Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale

ÜHISKOND POSTIMEHE RAAMAT

FAREED ZAKARIA KÜMME ÕPPETUNDI PANDEEMIAJÄRGSELE MAAILMALE

kümme õppetundi ... fareed zakaria

8

Sisukord Sissejuhatus: nahkhiireefekt esimene õppetund: kinnitage turvavöö teine õppetund: tähtis ei ole valitsuse kvantiteet, vaid kvaliteet kolmas õppetund: turgudest üksi ei piisa neljas õppetund: inimesed peaksid kuulama eksperte – ja eksperdid peaksid kuulama inimesi viies õppetund: elu on digitaalne kuues õppetund: Aristotelesel oli õigus – me oleme sotsiaalsed loomad seitsmes õppetund: ebavõrdsus suureneb kaheksas õppetund: globaliseerumine ei ole surnud üheksas õppetund: maailm muutub kahepooluseliseks kümnes õppetund: mõnikord on idealistid kõige suuremad realistid kokkuvõte: miski ei ole kirja pandud Tänusõnad Märkused Load

9 17 28 46 60 75 92 109 123 137 153 169 175 178 219

T

he New York Times pani sellele nimeks „ogaline tomp1, mida näeb igal pool maailmas”. Jaanuari lõpus anti Alissa Eckertile ja tema kolleegile Dan Higginsile USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskusest ülesanne luua uudse koroonaviiruse illustratsioon. Oli tarvis „midagi, mis haaraks avalikkuse tähelepanu”, selgitas Eckert hiljem Timesile. Nad lõid pildi heledate karmiinpunaste ogadega hõbedasest kerast. See oli väljendusrikas ja häiriv ning peagi nägi seda igal pool: ajalehtedes, ajakirjades ja teleuudistes. Kui kujutate just praegu ette, milline näeb välja koroonaviirus, on võimalik, et mõtlete sellele Eckerti ja Higginsi tõlgendusele või selle tuletisele. Professionaalsete meditsiinikunstnike pisut õudust tekitavas maailmas tuntakse seda pilti „ilukaadrina”, ühe viiruseosakese lähivõttena, mis jätab sellest mulje kui millestki ähvardavast, aga ka massiivsest. Tegelikult on uus koroonaviirus sama suur kui 1/10 000 selle lause lõpus olevast punktist2.

Meil soovitatakse sageli mõelda suurelt. Aga võib-olla peame hakkama mõtlema väikselt. Me suudame hästi ette kujutada suuri, traditsioonilisi ohte, millega silmitsi seista, ükskõik kui ebatõenäoliseks need on muutunud, näiteks sõjalisi rünnakuid ja invasioone, ning planeerida neile mastaapseid sümmeetrilisi reaktsioone.

Valitsused kulutavad triljoneid dollareid, et ehitada üles tohutuid sõjavägesid, jälgida armeede liikumist kõikjal planeedil ja harjutada sõjakäike kujuteldavate vaenlaste vastu. Ameerika Ühendriigid üksi panustavad oma kaitse-eelarvesse igal aastal kolmveerand triljonit dollarit3. Ja ometi ei olnud me valmis kaitsma end pisikese mikroobi vastu. Võib vabalt juhtuda, et see viirusekübe tekitab inimkonnale

kümme õppetundi ...

Nahkhiireefekt

9 fareed zakaria

Sissejuhatus

kümme õppetundi ... fareed zakaria

10

suurimat majanduslikku, poliitilist ja sotsiaalset kahju alates teisest maailmasõjast.

See raamat ei räägi pandeemiast, vaid pigem maailmast, mis on tekkimas pandeemia ja – mis veel olulisem – meie reaktsioonide tagajärjel. Igal suurel vapustusel on mitmesugused tagajärjed, olenevalt sellest, milline on maailm olukord tol hetkel ja kuidas inimesed reageerivad – kas hirmu, eitamise või kohanemisega. Uue koroonaviiruse puhul on seda mõju kujundanud tõsiasjad, et maailm on tihedalt omavahel seotud, enamik riike ei olnud pandeemiaks valmis, ja selle kiiluvees keerasid paljud neist – sealhulgas maailma rikkaimad riigid – oma ühiskonna ja majanduse inimkonna ajaloos enneolematul moel lukku.

