P Ü H A PÄ E V
Kuusnurkne ruum särab puhtusest. Üksnes seinal läbivaatuslaua päitsis, kohal, kus inimesed on hoidnud oma pead, paistab veidi tumedam laik. Inimesed on laual lebanud ning soovinud, et arst läbivaatuse kiiremini lõpetaks ja ütleks, et kõik on korras, ning saadaks nad minema. Akna ääres kirjutab valges kitlis mees. Tal on käharad juuksed, mis hõrenevad pealael, suured käed ja kaunis haare pastapliiatsist, mis liigub vaevaliselt kõval alusel. Aegajalt lõpeb värv otsa, kuid mees jätkab hooletult tähtedega, mille asemele jääb paberile põgus vajutus. Tõstab oma veresoontega kaetud käe. „Teil vedas ... Karoliina.“ Mees loeb paberilt nime. Karo ei ütle midagi. Ta on juba taibanud, et vedas. Ta istub kuusnurkses vastuvõturuumis fooliumisse mähitult selle asemel, et olla laibakotis. Tõenäoliselt on kõik luud-liikmed terved, muidu oleks ta opisaalis. Peaaju kohta ei osata ilmselt veel täpsemalt öelda, siin võib midagi välja lüüa alles aastate möödumisel, aga võib-olla annab siis veel midagi parandada, kes seda teab. Ainsana valutavad jääkülmad varbad. 9
„Vähe puudus,“ ütleb mees, „vähe puudus. Missugune vedamine! Kerge peapõrutus ja murtud ninaluu.“ Karo silmitseb end akna kõrval olevast peeglist. Nina on punane ja väheke sinine, üle nina on liimitud väike puhas plaaster. Johannesel oli samasugune algkoolipäevil, pärast kukkumist jalgpallimängus. Plaaster pandi koolis moe pärast, et poiss lõpetaks nutmise ja vanemad kodus saaksid aru, et lapse eest on hoolt kantud. Kui plaaster ära võeti, oli tillukesele marliribale jäänud tumepruun täpike. Karo muheles ja Johannes muheles ning mõlemad olid uhked haavatasaamise üle. „Kas murdunud ninaluuga muud ei tehtagi?“ „Vara veel,“ vastab mees. „Turse peab alanema. Läks hulk aega, enne kui teid märgati. Ilmselt lumesaju tõttu, seda muudkui tuli ... Nähtavus oli vilets. Kui oleksite siia varem jõudnud, oleksin kohe ära parandanud, aga praeguses seisus jätan selle otorinolarüngoloogi mureks.“ Mees pöördub laua poole tagasi. Tõmbab lahti ülemise sahtli. Otsib pisut ja leiab värvilise vihikukese. Kaane peal on väike kaart. Kuusnurksed majakesed ja nende vahel looklevad teerajad, üks suurem majake, mille peale on tõmmatud rist. Osa ristist paistab vaid läikivale pinnale vajutatud jäljena. „Me jäime oma lennukist maha.“ „No muidugi jäite,“ muigab mees ja tõuseb laua tagant. Ulatab vihiku Karole ning kompab tema kaela, astub sammukese tagasi ning vaatab siis rahuloleva näoga, nagu tunneks millegi üle uhkust. 10
„Kas teil raha on?“ Kuumahoog tõuseb kaelalt, levib põskedele, edasi laubale, kuni kogu nägu üleni hõõgub. Loomulikult on Karol raha ja ravi eest saab tasutud. Aga mees ei pea seda silmas. „Parem oleks, kui te jääksite ööseks siia,“ ütleb ta. Karo meenutab, kus nad Ristoga viimati nägid, alles hetk tagasi olid nad rääkinud, selles oli ta kindel. Punastes rõivastes mees ja naine hüüdsid teineteisele midagi läbi tuule ja seejärel oli Risto kadunud. „Üheks ööks. Äratus iga kolme tunni tagant.