Koolivaim kevad 2015

s e h e L

*Vabariigiaastapäev *Teatri võlud *4H laagrid *Intervjuu eeva ja Villu Talsiga

kevad/2015

Eesti Vabariik 97

Lipu heiskamine koolimaja ees

Risto Rand akordionit mängimas

23. veebruaril tähistasime koolis traditsiooniliselt Eesti Vabariigi 97. aastapäeva, mis algas piduliku lipuheiskamisega koolimaja ees ning jätkus kontsert-aktusega mõisamaja saalis. Võib öelda, et 10. klassi õpilase Gert Gentaleni laul võttis nii mõnelgi silma märjaks ja terve saal jäi vaikselt kuulama. Lisaks kaunitele muusikapaladele meie endi kaasõpilaste esituses, toimis meil taaskord videosild Haridwari sõpruskooliga Indiast, kes

Gert Gentalen

meid tähtsa päeva puhul oma rahvuslike tantsudega tervitasid. Nimelt 26. jaanuaril kui India tähistas oma vabariigi aastapäeva, toimus samasugune videokõne, kuid tervitajataks olime meie. Pärast aktust kostitati kõiki alumise korruse fuajees maitsva torditüki ning morsiga.

Laura Jõe

2

iri

Juhtk

„Süütud tunnevad end süüdi ja süüdlased ei tunne midagi.“ Just see lause jäi kõige paremini meelde Elmo Nüganeni ajaloolisest filmist „1944“. Kui terve kooliga seda veebruari lõpus ühiselt vaatasime, siis mõtlesin küll, et peaksime olema õnnelikud, et üldse vabas Eestis elada saame. Kõik see, mida pidid elama läbi tolleaegsed elanikud. Praegu pole meie perekonnaliikmetest või tuttavat-

est mehed saadetud rindele, me saame nendega koos olla, me saame elada elu, kus poelettidelt saab kõike kätte ja piirid on avatud. Tähistasime Eesti Vabariigi 97. aastapäeva, vähem kui kolme aasta pärast toimuvad suured pidustused – EV 100. Selleks tegi Pärnu linnapea vabariigi aastapäeva kõnes üleskutse kaotada Pärnumaalt kõik kolemajad. Leian, et see on hea mõte, mitte ainult kolema-

jad, vaid korda tuleks teha ka teeääred ja majade esised, et oleks ilus vaadata. Korrastagem ka oma mõttemaailma, mõelgem häid mõtteid ja vingumise asemel võtame ise midagi ette. Nautige nina paitavaid päikesekiiri ja kevadelõhnu!

Laura Jõe

Teatri võlud Kui klassijuhataja Karoliine pakkus meile võimalust osaleda Koolinoorte teatripäeval Endlas, polnud meil kellelgi aimu, mis meid ees ootab. Ühiselt otsustasime osaleda projektis „Teater 1 päevaga“, mis nägi ette kogu etenduse lavalelaudadele toomist vaid ühe päevaga. Et kogu progress siiski tuliste vaidluste tõttu ei viibiks, korraldati paar päeva enne ajurünnak, kus elati sisse näitemängu sisusse, jagati rollid ning peeti arutelu lavaehituse osas. Kuna meie selles kahjuks osaleda ei saanud, tuli korraldaja Kaili Viidas meile vastu ning viis meid plaanitatuga kurssi meie endi koolimajas. Tekstiraamatud kätte saanud, oli aega oma rolli sisse elada ning repliike õppida vaid paar päeva, kui oligi käes juba kolmapäev, 11. märts.

Kogunesime Endla teatris juba hommikul kell 9. Kiire tutvustus ja lugemisproov ning jagunesimegi mööda maja laiali. Noored said professionaalide käe all tegeleda nende igapäevatööga.

Näitlejad suundusid 3. korruse proovisaali, kostüümeerijad, grimmeerijad ja kunstnikud alustasid ettevalmistustega. Keskpäevaks kogunesime kõik garderoobidesse ning grimmiruumi kostüümi- ja grimmiproovi. Umbes paar tundi ootamist, proovimist ning grimmitoolis istumist ning nii mõnigi noor näitleja oli tundmatuseni muutunud.