See raamat räägib „pandeemiajärgsest maailmast”, mitte seetõttu, et pandeemia on läbi, vaid seetõttu, et oleme ületanud otsustava künnise.

Peaaegu kõik praegu elus olevad inimesed on pääsenud katku kogemisest – siiani. Aga nüüd me teame, milline näeb välja pandeemia.

Me oleme näinud sellele reageerimise katsumusi ja hinda. COVID-19 võib visalt edasi kesta, aga isegi kui see välja juuritakse, on peaaegu kindel, et tulevikus leiavad aset teiste haiguste puhangud. Me elame nüüd koos selle teadmise ja kogemusega uuel ajastul – pandeemiajärgsel ajastul.

Millised täpselt on selle pandeemia tagajärjed? Mõned on arvanud, et see osutub uusajaloo pöördesündmuseks4, hetkeks, mis muudab ajaloo käiku igaveseks. Teised usuvad, et naaseme vaktsiini järel kiiresti tavapärase elu5 juurde. Kolmandad väidavad, et pandeemia mitte ei kujunda ajalugu ümber, vaid pigem kiirendab seda6. Viimane stsenaarium näib olevat kõige tõenäolisem. Lenin olevat kunagi öelnud: „On kümnendeid, mil ei juhtu midagi, ja siis on nädalaid, mil juhtub aastakümnete jagu.” Pandeemiajärgne maailm saab mitmeski aspektis olema meile tuntud maailma kiirendatud versioon. Aga kui panna elu kiirtempol edasi kerima, ei kulge sündmused enam loomupäraselt ja tagajärjed võivad olla häirivad, isegi surmavad. 1930ndatel moderniseerusid paljud arengumaad ühtlases tempos, juhtides inimesi põllumajandusest tööstusesse. Nõukogude Liit otsustas seda protsessi jõhkralt kiirendada. See otsus, põllumajanduse kollektiviseerimine, tõi kaasa näljahäda, miljonite põllumeeste „likvideerimise”, diktatuuri karmistumise ja nõukogude ühiskonna moondumise. Steroidide peal elavat maailma võivad tabada ettearvamatud kõrvalmõjud.

Katkudel on tagajärjed

Me oleks pidanud selle tulekut ette nägema.9 Koroonaviirus võib küll olla uus, aga katk ei ole. Lääne kirjandus saab ühega neist alguse.

Homerose „Iliase” avavärssides laastab kreeka sõjaväge taud. See osutub jumalate karistuseks, mis on suunatud sõjapealiku, edeva, ahne ja riiaka kuninga Agamemnoni vastu. Esimese tõsise Läänes kirja pandud ajaloo aluseks on katk. Thukydidese „Peloponnesose sõja ajalugu” kirjeldab üksikasjalikult kauaaegset konflikti kahe tolle ajajärgu suurvõimu Ateena ja Sparta vahel. Sõja alguse lähenedes, kirjutab Thukydides, läbis Ateenat kohutav katk, surmates suurel hulgal kehaliselt võimekaid kodanikke ja, mis kõige tähtsam, linnriigi võrratu juhi Periklese. Kaks poolt järgisid väga erinevat poliitilist süsteemi: Ateena oli demokraatlik, Sparta pigem rangelt juhitud sõdalasühiskond.

Sparta jäi lõpuks peale ja ei ole liialdus öelda, et kui polnuks katku, oleks Ateena võinud võita ja siis oleks Lääne ajaloo kulg võinud kujuneda teistsuguseks – elav demokraatia oleks olnud edukas eeskuju, mitte leek, mis põles heledalt, kuid siis kustus. Katkudel on tagajärjed. Ülekaalukalt suurimate tagajärgedega oli muhkkatk, mis sai 1330ndatel alguse Kesk-Aasiast ja levis järgmisel kümnendil Euroopasse. Üks keskaja kroonik süüdistas10 haiguse sellesse maailmajakku toomises mongoleid, kes heitsid katapuldi abil Genua kindlusesse katkuhaigete laipu11 – varajane biorelv. Tõenäolisemalt levis katk tänu globaalsele kaubandusele, kandudes siia karavanide ja laevadega, mis

kümme õppetundi ...

