Armastan sinus inimest Aino ja Alvar Aalto lugu
Heikki Aalto-Alanen
Lugejale
R
aamat Alvar ja Aino Aalto ühisest elutööst mõlkus mu mõtteis palju aastaid. Kui mõni aeg tagasi aktiivsest tööelust taandusin, avanes selle kirjutamiseks hea võimalus. Alvar Aaltost ja tema arhitektuurist on kirjutatud lugematu hulk raamatuid ja artikleid ning uusi teoseid ilmub kogu maailmas tänini igal aastal. 21. sajandi saabudes on ka Aino Marsio-Aaltole hakatud väärilist tähelepanu pöörama. Senised biograafiad aga ei räägi Alvar ja Aino Aalto armastusest ja ühisest elutööst. Tahan selles raamatus rääkida nende loo, pakkumata mingeid sügavuti minevaid tõlgendusi. Kõige keskmes on meie perearhiivis säilitatav erakirjavahetus, mida on kõrvalseisjaile näidatud väga harva. Kirjade kaudu teevad Alvar ja Aino end kuuldavaks ja mina olen nende vahendusel saanud tuttavaks oma vanaema Ainoga, keda ma ei jõudnud tundma õppida tema eluajal. Samuti annavad kirjad võimaluse vaadata selle kujutluspildi taha, mis Alvar ja Aino Aaltost on hiljem avalikkuses kujunenud. Kirjade avaldamine on minu arvates kultuuriajalooliselt ja inimlikult tähtis, sest need räägivad Aino ja Alvari sõnadega, milline oli selle erilise paari kooselu argipäev ja mis neid mõtlema-muretsema pani. Kirjad annavad ettekujutuse sellestki, millised olid nende tulevikuplaanid enne Aino enneaegset lahkumist 1949. aastal. Kuna raamat on üles ehitatud kirjadele, tõusevad esile just neis käsitletud asjad ja paljud teised huvitavad teemad saavad paratamatult vähem tähelepanu. Loodan, et lugeja lepib selle ebatäiuslikkusega. Raamatus kirjeldatud Alvar ja Aino Aalto eluperioodide ja arhitektuurianalüüsi osas võlgnen palju tänu arvukatele Aalto uurijatele ja Alvar Aalto elutööd käsitlevatele teostele, millest raamatu lõpus olev allikate loetelu katab vaid väikese osa. Olulisematena mainitagu Göran Schildti teoseid ning Alvar Aalto fondi monograafiaid ja teisi väljaandeid. Raamatu illustratsioonid pärinevad suuremalt jaolt perearhiivi joonistuste kollektsioonist ja fotoalbumitest. Ülejäänud pildimaterjalile viidatakse raamatu lõpus. 7
8
Eessõna
O
lin 1994. aasta suve lõpul koos emaga Riihitie maja koristamas. Pereringis tähendab Riihitie Helsingis Munkkiniemis aadressil Riihitie 20 asuvat maja, mille Alvar ja Aino Aalto ehitasid aastal 1936 endale koduks ja arhitektuuribürooks. Praegu on maja omanikuks Alvar Aalto fond ning see on tuntud kui Alvar Aalto kodumaja või Aalto House. Alvar Aalto teine abikaasa Elissa Aalto suri 1994. aasta aprillis ja pärandvara jagamine oli veel pooleli. Riihitie majaga tuli tegelda üsna kiiresti. Alvar ja Aino Aalto elasid Riihitiel 30. aastatest peale. Kui Aino 1949. aastal suri, elas Alvar seal koos Elissaga kuni oma surmani aastal 1976 ja seejärel jäi maja Elissa valdusse. Niisiis oli majas palju kultuuriajaloolist pärandit. Meil tuli koos Alvar Aalto fondiga see kõik läbi vaadata ja jõuda otsusele, kellele miski kuulub ja mida selle kõigega teha – mis on võimalik majja jätta ja mis tuleb ära viia. Mõni aasta hiljem sõlmiti haridus- ja kultuuriministeeriumi ning Helsingi linnaga kokkulepe, mille alusel läks tühjaks jäänud maja Alvar Aalto fondi omandusse. Selle eest tuleb tänada ministeeriumi tollast kantslerit Ville Hirvit ja kultuuriasjade nõunikku Kari Poutasuod, kes saavutasid, et riik eraldas fondile maja ostmiseks raha. Kui me 1994. aastal maja vallasvara läbi vaatasime, oli veel ebaselge, milline on selle hoone tulevik. Pööningul oli kõiksugust vana kraami, nagu vanade majade pööningutel ikka leida võib. Paljude teiste asjade seas oli vana tolmune sumadan, laevafirmade kleepmärgid ja templid peal. Oli selge, et see oli koos Alvari ja Ainoga palju maailmas ringi rännanud. Kohvri sisu oli aastakümneid puutumata. Avasime sumadani ja leidsime sealt Alvari akvarelle ja joonistusi. Veel oli seal vanu joonistusplokke, selliseid nööriga kinni seotud A3-suuruses pruune pappmappe.
