Märkmeid surnud majast

I Surnud maja

Meie vangla asus kindluse külje all, otse vastu kindlusevalli. Juhtus

vahel, et vaatasid läbi püstaia prao Jumala maailma: võib-olla näed midagi? Kuid ei näe sa muud midagi kui ribakest taevast ja kõrget muldvalli, mis kas­vanud stepirohtu, ja ööd-päevad kõnnivad vahisoldatid vallil edasi-tagasi; ja siis tulebki see mõte, et aastad muudkui lähevad, aga sina tuled ikka täpselt niisamuti vaatama läbi püstaia prao ja näed sama valli, samu tunni­mehi ja sama ahtakest taevariba, mitte seda taevast, mis on vangla kohal, vaid teist, kauget, vaba taevast. Kujutle­ge suurt õue, pikuti kakssada sammu ja laiuti sada viis­kümmend, korrapäratut kuusnurka, ümberringi piiratud kõrge püsttaraga, see tähendab, pikkade püstpalkidega, mis on otsapidi kaevatud sügavale maa sisse, külgepidi ti­hedalt üksteise kõrvale taotud, põikplankudega kinnitatud ja ülalt otsast teravaks tahutud – säärane on vangla välistara. Tara ühte külge on tehtud tugev värav, mis on alati lukus ja alati, ööd kui päevad tunnimeeste valvata; see avatakse ainult vajaduse korral, tööle laskmiseks. Selle värava taga säras vaba maailm, seal olid inimesed, kes elasid, nagu kõik elavad. Ent siinpool püsttara kujutleti seda maailma just nagu olematut muinasmaad. Siin oli omaette eri maailm, mille sarnast polnud kuskil; siin olid omad eri seadused, omad rõivad, omad viisid ja kombed – elavalt surnute maja, elu hoopis teine kui mujal ja inimesedki erisugused. Seda erilist paigakest ma asungi nüüd kirjeldama.

Kes väravast sisse tuleb, näeb seespool tara mitut hoo­net. Suurt siseõue piirab kummastki küljest kaks pikka ühekordset palkehitist.

Need on kasarmud. Siin elavadki vangid, majutatud kategooriate3

f. dostojevski | märkmeid surnud majast

järgi, õue teises otsas on veel samasugune palkmaja: see on köök, mis on jaotatud kaheks jaoskonnaks; kaugemal on veel üks hoone, kus ühe katuse all on keldrid, aidad, kuurid, õue keskosa on tühi ja moodustab tasase, küllaltki suure väljaku. Siin ri­vistatakse vangid üles, toimub ülevaatus ja loendus hom­mikul, lõunal ja õhtul, vahel koguni veel mitu korda päe­vas, vastavalt vahtkonna umbusule ja kokkuarvamisoskusele. Ümberringi, hoonete ja püstaia vahele jääb veel kül­laltki palju ruumi. Siin, hoonete taga, armastavad mõned vangid, loomult seltsimatumad ja süngemad, tööst vabal ajal kõndida ja kõigi silme alt ära oma mõtteid mõlgutada. Noil jalutuskäikudel nendega vastamisi sattudes silmitse­sin ma hoolega neid põletusarmidega märgistatud morne nägusid 4 ja püüdsin mõistatada, millest nad mõtlevad. Oli seal üks vang 5, kelle armsamaks ajaviiteks jõudeajal oli tarapalke loendada. Neid oli poolteise tuhande ümber, ja tal olid nad kõik ükshaaval üle loetud ja arvel. Iga palk tä­hendas talle päeva; iga päev arvas ta ühe palgi maha ja järelolevatest võis ta siis piltlikult näha, kui palju päevi tal veel jäi kuni sunnitöö lõpuni vanglas olla. Ta oli südamest rõõmus, kui ta kuusnurga mõne küljega lõpule jõudis. Veel tuli tal palju aastaid oodata, ent vanglas oli aega kan­natust õppida. Nägin kord seltsimeestega jumalaga jätmas üht vangi, kes oli sunnitööl olnud kakskümmend aastat ja viimaks ometi vabadusse pääses. Oli inimesi, kes mäletasid veel, kuidas ta oli algul vanglasse tulnud: noor muretu mees, kes ei mõtelnud oma kuriteole ega karistusele. Ta lahkus hallipäise raugana, sünge ja kurva näoga.

Vaikides käis ta kõik meie kuus kasarmuruumi läbi. Igasse kasar­musse sisse astudes palvetas ta pühapildi ees ja kummar­das siis sügavalt, vööst saadik seltsimeestele jumalagajä­tuks, paludes, et temast halba ei mäletataks. Veel on mul meeles, kuidas üks vang, kes vanasti oli olnud jõukas Si­beri talunik, kord õhtu eel värava juurde kutsuti.

Pool aas­tat enne seda oli ta saanud teate, et tema naine olevat uuesti mehele läinud, ja ta nukrutses tublisti. Nüüd oli naine ise tulnud vanglaväravasse, kutsunud mehe välja ning andnud talle armuandi.

Nad kõnelesid paar minutit, nutsid mõlemad ja jätsid siis teineteisega 3

f. dostojevski | märkmeid surnud majast

igaveseks juma­laga. Ma nägin mehe nägu, kui ta kasarmusse tagasi tuli ... Jah, selles paigas võis tõesti kannatust õppida.

