Tervist! mai '14

OnkOlOOg kristiina Ojamaa: inimesed võiksid teada, mis haigustesse nende lähisugulased on surnud lk 2–3

arMi saab Muuta, aga Mitte kaotada lk 9

Meestearst: erektsioonihäired on levinud mure

Alamy/AOP

lk 15

TervisT! TERVISEST. TASUTA. TIRAAž 50 000 | ApRIll 2014

Mihkel Maripuu (Postimees)

Briljantne kaitse teie nägemisele! „OCUTEIN BRILLANT Luteiin 25 mg" ühes kapslis sisaldub koguni 25 mg luteiini ja tasakaalustatud mineraalide kompleks.

Kasutamine. 1 kapsel päevas, soovitavalt söögi ajal.

Kolmekordse toimega kapslid aitavad säilitada normaalset nägemist!

Kasutamine. 1 kapsel päevas, soovitavalt söögi ajal.

Kiire leevendus väsinud silmadele!

Kasutamine: 1 tilk 3-4 korda päevas.

Sobib kasutamiseks ka kontaktläätsi kandes!

UAB SanoSwiss Galvydzio str. 5, Vilnius LT-08236, Leedu www.sanoswiss.com info@sanoswiss.com +370 700 01320 +372 7120233

2

tervist!

mAI 2014

TervisT!

Onkoloog kristiina Ojamaa: r EEva- Liisa PiibEman

tervist@celsius.ee

mis haigus on munasarjavähk?

Munasarjavähk on munasarjadest alguse saanud pahaloomuline kasvaja. Kuna munasarjad on ainult naistel, siis tabab haigus ainult naisi.

Keskmine haigestumise vanus on umbes 60. eluaasta kandis, aga haigus tabab üksjagu ka nooremas eas naisi.

TervisT!

nr 11

VÄLJAANDJA Tervist! on meditsiinikirjastuse OÜ Celsius Healthcare ja ASi SL Õhtuleht koostööprojekt.

TOIMETUS JA REKLAAMIINFO Telefon 6 314 111 e-post: tervist@celsius.ee Toimetaja: Katrin Roht Keeletoimetaja: Mari Kõverik Kujundaja: Risto Mandre TRÜKK SIA „poligrāfijas grupa mūkusala”, mūkusalas iela 15a, lV-1004 Riia, Läti Vabariik © Kõik ajalehes Tervist! avaldatud artiklid, fotod ja illustratsioonid on autoriõigusega kaitstud teosed, mille kasutuse reeglid on sätestatud autoriõiguse seaduses. Rõhutame, et nende reprodutseerimine ja levitamine on ilma OÜ Celsius Healthcare ja ASi SL Õhtuleht kirjaliku nõusolekuta keelatud. Toimetusel on õigus kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada. Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita. Toimetus aktseptib vaid isiklikult kohale toodud või tähitud postiga toimetusele saadetud õiendusi ja vastulauseid.

Kas munasarjavähki on võimalik ennetada?

Munasarjavähil on kaks suurt riskifaktorit: vanus alates 60. eluaastast ja pärilik eelsoodumus. Ennetuse juures on oluline regulaarne kontroll naistearsti juures.

Paljud naised mõtlevad, et pärast sünnitust ei pea enam eriti naistearsti juures käima.

Ja mõni arvab ka seda, et kui käes on juba menopaus, siis ei ole vaja enam üldse naistearsti juurde minna. Tegelikult tabab munasarjavähk just rohkem menopausis naisi. Siin kehtib günekoloogide kuldreegel, et igas vanuses on omad probleemid ja naine peab käima regulaarselt kontrollis läbi elu. Õnneks on noorte naiste teadlikkus günekoloogi juures käimise vajalikkusest paranenud ja paljud neist käivad juba üsna korralikult arsti juures.

Pärilikkusest rääkides rõhutaksin seda, et kõik Eesti inimesed võiksid teada, millistesse haigustesse nende vanemad ja lähisugulased on surnud ning mis riskid võivad neid seeläbi ohustada. Öelda arsti vastuvõtul, et sugulane suri ma-ei-tea-millesse, ei ole tänapäeval enam väga õige.

Kui näiteks emal või vanaemal või ema- või isapoolsetel lähisugulastel on olnud munasarjavähki, siis need naised peavad käima regulaarselt kontrollis. Nad ei pea kogu aeg haigestumist kartma, aga nende kohustus on enda ja oma laste eest seista sellega, et nad käivad kontrollis.

Pärilikul munasarjavähil ja rinnavähil on paljudel juhtudel ühine geenimuutus, mis

võib tegelikult mõlemat haigust tekitada. Näiteks naistel, kes on rinnavähki haigestunud varajases eas ehk alla 50aastaselt ja terveks saanud, tuleks käia regulaarselt günekoloogi juures kontrollis.

Kui rinnavähk on geneetiline, haigestub naine pigem nooremas eas, munasarjavähk võib aga tekkida igas vanuses.

Uuringud näitavad, et nendel, kellel on olnud positiivne vähigeeni test ja kes vähi ennetuseks midagi ette võtnud, kas siis näiteks hormonaalseid või kirurgilisi sekkumisi, on vähki haigestumise hirmuga seotud stressitase oluliselt langenud. Nad saavad normaalset elu edasi elada, nad ei ole kogu aeg masendunud ja depressioonis selle pärast, et iga hetk võib midagi juhtuda.

Kui levinud on munasarjavähk?

Eestis esineb munasarjavähki umbes 150 juhtu aastas. Võrdluseks: rinnavähk jääb umbes 600–700 juhu vahele aastas.

Munasarjavähi teeb eriliseks ja raskeks haiguseks see, et kuna munasarjad asuvad keset kõhtu ja varajases staadiumis munasarjakasvaja vaevusi ei tekita, avastatakse enamik munasarjavähke juba levinud staadiumis. Varajases staadiumis munasarjakasvajad on enamasti juhuleiud.

Tavaliselt jõuavad munasarjavähiga naised arsti juurde siis, kui kasvaja levimisest on tekkinud kaebused. Sageli on selleks kõhu suurenemine, mis tähendab, et kõhus on vesi, mis tekkinud kasvajast, või vaevavad naist köha ja õhupuudus. Kahjuks on aga sellistel puhkudel tegemist juba levinud kasvajaga, millest tervenemise võimalus on väga väike.

Meil on olnud mitu 50ndates eluaastates patsienti, kes on juba mitu aastat menopausis ning tulevad suure kõhuga.

Põhjuseks on toodud, et nad ei

Mihkel Maripuu (Postimees)

Kõik Eesti inimesed võiksid teada, mis haigustesse nende vanemad ja lähisugulased on surnud ning mis riskid võivad neid seeläbi ohustada, rõhutab Ida-Tallinna keskhaigla onkoloog Kristiina Ojamaa (pildil), rääkides munasarjavähist. „Öelda arsti vastuvõtul, et sugulane suri ma-ei-teamillesse, ei ole tänapäeval enam väga õige.”

ole julgenud arsti juurde tulla, sest kartsid, et on jäänud lapseootele ja tundsid sellepärast piinlikkust. Loodus on teinud naised nii kannatlikuks, et nad jõuavad arsti juurde tervisemuredega viimasel minutil.

Eks sellises eas lükatakse kehaga toimuvaid muutusi ka vanuse süüks. Naine vaatab, et püksinööp ei lähe enam kinni ja ostab seepeale uued püksid. Aga seda ei märka, et käed ja jalad on peenikeseks jäänud ning ainukesena kasvab kõht.

Sageli on nii, et munasarjavähiga patsient räägib, et ta tundis küll, et kõhtu tekkis tihke tunne, kükitades oli nagu mingi plaat kõhus, mis liikus, aga samas valu ei olnud ning sellepärast ei tundunud,

et tegemist võiks millegi tõsisega olla.

Kas on veel sümptomeid, mis võivad viidata võimalikule munasarjavähi ohule?

On sellised ebamäärased sümptomid, nagu seedetegevuse häired, kerge kõhuvalu, gaaside peetus, iiveldus. Aga samas on need sellised sümptomid, mille puhul ei oska inimene midagi väga tõsist kahtlustada. Kui on juba köha ja hingamistakistus, siis minnakse tavaliselt perearstile.

Kui naisel kahtlustatakse munasarjavähki, siis milliseid uuringuid talle tehakse?

Uuringuid tehakse palju.

Uurimine algab günekoloo-

gilise läbivaatusega. Tehakse kompuuteruuring, mis annab pildi sellest, kui kaugel haigus on. Kuna munasarjad asuvad keset kõhtu, siis tihtilugu võivad seal olla ka teiste kasvajate siirded. Tehakse gastroskoopia ehk vaadatakse magu, koloskoopia ehk vaadatakse soolt. See on üks suur vintsutus, tihtilugu ebameeldiv, aga väga vajalik.

Operatsioon on esimene asi ning pärast seda saame kõige täpsema informatsiooni selle kohta, kui kaugel on haigus ning milline munasarjavähitüüp see täpselt on. Siis saab juba plaanida konkreetset ravi. Geenianalüüsi teeme ka juba peaaegu kõigile, kelle puhul on vähegi viiteid, et

tervist!

mAI 2014

3

regulaarne kontroll võib päästa elu Corbis/AOP

8. mail tähistati munasarjavähi ennetuse päeva Munasarjavähki diagnoositakse maailmas igal aastal peaaegu veerandil miljonil naisel ja see põhjustab 140 000 surmajuhtu aastas. Eestis on vähiregistri andmetel igal aastal keskmiselt 150 uut munasarjavähi haigusjuhtu ja 90 munasarjavähist põhjustatud surmajuhtu.

Statistika näitab, et enamasti diagnoositakse munasarjavähk kaugelearenenud staadiumis, mistõttu on pärast diagnoosi saamist munasarjavähiga patsientide tõenäoline viie aasta elulemus alla 45%. Samas, kui näiteks rinnavähki diagnoositakse järjest rohkem varases staadiumis ja seepärast on sama näitaja rinnavähiga patsientidel kuni 89%.

Munasarjavähi avastamiseks ei ole tõhusat sõeluuringut. Munasarjavähk on suurimat suremust põhjustav günekoloogiline vähk.

Allikas: Eesti Vähiliit

Haigusi on igale eale – nii raskemaid kui ka kergemaid Menopausis naised peavad kindlasti naistearsti juures käima. mitte alles siis, kui tervisemure on mingi aeg vaevanud, vaid regulaarselt kontrollis ka siis, kui otseselt probleeme ei ole. Kui enesetunne on juba halb ja asi ei tundu päris õige, siis peaks pöörduma vähemalt perearsti juurde.

Eestis diagnoositi 2012. aastal muna­ sarjavähk 156 naisel ja haigusesse suri 85 naist.

Eestis diagnoositi 2012. aastal rinna­ vähk 658 naisel ja haigusesse suri 168 naist.

Allikas: Globocan

see võiks olla geneetilise eelsoodumusega.

Kui munasarjavähi diagnoos on pandud, mis haigega edasi toimuma hakkab?

Kõige sagedamini avastatakse munasarjavähk kolmandas staadiumis, kui kasvaja on juba kõhuõõnes levinud. Sel juhul algab ravi operatsiooniga, kus võetakse ära emakas, munajuhad, munasarjad, rasvik, lümfisõlmed ja kõik muu, kuhu kasvaja on jõudnud ja mida saab kirurgiliselt eemaldada. Pärast seda tuleb keemiaravi – tavaliselt vähemalt kuus kuuri. Keemiaravi seanss toimub iga kolme nädala tagant. Ravi esimene kompleks kestab enamasti

kokku umbes kuus kuud. Samas, ehk peagi ka Eestisse jõudvaid uusi ravimeid, mis aitavad munasarjavähki pikemalt kontrolli all hoida, tuleks manustada kauem, veel umbes üheksa kuud.