9
Aino pilt Riihitie tiibklaveri kaanel (2021).
Mu ema tegi ühe mappidest lahti ja hakkas seda läbi lehitsema. Kuulsin, kuidas ta sügavalt hinge tõmbas, ja läksin vaatama, mida ta oli leidnud. Mapis olid hariliku pliiatsiga tehtud joonistused tema emast Ainost surivoodil jaanuaris 1949. Ema vaatas sõnatult üht joonistust teise järel, pisarad silmis. Alvari tundliku pliiatsi ja joonega tehtud joonistusi oli üle kümne. Neid vaadates kerkib silme ette pilt, kuidas Alvar istub Aino surivoodi kõrval, suutmata uskuda, et on kaotanud abikaasa ja töökaaslase, oma olulisima tugisamba ja lojaalseima kriitiku. Ta käsi on leidnud pehme pliitasi ja hakanud Ainot joonistama nagu nii palju kordi varemgi, kuid seekord püüdes otsekui Ainot uuesti ellu äratada või jäädvustada kõike seda, mida Aino oli tema jaoks tähendanud. Kui mu ema oli vaikides kõik mapis olnud joonistused läbi vaadanud, tõstis ta pilgu ja ütles vaikselt: „Heikki, mis sa arvad, kas selles majas midagi juua on? Mul on tunne, et vajan üht brändit.“ *** Šveitsi arhitektuuriväljaandes Das Werk avaldati 1949. aasta märtsis Aino Aaltole järelehüüe, mille autoriks oli Sigfried Giedion, Alvar ja Aino Aalto hea sõber, üks 20. sajandi silmapaistvamatest arhitektuurikriitikutest ja -ajaloolastest. Aino Aalto in memoriam 13. jaanuaril 1949 saabunud telegramm tõi sõnumi arhitekt Aino Aalto enneaegsest lahkumisest: ta suri Helsingis salakavala haiguse tagajärjel. Me ei osanud aimata, et selle harukordse naise päevad olid juba otsa saamas, kui kirjutasime neilsamadel veergudel sügisel 1948: „Aalto pealkirjastab oma näitused ja signeerib oma teosed sõnadega „Aino ja Alvar Aalto“. See pole pelgalt härrasmehelik žest, et ta nimetab esimesena oma abikaasa nime. Nende tugeva ja vankumatu abielu vundamendiks oli õpinguaegadest saadik koostöö ja ühine eesmärk. Aga nende tegelik saladus tundub
10
olevat see, et inimestena olid nad täiesti vastandlikud ja samal ajal tasavägised. Alvar Aalto on rahutu, pulbitsev ja ettearvamatu, Aino aga intensiivne, visa ja vaikne. Justnagu otse „Kalevalast“. On hea, kui ümber vulkaani voolavad tasased veed.“ Aino nimi jääb elama Alvar Aalto loomingus. Alvar kirjutas Aino nime alati ettepoole enda omast, kuigi Aino ei väsinud kordamast: „Mina ei ole loov, tema on.“ Praegu ei ole õige aeg uurida, kui suurel määral mõjutas Aino Alvar Aalto isikut ja loomingut; me teame, et Aino, die Architektin, andis alati oma diskreetse panuse ja nõustus vaid sunni ähvardusel möönma, et oli ka ise midagi loonud. Ta hoidus alati tagaplaanile, kuid sealt avanesid avarad perspektiivid. Ta ei tõstnud kunagi oma isikut esile: ei siis, kui ta koos Maire Gullichseniga korraldas eelmise aasta juunis suuri pingutusi nõudnud Aalto näituse Zürichis, ega siis, kui ta hoolitses 1939. aastal New Yorgi maailmanäitusel selle eest, et Aalto paviljon saaks hea ning toimiv. Veel sügiselgi 1948, kui ta juba teadis, et tema aeg hakkab otsa saama, nägime teda iga päev tarmukalt juhtimas Artekit, mis ekspordib Aalto mööblit välismaale ning oli äsja saanud suure tellimuse Harvardi ülikoolilt – ja õhtuti istus ta oma valges kleidis rahuliku ja lahke majaperenaisena Helsingi kultuurieliidi seltskonnas – sama vaiksena kui tema sünnikoha järved ja metsad, võõrustades külalisi tasase märkamatusega, nagu Põhjala naistel kombeks on. S.G. Sigfried Giedion ja tema abikaasa Carola Giedion-Welcker olid Alvar ja Aino Aalto kauaaegsed head sõbrad. Kui too – kindlasti Alvari poolt tallele pandud – väljalõige meie pere kirjaarhiivis mulle silma jäi, mõtlesin, et Giedioni sõnades on palju tõtt. Kulunud väljend „vastandid täiendavad teineteist“ peab Alvar ja Aino Aalto puhul tõepoolest paika – või Aino ja Alvar Aalto, kui tahame edaspidi järgida Alvari kommet kirjutada Aino nimi alati enda omast ettepoole. Giedion rõhutab, et see mitmes suhtes