11 fareed zakaria

Pandeemiajärgne elu saab olema teistsugune riikidele, ettevõtetele ja eriti üksikisikutele. Isegi kui majandus ja poliitika naasevad normaalse elu juurde, siis inimesed mitte. Nad on läbi teinud ebatavalise, raske katsumuse ja tajuvad uuesti leitud, raske vaevaga kätte võidetud võimalust. William Maxwelli 1937. aastal ilmunud romaani „They Came Like Swallows” („Nad tulid nagu pääsukesed”) tegelaskuju tunneb pärast Hispaania gripi üleelamist „enda külge klammerdunud imet7 (sest see oli olnud ilmutus: ei tema ega keegi teine osanud arvata, et elu kujuneb niisuguseks)”. Kui kõige hullem on möödas, tuleme nähtavale „homse surmkülmas valguses”, nagu sõnastas kirjanik Katherine Anne Porter oma 1939. aasta autobiograafilises novellis „Pale Horse, Pale Rider” („Kahvatu hobune, kahvatu ratsanik”), mis räägib sama pandeemia üleelamisest. Tema viimane rida kõlab: „Nüüd on kõige jaoks aega.”8

kümme õppetundi ... fareed zakaria

12

vedasid Idamaadest kaupu suurtesse sadamatesse nagu Messina Sitsiilias ja Marseille Prantsusmaal. Ka Mustaks Surmaks kutsutud haigus, mida kandsid rottide seljas elanud kirbud, ründas ohvrite lümfisüsteemi, põhjustades kannatust ja surma sellises ulatuses, mida ei ole sellest ajast saati nähtud. Peaaegu pool12 Euroopa rahvastikust pühiti maa pealt. Seda haigust, nagu paljusid teisi, ei ole kunagi tervenisti välja juuritud. Maailma Terviseorganisatsioon annab igal aastal teada mõnesajast muhkkatku juhtumist13, mis on nüüd õnneks antibiootikumide abil ravitavad.

Muhkkatkul oli raputav mõju. Teadlased usuvad, et sedavõrd suure hulga surmade tõttu pöörati ajajärgu majandus peapeale. Walter Scheidel selgitab, et tööjõud muutus napiks ja maad oli külluses, mistõttu palgad kerkisid ja rent langes14. Töölised omandasid läbirääkimistel suurema võimu ja aadlikud jäid kaotajaks. Pärisorjus taandus suurest osast Lääne-Euroopast. Riigiti mõju loomulikult erines, olenevalt iga riigi majanduslikust ja poliitilisest ülesehitusest. Mõnes paigas, kus võeti tarvitusele repressiivsed abivahendid, ebavõrdsus tegelikult kasvas.

Näiteks Ida-Euroopa aadlikest maaomanikud kasutasid viletsust ja kaost ära selleks, et kindlustada võimu ja kehtestada esimest korda pärisorjus.

Koos materiaalse mõjuga kutsus katk esile intellektuaalse revolutsiooni. Paljud 14. sajandi eurooplased küsisid, miks lubab Jumal maa peal sellist põrgut, ja seadsid kahtluse alla juurdunud hierarhiad15 – mille viimane mõju oli see, et see aitas Euroopal murda välja keskaja rahulolematusest ning algatada renessanssi16, reformatsiooni ja valgustuse. Surmast ja õudusest sündisid teadus, modernsus ja kasv.

COVID-19 puhul ei seisa me õnneks silmitsi sama massilise suremusega. Aga kas meie ajastu pandeemia võib õhutada sarnast ühiskondliku sisekaemuse vaimu, samaväärset šokki meie enesega rahulolule?