Patsiendile on kõige raskem aeg nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt pärast operatsiooni, kui toimub lõikusest taastumine ja kohe alustatakse ka keemiaraviga. Kui aga kasvaja on kontrolli alla saadud ja kõige raskemad hetked üle elatud, siis läheb lihtsamaks. millised on tervenemise väljavaated?

Kahjuks on kolmandas staadiumis avastatud ja ravitud munasarjavähiga üsna

suur tõenäosus, et see tuleb tagasi. Ainult 10% selles staadiumis haigetest on õnnelikud, sest haigus tagasi ei tule või kes haiguse üle elavad.

Kuna arstiteadus ei ole veel nii kaugele arenenud, siis seda, kes saab päris terveks, ette öelda ei oska. See selgub alles pärast ravi. Selliseid õnnelikke on, aga kahjuks räägib raske haiguse kohta nii mõndagi see, et inglise keeles nimetatakse munasarjavähki silent killer’iks.

Kuidas tulevad patsiendid toime emotsionaalse poolega?

Vähk on psühholoogiliselt väga raske diagnoos. Inimesed, kellel ei ole seda haigust olnud, ei suuda ette kujutada,

mis tunne see võib olla. Vähi diagnoosiga inimene peab ennast nii palju kokku võtma, et kõigepealt kogu info ära seedida, siis tulema toime kohutavate mõtetega, mis talle pähe tulevad ja leidma veel endas jõudu, et eluga edasi minna, ennast ravima hakata ja haigus oma ellu sobitada.

Aga see kõik on läbitehtav ja kui inimene on selle läbi teinud, on ta igal juhul võitja.

Emotsionaalselt on hästi keeruline, kui juuksed välja kukuvad ja ravi tõttu enam eriti plaane teha ei saa. See tekitab patsientides masendust. Samas on meie eesmärk, et pärast ravi oleks remissiooni aeg võimalikult pikk ning inimene saaks naasta normaalsesse ellu.

Kui 20–30 aastat tagasi surid naised sellesse haigusesse kiiresti, siis tänapäeval oleme väga agressiivsete ravimeetoditega suutnud haigete elukvaliteeti oluliselt parandada.

Tähtis on ju seegi, kuidas selle haigusega elatakse: kas ollakse kogu aeg haige või elatakse normaalset elu.

Kui mittesünnitanud naine on haigestunud munasarjavähki ja terveks ravitud, siis millised on tema võimalused lapsi saada?

See on tegelikult väga keeruline ja tänapäeval aktuaalne teema. Me arutame iga nädal selliseid juhtusid.

Kui on sellist tüüpi kasvaja, mis võimaldab jätta emaka ja teise munasarja alles, siis

loomulikult on võimalik last saada. Aga seda juhul, kui kasvaja avastatakse algstaadiumis, kus ta piirdub ainult munasarjaga. Siiretega munasarjavähiga ei ole muud võimalust, kui emakas ja munasarjad ära lõigata – just elu nimel, et naise elu kestaks edasi.

Meil on olnud mitu juhtu, kus on olnud suhteliselt varajased munasarjavähid ja me oleme rääkinud nendele noortele naistele, kui suur on tõenäosus, et nad on viie aasta pärast elus, ja kui suur on tõenäosus, et see haigus tuleb tagasi, kui suur on tõenäosus rasestuda ning mida see tähendab, kui raseduse ajal peaks haigus tagasi tulema. Ja ma pean ausalt tunnistama, et kõik naised on valinud oma elu.

4

tervist!

mAI 2014

Tupekuivus ja sellega seotud ebamugavus?

Milleks kasutatakse?

Feminella Hyalosofti tupeküünlad niisutavad tupe limaskesta tupekuivuse korral, mida on põhjustanud hormonaalsed muutused, eriti menopausi ajal, pärast sünnitust, imetamise ajal või keemiaja kiiritusravi tõttu.

Niisutavate omaduste tõttu vähendavad Feminella Hyalosofti vaginaalsed küünlad tupe atroofia sümptomeid, näiteks sügelust, kõrvetustunnet, pinget või ebamugavust suguakti ajal.

Koostis Üks vaginaalne küünal (kogukaal 1,7 g) sisaldab 5 mg naatriumhüaluronaati, 10 mg sünteetilist E-vitamiini, 60 mg aasia vesinaba, 60 mg kassinaerist, 60 mg kummelit, 60 mg teepuuõli ekstrakti, 20 mg kolloidset ränidioksiidi, 1483 mg poolsünteetilist glütseriidi.

Annused 1 küünal 1 x päevas 10 päeva jooksul või arsti juhiste kohaselt; tupekuivuse raviks menopausi ajal.

Algne ravi: 1 küünal 1 x päevas 10–20 päeva jooksul, tugiteraapia: 1 küünal 1- 2 x nädalas.

Vaginaalsed küünlad

Ainulaadne koostis tagab limaskestale optimaalse niiskussisalduse!

Tootja: CSC Pharmaceuticals Handels GmbH, Gewerbestrasse 18–20, A-2102 Bisamberg, Viin, Austria Edasimüüja Eestis: Lorenzo Pharma OÜ, Koidu 20-19, Tallinn, Tel: +372 50 77 141

ElamisväärnE ülEmin LiiviKa REimann

Ida-Tallinna keskhaigla günekoloog

Üleminekuiga on murranguline aeg naise elus, mis toob endaga kaasa terviseprobleeme, kuid neid saab leevendada ja vältida, et see aeg oleks elamisväärne. Üleminekuiga on naise eluetapp, kui munasarjade funktsioon nõrgeneb ja lõpuks vaibub. Eestis algab naistel menopaus keskmiselt 50,3 aasta vanuses ning vanusepiir kõigub vahemikus 45–55 eluaastat.

Enne menopausi on organismi peamiseks östrogeeniks ehk naissuguhormooniks östradiool, millest 90% toodetakse munasarja folliikulites. Folliikulid ongi munasarjade funktsioonis põhilised: nende küpsemine, lõhkemine ja funktsioneerivaks kollaskehaks muutumine toimuvad kindla seaduspäraga.

Sünnimomendil on folliikuleid umbes miljon. Nende hävimine hakkab kiirenema 35–38aastaselt ja menopausi jõudes on järel veel umbes tuhat. Koos folliikulite hävimisega langeb munasarjades toodetava östrogeeni hulk.

Lõpuks väheneb östradiooli produktsioon sedavõrd, et ei suuda enam tagada emaka limaskesta kasvu ja menstruatsioonid lõppevad.

Üleminekuea kaebused Premenopaus algab 38–40 aasta vanuses, kui hakkab vähenema ovulatsioonide hulk (20–30% tsüklitest on anovulatoorsed ehk ilma ovulatsioonideta), kuid menstruatsioonid on regulaarsed. Perimenopaus peetakse alanuks, kui menstruaaltsükli pikkus on selgelt muutunud võrreldes varasema ajaga. See algab keskmiselt 47– 48 aasta vanuselt ja kestab umbes neli aastat.

Munaraku kiirema valmimise tõttu tsükkel algul lüheneb, hiljem seoses anovulatoorsete tsüklite arvu suurenemisega pikeneb või muutub ebaregulaarseks. Ka vere hulk ja menstruatsiooni ajaline kestus võivad kõikuda suures ulatuses. Üleminekueas esinevaid sümptomeid on palju ja enamik neist on seotud östrogeenitaseme langusega organismis. Kõige varasemad nähud algavad juba perimenopausis ja hilisemad tekivad alles 10– 15 aastat pärast menopausi.

Otsesed üleminekueaga seotud vaevused algavad tavaliselt siis, kui menstruatsioonid muutuvad ebaregulaarseks või ka menopausi ajal.

Kõige sagedasemad östrogeenide taseme langusele vii-

tavad tunnused on kuumad hood (nn Flushi sündroom) ja öised higistamised. Vaevused algavad sageli juba umbes kaks aastat enne menopausi ning menopausi saabudes võivad muutuda raskekujulisemaks.

Flushi sündroom algab enamasti südamepekslemisega, järgneb kuumatunne pea- ja kaelapiirkonnas, mis liigub lainena üle kogu keha. Sellega kaasneb suurenenud higistamine, eriti pea- ja kaelapiirkonnas, rindkere ülaosas ja seljas. Vaevuste ühekordne kestus võib olla paarist sekundist poole tunnini. Kuna vaevused esinevad eriti öösiti, on magamine häiritud, mistõttu kurdavad naised väsimuse ja algatusvõime puudumise üle.

Hulgaliselt võib üleminekuperioodil esineda muidki kaebuseid nagu peavalu, südamepekslemine, liigesvalu, unetus, nõrkushood, ärrituvus, keskendumisraskused, mälu halvenemine, unetus, meeleolu kõikumised, nutuvalmidus, pingeseisund, libiido langus, masendus, ahistus ja ebapädevuse tunne tööelus.

Üheks vaevuste ilmnemise põhjustajaks on naise suhtumine ülemineku­ aastatesse kui läheneva vanaduse märki.

Günekoloog Liivika reimann

Aastaid hiljem ilmnevad probleemid Sageli tuleb vaevuste põhjuseid otsida naise elusituatsioonist: võimalikud probleemid on laste iseseisvumisega seotud vastuolud, abieluprobleemid, rahulolematus tööga ja muutused füüsilises minapildis. Üheks vaevuste ilmnemise põhjustajaks on naise suhtumine üleminekuaastatesse kui läheneva vanaduse märki. Östrogeenitaseme langus kiirendab organismi normaalset vananemisprotsessi. Üleminekuaastate hilisnähud on naha- ja limaskestade õhenemine, osteoporoos ehk luuhõrenemine ja südameveresoonkonnahaiguste riski suurenemine.

Limaskestade atroofia. Östrogeenitaseme langedes hakkavad limaskestad õhenema, tekib lihaste ja sidekoe nõrgenemine. Need muutused põhjustavad probleeme nii urotraktis kui ka genitaaltraktis. Urotrakti vaevused on sage ja ootamatu urineerimistung, rohke kuseeritus, sage öine urineerimine, uriinipidamatus, valulik urineerimine ja urineerimisraskused. Probleemiks on ka korduvad urotraktipõletikud. Genitaaltrakti vaevusteks on tupekuivus, ärritus- ja põletustunne, sügelus, valulik vahekord ja seksuaalfunktsioonihäired. Tupe keskkonna ja mikrofloora muutustest tingituna esinevad korduvad tupepõletikud.

Samuti muutub tupe anatoomia: menopausijärgselt muu-

tub tupp lühemaks ja kitsamaks, sissepääs aheneb, see omakorda võib põhjustada probleeme suguelus.

Juuste ja naha muutused. Naissuguhormoonide vähenenud süntees võib tekitada meessuguhormoonide ehk androgeenide ülehulga organismis. Selle tagajärjeks võivad olla rasused juuksed, juuste hõrenemine või kadumine, liigne karvakasv lõual või ülahuulel. Ka nahas toimuvad menopausijärgselt muutused: nahk õheneb, kaotab oma elastsuse, muutub tundlikumaks ja kortsuliseks.

Osteoporoos. Östrogeen ja kollaskehahormoonid on ühed luud lagundavate rakkude pärssijad. See seletab asjaolu, miks osteoporoos on just eelkõige vanade naiste haigus. Umbes kolmandik üle 60aastastest ja enam kui pooled üle 70aastastest naistest kannatavad osteoporoosi all.

Sellega seoses tõuseb tunduvalt luumurdude risk. 40%

postmenopausis olevatest naistest saab elu jooksul osteoporootilise luumurru, sagedasemad murrukohad on lülisammas, reieluukael ja küünarvarreluud.

Üleminekuea vaevuste ravi Südame-veresoonkonnahaigused. Östrogeenid avaldavad soodsat toimet lipiidide ainevahetusele, samuti toimivad otseselt veresoonte seintesse, laiendades veresooni ja langetades nii vererõhku. Pärast menopausi muutub lipoproteiinide ainevahetus südame-veresoonkonnahaiguste riski suurendavalt. Enne menopausi on naistel väiksem risk haigestuda südameinfarkti kui samaealiste meestel.

