Läänemerest saab demokraatlike riikide meri

Läänemerest saab demok

Tauri Roosipuu, Jane Hõimoja

Reservkontradmiral Igor Schvede on oma pika ja mitmekülgse karjääri jooksul olnud mereväe ülem, Kaitseväe peastaabi ülem ning Eesti sõjaline esindaja NATO ja EL-i Sõjalise Komitee juures. Ta oli ka Eesti kaitseväes esimene kommodoori auastme saanu. Räägime

temaga kooliteest, Eesti mereväe taasloomisest ja NATOga liitumise protsessist ning loomulikult ka Ukraina sõjast.

Noorelt sõjakooli

Tegite elukutsevaliku üsna noorelt ning läksite põhikooli järel kohe Nahhimovi Sõjamerekooli. Kust selline karjäärivalik nii varases eas?

Otseselt mere pärast sinna ei läinud, rohkem sõjaväelase elukutse pärast. Sinna oli väga raske sisse saada, ega ma väga ei lootnud. Tol ajal olid liiduvabariikidele eraldatud kohad: oli võimalus, et kui eksamid ära tegid, siis saidki sisse.

Kool asus toonases Leningradis?

Jah, Nahhimovi kool asus Neeva kaldal, mille ääres seisis „Aurora”, mis oli meie õppelaev. Põhiline rõhk oli üldainetel ja merendusainetel, sõjalist osa oli vähem. Füüsikal, keemial ja matemaatikal oli suur rõhk.

Pärast lõpetamist astusite Frunze nimelisse Kõrgemasse Sõjakooli. Kuidas seal oli õppida?

Hästi suur rõhk oli jällegi reaalainetel: et kõik süsteemid olid nii tehnilised, siis pidi igal juhul inseneripaberid kätte saama, ka tüürimees oli navigatsiooniseadmete insener. Esimesel kahel aastat langes 30% õppureid välja reaalainete pärast. Kokku oli meid seal Eestist kolm, üks langes välja pärast esimest kursust.

Vene süsteemis oli nii, et pidid kohe eriala valima, valisin miinitõrje suuna. Suurtükid ja miinitõrje on sellised vähem tundlikud erialad, seevastu nt tuumaseadmetega seonduv valik oleks olnud hulga keerulisem, kuna pidanuks KGBga tegemist tegema jne.

Kaptenmajor Igor Schvede Balti riikide miinitõrjeeskaadri BALTRON ülemana (2001-2002). Foto: Kaitsevägi (autor teadmata)

Olite endiselt sõjakooli kursant, kui Eesti sai vabaks…

Jah. Küsimus, mis saab edasi, tuli teravalt esile 1991. a. Panime aja (Ants) Laaneotsa juures kinni ning küsisime temalt, kas tuleme ära. Ta ütles meile, et õppige nii kaua kui saate, meil on siin entusiastlikke inimesi palju, aga haridusega inimesi on puudu. Ka siin oli ju üks suur segadus, ta polnud kindel, kas ta saaks meile üldse palkagi maksta.

Aga meil vedas, meil polnud toona veel peret ega midagi, ja meie jaoks oli kogu see asi hästi huvitav. Põnevil, et saame tulla koju ja siin midagi teha. Paljude jaoks oli kogu see asi hoopis halvem, kui nad olid juba 10 aastat teeninud, ja kaalul oli eripension. Vanematele ohvitseridele oli see kindlasti suurem otsus. Tulid tagasi, ei osanud sulle keegi öelda, kas mereväge üldse tuleb. 1993. a tulime ära, nõukogude teenistusse ei astunud ja Vene ohvitseri auastet ei saanud. Auastme sain detsembris 1993 Eestis koos ohvitseride kursusega.

Lõpetasite miinitõrje erialal ja kui Nõukogude Liit oleks jätkunud, siis oleks teid saadetud teenima kuhugi kaugele merele?

Väga raske oli Läänemerele pääseda. Kui vahepeal poleks iseseisvust taastatud ja ma oleksin selle kooli lõpetanud, oleks mind saadetud Põhja või Kaug-Idasse. Kõige hullem, mis oleks võinud juhtuda, oleks olnud saatmine Kesk-Venemaale. Seal olid suured pommitajad, lennukid, mis

kraatlike riikide meri

miine panevad, ja sinna siis mingiks tsehhiülemaks. Seda kõik jubedalt kartsid: 7 aastat õpid ja siis merele ei saa ning lähed kuskile ladu juhatama. Pommid on õhuväe osa, aga miinid olid nende jaoks müstika.

