Mees, kes jutustab lugusid

MEES,

kes jutustab lugusid

Tekst: Kadri Kütt

Fotod: Laura Strandberg Stiil: Aulikki Puniste Riided: Tallinna Kaubamaja, Reserved, Suitsupply Muah: Kristi Petolai

Näitleja, kirjaniku ja stsenaristi Martin Alguse tegemisi iseloomustab lugude jutustamine. Ta armastab selleks inimhinge telgitagustes seigelda, sest seal ette tulevad olukorrad ja probleemid annavad nii tegelastele kui ka lugudele elu. Kirjandusele vahelduseks sukeldub ta sageli muusikasse, kust leiab lisaks energiale inspiratsiooni.

Suvi oli Martini jaoks paras kokteil tööst ja puhkusest, mis andis võimaluse mitmeks teatrielamuseks nii Eestis kui ka välismaal. Praegu on tal käsil kahe filmi ja ühe sarja stsenaariumi kirjutamine.

Viimaste aastate muutunud ühiskonnakorraldus on tugevalt mõjutanud ka Martini tegemisi. „Algul, kui kõik kohad kinni pandi, oli see siiski paras šokk. Hiljem hakkas kõik vaikselt kärsitust tekitama, siis tuli mingisugune leppimine. Nüüd ei ole enam mahti sellele mõeldagi, kui uus ja suurem šokk – Ukraina sõda pandeemiale otsa tuli. Ilmselt hargnevad selle ajastu järelmõjud veel pikalt meie hinges,“ nendib ta.

Sõda Ukrainas on Martini jaoks sündmus, mille kõrval kahvatub kõik muu. „Eks me võisime ju aimata, mis Venemaal toimub, ja eks oskasime ka üht-teist karta. See jubedus, mis nüüd toimuma hakkas, ületas aga kõik ootused. Sõda tundub tänapäevases maailmas kohatu, jälk ja rumal. Rumalusele ja vägivallale tuleb vastu astuda.“

TEEKOND TAGAMAALE

Viimastel aastatel on Martin tavapärasest enam Eestimaal seigelnud – ta sõitis läbi kõik ilmakaared ning leidis rohkelt uusi paiku ja toredaid tutvusi. „Oma armsa kodumaa avastamisele lisaks oli suletud maailmal teine mõju: see pani mind rohkem endasse vaatama. Leidsin enda seest peidus olnud asju ja võtsin siseilmas ette käike, mida ma tavalise elukorralduse juures ei oleks võib-olla teinud,“ ütleb ta. „Ajal, kus välist müra oli vähem, oli sügavamalt enesesse vaatamine vist isegi paratamatu, ning nii leidsingi ennast uitamas lapsepõlves ja paikades, kus üles kasvasin.“

Pildid minevikust mõjutasid ka Martini tööd

Martini lugemissoovitused

▪ Jonathan Littelli „Eumeniidid“ ▪ Byung-Chul Hani „Läbipaistvusühiskond“ ▪ W. H. Audeni „39 luuletust ja 5 esseed“ ▪ Éric Vuillardi „Päevakord“ ▪ Pär Lagerkvisti „Kääbus“ ▪ Tõnis Vilu „Kõik linnud valgusele“ ▪ Aliis Aalmanni „Verihaljas“ ja hakkasid väljenduma ta tekstides, näiteks on ta 2020. aastal ilmunud jutukogu „Tagamaa“ retk Vooremaa avarusse, kus ta üles kasvas. Mullu ilmunud debüütluulekogu „Paranemine“ räägib samuti väga isiklikel teemadel, mis on pikalt sügaval laagerdunud.

Aega iseendale vajab Martin ka tavarütmis elades, enesega olemise soov surub end siis tahestahtmata peale. „Tunnen vahel, et mingite lihtsate tegevuste käigus, näiteks kui jalutan või olen trennis, leian enda seest huvitavaid asju, mis tulevad justkui iseenesest välja. Siis saan aru, et ahah, mingi protsess toimub kuskil seespool minu tahtest olenemata, ja üritan sellega kaasa minna. Muidugi võtan ka täiesti teadlikult aega üksi olemiseks ja iseenda läbikammimiseks. Tunnen, et see on vajalik,“ räägib ta.

