Sansibari värvid

Loo autor Tiina Park koos moekunstnik Farouque Abdelaga. Sansibari naised merekarpe korjamas.

Pulgakommid lupsavad laste suhu koos paberiga.

Sansibari

värvid

Ma ei osanud aimatagi, et Sansibaril võib olla nii ägedaid moekunstnikke. Aga on! Kohtan teda meie hotellis. Ta nimi on Farouque Abdela. Meie kohtumisele tuleb ta üleni mustas linases kostüümis, mille peal kirju vest, peas valge mütsike ja üle õla pika sangaga riidest kott.

Tekst: Tiina Park, saatesarja „Kaugele siit“ autor • Fotod: Triin Maasik, erakogu

Suured kunstnikud on tihti äärmiselt lihtsad inimesed. Farouque räägib loomulikult, eputamata, ega pane pahaks, kui ütlen, et ei tunne ta loomingut. Ent sülearvutisse ta nime sisse lüües avaneb mu ees imeline maailm – moelavade kuningannad marssimas ta kostüümides New Yorgi ja Milano lavadel. „Mu isa sündis Komooridel ja ema on pärit Madagaskarilt. Ise sündisin siin Sansibaril,“ tutvustab ta mugavalt pehmesse tugitooli vajudes. Lõunamaa kõrvetav päikesekiir langeb hotelliaknast ta tontmustale näole ja hetkeks tundub, et päris mustanahaline ta ikka pole, aga näojooned reedavad siiski kindlalt Aafrika päritolu. „Mu isa oli rätsep, vanaisa tikkis rõivastele lilli ja vanaema hakkas möödunud sajandi alguses Aafrika naistele esimesi rinnahoidjaid õmblema,“ teatab ta uhkusega. „Vaata tänavapilti Stone Townis. Ei mingit moodi! Igaüks on tõmmanud selga kõige mugavama hõlsti. Värvid aga säravad! Eriti palju näeb kollast, punast ja rohelist – kõik see on Sansibar,“ räägib Farouque. Tema kollektsioonides kohtab nii idamaade kui ka Aafrika mõjutusi. Sansibari moes on kõik stiilid segi. „Siinsed inimesed on väga maalähedased. Neid ei huvita teinekord isegi internet. Nad elavad nagu oma maailmas,“ lausub Farouque.

MEREKARPIDEST JA RÄTIKUTEST Järgmisel päeval sõidame randa. Hotelli mänedžer Bruce Bowan soovitab minna just Jambiani küla randa, sest seal käivad kohalikud naised merekarpe ja vetikaid korjamas.

Kohale jõudes oleme vaatepildist

hämmastunud. Naised koogutavad kättpidi 27kraadises vees, et merekarpe korjata. Nad panevad karbid korvidesse, tõstavad raske kandami pea peale ja tassivad auto järelkärusse. Autoroolis suitsetab rahulikult kohalik mees ega tee korve kandvatest naistest väljagi. Igaüks teeb oma tööd. Uurin, mitu tundi nad siin päevas töötavad. „Tavaliselt tulevad nad tööle kell kuus hommikul, sest siis on jahedam, ja lähevad ära loojangu ajal. Seejärel kiirustavad nad kohe koju perele süüa tegema,“ jutustab giid.

Naised ei kanna siin pikki pükse, kõikidel on maani seelik. Tihti on seelik musta värvi, kuid mõne kleit on värviline nagu lihavõttemuna. Pea on kõigil kaetud rätikuga. Räti sidumise viise tundub olema sadu, sest kaht ühtmoodi seotud rätikuga naist ma ei näe. Enamikul lõpeb rätipusa aga lehviga laubal.

Jah, ma olen õnnelik naine. Mul on mees ja viis last.

Kuna riigis on ka palju muslime, on osal naistest pikemad rätikud, mille alt ei paista välja ükski kihar. Suuresti on maal elavad naised harimatud, vaevalt oskavad oma nime kirjutada.

ÕNN JA SUURED UNISTUSED Räägin Norra ärimehe ja filmirežissööri John Brussethiga, kes on loonud Sansibaril naiste abistamise fondi, mis kannab kõlavat nime – Unista Suurelt! Selle fondi abil on saanud hulk Sansibari naisi täienduskoolitusi ja ka paremad töökohad. Kui karbikorjaja päevapalk on 5 dollarit, siis haritumal naisel juba kaks korda enam.

Maailm vajab muinasjutte, ja ikka õnneliku lõpuga. Räägime kohalike naistega. Siin saarel ei juhtu neil midagi erilist. Meie filmimispäev ongi nende aasta suursündmus. Anname naistele raha ja nende näod lähevad naerule.

Küsin Nasyalt: „Kas sa oled õnnelik?“ „Jah, ma olen õnnelik naine. Mul on mees ja viis last,“ vastab Nasya ning peidab saadud rahatähe kiiruga oletatava rinnahoidja vahele.

SAARE KAKS ELU Sansibari saarel eksisteeriksid nagu kaks paralleelset maailma – külaelu, mida tee ääres näen, ja teine elu, mis on turistidele. Kui jagan külavahel lastele pulgakomme, panevad lapsed kommid koos kilest kattega kohe suhu, sest pole selliseid komme eluilmaski näinud. Siinsetes külades ei osata inglise keelt. Saarel räägitakse suahiili keelt, mis on ka Tansaania riigikeel.

Siinne hotellide valik avaldab muljet. Head hotellid on muidugi väga kallid. Helesinise veega basseinid, uhked palmid, õitsevad leekpuud, peened õhtusöögid ning mugavused, millest kohalikud ei oska unistadagi. Puhas mereõhk ja piiritu avarus on Sansibari saare märksõnad. Maalidega sarnanevad vaated on reisi parim elamus.

Kohalikku vürtsiaeda sisse astudes on tunne, nagu siseneksid „Tuhande ühe öö“ värvilisse pildiraamatusse– mandlipuu, kardemon, avokaado, vanill, muskaatpähkel, pipar, ahvileivapuu ja paljud teised lõhnavad vürtsid... Sansibar on maailma tähtsaim nelgitootja.

Sansibari ilm on kuiv ja päikeseline. Vihma oodatakse iga päev, see on siinne rõõmuallikas. Aasta keskmine temperatuur jääb 23–28 kraadi vahele.

VAIKUSE AEG Meie reis lõpeb päikeseloojangukruiisiga, kus leian end üleva vaatemängu keskelt. Merel olek on parim aeg mõtisklemiseks.

Kui su laev on merele läinud, oled juba kohal. Nii on öeldud. Sa lähed ja lähed, aga koht, kuhu tahad jõuda, jääb ikka kaugemale ja kaugemale. Ainult mõistatuslik taevas annab aimu sellest, et enam ei lähe palju aega. Kohalolek on lõpp. Alguses ja lõpus on vaikus.

Vaata!

■ Uus reisisaadete sari „Kaugele siit“ Kanal 2-s kutsub augustist alates avastama põnevaid paiku. Esimesena näeb ja kuuleb lugusid Tenerifelt, Djerba saarelt Tuneesias ja Mallorcalt.