Emotsioonidest tulvil, oli aeg hakata tegema lavaproove. Pean tunnistama, et kui esimese tekstiproovi ajal tekkis minus suur kahtlus, kas ikka sellega to-

ime tuleme, pidin peale umbes viiendat laval tehtud läbimängu tunnistama, et olin tõsiselt eksinud. Ning märkamatult oligi kell tiksunud nii kaugele, et inspitsient kõlaritesse “Etenduse alguseni on jäänud pool tundi.“ hõiskas. Lavataguses melus võis tunda nii elevust kui pinget. Üksikutes nurkades harjutati veel tekste, värskendati grimme.. Ja jõudiski kätte kauaoodatud esietendus. Kõik laabus suurepäraselt ning kõikide näost võis välja lugeda väsimust varjutava üleva emotsiooni. Usun, et nii mõnigi, kaasaarvatud ka mina ise, sai juurde veel rohkem julgust ning tahet siduda end veelgi enam justnimelt teatriga.

Teele Tõnisson

Paremal Karen Adler

Kuldar Juurik, Teele Tõnisson, kaks teise kooli õpilast ja Tanel Tuulmees

Toimetus

Peatoimetaja, küljendaja ja keeletoimetaja Laura Jõe (11. klass) Kaas- ja keeletoimetaja Teele Tõnisson (10. klass) Fotod: Toomas Mitt, erakogud, Pärnu Postimees

Gert Gentalen laval

www.tostamaa.edu.ee kool@tostamaa.ee

3

4H laagritest Mis toimus?

PÄKAPIKUPÄEV JA AASTAKOOSOLEK 5.-6. detsembril 2014 toimus Tootsi koolimajas iga-aastane päkapikupäev ja aastakoosolek. Viisime läbi aastakoosoleku ja kiitsime tublisid; tantsisime seltskonnatantse; vaatasime, kuidas teised tantsivad. Mängisime ärarvamismänge, tantsisime ja osalesime õpitubades. Meil olid külas: sõbrad Läti 4H-st, teleajakirjanik Imre Kaas, kes rääkis meile oma ajakirjanikuteest ja juhtumistest; noor ooperilaulja Hedi Maaroos, kes on Pärnumaa 4H-kas ja kellel on roll teater Vanemuise Ooperifantoomis.

Veel õpetsid Läti 4H sõbrad meile oma rahvatantse, mida üheskoos tantsisime.

“KEEP CALM AND HAVE FUN”

Kus, mida ja millal?

Ühispilt päkapikupäeval

Juudopoisid Lindil

Viljandis mänge mängimas

TALVEAKADEEMIA

16.-17. jaanuari veetsime Lindi koolimajas, kus klubi A-RÜHM korraldas laagri „Keep calm and have fun!“ (Tõlkes: Ole rahulik ja lõbutse!“).

Mängisime lauamänge; tantsisime linetantsu ja nautisime kohalikku elavat muusikat; pidasime fotojahti. Sel korral käisid külas: juudoklubi Kempo ja juhendaja Kristjan Hendrikson; Kaie Seger; ansambel POSÕ; aeroobikatreener Mari-Liis Rehe, kes saalitäie rahvast hommikuvõimlemisega üles äratas; fotograaf Rein Holtsmann.

Viimati aga käisime 27.-28. veebruaril Viljandi Paalalinna koolis, kus leidis aset 4H Talveakadeemia, millest olid oodatud osa võtma kõik 4H-kad üle terve Eesti. Kuna kõik üksteist ei teadnud, siis tutvusime seltskonnamängude kaudu; lahendasime ära võimatu ülesande; olime riietanud end erinevate kultuuride rõivastesse ja tutvustasime enda kombeid; tutvusime Viljandiga ja lõime taaskord tantsu.

Meil olid külas: IFYE-programmis osalenud noored, kes muljetasid oma reisikogemustest ja vahetusperes elamisest; noor edukas ettevõtja ja endine 4H-kas Edward Rebane; 4H juhatus.

Enne Viljandisse sõitmist, esindasime Tõstamaa Keskkooli haridusmessil Suunaja, mis toimus 27. veebruaril Pärnu kontserdimajas.

Laura

Jõe

j

Laura Jõe Teele Tõnisson

4

Curly Strings-i Talsid 12. märtsil panid ansamblist Curly Strings teadatuntud Eeva ja Villu Talsi meie koolipere ühtse koorina laulma.

Kontsert võttis silma märjaks ning naerda sai ka. Ilmselt kõige vahvama kogemuse võrra rikkamaks sai Raimond, kes oli tol päeval kitarri kooli kaasa võtnud. Nimelt hakkas ta ühe loo ajal publiku seast kaasa mängima ja viimase loo „Kauges külas“ ajaks kutsusid Talsid ta enda juurde koos musitseerima. Pärast õnnestus mul tuntud paariga väike intervjuu teha.

