Hulkade sõgedus

ÜHISKOND

DOUGLAS MURRAY HULKADE SÕGEDUS

POSTIMEHE RAAMAT

Sugu, rass ja identiteet

Sisukord Sissejuhatus 1. Gei Vahepala. Marksistlikud alused 2. Naised Vahepala. Tehnoloogia mõju 3. Rass Vahepala. Andestamisest 4. Trans Kokkuvõtteks Tänusõnad Register

9 19 60 73 116 130 185 196 244 272 274

*

Vt Jean-Francois Lyotard (trans. Geoff Bennington and Brian Massumi), „The Postmodern Condition: A Report on Knowledge”. Manchester University Press, 1984, lk xxiv ja 37.

hulkade sõgedus

K

äimas on suur hulkade hullutamine. Avalikult ja eraviisiliselt, võrgus ja päriselus on inimeste käitumine järjest mõistusevastasem, jampslikum, karjalikum ja lihtsalt ebameeldiv. Päevauudised on täis selle tagajärgi. Aga olgugi et selle sümptomeid on näha igal pool, ei näe me põhjusi.

Pakutud on mitmesuguseid seletusi. Üldiselt kiputakse väitma, et igasugune sõgedus on presidendivalimiste või siis rahvahääletuse tagajärg. Kuid ükski pakutud seletustest ei taba asja iva. Sest igapäevasündmuste taga on tunduvalt ulatuslikumad liikumised ja palju tähtsamad sündmused. On aeg hakata rääkima väärarengu tegelikest põhjustest.

Enamasti ei tunnistata isegi olukorra allikat. On lihtne tõsiasi, et oleme üle veerandsaja aasta elanud kõigi suurte narratiivide kokkuvarisemise ajal. Üksteise järel meie narratiivid kas kummutati, nende kaitsmine muutus ebapopulaarseks või oli neid võimatu elus hoida.

Esimesena heideti üle parda meie olemasolule varem religiooni poolt antud seletus, mis hakkas murenema juba 19. sajandil. Selle kiiluvees järgnesid läinud sajandi jooksul kõigi poliitiliste ideoloogiate välja pakutud ilmalikud lootused. 20. sajandi lõpu poole astusime postmodernismi ajastusse. Ajastusse, mida iseloomustas kahtlustav suhtumine kõigisse suurtesse narratiividesse.* Kuid nagu kõik koolilapsed teavad, ei salli loodus tühja kohta – niisiis hakkasid postmodernistlikku vaakumisse imbuma uued ideed, et pakkuda oma seletusi ja tähendusi.

9 douglas murray

Sissejuhatus

hulkade sõgedus douglas murray

10

Paratamatult pidi keegi hüljatud mängumaa üle võtma. Tänapäeva jõukate Lääne demokraatiate inimesed ei saanud ju jääda kirjapandud ajaloo jooksul esimesteks, kellel pole pakkuda üldse mitte mingit seletust sellele, mida me siin teeme, ega mingit lugu, mis annaks elule eesmärgi. Kõigest muust võis neil puudus olla, aga mineviku suured narratiivid andsid vähemalt elule mõtte. Küsimus, mida me nüüd õieti tegema peaksime, peale selle, et saada võimalikult rikkaks ja kasutada iga võimalust lõbutseda, vajas mingisugustki vastust.

Viimastel aastatel esile kerkinud vastus on selline: astuda uutesse lahingutesse, võtta ette järjest raevukamaid sõjaretki, esitada veelgi väiksemale nišile mõeldud nõudmisi. Otsida elule mõtet pidevas sõjapidamises igaühe vastu, kes tundub mõnest küsimusest valesti aru saavat, kusjuures küsimus ise võib olla just äsja ümber sõnastatud ja vastus sellele just äsja muutunud. Selle protsessi uskumatu kiirus on peaasjalikult tingitud sellest, et käputäiel Ränioru ettevõtetel (eeskätt Google, Twitter ja Facebook) on peale võimu mõjutada seda, mida enamik inimesi maailmas teab, mõtleb ja ütleb, nüüd ka ärimudel, mis, nagu selle kohta on tabavalt märgitud, sõltub „niisuguste klientide leidmisest, kes on valmis maksma selle eest, et muuta kellegi teise käitumist”.* Ja ehkki meid ärritab tehnikamaailm, mis tormab edasi kiiremini, kui meie jalg võtab, ei peeta neid sõdu sugugi sihitult. Neid peetakse järjekindlalt ühte suunda kaldudes. Ja sellel suunal on tohutult suur eesmärk. See eesmärk – mõne jaoks tahtmatult, mõne jaoks sihilikult – on kinnistada ühiskonnas uus metafüüsika, teisisõnu uus religioon.

