RADAR 15

Page 1

Nr 15 jaanuar-veebruar-märts 2013

Politsei- ja aP Piirivalveameti iiri ii riva ri va alv lvea eame meti ti ajakiri ajaki ja aki kiri ri

Sisekontroll: mitte alati salajane Põhja narkoüksus läheb tänavatele Miljon miili õhus, lennusalk 20

Vietnami õppetund


LAUPÄEVAL, 27. APRILLIL KELL 21 VON KRAHLIS POLITSEI- JA PIIRIVALVEORKESTRI BIG BAND & TALLINN SWING DANCE SOCIETY KUTSUVAD!

TANTSU ÕHTULE! LAVALE ASTUVAD G. Otsa nim Tallinna Muusikakooli ansamblid, politsei- ja piirivalveorkestri BIG BAND & Marilin Kongo, Kristjan Ilumäe, Siim Aimla juhendamisel, Margus Jürisson & Swing Club Tallinn Swing Dance Society tantsijad PILET PPA TÖÖTÕENDIGA KOHAPEAL 5 €


JUHTKIRI

29

12 Sisukord 4

Uudised

6

Fookus Vietnami õppetund

10

Võti Esimene pääsuke

12

Persoon Euroopa piir käib vastu Kreeka müüri

16

Võõrsilt Kuritegevus on kultuuri nägu

18

Meeskond Püramiidi tipus

22

Sisekontroll Sisekontroll: mitte alati salajane

26

Uuring Pilk kõrvalt

29

Elamisload Usalda, aga kontrolli

32

Galerii Trüffel 2012

34

Ajalugu Luksusasjast töövahendiks

39

Taasloomine 23 aastat tagasi

44 Lennusalk Miljon miili õhus

Aja lugu Iga kord, kui hakkame Radari kolleegiumi ja kaasautoritega uut numbrit kokku panema, proovime välja valida just need kõige paremad teemad, mis pakuksid meie lugejaile huvi. Ühelt poolt on need kindlasti päevakajalised lood, mis on iseloomulikud just praegusele ajale. Selles Radari numbris on näiteks juttu ebaseaduslikust sisserändest ja vietnamlaste kaasusest, mis on olnud avalikkuse huviorbiidis veebruari algusest. See on teema, mis põletab just praegu. Teisest küljest teeb ajakirja heaks pilk minevikku. Ajaloohuvilised saavad sellest Radarist lugeda nii esimestest politseisõidukitest, taasloodud politsei esimestest aastatest 90ndail kui ka lennusalga arengust. PPAs töötab palju inimesi, kes on olnud ise nende lugude sünni juures 20 aastat tagasi ning mäletavad, kuid asjad siis käisid. Ajaloolised artiklid muudavad veelgi väärtuslikumaks Eesti Filmiarhiivi ja meie enda töötajate erakogudest kogutud fotod, mis on tõelised pärlid. Ka tänapäeval tehtud fotod politseinike, piirivalvurite ning kodakondsus- ja migratsiooniametnike tööst muutuvad ühel hetkel ajalooks. Et neid hetki paremini väärtustada, korraldame tänavu novembris PPA aastapäeval fotonäituse, kus paneme üles kõige paremad jäädvustused 2013. aastast. Näituse tarvis pildistame terve aasta jooksul meie tööliine ning otsime põnevaid motiive. Mine tea, millise pilguga vaatame neid fotosid 20 aasta pärast!

Nelli Pello Radari peatoimetaja

48 Sport 50

Raamatud

51

Mälumäng

32

FOTO: KAJA VENTSEL

34

32

on neli korda aastas ilmuv Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri.

Toimetus Peatoimetaja: Nelli Pello Keeletoimetaja: Ene Sepp Küljendus ja makett: Profimeedia Trükk: Kroonpress Tiraaž: 2000 Kaanefoto: Narva maanteepiiripunkti dokumendiekspert Arnold Vaino näitab petturi pilti, kes üritas siseneda riiki võltsitud passiga. Foto: Artur Sadovski

Kolleegium Tõnu Hunt, Raigo Haabu, Tarmo Miilits, Merike Jürilo, Indrek Tibar, Elmar Vaher, Aimar Köss, Tarmo Kohv, Priit Suve, Harrys Puusepp, Toomas Sildam

Kontakt Ajakiri Radar | Politsei- ja Piirivalveamet | Pärnu mnt 139, 15060 Tallinn Telefon: 612 3055, 5343 9684 | E-post: radar@politsei.ee Veebis: issuu.com/ajakiri_radar

3


UUDISED

President tunnustas Politsei- ja Piirivalveameti töötajaid

FOTO: ARNO MIKKOR

„Eesti tänab iseseisvuspäeva eel teid teie töökuse ja nõudlikkuse, tubliduse ja aususe ning mitmel puhul isikliku vapruse eest. Te olete tihti mentorid, eeskujuks oma kolleegidele ja kaaslastele,“ ütles president Ilves riiklike teenetemärkide kätteandmisel 23. veebruaril Kadrioru kunstimuuseumis. „Siin pole oluline, mis erialal te täpselt töötate. On see teadus, kohaliku elu edendamine, meditsiin, korrakaitse, tööstus, ettevõtlus, haridus... Tähtis on teie pühendunud töö, teie tegevus Eesti heaks ja Eesti nimel.“ Presidendilt pälvisid Kotkaristi teenetemärgi Jüri Nurme, kes taasloodud politsei esimese peadirektorina juhtis aastail 1990–1992 politseiorganisatsiooni selle kõige murrangulisemal ja keerulisemal ajal; politseikolonel Aivar Alavere, kriminaalpolitsei nüüdisaegse ja professionaalse jälitusvõimekuse arendaja ning juhtija keskkriminaalpolitseis; politseikapten Kaido Kõplas, pikaajaline narkokuritegevusvastase tegevuse eestvedaja ja paljude edukate operatsioonide juht Põhja prefektuuris ning vanempiirivalvur Kuldar Merimaa Mustajõe kordonist, Narva piirilõigu piiriesindaja abi, aktiivne Kaitseliidu liige, kes on valvanud Schengeni välispiiri ka Kreekas ja Bulgaarias.

Presidendi tunnustuse osaliseks sai teiste seas keskkriminaalpolitsei operatiivbüroo juht Aivar Alavere.

4

FOTO: ARTUR SADOVSKI

President Toomas Hendrik Ilves andis 23. veebruaril Eestile osutatud teenete eest 99 inimesele riiklikud autasud. Tunnustatute seas on ka neli PPA töötajat: Jüri Nurme, Aivar Alavere, Kaido Kõplas ja Kuldar Merimaa.

Raivo Küüt peadirektori kabinetis

Raivo Küüt: „Tänan südamest kõiki Politsei- ja Piirivalveameti töötajaid raskel ajal tehtud töö eest“ 28. veebruaril oli viimane tööpäev Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoril Raivo Küüdil.

Raivo Küüt asus politsei teenistusse 1990. aastal Otepää politseijaoskonnas. 1996. aastal jätkas ta teenistust Tallinna Politseiprefektuuri Haabersti politseijaoskonna juhina ning 1998. aastast Tallinna Politseiprefektuuri Lõuna politseiosakonna juhina. 2003. aastal sai Küüdist Tallinna Politseiprefektuuri juhi asetäitja ja järgmisest aastast Põhja Politseiprefektuuri juht. 2008. aastal alustas Küüt tööd Politseiameti juhina ning 2010. aastal sai temast Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor. „Kõik need aastad riigiteenistuses on andnud mulle tohutult palju. Tagasi vaadates näen, kuidas see organisatsioon on mind koolitanud, võimaldanud areneda, ammutada kogemusi, end teostada ja mis kõige olulisem – andnud palju, väga palju häid kolleege, tuttavaid ning sõpru,“ ütles Küüt. „Tänan südamest kõiki PPA töötajaid sel raskel ajal tehtud töö eest! Te olete tublid! Ilma teieta poleks Politsei- ja Piirivalveamet

selline, nagu ta on, ja usaldus poleks tema vastu nii suur. Kahtlemata tuleb ette raskusi ning eksimusi. Need käivad meie töö juurde, ja mitte ainult meie töö, vaid ka teiste tööde ning tegemiste juurde. Keegi pole ilmeksimatu. Tegijal ikka juhtub, ütleb ka vanasõna. Tähtis on vigu tunnistada ja parandada. Seda mõistetakse ning hinnatakse. Ajal, mil meedias toimuvas debatis uue politseijuhi valimise üle on korduvalt seatud kahtluse alla areng, mille sisejulgeolekuvaldkond on aastate jooksul läbi teinud, soovitan ka kõigil teil korraks heita pilk tagasi, meenutada oma teenistust ning mõelda, kust me tuleme ja kuhu oleme jõudnud. See muudab mõtted hoobilt selgemaks ning aitab vastata küsimusele, kas PPA vajab praegu tõesti vägiteomõõtu ümberkorraldusi või lihtsalt stabiilset ja jätkusuutlikku arengut ning olemasolevate inimeste motiveerimist.“ Raivo Küüt jätkab teenistust Siseministeeriumi kantsleri nõunikuna. 1. märtsist kuni ajani, mil valitsus kinnitab ametisse uue PPA peadirektori, täidab peadirektori ülesandeid peadirektori asetäitja kriminaalpolitsei alal Raigo Haabu.


UUDISED

Alustas kolmas veebikonstaabel

FOTO: ARTUR SADOVSKI

FOTO: HEITI KRUUSMAA

Oksana sõnul on tal hea meel, et saab abistada Vene kogukonda ning suurendada nende internetiturvalisust. „Mõistan inimesi, kes soovivad oma muredest rääkida oma emakeeles, sest siis kasutatakse just neid sõnu ja väljendatakse end niimoodi, et inimest õigesti mõistetaks. Loodan, et suudan inimestega leida hea ja usaldusliku kontakti ning neid nende muredes aidata,“ lisas Oksana. Kõigepealt on Oksanal plaanis oma tegevust alustada sellistes sotsiaalmeedia keskkondades nagu Facebook ja VKontakte, kus noored kõige aktiivsemalt suhtlevad. Oksana Luik on lõpetanud Politsei- ja Piirivalvekolledži Paikuse kooli ning Sisekaitseakadeemia ja on töötanud neli aastat Põhja prefektuuris noorsoopolitseinikuna.

Orkester esitles uut plaati Politsei- ja piirivalveorkestril ilmus veebruaris uus CD, mis on pühendatud Eesti Vabariigi ja Eesti politsei 95. aastapäevale.

Plaadile on salvestatud orkestri paremik aastaist 2010–2012 ning oma hääle on CD-le andnud Lenna Kuurmaa, Birgit Varjun, Bonzo, Mikk Dede ja Tallinna Ülikooli Meeskoor. Orkester esitles oma uut plaati 22. veebruaril Nokia kontserdimajas, kus toimus Eesti Vabariigi 95. aastapäevale

pühendatud kontsert. Politsei- ja piirivallveorkestri saatel ning Hando Põldmäe e dirigeerimisel astusid lavale Tõnis Mägi, i, Bonzo, Birgit Varjun, Mikk Dede, Hannaliisa a Uusma & HU?, Tallinna Ülikooli Meeskoor or ning folkansambel Ro:Toro.

Veebikonstaablid Maarja Punak (vasakult), Andero Sepp ja Oksana Luik

Piirivalve ohvitseride kogu tähistas 90. aastapäeva 16. veebruaril möödus 90 aastat Eesti Piirivalve Ohvitseride Kogu asutamisest.

Eesti Piirivalve Ohvitseride Kogu (EPOK) eesmärgiks on läbi aegade olnud oma liikmete eetiline kasvatus ja isamaalise missioonitunde arendamine ning Eesti ohvitseride liitmine ühtseks isamaaliseks pereks. EPOKi asutamiskoosolek peeti Toompea lossi Valges saalis 16. veebruaril 1923. aastal, mil piirivalve ridades oli 31 ohvitseri. Esimeheks valiti kolonelleitnant Arved Engmaa. Nagu teised Eesti Vabariigi ohvitserikogud sai ka EPOKi ülesandeks koondada Eesti ohvitserid ühtseks isamaaliseks pereks. Selles tegevuses oli tähtsal kohal sõjalise, eetilise ja seltskondliku kasvatuse

arendamine ning majandusliku omaabi korraldamine ohvitserikogu liikmetele. Ühiselt moodustatud hoiu- ja laenukassa võimaldas ohvitseridele igakuuliste kinnipidamistega koguda raha ja saada madalaprotsendilist laenu. Ohvitsere tabanud õnnetuse korral,

samuti teenistusest lahkunud liikmeile eraldas kogu toetusi. Tänapäeval kuulub EPOKi ridadesse 67 ohvitseri ning kogu tegutseb endisele Piirivalveametile kuulunud ajaloolises hoones aadressil Wismari 3.

5

SA FOTO: ARTUR SADOVSKI

Veebruaris alustas tööd veebikonstaabel Oksana Luik, kes aitab suurendada venekeelsetes suhtlusvõrgustikes vene keelt emakeelena rääkivate inimeste teadlikkust internetiturvalisusest.


FOOKUS

FOTOD: REELIKA RIIMAND

Vietnami Veebruari esimestel päevadel pidasid Lõuna prefektuuri piirivalvurid Võrumaal kinni 28 Vietnamist pärit ebaseaduslikku piiriületajat. See juhtum tekitas avalikkuses rohkesti küsimusi. Miks vietnamlased oma kodumaalt lahkusid? Kas illegaalid on osa verisest inimkaubandusest? Kas nad on ohvrid või kurjategijad? Mis neist edasi saab?

6

adar palus vietnamlaste kaasuse üle mõtteid vahetama kõigi valdkondade esindajad, kes Politsei- ja Piirivalveametis illegaalse immigratsiooniga tegelevad. Vestlusringist võtsid osa peadirektori asetäitja piirivalve alal Tõnu Hunt, piirivalveosakonna teabebüroo juht Inge Lindsaar, kodakondsus- ja migratsiooniosakonna migratsioonijärelevalve büroo juht Toomas Kuuse, väljasaatmiskeskuse juhataja Pärtel Preinvalts ning keskkriminaalpolitsei menetlusbüroo I talituse juht Ago Leis. Aasia poliitika eksperdina osales arutelus Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Hannes Hanso, kes on Vietnami eluoluga hästi kursis.

R

Millised ühiskondlikud olud Vietnamis valitsevad ning mis on need põhjused, mis sunnivad inimesi sealt lahkuma?

Hannes Hanso: Vietnamlased ei lahku oma kodumaalt ainult Euroopasse.

Terve vietnamlaste armee lihttöölisi töötab Mongoolias, Lõuna-Koreas, Kagu-Aasia riikides ning Lõuna-Hiinas. Ettevõtjad, kes ei taha maksta töötajaile miinimumpalka, täidavad vaakumi odava tööjõuga Vietnamist.

Piir kannatanu ja ebaseadusliku piiriületajast kahtlustatava vahel on alguses vägagi ähmane. Ago Leis

Vietnamlaste kogukonnad Euroopas on üsna märkimisväärsed, aga see on üksnes jäämäe tipp. Saksamaal räägitakse 150 000 vietnamlasest. DDRil ja


FOOKUS

õppetund Vietnamil olid sõbralike sotsialistike riikidena head suhted tööstuse ja hariduse vallas. Prantsusmaal, kellel olid Vietnamiga koloniaalsidemed, elab ligi 250 000 Vietnami päritolu inimest. Isegi tunnen mõningaid, kes töötavad riigiametites, kaasa arvatud Prantsusmaa välisministeeriumis diplomaatidena. Vietnamist lahkutakse mitmel põhjusel. Esimene on poliitika. Vietnam oli kommunistlik riik. Nime, partei ja lipu järgi on ta seda praegugi. Kehtib üheparteisüsteem, süsteemi vastu võitlejaid pannakse vangi. Vaba meediat ei ole, aga internetiühendus ja Facebook on peagu igas mägikülas. Internet annab vietnamlastele unistuse sellest, mis on mujal. Võtmeküsimus on majandus. Kuni 2006.–2007. aastani oli Vietnamis kiire majanduskasv, mis andis inimestele motivatsiooni lahkuda maalt linnadesse tööle suurema sissetuleku

Ebaseadusliku rände mustrid jäävad samaks, rahvused vahetuvad. Inge Lindsaar

nimel. Praeguseks on saanud buumist kriis. Enamik inimesi elab peost suhu. Paljud keskklassi inimesed on kukkunud alla vaesuspiiri. Riigis on tohutu inflatsioon, 2011. aastal toiduhinnad kahekordistusid. See on üks põhjus, miks inimesed on sunnitud otsima võimalusi teistes regioonides, ja nagu Eesti puhul näeme, siis ka kodust väga kaugel. Lisaks kuulub Vietnam enim korrumpeerunud Aasia riikide hulka. Seadused on, aga need kaitsevad ainult neid, kes suudavad maksta. Veel üks põhjus on rahvaarvu kiire

kasv. Vietnamis elab 330 000 ruutkilomeetril ligi 90 miljonit inimest, kuid traditsioonilist põllumajandusmaad on ainult 25%. Rahvaarv ja haritav maa ei tule enam üks ühele välja. Rahvast ei toida lihtsa tööga ära. Üks konks on tagakiusamine. Vietnamis on 54 ametlikult registreeritud vähemusrahvust, keda etnilised vietnamlased aktiivselt diskrimineerivad. Kas vietnamlasi võib tagasisaatmise korral ees oodata tagakiusamine?

Hannes Hanso: Tagasisaatmine on nii levinud, et ma ei usu. Jutt käib ju miljonitest inimestest. Need ajad on möödas, kui tagasi saadetud inimesi diskrimineeriti või vangi pandi. Kuigi valitsusel ei ole ilmselt huvi inimesi tagasi võtta. Tõnu Hunt: Vietnam on teinud taga-

sisaatmise väga keeruliseks. Nad tegelevad üksikprobleemidega ega tunnis-

7


FOOKUS

ta ühiseid tšarterlende. Kõige lähem koht, kuhu saame vietnamlased tagasi saata, on Laos. Hannes Hanso: Ma ei tea ühtki Aa-

sia riiki, v.a Põhja-Korea, kes võtaks hea meelega oma inimesi tagasi. Veel vähem ollakse nõus sõlmima Euroopa Liiduga lepinguid illegaalsete immigrantide tagasivõtmiseks. Tihti jääb asi selle taha, et riigil on omad probleemid. Lepingutest vingerdatakse välja. Toomas Kuuse: Minu teada on Viet-

namil Venemaaga tagasivõtuleping, aga see ei tähenda, et protseduur läheks kiiremini. Kuidas ebaseaduslikud sisserändajad Eestisse tulevad? Kas otse või vahepeatustega?

Ago Leis: Esmalt minnakse Venemaa-

le tööle. Pere peale kogutakse raha ja lennatakse Moskvasse või Peterburisse; oleme leidnud lennukipiletite kontsusid. Paari aasta pärast minnakse edasi Euroopat vallutama. Miks tullakse üle piiri illegaalina, kui kergem oleks asüüli taotleda?

Toomas Kuuse: Esiteks ei oska nad varjupaigasüsteemi valesti kasutada. Teiseks ei ole nad veendunud, et tahavad varjupaika taotleda. Väljasaatmiskeskuses on vietnamlaste põhisõnum, et nad on läinud esialgu Venemaale tööle. Mõne aja pärast saavad nad sealses Vietnami kogukonnas teada, et on olemas inimesi, kes aitavad neid Euroopasse. Nad räägivad väljasaatmiskeskuses juba praegu, et tahavad tööd teha. Tõnu Hunt: Ma ei alahindaks nende korralduslikku ja organiseerituse taset. Viimase vietnamlaste grupiga oli selgelt näha, et on kaks kontingenti: ühed, kes olid juba mõnda aega Venemaal töötanud, ning teised, kes olid tulnud viisaga Venemaale viimase kahe nädala jooksul. Ilmselt on vietnamlaste kogukond Euroopas juba piisavalt elujõuline, et neid vastu võtta. Illegaalne immigratsioon on väga sügavalt seotud ehitusega, kus vajatakse odavat tööjõudu. Kui vaadata Varssavit, kus käib praegu tohutu metrooehitus, terve linn on üles kaeva-

8

tud, siis läheb iga nurga peal vaja palju odavat tööjõudu. Sinna minnakse otse Vietnamist, Venemaa jääb vahelt ära. Viimane kogukondade seire näitab, et Poolas ilmub kuus Vietnami ajalehte. Moskvas ja Peterburis on väga laia haardega seltskonnad, kes seda äri juhivad. Meie viimane juhtum näitab, et midagi läks vussi, et siin nurgas nii rumalasti komistati. Ideaalne taktika on tulla Eesti nurgast sisse ja minna kohe edasi Lätti. Eesti sotsiaalsesse keskkonda nad kauaks jääda ei taha, sest nad teavad, et jääksid siin varem või hiljem vahele. Ago Leis: Nähtavasti juhtus inimestel, kes pidid Eesti poolt organiseerima transpordi ning tagama vietnamlaste edasiveo Poola, logistiline apsakas. Vietnamlaste edasitoimetamisega läks kurjategijail midagi väga valesti. Eda-

On tähtis, et meil ei hakkaks tekkima nn võõra viha: et igaühest, kellel on pilusilmad, tuleks politseisse teatada. Hannes Hanso

sitoimetajate eesmärk on viibida Eestis ainult paarkümmend minutit ja sõita siis kohe Läti ja Leedu kaudu edasi Poola. Tõnu Hunt: Majakas, mis neid kutsub, on migratsiooniamnestia. Viimati võttis selle vastu Poola. Migratsiooniamnestia antakse inimestele, kes on olnud riigis ebaseaduslikult, aga nad on end üles andnud ja nad saavad teatavaks ajaks seadusliku aluse riigis viibida. Kui suur on Venemaa huvi illegaalseid migrante tabada ja välja saata?

Ago Leis: Venemaa on teinud ja teeb oma suuremates linnades illegaalide kontrolliks perioodilisi reide. Kui tuleb käsk, tehakse näiteks Moskva turud ja tänavad puhtaks ning immigrandid liiguvad edasi väiksematesse kohtadesse. Mis neist siis edasi saab?

Minu arvates puudub neil endalgi täpsem ülevaade. Toomas Kuuse: Leningradi oblasti

migratsioonijärelevalveteenistuse ülema asetäitja ütles otse, et nad tegelevad illegaalsete migrantidega nii palju, kui jõuavad. Inge Lindsaar: Venemaa Föderaalse Migratsiooniteenistuse poolt tänavu veebruaris esitatud hinnangul on Venemaal 3,3 miljonit ebaseaduslikult viibivat välismaalast ehk inimest, kes on ületanud seaduslikult Venemaal viibimise aega. Neist enamik on Usbekistani (u 900 000), Ukraina (u 500 000) ja Tadžikistani (u 400 000) kodanikud, kes on koondunud suuremate tööd võimaldavate keskuste Moskva ja Peterburi ümber ning kelle tegevusala on põhiliselt ebaseaduslik töötamine. Arvestades nende riikide majanduslikku seisu ja elatustaset, ei ole näha märke, et see olukord lähiajal muutuks. Kuidas me peaksime ebaseaduslikesse sisserändajaisse suhtuma? Kas nad on kurjategijad või ohvrid?