Kui hakkas hämarduma, aeti meid kõiki kasarmusse ja suleti sinna kogu ööks. Mul oli alati väga raske õuest ka­sarmusse minna.

See oli pikk, madal ja umbne ruum, mi­da valgustasid vaevaliselt rasvaküünlad ja kus õhk oli halb, raske ja lämmatav. Praegu ma ei mõista, kuidas ma sain seal kümme aastat elada. Lavatsil kuulus mulle kolm lauda: see oli kogu mu eluruum. Sellistel lavatsitel pesit­ ses ainuüksi meie toas oma kolmkümmend meest. Talvel lukustati kasarmud varakult; kolm-neli tundi sai oodata, enne kui kõik uinusid. Senikaua aga: kära, kisa, naer, sõim, ahelate kolin, rasvaving ja tahm, paljaks pöetud pead, sunnitöölise märkidega näod, räbalased rõivad – kõik see teotav, häbistav ... Jah, inimene on visa hingega!

Inimene on olend, kes harjub kõigega, ja ma mõtlen, et see ongi tema kohta õigeim definitsioon.

Meid oli kogu vangla peale kokku umbes kakssada viiskümmend 6 meest, see arv oli enam-vähem püsiv. Ühed tulid, teised lõpetasid karistusekandmise ja läksid, kol­mandad surid. Ja missuguseid inimesi siin koos oli! Ma arvan, et igal Venemaa kubermangul, igal maanurgal oli siin esindajaid 7. Oli muulasigi, oli mõningaid vange koguni Kaukaasia mägilaste seast. Kõik olid liigitatud kuriteo suuruse järgi, seega siis aastate arvu järgi, mis neile kuri­töö eest oli mõistetud. Võib küll oletada, et pole olemas niisugust kuritegu, millel poleks siin oma esindajat olnud. Vangla asukate põhimass koosnes tsiviilkategooria sunnitöölistest (põlissunnitöölistest8, nagu vangid ise endid naiivselt nimetasid). Need olid kurjategijad, kellelt olid kõik õigused ära võetud, ühiskonna maharaiutud liikmed, näol põletusarmid igavese äratõugatuse märgiks. Nad olid mõistetud sunnitööle kaheksast kuni kaheteistkümne aas­tani ja pärast seda pidid nad minema mõnda Siberi valda asumisele. Oli ka kurjategijaid sõjaväest, kes polnud kao­tanud oma seisuslikke õigusi, nagu see oli üldine mujal Venemaa sõjaväelistes vangiroodudes. Nad olid lühikeseks ajaks siia mõistetud; pärast aja täissaamist saadeti nad sinnasamasse, kust nad olid 4

f. dostojevski | märkmeid surnud majast

tulnud, sõduriks Siberi piirivägedesse 9. Paljud neist pöördusid üsna varsti vanglasse ta­gasi uue, raskema kuriteo eest, kuid enam mitte lühike­seks ajaks, vaid kahekümneks aastaks. Seda kategooriat kutsuti eluaegseks. Kuid eluaegsetel polnud päris kõiki õigusi ära võetud.

Lõpuks oli veel kõige raskemate kurja­tegijate erikategooria, mille moodustasid peaasjalikult sol­datid ja mis oli ka õige arvukas. Seda kutsuti eriosakon­naks10. Kogu Venemaalt saadeti neid kurjategijaid siia kok­ku. Need vangid pidasid end ise „igavesteks“ ega teadnud oma karistusaja kestustki. Seaduse järgi pidi neil kõigil tähtaega kahevõi kolmekordistatama. Neid peeti siin ku­ni Siberi kõige rängemate sunnitöövanglate asutamiseni. „Teil on tärmin, meil aga üks suur sunnitöö puha,“ ütlesid nad ise teistele vangidele. Pärastpoole olen kuulnud, et see kategooria olevat ära kaotatud. Peale selle olevat meie vanglas kaotatud ka tsiviilvangla kord ja asendatud üldise sõjaväelise vangirooduga. Sellega koos vahetus loomuli­kult ka juhtkond.

Ma kirjeldan niisiis muistset, ammu­möödunud ja kadunud aega ...

See oligi ammu; kõik see tundub mulle praegu nagu unenägu.

Mäletan, kuidas ma vanglasse jõudsin. See oli ühel õhtul detsembrikuus.11 Oli juba hämar, vangid tulid parajasti töölt, valmistuti loenduseks. Pikavurruline alloh­vitser avas mulle viimaks ukse sellesse kummalisse majja, kus mul tuli elada nii palju aastaid, kaasa võtta nii palju uusi muljeid, millest mul ilma neid kogemata poleks ol­nud ligilähedastki ettekujutust. Näiteks poleks ma kuidagi suutnud kujutleda, kui hirmus ja piinav see on, et sa kogu kümneaastase sunnitööpõlve jooksul ei saa kordagi, mitte ainsatki minutit üksi olla! Tööl alati konvoi saatel, kodus paarisaja seltsimehega koos – ja mitte iialgi, mitte iialgi üksi! Ka sellega tuli mul alles harjuda!

