Merejulgeolek
Läänemerest saab demok Tauri Roosipuu, Jane Hõimoja
R
eservkontradmiral Igor Schvede on oma pika ja mitmekülgse karjääri jooksul olnud mereväe ülem, Kaitseväe peastaabi ülem ning Eesti sõjaline esindaja NATO ja EL-i Sõjalise Komitee juures. Ta oli ka Eesti kaitseväes esimene kommodoori auastme saanu. Räägime temaga kooliteest, Eesti mereväe taasloomisest ja NATOga liitumise protsessist ning loomulikult ka Ukraina sõjast.
Noorelt sõjakooli Tegite elukutsevaliku üsna noorelt ning läksite põhikooli järel kohe Nahhimovi Sõjamerekooli. Kust selline karjäärivalik nii varases eas? Otseselt mere pärast sinna ei läinud, rohkem sõjaväelase elukutse pärast. Sinna oli väga raske sisse saada, ega ma väga ei lootnud. Tol ajal olid liiduvabariikidele eraldatud kohad: oli võimalus, et kui eksamid ära tegid, siis saidki sisse. Kool asus toonases Leningradis? Jah, Nahhimovi kool asus Neeva kaldal, mille ääres seisis „Aurora”, mis oli meie õppelaev. Põhiline rõhk oli üldainetel ja merendusainetel, sõjalist osa oli vähem. Füüsikal, keemial ja matemaatikal oli suur rõhk. Pärast lõpetamist astusite Frunze nimelisse Kõrgemasse Sõjakooli. Kuidas seal oli õppida? Hästi suur rõhk oli jällegi reaalainetel: et kõik süsteemid olid nii tehnilised, siis pidi igal juhul inseneripaberid kätte saama, ka tüürimees oli navigatsiooniseadmete insener. Esimesel kahel aastat langes 30% õppureid välja reaalainete pärast. Kokku oli meid seal Eestist kolm, üks langes välja pärast esimest kursust. Vene süsteemis oli nii, et pidid kohe eriala valima, valisin miinitõrje suuna. Suurtükid ja miinitõrje on sellised vähem tundlikud erialad, seevastu nt tuumaseadmetega seonduv valik oleks olnud hulga keerulisem, kuna pidanuks KGBga tegemist tegema jne. 4
Kaptenmajor Igor Schvede Balti riikide miinitõrjeeskaadri BALTRON ülemana (2001-2002). Foto: Kaitsevägi (autor teadmata)
Olite endiselt sõjakooli kursant, kui Eesti sai vabaks… Jah. Küsimus, mis saab edasi, tuli teravalt esile 1991. a. Panime aja (Ants) Laaneotsa juures kinni ning küsisime temalt, kas tuleme ära. Ta ütles meile, et õppige nii kaua kui saate, meil on siin entusiastlikke inimesi palju, aga haridusega inimesi on puudu. Ka siin oli ju üks suur segadus, ta polnud kindel, kas ta saaks meile üldse palkagi maksta. Aga meil vedas, meil polnud toona veel peret ega midagi, ja meie jaoks oli kogu see asi hästi huvitav. Põnevil, et saame tulla koju ja siin midagi teha. Paljude jaoks oli kogu see asi hoopis halvem, kui nad olid juba 10 aastat teeninud, ja kaalul oli eripension. Vanematele ohvitseridele oli see MEREMEES NR 2 2022 (316)
kindlasti suurem otsus. Tulid tagasi, ei osanud sulle keegi öelda, kas mereväge üldse tuleb. 1993. a tulime ära, nõukogude teenistusse ei astunud ja Vene ohvitseri auastet ei saanud. Auastme sain detsembris 1993 Eestis koos ohvitseride kursusega. Lõpetasite miinitõrje erialal ja kui Nõukogude Liit oleks jätkunud, siis oleks teid saadetud teenima kuhugi kaugele merele? Väga raske oli Läänemerele pääseda. Kui vahepeal poleks iseseisvust taastatud ja ma oleksin selle kooli lõpetanud, oleks mind saadetud Põhja või Kaug-Idasse. Kõige hullem, mis oleks võinud juhtuda, oleks olnud saatmine Kesk-Venemaale. Seal olid suured pommitajad, lennukid, mis