Menopausijärgselt hakkab risk naistel suurenema ja jõuab järk-järgult meestega samale tasemele.

Sageli piisab üleminekuea vaevustega toimetulekuks ja

tervist!

mAI 2014

5

Ekuiga – kas sEE On võimalik?

Alamy/AOP

Hormoonasendusravi positiivsed toimed ■■Üleminekuea vaevuste vähenemine.

■■Naha ja limaskestade atroofia vähenemine.

■■Mälufunktsiooni paranemine.

■■Alzheimeri tõve võimalik edasilükkamine.

■■Käärsoolevähi riski võimalik vähenemine.

■■Suuõõne- ja periodondi haiguste vähenemine.

■■Silma pimetähni degeneratsiooni ja katarakti

vähenemine.

Hormoonasendusravi peamised riskid ■■Endomeetriumi vähi riski tõus (kui kasutatak-

se vaid östrogeene ilma gestageenideta).

■■Rinnavähi riski võimalik tõus üle viie aasta

kestva hormoonasendusravi korral.

■■Süvaveenitromboosi riski tõus esimesel kasu-

tusaastal.

Mõisted: mis on mis MEnOpAuS – viimane teadaolev menstruatsioon (saab hinnata retrospektiivselt, kui viimasest menstruatsioonist on möödunud 12 kuud).

EnnEAEgnE MEnOpAuS – menopaus enne 40. eluaastat.

VArAnE MEnOpAuS – menopaus enne 45. eluaastat. prEMEnOpAuS – menopausieelne periood, menstruaaltsükkel on regulaarne. pEriMEnOpAuS – periood vahetult enne menopausi ja 12 kuud pärast viimast menstruatsiooni. pOSTMEnOpAuS – periood, mis algab 12 kuud pärast viimast menstruatsiooni.

KLiMAKTEEriuM EHK ÜLEMinEKuigA – pre-, peri- ja postmenopaus.

edaspidiste terviseriskide vältimiseks teadlikust eluviisist. Oluline on säilitada piisav füüsiline aktiivsus ja jälgida, et toit oleks mitmekülgne ja tervislik. Vältida tuleks kahjulikke harjumusi nagu suitsetamine ja liigne alkoholi tarbimine. Tähtis on jälgida ka kehakaalu.

Tervisliku toitumise põhikomponendid: mitu korda päevas puu- ja juurvilja, täisteratooted, kala kaks korda nädalas ja madal üldine rasvasisaldus toidus (soovitatav oliiviõli). Soola tarbimist tuleks piirata (alla 6 g/päevas). Kaltsiumisisaldus toidus peaks olema vähemalt 1000–1200 mg ja Dvitamiini kogus 800–1000 TÜ päevas. Füüsilisest koormusest on soovitatav viis korda nädalas 30–40 minutit aeroobset tegevust, minimaalselt kokku 150 minutit nädalas. Üleminekuea meeleolumuutuste puhul tuleb silmas pidada, et need ei ole otseselt sõltuvuses ealistest hormonaalsetest muutustest ja tihti piisab olukorra kergendamiseks vestlusest. Aitab teadmine, et tegemist ei ole tõsisema psüühilise haiguse nähtudega, vaid tavaliste ealiste vaevustega.

Kuumahoogude vastu on mõningaid positiivseid tulemusi andnud meditatsioon, jooga, hingamisharjutused, kognitiivne teraapia. Klimakteeriliste vaevuste vastu on kasutusel ka palju taimseid preparaate (näiteks kobarlursslill, harilik humal, jamss, kuningakepp, liht-naistepuna), kuid teaduslikult tõestatud toimet neil võrreldes platseeboga ei ole.

Kuna üleminekuea probleemid tulenevad siiski peamiselt langenud östrogeenide tasemest, siis parima raviefekti üleminekueaga seonduvate vaevuste korral tagab hormoonasendusravi östrogeenide või östrogeeni ja gestageeni kombinatsiooniga. Hormoonasendusravi kasutatakse nii sümptomaatiliseks raviks kui ka südame-veresoonkonnahaiguste ja osteoporoosi vältimiseks. Vastunäidustused hormoonasendusraviks on östrogeensõltuvad (rinnanäärme ja naissuguelundite) pahaloomulised kasvajad, maksafunktsiooni häired ja porfüüria.

Hormoonasendusraviks kasutatakse nn looduslikke östrogeene ja sünteetilisi kollaskehahormoone – gestageene.

Hormoonasendusravi skeem võib olla tsükliline (esinevad igakuised menstruatsioonilaadsed veritsused) või pidev (igakuised veritsused puuduvad). Millist skeemi kasutada, otsustab arst iga patsiendi puhul individuaalselt.

Hormoonasendusravi alustatakse, kui selleks on vajadus – kindlat vanusepiiri alustamiseks ega lõpetamiseks ei ole, kuid siiski ei soovitata hormoonasendusravi kasutada üle viie aasta. Enne hormoonasendusraviga alustamist on vajalik üldine tervisekontroll, vererõhu kontroll, günekoloogiline läbivaatus, PAP-test, rindade kontroll. Soovitatav on teha mammograafia ja vaagnaelundite ultraheli. Hormoonasendusravi kasutamise ajal on vajalik tervisekontroll üks kord aastas.

Vaata lisaks: kliinik.ee/naisetervis

REKLAAMTEKST

Kuidas üleminekuea vaevustega toime tulla?

Teatud eas hakkavad naised märkama muutusi oma kehas – kuumahood, öine higistamine, meeleolumuutused, unetus, menstruaaltsükli häired. Üleminekuikka jõudmine võib harjumuspärase elurütmi ootamatult pahupidi pöörata. Üleminekuaastate tervisehäired võivad naiste elu häirida 10-15 aasta jooksul. See on liiga pikk aeg, et vaevusi vaikimisi kannatada. Soovitatav on küsida nõu ja abi naistearstilt.

Kommenteerib günekoloog dr. Tiiu Kaljuste Üleminekuea vaevusi saab vähendada arsti poolt määratud hormoonasendusraviga. Samas on hormoonasendusravi kõrval olemas ka väga hea alternatiiv – loodusravi. Loodusravi korral kompenseeritakse üleminekueas tekkinud hormoonide puudus taimedes sisalduvate looduslike naissuguhormoonidega ehk fütoöstrogeenidega.

Loodusravi sobib eriti patsientidele, kes kardavad või ei soovi hormoonasendusravi. Samuti on palju naisi, kellele muude haiguste tõttu ei

Täiendav teave apteegist või telefonil 733 8080.

ole hormoonasendusravi soovitatav või on see hoopis vastunäidustatud.

Nendele patsientidele sobib hästi looduslik klimakteerilisi vaevusi leevendav preparaat Rotklee plus, mis sisaldab sojaoa ja aasristiku ekstrakti ning mis on apteekides saadaval ilma retseptita.

Rotklee Plusi tuleks kasutama hakata esimeste üleminekuperioodi vaevuste ilmnemisel.

Soovitan Rotklee plusi kasutada vähemalt 2-3 kuud järjest, seejärel võib teha 1-2 kuud pausi ja jätkata taas preparaadi kasutamist.

Võtta 1 kapsel päevas koos vedelikuga.

Soovitav kasutada korrapäraselt pikema aja vältel.

6

tervist!

mAI 2014

Liiga palju valuvaigisteid võib tekitada peavalu PantherMedia/Scanpix

EEva- Liisa PiibEman

■ Kui patsient on kasutanud

tervist@celsius.ee

Kuidas vahet teha, kas tegemist on päris peavaluga või näiteks mingist haigusest tingitud peavaluga?

Peremeditsiini resident Evelin Raie ütleb, et laias laastus jagatakse peavalud esmasteks ja teisesteks: esmased peavalud ei ole mingist teisest haigusest tingitud, teisesed peavalud on aga mõne muu haiguse sümptomiks. Esmastest peavaludest esinevad sagedamini pingetüüpi peavalu ja migreen.

Alati ei ole ka arstil lihtne eristada, kas tegu on päris või mingist haigusest tingitud peavaluga. Olulised on kaasuvad sümptomid. Näiteks kaasneb mitme viirushaigusega peavalu. Seega, kui inimesel on tugev nohu, kurguvalu ja koos sellega tekkinud peavalu, võib tegemist olla hoopis ülemiste hingamisteede nakkusega kaasneva sümptomiga. Peavalu võib kaasuda veel mitmesuguste traumade, ka insuldi, psühhiaatriliste probleemide, mõningate ainete tarbimise või nendest loobumise puhul

ku piirkonnas jne)?

(näiteks alkohol, kofeiin).

Põhjuseks võib olla ka kasvaja – seda siiski harva.

■ Kui kaua on peavalukae-

Kuidas peaks patsient kirjeldama oma peavalu arstile?

Kõige olulisem on teha kindlaks peavalu tüüp, kuna sellest sõltub edasine käsitlus. Selle jaoks küsib arst täpsustavaid küsimusi: ■ Kus täpselt peavalu paikneb (näiteks ühel peapoolel, meelekohtadel, otsmi-

mitmel päeval kuus, kas hommiku- või õhtupoole, millises situatsioonis tekib, kas naistel on seost menstruatsioonitsükliga)?

■ Milline see valu on (tuim, tuikav, sähviv, nõrk või tugev)?

■ Kui kaua valu kestab ja kuidas üle läheb (valuvaigistitega, magamisega)?

bus esinenud?

■ Millal peavalu esineb (kui

valuvaigisteid, siis mida täpselt, mis annuses ja umbes mitmel päeval kuus neid peavalu vastu vaja on läinud?

■ Kas enne peavalu või peavalu ajal esineb ka mingeid muid kaebusi, näiteks virvendust silmade ees, käe või jala nõrkust, iiveldust, oksendamist?

■ Kas peavalu on kogu aeg olnud ühesugune või on näiteks viimane peavaluhoog kuidagi teistsugune kui varem (esmakordne elus)?

Sageli on abi peavalupäevikust, kuhu patsient märgib ära, mis päeval ja mis kellaajal ning mis situatsioonis peavalu tekkis ning kuidas üle läks. See annab hea ülevaate valude esinemise sagedusest ja iseloomust.

Peavalu ravi puhul ütlevad arstid, et liiga palju ravimeid ei ole peavalule hea. Kui palju on liiga palju?

Kõige tavalisemate valuvaigistite puhul võiks ibuprofeeni doos täiskasvanul olla 400 mg või paratsetamooli doos 1000 mg korraga võetu-

na. Ibuprofeeni päevane doos ei tohiks ületada 1200 mg ning paratsetamoolil 3000 mg (mõningail andmeil ka kuni 4000 mg).

Kui valuvaigisteid on vaja vähemalt pooltel päevadel kuus või tarbitakse neid järjest suurenevas koguses, on tegemist probleemiga, millega peab kindlasti edasi tegelema, kuna liiga sage valuvaigistite tarbimine võib esile kutsuda peavalu ning sellise tekkega valu ravi võib olla juba päris keeruline.

Veel peab arvestama teiste haigustega. Sage mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite, mille hulka kuulub ka ibuprofeen, tarvitamine võib süvendada mao- ja neeruprobleeme, paratsetamooli tarvitamisega tuleb aga ettevaatlik olla, kui on tegemist eelneva maksakahjustusega.

Mõnikord kombineeritakse samasse ravimirühma kuuluvaid valuvaigisteid (näiteks ibuprofeen ja diklofenakk), mille kõrvaltoimed võivad sel juhul võimenduda.

Peavalu ei ole enamasti haigus, millega kohe arsti juurde minnakse, vaid esialgu püütakse ennast ise ravida. mis on siin peamised vead?

Tüüpiliseks näiteks on valuvaigisti liiga väike ühekordne doos – sel juhul ei pruugi see tõesti valu vastu aidata.

Teine viga võib olla see, et valuvaigisteid tarvitatakse liiga sageli ja pikka aega ning arstile sellest ei räägita. Siis on valuvaigistitest tingitud peavalu tekke oht. Suurem on oht juhul, kui kasutatakse kombineeritud valuvaigisteid – eriti neid, kus on ka kofeiin või kodeiin.

mis võib juhtuda, kui peavalu ei ravita?