Pärtel Preinvalts: Väljasaatmiskeskuse kontekstis pole näha, et nad oleksid siin muul põhjusel kui tööd otsimas. Asjad, mis neil kaasas on, ja viis, kuidas nad käituvad, ei viita sellele, et neid on taga kiusatud või nad on siin abi otsimas. Nad küsivad pidevalt, kust tööd saada. See on tipnenud sellega, et nad on seda isegi kohtus kohtuniku käest küsinud. Et oleme juba istunud küll, nüüd oleks aeg tööd teha... Ago Leis: Ükski vietnamlane pole üle-

kuulamisel oma riigist halvasti rääkinud. Poliitilisi põhjusi pole esile toodud. Nad tahavad tööd, tööd ja tööd. Tõnu Hunt: Eks me suhtume neisse

eri etappidel erinevalt. Kui inimene ületab ebaseaduslikult piiri, siis on ta ebaseaduslik piiriületaja. Edasi tuleb välja selgitada, kas teda sunniti piiri ületama, kas see oli organiseeritud jne. Loomulikult ei saa me neisse päris samamoodi suhtuda kui röövlitesse. Samade sõnumite alusel ei tohi neid n-ö jahtida. Hannes Hanso: Ka meedia mõistes

on tähtis, et meil ei hakkaks tekkima


FOOKUS

nn võõra viha: et igaühest, kellel on pilusilmad, tuleks politseisse teatada. Me muutume möödapääsmatult üha kosmopoliitsemaks. See on väga oluline, et me võtaksime seda olukorda ettevaatlikult, mitte ei hakkaks kõiki Aasia päritolu inimesi kahtlustama. Kuidas joonistub sellest loost inimkaubanduse paragrahv?

Ago Leis: Kriminaalmenetlus võtab

selliste juhtumite puhul omajagu aega. Kõigepealt tuleb leida tõlk. Eestis on

tõestada, sest vietnamlased ei räägi, kes ja kuidas neid üle piiri aitas. See on win-win-situatsioon. Nemad saavad tööd ja teenivad rohkem kui oma kodukülas ning samuti võidavad nende ületoojad. Organisaatorid teavad täpselt, et mida rohkem nad mõlemal pool kasulikku süsteemi arendavad, seda väiksem on neil võimalus vahele jääda. Mida te ennustate, kuidas see juhtum lõppeb?

Toomas Kuuse: Tõenäoliselt

Väljasaatmiskeskuse kontekstis pole näha, et vietnamlased oleksid siin muul põhjusel kui tööd otsimas. Pärtel Preinvalts

ainult kaks-kolm vietnami keele tõlki. Esimesel ülekuulamisel ei räägita alati tõde, antakse valeütlusi või ei taheta üldse eriti suhelda. Kui nad oma loo ära räägivad, ei tule sealt alguses kuidagi välja, et nad tunneksid end ohvritena. Säärastel puhkudel läheb üsna palju aega, et ülekuulamistel teada saada, kas nad on inimkaubanduse ohvrid või mitte. Kuidas on neid koheldud, mis tingimustes on nad pidanud töötama või viibima? Piir kannatanu ja ebaseadusliku piiriületajast kahtlustatava vahel on alguses vägagi ähmane. Inge Lindsaar: Me oleme alles inimkaubanduse uurimise alguses, mis sunnib meid ettevaatlikkusele. Meie praktika on algusjärgus. Tõendite kogumine võtab palju aega. Jõuame ühe päevaga üle kuulata ühe inimese. Ületoimetaja on meil käes, ent organisaatorid püsivad vabaduses

saame vietnamlaste dokumendid mai lõpuks kätte. Edasine sõltub transpordi korraldamisest, aga suure tõenäosusega saadame nad aasta lõpuks kodumaale tagasi. Mida toovad lähiaastad ebaseadusliku sisserände vaates? Kas hakkame selliseid juhtmeid üha rohkem nägema?

Toomas Kuuse: Viimased aastad on

näidanud, et n-ö vanad kliendid Venemaalt, Valgevenest, Moldovast ja Ukrainast jäävad meile alatiseks, kuid neid on üha vähem. Muude riikide arv suureneb ning seltskond läheb

Tõenäoliselt saame vietnamlaste dokumendid mai lõpuks kätte. Toomas Kuuse

järjest kirevamaks. See teeb menetluse keerulisemaks, tagasisaatmise ja tõlkimise peale läheb rohkem raha, väljasaatmiskeskuses jääb ruumi väheks. Pärtel Preinvalts: Uue väljasaatmiskeskuse rajamise visioon on juba olemas.

Meie viimane juhtum näitab, et midagi läks vussi, et siin nurgas nii rumalasti komistati. Tõnu Hunt

ni pidada 30 päeva arestimajas. Teiseks lubab seadus inimesi järelevalve all paigutada ka mujale, nt hoonesse, millel on politseivalve. Ago Leis: Üks ots, mis terendab, on

Süüria küsimus. Rootsi tuleb neid üha rohkem ja rootslased ei kontrolli enam seda olukorda. Kui sissisõda lõpeb, võib tulla suur rahvaste väljaränne. See võib olla järgmine teema meie uksel. Ja nemad ei lähe mitte Poola, vaid otse Skandinaaviasse. Inge Lindsaar: Aastaid tagasi, kui tegime piirivalves esimesi analüütilisi ülevaateid ebaseaduslikust sisserändest, oli maailma kaart üsna ahtake. Mõni nool tuli Afganistanist, Iraagist, hiljem ka Aafrikast. Aastatega läks kaart aina laiemaks. 2011. aastal oli dpiiril teemaks aafriklased. Neile lisandusid sügiseks grusiinid, jõuludest vietnamlased. 2012. aasta jätkus grusiinide ja vietnamlaste rühmadega, hilissuvel üritati ka süürlaste jaoks kanalit luua, kuid ebaõnnestunult. Ebaseadusliku rände mustrid jäävad samaks, rahvused vahetuvad. Isegi kui meil õnnestub praegused kanalid ümber suunata, jäävad organisaatorid alles. Nemad seiravad olukorda samamoodi nagu õiguskaitseorganid. Kuna tulu on niivõrd suur ja karistused väikesed, siis ei näe ma võimalust, et see olukord muutuks nii, et Eesti kaudu ei toimetata kedagi. Tõnu Hunt: Eesti ei ole endiselt siht-

riik, me oleme pelgalt üks riik tee peal. Ago Leis: Organisaatorid on inime-

sed, kes elavad alaliselt Venemaal. Perioodiliselt käivad nad ka Eestis.

Mida me teeksime, kui meil oleks praegu väljasaatmiskeskuse ukse taga uus rühm inimesi?

Toomas Kuuse: Meil on kaks lahenTõnu Hunt: Inimkaubandust on raske

Nelli Pello, Helin Vaher, Ilmar Kahro PPA kommunikatsioonibüroo

dust. Üks on see, et inimesi saab kin-

9


VÕTI

Esimene pääsuke FOTOD: AIMAR ALAVER

Märtsi alguses jõustus Eestis esimene kohtuotsus inimkaubanduse toetamise paragrahvi alusel. Järgmine asi mitu korda suuremas mahus on varsti kohtusse jõudmas ning oma otsusejärge ootamas. elmise aasta oktoobris LõunaEestis vietnamlaste vastuvõtmise ja Euroopa südame poole sõidutamise eest määras kohus süüdlasele karistuseks kaks aastat vangistust, millest kaheksa kuud tuleb ära kanda reaalselt, ülejäänud karistuse määras kohus tingimisi kahe aasta ja nelja kuu pikkuse katseajaga. On seda palju või vähe? Raske hinnata, sest tegu on esimese pääsukesega inimkaubanduse toetamise paragrahvi (KarS § 1331) alusel. Seda, et üks plahvatuslikult suurenenud vietnamlaste Eestist läbirände põhjusi on Venemaa karmistunud pagulaspoliitika, on ajakirjanduses mitmel korral märgitud. Mida uut on aga menetluses kaasa toonud inimkaubanduse toetamise süüteoparagrahv? Asja sisulise poole pealt võiks esmalt märkida ilmselt kogu Eesti õigussüsteemi jaoks uue tõlkekeele – vietnami keele – sissetungi. Vietnami keel, mida varem võidi eri menetlusasjades vajada ehk üksikjuhtudel, on inimkaubanduse toetamise paragrahvi toel muutunud keskkriminaalpolitsei menetlusbüroo I talituses vene keele kõrval teiseks arvestatavaks tõlketööde tellimise keeleks. Vietnamlastest kannatanutega kriminaalasjades oleme siiani kasutanud kolme tõlgi abi. Kuna tegemist on PPA koosseisuväliste tõlkidega, kellel on oma igapäevane töö, on ülekuulamiste planeerimine ning aegade kokkuleppimine tihedalt seotud just tõlkide võimalustega ülekuulamistel osaleda. Kahjuks on üksainus tõlk, kes

E

10

tõlgib otse vietnami keelest eesti keelde ja vastupidi; teiste tõlkide puhul tuleb kasutada vietnami-vene ning vene-eesti tõlkide ühistööd.

Heal lapsel mitu nime Haruldase keelega harjumise kõrval peavad menetlejad varuma kannatust teisteski asjades. Näiteks selles, et ühel päeval ühe nimega ülekuulatud kannatanu ütleb järgmisel päeval oma nimeks juba hoopis mingi muu nime. Mis neist on õige, jääbki esialgu lahtiseks, sest kannatanute kinnipidamisel pole neil tavapäraselt kaasas olnud mingeid dokumente. Ja nagu nimest üksi veel vähe oleks – sünniaeg tahab ka teinekord väljavahetamist ning sedagi ei unusta vietnamlased väljasaatmiskeskuse ametnikele ja uurijatele teatamast. Segadust on kõige selle tõttu palju nii väljasaatmiskeskuses kui ka kriminaalasja menetlusdokumentides, kuid lõpuks tuleb ikkagi teha otsus, mis nime ja sünniaega kannatanu puhul asja prokuratuuri saates kasutada. Osal juhtudel on kannatanuile Eestisse saadetud Vietnami Sotsialistliku Vabariigi kodaniku passid. Võiks arvata, et passi saabumise korral saab pidada kannatanu nime ja vanuse probleemi lahendatuks, kuid kahjuks pole asi nii lihtne. Kannatanute endi sõnul on nende passid valdavalt jäänud Venemaa-poolse tööandja kätte, kuid Eestisse saabuvad passid postiga

hoopiski Vietnamist, mõningatel juhtudel puudub postisaadetistel üldse märge saatja kohta. Säärased kummalised skeemid passide liikumisel teevad nõutuks ning pisut ärevakski: kas passidega on ikka kõik korras? Vietnamlaste lood Vietnamist ärasõidu ja Venemaale jõudmise kohta võiks liigitada muinaslugude valdkonda, kuid reaalses töös tähendab see kahjuks tõeste ütluste andmise vajalikkuse selgitamisega kaasnevat täiendavat ajakulu. Näitena võiks tuua mõtlemisülesande: kuidas on võimalik laevaga ainult mööda merd sõites otse Moskvasse jõuda? Paraku on vietnamlastest kannatanuid, kelle jaoks polegi see võimatu ning keda sellised pisiasjad nagu Moskva paigutus maakaardil üldse ei huvita.

Viidi tööle Venemaa ühest paigast teise Osa vietnamlasi on alles ülekuulamiste ajal avastanud, et nad polegi Venemaalt otse Poolasse jõudnud ning Venemaalt Poola jõudmiseks tuleb paratamatult läbida teisi riike. Mingil osal vietnamlastest polnud nende endi sõnul aimugi, et nad Venemaalt minema on toimetatud, kuna nende arvates viidi neid lihtsalt ühest Venemaa paigast teise tööle. Või siis oleks õigem öelda mitte tööle, vaid sisu poolest sunnitööle, kuna vietnamlaste võimalused endale meelepärast töö- ja elukohta valida ning tööle vastavat pal-


VÕTI

Võimalike uute „tegijate“ teadvusesse peab hakkama tasapisi jõudma arusaam, et nüüd ei ole tegu enam sõrmeviibutusega rahatrahvi näol, vaid teo toimepanijat ootab reaalne vanglakaristus. ka saada on olnud üsna kasinad, et mitte öelda olematud. Tööle viidi nad Venemaal viibides sinna, kuhu nende ülemused ütlesid, ning ülemused dikteerisid ka töötingimused ja töötasu suuruse. Vietnamlaste Venemaal saadud töötasu iseloomustamiseks sobivad enamikul juhtudel tuntud read Gunnar Grapsi päevilt: „Mul jällegi on ainult tühjad pihud …“ Kõige selle kohta ei ole kannatanud kahjuks sugugi alati heal meelel valmis uurijale selgitusi jagama. Vietnamlastest kannatanute puhul on samal ajal tegemist Eestisse ebaseaduslikult saabunud inimestega, kes tuleb riigist välja saata. Seda silmas pidades peab tähelepanu pöörama võimalikule kannatanute ütluste deponeerimisele kohtus. See on seni üsna vähe praktikas kasutatud toiming. Vietnamlaste kodumaale saatmise järel on nende tagasikutsumine Eestis toimuvale kohtuistungile peaaegu võimatu. Seega on ühelt poolt vaja vietnamlased riigist välja saata, teiselt poolt on aga täiesti reaalne nende ülekuulamise vajadus tulevasel kohtuistungil. Kahe vastandliku ülesande lahendamiseks on Eesti seadusandja andnud võimaluse ütlusi kohtus deponeerida, millega Riigiprokuratuur ja kohus kindlasti ka kokku puutuvad.

Tihe koostöö Venemaaga Kriminaalasja menetlemisel on väga tähtis koostöö Venemaaga. Siingi on

Kaks illustratiivset pilti möödunud sügisest näitavad, kuidas ebaseaduslikud piiriületajad on liikunud paralleelselt ajutise kontrolljoonega mööda metsa äärt ning on möödunud kuhjatud võsast (lumega pilt). Teisel pildil on näha Vene piiritähis 189, mille juures ületas rühm ebaseaduslikke piiriületajaid ajutise kontrolljoone. Fotod pärinevad inimkaubanduse toetamisega seotud kriminaalasjadest.

mõningaid nüansse, mille korral on olemas nii Eesti kui ka Vene poole tahe kiiret ja tulemuslikku koostööd teha, kuid puudub võimalus koostööks Venemaa poole pakutud alustel. Näiteks on asja uurimise käigus Vene Föderatsiooni Föderaalne Julgeolekuteenistus küsinud infot keskkriminaalpolitsei menetluses oleva kriminaalasja kohta, viidates Politseija Piirivalveameti ning Vene Föderatsiooni Föderaalse Julgeolekuteenistuse vahel sõlmitud piirivalvealase koostöö protokolli artiklile 3. See artikkel koos lisaga ei sätesta kahjuks kriminaalmenetluse andmete avaldamist, sestap polnud meil võimalik vastata ülalnimetatud taotluses esitatud küsimustele puhtalt formaalsetel põhjustel. Isegi kui Eesti pool saaks anda vastused samadele küsimustele väljaspool ametlikku dokumenti, pole Venemaa ametivõimudel selle pinnalt võimalik mingeid ametlikke samme oma riigis astuda. Ettenähtud korras õigusabitaotluse saatmine on aga just Venemaa õiguskoridoride keerdkäike arvestades vägagi ettearvamatu tähtajaga protsess. Kõiges, milles võimalik, on Eesti piirivalveametnikud Venemaaga väga tihedat ja vastastikku kasulikku koostööd teinud, mis on omakorda olnud üks Eestis kahtlustatavate ning vietnamlastest inimkaubanduse ohvrite kiire tabamise olulisi eeldusi.

Väärib märkimist tõik, et osa inimkaubanduse toetamises kahtlustatavate väitel ei teadnud nad, et nende tegevuse puhul võib tegemist olla inimkaubandusega. Ehkki inimkaubanduse toetamise kuriteosäte KarSi § 1331 järgi on üksnes aastavanune, on seda viimase poole aasta jooksul aktiivselt rakendatud kriminaalmenetlustes. Seejuures on KarSi § 1331 märksa raskemast kaalukategooriast kui senine § 259, mida võidi varem analoogsetes juhtumites kasutada välismaalase ebaseadusliku toimetamise eest üle Eesti Vabariigi riigipiiri ja ajutise kontrolljoone. Kui juba mitu KarSi § 1331 järgi kvalifitseeritud kriminaalasja esimeste kohtuotsusteni jõuavad, tuleks sellest avalikkustki teavitada. Võimalike uute „tegijate“ teadvusesse peab hakkama tasapisi jõudma arusaam, et nüüd ei ole tegu enam § 259 sõrmeviibutusega rahatrahvi näol, vaid teo toimepanijat ootab § 1331 järgi hoopis reaalne vanglakaristus – ja seda mitte kuuks või kaheks, vaid jutt käib aastatest. Loo kokkuvõtteks võib öelda, et seda tüüpi kriminaalasjad võimaldavad ühendameti kolmel osalisel teha kõige tihedamat koostööd, mille puhul on ühendameti eelised reaalselt mõõdetavad ja käegakatsutavad. See koostöö on olnud igati konstruktiivne ning tulemuslik, mille eest suur tänu kõigile asjaosalistele. Margus Maasepp keskkriminaalpolitsei menetlusbüroo I talituse juhtivuurija

11


PERSOON

Sõites mööda tööstusrajatistest – elektrijaama elementidest, trafode merest ja eemal tossavatest elektrijaama korstnatest –, jõuame looduskaunisse paika, kus asub Mustajõe kordon. Siin teenib piirivalvekonstaabel Kuldar Merimaa, kes sai vabariigi sünnipäevale eelnenud päeval presidendilt rinda Kotkaristi V järgu ordeni. ustajõe kordon asub soojaveekanali ääres, mille vesi pärineb eelmainitud jaamast. Mustajõe-nimeline veekogu ise on pisut eemal ning oli esialgu looduslikku päritolu, aga looduse kroon on suutnud sellegi teistpidi voolama panna. Kui varem kulges see Narva jõkke, siis nüüd, pärast süvendamist, võtab ta Narva jõest vee, et see elektrijaama toimetada. Mustajõe kordonis teenib piirivalveülemkonstaabel Kuldar Merimaa, keda president tunnustas hiljuti vabariigi aastapäeva eel Kotkaristi V järgu ordeniga. Miks ta selle sai? Ise

M

12

FOTOD: MATTI KÄMÄRÄ, ARNO MIKKOR, ERAKOGU

Eur


PERSOON

uroopa piir käib vastu Kreeka müüri Kuldar Merimaa

Presidendilt Kotkaristi V järgu ordenit kätte saamas

kinnitab mees tagasihoidlikult, et midagi suurt ta küll korda saatnud pole. Näiteks 20pealist Vietnami „turistide“ gruppi pole ta Eestis tabanud. Äkki ongi sõjaväes, politseis, kiirabis ja piirivalves kõige parem siis, kui midagi erilist juhtunud ei ole? Piirivalvet ja politseid ei peagi siin nimekirjas eraldi mainima, sest sisemaa kordonites kannavad piirivalvurid juba tumesinist, st politseikarva vormi. Aga nn rohelisel piiril peaksid asjad jääma endiseks. Tegelikult ei ole Kuldar üldse Virumaa mees. Siin on ta alles 2011. aasta aprillist alaliselt ametis. Pärit on ta Tõstamaa vallast Pärnumaalt ja sirgunud Liu külas, mis on samuti Pärnumaal. Praegu on mehel korter Paikusel, kus ta elab koos elukaaslase ja nende ühise pojaga. Nii sõidab ta iga nädala tagant rohkem kui 300 kilomeetri kaugusele energiamaale, kus ei voola piimajõed ega kasva pudrumäed, vaid on roheline piir, elektrijaama geisrid ja muud tehislikud imeasjandused.

1996. aastal läks ta 18aastasena aega teenima. Et sõber oli olnud piirivalves ning temalgi oli võimalus valida, siis valis ta sama väeliigi. Kuldar sattus Narva-Jõesuu õppekeskusesse ja pärast väljaõpet teenis ta ülejäänud kaheksa kuud Narva kordonis. Seega ulatub tema Ida-Viru tutvus siiski juba 16 aasta taha. Ajateenistuse ajal sai mees aru, et amet väärib pidamist, ning peagi õppis ta piirivalvekoolis. Tegelikult õpe kestab. Praegu jõuab mees teenistuse, perekonna ja muude kohustuste kõrvalt jätkata õpinguid Sisekaitseakadeemias.

Hellenitel abiks Varem oleks kõrgkool piirivalvurile tähendanud piirivalveohvitserikooli. Nüüd seisneb õpe peamiselt politseiteemades. Põnev, ja seda oskab Kuldar hinnata, on näiteks kriminalistika. Õpitakse kriminoloogiat, väärteomenetlusi jne. Kolmandal aastal saab ka

• Sündinud 11. septembril 1978. aastal Tõstamaal. • Ta on lõpetanud 1996. aastal Tõstamaa keskkooli ja 2000. aastal piirivalvekooli. Praegu omandab ta Sisekaitseakadeemias kõrgharidust. • On olnud teenistuses Pärnu kordonis 1999–2011. aastal. 2011. aasta aprillist on ametis Mustajõe piirivalvekordonis vanempiirivalvurina; piirivalveülemkonstaabel. • Läbis aastail 2002–2003 kaitseväe lahingukoolis vanemallohvitseri baaskursuse. • Läbis aastail 2003–2004 Sisekaitseakadeemias piirivalve vanemallohvitseri kursuse. • Tutvustas aastail 2006–2011 Audru keskkoolis riigikaitsetundides 12. klassidele piirivalvetööd. • Osales Frontexi missioonidel aastal 2010 Ungaris ja Kreekas, 2011 Ungaris ning 2012 Kreekas. • Vabaabielus, 9aastase Jüri isa.

piirivalveasjadega tegelda, siis on spetsialiseerumine. Põhimõtteliselt võib Kuldar hiljem politseis karjääri teha, aga keegi peab ka Euroopa Liidu välispiiri kaitsma. Tegelikult ei olegi see piir ainult Eestil. Seda teab mees omast kogemusest. Ajal, mil ta teenis Pärnu kordonis, pakkus sealne ülem talle võimalust end Frontexi juures asuvas Rabiti-nimelises kiirreageerimisgrupis proovile panna. Tegu on ELi välispiiri ootamatult tabada võivate probleemide lahendamiseks loodud üksusega. „Ütlesin loomulikult jah, miks mitte – hea väljakutse,“ ütleb Kuldar. Suurim säärane ülesanne on seni olnud 2010. aasta lõpus Kreeka-Tür-

13


PERSOON

Teised Kuldarist Kuldar on optimist, väga positiivse ellusuhtumisega, kohusetundlik ja algatusvõimeline teenistuja. Ta teeb nii palju eesmärgi saavutamiseks, kui palju on tarvis maksimaalse tulemuse saavutamiseks, mitte ei piirdu miinimumiga. Pidevalt arendab ennast, osaledes koolitustel ja õpingutel, ning jagab saadud teadmisi ja oskusi meelsasti teistega. Kuldar on inimene, kes ei ole ükskõikne. Ta ei ole ükskõikne oma töökaaslaste murede, teenistusprobleemide ega Eesti tuleviku suhtes.

