Näiliselt lihtne tegevus, kuid järjepidevalt tehes õnnestub nii oluliselt vähendada alkoholist tulenevat terviseriski.

Mati Hiis (Õhtuleht)

mis võivad viidata kaudselt alkoholisõltuvusele.

Alkoholi toimel organismile pole lävepaku efekti – ka väikesed, isegi mõnegrammised alkoholikogused avaldavad mõningast toimet.

Perearst Madis Veskimägi

ridustee, kannatavad naabrid, pere normaalne toimimine.

Alkohol on kõige kättesaadavam psüühikat mõjutav molekul ja nii on see paljudele „esmaabiks” mure, meeleheite, ebaõnne, masenduse, unehäirete ja muude probleemide korral. Siit on alkoholisõltuvuse tekkeni väike samm.

Uuringute alusel on riskirühmaks mees vanuses 20–55 aastat. Väidan, et meeste üle kümne aasta lühem eluiga võrreldes naistega on põhjustatud suuresti alkoholist. Alkoholitarbimine naistel on valdkond, mille peale lihtsalt ei tulda. Erinevad kehalised vaevused, meeleolu ja unehäired – need on seisundid,

miks tekib pärast alkoholi tarvitamist pohmell ja kuidas seda leevendada?

Pohmellisümptomeid on mitu, kõige tuntum vahest peavalu, seejärel iiveldus, maovaevused, värin, lihaskrambid. Pohmell on alkoholisõltuvuse tunnus, meditsiinikeeles alkoholi ärajäämasündroom. Ehk kui alkoholi tarbimisest on möödas 12 tundi ja uut kogust peale ei tule, ongi nähud käes.

Pohmelliravimitena kasutatakse sageli Alka-Seltzerit, mis on tegelikult kihisev lahustuv aspiriin ja seda veidi väiksemas annuses (375 mg) kui tavaaspiriin (500 mg). Ravimi kõrvaltoimeteks on mao, kaksteistsõrmiku limaskesta kahjustus, verejooksu risk. Peavalu see kuigivõrd ei mõjuta. Jalalihaste krampide leevendamiseks kasutatakse kaaliumi ja magneesiumi preparaate. Maovaevuste leevenduseks sobivad ranitidiini ja prootonpumbainhibiitorite käsimüügipreparaadid.

Pohmelli korral on asjad nii, et raskete nähtude tekkel on mõistlik arstiga nõu pidada ja manustada ravimit suukaudselt või veenisiseselt. Keskendumine käsimüügivahenditega ainult vaevuste ravile võib lõppeda raske seisundi, joomahulluse ehk deliiriumiga.

KÕHUNÄÄRE

(hull)julgus, enesekindlus, tõuseb riskivalmidus. Selle tulemusena on oht ülehinnata oma võimeid, risk liiklus- ja veeõnnetuste tekkeks, kaklusteks.

■■Suur alkoholikogus on kesknärvisüsteemi talitluse pidurdaja – tugeva unisuse, koomasarnase seisundi teke. neelamis- ja köharefleksi häire, oht toidu, oksemasside jm kõrisse tõmbamiseks, lämbumiseks. Oht külmumiseks, liiklus-, tule- jm õnnetuste tekkeks.

■■Wernice-Korsakovi peaajukahjustus tekib kestval alkoholi tarbimisel B1-vitamiini vähesuse taustal. Iseloomulik on segasus; teadvushäired; tasakaaluhäired; mälu-, orientatsiooni- ja keskendumishäired; isiksuse muutus. 50% aastaid alkoholi liigtarvitanutest on risk ajuatroofia tekkeks, haigustunnusteks on tähelepanu, mälu, täpsust nõudvate liigutuste häired, lõppstaadiumiks dementsus.

■■Epileptilised hood ehk alkoholist põhjutatud langetõbi, krambid.

■■Käte ja jalanärvide kahjustus ehk polüneuropaatia, 20–40% alkoholi liigtarvitajatest. Iseloomulik on kinda- ja sokitaoline valu, tuimus jäsemetes.

■■joomahullus, deliirium – tõsine psühhiaatriline seisund, suur suitsiidioht.

Südamelihase alkoholkahjustus, südame rütmihäired, äkksurm, ajuveresoonte umbumine või rebenemine.

Kopsude limaskesta, ripsepiteeli talitlushäire, kroonilised põletikud. Alkoholimürgistusel hingamishalvatuse ja surma risk.

Olenevalt tarvitatud alkoholi kogusest ja ajaperioodist on võimalikud erinevad alkohoolse maksahaiguse vormid: rasvmaks, alkohoolne maksapõletik ja maksatsirroos. Kui juua kümne aasta vältel iga päev 2–3 alkoholiühikut, on maksatsirroosi tekke tõenäosus väga suur.

Võimalik on krooniline kõhunäärme põletik, toitainete ja mineraalainete imendumishäire, suhkruhaigus ja vähk.

Rumalusest ilmne alkoholi ühekordne ületarbimine (liiter viina) nt noortel võib viia raske pankrease kahjustuseni, invaliidistumise või surmani.

SUU, nEEL, SöögITORU, Krooniline maopõletik, imendumishäired, erinevad vähid.

MAgU, SOOLESTIK Rinnavähi risk tõuseb, viljatuse risk. Raseduse ajal oht loote alkoholsündNAISED roomi tekkeks.

Erektsioonihäired, viljatus. Suurem risk hukkuda õnnetusjuhtumi (liiklus, MEHED veekogu), suitsiidi või erinevate alkoholist tingitud haiguste tõttu.

10

tervist!

jUUnI 2014

VEEnilaiEndid – enamasti iluviga, m EEva- Liisa PiibEman

tervist@celsius.ee

Kuigi veenilaiendid on pärilikud ja nende teket täielikult ära hoida ei saa, siis elustiili muutuste ja kompressioonraviga võib kaebusi edukalt leevendada, ütleb Tartu ülikooli kliinikumi veresoontekirurg Toomas Ellervee. mis on veenilaiendid?