Eesti Mereväe taastamine

1. juulil 1993 moodustati Kaitsejõudude Peastaabi juurde mereosakond, mis koosnes kahest toolist, ühest lauast ja lagastatud mereväebaasist ning mille koosseisus olid Igor Schvede ja Edgar Haavik.

See ei olnud isegi baas. Magasime kapi taga või laeval, keegi isegi ei eeldanud, et mingi elamise lähiajal saab. Ajateenijad elasid samuti rasketes oludes, vahel oli neil vesi põrandal.

Mida te seal alguses tegite?

Tiksusime. Käisime mööda ladusid vaatamas vanu asju. Ainuke asi, mis oli huvitav, oli sõjaväeobjektide ülevõtmine. Käisime Naissaare miinilaos mitu korda. Siis olin 4-5 kuud Ants Laaneotsa käsundusohvitser. Ütles, et mis sa seal ikka istud, laevu ega midagi pole. See oli hea kogemus, siis tutvusin paljude maaväe ohvitseridega.

Kas lootusetuse tunnet ei tekkinud? Või olid kõik noored ja pealehakkajad?

Kogu riik oli samas olukorras. Sai ainult paremaks minna, halvemaks ei saanud enam minna. Ja teine asi oli see, et nüüd sai ise teha, keegi ei räägi sulle, mida ja kuidas sa tegema pead. Ei olnud iga kord lihtne, pidi leiutama asju. Lääne abi oli hästi positiivne, me ei olnud üksi. Muidugi oli ka seda, et nägid, kuidas mõned segadusest kasu lõikavad, müüvad metalli jne.

Kas kohe tekkis ka mõte, et järgmine samm on NATO?

Me ei osanud kohe küll nii kaugele mõelda. Vene väed olid ikkagi veel sees, see tekitas palju arusaamatusi ja ebakindlust. Sisemine arusaam, mida me tegema hakkame, oli ikkagi erinev. Piirivalve ajas oma asju, kaitsevägi oma asju. Võttis aastaid, et tekiks ühtne visioon.

Saksamaal on olnud üsna suur mõju meie mereväe algusele . Kas

Eesti sõjaline esindaja NATO ja Euroopa Liidu Sõjalise Komitee juures kontradmiral Igor Schvede (vasakul) vestlemas kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Heremiga NATO Sõjalise komitee istungil 18. mail 2021. Foto: NATO (autor teadmata)

seesama miinitõrje suund oli tagasi vaadates tingitud sellest, et sakslastel oli miinitraalereid üle, et neid oli lihtne meile anda, või oli see sakslaste ettevaatlikkus, et ärme neile „päris” relvi anna, et nad kohe Venemaaga sõdima ei läheks?

Kombinatsioon. Lääneriigid nägid, et see info, mis jäi siia selle olukorra kohta, mis vee all on, ei olnud adekvaatne. Rootsi laevad vaatasid vist esimesena sonariga üle ja olid üllatunud, mis kõik seal on. Ei vastanud sellele, mis kaartidel oli. Lisaks polnud Venemaa toona nii agressiivne ka, väed olid küll sees, aga nad olid just lahkumas. Neil oli sel ajal juba endal siseriiklikult suuri probleeme.

Toetamiseks oli miinitõrje algaastail poliitiliselt vähetundlikum valdkond. Sakslased võtsid rahvusvahelise toetuse koordineerimise enda peale. Mulle meeldis ka see komplekssus, kui mõeldi läbi suures pildis, mida võiks teha.

Taanlased võtsid enda peale side, tegid sidekooli, õpetasid NATO korrapärast sidet. Norralased võtsid tuukrid. Rajasid kooli Lätti ning kõik tuukrid käisid sama süsteemi järgi õppimas. Sakslased võtsid miinitõrje, rootslased aitasid suurtükiväe teemaga, meile jäi tehniline pool.

Mida olulist veel välja tuua 1990. aastate algusest?