VABA SUHE NÄITLEMISEGA

Lugude rääkimise sundus ja nende kirjapanek on Martini elu alati saatnud. Juba väga noores eas kirjutas ta lühilugusid ja koolis said ta kirjanditest tavaliselt novellid. Hiljem võttis teatrikool ta üle ning siis jäi kirjutamine tagaplaanile. Tagasi kirjutamise juurde jõudis ta aga näidendite tõlkimise kaudu, jätkas siis juba näitekirjanikuna ning edaspidi ka tele- ja filmistsenaristina.

Näidendite tõlkimine on Martini vana armastus. Ta teeb seda aegajalt siiani ning naudib seda väga. Näitlemisest on ta aga oma sõnul paljugi õppinud ka kirjutamise jaoks. „Eks näitlemine on samuti lugude jutustamine. Jällegi, kui ma midagi kirjutan, siis improviseerin justkui näitlejana tegelaste kaudu. Siis toimub vestlus partneriga lava asemel minu peas. Mingis mõttes saavad kõik need tegevused teatud punktis kokku ja täiendavad üksteist,“ leiab ta.

Näitlemisega ei ole Martin lõpparvet teinud, aga see on mõnda aega olnud seisus, kus ta seda hea meelega teeb, kui tunneb, et mõni roll talle tõesti sobib. Enda loodud näidenditesse ja stsenaariumidesse ta ennast sisse ei kirjuta ega pressi, vaid astub näitlejana üles ikka siis, kui lavastaja või režissöör teda mõnes rollis parima valikuna näeb. „Eks elu käib ikka oma rada pidi ja eri hetkedel jõutakse mõne tegevuse juurde tagasi. Samas, kirjutanud olen kogu elu ning ma ei ole seda ise valinud, ma lihtsalt pean seda tegema.

Kui juba kord nii on, siis üritan seda teha nii hästi, kui oskan. Näitlemisega on mul suhe natuke vabamatel tingimustel,“ lisab ta.

VESTLUSED RIDADE TAGA

Martin tunneb, et kuskil kõige taga on temas lihtsalt suur uudishimu elu ja loomingu vastu ning see nõuab ka pidevat enesetäiendamist, asjadega kursis olemist. Seejuures jaguneb kirjutamine tema jaoks suures pildis kaheks: tellimuse peale ja enda jaoks loodud. „Stsenaariumide puhul on kirjutamine väga konkreetselt piiritletud töö, sest kui telekanal midagi töösse võtab, olen tähtaegadega seotud,“ ütleb ta. „Selle kõrval on aga minu seest ise pinnale pressivad lood, millega ma paralleelselt tegelen. Avastan mingi motiivi või teema, mis mind kõnetab, ja kirjutan enda lõbuks lahti. Alles siis, kui hakkan asjaga kuskile jõudma, annan märku, et mul on midagi valmimas.“ Mõned asjad, mida Martin kirjutab, ei jõuagi kuhugi, vaid on katsetusteks või ootavad sahtlis oma aega. Üldiselt võtab ta kirjutamisega rahulikult ning ootab, et teema ja tegelased teda kõnetaksid. Ta tunneb endal kohustust tegelasi kuulata, et nad talle end avaksid ja et ta neid võimalikult palju mõistaks.

Aja jooksul on Martin õppinud ka tagasisidet ja kriitikat vastu võtma. „Vahel on see muidugi ebamugav, aga olen õppinud seda hindama ja olen aru saanud, et see on mulle kasulik. Pigem tuleb tänulik olla, kui keegi nopib välja midagi, mida saan paremaks muuta,“ leiab ta.