Veenilaienditeks ehk varikoosiks nimetatakse seisundit, kus jalgadel on näha normaalsest laiemad pindmised veenid. Veenilaiendeid on kolme eri tüüpi: võrgustikuna esinevad nahasisesed kapillaarsed laiendid; natuke suuremad, nahast kõrgemad veenilaiendid ja kobrutav varikoos. Tegu on ühe ja sama haigusega ning ühel jalal võivad kõik kolm vormi koos esineda. Tavaliselt algab varikoos väiksematest veenidest nahas ja nahaaluses koes. Enamikul juhtudel piirdub haiguse areng nahasiseste kapillaaride laienemisega. miks veenilaiendid tekivad?

Veenilaiendite täpne põhjus pole päris selge. Veenilaiendite tekkel on oma osa kaasasündinud eelsoodumusel, liigsel kehakaalul, pikaajalisel püstisel tööasendil, vanusel ja rasedusel. Venoosne veri peab jalgadest südame poole voolama enamasti ülesmäge. Vere kulgemist õiges suunas mõjutab eelkõige säärelihaspump, mis hakkab tööle käimisliigutuse ajal, ja tagasivalgumist takistavad omakorda veenisisesed klapid. Kui säärelihaspump ei tööta (jalg on passiivne) või veeniklapid on kahjustunud, seiskub jalaveenides verevool (staas) ja veenirõhk tõuseb.

Suurenenud rõhk veenides avaldab survet veeni seinale ja veen võib välja venida.

Säärelihaspump seiskub seismisel ja istumisel, samuti on tema töö takistatud kõrge kontsaga kingade kandmisel.

Verevoolu südame poole takistavad ka rindkereõõne rõhu tõus (raskuste tõstmine, köhimine) ja kõhuõõne rõhu tõus (rasedus, ülekaalulisus).

Seega on veenilaiendid päriliku soodumuse vormistumine inimese enda tegevuse kaudu.

Kas veenilaiend võib tekkida ka trauma tagajärjel?

Veenilaiendid trauma tagajärjel ei teki. Küll aga võib suurem trauma, laialdane põletus tekitada veenitromboosi, see omakorda läbi mitme arengufaasi aga veenilaiendeid.

Veenilaiendite tekkel on oma osa kaasasündinud eelsoodumusel, liigsel kehakaalul, pikaajalisel püstisel tööasendil, vanusel ja rasedusel.

Veresoontekirurg Toomas Ellervee

Samas aga põhjustavad eelkirjeldatud tegurid verevoolu häiret ka ilma päriliku algeta.

Esmalt väljendub see jalgade väsimises ja tursetes.

8–12tunnine tööpäev püstivõi istuvas asendis (liinitööline vabrikus, poemüüja, klienditeenindaja, kontoriametnik jne) on kõige sagedasem venoosse staasi põhjustaja. Siiski arenevad veenilaiendid ainult osal pikka aega püstises tööasendis olevatel inimestel.

mis märgid viitavad, et veenilaiendite tõttu on aeg arsti juurde minna?

On tehtud uuringuid, et selgitada nähtavate veenilaiendite, kaebuse ja mõõdetava verevoolu häire seoseid. Ühes uuringus selgus, et peaaegu veerandil juhtudel ei olnud vaadeldes ühtegi veenilaiendi vormi jalgadel näha, verevoolu häiret ei olnud, küll aga esinesid venoossele puudulikkusele iseloomulikud kaebused: jalgade raskustunne ja väsimus, tursed, öised lihaskrambid jne. Pooltel juhtudel oli tegemist nahasiseste kapillaarsete laienditega, verevoolu häiret südame poole ja patoloogilist tagasivoolu ei olnud, aga esinesid eelkirjeldatud kaebused. Ainult 20% juhtudest olid ühiselt olemas nähtavad veenilaiendid, mõõdetav venoosne ve-

revooluhäire ja iseloomulikud kaebused.

Selle ja paljude teiste uuringute alusel saab väita, et enamasti on silmaga nähtav veenilaiend siiski kosmeetiline probleem, mitte aga haigusseisund. Enamasti on kaebuste põhjuseks töösituatsioon ja elukondlikud harjumused. Sellisel juhul saab arst ainult nõustada, ravida ei ole aga midagi. millised on ravivõimalused?

Veenilaiendeid ei saa otseselt ravida. Veenilaiendeid saab kõrvaldada või venoosse vere vooluhäirest põhjustatud kaebusi leevendada.

Kui jalgade väsimise, raskustunde ja tursete põhjuseks on pikaajaline seismine või istumine, ülekaalulisus, rasedus, siis eelkõige soovitatakse kanda kompressioonpõlvikuid, -sukki või -pükse. Need leevendavad passiivsest jalast tingitud turse teket, sellega koos ka kaebusi.

Samasugune kaebusi leevendav (mitte veenilaiendeid raviv) toime on ka suukaudsetel venotoonikumidel. Kui

aga diagnoositakse nahaaluste veenide põhitüvede klapipuudulikkus ja refluksvool, siis on abi kahjustatud veeniosade eemaldamisest või laser- ja vahtkoagulatsiooniga ummistamisest. Nahasiseste kapillaaride ummistamiseks kasutatakse samuti skleroteraapiat või laserkoagulatsiooni.

Jalageelidel on enamasti kas ainult nahka jahutav või lokaalse turse põhjustatud kaebusi leevendav toime.

Olemasolevaid veenilaiendeid ei eemalda, vähenda ega takista ka nende suurenemist mitte ükski suukaudne ja nahale määritav geel ega salv.

Kas iga veenilaiend vajab ravi? mis juhtub, kui veenilaiendeid ei ravita?

