Lasteekraani
2. osa
laulud
Saateks
Nagu väike arvutustehe näitab, käisin ma teises klassis, kui meie mustvalge teleka vastuvõtjasse jõudsid Tallinna telemastist „Vandersellide“ saate signaalid.
Miks just vandersellid minu südamesse nii sügava jälje jätsid, kes seda teab. Ehk oli see esivanematelt tulnud rännugeen? Igatahes olin ma 8-aastaselt ääretult võlutud vandersellide elustiilist. Ivo, Paul ja Guido olid kolm lapsikut selli, kes elasid oma vankris ja vedasid seda mööda maailma, sattusid vahel hätta, aga miski ei rikkunud nende lustlikku meelt, nad olid alati valmis iseenda lõbuks mõne näitemängu korraldama. Kui elu mulle vahel keeruline tundub, otsin endast üles vandersellide-lainepikkuse, teen seda siiani, ümisedes: „Maailm on imeline...“
Aga toona võtsin paberi ja täitsin mitu lehekülge oma jutuga. Kirjutasin vandersellidele sellest, et suureks saades soovin samuti ühel või teisel moel ränduriks saada. Ja et minu lemmikraamat on maailmarändamisest kõnelev „Doktor Dolittle“ ning lemmiksaade muidugi „Vandersellid“!
Saade, nagu takkajärgi võib öelda, sai väga populaarseks ja ümbrikud laste joonistuste-kirjatöödega saabusid telemajja igast Eesti nurgast. (Saade sai populaarseks ka täiskasvanute hulgas, nii et kõrtsid olla tühjaks valgunud, kui saatekavas „Vandersellide“ pooltund saabus, aga suured mehed ilmselt fännikirju ei saatnud.) Kas kõik laste kirjad üldse avati, kas nendega tegeleti? Seesama küsimus käib paljude teiste kultussaadete kohta. Säilinud neid kirju tänaseni ei ole, peaaegu mitte ainsatki, kuigi kõik toonased ETV lastesaadete töötajad kirjeldavad hiigelkorve, mis olid ümbrikke täis.
Minu kirjaga igatahes tegeleti. Oli möödunud vaid mõni nädal, kui koduses postkastis ootas ETV logoga ümbrik! Muidugi olin lootnud, et midagi juhtub, aga... kas imed ikka päriselt juhtuvad, selles ma kindel polnud. Mäletan seda õhinat ja õnne, isegi lõhna mäletan, kui värisevi käsi ja väga ettevaatlikult ümbriku äärest lahti lõikasin. Seal oli sees vesipilt! Ivo, Guido ja Paul!
Ka neid vesipilte on tänaseks alles väga vähe, kuigi toonane tiraaž oli suur. Pidin mõnda aega otsima, et kas või üht eksemplari siia raamatusse illustratsiooniks leida. Vandersell Guido Kangur näiteks otsis oma kodust üles „vanade ja tähtsate asjade aardekirstu“, aga ta mälu pettis, seal polnudki vesipilti. Õnneks leidsime selle ERR-i muuseumi varamust.
Aastal 1982 vaatasin ma aga hardalt oma vesipilti, nuusutasin sellest õhkuvat telemaja lõhna ja mõtlesin tükk aega: mis teha? Kas kleepida see kuhugi või hoida niisama alles? See oli edevuse, uhkuse ja lojaalsuse kombinatsioon, mis aitas mul otsusele jõuda. Vesipilt läks vette ning siis – südame tagudes, sest see polnud sugugi lihtne protseduur, korts võis sisse tulla – asetasin oma vandersellide vesipildi kooliranitsa peale. Kogu kool ja kogu mu maailm sai näha, et mul on otseühendus ETV-ga, ja tõepoolest tulid isegi mõned (pool)võõrad küsima, kust ma oma ranitsale sellise pildi sain. Telemajast saadetud ümbriku panin aga koduse kirjutuslaua peale klaasi alla ja nägin seda iga päev koolitükke tehes. Turvatunne, inspiratsioon, talisman – mis iganes sõnaga seda tähistada, aga ka see ümbrik oli mulle igapäevaselt oluline.