Siin oli küll juhuslikke inimesetapjaid, küll elukutselisi mõrtsukaid, küll röövleid ja röövlipealikuid. Oli lihtvargaid ja hulguseid, küll pikanäpumehi, küll lukumuukijaid. Oli sääraseidki, kelle puhul oli raske arvata, miks nad siia olid sattunud. Ja ometigi oli igaühel oma lugu, tume ja raske, otsekui pohmelus äsjasest purjutamisest.

Oma mi­nevikust kõneldi üldiselt vähe, lihtsalt ei tahetud sellest 5

f. dostojevski | märkmeid surnud majast

kõnelda ega nähtavasti minevikule mõeldagi. Ma tean nende hulgast isegi mõrtsukaid, kes olid nii heatujulised ja nii vähe järelemõtlemisvõimelised, et oleks võinud kih­la vedada, et südametunnistus polnud neile küll vähimatki etteheidet teinud. Kuid oli ka süngeloomulisi, kes pea ala­ti vaikisid. Üldse jutustati harva oma elulugu, ja uudishi­mutseda polnud siin kombeks, see nagu ei sobinud, seda ei tehtud. Ainult vahel harva hakkas mõni igavuse pärast jutustama ja teine kuulas teda külmavereliselt ja süngelt. Ei saanud siin keegi teist millegagi hämmastada. „Me ju kõik kirjaoskajad!“ öeldi sageli teatava eneseuhkusega. Mäletan, et üks röövel hakkas kord purjuspäi (vanglaski võis end vahel täis juua) jutustama, kuidas ta oli tapnud viieaastase poisikese, kuidas ta lapse esmalt mänguasjaga ligi meelitas, siis kuhugi tühja heinaküüni viis ja seal ära tappis. Kogu kasarm, kes seni oli ta nalju naernud, hakkas karjuma nagu üks mees, nii et röövel oli sunnitud vait jää­ma; nad ei karjunud mitte kõlblast meelepahast, vaid liht­salt sellepärast, et sellest ei räägitud, sellest pol­nud kombeks rääkida. Lisan kohe siinsamas, et siinne rah­vas oli tõesti kirjaoskaja, mitte ainult ülekantud tähendu­ses, vaid sõna otseses mõttes. Kindlasti rohkem kui poo­led neist oskasid lugeda ja kirjutada.12 Kus mujal, kus vene rahvast on massiliselt koos, te võiksite leida kahesaja viie­kümne mehelist hulka, kellest pooled on kirjaoskajad? Olen hiljem kuulnud, et keegi olevat samalaadsetest and­metest kippunud järeldama, et kirjaoskus rikub rahvast. See on siiski eksitus: sellel on hoopis teised põhjused, kuigi peab tunnistama, et kirjaoskus suurendab rahva ise­teadvust. Aga see pole mingi pahe.

Vangide riietus 13 oli ka­tegooriate järgi erinev: ühtedel oli pool kuube tumepruun ja teine pool hall, samuti püksid – üks säär hall, teine tumepruun. Kord vahtis vangide töö juurde tulnud saiamüüja-­ tüdruk mind tükk aega ja pahvatas naerma. „Häh, kus lugu!“ hüüdis ta. „Hallist riidest on puudu jäänud ja pruu­nist ka!“ Oli sääraseidki, kellel kuub oli muidu hallist rii­dest, aga käised olid tumepruunid.

Ka juukseid pöeti eri­nevalt: ühtedel oli pool pead piki kolpa paljaks aetud, teis­tel põiki.

6

f. dostojevski | märkmeid surnud majast

Juba esimesest pilgust võis märgata teatavat teravat ühisjoont kogu tolles kummalises peres; isegi üpris silma­torkavad ja originaalsed isiksused, kes tahtmatult teisi va­litsesid, isegi need püüdsid häälestuda vangla üldise too­niga. Üldse peab ütlema, et kogu see seltskond – välja ar­vatud muidugi mõningad ammendamatult lõbusad inime­sed, kes seetõttu olid üldise põlu all – oli sünge, kade, hirmsasti suurustlev, kelkiv, kergesti solvuv ja kõige väli­se suhtes tähenärija. Suurimaks vooruseks peeti võimet mitte millegi üle imestada. Kõigi peamiseks mureks oli, kuidas väliselt käituda. Aga tihtipeale muutus nii mõnegi üpris suureline olek välgukiirusel aralt alandlikuks. Oli ka mõningaid tõesti tugevaid inimesi; need käitusid lihtsalt ja ei ärbelnud. Ent kummaline asi! Noist päris tugevatestki inimestest olid mõned kanged, otse haiglased suurustlejad. Üldse olid suurustlemine ja väline külg esiplaanil. Enamik oli moraalselt alla käinud ja purupaadunud. Kee­lepeks ja laim olid alatasa käsil: see oli püstipõrgu, pilka­ne pimedus. Kuid vangla sisemiste seaduste ja kehtivate kommete vastu ei söandanud keegi välja astuda, kõik alis­tusid. Silmapaistvad isiksused küll vägisi ja suurivaevu, kuid alistusid ikkagi. Vanglasse tuli ka sääraseid inimesi, kes olid juba liiga kaugele läinud, ületanud vabaduses iga­sugused piirid, nii et nad lõpuks oma kuritöidki tegid just nagu mehaaniliselt, nagu ise teadmatagi, mispärast, nagu mingis unes või uimas, sageli suurustlemishimust äärmuseni üles köetud. Ent meil tehti nad varsti taltsaks, hooli­mata sellest, et mõni neist oli enne vanglasse sattumist ol­nud tervete asunduste ja linnade hirm. Ringi vaadates märkas uustulnuk peagi, et siin on teine lugu, et siin ei pa­ne ta kedagi imestama, leppis sellega vaikselt ning koha­nes üldise tooniga. See üldine toon kujutas endast pealtnä­ha mingit isesugust eneseväärtustunnet, mis paistis iga viimsegi vanglaelaniku olekust. Otsekui oleks sunnitöö­lise nimetus tähendanud mingit auastet, pealegi väga vää­rikat. Ei jälgegi häbist ega kahetsusest! Muide, oli olemas küll mingi väline alandlikkus, nii-öelda ametlik, mingi ra­hulik möönmine. „Me oleme raisus rahvas,“ öeldi, „ei osand vabaduses elada, sõtku siis nüüd 7