Kindlasti oleneb see peavalu tekkepõhjustest. Pingetüüpi peavalu ei nõua alati valuvaigistite tarbimist, palju võib abi olla elustiilimuutustest: tööpinge vähendamisest, une reguleerimisest, liikumisest, värskes õhus olemisest jne.

Kui peavalud on aga sagenenud või häirivad elukvaliteeti, on mõistlik arstile pöörduda. Teatud juhtudel on oht, et valud muutuvad krooniliseks ning seetõttu on õigeaegne sekkumine vajalik.

Vaata lisaks: peavalu.ee

A T S U N U !

U L A V A PE T ESTES M I N I IGI 80% KÄES? D, ET L L PEAVALU I S D A IDA KAS TE LU JOOKSU PEAVALU, M A TAB E END J TÜÜPI KANNA ON PINGE ALE TÖÖAS NING V UIM RESS, TÖÖTAMINE US. LEVIN T S B STA GI ÜLE HENE PUHK PÕHJU MUIDU VÄ

KIIRE T S I G TEE P TIT! A S I I S G I A KÜ ALUV V A G TOIME

Ibustar Ibuprofenum 400 mg N10. Näidustus: Nõrk kuni mõõdukas valu. Palavik. Käsimüügiravim.

Tähelepanu! Tegemist on ravimiga. Enne tarvitamist lugege tähelepanelikult pakendis olevat infolehte.

Kaebuste püsimise korral või ravimi kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu arsti või apteekriga.

MÜÜGILOA HOIDJA: Berlin-Chemie AG; Glienicker Weg 125; D-12489 Berlin Saksamaa. Täiendav teave on saadaval müügiloa hoidja Eesti esindusest: OÜ Berlin-Chemie Menarini Eesti, Paldiski mnt. 27/29 Tallinn 10612.

tervist!

mAI 2014

EEva- Liisa PiibEman

tervis@celsius.ee

„Kui silmad punetavad, esineb pisaratevool ning hõõrumistunne silmades, on soovitatav rahvarohketest kohtadest hoiduda, kuna viiruslik silma limaskesta põletik on väga nakkav,” hoiatab Tartu Ülikooli Kliinikumi silmaarst-resident Villem Vihmann. miks silmapõletik tekib?

Silma limaskesta põletikke põhjustavad tavaliselt viirused ja bakterid. Esineb ka allergilisi limaskesta põletikke, mis pole nakkavad.

Enamasti algab põletik ühest silmast ning levib sealt teise. Kõige sagedasemad ägeda limaskesta põletiku põhjustajad on adenoviirused, olles tekitajateks kuni 80%l limaskesta põletike juhtudest. Nakatumine toimub tavaliselt piisknakkuse või sõrmede kaudu, kui saastunud sõrmedega hõõrutakse silmi. Bakteriaalset limaskesta põletikku esineb veidi vähem, kuna silma pinna pisarakile sisaldab vähesel määral bakteritevastaseid aineid.

Allergiline limaskesta põletik esineb tavaliselt hooajati, enamasti kevaditi. Samal ajal võib esineda heinanohu, allergilist astmat, allergilisi nahahaiguseid. Allergia võib piirneda üksnes silmadega, aga võivad tekkida ka nina ning teised ülemiste hingamisteede ülitundlikkuse nähud. millised on silmapõletiku sümptomid?

Silmapõletiku puhul häirib inimest enamasti sügelus- ja kipitustunne, tihti on raske ka uinuda. Terve silma limaskest on tavaliselt sile ja roosakas, põletiku korral tekivad aga limaskestas teatud muutused: limaskesta pind muutub veidi ebakorrapäraseks, pole enam nii sile, mistõttu pilgutamisel tekib ebamugavustunne. Põletiku korral näib silm punetavana, mis tuleneb veresoonte laienemisest. Väga sageli esineb patsientidel ka valguskartust.

Silm võib olla tavapärasest vesisem, võib esineda limaniite. Sageli on silmanurgad hommikuti rähmased, ka ripsmed võivad olla rähma tõttu kokku kleepunud. Laias laastus võib öelda, et vesisem eritis on iseloomulik viiruslikule ja allergilisele silmapõletikule, rähmane eritis aga bakteriaalsele põletikule.

Kuidas tuleks põletikulist silma ravida ja hooldada?

Enamik kergemakujulisi silma limaskesta infektsioone paranevad ravita umbes viie päevaga. Bakteriaalsete põletike puhul on tänapäeval esmavalikuks antibiootikumidega silmatilgad-silmasalvid. Kodustes tingimustes

Tairo Lutter (Õhtuleht)

Kindlasti ei ole mõistlik teha põletikus silmadele soojasid (ravimtee) kompresse, kuna need tekitavad laugude turset ning ägestavad põletikku.

Silmaarst-resident Villem Vih­ mann

silmapõletik nakkab kErgEsti Silmapõletiku sümptomid ■■Sügelus- ja kipitustunne silmas.

■■Silma limaskesta pind muutub ebakorrapäraseks.

■■Silm punetab.

■■Silm on vesine, võib esineda limaniite.

■■Hommikuti on silmad rähmased.

■■Võib esineda valguskartust.

võib silmi mädasest eritisest puhastada näiteks keedetud vee sisse kastetud vatitikuga.

Viiruslike silmapõletike ravi on veidi keerulisem, kuna haigustekitajate vastu tänapäeval spetsiifilist ravi pole. Abi on siinkohal apteegis käsimüügis pakutavatest niisutavatest silmatilkadest, silmalaugudele võib asetada ka midagi külma, mis vähendab lauturset ja leevendab veidi sümptomeid. Allergiliste silmapõletike raviks kasutatak-

se allergiatilkasid ja süsteemse toimega tablette.

Kindlasti ei ole mõistlik teha põletikus silmadele soojasid (ravimtee) kompresse, kuna need tekitavad laugude turset ja ägestavad põletikku. millal tuleks kindlasti arsti juurde minna?

Apteegi käsimüügis on erinevaid silma limaskesta põletikku leevendavaid tilkasid.

Mõnel juhul on neist abi, kuid mõnel mitte. Kui pärast tilkade kasutamist põletik ei vaibu, võiks pöörduda pere- või silmaarsti juurde. Esineb silmapõletikega sarnase kliinilise pildiga haigusi, mille korral tuleks arstile pöörduda.

Näiteks erinevad silma pindmised võõrkehad: ülalaualused, sarvkesta võõrkehad. Sel puhul esineb tugev hõõrumis- ja võõrkehatunne, sageli on limaskestad põletikulised. Sellises olukorras tuleks võõrkehad kindlasti silmaarsti juures eemaldada. Sarvkesta marrastuste puhul, kui midagi on vastu silma lennanud, on silm samuti punane, kuid valguskartus ja valu on suurem ning teravam.

Silm on intensiivselt punetav ka juhul, kui esineb limaskestaalune verevalum. Viimane ei kujuta endast silmale mingit ohtu ning kaob täielikult umbes kahe nädalaga.

Silmaarstile tuleks pöörduda ka pärast söövitavate ainetega kokkupuudet (esmaabiks kohe silma loputamine jooksva kraanivee all), kui on tekkinud nägemishäired, kui esineb mõõdukas/talumatu silmavalu. Kindlasti tuleks pöörduda arstile, kui esineb rohkelt mädast eritist ning perearsti kirjutatud silmatilgad ei toimi.

Kas silmapõletikku saab ennetada?

Viiruslik konjunktiviit on väga nakkav. Viiruspartikkel suudab kuival pinnal elada kuni 28 päeva, seega tuleks vältida silmade puudutamist ja hõõrumist, kätlemist, käterätikute jagamist teistega.

Kätepesu on siinkohal väga oluline ja näidustatud. Tuleb mainida, et ka silmaläätsede konteinerid ja ripsmetušid võivad saastuda. Kui silmad punetavad ja esineb pisaravoolus, on patsiendil soovitatav lasteaiast, koolist, laagritest jms hoiduda, et nakkus ei kanduks edasi ega tekiks haiguspuhanguid.

Silma limaskesta põletiku tekitajad levivad paremini kohtades, kus on koos rohkem inimesi: kinnised ülerahvastatud ruumid, nagu näiteks lasteaiad, koolid, sõjaväeasutused, aga ka ujulad.

Viiruslikke põletikke esineb sagedamini, kui samal ajal on ka nohu või muu ülemiste hingamisteede infektsioon.

Veidi tõsisemaid silmapõletikke võib enam tekkida immuunpuudulikkusega inimestel.

7

8

tervist!

mAI 2014 Alamy/AOP

Naprokseen

JAHUTAV LEEVENDUS VALULE JA PÕLETIKULE! Käsimüügiravim valu paikseks leevendamiseks pehmete kudede valulike ja põletikuliste seisundite korral.

Koostises olev mentool annab nahal külmatunde ja soodustab toimeaine imendumist põletikukoldesse

LEEVENDADES PÕLETIKKU JA VALU. 4-5 korda ööpäevas Sobib kasutamiseks alates 3. eluaastast

AINUS

10%

-line

EE-EMO-1402

igisti valuva paikne üügis käsim

hOidu traumast!

JuLia OssiPOva

Spordiarst ja perearstikeskuse Sinu Arst perearst

Sportida tuleb targalt, muidu võib kasu asemel kehale kahju tekitada. Sporditrauma või -vigastus on vigastus, mis saadud treeningul või võistlusel.

Füüsiline aktiivsus mõjub positiivselt südame-veresoonkonnale, hormonaalsüsteemile, ainevahetusprotsessidele, kognitiivsetele funktsioonidele, psühho-emotsionaalsele seisundile, sotsiaalsetele suhetele ning samuti parandab üldist kehalist võimekust ja suurendab organismi vastupanuvõimet haigustele.

Maailma Terviseorganisatsiooni soovitusel võiksid 18–64aastased täiskasvanud saada vähemalt 150 minutit (2,5 tundi) mõõdukat füüsilist aeroobset aktiivsust või vähemalt 75 minutit intensiivset füüsilist koormust nädalas (1 tund ja 15 minutit), 300 minutit (5 tundi) mõõdukat või 150 minutit (2,5 tundi) intensiivset füüsilist koormust nädalas annavad tervisele lisakasu. Lihastreening võiks olla suunatud suurematele lihasgruppidele ning seda võiks teha kaks või rohkem päeva nädalas.

Hoolimatus toob kaasa ülekoormuse

Toimeaine: naprokseen

Tähelepanu! Tegemist on ravimiga. Enne tarvitamist lugege tähelepanelikult pakendis olevat infolehte.

Kaebuste püsimise korral või ravimi kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu arsti või apteekriga.

Turustaja Eestis: PharmaSwiss Eesti OÜ

Sporditraumade põhjuseid on kahte tüüpi: välised ja sisemised. Välised põhjused on kokkupuude teise inimese või loomaga (ratsutamine), spordivahendi või muu esemega (löök, surve, kokkupõrked), ümbritsev keskkond (alpinism), treeningute ja võistluste halb organiseerimine, mittevastav varustus. Sisemised põhjused on liigutuste biomehaanika häirumine, anatoomilised iseärasused, mittevas-

Alustades sportimist: ■■arvesta oma füüsiliste võimetega ja varasema sporti-

mise kogemusega;

■■vali õige koht sportimiseks; ■■vali õige ja õiges suuruses varustus, spordiriietus, ja-

lanõud, spetsiifilised kaitsevahendid – konsulteeri asjatundjaga; ■■tõsta koormust järk-järgult; ■■õpi õiget tehnikat; ■■arvesta ilmaoludega; ■■tarbi piisavalt vedelikku; ■■toitu korralikult; ■■puhka piisavalt; ■■ravi välja kroonilise infektsiooni kolded (hambad, krooniline kurgumandlipõletik, furunklid jne); ■■haigena ravi ennast terveks, alles siis võib minna trenni/võistlustele; ■■kuula oma keha, eriti kui tunned valu või ebamugavust enne koormust või koormuse ajal, vajadusel konsulteeri spetsialistiga.

