Eeva Esse-Sõõrumaa ma ei ole kindlasti tõsine inimene!

persoon Eeva Esse-Sõõrumaa:

ma ei ole kindlasti tõsine inimene!

Eeva Esse-Sõõrumaa elus on hea aeg. On suve viimaseid päevi, kui temaga kokku saame, ta on päevitunud, ergas ja heas vormis. Kindlasti energiline – see omadus kuulub lahutamatult ta olemuse juurde.

Tekst: Tiina Kruus • Fotod: Laura Strandberg • Stilistika: Aulikki Puniste • Muah: Jenni Korjus Riided: KÄT, Tallinn Design House, Diana Arno • Ehted: Tallinn Design House • Täname: Tallinn Design House

Äsja pidas ta pulmad ammuse kallima Sanderiga, tema juhitava mälumängusaate „Kuldvillak“ uus hooaeg Kanal 2-s algab peagi ning lähitulevik tõotab veel mõnda põnevat teleprojekti. „Tuleme eetrisse uue ajakirjandusliku magasiniga, kus on koos Kanal 2 helgemad pead. Sellest saab kihvt ajakirjanduslik saade!“ kergitab Eeva saladuseloori, mis tulevast saadet veel katab. Tunniajasel saatel pole keskset juhti, vaid see pannakse kokku kolme autori lugudest. „Võib-olla ongi tõepõhi all ütlusel, et kui sa midagi soovid, ütle see välja, siis hakkavad asjad juhtuma,“ nendib Eeva saate kohta, mida on ammu teha igatsenud – uuriva ajakirjanduse formaati, milles autorid saavad oma lugusid jutustada.

Veel seitsekaheksa aastat tagasi oleks Eeva tunnistanud, et ta eesmärk on olla seotud peamiselt tõsise televisiooniga, aga nüüdseks on ta mõistnud, kui suur kunst on teha kvaliteetset meelelahutust.

Kui ta 2012. aastal „Aktuaalses kaameras“ ja hiljem „Kapitalis“ majandusteemasid käsitles, pidaski ta end asjalike formaatide tegijaks. „Ma võtsin end 20ndate alguses ilmselt lihtsalt liiga tõsiselt!” pakub Eeva ise. Aga pikapeale on ta mõistnud, et tõsidus ei ole eesmärk omaette. Kas või mitu hooaega eetris olnud seiklussaates „Kolm naist karavanis“, kus ta reisib koos Carola Madise ja Kristel Aaslaiuga ning saab ekraanil olla täpselt tema ise.

Tulevases telemagasinis tahab ta ette võtta küll olulised teemad, kuid nende käsitlusviis ei pea tingimata olema surmtõsine: „Fakt on see, et ma ei ole kuigi tõsine inimene!“ ütleb ta naerdes.

KLEIDI VÄEL SÕUDMAS

Eeva tunnistab, et tema suurimad segajad töös on ülemõtlemine ja liigne muretsemine. Et need omadused häirima ei hakkaks, peab saade olema algusest lõpuni põhjalikult ette valmistatud. Lisaks saate juhtimisele on tõelisel telehundil kasulik osata muud, näiteks ise pilti üles võtta, monteerida ja eetrisse anda – ning siin Eeva juba hätta ei jää!

Teleekraanil on ta seni sattunud seisma üksi. „Minu karjääri kurbloolisus seisneb selles, et olen pidanud üksi ujuma, ja see on olnud kohati päris nukker. Ainukese erandina mäletan 2014. aastat, kui tegin Raadio 2-s paar kuud saateid koos Janek Lutsuga – see oli väga nauditav! Pärast seda on eri saadetes kaassaatejuhi variant arutlusel olnud, aga seda pole paraku

Mõnele on kleidis sõudev naine tele-eetris liig mis liig ning teisel pole paljast näkist midagi.

veel juhtunud,“ nendib Eeva. Aga et see talle meeldiks, teab ta kas või suve alguse toredast kogemusest, kui ta koos Marko Reikopiga üht suurt galat läbi viis.

Eeval poleks vähimatki ka selle vastu, et proovida teleekraanil

saatekülalise või lausa osalise rolli. „Hästi vahva oleks kaasa teha näiteks saates „Maskis laulja“! Kusjuures iga kord, kui saate uus hooaeg on alanud, on keegi minu käest uurima tulnud, kas ma osalen ühe või teise tegelasena,“ tunnistab Eeva.