Aleksander Raketski Mustajõe kordoni juht

gi piiril, mil seda tabas tõeline rändtirtsude armee. Kuldar lendaski seda lahendama. Rabiti mehed peavad olema valmis end viie päeva jooksul korda ajama, st kodused otsad kokku tõmbama ja kohapeale lendama. Kuldar suundus Orestiadasse. Sirtakit ta seal ei tantsinud (külm oli ka veidi, ikkagi talv, mis sest, et Kreekas), aga illegaale tõrjus küll. Eestist oli peale Kuldari seal veel 17 piirivalvurit sama vastutusrikast tööd tegemas. Kohapeal moodustati rahvusvahelised meeskonnad. Näiteks olid Kuldari relvavennad rumeenlased, sakslased, itaallased ja tšehhid. Meeste koostöö sujus hoolimata eri rahvustest kui õlitatult.

14

Peamiselt seisnes töö patrullimises. Valvata tuli 12 kilomeetrist maismaapiiri. Kui tehnikavahenditega avastati, et järjekordne grupp on liginemas, mindi sellele vastu, tõkestati neil tee ning kutsuti kohale kolleegid türklased, kes enda poolt tulnud juba oma hoolde pidid võtma. Peamised kutsumata külalised olid palestiinlased ja afgaanid. Gruppide suurus, kes plaanisid ebaseaduslikult piiri ületada, oli koguni 20–30 inimest. Kuldar pole ei majandusgeograaf ega sotsioloog, aga tõenäoliselt oli tegu peamiselt majandusmigrantidega. Samuti ei saa salata, et alaline sõda kodumaal võib sundida meeleheitlikult pagema. Kuna Kuldar käis Kreekas operatsioonil ka mullu, saab ta olukordi võrrelda. Ta tunnustab helleneid selle eest, et kahe aastaga on seal piiril asjad kardinaalselt paranenud. Isegi türklastega osatakse mingil moel juba koos tegutseda. On ju kaks riiki siiani pehmelt öeldes jahedates suhetes. Juba on kreeklased, vahest ELi abiga, jõudnud tõdemuseni, et peaks ehitama omalaadse Berliini müüri, traadist. Kui luba pole, sisse ei saa. Nüüd on Kreeka piiril näha rohkem tehnilisi vahendeid, sestap on valvaminegi tõhusam. Suhtluskeel on säärastel missioonidel nagu ikka inglise keel. Kuldari inglise keel pärineb koolist ja välismis-

sioonid on sobiv koht, et seda lihvida. Mees räägib, et keel võib missioonidevahelisel ajal rooste minna. Siis on uuesti missioonile minnes tarvis paari päeva, et see rooste maha lihvida, enne kui taas reel oled. Tagasiside eestlaste teenistusele on olnud Frontexis ikka positiivne. „Kuidas inimesed, nõnda ka organisatsioon. Kui inimesed on motiveeritud ja tublid, kuidas saab siis meie organisatsioonist halvasti mõelda?! Teenides välismaal, oled oma riigi visiitkaart,“ teab Kuldar.

Kõik teevad kõike Frontexi kaudu on Kuldar tegutsenud ka Ungaris, kus on probleeme olnud nii Serbia kui ka Ukraina piiril. Esimesest tulevad illegaalid ja teisest salakaup, illegaalsed sigaretid; nagu meie idapiirilgi. Kuldar ütleb, et tema deviisiks ongi valmis olla uuteks ülesanneteks. Pidevalt ühes kordonis teenides võib ju tekkida rutiin ja see ei ole õige asi. Pealegi on alati mujalt naastes pilk selgem ning selg sirgem. Oma kordonis tead soovitada mõnda uut vidinat või lahendust, mida oled välismaal näinud. Mustajõel on varustust küll, kuid uuendustega on vaja end kursis hoida. Hiljuti saabus isegi koer nimega Wax. Wax tuli ühes koerajuhiga, kui Paldiski ja Muuga kordon ühen-


PERSOON

Missioonil Kreekas Eesti lippu heiskamas

dati Tallinna kordoniga. Tegelikult on Mustajõe kordonis laevadki. Milline on siis Kuldari töönädal Mustajõel? Kui ajakirjanike ekipaaž 11 paiku hommikul platsi saabub, on kella 3st öösel postil olnud mees värske ja pakatab energiast. Tegelikult oligi tegu ainsa korrapidamisteenistusega kogu nädala jooksul. Muidu on patrullid nii ATV, auto, saani, jalgsi kui ka paadiga. Vahest sestap näebki Kuldar nii kadestamisväärselt värske välja, et tööga kaasneb liikumine ja tegevus värskes õhus? Üks Mustajõe kordoni erisus võrreldes Pärnu kordoniga, kus Kuldar on varem teeninud, on see, et kõik teevad kõike. Pärnus täitis Kuldar ka vahetuseülema kohuseid ja seal võis küll kontoriroti jume omandada. Igatahes on kliima kordonis hea. Kokatädi käib vahepeal suusatamas, pärast keedab ajakirjanikele kohvi.

Tühi Lõpp Muidu on kordoni piirkond rahulik. Sümboolselt on teispool piiri asuva Vene kordoni nimi Pustoi Konets (tõlkes Tühi Lõpp). Seal ei ole tõesti mingit elu. Teine asi pidi olema kalastamisajal. Punamäe kordoni vastas on Vene poolel paadilaenutus ning siis ulatub igat masti laevnikke ka Tühja

Missioonil UngariUkraina piiril

Lõpu kanti. Mustajõe kordoni naabruses on kolm aianduskooperatiivi ja sealse rahvaga saavad meie piirivalvurid samuti hästi läbi. Kuldar teab, et piirivalves on nagu paljudel muudelgi aladel – head suhted kohalikega lihtsustavad tunduvalt tööd. Nemad võivad olla sinu (lisa)silmad ja kõrvad. Aiamaal käijadki tunnevad end tänu kordonile palju turvalisemalt. Kui on käinud näiteks vargad, saab piirivalvureilt küsida, ega nood midagi kahtlast pole näinud. Pärnu kordonis teenides käis Kuldar aeg-ajalt ka sisepiiri kontrollimas, näiteks sõidukeid maanteel. Seda ei

Presidendi tunnustus on tervele kordonile. saanud ta teha tihti, sest sellega tegeles peamiselt liikuv üksus, aga see tegevus oli vaheldus ja värskendus, seal liikus rohkem rahvast. Enne Schengeni ruumi meie idapiirini nihkumist kuulusid Pärnu kordoni töövaldkonda ka lennujaam ja jahisadam. Pärast Schengenit jäid ainult kaubalaevade kontroll ning rannikupatrull, samuti patrullid kaatriga, et kontrollida mereohutusreeglite täitmist.

Kuldari elukaaslane on ametis Kaitseliidus, Kuldar aga aastast 2000 sõprade eeskujul Kaitseliidu liige. Sellest aastast vahetas mees rühma ja on nüüd Pärnumaa maleva rannakaitserühma liige. Ta üritab nii palju kui töö ja õppimise kõrvalt võimalik ka õppustel osaleda. Kelleks tahtis Kuldar lapsepõlves saada? Ei mäletagi. Igatahes poeg Jüri, kes on vanavanaisa järgi nime saanud, tahab piirivalvuriks saada. Uhkus isa värske auraha üle ei vähenda kindlasti seda soovi. Isa nõuanded, mille järgi tuleb alati üritada endast parimat anda ja seda teisteltki nõuda, on väärt järgimist. „Kui suhtumine on positiivne, on see nakkav.“ Küsimuse peale, kas riik hoolib piisavalt piirivalvureist, võtab Kuldar mõningase mõttepausi. „Hoolib. Aga algusotsa karjääriredel on võrreldes varasema ajaga väga lühikeseks jäänud. Vanad olijad võivad tunda end solvatuna, kui noor tulija saab peagu olematu ajaga sama staatuse,“ arvab Kuldar. Presidendi tunnustuse kohta lisab mees, et see on kogu kordonile. Kordon on tubli. 2011. aastal pälvis parima piirivalvuri tiitli Imre Peenemaa samuti Mustajõe kordonist. Teet Korsten Põhjarannik

15


VÕÕRSILT

Kuritegevus FOTO: SCANPIX

on kultuuri nägu Interpoli esindaja Europolis Lenno Reimandi arvates ei ole olemas universaalset kurjust, sest selle juured ning tagajärjed on väga palju seotud kultuuri ja kommetega. Ajal, mil Eesti riik seisab silmitsi suureneva hulga sisserännanutega, peame olema valmis võõraid kultuure mõistma ning teiste riikide kogemustest, ent ka vigadest õppima.

Suurenev rahvaarv, tööpuudus, korruptsioon, julgeoleku puudumine – need on vahest peamised põhjused, miks on väljaränne Aasia maadest hakanud survet avaldama ka Eesti piirile. Euroopas teatakse sisserännanute probleeme ja riike, kust põgenetakse, juba aastaid ning põhjusi on aastate vältel olnud erinevaid. Millised on eurooplaste kogemused ja mis on olnud peamised tagasilöögid?

Peamine probleem on selles, et sisserännanute kohta ei ole piisavalt infot. Kui võtame näiteks Rootsi või Soome, kus on sisserännanuid rohkem

16

kui meil, siis on suur nende sisserännanute hulk, keda on võimatu kontrollida. Nende taustast ei teata tihti midagi, hea, kui teatakse nende õiget nime ja sünniaega, rääkimata nende perekondlikest sidemetest või kriminaalkorras karistatusest. Süüriast või Afganistanist tulijate tausta ei tea me kunagi, sest puudub usaldusväärne allikas, kust vajalikku taustinfot hankida. On palju selliseidki riike, kus ei registreerita isegi sünde. Eestis on kergem sisserännanutest ülevaadet saada kui meie naaberriikides, sest meie riigis elavad valdavalt

meie oma inimesed ning sisserännanuid on endiselt vähe. Oma inimeste tegemiste kohta on kergem infot saada – Eestis on inimesed registrites, politsei infosüsteemid on üsna heal tasemel. Meie geograafiline asend on ristteel ning meie riiki sisenetakse sageli läbisõiduks. Sihtkoht on Soome või Rootsi heaoluühiskond, kus on suur tõenäosus saada osa väga heal tasemel toetussüsteemist. Eesti ei ole veel saanud sihtriigiks. Samas ei saa lasta ennast sellest seisukohast uinutada, sest juba praegu on 80% põgenike sihtriigiks majanduslikult vähem edukad riigid, kus nähakse niigi suurt vaeva, et kindlustada oma elanikkond vajalikuga. Kas sisserännanud on praegu peamine julgeolekuprobleem Euroopas?

See on lihtsalt üks suur must auk teadmistes. Euroopa riikide politseiorganisatsioonid ei tunne endiselt kuigi hästi teisi kultuure ega oska nendega käituda. Tihti ei teata näiteks, mis piirini on vägivald teistes kultuuriruumides lubatud ning millised on normaalsed


VÕÕRSILT

peresisesed suhted. See on probleemiks saanud viimase paarikümne aasta jooksul, mil sisserände kontroll ei ole olnud piisavalt tugev. Paljud riigid on kas humanitaarsetel, majanduslikel või poliitilistel kaalutlustel aktseptinud rohkem sisserännanuid, kui nende infrastruktuur ja ühiskonna tolerantsus tegelikult lubavad. Võtame näiteks Rootsi Malmö, kus politseil ei ole toimuva üle kontrolli. Tulistamised, kaklused ja vägistamised on tavapärased nähtused. Seda ei juhtu ainult sisserännanute hulgas, vaid need teod ulatuvad sellest ringist väljagi. Politsei on võimetu, sest politsei on Rootsis killustunud, omavahel ei jagata infot, pole keskset infobaasi. Eestis teatakse, mis toimub. Küsimus on selles, kas keegi selle info üles korjab ja kas sellele reageeritakse. Rootsis on see probleem palju algsemates asjades kinni. Reaalsus on see, et igas suuremas Euroopa linnas on slummid, kuhu politseinikud kunagi ei lähe ja kuhu neid ei kutsutagi. Kui kutsutakse, siis ei ole neil midagi teha, sest neid seal ei aktseptita. Ühiskond on leppinud sellega, et linnades on kohti, kuhu politseinikel pole asja. Üldiselt seda teemat aga eiratakse, sest on palju töid, mida sisserännanud teevad, kuid eurooplane enam kunagi ei teeks, seega on see kinnine ring.

Kui võrrelda meie politseinikke teiste riikide korrakaitsjatega, siis millise võrdluse tooksid?

Pariisi sündmused, siis tuli ka seal mängu teine kultuur.

Kui vaadata politseinike käitumist Euroopas, siis paistab silma passiivse jõu näitamine ja laialdasem videokontroll. Pariisis koosneb patrull kuuest raskelt relvastatud mehest. Nad on konkreetsed, samas sõbralikud. Hollandis kasutab patrullpolitseinik relva ilma väga pika n-ö meelitamiseta. Kõike ei saa loomulikult kopeerida, kuid me võiksime oma taktika üle vaadata ja olla jõulisemad. Sarnane on aga see, et inimesi jääb politseis igal pool järjest vähemaks. Kontroll läheb tehnilisemaks ning kaamerapõhiseks. See on asi, mida meilgi kasutatakse, kuid veel üsna vähe.

Sind kuulates tundub, et Eesti on üks turvaline koht, samas oleme statistika järgi vägivallakuritegude poolest eurooplaste seas esirinnas.

Milline on politsei staatus, kas meil on siin midagi õppida? Kas see on välja teenitud õiglase jõuga või on politsei a priori usaldusväärne?

Kui rääkida Eestist ja pealinnast Tallinnast, siis on see kindlasti üks turvalisemaid paiku. Meie vägivaldsus on seotud kultuuri ja ajalooga. Kui vaatame kas või lähinaabrit Soomet, siis on tänavad seal turvalised, kuid teiselt poolt on palju ühiskonda vapustavaid juhtumeid, nt koolitulistamisi ja pere-

Üks Soome uuring näitas, et politsei usaldus rahva silmis ei ole seotud kuritegevuse tasemega. Usaldus politsei vastu on seotud pigem sellega, kas riiki tervikuna võetakse tõsiselt. Riikides, kus politsei usaldus on suurem, ei soovita korravalvureid tänaval näha. Keegi ei taha, et teda kas või näiliselt kontrollitakse. Politseid soovitakse näha siis, kui teda kutsutakse. Minu arvates on siin Eestiga palju ühist. Ka eestlasele ei meeldi, kui politsei kogu aeg sekkub. Meile enamasti vist ei meeldiks, kui politseinik tuleks Raekoja platsil inimese juurde ja küsiks, kas ta saab kuidagi aidata. Teine oluline aspekt on politsei usaldusväärsus seadusandja silmis. Selles oleme paljudest võimalikest eeskujudest maha jäänud. Pime hirm politseipoolse õiguste väärkasutamise pärast on kärpinud meie õigused varsti olematuks. Paraku ei ole võimalik ilma õigusteta teatud kohustusi täita. See peab olema laiem ühiskondlik kokkulepe, mis paneb aluse politsei tegevuse repressiivse ja varjatud poole aktseptimisele sisejulgeoleku tagamiseks. Nagu iga lepingu puhul on õigused ja kohustused tasakaalus. Kui politseil on piiratumad õigused, on ka sisejulgeolek hapram. See on rahva kui kõrgema võimukandja teadlik valik.

Lenno Reimand on keskkriminaalpolitsei kriminaalteabe büroo juhtivmissiooniohvitser, kes esindab ülemaailmset politseiorganisatsiooni Interpol Euroopa Liidu politseiagentuuris ehk Europolis.

Kui jätta sisserännanutega kaasnenud probleemid kõrvale, siis kuidas on lood teiste sotsiaalsete rühmadega, mis koosnevad rahvuskaaslastest? Kas näiteks motojõugud valmistavad korrakaitsjaile jätkuvalt peavalu?

Usaldus politsei vastu on seotud pigem sellega, kas riiki tervikuna võetakse tõsiselt.

Motojõugud on kujunenud tõsiseks probleemiks, sest seal kehtivad teised reeglid ja teistsugune mõtteviis. Suhtumine vägivallasse on teine, arveid klaaritakse relvadega. Nendesse subkultuuridesse on politseil raske vaadata, isegi jälitusmeetmetega. See ei ole meilegi võõras ja me peame olema võimelised selles küsimuses ennetama suuremat ohtu ning kontrollima olukorda ka siis, kui käegakatsutavat riski veel ei ole. Kui me neid ohjata ei suuda, hakatakse ühel päeval tänaval tulistama. Teiseks on massirahutused. Vahel piisab vähesest, et olukord käest läheks. Kui võtta mõne aasta tagused

vägivalda. Võiks öelda, et ekstreemsust on rohkem. Meil on jälle ühise joomingu ajal arvete klaarimist, kätega kallale minemist ja nii-öelda kirvega pähe stiilis kuritegusid. Paraku on meie ühiskonnas tendents sallida vägivalda, mida toetab ka meedia. Näiteid võib tuua palju alates televisiooniprogrammide ajakavast kuni reklaamideni. Samas kehtib paljudes Euroopa riigitelevisioonide uudiste toimetustes reegel, et iga saade peab lõppema positiivse sõnumiga, et inimeste stressitaset vähendada. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et iga riigi kuritegevus on selle kultuuri nägu. Universaalset kurjust ei ole olemas.

Helin Vaher PPA pressiesindaja

17


MEESKOND

Püramiidi tipus

Põhja prefektuuri narkopolitsei on astunud 15 aastat jõudsaid samme selle nimel, et võidelda kuritegevusega ning pidurdada narkootikumide levikut Harjumaal. Staažika üksuse juhi Kaido Kõplase soov on tugevasti vähendada sel aastal fentanüüliüledoosidest tingitud surmade arvu. 18

ui praegu paneb 24-pealine Põhja prefektuuri narkokuritegude talitus välja spetsiaalselt tänavadiilerite tabamiseks mõeldud tänavarühma, siis kuulus veel 15 aastat tagasi narkopolitsei pädevusse mõnuainete äritsejate püüdmise kõrval ka taskuvarguste ning prostitutsioonikuritegude uurimine. Narkotalituse politseinikud, kes toona värskelt loodud üksuses tööle hakkasid, tõdevad, et kindla ühe liini

K


Põhja prefektuuri narkoüksuse juht Kaido Kõplas annab oma meeskonnale viimased juhised enne politseioperatsiooni algust. See foto on esimene (ja tõenäoliselt ka viimane), mida on madalat profiili hoidvast meeskonnast tehtud.

peal töötamine on kahtlemata efektiivsem, sest kogu rõhu alates põhjalikust eeltööst, analüüsist ja allikate kogumisest kuni vahendajate vahelevõtmise ning kohtu ette saatmiseni saab panna just kindla kuriteoliigi peale.

Kamba peale üks arvuti ja Žiguli 1998. aasta 1. aprillis spetsiaalselt narkokuritegude avastamiseks loodud

üksus alustas tööd kaheksa jälitaja ja kuue uurijaga. Kamba peale anti tiimile üks kehva internetiühendusega arvuti ning üks Žiguli, millega asju ajada ja pätte kambrisse vedada. Vanemate olijate sõnul on ette tulnud ka kordi, kui kinnipeetuid tuli transportida kas bussi või trammiga. Kõigile ju ühest autost ei piisanud. „Praeguste tingimustega ei saa 15 aasta taguseid aegu võrreldagi,“ meenutab üksuse staažikaim uurija, talituse sünni juures

olnud Toomas Poka. 1994. aastast politseis töötanud mees peab suurimaks muutuseks just olme- ja töötingimuste ning tehnika suurt arengut. „Pätid jäävad pättideks ja politsei töö põhimõtted ning taktika hüppelisi muudatusi teinud ei ole,“ lisab ta. „Minu meelest on narkoüksusel mõnes mõttes läbi aegade olnud hea põli. Töötajaid osteti sõna otseses mõttes teistest üksustest. Eks peamised meelitajad olid veidi kõrgem sissetulek ning valik erinevaid

19

FOTOD: ARTUR SADOVSKI, ILMAR KAHRO

MEESKOND


MEESKOND

koolitusi,“ näeb Poka ka enda narkoüksusesse mineku peamisi põhjusi.

Fentanüül tõrjus musta heroiini Kuna vast loodud üksusesse tuli leida oma ma ala professionaale, tehti pakkumised eeskätt neile, kes olid varem narkootiliste arkootiliste ainetega kokku puutunud ud ning saanud ka esmast väljaõpet. „Keemikud Keemikud polnud meist keegi ning suuremaid uuremaid koolitusi saime siiski töö ajal,“ jal,“ meenutab Toomas Poka. Kui praegust pilti narkoturul ilmestavad peamiselt fentanüülid, amfetamiin, etamiin, marihuaana ja kokaiin, siis 90ndate 0ndate lõpus ja 2000. algusaastail võimutses õimutses pealinnas mustaks heroiiniks iks kutsutud moonivedelik. „Seda keedeti eedeti ning keetmise ajal eraldus ainest est eriline lõhn, mis levis suurte ühiselamute lamute koridoride viimastesse nurgatagustessegi. atagustessegi. Lõhna peale kutsutigi enamasti namasti patrulle kohale, oli ju selge, millega naabrid tegelevad,“ selgitab itab Poka. Mehe sõnul on moonivedelikust saadud aine ine võrreldes teiste narkootiliste ootiliste ainetega palju u mürgisem. Keetmisestt eraldunud raldunud musta värvii ja mitme lahusti kokkusegamisel saadud aadud ainet tuli kasutada paari asutada päeva äeva jooksul, sest see ee ei säilinud kuigii kaua. „Selles mõttes oli mooni keetmine eetmine ja ainee valmistamine almistamine üs-nagi agi tülikas ja kulukas ukas lõbu, ainest tuli uli kiiresti lahti saada.“ aada.“

20

Kaadrid Põhja prefektuuri narkoüksuse operatsioonidest

Järk-järgult mooni levik taandus ning 2005. aastast on pealinna tänavail võimutsenud mullu rekordiliselt narkosõltlasi hauda viinud fentanüül. Peamiselt Venemaalt meile saabuv aine on äärmiselt kange ning väiksemgi valearvestus võib tarvitajale saatuslikuks saada. Juba aastaid on väike Eesti juhtinud üledoosidest tingitud narkosurmade edetabelit.