Iluvigade eemaldamisel võib tegeleda kõikide veenilaiendite vormidega, kuid jalgade väsimine, raskustunne ja teised kaebused leevenevad ainult haiguslikku verevoolu sisaldavate veenide põhitüvede eemaldamisel või ummistamisel.

Kapillaarsed nahasisesed laiendid ja väiksed veenilaien-

Sinu jalgade ilu ja tervise nimel Lioton geel (hepariin) leevendab efektiivselt veenilaienditest tingitud sümptomeid: raskustunnet jalgades, turset, valu ja pakitsust Toimeaine: hepariin.

Näidustused: pindmiste veenide põletiku või hematoomide lokaalne ravi.

Täiendav informatsioon: OÜ Berlin-Chemie Menarini Eesti, Paldiski mnt 27 /29, 10612 Tallinn.

Tähelepanu! Tegemist on ravimiga. Enne tarvitamist lugege tähelepanelikult pakendis olevat infolehte. Kaebuste püsimise korral või ravimi kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu arsti või apteekriga.

tervist!

jUUnI 2014

mitte haigusseisund did on enamasti kosmeetiline probleem ja patsiendi kaebused on tingitud hoopis teistest kaasuvatest haigustest. Sageli on nendel inimestel lampjalgsus, tööasendi tõttu selja ülekoormus, need võivad põhjustada veenihaigustega sarnaseid kaebusi.

Kui suured veenilaiendid esinevad aastaid ja nende tõttu on venoosse vere seiskumine jalas (venoosne staas) pikaajaline, siis võib välja areneda naha troofikahäire, mis algselt väljendub sääre alaosa nahavärvi tumenemises. Hiljem võib tekkida haavand. Selline areng võtab aga aega aastakümneid. miks veenilaiendid raseduse ajal tekivad? Kas ja kuidas neid raseduse ajal ravida?

Nagu enne mainisin, on veenilaiendite üheks tekkepõhjuseks venoosse verevoolu takistused kõhu- ja rinnaõõnes. Raseduse ajal suureneb emakas sedavõrd, et kasvab rõhk kõhus, ning samuti võib suurenenud emakas vajutada niudeveenidele. Need kaks mehhanismi takistavad venoosse vere äravoolu jalgadest. Venoosne rõhk jalaveenides tõuseb, surve veeniseinale suureneb ja veenide diameeter võib suureneda. Enamikul juhtudel võivad pärast sünnitust, kui kõhuõõne rõhk ja veenirõhk jalgades normaliseerub, ka veenid taanduda.

Raseduse tagajärgede üle võiks otsustada alles aasta möödudes. Parim võte veenide laienemise ennetamiseks on ikkagi rasedusaegne kompressioonsukkade kandmine. Mõnda venotoonikumi võib kasutada ka raseduse ajal, kuid mitte esimesel trimestril. mida saab veenilaiendite ärahoidmiseks teha?

Täielikult ei saa veenilaiendite teket ära hoida. Veenilaiendid on kaasasündinud eelsoodumuse vormistumine elutegevuse soodustavate faktorite kaudu. Nii nagu ei saa muuta oma geneetilist koodi, et ole ka veenilaiendite tekkehirmus õige loobuda rasedusest, töötamisest jne.

Küll aga saab hoiduda kehakaalu suurenemisest, samuti töö ja raseduse ajal vajadusel kanda kompressioonsukkasid. Kui tööasend soodustab verevoolu staasi veenides, siis on töö ajal soovitatav teha võimlemispause või siis istudes kogu aeg labajalgu ülesalla liigutada. Pärast tööd annavad ujumine, jaheda vee protseduurid, käimine ja jalgrattasõit samuti olulist leevendust päeval tekkinud väsimusele ja raskustundele.

LAsERKoAguLATsIoon jA sKLERoTERAAPIA – mis need on?

Suuremate veenide korral kasutatakse endovenoosset laserkoagulatsiooni ja vahtskleroteraapiat, väiksemate veenide ja kapillaaride korral transkutaanset laserkoagulatsiooni, vahtskleroteraapiat ning vedelikskleroteraapiat.

Tegevuse eesmärgiks on veeni sisekesta keemiline (skleroteraapia) või termiline (koagulatsioon) kahjustamine. Sellega põhjustatakse veeni sisepinnal põletikuline reaktsioon. Seejärel vajutatakse välimise rõhksideme abil veeniseinad omavahel kokku. Põletikulise protsessi käigus kahjustunud pinnad kleepuvad, armistuvad ja kasvavad kokku (ummistuvad). Sellega on peatatud haiguslik verevool valesti funktsioneerivas veenis.

Kapillaarsete laiendite skleroseerimisel on eesmärk ja põhimõte sama, kuid neid ei ole võimalik väliselt kokku vajutada. Veeni või kapillaari sisekesta kahjustus tekitab veeniseinas tromboosi, mis enamasti sidekoestub ja veen ummistub.

Samas on veenidel kalduvus trombootilisest või põletikulisest protsessist paraneda ja taas avaneda (rekanaliseeruda). Seepärast ei põhjusta eelloetletud ravimeetodid alati lõpplikku ja püsivat veenide ummistust, vaid probleem võib samas veenilõigus korduda. Kirurgilise eemaldamise korral sama veen uuesti laieneda ei saa. Kui aga püsib geneetiline eelsoodumus ja soodustavad faktorid, siis võivad veenilaiendid ikkagi areneda jala mõnes teises osas.

11

PantherMedia/Scanpix

12

tervist!

jUUnI 2014 Alamy/AOP

Põletushaava ravi on kompenseeritav

Kombineeritud hüaluroonhape ja kolloidne hõbe – nahavigastuste raviks

Et patsient saaks osta haavaplaastreid soodushinnaga, peab tal olema arsti retsept meditsiinilise abivahendi saamiseks.

