Võlg: esimesed viis tuhat aastat

ÜHISKOND POSTIMEHE RAAMAT

DAVID GRAEBER VÕLG: ESIMESED VIIS TUHAT AASTAT

Esimene peatükk. Moraalsest kimbatusest 9 Teine peatükk. Vahetuskaubanduse müüt 30 Kolmas peatükk. Ürgvõlg 52 Neljas peatükk. Julmus ja lunastus 84 Viies peatükk. Lühike traktaat majandussuhete moraalsetest alustest 100 Kuues peatükk. Mängud seksi ja surmaga 142 Seitsmes peatükk. Au ja alandus 181 Kaheksas peatükk. Krediit või väärismetall 230 Üheksas peatükk. Telgajastu 242 Kümnes peatükk. Keskaeg 273 Üheteistkümnes peatükk. Kapitalistlike impeeriumide ajastu 331 Kaheteistkümnes peatükk.

Millegi senitundmatu algus 390 Järelsõna 425 Märkused 433 Eesti keeles ilmunud 497 Register 498

võlg: esimesed viis t uh at aastat

7 david gr aeber

Sisukord

võlg nimisõna 1 võlgu võetud rahasumma. 2 võlguolemise seisund.

3 tänutunne mingi teene eest.

– Oxfordi inglise keele sõnaraamat Kui sa oled pangale võlgu sada tuhat dollarit, kuulud sina pangale. Kui sa oled pangale võlgu sada miljonit dollarit, kuulub pank sinule.

– Ameerika vanasõna

K

aks aastat tagasi leidsin end rea kummaliste kokkusattumuste tulemusel Westminster Abbeyst aiapeolt. Tundsin end seal üksjagu ebamugavalt. Teised külalised olid meeldivad ja armastusväärsed ning koosviibimise korraldanud isa Graeme oli kõigiti lahke ja võluv peoperemees. Ometi oli mul kaunikestki kohatu tunne. Viimaks tuli isa Graeme mulle appi ja juhtis mu lähedalasuva purskkaevu juurde sõnadega, et seal on keegi, kellega mul oleks kindlasti hea meel tutvuda. Selgus, et tegemist oli kena ja tarmuka noore naisterahvaga, kes oli isa Graeme sõnul advokaat – „aga pigem aktivisti tüüpi. Ta töötab ühe sihtasutuse heaks, mis pakub õigusabi vaesusega võitlevatele organisatsioonidele Londonis. Teil on ilmselt paljustki rääkida”.

Me jäime juttu ajama. Ta pajatas mulle enda tööst. Ma rääkisin, et olen juba aastaid osalenud globaalse õigluse liikumises – „globaliseerumisvastases liikumises”, nagu seda meedias enamasti nimetati. Ta tundis huvi: ta oli muidugi palju lugenud Seattle’i, Genova, pisargaasi

võlg: esimesed viis t uh at aastat

Moraalsest kimbatusest

9 david gr aeber

Esimene peatükk

võlg: esimesed viis t uh at aastat david gr aeber

10

ja tänavalahingute kohta, aga ... noh, kas me olime kõige sellega ka midagi päriselt saavutanud? „Tõtt-öelda,” vastasin ma, „on minu arvates lausa hämmastav, kui palju meil õnnestus nende esimese paari aastaga ära teha.” „Nagu näiteks?” „Noh, näiteks õnnestus meil IMF peaaegu täielikult põrmustada.”

Tuli välja, et ta ei teadnudki, mida IMF endast kujutab, niisiis selgitasin, et Rahvusvaheline Valuutafond on põhimõtteliselt maailma võlgade sissenõudja: „Võiks öelda, et nad on finantsmaailma kõrgliiga vaste kuttidele, kes tulevad ja ähvardavad sul jalad murda.”