Politseinikud tänavale Osalt just fentanüülist tingitud surmade arvu suurenemisest on viimase aasta jooksul muudetud narkopolitsei töötaktikat. Lõppenud aasta neljast tänavaoperatsioonist piisas täiesti

Rändav süstal rändab talituse juhilt juhile. Esimesena sai selle Kalev Mõtus 1998. aastal ning 2005. aastast on see Kaido Kõplase kabineti riiulil. 2000.– 2001. aastal kuulus süstal Rene Bertingule, järgnenud neli aastat Eerik Heldnale.


MEESKOND

mõistmaks, et regulaarselt tänavatel tegutsemine ja käest kätte müüjate kimbutamine aitab laias pildis tõkestada narkokuritegevust. See on üks väike, ent siiski väga tähtis vaheliin narkokuritegude püramiidis, kogu na annab eeldused tamille õõnestamine õõne püramiidi tippusid. bada püra Selle aaasta aprillis, mil täitub 15 tööst, paneb aastat narkopolitseinike nar tänavaile spetsiaalse Põhja prefektuur pre narkoüksuse, kelle igapäevatöö haknarkoüksu olema just nn tänavadiilerite vakabki olem helevõtmine ning narkootiliste ainete helevõtmi „Kuigi nii üksuse leviku tõkestamine. tõk minu südameasi on võidelda kui ka m kuritegevusega, ei saa me paratamakuritegevu vaadata läbi sõrmede üledoosist tult vaada räägib narkotingitud surmadele,“ s juht Kaido Kõplas. „On selge, üksuse juh et e neid ssurmasid tuleb kuidagi alla ssaada, sa ada, ja üks meetod selleks ongi narkootikumide kätrraskendada asken tesaadavust. Selle nimel tegutseb tesaad kogu minu tiim ning tegelikult ka terve Põhja prefektuur. Narkokuritegevus on otseses seoses enamiku kuriteoliikidega ning võin julgelt öelkuriteoliik da, et kui patrull teeb tänaval tõhusat kajastub see meiegi tegemistes, tööd, kaja vastupidi. Siiski ei saa narkosurning vastu tegelemine olla ainult politsei madega te prioriteet. Narkomaania on sügav sotprobleem, millega võitlemisel siaalne pr politseil oma kindel, kuid mitte on politse roll.“ vedaja rol

Edukus pandiks Edukuse on hea läbisaamine Praegu, en enne tänavarühma tööle asumist, on Põhja prefektuuri narkokuritegude ttalituses kokku 24 politseinikku, kes ke jagunevad üheks juhiks, seitsmeks seitsmek ks uurijaks ja 16 jälitajaks. on inimeste arv Kõplase hinnangul h

tublisti vähenenud ning majanduse hiilgeaegadel 2008. aastal oli narkoüksuses üle 30 liikme. Kokku on Põhja narkopolitseist 15 aasta jooksul läbi käinud enam kui 80 inimest. Kõplas ise on talitust juhtinud 2005. aasta detsembrist, olles kõige staažikam narkoüksuse juht Eestis. Küsimusele, kauaks on veel jaksu ja indu juhi staaži edasi kanda, vastab Kõplas: „Minu eesmärk on saada tööle tänavarühm, tõmmata alla narkosurmad ning seista hea selle eest, et näiteks minu laps ei peaks end ohustatuna tundma oma koolis või huviringis, mille ümbruses uitavad narkomüüjad ja -tarvitajad. Kindlasti ei ole ma sel kohal igavene, ent praegu ei ole mul kuhugi kiiret.“

Eduka meeskonnatöö alus on hea sisekliima. Inimesed on avatud, käivad läbi ning hoiavad kokku. Vabariigi sünnipäeva eel pani president Toomas Hendrik Ilves Eesti narkopolitsei staažikamale juhile rinda teenetemärgi. Riikliku tunnustuse pälvinud Kaido Kõplas on selle au eest tänulik kogu oma meeskonnale, sest ega juht üksi paati merel õigel suunal hoia, selleks on vaja kogu meeskonna pühendumist. Aastatega aina paremaid töötulemusi saavutanud Põhja narkoüksus on edukas suuresti tänu kokkuhoidvale tiimile ning ühistele arusaamadele eesmärkide saavutamisel. „Eduka meeskonnatöö alus on hea sisekliima. Inimesed on avatud, käivad läbi ning hoiavad kokku. Usun, et meie väikeses talituses on need edukuse eeldused olemas ning meil on kliima päris hea,“ märgib Kõplas.

Oskus näha erinevaid tahke Põhja narkoüksusel on olnud nii paremaid kui ka halvemaid aegu, ent alati on keerulistest olukordadest välja tuldud. Teatavasti on kogu narkokuritegevuse ja narkomaaniaga seotu vägagi mitmekülgne. Põhja narkoüksuses osatakse neid erinevaid tahke näha ja viitsitakse tegelda ka küsimustega, mis pealtnäha otseselt igapäevatöösse ei puutugi, kaasata partnereid ning nendega tõhusat koostööd teha. Eriti tahaks esile tõsta Põhja narkotalituse positiivset mõttemaailma, mis on vingumisest nõretavas ühiskonnas vägagi ilus kontrast. Mulle tundub, et seal kulutatakse märkimisväärset ressurssi sellele, et põhjendada, miks ja kuidas midagi ära teha, selle asemel et kulutada sama energia sellele, et tõestada, miks midagi teha ei saa. Risto Kasemäe keskkriminaalpolitsei arendusbüroo planeerimistalituse juhtivkriminaalametnik

Ta kiidab head läbisaamist teiste narkoüksustega nii prefektuuridest, keskkriminaalpolitseist kui ka Maksuja Tolliametist, kellega koos korraldatakse ühiseid kokkusaamisi, et tööjuttude kõrval ka meeldivalt aega koos veeta. Näiteks võtavad kord aastas suvel Eesti narkopolitseinikud mõõtu erinevates spordivõistlustes. „Sotsiaalne kooskäimine liidab, sest tihedate isiklike kontaktide kaudu sujub ka töö palju ladusamalt,“ on Kõplas kindel. Helen Uldrich Põhja prefektuuri pressiesindaja

21


SISEKONTROLL

Sisekontroll: mitte alati salajane

Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrollibüroo juht Raul Vahtra ning III talituse juht Anne Abel räägivad lähemalt sisekontrolli põhimõtetest ning julgustavad ametnikke sisekontrolli käest rohkem nõu küsima, enne kui on liiga hilja.

Anne: Oli keeruline aasta. Nii nagu

pakkusid skandaalid pinget isikkoosseisule, pakkusid need pinget ka meile. Juhtumeid sisse- ja väljapoole teatades pidime jälgima, et meie tegevus oleks lugejaile arusaadav ning tagaks samaaegu menetluse huve. Mis oli kõige raskem kaasus?

Kõige rohkem valmistasid pinget Lõuna prefektuuri teatud kaasused. Kõik, mis lõppevad ametniku ametist vabastamise või vahistamisega, on üldiselt keerulised kaasused. Siin ei saa ühest pingerida tekitada.

Anne:

Kui õiguskuulekad on PPA töötajad? Sisekontrolli hinnang 2011. aastale oli, et PPA tervis on täiesti rahuldav.

22

Anne: See on väga subjektiivne ja

võib-olla meie meelevaldne hinnang. Meie näeme, et olukord on hea, aga alati saab paremini. Raul: Positiivsena võib esile tuua, et distsiplinaarmenetluste ja -karistuste arv on vähenenud. Samas on vähenenud ka isikkoosseis, kuid määratud karistuste ning tuvastatud süütegude arvu kahanemine viitab ikkagi teatud õiguskuulekuse paranemisele organisatsioonis. Kodanike seas tehtud uuringutestki nähtub, et valdavalt ollakse politseinike käitumisega rahul.

ILLUSTRATSIOON: ANDRES VARUSTIN

Kuidas läks sisekontrolli eelmine aasta? Kas see oli mitme skandaali tõttu tavapärasest raskem?


SISEKONTROLL

Anne: Sel aastal kuvasime si-

sekontrollibüroo töötulemusi kokku võttes esimest korda, mis on tuvastatud süütegude protsent, keda otsustati karistada ja keda mitte. Kui 2010. aasta kokkuvõtte järgi oli ühe prefektuuri puhul märgata, et esmased karistused olid liiga ranged (sarnaste rikkumiste puhul võrreldes teiste prefektuuridega), siis paranes 2011. aasta trend oluliselt. 2012. aasta tulemusi vaadates oli selles prefektuuris karistuste kohaldamise protsent omakorda kõige väiksem. See on vaatenurga küsimus, kas mindi liiga pehmeks. Pole välistatud, et me olemegi praegu selle suure skandaali keskmes, sest vajalikud inimesed jäid õigel ajal distsiplinaarkorras vastutusele võtmata. Võib-olla tundus 2012. aasta selle pärast nii hull, et me oleme hakanud juhtumitest rohkem ja avatumalt rääkima. Paar aastat tagasi ei jõudnud need juhtumid politsei siseveebi ega meediasse. Kuna oleme läinud avatumaks, siis võibki tunduda, et kõik on halvasti. See ei pruugi nii olla. Mis on levinuimad probleemid, kus meie inimesed eksivad?

Anne: Arvuliselt lähevad need juh-

tumid ametniku ebaprofessionaalse käitumise kategooriasse, mille skaala on väga lai. Need on peamiselt suhtlemisprobleemid või ametnik ei oska rakendada seadust või oma eriteadmisi. Palju tuleb kaebusi stiilis „politseinik vaatas mind halva pilguga", „politsei-

Kuna oleme läinud avatumaks, siis võibki tunduda, et kõik on halvasti. See ei pruugi nii olla. Anne Abel

nik ei selgitanud mulle". Tihtilugu ei leia need juhtumid kinnitust. Inimesed ise provotseerivad või segavad meelega jälgi. Levinud on ka kaebused sunnivahendite ebaproportsionaalse kasutamise kohta. Asja uurima hakates selgub sageli, et inimene on politseinikku ise provotseerinud või teda esimesena rünnanud. Mõni aeg tagasi kirjutasime siseveebis, et osa meie ametnikke on kuritarvitanud politsei andmebaase. Kas see on endiselt õhus?

Raul: Oleme sellele palju tähelepanu pööranud, aga kahjuks tuleb neid juhtumeid endiselt ette. Kordame siis veel kord üle, et politsei andmebaase võib kasutada rangelt tööülesannete täitmiseks seadusega ettenähtud korras. On kurb, kui väga professionaalne ametnik satub säärase intsidendi tõttu uurimise alla. Organisatsioonile on see suur kaotus. Tuttavate sellekohastele palvetele tuleb öelda ei ning selgitada, et ametnikul pole õigust küsitud andmeid kontrollida.

Positiivsena võib esile tuua, et distsiplinaarmenetluste ja -karistuste arv on vähenenud. Raul Vahtra

23


SISEKONTROLL

Anne: Paraku on meie hulgas ikka

veel ametnikke, kes ei õpi enne, kui saavad karistada. Näiteks tuli vahetult pärast üht koolitust, kus olime põhjalikumalt kõnelnud andmebaaside väärkasutusest, üks ametnik jutuga, et tal oleks hädasti vaja vaadata kursuse kokkutuleku jaoks andmebaasist telefoninumbreid...

227 204

185 149

PPA sisekontrollibüroo korraldatud distsiplinaarmenetlused aastail 2010–2012 167 147

82 72

Mis on libastumise põhjused?

51

Anne: Tihtipeale rumalus ja hoolima-

tus. Viimast tekitab alamotiveeritus, eriti seda, mis hõlmab tänaval käitumist. Pole ju mingi saladus, et korrakaitsjad tänaval saavad vähe palka, samas kui nende töö riskitase on väga kõrge. Patrull ütlebki vahel kehvasti, sest tal puudub motivatsioon asja hästi teha. Igasugune ametnike õiguste ja hüvede kärpimine tõmbab töötahte alla. Tahame või ei seda välja öelda, siiski on rahal väga suur roll politsei töö kvaliteedi juures. Raul: Lisaksin ühe põhjusena puudujäägid ettevalmistuses. Meie ametnik töötab üldjuhul õiguslikult äärmiselt reguleeritud keskkonnas. On juhtumeid, kus ametnik ei ole kursis oma tööd reguleerivate õigusaktidega ning eksib teadmatusest. Peale selle on käitumisprobleemid, nagu Anne juba mainis. Peamine on konfliktse kodanikuga suheldes mitte alluda provokatsioonidele, jääda professionaalseks ja inimlikuks. Kuidas tajuvad politseinikud sisekontrolli rolli? Kas teid võetakse karistajatena?

Anne: See on väga personaalne, kuid

pigem on levinud arvamus, et sisekontroll ütleb, keda peab karistama. Raul: See on tõsi, et sisekontrollisüsteem pole olnud tavaametnikule arusaadav. Tegelikult on nii, et suures osas on menetluse alustamise initsiaator vahetu juht. Sisekontrolli ülesanded on asjaolusid igakülgselt ja objektiivselt uurida ning seejärel koostada kokkuvõte, mille alusel teeb vahetu juht karistamise või karistamata jätmise ettepaneku peadirektorile. Anne: Kui vahetu juht ei reageeri teo raskuse järgi või on liiga leebe, on meie roll sekkuda ja öelda, milline on senine praktika. Ühel koolitusel küsiti, kas sisekontrolli praktikas on olnud olukordi, kus juhid ei ole meie ettepa-

24

Kokku läbiviidud menetlusi

Kokku tuvastatud süütegusid

Määratud distsiplinaarkaristusi

2010 2011 2012 nekuid kuulda võtnud. Paraku on ka sääraseid olukordi ette tulnud. Raul: Nagu öeldud, ei ole sisekontroll distsiplinaarmenetluste puhul karistaja. Me ei ole karistajad ka kriminaalmenetlustes, kus süüdistuse esitab prokurör. Meie karistame ainult väärtegude puhul, näiteks kui on eksitud majandushuvide deklaratsiooni esitamise nõuete vastu või liikluses. Lisaks on sisekontrolli roll hoida ära süütegusid teadlikkuse suurendamise kaudu. Meie ülesanne on informeerida töötajaid esinevatest probleemidest ning juhtida neile juhtide tähelepanu, et nad saaksid oma-

Raul: Me kaalume väga tõsiselt, mis juhtumitest ja kui palju rääkida, sest meie ülesanne on ka ametniku mainet kaitsta. Paraku on meil organisatsioonis väga palju sildistajaid. Kui kellegi suhtes on alustatud distsiplinaarmenetlus, veel hullem – kriminaalmenetlus, ja jutud lähevad liikvele, siis tembeldatakse ametnik kohe pätiks ning see hakkab igapäevatööd segama. Politseinikud on selles suhtes väga tundlikud. Ametnikena peaksime kõige paremini mõistma, mis on süütuse presumptsioon, aga pahatihti ei taha see kehtida ka meie organisatsioonis. See on üks põhjus, miks sisekontroll üriDistsiplinaartab asja vaikselt ajada. menetlusega Kaitsta tuleb eelkõige ausate ametnike mainet. selgitatakse asjaolud Eelmisel aastal fikseeris sija võib selguda, et süüd ei sekontroll 666 materjali, millest 149 puhul alustati olegi või on puudused hoopis distsiplinaarmenetlust. See senises töökorralduses või tähendab, et 2/3 juhtudest lahendati eelkontrolli ajal. regulatsioonides. Anne Abel Anne: Levinud on arvamus, et kui ametniku suhtes on korda alluvaid paremini koolitada ja algatatud distsiplinaarmenetlus, siis kontrollida. Teiselt poolt tegeleme on inimene kohe süüdi. Ei ole. Distsündmuspõhiste juhtumitega, kus me siplinaarmenetlusega selgitatakse asjaselgitame menetlusega välja tõe ning olud ja võib selguda, et süüd ei olegi anname juhtumile õigusliku hinnanvõi on puudused hoopis senises töögu. korralduses või regulatsioonides. Anne: Proovime oma tööst rohkem Raul: Asi, millest me ei räägi ja mida rääkida ja olla väljapaistvamad, et tehakse saladuskatte all, on sisekontoma ajaloolist negatiivset imagot parolli jälitustegevus. Siin me räägime rendada. Teatud saladuseloor muidugi ametnikest, kelle suhtes on kahtlus, et jääb, aga kõik ei ole salajane. nad panevad toime kuritegusid.


SISEKONTROLL

1

2012. 20 0 aastal määratud dis distsiplinaarkaristuste jagunemine

4

Määratud 51 distsiplinaarkaristust 7

39

noomitus ametipalga vähendamine

teenistusastme alandamine

vabastamine

Sisekontroll paneb üha rohkem rõhku ennetustööle. Kuidas te seda teete?

Raul: Üks viis on kirja panna kõige le-

vinumad probleemid organisatsioonis. Seda on kogu aeg tehtud. Riskikohad viime valdkonna või prefektuuri juhtrühma, et juhid saaksid probleemidest teada ja oskaksid neist omakorda oma alluvatele rääkida ning planeerida teenistusliku kontrolli tegevusi. Anne: Kirjutame kindlasti edasi ennetavaid artikleid siseveebis ja jätkame möödunud aastal alustatud koolitusi. Meie väikest koosseisu arvestades on koolitamine väga mahukas ettevõtmine, kuid tagasiside on olnud hea. Koolitusi alustasime piirivalvevaldkonnas, järjekorras on korrakaitse. Raul: Jaanuari lõpus otsustasime PPA juhtkonnaga, et peaksime hakkama süstemaatiliselt korraldama terves asutuses teenistuslikku kontrolli. Seda peaksid tegema nii valdkonnad kui ka prefektuurid. Prefektid ja peadirektori asetäitjad koostavad koos oma struktuuriüksustega teenistusliku kontrolli tegevuskava. See tähendab igas valdkonnas riskikohtade kirjapanemist ja nende kontrollimist selle aasta jooksul. Korrakaitsepolitsei on seda varem teinud ja neil on selles valdkonnas hea praktika. Näiteks kontrollitakse, kuidas peab patrull kinni patrulltegevuse korrast või kuidas peetakse arestimajas kinni tööd reguleerivatest õigusaktidest. See on tegelikult juhtide igapäevane töö. Iga juhi ametijuhendis on kirjas, et ta peab kontrollima oma alluvate teenistusülesannete täit-

mist ning õigusaktidest kinnipidamist. Vahe on selles, et sel aastal on tahe teha seda põhjalikumalt ja terves organisatsioonis. Oluline on rõhutada, et teenistuslik kontroll ei ole massiline kontroll, vaid riskipõhine lähenemine. Riskide kõrval tuuakse esile ka pari-

kontrolli kavadesse sisendit. Mis plaanid on sisekontrollil selleks aastaks?

Raul: Aasta jooksul tahame välja töötada sisekontrolli kontseptsiooni, kus selgitame sisekontrolli süsteemi ning paneme paika sisekontrolli, siseauditi ja teabeturbe omavahelised suhted, reeglid ning kohustused. Sel aastal täiendame distsiplinaarmenetluse juhendit. Meil endal on palju mõtteid ja saime ka Siseministeeriumist ettepanekuid. Uues juhendis sätestame väga selgelt, et prefektuuris toime pandud distsiplinaarsüütegudest informeeritakse ka valdkonna juhti. Seni pole see pruukinud nii olla, näiteks Ida juhtumi puhul. Kes kontrollib sisekontrolli?

Raul: Meil on nn ringkontroll. Mis puutub andmebaasidesse, siis on ringkontroll jagatud teabeturbega. Ei ole asju, mida meie teeme ja nemad sellest ei tea ning vastupidi. Sisekontrolli kontrollib ka Siseministeerium, kes saab pöörduda kaitsepolitsei poole. Anne: 2011. aasta lõpu sündmused näitasid ilmekalt, et ka sisekontrolli libastumised ei jää vaka alla.

Oluline on rõhutada, et teenistuslik kontroll ei ole massiline kontroll, vaid riskipõhine lähenemine. Riskide kõrval tuuakse esile ka parimad praktikasuunad.

Kas on veel midagi, mida ma ei osanud küsida, aga tahaksite ise rõhutada?

Anne: Sisekontrolli ei tasu kar-

ta. Meiega suhtlemine ei tähenda, et keegi kellegi peale kaebab. Me saame väga palju aidata Raul Vahtra ja hirme ära hoida. Kui koos mad praktikasuunad. Mõnes valdkonprobleemi või arvatava probleemi tanas ei pruugi ju puudusi üldse olla, gamaid selgitada, loksub nii mõnigi võib-olla tehakse valdkonnas mõnda asi paika. Konsulteerimine meiega ei asja hoopis väga hästi. Sellest saavad tähenda, et inimene on end ise üles teisedki kasu. Kui kontroll laabub ja andnud. Kaugel sellest. Kõige hullem tulemustest räägitakse, siis kannabki on, kui ametnik hakkab lihtlabast eksee preventiivset eesmärki. simust, mis pole kellelegi halba teinud, varjama. Niisuguseid näiteid on meie Kes teenistuslikku kontrolli praktikas palju. teevad? Raul: Kutsume julgelt ametnikke üles informeerima oma juhte olukordaRaul: See on juhtide otsustada. Selle dest, kus on õigusselgusetus. Kui sa ei ülesande võib anda näiteks peadireksaa mõnest asjast 100% aru, siis räägi tori asetäitja kriminaalpolitsei alal oma vahetu juhiga. Vastasel juhul teprefektuuri kriminaalbüroo juhile, kib sellest varem või hiljem jama. kes kontrollib näiteks jälitustegevuse Nelli Pello korraldust oma struktuuriüksustes. Radari peatoimetaja Sisekontrolli roll on anda teenistusliku

25


Pärnu konstaablijaoskonna piirkonnapolitseinik Sven Janson näitab uuringu tulemusel valminud infokaarti „Minu politsei“, mida saavad politseinikud oma tööpiirkonnas jaotada.

26

FOTO: KARMO KULLMAA

UURING


UURING

Pilk kõrvalt Lääne prefektuur uuris Pärnu ja lähiümbruse valdade võtmeisikuilt, mida ootavad nad politseilt ning kuidas saaks koostöös kogukonnaga elukeskkonda turvalisemaks muuta. asutame oma kõnes sageli sõnapaari „kogukonnakeskne politseitöö“, aga kui sageli mõtleme selle sisulisele tähendusele, on küsimus omaette. Lääne prefektuuris ollakse seda meelt, et me ei saa oma tööd kogukonnale orienteerituna teha, kui me ei tea, mida see palju kõneldud kooslus meilt ootab. Politsei kavandab küll oma tegevusi, kuid seda on keerukas teha, kui tugineda pelgalt statistilistele näitajatele, erinevatele analüüsidele ning oma sisetundele. Abiks on kindlasti koostööpartnerite ja kogukonna arvamused ning ootused, pilk kõrvalt. Kui planeerime oma tegevused, et toetada turvalise elukeskkonna kujunemist, ainult iseenese tarkusest, ei pruugi me soovitud tulemusi saavutada, sest puudub arusaam, kas see, mida pakume, vastab ka tegelikele ootustele.