Ajaloolast William McNeilli, kes kirjutas mõjuka ülevaate „Plagues and Peoples” („Katkud ja rahvad”), köitis epidemioloogia, kuna ta püüdis lahendada üht mõistatust: miks suutis väike hulk Euroopa sõdureid kiiresti alistada ja usku pöörata miljoneid Ladina-Ameerika inimesi? Näiteks Hispaania maadeavastaja Hernán Cortés asus teele 600 mehega17, kes astusid vastu asteekide impeeriumi miljonitele18.

McNeill leidis, et vastus on seotud haigustega. Hispaanlased tõid endaga kaasa mitte ainult arenenud relvastuse, vaid ka haigused nagu rõuged, mille vastu neil oli välja kujunenud immuunsus, kuid põliselanikel mitte. Hukkunute hinnanguline arv järgnenud haiguspuhangutes oli jahmatav, ulatudes algul 30% kogu rahvastikust kuni 60–90%ni

kümme õppetundi ...

13 fareed zakaria

16. sajandil – ühtekokku kümned miljonid inimesed19. McNeill kujutleb, millised „psühholoogilised tagajärjed20 olid haigusel, mis tappis üksnes indiaanlasi, jättes hispaanlased puutumata”. Ta oletab, et üks järeldus, mille põliselanikud tegid, oli see, et võõramaalased austavad vägevaid jumalaid. See võib selgitada, miks paljud neist allusid Hispaania võimule ja pöördusid kristlusse. Üks meie mällu sööbinud pandeemia on Hispaania gripp, mis tabas maailma esimese maailmasõja keskel ja surmas umbes 50 miljonit inimest21 – kaks korda rohkem kui oli lahingutes langenuid22. (Seda nimetati Hispaania gripiks mitte seetõttu, et sai alguse Hispaaniast23, vaid seetõttu, et Hispaania, mis ei osalenud sõjas, ei tsenseerinud uudiseid. Haiguse puhkemisest anti seega ulatuslikult teada väljaspool Hispaaniat, pannes inimesi uskuma, et haigus on sealt pärit.) Teadus on 20. sajandi algusest saati tohutult edasi arenenud. Keegi ei olnud toona viirust veel näinudki, veel vähem teati, kuidas uut nakkushaigust ravida24 – elektronmikroskoope ei olnud veel leiutatud, nagu ka viirusevastaseid ravimeid. Siiski on kolm toonaste tervishoiuautoriteetide olulist juhtnööri – sotsiaalne distantseerumine, maskid ja käte pesemine – endiselt kolm olulist mehhanismi neljast, mida kuni vaktsiini väljatöötamiseni koroonaviiruse leviku aeglustamiseks kasutati.

Neljas, regulaarne kontroll, on tänapäevane lisandus.

Viimastel kümnenditel toimunud SARSi, MERSi, linnugripi, seagripi ja Ebola puhangud levisid kiiresti ja ulatuslikult, pannes paljusid eksperte hoiatama, et tõenäoliselt seisame me peagi silmitsi tõelise pandeemiaga. Ka avalikkus pani seda tähele. Richard Prestoni menuraamat „The Hot Zone” („Kuum tsoon”) kirjeldas 1994. aastal detailselt ebolaviiruse päritolu. 2011. aasta film „Nakkus”, mis sai inspiratsiooni 2002–2003. aasta SARSiepideemiast ja 2009. aasta seagripipandeemiast, kujutas ette viirust, mis nõudis üle maailma 26 miljonit inimelu. Bill Gates pidas 2015. aastal TED-kõne, milles hoiatas25, et „kui miski järgmistel kümnenditel üle 10 miljoni inimese tapab, on selleks suurima tõenäosusega äärmiselt nakkav viirus”. 2017. aastal pani ta häirekella helisema, ennustades Müncheni julgeolekukonverentsil peetud kõnes26, et on põhjendatud võimalus, et taoline pandeemia puhkeb järgmise kümne kuni viieteistkümne aasta jooksul.