Tuli välja, et nad polegi varem Tõstamaal käinud, küll aga on palju silti näinud, Kihnu sõites. Uurisin neilt, et mis on kõige põnevam koht, kus esinemine on toimunud. Villu rääkis, et hiljuti esinesid nad kruiisilaeval Ameerikas ja seda väliseestlastele. Algul tundus, et sellest peost ei tule mitte midagi välja, sest ruumiks oli diskoteek ja tehnikat oli paari mikrofoni ja kõlari jagu, kuid tulemus oli vastupidine – käima läks üks korralik pidu. Lisaks on nad tänu koolikontsertitele käinud väga paljudes „kaugetes külades“, kuid samas ka linnakoolides. Nii Eeva kui ka Villu on mõlemad pärit väikesest maakohast ja see on hingelähedaseks jäänud. Eeva meenutas, et alati oli tore linna minna ja mõelda, et seal elada, kuid maal on ikka kõige parem. Praegu elab paar Tartu kesklinnas, sest nii on kõige praktilisem. Hiljuti avati Heino Elleri nimelises muusikakoolis pärimusmuusika osakond, mille juhatajaks on Eeva. Lisaks on kesklinn kõigele piisavalt lähedal, et saaks jala liikuda.

Eeva ja Villu Talsi

Kuna tegin intervjuud sööklas, ajal mil nad sõid, siis Villu kiitis väga tol päeval söögiks olnud hapukapsasuppi. Eeva ja Villu tervitavad meie kooli kokkasid!

Kui millegagi süvenenumalt tegeleda, siis tuleb ette hetki, kui tahtest jääb puudu.

Küsisin, et kas ka neil on nii olud. Eeva on viiulit mänginud üle 20 aasta, neid hetki, mil tuleb mõte, et enam ei taha ja milleks seda kõike üldse vaja, tuleb ette aegajalt.

Tegelikult aga viib selline kahtlus edasi, lõpuks see ületab negatiivse tunde ja nagu Eeva ütles: „Siis paned täie rauaga edasi.“ Tal tekkis väiksena ka selliseid hetki, kuid siis vanemad sundisid ja ei lubanud lõpetada. Ilmselt nad nägid, et pisikeses tüdrukus on muusikalist annet, mida peab veidi „tagant torkima“.

Kuid kes olid iidoliteks muusikuteel?

Eevalt tuli kiire vastus, et iidoliks oli Michael Jackson. Nad on olnud Mari Jürjensiga parimad sõbrannad juba väikesest saati, 9-aastaselt käisid Jacksoni kontserdil ja see on siiani suurimaks elamuseks. Villu arvab, et tal oli selline õpetaja, kes oli ka iidoli eest. Seda ütlevad paljud, kes on õppinud Untsakate mandoliinimängija Jaanus Põldjärve käe all.

Eevale ja Villule meeldib kuulata erinevat muusikat, sellist, mis on hästi tehtud. Välja tõid nad bluegrass muusika, mis on Ameerikast pärit muusikastiil. Lisaks meeldib kuulata jazz-i, klassikalist, akustilist ja pärimusmuusikat. Samas Villu ei ütle ära ka technoloost, juhul kui see on väga hästi tehtud. Kui on hästi tehtud muusi-

Keskel Raimond Palberg

ka, siis pole oluline, mis stiilis see on.

„Aga kuidas on nii, et tulite ja kohe saite kuulsaks,“ küsisin ma. Eeva leiab, et eesti muusikamaastik vajas sellist bändi. Tegemist on akustiliste pillidega ja laule saab kaasa laulda. Nad teevad seda kõike nii entusiastlikult. „Ja kui nii õiged komponendid kokku saavad, siis hakkavadki juhtuma head asjad.“ „Raske on öelda, miks tegelikult nii on. Terve muusikatööstus on selle peal väljas, et kuidas teha mingi artist kuulsaks. Ja kunagi ei tea, miks mingi bänd on nii edukas ja hea. Muusikaanalüütikud ei oska analüüsida, et miks nt Arvo Pärdi muusika nii hästi kõlab. Igas heas artistis on see mingi x-factor.“ Nende enda jaoks oli see kõige suurem üllatus, et nad nii kuulsaks said. Kunagi poleks osanud arvata, et kõik hakkavad neid niimoodi teadma.

Neist kahest õhkas positiivset meeleolu ja nende esinemine ei jätnud ilmselt kedagi külmaks. Viimaseks küsisin neilt, et mida teha motivatsioonipuuduse vastu.

Nad leiavad, et sõbrad peavad olema head ja julgustama. Kõigil on erinevad anded ja kui ikka on märgata mingit talenti, siis peab julgustama, mitte maha tegema.

Laura Jõe