K

Kuidas me uurisime, mida meilt oodatakse Siseministeerium eraldas eelmise aasta suvel politseile raha nn katkiste akende teooria rakendamiseks: kus ja kuidas olukorra turvalisust parandada. Lääne prefektuuris toimunud diskussioonil otsustati, et otstarbekas on küsida nn võtmeisikute arvamust, kuidas elukeskkonda turvalisemaks muuta ning turvatunnet suurendada. Et saada võimalikult objektiivne hinnang, leiti sobiv koostööpartner – suhtekorraldusfirma PR Partner, kellega koostöös uuring korraldati, ilma et politsei osalemine intervjuude tegemist ning julget ja otsekohest arvamuse avaldamist mõjutaks. Möödunud aasta septembrist novembrini korraldati fookusgrupiuuring kogukonnakeskse politseitöö tõhustamiseks Pärnus ja Pärnumaal. Pärnu ning lähiümbruse vallad Sau-

ga, Paikuse, Audru ja Tahkuranna valiti seetõttu, et sel moel saadi meie tööpiirkonna suurima linna ning seda ümbritsevate valdade näol suur valim, mis on sobiv alus üldistuste tegemiseks teisteski piirkondades. Täpsustusena olgu lisatud, et fookusgrupiuuring on kvalitatiivne uuringumeetod, kus rühmavestlustes selgitatakse vastajate hinnanguid ja arvamusi ning nende kujunemise põhjusi. Valiti kolm uuritavat sidusrühma: valla hariduse, noorsootöö ja teised võtmeisikud; vallajuhid ja valdade ettevõtjad; linnajuhid ja ettevõtjad. Konkreetse kohalike arvamusliidrite nimekirja pakkus Lääne prefektuur ning nendega võttis ühendust PR Partner, kes tegi uuringu kuues rühmas. Ühe rühma koosseisus uuriti 7–9 inimese arvamusi. Kokku hõlmas uuring 54 arvamusliidrit Pärnust ja Pärnumaalt.

Turvalisus sünnib koostöös kogukonnaga Uuringu tegijate kokkuvõttest võib lugeda, et politsei usaldusväärsus tähtsamate sidusrühmade hulgas on tajutavalt kõrge ja koostöövalmidus heal tasemel. Turvalisust on kümne viimase aasta vältel teadvustatud kui politseist laiemal tasemel toimivat süsteemi. Hästi palju tehakse turvalisusküsimusi lahendades viiteid kohalikule omavalitsusele ja kodanikualgatusele. Samas märgitakse, et koostöö politseiga on vajalik. Meilt oodatakse initsiatiivi haaramist, ekspertteadmist ja juhtivat rolli. Suurimate kohalike omavalitsustega seotud probleemidena on tajutud pimedust, tänavavalgustuse puudumist, teede ja tänavate seisukorda, varemeis ning mahajäetud kinnisvara. Politsei näeb siin võimalust ja vajadust

Erinev infoväli tähendab erinevat informeeritust Uuringud tõestavad iga kord meile endilegi, et erinev infoväli tähendab erinevat informeeritust, mis toob omakorda kaasa väga erinevaid arusaamu vaatlusalusest organisatsioonist ning selle suhetest kogukonnaga. Saame üsna selge pildi nii sellest, mida oleks vaja reaalselt teisiti teha, kui ka sellest, kellega ja millest oleks tarvis teistmoodi rääkida. Näiteks oli kohaliku politseiniku ühes enam kui aasta eest antud intervjuus kasutatud kujund bensiiniaurude peal sõitmisest loonud kogukonnas, sh arvamusliidrite hulgas, tugeva müüdi, mis kogukonnakeskset politseitööd kuidagi ei toeta. Müüt, mis oma elu elas, jutustas sellest, et politseil on kütust ja politseinikke nii napilt, et 110-le tehtud kõnedest reageeritakse ainult isikuvastaste kuritegude teadetele. Ei ole vist tarvis mainida, et tegelikkuses see nii ei ole. Teadmine kogukonna ootustest, arvamustest ning poolehoiust kohalikule politseile aitab Lääne prefektuuri Pärnu ja Pärnumaa rnumaa politseinikke kindlasti sti oma igapäevatöös.

Ilona Leib Suhtekorraldusfi aldusfirma PR Partner er juhataja

27


UURING

senisest aktiivsemalt ühendust võtta kohalike omavalitsustega, et neile kohtadele tähelepanu juhtida ning üheskoos võimalikke lahendusi leida. Politsei saab koos kohalike omavalitsustega analüüsida piirkonna turvalisust ja näidata kommunaalküsimuste mõju turvalisusele. Kokkuvõtte põhjal võib järeldada, et selliseid probleeme nähakse kulukohtadena, kuid politsei kogemused annaksid võimaluse näha neid lahendustena kohalike inimeste turvalisusele ning turvatundele.

Teadasaamisest reaalsete tegevusteni Uuringu kokkuvõte sisaldas ridamisi konkreetseid tähelepanu juhtimisi probleemidele, mida ei saa lahendada ei küsitletud üksikisikud ega ka ainult politsei. Olgu siin näitena toodud mõni Pärnu linna ristmik, mille liikluskorraldust tuleks muuta, lasteaia lähistele rajatud veevõtukoht, mis ei ole piisavalt hästi piiratud, konkreetsed teelõigud, millel sõitmise piirkiirust tuleks vähendada, ja nii edasi. Tegeleme nen-

Turvalisust on kümne viimase aasta vältel teadvustatud kui politseist laiemal tasemel toimivat süsteemi. de küsimustega juhtumipõhiselt edasi, et erinevaid osalisi kaasates ohtudele hinnang anda ning teha ettepanekuid konkreetsete sammude astumiseks. Üsna sageli viidati sellele, et ei tunta oma piirkonna politseinikku, ei olda temaga kokku puutunud. Seepärast töötas meie ennetusteenistus välja infokaardi „Minu politsei“. Lääne prefektuuri ametnikud saavad seda täidetult oma tööpiirkonnas jaotada. Kaarte telliti niisuguses koguses, et neid saavad kasutada kolleegid teistestki prefektuuridest. Eelkirjeldatud uuringu tulemused ei jää meile pelgalt teadmiseks, vaid kirjeldatud infokaardi koostamise kõrval on asutud küsimusi lahendama projektipõhiselt; näitena olgu toodud

Uuringust ilmnenud kitsaskohad • Ei tunta kohalikku konstaablit, samas mõistetakse, et ta on inimene, kes ei saa olla tööl 24/7. • Turvalisuse ohustajatena nähakse väljakutsuvalt käituvaid noortekampasid, kes tarvitavad alkoholi ja tubakatooteid. • Politsei nähtavus – piisaks, kui patrull asulast läbi sõidaks. • Negatiivseid sündmusi kirjeldavad meediakajastused vähendavad turvatunnet. Oodatakse kirjeldusi, milline on politsei võimekus, millised on saavutused jms.

erinevate osaliste koostöös tegelemine Pärnu kesklinna turvalisusega. Teemade ring on mitmekülgne: olulised on nii tänavavalgustuse küsimused kui ka lõbustusasutustega seonduvad probleemid. Kaja Kukk PPA kommunikatsioonibüroo vanemkommunikatsiooniametnik

2012. aastal korraldasid Lääne prefektuuri piirivalvebüroo, Kuressaare politseijaoskonna ning kodakondsus- ja migratsioonibüroo Kuressaare teeninduse ametnikud kõigis Saaremaa omavalitsustes projekti „Turvaline küla“. Valdades toimusid mõttetalgud, kus arutati küla arvamusliidritega turvalisusega seotud muresid, millele võiks üheskoos lahendusi otsida. Üldine läbiv küsimus oli, kuidas saab külaelanik aidata kaasa turvalisusele vallas. Põhiprobleemid, mida peagu igas vallas tõstatati, olid järgmised: mida teha külateedel kihutajatega, kuidas käituda hulkuvate koduloomadega, mida teha noorte alkoholi- ja tubakatarvitamise ärahoidmiseks, mida teha kaupluste juures passivate napsitajatega jne. Mõttetalgute tulemusena said politsei ja valla elanikud lähedasemaks ning leiti lahendusi paljudele küsimustele, mida saab näiteks vallaelanik või vallavalitsus ise kohapeal ära teha. Projektimeeskond on nüüd külaelu probleemidest teadlikum ning võib suuremat tähelepanu pöörata politsei toetust vajavatele kitsaskohtadele, mis varem on jäänud ehk märkamata. Algatus andis hea võimaluse tutvusta-

28

FOTO: LÄÄNE PREFEKTUUR

Saaremaal peeti mõttetalguid

Turvalise küla arutelud Ruhnus

da kohalikele inimestele kodakondsus- ja migratsioonibüroo Kuressaare teeninduse tööd ning informeerida neid dokumentide kehtivusaja lõppemisest ja vajadusest kontrollida oma ning lähedaste dokumente. Kuressaare teeninduse ametnikud tegid valdadesse mitu väljasõitu, et inimestel oleks dokumenditaotlusi mugavam sisse anda. Projekt korraldati koostöös Päästeameti Lääne päästekeskuse, Kaitseliidu

Saaremaa Maleva ning maakonna omavalitsustega. SA Turvaline Saaremaa toetusega telliti maakonna küladesse ja linnaterritooriumile infoplakatid kasutatavamate infonumbritega, kuhu saab mure korral helistada. Järgmisena on plaanis mõttetalgud pidada Hiiumaal. Janne Mets Lääne prefektuuri piirivalvebüroo välispiiri teabe talituse teabetöö vanempiiriametnik


ELAMISLOAD

Kõige keerulisem on tuvastada võimalikke fiktiivseid abielusid, tõdeb välismaalaste talituse juhataja Liis Valk.

aga kontrolli „Elamislubade järelkontrollimisel on olnud tunda kolme asutuse ühendamise positiivset poolt,“ ütleb kodakondsus- ja migratsiooniosakonna välismaalaste talituse juhataja Liis Valk. 29

FOTO: ARTUR SADOVSKI

Usalda,


ELAMISLOAD

Tähtajalise elamisloa otsused rändeliigiti 1371 1430 1063

1255

941 838 976

835

459 464 68

639 516

44

142 62 61

2010

6

2011

pereränne töötamine välisleping õppimine ettevõtlus legaalne sisseränne 2011. aastal jõudis avalikkuseni info elamislubade väärkasutamise kasvu kohta ning aasta lõpus lahvatas poliitskandaal, mille tõttu tehti hulgi elamislubade järelkontrolli. Kuidas on vahepeal läinud?

Suuremale avalikkusele sai elamislubade teema tuttavaks skandaali tõttu, kuid väärkasutamist on olnud ning elamislubade eel- ja järelkontrolle on tehtud alates 1990ndate keskpaigast, kui elamislube hakati välja andma. Praeguseks on kontrollid tehtud ja seadused muudetud ning kodakondsus- ja migratsioonivaldkonnas on igapäevane töörütm taastunud. Mis võis olla põhjus, et vahepeal oli nii palju väärkasutamise juhtumeid?

Aastail 2010 ja 2011 muudeti seadusi: ettevõtte asutamine tehti väga lihtsaks (interneti teel) ja Eesti varasem liitumine Schengeniga tekitas olukorra, kus elamisloa taotlemine ettevõtluseks ning juhtorgani liikmena töötamiseks oli lihtsalt kättesaadav. Põhiliselt taotleti elamisluba juhtorgani liikmena, sest selleks oli vaja asutada Eestis üksnes ettevõte ja määrata välismaalane selle juhtorgani liikmeks; muid kriteeriume elamisloa andmiseks neile ei kehtinud. Järelkontrollis selgus, et loodud ettevõtteis majandustegevust ei toimunud, inimesed viibisid siin lühikest aega ega asunudki Eestisse elama, mis on elamisloa andmise peamised eesmärgid. Mis tingis vajaduse muuta välismaalaste seadust?

Töö- ja ettevõtlusrände valdkonnas oli näha elamislubade väärkasutamise kasvu, seepärast oli vaja regulatsioo-

30

2012

nid üle vaadata. Meie seadused on tehtud võimalikult ettevõtjatesõbralikuks, et soodustada Eesti majanduse arendamist. Et saada elamisluba juhtorgani liikmena töötamiseks, oli üsna vähe kriteeriume. Ettevõtlikud inimesed Eestis avastasid selles valdkonnas enda jaoks ärikontseptiooni. Nii loodi konsultatsioonifirmad, kes pakkusid välismaalastele elamisloa saamiseks nõustamisteenuseid. Hakkas tekkima selge muster: ettevõte oli äsja asutatud, puudus varasem majandustegevus, juhatuses kordusid kindlad Eesti kodanikud ning elamisluba sooviv välismaalane määrati samuti juhatusse. Jälgede hajutamiseks loodi rohkesti uusi firmasid, mitte ei paigutatud elamisluba soovivaid välismaalasi ühte

oluline on olnud ka tihe koostöö Eesti välisesindustes töötavate konsulite ja Välisministeeriumiga. Kõik eespool mainitu tingis vajaduse muuta välismaalaste seadust, et tänases muutunud olukorras ei oleks nii lihtne näiliselt vastata elamisloa saamise tingimustele. Riigi eesmärk immigratsiooni reguleerimisel on juba eelkontrolli ajal tuvastada, kas elamisloa andmine on õigustatud või mitte. Liiga lihtsalt ning näiliselt elamisloa tingimustele vastamine ei ole eesmärk ja seega tuli seadust muuta. Mis siis peamiselt eelmise aasta 1. juulil kehtima hakanud seaduse muudatustega muutus?

Elamisloa kehtivuse ajal massilise järelkontrolli tegemine ei ole Euroopas tavapärane nähtus, kuna see on riigile liiga koormav. ettevõttesse. Kuna taotlejail puudus varasem ajalugu Eestis, elamisloa taotlemise tingimused olid täidetud ning ei tuvastatud elamisloa andmisest keeldumise asjaolusid, siis tuli inimestele elamisluba anda. Olukorrale reageerimiseks tulid meile appi migratsioonijärelevalve büroo, prefektuuride inspektorid ning keskkriminaalpolitsei. Tänu ühendametile saime operatiivselt korraldada andmevahetust ning rakendada uut koostöövormi päevadega. Kui oleksime endiselt eraldi ametid olnud, siis tulnuks lahendada palju bürokraatlikke ja andmevahetuse probleeme. Väga

Muudatustega täiendati tingimusi juhtorgani liikmetele: ettevõte peab olema tegutsenud enne viis kuud ja inimene, kes saab elamisloa töötamiseks, peab saama ka töötasu. Need on kitsendavad meetmed, mille alusel saab hiljem kiiresti määrata, kas inimene Eestis töötab või mitte, kontrollides nt palgakriteeriumit. Ettevõtluseks elamisloa taotlejaile tehti muudatusi investeeringu mõistes ning lisati seadusesse PPA õigus moodustada ekspertkomisjon. PPA moodustas ekspertkomisjoni juba enne seaduse muudatuse jõustumist (kuna selleks ei ole vaja eraldi volitust seadusesse). See hindab elamisloataotlejate äriplaane: kas esitatud äriplaan toob Eestile reaalselt kasu. Sellest komisjonist on meile palju abi, et elamisloataotlusi ettevõtluseks menetleda, kuid see pole olukorra lahendamiseks kõige


ELAMISLOAD

bade taotlemist riskiteguriga elamisloa alustel, siis võimaldas see PPA-l kontrollida suures ulatuses juba välja antud lubasid. Kui töö- ja ettevõtlusrände puhul saab järelkontrolli teha andmebaaside ja dokumentide kontrollimise teel, siis on kõige keerulisem tuvastada võimalikke fiktiivseid abielusid, kus tuleb arvestada isiku põhiõigust perekonnaelu puutumatusele. Kahtlus tekib äsja sõlmitud abielude puhul, kus eelkontrollimise meetodid on inimeste küsitlemine ja enamasti ootamatu elukoha kontroll. Kõik toimub koostöös taotlejaga ning inimeste nõusolekul. Kas oskad tuua mõne huvitavama näite oma praktikast?

mõistlikum viis. Märksa efektiivsem oleks kasutada äriplaanide hindamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas olevat pädevust. Samuti hindab Eesti tööturu olukorda elamisloa töötamiseks taotluse juures Sotsiaalministeeriumi haldusalas Töötukassa. Kui riigis on olemas vastav pädevus, et hinnata ettevõttest tulenevat kasu Eesti majanduse arendamisele (ettevõtluseks elamisloa taotlemise tingimus), siis oleks efektiivne ka seda kasutada ning mitte nõuda, et PPA endale vastava kompetentsi looks. Muudatustega lisati piiravate sätete kõrval ka taotlejaile soodsamaid sätteid. Näiteks saab elamisluba taotleda riigisiseselt, st ettevõtjail on võimalus tulla viisaga Eestisse, siin tegutsemist juba alustada ning kui ettevõte on käima saadud, siis taotleda elamisluba. Varem käis see konsultatsiooniteenuseid pakkuvate firmade kaudu. Kuidas korraldatakse elamislubade järelkontrolle?

Üldiselt on elamisloa taotluse puhul nii, et kui inimene esitab taotluse, siis kontrollitakse tema vastavust elamisloa saamise tingimustele: kontrollitakse dokumente, tehakse päringuid registritesse ning kui ei selgu ühtegi keeldumise alust, siis tehakse positiivne otsus. Elamisloa menetlus käib haldusmenetluse seaduse alusel, kus on nähtud ette, et otsused peavad ole-

ma motiveeritud ja kaalutud, asjaolud tõendatud (ei saa põhineda pelgalt kahtlusel) ning isikul on õigus pöörduda kohtusse otsuse vaidlustamiseks. Elamisloa kehtivuse ajal massilise järelkontrolli tegemine ei ole Euroopas tavapärane nähtus, kuna see on riigile liiga koormav. Järelkontroll elamisloa kehtivuse ajal on erandlik ning seda tehakse juhul, kui on põhjendatud kahtlus või tuleb info väärkasutamise kohta (nt mõne muu menetluse raames). Kõigi elamislubadega välismaalaste kohta tehakse 100% järelkontroll siis, kui inimene tuleb elamisluba pikendama – kontrollitakse, kuidas on ta oma elamisluba kasutanud ja kas selle pikendamine on põhjendatud. Aastail 2011 ja 2012 oli massiline järelkontroll erandlik, mitte tavapärane. Selle tingis asjaolu, et väärkasutamise kahtlusega olid nii paljud elamisload, et oli vaja ülevaadet, kui ulatusliku probleemiga tegemist oli. Kahtlused vastasidki tõele. Kui tehti elamislubade massilist järelkontrolli juhtorgani liikmete ja ettevõtjate seas, oli märgata, kuidas uued kahtlased taotlused hajusid muude valdkondade peale. Ajutise lahendusena väärkasutamise vastu võitlemisel kasutati 2011. aasta teisel poolel ja 2012. aasta esimesel poolel sisserände piirarvu. Kuna piirarvuga takistati massilist elamislu-

Värvikamad näited on olnud pereränded ehk fiktiivsed abielud. Näiteks ei tea abikaasad üksteisest mitte midagi. Oleme kohtus kaotanud vaidlusi, kus üks abikaasa ei tea, kus teine töötab, kes on tema sõbrad või et abikaasa viibis vahepeal puhkusel. Kohus on leidnud, et tegemist on kultuurilise eripäraga ning abikaasad ei peagi üksteise kohta selliseid asju teadma. Inimeste kodusid kontrollides on olnud üks juhtum, kus kodus olid küll naise asjad, kuid mitu numbrit suuremad. Oli kahtlus, et see naine, kellega mees on abielus, ei ela selle mehe juures, mistõttu kontrolliti kodust olukorda. Kodus olnud asjad kuulusid pigem naisele, kellega mees oli varem abielus olnud, kuid kelle juurde ei saanud mees enam elamisluba taotleda. Kui ühte kodu käidi kontrollimas, olid abikaasad kleepinud kõigi tubade ning köögi ja kordori seintele arvutist välja prinditud enda pilte, mis olid kinnitatud toidupakenditelt saadud kleepsudega. Loomulikult äratab see kahtlust, aga samas võib tegu olla lihtsalt hirmuga, et äkki muidu ei usuta suhte tegelikkust. Elamislubade eel- ja järelkontrolle tehes puutume kokku väga inimlike ja eraeluliste probleemidega, sestap on vaja tunnetada piiri ning hinnata kontrollide proportsionaalsust. Õnneks töötavad selles valdkonnas pädevad inimesed, kes mõistavad oma töö eesmärki. Katrin Rohtla PPA pressiesindaja

31


GALERII

Trüffel 2012 Lääne prefektuuri fotohuvilisi koondav V. Oto klubi esitleb kuut parimat jäädvustust möödunud aastast. TEKST: HEDY TAMMELEHT LÄÄNE PREFEKTUURI PRESSIESINDAJA

1. „Lumel päevitamas“

(Nils-Edvard Tennmann) Lumel päeva viimaseid päikesekiiri naudiskleva sisalikuga kohtusin kevade esimestel päevadel ühe metsatuka juures paikneval lumelaigul. Mis tal sinna asja oli, on tänaseni jäänud selgusetuks, sest kevadine päike oli suurema osa ümbritsevast lumest juba ära sulatanud. Tegin temast fotokaameraga mõne klõpsu ning tõstsin ta lumevabale samblale. Eriti ta vastu ei hakanud, sest külm lumi oli kõigusoojase vere piisavalt maha jahutanud. Tegelikult paistis ta oma aegluubis liigutustega üsna koomiline ja armetu.

2. „Ka ämblik alles magab“

(Nils-Edvard Tennmann) Ämbliku uneaega on pildistatud sügisel kastesel varahommikul, siis kui hirveisandad oma pulmi peavad. Kuna hirved planeeritud kohta ei ilmunud, ei jäänud midagi muud üle kui ümbritsevat jäädvustada. Nii lihtsalt see foto sündiski.

3. „Laine“

(Nils-Edvard Tennmann) Randa jõudvat lainet on pildistatud suvisel Saaremaal Harilaiul, kus katsetasin oma esimest lainurkobjektiivi. Kuigi ilm oli üsna tuulevaikne, pritsis randa jõudev laine üsna korralikult. Seega tuli fototehnikaga õigel ajal sääred teha. Hoolimata sellest päris kuivaks ma koos fototehnikaga ei jäänud. Taamal paistab Vilsandi saar ja Vilsandi tuletorn.