Kombineeritud hüaluroonhape ja kolloidne hõbe – nahavigastuste raviks

Põletushaava esmaabiks ei sobi kindlasti meie toidulaual või külmakapis leiduv.

Ortopeed Tiiu Kaha

Bionect Silverspray Kiirendab füsioloogilist paranemisprotsessi, kaitstes haava bakterite ja põletiku eest.

Sobib koduseks esmaabivahendiks värskete haavade, marrastuste, esimese ja teise astme põletuste puhul, troofiliste haavandite ja operatsioonijärgsete haavade hoolduseks.

Bionect kreem Hoiab ära haava dehüdreerumise ning toetab epiteelkoe taastumist, vältides liigliha tekkimist ning tagades esteetiliselt paremad tulemused haava paranemisprotsessis.

Näidustatud armi, akne, abstsessi ja naha kuivuse korral.

Bionect marlipadjad Akuutsete ja krooniliste haavade (hõõrdumine, doonorpiirkonnad ning operatsioonijärgsed haavad, esimese ja teise astme põletushaavad, vaskulaarsed ja metaboolsed haavandid, lamatised) katmiseks; tagavad niiske keskkonna, hoides seeläbi ära hõõrdumise, rebenemise ja kuivamise.

Täiendav info tootja Eesti esindajalt: Lorenzo Pharma OÜ, Koidu 20-19, Tallinn 10136, tel: +372 507 7141

PõleTushaav vajab KiireT esmaabi tiiu KaHa

Põhja-Eesti regionaalhaigla ortopeed-vanemarst

Igaüks on elu jooksul puutunud kokku põletusega. Olgu siis põhjustajaks tuline ahjuuks, kohv või liigne päevitamine – ilmselt on kõige enam mällu sööbinud põlenud koha tugev valu ja halvasti paranev haav.

Sageli ei teata, mida põletushaavaga peale hakata, seetõttu hilineb ka õigeaegne abi.

Samuti on liikvel rahvatarkusi, mida on kasutatud põletuse raviks aastasadu. Need põhjustavad aga tihti hoopis haavainfektsiooni, haava pikenenud paranemise ja ka mitterahuldava tulemuse.

Kõige tähtsam on esmaabi Mis tahes tulise eseme, vedeliku või leegiga kokkupuutel kuumenevad üle kõrge temperatuuriga kokku puutunud koed. Esmaabi peaülesandeks on nii kiiresti kui võimalik peatada kuumuse toime ja jahutada ülekuumenenud koed. Kõige käepärasemaks vahendiks kudede jahutamisel on jahe vesi. Jahutamisega tuleb alustada viivitamatult. Kui kehaosa on vaja vabastada riietest, peaks seda tegema alles pärast jahutamisega alustamist.

Jahutamine võiks kesta 15–20 minutit, vesi ei tohiks olla jääkülm. Sobivaim veetemperatuur on 18–20 kraadi. Väga külm vesi või jää ei ole soovitatav, sest võib põhjustada lisaks põletusele kudede külmakahjustuse.

Pindmised ja sügavad haavad.

KuIDAs nEIL VAHET TEHA? ■■Pindmine haav on tavaliselt valus, mis

paraneb salve ja plaastreid kasutades 2–3 nädala jooksul.

■■I astme põletus, mille kõige tüüpilisemaks esindajaks on päikesepõletus, päädib vaid naha punetuse ja tursega.

Valu leevendamiseks on soovitatav kasutada jahutavat esmaabigeeli. Mõne päeva järel tekib nahasügelus ja ketendus, millele võib panna niisutavaid kreeme.

■■IIA astme põletuse korral on nahal väikesed tavaliselt terved villid, mille eemaldamisel tekib tugev valu. Villi põhi on erepunane, valu süveneb õhu käes.

Selline haav vajab kindlasti sidumist arsti juures, et vältida haava kuivamist ja bakterite sattumist haava. IIA astme põletus paraneb 7–10 päevaga.

Väga hea jahutava efekti annavad apteekides müügil olevad esmaabigeelid. Asetades geeli viivitamatult haavale, jahutab see koed just täpselt kahjustuse piirkonnas, vähendades põletavat valu, hoides ära koe turset ja haava süvenemist. Geel võib jääda haavale mõneks tunniks kuni ööpäevaks. Samas ei ole geeli haavale asetamisel mõtet pärast 3–4 tunni möödumist traumast. Järelikult peaks geel igaühel koduapteegis olemas olema. Geele on saadaval nii pudelites kui ka immutatud sidemetena.

Haavaravi rohi ei asu külmkapi riiulil!

Sageli kasutatakse haavadel vahendeid, mis sinna kuidagi ei sobi. Esmaabiks ei sobi pantenoolivaht, kuigi seda

■■IIB astme põletust iseloomustavad suu-

red laatunud või juba purunenud villid.

Haav on valulik, alguses rohke eritisega ning väga aldis põletiku lisandumisele. Õige raviga paraneb selline põletus tavaliselt 3–4 nädalaga.

■■Sügavad põletused konservatiivse raviga ei parane, kuna sel puhul on kahjustunud nahk kogu ulatuses. Haaval on hallikas või pruunikas, tundetu (valutu!) koorik, mis ei sunni haiget arsti poole pöörduma.

Alles 5–6 päeva möödudes tekib haavale põletik ning haav muutub valulikuks.

■■Alates IIA astme põletusest on arstiabi vajalik. Põletushaavaga patsient saab tasuta esmaabi ja professionaalse haava hindamise ravisoovitused ka siis, kui ravikindlustust pole nii EMOs kui ka eriarsti juures.

on kasutatud aastakümneid.

Pihustatud vahul pole jahutavat toimet ning see pigem takistab põletushaava loomulikku jahtumist, mis omakorda võib põhjustada põletushaava süvenemise. Esmaabiks ei sobi kindlasti meie toidulaual või külmkapis leiduv. Taimede, näiteks teelehe ja aaloe puhul on oht, et mullast satuvad haava teetanusetekitajad.