EBAMUGAVUSTES AVALDUB ELU

Aastate, teemade ja tegelaste kaudu on Martin oma elukogemuse tulemusena mingil määral ka kirjanikuna muutunud. Ta armastab aga jätkuvalt inimhinges ringi seigelda ja ühiskonnaprobleeme lahata. „Üritan seda teha põnevas vormis, leida loosse pinge, mis võimaldaks teemat põnevalt lahendada. Äärmuslikud ja ebamugavad olukorrad, kuhu tegelasi paigutada, aitavad avada nii neid endid kui ka probleeme, mis neid painavad. Kirjutades ei tohi karta tegelasi ebamugavasse olukorda panna, sest just probleemid ja takistused aitavadki ühte lugu rääkida,“ sõnab ta.

Martinit huvitab pigem tõsisem kirjandus ja ta tunneb rõõmu klassikateoste tõlgete üle, mis teinekord aastakümneid hiljem eesti keelde jõuavad. Palju loeb ta ka luulet. „Heasse kogumikku mahub üleni

Pelgupaik muusikas

Martini vabast ajast võtab peale lähedastega koos olemise ja lugemise märkimisväärse osa muusika kuulamine. Muusika ja selle nautimiseks kuulamisvõimaluste arendamine on talle hobi, mis pakub vastu palju energiat. „Kuulan väga erinevat muusikat, peamiselt elektroonikat, džässi, klassikat, ja tunnen, et see on mulle nagu teraapia. Samas see ka inspireerib,“ leiab ta.

sisse ja tagasi välja tulles oled alati midagi väärtuslikku kaasa saanud,“ lisab ta.

ISEENDA SUURIM KRIITIK

Kirjutamine on Martini kirg, aga ühtlasi töö, mis võtab ta vahel tähtaegade tõttu öötundidekski enda võimusesse. „Kui ma loosse sisse lähen, siis olen selle protsessi ajal koos tegelastega mingis omamoodi teispoolsuses – see pole justkui töö, vaid mingi veider meditatsioon. Samas on see siiski töö, millel on kindlad järgud, töövõtted ja nõudmised.“

Martin räägib, et iga pikema töö juures võib tulla hetki, kus see tõrkuma hakkab. Alguses tekitas see rohkem muret, aga kogemus on õpetanud neist kiiremini üle saama. „Kui tõrge tekib, siis tuleb osata korraks loost lahti lasta ja midagi muud teha. Vägisi ei ole vaja vastu seina tormata, see avaneb ise,“ ütleb ta. „Selle töö juures on vaja kannatlikkust ja oskust tõeliselt süveneda. Nagu iga teise tööga on ka siin nauding õnnestumisest seda suurem, mida keerulisem on olnud väljakutse. Keegi pole ju öelnud, et kirjutamine peab lihtne olema.“

Martin on oma loomingu eest pälvinud tunnustusi ja on selle eest väga tänulik. Kirjutamise vallas ta endale eesmärke ei sea, aga on küllaltki enesekriitiline ja suudab ka peaaegu valmis töödes veel lihvimist vajavat leida. „Mulle on oluline enda jaoks aus olla. Üritan alati teha nii hästi, kui oskan. Kui inimestele meeldib, siis mul on hea meel, et olen tasemel olnud ka teiste jaoks. Väga hea tunne on, kui olen suutnud oma teosega kellelegi korda minna.“

Siit ja sealt

▪ Esimene asi hommikul ...klaas vett. ▪ Lemmiklõhn ... hangunud tõrv lapsepõlvest. ▪ Tunnen end šikilt …eks ikka pärast seda, kui on tulnud meelde juuksurisse minna. ▪ Mul on mugav …mere äärde jalutama minna. ▪ Parim hetk päevas …olla kohal kellegagi, keda armastad. ▪ Ma unistan …hommikuti. ▪ Tahaksin osata … valmistada muusikariistu. ▪ Ilusaim kompliment …naeratus. ▪ Ilus inimene on …mõtlev inimene. ▪ Ilutoode, mis mu kapis alati on … deodorant.