Üks meeldejäävamaid eetriaegu ta teleelus oli 2016. aasta Rio de Janeiro olümpiamängud, kui ajavahe tõttu toimusid ülekanded öösiti. Sellest ajast pärineb ka ärev kogemus, kus mõni hetk enne järjekordse otsesaate algust selgus, et rääkida ei saa millestki, sest materjalid olid ununenud mitu korrust kõrgemal asuva sporditoimetuse printerisse. Olukord tuli välgukiirul lahendada särava naeratuse ning väga üldise sissejuhatusega, millele järgnes päästev päeva kokku võttev klipike, kuni kellegi kiired jalad materjalid toimetusest saatejuhini tõid. „Olümpiaülekannete perioodil pidin iga päev hulganisti õppima, näiteks purjeregati või vehklemise kohta. See on olukord, kus pead küsima küsimusi, nii et ise väga asjatundmatu ei paistaks, aga samas tuleb end panna paljude vaatajate kingadesse, kes samuti teemat peensusteni ei tunne,“ meenutab Eeva.

Rio olümpia aega jääb ka Eeva üks kentsakamat tagasisidet tekitanud esinemine, kus sõudmise teema käsitlemise ajal tuli stuudios näidata, kuidas sõudmine täpselt käib. Eesti sõudemeeskond tegi parajasti suuri tegusid ja nii oli tarvis vaatajatele ette näidata spordiala üksikasjad. „Ronisin sõudeergomeetrile ja hakkasin tehnikat ette näitama, kleit seljas. Sellele järgnesid mõnede pahaste vaatajate nördimusavaldused, et kleidi väel sõudeergomeetri otsa ronida pole sünnis,“ meenutab Eeva. „Samas olen näiteks saates „Kolm naist karavanis“ olnud ihualasti, küll seljaga kaamera poole, nudistide rannas, kuid sellele ei järgnenud mingit kisa. Mõnele on kleidis sõudev naine teleeetris liig mis liig ning teisel pole paljast näkist midagi,“ lisab ta ja muigab. HAMBAD RISTIS EESMÄRGINI

Televisiooni väljakutsed pole siiski olnud võrreldavad nendega, mis elu ise on Eeva ette veeretanud. Teismelisena sattus ta haiglasse kaasasündinud terviseprobleemiga, mis nõudis nädalast viibimist intensiivravi osakonnas, epiduraalanesteesiaga ja liigutada saamata. „See oli nii füüsiliselt kui ka vaimselt kõige raskem katsumus mu elus, kuigi olin tookord nii noor, et päris selgelt olukorrast aru ei saanud. Aga mu vanematele oli see väga keeruline. Mõtlen sellele tagasi nendel hetkedel, kui tundub, et ees seisab mingi ületamatu asi,“ sõnab Eeva.

Nooruspõlves haiglasse sattumist tuletas ta meelde ka siis, kui oli, nagu ta ise ütleb, „segastel asjaoludel“ sattunud Vasaloppeti suusamaratonile, mille distants on muide 90 kilomeetrit! Oli väga eevalik öelda oktoobri algul tehtud ettepanekule suure hurraaga: „Jaa, teeme ära!“ ja alles siis aduda, et pole ise aastaid kilomeetritki suusatanud. Maratoni tegi Eeva toona läbi, aga see oli talle pööraselt raske. „Kui ma seal tundra ja metsa vahel rühkisin, mõtlesin, kui hea oleks sinnasamasse pikali visata ja jäädagi, aga siis ütlesin endale: sa oled raskemastki läbi tulnud, ja nii jõudsin ikka lõpuni,“ meenutab ta.

Tema vaim ei ole alati sama hästi vastu pidanud kui tookord maratonil ning vaimse tervisega on ta pidanud tegelema pikki aastaid. Esimene häirekell kõlas ülikooli ajal, kui oli stressirohkem eksamite aeg – Eeva tundis, et jookseb omadega lihtsalt kokku, ja otsis ema soovitusel abi psühholoogilt.