Ma kaevusin ajaloolisesse tausta, selgitades, kuidas OPEC-i riigid valasid 1970. aastate naftakriisi ajal nii palju oma vastleitud rikkust Lääne pankadesse, et pangad ei osanud seda raha kuhugi investeerida; kuidas Citibank ja Chase hakkasid selle tulemusel läkitama oma inimesi üle kogu maailma, et need veenaksid Kolmanda Maailma diktaatoreid ja poliitikuid laenu võtma (tollal nimetati seda go-go-panganduseks); kuidas nende laenude intress oli esiotsa üliväike ja sööstis siis 1980. aastate alguses Ameerika Ühendriikide range rahapoliitika tulemusel ligikaudu 20 protsendi tasemele; kuidas see viis 1980. ja 1990. aastatel Kolmanda Maailma võlakriisini; kuidas IMF astus mängu ja nõudis, et laenude refinantseerimiseks peavad vaesed riigid loobuma põhitoiduainete hinnatoetustest ja koguni strateegiliste toiduvarude säilitamisest, samuti tasuta tervishoiust ja tasuta haridusest; kuidas kõik see mõjus hävitavalt paljude maailma kõige vaesemate ja haavatavamate inimeste toimetulekule.

Ma rääkisin vaesusest, avalike vahendite rüüstamisest, ühiskondade kokkukukkumisest, endeemilisest vägivallast, alatoitumusest, lootusetusest ja rikutud eludest. „Aga milline oli teie seisukoht?” küsis advokaat. „IMF-i suhtes? Me tahtsime selle ära kaotada.” „Ei, tähendab, Kolmanda Maailma võla suhtes.” „Noh, selle tahtsime samuti ära kaotada. Esimese asjana nõudsime, et IMF lõpetaks struktuurilise kohandamise poliitika pealesurumise, millest lähtus kogu otsene kahju, aga selle saavutasime üllatavalt kiiresti. Pikemas perspektiivis oli eesmärgiks võlaamnestia. Midagi piibelliku juubeliaasta sarnast. Meie meelest,” ütlesin ma, „oli kolmkümmend aastat olukorda, kus kõige vaesemad riigid on kõige rikkamatele raha võlgu, enam kui piisav.”

võlg: esimesed viis t uh at aastat

11 david gr aeber

„Aga,” vaidles ta vastu justkui millelegi päevselgele osutades, „nad olid selle raha ise laenanud! Igaüks peab ju oma võlad tasuma.”

Sel hetkel mõistsin, et meie vestlus saab olema hoopis teistsugune, kui olin arvanud.

Kust alustada? Oleksin võinud sissejuhatuseks seletada, kuidas nende laenude võtjaks olid isehakanud diktaatorid, kes lasid enamiku rahast kanda otse oma Šveitsi pangakontodele, ning paluda oma vestluskaaslasel kaaluda, kas on õiglane nõuda võlgade tagastamist mitte diktaatorilt ega isegi mitte tema lähikondlastelt, vaid sõna otseses mõttes nälgivatelt lastelt toitu käest ära võttes. Või mõelda sellele, kuidas paljud nendest vaestest riikidest olid oma laenu juba kolme- või neljakordselt tagasi maksnud, ent liitintressi ime läbi ei olnud see laenu põhiosa kuigivõrd kahandanud. Ma oleks võinud ka juhtida tähelepanu sellele, et laenu refinantseerimine ei ole seesama mis nõuda, et refinantseerimise saamiseks peavad riigid järgima mingit Washingtonis või Zürichis välja töötatud ortodoksset vabaturu-majanduspoliitikat, millele nende kodanikud ei ole kunagi nõusolekut andnud ega annaks seda eales, ning et on mõneti ebaaus nõuda, et riigid võtaksid vastu demokraatliku põhiseaduse, kui seejärel nõutakse ühtlasi, et sellel, kes iganes osutub valituks, ei ole oma riigi poliitika üle nii ehk teisiti mingit sõnaõigust. Või et IMF-i pealesunnitud majanduspoliitika isegi ei toimi. Aga põhiprobleem oli milleski muus: nimelt eelduses, et võlad tuleb tagasi maksta. Õigupoolest on väide „igaüks peab oma võlad tasuma” märkimisväärne selle poolest, et isegi tavapärase majandusteooria kohaselt ei pea see lihtsalt paika. Laenuandja peab võtma teatud riski. Kui kõik laenud, kui tahes sõgedad, oleksid igal juhul sissenõutavad – kui näiteks ei eksisteeriks pankrotiseadusi –, oleksid tulemused katastroofilised. Mis takistaks laenuandjatel andmast arulagedaid laene? „Noh, ma tean, et see tundub iseenesestmõistetav,” ütlesin ma, „aga majanduslikus mõttes ei peaks laenud tegelikult niimoodi toimima.

