2
Milan on apteeker. Tema elu on väga vaikne ja korra pärane. Hommikul ta ärkab, peseb hambaid, sööb hommi kust ja läheb tööle. Tööle sõidab ta autoga. Et sinna jõuda, peab Milan ehk Miško, nagu teda kõik nii kodus kui ka tööl kutsuvad, sõitma üle mitme ristmiku. Ta on alati väga ette vaatlik. Tööle jõudnud, keedab ta siirupeid, segabpulb reid, loendab tablette. Miško tööaeg algab kell 9 hommi kul ja kodust lahkub ta täpipealt kell 8.36. Ta teab, et tööle sõitmiseks kulub tal just 20 minutit ja siis veel 4 minutit, et autole parkimiskoht leida. Ja sedagi teab ta kriipsupealt, kui kaua tuleb oodata iga valgusfoori taga. Miško on alati kõiges väga täpne.
3
Noh, aga veebruari viimasel päeval, just 28. veebruaril, juhtus nii, et ristmikul number kolm läks valgusfoor rikki.
4
Nüüd pidi Miško ootama 26 sekundit kauem kui tavaliselt, ja nagu sellest veel vähe oleks olnud, tegi ta pöörde ettevaatamatult siis, kui fooris põles juba kollane tuli, mitte roheline. Teisest sõidusuunast sõitis kollase tulega ristmikule Petar. Nad kumbki ei sõitnud kiiresti, ent ometi põrkasid autod kokku.
5
Oh aeg! Kokkupõrge polnud tugev ja keegi ei saanud viga, ent kogu liiklus ristmikul jäi seisma. Ja mitte ainult seal. Terve tänav sai autosid täis, siis teine ristmik ja teine tänav, ja kolmas ristmik ja kolmas tänav. Ja nii jäid järgemööda kõik ummikusse seisma. Ka bussid seisid. Mõned isegi raudtee ülesõitudel, nii et ka rongid ei pääsenud läbi.
6
See seisma jäänud sõidukite pikk rodu ulatus mereni. Bussid, mis just olid praamidelt maha sõitmas, jäid poole peale seisma: pool bussi veel laevas, pool kaldal. Nüüd ei saanud laevad ka enam liikuda. Ja see kõik juhtus tunni aja jooksul ning keegi ei pääsenud enam liikuma. Ummik kandus edasi üle kogu maailma. Kõik seisis. Keegi ei töötanud. Keegi ei jõudnudki tööle.
7
Aga ega siis kõik ka ei seisnud. Maa pöörles edasi. Päev kulges. Ja et teised asjad naaseksid oma kohtadele ja kõik hakkaks käima nagu alati, otsustasid inimesed, et see kõige viimane, kes seisab ses lõputus reas, peab veidikene tagurdama. Ja siis saab veidi tagurdada see, kes seisab tema ees, ja siis see, kes on omakorda tema ees, kuni järg jõuab lõpuks ristmikuni, kus on lõksus Miško. Ja nii see kõik liikuski ja kõik oleks saanud kenasti korda, kui mingi ime läbi poleks nässu läinud, pöörduma ja muutuma hakanud muud asjad.
8
Sel kummalisel päeval keeras kogu maailmas kõik pea peale just see meie apteeker Miško, kes keedab siirupeid ja segab pulbreid. 9