Kaks aastat hiljem „Vandersellid“ lõpetasid. Koolikott vesipildiga oli veel pikalt alles, samuti ETV ümbrik kirjutuslaua klaasi all, tuletades meelde, et imed sünnivad. Kuhu nad lõpuks jäid, ma ei tea, aga see polegi nii oluline. Mis on tähtis ja mis jääb alatiseks alles: emotsioon. Rõõm, õnn ja armastus, midagi ääretult suurt ja siirast, mida ma oma lapsehingega kogesin.
Eriti tore on teha taas üks väike arvutustehe. Minu kirjeldatud lugu võib korrutada tuhandete, isegi ehk kümnete tuhandetega. ETV lastesaated ei saatnud üle maa rõõmu
laiali mitte ainult telesaatelainetega, nad tegelesid igapäevaselt sellega, et avasid lastelt tulnud ümbrikke, vastasid neile ja suunasid pilte ja kirju saatesse. Olen teisteltki omavanustelt kuulnud rõõmulugusid: keegi kannab uhkusega teadmist lapsepõlvest, et tema pilti näidati „Kõige suuremas sõbras“, keegi hoiab siiamaani alles Kass Arturi postkaarti, mis telemajast saadeti.
Aitäh teile, ETV Lasteekraani tegijad! Ja aitäh vandersellidele! Mul on heameel tõdeda, et tänu selle raamatu tegemisele kohtusid uuesti Ivo, Guido ja Paul, me vaatasime üheskoos saateid, mis algavad lauluviisiga „Maailm on imeline...“, meenutades endisi aegu.
Epp Petrone koostaja
PS. Aitäh abi eest! Ilma teieta ei oleks see raamat päris seesama, Olavi Antons, Mare Bachman, Ivo Eensalu, Harry Gustavson, Teet Hanschmidt, Maile Hiiet, Rita Jago, Ats Joorits, Krista Juhvelt, Sirje Jõesaar, Richard Järvi, Guido Kangur, Katrin Karisma, Rait Killandi, Tiit Kimmel, Kalju Kivi, Luule Komissarov, Piret Kooli, Reet Kromel, Ave Kumpas, Harry Kõrvits, Toomas Kõrvits, Tõnis Kõrvits, Siiri Laidla, Jaan Laugamõts, Eno Leies, Margus Lepa, Voldemar Lindström, Reet Linna, Helena Läks, Jane Meresmaa-Roos, Ivar Murel, Tõnu Naissoo, Karin Nurm, Martin Nurm, Jaanus Nõgisto, Anne Paluver, Tiina Park, Ulvi Pihel, Heli Pikk, Paul Poom, Kaia Priider, Ülle Puusep, Janno Põldma, Marge Pärnits, Gunta Randla, Iren Reede, Merli Romell, Sören Ruutsoo, Rita Rätsepp, Heino Seljamaa, Ene-Maris Tali, Maarja Tali, Rasmus Tali, Kaarel Tarand, Sirje Tooma, Peeter Urbla, Andrus Vaarik, Lembit Viilup, Piret Viisimaa ja Tiiu Übi.
Olen kasutanud tsitaate lahkunud inimestelt, keda samuti tänan – kõige eest, mis nad meile andnud on. Aitäh, Tõnu Aav, Raivo Järvi, Elvi Koppel, Virve Koppel, Väino Luup, Hagi Šein, Hendrik Toompere, Tiiu Vahi, Helene Vannari ja Eve Viilup.
Tsirkus, tsirkus! (1978)
Sõnad: Dagmar Normet
Muusika: Tõnis Kõrvits
Esitaja: Jüri Krjukov (Konferansjee) telelavastuses
„Meie maja tsirkus“
„Meie maja tsirkus“ 1978
Autor: Dagmar Normet
Režissöör-lavastaja: Elvi Koppel
Kunstnik: Gunta Randla
Tsirkus, tsirkus!
Linna tuli tsirkus, tsirkus!
Meil on täna tsirkus, tsirkus!
Hip, hip, allee!
Kõik siia, tsirkus, tsirkus, linna tuli tsirkus, tsirkus.
Meil on täna tsirkus, tsirkus, hip, hip, allee!
Mürtsub muusika, algab paraad, programmi uusimat nüüd näha saad. Meil juhtub mõndagi, maja on suur, juhtub naljakat, veidrat ja muud.
Jüri Krjukov
Kolme tiigriga esineb daam ja fakiiriga madude paar, köiel tantsivad õde, vend ja puudel, mees neelab mõõku nagu nuudleid, kupli all kui hõljuvad õhuakrobaadid, vaimustusest kiljuvad lapsed ja taadid.