Finantseerimisasutuste ülesanne on suunata vahendid kasumlikesse investeeringutesse. Kui pank võib olla kindel, et saab oma raha pluss intressi tagasi, ükskõik mida ta ka ei teeks, siis lakkab kogu süsteem toimimast. Oletame, et ma lähen Šotimaa Kuningliku Panga lähimasse harukontorisse ja ütlen: „Teate, ma sain äsja traavlite kohta suurepärase vihje. Mis te arvate, kas saaksite mulle paar miljonit naela laenu anda?”

Loomulikult naeraksid nad mu välja. Aga seda seetõttu, et nad teavad,

võlg: esimesed viis t uh at aastat david gr aeber

12

et kui minu traavel ei võida, ei saa nad mingil viisil oma raha tagasi.

Ent kujutlegem, et eksisteerib mingi seadus, mis ütleb, et nad saavad oma raha igal juhul tagasi, isegi kui see tähendab, et ma pean oma tütre orjaks müüma või oma elunditega kaubitsema või midagi sinnakanti.

Sellisel juhul, miks mitte? Miks oodata, kuni nende jutule tuleb keegi, kellel on teostatav plaan panna püsti pesumaja või muud taolist? See on põhimõtteliselt olukord, mille IMF globaalsel tasandil lõi – ja see on põhjus, miks kõik need pangad olid üleüldse valmis kandma üle miljardeid dollareid sulaselgetele sulleritele.”

Ma ei jõudnud oma jutuga päris nii kaugele, sest mingil hetkel ilmus välja üks purjakil finantsärimees, kes oli märganud, et me räägime rahast, ja hakkas pajatama lõbusaid lugusid moraalsest riskist – minnes õige pea üle pikale ja mitte kuigi haaravale jutustusele oma seksuaalsetest vallutustest. Sinnapaika see vestlus jäi.

Tagantjärele ei ole ma päris kindel, mida sellest jutuajamisest arvata.

Kas on tõesti võimalik, et aktivistist jurist pole kunagi IMF-ist kuulnud, või ajas ta mulle lihtsalt puru silma? Aga lõppkokkuvõttes pole sel tähtsust. Nii või teisiti jäi see fraas mind päevadeks kummitama. „Igaüks peab ju oma võlad tasuma.”

See kõlab nii veenvalt seetõttu, et ei ole tegelikult mitte majanduslik väide, vaid moraaliväide. Kas ei ole oma võlgade tasumine mitte see, milles moraal ülepea seisneb? Inimestele selle andmine, mis neile õigusega kuulub. Vastutuse võtmine. Oma kohustuste täitmine teiste ees, samamoodi nagu me eeldame, et teised täidavad oma kohustusi meie ees. Mis võiks olla ilmselgem näide oma kohustustest kõrvalehiilimise kohta kui lubadusest taganemine või võla tasumisest keeldumine?

Ma taipasin, et see väide on nõnda kurikaval just oma näilise enesestmõistetavuse poolest. Tegemist on sedasorti fraasiga, mis võib koledad asjad muuta pealtnäha täiesti harilikuks ja igapäevaseks. See võib kõlada raevukalt, aga on raske mitte tunda seesuguste asjade pärast raevu, kui oled kord nende tagajärgi näinud. Mina olen. Ma elasin pea kaks aastat Madagaskari mägismaal. Veidi aega enne minu saabumist oli seda piirkonda tabanud malaariapuhang. Tegemist oli iseäranis virulentse puhanguga, kuna malaaria oli Madagaskari mägismaalt juba paljude aastate eest välja juuritud, mistõttu inimesed olid paari põlvkonnaga immuunsuse valdavalt minetanud. Häda oli selles, et sääsetõrjeprogrammi käigushoidmiseks läks vaja raha, kuna see nõudis regulaarseid katseid veendumaks, et sääsed ei ole uuesti

Järgnenud nädalate jooksul meenus see fraas mulle üha uuesti.

Miks just võlg? Mis muudab selle mõiste nii imetabaselt mõjuvaks?

Tarbimislaen on meie majanduse elueliksiir. Kõik tänapäevased rahvusriigid rajanevad eelarvedefitsiidile. Võlast on saanud rahvusvahelise poliitika keskne küsimus. Aga keegi ei paista täpselt teadvat, mis see on või kuidas seda mõista.