Selleks hetkeks ei olnud tarvis väga suurt ettenägemisevõimet, et kujutada ette pandeemiat ja veenda investeerima selle peatamiseks rohkem aega, ressursse ja energiat. Kui USA president Donald Trump

kümme õppetundi ...

tegi 2017. aasta juunis ettepaneku kärpida oluliste rahvatervise ja haigustega tegelevate organisatsioonide eelarvet, pühendasin ma ühe lõigu oma CNNi saates27 sellele teemale, öeldes:

fareed zakaria

14

Üks suurimaid ohte, millega Ameerika Ühendriigid silmitsi seisavad, ei ole sugugi suur. Tegelikult on see pisike, nõelapeast tuhandeid kordi väiksem. Surmavad patogeenid, olgu inimese loodud või looduslikud, võivad vallandada globaalse tervisekriisi ja Ameerika Ühendriigid ei ole sellega tegelemiseks üldse valmis … Tarvitseb vaid vaadata ajas 100 aastat tagasi, aastasse 1918, mil Hispaania gripp tappis hinnanguliselt 50 miljonit inimest üle maailma. Mitmeski mõttes oleme me tänapäeval veelgi haavatavamad. Tiheda rahvastikuga linnad, sõjad, loodusõnnetused ja rahvusvaheline lennuliiklus tähendavad, et väikeses Aafrika külas levinud surmav viirus võib 24 tunniga kanduda edasi igale poole maailmas, sealhulgas Ameerika Ühendriikidesse … Bioturvalisus ja globaalsed pandeemiad murravad läbi kõigist riigipiiridest. Patogeenid, viirused ja haigused on valimatud tapjad. Kui kriis kätte jõuab, soovime, et meil oleks rohkem raha ja rohkem globaalset koostööd. Aga siis on juba liiga hilja.

Oligi liiga hilja. Meid oli piisavalt hoiatatud, et end COVID-19 vastu ette valmistada. Kuid lisaks pandeemia konkreetsetele ohtudele oleksime pidanud ära tundma üldise jahmatavate sündmuste võimalikkuse.

Pärast külma sõda asus maailm elama uues rahvusvahelises süsteemis, mida tähistasid kolm jõudu, üks geopoliitiline, teine majanduslik ja kolmas tehnoloogiline – Ameerika võim, vaba turg ja inforevolutsioon.

Kõik näisid tegevad koostööd, et luua avatum ja jõukam maailm. Kuid see maailm oli endiselt tulvil kriisidest, millest mõned väljusid kontrolli alt. Balkani poolsaare sõjad, Aasia rahaline kokkuvarisemine, 11. septembri terrorirünnakud, globaalne rahanduskriis ja nüüd COVID-19.

Kuigi need kõik on erinevad, ühendab neid midagi üliolulist. Need kõik on asümmeetrilised vapustused28 – asjad, mis on algul väikesed, kuid põhjustavad lõpuks seismilisi laineid üle maailma. See on iseäranis tõene kolme puhul, mille mõju hinnatakse kõige püsivamaks: 11. septembri terrorirünnakud, 2008. aasta krahh ja koroonaviirus.

11. septembri terrorirünnakud raputasid maailma, koondades tähelepanu konkreetsele vastureaktsioonile sellele uuele maailmale, mida paljud olid Läänes varem eiranud. Rünnakud tõid tähelepanu keskmesse radikaalse islami raevu, Lähis-Ida pinged ja Lääne

kümme õppetundi ...

15 fareed zakaria

keerulised suhted mõlemaga. Seejärel kutsusid need esile Ameerika Ühendriikide metsiku reaktsiooni. Riik suurendas tohutut sisejulgeolekuaparaati – kuid algatas ka sõjad Afganistanis ja Iraagis ning sihipäraseid operatsioone mujal, kulutades „terrorismivastase sõja” peale ühe hinnangu järgi 5,4 triljonit dollarit29. See sõjakäik tõi endaga kaasa verevalamise, revolutsiooni, repressiooni ja pagulased, miljonid inimohvrid ja järelmõju, mis kestab tänini.