f. dostojevski | märkmeid surnud majast

rohelist rada 14* ja mõõda rida!“ – „Isa-ema sõna ei kuuland, kuula siis nüüd trumminahka15.“ – „Ei taht siidi kerida, nüüd saad kiva tiri­da!“ Kõike säärast korrati üsna sageli, küll õpetussõnade, küll tavaliste kõnekäändude või vanasõnade kujul, aga kunagi mitte tõsiselt. Need jäid ainult sõnadeks. Vaevalt küll, et ükski neist sisimas tunnistas end seaduserikkujaks. Katsugu mõni väljastpoolt hakata vangile ta kuritegu ette heitma, teda hurjutama (muide, pole küll vene loomusele omane kurjategijaid sõidelda) – sõimul poleks otsa ega äärt! Ja mäherdused sõimamise meistrid nad kõik olid!

Nad sõimasid viimistletult, otse kunsti tasemel. Sõimami­ne oli neil teaduseks arendatud; ei püütud tabada niivõrd teotava sõnaga, kuivõrd teotava mõttega, vaimuga, ideega – ja see on juba midagi rafineeritumat, mürgisemat. Lakkamatud tülid nende keskel aitasid seda teadust arendada. Kogu see rahvas tegi ainult kepi hirmul tööd, järelikult oli ta ka laisk ja järelikult raisku läinud; kui ta polnud enne raisku läinud, siis sunnitööl läks. Kõik nad olid siia kokku aetud vastu oma tahtmist; kõik nad olid üksteisele võõrad. „Kurat kulutas enne kolmed viisud läbi, kui ta meid siia hunnikusse kokku sai,“ öeldi iseendi kohta; ja seepä­rast olid ka keelepeks, intriigid, vananaiselik lõhverdamine, kadedus, nääklemine ja õelutsemine siin põrgulikus elus alatasa esiplaanil. Ükski vanaeit poleks saanud olla nii vanaeidelik, nagu oli mõnigi kõrilõikaja. Ma kordan veel, et nende seas oli ka tugevaid inimesi, isiksusi, kes olid harjunud kogu eluaja rinnaga murdma ja valitsema, karastatuid ja kartmatuid. Neid austati kuidagi iseenesest; ja nemad omalt poolt, kuigi nad tihtipeale olid väga kii­valt oma au eest väljas, püüdsid üldiselt siiski teisi mitte rõhuda, ei laskunud tühisesse jagelemisse, käitusid era­kordse väärikusega, olid mõistlikud ja alati ka ülemuste suhtes sõnakuulelikud – mitte kuulekuse põhimõtte pärast ega kohusetundest, vaid niisama, nagu mingi kokkuleppe põhjal, vastastikust kasu silmas pidades. Neid koheldigi muide ettevaatlikumalt. Ma * Jookse kadalippu. Autori märkus.

8

f. dostojevski | märkmeid surnud majast

mäletan, kuidas üks säärane vang16, kartmatu ja kindlameelne mees, kes oli ülemustele teada oma elajalike kalduvuste poolest, kutsuti kord mingi eksimuse eest ihunuhtlust saama. Oli suvine päev ja meil parajasti prii aeg. Vanemohvitser17, vangla lähim ja otsene ülemus, oli ise tulnud vahtkonnahoonesse, mis asus otse värava kõrval, ihunuhtluse täideviimist pealt vaatama. See major oli vangide silmis mingi saatanlik olend; ta oli vii­nud nad niikaugele, et nad tema ees lausa värisesid. Ta oli pööraselt vali, „kargas kõrri“, nagu vangid ütlesid.

Kõige rohkem kartsid nad tema läbitungivat ilvesepilku, mille eest ei saanud midagi varjata. Ta nägi kõike vaatamatagi. Vanglaõue astudes teadis ta juba, mis sünnib selle teises otsas. Vangid kutsusid teda Kaheksasilmaks. Tema süs­teem oli väär. Ta ajas niigi tigestunud inimesed veel tige­damaks oma arutu kurjusega, ja kui poleks tema üle olnud komandanti, auväärset ja mõistlikku meest 18, kes ta metsi­ kuid korraldusi vahel leevendas, siis oleks tema valitsemi­se all võinud suuri pahandusi sündida. Ma ei mõista, kui­das ta oma aja õnnelikult ära teenis; ta läks elusalt ja ter­velt erru, kuigi ta anti kohtusse.

