Eesti filmi
1OO aastat KRISTIINA DAVIDJANTS MARGIT ADORF
1 1 1 1 1 1
0 1 0 1 1 1
0 1 1 0 0 0
0 0 0 0 1 0
1 1 1 0 0 0
0 0 1 0 0 1
1 0 0 1 1
1 1 1 1 1 1 1
1 1 1 1 1 0
0 0 0 1 0 0
0 1 0 0 1 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 1
1 1 1 0 1 1 1
1 1 1 1 1 0
1 0 1 1 0 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 0 0
0 0 0 0 0
1 1 0 1 0 0 1 0
Sisukord
9
Sissejuhatus
9
Eellugu
10
Kinematograaf jõuab Eestisse
12
Paikkinode avamine
15
Esimesed filmivõtted ja Johannes Pääsuke
21
Eesti Vabariik 1918–1940
21
Estonia-Film
23
Esimesed mängufilmid
33
Eesti Kultuurfilm
37
Nõukogude aeg 1940–1991
41
Viiekümnendate värske hapnik
41 46
Vallatud kurvid – komöödia vallutab kinoekraani Kuuekümnendad tulevad Eesti Telefilmiga
50
Tallinnfilmi uus laine
61
Keskpäevase praamiga hullumeelsusesse
65
Eesti film toob vaatajad saali
69
Dokumentalistid varjatud kaamera taga
70
Tuulevaiksed seitsmekümnendad
81
Leida Laius ja kanged naised
86
Grigori Kromanovi tähelend
91
Karikakramäng
94
Tuulte pesa ja jõulud Vigalas
98
Seitsmekümnendate Eesti tõsielu peeglis
100 102
Animafilm teeb trikke Kaheksakümnendad – filmitegijad ärkavad talveunest
104
Esimene tõeline lastefilm ...
106
... ja esimene tõeline noorsoofilm
108 112
Kaljo Kiisk – Nipernaadist Viktor Kingissepani Perestroika murrab sisse
117
1991 – taas vaba
117
Arved klaariks minevikuga
121
Paradiisist põrgusse
122
Mängud ajalooga
128
Pole ilu ilma rahata: filmide rahastamisest ja levitamisest
130
Uus aastatuhat
132
Kapitalistlik Eesti
134
Ajaloo valged laigud
140
Publik tahab nalja ja meelelahutust
141
Uus laine uusi tulijaid
144
Viljakas kümnendilõpp
154
Uus aeg animafilmis
156
Eesti film sirutub Kuldgloobuste ja Oscarite järele
160
2012
163
2013
166
2014
169
2015
171
2016
174
2017
177
Tõrjutud mälestused ja peen meelelahutus: dokumentaalfilmi uus aastatuhat
179
Kokkuvõtteks
183
Kirjandus
185
Isikunimede loend
Filmistuudio Tallinnfilm mängufilmi „Keskpäevane praam“ režissöör Kaljo Kiisk (vasakul) võtteplatsil, 1967. RA
Sissejuhatus
Eellugu 28. detsember 1895. Me oleme valguse linnas – Pariisis. Aadressil Kaputsiiniide bulvar 14 asuvas Grand Café’s toimub midagi, mis rabab isegi paljunäinud pariislasi. Kohviku keldriruumis Le Salon Indien, näitavad vennad Auguste ja Louis Lumière enda patenditud kinematograafi abil liikuvaid pilte. Esimesel tasulisel kinoseansil näeb hämmeldunud publik vabrikuväravast väljuvaid töölisi, kastetud kastjat, toidetavat beebit, suplejat, seppa ja veel paljusid elavaid pilte. Iga filmike kestab umbes 50 sekundit (pikkust 17 meetrit) ja vähem kui veerandtunnine programm ise koosneb kümnest filmist. Valgel linal toimuv on imeline, kuid tol hetkel ei adu veel ükski 33 (mõnes allikas on publikuarvuks pakutud 100) saalisviibijast, et sündinud on midagi kestvamat kui hetkeline meelelahutus. Olgu ette rutates öeldud, et seda ei mõista vist päriselt ka vennad Lumière’id ise, kes löövad mõni aeg hiljem kinematograafile käega, et keskenduda alates 1907. aastast fotograafiale. Ometi on selles Pariisi ooperimaja ligidal asuvas keldrikohvikus saanud ametliku alguse miski, mida võib nimetada nii enneolematuks kunstiliigiks kui ka uueks tööstusharuks. Seda päeva, 28. detsembrit 1895, loetakse kinematograafia sünnipäevaks, ehkki tookord näidatud mõnda filmipala oli eri üritustel samal aastal demonstreeritud isegi korduvalt. Veidi veel ja inimesed üle kogu maailma hakkavad meelt lahutama kinosaalides. Alguses löövad laineid Euroopa filmitegijad, aga Esimese maailmasõja eel sünnib Hollywood umbes säärasena, nagu me seda praegusel ajal teame. Kümme aastat pärast kinematograafi leiutamist on kinod igapäevane nähtus ja neis 9
linastub filme igale maitsele ja publikule peaaegu igas maailmajaos. Aga kuhu paigutub selle uue meediumi hiigellaines Eesti?
