Diskrimineerimine ja erinevused

ÜHISKOND POSTIMEHE RAAMAT

THOMAS SOWELL DISKRIMINEERIMINE JA ERINEVUSED

Eessõna

diskrimineerimine ja erinevused

8

1. peatükk. Erinevused ja eeldused 13 2. peatükk. Diskrimineerimise tähendus ja hind 36 3. peatükk. Elanikkonna sortimine 62 4. peatükk. Arvude maailm 87 5. peatükk. Sõnade maailm 111 6. peatükk. Sotsiaalsed nägemused ja nende tagajärjed 141 7. peatükk. Faktid, eeldused ja eesmärgid 173 Tänusõnad 206 Märkused 211 Register 254

7 thomas sowell

Sisukord

diskrimineerimine ja erinevused thomas sowell

8

Eessõna

K

äsitlesin selle raamatu esimeses trükis näiliselt ületamatut eksiarvamust, et sotsiaalmajanduslike tulemuste statistilised erinevused viitavad kas raskema eluga inimeste ebavõrdsele kohtlemisele või nende geneetilistele puudustele. Käesolevas trükis käsitlen teisi levinud eksiarvamusi, sealhulgas meie aja valdava sotsiaalse nägemuse aluseks olevat eksiarvamust, et kui inimene ei ole oma majanduslikke hüvesid ära teeninud ainult oma töö ja vaevaga, on poliitikutel alust neid hüvesid ümber jaotada.

Mõlemad eksiarvamused on pealtnäha usutavad, kuid just see­ pärast tasubki nii nende eeldusi kui ka aluseks olevaid fakte kontrollida. Käsitlen selles trükis palju muidki uusi küsimusi – rahvusvahelises kontekstis, nii nagu esimeseski trükis –, kuid paistab, et just need kaks eksiarvamust on tähtsal (et mitte öelda: kõige tähtsamal) kohal tänapäevases valdavas sotsiaalses nägemuses, mida mõnikord nimetatakse lühidalt „sotsiaalseks õigluseks”.

Tundub, et lahkarvamused sotsiaalsetes küsimustes ei ole ainult vältimatud, vaid isegi kasulikud, kui pooled on sunnitud tegelema vastu­argumentide ja empiiriliste tõenditega, millega nad võib-olla varem ei ole kokku puutunud. Võib-olla pole ükski pooltest arvesse võtnud kõiki tegureid, kuid üksteise seisukohtade üle arutlemine võib viia mõteteni, mille peale keegi pole seni tulnudki.

Sedalaadi vastandlike vaadete analüüsiv käsitlemine on jäänud liigagi haruldaseks poliitikas, meedias ja isegi teaduses, kus kunagi väideti uhkelt, et „meie asi on õpetada, kuidas mõelda, mitte mida mõelda”. Praegu, mil tervetes teadusharudes analüüsitakse sotsiaalseid

probleeme ja tehakse selle põhjal konkreetseid järeldusi, tundub eriti tähtis, et selline vastuoluliste vaadete korduv analüüsimine toimuks kuskilgi, et inimesi ei saaks retoorikaga ja suvaliselt valitud faktide või arvudega nii kergesti petta.

Poliitilisi „lahendusi” otsivad lugejad neid sellest raamatust ei leia.

Head enesetunnet tekitavaid „lahendusi” on mujalgi palju, et mitte öelda enamgi kui küll. Olen oma raamatu eesmärgi saavutanud, kui mul õnnestub valgust heita mõnele suuremale sotsiaalsele küsimusele, mis on liigagi sageli peidetud dogmade ja hämamise alla. Pärast seda võib igaüks ise otsustada, milline poliitika tema väärtuste ja eesmärkidega kokku sobib. Nagu USA kauaaegne senaator, suursaadik ja president Richard Nixoni nõunik Daniel Patrick Moynihan kord ütles: „Teil on õigus oma arvamusele, kuid mitte õigust oma faktidele.”1 Thomas Sowell, Stanfordi Ülikooli Hooveri Instituut

S

uured erinevused üksikisikute, rühmade ja riikide majanduslikes ja muudes tulemustes on tekitanud igasuguseid reaktsioone hämmeldusest raevuni. Erinevaid reaktsioone on esile kutsunud ka katsed neid põhjusi selgitada. Selgituste spektri ühes otsas on arvamus, et halvemal järjel inimeste ebaõnnes on süüdi kehvemad geenid, teises aga arvamus, et kehvemal järjel inimesed on paremal järjel inimeste ohvrid.