Vang kahvatas nüüd, kui ta nime hõigati. Tavaliselt hei­tis ta mehiselt ja sõnatult peksupingile, kannatas nuhtluse vaikides ära ja tõusis pärast karistuse kättesaamist krapsti üles, suhtudes juhtunud vahelejäämisse külmavereliselt ja filosoofiliselt. Muide koheldi teda alati ettevaatlikult. Ent seekord pidas ta end miskipärast õigeks.

Ta kahvatas ja pistis vargsi, vahisoldati märkamata, terava Inglise kingsepanoa käisesse. Noad ja igasugused terariistad olid vanglas valjult keelatud. Läbiotsimisi toimetati sageli, oo­tamatult ja põhjalikult; karistused olid karmid; aga kuna varga käest on raske midagi kätte saada, mida ta on otsus­tanud hoolega varjata, ning kuna nuge ja terariistu oli vanglas iga päev hädasti vaja, siis ei olnud neist läbiotsi­mistele vaatamata kunagi puudust. Kui need võetigi ära, tehti jalamaid uued. Kogu vangla tormas nüüd tara äärde ja vahtis hinge kinni pidades läbi palgivahede. Kõik tead­sid, et seekord ei lase Petrov ennast peksta ja et majori viimne tund on tulnud. Ent kõige otsustavamal momendil astus major troskasse ja sõitis minema, 9

f. dostojevski | märkmeid surnud majast

jättes ihunuhtluse täideviimise teise ohvitseri hoolde. „Jumal ise päästis,“ ütlesid pärast vangid. Mis aga Petrovi puutub, siis võt­tis ta südamerahuga karistuse vastu. Tema viha oli majori ärasõiduga lahtunud. Vang on teatava määrani kuulekas ja alandlik, kuid on olemas piir, mida et tohi ületada. Muide, pole midagi huvitavamat kui need kummalised kannatuse katkemised ja vastuhakupuhangud. Sageli kannatab ini­mene aastate viisi, lepib kõigega, talub julmimaidki karis­tusi, aga korraga plahvatab pisipahanduse, tühise asja, peaaegu mitte millegi peale. Kõrvalt vaadates võiks teda pidada koguni hullumeelseks, ja seda tehaksegi.

Ma ütlesin juba, et kõigi nende aastate jooksul ei näi­nud ma mingit märki nende inimeste kahetsusest, mingit rusutud järelemõtlemist oma kuritöö üle, ja et enamik neist peab end oma südames täiesti õigeks. See on tõsi. Suurustlemine, halvad eeskujud, kangelase mängimine ja valehäbi on kindlasti selles suuresti süüdi.

Aga teiselt poolt, kes võib väita, et ta on küündinud vaatama nende hukkaläinute hingepõhja ja lugenud sealt kogu maailma eest salatut? Oleks ju võinud nii mitme aasta jooksul siis­ki midagi märgata ja tabada, leida nende südamest kas või mõnegi joone, mis viitaks sisepiinadele, kannatusele? Aga seda ei olnud, kindlasti mitte. Jah, nähtavasti ei saa kuri­tegu mõista olemasolevatele, valmis kriteeriumidele tugi­nedes, ja kuritöö filosoofia on keerulisem, kui arvatakse.

Vangla- ja sunnitöösüsteem ei paranda muidugi kurjategi­jat; need ainult karistavad teda ja kaitsevad ühiskonna ra­hu kurjategija edaspidiste kallalekippumiste eest. Kurjate­gija hinges sigitavad vangla ja kõige raskemgi sunnitöö ainult viha, himu keelatud lõbude järele ja kohutavat ker­gemeelsust. Aga ma olen kindlalt veendunud, et ka kuulus üksikvangistuse süsteem19 ei saavuta muud kui ainult petliku, näilise ja vildaka eesmärgi. See imeb inimeselt ko­g u elumahla, nüristab ta hinge, nõrgestab ja heidutab seda ning pakub lõpuks paranemise ja kahetsuse eeskujuks väl­ja poolnõdrameelse, kõlblalt kokkukuivanud muumia. Kurjategija, kes on ühiskonna vastu välja astunud, vihkab teda loomulikult ja peab 10

f. dostojevski | märkmeid surnud majast

ennast peaaegu alati õigeks, ühis­konda aga süüdlaseks. Pealegi on ta saanud tema käest karistada ja arvestab seda kui patust puhtaks saamist, ar­vete tasamaksmist. Sääraselt vaatekohalt võiks lõpuks jä­reldusele jõuda, et kurjategijad tulekski ehk õigeks mõis­ta. Kuid hoolimata kõigist võimalikest vaatekohtadest tunnistab igaüks, et on olemas kuritöid, mida kõikjal ja alati, olgu seadused millised tahes, on peetud maailma al­g usest peale vastuvaidlematult kuritööks ja peetakse sel­leks niikaua, kuni inimene inimeseks jääb. Alles vanglas kuulsin ma tõeliselt hirmsatest, ebainimlikest tegudest, elajalikest tapmistest, millest räägiti vastupandamatu, lap­selikult lõbusa naeru saatel. Mul ei lähe kuidagi meelest üks isatapja. Ta oli olnud aadlik, riigiteenistuses ja oma kuuekümneaastase isa „ärakadunud poeg“. Tema eluvii­sid olid olnud üpris kõlvatud ja ta oli sattunud võlgadesse. Isa oli katsunud talle piiri panna, manitsenud teda; ent ku­na isal oli maja, väike mõis, ja arvati tal olevat rahagi, siis oli poeg tapnud ta päranduseihast. Mõrtsukatöö avastati al­les kuu aja pärast. Mõrtsukas ise teatas politseile, et ta isa on teadmata kadunud. Terve selle kuu oli ta ise elanud kõige kõlvatumat elu.