Kinematograaf jõuab Eestisse Otse loomulikult sai uuest nähtusest – kinematograafist – osa ka Eesti publik. Pariisi debüüdist polnud möödas aastatki, kui ajaleht Valgus reklaamis 1896. aastal toimunud etendust nii: „Lugu on nõndasugune, et seda lihtsõnadega kirjeldada asjata on. Igaüks piab seda ise nägema ja imestama. „Kinematograph“ on Börse saalis Pikas uulitsas üles pandud ja näitus on iga päev kella 8 ja kella 9 õhtu“ (Sirp ja Vasar, 17. XI 1972). Tallinlastele avanes võimalus liikuvaid pilte näha 4. oktoobril (vkj 22. sept; siin ja edaspidi on kuupäevad Gregoriuse ehk nn uue kalendri järgi) 1896. aastal Pikal tänaval Tallinna Börsihoone väikeses saalis, praeguse Eesti Ajaloomuuseumi hoones. Programm koosnes kümnest lühifilmist, sealhulgas suure dünaamilise efektiga tõmbenumbrid nagu „Ameerika kiirrong“ ja emotsionaalselt mõjuvad „Tütarlapsed võimlemistunnis“ või „Tantsijatar serpentiiniga“. Tartlased tutvusid sama eeskavaga alates 12. novembrist 1896 Teises maailmasõjas hävinud Bürgermusse klubihoones Uueturu tänavas. Nimetatud seansse sai vaadata vaid kolm päeva, kuid sellegipoolest kajastas neid tollane ajakirjandus. Mida siis kirjutati? Ajalehe Revaler Beobachteri arvustaja kaebas aparaadi valgusjõu ja piltide värisemise üle ning leidis, et kui veel arvestada kallist 50 kopikat maksvat piletit, siis pole ettevõtmisele suurt edu loota. Mõni päev hiljem kirjutati samas lehes, et nüüd on asjad juba paremad, ning kirjeldati veidi ka eeskava ennast. Meeldivate stseenidena loetleti Ameerika kiirrongi, Pariisi tänavapilti, kunstnikku töötamas ja suplust meres. Üldiselt on kaasaegsest ajakirjandusest kergesti aru saada, et vähemalt mingile osale tollasest kodumaisest publikust ei olnud kinematograaf midagi ennenägematut, sest kasutatakse väljendeid nagu „niivõrd, kui me kinematograafe näinud oleme“ ja „uudisasi siinmail“. Oli selle uudsuse ja kvaliteediga, kuidas oli, igatahes löödi uks uuemat tüüpi meelelahutusele nüüd valla ning rändkinoetendustest sai Tallinnas ja Tartus püsiv ajaviitevorm. Loataotlusi tollase Eesti- ja Liivimaa kubermangus kino näitamiseks esitasid nii välismaalased kui ka kohalikud 10
B체rgermusse hoone Uueturu t채navas, u 1905. Foto: J. Zmigrodzki. ERM
P채rnu Kodanikkude Klubi saalis toimuvate kinematograafi seansside reklaamplakat 1897. aastast. P채Mu 11
„Pühapäev 12. märtsil 1900 — läbireisil Tallinnast „Estonia“ seltsi saalis ainult üks suur kunstoptikaline etendus kuulsa Wiini linna professori, fiisikeri R. W. Houdin’i apparaatidega, elektri tule abil, neljas jäuskonnas. I. Esimesed pildid Transwaali sõjast, mis üleval nimetatud R. W. Houdin’ist Aafrikas ülesvõetud saivad ja mitmetes suuremates linnades väljamaal suurt auu ja kiitust leidnud. II. Liikuvad ja täiesti elavad päävapildid, siiamaale kõige kuulsamad oma suuruse ja looduse täielikkuse poolt. Need väga imekspanemise väärt pildid saavad 1000 tükki ühe minuti jooksul ette näidatud ja kujutavad võera riikide elu, mis siiamaale näidatud ei ole. III. Liikuvad ja elavad pildid väga naljaka sisuga, nagu: Naiste riidlemine. Magama jäänud kutsar ja hobuse varqus. Kukke kiskumine. Riiduläinud kaardimängijad. Neegrite ujumine. Lapsetüdruk ja soldat jne. IV . Pääle selle väga lõbus muusika-klounide veiderdajate õhtu oma naljaka etenduste ja mängudega, vennaste August’i ja Leonard’i poolt. Hakatus kell 8 õhtul. Vaheaegadel saab kroonumuusika koor mängima. Piletite hinnad I plats 65 kop., II — 50 kop., III — 35 kop., gallerii 25 kop“ (Sirp ja Vasar, 17. XI 1972).