Teine šokk oli täiesti teistsugune, ajaloost tuttav rahanduskrahh.

Head ajad tõid kaasa varade hinna tõusu, mis tõi kaasa spekuleerimise, seejärel mullide tekke ja lõpuks paratamatult kokkuvarisemise.

Ehkki kriis sai alguse Ameerika Ühendriikidest, levis see kiiresti üle planeedi, paisates maailma kõige hullemasse majandussurutisse pärast 1930ndate ülemaailmset majanduskriisi. Majandus taastus aeglaselt, kuid turud kasvasid jõudsalt, kasvatades lõhet kapitali ja tööjõu vahel.

Mis puudutab poliitikat, siis siin avaldas kriis kompleksset ja söövitavat mõju. Ehkki krahhi juured peitusid erasektori liialdusis, ei liikunud inimesed paljudes riikides majanduslikult vasakule, vaid kultuuriliselt paremale. Majanduslik ärevus kasvatas kultuurilist ärevust, vaenulikkust immigratsiooni suhtes ja nostalgilist soovi naasta tuttavasse minevikku. Kõikjal Läänes kogus jõudu parempoolne populism30.

Kolmas šokk on see, mida praegu läbi elame. See võib olla neist kõigist suurim ja päris kindlasti on see kõige globaalsem. Sellest, mis algul oli Hiina tervishoiuprobleem, sai ülemaailmne pandeemia. Aga see oli alles algus. Meditsiiniline kriis kutsus esile kõigi ettevõtete samaaegse sulgemise kõikjal maailmas, mille tulemuseks oli suur halvatus, majanduse enese lakkamine. Pandeemia majanduslik kahju on mingil määral31 juba praegu võrdne 1930ndate ülemaailmse majanduskriisi omaga32.

Poliitilised tagajärjed arenevad järgnevail aastail eri riikides eri moodi.

Sotsiaalsed ja psühholoogilised tagajärjed – hirm, isolatsioon, eesmärgitus – võivad kesta isegi kauem. COVID-19 avaldab meile kõigile sügavat ja kestvat mõju, selle järeltoimet ei suuda me veel täiel määral aduda.

Ja ometi said kõik need kolm massiivset, ülemaailmset kriisi alguse millestki väikesest, pealtnäha tühisest. Mõelge 11. septembri terrorirünnakutest, mille algatasid 19 noort meest, kes olid relvastatud kõige lihtsamate ja algelisemate relvadega, väikeste nugadega, mis ei erine suurt neist, mida kasutati pronksiajal 4000 aastat tagasi. Kuid need 19 meest panid üle maailma liikuma sõdade laine, luureoperatsioonid, revolutsioonid ja repressioonid. Või mõelge globaalse rahanduskriisi

kümme õppetundi ... fareed zakaria

16

algusele – üht hämarat finantstoodet, „krediidiriski vahetustehingut”, mingit peamiselt hüpoteekidele suunatud kindlustuspoliisi, pakiti kokku ja pakiti veelkord kokku, viilutati ja tükeldati, müüdi maha ja müüdi edasi, kuni sellest sai 45 triljoni dollari suurune turg33, mis on USA majandusest kolm korda suurem ja moodustab kolmveerandi34 kogu maailma majandusest. Ja kui see turg kokku kukkus, tõmbas see maailmamajanduse endaga kaasa ja vallandas aja jooksul populismilaine. Ilma krediidiriski vahetustehinguteta ei oleks Donald Trump võib-olla kunagi presidendiks saanud.

