Kristi Kopli, Anne Vahtramäe ERAKORRALISE MEDITSIINI OSAKONNA ÕDEDE KOKKUPUUDE NAISTEVASTAST PAARISUHTE VÄGIVALDA KOGENUD PATSIENTIDEGA

ERAKORRALISE MEDITSIINI OSAKONNA ÕDEDE KOKKUPUUDE NAISTEVASTAST PAARISUHTE VÄGIVALDA KOGENUD PATSIENTIDEGA

Emergency medicine department nurses contact with patients who have experienced intimate partner violence against women

Kristi Kopli, Anne Vahtramäe MNSc

Abstact

One link to help victims of intimate partner violence (IPV) is an emergency medicine department (EMD).The purpose of the thesis is to describe the North Estonia Medical Centre`s and the East–Tallinn Central Hospital EMD nurses` contact with IPV, their understanding about the IPV and need for a training related to victims. Within one month EMD nurses were asked to fill in the questionnaire. The sample´s criterions met 77 nurses, of whom 45 (58,4%) agreed to participate. The results were analyzed using the statistics program. The following results were found: three nurses out of 45 claim that they do not meet IPV victims. 29 nurses say that they let the doctor on call to know about IPV victim. This is seen as nurses duty. Less than half of the participated EMD nurses (17 nurses) counsel the patient, although bigger part find it as an emergency medicine nurses` job. About half of the nurses say that they get to know about the victim because patient herself starts talking about it. Six nurses say that if they ask about injuries that the woman has, IPV victims` explanation is not in accordance with their actual injuries. In nurses` opinion the most common reason for becoming a victim of IPV is that a man is influenced by alcohol or narcotics. 17 nurses feel the need for additional training related to IPV topics. The most important topics are psychological training for better communication with victims and how to find out that the person is a victim.

Erakorralise meditsiini osakonna õdede kokkupuude naistevastast paarisuhte vägivalda kogenud patsientidega

There were no relations found between EMD nurses participation in training, working experience, personal experience with IPV and treatment of the victim.

Keywords: intimate partner violence against women, emergency medicine department, nurse.

Sissejuhatus

Naistevastasest vägivallast suurema osa moodustab paarisuhte vägivald (intimate partner violence) (Reno jt 2000, Allen ja Perttu 2010). Leppäkoski jt (2010) väidavad, et erakorralise meditsiini osakonna (edaspidi EMO) õed ja arstid puutuvad esimesena kokku patsientidega, kelle traumad ja sümptomid viitavad konkreetselt paarisuhte füüsilisele vägivallale, mistõttu on EMO õed tähtsaks lüliks ohvri abistamisel.

Uurimistöö eesmärgiks oli kirjeldada Põhja–Eesti Regionaalhaigla ja Ida–Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna õdede kokkupuudet naistevastase paarisuhte vägivallaga, nende arusaama naistevastasest paarisuhte vägivallast ja koolitusvajadust seoses naistevastast paarisuhte vägivalda kogenud patsientide abistamisega.

Eesmärgi saavutamiseks püstitati järgmised uurimisküsimused: 1. Kui sageli EMO õed oma hinnangul naistevastase paarisuhte vägivallaga kokku puutuvad? 2. Kuidas EMO õed tegutsevad, kui osakonda tuleb naistevastast paarisuhte vägivalda kogenud patsient või patsient, kellel esinevad paarisuhte vägivallale viitavad tunnused? 3. Kuidas kirjeldavad EMO õed naistevastase paarisuhte vägivalla ohvrite käitumist ja ohvri tunnuseid oma kogemuse põhjal? 4. Missugused on EMO õdede üldised arusaamad naistevastasest paarisuhte vägivallast, rutiinsest küsitlusest ning tegutsemisest vastavas olukorras?

Kristi Kopli, Anne Vahtramäe

5. Kas ja mis teemadel lisakoolitusi EMO õed vajavad, et efektiivsemalt abistada naistevastase paarisuhte vägivalla ohvreid? 6. Missugused seosed esinevad EMO õe koolituse läbimise, tööstaaži ja isikliku paarisuhte vägivalla kogemuse ja ohvri käsitluse vahel?

Märksõnad: naistevastane paarisuhte vägivald, erakorralise meditsiini osakond, õde.