kinomehed. Väljastpoolt tulnud rahuldusid peamiselt kahe suurlinna, Tallinna ja Tartu publikuga, kohalikud tegijad viisid kino ka väiksematesse linnadesse ja maakohtadesse. Üsna kiiresti hakati eristama ka vaatajaid. Juba 1902. aastal näidati lastele mõeldud eraldi seanssidel filme nagu „Röövlijaht mööda katuseid“ või „Laste jõuluunenägu“.
Paikkinode avamine Kuna kinonäitamine osutus tulutoovaks ettevõtmiseks, oli vaid aja küsimus, millal avatakse esimesed paikkinod. 1908. aastal see juhtus korraga kahes linnas, Tartus ja Tallinnas. Kino Illusion avati 17. aprillil Tartus, Kivisilla juures Heinaturul. Kino omanik oli Krimmist pärit Solomon Džigit ning tema arvestus kolida Tartusse ja avada seal koht, kus filme näidata, osutus heaks äriideeks. Aasta lõpuks oli kino müünud 90 409 piletit, olgugi et juunist oktoobrini tegutsesid peale Illusioni linnas ka mitu rändkino. Saali mahtus 270–360 istekohta – see arv sõltus pidevatest ehitustöödest. Tartu publiku lahkus uue kunstiliigi suhtes võis 12
Kino Illusion Tartus, Raekoja 1. EAM
rõõmustada küll kinoomanikku, kuid tekitas meelehärmi tollases Vanemuise austajaskonnas, kes nägi filmis ilmselt põhjendatult süüdlast teatri tollase tõmbenumbrina kavandatud odavate aiakontsertide ebaõnnestunud piletimüügis. 8. augustil 1908 avati Tallinnas praeguse Pärnu maantee ääres, Musumäe vastas 952 vaatajat mahutanud Metropol. Selle omanikering oli laiem, kuid laiem oli ka Metropoli kui lõbustusasutuse funktsioon, sest ajapikku leidsid filminäitamise kõrval koha lauljad, tantsijad ja muud meelelahutajad. 1911. aastal hävis puidust hoone tulekahjus. Tallinna teine paikkino Express Bio oli alustanud seanssidega juba 1907. aasta talvel Rataskaevu tänavas Elektro Biographi nime all. Järgmisel aastal koliti Viru tänavasse, kus hakati aasta ringi igal nädal uut eeskava pakkuma. Järgnenut võib iseloomustada kui väiksemat sorti buumi. Eestis algas kinode rajamise võidujooks, mis kestis mitu aastat. 1910. aastal olevat 13
Kino Metropol Tallinnas Vene turul (Viru väljakul), u 1915–1917. EAM
seni tagasihoidlikus Tartus olnud juba seitse kino. Saale avati nii selleks puhuks kohandatud ehitistes kui ka üüritud hoonetes. Kinotööstus kinnitas alternatiivse ajaveetmisvormina hoogsalt kanda, Veste Paasi raamatus „Olnud ajad“ (1980) meenutab näiteks üks kinoomanik: „Tsaariajal oli Valgas palju õllepoode, vist 60 ringis. Nii mõnigi pereema viis oma mehe lausa väevõimuga õhtul kinno, et teda mitte kurja peale lasta. Kinokülastuse üle me tollal kurta ei saanud.“ Kirsiks tordil sai 1913. aastal Tallinnas avatud Grand Marina. Tegelikult oli see asutus kino Marina nime all tegutsenud juba 1910. aastast, kuid oli kolme aasta jooksul kasvanud praeguses mõistes tõeliseks meelelahutuskeskuseks. Saalis oli kokku 1125 kohta ja ka teine rõdu, mis avati saalis toimuvate teatrietenduste ja kontsertide külastajatele. Kodumaine vaataja oli leidnud tee kinosaali ja oli vaid aja küsimus, millal jõuab sinna ka eestlaste tehtud film.