Lõpuks leidis politsei tema äraole­kul surnukeha üles. Üle õue jooksis kogu selle pikkuses solgiveekraav, mis oli pealt laudadega kaetud.

Selles kraa­vis oligi sumu. Ta oli korralikult riides, hall pea oli maha raiutud ja tagasi kaela otsa vajutatud, pea alla oli tapja pannud padja.

Ta ei tunnistanud end süüdi; ta kaotas aad­litiitli ja auastme ning sai kakskümmend aastat sunnitööd. Kogu selle aja, mis ma temaga ühes kasarmus elasin, oli ta üpris heas ja lõbusas meeleolus. See oli üle igasuguse määra alp, kerglane ja mõtlemisvõimetu inimene, aga su­g ugi mitte loll. Ma ei näinud tema käitumises mingit eri­list julmustki. Teised vangid ei põlanud teda ta kuriteo pä­rast, mis ei puutunud üldse asjasse, vaid tema alpimise pä­rast, sellepärast, et ta ei osanud käituda. Jutu sees tuletas ta vahel ka oma isa meelde. Ükskord minuga tervest ke­haehitusest kõneldes, mis olevat nende perekonnas päri­lik, lisas ta: „Kas või mu oma isagi, eluotsani ei kurtnud ta mingit tõbe.“ Säärane elajalik tundetuimus on loomuli­kult 11

f. dostojevski | märkmeid surnud majast

võimatu. See on fenomen; seal peab kindlasti olema mingi organismi viga, mingi teadusele seni tundmatu füü­siline ja psüühiline väärareng, mitte lihtsalt kuritegu. Mui­dugi ei uskunud ma seda kuritegu, aga ta kodulinna ini­mesed, kes ju ometi pidid üksikasjaliselt teadma tema lu­g u, rääkisid mulle kõike seda. Tõendused olid nii ilmsed, et võimatu oli kahelda. Vangidki olid kuulnud, kuidas ta kord öösel unes kar­jus: „Hoia kinni, hoia! Löö tal pea otsast, löö, löö! ...“ Peaaegu kõik vangid rääkisid ja sonisid öösiti. Sõimu­sõnad, vargaväljendid, noad ja kirved tulid neil sonides kõige sagedamini keelele. „Me oleme sandiks pekstud,“ ütlesid nad, „meid on seestki segi pekstud, seepärast me karjume unes.“ Riigi kasuks tehtav sunnitöö polnud vangide meelest õige töö, vaid sundus. Vang tegi oma tööosa või viitis määratud töötunnid kuidagiviisi ära ja läks vanglasse ta­gasi. Tööd vihati. Ilma omaenda isikliku tegevuseta, millele pühendati kogu oma tarkus ja huvi, poleks inimene suutnud vangis elada. Ja mis moel kõik need inimesed, kes olid suure silmaringiga, olid elanud ning tahtsid nüüd­ki elada täisvereliselt, olid aga siia vägisi kokku aetud, vä­g isi ühiskonnast ja normaalsest elust eemale kistud, mis moel nad oleksid võinudki elada siin normaalselt ja korralikult, oma tahtmist ja soovi mööda? Paljast igavu­sest oleksid neil siin kujunenud niisugused kuritegelikud omadused, millest neil enne poleks aimugi olnud. Ilma tööta ja seadusliku, normaalsel teel saadud omandita ei või inimene elada, ta laostub ja loomastub. Ja seepärast oligi igal vanglaasukal tema instinktiivse vajaduse ning enesesäilitamistungi sunnil oma amet ja tegevus. Pika su­vise päeva täitis peaaegu tervenisti sunnitöö, lühikesest ööst jätkus vaevalt väljamagamiseks. Talvel aga tuli vang määrusekohaselt panna luku taha, niipea kui ilm pime­daks läks.

Mida siis teha pikkadel igavatel talveõhtutel? Niisiis muutusid pea kõik kasarmud keelust hoolimata suurteks töökodadeks. Tööd või tegevust õieti ei keelatud, aga valjult oli keelatud hoida kasarmus, enda käes tööriis­tu, ja nendeta oleks ju töötegemine olnud võimatu.