Meie maja atraktsioon kogu õue kokku toob, artistid meil on osavad ja julged. Meie maja atraktsioon terve õue kokku toob, ma palun kõiki teid, te vaatama nüüd tulge!
Urmas Kibuspuu
Tõnis Kõrvits: Minu jaoks olid kõige paremad laulvad näitlejad Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukov. Nad olid nii nutikad vennad, et kui ma hakkasin lugu neile ette mängima, siis nad hakkasid kohe kaasa laulma ja laulsid esimese korraga peaaegu lõpuni. Lihtsalt õhust haarasid!
Näidendi autor Dagmar Normet kasutas inspiratsiooniallikana Lev Davõdõtševi jutustust „Ljolišna kolmandast trepikojast“.
Konferansjee
Kaarel Tarand, Vapra Viktori osatäitja: Mu ema töötas raadios, noorena tegi ta ka televisioonis laste-noortesaateid ja eks üldiselt ongi suurem tõenäosus telesse sattuda neil, kelle vanemad seal töötavad. Niipea kui lugemine selge, hakati mind rakendama raadio kuuldemängudes. Veidi väiksema poisina olin teinud kaasa ka „Väikese Nõia“ telelavastuses ja sealt jäi mulle üsna rõõmus mälestus.
Aga „Meie maja tsirkus“ oli pikk ja piinarikas, täis molutamist. Raadio kuuldemängud olid sellega võrreldes kiire konk reetne töö: õpid selgeks, loed või räägid selle stuudios sisse ja tehtud! Tsirkuse lavastus oli aga paras tsirkus: stuudios kõndisid pikkade kaigastega mehed, kes lae all prožek toreid käänasid, kui see tehtud sai, siis käis tavaliselt kärts Kaarel Tarand
ja pauk ja mingi prožektor läks katki. Seepeale suundusid Krjukov ja Kibuspuu puhvetisse. Meie, lapsed, molutasime niisama. Kui prožektor parandatud sai, mindi Krjukovit ja Kibuspuud otsima, vahel olid nad selle ajaga kusagile ära kadunud.
Miks ma selles tsirkuses üldse osalesin – mulle ei meeldinud tegelikult see tükk oma Vene stiiliga –, ma ei oskagi öelda. Mingit edevust ei olnud, näitlejaks saada ei soovinud, honorariraha ka endale ei saanud... Olin korralikult distsiplineeritud alluv, küllap lapsevanemad selle mulle korraldasid ja neil oli hea teada, et poiss oli suvevaheajal nädal-paar midagi tegemas, „ei molutanud niisama“.
Rait Killandi, Jüri Unimütsi osatäitja: Olin parasjagu kooli näiteringis millegagi hakkama saanud, nii ma radarile jäin ja valituks osutusin. Telemaja poole tõmbas mind juba enne, üks peretuttav töötas seal, nii et olin näinud koridorides liikuvaid krimpleenpükstega Enn Eesmaad, Alice Talvikut ja teisi telenägusid. Nüüd lisandus suurepärane võimalus töötada koos selliste staaridega nagu Krjukov, Kibuspuu ja Paluver. Küll ma imestasin, milline maht teksti neile korraga ja kiiresti pähe jäi – treenitud näitlejate aju on selles osas ebatavaline nähtus.
Rait Killandi
Osatäitjate hulgas oli ka näitleja Vello Jansonile kuuluv ahv. Ta lasti enne võtte algust stuudiosse lahti, ei oleks ju kõlvanud teda nööri otsas hoida, see poleks rolli sobinud. Turnis ja tuulas teine terves stuudios ringi. Siis algas salvestus ja korraga valis see ahv minu välja: hüppas sülle ja hakkas minuga tegelema. Mul oli päris keeruline oma rollis püsida! Pidin esitama monoloogi Jüri Unimütsi elust, mis oli nii kurb, et isegi mind lohutama tulnud ahv ei suutnud seda rõõmsamaks muuta. Sisimas oli muidugi uhke tunne, et ahv just minu valis. Viisakas ja tore ahv oli, ei hammustanud!