Kuigi vundamendi ladumine selleks oli kestnud juba mitu aastakümmet, algas alles pärast 2008. aasta finantskrahhi varem üksnes akadeemiliste ringkondade kõige hämaramatel äärealadel tuntud ideede murdmine peavoolu. On üsna selge, milles selle uue uskumuste komplekti võlud seisnevad. Miks peaks põlvkond, kes kapitali akumuleerida ei suuda, tundma erilist armastust kapitalismi vastu? Siiski ei ole raske taibata, miks põlvkonda, kes usub, et nendest ei pruugi kunagi saada koduomanikke, võib köita ideoloogiline maailmavaade, mis lubab lahendada kõik ebavõrdsuse ilmingud mitte üksnes nende enda elus, vaid tervel maamunal. Maailma tõlgendamine läbi „sotsiaalse õigluse”, *

Jaron Lanier, „Ten Arguments for Deleting your Social Media Accounts Right Now”.

Henry Holt, 2018, lk 26.

*

„Coleman Hughes in conversation with Dave Rubin”. The Rubin Report, YouTube, 12. oktoober 2018. ** „Hunger strikers died for gay rights, claims Sinn Fein senator Fintan Warfield”. Belfast Telegraph, 15. august 2016.

hulkade sõgedus

11 douglas murray

„identiteedigruppide poliitika” ja „intersektsionaalsuse” prisma on arvatavasti kõige südikam ja kaugeleulatuvam uue ideoloogia loomise katse pärast Teist maailmasõda.

Praeguseks on „sotsiaalne õiglus” jõudnud kõige kaugemale, sest see kõlab atraktiivselt – ja ajuti seda ka on. Juba see termin ise on loodud nii, et sellele ei saa vastu vaielda. „Te ei poolda sotsiaalset õiglust?

Mida te siis tahate – sotsiaalset ebaõiglust?”

Samal ajal on „identiteedipoliitikast” saanud koht, kust sotsiaalne õiglus leiab oma jüngrid. Identiteedipoliitika killustab ühiskonna soolise ja rassilise kuuluvuse, seksuaalse sättumuse jms põhjal identiteedigruppideks, eeldades sealjuures, et vastav tunnus on selle omaniku peamine või koguni ainus iseloomulik joon, millega käivad kaasas ka teatud plussid. Näiteks (nagu on öelnud Ameerika kirjanik Coleman Hughes) eeldus, et mustanahaline, naine või gei olemisega kaasneb mingi „kõrgem moraalne teadlikkus”.* See on ka põhjus, miks kiputakse alustama küsimust või juttu sõnadega „rääkides sellena-teisena …”. Ja see on midagi niisugust, mille puhul inimesed, nii elavad kui ka surnud, peavad olema õigel poolel. Just sellepärast kutsutakse üles kiskuma maha nende ajalooliste tegelaste kujusid, keda peetakse valel poolel olnuteks, ja just sellepärast tuleb kõigi jaoks, keda tahetakse päästa, minevik ümber kirjutada. Just sellepärast on saanud normaalsuseks näiteks Sinn Feinist valitud rahvaesindaja väide, et 1981. aasta IRA näljastreik korraldati geide õiguste kaitseks.** Identiteedipoliitika ärgitab vähemusi ühtaegu killustuma, organiseeruma ja arvamust avaldama.

