18
AKTUAALNE
JAANUAR 2021, NR 1
Päevikud peegeldavad eriolukorras hakkamasaamist „Mulle meenub Ilon Wiklandi autobiograafiline lasteraamat „Pikkpikk teekond“, kus teise maailmasõja ajal jooksis laps hommikuti vaatama, kas maailm on veel alles. Mina vaatan piltlikult öeldes samuti, kas maailm on veel alles. Alles ta on, aga iga päevaga läheb olukord kõhedust tekitavamaks küll.“
LEENA KURVET-KÄOSAAR kultuuriteooria kaasprofessor
N
ii kirjeldas oma meele olu eriolukorra teise nädala alguses Eesti väikelinnas elav 38-aastane naine, ühe algkooli- ja ühe lasteaiaealise lapse ema. Tema päevik on üks Eesti K irjandusmuuseumi eluloo kogusse laekunud ülestähen dustest. Möödunud aasta märtsis kutsusid Eesti Kultuuriloo line Arhiiv ja Ühendus Eesti Elulood kõiki huvitatuid üles pidama eriolukorra päevikut. Üleskutse ajendil on siiani kokku saadud 64 päevikut, mida hoitakse Eesti Kirjandus muuseumi elulookogudes. Eriolukorra päevikute kogumine sai alguse TÜ elulookirjutuse kursuselt,
kus üliõpilastel paluti tavatu aja kohta ülestähendusi teha. Ettevõtmine läks hästi käima ja selle pinnalt tekkis mõte kirjandusmuuseum is välja kuulutada avalik päevikute kogumise aktsioon. See toetub muuseumi aastakümnete pikkusele elulugude kogumise
traditsioonile, mille eesmärk on koguda ja säilitada ajaloolist ja kultuurilist mälu ning väär tustada üksikisiku elukogemust kultuuri ja ajaloo osana. Kogumisaktsiooni teine ees märk on pakkuda omamoodi tuge eriolukorraga hakkama saamisel: nii elulookirjutuse
„TÄNA MIDAGI ERILIST EI JUHTUNUD: ÕPPISIN, OLIN ARVUTIS, MAGASIN, SÕIN... JA MUUD EI JUHTUNUDKI. SEE ON MUL JUBA TAVALINE RUTIIN. UUT ON NII PALJU, ET OLEN HAKANUD RAADIOST KOROONAUUDISEID KUULAMA. PEAB KURSIS OLEMA.“
TEKST JA ILLUSTRATSIOON: KAAREL LILLEMETS
AVASTA KOLUMN