Tüüpilised sporditraumad ■■Näo pehmete kudede vigastused ja ninaluu murd poksis.

■■Rangluu murd kukkumisel jalgratturitel.

■■Õlaluu murd lastel kukkumisel võimlemises.

■■Sõrmede vigastused võrkpallis ja väravavahtidel.

■■Reielihaste vigastused kergejõustikus (sprint, kaugushüpe).

■■põlvevigastused jalgpallis, slaalomis, jäähokis, judos.

■■Achilleuse kõõluse vigastused jooksus, kaugushüppes,

võimlemises, pallimängudes.

■■Lateraalne epikondüliit ehk tennisisti küünarliiges.

■■mediaalne epikondüliit ehk golfimängija küünarliiges.

tav ettevalmistus, väsimus ja varasemad traumad.

Sporditraumade ja haiguste põhjusi võib jagada ka kui sportimisega mitteseotud põhjusteks (kliima, päevarežiim, toitumine) ning sportimisega seotud põhjusteks (varustus, tehnika ja koormus).

Tihti on tegemist mitte otseselt trauma, vaid ülekoormuse sündroomiga. Kõige sagedamini tekib ülekoormus kas südame-vereringesüsteemis või liikumis- ja tugiaparaadis.

Liikumis- ja tugiaparaadi ülekoormus avaldub ülepingutuse, ülekoormuse ja kroonilise mikrotraumana. Ülepingutus tekib kiiresti pärast

suure pingutuse lõppemist ning avaldub lihaste või kõõlustupe põletikuna, mis paraneb puhkuse korral ruttu ja ilma ravita. Ülekoormus tekib ühe kehapiirkonna korduva ja kestva suure koormuse puhul ning avaldub näiteks kõõluse põletiku, kõhre pehmenemise ja muu sarnase probleemina. Kroonilise mikrotrauma puhul põhjustab liigne koormus kudedes muutusi, mis hiljem avalduvad näiteks kõhre kulumisena, mis omakorda edaspidi põhjustab kõhre pehmenemist.

Südame-veresoonkonna ülekoormust soodustavad treenimine ja võistlemine hai-

gena, kõrgvererõhktõbi, eriti kui tegeletakse jõu- või jõuvastupidavustreeninguga, ebapiisav valgu sisaldus toidus, alkoholi tarbimine ja ka vale treeningukoormus. Ülekoormuse sündroomi võib kahtlustada siis, kui tekivad südame rütmihäired, liiga aeglane või liiga kiire pulss, väga kõrge või madal vererõhk koormusel.

Sportida tuleb targalt Ägedate vigastuste ennetamisel on kindlasti oluline õige treeninguprogramm, mis arvestab konkreetse spordiala spetsiifikat. Samuti ei tohiks vähem tähelepanu pöörata õigele varustusele ja kaitsevahenditele nagu kiiver, kaitseprillid, hambakaitsmed, jalatsid ja muu vajalik. Korralik soojendus ning venitus peavad olema iga treeningu ja võistluse osa. Vältima peab sportimist ekstreemsetes välistingimustes. Oluline on teada ka seda, et valuvaigisteid võib kasutada ainult koormusjärgselt, mitte enne või sportimise ajal.

Kui trauma on juba tekkinud, siis tuleb 72 tundi pärast traumat tegutseda RICE’i põhimõtetel (ingl k rest, ice, compression, elevation) ehk puhkus, külmaravi, kompressioon, hoida vigastatud koht kõrgemal. Edasi tuleb toimida vastavalt trauma liigile ja spordialale, kuid siin peab järgima nelja reeglit: 1. võta aega paranemiseks – liiga varajane tagasitulek pärast traumat võib põhjustada tõsisema vigastuse või uue vigastuse.

2. vigastus ei ole põhjus täielikult lõpetada treenimist – võib treenida teisi lihaseid, hoida toonuses südame-veresoonkonda.

3. alusta traumajärgselt järk-järgult, tõsta koormusi aeglaselt.

4. Hoia tervist.

tervist!

mAI 2014

Armi tekkimist vältida ei saa

9

Kombineeritud hüaluroonhape ja kolloidne hõbe – nahavigastuste raviks

Rex Features/AOP

TERJE aRaK

Tartu Ülikooli Kliinikumi plastikakirurg

Kombineeritud hüaluroonhape ja kolloidne hõbe – nahavigastuste raviks

Armistumine on haava paranemise ainuvõimalik protsess, sest kui armkudet ei teki, ei kasva kokku ka haav.

Vaid epidermise, naha kõige pindmisema kihi, vigastus ei tekita armi. Seega – kõik haavad paranevad armiga.

Haava paranemises mängivad rolli paljud tegurid: naha tüüp ja värv, etniline kuuluvus, individuaalne paranemise kiirus, vanus. Olulised on ka vigastuse tekkemehhanism, asukoht ja geneetilised faktorid. Lihtsad koekaotuseta värsked haavad (näiteks operatsioonihaav, lõikevigastus noaga) paranevad paremini kui hammustus- ja rebimishaavad või sügav põletus.

Teatud anatoomilistes piirkondades nagu näiteks dekoltee, kõrvad, õlad, on suurem oht paranemiseks ohtra armkoega.

Haava tekkimise hetkel on äärmiselt oluline haava suund. Inimnahal on kõikjal nn pingejooned. Mida enam kaldub haava pikisuund neist kõrvale, seda inetum on tekkiv arm. Halvim variant on nende joonte suhtes risti kulgev haav.

Bionect Silverspray Kiirendab füsioloogilist paranemisprotsessi, kaitstes haava bakterite ja põletiku eest.

Sobib koduseks esmaabivahendiks värskete haavade, marrastuste, esimese ja teise astme põletuste puhul, troofiliste haavandite ja operatsioonijärgsete haavade hoolduseks.

Armide tüübid

Armi saab muuta, aga mitte kaotada Kuna armistumine on normaalse paranemisprotsessi osa, siis ei saa seda vältida – armkoe kujunemine on ettearvamatu. Samuti on arm tekkimise järgselt püsiv nähtus. Võimalik on muuta armi vähem nähtavaks selle suurust kahandades või suunda muutes.

Vigastuse puhul tuleks pöörduda õigeaegselt konsultatsioonile, hindamaks vajadust haava õmmelda või haavaservi mõnel teisel viisil lähendada. Õmmeldud haava puhul ei teeks paha esimes(t)el ööpäeva(de)l kasutada korduvaid lühiaegseid külmaaplikatsioone (geeliga külmakotte). See vähendab veritsust ja turset. Nahadefekti sulgemise järel vajab haav rahu – seda eriti liikuvates piirkondades nagu liigesed ja nägu. Hõõrdumise vältimiseks peaks haav olema plaastriga või sidemega kaetud.

Voolava vee all võib haava tavaliselt teisest-kolmandast päevast pesta, hoiduma peaks seisvast veest (vann, bassein), kuni õmbluste eemaldamisest on möödunud vähemalt paar päeva. Vältida tuleks igasugust lisatraumat, kuna õmbluste eemaldamise järel on haav väga nõrk: tõmbetugevus pole veel taastunud ja

Atroofiline arm on nahast madalam ja laialivajunud.

kaitsvad, haavaservi koos hoidvad õmblused on eemaldatud. 3–6 kuud on soovitatav armi piirkonda mitte päevitada.

Kui haav on naha pingejoontega paralleelne, koedhaavaservad õigesti ühendatud, tüsistusi nagu verevalum, infektsioon, rebenemine pole tekkinud ning inimese individuaalne paranemisprotsess on häireteta, paraneb arm kitsa valge tasapinnalise jääktriibuna 9–12 kuuga. Hoiduda tuleks needistamistest, kui varem on mõni haav paranenud ohtra armkoega.

Arm vajab niiskust ja survet Armiraviga võiks alustada kolmandal-neljandal nädalal.

Armkude vajab niiskust ja survet. Niisutavate nahahooldusvahenditega peaks alustama juba teisel nädalal.

Surveravi peaks värske haava korral kestma vähemalt kolm kuud, vanemal armil vähemalt kuus kuud. Põletusarmi-

Hüpertroofiline arm on nahast kõrgem ja jäme.

de surveravi kestab vähemalt ühe aasta. 6–7 nädala möödumisel lubatakse tavaliselt teha juba vajadusel armkoe lihvimist.

Kui tundub, et haava paranemine on häirunud – arm sügeleb, muutub nahast kõrgemaks või isegi kasvab laiemaks –, tuleks pöörduda armiravi spetsialisti poole.

Ravi sõltub tüübist Armiravi võimalused sõltuvad armi tüübist. Paksenenud, nahast kõrgemate armide puhul on võimalik dermabrasioon ja steroidide süsted. Vajadusel võib neid ka püüda välja lõigata ja uuesti kokku õmmelda. Keloidide puhul eelneb alati süsteravi kirurgiale, aga ka selle järgselt võib ikkagi armkude uuesti vohama hakata. Armkoe vähendamise eesmärgil ei võeta armi väljalõikamist tavaliselt ette enne ühe aasta möödumist.

Sissetõmbega armide puhul saab kasutada täitesüste.

Moodsaim ja tänapäeval ka

Keloidarm on kasvajaline armkoe vohamine servadest väljapoole, millega kaasneb sügelus.

järjest paremate tulemustega on sünteetiliste täitesüstide asemel kasutatav rasvkoe-tüvirakkude rikastamata siire.

See parandab armkoe kvaliteeti ja tõstab armi. Arm muutub pehmemaks, liikuvamaks, vähendades sel viisil kiskumistunnet ja võimalikku koedeformatsiooni. Paraneb ka enamasti armkoe värv.

Peale armkoe väljalõikamise ja täpse uue haava kinniõmblemise saab muuta armi suunda ja pikkust eri tehnikatega. Kui armistunud on aga suur pind (näiteks põletusarmid), saab teha ekspanderravi. Selle käigus kasvatatakse-venitatakse kudesid ja kaetakse seejärel tekkinud koeliiaga väljalõigatud armist jäänud suur defekt.

Mis puutub käsimüügiravimitesse, siis apteegist saab osta silikoongeele ja -plaastreid.

Väga usutavat tõenduspõhisust, mis ühe vahendi paremust teiste suhtes kinnitaks, ei ole. Paremaid tulemusi on värske uuringu tulemusena saadud E-vitamiini sisaldavate silikoonplaastritega.

Bionect kreem Hoiab ära haava dehüdreerumise ning toetab epiteelkoe taastumist, vältides liigliha tekkimist ning tagades esteetiliselt paremad tulemused haava paranemisprotsessis.

Näidustatud armi, akne, abstsessi ja naha kuivuse korral.

Bionect marlipadjad Akuutsete ja krooniliste haavade (hõõrdumine, doonorpiirkonnad ning operatsioonijärgsed haavad, esimese ja teise astme põletushaavad, vaskulaarsed ja metaboolsed haavandid, lamatised) katmiseks; tagavad niiske keskkonna, hoides seeläbi ära hõõrdumise, rebenemise ja kuivamise.

Täiendav info tootja Eesti esindajalt: Lorenzo Pharma OÜ, Koidu 20-19, Tallinn 10136, tel: +372 507 7141

10

tervist!

mAI 2014

õigE jalahOOldus EnnEtab mit

KaTTi KõRvE

Tähtis on valida õige jalats

Labajalad on tihti sokkidesse ja kingadesse peidetud. Siiski väärivad need hoolitsust, sest nende kanda on kogu keha raskus. Kõrgendatud tähelepanu nõuavad jalad aga siis, kui on tegemist mõne terviseprobleemiga, näiteks diabeet, reumaatiline või nahahaigus.

Sagedasteks jalamuredeks on konnasilmad, nahapaksendid, soolatüükad, varbavahede haudumine, sissekasvanud varbaküüned ja mitmed muud vaevused. Paljude probleemide tekkimist saaks vältida ja leevendada, kui inimesed oleksid teadlikud igapäevasest jalahooldusest ning õigete jalanõude valikust.

