
6 minute read
Elu on kui kabaree...
Elu on kui kabaree...

TEKST: Kadri Kütt | FOTOD: Anu Hammer, erakogu
Starlight Cabaret’ revüüteater tähistab sel hooajal oma 10. sünnipäeva. Revüüteatri hooaeg algab oktoobri keskpaigas ja kestab aprilli lõpuni, etendusi antakse kaks kuni neli korda nädalas. Tradehouse’i ajakirjale rääkisid kabaree eluolust tantsijad Britt Kõrsmaa, Kätlin Hallik, Liisi Org ja solist Kalle Sepp.
Britt ütleb muiates, et neil on pedagoogide graafik – suvel nad puhkavad. Lisaks tavapärastele etendustele käib trupp ka ringreisil. Praeguseks on neil olnud viis erinevat lavastust.
„Enne, kui eelmise hooaja lavastus riiulile läheb, teeme sellega kevadel Eestile ringi peale,“ räägib Liisi. Mida kaugemale Tallinnast nad jõuavad, seda soojemaks publik muutub.
STARLIGHT CABARET 10!
Eesti Tantsuagentuuri revüüteater Starlight Cabaret pakub meelelahutuslikku varietee-elamust aastast 2009. Nende kodulavaks on kogu selle aja olnud Sokos Hotel Viru restoran Merineitsi.
Kabareeõhtud koos meeleoluka revüüetenduse ja kolmekäigulise õhtusöögiga ei jäta vaatajaid kunagi külmaks. Sel hooajal on revüüteatri mängukavas kümnele kabareehooajale tagasi vaatav lavastus „Créme de la créme“, mis pakub värvikat valikut publiku südame võitnud hittidest ja uhiuutest säravatest revüünumbritest.
Revüüteatri eesmärk on pidevalt uueneda ja lavastustesse mitmekesisust tuua. Uudsuse kõrval hoitakse au sees ka vana ja taaslavastatakse klassikalisi kabareenumbreid.
Nagu igas töös, tuleb ka revüüteatri liikmetel rutiini ette. Kui tantsu ajal hakkavad teised mõtted pähe tulema, annab see selgelt märku, et numbrit on juba liiga pikalt tehtud. On tarvis uut materjali, mis toidaks kõigi hinge.
Uuteks lavastusteks kogub trupp mõtteid juba varakult, kuid proovidega alustatakse tavaliselt paar kuud enne esietendust. „Nädal jääb alati puudu,“ muigab Kalle.
TEEMA, MIS KÕNETAKS
Viimase, kevadel esietendunud lavastuse loomingulise tööga alustas trupp eelmisel sügisel. „Oleme juba kümme aastat tegutsenud ja peame kõigepealt läbi mõtlema, mida on meil veel öelda,” sõnab Liisi. „Kõige keerulisem on paika saada teemat – mida publik meilt ootab ja mis ka meie truppi kõnetaks.“ Lavastaja Kristjan Kurm on mees, kes algsetest ideedest hästi kokku klappiva üldpildi kujundab.
„Tihti ei saa prooviperioodil veel üldse aru, kuidas kõik, mis me oleme välja mõelnud, hakkab laval välja nägema. Harjutades aga veendume alati, et Kristjan oskab oma tööd ikka väga hästi teha,“ nendib Kalle. Lisaks on lavastuse ettevalmistusse kaasatud mitu koreograafi, kes numbreid välja mõtlevad, ning ideid toetavad kostüümikunstnikud, täiendab Kätlin.
SOOLOD MEHISTEL ÕLGADEL
Kalle naerab, et lauljad liituvad proovidega alati hiljem, sest tantsijatel läheb palju rohkem aega. See on tõepoolest nii, sest koreograafia lihvimine võtab omajagu aega, kuid lauljad võivad laulusõnu ka kodus õppida.
Solistidele on revüünumbritesse loodud nii palju liikumist kui võimalik. Kui palju on Kalle pidanud tantsijatega tempos püsimiseks jõupingutusi tegema? Mehele meenuvad kohe mõne aasta tagused stepptantsutunnid, kui Britt talle päevade kaupa stepisamme õpetas.
Meeslauljaid õpetatakse ka tõsteid tegema, naistel aga õnnestub oma soolosid vahel laulda hoopis meestantsijate õlgadel. Mõni aeg tagasi oli kavas number, mille käigus laulja Irina Haagi jalad peaaegu maad ei puudutanudki.

PARIMA VORMI AJASTAMINE
Trupiliikmed tögavad Liisit, kes on proovides karm trupijuht ja teeks igal võimalusel trenni. Kalle arvates on see aga väga tähtis, sest inimesed muutuvad muidu mugavaks.
„Sarnaselt sportlastega peavad ka tantsijad enda vormis hoidmisega pidevalt ise tegelema ja just hooaja alguses parimasse seisu jõudma,“ ei jää trupijuht Liisi võlgu.
Kas pidevad treeningud, toitumise jälgimine ja öine eluviis ära ei kurna? Kabareetruppi ühendab ja hoiab grupivaim. „Virusse sisenedes ja lava taga teistega kohtudes tuleb mõnus vaimsus peale. Ükskõik, mis kellelgi parasjagu isiklikus elus toimub ja sõltumata sellest, kui väsinud me mõnikord oleme, hoiame väga ühte ning toetame üksteist,“ räägib Kätlin. „Vahel parandame kiiresti teineteise kostüüme või laename rekvisiite.“ Kalle tsiteerib Voldemar Panso ütlust, et näitlejat vabandab ainult surm, ja laiendab seda kogu artistide ringkonnale. Mõni inimene publikust võib ju tulla vaid ükskord elus show’d vaatama, mistõttu on oluline pakkuda talle maksimaalset elamust.
TRADEHOUSE HOOLITSEB STARLIGHT CABARET’ ILU EEST