“ Seinu ehivad kiletatud fotod. Maastikud fotodel tunduvad arvutis vorbituna, terve koridor tundub arvutis vorbituna. Koridori lõpus istub pingil võõras kuju, pea norgus, õlad longus, kaela ümber paks kaelatugi. Karo ei jookse ega hüüa. Ta ei taha Ristole näidata, et on peale sattunud teise masendushetkele. Naine seisatab kohmetuna keset koridori samuti nagu väikesed mehikesed, keda sisustusarhitekt on lisanud oma kujundusse, ning naeratab alles siis, kui Risto tõuseb ja hakkab tema poole astuma. Nad kallistavad ja mehe ihu tundub särgi all soe. Niisama hästi oleks see võinud olla külm, mõtleb Karo. Ta ise oleks astunud ruumist välja ning keegi poleks teda oodanud. Oleks pidanud rääkima Risto emale: sattusime avariisse, sinu poeg hukkus. Järgmiseks helistanud õele. Ehk oleksid nad lähedasemaks muutunud, ehk oleksid teineteisele toeks olnud. Matustel oleks mõni Risto lapsepõlvesõber 11
kõikide ehmatuseks kokku vajunud ning nad oleksid seltsis olukorrast välja tulnud ja mustad nõud ära koristanud. Johannes oleks tulnud õhtul. Poiss oleks lugenud vaikses korteris ja Karo oleks lihtsalt istunud. Kumbki poleks tahtnud telekat vaadata. Karo on igatsenud selliseid õhtuid, aga nüüd, kui Risto tundub flanellsärgi all soe, on ta õnnelik, et tulevad teistsugused õhtud. Kõik hääled on oodatud. Viktoriinid ja jutusaated, uudised, milles surevad tundmatud inimesed paikades, kus see on kurvalt tõenäoline. „Me peame jääma ööseks,“ ütleb Karo. Risto noogutab. Kaelatugi on jäik ja liigutus toob Risto näole grimassi. „Ma armastan sind.“ Karo paneb käe Risto suule. Ta tahaks aja tagasi pöörata, teha olematuks hetke, mil sõnad lipsasid Risto suust, päästa neid. Niisuguses olukorras tuleb rääkida tavalistest asjadest või olla hoopis vait, et ei peaks hiljem kahetsema. Õnneks ilmub keegi koridori. Kingad kõpsuvad vastu põrandat. Naine on vist halastajaõde, valge kittel on kortsudeta ja selle alt paistavad kenasti kukkuvad püksisääred, läikivad lühikesed juuksed on sirgelt lauku kammitud. Kui naine nendeni jõuab, tunneb Karo lõhna. See on soe ja sama tuttav nagu ema öösärgi oma lapsepõlves laupäeva hommikuti. „Vabandust, meil oli õnnetus, ehk te oskate öelda, kus on meie asjad?“ „Politseis,“ vastab naine peatumata. „Kus politsei asub?“ 12
„Küllap nad teid ise üles otsivad,“ hüüab naine neile kiiret pilku heites, enne kui nurga taha kaob. Väljas on lumesadu lakanud. Karo ja Risto kõnnivad käsikäes maastikule kaunilt paigutatud puitonnide vahel, mille klaaskatused helendavad pimeduses. Karo uurib kaarti. Nad on juba kaks korda teed küsinud, ühelt vastu tulevalt saksa ja ühelt jaapani abielupaarilt värvikates jopedes ning vildikutes, aga võttes arvesse, et territoorium ei ole kuigi suur, oli neil mõlemal hämmastavalt udune ettekujutus sellest, kuspool asub vastuvõtt. Aga nüüd hakkab hangede tagant paistma suur ümarpalkidest maja, täpselt kaardi järgi. Karo ja Risto lisavad sammu, enam ei pruugi käest kinni hoida. Selja taha jääb silt, kus on ülisuurte puidust tähtedega kirjas Arctic Mirage.
