E
t põrgu ka nii ilus olla võib! Piki rongi kostev karjumine pole vaiksem kui tavaliselt ja vaguniuksi ei kista lahti sugugi sõbralikumalt. Kahekümne kuue päevaga on kõrv õppinud eristama rämeda venekeelse sõnadevoolu peamist sisu, ja mehed, kelle kehad ukse avanedes hakkavad avast välja pressima, mõistavad paljalt kõla järgi, et neil tuleb kõigepealt surnud mahakandmiseks välja tõsta, et nad tohivad keedupotiga lund tuua ja et neil on lubatud võtta vastasasuvast puuriidast halge, küll mitte rohkem kui paar sületäit vaguni kohta, aga need on siiski puud – pärast seda, kui raudahju pole üheksa päeva jooksul kütta saanud. Lahtisest uksenelinurgast paistab palja silmagagi nähtavat pakaselist päevavalgust, mis on vastu õhtut õrnalt õhetama löönud. Rong on peatunud sorteerimisjaama rööpmerägu keskel. Teel igavikku on kindlad vahejaamad, mis on juba igavikku sisse planeeritud ega tunne mingit kaotatud, aga ka mitte võidetud aega, peatugu rong siis kolm tundi või neli päeva. Selle vahejaama nimi siin on Omsk. On kahekümne kuues sõidupäev. Vagunitest, mida pärast eelmist vahepeatust on väisanud surm, tõstetakse pakasesse laipu, need pannakse pisut kõrgemal kulgeva naabertee tammikaldele. Vaguneisse viiakse puid. Kõik võtted on harjunud ja hästi kätte õpitud. Aga linn seal surnute ja rööbasteede taga on ilus: romantiliste advendimaalijate poolt punakasroosale õhtutaevale joonistatud ja tuhklumega ülepuistatud tornide ning kõrghoonete siluett. Keegi pikk, lausa taevasse küündiv mees, väljajagatud puusülem kätel, teeb oma vasaku käe vabaks, osutamaks linna poole. „Issand jumal! Küll on alles ilus!” „Kuivõrd siin üldse võib midagi ilusat olla.”
7
„Need tornid. Need kirikud.” Leibrecht võtab taevasse küündivalt mehelt puud üle ja heidab need vagunisse. „Kirikud paistavad sulle eriti meeltmööda olevat, Forell. Olid kunagi jumalakartlik? Või hakkad uuesti jumalakartlikuks muutuma? Kui õigesti vaadata, on puupinu ilusam. Kas teeme veel kord katset?” „Ma olen liiga pikk,” naerab Forell. „Mind nad juba tunnevad.” Puudejagamise segadikus teeb ta siiski katset, asub sappa ja tahab oma järjekorra saabudes uuesti riidast halge kahmata. Kuid siis pistab kasukasse pakitud valvur karjuma, ja kui Forell ka sõnakestki vene keelest aru ei saaks, peaks ta tegema värvikate sõimusõnade rikkalikust valikust järelduse, et mees lööb tal halud käest, kui ta vaid söandaks vagun number kaheksa jaoks teist korda puid võtta. „See kasukaga sell on ka omamoodi jumalakartlik,” muigab Leibrecht, kui Forell pettunult ja silmanähtavalt väiksemaks vajununa tühjalt vagunisse naaseb. „Ta otsis vanadest jumalakartlikest aegadest kõik need ilusad sõnad ja nimed välja, kui ta su läbi võttis. Aga sellest hoolimata – sul on õigus. Need tornid, mida meile siin näidatakse, on oivalised.” „Ma olen lapsepõlves palju kirikutornide varjus ringi jooksnud. Isa oli mul innukas asjaarmastajast botaanik, ta rändas igal pühapäeval mööda mägesid ja püüdis meile, lastele, kes me tingimata temaga koos pidime uitamas käima, visalt ja piltlikult selgeks teha, millistes paikades ühed ja samad lilled eri värvi õisi kandsid ja kus asusid mägede vahel kõige kaunimad kirikud. Kas sa tead Ettali orgu?” „Paaril korral olen läbi sõitnud.” „Seda