32


GALERII

4. „Mägiveiseke“

(Marko Maidlas) Tehes eelmisel aastal tiiru meie kodumaal, et tutvuda kaunite paikadega, viis tee mind ka Rakverre. Rakvere linnamäel asuvat „Tarva“ skulptuuri on vahest niisama palju pildistatud nagu Pärnus Tallinna väravat ja Viljandis lossimägede varemeid. Minu fotol on ta jäänud isegi natuke teisejärgulisemaks kui need maalilist värvi nõlv ja taevas, mis mind sel päeval kohapeal ees ootasid. Oma piltides meeldib mul rohkem kasutada mustvalget temaatikat, aga siin poleks ilma värvideta hakkama saanud.

5. „Tudu tuli peale“

(Kristi Kostenok) Käsitööhuvi viis mind Kurgja talumuuseumi talupäevadele. Nagu talumuuseumis ikka on Kurgjal loomad: lambad, lehmad, hobused. Maaelust mitte väga kauge inimesena oli minule siiski üllatav näha, et kodujänesed ja siga on suurimad sõbrad. Sellest ka pildil olev kompositsioon.

6. „Metsamaagia“

(Tiit Ilus) Foto on pärit eelmisel aastal tehtud seeriast, kui ma mööda metsa jalutasin, infrapunafilter fotokaamera ees, ja põnevaid kaadreid otsisin. Nagu tavaliselt ei ühtinud minu soovid võimalustega, st ilm ei olnud selline, nagu oleksin soovinud, aga mõne pildi tegin siiski. Sellega minu huvi infrapunase vastu veel kadunud pole, mõnd mõtet on vaja veel katsetada ja järele proovida.

33


AJALUGU

Luksusasjast t Politsei taasloomise esimestel aastatel oli auto luksuskaup. Igapäevaste tööülesannete täitmiseks kasutati sageli oma isiklikku sõiduvahendit, ühissõidukeid või soetati sõiduk tutvuste abil. Peagi said politseijuhid aru, et ilma korralike liiklusvahenditeta edasi minna ei saa. simesed sinivalge kombinatsiooniga sõidukid võttis Eesti politsei kasutusele politsei taasloomise kuupäeval, 1. märtsil 1991. aastal. Osa autosid jõuti 1. märtsiks üle värvida. See oli väga oluline, et press oleks saanud näidata, milline see meie politsei siis välja näeb. 1990ndate alguses koosnes politsei masinapark peamiselt Ladadest, Moskvitšitest, UAZidest ning Vene mootorratastest Ural. Kui kohtusse või vanglasse oli vaja toimetada suurem seltskond vahialuseid, kasutati siniste vilkuritega veoautosid GAZ. Politsei taasloomise esimestel aastatel peeti autot veel luksuskaubaks ja sageli kasutati igapäevaste tööülesannete täitmiseks ühissõidukeid. Uute võimaluste tekkimisel tehti kõik, et saada oma käsutusse mõni neljarattaline sõiduvahend. Kõik, kellel oli tutvusi, sõpru ja raha, soetasid endale mingisugusegi auto. Sageli ei värvitud neid politseivärvidesse, kuid kohustusliku

E

34


AJALUGU

t töövahendiks Naabrist parem Politseijuhid said peagi aru, et ilma korralike liiklusvahenditeta pole võimalik head politseitööd teha, kuna tavakodanikudki soetasid esimesel võimalusel üsna suured ja võimsad sõidukid. Ka politseis töötanud inimesed olid nutikad ning nii lisandus politsei masinaparki väga erinevaid lääne päritolu sõidukeid. Sageli kinkisid või andsid politseile kasutada sõidukeid omavalitsused ja ettevõtjad. Tihti soovisid vallajuhid soetada oma konstaablile naabervalla eraldatud autost suurema ning parema liiklusvahendi. Peagi oli masinapark väga kirju, sest vastu võeti kõik, mis liikus. Kuid autod olid olemas, neile tuli hankida bensiini ning hooldus- ja remondivahendeid, kuna abi või sponsorluse korras soetatud sõidukeid ei võetud politseis n-ö arvele. Üks võimalus oli seisvaile amortiseerunud po-

litseisõiduvahendeile eraldatud kütus tankida sponsorluse korras saadud sõidukisse. Ebakorrapäraselt abistasid kütusega vallad ja ettevõtjad. Korrapidamistoimkonnale eraldati ööpäevaks ehk üheks vahetuseks kümme liitrit bensiini. Sel ajal võttis politseiauto 100 kilomeetri peale rohkem kui kümme liitrit kütust. Oli selge, et sellega ei ole võimalik kõiki ülesandeid täita ega väljakutseid teeninda. Nii oli korrapidamisteenistuse autojuhi ülesanne leida eraldatud kümnele liitrile lisabensiini.

Bensiini hankimine nõudis leidlikkust Üks lahendusi oli hoida häid suhteid tollaste Vene sõjaväelastega. Näiteks oli Haapsalu sõjaväelennuvälja korrapidamisteenistuse käsutuses suur veoauto ZIL-130, mille bensiininorm oli väga suur. See võimaldas vahetuse jooksul omakorda valada ämbri või kaks politseisõidukisse. Kuna neilgi kehtis bensiiniga ümberkäimisel karm kord, olid

Kuidas jõuluvana politseiautoga sõitis 1990ndate alguses oli Hiiumaa politseinike kasutuses Rootsist abikorras saadud Volvo 240. See oli Rootsi politsei värvides auto, millele oli „POLITSEI“ eesti keeles peale kirjutatud. Hiiumaa mehed tulid autoga pealinna asju ajama, kuid ületasid kiirust. Tallinna liikluspolitseinikud pidasid auto kinni ning andsid karmi käsu see õigetesse värvidesse värvida. Sama autoga õnnestus sõidutada ka üht Hiiumaa jõuluvana. Jõulutaadil oli tekkinud oma liiklusvahendiga mingi probleem ja ta otsustas abi paluda Kärdla prefektuuri korrapidajalt. Ta soovis häid jõule ning selgitas, et teises linna otsas on lapsed teda juba tükk aega oodanud. Politsei oli mõistev ja aitas jõuluvana laste juurde.

FOTO: TIIT VEERMÄE/EESTI FILMIARHIIV

varustuse hulka kuulus sinine magnetiga kinnitatav vilkur.

Liikluspolitseinikud MercedesBenziga 10. märtsil 1992

35


FOTO: TIIT VEERMÄE / EESTI FILMIARHIIV

FOTO: ALBERT TRUUVÄÄRT

AJALUGU

Paar päeva enne politsei taasloomist, 27. veebruaril 1991. aastal värviti Siseministeeriumi autobaasis politseiautosid. Pildil on Vene päritolu UAZ-469, mida oli kahte värvi: ühed valged sinise kapoti, triibu ja uksega ning teised hallid. Sellest autost on tehtud ka mudelauto, mis on tänapäeval kollektsionääride maiuspala.

Vene mehed leidlikud. Nii võeti ette tavapärane sõit Haapsalu politseiprefektuuri korrapidaja juurde, et vahetada omavahel igapäevast informatsiooni. Teabe vahetamine piirdus bensiini valamisega politseiautosse. Kuna Vene sõjaväelased ei tohtinud kanistritesse tankida, kõik bensiin pidi olema auto paagis, pandi politseile mõeldud bensiin valmis kümneliitristesse vahukustutitesse. Nii sai need märkamatult sõjaväeosast välja toimetada. Omavalitsuste, ärimeeste ja ettevõtete kõrval abistasid ning sponsisid politseid liiklusvahenditega ka liikluseeskirju rikkunud kodanikud. 1990ndate alguses oli politseijaoskondadel avatud pankades sponsimiseks oma kontod. Raha puudusel väljus nii mõnelgi korral abistamine ja sponsimine igasuguse kontrolli alt. Tavapäraselt toetas või õigemini sponsis rikkuja ühiskondlike autoinspektorite kohalikku organisatsiooni ning temale määratud trahvi suurus sõltus enne trahvi määramist tehtud sponsorlusest.

Lääs tuli appi 1990ndate alguses püüti luua häid sõbrasuhteid Saksa, Soome ja Rootsi politseinikega. 1992. aasta augustis kinkis Saksamaa Rheinland-Pfalzi Liidumaa Siseministeerium Eestile 25 kasutatud

36

politseiautot Opel Ascona. Saksamaa kinkis 1992. aasta novembris ning 1993. aasta jaanuaris politseile erinevat varustust ja autosid ning Eesti piirivalvele lennuki. 1994. aasta alguses anti tagastamatu majandusabi korras politseile üle 66 uut erivarustusega Opelit.

Politseile eraldati üks VAZ-21011, mis oli välimuselt tagasihoidlik, kuid kapoti all oli võimsamale Žigulile mõeldud jõuallikas. 1992. aastal käisid võimaliku abi järel Saksamaal Riigi Politseiameti Majanduskeskuse direktor Dmitri Gerassimenko ja tõlgina Politseiametis ning hiljem Sisekaitse Operatiivrügemendis töötanud Arne Sirel. Tegemist oli osaga suurest abisaadetisest, mille kogumaksumus oli kokku kolm miljonit Saksa marka. Meie esindajale Gerassimenkole oli Siseministeeriumist kaasa antud suunis, et Eesti politsei soovib ainult Peugeot’ firma autosid. Saksa esindajad olid nõutud, sest nemad said toetada üksnes Saksamaal toodetud autodega. Abistamissoov oli suur ning hea koostöö tulemuse-

na anti meile 1993. aasta jaanuaris 66 uut Opelit. Politsei sai nendest 54, ülejäänud 12 autot jaotati Siseministeeriumi ning kaitsepolitsei vahel. Tollane Siseministeeriumi kantsler Gero Kartau meenutab üht omapärast lõiku autode värvimisest: „Esimene partii Saksamaalt saadud Opeleid oli juba värvitud politseivärvidesse, aga politsei kirjad puudusid, sest autotehase disainerid keeldusid meie soovide järgi sõna „POLITSEI“ värvimast. Tuli välja, et ette antud tähtede suurus ei sobinud väidetavalt auto disainiga, ning nii tuli kirjad Eestis peale värvida.“

Üllatus kapoti all Pärast KGB likvideerimist sai politsei oma käsutusse ka neile kuulunud erinevad sõidukid. Kui esmapilgul oli tegemist tavalise Volgaga, võis see olla varustatud palju võimsama tehnikaga. Politseile eraldati üks VAZ-21011, mis oli välimuselt väga tagasihoidlik, kuid kapoti all oli võimsamale Žigulile mõeldud jõuallikas. Peale võimsama mootori oli autole paigaldatud veel teine kütusepaak ja teine lisaaku. 1990ndate alguses tekkisid politsei autode hulka esimesed Mercedesed ja veel mõningad täiesti ainulaadsed lääne päritolu sõidukid. „Moskva olümpiamängude ajast oli politsei käsutuses


AJALUGU

Mitte liitrites, vaid ämbrites 1996. aastal osteti Tallinna Korrakaitsefondi rahaga 10 Chevrolet Blazer S10-t. Enamik neist olid valged, paar tükki rohelised. Kuigi rahvas seda ostu sarjas, soetati autod hinnaga 130 000 krooni tükk, mis oli selliste autode kohta vägagi soodne. Normaalselt sõites oli kütusekulu 13–17 liitrit, viimane arv oli ka kulunormiks. Siit tuli väljend, et autode kütusenorm ei ole liitrites, vaid ämbrites. Enamikul oli tagaakna asemel pleksiklaas, kuna originaal purunes kõva kinnilöömisega ja uut originaali ei jõutud asemele osta. Tegemist oli 1994. aasta autodega, mis olid seisnud pikalt ühe Aafrika riigi sadama laoplatsil.

19. augustil 1992. aastal kinkis Saksamaa Rheinland-Pfalzi Liidumaa Siseministeerium Eesti politseile 25 kasutatud Opel Asconat.

üks Mercedes-Benz, mida soovis omale ka eriteenistus. Liikluspolitseile aitas esimesed kolm Mercedes-Benzi muretseda tollane Indreko juht Enn Rohula. Neist kaks värviti politseivärvidesse ja üks 190ne Mercedes-Benz jäeti eravärvidesse,“ meenutab endine Liikluspolitsei Büroo juht Märt Mikkov. 1992. aastal soetati üks suurem partii Žiguli nime kandvaid politseisõidukeid. Viimased Vene päritolu autod soetati politseile veel 1990. aastate keskel.

Tootsi torbikud Maapiirkondades töötavaile politseiametnikele soetati 1994. aastal 100 kolmeukselist Suzuki Vitarat ja liikluspolitseile 25 uut Mazda 626-t. Kui Mazdadega oldi rahul, siis oli Suzuki Vitarade ümber palju kisa ja kära. Maapiirkondades oldi autodega rahul, sest maastikul olid need tublid, kuid

FOTO: MATI SONGISEPP / EESTI FILMIARHIIV

Politseinikud näitavad 1. märtsil 1991. aastal Tallinnas Raekoja platsil julgestuspolitsei autosid – Vene Žigulisid. Autod olid värvitud politseivärvidesse, aga mehed, kes neid juhtisid, olid veel miilitsamundris.

rohkem probleeme oli nendega Tallinnas. Ühed arvasid, et mootor on nõrk, teised, et auto on kipakas, tal on pisike kong ja kui kinnipeetu hakkab kongis laamendama, siis võib auto külili keerata. Nõnda hakati Suzukisid hellitavalt Tootsi torbikuteks nimetama. Räägitakse, et sellest partiist tegi 20 autot erinevatel põhjustel läbi tõsise avarii. Edaspidi olid peamised automargid Opelid, Mazdad, Volkswagenid, Fordid, Subarud ja Mercedes-Benzid. Politseiamet soetas 1994. aastal 37 000 dollari eest luksusliku väike-

bussi Chevrolet Van riikliku numbrimärgiga 80 ZAC. See osteti politsei rahaga, kuid anti Siseministeeriumi käsutusse. Politseijuht Herman Simm kritiseeris väikebussi ostu, nimetades seda politseivaenulikuks majandustegevuseks. Simm lubas bussi maha müüa ning sellest saadava rahaga politseinikele kuulivestid osta. 1992. ja 1993. aastal oli Läänemaal Taebla valla konstaablil Tõnu Kunglal ametisõidukina võimalik kasutada Taebla vallavanema Kalle Saare endist ametiautot ZAZ-968M. Pärnus

37


1993. aastaks olid ühed ettevõtjad nõus politseile soetama kaks musta värvi Žigulit ja said selle eest vastu Peterburi teel Maardus asunud endise kontrollposti jaoks ehitatud hoone. Liikluspolitsei esimene Mercedes oli pärit Moskva olümpiamängude ajast ning seda hoiti kui vapilooma.

olid omaette teemaks kongiga UAZid, neid liikus Eesti ajalgi üsna rohkesti. Nendest märksa iselaadsem politseisõiduk oli vahialuste veoks mõeldud kongiga GAZ-53 ja Vene päritolu võimas veoauto ZIL-130. Sõidukite arv aina kasvas ning selle kontrolli alla saamiseks kehtestati politseisõidukeile konkreetsed normid. Näiteks oli Tallinna politseiprefektuuri osakondades (v.a politseipataljon ja liikluspolitsei osakond) 1994. aastaks kehtestatud politseisõidukite normiks 100 liiklusvahendit. Politsei arvel olevast sajast politseisõidukist kuus olid välismaise päritoluga sõiduautod (automarkidest olid esindatud näiteks Volvo 740, Ford, Mercedes 200, Opel Rekord, Chevrolet). Sajast 47 autot olid Vene päritoluga Žigulid ja 26 külgkorviga mootorratast Ural 650. Žigulid oli 1980. aastast ning mootorrattad põhiliselt 1990.–1991. aastast (vanim mootorratas oli pärit 1985. aastast).

Liikluspolitsei vapiloom Kui liikluspolitsei esimene Mercedes oli pärit Moskva olümpiamängude ajast ning seda hoiti kui vapilooma, siis oli 1994. aasta veebruaris Tallinna liikluspolitseil kasutada juba selle aja kohta väga head sõiduvahendid.

38

MÄRT MIKKOVI ERAKOGU

AJALUGU

35 sõidukist oli 17 veel Vene päritolu, kuid ülejäänud oli juba moodsamad. Välismaised automargid oli viis Nissan Primerat, viis Ford Mondeot, kaks Ford Transit tüüpi bussi, üks politseivärvides Ford Scorpio, mida kasutas liikluspolitsei juht, ning neli mootorratast Java 350, mis olid soetatud 1982. aastal enne India peaministri Indira Gandhi ja tema poja Rajivi Tallinna külaskäiku. Selles loetelus ei ole neid sõidukeid, mis olid saadud sponsoritelt ning mida eri põhjustel ei õnnestunud politseisõidukitena vormistada. Võrdluseks oli tollasel Tallinna Politseipataljonil politsei nimekirjas kokku 39 erinevat sõiduvahendit, neist 25 olid VAZ-tüüpi, viis UAZ-tüüpi bussid, üks väga omapärane automaatkäigukastiga Fiat Agenta ja üks Raf-tüüpi buss. Nimekirjas olid veel kaks konvoiautot (Avtozakke), mis meenutasid tollast Tartus toodetud leivaautot,

kaks suurt konvoeerimisautot ZIL130, üks kastiga veoauto, kaks bussi KAVZ-685 ja üks abikorras saadud, 1978. aastal valmistatud, kuid aastatega amortiseerunud suur Scania buss. 1994. aastal politseipeadirektori ülesannetes töötanud Gero Kartau allkirjastas 5. aprillil käskkirja nr 76, millega kinnitati mootorsõidukite kasutamise kord. Uuenduslik oli asjaolu, et käskkirjaga pandi kohustus kõik politseiautod kohustuslikus korras kindlustada. Käskkirjaga kehtestati ka mootorsõidukite kütuse kulunormid ja läbisõidu maksimaalsed normid. Kulunormid kehtisid varemgi, kuid kuna vahepeal oli politsei masinapark väga kirjuks muutunud, oli viimane aeg konkreetse käskkirjaga see valdkond reguleerida. Udo Rehkalt PPA logistikabüroo varahaldustalituse juhtivspetsialist


TAASLOOMINE

23 aastat tagasi

Vabariigi president andis riigi 95. aastapäeva eel teenetemärgi mitmele politseitöötajale. Kotkaristi kavaler, politsei esimene peadirektor, 37 aastat sisejulgeolekusüsteemis töötanud Jüri Nurme meenutab politsei algusaegu.

See on mulle väga suur tunnustus. Arvan, et see oli mõeldud politsei taasloomise eest. Need olid keerulised ajad, ilmselt selle pärast president Kotkaristi IV klassi teenetemärgi andiski. Tagantjärele mõeldes võib öelda, et

me saime selle ülesandega toona hakkama, politsei sai loodud ning asus tegutsema. Igal ajajärgul on olnud oma raskusi ja ka ületamatuna näivaid raskusi, mida peab samuti ületama. See ei tähenda, et helgemaid hetki politsei taastamisel ei olnud. Eks seda panid tähele kõik need, kellele oli see tegemine südamelähedane.

FOTO: RENE SUURKAEV

Said presidendilt hiljuti kõrge riikliku autasu. Mida see sinu jaoks tähendab?

39


Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee viimane esimees Rein Sillar (vasakul) annab ruumid üle Politseiameti peadirektorile Jüri Nurmele (31.12.1991).

Kuidas nägi toona välja politsei peadirektori ametisse nimetamine?

Toona käis see lihtsamini kui tänapäeval. Siseminister Olev Laanjärv oli enda jaoks valinud kandidaadid, ilmselt pidanud ka vestluse. Nii oli minugagi. Siseminister esitas valitsusele minu kandidatuuri politseipeadirektori kohale. Valitsusistungil, nii nagu oli tavaks, räägiti, kes ma olen, seejärel tulid küsimused-vastused. Vastuväiteid ei olnud ja mind nimetati ametisse. Mis olid esimesed tegevused peadirektorina?

Kõigepealt algas ettevalmistusperiood. Mind määrati ametisse 1990. aasta oktoobris, samal ajal määrati ka kõik toonased maakondade prefektid. Igal maakonnal oli oma prefekt, lisaks Sillamäe, Narva ja Kohtla-Järve linna juht. Istusime selle seltskonnaga maha ning hakkasime arutama. Teadsime, et meil on umbes viis kuud aega politsei taasloomist ette valmistada. Oli kummaline olukord, kus politseiprefektid juhtisid miilitsaosakondi. Kõigepealt panime kirja kõik ülesanded, mis me teha tahtsime. Ka selle, mis proportsioonis tahame politseid näha: kui palju peab olema kriminaalja kui palju korrakaitsepolitseid. Märkisime üles, kui palju peaks isikkoosseisus olema juhtkonda protsentides. Lisaks tuli läbi vaadata, mis funktsioone me täidame, mis jääb ära miilitsaga võrreldes. Nii see vaikselt minema hakkas. Peale selle tuli ümber teha või välja mõelda kõik varustuse küsimused alates vormist ja politseisõidukitest kuni hooneteni. Muide, neid väljamõtlemise kohti oli päris palju, kuidas loodav politsei peaks välja nägema. Miilits oli ilmselt nii ära tüüdanud oma tegemistega, rahva silmis allpool igasugust arvestust. Üks positsioon oli see, et malli tuleb võtta esimese vabariigi aegsest politseiorganisatsioonist. Üks suuremaid tegemisi oli miilitsa auastmete kaotamine ja teenistusastmete kehtestamine politseis koos vastavate eraldusmärkidega. Väga tähtis oli ette valmistada politseiteenistuse

40

FOTO: VAMBOLA SALUPUU / EESTI FILMIARHIIV

TAALOOMINE

Väga põletav teema oli, kas saame politseinikud 1. märtsiks vormi. Ei saanud. Vorm saabus jaanipäevaks. seadus, mis määras, kes me oleme, mis on meie õigused ja kohustused, ühesõnaga kogu meie tegevuse, et kui politsei 1991. aasta 1. märtsist alustab, siis oleks selleks ka seaduslik alus. Üks esimesi küsimusi oli politsei komplekteerimine, mis tõi kaasa kõigi avalduste läbivaatamise, kes tahtsid oma teenistust politseis jätkata. Oli kõhklejaid, oli ka neid, keda me ise ei tahtnud. Sellega tehti esimene sõel. Muidugi ei olnud komplekteeritus 100%, paljud ametikohad jäid esialgu täitmata. Kas kriminaalpolitseid komplekteerides vaatasite isikute tausta eriti hoolikalt?

Eks ikka, seda tolleaegsete võimaluste piires. Puudus ju roheline raamat, kus kõik kirjas oleks, kuigi inimeste taust oli üldiselt teda. Kes on millekski võimeline, mida teha suudab ja mida ta varem on teinud, nii see valik toona tehti. Kes olid sinu olulisemad abimehed?