Just tõsiasi, et me ei tea, mis asi võlg on, just selle mõiste paindlikkus on see, millel põhineb selle mõjujõud. Kui ajalugu on meile midagi näidanud, siis seda, et ei leidu paremat viisi vägivallal rajanevate suhete õigustamiseks, seesuguste suhete moraalsena näitamiseks, kui tõlkida need võla keelde – eelkõige seetõttu, et nii jääb paugupealt mulje, et ohver on see, kes midagi valesti teeb. Mafioosod saavad sellest aru. Vallutusvägede ülemjuhatajad niisamuti. Tuhandeid aastaid on vägivallatsejad saanud öelda oma ohvritele, et viimased võlgnevad neile midagi. Vähemasti „on nad neile oma elu võlgu” (milline kõnekas fraas!), kuna neid ei ole surma saadetud.

Näiteks määratletakse tänapäeval sõjalist agressiooni inimsusevastase kuriteona ja rahvusvahelised kohtud, kui need asja vaagima hakkavad, nõuavad agressorilt üldjuhul kompensatsiooni maksmist.

Saksamaa pidi pärast Esimest maailmasõda maksma tohutuid reparatsioone ja Iraak maksab siiani Kuveidile raha invasiooni eest, mille korraldas 1990. aastal Saddam Hussein. Seevastu Kolmanda Maailma võlg, Madagaskari, Boliivia, Filipiinide ja teiste selliste riikide võlg, paistab toimivat täpselt vastupidi. Võlgnikest Kolmanda Maailma

võlg: esimesed viis t uh at aastat

•

13 david gr aeber

paljunema hakanud, ning pritsimiskampaaniaid juhuks, kui on. Mitte kuigi palju raha. Kuid IMF-i peale surutud kasinusmeetmete tõttu oli valitsus sunnitud seireprogrammile lõpu tegema. Kümme tuhat inimest hukkus. Ma kohtusin noorte emadega, kes leinasid oma surnud lapsi. Võiks ju arvata, et keegi ei söandaks kaitsta seisukohta, et kümme tuhat inimelu on õigustatud hind selle eest, et Citibank ei peaks maha kandma ühte vastutustundetult antud laenu, mis ei ole tema bilansi seisukohast isegi kuigi tähtis. Aga siin oli üks tubli naisterahvas – kes osales muuhulgas heategevusorganisatsiooni töös –, kelle meelest oli see iseenesestmõistetav. Nad olid ju raha võlgu, ja igaüks peab oma võlad tasuma.

võlg: esimesed viis t uh at aastat david gr aeber

14

riigid on pea eranditult maad, mida on kunagi rünnanud ja vallutanud Euroopa riigid – tihtilugu needsamad riigid, millele nad nüüd raha võlgu on. Näiteks tungis Prantsusmaa 1895. aastal sisse Madagaskarile, saatis laiali toonase kuninganna Ranavalona III valitsuse ja kuulutas riigi Prantsuse kolooniaks. Pärast „rahu tagamist”, nagu seda tollal eelistati nimetada, kehtestas kindral Gallieni esimese asjana malagassidele rängad maksud, osalt selleks, et viimased saaksid hüvitada enda vallutamisega kaasnenud kulud, aga kuna Prantsuse kolooniad pidid suutma end rahaliselt ise ülal pidada, siis ka selleks, et katta raudteede, maanteede, sildade, istanduste ja muude Prantsuse režiimi soovitud rajatiste ehitamise kulusid. Madagaskari maksumaksjatelt ei uuritud kunagi, kas ka nemad neid raudteid, maanteid, sildasid ja istandusi tahavad, ega küsitud kuigivõrd arvamust selle kohta, kuhu ja kuidas neid ehitada.1 Otse vastupidi: järgmise poolsajandi jooksul nottisid Prantsuse sõjavägi ja politsei maha terve hulga malagasse, kes sellise asjakorralduse vastu liiga jõuliselt sõna võtsid (mõningatel andmetel vähemalt pool miljonit inimest ühe 1947. aastal toimunud ülestõusu jooksul). Ei saa öelda, et Madagaskar oleks kunagi teinud Prantsusmaale mingitki võrreldavat kahju. Sellest hoolimata öeldi malagassidele algusest peale, et nad on Prantsusmaale raha võlgu, ja veel tänapäevalgi loetakse malagasse Prantsusmaa võlgnikeks ning ülejäänud maailm aktsepteerib seda õiglase asjakorraldusena. Kui „rahvusvaheline kogukond” üldse milleski moraalset probleemi näeb, siis valdavalt selles, kui Madagaskari valitsus nende hinnangul oma võlgade tasumisega ülemäära kaua viivitab.