13
Karo on käinud peentes hotellides. Viimase kaheksa aasta sees on ta ööbinud ainult viietärnilistes, kui olukord pole muud nõudnud. Ta on kuldses liftis pilvelõhkuja katuselt alla sõitnud, imetlenud merevaadet nurgasviidis, võtnud massaaži ning jäänud sööma hotelli, linna parimasse restorani. Kuid Arctic Mirage on kõigist maailma majutusasutustest imekspandavaim. Maja lõhnab puidu järele, põrandad on kaetud valgete karusnahkadega, akna taga avanev loodus oleks nagu toa jätk, nagu hiigelsuur maal, mille sisse võib kõndida, ning iga mööblitüki paigutuski on mõeldud nii, et ükski teistpoolt maakera kohale lennanud klient ei pettuks, vaid tunneks kamina ees jalgu välja sirutades, et on saabunud lõpuks koju. Leti taga seisab noor naine, seljas saami rahvariiete odav koopia. Ta ei tõsta pilku telefonilt, vaid hüüatab rõõmsalt „Welcome!“ ning jätkab telefonimängu. Nagu sellega tema kohustused piirduksidki. „Vabandust, neiu?“ Risto köhatab ning püüab rääkida sõbraliku rämedusega, mis mõne meelest on kütkestav. Ja see õnnestub. Isegi kaelatugi aitab. Põgus jultumus on 14
müügimehele kasuks, sõnab Risto alati. Ta nimetab end müügimeheks sellest ajast peale, kui ta lahkus kommunikatsioonifirma tehnikaosakonna juhi kohalt ning asutas oma firma. Ega kõige hullemini pole läinudki. Pühapäev polevat tulutoov. Pühapäev olla ettevalmistus mehele, kes on edasi jõudnud ega kavatse veel lõpetada. Viie aastaga kasvas firma üheks maa suurimaks kommunikatsioonifirmaks ja Ristol pole enam tarvis nii palju rügada. Ta istub juhatuses ning teisipäeviti kontoris iganädalastel nõupidamistel, aga päriselt pole tal seal midagi teha. Kui Karo läheb hommikuti välja uduvihma kätte, kõnnib Risto hommikumantlis korteri hämaruses, joob kruusist kohvi ning paneb Beethoveni mängima. „Meil on onni vaja.“ „Miinimum kaks ööd.“ „Vajame seda ainult üheks ööks ... kas ei saaks ... meil oli õnnetus.“ Naine naeratab. „Miinimum kaks ööd.“ Karo kiilub end naise ja Risto vahele. „Mis hinnaga see üks öö on?“ pärib ta. „Seitsesada eurot.“ Naise ükskõiksus ja omapärane sundimatu olek hämmastavad Karot. Nagu jätaks naist külmaks onni vapustav hind ja teiste tragöödia. Nagu Karo ja Risto räsitud väljanägemine oleks loomulik asi, nii nagu võiks naine Karo silme all üksnes mängida ja mitte osaleda keskustelus. „Meil on onni tarvis tõesti ainult üheks ööks. Arst 15
käskis meil ööseks siia jääda. Me pole puhkajad. Meie puhkus on läbi. Meil pole isegi asju kaasas.“ Siis kostab kuskilt traktori mürinat. Ja kui Karo välja vaatab, näeb ta, et suur kollane järelkäruga lumesahk on sõitnud keset õue. Vilkuv valgus joonistab puude taha pikki varje ning just enne, kui see kustub, sõidab õuele politseiauto. Karo tunnistab autosid läbi mustrilise ukseklaasi. Tal on sama tunne kui lapsena, mil ta ootas akna all, et keegi tuleks koju, nähes naabreid üksteise järel õuele sõitvat. Neil õhtupoolikuil leidis Karo, et temal ja nende vastas elava Vuento pere koeral on palju ühist. Mõlemad olid truud ootajad. Sahamees ja politseinikud kätlevad. Räägivad millestki, vaatavad vilksamisi vastuvõtu poole. Paistab, nagu tuleksid nad majja, kuid viimasel hetkel nad pöörduvad ning avavad järelkäru äärelaua. Selle tagant tulevad nähtavale kaks reisikohvrit ja hulk kotte. Üks kohvritest on lahti. Karo kohver. Ta oli ostnud kohvri nimelt selle puhkuse jaoks. Kolanud allahindluse ajal mööda kauplusi ning valinud parima. Pakkinud asjad korralikult ning otstarbekalt. Nüüd pudeneb kohvri sisu välja, kui kohver maha tõstetakse, halli sviitri käis lohiseb maas. Üks kottidest, see, milles Karo hoiab ravimeid, pintsette ja maniküüritarbeid, kukub lumehange. „Siis kaks ööd,“ ütleb vastuvõtu naine rahulolevalt ning ulatab Ristole sissekirjutusblanketid.