14
Grand Marina teatrisaal Tallinnas, u 1920–1940. AM
Esimesed filmivõtted ja Johannes Pääsuke Kes esimesed filmivõtted Eesti pinnal tegi, jääb ilmselt igavesti saladuseks, sest enne kohalikke operaatoreid käisid siin filmimas nii mõnegi välismaa filmikompanii esindajad. Paraku pole need juhtumid dokumentaalselt kinnitatud ja esimene kindlalt teada dokumentaalvõte on 1908. aastal filmitud pala, mis näitab Rootsi kuninga saabumist Tallinna 30. (vkj 17.) aprillil. Eesti publik sai filmitut vaadata juba kümne päeva pärast. Revalsche Zeitung kirjutas: „Ägedast vihmasajust hoolimata on pilt, mis kõrgemates ringkondades poolehoidu leidis ja nüüd eeskavasse pani, eeskujulikult korda läinud“ (V. Paas, Olnud ajad. Tallinn, 1980). Tallinna vaateid ja panoraame on leitud nii Vene kui ka Prantsuse firmade kataloogide materjalis, mistõttu on loogiline oletada, et filmikaamera ei olnud Tallinna tänavatel nii eksootiline aparaat, kui me tänapäeval võiksime arvata. Samuti polnud need üksnes välismaised filmijad, 15
kes Eesti eluolu üles võtsid – nii mõnedki kaadrid sattusid Prantsuse suurfirmade valdusse ilmselt ka noore eesti mehe Johannes Pääsukese käe alt. Tartust pärit fotograafi Johannes Pääsukest võib õigusega pidada kodumaise filmikunsti ja kinotootmise teerajajaks. 1892. aastal sündinud Pääsukese haridustee kohta palju andmeid pole, kindlalt teame vaid seda, et fotograafiat õppis ta täpselt teadmata Tartu fotograafi juhendamisel. 1912. aasta 28. aprillil kuulutas Eesti Rahva Muuseum välja „wõistluse päevapiltnikkudele“, kirjutades muu hulgas: „Rahwad muutuwad. Muutuwad ajad ja kombed. Igal Põlwel on oma füsiognomia. Meie ei ole kaugeltgi enam oma esiwanemate sarnased. Meile näitab nende ammu kustunud elust palju võõrastaw, imeline, kui mitte täieste arusaamata, nende ülikonnast pääle kuni igapäewase elu awaldusteni. Nendel nähtustel on oma sügawamad hingelised põhjused. Kõik püüab edasi, edeneb, areneb, kaswab. Sarnaseid tõeasju kindlaks teha ja uurida on enam kui tarvilik. Selle töö läbi võidab kohalik ja üleüldine kultura palju. Kõik, mis siin kätte saadakse, läheb ajakohaselt muudetud ja täiendatud otsekohe ehk kaudselt käsulise tegurina jälle jookswasse elusse tagasi. Päevapiltnikud võiksid meie rahwa elu selgituseks palju kaasa aidata“ (Postimees, 28. IV 1912). Johannes Pääsukest see tekst igal juhul kõnetas ning temast sai alguses vabakutseline ja alates 1913. aastast muuseumi koosseisuline kaastöötaja. Me ei räägiks aga Pääsukesest, kui tegu oleks pelgalt tegusa fotograafiga. Pääsuke on oluline kui inimene, keda võib nimetada kodumaise dokumentalistika isaks. Fotograafiaga paralleelselt huvitus Pääsuke tõsiselt ka kinematograafiast. Tema ülesvõetud kaadreid piloot Sergei Utotškini demonstratsioonlennust Krasnojarski polgu kasarmute õuelt Tartu linna kohal 27. ja 28. (vkj 14. ja 15.) aprillil peetakse esimeseks eestlase tehtud filmiks ning selle esilinastust 30. aprillil 1912 Tartu kinos Illusion ühtlasi Eesti filmi sünnipäevaks. Film ise pole paraku säilinud. Teenistus Eesti Rahva Muuseumis suunas ilmselgelt ka Pääsukese filmikaamerat, tänu temale on säilinud palju huvipakkuvaid kaadreid tollasest elust, alates Tartu vabatahtlike tuletõrjujate seltsi pidustustest kuni Estonia teatri eksterjööride ja interjöörideni. Tema dokumentalistika 16
Fotograaf ja filmioperaator Johannes Pääsuke naasmas Eesti Rahva Muuseumi ülesandel tehtud matkalt Eesti saartele, 1913. RA