Selle kolmainsuse kõige ebameeldivama kõlaga mõiste on „intersektsionaalsus”. Selle kohaselt tuleks kogu ülejäänud elu tegeleda sellega, et püüda selgusele jõuda kõigis iseenda ja teiste identiteeti ja haavatavust puudutavates väidetes ning seejärel leida oma koht nende pidevalt muutuvast hierarhiast tulenevas õiglussüsteemis. See süsteem pole üksnes mittetoimiv, vaid on ka segadusse ajav, sest esitab võimatuid nõudmisi saavutamatute eesmärkideni jõudmiseks. Praeguseks on intersektsionaalsus murdnud aga välja vabade kunstide kõrgkoolide ühiskonnateaduste õppetoolidest, kust see alguse sai. Nüüd võtab

hulkade sõgedus douglas murray

12

seda tõsiselt noorte inimeste põlvkond ja – nagu peagi näeme – see on tööhõiveseaduse, eeskätt „mitmekesisuse” nõude kaudu kanda kinnitanud kõigis suurkorporatsioonides ja valitsusasutustes.

Uutelt heuristikutelt nõutakse, et need sunniksid inimesi uusi väiteid alla neelama. Nende peavooluks muutumine on toimunud lausa jalustrabava kiirusega. Majandusteadlane ja kirjanik Eric Weinstein on juhtinud tähelepanu sellele (ja seda näitab ka Google’i raamatuotsing), et väljendid, mida varem üldse ei kasutatud, nagu näiteks „LGTQ”, „valgete privileegid” ja „transfoobia”, on jõudnud peavoolu.

Seda nähtust illustreerivast graafikust kirjutades ütleb ta, et kogu see „virgumise värk” (ingl woke), mida millenniumi põlvkond ja teised praegusel ajal kasutavad selleks, „et teha lõpp aastatuhandeid kestnud rõhumisele ja/või tsivilisatsioonile …, mõeldi välja umbes 20 minutit tagasi”. Ta lisas, et ehkki uute ideede ja väljenditega katsetamises pole midagi halba, „peab olema ikka paganama uljas, et usaldada nii kaljukindlalt nii suurt hulka kontrollimata heuristikuid, millega tulid lagedale su vanemad läbiuurimata valdkondades, mis pole veel isegi 50 aastat vanad”.* Nii on ka Greg Lukianoff ja Jonathan Haidt oma 2018. aastal ilmunud raamatus „Ameerika mõistuse hautamine” („The Coddling of the American Mind”) juhtinud tähelepanu sellele, kui uudsed on nende uute heuristikute kontrolli- ja sunnimehhanismid.

Selliste väljendite kasutamine nagu „provotseeritud” ja „end ebaturvaliselt tundma” ning väited, et uue religiooniga sobimatud sõnad mõjuvad „kahjustavalt”, hakkasid järsult sagenema alles 2013. aastast peale.** Justkui oleks uuel metafüüsikal oma eesmärkides selgusele jõudmise järel kulunud veel pool aastakümmet, et mõelda välja, kuidas kihutada oma järgijaid peavooluga liituma. See on tal aga korda läinud, pealegi väga edukalt.

Selle tulemusi võib iga päev näha päevauudistes. See on põhjus, miks Ameerika Psühholoogide Liit peab vajalikuks koolitada oma liikmeid, kuidas juurida poistest ja meestest välja kahjulikku „traditsioonilist mehelikkust”.*** See on põhjus, miks pidi Larry Summers 2006. aastal * Vt graafikut https://twitter.com/EricRWeinstein/status/1066934424804057088. ** Vt Greg Lukianoff ja Jonathan Haidt. „The Coddling of the American Mind: How Good Intentions and Bad Ideas are Setting up a Generation for Failure”. Allen Lane, 2018, lk 5–7ff . *** „APA Guidelines for psychological practice with men and boys”. August 2018: https:// www.apa.org/about/policy/boys-men-practice-guidelines.pdf.

n kõle veebruarikuu päev Londonis aastal 2018 ning Piccadilly Circuse lähedal kino juures käib väike meeleavaldus. Soojalt riides vaikivad meeleavaldajad kannavad plakateid suurtähtedes kirjaga „Vaikima sunnitud”. Enamik londonlasi, kes läheb oma bussipeatusse või möödub neist teel mõnda Soho baari, paneb neid vaevalt tähele.

