9 minute read
Elu kolme ilmasamba najal
Näitleja ja rõivadisainer Karin Rask navigeerib sulni osavusega pere, näitlemise ja moedisaini vahel, mis loovad ta elus täiusliku terviku.
Elu kolme ilmasamba najal
Tekst: Tiina Kruus • Fotod: Triin Maasik • Stiil: Merit Boeijkens • Muah: Siiri Lauri Riided: Ivo Nikkolo ja Karin Rask Disain Ehted: Anneli Tammik ja Moonika Kase (Tallinn Design House)
Sätime jutuajamise Kariniga (43) tema noorima lapse lõunauinakule. See on aeg, kus ta saab näpistada tunnikese iseenda jaoks. Muidu seab ta elu ja tegemisi eeskätt kolmeaastase Stigi järgi. Kuigi peres käib abiks lapsehoidja, ei taha poiss temaga alati leppida, vaid eelistab järjekindlalt emmet. „Las ta siis olla, kombineerime kuidagi seni, kui saab,“ ütleb Karin mahedalt naeratades. Stig on ta viimane laps ja pesamuna teab oma erilisi õigusi – nautida kogu pere tähelepanu ning vahel käia isegi emaga stuudios kaasas, moetööd tegemas.
Kõige suurem aur lähebki Karinil omanimelisele rõivabrändile, aga selle kõrvalt tahab ta aegajalt astuda lavalaudadele või kaamera ette, sest on kutsumuselt ju ikkagi näitleja. Eelmisesse suvesse jäid suveetendused ja telesarja salvestus. Karin teeb ka sel suvel kaasa „Valge Daami“ etenduses Haapsalus ning seetõttu on uusi pakkumisi keeruline plaanidesse mahutada.
ROLLIDEST ÜHE JA TEISE KANDI PEALT
Karinile pakutakse tihti sarnaseid rolle, millest üks sagedasem tüüp on näiteks Hädas Ema – naine, kellel on palju lapsi ja kelle elu keerleb nende karjatamise ümber, sest mehest pole suuremat tolku. Vahel satub ette ka mõne iseseisvama naise, jõulise tegelase osa või muidu tore roll. „„Valge Daami“ autori Indrek Hargla kirjutatud tegelane oli nii paha, et seda ei saa jutus jutustada ega kirjas kirjeldada!“ hüüatab Karin. „See oli nagu naissoost Macbeth! Loodusjõud, kes oma teelt kõik kõrvaldab!“
Sarjas „Sassis“ mängis Karin „mingit seitsmekaheksa lapsega naist, keda mees ei aita“, aga samas teeb tema kehastatav tegelane läbi huvitava arengu. „Üldiselt mulle meeldivad ikka peaosad,“ ütleb Karin naerdes. „Siis on nüansse nii palju rohkem, saab tegelast katsetada paljudes olukordades, ta areneb. Eriti toredad on võtteplatsil sündivad mõtted ja lahendused, nii et ise ei teagi ette, kuidas enda tegelane reageerib.“ olemas on, ja meenutama, et elan maailma kõige paremas kohas kõige õnnelikumat elu, selles riigis, nende inimestega. Ajan oma äri, näitlen, mul on kolm last – ei saaks rohkem midagi tahta!“ sõnab ta.
Seda Karin küll ei mäleta, kas unistas juba tüdrukuna niisugusest elust, nagu ta praegu elab. Küll teadis ta noore näitlejana tollasest tööpaigast nukuteatrist lahkudes, et ei taha hakata üksnes vabakutseliseks, sest see tähendab tihtilugu lihtsalt töötut näitlejat. Karin soovis, et elus oleks veel midagi, päris tema enda oma.