Minu isiklik arvamus on, et oleks võinud paremini koordineerida tegevust Siseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi vahel. Oleme nii palju aega ja ressurssi kaotanud, kui oleme kõike eraldi teinud.

Püüdeid tegevuste ühendamiseks on aastate jooksul olnud väga palju. Nii personali väljaõppeks kui ka varustuse ostuks. Palju asju oleks saanud optimeerida, teised riigid ju teevad seda.

Esimesed töörühmad arutasid laevastike ühendamist juba 1990. aastail, aga alles nüüd tekkis poliitiline aken. Oli teil veel lootust, et seekord läheb läbi?

Ei olnud. Olen olnud sellesse nii palju kaasatud… Ütlesin, et loomulikult aitan, aga olin ikka skeptiline, et see lõpuks ära tehakse. Aastate jooksul on olnud momente, mil see muudatus oleks olnud palju loogilisem kui täna. Nüüd on veel rohkem vaja juriidiliselt asju muuta. Aga see on vaja ära teha! Kokkuhoid on arvestatav!

Juba mastaabi pealt: hooldajailt saab paremaid tingimusi, ka varustust hankides. Ja saab täiendada üksteist, ülesandeid merel. Mida rohkem sensoreid on merel, mis töötavad ühtse süsteemi alusel, seda efektiivsem on seire.

Olite üks neist, kes juhtis Eesti liitumist NATOga. Kirjeldage seda protsessi.

Osalesin sõjaliste küsimuste ettevalmistamisel. Aga seal oli palju eri osapooli, näiteks justiitsministeeriumist, sest NATO nõuab, et kandidaadil oleks korralik seadusandlus. Rahandusministeeriumist, et oleks selge, milline on riigi rahanduse seis ja kaitse-eelarve läbipaistvus. Palju sellest, mida NATO nõudis, polnud otseselt sõjaline, vaid esindas demokraatliku riigi ülesehitust.

Mis oli suuremate riikide huvi väiksemaid enda sekka võtta? Mida oli Eesti-sugusel riigil NATOle pakkuda?

Üks on see, et meie miinitõrje on väga heal tasemel. Ja kui rääkida miinitõrjest Läänemerel, siis on vähe neid, kes seda nii palju on teinud. Teine asi: ka neile on tähtis, et nad ei ole üksi. Parem on kaasata teisi ja teha koostööd, sest see suurendab nende mõju. Kolmas on kindlasti piirkondlik arusaam. USA on samuti öelnud, et neil pole võimalik kõigis piirkondades asjatundlikud olla. Meilt küsitakse palju näiteks Venemaa kohta, eriti nüüd, sest meil oli õigus.

Kas Soome ja Rootsi liituvad NATOga?

Ma loodan. Sõjaliselt on nad valmis liitumiseks, see on poliitiline otsus. Nad on PfP (Partnership for Peace) programmi raames ette valmistanud oma üksusi koostööks NATOga. See on programm riikidele, mis ei ole NATO liikmed, aga liitlasena osalevad NATO operatsioonides. Natuke aega võtavad tehnilised asjad, nagu nt krüpteeritud side. Aga valmidus on olemas, saavad vajadusel suht kiiresti üle tulla.

Mida tähendab Soome ja Rootsi liitumine NATOga meie piirkonnale meresõjalises kontekstis?

Kui me parandame koostööd Läänemerel, siis on see demokraatlike riikide meri. Oleme niigi liiga palju sellele diktatuurile ära andnud. Kui Soome ja Rootsi liituvad NATOga, siis Venemaale on see küll hull olukord. Peterburi ise asub lahesopis ja kogu meri on ümbritsetud NATO riikidega. Ja Kaliningrad pole meresõjalises mõttes Venemaale mitte positiivne, vaid negatiivne – see on haavatav koht ja praegu neile raskesti ligipääsetav. Venemaa võib võimas olla retoorikas, aga nad on üksi.

Suures hirmus vehib Venemaa ikkagi aeg-ajalt tuumanupuga. Kas nad ise saavad aru, mida see võib kaasa tuua, sealhulgas neile endile?

Usun, et venelased saavad aru, milliseid tagajärgi tuumarelva kasutamine kaasa toob, ent ajaloos pole nad sellest alati küllalt vastutustundlikult aru saanud, nagu on lääneriigid. Me ei tea, mis selle ühe mehe peas toimub. Inimelud vs tema ideed, see on ehmatav aspekt. Oht on suurem kui varem on olnud. Aga lääneliitlased jälgivad seda kogu aeg. Ja meie.