kirikut peaksid sa nägema. Ma ei teagi enam, kas ta ongi nii ilus ja suursugune, nagu ta mulle lapsena paistis. Seepärast tahaksin veel kord seista seal keskel kupli all.” „Ja tänada õnneliku koju jõudmise eest?” Forell tõmbab silmad vidukile, kui Leibrecht räägib nii põgusalt ja otsekui naljatamisi koju jõudmisest, mida neist kummalegi enam ei tule. „Tahaksin veel kord selle kupli all seista ja ringi vaadata ning kuulatada. Seda õpetas isa mulle Ettali kloostrikirikus. Tollel ruumil puudub akustika. Kus sa ka seisaksid, igal pool oled ihuüksi, täieliku kõla
8
asemel jõuab sinuni üksnes sosin, murdosake sõnadest ja muusikast. Tahaksin koos isaga seal olla.” „Ole nüüd rahul Omskiga! Asjaolusid arvestades on siin ka ilus. Aga mis sinu isasse puutub, siis on ta juba surnud, kui ma su juttudest õigesti mäletan.” „Neljakümnenda kevadel. Tema seletustest tunnen ma puudust. Eks ma ajan siis üksi läbi.” „Tule, Forell! Tule! Pärast kahtkümmend kuut päeva kinnises vagunis ei talu sa enam külma õhku.” „Lähme siis sisse!” „See on mulle tuttav, kallis mees.Täpselt niisamuti algas asi Emmesbergeril.Tema unistas õuntest magamistoakapis. Sinu puhul on tegemist kirikutega. Su vagadusest ei pea ma kuigi palju. Aga niisugustest unistustest tulenevad hiljem suured rumalused, kui nendeks aega jätkub ja kui südametunnistus on saanud külmakahjustusi. Emmesberger alustas õuntega seal kapis. Seejärel oli ta päevad otsa Danhorniga ninapidi koos ja laskis endale seletada, kui kaugele jääb kõige lähemas punktis raudteest Mandžuuria piir. Tema on nüüd põgenemismurest lahti ja võib igavesti süüa magamistoakapist õunu, ei ta nälgi ega külmeta enam, ta ei tarvitse lasta endale seletada mägesid Baikali järve ümber, ja kui ta pole veel üleni lume alla jäänud, lebab ta praegugi lumes, nagu me ta Tobolskis vagunist välja tõstsime: kangekskülmunud parem käsi kukla taga, otsekui magaks ta või meenutaks poolunes oma õunu.” „Jäta nüüd hea Emmesberger rahule! Ta oli ustav hing. Aga selline ei jõua isegi viiekümne kilomeetri kaugusele, kui asi tõsiseks läheb.” „Arvad, et sina jõuaksid kaugemale?” Forellile on tulnud pähe külm kandiline nägu. Punakasroosa õhtu on muutunud hallikaskollaseks ja valgustab välja Forelli näo, mis on veel vaid vahakarva. „Et sel pole mingit mõtet, seda tean niisama hästi kui sinagi. Aga pole mõtet ka mind Emmesbergeriga hirmutada. Emmesberger on surnud.Ta oli kurnatud ja tühi. Külmal oli kerge temast jagu saada. Äkitselt lõkkele löönud lootuses oli juba midagi eufooriast, mis mõnikord manab surijale silme ette uut elu. Surnuga sa mind ei hirmuta. Ma ise kandsin ta välja ja panin lumme. Hea, et sa mulle seda meelde tuletasid.” Forell haarab temast peajagu lühemal Leibrechtil
9
käsivarrest kõvasti kinni. „Ühel päeval, kui pole liiga külm, tuleb leida julgust suremiseks. See on ohtlik mäng. Ma tean. Väga vähe väljavaateid. Aga surnutel on väljavaade, see peitub nende tähtsusetuses. Nad tõmmatakse nimekirjast maha, ja kui nad on kord maha kantud, ei tule kellelegi mõttesse neid otsida. Jääb ainult küsimus: kui kaua on võimalik vastu pidada, lamades surnuna lumes, kui rong peaks jääma seisma veel kaheks, kolmeks või neljaks tunniks? Kaks tundi arvan ma suutvat vastu pidada, kauem