Ta võttis kaua hoogu ning alustas vaikselt ja väikselt rõivadisainiga. Et kui äri ei edene, saab sama vaikselt pillid kotti panna. Sammhaaval, natuke ettevaatlikult oma äriga alustamine on tema alahoidliku loomusega sobinud, mitte et– vaadake, siin ma nüüd olen ja vallutan maailma! Aga Karini ettevõtmist saatis kohe algusest peale edu. Kui esiti sai tuntuks ta lasteriiete kaubamärk Kalamaja Printsess, siis nüüdseks on tähtsamaks kasvanud Karin Raski naisterõivaste bränd ja lastele disainib ta vaid tellimise peale. Kaalukausid muutuvad, kõik areneb loomulikul moel – see sobib talle.
Jätkusuutliku maailmavaate vankumatu fännina kasutab ta suuresti kangajääke, mis tähendab ka ainueksemplare. „Kasvan nii vähe kui võimalik, mis on äriliselt ebamõistlik, aga minu kirg põhineb kolmel sammul, mida ma oma ettevõttes astun,“ selgitab ta. „Kõigepealt tuleb idee, mida konkreetsest kangast teha. Teiseks meeldib mulle tegeleda kliendiga stuudios. Kolmas õnnehetk on siis, kui klient tuleb tagasi.“
Karin tunneb tänaval oma riided iga kell ära, tema kliendid pole lihtsalt kliendid, vaid „tema inimesed“. Otsekui sõbrannad, kellega ei räägita ainult plaanitavast rõivatükist, vaid elust üleüldse. Ka see osa on Karini jaoks
Jäätisevabrikandist abikaasa Rasmus on üks tähtsamaid inimesi, kellelt Karin sageli nõu küsib, seda ka pakutavate näitlejatööde kohta. „Tal on hea silm ja maitse, mis klapib minu omaga. Usaldan tema arvamust 150 protsenti, sest ta tunneb mind näitlejakarjääri algusest peale,“ tunnistab Karin. „Sobime Rasmusega, sest mina olen alalhoidlik ja tema, vastupidi, hästi innovaatiline. Rasmus on see, kes meil uusi projekte välja pakub – kuhu ehitada või kuhu reisida.“
MU PERE ON MU KINDLUS
Karin ja Rasmus abiellusid 2005. aastal, olles enne neli aastat tuttavad olnud. Sealtpeale on Karin olnud pereinimene ega oska oma elu teistsugusena ette kujutada. Eriti maailma praeguses pinevas olukorras on ta tihtilugu mõelnud, milline kindel linn ja varjupaik on tema jaoks pere. Ta tunneb meeletut tänulikkust iga tavaelu hetke eest. Kasvõi siis, kui käib toas ringi, süles laps, kes ei taha kuidagi magama jääda. Selline olukord võiks muidu närvi ajada, aga praegu mõtleb Karin nii, et see on tegelikult õnn. „Pean hullumeelses maailmas olema tänulik selle eest, mis mul tähtis ning sellepärast ei taha ta oma ettevõtet kasvada nii suureks, et klientidega suhtlemise võlu kaob.
AASTAD LISAVAD ENESEKINDLUST
Suuri muutusi Karin oma ellu ei igatse. Kui kõik sujub, läheb pisipoeg järgmisel aastal lasteaeda ja siis on rohkem aega iseenda tarvis.
Praegu on Karin endaga rahujalal, aga tunnistab, et lavakas õppimise ajal oli ta elus aeg, kus ta oli kimpus liigse kehakaaluga. Kool nõudis suurt pühendumist, korralik toitumine jäi tagaplaanile ning nii oli tavaline lugu, et päeva tähtsaim toidukord kell kümme õhtul koosnes liitrisest ahjuõunajogurtist ja neljast juustukuklist... 30. eluaastad tõid Karinile tasakaalu nii hinges kui ka vormis. Ta ei saa ka neljakümnendate üle sugugi nuriseda, kuigi aegajalt küsib endalt peegli ees, kas kortsukesi juba palju ei ole. „Aga eks neid märkan pigem ise,“ tõdeb Karin rõõmsalt. „Üldiselt tegelen enda välimusega vähe ja ausalt öeldes olen selle üle isegi uhke. Minu jaoks on pigem tähtis, et saan näiteks välja minema hakates ruttu valmis!“
Talle meeldib oma praegune vanus, sest aastate lisandudes tuleb juurde ka mõndagi head, näiteks enesekindlust. „Ma juba tean, mis minu puhul töötab, oskan juuksed panna paari minutiga nii, et need on kenasti. Ma ausalt ei tea, mis on see kuulus halbade juuste päev,“ lisab ta naerdes.
