Moenädal keset kõrbe

Tekst: Tiina Park • Fotod: erakogu

See luksushotell on ehitatud keset kõrbe. Hotelli aeda oli rajatud lausa liivale mannekeenide kõndimislava.

Oli külm kevadõhtu, ainult kaheksa kraadi sooja. Nii see moenädal algas. Meil olid seljas sulejoped, kuid õblukesed Tuneesia mannekeenid jooksid paljajalu läbi liiva hotelli aias asuvale lavale, mis oli tegelikult üks kileriba tooliridade vahel. Näod olid neil rõõmsad, sest peale meie oli kohal ka kaks Prantsuse moeajakirjanikku ja üks Taani fotograaf.

NAGU MEIL SEITSMEKÜMNENDATEL

Ütleme nii, et Tuneesias on veel palju tööd teha oma moe väljatöötamisel, sest see, mis me laval nägime, meenutas kangesti meie seitsmekümnendaid, kui tüdrukud ise endale rannahõlste vorpisid. Ka värvid ei üllatanud

Olime mööda Sahara kõrbe sõitnud juba oma kolm tundi, kuid ikka oli kahel pool džiipi igav liiv ja tühi väli. Tundus, et see ei lõpe kunagi. Olime teel filmima Tuneesia moenädala avaetendust Anantara hotelli.

millegagi. Ikka valge, hallikas ja natuke punast lisaks.

Hotelli direktor Jesús Arnedo rääkis meile õhinaga, kui tähtis selle moenädala avamine siin kõrbes on. Tuneesias on küll alates 2014. aastast usuvabadus ja kohalikud naised võivad kanda ükskõik milliseid riideid. Tuneesias ei pea nägu rätikuga varjama nagu paljudes araabia riikides. Kuid iga uue asjaga on raske harjuda ja näiteks Tozeuri linna turul on enamik naisi näo kinni katnud.

Mis meestesse puutub, siis kohalikud mehed jumaldavad kapuutse. See on alati tõmmatud üle silmnäo, nii et nägu ennast polegi suurt näha. Parema stiilitunnetusega mehed on siiski sidunud rätiku ümber pea elegantseks turbaniks. See on väga võluv.

Mehed on Sahara kandis pikad, sirged ja mehelikud. Iga teine autojuht näeb välja nagu tõeline filmitäht. Mis sest, et mõni neist ei oska hästi kirjutadagi. See-eest oskavad nad kõik telklaagris lõkketulel imelisi kakukesi küpsetada ja oma rahvapilli mängida. Ja džiipe juhivad nad nagu noored jumalad.

MAAILMA PARIMAD DATLID

Teekond kõrbelinna Tozeuri on maaliline. Selleks tuleb varuda aega. Kiirustada siin ei saa. 19. sajandi keskpaigani viidi just seda teed mööda orje Kebili orjaturule. Selles piirkonnas kasvab

Tuneesias ei pea nägu rätikuga varjama nagu paljudes araabia riikides.

umbes kolm tuhat palmi, samuti viigipuid ja granaadipuid. Väidetavalt just siin valmivad maailma parimad datlid.

Linna vanim osa pärineb 14. sajandist. Seda ümbritseb käsitsi valmistatud tellistest linnamüür. Vanalinna keskel asub kunstigalerii, mida valvavad kaks vanemat daami. Linnatänav on üle ujutatud kõikvõimalike suveniiridega. Müüjad igavlevad. Oleme ainukesed ostjad sel tänaval.

Teele jäävad ka mõned oaasid. Nagu teada, on oaasid tekkinud looduslike allikate, põhjaveevarude ja kaevude ümber. Tüüpiline kõrbeoaas koosneb haritud maalappidest, mida varjavad päikese eest palmid ja eraldavad üksteisest palmilehtedest aiad.

Siin leidub ka sügavaid kanjoneid. Meie käisime seal, kus on filmitud 1996. aastal üheksa Oscarit võitnud „Inglise patsient“. Kindlasti mäletate veel sealt filmist Juliette Binoche’i ja Ralph Fiennesi erakordseid osatäitmisi. ERAKORDNE TUNEESIA

Nii mõnestki oaasist on saanud linn. Näitena võib tuua veel Douzi linna.

Magusad datlid moodustavad märkimisväärse osa oaaside toidusedelist. Oaase ümbritsevad ääretud liivalagendikud. Kunagi kuulus iga roheline maalapike mõnele klannile või hõimule, kes oma maalappide eest hoolitsesid ja nende nimel ka lahinguid lõid.

Kui keegi tahab kogeda sadu kilomeetreid liivarandu või liiva ilma randadeta (kõrbe) või mägede ilu, lõputuid soolajärvi, rohelisi palmisalusid või maitsta parimaid datleid või sooviks vaadelda rahulikku ja sõbralikku mittepealetükkivat araabia eluviisi, siis on Tuneesia õige koht.

Reisimise teeb eriliseks just see tõsiasi, et siinkandis hommikul teele asudes ei tea täpselt, mis ees ootab. Kuidas see päev lõpeb, mida näed ja mida koged. Nii me siit lahkusime, savikauss kohvris ja palju soojust südames.