mitte. Kauem on võimatu. Ma ei tohi ju päriselt kangestuda. Tule, Leibrecht! Lähme vagunisse!” Leibrecht ja Forell aitavad teineteist vagunisse. Lõhnab edasisõidu järele. Vahisõdurid on jälle mornid ja kasutavad põigiti pihku võetud automaate nagu ruletikrupjeed oma roobitsaid.Võitja ette lükatakse see, mis on tema osa, olgu selleks rahalised väärtused või väärtusetud inimvared. Vangid, see hall pulbitsev mass, tuleb sõna otseses mõttes kokku pressida, et saaks uksi kinni panna. Ent kui inimmass on nagu tainas jälle kastikujulisse vormi surutud, ei sule keegi ust. Niisiis jääb edasisõit hilisemaks. Algab tunni aja pärast. Või alles homme hommikul.Võib-olla ka mitme päeva pärast. Milleks kiirustada? Kellelgi nendest, kes on siia sisse litsutud, pole ees alla kahekümne viie aasta ning iga tund, iga päev, iga nädal edasisõitu ja peatusi koos kõigi taganttõukamistega läheb neist kahekümne viiest aastast maha, tõsi küll, ikka ja ainult nii, nagu lusikatäis soola merest. Keegi ei kuulanud pealt, millest Forell ja Leibrecht omavahel rääkisid. Kuulda võis ainult niipalju, et nad olid leidnud Omski õhtuvalguses ilusa olevat ja lobisesid kodumaiste kirikute tundeküllusest. Forell ja kirikud! Lõputute sõidupäevade kestes olid mehed õppinud eristama märke, mis viitasid sellele, et jälle kord saab süüa. Muidu oleksid uksed ammugi kinni pandud. Sealt, kus taevas on nüüd muutunud hallikaskollasest vetikaroheliseks, nii et tornid ja kõrghooned seisavad otsekui veepeegli ees, kumab veel piisavalt valgust, et panna vastu kumama näod kaheksandas vagunis, kummaliselt pinevil näod, mis just nagu kuulaksid neile ööst vastu kanduvat jutlust. Näod jäävad ka siis ühteviisi pinevaiks ja tardunuiks, kui jalad hakkavad sooja saamiseks trampima. Keegi teeb algust. Paari minuti pärast trambib juba kaheksakümmend kuus meest,
10
peletamaks külma nõrkevaist jalgadest. Kaheksandas vagunis ei teatagi, et trampimine on saanud alguse rongi peas ja kandunud edasi vagunist vagunisse, nagu oleks selleks antud käsk. Kuskil eespool karjutakse midagi valjusti, võib-olla on see müra ärritanud transpordiülemat, ja nagu varem levis esimesest otsast üle kogu rongi trampimine, nii valgub nüüd veduri kohalt vagunitesse vaikus. Siis on näod taas tardunud, nagu peaksid nad kuulatama, kuid see, mis paistab hardumuse ja endassesüüvimisena, on üksnes kuuldav märk pinevast ootusest, et täna saab lõpuks ometi jälle kartoškat. Kell üheksa õhtul see tõesti juhtubki. Pangetäis kartuleid, mitte päriselt pehmeks keedetuid nagu alati, peaaegu jahtunuid nagu alati, kallatakse suure kisa saatel üle vaguniukse otse põrandale. Kõik uksel seisjad tõmbuvad tagasi, ja seda sugugi mitte austusest toidu vastu, mis võiks muidu jalge alla tallatud saada, vaid umbusklikkusest. Kui poleks omavahelist kokkulepet seesuguses käitumises, võiks keegi pimedas kärme liigutusega mõne kartuli päris enda jaoks kõrvale toimetada. Leibrechtil lasub vastutus selle eest, et jagamine toimuks võrdselt ja õiglaselt. Et tema on mees, kes kedagi millekski sundida ei suuda, sunniti nimelt tema seda ülesannet enda peale võtma, sest tema oskab käsutada nii, et see kõlab justkui palvena, mis sunnib ka kõige hoolimatumad teistest hoolima. Leibrecht on