12

f. dostojevski | märkmeid surnud majast

Töötati ikkagi tasahiljukesi, ja paistis, et ülemused vaatasid selle­le ka mõnel juhul läbi sõrmede. Paljud vangid tulid siia ühtki tööd oskamata, kuid õppisid siin teiste käest ja läk­sid vabadusse tublide käsitöölistena. Siin oli kingseppi, tuhvlitegijaid, rätsepaid, tislereid, lukusseppi, puunikerda­jaid ja kuldajaid. Oli üks juveliirgi, juut Issai Bumstein20, tema oli ka liigkasuvõtja. Kõik nad tegid tööd ja teenisid mõnegi kopika. Tellimusi saadi linnastki. Raha on mün­diks vermitud vabadus, ja seepärast on ta inimesele, kellel vabadus täiesti puudub, kümnekordselt kallis. Kui tal raha taskus kõliseb, on ta juba pooleldi lohutatud, kui ta seda ka kulutada ei saaks. Aga raha saab alati ja igal pool kulu­tada, seda enam veel, et keelatud vili on kaks korda ma­g usam. Vanglas võis isegi viina saada. Piibud olid karmi keelu all, ja ometi suitsetasid neid kõik. Raha ja tubakas päästsid skorbuudist ja muudestki tõbedest. Töö aga pääs­tis kuritegevusest: ilma tööta oleksid vangid üksteist nah­ka pannud nagu ämblikud tühjas pudelis. Sellele vaatama­ta olid nii töö kui ka raha keelatud. Ühtelugu korraldati öösiti äkilisi läbiotsimisi, konfiskeeriti kõik keelatud as­jad, ja kui hästi ka raha peidetud oli, langes see ikka vahel nuuskurite saagiks. Osalt sellepärast seda ei hoitudki, vaid joodi kähku maha, ja seepärast oli viingi vangimajas kät­tesaadav.

Peale selle, et süüdlane iga läbiotsimise järel ko­g u oma varast ilma jäi, sai ta ka kibeda karistuse osali­seks. Kuid iga läbiotsimise järel tehti kõik kohe jälle tasa, hangiti aega viitmata uued tööriistad ja kõik läks vanaviisi edasi. Ja ülemused teadsid seda, ja vangid ei nurisenud karistuse üle, kuigi säärane elu tuletas meelde Vesuuvi mäe otsas elamist.

Kes ei osanud mingit käsitööd, see hankis muul viisil tulu. Oli küllalt leidlikke ettevõtmisi. Mõned näiteks tege­lesid ainult vaheltkauplemisega, ja teinekord müüdi siin selliseid asju, mida ühelgi inimesel väljaspool vangla­müüre poleks pähe tulnud osta või müüa, neid üldse min­giteks asjadeks pidada. Kuid vanglarahvas oli väga vaene ja sealjuures äärmiselt ettevõtlik. Iga viimnegi kalts oli siin hinnas ja leidis ikka millekski kasutamist. Vaesuse tõttu oli rahalgi 13

f. dostojevski | märkmeid surnud majast

vanglas hoopis teine väärtus kui vabadu­ses. Suurte ja keerukate tööde eest tasuti krossidega. Mõ­ned tegelesid edukalt liigkasuvõtmisega.

Vang, kes oli võlgades või muidu laostunud, viis oma viimased asjad liigkasuvõtja kätte ja sai talt hirmsate protsentide vastu mõningad vaskkopikad. Kui ta neid asju tähtpäevaks ei lunastanud, müüdi need viivitamatult ja halastust tundma­ta maha. Liigkasuvõtmine lokkas sel määral, et võeti pan­diks koguni ülevaatusele kuuluvaid kroonuasju, nagu kroonu pesu, saapaid ja muid sääraseid asju, mida igal vangil võis iga silmapilk vaja minna. Kuid selliste pantimiste puhul võttis asi vahel ka teise pöörde, mis muide polnudki täiesti ootamatu: pantija, olles raha kätte saanud, läks kohe ilma pikema jututa vanema allohvitseri, vangla madalaima ülemuse juurde ja teatas talle kroonuesemete pantimisest, ning need võeti otsemaid liigkasuvõtjalt taga­si, ilma et kõrgemale ülemusele oleks asja ette kantud. Huvitav on, et sellisel juhul ei tekkinud iga kord riidugi: pandivõtja andis kõik, mis vaja, sünge näoga ja sõnatult tagasi, just nagu oleks ta oodanudki, et nõnda see läheb. Võib-olla ei saanud ta jätta endale tunnistamata, et pantija asemel oleks ta ise samuti talitanud. Ja seepärast, kui ta ehk hiljem sõimaski, siis sündis see ilma igasuguse tige­duseta, lihtsalt suusoojaks, südametunnistuse rahustami­seks. Üldse varastasid siin kõik hirmsal kombel üksteise ta­g ant.

Peaaegu kõigil oli tabalukuga kast kroonuesemete hoidmiseks. See oli lubatud, aga kastidest polnud suurt abi. Ma mõtlen, et võib kujutleda, kui osavad vargad siin koos olid. Minult näppas üks vang, minu ustavamaid sõp­ru (ütlen seda ilma igasuguse liialduseta), Piibli, ainukese raamatu, mida lubati vanglas enda käes pidada21; veel sa­mal õhtul tunnistas ta ise selle üles, mitte küll kahetsusest, vaid kaastundest minu vastu, sest ma olin seda tükk aega taga otsinud. Siin oli kõrtsipidajaid, kes äritsesid viinaga ja said kiiresti rikkaks. Sellest ärist kõnelen ma veel kuna­gi eraldi, see on küllalt huvitav. Vanglas oli palju salakaubavedamisel kinnikukkunuid ja seepärast pole ka imeks panna, mismoodi viin kõigile läbiotsimistele ja valvele vaatamata 14