kompaktseimaks teoseks võib pidada antropoloogilise suunitlusega filmi „Retk läbi Setumaa“ (1912/1913). 1913. aastast pärineb ka esimene Eestis vändatud mängufilm, komöödia „Laenatud naene“. Selle režissööri pole paraku õnnestunud välja selgitada, kuid näitlejatena näeme seal hilisemat Estonia teatri superstaari Paul Pinnat ja Alfred Sällikut. Tegemist on eksituste komöödiaga, mis põhineb samanimelisel näitemängul, mille 1908. aastal oli eesti keelde tõlkinud Mihkel Aitsam (2. tr 1913). Muretut elu elav peategelane küsib rikkalt onult elatusraha, et pidada ülal väljamõeldud perekonda. Kui aga onu oma kirjas teatab peatsest küllatulekust, asub peategelane külaskäigu ajaks „laenunaest“ otsima. Kuna „Laenatud naese“ tellija oli Riia levikontori omanik Semjon Mintus, ei saa filmi hoolimata meie näitlejatest ja võttepaikadest päris Eesti filmiks pidada. Nii kuulub Eesti esimese mängufilmi lavastamise ja ülesvõtmise au ei kellelegi muule kui meile juba 17
Tõenäoliselt esimese Eestis filmitud mängufilmi „Laenatud naene“ (1913) kaader. RA
tuttavale Johannes Pääsukesele, tõsi küll, see sai tehtud koos Vanemuise teatri parukameistri Tõnis Nõmmitsaga. Pääsukese filmitud, lavastatud ja produtseeritud satiiriline „Karujaht Pärnumaal“ (1914) võtab luubi alla rahvuspoliitilised pinged, saades inspiratsiooni eestlaste ja sakslaste kokkupõrkest Pärnu linnakogu valimistel. Pääsuke ise kirjeldas filmi Eesti kinoomanikele nõnda: „Ühtlasi teatan veel, et ma praegu üle-Eesti kuulsast „Pärnu karujahist“ ehk „Pärnu Postimehe“ toimetaja Karu ja linnapää von Brackmanni kohtuprotsessist naljapilti valmistan. On veel mõned osad mängida ja pilt jõuabki paari nädala pärast etendusele. Loodetavasti saab see pilt Pärnus hiiglamoodi rahvast tõmbama, sest Tartuski on nõudmine tema järele suur. Lähemaid teateid saadan edaspidi“ (V. Paas, Olnud ajad. Tallinn, 1980). Film esilinastus 26. (vkj 13.) veebruaril 1914 Tartu kinos Ideal. Peaaegu 12 minutit kestva filmi süžee oli lühidalt öeldes järgmine. Rahakas härra Frackmann loeb hommikul ajalehest, et Pärnu metsades ringi 18
Kaader filmist „Karujaht Pärnumaal“, 1914. Estonia-Film. RA
kondav karu hoiab baltisaksa elanikke hirmu all. Sel põhjusel pannakse kokku jahisalk ja minnakse looma otsima, kuid kui karu leitud, selgub, et jõud ei käi loomast kuidagi üle. Rabeletakse mis rabeletakse, kuid lõpuks vajub karu härra Frackmannile lihtsalt peale ja too jääb looma alla kinni. Frackmanni baltisaksa võitluskaaslased aga deserteeruvad varmalt. Filmi eelviimane vahetiiter ütleb järgmist: „Telegramm!!! „Ülemaaline sõnum“ ... Nagu meile kindlast hallikast teatatakse olla jahisaksad karujahil lõplikult läbi kukkunud. Karul seista pesa nii kindlasti et waewalt loota wõib teda ärahäwitada!!!“ Film oli kinodes väga edukas, kuigi tegemise kulusid see tagasi ei teeninud. Küllap oli oma osa ka seigal, et hoolimata kogu allegooriast said päevasündmustega kursis olnud vaatajad kohe aru, et filmijandis ei peetud jahti mingile müütilisele Vändra metsa karule, vaid täiesti konkreetsele Jaan Karule, Eesti Rahvameelse Eduerakonna liikmele. See aga ei meeldinud kohalikele Frackmannidele sugugi ning nende eestvedamisel ei 19
saanud „Karujahist Pärnumaal“ mitte lihtsalt Eesti esimene mängufilm, vaid ka Eesti esimene tsensuuri ohvriks langenud mängufilm, mille linastamine Pärnus ära keelati. Pääsukese lavastatud jandiks maskeeritud poliitiline satiir läks põranda alla. Esimene maailmasõda tõi suuri pöördeid ka eestlaste ellu. 1915. aastal kutsuti Johannes Pääsuke tsaariarmee tegevteenistusse. Enne lahkumist olevat ta eri allikatest uurinud võimalusi saada sõjaväes fotograafi koht, mis tal ka õnnestus. 8. jaanuaril 1918 hukkus ta aga Valgevenes rongiõnnetuses, olles vaid 25-aastane.
20