Ent võlg ei ole ainult võidumehe mõistetud õigus; sellega võib karistada ka võitjaid, kes ei oleks tohtinud peale jääda. Kõige tähelepanuväärsem näide on Haiti Vabariigi ajalugu – tegemist oli esimese vaese riigiga, mis määrati püsivasse võlaorjusse. Haiti oli riik, mille asutasid kunagised istanduseorjad, kellel jätkus jultumust mitte üksnes mässata ajal, kui moes olid suurelised deklaratsioonid üldiste õiguste ja vabaduste kohta, vaid ka lüüa Napoleoni vägesid, mis saadeti neid tagasi orjusse suruma. Prantsusmaa tuli kähku lagedale nõudmisega, et vastloodud vabariik peab talle sundvõõrandatud istanduste nagu ka nurjunud sõjaliste ekspeditsioonidega seotud kulutuste eest maksma 150 miljonit franki kahjutasu, ning kõik ülejäänud riigid, Ameerika Ühendriigid nende seas, nõustusid kehtestama embargo kuni nõutud summa tasumiseni. Määratud rahasumma oli taotluslikult

võlg: esimesed viis t uh at aastat

15 david gr aeber

hingemattev (praeguses vääringus ligikaudu 18 miljardit dollarit) ja sellega kaasnenud embargo kindlustas, et nimi „Haiti” on sellest ajast peale tähistanud võlga, vaesust ja viletsust.2 Vahel aga paistab võlg tähendavat midagi sootuks vastupidist. Alates 1980. aastatest hakkas Ameerika Ühendriikidel, mis nõudsid Kolmanda Maailma võlgade tagasimaksmist karmidel tingimustel, endal tekkima võlgu – eelkõige sõjaliste kulutuste tõttu –, mille kõrval kahvatusid kõik Kolmanda Maailma omad ühtekokku. Ameerika Ühendriikide välisvõlg eksisteerib aga riigivõlakirjade vormis, mille omanikeks on institutsioonilised investorid valdavalt sellistes riikides (Saksamaa, Jaapan, Lõuna-Korea, Taiwan, Tai, Pärsia lahe riigid), mis on põhimõtteliselt Ameerika Ühendriikide sõjalised protektoraadid ning üldjuhul täis pikitud Ameerika baase, mis on täis sellesama laenurahaga ostetud relvi ja varustust. Nüüdseks, kus mängu on astunud Hiina, on asjalood pisut muutunud (Hiina on põhjustel, millest tuleb hiljem juttu, erijuhtum), aga mitte väga palju – isegi Hiina on avastanud, et tõsiasi, et talle kuulub nii palju Ameerika Ühendriikide riigivõlakirju, muudab ta teatud mõttes Ameerika huvide teenijaks ja mitte vastupidi.

Milline on siis kogu selle järjepidevalt Ameerika Ühendriikide riigi­kassasse voolava raha staatus? Kas tegemist on laenudega? Või on see tribuut? Möödanikus nimetati sõjalisi jõude, kellele kuulus sadu sõjaväebaase väljaspool nende enda koduterritooriumi, tavaliselt impeeriumideks, ja impeeriumid nõudsid alistatud rahvastelt regulaarselt tribuuti. Ameerika Ühendriikide valitsus kinnitab mõistagi, et ei ole impeerium – aga vabalt võiks väita, et ainus põhjus, miks neid makseid käsitletakse laenude ja mitte tribuudina, on just nimelt see, et nii saab eitada seda, mis tegelikult aset leiab.