Metoodika

Kvantitatiivse uurimistöö läbiviimiseks koguti andmed küsimustikuga. Küsimustiku koostamise aluseks võeti Pettai ja Proos (2003) poolt koostatud küsimustik, mida kohandati lähtuvalt käesoleva uurimistöö eesmärgist. Käepärane valim moodustus Ida-Tallinna Keskhaigla ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonnas töötavatest õdedest. Valimi kriteeriumid olid järgnevad: andmete kogumise perioodil on uuritav tööl vähemalt ühel päeval, uuritav oskab küsitluse täitmiseks vajalikul tasemel eesti keelt. Valimist jäeti välja õed, kelle puhkus või haigusleht oli pikem kui küsitluse läbiviimise periood või õde töötas uurimuse läbi viimise perioodil vaid nädalavahetustel. Kui õde töötas mõlemas haiglas, arvestati ta valimisse vaid ühes haiglas. Uuritavates haiglates töötab kokku 95 EMO õde, millest valimi kriteeriumitele vastasid Põhja-Eesti Regionaalhaiglas 38 õde ning Ida-Tallinna Keskhaiglas 39 õde (N=77). Uurimuse läbiviimiseks taotleti e-maili teel luba Ida-Tallinna Keskhaigla ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna juhtidelt. Küsitlus viidi läbi AS Ida-Tallinna Keskhaiglas ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ajavahemikul 26.07.2013 – 30.08.2013. Andmed koguti uurimistöö läbiviija poolt isiklikult paberkandjal küsimustikuga. Andmete analüüsimiseks kasutati kirjeldavat statistikat.

Tulemused

Uurimuses osales kokku 45 erakorralise meditsiini osakonna õde. Tutvusringkonnas või isiklikus elus on paarisuhte vägivallaga kokku puutunud 30 õde (66,8%). Pooled õdedest puutuvad mõni kord kuus või ka tihemini

Erakorralise meditsiini osakonna õdede kokkupuude naistevastast paarisuhte vägivalda kogenud patsientidega

kokku patsientidega, kes tunnistavad omaalgatuslikult, et on kogenud või kogevad praeguses paarisuhtes vägivalda. Küsitletutest 13 (28,9%) puutuvad mõni kord kuus või tihemini kokku patsientidega, kes vastavad küsimusele paarisuhte vägivalla esinemise kohta jaatavalt, kuid paarisuhte vägivalla esinemist omal initsiatiivil ei tunnista. Üheksa õde puutuvad mõni kord kuus või tihedamini kokku patsientidega, kellel kahtlustavad paarisuhte vägivalla esinemist, kuid patsient ise eitab seda.

Naistevastast paarisuhte vägivalda Eestis pidas väga suureks või küllaltki suureks probleemiks 38 õde (84,4%). Ühel või teisel viisil ohvrit tuvastades puutus paarisuhte vägivallaga kokku vähemalt korra kuus 24 vastajat. Kolm õde 45st väidavad, et ei puutu oma töös paarisuhte vägivalla ohvritega üldse kokku. Kõige rohkem puututakse EMOs kokku paarisuhte füüsilise vägivallaga (75,6%). Ohvrid jäävad kõige sagedamini vanusevahemikku 26–45 aastat (65% vastajatest).

Kui on kahtlus, et patsient on vägivalla ohver, siis üheksa õde (20%) küsivad patsiendilt lisaküsimusi, 19 (42%) ütlevad, et nad pigem küsivad lisaküsimusi. Õdedest 23 (51%) ütlevad, et on üldjuhul teada saanud, et patsient on ohver seetõttu, et patsient teeb ise juhtunust juttu. Kõige iseloomulikumaks tunnuseks paarisuhte vägivalla ohvri korral peetakse verevalumeid näo piirkonnas (22 õde). Vastanutest 17 (40,5%) ütlevad, et on nõustanud patsienti, olles saanud teada, et viimane on paarisuhte vägivalla ohver.

Kõige enamlevinumaks naise ohvriks langemise põhjuseks on õdede hinnangul see, et mees on alkoholi või narkootikumide mõju all (86,7%). Üle poolte õdedest arvavad, et vägivalda põhjustab see, et naine on alkoholi või narkootikumide mõju all ja mees ei valitse oma käitumist, on agressiivne, püüab kõike kontrollida, on armukade.