Nende kahe vahele jääb veel palju teisigi selgitusi. Hoolimata aga sellest, millega või kuidas täpselt erinevusi seletatakse, näivad kõik olevat ühel meelel, et reaalses maailmas esinevad erinevused lähevad märkimisväärselt lahku sellest, mida võiks juhusest oodata. Majanduslike ja muude tulemuste erinevused ei pruugi aga olla tingitud kaasasündinud omadustest või inimeste kohtlemiserinevustest.

Erinevused võivad olla tingitud lihtsalt sellestki, et edu saavutamine mingis kindlas valdkonnas sõltub sellega seotud eeldustest, nii et isegi suhteliselt väikesed erinevused nende eelduste vahel võivad viia väga erinevate tulemusteni.

Eeldused ja tõenäosused

Eelduste mõju tõenäosusele on väga lihtne. Kui mõnes valdkonnas peab edu saavutamiseks olema täidetud näiteks viis eeldust, sõltub edu saavutamine tõenäosusest, et kõik need viis eeldust on korraga täidetud. Need eeldused võivadki viia eri tulemusteni ja selleks ei pea nad isegi haruldased olema. Näiteks kui need eeldused on nii tavalised, et vähemalt üks neist on olemas kolmest inimesest kahel, ei ole siiski kuigi tõenäoline, et kõik viis on korraga ühel inimesel.

diskrimineerimine ja erinevused

Erinevused ja eeldused

13 thomas sowell

1. peatükk

diskrimineerimine ja erinevused thomas sowell

14

Kui viiest eeldusest ühe esinemise tõenäosus on kaks kolmandikku, nagu selles näites, on kõigi viie korraga esinemise tõenäosus kaks kolmandikku astmel viis. Selles näites on see niisiis 32/2433 ehk umbes kaheksandik. Teisiti väljendudes on ebaedu tõenäosus selles näites umbes seitse kaheksandikku. Kõigi inimeste puhul, kellel kõiki viit eeldust korraga ei ole, on tulemus üks ja sama – ebaedu. Edu saavutavad ainult need, kellel esineb kõik viis eeldust. See tekitab väga ebaühtlase edujaotuse, mis ei näe üldse tavalise kellakujulise normaaljaotuse moodi välja, nagu muidu võiks oodata.4 Mida see väike aritmeetikaharjutus pärismaailmas tähendab? Üks järeldus on, et edu ühtlast või juhuslikku jaotumist üksikisikute, rühmade, institutsioonide või riikide vahel mitut eeldust nõudvates, s.o kõige mõttekamates valdkondades, ei tasuks oodata. Ja kui eeldused on tõepoolest eeldused, ei pruugi nelja eelduse omamine viiest veel edukate tulemusteni viia. Teisisõnu: inimesed, kellel on olemas enamik edueeldustest, võivad sellegipoolest täielikult põruda.

Olenevalt sellest, kas puuduv eeldus on keerukas või lihtne, võib see nullida ülejäänud, olemasolevate eelduste mõju. Näiteks kui tänapäeva inimesel on palju häid omadusi, aga ta on kirjaoskamatu, ei ole tema headest omadustest tööelus suurt kasu. Veel 1950. aastal oli enam kui 40% maailma täiskasvanud elanikkonnast kirjaoskamatu. Aasias ja Aafrikas oli kirjaoskamatu üle poole elanikkonnast.5 Kui inimene ei ole valmis mõne konkreetse eesmärgi nimel rohkem vaeva nägema ja ohvreid tooma, nagu mõnikord vaja, siis olgu tal nii palju potentsiaali kui tahes ja isegi kui tal on oma eesmärgi saavutamiseks kõik võimalused, võib teda ikkagi saata täielik ebaedu.