On tõsi, et läbi ajaloo on teatud laadi võlgu ja teatud laadi võlgnikke alati koheldud teisiti kui ülejäänuid. 1720. aastatel, kui kõmuajakirjanduses paljastati võlavanglates valitsevad tingimused, šokeeris Briti publikut ennekõike tõsiasi, et need vangimajad olid enamasti jagatud kahte ossa. Aristokraatlikele vangidele, kellest paljud pidasid põgusat viibimist Fleeti või Marshalsea vanglas omamoodi moeasjaks, kandsid livreedes teenrid head-paremat ette ja neile olid lubatud prostituutide regulaarsed külastused. „Lihtrahva poolel” olid vaesunud võlgnikud tillukestes kongides omavahel kokku aheldatud, „räpased ja kahjuritest näritud,” nagu seda ühes artiklis kirjeldati, „ning vaakusid kelleski haletsust äratamata nälja ja vanglapalaviku käes hinge.”3

võlg: esimesed viis t uh at aastat david gr aeber

16

Mõnes mõttes võib praegust maailmamajanduse korraldust mõista sama olukorra märksa mastaapsema versioonina: Ameerika Ühendriigid on sellisel juhul Cadillaci-omanikust võlgnik ja Madagaskar kerjus, kes vireleb kõrvalkongis, samal ajal kui Cadillaciomaniku teenrid peavad talle loengut sellest, kuidas ta võib oma hädades süüdistada vaid iseenda vastutustundetust.

Ent selle taga peitub ka üks keskne probleem, lausa filosoofiline küsimus, mille üle tasub ehk pisut juurelda. Mis vahe on gangsteril, kes haarab vöö vahelt püstoli ja nõuab sinult tuhat dollarit „katuse eest”, ja sellelsamal gangsteril, kes haarab vöö vahelt püstoli ja nõuab tuhat dollarit „laenu”? Üldjoontes muidugi mitte midagi. Aga teatud mõttes seal siiski on vahe. Korea või Jaapani poolt Ameerika Ühendriikidele antud laenu puhul on selge, et kui jõudude tasakaal mingil hetkel muutuks, kui Ameerika minetaks oma sõjalise ülevõimu, kui gangster jääks oma käsilastest ilma, võidaks seda „laenu” hakata käsitlema hoopis teisiti. Sellest võiks saada reaalne kohustus. Ent otsustavat rolli mängiks endiselt püstol. Üks vana vodevillinali väljendab sedasama mõtet veelgi elegantsemalt – eriti alljärgnevas Steve Wrighti töötluses: Kord jalutasin koos sõbraga tänaval, kui kangialusest kargas välja püstoliga sell ja ütles: „Käes üles!”

Ma koukisin rahakoti taskust välja ja mõtlesin endamisi: „Mingit kasu võiks sellest ju ometigi olla.” Seega võtsin mõned rahatähed näpu vahele, pöördusin oma sõbra poole ja ütlesin: „Kuule, Fred, siin on need viiskümmend taala, mille sulle võlgu olen.”

Röövel solvus sellest nii hullusti, et võttis omaenda kontolt välja tuhat dollarit, sundis Fredi seda raha relva ähvardusel mulle laenama, ja võttis selle siis jälle tagasi.

Lõppkokkuvõttes ei pea mees, kelle käes on püstol, tegema midagi, mida ta ei taha teha. Aga ka vägivallal põhineva asjakorralduse sujuvaks toimimiseks tuleb paika panna teatud mängureeglid. Need reeglid võivad olla täiesti meelevaldsed. Mõnes mõttes pole isegi tähtis, millised need täpselt on. Või vähemasti ei ole sel esiotsa tähtsust. Häda on selles, et niipea kui asjadest hakatakse rääkima võla keeles, hakkavad inimesed paratamatult küsima, kes tegelikult kellele mida võlgneb.

Võla üle on vaieldud juba vähemalt viis tuhat aastat. Enamiku inimajaloo jooksul – või vähemasti riikide ja impeeriumide ajaloo