Loodus on Karinit õnnistanud hea närvikava ja stabiilse meelelaadiga – ta tunnistab, et ei saa aru, mida tähendab paha tuju. „Mul ei ole tujusid! Mul saab olla ainult kaks põhjust, mis mind närviliseks võivad muuta: kas ma olen väsinud või on mul kõht tühi. Nagu beebi! Ja siis tuleb mul lihtsalt endale öelda: väike Karin, lähme ja sööme nüüd kõhu täis või paneme su tudule,“ ütleb Karin ja naerab. „Seda
omadust iseendas oskan ma hinnata ja sellepärast tundubki mulle arusaamatu, kui end teiste peal välja elatakse.“
Samas on tema jaoks väljakutse toime tulla olukorras, kus hakkab kiire – see lihtsalt ei sobi ta olemusega. Kuid selle vastu on toimiv nipp, tuleb nimelt asuda piisavalt vara valmistuma. „Kui näiteks pean kell 13 lapsega arsti juures olema, siis hakkame kodunt kell 9 minema. Et saaks iga purskkaevu juures rahulikult uudistada ja iga koera vaadata. Ma üldse ei taha olla närviline ning siis ma juhin end nii, et ei olegi!“
Sellise rahuliku süsteemsuse juures on selge, et Karini laps on hea olla, ema ei kisa ega karista, vaid kõik arutatakse ühiselt läbi ja lepitakse kokku. „Ma arvan küll!“ nõustub Karin varmalt. „Suuremad lapsed, 13aastane Natali ja 15aastane Hugo on seda ka ise tunnistanud.“
ÜHE KODU BALLAAD
Karinile meeldib kodus olla. Seal peab valitsema mõnus õhkkond kõigi jaoks ning selle eest seisab ta lõvina. Samas ei saa ta kumbagi oma ametit teha koduse töölaua taga. Karin tahtnuks pesamunaga veel rohkem omaette kodus olla, ta igatses lapsele pühendumise aega, mis tal jagus Hugot ja Natalit kasvatades, kui tal veel moebrändi ei olnud. „Mulle sobib emaks olemine ja see on teinud minust parema inimese,“ tunnistab ta.
Aga pärast Stigi sündi postitas ta isegi sünnitusmajast Instagrami brändipilte. „Mulle tundus, et ma ei saa täiesti pausile minna, ei tahtnud paariks aastaks oma tööd ära kustutada, kuigi see polnud kerge. Mul oli keeruline tulla beebimaailmast päris maailma, aga ma ei saanud ka sellest loobuda,“ räägib Karin paljude emade dilemmast.
Karini elu üks tähtsamaid märksõnu on jätkusuutlikkus. Ta pere oli praeguse ülipopulaarse Uuskasutuskeskuse asutamise juures, ta tarvitab oma moeloomingus suures osas kangajääke ja on sage teise ringi poodide külastaja. Karini kapist leiab ka ta ema ja vanaema kunagisi rõivatükke. Samas pole ta eelistustes äärmuslik, vaid kõnnib pigem keskteel. Kui Karin ise ja tütar Natali komplekteerivad oma rikkaliku garderoobi pigem taaskasutuse abil, siis pere meespool eelistab oma vähesed rõivad osta tavapoest – just nii, nagu kellelegi sobib.
