No tere tali

Algab see talv meil õnneks alati glamuursemalt – jõulu- ja aastalõpupeod, kogunemised sõpradega. Saab end üles mukkida ja pidulikke riideid kanda, juuksuri juures lokke teha, süüa palju head ja paremat, vehkida säraküünaldega ning juua mullidega jooke. Aga siis...

Tekst: Susan Luitsalu • Foto: Krõõt Tarkmeel

Siis on järsku 1. jaanuar, väljas kõle, D-vitamiin on organismist otsas ja näeme kõik värvilt välja nagu keedukanad. Teate küll – hallikasvalged, siit-sealt kumamas midagi sinist. „Hügieenilist“ kulub kilode kaupa, sest huuled narmendavad, nahk on kare ja juuksed külmast kuivad.

Kõige õnnelikumad on need, kelle elukorraldus võimaldab soojale maale talvituma asuda – pakid aga seitse asja kokku ja teed oma videokõned Tenerifelt. No ideaalne! Teise-koha-õnnelikud on need, kel on aega ja raha minna vähemalt nädalakski soojale maale ning seal end ühelt ja teiselt poolt veidi praadida (kuigi mõistlikus koguses ja ujutades end üle päikesekreemiga, nagu tänapäeval hästi teada).

Aga need, kel ei ole aega või raha – või talvenautlejatel ka tahtmist –, mida nemad siis keedukanaks muutumise vastu ette võtavad?

Julgemad lähevad muidugi solaariumisse. Tuleb tunnistada, et olen ise üks neist, kes vahel hoiatustele käega lööb ja helendavasse kapslisse ronib. Lohutan end sellega, et käin ikka ju selles moodsas solaariumis, kus ei põle tõesti kunagi ära ning kust saab väidetavalt lausa tervislikku valgust.

Keegi noris mu kallal hiljuti, et „tervislik“ solaarium kõlab samamoodi, kui tõmmata e-sigaretti ja kujutada ette, et see on vastupidiselt tavalisele suitsule ohutu. Jah, täiesti võimalik, et mulle on kärbseid pähe aetud, aga veerand tundi päikesekreemilõhnalist soojust ja valgust võib vahel päästa terve päeva. Seega olen teinud valiku elada ohtlikku elu (aga mitte 100% ohtlikku, vaid 90% – mäkerdan peale igasugu spetskreeme ning nägu ei päevita).

Korralikumad ja vastutustundelisemad isendid kasutavad muidugi ohutumaid isepäevituslahendusi. AGA... Olgu need kui ohutud tahes, kaasnevad nendega tihti suuremad või väiksemad fopaad. Väiksemat sorti jama on see, kui unustad käed pärast isepäevituva kreemiga toimetamist korralikult pesta, aga juhtub ka naljakamaid asju...

Näiteks otsustas üks mu laisemavõitu sõbranna kunagi, et kuna talvel suurt muud riiete alt ei paista kui käed, kael ja nägu, kasutab ta pruunistavat kreemi ainult neil kehaosadel. Oli seda nippi kuskilt naisteajakirjast lugenud. Ta nägigi täitsa kena välja ning jättis äsja soojamaareisilt saabunu mulje seni, kuni käsivarred olid küünarnukkideni kaetud ning kaelus polnud väga avar. Ehk siis kõikides argistes olukordades. Millega ta aga arvestanud polnud, oli ootamatult tekkiv suhe – tööalasel üritusel kohatud unelmate prints vedas ta pärast neljandat romantilist veiniõhtut koju ning asjad läksid, noh, füüsiliseks. „Eee... Mis värk sul sellega on?“ oli siis mees ehmunult küsinud, kui oli preili paljaks koorinud. Pidades silmas, et inimesel, kes oli muidu üleni kahvatu nagu vaniljeplombiir, oli kaks väga pruuni kätt, kael ja pea. Naine nagu tiramisu!

Arvestades, et meeste teadmised meigist ja igasugu kreemidealasest nõiakunstist on üldiselt piiratud, olevat vaene kavaler lausa surmani ehmunud olnud. Tõenäoliselt kahtlustas pidalitõbe või mõnd muud kohutavat keskajast pärit nakkushaigust.

Sama naljakaid lugusid ei sünni muidugi vaid isepäevituva kreemiga. Kindlasti tunneb keegi kedagi, kes tunneb kedagi, kes on end jõulupeoks valmistumise paanikas kogemata rosoljeroosaks päevitanud. On, mille üle kunagi hiljem itsitada, aga samas tekib ka küsimus – miks me nii agaralt punnitame? Kui keedukana-look on meie kandis suurel osal aastast paratamatu, äkki peaks seda hoopis nautima?

Üleüldse, ammustel aegadel oli päevitunud välimus mitte märk sellest, et sul on raha puhkusereisiks, vaid sellest, et oled lihtne inimene, kes peab põllul päikese käes orjama. Kanaliseerigem siis hoopis sisemist printsessi ja olgem uhkusega kergelt sinakad!

Miks mitte lohutada end ka sellega, et samal ajal, kui meie punnitame siin päevitada, punnitatakse Aasias olla võimalikult heleda nahaga. Kes on käinud puhkusel või kultuurireisil kuskil Aasias, on kindlasti täheldanud, et peaaegu iga kreem, mida sealkandis poest saada, lubab mingit sorti valgendavat efekti. Äkki peaks õnnelik olema, et meil on sama efekti niisamagi täitsa tasuta mitu kuud? Selle nimi on pimedus!

Kes julgeb päevitada, päevitagu end minu poolest piparkoogiks, aga vast pole mõtet ideaalse jume nimel ennast ka päris jõulukringliks väänata. Ehk peaksime end talvel lihtsalt rohkem poputama, šokolaadi sööma ja hästi lõhnavate kreemidega pealaest jalatallani sisse määrima. Troopilise meeleolu saavutamiseks vahel kasvõi suvise päikesekreemiga.