11
vastandlik paar oli kõigest hoolimata tasavägine. Algset saksakeelset väljendit einem tiefen Ausgleich menschlicher Gegensätze võime tõlgendada nii, et Aino ja Alvari vastandlikud omadused ühtaegu tasandasid üksteist ja muutsid modernse arhitektuuri ajaloos ainukordse abielu- ja tööpaari saavutused võimalikeks. Sigfried Giedioni nekroloog – nii tulvil kiindumust ja austust, kui see ka on – räägib sellest Aino Aaltost, kellest oleme harjunud lugema Alvar Aalto elulugudest ja kunstiajaloo ülevaadetest. Kuid Aino oli rohkematki kui Alvar Aalto abikaasa ja lähim kolleeg. Seda raamatut kirjutades sain tuttavaks Ainoga tema enesena: andeka ja veetleva naisega, kes oli soe ja võluv ning keda oleksin tahtnud tunda kui oma vanaema. Minu kõige varasem mälupilt Ainost on vaikse ja rahuliku olemisega naine fotol, mis minu mäletamist mööda seisis alati Riihitie maja elutoa klaverikaanel. Foto kõrval Aalto vaasis olid tihti lilled. Kuigi Aino foto oli nähtaval kohal, ei räägitud temast kunagi, kui pere Riihitiel kokku tuli. Seda juhtus üsna sageli, sest minu lapsepõlves veetsime regulaarselt enamiku pühi muffa-Alvari juures. Algul olin muidugi nii väike, et ei saanud aru, et muffa naine Elissa polnudki mulle sugulane, vaid mu päris vanaema oli hoopis klaverikaanel fotol. Aga Ainost ei räägitud hiljemgi, kui sain asjadest juba paremini aru ja oleksin tahtnud kuulda lugusid emaemast. Samasugune vaikimine oli omane ka minu emale, temagi ei rääkinud oma emast peaaegu üldse enne kui alles päris viimastel aegadel. Kummatigi – kui käin nüüd Riihitie majas, tundub see mulle rohkem Aino maja kui kellegi teise oma. Mida rohkem olen püüdnud sisse pääseda sellesse Aino ja Alvari maailma, kus nad tegid oma ühist elutööd, seda tugevamalt tunnen Riihitiel Aino kohalolekut. On kerge kujutleda joonestusstuudiot ning Ainot ja Alvarit üheskoos Villa Mairea projekti süvenemas või Soome sõjajärgse ülesehitustöö proovikivide üle mõtlemas. Aga näen Ainot ka üksildastel õhtutel klaveri taga istumas, kui Alvar samal ajal Ameerikas MITi professorina töötas. Nüüd näen selgemini sedagi, kuidas mõjutas Aino selle maja arhitektuurilisi ja interjöörilahendusi.
12
Aino on mulle Aino. Mul ei ole tema jaoks teist nime. Ma ei tea, kuidas oleksin oma vanaema kutsunud: mummiks või mammaks või veel kolmandat moodi.
Heikki
mas, armas väike „Armas, Aino, armas maailmas väike Aino, ei ole maailmas midagi niiei ole midagi nii Aalto-Alanen ist kui see meie imelist väike kuirühm see meie ja mul väike on rühm hea meel ja mul selle on hea meel selle st, et selles pole pärast, midagi et selles liialdatut pole midagi ega purunevat. liialdatut ega purunevat. Armastan u tuleb sinust, See et jukõik tulebon sinust, nii loomulik et kõik on ja selge nii loomulik – ja selge – sinus elt nagu maailma täpseltparim nagu arhitektuur. maailma parim Sinust arhitektuur. algab Sinust algab lus ja tasanekindlus vaikusejasoojus, tasane mis vaikuse annab soojus, meilemis annab meile inimest ile selle tasakaalu, kõigile milles selle tasakaalu, me elamemilles ja töödme teeme.“ elame ja tööd teeme.“
Alvari kirjastLõik Ainole Alvari 1945. kirjast aasta Ainole sügisel1945. aasta sügisel
postimehekirjastus.ee
Aino ja Alvar Aalto lugu
postimehekirjastus.ee