Pere toidulauale on Karin alati valinud mahetooraine ja nii palju kui võimalik kodust toitu. „Aga ega me hotdog’iputka ukse taga ka nälga ei sure,“ märgib Karin muiates. „Ning kui üldse midagi süüa pole, siis toome poest pelmeenid. Laias laastus usun, et kui toitumise vundament on õigesti laotud, siis erandid kinnitavad reeglit.“
Kui midagi Karini mõnusast maailmast veel puudu on, siis ehk suvekodu. „Nii on kujunenud, et hakkame igal kevadel ringi vaatama – kus see meie meri siis on?“ räägib Karin. Aga siis tuleb suur suvi, puhkusereisid ja askeldamine, kuni ootamatult on käes sügis ja selgub, et ainus kodu on endiselt Kalamajas. Ehk siis jälle järgmisel kevadel!
Karini
iluankeet
1. Milleta sa kunagi kodust ei lahku? Huuleläike ja ausalt öeldes ka kreemita. Kotis on need mul alati kaasas, isegi kui ma neid eikasuta.
2. Mis on su salanauding? Magusasöömine ja kohvijoomine. Magusa all mõtlen šokolaadi. Üle kõige on sinine Karl Fazer!
3. Mida sa viimati guugeldasid? Reisi Itaaliasse, vaatasin kohti, kuhu võiksime minna. Lendame Milanosse, sealt sõidame nunnusse väikelinna Sirmionesse, Garda ja Como järve juurde.
4. Milline on su igahommikune ilurutiin? Puhastan näo, niisutan näoveega, kasutan seerumit ja kreemi. Ideaalis kammin juuksed ära, aga seda eijuhtu iga päev. Teen krunni pähe.
5. Mis paistab esmalt silma su töölaual? Paberid ja märkmikud, neid on mul hullult palju! Hulk ülestähendusi, joonistusi ja nimekirju – kõik on paberite peale käsitsi kirjutatud. Õmbleja juures võtan alati välja kümme paberit ja lõpuks veel märkmiku.
6. Millist ilutrendi sa ei mõista? Äärmuslikku kunsti, kui inimese välimust on lausa silmatorkavalt muudetud.
7. Nimeta üks asi, mida sa teed kehvasti, kuid tahaksid teha väga hästi! Saaksin paremini autot juhtida ja ujuda. Ma tahaksin osata mängida võrkpalli ja sulgpalli – sest praegu oskan mõlemas mängus ainult servida. Tahaksin ka laulda osata, mulle väga meeldib koorilaul. 8. Kust sa kogud inspiratsiooni? Kindlasti keskkonda vahetades – reisides kodu- või välismaal. Minu disaineripilk vaatab igal pool ringi. Mitte niivõrd teadlikult kui alateadlikult tänaval, kohvikus, filmis, teatrietendusel märkan, mis on kellelgi seljas. Näiteks praegu on mul meeles naine, keda nägin vilksamisi poes kolmeks sekundiks, aga tšekkisin ta kohe ära kui väga stiilse.
9. Kui sul oleks päevas üks lisatund juures, siis mida sa teeksid? Aus vastus oleks – tööd. Ideaalis võiksin lugeda raamatut, vaadata head filmi või sarja. Ja joogat teeksin.
10. Milline ilutoode on sinu jaoks kõige geniaalsem? Mulle sobib ideaalselt Sensai nelik: seep, näovesi, seerum ja emulsioon. Minu kuivale nahale on see mitme toote koosmõju geniaalne. Olen Sensaile truuks jäänud esimesest tutvumishetkest peale.
11. Mis on parim nõuanne, mille oled kunagi saanud? Tuleb kõike teha oma väärtuste järgi, oma tõekspidamistega eitohi tülli minna.
12. Millise ilutoote loomisel ei näe sa enda jaoks mõtet? Neid on kindlasti mitu. Näiteks kunstküüned. Natuke ka föön, mida ma eikasuta.
13. Missugune on ilus naine? Ta peab olema tasakaalus iseendaga, õnnelik. Õnnelik naine on ilus naine. Ta võiks mõõdukalt enda eest hoolitseda ning olla lugupidav enda ja teiste vastu.