Kõik eeldused ei ole tingimata ainult selle inimese kontrolli all, kellel need on olemas või siis puuduvad. Isegi kui inimesel on mõned erakordselt suured või head eeldused, ei pruugi see lõpptulemuse jaoks midagi tähendada.

Näiteks 20. sajandil korraldas Stanfordi Ülikooli professor Lewis M. Terman teadusprojekti, kus enam kui poole sajandi jooksul jälgiti 1470 inimese käekäiku, kelle IQ oli vähemalt 140. Nende meeste karjäär (projekt korraldati ajal, kui veel nii palju naisi täisajaga tööl ei käinud6) oli kogutud andmete põhjal väga erinev isegi tolle erilise rühma piires, kus kõik kuulusid oma IQ poolest tippu, kogu elanikkonna esimese ühe protsendi hulka.

diskrimineerimine ja erinevused

15 thomas sowell

Mõni neist meestest oli karjääriredelil jõudnud väga kõrgele, teised tagasihoidlikuma tulemuseni ning umbes 20% ei olnud üldse edasi jõudnud. Viimaste hulka kuulus 150 meest, kellest ainult kaheksa omandas ülikoolikraadi ning kümned kõigest keskkooli lõputunnistuse. Sama paljudest kõige edukamatest meestest omandas kõrghariduse 987 ehk enam kui kümme korda rohkem ja seda meeste seas, kes kõik esindasid oma IQ poolest elanikkonna esimest üht protsenti.

Samal ajal said kaks meest, kes lapsena tehtud IQ-testis 140 punkti ei saanud, hiljem Nobeli füüsikaauhinna. Termani grupi meestest, kelle IQ oli vähemalt 140, ei teeninud Nobelit ära aga mitte keegi.8 Seega on selge, et kõigil meestel oli oma erakordse tulemuse saavutamiseks vähemalt üks eeldus – küllalt kõrge IQ. Sama selge on aga see, et läks vaja teisigi eeldusi, mida ühelgi neist sadadest helge peaga meestest ei olnud.

Mis puudutab Termani rühma liikmete haridus- ja töötulemuste erinevusi mõjutanud tegureid, oli suurim neist perekondlik taust. Kõige suuremate saavutustega mehed olid pärit kesk- ja kõrgema klassi peredest ning kasvasid üles kodus, kus oli palju raamatuid. Poolel oli isa kõrgkoolis käinud ja seda ajal, mil see oli palju haruldasem kui praegu.9 Vähem edukatest meestest ligemale kolmandikul oli üks vanematest enne kaheksandat klassi kooli pooleli jätnud.10 Teiste eelduste vajalikkus ei kadunud isegi erakordselt kõrge IQ juures.

Mõnikord võib suure potentsiaaliga inimesel olla vaja vaid seda, et keegi annaks talle tõuke õigesse suunda. Üks rahvusvaheliselt tuntud teadlane ütles kunagi seltskondlikul üritusel, et noorena ta isegi ei mõelnud kõrgkooli peale – kuni keegi teda selleks ärgitas. Sama on juhtunud teistegi erakordsete inimestega.11 Mõned teised, kaasa arvatud inimesed, kel puuduvad tolle suure teadlase võimed, esitaksid kõrgkooli sisseastumisavalduse kohe, kui nad kuuluksid elanikkonnarühma, kus see on tavaline. Kuid kui too võõras ei oleks seda rahvusvaheliselt tunnustatud teadlast kõrgharidust omandama ärgitanud, ei oleks temast maailmatasemel teadlast saanud, vaid kõigest hea töötaja mõnel erialal, mis kõrgharidust ei eelda.

Mingite kindlate eelduste esinemine inimeste hulgas võib vastata normaaljaotusele, kuid kõigi eelduste korraga esinemisest sõltuva edu jaotus võib ikkagi olla väga ebaühtlane. See ei ole ainult teooria.

Empiirilised tõendid viitavad, et seda kinnitab ka praktika.