Ja selle pandeemia näitel oleme me kõik tunnistajateks sellele, kuidas üks pisike viiruseosake, mis ringles Hiina Hubei provintsis nahkhiire veres, on surunud maailma põlvili – päriseluline näide liblikaefektist, sellest, kuidas liblika tiivalöök35 võib mõjutada ilmastikuolusid teisel pool maakera. Väikestel muutustel võivad olla suured tagajärjed. Kui elektri- või arvutivõrgus läheb üks pisike element katki ja kannab oma koormuse üle järgmisele elemendile, mis läheb omakorda katki, võib tekkida ahelreaktsioon, mis kasvab aina suuremaks, nagu pinnavirvendus, mis paisub võimsaks laineks. Seda nimetatakse „kaskaadseks rikkeks”. Üksik tarkvaratõrge või katkine transformaator võib terve süsteemi välja lülitada. Midagi sarnast juhtub bioloogias.

Väike infektsioon veres võib esile kutsuda pisikese trombi, mis võib ahelreaktsiooni kaudu põhjustada suure rabanduse – seda protsessi kutsutakse isheemiliseks kaskaadiks.

Varasematel aegadel peeti epideemiaid millekski, mis jäid inimese mõju ja vastutuse alt välja. Näiteks sõna influentsa jäljed viivad tagasi Itaalia rahvapärimuseni, kus külmetust ja palavikku peeti tähtede mõjuks36. Kuid ajapikku arusaamad muutusid ja inimesed keskendusid üha enam probleemi tunnustele, mis olid hõlpsasti nähtavad, ja see oli oluline samm edasi, nägemaks, mida annab probleemiga ette võtta. Prantslased hakkasid influentsat nimetama sõnaga grippe37, mis tähendab „kinni haaramist”, viidates tõenäoliselt pitsitusele, mida tuntakse kõris ja rinnus.

1990. aastast alates on maailma pitsitanud – umbes üks iga kümne aasta tagant – ootamatud, massiivsed haarded, millel on kaskaadne toime. Neid tuleb veel. Need ei juhtu teadliku kavandamise läbi, kuid ei ole ka täiesti juhuslikud. Need näivad kuuluvat loomuliku elemendina selle rahvusvahelise süsteemi juurde, mille me oleme ehitanud.

Me peame seda süsteemi mõistma – teisisõnu, mõistma maailma, milles elame –, et näha tärkavat pandeemiajärgset maailma.

FAREED ZAKARIA Fareed Zakaria on India päritolu USA ajakirjanik, CNNi poliitikasaate „Fareed Zakaria GPS” juht ja tunnustatud välispoliitika-analüütik. Ajakiri Foreign Policy nimetas ta 2019. aastal viimase kümnendi kümne kõige mõjukama globaalse mõtleja hulka.

Poliitilistelt vaadetelt määratleb ta ise end tsentristina, ent teda on kirjeldatud ka liberaali, konservatiivi, mõõduka ja radikaalse tsentristina. Zakaria on kirjutanud mitu menukaks saanud raamatut, nende seas „The Future of Freedom” ja „The Post-American World”, milles ta käsitleb demokraatia olemust ja probleeme. ◆ 2019. aastal valla pääsenud koroonaviirus levis kiiresti üle maailma, külvates oma teel paanikat, segadust ja surma ning sundides riike astuma erakorralisi samme.

Kuidas suutis üks pisike viirus terve maailma põlvili suruda? Raamat heidab valgust sellele, mismoodi maailm niisugusesse olukorda jõudis, millised looduslikud, poliitilised ja ühiskondlikud tegurid sellele kaasa aitasid, mida on minevikus valesti tehtud ja mida meil sellest õppida on. Mineviku vaatlemise ja oleviku kriitilise hindamise kõrval tutvustab autor ka võimalikke tulevikusuundumusi. ◆ Viirus elab sünergiast, aga ka lõhub seda. Hirm viiruse ees on suurem lõhestaja kui viirus ise kunagi suudaks.

Teda on lihtne vihata ja mugav rünnata, aga tõenäoliselt võimatu peatada. Üle jääb vaid üks: olla tark ja õppida neilt, kes näevad kaugemale. Sest tulevik on ikkagi meie endi teha.

Tarmo Soomere, Eesti Teaduste Akadeemia president

Esikaane foto © Shutterstock Autori foto © Anders Krusberg / Peabody Awards, Wikimedia Commons