16
Teel onni pudeneb asju veelgi. Juuksehari, raamatu vahel olevad paberid, deodorant. Isiklik elu nukralt segamini hangele puistatud. Karo korjab asjad üles ning pistab taskusse. Heidab pilgu selja taha, ega keegi ei märganud. Edasi minnakse vaikides. Risto astub kumaras ees, nagu kartes kukkuda. Kui onniuks lahti tehakse, avaneb nende ees õdus sviit. Hämar valgus muutub kirkamaks liikumisanduri mõjul, ukse kõrval ootavad kahed toatuhvlid. Karo võtab ühed, tõmbab sokid jalast ning lükkab siniseks tõmbunud varbad lambakarvadesse. Istub lähimasse tugitooli ning jälgib tummalt sahameest, kes loobib nende asju siia-sinna. Politseinikke, kes lehvitavad karvamütse. Risto avab köögis veinipudeli ning kallab veini klaasidesse. Kallab ettevaatlikult, et ükski tilk kaotsi ei läheks.
17
Helena jutt kõlab argiselt ning Karol on tunne, nagu seisaks naine päris tema kõrval. Ta arutab homseid kohtumisi klientidega, ka Miina on tulemas. Miinal on head suhted linnarahvaga, räägib Helena. Kõik teavad, et nii linnavolinik nagu kõik teisedki on just Helena ees põlvili, kuid Helena omistab inimestele meelega võimeid ja saavutusi, mida neil ei ole. Ta ütleb, et kui inimest piisavalt kiita, hakkab too pidama end tipptegijaks ning on oma uue valeliku minapildi toel suuteline tegudeks, milleni ta muidu poleks ealeski küündinud, või kui ei usu, siis teise usust tiivustatuna pühendab tööle kogu oma elu ja enamgi veel, et tõde vähemalt ei paljastuks. Karo ei tea sageli, mida Helena kalduvusest arvata. Vahel paneb see mõtlema, mida Helena temale valetab, aga lõpuks katab kõik muu ärrituse, mida Helena seltskond põhjustab. Nad on tuttavad õpinguaegadest. Elanud koos, näinud teineteise õnne, altminekuid ja murdumisi. Hingelisi traumasid ja uusi tõuse. Nad on kuulanud kassiahastuses sõbra pihitud hirmusid ja ettekujutusi, ning kui aastad olid vorminud nad piisavalt sitkeks, asutasid ühisfirma 18
ning saavutasid rohkem, kui olid lootnud. Kaaslasena oli Helena olnud Karole märkimisväärselt olulisem kui Risto, ja kui Helena asub ennast teiste edevuse najal lõbustama, siis kannatab Karo selle välja. Kui naine väidab, et Miinal on head suhted linnavalitsuse töötajatega, las siis nii jääbki. Karo heidab voodile pikali. Voodi kohal avaneb tähistaevas, Karo ei ole eladeski näinud nii suurt tühjust. Ta võiks Helenat lõputult kuulata, aga viimaks on too küsinud midagi. „Mida?“ „Jõuad sa enne koosolekut kontorist läbi tulla?“ „Seda et, ei.“ „Näeme siis seal.“ „Helena.“ „Jah?“ „Meil juhtus õnnetus.“ Kuuldub Ella naeru ja arvutimängu heli. „Mis asi?“ „Autoavarii.“ „Appi!“ Ehmunud hüüatus kaob kuhugi. Ühendus katkeb. Aga peagi kõlab jälle Helena hääl. Ta esitab küsimusi, mille peale Karo poleks tulnudki. Kõik läheb hästi. Karo on peagi kodus. Risto jääb hommikul Töölösse kohvi jooma ning Karo tõttab kontorisse, istub kogu pika vaikse hommikupooliku Helena vastas, kuuldub üksnes klahvide ühetoonilist klõbinat. Kuni ühel neist tekib teisele küsimusi. Või peab minema koosolekule. Nad tõmbavad selga mustad 19