Paljud patsiendid on veendunud, et põletushaavade korral on imeravimiks astelpajuõli – loomulikult pole see nii.

Haava võiks puhastada antiseptikumidega. Vesinik selleks ei sobi, kuna omab küsitavat bakteritevastast toimet ning takistab oma tsütotoksiliste omaduste tõttu haavade paranemist.

Lubamatu on haava õhutamine. Kuna tänapäevase haavaravi põhiprintsiibiks on

niiske haavaravi, tuleks enamik põletushaavasid siduda, vältimaks haava kuivamist, seega süvenemist, haava mehaanilist vigastamist ja infektsiooni sattumist haavale ümbritsevast keskkonnast.

Ideaalne haavaravitoode ei tohiks olla haavale asetades ega sealt eemaldades valulik. See peaks säilitama haaval niiske keskkonna, samas eemaldades üleliigse haavaeritise.

Elame siiski 21. sajandil ja apteekides on piisaval hulgal mitmesuguseid tänapäevaseid haavaravivahendeid, mida häda korral kasutada. Võime kuulda erinevaid nõuandeid ja kogemusi, kuid haava esmaabiks mitte ettenähtud vahendite kasutamine võib põhjustada haavainfektsiooni. Erihariduseta soovitaja positiivne kogemus ei taga veel kõikide haavade probleemitut paranemist.

tervist!

jUUnI 2014

13

kuidas aidata inimest kuumarabanduse ja allajahtumise korral rutH KastanjE

Hüpertermia esmaabi

Inimorganism funktsioneerib normaalselt teatud kindlas temperatuurivahemikus. Kõrvalekaldumised sellest ükskõik kummas suunas põhjustavad häireid inimese eluliste funktsioonide toimimises või isegi surma. Sellepärast on oluline selliseid seisundeid õigel ajal ära tunda ja õiget esmaabi osutada.

Kui tekib kahtlus kuumarabandusele, tuleb kohe alustada kannatanu jahutamisega. Inimene tuleb eemaldada palavast keskkonnast ja viia päikse eest varju. Asukohavahetusel tuleb võimalikult palju piirata kannatanu enda füüsilist aktiivsust, sest liikumine tõstab kehatemperatuuri veelgi. Teha kindlaks teadvuse seisund: kas kannatanu vastab küsimustele arusaadavalt, segase jutuga või ei vasta üldse.

Teadvusehäire esinemisel tuleb kindlasti kutsuda kiirabi, jätkates samal ajal jahutamist. Kui kannatanu on teadvusel ja adekvaatne, võib talle juua anda jahedat vett, piserdada külma veega, panna kaenla alla ja kubemesse (suurte veresoonte lähedale) külma veega täidetud pudelid või külmakotid. Jahe dušš on omal kohal, kui inimene suudab seista ja on täiesti teadvusel, kuid dušš ega vann ei tohiks olla jääkülm, sest sel juhul tõmbuvad perifeersed veresooned kokku ja soojust hoitakse kehatüves kinni.

Kui inimene ei ole teadvusel, ei tohi üritada talle juua anda, vaid kasutada külmi kotte või ka kogu keha külma märga linasse mähkida. Teadvuseta kannatanu tuleb pöörata küljele, et hingamisteed lahti püsiksid ja oksendamise korral oksemassid kurku ei sattuks.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla EMO õde

Ülekuumenemiseks ehk hüpertermiaks nimetatakse seisundit, kus kehatüve temperatuur on tõusnud üle 41 kraadi ja kaasneb kesknärvisüsteemi talitluse häire.

Hüpertermial on kaks varianti. Kõigepealt klassikaline kuumarabandus, kui inimene on pikemat aega kuumas ruumis või päikese käes ja selle tagajärjel tekib kehatemperatuuri tõus, lakkab higistamine ning kujunevad teadvusehäired. Sellist vormi kohtab enamasti vanuritel, lastel, päikese käes uinunud või mingil põhjusel kuuma ruumi lõksu jäänud inimestel. Iseloomulik on, et nahk on katsudes kuum ja kuiv.

Teiseks vormiks on pingutushüpertermia, kus ülekuumenemine tekib füüsilise pingutuse tagajärjel. Riskirühmaks on noored terved füüsiliselt aktiivsed inimesed, kes füüsilise pingutuse käigus ületavad oma organismi termoregulatsiooni võime. Higistamine säilib ja seetõttu on seisundit raskem ära tunda, sest katsudes tundub nahk niiske ja isegi jahedapoolne, kuigi kehatüve temperatuur rektaalselt (pärasoolest) mõõdetuna on üle 41 kraadi.

Esmaste sümptomitena tekivad sellisel juhul lihaskrambid, kõhuvalu, kõhulahtisus ja oksendamine, kannatanu ei puneta näost, vaid on hoopis kahvatu. Täiendavad riskifaktorid on magamatus, hiljuti põetud haigus, puudulik aklimatiseerumine, liigne kehakaal, vähene vedelikutarbimine. Selline seisund võib tekkida ka amfetamiinilaadsete ainete tarvitamisest tingitud motoorse aktiivsuse tagajärjel. Ülekuumenenud inimesele on iseloomulik pulsi ja hingamissageduse tõus, peavalu ja süvenev teadvusehäire. Seisundi süvenedes võivad tekkida krambid. Pupillid võivad olla nii kitsad kui laienenud.

Ka allajahtumine on ohtlik Nii nagu ülekuumenemine, on inimesele eluohtlik ka allajahtumine ehk hüpotermia. Hüpotermiaks loetakse kehatemperatuuri langust alla 35 kraadi. Teisteks sümptomiteks on nõrkus, jõuetus, ükskõiksus, kõnehäire ja süvenev teadvushäire.