Mööduv paarike täheldab, et see seltskond on enamjaolt kesk- või vanemaealised. Üks ütleb teisele: „Arvatavasti mingi iseseisvuspartei protestiüritus.” Seda see aga ei ole. Kümned inimesed on kogunenud siia selleks, et näha filmi „Vaikima sunnitute hääled” („Voices of the Silenced”). Kuid nagu öeldud nende plakatitel, on „Vaikima sunnitute hääled” ise vaikima sunnitud.

Korraldajad reserveerisid kino kolm kuud ette ja pidasid oma sõnul kinni kõigist kino poolt eraseanssidele kehtestatud nõuetest, sealhulgas saatsid filmi eelnevalt näha. Päev enne linastust sai sellest aga teada Pink News – Suurbritannia geimeedia jäänuk internetis – ja nõudis seansi viivitamatut tühistamist. Nende nõudmine täideti. Kino Vue, soovides vältida negatiivset reklaami, teatas kiiresti, et kinol on õigus eraviisilisi broneeringuid tühistada, kui näidatav film „läheb tema väärtustega otseselt vastuollu”. Ühtlasi hoiatas kino reserveeringu teinud rühmitust, et linastuse toimumine võib ohtu seada „avaliku korra” ja isegi „julgeoleku”.

Niisiis, sel tähtsal õhtul, mil täpselt 126 inimest, kellest mõned on filmi vaatamiseks kohale tulnud isegi nii kaugelt nagu Hollandist, peavad korraldajad rabelema, et leida mõni muu koht, kus kokkutulnud saaksid filmi vaadata. Õhtu eestvedaja on dr Michael Davidson organisatsioonist Core Issues Trust. Davidson ei ole arst. Tal on doktorikraad hariduse alal, kuid

19

O

douglas murray

Gei

hulkade sõgedus

1

hulkade sõgedus douglas murray

20

nagu nii mõnegi teise seda lühendit kasutava avaliku elu tegelasega, on ka tema puhul tunda, et tal poleks midagi selle vastu, kui keegi vaevleb teadmatuses tema kutseoskuste tegeliku iseloomu asjus.

Davidson jõudis Suurbritannia avalikkuse huviorbiiti pool aastat varem, kui ta kutsuti külalisena ITV saatesse „Good Morning Britain”, mille üks saatejuhtidest on Piers Morgan, et arutleda homoseksuaalsuse ja niinimetatud konversiooniteraapia teemal. Davidson on möönnud, et ta oli ka ise gei või vähemalt on tal olnud „homoseksuaalseid kogemusi”. Mingil hetkel ta aga otsustas, et see pole tema jaoks. Nüüdseks on ta oma naisega abielus olnud kolmkümmend viis aastat, neil on kaks last. Ta on veendunud, et tema jälgedes võiksid käia ka teised, ja nii pakub ta oma organisatsiooni kaudu vabatahtlikku nõustamist neile, kes tahaksid lakata olemast geid ja saada heteroseksuaalseks, nagu ta ise, ehkki ta tunnistab, et tal esineb ikka veel teatud tunge, kuigi ta neile järele ei anna.

Kui temalt kõige selle kohta riigitelevisioonis aru päriti, selgitas Davidson rahulikult ja viisakalt, et homoseksuaalsus on tema arvates „hälve” ja eeskätt õpitud käitumine. Küsimusele, kas õpitust saab ka loobuda, vastas ta, et „inimeste puhul, kes tahavad elus valida selle tee, on see mõnel juhul ümber pööratav”. Dr Davidsonil läks korda see välja öelda enne, kui saatejuht teda teiste stuudios viibijate ees hurjutama hakkas. „Dr Michael, kas te teate, kuidas teiesuguseid inimesi kutsutakse?” küsis Piers Morgan. „Moodsas maailmas nimetatakse teid ilgeteks šovinistideks. Eelarvamustega inimesteks, kes ajavad täielikku pläma ning on minu meelest pahatahtlikud ja ohtlikud ühiskonnaliikmed. Mis teil viga on? Kuidas te võite mõelda, et keegi ei sünni geina, vaid et nad kõik on halvale teele sattunud ja neid saab ravida?