Näiteks golfis vastab mitmesuguste mänguoskust väljendavate näitajate esinemine, nagu ringi ajal tehtud löökide arv või sõidukaugus

diskrimineerimine ja erinevused thomas sowell

16

pallini, enam-vähem normaaljaotusele. Ometi on tervest hulgast golfi­ oskustest sõltuvate tulemuste, s.o USA Profigolfi Liidu (PGA) turniiride võitmise jaotus ülimalt ebaühtlane.12 Enamik elukutselisi golfimängijaid pole elu jooksul ühtegi PGA turniiri võitnud,13 samal ajal kui kõigest kolm mängijat – Arnold Palmer, Jack Nicklaus ja Tiger Woods – on kolme peale kokku võitnud üle 200 turniiri.14 Niisama ebaühtlaselt jaotuvad tipptulemused teisteski valdkondades, nagu näiteks pesapallis ja tennises.15 Arvestades, et paljud inimelu valdkonnad nõuavad palju eeldusi, ei tasuks imestada, et majanduse või ühiskonna arengu tulemused ei jaotu üksikisikute, rühmade, institutsioonide või riikide vahel ühelgi kindlal ajal ühtlaselt või juhuslikult. Samuti ei tohiks üllatada, et ühel sajandil teistest maha jäänud riigid jõuavad mõnel hilisemal sajandil teistest ette või et riigid, mis ühel ajastul olid maailma liidrid, jäävad hiljem teistest maha. Kui vaid ühe eelduse olemasolu või puudus võib ebaedu muuta eduks või edu läbikukkumiseks, ei tohiks muutuvas maailmas üllatada, et riigid, mis jäävad ühel sajandil teistest maha või on neist ees, vahetavad mõnel hilisemal sajandil või aastatuhandel omavahel kohad.

Kui eeldused aja jooksul ja eluvaldkondade teisenedes või olemasolevad eluvaldkonnad inimkonna teadmiste arengu tulemusel muutuvad, võib teatavate edu- ja ebaedumustrite esinemise tõenäosus märkimisväärselt väheneda.

Võib-olla kõige revolutsioonilisem muutus inimühiskondade arengus oli põllumajanduse areng inimese kui liigi olemasolu ajast viimase 10% jooksul. Tänu põllumajandusele sai võimalikuks linnadesse koondunud elanikkonna ülalpidamine. Linnad jällegi on olnud inimtsivilisatsiooni suurtest teaduslikest, tehnilistest ja muudest saavutustest enamiku sünnikohaks.16 Kõige esimesed teadaolevad tsivilisatsioonid tekkisid silmatorkavalt sarnastes geograafilistes piirkondades. Need olid iga-aastaste üleujutustega jõeorud, nagu näiteks iidne Mesopotaamia, Induse jõeorg muistses Indias, Niiluse jõeorg Vana-Egiptuses või Kollase jõe org muistses Hiinas.17 On selge, et nende tsivilisatsioonide tekkeks pidi olema ka teisi eeldusi, sest need konkreetsed eeldusekombinatsioonid ei olnud inimese kui liigi olemasolu ajast suurema osa jooksul viinud põllumajanduse või põllumajandusest sõltuva tsivilisatsiooni tekkeni. Neil aladel elanud inimrasside geneetilised eripärad vaevalt määravat osa mängisid,

Empiirilised tõendid

Inimestevaheliste suurte erinevuste selgitamise ja muutmise katsed põhinevad eeldusel, et ilma vastavate geneetiliste või kohtlemiserinevusteta neid erinevusi olla ei saaks. Neid erinevusi esineb nii üksikisikute kui mitmesugusteks institutsioonideks, nagu näiteks peredeks, ettevõteteks ja riikideks, ühinenud inimrühmade vahel.

Ebaühtlane jaotus on tavaline ka looduses ja nimelt tulemustes, mille üle inimestel ei ole mingit kontrolli, nagu näiteks maavärinad ja tornaadod.