Enamus õdedest nõustuvad väitega, et paarisuhte vägivalla ohvrit peaks nõustama edasiste abisaamisvõimaluste osas ning teavitama juhtumist

Kristi Kopli, Anne Vahtramäe

valvearsti. Küsitluses osalenutest õdedest kaheksa on teavitanud politseid. Enamik arvab, et õed ei peaks politseid juhtunust teavitama. Ükski õde ei arva, et tuleks jututeemat vahetada, saades teada, et naine on vägivalla ohver.

Need, kes leiavad, et EMO õde peaks patsienti paarisuhte vägivalla korral nõustama, sageli ise seda ei tee (tabel 1).

Tabel 1. Arusaam nõustamisest ja nõustamine kokkupuutel ohvriga.

Olen nõustanud Peaksin nõustama

Ei Jah Kokku

Ei 12 13 25

Jah 1 16 17

Kokku 13 29 42

Need, kes leiavad, et vägivalla esinemisel peaks teavitama valvearsti ja politseid, üldiselt ka ise seda teevad (tabel 2).

Tabel 2. Arusaam valvearsti ja politsei teavitamisest ning valvearsti ja politsei teavitamine kokkupuutel ohvriga.

Olen teavitanud valvearsti Peaksin teavitama valvearsti Kokku

Olen teavitanud politseid

Peaksin teavitama politseid Kokku Ei Jah Ei Jah

Ei 8 5 13 Ei 30 4 34

Jah 5 24 29 Jah 2 6 8

Kokku 13 29 42 Kokku 32 10 42

Õdedest enamik (40 õde, 89%) arvab, et EMO õe sekkumine paarisuhte vägivalla korral on tähtis vähemalt mingil määral. Vastanutest 18 leiavad, et kõige olulisem paarisuhte vägivalla ohvri abistamisel on tagada ohvrile konfidentsiaalsus, privaatsus ja turvalisus. Vastavasisulisel koolitusel

Erakorralise meditsiini osakonna õdede kokkupuude naistevastast paarisuhte vägivalda kogenud patsientidega

on osalenud vaid kolm õde. Uuritavatest 17 tunnevad vajadust lisakoolituste järele. Koolitusteemadest peavad EMO õed kõige vajalikumaks just psühholoogilist ettevalmistust paarisuhte vägivallaga tegelemiseks. Statistiliselt olulist seost ei ilmnenud koolituse läbimise, tööstaaži, isikliku kogemuse ja ohvri käsitlemise vahel.

Arutelu

EMO õdede hinnangul on kõige enamlevinumaks vägivalla liigiks füüsiline vägivald, mis ühtib varasemalt Leppäkoski jt (2011) poolt läbiviidud uurimistöö tulemustega. Varasemast uurimusest, mis on läbi viidud Eesti naiste seas, on teada, et naised kannatavad kõige enam vaimse vägivalla all (Pettai ja Proos 2003). Erinevus võib tuleneda küsitletavate sihtgrupist — ohvrid või tervishoiutöötajad. Tõenäoliselt kogevadki naised sagedamini vaimset vägivalda, kuid EMOle jääb see tihti märkamata ning enamasti esineb psühholoogiline vägivald samaaegselt füüsilise vägivallaga (Leppäkoski jt 2011), mistõttu suunatakse põhirõhk füüsilisele vägivallale ja selle tagajärgede likvideerimisele.

Võib eeldada, et EMO õe töö on suunatud vaid meditsiinilise abi osutamisele ning õed on väsinud või tüdinud lisaülesannetest. Lisaküsimusi paarisuhte vägivalla kohta küsivad patsiendilt vaid üks viiendik EMO õdedest, ehkki kahtlustavad, et patsient on vägivalla ohver. EMO õdede poolt ei võeta ohvrilt sisulist anamneesi, vaid oodatakse, kuni ohver ise juhtunust rääkima hakkab. Seda toetab ka uurimustulemus, et kõige rohkem puututakse kokku naistega, kes tunnistavad omaalgatuslikult, et on paarisuhte vägivalla ohvrid. Leppäkoski jt (2010) uurimusest ilmneb, et umbes pooled EMO töötajad ütlevad, et naine ei soovi paarisuhte vägivalla teemal rääkida. Tundub, et Eesti patsientide vägivalla probleem on nii suur, et naised on sunnitud abi saamiseks ise vägivallast juttu tegema. Lisaks jääb mulje, et Eesti õde kardab paarisuhte vägivalla ohvritega probleemist rääkimist alustada, kuna probleem on väga isiklik. Seda võidakse pidada eraellu sekkumiseks, nagu järeldub Liibanonis läbiviidud uuringust (Usta jt 2012).