Kelleks te end peate, et sellist soppa suust välja ajate?”

Suhteliselt kõigutamatu Davidson palus Morganilt tõendeid selle kohta, et geiks sünnitakse, rõhutades, et ei Ameerika Psühholoogide Liit ega Briti Kuninglik Psühhiaatrite Ühing ole veendunud, et homoseksuaalsus on sünnipärane ja seda ei saa muuta. Selle peale ütles saatejuht, et ta „võiks korraks vait jääda” ja lõpetada „jahumise mingitest laksu all Ameerika teadlastest”. Siis karjus Morgan saatekülalise peale: „Vait, kuradi šovinist!” ja lõpetas intervjuu sõnadega: „Minu mõõt on täis.

Dr Michael, jääge vait.”* Sellega saade lõppes. ITV oli varahommikul *

„Good Morning Britain”. ITV, 5. september 2017.

hulkade sõgedus

21 douglas murray

saatnud auto saatekülalisele koju järele, et tuua too riigitelevisiooni stuudiosse ainult selleks, et tal kästaks intervjuu ajal vait jääda.

Pool aastat pärast seda sündmust on Davidson selle suurt tähelepanu pälvinud kisa-kära kiuste endiselt kõigutamatu. Picadillys seansi ära jätnud kino ees telefoniga rääkides tunneb ta kergendust, et saab kinopublikule öelda, et leidis lõpuks koha, kus tal lubatakse oma filmi näidata. Kokku tulnud mehed ja naised suunduvadki Westminsterisse Emmanueli keskusse, mis on parlamendihoonete juurest kohe ümber nurga.

Maja uksed on kõvasti kinni, kui aga kõrvalukse juures oma nimi öelda ja seda nimekirjast kontrollitakse, võib õhtu alata. Sees on täitsa lõbus. Kõik saavad kinosaali kaasa klassi Proseccot ja kotikese popkorni. Üks vanem naine astub mu juurde ja tänab tulemast. „Muidugi ma tean teie tausta,” lausub ta, ja ma saan aru, et ta ei räägi sellest, kus ma üles kasvasin, „sest te räägite sellest palju,” lisab ta lakooniliselt.

Ta selgitab, et seda suurem heameel on tal mind seal näha. Võib-olla olen ma sellel geiravi-filmiseansil tõesti ainuke, kes on „kapist väljas”.

Kahtlustan, et ma pole siiski ainuke ruumis viibiv gei.

Film „Vaikima sunnitute hääled” on loodetust vähem terviklik.

Selle peamine sõnum (nagu selgitab avakaadrites Davidson ise) on „iidsete ja nüüdisaegsete ideoloogiate kokkusaamine”. Kuidas see peaks juhtuma, ei saagi selgeks, ja kogu asi jätab mulje kahest eraldi filmist, mis on toimetamise viimasel minutil kohmakalt kokku traageldatud. Esimene film räägib muinasmaailmast, ekraanil on väga jubedad apokalüptilised pildid. Teine film koosneb arstide ja patsientide väga üksikasjalikest kirjeldustest, kuidas oldi gei ja nüüd enam ei olda.

Dr Davidsoni kõrval näeme kedagi dr Stephen Baskerville’i ja Texasest pärit eksperti, kelle nimi on (ma ei suuda naeruturtsatust alla suruda) David Pickup.

Iga kord, kui filmis on juttu Jeruusalemma templi hävitamisest aastal 70 ja Tituse triumfikaarest, hüppab see kohe jälle tagasi geide juurde. Või endiste geide juurde. Kuuleme, et „uus riiklik õigeusk ülistab homoseksuaalsust”. Seejärel, kõrvuti terve rea peamiselt Ameerika Ühendriikidest pärit „ekspertide” jutuga, tulevad pihtimused. Mis on kõigel sellel pistmist Tituse triumfikaarega, ei saa lõpuni selgeks. Ehk tahetakse öelda, et homoseksuaalsus viib meie tsivilisatsiooni kokkuvarisemiseni? Kui nii, siis otse seda süüdistust välja ei öelda. Üks „endine lesbi”, praegu abielunaine ja viie lapse ema, räägib, et tema „nõrk koht”

hulkade sõgedus douglas murray

22

andis end taas tunda kümme aastat tagasi, kuid ta sai abi kirikuõpetajalt. Mitmed räägivad enesetapumõtetest, alkoholi kuritarvitamisest ja „enesekesksusest”. Üks Johni-nimeline mees mainib, et tema ema oli „juuditar” – sõna, mida uuemal ajal enam eriti ei kuule. Kuuleme pikka pihtimust 29-aastaselt nägusalt Marceli-nimeliselt sakslaselt.