Näiteks nahapaksendid, konnasilmad ja hõõrdumisvillid on sageli vale jalatsivaliku tagajärg. Kui surve jalale on mingis piirkonnas liiga suur või kandub keharaskus pidevalt vaid ühele jalatalla osale, on sageli tulemuseks nahapaksendite või konnasilmade teke.

Pikaajaliselt ja pidevalt kõrgete kontsadega jalanõude kandja riskib ka peale Hallux valgus’e tekke ka veenilaiendite, veenipõletiku ja -tromboosiga, mille tagajärjed on tõsised. Nimelt on kõrge kontsaga käimisel säär sundasendis ega võimalda täita nn lihaspumba normaalset tege-

Ida-Tallinna keskhaigla reumatoloogia osakonna õendusjuht

Labajalgade õigest asendist, sealhulgas jalatalla toetuspunktidest algab kogu keha õige tasakaal. Deformatsioonid labajalgade liigestes, aga ka muutused jalatalla pehmetes kudedes viivad aja jooksul jalatalla toetuspunktide muutusteni ning sellest tingitud jalavaevusteni. See omakorda aitab kaasa toese suurte liigeste terviklikkuse ja tasakaalu muutumisele (põlve- ja puusaliigesed) ning lülisamba probleemide tekkele, soodustades nii liigesekulumuse kui ka muude toeseprobleemide ja -valude teket.

vust, mis vähehaaval põhjustab veenilaiendeid.

Jalanõusid ostes peab jalga proovima kindlasti mõlemat jalatsit ja parim aeg ostuks on päeva teine pool, sest tavaliselt tursuvad jalad päeva jooksul ning hommikusel ajal ostetud jalanõud võivad osutuda kitsaks. Jala ehitusest või jalatsi sobimatusest tulenevaid väiksemaid probleeme saab mõnikord leevendada apteegis müüdavate varvaste vahele ning ümber paigaldatavate tugede ja kaitsmetega.

Eelnevaid soovitusi silmas pidades tuleks muretseda ka sisejalanõud. Pehmed toasussid ei toeta jalga piisavalt.

Jalahooldust tuleb harjutada Kui jala suurus, ehitus, väärasend või vigastus on selline, et sobivaid valmisjalatseid poest ei leia, tuleks kaaluda individuaalselt valmistatud jalanõude tellimist.

Kannalõhed ja varbavahede haudumine viitavad esmajoones valele või puudulikule jalahooldusele. Ka jalgade pe-

semine, kuivatamine ja kreemitamine on kunst, seda eriti jalaprobleemide puhul või inimestel, kellel on eeldused nende tekkeks: näiteks vanemas eas või juba mainitud terviseprobleemide puhul.

Igapäevast jalapesu on soovitatav teha ihusooja veega, pestes iga varbavahe eraldi ja võimalusel kasutada selleks duši veejuga. Igapäevasel jalapesul ei ole soovitatav kasutada seepi ega dušigeeli nende kuivatava toime tõttu.

Jalgade sage leotamine ei ole soovitatav, kuna leotamisel pehmenenud nahka on kerge vigastada. Ka liigne jalgade leotamine vannisoolalahuses kuivatab nahka.

Nahapaksendite eemaldamisel tuleks kasutada naturaalsete harjastega pesuharja, pimsskivi või koorivaid kreeme. Metallist teravapinnalise kannariivi kasutamine ei ole soovitatav nahavigastuste ohu tõttu, ka ärritab liiga intensiivne hõõrumine nahka, soodustades selle paksenemist veelgi. Vanemas eas või liikumispiirangute korral, kui jalgade hooldus on raske,

SOOVITUSED JALATSI VALIKUL ■■piisav pikkus, soovitatavalt

5 mm varuga.

■■Toetavad, õige laiusega ja

kõrgusega – jalg ei tohi vajuda külgsuunas.

■■Tugev tald, mis käimisel toimiks põrutuse pehmendajana.

■■Pestavad või vahetatavad sisetallad.

■■Soovitatavalt naturaalsest nahast sisetallad.

■■Kinganina piisavalt mahukas, ümara otsaga.

■■Kontsa kõrgus 1,5–2 cm.

saab kasutada pikendatud varrega abivahendeid.

Jalgade kuivatamiseks sobib pehme hästiimav rätik, millega tuleks hoolikalt kuivatada kõik varbavahed eraldi. Haudunud jalgade puhul võib kasutada puudrit või talki, kuid sel juhul peaks varbad üksteisest eraldama, näiteks kas või linase riide ribadega, et puuder niiskes keskkonnas omakorda koorikuid ei tekitaks, mis haudumust süvendab ja infektsiooni arenguks soodsa keskkonna loob. Jalgade kreemitamisel tuleb baassalvi rasvasust valida naha kuivuse järgi: kuivema naha puhul rasvasem kreem või salv.

Soovitused jalgade kreemitamiseks ■■Kreem hõõruda nahka, kuni see on imendunud. Kui

jalgadele on jäänud u 15 minuti pärast kreemijääke, mis pole imendunud, siis tuleks need pehme salvrätiga tupsutades eemaldada.

■■Rohkem kreemi kulub kandade ja nahapaksendite määrimiseks.

■■Varbavahesid ei kreemitata, see võib soodustada nende haudumist.

■■Kui käega kreemitamine pole võimalik, võib tallale tilgutada veidi kreemi ning hõõruda jalgu teineteise vastu. Abiks võib olla ka suure imamisvõimega pehme riidetükk, millega kreemi hõõruda.

■■Tugevasti higistavate jalgade puhul tuleks kaaluda vajadust jalgu kreemitada seni, kui higistamise põhjus on välja selgitatud (tegemist võib olla jalaseenega) ja ravitud.

Millega leevendada konna- Mis on Hallux silmadest põhjustatud valu? valgus?

KOMMEnTEErib ÜLiKOOLi ApTEEgi prOViiSOr KArMEn priVOi: Konnasilmade ja nahapaksendite korral soovitan kõigepealt muretseda jalanõudesse sobivad sisetallad. Juba väikenegi asendimuutus ja surve jagamine võib tuua inimesele suurt kergendust. probleemid tekivad ju kohtades, kus on kõige suurem surve ja püsiv hõõrdumine.

Ei soovita kasutada plaastreid ega söövitajaid, kuna konnasilmaplaaster võib jalatalla all kohalt nihkuda ning põletada augu tervele nahale. Kui konnasilmad on varvaste vahel, aitavad survet jagada apteegis müüdavad silikoonist varbaeraldajad ja õige hügieen. Samuti tuleb kasutada silikoonist varbaeraldajaid siis, kui suurvarba sisekülg on surutud vastu teist varvast.

Apteegis on saadaval suur valik jalanõusid, taldu ja muid abivahendeid. Sisetaldu peaks vahetama iga poole aasta tagant, sest need kaotavad oma hügieenilisuse ning taldade võlvitugi vajub keharaskusega alla.

Sageli tuleb klient apteeki põlvevaluga. Valulikud konnasilmad ja nahapaksendid teise jala talla all sunnivad teda aktiivsemalt kasutama valutavat jalga. Suurem koormus valutaval jalal võibki kaasa tuua põlvevalu, puusavalu, hüppeliigese valu ja turse aktiivsemal jalal – kuigi probleem on hoopis teise jala talla all!

Hallux valgus’e puhul on tegu suurvarba pikitelge hoidvate lihaste nõrgenemise tõttu tekkinud suurvarba asendi muutusega, kus see pöörab end teiste varvaste poole ja peale. Tekkinud kühm labajala siseküljel, mis sageli on ka valulik, raskendab oluliselt sobivate jalatsite otsinguid.

Hallux valgus’e tekkele avaldab olulist mõju liiga kitsaste ninadega kingade kandmine.

Hallux valgus’e ennetamisel on abi labajala lihasjõudluse säilitamisest igapäevase jalavõimlemise abil. Harjutuseks on varvaste korduv hargitamine-kokkutõmbamine.

tervist!

mAI 2014

11

PantherMedia/Scanpix

mitmEid prOblEEmE

Jalanõusid ostes peab jalga proovima kindlasti mõlemat jalatsit ja parim aeg ostuks on päeva teine pool, sest tavaliselt tursuvad jalad päeva jooksul ning hommikusel ajal ostetud jalanõud võivad osutuda kitsaks. Õendusjuht Katti Kõrve

Jalaravi kabinetis aitab spetsialist Ravipediküüri vastuvõttudele pöördumise sagedasteks põhjusteks on muutused varbaküüntes ja sissekasvanud küüned. Küüne kuju ja värvi muutuste puhul võib põhjuseks olla küüneseen. Valesti lõigatud küüned aga kasvavad kergesti naha sisse, põhjustades põletikku. Kuna sissekasvanud küüs on enamasti väga valulik ja seetõttu on sellega kodusel teel toimetulek raske, saab ka siin abi jalaravi/ravipediküüri kabinet-

tidest. Varbaküünte sissekasvamise vältimiseks peab varasest lapsepõlvest teadma küünte õige hoolduse nõudeid: ■ Varbaküüs lõigatakse otse, pikkusega kuni varba otsani. Vältida tuleb küünte lõikamist liiga lühikeseks.

■ Küünenurki ei tohi liialt ümardada, viiliga tuleb tasandada vaid lõikamisest tekkinud teravad küünenurgad, vältimaks

kõrval asetseva varba vigastamist.

■ Väga kuivade küünte ja küüneümbruse naha puhul võib neid kreemitada.

■ Küüsi on kergem hooldada pärast sauna või pesemist, kui need on pehmemad.

■ Vajadusel tuleb küünelõikamisel paluda abi kelleltki kodustest või tuttavatest või pöörduda spetsialisti poole jalaravi kabinetti. Üsna sageli teevad inimestele muret soolatüükad, mis

on tekkinud labajalgadele, enamasti jalatalla alla. Nende puhul on tegemist viirusliku päritoluga kasvajaliste nahamoodustistega, mille puhul saab samuti abi spetsialistilt.

Paljude eelkirjeldatud probleemide tarbeks on olemas käsimüügiravimid apteekides. Mitte alati ei ole neist eri põhjustel siiski abi saadud. Ravipediküüri kabinettides töötavate õdede kogemusel on vahendite mittetoimivuse puhul mõnikord tegu

olnud vähese teadlikkusega ravivahendi kasutamisest või siis selle mitte-eesmärgipärase kasutamisega. Kiputakse unustama ka ravimite säilitamistingimusi ja -aega. Vahel ei ole inimene suutnud aga oma probleemi olemust õigesti hinnata ning kasutanud lihtsalt vale vahendit, mille tõttu soovitud tulemus jäänud saamata või on probleeme lisandunud.

Vahel aga ongi probleem sügavam ja liiga visa, et sel-

lega oma jõududega toime tulla. Näiteks alluvad jalatallaalused soolatüükad sageli raskemalt ravile kui mujal kehapindadel, ja on muidki jalalabamuresid, mis nõuavad spetsialisti abi ja nõuandeid.

Kui kodusel teel ei ole suudetud jalaprobleemidega toime tulle või kui inimene ei ole päris kindel, millega on tegemist, võiks pöörduda spetsialistide poole jalaravi/ ravipediküüri kabinettides.

vahtkreemid

YA apteekides ja tervisepoodides maikuus Allpresan® vahtkreemide eripakkumine

Lahendus jalanaha ja küünte probleemidele Testitud ja soovitatud Saksa Allergia- ja Astmaliidu poolt

• imendub kiiresti, ei jäta nahale rasust kihti, saate kohe riietuda • külluslik naha niisutus, väga tõhus hooldus • ei akumuleeri soojust, sobib kasutada varvaste vahel • mugav ja ökonoomne kasutada, kulub poole vähem kui kreemi!