Hüpotermia põhjused võivad olla ümbritseva keskkonna madal temperatuur, külmas vees viibimine, ravimite ja alkoholi tarvitamine või kõigi nende tegurite koosmõju. Silmas tuleb pidada, et voodihaigetel või väheliikuvatel vanuritel võib hüpoter-

mia tekkida ka toatemperatuuril. Samuti ei pea õues magades allajahtumiseks olema sugugi külmakraadid – ka jahedamal suveööl võib vihmamärgade riietega õues uinumine põhjustada eluohtliku allajahtumise.

Temperatuuril 32–35 kraadi püüab organism ise soojust taastoota lihasvärinate abil ja õigeaegsel sekkumisel piisab sellisele kannatanule esmaabiks soojast toast, soojast joogist ja soojakottide kasutamisest. Kindlasti tuleb eemaldada kõik märjad riided.

Temperatuuril alla 32 kraadi värinad lakkavad, kannatan u

kas, kahvatu ja katsudes külm; hingamine pindmine, vaevumärgatav; pulss perifeersetel veresoontel puudub ja tsentraalselt raskesti leitav. Sellegipoolest ei tohi niisugust inimest koha-

peal surnuks tunnistada.

Piir, kust alates allajahtumine on pöördumatu, on inimeseti erinev ja sõltub väga paljudest asjaoludest.

Tänapäevaste vahenditega on kehavälise vereringe abil verd soojendades ellu tagasi toodud ka alla 20kraadise kehatemperatuuriga kannatanuid. Ühtegi allajahtunut ei tohi tunnistada surnuks enne, kui ta on üles soojendatud ja ikkagi surnud.

Hüpotermia esmaabi

muutub apaatseks ja temperatuuri langedes teadvusehäire süveneb. Organismis kujuneb külma toimel metaboolne atsidoos (veri muutub liiga happeliseks), hüpovoleemia (vedelikupuudus) ja veresuhkru tõus. Kõik protsessid aeglustuvad ja kudede hapnikutarbimine väheneb.

Temperatuuril alla 30 kraadi suureneb rütmihäirete oht.

Sügavas hüpotermias isik (20 kraadi) võib väliselt näida surnuna: nahk halli-

Kõigile teadvusehäirega – mitte ainult teadvuseta, vaid ka letargilistele – allajahtunutele tuleks kutsuda kiirabi, sest ise sellist inimest tuppa viies peaks arvestama, et kui alustada soojendamist väliste vahenditega, s.t väljapoolt sissepoole (soe saun, kuum vann), avanevad seni külma mõjul kokku tõmbunud perifeersed veresooned ja perifeerias (ehk südamest kaugemal olev) seisnud jääkülm veri liigub nüüd südame poole, langetades kehatüve temperatuuri veel 1–3 kraadi võrra, ja võib südamesse jõudes põhjustada südameseiskuse.

Samal põhjusel tuleb maksimaalselt piirata kannatanu liigutamist ja märgade riiete eemaldamisel eelistada nende seljast võtmisele nende lahti lõikamist. Kiirabis ja haiglas toimub soojendamine seestpoolt väljapoole – soojade lahuste ülekandel, soojade kehaõõne loputuste või otseselt vere kehavälise soojendamise abil.

PantherMedia/Scanpix

14

tervist!

jUUnI 2014

KoduKeemia olgu laPsele KäTTesaamaTus Kohas!

sehäireid, tugevat oksendamist, söövitust või nahakahjustusi, siis tuleb kindlasti kohe kiirabi kutsuda.

madis FiLiPPov

tervist@celsius.ee

Paljud mürgistusjuhtumid tekivad just sellepärast, et kodukeemiat hoitakse kraanikausi all kapis, millele laps vabalt ligi pääseb, ütleb mürgistusteabekeskuse juht Aleksandr Alberg. millised on peamised kodused mürgistusohud?

Kõige tavalisemad on kodukeemia- ja ravimimürgistused. Viimasel ajal on sagenenud juhtumid, kus lapsed pistavad suhu ja närivad katki pesugeelikapsleid, kuna need on väga värvilised ja ilusad. Vahel vajavad need lapsed hiljem haiglaravi. Tõsiseks ohuks on pesuvahendid ja kodukeemia, mis ei ole kappi lukustatud. mis võivad olla mürgistuse tagajärjed?

Näiteks maosöövitus, söögitorusöövitus, soolestikusöövitus, see sõltub kogusest.

Kui laps on ainet palju alla neelanud, siis võib tegu olla juba väga tõsise mürgistusega, mis vajab pikka haiglaravi. Tagajärjed võivad olla halvad: maokahjustused, haavandid, perforatsioon ehk soolemulgustus, mil mao sisu läheb kõhuõõnde. Kodukeemia silma sattumisel võib kahjustuda nägemine. Raskematel juhtudel võib mürgistus lõppeda ka surmaga.

Kellel kõige rohkem mürgistusjuhtumeid esineb?

Peamiselt lastega vanuses 1–3 aastat, kuna selles eas õpivad nad alles maailma tundma, maitsevad ja proovivad erinevaid asju. Mürgistusteabekeskusesse teatatud juhtumitest on selle vanuse puhul 31 protsenti seotud kodukeemiaga ja 20 protsenti ravimitega. Neile järgnevad mürgised taimed.

Seda esineb enam kevadel ja suvel, kui lapsed on rohkem suvilas ja aias. Süüakse ka mürgiseeni. Kui vanemad täpselt ei tea, mis aias kasvab, tuleks need taimed aiast igaks juhuks eemaldada. Suuremate laste puhul on kodukeemiaga seotud mürgistusi harvem, rohkem on taimede ja seentega seotud juhtumeid.

Kuidas tuleks mürgistuse puhul käituda?

Kui laps on mingit ainet söönud, siis peaksid vane-

PantherMedia/Scanpix

16 662 – mürgistus­ infoliinile helistatakse üha sagedamini ■■Mürgistusteabekeskuse telefonile 16 662 helistatakse

üha sagedamini peamiselt 1–3aastaste laste pärast.