Ta kirjeldab oma katsumusi. Räägib, et kui ta oli laps, võttis ema ta ihualasti ja peksis teda õe nähes, ja see – nii antakse mõista – võib olla üks põhjus, miks teda tõmbasid varem ligi mehed. Mõned intervjueeritavad olid pärit perest, kus vanemad olid lahutanud. Mõned aga polnud. Mitmel kõnelejal näisid olevat lähedased suhted oma emaga.

Teistel jälle mitte.

Dr Joseph Nicolosi – üks filmi staare – tuleb välja ideega, et paljud tema „patsiendid” vihkavad tegelikult oma ema, ei oska meestega suhelda ja selle tagajärg on teatud fantaasiate tekkimine. Ta pakub, et üks tervenemise võimalus kõigile, keda vaevavad homoerootilised kiusatused, on hakata tegelema mõne tervisliku harrastusega, näiteks jõusaalis käimisega. Mis võib-olla näitab, et dr Nicolosi pole kunagi jõusaalis käinud.

Muidugi on lihtne see kõik välja naerda ja mõne jaoks tuleb ka nördimus kergesti. Ometi on need inimeste pärislood. John ja Lindsay mõlemad räägivad, et nad kannatasid omasooiharuse all, kuid asusid sellega üheskoos maadlema, ja praeguseks on neist saanud vägagi edukas heteroseksuaalne paar, kes kasvatab viit last. „Me ei ole ainsad omataolised,” kinnitab Lindsay vaatajale. „Me tunneme mitut inimest [kellel on samuti olnud omasooiharus], kes on õnnelikus abielus. See tuleb raske tööga,” jätkab ta, John pisut kohmetult tema kõrval istumas. „See pole nõrganärviliste jaoks. Tuleb lihtsalt jõuga teisele poole välja murda. Eriti veel praegusel ajal, kui kogu meedia ja kultuurikeskkond avaldab vastupidist survet.”

Sellest paarist veel nukram on vaadata mitut filmis kõnelejat, kes olid kunagi geid, kuid nüüd räägivad ekraanil varjatud näoga.

Paratamatult tuleb mõte, et see ei olnudki nii ammu, kui mustaks tehtud nägusid ja kuklakaadreid tuli kasutada vastupidises olukorras.

Filmi lõpu poole võtab üks Iiri pastor filmi mõtte osaliselt kokku.

Ta selgitab, et tal pole midagi selle vastu, kui homoseksuaalsust nähakse millegi sünnipärasena, mida ei saa muuta. Ta tahab vaid, et tal lubataks jääda oma seisukoha juurde. Ja dr Baskerville kordab taas, et selles küsimuses tundub akadeemilistes ringkondades ja meedias

hulkade sõgedus

23 douglas murray

olevat ruumi ainult ühele seisukohale, nimelt homoseksuaalsuse „propageerimisele”. „Seksuaalsus muudetakse poliitika tööriistaks,” kuuleme filmi lõpus. Seejärel, pärast järjekordset arusaamatut vihjet vanadele juutidele, lõpeb film teatraalse, ent ettevaatliku tõdemusega: „On aeg erinevustega leppida.”

Ootuspäraselt võtab publik filmi väga soojalt vastu. Siis aga juhtub midagi piinlikku. Publiku hulgas on mitu filmis üles astunud inimest, kes kutsutakse lavale, et neile veel aplodeerida. Teiste hulgas on noor Michaeli-nimeline britt. Ta tundub olevat pisut ärevil ja närviline, tulvil kannatust. Tema laup on kurrulisem kui tema eale kohane. Mitmel põhjusel, mida ta filmis juba selgitas, ei taha ta enam elada geimehena ja on seetõttu võtnud ette ilmselgelt seesmiselt kurnava teekonna eesmärgiga püüda elada heteroseksuaalina ja saada, nagu dr Davidson ise, endiseks geiks – ja mõne aja pärast maitsta ehk ka selliseid rõõme, nagu naine ja lapsed. Õhtu lõpeb palvega.