• ei sisalda värv- ja säilitusaineid • puudub allergiarisk, sobib rasedatele

Enne

Pärast ast

Teaduspõhiselt kinnitatud efektiivsus, testitud ja tunnustatud dermatoloogide, diabetoloogide ning podoloogide poolt.

12

tervist!

mAI 2014

astmat saab täiElikult kOntrOlli all h EEva- Liisa PiibEman

tervist@celsius.ee

„Tänapäeval saab õigel ajal alustatud astmaraviga hoida patsienti nii heas seisundis, et haigus ei sea talle elus mingeid piiranguid,” ütleb Qvalitase arstikeskuse pulmonoloog Elga Mesimaa. millised on astma ravivõimalused Eestis?

Ravivõimalused Eestis on väga head: meil on olemas praktiliselt kõik ravimigrupid, mida kasutatakse ka kogu Euroopas. Tänapäeval saab õigel ajal alustatud raviga hoida patsienti nii heas seisundis, et haigus ei sea talle elus mingeid piiranguid. Hingamispuudulikkuse väljakujunemisel on kaebused suuremad ja ravi keerulisem. mis on astmaravi eesmärk ja milline on ravi?

Ravi eesmärk on hoida haigus kontrolli all. Ravimid toimivad hästi, kui hingamisteedes ei ole toimunud taaspöördumatuid muutusi. Astma raviks kasutatakse eri disainiga

inhalaatoreid ja ravimid võib toimeainete järgi jagada nelja suurde rühma: ■ Kiiresti toimivad bronhilõõgastid on hooravimid ehk sümptomeid leevendavad ravimid. Neid kasutatakse astmahoo tekkides kuni neli korda ööpäevas.

■ Pika toimeajaga bronhilõõgastite toime kestab üle 12 tunni ning neid kasutatakse regulaarselt kaks korda ööpäevas – nii kaetakse ära kogu ööpäev.

■ inhaleeritavad glükokortikosteroidid on kõige tugevamad põletikku kontrollivad ravimid ning astma baasravimid.

■ Kombinatsioonravimitega, kus ravimis on koos kaks toimeainet, on ravi efektiivsem, kuna tekib sünergiline efekt ja ravi toimib paremini, sest mõlemad ravimi osad jõuavad korraga kopsu. millised astmainhalaatorid on olemas ja mis on nende erinevused?

Astmainhalaatorid saab jagada aerosool- ja pulberinhalaatoriteks. Pulberinhalaato-

rid omakorda üheannuselisteks (aerolizer) ja mitmeannuselisteks (turbuhaler, diskus ja easyhaler). Pulberinhalaatorites on ainult toimeaine. Aerosoolinhalaatorites on peale toimeaine ka kandeaine, et ravim lenduks.

Kas inhalaatorite kasutamisel tehakse ka vigu?

Tähtis on, et haigel oleks inhalaatori õige kasutamine ja hooldamine selge, sest ravi edukus sõltub nii ravimist kui ka kopsu jõudvast ravimi kogusest. Kui haige inhaleerib valesti, siis ravim kopsu ei jõua ning oodatud toimet ei ole, kuna inhalaatoris on ravim mikrodoosides. Arvestatud on sellega, et haige inhaleerib õigesti ning ravimi mikrodoos jõuab otse kopsu.

Iga inhalaatori puhul vajab haige praktilist koolitust, ei piisa ainult inhalaatoriga kaasas olevast õpetusest paberil. millised on eluviisi nõuanded astmahaigetele?

Kui astma on kontrolli all, siis eluviisi piiranguid patsiendile ei ole. Meie haigete

Kuidas käituda astmahoo korral?

Haige peab teadma astma ägenemise tunnuseid, neid ära tundma ja oskama hinnata haiguse ägenemise raskust ning tegutsema vastavalt arsti antud juhistele.

Hea oleks, kui haige kasutaks pEF-meetrit, mis kergendab seisundi objektiivset hindamist, kuna sellega saab hinnata oma kopsumahtu ning selle järgi ravi korrigeerida.

Kui astmahoog poole tunniga ei möödu, tuleb kiirabi kutsuda.

Astmahoo korral ei tohiks kasutada rahusteid, kuna sellega surutakse hingamiskeskuse aktiivsus alla.

Samuti ei tohi kasutada köhapärssijaid – siis röga ei välju ja see tüsistub enamasti kopsupõletikuga.

üks sagedasemaid haiguse ägenemise põhjuseid on see, et kui patsient tunneb ennast väga hästi, siis ta ei taha enam ravimit inhaleerida või vähendab annust omatahtsi.

Ebapiisava raviga tekivad hingamisteedes pöördumatud muutused ja hingamisteid ei saa enam nii hästi ravida.

Meie haige arvab, et hingamine peabki vahepeal raske olema või et köha on tingitud astmast ja tuleb arsti juurde alles siis, kui kontroll

astma üle osaliselt või täiesti puudub. Tegelikult on ravi eesmärk hoida astmahaige just sümptomitevaba. Tihtipeale on probleem ka halb inhaleerimise tehnika.

Naistele, kes kardavad raseduse ajal ravimite inhaleerimist, rõhutaksin, et kui emal on organismis piisavalt hapnikku, ei ole ka lootel sellest puudu. Oluline on, et naine saaks terve lapse ja sellepärast valime ka raseduse ajaks sobivad ravimid.

Mida tähendab astma kontrolli tase?

Haige jälgimisel tuleb hinnata, kas astma on kontrollitud, osaliselt kontrollitud või kontrollimata. Kui haigus on kontrolli all, siis päevaseid sümptomeid on nädalas vähem kui kaks korda ja öiseid sümptomeid ei ole üldse, samuti pole kehalise aktiivsuse piiranguid ja kopsufunktsioon on normaalne. Kui sümptomeid on rohkem ning neid ilmneb ka öösel, siis ei ole haigus enam kontrolli all.

Kindlasti peaks patsient lõpetama suitsetamise. Sama tähtis on võimalusel vältida kontakti allergeeniga. Kevadel on paljudel allergia õietolmudele. Seda saab vähendada nii, et inimene loputab juuksed õhtul õietolmust puhtaks või käib õues kaetud peaga, ei kuivata pesu õues, tuulutab tuba akna kaudu, mille ette riputab niiske lina või spetsiaalse kaitsefiltri, ei too tuppa urbi ega lõikelilli ja jälgib aerobioloogiajaama andmeid õietolmu sisalduse kohta õhus.

tervist!

mAI 2014

hOida Kuidas astma ägenemist ennetada?

Astma ägenemise ennetuseks on väga tähtis teada allergeene, kuid võib juhtuda, et me ei saagi allergeeni teada. Enamasti on allergia esimene tunnus nohu ja dermatiit, mis avalduvad juba lapseeas. Lapseeas haigestutaksegi astmasse enne kuuendat eluaastat, kuid astma võib alata igas elueas, ka pärast 65. eluaastat.

Haiget küsitledes selgub tihti, et paljudel on astmanähud olnud juba lapsena, kuid vahepeal on need kadunud ning inimene on enda teada terve. Astma toovad uuesti esile suitsetamine, kontakt allergeenidega või viirusinfektsioonid. Astma võib ägeneda, kui organismi kompensatoorsed mehhanismid on ülekoormatud – praegu näeme väga palju olukordi, kui patsient, kellel lapsena on astma olnud, läheb talvel lõunasse päikese kätte nn akusid laadima. Kõik organismi kompensatoorsed mehhanismid võetakse kasutusele, lõunas on enesetunne hea, aga meie külma kliimasse tagasi tulles haigestutakse mõnda viirusesse ja astma ägeneb.

Sümptomitest tasub jälgida just õhupuudust füüsilisel koormusel, vilistavat hingamist ning raginaid rinnus.

Paljud ütlevad, et ei ole raginaid – on ainult kähin hingamisel, aga see on sama sümptom. Küsin näiteks tihti noortelt patsientidelt, kas nad tantsida saavad ja kas tantsimine on neile raske.

Vaata lisaks: kliinik.ee/allergia

13

PantherMedia/Scanpix

PEAMiSEd VEAd inHAlAATORi KASuTAMiSEl Aerosoolinhalaatori kasutamisel tehtavad tüüpvead:

■■patsient ei loksuta aerosoolinhalaatorit, kuigi peaks.

■■Patsient ei hinga enne inhalaatori kasutamist sügavalt ja

rahulikult välja.

■■patsient ei võta huulikut tihedalt suhu, vaid pihustab ravi-

mit kaugelt suhu nagu suuvärskendajat.

■■patsient ei kalluta pead taha, vaid hoiab pead ees ja all,

mistõttu satub ravim hingamisteede asemel kurku.

■■Patsient hingab sisse nina kaudu – vajutab küll ravimit su-

hu, kuid hingab sisse nina kaudu.

■■patsient ei hoia hinge kinni kuni 10 sekundit ning ei hinga

pärast seda läbi nina rahulikult välja.

■■Patsient kasutab bronhilõõgasteid liiga sagedasti.

■■patsient kasutab tühja inhalaatorit ega oska hinnata, et in-

halaator on juba tühi.

Pulberinhalaatori kasutamisel tehtavad tüüpvead:

■■patsient hingab välja inhalaatori huulikusse, see teeb pulb-

ri märjaks ning ravim ei tule välja.

■■Patsient ei loputa pärast inhaleerimist suud ega sülita lo-

putusvett välja.

■■patsient ei jälgi annuste arvu indikaatoril ning ei tea, millal

inhalaator tühjaks saab.

■■patsient tahab tunda pulbri maitset suus, aga kõikide inha-

laatoritega ei pea seda tundma.

■■patsient liigutab annustamishooba mitu korda järjest, kuid

diskusest on võimalik kätte saada ainult üks doos korraga.

Aerolizerite kasutamisel tehtavad tüüpvead:

■■Patsient paneb ekslikult ravimikapsli pesa asemel huulikusse.

■■Patsient vajutab korduvalt inhalaatori külgedel olevaid

nõeltega nuppe ja kapsel läheb tükkideks.

■■patsient vajutab inhaleerimise ajal pidevalt nuppe, kuid sel

juhul kapsel ei saa liikuda ega tühjene.

■■Patsient ei hinga sisse piisava jõuga ning ravim jääb suhu.

■■Patsient neelab inhaleerimiseks mõeldud kapsli lihtsalt alla.

Easyhalerite kasutamisel tehtavad tüüpvead:

■■patsient hingab välja inhalaatorisse, mistõttu saab pulber

märjaks ega tule välja.

■■patsient vajutab inhalaatorit mitu korda järjest, kuid tegeli-

kult tohib inhaleerida ainult ühe doosi korraga.

■■patsient inhaleerib ja annustab korraga, kuid enne tuleb

doos valmis annustada ning alles seejärel inhaleerida.

■■patsient ei jälgi loendurit ega tea, kui mitu doosi alles on.

Low noise

MMAD

3 µm

Nebulisation rate

0,3 ml/min.

Lower airways

14

tervist!

mAI 2014

sOOlE ärritussündrOOm mõjutab ka vaimset tervist iRis KOORT

Merekivi Perearstid perearst

Soole ärritussündroom, ka ärritatud soole sündroom, on krooniline sooletalitluse häire, mida iseloomustavad alakõhuvalu ja sooletalitluse muutused, nagu kõhulahtisus, -kinnisus ja -puhitus.

Soole ärritussündroomi tegelikku esinemissagedust on selgepiiriliste diagnostiliste kriteeriumite puudumise tõttu raske hinnata. Eri andmetel esineb seda 10–20% inimestest, naistel poole sagedamini kui meestel. Perearsti juurde pöördub selliste vaevustega inimestest umbes kolmandik ning pöördunutest kolmandik jõuab eriarsti – gastroenteroloogi – vastuvõtule.

Soole ärritussündroomi põhjused pole selged, kuid tõenäolisteks põhjusteks peetakse sooleseina tundlikkuse häiret koos soolemotoorika häirumisega, samuti bakterite liigvohamist sooles.

Mõnikord on tekitajaks eelnev sooleinfektsioon.