Inimesed Väide, et eri elanikkonnarühmadesse kuuluvate inimeste tulemused on inimestepoolse erapooliku sekkumise või geneetiliste erinevuste puudumise korral võrdsed või vähemalt võrreldavad, tundub küll usutav, kuid empiirilised tõendid seda ei kinnita.

diskrimineerimine ja erinevused

17 thomas sowell

sest praegu seal elavate populatsioonide kohta ei saa kuidagi öelda, et nad on inimkonna saavutuste esirinnas.

Väga ebaühtlane edujaotus on pärismaailmas juba ammu tavaline ja vastuolus poliitilise vasak- ja parempoolsuse nii mõnegi põhiseisukohaga. Paljudes küsimustes eriarvamusel inimesed võivad mõlemal poolel eeldada tõenäosusi, mis ei ole realistlikud.

Ometi võib see tõenäosuste ekslik tajumine – ja sellest sündivate ootuste täitumata jäämine pärismaailmas – anda elu ja hoogu ideoloogilistele liikumistele, poliitilistele nõiajahtidele ja kohtuprotsessidele, mis võivad jõuda isegi USA Ülemkohtusse, kelle jaoks on diskrimineerimise eeldamiseks piisanud juba eri rühmade erinevaid tulemusi väljendavast statistikastki.

Minevikus piisas samalaadsest erinevusstatistikast, et edendada geneetilist determinismi, millele järgnesid eugeenika, rassidevaheliste segaabielude keeluseadused ja teiste katastroofieelduste olemasolu korral ka holokaust.

Lühidalt öeldes on rahvastevahelised suured erinevused majanduse, teaduse ja tehnika arengus ja muudes valdkondades sünnitanud tohutu hulga selgituskatseid, mis ulatuvad ideoloogilise spektri ühest äärmusest teise. Et kontrollida, kas faktid neid selgitusi toetavad, on võib-olla kasulik alustada teatavatest empiirilistest tõenditest üksikisikute, sotsiaalsete rühmade, institutsioonide ja riikide vaheliste erinevuste kohta.

diskrimineerimine ja erinevused thomas sowell

18

Nii näiteks on uuritud USA National Merit Scholarship Corporationi stipendiumivõistluse finaliste ning avastatud, et viielapselistest peredest pärit finalistidest jõuavad esmasündinud finaali palju sagedamini kui nende ülejäänud neli õde-venda kokku.18 Samale järeldusele on jõutud ka kahe-, kolme- ja neljalapselistest peredest pärit finalistide puhul.19 Kui juba ühe ja sama katuse all üles kasvanud ühtede ja samade vanemate laste tulemused ei ole võrdsed, miks peaks siis tulemuste võrdsust ootama – või eeldama – olukorras, kus tingimused ei ole kaugeltki nii sarnased?

Sellised järeldused räägivad vastu pärilikkusse või keskkonnamõjudesse uskujatele.

Suurbritannias, Saksamaal ja USAs kogutud andmed inimeste IQ kohta on näidanud, et esmasündinute keskmine IQ on hilisemate õdedevendade omast kõrgem. Peale selle on teisena sündinute keskmine IQ samade andmete kohaselt kõrgem kolmandana sündinute omast.20 Sarnasele järeldusele jõuti Hollandis sõjaväe vaimse võimekuse testi läbinud noormeeste puhul. Esmasündinud saavutasid selles oma vendadest parema keskmise tulemuse ning teisedki vennad olid neist hiljem sündinutest paremad.21 Samalaadseid tulemusi on andnud Norras tehtud vaimse võimekuse testid.22 Neis uurimustes on analüüsitud sadade tuhandete inimeste andmeid.23 Paistab, et esmasündinute eelised paljudes valdkondades jäävad hilisemas elus alles. Ühes uurimuses selgus, et Michigani Ülikooli arsti­teaduskonna 1968. aasta meesvilistlaste seas oli esmasündinuid üle kahe korra rohkem kui hiljem sündinuid kokku ja enam kui kümme korda rohkem kui neljandana või hiljem sündinuid.24 Ühes teises, 1978. aasta uurimuses, kus vaadeldi ühte New Jersey arstikooli astujaid, selgus, et esmasündinuid olid sisseastumisavalduse esitanute hulgas rohkem ja sissepääsenute hulgas veel rohkem.25 Teistes uurimustes, millest mõni on tehtud isegi juba 19. sajandil, on jõutud sarnaste järeldusteni.26 Vähe on riike, kus noored jätkavad õpinguid kõrgkoolis nii sageli kui Ameerika Ühendriikides. Sõltumata aga sellest, kui suur see arv on, kipuvad esmasündinud kõrgkooli minema oma hiljem sündinud õdedest-vendadest palju sagedamini. Ühes 2003. aastal Suurbritannias tehtud uurimuses selgus, et pere kõige vanematest lastest läks ülikooli õppima 22%, samal ajal kui neljanda lapse puhul oli see näitaja 11 ja kümnenda lapse puhul 3%.27