Kristi Kopli, Anne Vahtramäe

Eesti EMO õed lähtuvad paarisuhte vägivalla kohta küsitlemisel konkreetsest olukorrast. Rutiinne küsitlemine on oluline, kuna eestlane on loomult tagasihoidlik ja vaikne ja seetõttu on küsimustele vastata lihtsam, kui oma initsiatiivil kurtma hakata. Bacchus jt (2011) uurimuses osalenud naistest enamik räägiksid vägivallast, kui perearst alustaks teemat. Lisaks ohvri julguse puudumisele vägivallast rääkimiseks tunnevad õed end ebakindlana, eriti kui puuduvad vastavad tegevusjuhendid. Teisest küljest võib ka eeldada, et rutiinse küsitlemise vajadust ei märgata, sest vähesed peavad paarisuhte vägivalla probleemi väga suureks. See väljendub eelkõige siis, kui on vaja tegeleda vigastusega, millega patsient haiglasse pöördus ning tõenäoliselt pole see seotud paarisuhte vägivallaga. Samas on rutiinne küsitlemine alati vajalik, sest enamik naisi ei tule EMOsse paarisuhte vägivalla tagajärjel saadud vigastuse tõttu, vaid mingil muul põhjusel (Walton-Moss 2002; ref. Glass jt 2001 järgi, Sethi jt 2004).

Uurimusest järeldub, et suurema tööstaažiga õed puutuvad ohvritega kokku sagedamini. Ilmselt on tegemist sellega, et kogenumad õed oskavad märgata vägivallale viitavaid märke ja oskavad sel teemal patsiente pädevamalt küsitleda. Vastupidiselt Kask ja Pettai (2003) ja Maina (2009) uurimustele ei ilmne käesolevast uurimusest, et paarisuhte vägivalla probleemi väga suureks peetakse, Siin võib arutleda selle üle, kas muudab töö iseloom EMO õdesid ükskõiksemaks või on EMOs suur töökoormus, mistõttu keskendutakse põhiliselt füüsilise tervise taastamisele. Töö erakorralise meditsiini osakonnas on kiire, patsiente on palju, korraga tuleb tegeleda väga erineva patoloogiaga patsientidega ja detailidesse pole aega ega jaksu süveneda. Küsitlemiseks ega nõu andmiseks aega ei võeta. Üleüldse usuvad vähesed EMO õed, et nende sekkumine kuidagi ohvrile abiks oleks.

EMO õdede arusaamad ja käitumine on vastuolus. Käesolevast uurimusest selgub, et paljud EMO õed leiavad, et peaksid patsienti nõustama, kuid pole seda ise teinud. Ka naiste poolt öeldu kinnitab õdede vähest nõustamist (Leppäkoski jt 2011). Võib nõustuda väitega, et EMO õel

Erakorralise meditsiini osakonna õdede kokkupuude naistevastast paarisuhte vägivalda kogenud patsientidega

pole aega patsiendi hingehaavasid lappida, nagu ootavad Pettai ja Proos (2003) poolt uuritud naised. Siiski infovoldiku ulatamiseks peaks leiduma aega igal professionaalsel õel. Uurimused näitavad, et sageli naised just nõustamist ja informeerimist soovivadki (Leppäkoski jt 2011, Usta jt 2012), et soovi korral ise probleemi lahendamisega jätkata.

Kindlasti annab õele lisakompetentsust ja ka enesekindlust paarisuhte vägivalla teemalise koolituse läbimine. Koolituse kaudu saab õdedele selgitada paarisuhte vägivalla olemust, kummutada müüte ja saada praktilisi teadmisi ohvri tuvastamise ja abistamise osas. Õdede teadmiste tõstmine ohvri käsitlusest on oluline ka Stenson ja Heimer (2008) uurimuse põhjal. Käesoleva uurimistöö tulemustest selgub, et olulisemaks koolitusteemaks EMO õele peetakse psühholoogilist ettevalmistust, et ohvriga paremini suhelda, mis ühtib Kase ja Pettai (2003) uurimustulemusega. See koolitus oleks äärmiselt vajalik, kuna enne, kui saab ohvriga üldse suhtlema hakata, on selleks emotsionaalselt ja psühholoogiliselt vaja valmistuda.