pangaametnik ja välimuse järgi võiks ta olla keskmise suurusega hotelli ööportjee. Esimesest maailmasõjast tuli ta tagasi leitnandina. Sellest teisest sõjast ta enam koju tagasi ei pöördu, sest muude ülesannete jaoks vähekõlblikuna kutsuti ta teenistusse maakaitseväkke, kus teenis vahvalt ja muhedalt maakaitseväelaste jaoks alles rahulikel aegadel suurema pingutuseta välja hauptmanni aukraadi, ning mõisteti suure karistuste jagamise käigus Lubjankal* kahekümne viieks aastaks vangi, kuna talle pandi süüks seda, et tema pataljon oli muuhulgas valvanud ka vangilangenud venelasi. Ta on viiskümmend üks aastat vana ja ta täisvalged juuksed näevad veel nüüdki hoolitsetud välja. Et ta selle praegugi nii vaevalise reisi seitsmekümne kuuesena veel kord vastassuunas võiks läbi teha, paistab talle ebatõenäolisena. Oma võimu kogu vaguni üle ammutab ta seesugusest headusest, nagu on vahel omane * Lubjanka – NSV Liidu KGB peakorter ja hoonekompleks Moskvas Lubjanka väljakul. (Toim)
11
lihtsameelseile. Tal ei jää sugugi puudu intelligentsusest ja küpsest tarkusest, kuid see kõik on peidetud tema ööportjee näo kõiketeadva ja samas mitte midagi teadva lameduse taha. Keegi ei usu tema maohädasid, mis on toonud talle ohvrimeelse pühaku maine. Ta magu ei talu neid pooltooreid ja poolkülmi kartuleid, ent teised näevad tema sagedases loobumises poolest oma toiduportsust kauni üllameelsuse žesti. Eelkõige aga teavad kõik, et Leibrecht ei pista iialgi ühtki kartulit ebaõiglaselt oma taskusse. Tema lihtsameelsus pole midagi muud kui pedantsuseni küündiv pürgimine õigluse poole seal, kus seda saab väljendada arvudes. Enne seda, kui Emmesberger Tobolskis vagunist välja kanti, jagas Leibrecht oma kartuleid temaga. Nüüd on osanikuks Puchta, aga Puchta ei jõua ilmselt kunagi Idaneemeni välja, sest ta üksnes veel sööb ilma toitu omastamata. Leibrecht teeb ettepaneku. Lõpuks ometi on neil jälle puid, ja kui raudahi üles kütta, saaks kogu söömaaja kartulid kotiriide sees riputada keeva lumevee kohale, et igaüks saaks ometi kord jälle midagi sooja hinge alla. „Aga kui me jääme siia kolmeks päevaks seisma?” küsib keegi nurgast. „Seisu ajal ei saa me endale tuletegemist lubada, sest seda natukest puid läheb meil tarvis sõidu ajal, kui me teisiti enam kuidagi ei suuda sooja saada.” Kulub tund aega, kuni lumi on veeks sulanud. Seejärel kestaks kartulite läbisoojendamine veel vähemalt tunni. Selliseid argumente on võimatu ümber lükata. Igaüks tahab kohe süüa saada, kogeda külmade kartulite küll rõõmutut, aga ometi käegakatsutavat olemasolu, selle asemel et hellitada unistust kuumadest kartulitest, mille täitumist ta võibolla ei suudagi enam ära oodata. Kui puudulikud ka oleksid kõik mõõduvahendid, püüab Leibrecht olla õiglane, jagades toitu, mille puhul ei tea keegi, kas sellest peab jätkuma järgmise hommiku või tuleva nädala alguseni. Kellelgi pole veel õnnestunud jõuda selle jälile, milliste reeglite, ajavahemike ja tavade järgi toimub rongis toitlustamine. Kuid viimane kui üks teab, et toiduks on alati ainult kartulid, iga kord külmad kartulid, millest ilmaski ei jätku. Et paar meest on söandanud Omskit kauniks pidada, näib see linn tahtvat teha neile omapoolse kummarduse tänutäheks tunnustuse eest.