NATO sõjalise komitee ülema asetäitja on kogu aeg olnud ameeriklane ja üldjuhul on see õhuväelane. Ja üks tema ülesandeid on nõustada NATOt ka läbi oma kanalite tuumarelvadega seotud küsimustes. See teema on hästi tehniline, suurte tagajärgedega. Seal on ka vastasega palju otsekanaleid, mille kaudu antakse üksteisele mõista, mis on tagajärjed.

Mereväe ülem

Kui te olite Mereväe ülem, siis jõudsid meile „Sandown“-klassi miinijahtijad. Kas see oli sel perioodil kõige olulisem?

Arvan küll. Ka kaid remontisime ära, saime laevad lõpuks ohutult kai äärde. See oli väga huvitav ja meeldiv töö, kuninglik merevägi ehitas väga hästi selle projekti üles. Hea kogemus oli projekti eestvedamine, hoolduse korraldamine, inimeste värbamine, nende hoidmine. Iga uue inimese kursusele saatmine oli väga kallis. Oli palju väljakutseid.

Kui Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, praegune Kaitseväe Akadeemia avas mereväe suunaga õppekava, kas see lahendas personaliküsimuse?

See aitas üleüldiselt mereväe ohvitseride arengule kaasa jah, aga ei lahendanud laevatüübiga seotud personali murekohti. Ma räägin just spetsiifi liste insenertehniliste teadmistega inimestest. Laevadega seotud baasteadmised tuli Suurbritanniast kaasa tuua. Ja kui inimene ära läks, siis pidi kellegi uue koolitama, mis oli kallis.

Kas millalgi tekkis teie karjääris ka perspektiiv saada Kaitseväe juhatajaks?

Eks iga ohvitser mõtleb oma karjääri peale, mingil momendil sain aru, et see ei ole saavutatav. Siis mõtlesin selle endale heaks ja vaatasin, mis ma edasi teen.

Miks ei olnud saavutatav?

Sa saad aru, millised on need prioriteedid, mis on see poliitiline olukord, seal on hästi palju komponente. Olen väga tänulik, et minuga seda arutati, kui oli võimalus, ja me rääkisime selle suht otsekoheselt läbi. Arvan, et see oli päris hästi tehtud, ning jätkasin sõjalise esindajana.

11. augustil 2022 andis kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem (maaväe vormis) reservi arvamise puhul üle hinnalised kingitused (nimelised relvad) mereväekapten Sten Sepperile (vasakult esimene), kontradmiral Igor Schvedele (vasakult teine) ja mereväekapten

Roman Lukasele (paremal). Foto: Aleksander Espenberg, Kaitsevägi

Kas üks takistus võis olla, et olite sellise väikese mereväe taustaga ning ei olnud maaväe kogemust?

Ei usu, Eestis on Kaitseväe juhatajad tulnud eri tegevusvaldkondadest. See on poliitiline otsus, igal pool maailmas. Muidugi on lihtsam juhatajaks saada maaväest, sest põhiline tegevus on ikkagi maaväel.

Kas mereväe tähtsus Eesti kaitseplaanides on aastatega muutunud?

On ikka. Kogu aeg on räägitud, et peaks merel midagi veel tegema, aga kui jutt läheb rahale, siis neid otsuseid ei tule. Rahalised otsused on need, kuidas prioriteete määratakse. Võib-olla on asi nüüd ka selles, et maavägi on oma arengus sinnani jõudnud, et tähelepanu jagub ka mereväele.

Teine on ka mereväe professionaalsus ja ohvitserkonna kasv, ja et meil õnnestus ära seletada, mida me teeme, kuidas me teeme, ja mis kasu see toob kogu kaitseväele. Peame aru saama, et ka õhuvägi ja selle tugi on tähtis, tegelikult nii merele kui ka maale.

Sõjaline esindaja NATO juures

se Komitee juures. Selgitage palun, mida see amet endast kujutab?