Järeldused

1. EMO õdedest pooled väidavad, et puutuvad mõni kord kuus või ka tihemini kokku patsientidega, kes tunnistavad omaalgatuslikult, et on kogenud või kogevad praeguses paarisuhtes vägivalda, samas kui neljandik väidavad, et puutuvad mõni kord kuus või tihemini kokku patsientidega, kes küsitledes kinnitavad vägivalda, kuid pole seda omaalgatuslikult tunnistanud. Pooled õdedest väidavad, et patsient teeb üldjuhul ise paarisuhte vägivallast juttu, kuid esineb olukordi, kus paarisuhte vägivalla ohvrite poolt öeldu ei vasta nende vigastustele. 2. Kõige levinumaks naise ohvriks langemise põhjuseks on õdede hinnagul mehe alkoholi või narkootikumide mõju all vägivallatsemine, arvatakse samuti, et mees ei valitse oma käitumist, on agressiivne, püüab kõike kontrollida ja on armukade. 3. Õed peavad õigeks, et vägivalla ohvri juhtumist tuleb teavitada valvearsti, kuid politsei teavitamist üldjuhul EMO õe ülesandeks

Kristi Kopli, Anne Vahtramäe

ei peeta. Õed peavad vajalikuks vägivallaohvri nõustamist, kuid vähem kui pooled uurimuses osalenud EMO õed väidavad, et nõustavad patsienti, keda teavad olevat paarisuhte vägivalla ohver. 4. Õed tunnetavad vajadust paarisuhte vägivalla alase koolituse järele. Koolitusteemadest olulisemateks peetakse psühholoogilist ettevalmistust paremaks suhtlemiseks ohvritega ja ohvri ära tundmise ja/või tuvastamisele suunatud koolitust. 5. EMO õe koolituse läbimise, tööstaaži, isikliku paarisuhte vägivalla kogemuse ja ohvri käsitluse vahel seoseid ei leitud.

Allikaloend

Bacchus, L., Mezey, G., Bewley, S. (2011). Experiences of seeking help from health professionals in a sample of women who experienced domestic violence. Health and Social Care in the Community, 11(1): 10–18. Kase, H., Pettai, I. (2003). Vägivalla mõju naiste tervisele: Meedikute küsitluse tulemused. http://rahvatervis.ut.ee/bitstream/1/86/1/Kase2003.pdf (19.02.2013). Leppäkoski, T., Astedt-Kurki, P., Paavilainen, E. (2010). Identification of women exposed to acute physical intimate partner violence in an emergency department setting in Finland. Scandinavian Journal of Caring Sciences, 24: 638–647. Leppäkoski, T., Paavilainen, E., Astedt-Kurki, P. (2011). Experiences of emergency care by the women exposed to acute physical intimate partner violence from the

Finnish perspective. International Emergency Nursing, 19: 27–36. Maina, G. M. (2009). Emergency medical response to intimate partner violence in

Kenya. Nursing Standard, 23(21): 35–39. Olive, P. (2007). Care for emergency department patients who have experienced domestic violence: a review of the evidence base. Journal of Clinical Nursing, 16: 1736–1748. Pettai, I., Proos, I. (2003). Vägivald ja naiste tervis: Sotsioloogilise uuringu materjalid. http://rahvatervis.ut.ee/bitstream/1/87/1/Pettai2003.pdf (19.02.2013). Reno, J., Marcus, D., Leary, M. L., Samuels, J. (2000). Full report of the prevalence, incidence, and consequences of violence against women. Findings from the national violence against women survey.

Erakorralise meditsiini osakonna õdede kokkupuude naistevastast paarisuhte vägivalda kogenud patsientidega

Sethi, D., Watts, S., Zwi, A., Watson, J., McCarthy, C. (2004). Experience of domestic violence by women attending an inner city accident and emergency department.

Emergency Medicine Journal, 21: 180–184. Stenson, K., Heimer, G. (2008). Prevalence of experiences of partner violence among female health staff: relevance to awareness and action when meeting abused women patients. Women`s Health Issues, 18: 141–149. Usta, J., Antoun, J., Ambuel, B. (2012). Involving the health care system in domestic violence: what women want? Annals of Family Medicine, 10(3): 213–220. Walton-Moss, B. J., Campbell, J. C. (2002). Intimate partner violence: implications for nursing. The Online Journal of Issues in Nursing, 7(1).