diskrimineerimine ja erinevused

19 thomas sowell

20. sajandi lõpus selgus Prantsusmaal enam kui 20 000 noore uurimisel, et nelja-aastase kõrghariduse omandas üksiklapsest noormeestest 18%, esmasündinutest aga 16% ja viiendana või hiljem sündinutest ainult 7%. Neidude seas oli erinevused veidi suuremad. Nelja-aastase kõrghariduse omandas üksiklapsest neidudest 23%, esmasündinutest aga 19% ja viiendana või hiljem sündinutest ainult 5%.28 Sünnijärjekorrast tingitud erinevused kanduvad tööellu edasi.

Umbes 4000 ameeriklase uurimisel jõuti järeldusele, et varem ja hiljem sündinute sissetulekuerinevused on nendevahelistest haridustulemuste erinevustest isegi suuremad.29 Teistes uurimustes on selgunud, et esmasündinuid on rohkem Bostoni suurlinnapiirkonna juristide30 ja Kongressi saadikute hulgas.31 Inimese Kuule viinud Apollo programmis algselt osalenud 29 astronaudist 22 olid kas esmasündinud või üksiklapsed.32 Esmasündinuid ja üksiklapsi on rohkem ka klassikalise muusika tippheliloojate hulgas.33 Ühe ja sama katuse all üles kasvanud ühtede ja samade vanemate lastel on nii palju ühist – rass, geenid, majanduslik tase, kultuuriväärtused, haridusvõimalused, vanemate haridustase ja intellektuaalne võimekus, peale selle sugulased, naabrid ja sõbrad – ning ometi viib juba ainuüksi sünnijärjekord märgatavalt erinevate tulemusteni.

Sõltumata konkreetse pere laste üldistest eelistest või puudustest on ainult esmasündinu või üksiklapse ilmne eelis see, et vanemad saavad talle varases lapsepõlves täit tähelepanu osutada.

Seda järeldust toetab fakt, et kaksikute IQ on keskmiselt mitu punkti madalam kui üksiklastel.34 On mõeldav, et kaksikud saavad oma keskmiselt madalama IQ kaasa emaüsast, kuid kui üks neist sünnib surnult või sureb varakult, on teise keskmine IQ sarnasem üksiklaste omaga.35 See viitab, et kaksikute, nii nagu teistegi laste puhul võib määrav olla see, kui palju nad vanematelt tähelepanu saavad.

Peale selle, kui palju tähelepanu vanemad oma varem või hiljem sündinud lastele pööravad, erineb vanemate lastele üldiselt pööratav tähelepanu ühiskonnaklassiti.36 Nii näiteks on avastatud, et kõrg­haritud erialatöötajatest vanemad räägivad oma lastega keskmiselt 2100 sõna tunnis, lihttöölistest vanemad aga 1200 ning sotsiaaltoetustest elavad vanemad 600 sõna tunnis.37 Teistes uurimustes on jõutud järeldusele, et vanemate ja laste suhtluse viis erineb ühiskonnaklassiti ka kvalitatiivselt.38 Seda faktilist tausta arvestades on niivõrd erinevalt üles kasvanud laste puhul võrdsete või sarnaste tulemuste ootamine või eeldamine

diskrimineerimine ja erinevused thomas sowell

20

alusetu. Samuti ei saa nende hilisemat arengut koolis, kõrgkoolis või tööelus automaatselt seostada neid õpetavate ja hindavate või neid tööle võtvate inimestega, kui empiirilised tõendid viitavad, et see, kuidas inimesed on üles kasvanud, mõjutab, milliseks nad täiskasvanuna saavad.