Kui elukogemustest rääkida, siis olid need prefektid maakondades ja linnades, kelle õlgadel oli politsei loomine ning mehitamine kohapeal. Loomulikult panustasid ja andsid endast parima politseiameti büroodes töötavad ametnikud. Palju oli probleeme, kus jagati ülesandeid nii ministeeriumi ta-

sandil, ameti tasandil kui ka kohapeal prefektuurides. Nägime palju vaeva, et kõik laabuks alates käskkirjade, juhendite ja kordade kehtestamisest. Eraldi teemad olid alati logistilised vajadused ning vahendite pidev puudus. Näiteks oli väga põletav teema, kas me saame politseinikud 1. märtsiks vormi. Ja me ei saanud. Öeldakse, et kui logistika lonkab, siis lahingut ei võideta. Vormitööstus tuli leida kohalikest võimalustest ja see oli aeganõudev protsess. Ei olnud ju mõeldav, et 1. märtsil on politseinikul peas miilitsamüts. Vorm saabus jaanipäevaks. Kui palju toona siseminister politsei juhtimisse sekkus?

Kindlasti sekkus, kui mingisugune probleem ei saanud lahendust. Samas ka vastupidi, kui ministeerium jättis midagi tegemata, mis oli tema pädevuses korraldada, siis sekkusime politsei poolelt ja vahel läks see sekkumine väga kuumaks. Tavaline koostöö oli ikka nii, nagu see on tänapäeval. Ega siis inimesed teistmoodi ei olnud, ikka kahe jalaga ning ühe peaga. Võiks märkida, et paberimajandustki oli nüüdsega võrreldes märksa vähem, kogu aur läks sellele, et politsei taaskäivituks, et ka ise saaksime sellest tegemisest rahuldust. Kas oli ka poliitilisi suuniseid?

Raske öelda, kuigi tookord oli poliitika veel lapsekingades, kõik eelnev ei läinud enam kellelegi korda ja uus oli tundmata. Arvan, et ka siis tehti otsuseid, kust joonistusid välja kellegi kõrvad. Millisena kirjeldaksid suhteid ministeeriumiga?

Üldjuhul töised, ma ei ütleks, et oleksi-


TAASLOOMINE

Jüri Nurme

FOTO: TOOMAS VOLMER / EESTI FILMIARHIIV

• Sündinud 12. detsembril 1952. aastal Tallinnas • Töötanud Transpordimiilitsa Valitsuses (1976–1985) ja Kriminaaljälituse Valitsuses (1985–1989) erinevatel ametikohtadel • 1989–1990 Siseministeeriumi 6. osakonna vanemoperatiivvolinik ja osakonnaülem • 1990–1992 Politseiameti peadirektor • 1992–1993 Politseiameti peainspektor • 1993–1996 Politseiameti keskkriminaalpolitsei abidirektor • 1996–1998 Politseiameti sisekontrolli osakonna osakonnaülem • 1998–2002 Politseiameti kriminaalosakonna jälitustalituse komissar • 2002–… keskkriminaalpolitsei erinevad ametikohad

Taasloodud politsei esimene peadirektor Jüri Nurme annab 12. aprillil 1991. aastal Toompea saalis ametivande.

me ministeeriumiga kuidagi konfrontatsioonis olnud. Loomulikult oli ka valusamaid hetki. Kui ministeeriumis korraldati töö ümber valutumalt, siis tuli politseil paralleelselt ümberkorraldamisega ka tulemust näidata ehk tänavatel ja linnades korda hoida ning avastada toimunud kuritegusid. See nõudis selles mõttes kahekordset panust. Pidime kehtestama politseiniku identiteedi, et inimene tänaval saaks aru, et tegemist on politseinikuga, mitte militsionääriga. Kui meil praegu politsei toimib ja me saame tööd analüüsida, kas pakutud variant hakkab toimima, siis toona sellist võimalust ei olnud, et vaatame, kas töötab. Mõtlesime asja jooksvalt välja ning see läks kohe töösse. Lihtne,

Toona ei olnud võimalust, et vaatame, kas töötab. Mõtlesime asja jooksvalt välja ning see läks kohe töösse. politseitöö ei ole kosmoseteadus, siin on omad reeglid, millest tuleb kinni pidada (järjepidevus ja sihikindel töö), ning siis ta toimib. Millised olid õhkkond, tingimused ja võimalused 1990ndate alguses?

Paljudel olid siis veel kõhklused. Kas ja kuidas politsei alustab, kas me lä-

18 politseiprefektuuri 1. märtsil 1991 oli oli 18 politseiprefektuuri (PP), kelle juhtidel oli kõigil suur roll politsei taasloomisel. Juhid olid: Ralf Palo – Põlva PP Raimo Koha – Järva PP Viktor Mihijevski – Sillamäe PP Olev Šasmin – Jõgeva PP Nikolai Romantšenko – Kohtla-Järve PP Anatoli Džihur – Narva PP Tõnis Kukk – Saare PP Raul Rähni – Rapla PP Karl Kolla – Pärnu PP Helmut Sääsk – Lääne-Viru PP Juhan Kubu – Lääne PP Voldemar Tehu – Viljandi PP Raik Saart – Tallinna PP Tõnu Takis – Hiiumaa PP Jaan Noorsalu – Valga PP Aleks Uibo – Tartu PP Harry Tuul – Võru PP Kalju Jaanisoo – Harju PP

heme õiges suunas? Kas me suudame olla need, kelleks tahame ennast pidada? Ka politsei sees olid väga erinevad inimesed, erineva taustaga ja koduse kasvatusega. Kõhklejaid oli palju. Tõusma hakkas rahvuslus Nõukogude Liidu mastaabis. Paljud endised miilitsatöötajad, kes olid siia tööle tulnud (ukrainlased, valgevenelased, vene-

41


FOTO: PEETER LANGOVITS/EESTI FILMIARHIIV

TAASLOOMINE

Politseiameti töötajad (vasakult): direktor Igor Amann, nõunik Leonard Valkrusman, Jüri Nurme, Raik Saart, Kalev Prillop ja Ilmar Tuberik Politseiameti pressikonverentsil 15. aprillil 1993. aastal

Siseministrid 17.04.1990–30.01.1992 Olev Laanjärv 30.01.1992–21.10.1992 Robert Närska 21.10.1992–27.11.1993 Lagle Parek 14.12.1993–04.11.1994 Heiki Arike 04.11.1994–12.04.1995 Kaido Kama 12.04.1995–10.10.1995 Edgar Savisaar 03.11.1995–01.12.1996 Märt Rask 01.12.1996–29.04.1997 Riivo Sinijärv 05.05.1997–28.01.1998 Robert Lepikson 29.01.1998–25.03.1999 Olari Taal 25.03.1999–05.11.1999 Jüri Mõis 09.11.1999–28.01.2002 Tarmo Loodus 28.01.2002–03.02.2003 Ain Seppik 10.02.2003–10.04.2003 Toomas Varek 10.04.2003–13.04.2005 Margus Leivo 13.04.2005–05.04.2007 Kalle Laanet 05.04.2007–21.05.2009 Jüri Pihl 03.06.2009–06.04.2011 Marko Pomerants alates 06.04.2011 Ken-Marti Vaher

lased), hakkasid mõtlema, et järsku peaksid nad minema oma kodumaale tagasi ja seal enda tööd jätkama. Paljud tegidki nii. Keeleprobleem oli, kuivõrd oli eeldus, et politseinik peab oskama riigikeelt. Arvasime toona, et lahendame selle probleemi aasta-kahega ja küllap siis räägivad juba kõik eesti keelt. Reaalsuses nõuab kõik märksa rohkem aega, kursusi korraldatakse praegugi. Võimalused olid piiratud, neid oli palju vähem. Olime seotud rublatsooniga ja asju tuli varuda sealt, kus sai rublaga arveldada. Vaikselt hakkas üle mere laekuma abi Soomest, Rootsist

ning Saksamaalt. Kõigepealt anti teadmisi, millega võiks alustada ja millega tuleks jätkata. Meile oli väga oluline nende materiaalne abi, alustades faksipaberist ja lõpetades autodega. Müts maha nende ees! Ka seda tehti südamest. Politseiamet asus esialgu Tallinnas Pikal tänaval, praeguses Vene saatkonna majas. Kui Vene saatkond maja tagasi sai, siis liikusime Siseministeeriumi hoonesse, kus meile eraldati korruse jagu kabinette. See situatsioon ei rahuldanud kedagi. Kui RJK (Riiklik Julgeoleku Komitee) likvideeriti, otsustati, et Politseiamet kolib Pagari

Politseijuhid

42

Jüri Nurme

Igor Amann

Uuno Ellen

Herman Simm

31.10.1990‒ 27.04.1992

27.04.1992‒ 15.01.1994

07.04.1994‒ 02.12.1994

02.12.1994‒ 19.05.1995 (Süüdi mõistetud riigireetmises 25.02.2009)


TAASLOOMINE

Minu ajal oli Politseiametis tööl 57 inimest. Ka siis öeldi, et seda on liiga palju! toimus pidev remont. Saapaviksi lõhn asendus krohvi ja tsemendi lõhnaga.

ta, et rääkisime omavahel. Tuleb meelde, et minu politseipeadirektoriks olemise ajal räägiti, et Politseiamet on liiga suur alates referentidest, nõunikest ja kõigist muudest asjapulkadest, keda arvuliselt on palju, ning siis küsitakse, kas seda kõike on vaja. Ma toon ühe lihtsa näite: minu ajal oli Politseiametis tööl 57 inimest. Ka siis öeldi, et seda on liiga palju!

Mis su ametiauto oli?

VAZ 2106, tutikas. Autojuhti ei olnud, kuna oskasin ise sõita. Vajaduse korral ekspluateerisin kriminaalbüroo autojuhti. Milline oli 1. märts 1991, kas tähistasite ka?

See oli ajalooline päev, sest politsei alustas tööd. Toimus aktus nii ametis kui ka igas prefektuuris. Päris ausalt, eks väike närv oli ikka sees küll, mitte aktuse pärast, vaid kui tuleb argipäev. Täielik teadmine selle kohta, et politsei on nüüd loodud, tuli aastaid hiljem. Politseiorganisatsiooni on aastate jooksul tohutult reformitud. Kas oskad öelda, milline neist reformidest on kõige õigustatum olnud ja mis võinuks pigem olemata olla?

tänava majja. Toimus see 1991. aasta lõpus. See oli jälle üks suur peavalu, sest Pagari tänava maja oli, nagu ta oli, aastaid ühesugusena seisnud ja saapaviksilõhnaline. Mis olukord seal valitses, kui maja üle võtsite?

Nagu aeg oleks seisma jäänud. Kõik, kes olid välja kolinud, olid seda teinud pehmelt öeldes sel moel, nagu tema kodune kasvatus lubas. RJK viimane juht Eestis Rein Sillar ulatas mulle suure pundi kabinettide võtmeid, käisime kogu maja läbi ja ta näitas mulle, mis meile on antud. Esimestel aastatel

Mida pidanuks tegema teisiti?

Raske öelda. Tänapäeval kogeme, et mina tegin seda niimoodi ja kuidas välja tuli, on järgmiste otsustada, järgnevad aastad annavad sellele iseloomustuse. Iga järgmine juht teeb seda nn politseitegemist oma vaatevinklist lähtudes. Üldiselt on olnud tavaks, et ega eelmiselt politseipeadirektorilt nõu ei küsita, sest tema tehtu on kõigil veel hästi meeles. Oletan, et püütakse vältida ka eelmise vigu. Selles suhtes minul vedas, sest minu eelkäija oli juba ajalooraamatus. Mis on sinu arvates politsei peadirektori roll?

Kui ma seda praegu ütleksin, siis tähendaks see, et ma tõesti mäletan neid kõiki, oskaksin võrrelda ning kaaluda õige ja vale vahel. Tegelikult nii see ei ole ja ilmselt on ka reformide vajadus tingitud sellest, et tahame asja parandada. Tarkade otsuste tegemise jätaksin tänastele juhtidele. Politseis on alati olnud paremaid ja kehvemaid aegu ning elukogemus on näidanud, et üks organisatsiooni paremini toimimise alus on suhtlus, inimestega eesti keeles rääkimine. Politsei taastamise ajal oli pressiinimestel väga suur tähtsus, siis arvutimaailma ja internetti ei olnud, oma ülesandeid saime ka niimoodi täi-

Kõik see on üldises mõttes kirja pandud tema ametijuhendisse ja alati olen vaikselt lootnud, et politseipeadirektor on ka inimene. Mis pilguga vaatad praegust PPA peadirektori valimist?

Jätan selle kommenteerimata. Kujutame ette, et uus peadirektor saab millalgi ametisse. Mida sa talle soovitaksid? Mis ta tegema peaks?

Kes ta ka ei oleks, soovin, et ta mõistaks, millise vastutuse ta endale võtab, ning et ta teeks ainult õigeid otsuseid. Ja inimestega tuleb rääkida! Kaarel Kuusk Keskkriminaalpolitsei pressiesindaja

Ain Seppik

Harry Tuul

Robert Antropov

Raivo Aeg

Raivo Küüt

09.06.1995‒ 01.07.1997

01.07.1997‒ 15.06.2003

16.06.2003‒ 31.08.2005

15.09.2005‒ 15.06.2008

16.06.2008‒ 28.02.2013

43


FOTOD: FOTOD: PPA ARHIIV JA SCANPIX

LENNUSALK

Miljon miili õhus Tänavu 20. tegevusaasta täitumist tähistanud piirivalve lennusalga töötajail on tehtule tagasi vaadates õigusega põhjust uhke olla – pool tuhat päästeoperatsiooni ja hulk päästetud inimelusid, merekeskkonna seire ja merepiiride valve ning regulaarne kiirabiteenus ja maastikupõlengute kustutamine on tegevused, milleta riigi sisejulgeolekut viimase kahe aastakümne jooksul ette ei kujuta. lgusaastail mitu korda ümber nimetatud piirivalve lennusalga loomise tingis vajadus kaitsta Eesti piiri patrullimisega õhust. Juba 1992. aastal moodustatud Piirivalveameti lennuosakonnast saadeti sügisel esimesed töötajad Ilmar Randmaa, Jaen Lainevool ja Tanel Pajo õppima Soome lennukooli. Oodatav lahendus saabus aasta lõpus: kahe riigi kaitseministrite kokkuleppega sai Eesti oma territoriaalvete ja majandusvööndi

A

44

valveks Saksamaalt kingituseks kaks lennukit LET-410 UVP. Ülelendudega 2. novembril ja 10. detsembril tõid Piirivalveameti lennuosakonna töötajad lennukid Neuhardenbergi lennuväebaasist Eestisse. 1992. aasta novembris saadeti esimesed viis lennuosakonna töötajat Kirovogradi lennukooli Ukrainas lennukite L-410 tüübikoolitusele. Pärast eelnevat teoreetilist ümberõppekursust algas 1993. aasta veebruaris lendurite tüübikoolitus.

8. veebruaril 1993. aastal moodustati piirivalveülema Andrus Ööveli korraldusel Riigi Piirivalve Lennueskadrill. Eskadrilli ülemaks määrati Arvo Palumäe, vaneminseneriks Meelis Mäerand, lendurite lüliülemaks Jaanus Nuut, lennuki kapteniteks Valeri Kutuzov, Ardo Jutt ja Tarmo Paju, mõõteriistade ja raadioelektroonika grupi ülemaks Andrei Rumjantsev ning lennuki tehnikuteks Albert Moistus ja Sergei Šohin. 1994. aasta jaa-


LENNUSALK

Lennusalga mehaanik Andrei Rumjantsev Saksamaalt kingituseks saadud lennuki L-410 taustal 1992. aastal 1994. aastal võeti kasutusele Saksamaalt abi korras saadud ja tsiviilõhusõidukiteks renoveeritud neli helikopterit Mi-8.

nuaris alustasid meeskonna koosseisus teenistust ka Soome lennukoolist naasnud kolm pilooti. 23. veebruaril 1993. aastal anti kingitud lennukid ametlikult Piirivalveametile üle ning päev hiljem ilmestas Eesti Vabariigi 75. aastapäevale pühendatud kaitseväe paraadi lennuki ülelend. Eesti õhuväe taasloomist demonstreerivat piirivalvelennukit piloteerisid paraadil Jaanus Nuut ja Rein Porro, tehniliselt valmistas lennuki ette Albert Moistus. Esimene Eesti riigipiire seirav patrulllend lennukiga toimus juba 5. märtsil. Alates 1993. aastast hakkas lennukimeeskond osalema Läänemere keskkonnakaitse konventsiooni alusel korraldatavatel Helsingi Komisjoni (HELCOM) lendudel Eesti territoriaalvetes koos teiste riikidega. 1994. aastal algas lennukikaptenite koolitusprogramm välislendudeks. Tellimuslendude ajal käis piirivalvelennuk Soomes, Rootsis, Taanis, Tšehhis, Sloveenias, Valgevenes ning Ukrainas.

Kopterite tulek 1. septembril 1994. aastal moodustati valitsuse määrusega piirivalve lennueskadrilli baasil Eesti Riiklik Lennusalk. Esimene otsingu- ja päästelend lennukiga L-410 korraldati 28. septembril 1994. aastal parvlaeva Estonia katastroofi ajal. Tragöödia Läänemerel tõi Eesti jaoks kaasa kiire ning möödapääsmatu vajaduse arendada välja nüüdisaegne merepäästevõimekus. Sama aasta oktoobris loodi lennusalga juurde helikopterite eskadrill, mille kasutusse võeti Saksamaalt abi korras saadud ja tsiviilõhusõidukiteks renoveeritud neli helikopterit Mi-8.

Kolm neist olid varem teeninud Saksa DV kaitsejõudude koosseisus ning üks kopter oli kuulunud Saksa Liitvabariigi lennufirmale BSF. Viies sama tüüpi kopter lisandus varuosadeks. 1995. aasta esimesel poolel asusid helikopterite eskadrillis tööle II piloodina Juri Jelanski, Denis Romanov ja Aleksandr Gagarin, kaptenina Vjatšeslav Zelnovakov, pardamehaanikutena Sergei Špakov ja Vjatšeslav Jelistratov ning pinnaltpäästjatena Kalle Pent ja Andrus Kütt. Mõlemad pinnaltpäästjad said ligemale pool aastat kestnud koolituse Soomes. 1995. aasta 12. augustil saabus mootorlaevaga Eevi Saksamaalt Pärnu sadamasse helikopterite varustus ning novembrikuus lendas neli kopterit Mi-8 Berliinist Pärnusse. 7. detsembril andis Saksa Õhupääste (DRF) kopterid Pärnus pidulikult üle Eesti Riiklikule Lennusalgale. Esimene vaatluslend helikopteriga tehti 4. jaanuaril 1996. aastal. Jaanuaris alustati ka helikopteri Mi-8 meeskondade praktilisi treeninglende päästetöödeks.

Esimene reaalne päästeoperatsioon kopteriga Mi-8 oli 14. märtsil 1996. aastal, kui Tallinna lahel toodi jääpangalt kaldale püügihasardiga oma elu ohtu pannud kalamees. Järgmise aasta 20. aprillil oli tegemist juba tõsisema väljakutsega – Pärnu lahel päästeti jääpankadelt 22 liigjulget kalastajat. 1997. aasta 22. aprillil arvati lennusalk taas piirivalve koosseisu ja nimetati ümber Piirivalve Lennusalgaks. Kaks aastat hiljem sai Arvo Palumäe asemel lennusalga ülemaks Allan Oksmann. Väärib märkimist, et lennusalga asutajate ning esimeste töötajate seast teenivad Valeri Kutuzov, Andrei Rumjantsev, Jevgeni Pissarev, Denis Romanov, Aleksandr Gagarin ja Kalle Pent lennusalgas tänaseni.

500 pääste- ja 1500 ambulantslendu Alates 1995. aastast on piirivalve lennusalk teinud 513 otsingu- ja päästelendu, lennuaeg kokku 957 tundi. Ingliskeelse lühendiga SAR tähistatud

45


LENNUSALK

Lennusalga lennukid L-410 1999. aastal.

lendudega on päästetud inimesi nii laevadelt kui ka avamerelt kopteri pardale vintsides, otsitud ujuvvahenditega merele või jõgedele läinud uljaspäid, toodud välja metsa eksinud seenelisi ja marjulisi ning toimetatud kuivale maale madalikule sõitnud laevade meeskondi. SAR-lendude kõrval tegi lennusalk samal ajavahemikul ambulantslende, transportides kiiret abi vajavaid haigeid maakondadest pealinna ning tuues vigastatud ja raskesti haigestunud inimesi ära saartelt ning Eesti päästepiirkonnas kurseerivatelt laevadelt. Praeguseks on lennusalga arvel 1462 ambulantslendu, lennuaeg 2609 tundi. Korraldatud päästeoperatsioonide seast on märkimisväärsemad 12 kalamehe päästmine Peipsi järvelt kevadise jäälagunemise ajal 1998. aasta märtsis, 13 meremehe päästmine Hiiumaa lähedal madalikule sõitnud Vene külmutuslaevalt Aldebaran 2000. aasta septembris ning sama aasta novembris Hiiumaa ranniku juures uppunud kalalaeva Katrin nelja meeskonnaliikme Tallinnasse toimetamine. 23. novembril 2001. aastal transportisid lennusalga kopterid ja lennuk haiglasse Hiiumaa lennukatastroofis kannatanuid, 2002. aasta lõpus leiti ja päästeti Kodavere all nädal aega Peipsi järvel triivinud Vene kalamehed ning 12. detsembril 2003. aastal vintsiti Vaindloo saarest kümne miili kaugusel tormimöllus uppuvalt kaubalaevalt Swenta kopteri pardale üheksa Läti meremeest. Üks kurnavamaid ja moraalselt raskemaid otsinguoperatsioone algas lennusalklaste jaoks 12. juulil 2004. aastal, kui Kolga lahest Põhja-Malusi saare idaküljelt leiti kummuli paat

46

Lennusalga ajaloo kuulsaim päästeoperatsioon algas ööl vastu 13. novembrit 1999, kui päästa tuli Väikese Tütarsaare all madalikul oleva Vene kalatranspordilaeva Voshod meeskond. ning selle kõrvalt uppunud naine. Juhtunut uurides selgus, et Malusi saartel oli paadiga käinud viieliikmeline seltskond ning kadunud võis olla veel neli inimest. Pool tundi pärast südaööd leidis otsingutele suundunud piirivalvekopter Kolga lahest Lõuna-Malusi saare lähistel merest meesterahva surnukeha. Hommikul otsinguid jätkates avastas kopterimeeskond Lõuna-Malusi saare lähedalt ka nooremapoolse naise surnukeha. Vaatamata pingutustele ei õnnestunud tookord elusalt leida ühtki inimest – kaht kadunuks jäänut meri välja ei andnudki.