Koduteel ja järgmistel päevadel mõtlesin selle õhtu peale vabatahtliku konversiooni terapeutide seltsis. Eriti aga mõtlesin selle üle, miks see mulle rohkem korda ei lähe.

Esiteks olgu öeldud, et ma ei karda neid inimesi – ja kindla peale ei suuda ma endas üles kütta nii sügavat nördimust, nagu otsustas välja näidata geimeedia, nüüd, kui see on oma eesmärki kaotamas. Kui otsida põhjust, siis sellepärast, et ma ei näe, et sündmused liiguksid tol õhtul Emmanueli keskuses olnutele meelepärases suunas. Nii praegu kui ka lähitulevikus on need inimesed kaotajate poolel.

Televisioonis üles astudes saab neile osaks halvakspanu – vahest ehk liigagi suur. Neil on raske teha vaadatavaid dokfilme ja veel raskem neid kinolinal näidata. Selleks on nad sunnitud peitma end salapaikadesse ja vaevalt, et nad lähiajal kuskil tormi suudavad tekitada.

Muidugi, kui mina oleksin noor geimees, kes elab mõnes Ameerika või Suurbritannia maapiirkonnas, mõtleksin võib-olla teisiti, seda isegi praegusel ajal. Kahtlemata, kui ma oleksin üles kasvanud kuskil Ameerika piiblivööndis või pidanud kunagi läbima seal kasutatud – ja mõnes maailma paigas veel tänapäevalgi kasutatava – sunniviisilise konversiooniteraapia (või kui mind oleks sellega ähvardatud), näeksin Michael (dr) Davidsoni ja tema sõpru kindlasti hoopis teises valguses.

hulkade sõgedus

DOUGLAS MURRAY

douglas murray

24

Douglas Murray on Briti konservatiivne poliitika­ kommentaator, publitsist ja mitme ajakirjandusvälja­ ande kolumnist. Oma artiklites ja raamatutes on ta kritiseerinud islamiäärmuslust, immigratsioonipoliitikat ja sõnavabaduse piiramist. Ta on avaldanud ligi kümme raamatut, sh „Uuskonservatism: milleks me seda vajame” (2005) ja „Euroopa kummaline surm: immigratsioonist, identiteedist, islamist” (2017). ◆ Kas meie ajastut on tabanud suur meeltesegadus?

2019. aastal ilmunud raamatus „Hulkade sõgedus” lahkab Douglas Murray virgumiskultuuri (ingl woke) ohte ja identiteedipoliitika esilekerkimist. Värvika ja vaheda sõnaga käsitleb ta praeguse aja kõige vastuolulisemaid küsimusi: seksuaalsust, sooidentiteeti, tehnoloogiat ja rassi, tehes kõrvalepõikeid uute suundumuste marksistlike aluste ja tehnoloogia mõjutuste juurde ning mõtiskledes selle üle, kuidas me üha enam veebi kolinud suhtluse tingimustes peame uuesti õppima andestamist. Murray seisukohad võivad olla ärritavad, kuid teisalt on ta üks vähestest autoritest, kes söandab valitsevale maailmavaatele vastu vaielda ja seada kahtluse alla ühiskonnas toimuvaid pöördelisi muutusi. ◆ Douglas Murray toob 2018. aastal eesti keeles ilmunud raamatus „Euroopa kummaline surm” masside sõgeduse kohta palju värvikaid näiteid. Kahel viimasel aastal on selles vallas püstitatud arvukalt uusi tippmarke, nii et vaatame protokolli uuesti läbi. Murray kirjutab selgelt ja julgelt – nii peabki.

Hardo Pajula, EBSi vaba majandusmõtte professor

Esikaanefoto © Shutterstock Autori foto © AndyCNgo, Wikimedia Commons