Tartust Tallinna kolides oli noorel naisel eluperiood, kus korraga juhtus liiga palju asju, ja siis sai ta kliinilise depressiooni ja ärevushäire diagnoosi. „Olen loomult hästi aldis auku kukkuma,“ tunnistab ausalt saatejuht, kelle särav ja enesekindel kuvand teleekraanil seda kaugeltki eeldada ei lubaks. „Eks ma paar aastat tablette ikkagi võtsin, aga sain

tookord aru, et kui mul tekivad need ärakukkumise momendid, pean proovima leida lahendusi, kuidas ise end mõtete korda seadmisega aidata,“ tunnistab ta.

TASAKAALU HOIDES

Et ei tekiks jälle sügavamat auku, kust on raske välja ronida, ja et hoida end tasakaalus, käib Eeva ka praegu pooleteise kuu tagant terapeudi juures. „Ma pole kaugeltki ainus, kes sellist tuge vajab. Kahjuks on abi keeruline saada ning see on väga kallis, mis omakorda annab võimaluse kõiksugu „tervendajatele“, kel on alati aega sinule pühenduda. Katkise hingega inimeste ärakasutamine on minu arvates lihtsalt kohutav!“ on Eeva nördinud. „Ma ei tahaks öelda, et Eesti riik ja ühiskond on meid vaimse tervise toetamises alt vedanud. Algpõhjus on kogu maailma hullus, mis süvendab vaimse tasakaalu puudumist, aga asjad võiksid siin kindlasti paremad olla.“

Õnneks on ka aeg ise aidanud kaasa, et võrreldes 20aastase Eevaga on nüüdsesse Eevasse tekkinud suurem rahu. Otsides oma kohta päikese all, on maailmapilt läinud selgemaks ja eneseusk kasvanud. „Naudin, et olen jõudnud sinna, et välistest teguritest – sellest, mida keegi ütleb või arvab, on üha enam ükskõik,“ tunnistab Eeva. „See on tulnud just viimase pooleteise aastaga ja mulle endale tundub, et tänu Kanal 2 eetris olnud „Esse“ saatele, mis kasvatas senisest veel paksema naha. See oli saade, mille kohta toimetuses ütlesime naljatledes „nagu kurikaga herilasepesa ründamine“, mis tähendas, et nii mõnegi teema käsitlusse oli juba sisse kirjutatud, et ärritamegi väga suurt osa ühiskonnast. Kuna mina olin oma nime ja näoga selle saatega läbi põimunud, siis mõistagi tuli kogu pahameelelaviin just minu peale.“

Kui veel kahekümnendates luges Eeva enda kohta käivaid netikommentaare, siis nüüd ei huvita anonüümsete arvajate

„Kui vanne antud ja leping sõlmitud“, siis tunnen küll, nagu oleks kuskil arvutimängus uuele tasemele tõusnud.

seisukohad teda karvavõrdki – see on võit iseenda üle. „Samas on uskumatu, mida näiteks sotsiaalmeedias oma nime ja näo all välja öeldakse, kuidas pole häbi demonstreerida oma rumalust. Aga kui vaadata, missugust poliitilist kultuuri meile eeskujuks tuuakse, siis pole imestada. See, mida lubatakse endale Toompeal, on heaks lakmuseks, mida teine inimene sotsiaalmeedia petlikus anonüümsuses võib endale lubada. See kaotab ära austuse, lugupidamise, kokkuhoidmise,“ kahetseb Eeva. MITTE KOHUSTUS, VAID RÕÕM

Lõppenud suvesse jääb Eeva jaoks üks elu olulisemaid verstaposte – abiellumine. Augustis ütles ta „jah“ oma kauasele elukaaslasele Sander Sõõrumaale, kellega tutvus juba ülikooli ajal. „Abielu on ühe väga ilusa ja pika suhte viimine järgmisele tasemele. Ma ei saa öelda, et olen meelelaadilt väga konservatiivne, aga abielu on minu jaoks alati oluline olnud,“ ütleb Eeva. „Muidugi ei hoia inimesi koos ükski paberitükk, vaid need väärtused, mida nad teineteise ellu toovad. „Kui vanne antud ja leping sõlmitud“, siis mina tunnen küll, nagu oleks kuskil arvutimängus uuele tasemele tõusnud. Abielu on vaimselt hea koht, kus olla.“