Elvi Koppel: Käisin koolimajades lapsi otsimas ja seal oli üks tragi tüdruk pika patsiga. Mina just tahtsin, et ta selline oleks! Proovide ajal ei olnud väga vigagi. Ja siis tuli ta salvestusele: juuksed olid ära lõigatud. Ema oli teinud lapsele korraliku soengu televisiooni tuleku puhul. Niisuguseid asju juhtub! Kord juhtus niisugune lugu, et olin lapse välja valinud ja teinud temaga proovi. Aga õpetaja saatis salvestusele hoopis ühe teise lapse, sest see minu valitud laps ei olnud tol päeval end koolis hästi üleval pidanud. Ei tahaks uskuda, et õpetaja võib sellise asjaga hakkama saada. Aga inimene, kes on väljaspool televisiooni, ei kujuta ikka päriselt ette, mis asi see on. Teine laps on ju tubli ja hea, miks tema ei võiks televisioonis rolli teha, nii ta mõtleb.
(Saatest „ETV 40. Elvi Koppel“, ERR-i arhiiv, 1995)
Eestis või Bulgaarias... (1979)
Sõnad: Priit Aimla
Muusika: Tõnis Kõrvits
Esitajad: Lauri Aav (Krum) ja Olavi Antons (Saša) telelavastuses „Kollane mask“
„Kollane mask“
1979
Autor: Nikolai Mižiiski
Režissöör: Elvi Koppel
Kunstnik: Aino Tarvas
1. salm
Veel ei tea keegi, millal ilmub röövlimask. Veel ei tea keegi, millal täpselt kostab lask. Võtkem end kokku, olgem targad, püüame kinni selle varganäo.
Refrään 1
Eestis või Bulgaarias, Poolas või Koreas, vaprus on hinnas poiste seas.
Koolirõõm ja röövlimängud käivad ikka koos, nõnda on ka siin, selles loos.
2. salm
Keegi ei tea, et kuskil hiilib Jerry Blake. Keegi ei tea, kas ellu jääme me või ei. Vaadake meid ja hoidke pöialt! Saagu mis saab, ei tohi töinata.
Refrään 1
Eestis või Bulgaarias, Poolas või Koreas...
Krum ja Saša, 1. ja 2. salm
3. salm
Meeletult hea, kui nõnda hästi laabub kõik!
Meeletult hea on hüüda: meie meeste võit!
Vahvam on veel, kui mängu lõpus püüame võtta veidi õppustki.
Refrään 2
Eestis ja Bulgaarias, Poolas ja Koreas, mäng olgu hinnas laste seas!
Kooli näiteringis või pioneeride palees mängurõõmud ootavad ees.
4. salm
Pööraselt hea, kui nõnda hästi laabub kõik!
Pööraselt hea on hüüda: meie meeste võit!
Vahvam on veel, kui mängu lõpus püüame võtta veidi õppustki.
Refrään 3
Eestis ja Bulgaarias, Poolas ja Koreas, vaprus on hinnas laste seas!
Kasvatagem osavust, jõudu selle jaoks, et kõik röövlid maamunalt kaoks.
Krum ja Saša, 3. ja 4. salm
Aastal 2015 tegi „Ringvaade“ suure rahvaküsitluse ja reastas Eesti kõige hirmsamad lastesaated ja -filmid. „Kollane mask“ sai selles edetabelis neljanda koha, pärast „Nõiakivi“, „Kikerikiid“ ja „Nukitsameest“.
Sotsiaalmeediast: See sukk-peas-tüüp põristas rrrri ja mul on siiani selliste põristajate suhtes trauma. Väga jube oli, hakkasin alati nutma, kui seda tüüpi nägin. „Raha piima ja makaronide jaoks!“ Aga millegipärast ei suutnud ära ka minna. Nutsin ja vaatasin.
Sotsiaalmeediast: Tundub, et see oleneb, kui vanalt lapsena on filmi või lavastust nähtud. Minu jaoks oli „Kollane mask“ ikka kohutav horror, sest ma olin seda nähes väga väike. Samas „Nukitsamehe“ ajaks olin juba nii vana, et see mul mitte mingit hirmu ei tekitanud.
Olavi Antons, Saša osatäitja: Ma olin raadios üks Salme Reegi poistest, keda ta poputas kuni häälemurdeni, siis võttis uue. Tegime raadiosaateid, kuuldemänge. Ja ühel päeval
Lauri Aav ja Olavi Antons