Et tagada see, et NATO suudaks kiiresti reageerida, on NATO juures poliitilised alalised esindajad ehk saadikud, kes esindavad riiki. Ja siis on eraldiseisev kaitseväe juhatajate komitee, et tagada poliitiliselt vähe mõjutatud sõjaline nõuanne. Et kaitseväe juhatajad ei saa ju kogu aeg seal olla, siis ongi kaitsevägedel olemas sõjaline esindaja, kes teeb seda igapäevatööd. Suur osa tööst on poliitiliste otsuste tõlkimine sõjalisse keelde ning sõjaväelastele esitamine ülesannetena Euroopa vägedele ülemjuhatajale või transformatsiooni väejuhatusele, mis on üle Atlandi. Või vastupidi, kui nemad on teinud analüüsi, siis meie teeme sellele hinnangu ning anname edasi poliitilisele tasandile.

Välisteenistuse ametikohad on paljuski ju sellised, et saabute kohale ja siis tuleb alles ametiks õppima hakata, tavaoludes keegi selleks ju ei koolita.

Meil on üks nädalane koolitus, aga see annab vaid aimu, kuidas see töö käib. Lõppude lõpuks pead ise kogema. See on nagu meresõit: et tunnet kätte saada, pead ise merele minema. Aga eelnevad tegevused toetavad ametiks valmistumist ja kui oled välistasemel saanud kogemust, siis aitab see väga kaasa.

Kas puhtalt lehelt sõjaliseks esindajaks minna on väga raske?

Ma usun küll. Kõik on viisakad, aga endal on raskem ja riigil on parem, kui on kogemus olemas. Kõike loomulikult teadma ei pea, keegi ei eelda, et mereväe taustaga inimene teab kõike õhuväest ja maaväest. Mul aitas peastaabi ülema amet nendest palju paremini aru saada.

Kui auastme-keskne NATO on? Kas siis, kui on kolleegist vähem paguneid, on raskem suhelda või polnud suurt vahet?

Teatava piirini jah, aga see sõltub inimesest. Võtavad kõiki sõjalisi esindajaid kui kaitseväe juhataja esindajat, aga teatava määrani ikkagi. Kolonelil oleks natuke keeruline, eeldus on ikka kindrali auaste. Enamiku riikide esindajad on kolmetärnikindralid, ma alustasin ühe- ja lõpetasin kahetärniadmirali auastmega. Ning jah, mõnes aspektis oli tunda..., aga üldiselt pead ise süvenema ja inimestega suhtlema. Enamik riike saab aru, et meil on väiksem riik.

Millised karjäärivalikud on kõrgel sõjaväelasel pärast reservi minekut? Poliitikasse?

Meil on neid päris palju, eks näis, mis siin enne valimisi juhtub. See on üks valik. Mina teen mitut asja, mul on päris huvitavad kontaktid ja projektid pooleli. Meil oli just nädalane sessioon Balti Kaitsekolledžis, kus õpetasime, kuidas NATO otsustusprotsess töötab, on olnud üksikuid loenguid. Olen esinenud Raadio 4-s, kuigi ma algul ei olnud selleks päris valmis, aga Kaitseministeeriumil oli vaja kõneisikut ning selleks, et vähendada valeinfo levikut vene keeles, otsustasin sellega tegelda. Ka ETV+s olen käinud rääkimas.

Põhitööna olen Kaitseministeeriumis nõunik alates eelmise aasta oktoobrist.

Mida te seal teete?

Ettevaatav planeerimine on minu põhiroll, ehk siis kaitseplaanid, Eesti kaitseplaanid ja NATO kaitseplaanid ning nende omavaheline sidusus ja kaasajastamine. NATOs käib uus ajakohastamise ring, nüüd vaadatakse kaitseplaanid üle seoses ka Ukraina sündmustega. Seetõttu läks see ame-

tikoht natuke laiemaks, teisi aspekte on juurde tulnud.

Ukraina sõda

Kuidas te teada saite, et Ukrainat on rünnatud?

Ärkasin hommikul üles, panin televiisori käima ja siis kuulsingi.

Ei olegi nii, et kord NATOs, siis alati NATOs ja jääd inforingi…

Ei ole. Selle nimi on ikkagi põhjendatud teadmisvajadus. Kindral Sirel (ametisolev Eesti sõjaline esindaja – toim) sai seda tõenäoliselt teistmoodi teada jah.