mantlid, istuvad taksosse, lehitsevad kalendrit ning siunavad liiklusummikut. „Kas te võiksite Miinaga kahekesi käia neil kohtumistel?“ kuuleb Karo end küsimas. „Ja meil on kolmest nõupidamine Viljamaaga nende valgustahvlite asjus. Saad sa hakkama või lükkan edasi? Saadan igal juhul oma kalenderplaani, ma ei tea veel, millise lennuga tuleme.“ Välisuks läheb kinni. Karo tõuseb voodilt ning läheb tuppa, kust ta hetk tagasi oli tulnud. Kuhu nad kõik on läinud? Helena hääl kõlab kõlaris rahuliku ja selgena, elutoa suurest aknast näeb Karo, et Risto ja teine politseinikest vestlevad omavahel. Jutt temani ei kosta ning Helenagi hääl on vaiksemaks jäänud. Karol on juba meelest pühitud, mida ta oli ütlemas ... Äkki oligi kokkusaamine ülehomme? „Halloo ... halloo ...?“ Karo sulgeb telefoni. Väljas jääb Risto lahkuvat politseinikku pilguga saatma. Õlad on vajunud longu ning mees paistab jälle sama võõra inimesena, kes hetk tagasi koridoris istus ja ootas. Karo jääb mõtlema, äkki Risto ongi säärane, kui teda pole nägemas. Kas diivanil või laua taga istubki mees niimoodi, murtuna? Ristole peab rohkem tähelepanu pöörama. Ehk on surma suus olemine mõjunud mehele rängemalt kui Karole. Risto ei talu oma vigu, ja surm, kas pole see mitte viga. Pidid olema elus ja tugev, aga oledki peaaegu surnud. „Vabandust?“ 20
Risto pöördub ümber. „Said sa asjad korda?“ küsib ta naeratades. „Jaa, see oli Helena. Mida politsei rääkis?“ „Auto viiakse Kuusamosse.“ „Mis teisest juhist sai?“ „Missugusest teisest juhist?“ „Teise auto juhist.“ Risto silmad ahenevad. Karo tunneb seda näoilmet. Risto silmad ahenevad alati siis, kui ta on millestki huvitunud. Kui talle tuleb pähe mõni mõte, millest ta ei räägi, kuid mille tekke üle võib otsustada silmade aimatava ahenemise põhjal. „Teist autot ei olnud.“ „Oli ju. Sinine kaubik.“ Karo mäletab selgesti. Raadios mängiti Bachi tšellokontserti, kurvi tagant tuli sinine kaubik, tuled pimestasid silmi ja Karo tundis, et lõpp on käes. Ei hüüdeid ega pidurite kriginat. Üksnes tappev kirkus. „Karo, tee oli jäätunud. Sul on ajupõrutus. Su mälu petab.“ Risto hääl on pahur. Nagu siis, kui teine ei saa aru mõnest väga lihtsast asjast. Aga peagi kahetseb mees oma pahurust. Ta haarab Karol ümber õlgade, silitab sviitrit ja sõnab sõbralikumalt: „Tee oli libe. Muud ei midagi.“ Karol on häbi. Hingata on raske ning pea käib ringi. Peamaja ees naerab politseinik vastuvõtunaise jutu peale. Naine nõjatub terrassipiirdele ning jätkab naerutamist, lumel kandub hele 21