võlg: esimesed viis t uh at aastat

17 david gr aeber

jooksul – on enamikule inimestest öeldud, et nad on võlglased.4 Mingil põhjusel pole ajaloolastel ja eriti mõtteloolastel olnud kuigivõrd huvi vaadelda selle tagajärgi inimeste jaoks; eriti imelikuks muudab selle asjaolu, et säärane olukord – rohkem kui miski muu – on toonud endaga kaasa lakkamatut viha ja vimma. Kui sa ütled inimestele, et nad on sinust alamad, ei ole nad selle üle ilmselt kuigi rõõmsad, aga see viib üllatavalt harva relvastatud ülestõusuni. Kui ütled inimestele aga, et nad võiksid olla sinuga võrdsed, kuid on läbi kukkunud ning ei vääri seetõttu sedagi, mis neil on – et see ei kuulu õigusega nendele –, saad sa märksa suurema tõenäosusega raevu osaliseks. See on kahtlemata miski, mida ajalugu võiks meile õpetada. Tuhandeid aastaid on rikaste ja vaeste vaheline võitlus väljendunud suuresti võlausaldajate ja võlgnike vaheliste konfliktidena – vaidlusena selle üle, kas intressi­ maksed, võlaorjus, amnestia, vara konfiskeerimine või tagastamine, lammaste arestimine, viinamägede võõrandamine ja võlgnike laste orjusse müümine on õige või vale. Viimase viie tuhande aasta jooksul on rahvarahutused silmapaistvalt sageli alanud ühtviisi: savitahvlite, papüürusürikute, arveraamatute või mis tahes muude konkreetsel ajal ja konkreetses kohas käibinud võladokumentide rituaalse hävitamisega. (Pärast seda lähevad mässajad enamasti maaomanike ja maksuotsuste registrite kallale.) Nagu suur antiigiuurija Moses Finley tavatses öelda, oli kõigil muistsetel revolutsioonilistel liikumistel üksainus programm: „Võlad kustutada ja maa ümber jaotada.”5 Meie kalduvus sellest mööda vaadata on seda kummalisem, et suur osa meie tänapäevasest moraali ja religiooniga seotud kõnepruugist tuleneb otse nendestsamadest konfliktidest. Kõige äratuntavamalt kõlab see sedasorti mõistetes nagu „arveteklaarimine” ja „lunastamine”, mis pärinevad otse vanaaja finantssõnavarast. Üldjoontes võib sedasama öelda ka mõistete „süü”, „vabadus”, „andestamine” ja isegi „patt” kohta. Vaidlused selle üle, kes õigupoolest kellele mida võlgneb, on suuresti kujundanud seda, milliseid sõnu me kasutame õigest ja valest rääkides.

Tõsiasi, et nii suur osa sellest sõnavarast arenes välja just vaidlustes võla üle, on selle mõiste ise kummaliselt seosetuks kujundanud. Selleks et kuningaga vaielda, tuleb ju ometi kasutada kuninga keelt, hoolimata sellest, kas aluseeldused on loogilised või mitte.

Võla ajalugu uurides torkab niisiis kõigepealt silma sügav moraalne kimbatus. Kõige selgemalt väljendub see asjaolus, et praktiliselt kõikjal

DAVID GRAEBER David Rolfe Graeber oli Ameerika antropoloog, anarhistist ühiskondlik-poliitiline aktivist, Londoni Majanduskooli antropoloogiaprofessor, kes uuris majandusliku väärtuse teooriat ja sotsiaalteooriat.

Ta oli üks liikumise Hõivake Wall Street (Occupy Wall Street) juhtfiguure. Graeber on kirjutanud üle 15 raamatu, millest osa on ilmunud postuumselt pärast tema ootamatut surma 2020. aastal. ◆ „Võlg” ilmus 2011. aastal vahetult ülemaailmse krediidi­kriisi järel ning pälvis selles hetkes ohtralt tähelepanu nii anarhistide, antropoloogide, ajaloolaste kui ka pankurite seas. Sellest sai intellektuaalne dünamiit, mis pööras pahupidi terve rea sügavalt juurdunud käibetõdesid selle kohta, mis täpselt on võlg, millel see põhineb ja kuidas see toimib. Enamgi veel – Graeber näitab, kuidas võlg ja võlgnevus on vundamendiks mitte ainult majandusele, vaid laiemalt kogu ühiskonnale ja moraalile ning kutsub meid seega ümber hindama seda, kuidas me suhtume nii enda kui teiste võlgadesse. ◆ David Graeberi „Võlg” on uskumatu raamat – anarhistist antropoloogi kirjutatud ajalooline ülevaade teemast, mida me oleme harjunud pidama pankurite pärusmaaks. See on mõjukas teos, mis väärib seismist samal riiulil Smithi ja Marxiga.

Tarmo Jüristo, kodanikuaktivist ja kolumnist

postimehekirjastus.ee Esikaane foto © Shutterstock Autori foto © David Graeber