Väärikas või ebaväärikas?

Kirjutasin Sanna Marinist väljaandesse Edasi väikese mõtteavalduse ja jagasin linki oma Twitteri kontol. Nimelt on minu arust ka peaministril õigus sõpradega pidutseda. Üldiselt olid kõik nõus, ainult üks tüüp kirjutas, et pidutseda võiks ikkagi väärikalt.

Tekst: Susan Luitsalu • Foto: Krõõt Tarkmeel

Väärikalt ... See sõna pani mind terveks päevaks mõtlema, mis see „väärikas“ siis ikkagi on. Väärikalt pidutsemisele lisaks on ju osa inimeste arvates vaja ka väärikalt vananeda. Noh, ja eelkõige räägitakse sellest naiste kontekstis, kus „väärikaks“ peetakse seda, kui daam lepib saatusega ega võta midagi ette kortsude või muude vanadusega kaasnevate nähtustega võitlemiseks.

Okei. Ühest küljest saab muidugi nii pidutsemise kui ka iluoppide ja -süstidega liiale minna ning mõlema tulemus on kõrvalseisjale üsna kõhe vaadata. Teisalt on „liiale minemine“ ikka väga subjektiivne määratlus. No näiteks. Kui mu sõbranna lasi kulmude vahele kurjusekortsu taltsutamiseks Botoxit süstida, tõmbas üks ta sugulane kohe sae käima: igasugused ilusüstid olevat taunitavad, mürgised ja puhas edevus. Väärikas olevat vananemisega leppida, mitte „proovida eluks ajaks plikaks jääda“.

Kisa oli taevani, olgugi et tegemist oli ühe, võõraste jaoks nähtamatu süstiga, mille tulemusel inimene ei saanud lihtsalt enam tigedat nägu teha. Ehk eksisteerivad inimesed, kelle arvates on ebaväärikas absoluutselt igasugune katse nooruslikku välimust säilitada, ning vastupidi – väärikas on nende meelest paratamatusega leppida. Või vähemalt vapralt teeselda, et suudad seda!

Aga see pole veel kõige rangem piir. Mitu mu meikarist sõbrannat on rääkinud naistest, kellega on pulmapäeva hommikul peigmees ilusalongi kaasa tulnud. Tüübid siis istuvad seal ja valvavad, et pruudile liigselt meiki peale ei saaks! See ei sobi! Pole väärikas! Ainult odav l*** on tugevalt mukitud!

Meikari selgitusi selle kohta, et ilusate piltide jaoks on jumestust vaja natuke rohkem ja hoopis teistmoodi kui suvalise esmaspäeva hommikul, need mehed ei kuula. Jällegi – samal ajal, kui taoliste meeste arvates on põsepuna ja highlighter ebaväärikad, on minu arust ebaväärikas hoopis selline loll türann olla, kes profile vastu vaidleb ning oma naise tuju ja pulmafotod ära rikub. (Ma loomulikult ei saa ka aru, miks nii nõmedate meestega üldse abiellutakse, aga see on juba eraldi teema.)

Korra veel iluoppide-süstide juurde tulles – kus minu enda väärikuse latt seisab? Näiteks on minu arust ebaväärikas enda tuunimisega sedasi üle pingutada, et juba kaugelt on selge, et säherduste pundunud miniviinerhuultega keegi siia ilma ei sünni ega selliseks ka jää.

Minu uhkus sedasi punnitada ei lubaks.

Ebaväärikas on minu arust ka kellegi teise pärast end drastiliselt muuta. Näiteks panna kellelegi rohkem meeldimiseks midagi juurde või lõigata ära, kui ise tegelikult üldse ei tahaks.

Pidutsemisega on skaalad samamoodi erinevad. Ma olen päris kindel, et mõne kuiviku arvates ei oska ma seda üldse väärikalt teha. Ma ei lähe kunagi esimeste hulgas koju ning tantsin end näost leemendama. Üleüldse olen ma juba 30. aastate lõpus ning tohiks meelelahutusürituste kategooriast väisata ainult teatrietendusi ja laste sünnipäevi, eks ole? Noh, okei, ees ootav jõulupidude hooaeg on ju kah adekvaatne põhjus nina kodust välja pista, aga soliidne daam seisab neil üritustel muidugi seina ääres, jalas kõrgläikega sukkpüksid, ning vaatab väärikalt (loe: piredalt) pealt nooremate kolleegide möllamist.

Ma ise seevastu leian, et pidutseda ei saagi väärikalt. Ollakse liiga kaua üleval, süüakse ebatervislikke asju alates kartulisalatist ja lõpetades bensiinijaama kiirtoiduga, juuakse alkoholi, kulutatakse raha tühistele asjadele. Ükskõik kui viisakalt ka riides ei oleks või kui kallist šampanjat ei jooks, pole ükski nendest asjadest päeva lõpuks eriti väärikas. Ega peagi olema. Pidutsetaksegi ju selleks, et midagi tähistada, end lõdvaks lasta ja lõbutseda.

Ühesõnaga. Väärikus on meelelahutuslike teemade puhul, nagu ilu ja pidu, suhteline mõiste. Mis ühele väärikas, see teisele mõttetult kuiviklik ja igav. Seni kuni keegi endale ega teistele käitumisega liiga ei tee, on sügavalt isiklik asi, kuidas vananeda või kuidas pidutseda. Peaasi, et laua peal tantsides sealt alla ei kuku!