Uuringud näitavad, et üle pooltel gastroenteroloogini jõudnud soole ärritussündroomiga haigetest esineb ka meeleoluhäireid, mistõttu on tõenäoline, et tegu võib olla kesknärvisüsteemi regulatsiooni-

häirega. Soole ärritussündroomiga haigetel esineb tavapärasest sagedamini ka teisi psühhosomaatilisi vaevusi: fibromüalgiat, alaseljavalusid, urineerimisvaevusi. Seetõttu on ravis mõnikord abi antidepressantidest. Paljud selle haiguse all kannatavatest patsientidest on täheldanud, et vaevused süvenevad stressirohkel ajal. Alati ei ole aga selge, kas psühholoogilised probleemid on soole ärritussündroomi põhjus või tagajärg.

diagnoos, välistades teised haigused Soole ärritussündroomiga patsient on sageli psühholoogilises pingeseisundis, sest tema elu kvaliteet on pidevate kõhuvaevuste tõttu oluliselt halvenenud, aga vaevustele ei leita uuringute abil seletust.

Soole ärritussündroomi võib diagnoosida sellisel juhul, kui vaevused on kestnud vähemalt kuus kuud ja kõhuvalu on esinenud vähemalt kolmel päeval kuus viimase kolme kuu jooksul. Kõhuvaluga kaasneb roojamissageduse muutus. Valu leevendub roojamisel, esineb kõhupuhitus ja mittetäieliku roojamise tunne.

Soole ärritussündroom on n-ö välistusdiagnoos. Spetsiifilisi teste ega analüüse selle diagnoosimiseks ei ole ning

PantherMedia/Scanpix

lise pankreatiidi korral. Ohusümptomiteks on kindlasti vere esinemine väljaheites, aneemia ja kaalulangus, mis viitavad kroonilisele soolepõletikule või pahaloomulisele haigusele. Seega tuleks pikemat aega esinenud ebaselgete vaevustega patsiendil pöörduda kõigepealt oma perearsti poole.

Soole ärritussündroomi ravi on sümptomaatiline. Kui peamiseks vaevuseks on spastiline kõhuvalu, võib abi olla spasmolüütikumidest, tuntuim neist on käsimüügiravim drotaveriin.

Kui peamiseks vaevuseks on kõhulahtisus, võib ajutiselt kasutada loperamiidi. Kui samaaegselt on kõht tugevalt gaasiline, võiks abi olla simetikooni-tüüpi preparaatidest, samuti aktiivsöepreparaatidest ja diosmektiidist.

Elustiil korrapäraseks!

Millal minna arsti juurde? Ärritunud soole sündroomiga pöördutakse arstile arvatavasti seetõttu nii vähe, et inimesed on aastaid kestnud kõhuvaevustega harjunud ja peavad neid enda organismi iseärasuseks. Aga saab öelda, et viimasel ajal tullakse sedalaadi vaevustega juba sagedamini nõu küsima. Tihti on eelnevalt internetist oma probleemi kohta infot hangitud.

Arsti juurde peaks pöörduma siis, kui kaebused on kestnud üle paari nädala ja neid ei saa pidada näiteks tavalise viirusliku gastroenteriidi ehk kõhugripi sümptomiteks.

diagnoos põhineb teiste, sarnaste tunnustega seedetraktihaiguste, krooniliste põletikuliste soolehaiguste ja soole pahaloomuliste kasvajate välistamisel.

Sarnaseid vaevusi võivad põhjustada ka teraviljatalumatusest põhjustatud soolehaigus tsöliaakia ning piimasuhkru ehk laktoosi talumatus. Mõlemad talumatused võivad avalduda alles täiskasvanueas ning nende õige ravi annab kiire ja hea efekti.

Laktoositalumatust esineb umbes kolmveerandil maailma elanikkonnast, eriti kollase ja musta rassi esindajatel.

Eestis esineb laktoositalumatust umbes veerandil täiskasvanutest, kuid paljudel juhtudel on vaevused kerged ja diagnoosini ei jõuta.

Kroonilise kõhukinnisuse põhjuseks võib olla ka kilpnäärme alatalitlus ning kõhulahtisuse põhjuseks omakorda kilpnäärme ületalitlus. Kõhulahtisust esineb ka krooni-

Soole ärritus­ sündroomiga patsient on sageli psühholoogilises pingeseisundis, sest tema elukvaliteet on pidevate kõhuvaevuste tõttu oluliselt halvenenud, aga vaevustele ei leita uuringute abil seletust.

Perearst iris Koort

Kõhukinnisuse korral on abi osmootse toimega lahtistitest, mis ei tekita sõltuvust, on leebe toimega ja sobivad ka pikaajaliseks kasutamiseks. Soolemotoorikat stimuleeriva toimega lahtisteid tuleks vältida.

Soole ärritussündroomiga patsiendi elustiil peaks olema korrapärane, süüa võiks pigem sagedamini ja väiksemate portsjonite kaupa, toit peaks olema kiudaineterikas, eriti siis, kui tegu on kõhukinnisusega. Paljudel patsientidel võivad vaevuste vallandajaks olla kohv ja piimatooted.

Kindlasti on kasu toitumispäeviku pidamisest, mis aitab välja selgitada, millised toiduained vaevusi tekitavad.

On leitud, et probiootiliste preparaatide pikaajalisest regulaarsest kasutamisest on soole ärritussündroomi korral abi.

Kuna tegu on preparaatidega, millel pole kõrvaltoimeid, võib neid julgelt kasutada.

Oluline on süüa rahulikult, kiirustamata, võimalikult samadel kellaaegadel ning mitmekesist toitu. Kasuks tuleb mõõdukas füüsiline koormus – see tagab seedetrakti korrapärasema talitluse ning seedehäireid tekib harvem.

tervist!

mAI 2014

15

Alamy/AOP

tatakse enamasti suukaudset tablettravi.

madis FiLiPPOv

tervist@celsius.ee

„Erektsioonihäired on vanemas eas meeste seas väga levinud probleem, kuid sellest ei jää puutumata ka nooremad mehed,” ütleb medita kliiniku meestearst Kristo Ausmees. „Põhjused peituvad sageli väljaravimata suguhaigustes ning ebatervislikes eluviisides.” milliseid seksuaalhäireid meestel esineb ja kui levinud need on?

Kõige levinumad on erektsiooniga seonduvad kaebused: erektsiooni sooritusvõime langus või kadumine. Selle kohta on tehtud palju uuringuid, tänu sellele saab öelda, et ligi 50 protsendil 50aastastest meestest esineb vähemal või suuremal määral erektsioonihäireid. See protsent kasvab vanuse suurenedes. Neid probleeme on kindlasti ka nooremate meeste hulgas, aga vähem.

Teine oluline grupp on seemnepurskega seonduvad kaebused: enneaegne või hilinenud seemnepurse või seemnepurskeni mittejõudmine.

Kolmas oluline valdkond on libiido langusega seotud probleemid. Enamasti on selle taga meessuguhormooni ehk testosterooni langus.

Normist madalamat testosterooni taset leidub kolmandikul kuni neljandikul üle 50aastastel meestel ning umbes 10 protsendil 25–40aastastel meestel. Põhjuseks on suitsetamine, stress, ületöötamine, ülekaalulisus, suguteede infektsioonid ja nende tulemusel tekkinud kroonilised põletikud. mis võib seksuaalhäire puhul veel põhjuseks olla?

uuringud on näidanud, et varasemalt põetud suguhaigused ning nende foonil suguteedes kujunev krooniline põletik on väga oluline erektsioonihäirete tekkepõhjus.

Meestearst Kristo Ausmees

Ligi pooltel 50aastastest meestest on erektsioonihäired Mitte ainult seksuaalhäiretel, vaid ka terviseprobleemidel üldiselt on põhjused pahatihti samad. Üks oluline, kuid mitte otsene põhjus on vanus, kuna vanuse suurenedes kasvab kõigi krooniliste haiguste ja seksuaalhäirete osa. Kuna vanus on siiski kaasuv põhjus, on hoopis olulisemad kroonilised haigused, mille tulemusena seksuaalhaigused kujunevad, samuti ümbritsev keskkond, stress, ületöötamine, pere- ja paarisuhted ning elustiilifaktorid, nagu suitsetamine, alkoholi tarbimine, kaalutõus, vähene füüsiline aktiivsus.

mis haigustega on seksuaalhäirete põhjused seotud?

Seksuaalhäirete kujunemist mõjutavad ülekaalulisus ja metaboolse sündroomiga seotud tegurid: vereõhu tõus, kolesterooliga seotud probleemid, suhkruhaigus. Põhjused on seotud ka neuroloogiliste, luu- ja lihaskonna, krooniliste haigustega, mis on seotud verevarustus- ja liikumishäiretega, neuralgiliste haigustega ja kindlasti teatud määral psühhogeensete haigustega.

Kui suur roll on põletikel, mis jäänud välja ravimata?

Uuringud on näidanud, et varasemalt põetud suguhaigused ning nende foonil suguteedes kujunev krooniline põletik on väga oluline erektsioonihäirete tekkepõhjus. Kui 20aastane noormees saab klamüüdiainfektsiooni, siis enamasti järgnevad väikevaagna valusündroomi kaebused, seejärel kaasuvad mingi aja pärast urineerimis- ja seksuaalhäired.

Lõpuks võib krooniline põletik viia eesnäärme kasvajani. missugune on seksuaalhäirete ennetus?

Oluline on regulaarne monogaamne seksuaalsuhe. Alates 25.–30. eluaastast tuleks

Serenoapalmi ekstrakt

Üle 50-aastane mees!

Probleemid urineerimishäiretega?

Põhjuseks võib olla suurenenud eesnääre.

Kontrolli ennast Internetis – www.prostamol.ee

30/60 kapslit

regulaarselt tervisekontrollis käia. Peaks hoiduma riskifaktoritest ja mõnuainetest, mis mõjutavad tervist. Töötamine ja puhkamine peavad olema omavahel tasakaalus.

Tähtis on hea uni. milline on ravi?

Tänaseks on väga head ravimid tabletina olemas, kuid teatud tingimustel kasutatakse ka geele ja süsteravi. Kui tegemist näiteks libiido langusega, siis on Eesti tingimustes kõige parem hormoonasendusravi süstitavate preparaatidega. Erektsioonihäirete ja seemnepurskega seotud probleemide korral kasu-

Kuhu peaksid mehed seksuaalhäirete korral kõigepealt pöörduma?

Kui tavapäraselt on perearst esimene etapp, kust alustada, siis seksuaalhäirete korral see võib-olla nii ei ole, kuigi võiks olla. Paraku on meestel seksuaaltervise osas natuke keeruline perearsti poole pöörduda, kuna enamasti on arstid naissoost. Minu esimene soovitus on ikkagi perearsti poole pöörduda.

Sealt saab siis uroloogile või meestearstile edasi suunata.

Kuidas mehed reeglina käituvad?

Kindlat reeglit ei ole. Esmalt tuleks endale probleemi teadvustada. Tihti loodetakse, et probleem laheneb iseenesest. Väga oluline on partneri toetus ja positiivne mõjutus, et mees arsti juurde saata. Minu arvates ei ole probleem selles, et mehed kardavad seksuaalprobleemist rääkida, vaid pigem hirm, et äkki on probleemi taga midagi tõsisemat.

Kui sageli jõuavad teie juurde patsiendid, kes tegelikult oleks võinud alustada perearstist?

Seksuaalhäirete puhul on see umbes pooleks. On mehi, kes on perearsti juurest läbi käinud, võtnud saatekirja, kuhu on pahatihti kirjutatud probleemina urineerimishäired. Meestearsti vastuvõtul selgub, et tal on tegelikult seksuaalhäired. Probleemist ei taheta perearstile rääkida, vaid saada temalt lihtsalt saatekiri eriarstile. Teine kontingent on need, kes maksavad ise, ja nemad on palju motiveeritumad.

Vaata lisaks: kliinik.ee/mehetervis

16

tervist!

mAI 2014