■■2012. aastal registreeriti 1117 kõnet. Enim esines

mürgistusjuhtumeid 1–3aastastel (38%), 19–35aastaste mürgistusjuhtumeid oli 18%, 35–65aastastel 16%, 4–6aastastel 7% ja üle 66aastastel 6%.

■■2013. aastal registreeriti 1910 kõnet. Enim esines mürgistusjuhtumeid 1–3aastastel (40%), ülejäänud vanuserühmades oli mürgistusjuhtumeid 36–65aastastel 15%, 19–35aastastel 14%, 4–6aastastel 7% ja üle 66aastastel 5%.

Allikas: mürgistusteabekeskus

mad kõigepealt vaatama, kas lapse suus on selle jääke.

Seejärel tuleb suu veega loputada ja anda lapsele väikeste lonksudena juua. Kui ta joob, siis on hästi. Kindlasti ei tohi sundida last oksendama ega proovida allaneelatud keemiat neutraliseerida – näiteks, kui aine oli happeline, siis leelisega neutraliseerida. Kui laps on joonud

äädikat, siis ei tohi seda neutraliseerida soodaga, sest maos tekib keemiline reaktsioon, vabaneb kuumus, mis teeb olukorra veel halvemaks. Juhul kui kemikaal on sattunud silma või nahale, tuleb piirkonda loputada jooksva vee all umbes 15 minutit, mitte hõõruda.

Kodukeemia kasutamisel on alati tarvis ruumi õhuta-

da, kuna sissehingamisel võivad aurud põhjustada mürgistust. miks ei tohi oksendada? Ühelt poolt võib laps tõmmata okse hingamisteedesse, mille tagajärjel võib tekkida kopsupõletik. Teisalt, kui allaneelatud aine oli happeline ja laps oksendab, siis liigub kogu happeline mürk taas läbi söögitoru ja võib seda veelgi rohkem kahjustada. millist käitumist tuleks esmaabis veel vältida?

Kindlasti ei tohi anda sellisel juhul joogiks gaseeritud vett, sest mullid, mis hakkavad maos vabanema, venitavad maoseinu ja kui mõni koht on saanud kahjustada, siis see laieneb veelgi. Aktiivsöe manustamiseks peab olema selge näidustus, selle manustamine pole rutiinne ravitoiming. Alati on mõistlik mürgistuse puhul enne aktiivsöe andmist konsulteerida meie spetsialistiga. Ei ole

tarvis juua kaaliumpermanganaati, see võib põhjustada kudede söövitust. Ärge pange kannatanut selili, ta peaks olema külje peal, juhuks kui tekib okserefleks.

Kodukeemia peaks olema vähemalt 1,5 meetri kõrgusel või lukustatud kapis.

Mürgistusteabekeskuse juht Aleksandr Alberg

millal tuleb kutsuda kiirabi?

Kui mürgistussümptomid pole rasked, inimene on teadvusel ja suurt valu ei ole, siis tuleks kõigepealt helistada mürgistusteabekeskuse telefonile 16662. Meie konsultant vaatab andmebaasist, mida antud ainete puhul teha ja kas kiirabi kutsumine on hädavajalik. Kui esineb teadvu-

mida silmas pidada, et laste mürgistusohtu kodus vähendada?

Väikelaste puhul on vanemate ülesanne tagada neile turvaline keskkond. Kodukeemia peaks olema vähemalt 1,5 meetri kõrgusel või lukustatud kapis. See on tõesti oluline, sest paljud juhtumid tekivad just sellepärast, et kodukeemiat hoitakse näiteks kraanikausi all kapis, millele laps vabalt ligi pääseb.

Eriti ettevaatlik tuleb olla ravimitega. Väga ohtlikud on südamerohud. Piisab, kui laps võtab ühe või kaks tabletti, see võib lõppeda surmaga. Kõik ravimid peaksid olema lukustatud või kättesaamatus kohas.

Külalise käekott, milles on ravimid, tuleks panna kõrgemale, kust lapsed seda kätte ei saa. Näiteks vitamiinid on maitsvad ja laps võib neid süüa hea meelega, kuid liiga suur kogus tekitab mürgistuse või tugeva allergiareaktsiooni.

Oluline on kodukeemiat säilitada originaalpakendis ja mitte panna seda näiteks joogipudelisse, et vältida eksimist. Originaalpakend sisaldab informatsiooni aine koostise kohta. Samuti peaks e-sigareti vedelik olema peidetud, kuna nikotiin põhjustab mürgistust ja lapsele on see eriti ohtlik.

Kui palju mürgistusinfoliinist 16662 teatakse ja helistatakse?

2012. aastal oli üle 1100 kõne, eelmisel aastal üle 1900 kõne. Sel aastal on tulnud juba 700 kõnet. Arv kasvab, sest inimesed teavad seda võimalust.

Me konsulteerime helistajaid, ütleme, mida on vaja teha, kuidas esmaabi anda. Meil on Eestis leiduvate ja müügil olevate ainete andmebaas ja selle järgi oskame soovitada, kas on vaja haiglasse pöörduda, kiirabi kutsuda või piisab koduravist ja jälgimisest.

Telefonile vastavad õedkonsultandid, nad on kogenud spetsialistid ja töötavad ka mujal – kiirabis ja haigla intensiivravi osakonnas. Meil on kaks kliinilist konsultanti, kellega raske juhtumi korral ühendust võtta. Korraga on tööl üks inimene, liin on avatud ööpäev läbi kõikidel nädalapäevadel.

tervist!

jUUnI 2014

15

Puugi eest kaitse ka oma lemmiklooma!