Kas teie kui Vene süsteemi tundva relvastusinseneri arvates 186 m pikkuse ristleja „Moskva“ hävitamine oli tehnoloogiline küsimus, et nt seireseadmed olid vananenud, või pigem inimeste pädevuse ja juhtimise küsimus?

Kõigepealt, Ukraina on olnud väga-väga tubli. On teinud head tööd nii merel kui ka maal. Kaitsevad end väga efektiivselt nende vahenditega, mis neil on. Vene pool on oma üleolevusega iseennastki petnud. Selge, et tehniliselt olid suured probleemid, et nad ei avastanud rünnakut õigeaegselt, kuid samuti meeskonnal vigastustega toimetulekuga.

See oli suur laev, palju väiksem USA sõjalaev nimega „Stark“ sai kahe raketiga pihta, aga jäi vee peale. Pihtasaamine merel ei tähenda, et laev peaks uppuma. Kui süsteemid töötavad, meeskond on hästi välja õpeta-

Kaitseväe peastaabi ülema ja kaitseväe juhataja asetäitja vahetustseremoonia 22. juulil 2016. Vasakult: kolonel Martin Herem (ametisseastuv peastaabi ülem), kommodoor Igor Schvede (ametist lahkuv peastaabi ülem), brigaadikindral Indrek Sirel (ametisseastuv kaitseväe juhataja asetäitja) ja brigaadikindral Artur Tiganik (ametist lahkuv kaitseväe juhataja

asetäitja). Foto: Siim Verner Teder, Kaitsevägi

tud, siis on laeva päästmine tõenäoline. Seal mängib suurt rolli meeskonna valmidus ja oskused laeva eest võidelda.

Kui seda nägite, olite üllatunud?

Olin küll. Ma poleks nii üllatunud olnud, kui ukrainlased oleksid eelnevalt nt mingitele väiksematele alustele pihta saanud, need käisid palju lähemal. Aga esimese korraga pihta saada lipulaevale, mille eesmärk on laevakoondise õhukaitse tagamine! Ukrainlaste suur eelis on see, et mitte keegi, ka meie, täpselt ei tea, mida nad teavad ja kuidas teevad.

Mis saab ilma „Moskvata“?

Moraalselt ja au pihta käib tugevasti. Lipulaev on tavaliselt kõige parema tehnoloogia ja väljaõppega laev. Seal ju käis väiksemaid aluseid ka, aga nad ootasid seda õiget. Selle tulemusena läksid kõik Vene laevad ikka tunduvalt kaugemale. Selle tulemusena ei saa nad nii hästi maismaalahingut toetada, nii et lisaks sümboolsele mõjule on ka praktiline mõju.

Kas teil on erialaselt mingi loetelu, et kui sõda läbi, tahaksite piltlikult öeldes sealsed kolleegid kohvile kutsuda ja küsida mingite sündmuste või tegevuste kohta, miks nii ja kuidas seal?

Muidugi. Üks on seire. See on suht piiratud, kuigi, jah, liitlased toetavad neid, aga seal on omad nüansid. Teine huvitav küsimus on, miks venis maabumisoperatsioon ja lõpuks sellest üldse loobuti. Tõid palju dessantlaevu, aga lõpuks pidid loobuma. Oleme natuke suhelnud, nad ütlesid, et neil on hästi läbimõeldud süsteem, kasutavad maaväes ka ebatavalisi vahendeid. Palju sõltub ka geograafi ast, seda tuleb hinnata.

Laskekaugus polegi suurim probleem. Suurem on see, et saada aru, mis merel toimub. Radarid on, nagu need on. Merel on droonide jaoks keskkond palju hullem, mõjutab tuule kiirus ja kõik muu.

Teine on asukohtade määramine, mis on maismaal paljuski lihtsam, sest saab määrata suuna mingi geograafilise asja peale, millest on teada, mis maal on. Ukrainlased kasutavad tehnoloogiat hästi. Tegu on tehnoloogiate omavahelise võitlusega ja nende taktika muutub olukorra arenedes. Siin on, jah, tulevikus palju õppida.

5. veebruaril 2015 sai Igor Schvede esimesena Eesti Kaitseväes kommodoori auastme. Fotol Igor Schvede (vasakul) ja Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves 9. veebruaril 2015 auast-