f. dostojevski | märkmeid surnud majast

vangimajja pääses. Salakaubitsemine on muide oma loomult kuidagi eriline kuritegu. Kas võite näiteks kujutleda, et raha ja kasusaamine mängivad mõne sala­kaubitseja puhul kõrvalist osa, tulevad arvesse alles teises järjekorras? Aga just nõnda see on. Salakaubitseja teeb oma tööd hasardi pärast, kutsumusest. Ta on mõneti luule­taja. Ta riskib kõigega, paneb end äärmisse ohtu, kaval­dab, leiutab, rabeleb lõksust välja ning tegutseb vahel ko­g uni mingi inspiratsiooniga. See kirg on niisama tugev nagu kaardimängus. Ma tundsin üht vangi, kes välimuselt oli hiiglane, aga muidu nii vagur, vaikne ja tasane, et mit­te ei saanud aru, mis moel tema küll vanglasse oli sattu­nud. Ta oli heasüdamlik ja sai kõigiga läbi, nii et ta kogu oma vangisoleku ajal ei läinud kellegagi tülli. Kuid ta oli pärit läänepiirilt, vanglasse sattunud salakaubavedajana ja ei suutnud loomulikult siingi kiusatusele vastu panna, hakkas vanglasse viina sisse tooma. Kui sageli teda selle eest karistati ja kuidas ta peksu kartis! Viinavedu iseen­dast andis talle täitsa tühist tulu. Viinast sai rikkaks ainu­üksi hangeldaja.

Too veidrik aga armastas kunsti kunsti pärast. Ta oli nutupill nagu mõni naine, ja kui mitmel kor­ral ta pärast karistust vandus ja tõotas salakaubitsemist maha jätta! Mehiselt pidas ta vahel vastu tervelt kuu aega, ent siis ei suutnud ikkagi kiusatusest võitu saada ... Tänu sellistele tüüpidele ei olnud vanglas viinast puudust.

Lõpuks oli veel üks tuluallikas, mis vange küll rikkaks ei teinud, kuid oli pidev ja aitas palju. Need olid armuan­nid. Meie ühiskonna kõrgeimal klassil pole aimugi, kui­das kaupmehed, väikekodanlased ja kogu meie lihtrahvas „õnnetute“ eest hoolitsevad. Armuande jagatakse peaaegu lakkamatult, ja seda enamasti leiva, saia, kuklite, märksa harvemini raha näol. Ilma armuandideta oleks vangide elu paljudes kohtades väga raske, eriti eelvangistuses viibija­tel, keda koheldakse hoopis karmimalt kui süüdimõiste­tuid. Armuannid jagatakse vangide vahel kristlikult, ühe­võrdselt. Kui kõigile ei jätku, lõigatakse kuklid pooleks, vahel isegi kuni kuueks, ja iga vang saab tingimata oma palukese. Mäletan, kuidas ma sain esmakordselt rahalise armuanni. See oli varsti pärast mu vanglasse jõudmist. Ma tulin 15

f. dostojevski | märkmeid surnud majast

üksi soldati saatel ennelõunaselt töölt koju. Mi­nust läksid mööda ema ja tütar, kümneaastane tüdruk, ilus kui inglike. Ma olin neid kord juba näinud. Ema oli solda­ti lesk. Tema mees, noor soldat, oli kohtu all ja suri hospi­dalis vahialuste palatis samal ajal, kui minagi seal haigena lebasin. Naine ja tütar käisid seal temaga jumalaga jät­mas; mõlemad nutsid mis hirmus. Mind nähes punastas nüüd tüdruk ja sosistas midagi emale; naine jäi seisma, ot­sis oma rätinurgast veerandkopikalise ja andis tütre kätte. See jooksis mulle järele ... „Säh, õnnetu, võta kopikas Kristuse nimel!“22 hüüdis ta mulle ette joostes ja raha pihku pistes. Ma võtsin ta kopika vastu ja tüdruk lippas head meelt tundes ema juurde tagasi. Seda kopikakest hoidsin ma kaua alal.

16

Inimene on olend, kes harjub kõigega …

Vene aadlisoost mõisnik Aleksandr Gorjantšikov on tapnud oma naise. Karistuseks Siberi vangilaagrisse saadetud mehel on keeruline kohaneda eluga mõnitavalt karmides oludes ja teda põlgavate kaasvangide seas.

Lõputud päevad mööduvad keset vaenu, pealekaebamist ja jõhkrat füüsilist vägivalda, kus vangistus nüristab vaimu ning lootuse kustumise psühholoogiline mõju on erakordselt rusuv. Ent nii mõnegi võikaid tegusid toime pannud inimese kuritegeliku kesta alt suudab minategelane leida teotahet, töökust, osavust, ligimesearmastust ja hingeilu. fjodor mihhailovitš dostojevski (1821–1881) ilmakuulsad teosed sündisid ajendatult ta enda dramaatilisest ja süngest elusaatusest. Kirjanik pälvis tähelepanu juba oma esimese romaaniga „Vaesed inimesed“ (1846).

Ta vahistati väidetava tsaarivastase õõnestus­töö eest 1849. aastal ning saadeti sunnitööle. Kibedad vanglaaastad ühes kristliku filosoofia põhi­mõtetega moodustasid aluspõhja, millele ehitas Dostojevski oma loomingu tähtteosed, sealhulgas poolbiograafilise romaani „Märkmeid surnud majast“ (1861–1862).

kirjastus.postimees.ee