hääl kaugele. Naine muudkui paisutab juttu, jõuab puändini, tõstab käed õhku ning laseb hooga alla. Politseinik on naeru kätte lämbumas. Risto tõmbab Karo kaasa. „Lähme ära, külm hakkab,“ sõnab ta. Kaugemal käivitatakse traktori mootor. Öösel heliseb äratuskell. Karo vajutab kella kinni ja tõuseb istuma. Masseerib kaela ning avab suu. Kallutab pead kord ühele, kord teisele küljele. Ta ei mäleta, mida unes nägi. Midagi tavalist. Ta uinus kergesti ja nägi tavalisi unenägusid. Ka Risto magab. Öökapil on tühi veiniklaas, unerohupurgike ja raamat, mida Risto õhtul luges. Mingi eneseabi õpik, mida koguneb Töölö maja esikulauale papist postipakkides. „Ära unusta hingata. Pea meeles, et tunded on üksnes tunded. Püüa neist lahti saada,“ oli Risto öelnud, enne kui Karo unne vajus. Õuelamp kõigub tuules käes. See valgustab seinal rippuvat fotot nii, et see on kord valges, kord pimedas. Puhkeküla vaade õhust. Ümberringi valge tundra ja päris foto alumisel äärel väikese musta täpina nähtav küla. Lambi metallosad hõõrduvad tuules üksteise vastu, tuues kuuldavale vaevukuuldava heli, kuid toahämaruses kasvab vaikne krigin kõrvulukustavaks. Karo tõuseb voodist üles. Tõmbab kardina ette. Jääb keset tuba kuulatama. Otsib kapist patjade ja ülearuste hommikumantlite tagant varuteki, laotab lahti ning veab nurgas seisva raske tooli endale alla. Vinnab teki kardinapuu peale. Ikkagi kostab krigin. 22
Magnetvõtmed vedelevad laual. Karo võtab neist ühe ning astub elutuppa. Kobab tuulekojas kingade järele, paneb need jalga, avab ukse kõva tuule kätte. Teeb tiiru ümber onni. Katkine lamp kõigub tuule käes. Karo püüab seda kätte saada. Hüppab ikka ja uuesti üles, kuid lamp jääb liiga kõrgele. Seina najal seisab lumelabidas. Selle plastmassist käepide tundub käes külm. Karo ei ole kunagi sellist käes hoidnud. See on raske, ent oma suuruse kohta kerge. Karo tõstab labida õhku, lööb korra, teisegi, taob lampi nii kaua, kuni see lõpuks väikeste kildudena terrassile puruneb. Uks avaneb alles viiendal katsel. Koti leiab ta kohvri alt. Sama koti, mis kukkus lumehange, kui sahamees asju välja tõstis, see, milles olid pintsetid, küünekäärid ja ravimid. Ning kõrvatropid. Karo topib tropid kõrva. Tõmbab teki peale. Sulgeb silmad ja avab uuesti. Tõuseb küünarnukkidele ning silmitseb Ristot. Mees on alati maganud kahtlaselt ühes asendis, aga nüüd on ta tõesti liikumatu. Karo surub kõrva vastu Risto nägu. Ei kuule midagi. Võtab tropid kõrvast, ikka ei kuule. Karo paneb käe Risto nina alla. Tunneb kerget õhuvoolu. Sisse, välja, sisse, välja. Tugevad rahulikud hingetõmbed.
23