Mastaapseim päästeoperatsioon toimus Venemaa vetes Eesti piirivalve senises merepäästeajaloos mastaapseima ja kahtlemata kuulsaima päästeoperatsiooni tegi lennusalk aga hoopis Venemaa vetes. Ööl vastu 13. novembrit 1999 edastas Peterburi merepääste- ja koordinatsioonikeskus Eesti piirivalvele ametliku abipalve päästa Väikese Tütarsaare all madalikul oleva Vene kalatranspordilaeva Voshod meeskond. Kopteri valvemeeskond oli stardivalmis kell 3.10, kuid aeg, mis kulus Vene Föderatsiooni sisenemiseks vajaliku lennuloa saamiseks, venis tunnipikkuseks. Kopter lendas välja kell 4.15 ning jõudis Tallinnast linnulennul pooleteisesaja kilomeetri kaugusel

2000. aasta septembris päästis lennusalga meeskond Hiiumaa lähedal madalikule sõitnud Vene külmutuslaevalt Aldebaran 13 meremeest.

asuva Väikese Tütarsaareni 40 minutiga. Päästepiirkonnas puhus tuul kuni 25 meetrit sekundis, paarimeetrised lained heitsid pritsmeid rohkem kui kümne meetri kõrgusele. Nähtavus oli siiski hea. Valvemeeskonda kuulusid kopteri kapten Jevgeni Pissarev, teine piloot Deniss Romanov ja pardamehaanik Sergei Špakov. Erakorraliselt tuli päästeoperatsioon korraldada ilma pinnaltpäästjata. Päästev vintsitross karidel lekkiva laeva tekile lastud, juhendati kreenivajanud aluse meeskonda raadio teel, mismoodi tuleb päästevöö ümber panna ning kuidas toimub vintsimine. Kapten Pissarev hoidis kopterit uppuva laeva kohal 15 meetri kõrgusel paigal ning päästetöid tehti helikopteri prožektorite valgel. Merehädalised vintsiti ükshaaval kopteri pardale ja viidi ka-


LENNUSALK

Kopteri kapten Aleksander Želnovakov rõõmustab Saksamaalt saadud kopterite varuosade üle.

Kopterimeeskond ja tehnnikud 2002. aastal.

heksa kaupa seniks Väikesele Tütarsaarele tormivarju, kuni kogu meeskond on laevalt ära toodud. 19 meeskonnaliikme päästmiseks tegi kopter laeva kohale kolm lendu. Merehädalised toimetati kopteriga Tallinna ning paigutati piirivalve merebaasi. Märjast hauast vigastusteta pääsenud Vene meremehed ei hoidnud kokku tänusõnu – omade abi oleks kohale jõudnud alles hommikuks. „Päästekopteri Mi-8 meeskonna ja teiste piirivalveametnike professionaalsus omal alal on eeskujuks kõigile Eesti elanikele ning see on väärtuslik panus meie riigi rahvusvahelise maine kujundamiseks,“ kinnitas tollane peaminister Mart Laar piirivalveülemale Tarmo Kõutsile saadetud kirjas.

Võitlused reostuste ja rabapõlengutega Inimelude päästmise kõrval ei tohi unustada lennusalga tegevust merekeskkonna seirel ja maastikupõlengute kustutamisel. Piirivalvelennukid alustasid merereostuste avastamiseks vaatlusi juba alates 1995. aastast patrulllendude ajal. 1999. aasta juunis korraldati esimest korda rahvusvahelised CEPCO NORTH – lennud Läänemere põhjapiirkonnas, baaslennuväli oli Kärdla lennuväli Hiiumaal. 36 tundi kestnud illegaalsete õlireostuste avastamise ja reostajate tuvastamise operatsioonist võtsid osa viie riigi lennuvahendid ning piirivalvelaevad. 2007. aasta detsembriks saavutati mereseiresüsteemi MSS6000 paigaldamisega lennukile reostuse avastamise võimekus ka pimedas ning halva nähtavuse korral. Süsteem monteeriti

piirivalvelennukile pardatähisega ESPLW Tšehhi firmas Aircraft Industries. Samast lennukist sai Eesti piirivalve esimene lennuvahend, millega kahe aasta pärast osaleti Kreeka-Türgi piiril toimuval Frontexi ühisoperatsioonil „Poseidon 2009“. Kolme nädala jooksul tuli piirivalvelennukil igal ööl sooritada vaatluslende, et soojuskaameraga avastada üle Egeuse mere kiirustavaid paate Aasiast ja Aafrikast pärit ebaseaduslike sisserändajatega. Kuivadel suvekuudel oli kopterite eskadrilli tööpõld sageli pigem maismaal kui merel. Koostöös Päästeametiga tuli kustutada maastikupõlengutest haaratud metsi ja rabasid. Metsatulekahjusid kustutati algusaastail helikopteriga Mi-8, mis oli varustatud kahetonnise spetsiaalse elektriliselt avatava-suletava veekotiga. Tuletõrje veekotiga töötamiseks kuulus lennumasina varustusse ka väliskandesüsteem.

Tööaastad soojakutes ja renditud angaarides Tervelt 15 aastat pidi riigi siseturvalisuse tagamise seisukohast hindamatu lennuüksus hakkama saama ilma oma hoonekompleksita. Salga lendav ja lennutehniline koosseis töötas Tallinna lennuväljal soojakutes ning õhusõidukeid pargiti ja hooldati kas lageda taeva all või renditud angaaris. Administratsioon asus eri aegadel eraldi – kõigepealt neli aastat Endla tänaval, siis ühe aasta Pikal tänaval ning seejärel kümme aastat Süsta tänaval piirivalve merebaasi territooriumil. Alles 2005. aastal tekkis tänu Schengen Facility programmi vahendeile lootus jõuda kogu kollektiiviga

ühe katuse alla. Kulus veel kaks aastat, enne kui 2007. aasta 12. oktoobril avati Tallinna lennuväljal pidulikult lennusalga haldushoone ja kopteriangaar ning esitleti uut moodsat helikopterit Agusta Westland 139. Järgnevail aastail muretseti nii välisabi toel kui ka Eesti riigi rahaga veel kaks sama tüüpi lennumasinat, millega viidi lõpule üleminekuperiood uut tüüpi nüüdisaegseile koptereile. 16. oktoobril 2009. aastal leidis aset veel üks pöördeline sündmus piirivalve lennusalga koloriitses ajaloos – kopterite eskadrilli viimane helikopter Mi-8 anti üle Valga linnale muuseumieksponaadiks. Aastal 1979 valmistatud helikopter jõudis teenistuse jooksul lennata kokku ligi 3000 lennutundi, tehes piirivaatlus-, meditsiini-, otsingu- ja päästelende ning osaledes metsatulekahjude kustutamisel. Üks värvikas ja sündmusterohke ajajärk piirivalve lennusalga tegevuses oli läbi saanud. Urmo Kohv PPA pressiesindaja

47


SPORT

Kaks päeva suuskadega Jõulumäel

2012. aasta parimateks portlasteks pärjati Jelena Všivtseva...

ja Aivar Ridamäe.

Pärjati parimaid politseisportlasi 18. jaanuaril autasustati 2012. aasta parimaid politseisportlasi.

Traditsiooniliselt kuulutati üritusel välja aasta parimad nais- ja meessportlased ning parimad asutuste arvestuses. Autasusid jagus ka aktiivsetele ja visadele sportlastele. 2012. aasta parimaks naissportlaseks pärjati Jelena Všivtseva Lõuna prefektuurist. Tublid saavutused olid ette näidata ka teise koha saavutanud Anastasia Gerassimoval Politsei- ja Piirivalveametist ning kolmanda koha hõivanud Triinu Laosel Lääne prefektuurist. Meestest sai parima sportlase tiitli Aivar Ridamäe Politsei- ja Piirivalveametist. Teise ning kolmanda koha said vastavalt Kunnar Vahi Politsei- ja Piirivalveametist ning Jakob Tarkpea Lääne prefektuurist. Eesti politsei 2012 . aasta meistrivõistluste võistkondlik esimene koht kuulub politseiasutuste arvestuses nüüdsest Lõuna prefektuurile, teine koht Politsei- ja Piirivalveametile ning kolmas Ida prefektuurile. Kõige aktiivsemaks ja sportlikumaks asutuseks valiti Lääne prefektuur. Sportliku visaduse eest läbi elu said preemiad Liia Rebane ja Harri Vesi Lõuna prefektuurist.

48

Esimest korda kavas olnud sprindivõistlus pakkus meeldivat närvikõdi nii võistlejaile kui ka kaasaelajaile. Naiste arvestuses saavutas selle ala esimese Eesti politsei meistritiitli Karina Haldma Sisekaitseakadeemiast, läbides 600 m ajaga 1.19. Talle järgnesid Jelena Všivtseva ja Mirja Virve Lõuna Prefektuurist. Meeste sprindi (900 m) võitjaks osutus Kunnar Vahi Politsei- ja Piirivalveametist ajaga 1.56. Vaid sekundi maha jäänud Meelis Saarepuu Lõuna Prefektuurist sai teise koha, talle järgnes sekund hiljem Tarmo Tammesoo samuti Lõuna Prefektuurist. Esimene päev lõppes teatesõiduga, kus kaks naist pidid läbima 1 km ja kaks meest 3 km raja. Kindla võidu võttis Lõuna Prefektuuri I võistkond koosseisus Jelena Všivtseva, Mirja Virve, Meelis Saarepuu ja Tarmo Tammepuu. Märksa põnevam rebimine käis teise ja kolmanda koha pärast, kus finišijoonel edestas Lõuna Prefektuuri II võistkond PPA I võistkonda ainult sekundiga. Veebruarikuu viimasel päeval võisteldi 3 km, 5 km ja 10 km individuaalsõidus.

Jaanuari lõpus toimunud sisejalgpalli meistrivõistlustel sai esimese koha Põhja prefektuuri meeskond.

Naised kuni 29, 5 km

1. Stina Kraam 2. Reesi Kuslap 3. Jaanika Jalast

SKA PPA Ida

20.31 20.43 20.52

Naised 30–39, 5 km

1. Mirja Virve 2. Eve Jaeski 3. Janne Lindepuu

Lõuna Lõuna Lõuna

16.55 18.04 18.44

Naised 40–49, 3 km

1. Jelena Všivtseva Ida 2. Vlada Tõnsberg KAPO 3. Epp Käpa KAPO

10.02 10.58 11.05

Naised 50+, 3 km

1. Viivi Toomla 2. Urve Punga 3. Merike Sillar

PPA Ida PPA

12.35 16.00 17.58

Mehed kuni 29, 10 km

1. Vladimir Latin 2. Alar Sadam 3. Algo Eskla

Ida Lõuna Põhja

27.58 30.27 30.33

Mehed 30–39, 10 km

1. Cristjan Lään 2. Meelis Rink 3. Maido Martsik

Põhja Lõuna Lõuna

29.03 30.12 30.20

Mehed 40–49, 5 km

1. Kunnar Vahi PPA 2. Meelis Saarepuu Lõuna 3. Andrus Sojone Ida

13.52 14.40 15.06

Mehed 50+, 5 km

1. Valter Villak 2. Raivo Ojarand 3. Hannes Konist

PPA Põhja Ida

17.25 17.31 17.37

FOTO: TOIVO VINOGRADOV

27.–28. veebruaril peeti Jõulumäel politsei suusatamise meistrivõistlused sprindis, teatesõidus ning 3 km, 5 km ja 10 km individuaalsõidus.


SPORT

Eesti Politsei Spordiliidu

2013. aasta spordivõistluste kalender

Toimumise aeg Jaanuar 25.01.2013 30.01.2013 Veebruar 27.–28.02.2013 Märts 13.03.2013 17.–22.03.2013 Aprill 11.04.2013 18.–19.04.2013 Mai 24.05.2013 31.05.–01.06.2013 Juuni 13.06.2013 Juuli August 01.–10.08.2013 07.–10.08.2013 23.–24.08.2013 29.08.2013 September 12.09.2013 10.–14.09.2013 19.09.2013 september Oktoober

Spordiala

Koht

Korraldaja

Jõutõstmise võistlus Sisejalgpalli meistrivõistlused

Kõrveküla Tartu

LPSK EPS

Suusatamise meistrivõistlused

Jõulumäe

EPS

Ujumise meistrivõistlus Euroopa politsei meistrivõistlused suusatamises

Tallinn Šveits

EPS USPE

Kickbox’i võistlus Võrkpalli meistrivõistlused

Tallinn Viljandi

SKA SK EPS

Teenistuspüstolist laskmise meistrivõistlused Sulgpalli meistrivõistlused

Männiku Hiiumaa

EPS EPS

Jalgrattakrossi meistrivõistlused

Kõrvemaa

EPS

Politsei ja tuletõrjujate maailmamängud Rahvusvaheline kaugluurevõistlus (endine Erna retk) Spordiinstruktorite nõupidamine Kergejõustiku meistrivõistlused

Iirimaa Eesti Kesk-Eesti Tartu

WPFG Kaitseliit EPS EPS

Krossijooksu meistrivõistlused Euroopa politsei meistrivõistlused ujumises PPC- ja PAP-laskmise meistrivõistlus Soome ja Eesti politsei XV sõprusturniir males

Pannjärve Ukraina Potsepa Soome

EPS USPE EPS Soome politsei

Aegviidu Tallinn Muraste Põlva

EPS EPS SKA SK EPS

Ungari Muraste

USPE EPS

Pärnu

EPS

04.10.2013 Orienteerumise meistrivõistlused 12.10.2013 Siseministeeriumi võrkpalliturniir 25.10.2013 Malevõistlus 30.10.–01.11.2013 Politsei- ja Piirivalveameti karikavõistlus laskmises November 15.–17.11.2013 USPE konverents 29.11.2013 Veteranide auhinnaturniir võrkpallis Detsember 05.–06.12.2013 Korvpalli meistrivõistlused Jaanuar- veebruar 2014 Aasta sportlane

EPS

49


RAAMATUD

Uudiskirjandus raamatukogudes Sisekaitseakadeemia toimetised, 11: haritud turvalisus Peatoimetaja Lauri Tabur, tegevtoimetaja Annika Talmar-Pere Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2012 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu, SKA päästekolledži päästekooli raamatukogu

Artiklite läbiv joon on mure sisejulgeolekuvaldkonna ressursside pärast. Peale selle on arutletud avaliku teenistuse palgasüsteemi ja korruptsiooni üle.

Rände- ja varjupaigapoliitika aruanne 2011 – olulised arengusuunad Eestis ja teistes EL liikmesriikides Eva-Maria Asari, Helina Maasing Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2012 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu, SKA päästekolledži päästekooli raamatukogu

Aruandes on antud ülevaade Eesti rändeja varjupaigapoliitikast – tähtsamatest õiguslikest, administratiivsetest ja poliitilistest muudatustest.

Välistudengite ränne – Eesti aruanne Helina Maasing Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2012 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu, SKA päästekolledži päästekooli raamatukogu

Uuringus on tutvustatud välisüliõpilasi käsitlevat immigratsioonipoliitikat Eestis. Uuringu tulemused peaksid aitama leida õiget tasakaalu immigratsioonireegleis, et

50

Vaata uudiskirjandust:

soodustada välisüliõpilaste rännet Euroopa Liitu ning vähendada haridusrände väärkasutamist.

Eesti korruptsioonivastase võimekuse uuring Leno Saarniit, Kerly Espenberg, Siim Espenberg, Katrin Humal; toimetajad Asso Prii, Käärt Kaljuvee Tallinn: Korruptsioonivaba Eesti, 2012 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu

Uuring aitab paremini mõista korruptsioonivastase tegevuse süsteemsust ja terviklikkust ning on hea alus selle tugevdamisel.

Sõda enne sõda: Nõukogude eriteenistuste tegevusest Eestis kuni 1940. aastani Reigo Rosenthal, Marko Tamming Tallinn: SE&JS, 2013 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu, SKA päästekolledži päästekooli raamatukogu

Raamatus on keskendutud Nõukogude luureorganite Eesti Vabariigi vastasele tegevusele aastail 1925–1940 ning Eesti vastuluure võitlusele Nõukogude luureteenistusega.

Narratiivne lähenemine sotsiaaltööuurimuses: laste väärkohtlemise lood Toimetajad Marju Selg, Merle Linno, Judit Strömpl Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu

Raamatus on tutvustatud uurimistöid, milles on käsitletud laste vastu suunatud vägivalda ja väärkohtlemist.

VÄÄRT LUGEMINE Ending Campus Violence: new approaches to prevention Brian Van Brunt New York, London: Routledge, 2012 Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu

Tabasin ennast puhkuse ajal lugemast väga huvitavat raamatut „Ending Campus Violence: New Approaches to Prevention“, mis pole väärt lugemismaterjal ainuüksi akadeemilisele liikmeskonnale, vaid ka politseinikele: kriisijuhtidele, ekspertidele, preventsioonitöötajaile ja nõustajaile. Tänapäeval, mil ähvardamised ja vägivald on noorte hulgas kasvav trend, peab ühiskond olema valmis tuvastama potentsiaalseid agressoreid ning pakkuma turvalist keskkonda elanikele. Raamat on kirjutatud, mõeldes nõustajaile, psühholoogidele ja sotsiaaltöötajaile, keda huvitab praktiline agressiivse käitumise juhtimine. Samas on see hindamatu allikas pedagoogidele, õppejõududele ja politseinikele, sest selles on ülevaade, kuidas ära tunda agressoreid ja märgata gruppe, kes võivad ette valmistada rünnakuid. Raamatus on esitatud vägivallajuhtumeid üheksas jätkutasemes. On selgitatud, millal ja kuidas on võimalik juhtumit ära hoida ning mis on sarnaste intsidentidega kaasnevad ohud ka kriminalistika ja õiguskaitse valdkonnas. Raamatus on juttu Anders Behring Breiviku juhtumist. Sirvi Pezonen Põhja prefektuuri liikluspolitseinik

Sisekaitseakadeemia raamatukogu • kodulehekülg: www.sisekaitse.ee/raamatukogu • uudiskirjandus: riksweb.sisekaitse.ee • e-raamatud: www.sisekaitse.ee/e-raamatukogu • müügil olevad trükised: www.sisekaitse.ee/muugil-olevad-trukised


MÄLUMÄNG

Mälumäng 1. 2. 3.

Eestlased on pidanud sõdima paljudes sõdades. On aga üks sõda, millest osavõtt oli ametlikult keelatud. Mis sõda see oli? Ungari helilooja Tamás Deáki pala „Vizisi“ on tuttav kõigile, kel on eluaastaid vähemasti 30. Kus seda peamiselt kuulda võis? 2006. aastal omandas Takamatsu Corporation ühe ehitusfirma vara. Sellel firmal oli veel 2005. aastal üle 100 töötaja ja 70 miljonit dollarit käivet. Ainult nende faktide põhjal otsustades oleks tegemist üsna tavapärase tehinguga, ometi tekitas see suurt kõmu ning sellest räägiti palju terves maailmas. Mis tegi ostu nõnda tähelepanuväärseks?

4. C 5.

Kust tuleb aga suurim robusta toodang? Sellele riigile kuulub maailma suuruselt teise kohvitootja au ning Brasiiliaga kahepeale toodavad nad peaaegu poole kogu maailma kohvist.

9.

Peeter I olevat öelnud: „Kui ... ja Rogerwiek oleksid olnud 1702. aastal minu omad, siis poleks ma oma residentsi ja euroopaliku Venemaa pealinna rajanud Neeva madalikule, vaid siia.“ Mis linn täidab lünga ja mis nime all tuntakse praegu Rogerwieki?

Eelmises Radaris küsisime, mis oli esimese SMSi sisu, mis saadeti 20 aastat tagasi. Õige vastus on Merry Christmas – Häid jõule. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari saunalinad Karin Unger välispiiride koordinatsioonikeskusest NCC ja Margo Peters Lääne prefektuuri välispiiri teabe talitusest.

Mille keemiline valem on

12

H22O11?

Inimene, kes soovib kandideerida Riigikogu liikmeks, peab olema Eesti Vabariigi kodanik ja vähemalt 21 aastat vana. Inimene, kes soovib kandideerida vabariigi presidendiks, peab olema sünnilt Eesti Vabariigi kodanik ja vähemalt 40 aastat vana. Millised vanuse ja kodakondsuse nõuded kehtivad põhiseaduse järgi inimese kohta, kelle võib nimetada Eesti Vabariigi peaministriks?

6.

Küsitava Euroopa Liidu liikmesriigi ametlikus keeles kõlab selle riigi nimi alljärgnevalt: Teyrnas Unedig Prydain Fawr a Gogledd Iwerddon. Mis riik see on?

7. 8.

Mis spordisündmust tuntakse Hispaanias nime all El Clasico (klassika)?

Kui tead vastust mälumängu viimasele küsimusele, saada see aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Mälumäng“ (vastuseid saab saata kuni 3. juunini 2013). Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks Radari logoga saunalina.

10.

Pildil on läbi aegade üks loetavamaid kirjanikke. Kes?

Küsimused panid kokku PPA õigusbüroo juristid Aare Hõbe ja Tiina Vellet

Kaks põhilist kohvisorti maailmas on araabika (umbes 80% turust) ja robusta (umbes 20%). Valitsev araabika tootja on maailma suurim kohvitootja Brasiilia.

Ristsõna vastuseid ootame samuti aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Ristsõna“ (vastuseid saab saata kuni 3. juunini 2013). Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks Radari logoga kruusi. Kui soovid saata mälumängu ja ristsõna vastused koos, kirjuta märgusõnaks „Vastused“. Kuna eelmises Radaris ristsõna tehnilistel põhjustel ei ilmunud, loosime välja mälumängu õigete vastuste saatjate hulgast veel kaks dari da r logoga log o oga kruusi. auhinda – Radari d Kruusi võitsid Rainer Talu Lõuna prefek-tuuri varavas-ude taste kuritegude a teenistusest ja n Kristi Jasson alPaide kriminaaltalitusest. Radar soovib võitjatele palju õnne ning võtab nendega auhindade kättesaamiseks ühendust!

51

1. Hispaania kodusõda. 2. Tegemist on multifilmisarja „Oota sa“ tunnuslooga. 3. Osteti ehitusfirma Kongo Gumi varad. See oli vanim iseseisev ettevõte, mis oli Kongo perekonna juhtimisel tegutsenud alates 578. aastast ning pühendunud budistlike templite ehitusele. 4. Sahharoos ehk suhkur. 5. Põhiseaduses ei ole peaministrile mingeid vanusest ega kodakondsusest tulenevaid piiranguid sätestatud. 6. Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik kõmri keeles (räägitakse Walesis). 7. Igipõliste rivaalide Madridi Reali ja FC Barcelona vaheline jalgpallimatš. 8. Vietnam. 9. Tallinn ja Paldiski.


RISRSÕNA


Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.