12
Järgmise päeva lõuna paiku juhtub midagi harukordset, ikka alles sorteerimisjaamas seisva rongi peast saab alguse räme karjumine, mida loomne vaist on õppinud seletama märgina sellest, et peagi järgneb vaguniuste vallakiskumine ja poolpehmete kartulite helitu sissepotsumine. Et ime täielik oleks, on kartulid sedapuhku veel kehasoojad. Kui vangid on söönud, tõstavad nad pilgu ja peavad tõdema, et Omsk polegi enam kaunis, sestpeale kui koos hommikuga on tulnud hämu, mis on kleepunud kliistrina tornide ja kõrghoonete vahele. Söönute silmad näevad hämu seal, kus näljaste omad olid näinud hiilgavaid kupleid. Kuna enam ei tundu miski tähelepanu väärivat, lükatakse vaguniuksed kinni. Alles vastu õhtut läheb rong liikvele. Mõnda aega kolistab see veel üle pöörmete, aga juba hakkavad vangid aimama seda, mida nad veel tunnetada ei saa: lahtise raudteelõigu külma, mis tungib sisse läbi põranda, seinte ja lae nagu ka mõlemast väikesest vaateavast. Need vaateavad, mida ükski valvur pole ilmselt veel avastanud, peavad olema sisse puuritud kunagi varem, kui vagunit kasutati samalaadseks otstarbeks, mingi üsnagi nüri esemega, näiteks lusikavarre või vahest õudustäratava kannatlikkusega koguni sõrmeküüntega. „Kes saab valgust teha?” Küsijaks on Leibrecht. Suuna järgi, kust ta hääl kõlab, on kuulda, et ta seisab alles püsti. „Puška on ahju peal.” See pole kellegi vastus.Valgust ei ole vaja ja kütta praegu veel ometi ei tohi, kui keegi ei tea, millal jälle puid saab.Tõenäoliselt ei saagi enam. Nüüd peab magama jääma. „Ma tahaksin puud ukse ette laiali laotada, et saaks ilma ära külmumata sinna lähemale heita.” Ahju juurest kostab kolinat. Metall puutub vastu metalli. Keegi on puška kätte võtnud. Kaks korda järjest sähvatavad valkjad sädemed. „Üks tükk paberit!” Lõhnab hõõguva tahi järele. Siis näevad vagunipõrandal lamavad mehed tulekeelt puulaastu kohale kerkivat. „Ära sa meie kena majakest põlema pista!” Paar kätt kerkib põrandalt, et abistada Leibrechti, kes tahab ust puuhalgudega kinni laduda. Ei kulu kuigi palju aega, kui Leibrecht saab puude kõrvale pikali heita. See pole kaugeltki hea koht. Aga selline
13
Leibrecht juba kord on: ta rahuldub veelgi külmema ja veelgi halvema kohaga, kui ainult ei pea olema tihedalt teiste vahele kiilutud, kui ta saab jääda indiviidiks, lunastades endale suurema külmetamisega pisukese eraldatuse. Et seda teistele mitte tunda anda, on ta hommikul jälle sellevõrra seltsimehelikum. Enne kui kustutada laast niiskete sõrmedega, tõstab ta selle enda kohale. All avanev pilt on tavapärane: kaheksakümmend kuus meest neljakümne mehe jaoks määratud vagunis ridamisi kõik samal küljel lamamas, kuna ainuüksi kokkulapatud lusikate süsteem võimaldab olemasolevat ruumi vähegi talutavalt ära kasutada. Paari tunni pärast on asi niikaugel, et tihedalt kokkusurutud lamajaisse sigineb rahutus. Võttis palju aega, kuni nad õppisid ära muutuda ligikaudu ühel ajal rahutuks, et siis ägamise ja vandumise saatel üheaegselt teist külge keerata. Leibrecht häbeneb seda, et ta otsib alati ettekäänet vältida lusikaks olemist teiste lusikate keskel, üheks tervest tosinast, aga ta pole kunagi elus saanud magada teisiti kui öö läbi paremal küljel. Rongi väljumisel oli neid olnud üheksakümmend üks meest. Nüüd on kaheksakümmend kuus. Enne kui laast lõplikult kustub, jõuab ta veel välja valgustada ümberringi laudseintel sõrmepaksuse härmatisekihi, mis paisub kruvide ja neetide kohal veelgi paksemaks ja kobrutavamaks. Nelja nädala pärast on siin rikkalikult ruumi. Järgmisel hommikul, kui puhkeb harjunud lärm pakase käes plekiselt plärisevate vahimeeste häälte ja uste lahtikiskumisega, tõstetakse Puchta mahakandmiseks naaberteele. Ta oli kella nelja ajal sõnatult keeldunud lusikapööramisest ning tema pärast oli kogu rida pidanud jäämagi lamama samas asendis, mis tema: käed risti ja põlved konksu tõmmatud. Tema paar kartulit jaotuvad edaspidi kaheksakümne viie järelejäänu peale. Ja seda pole iga üksiku kohta kuigi palju. Muidu aga on tal kombeks peaaegu imiku moodi magada ja unes naeratada, nagu ta seal raudteetammi lumes lamab. Aga mida on inimesel siin, keset Siberit, naeratada!
FORELL KUTSUB KÕHETU Danhorni
kõrvale. „Millal me oleme kõige lähemal Mandžuuria piirile?” „Nelja nädala pärast,” kostab Danhorn mornilt.
14