See ei tähenda ainult, et eri viisil üles kasvanud lapsed on täiskasvanuna erinevalt võimekad. Eri sotsiaalse taustaga inimestel võivad olla ka erinevad eesmärgid ja prioriteedid – asjaolu, millele paljudes võimalusi ja nende mõju käsitlevates uurimustes ei ole peaaegu üldse mingit tähelepanu pööratud,39 just nagu kõik püüaksid elus ühtmoodi innukalt edasi jõuda ja nende erinevaid tulemusi tingiksid ainult ühiskondlikud tõkked.

Suurimad saavutused on seotud mitme teguriga – alates soovist edu saavutada ja valmisolekust selle nimel pingutada, ilma milleta ei tähenda inimese võimed ja ühiskondlikud võimalused midagi, nagu ka tahte ja võimaluste olemasolu ei tähenda mitte midagi ilma võimeteta.

See viitab muuhulgas sellele, et üksikisikul, rahval või riigil võib mõni, palju või enamik konkreetseks saavutuseks vajalikest eeldustest olemas olla, ilma et tegelikult selle saavutuseni jõutaks. Ja ometi võib see isik, rahvas või riik puuduva teguri lisandumisel järsku fantastilise edu osaliseks saada. Ühtäkki inimkonna parimate hulka tõusnud vaestest ja mahajäänud riikidest võib nimetada Šotimaad alates 18. ja Jaapanit alates 19. sajandist. Mõlemad on ajaloolises mõõtkavas kiiresti tõusnud. Šotimaa oli sajandeid üks vaesemaid ning väheharitumaid riike Euroopa tsivilisatsiooni ääremaadel. Väidetavalt ei osanud 14. sajandil ükski Šoti parun oma nime kirjutada.40 Ja ometi oli 18. ja 19. sajandil Briti juhtivate intellektuaalide seas ebaproportsionaalselt palju šoti juurtega inimesi, nagu näiteks insener James Watt, majandusteadlane Adam Smith, filosoof David Hume, keemik Joseph Black, kirjanik Sir Walter Scott ning majandusteadlane ja filosoof John Stuart Mill. Üks Šotimaal toimunud muutusi seisnes selles, et sealne protestantlik kirik levitas mõtet, et kõik inimesed peavad lugema õppima, nii et igaüks oskaks piiblit ise lugeda, selmet lasta seda endale kirikuõpetajatel seletada. Teine küll ilmalik, kuid ikkagi tähtis muutus oli see, et kõik pandi inglise keelt õppima, mis tõrjus Šotimaa madalikel välja sealse põlise keldi keele, avades šotlastele palju rohkem kirjalike teadmiste valdkondi.

diskrimineerimine ja erinevused

21 thomas sowell

Mõnes neist valdkondadest, sealhulgas meditsiin ja tehnika, said šotlased lõpuks inglastest paremaks ja rahvusvaheliselt tunnustatuks.

Need olid peamiselt Šotimaa madalikelt pärit inimesed, mitte mägismaalased, kes rääkisid keldi keelt veel mitu põlvkonda edasi.

Jaapan oli samuti vaene, vähe haritud ja tehnika arengu poolest tagurlik riik kuni 19. sajandi keskpaigani. Kui Ameerika kommodoor Matthew Perry 1853. aastal oma laevadega Jaapanisse jõudis, olid nood jahmunud, kui Perry neile esimest korda rongi tutvustas.41 Sealtpeale hakkas Jaapan tegema erakordseid pingutusi, et läänele järele jõuda, mis viisid ta 20. sajandi teiseks pooleks mitmes tehnikavaldkonnas juhtpositsioonile. Muu hulgas valmistas Jaapan süstikrongi, mis oli kõigist USAs toodetud masinatestki kiirem.