Urmas Tartes, PantherMedia/Scanpix

EEva- Liisa PiibEman

pilahuse või kaelarihma kujul. Missugust konkreetselt kasutada, sõltub ohutegurist, looma elustiilist ja omaniku mugavusest. Sprei on näiteks väga efektiivne, kui seda korralikult kasutada, aga suure pikakarvalise koera puhul väga töömahukas. Ükski puugitõrjevahend ei anna täielikku garantiid puukide vastu. Kui minnakse eriti puugirohkesse paika või reisitakse loomaga Leedust lõuna poole, siis tasuks puugitõrjevahendiga töötlust korrata, isegi kui eelmine instruktsioonide järgi veel kehtib: näiteks täpilahust panna varem kui ühe kuu möödumisel.

tervist@celsius.ee

Loomaarst Tiina Too­ met ütleb, et inimestele ohtlik puukentsefaliit koeri ja kasse ei ohusta, kuid borrelioosi nakatunud lemmikloomi on ette tulnud.

Levib uskumus, et puugid ei ole koertele-kassidele nii ohtlikud kui inimestele. Kas see vastab tõele?

Vastab tõele küll, kui vaadata, kui sageli me koerte ja kasside seljast puuke leiame ning kui vähe tegelikult on haigestumisi. Näiteks puukentsefaliit, mida inimese puhul kõige enam peljatakse, ei ohusta koeri ega kasse. Eestis tuleb loomade puhul kõne alla eeskätt borrelioos, aga ka anaplasmoos (erlihioos). Lõuna-Euroopas levitavad puugid väga ohtlikku, sageli surmaga lõppevat haigust babesioosi.

Kuidas tunda ära, et kass või koer on nakatunud puugihammustusest tekkinud haigusesse?

See ei ole nii lihtne, sest haigused, mis puukide kaudu levivad (näiteks borrelioos), ei ole väga iseloomuliku kliinilise pildiga. Peamiselt täheldatakse väsimust, isutust, vahelduvat palavikku ja longet, mis võib rännata jalast jalga. Selliste tunnustega kulgevad ka väga paljud teised haigused. Koertel ei teki puugi hammustuskohas punast rõngast, kuid võib tekkida kerge punetus. Seda on karvade vahelt raske märgata ja punetus kaob nädalaga ise-

Teet Malsroos (õhtuleht)

enesest, jäädes nõnda avastamata. Anaplasmoosil on samalaadsed haigustunnused.

Babesioosi iseloomustab tugev aneemia ja verikusesus.

Kui minnakse eriti puugirohkesse paika või reisitakse loomaga Leedust lõuna poole, siis tasuks puugitõrjevahendiga töötlust korrata, isegi kui eelmine instruktsioonide järgi veel kehtib.

Loomaarst Tiina Toomet

Kui palju on selliste juhtumitega loomaarsti poole pöördutud?

Palaviku ja lonkega pöördutakse ikka loomaarsti poole ja siis me hakkame tegelema välistamisega. Esmalt uurime, kas pole tegemist mõne enam tõenäolisema haigusega, aga kui on ikkagi kahtlus borrelioosile, siis saadame vereproovi laborisse. Väga sageli me seda teinud ei ole. Enamas-

ti selgub haiguspõhjus enne, kui borrelioosini jõuame.

Koerte borrelioosi kulg on inimese omast kergem ja arvatakse, et vaid 5–10% nakkuse saanuist haigestub. Inimese puhul on see protsent hulga kõrgem. Sellega on ka seletatav, miks koertel nii harva borrelioosi diagnoosime, kuigi nakatunud puukide protsent Eestis on kõrge.

olla üsna pikaaegne. Tüsistustena mainitakse neeru- ja südamekahjustust, aga seda esineb harva. Babesioos, nagu juba mainisin, on väga ohtlik ning hoolimata ravist on surmajuhtumite arv suur. Babesioosi ravimid ei ole Eesti ravimiregistris registreeritud ning nende saamiseks tuleb teha eriloa taotlus. Seetõttu võib ravimisega ka hiljaks jääda.

millised on ravivõimalused ja kui suur on tõenäosus lemmiku paranemiseks?

Borrelioosi õigeaegsel avastamisel ei ole ravi (antibiootikumidega) keeruline, aga võib

Kuidas kasse ja koeri puukide eest kaitsta?

Tänapäeval on saada palju puugitõrjevahendeid. Enamik neist kaitseb ka kirpude eest.

Peamiselt on need sprei, tä-

Kuidas loomal puuki eemaldada ja kui puugihammustuse koht kipub põletikuliseks minema, kuidas seda hooldada?

Puugi eemaldamiseks on spetsiaalsed tangid, mida saab kliinikutest, aga ilmselt ka lemmikloomapoodidest. Tavalised pintsetid ei ole head, sest nendega litsutakse puugi keha puruks ja pea jääb sisse.

Puuki peaks haarama võimalikult pea lähedalt ja tõmbama järsu liigutusega. Õli või rasvaga puugi määrimine, et ta ise lahti laseks, on vananenud võte ja seda ei soovitata.

Kõigest hoolimata võib juhtuda, et pea jääb sisse. Seda eraldi kirurgiliselt eemaldada ei ole vaja. Tekib väike põletikukolle nagu igasuguse võõrkeha puhul (punetus, paksenenud, turseline ala), mis möödub tavaliselt paari päevaga.

Puhastamiseks võib kasutada mõnda desinfitseerivat lahust ja jälgida, et loom ise seda kohta ei näriks ega kratsiks.

tervist!

jUUnI 2014

R Õ H U TA D E S S I N U LO O M U L I K K U I LU

SINA OLED

ERILINE www.merz-spezial.com

16

KÜSI APTEEGIST!

MERZ SPEZIAL DRAŽEED – UNIKAALSE KOOSTISEGA VITAMIINID, MIS TAGAVAD TERVE JA VÄRSKE NAHA, TUGEVAD KÜÜNED NING SIIDJALT LÄIKIVAD JUUKSED.