Kooselu on Eeva jaoks kompromisside kunst. Mitte kohustus, vaid rõõm jagada oma elu parima sõbraga – kes ju abikaasa olla võiks. „Meil on läbi elatud nii koos kasvamise võlud kui ka valud ning siin on alati kaks varianti: kas annad alla või tugevdad tiimi ja lähed edasi,“ ütleb Eeva. „Noorena on lihtsam suhet kõrvale jätta. Kui miski ei sobi, tõstad kõrvale ning vaatad ringi uute võimaluste järele. Aga näen tuttavate pealt, et hiljem ei ole kaaslast leida enam nii lihtne.“

Nii Eeva kui ka Sanderi nõrkus on hea toit. „Mulle kohutavalt meeldib süüa ning pean tunnistama, et enamik meie ühiseid reise on toidusuunalised. Meie reiside fookuses ei ole muuseumid või vaatamisväärsused, vaid võtame kõigepealt kursi headele restoranidele,“ tunnistab Eeva. Euroopas reisides otsivad nad alati esimesena üles mõne Korea restorani, sest on Korea köögist lihtsalt võlutud.

Sellele, kuhu elu teda praeguseks on kandnud, pole Eeval tõesti vähimatki ette heita. „Kui nüüd omandada veel hõrk oskus aega planeerida, mitte hilineda ja asju viimasele hetkele jätta, oleks elu lausa täiuslik,“ lisab ta naerdes.

Eeva

iluankeet

1. Mis on su salanauding? Paprikaga kartulikrõpsud, mille valik on Eestis kesine või täiesti puudulik. Või siis maitsestatud popcorn, mida saab kinost osta. Igasugused soolased snäkid meeldivad.

2. Mida sa viimati guugeldasid? Pitsaretsepti.

3. Milline on su igahommikune ilurutiin? Näopuhastus, kreemitamine, kerge meik.

4. Mis paistab esmalt silma su töölaual? Suur arvutiekraan ja to do list.

5. Millist ilutrendi sa ei mõista? Ma väga hästi eisaa aru liiga püsti aetud kulmukarvadest. Tore, et komakulmud on kadunud, aga üheksakümnendate tagasitulek ilutrendides on minu jaoks arusaamatu. Kuigi ma tean, et trendid vahelduvad.

6. Milleta poleks su päev ideaalne? Abikaasa embuse ja ilusate sõnadeta enne tööpäeva algust.

7. Mida teed kehvasti, aga tahaksid teha väga hästi? Planeerin aega. Ma eiole üldse hea distsipliinis, olgu selleks töölaua korrashoid või kuhugi õigeks ajaks jõudmine.

8. Milline ilumüüt on sind alati häirinud? Et ilu nõuab ohvreid ning et ilu nimel tuleb kannatada – kuigi see eiole müüt. Ma saan aru, mida mõeldakse loomuliku ilu all. Aga väike kohendamine siit-sealt eitähenda, et sa pole loomulikult kena – sa tood seda lihtsalt paremini esile. Loomulikkus eipea tähendama nullpingutust.

9. Kust kogud inspiratsiooni? Elust ja sõpradest. Kui vaja häid ideid, lasen kõigest lahti ja püüan tavalist elu elada. Siis haagivad ideed ise külge.

10. Mida teed, kui oled stressis? Mitte midagi, lasen endal lihtsalt olla. 11. Milline ilutoode on kõige geniaalsem? Minu Missha BBkreem, toon27 Honey Beige. Super katvus, kõrge päikesekaitse ja imeline kumaefekt!

12. Parim nõuanne, mille oled kunagi saanud? Ema on mulle öelnud: juhtugu mis tahes, kõik läheb nii, nagu minema peab.

13. Millist ilutoodet oled elu jooksul kõige rohkem kasutanud? Juukselakki.

14. Milliseid omadusi hindad ilutootes? Kvaliteeti, vastupidavust ning et ta teeks seda, mis lubatud.

15. Missugune on ilus naine? Enesekindel! Esimese mulje lood välimusega, aga kui astud, selg sirge, nägu naerul, siis on maailm valla!

Tekst: Tiina Kruus

Foto:

Laura Strandberg