Trupp valmistub esinemisteks põhjalikult ja selles osaleb palju abilisi. Etenduse ajal on lava taga aga ainult artistid. Igaüks hoolitseb oma hea väljanägemise eest ise: sätib kostüümid ja rekvisiidid valmis ning saab kostüümivahetustel, milleks aega vaid mõnikümmend sekundit, loota ainult iseendale. Hiljuti alustas revüüteater koostööd Tradehouse Ilukaubamajaga, mille ühe osana käisid artistid põhjalikul lavameigikoolitusel. Ilukaubamaja toetab esinejaid ka ilutoodetega, mida kulub etenduste käigus rohkelt.
Vaata lisa starlightcabaret.ee.
PREEMIAKS EMOTSIOONID
Trupile annab väga palju jõudu ja energiat publik. Vahel piisab ühest-kahest kaasaelavast seltskonnast, et kogu õhtut saadaks suurepärane õhkkond.
Liisi tõdeb, et tihti ei adu pealtvaatajad, kui hästi esinejad nende reaktsiooni tähele panevad. Eesti publik on üldiselt tore ja viisakas, lisab Kalle. „Neid, kes käituda ei oska, tuleb ikka ette, aga vähe. Aeg-ajalt on publikus inimesi, kes laulavad kõvemini kaasa kui ma ise ja see on pisut piinlik,“ muigab ta.
Liisi sõnul panevadki pealtvaatajate soe vastuvõtt ja siirad emotsioonid seda rasket, kuid ilusat tööd armastama.
LUKUD JA SUKAD


Ükskõik kui viimseni trupil kõik enne etendust ka timmitud oleks, tuleb esinemistel ikka aeg-ajalt ette lõbusamaid ja vähemlõbusaid apsakaid, alustades viperustest heli ja valgusega ning lõpetades liikmete või rekvisiitide hilinemise või sootuks puudumisega. On juhtunud sedagi, et selga on sattunud vale kostüüm ja siis on tulnud teha kas kiire vahetus või tantsust välja jääda. Kiire rõivastumise saladus peitub takjaribades ja kummides.
Kalle tunnistab, et kontrollib enne lavale astumist igaks juhuks mitu korda üle püksiluku. „Olen seisnud üksinda laval, frakis, torukübar peas, ja laulnud, kui üks esireas istuv mees viipas näpuga mu pükste suunas. Keerasin siis sujuvalt ringi ja tõmbasin luku kiirelt kinni. Enam ei luba ma sellel juhtuda!“

Palju ärevust ja nalja on kaasa toonud ka naiste võrksukad, mis kipuvad muuhulgas meeste nööpide või vööde külge kinni jääma. Sukkpüksid on neidudele aga olulised ja ka küllaltki kallid, nii et katki neid ei rebita. Sukalõksu sattunud paar üritab hoopis märkamatult lava taha suunduda, et end teineteisest lahti harutada. Kätte on õpitud ka lihtsam ja kiirem trikk – poisid tõmbavad hoopis nööbi särgi eest ära, sest seda annab hiljem ruttu korda teha.
KORISTAJATE ETTEASTE
Liisile meenub veel mustlastants, kus naistel oli seljas eest kinnituv rinnahoidja. „Mul läks see tantsu jooksul kolm korda lahti. Alguses käisin seda lava taga kinni panemas, aga kolmandal korral vihastasin ega tulnudki enam tantsu jätkama.“
Ühes kavas oli tõste, mille käigus meestantsija naise enda sülest n-ö maha keris. Partner hoidis aga kogemata jalga Liisi paruka peal ja see tuli üles tõusmise käigus ära. Tants oli nii pikk, et selle ajal jõudis parukas nagu nuustik mööda lava ringi reisida. Lõpupoosiks jõudis see Liisi kõrvale. „Võtsin selle kätte ja tõstsin võidukalt õhku,“ sõnab Liisi.
Üheskoos kirjeldavad trupi liikmed koomilist juhtumit, kui lava keskel oli klaasist pudel, mis etteaste käigus katki läks. Pudeliga numbrile pidi järgnema duett ja siis lepiti kokku, et koristajad teevad vahepeal lava kiirelt kildudest puhtaks. Liisi sõnul läks aga info kuidagi kaduma ja olukord päädis sellega, et koristajad osalesid etenduses.
„Meeslaulja taha ilmusid kaks Merineitsi restorani teenindajat, kes hakkasid harja ja kühvliga sünkroonis ning väga aeglaselt kilde koristama. Sellest sai eksprompt kaasaegne number!“
Trupi jaoks on revüüteater töö, mida nad naudivad. Aga ikka tuleb inimestele selgitada, et see ei ole vaid lõbu ja suurepärase etenduse jaoks tuleb palju vaeva näha. Kõik võib kerge välja paista, aga eesriie varjab lõputut entusiasmi ja rasket tööd.