TEADUS | PSÜHHOLOOGIA Inimpsühholoogia uurimine pakub üha uut infot

Psühholoogiast on kasu nii logopeedil kui ka politseinikul

Tuba on hämar. Istun akna all arvuti ees, kõrvaliste pilkude eest varjab mind hall vahesein. Kohe algab katse, kus pannakse proovile minu ennustusvõime.

ANNI LEENA KOLK

kirjanduse ja kultuuriteaduste üliõpilane

Katse on väga lihtne, ent oma olemuses täiesti absurdne – mul tuleb ainult oma sisetunde ja ennustamisvõime abil ära arvata, kumma ekraanile ilmuva kardina taga peitub foto. „Vale“ valiku puhul tuleb kardina tagant nähtavale ühtlane hall sein, „õige“ korral ilmub foto mõneks sekundiks ekraanile.

Sellise katsega korratakse sotsiaalpsühholoog Daryl Bemi kümne aasta tagust uuringut, millega prooviti tõestada inimese sisetunde olemasolu. Kuna Bemi järeldustele ei saa tugineda, korratakse katset mitmes laboris, et näha, kas tulemus tuleb sarnane. Tartus on eksperimentaalpsühholoogiaga metallrõngas). Ka 2021. aastal on nägemistaju üks eksperimentaalpsühholoogia labori peamine uurimisteema, kuigi füüsiliselt enam midagi silma ei topita.

Tähelepanu on piiratud

tegeletud juba alates 1886. aastast, kuid selle ala labor on kasvanud välja nägemistaju uuringutest, mida tegid pikaajalised teadlased ja õppejõud Jüri Allik, Marika Rauk, Aavo Luuk ja Talis Bachmann. 1980. aastatel olid Tartu teadlased eririnnas silmaliigutuste uurimisel (milleks, muide, pandi silmamuna peale Praegu näiteks uuritakse laboris, mis kasu võiks olla sellest, mida me teadlikult tähele ei pane. Tähelepanu jaotumise uurimiseks antakse katseisikule pingutust nõudev ülesanne. Näiteks tuleb tal jälgida ekraanile ilmuvat tähtede jada, seda meeles pidada ja otsustada, kas hetkel ekraanil olev täht on sama mis üle-eelmine. Samal ajal lastakse kõrvaklappidest helisignaale või näidatakse arvutiekraani serval ka midagi muud. Tegelikult mõõdetakse niisuguse katsega aju vastuseid just sellele, mida tähele panema ei pea ‒ segavatele helidele või kõrvalistele kujutistele. TÜ eksperimentaalpsühholoogia professor Kairi Kreegipuu selgitab, et inimese tähelepanuvõime on piiratud. Katseisiku ülesanne peab olema piisavalt keeruline ja hõlmama suure osa tähelepanust. „Aju töötab erinevuse avastamise kallal,“ sõnab Kreegipuu. „Kõigele sellele, mis on püsiv või tavaline, ei ole mõtet lõputult töötlusressurssi kulutada.“ Aju võime avastada erinevusi ka siis, kui tähelepanu on mujale suunatud, on aga ülioluline,

et kiiresti reageerida. Erinevuse avastamise võime kahanemine võib muu hulgas viidata neuroloogilistele või psühhiaatri listele probleemidele. See teema on praegu Kreegipuu uuringu keskmes. Üks nähtus, mille kohta psühholoogidelt palju küsitakse, on ajataju. Sedagi uuritakse eksperimentaalpsühholoogia laboris. Kreegipuu sõnul on ajataju juba sellepärast huvitav teema, et selle jaoks ei ole oma organit – erinevalt näiteks nägemisest või kuulmisest, milleks on olemas silmad ja kõrvad. Laste jaoks on ütlus „Aeg lendab“ sageli arusaamatu – nende arvates on päevad ju pikad! Võib tunduda kummaline, aga psühholoogidel on sellele seletus olemas. Aja kulgemise kiirust mõjutab kognitiivse Ajataju on olevikus ja minevikus Kai ri Kreegipuu pingutuse hulk. „Lapseeas ja 20-ndate alguses on palju uusi sündmusi, mis erinev. Kui arstiaega oodates aeg vajavad läbitöötamist,“ räägib eksperimentaalpsühholoogia nooremvenib, siis tagantjärele ei paista lektor Annegrete Palu. „Seetõttu tundub, ootusaeg nii pikk. et ka aega on palju läinud. Hiljem aga on rohkem korduvaid sündmusi ja sellepärast näib, et aeg läheb kiiresti.“ Ajataju on erinev ka olevikus ja minevikus. Kui arstikabineti ukse taga istudes tundub, et minutid lausa venivad, siis tagantjärele ei paista ootusaeg enam nii pikk. Samas, kui olla terve päev tegevuses, läheb aeg kiiresti, ent tagasi mõeldes tundub, et päev oli pikk ja sellesse mahtus palju huvitavat.

Foto: Andres Tennus

Fotod: Mariana Tulf

Nägemistaju on üks peamisi eksperimentaalpsühholoogia labori uurimisteemasid.

Nooremlektor Annegrete Palu uurib, kuidas mäletavad inimesed juba toimunud sündmusi.

Teadlased kirjeldavad, et inimesed ootavad psühholoogidelt lahendusi, mis teeksid elu paremaks. Praegu algab eksperimentaalpsühholoogia laboris Liis Themase doktoritöö käigus katse lastega, kes ei saa kõnest hästi aru. Sellist probleemi võib põhjustada sada eri faktorit. Äkki laps ei tea sõnade tähendust? Aga äkki ta hoopis ei kuule, kas häälik on lühike või pikk? Kuna sõnade eristamist on võimalik ajus mõõta, saab välja uurida, kas lapse aju eristab näiteks sõnu vere ja veere või kuri ja kuuri. Kui uuringu lõppedes jõutakse järeldusele, et probleemiks on võimetus eristada häälikute pikkust, võiks hakata välja arendama uut logopeedide programmi, mis sellise probleemiga lapsi aitaks.

Laborist päris ellu

Et laboris saadud teadmised jõuaksid rakendusse, teevad psühholoogid koostööd teiste valdkondade esindajatega. Näiteks laste kõnehäirete uurimisse on kaasatud ka neuroloog, keeleteadlased ja logopeedid. Veel üks näide seostest teiste valdkondadega on Annegrete Palu uurimisvaldkond õiguspsühholoogia, kus on olulisel kohal mälu. „Kuritegu pealt näinud inimene mäletab seda 20 aasta pärast teisiti kui vahetult pärast juhtumit. Me kirjutame mälestusi kogu aeg vaikselt üle ja ümber. Neid mõjutavad näiteks teiste räägitu ja fotod,“ selgitab Palu. Et õigussüsteem toimiks õiglasemalt, on tarvis teada, kuidas inimesed sündmusi mäletavad, millele nad sündmuste ajal rohkem tähelepanu pööravad ja mis nende mälestusi mõjutada võivad. Praegu käimasolevates katsetes on võimalik kõigil soovijatel enda mälu proovile panna.

Kui soovid uuringutega kursis olla ja neis osaleda, hoia silma peal eksperimentaalpsühholoogia labori Facebooki lehel ja instituudi kodulehel psychology.ut.ee.