Teisi erakordselt suuri hüppeid arengus on teinud pigem rahvad, mitte rahvusriigid. Näiteks juudi päritolu kunstnikud ja teadlased on andnud juba nii palju maailmatasemel saavutusi, et tuleb rääkida laialt levinud sotsiaalsest nähtusest, mis levis maailmas plahvatuslikult 19. ja 20. sajandil, kuigi mõni juudi päritolu intellektuaal oli rahvusvahelise tunnustuse omandanud juba varemgi.

Nagu üks tuntud majandusajaloolane on öelnud: „Hoolimata sellest, et juutidel oli sajandeid märksa parem kirjaoskus ja inimkapital, oli nende roll teaduse ja tehnika arengus enne tööstusrevolutsiooni ja selle algusajal peaaegu märkamatu.” Peale selle „ei leidu aastatel 1600– 1750 teaduses ja matemaatikas tehtud suurte edusammude taga ühtki juudi nime”.42 Kuigi juutidel oli tööstusrevolutsiooni ajastul palju potentsiaali ning hea kirjaoskus ja inimkapital, ei olnud neil sageli võimalust pääseda ligi laiema ühiskonna institutsioonidele Euroopas, kust tööstusrevolutsioon alguse sai. Enamik Euroopa ülikoole hakkas juute vastu võtma alles 19. sajandil.

18. sajandi lõpus andis USA esimesena juutidele samasugused seaduslikud õigused nagu kõigile teistele, mis oli tingitud põhiseadusest tulenevast üldisest usutunnistuse alusel diskrimineerimise keelust.

Prantsusmaa tegi pärast 1789. aasta revolutsiooni sama ning 19. sajandil hakkasid teisedki riigid järgemööda juutidele kehtestatud keelde tühistama.

Selle arengu tulemusel hakkasid juudid alguses vähehaaval ja siis massiliselt ülikoolidesse astuma. Näiteks 1880. aastateks moodustasid juudid kõigist Viini Ülikooli tudengitest 30%.43 Lõpptulemusena oli

THOMAS SOWELL Stanfordi Ülikooli Hooveri Instituudi mustanahaline vanemteadur Thomas Sowell on Ameerika majandusteadlane ja sotsiaalteoreetik. Tuntuks sai ta oma kriitikaga USAs levinud diskrimineerimist heastada püüdva poliitika aadressil. Sowell on libertaarsest-konservatiivsest vaatenurgast lähtudes käsitlenud hulka teemasid alates sotsiaalpoliitikast ja rassiküsimustest üle rahvusrühmade ja hariduse kuni marksistliku majandusteaduseni. Ta on kirjutanud üle 30 raamatu, mille eest on ta saanud hulgaliselt auhindu ja tunnustust. ◆ Üksikinimeste, rühmade ja riikide majanduslikud jms tulemused on väga erinevad. Neid erinevusi on püütud seletada geenidega, diskrimineerimisega, sotsiaalse ülekohtuga jne, aga Thomas Sowell näitab hulga empiiriliste tõendite varal, et ühtki neist ei saa seletada ainult ühe teguriga. Lisaks kirjutab Sowell sellest, millised on praegu valitseva sotsiaalse nägemuse ja sellel põhineva poliitika tagajärjed inimeste elule. ◆ Maailmas on ikka inimesi, kes tahavad aidata ka neid inimrühmi, kes veel ise pole märganud, et nad on allasurutud ja abi vajavad. Paljud võrdsustajad on taotlenud eesmärki Prokrustese kombel ja samal viisil ka lõpetanud. Vaid häda on see inimestele toonud. „Diskrimineerimine ja erinevused” on soovitav lugemine ebavõrdsuse ja tõrjumise põhjustest, hinnast ning toimest. Võitluses parema maailma eest tuleb autori sõnul: „… keskenduda valdkondadele, kus sellest võitlusest on elavatele vähemalt mingitki kasu.”

Vootele Hansen, Inimõiguste Instituudi juhatuse esimees

Esikaane foto © Shutterstock