Gulliveri reisid

JONATHAN SWIFT

GULLIVERI REISID

JONATHAN SWIFT

GULLIVERI REISID

ILLUSTR EERINUD

ROBERT INGPEN Inglise keelest tõlkinud Leo Anvelt

S I S U KOR D Teekond Liliputti Esimene peatükk

6

Teine peatükk

16

Kolmas peatükk

26

Neljas peatükk

38

Viies peatükk

44

Kuues peatükk

54

Seitsmes peatükk

64

Kaheksas peatükk

74

Teekond Brobdingnagi Esimene peatükk

84

Teine peatükk

98

Kolmas peatükk

106

Neljas peatükk

118

Viies peatükk

124

Kuues peatükk

136

Seitsmes peatükk

146

Kaheksas peatükk

154

Sõnaseletused

170

Jonathan Swift

172

Illustraatori märkus

175

T EEKON D LI LI PU T T I

ESI MENE PEATÜKK

E S I M E N E PE A T Ü K K

M autor jutustab endast ja oma perekonnast.

Ta räägib ka, kuidas temast sai laevaarst ja

kuidas ta pärast laevahukku jõuab

Liliputimaa

randa ja võetakse vangi

inu nimi on Lemuel Gulliver ning mu elus on olnud palju suurepäraseid juhtumusi ja märkimisväärseid seiklusi. Ma sündisin Nottinghamshire’is kolmandana viiest vennast. Olen alati unistanud rändamisest salapärastele kaugetele maadele, see­pärast otsustasin õppida arstiks, kuna teadsin, et sellest oskusest on mulle merereisidel palju kasu.

Kui olin neljateistkümneaastane, saatis isa mu Emanuel College’i Cambridge’is, kus viibisin kolm aastat ja pühendusin hoolikalt õpinguile, kuid mul oli väga vähe raha. Seetõttu pandi mind õppima silmapaistva Londoni kirurgi mr James Batesi juurde, kuhu ma jäin neljaks aastaks. Kui suutsin veidi raha kokku hoida, kulutasin selle navigatsiooni ja muude sääraste matemaatiliste ainete õppimiseks, mis on kasulikud neile, kes kavatsevad reisida: ma uskusin alati, et varem või hiljem kujuneb see minu saatuseks. Kui ma mr Batesi juurest lahkusin, läksin Saksamaale, kus õppisin kaks aastat ja seitse kuud arstiteadust väga heas koolis, lootes, et see võiks mulle kasulik olla pikkadel teekondadel. Varsti pärast mu tagasitulekut Leydenist soovitas minu hea õpetaja mr Bates mulle laevaarsti koha Pääsukesele, mille kapteniks oli Abraham Pannell. Temaga veetsin ma koos kolm aastat. Tagasi tulnud, otsustasin hakata praktiseerima Londonis ja mul oli palju patsiente. Üürisin korteri ja abiellusin miss Mary Burtoniga.

Ma ei teeninud kuigi palju raha ja asjad hakkasid halvasti minema. Seepärast, olles pidanud nõu oma naise ja mõne tuttavaga, otsustasin uuesti merele minna. Olin laevaarstiks järgemööda kahel laeval ja tegin kuue aasta jooksul Ida- ja Lääne-Indiasse mitu reisi, mis andsid mõningat lisa mu varandusele. Oma jõudeaega veetsin ma parimate vanade ja kaasaegsete autorite teoste lugemisega, sest olin alati varustatud hea hulga raamatutega. Kui olin laevalt maabunud, uurisin rahvaste kombeid, aga samuti õppisin nende keelt, milles oli mulle suureks abiks mu hea mälu.

Kuid siis ma tülpisin merest ja otsustasin jääda koju naise ja perekonna juurde. Kolisin Wap­ pingisse, sest seal elas palju meremehi ja lootsin neid arstida, kuid ka see ei toonud oodatud tulu.

Niisiis võtsin vastu küllaltki kasuliku pakkumise kapten William Prichardilt, Antiloobi omanikult, kes asus reisile Lõunamerele. Me purjetasime välja Bristolist 4. mail 1699, ja esialgu läks meie teekond väga õnnelikult.

Mõningail põhjustel pole kohane lugejat tüüdata meie seikluste üksikasjadega meredel; piisaku teatest, et teel Bristolist Ida-Indiasse ajas meid äge torm Van Diemeni maast loode poole. Kaksteist meie meeskonnast surid liiga ränga töö ja halva toidu tagajärjel, ülejäänud olid väga nõrgad.

9

GULLIVERI REISID

E S I M E N E PE A T Ü K K

Viiendal novembril, mil seal algab suvi, oli ilm väga udune, nii et madrused alles poole kaabeltau* kaugusel laevast märkasid kaljurahnu. Tuul oli nii tugev, et meid aeti otse kaljule ja laev purunes. Kuus laevameest, nende seas ka mina, lasksid paadi merre ja püüdsid eemalduda laevast ja rahnust. Minu arvestuse järgi aerutasime umbes üheksa meremiili, kuni meie jõud rauges, sest olime juba laevas tööga täiesti ära kurnatud. Seepärast usaldasime end lainete meelevalda, ja umbes poole tunni pärast paiskas äkiline tuulepuhang põhjakaarest paadi ümber.

Ma ei tea öelda, mis sai minu kaaslastest paadis, samuti teistest, kes pääsesid kaljule või jäid laeva, arvan aga, et nad kõik hukkusid. Mis puutub minusse, siis ujusin hea õnne peale ning tuul ja veetõus kandsid mind edasi. Tihti lasksin jalad alla, kuid ei tundnud põhja. Aga kui olin peaaegu hukkumas ega suutnud enam kauem vastu pidada, tundsin jalge all kindlat pinda. Selleks ajaks oli ka torm tunduvalt nõrgenenud. Põhi tõusis nii aeglaselt, et käisin peaaegu miili, enne kui jõudsin kaldale; see võis olla umbes kell kaheksa õhtul.

Kuna olin äärmiselt väsinud ja ilm palav, ning olles enne laevalt lahkumist joonud pool pinti konjakit, siis tahtsin üliväga magada. Heitsin rohule, mis oli hästi pehme ja lühike, ning uinusin sügavamalt, kui iial mäletan end maganud olevat.

Kui ärkasin, oli juba täiesti valge. Katsusin tõusta, kuid ei saanud end liigutada. Olin lamanud selili ja leidsin, et mu käed ja jalad on mõlemalt poolt tugevasti maa külge kinnitatud; samal viisil olid köidetud mu pikad ja tihedad juuksed. Samuti tundsin üle keha kulgevat hulka peeni köidikuid kaenlaaluseist kuni puusadeni. Võisin vaadata ainult ülespoole. Päike hakkas eredalt paistma ja valgus vaevas mu silmi.

Kuulsin enda ümber segast kahinat, aga asendis, milles lamasin, võisin näha ainult taevast.

Natukese aja pärast tundsin midagi elusat liikuvat oma vasakul säärel; hiljukesi edasi minnes tuli see üle rinna peaaegu minu lõua alla. Pöörates silmi allapoole, niipalju kui sain, märkasin alla kuue tolli pikka inimolendit, vibu ja nool käes ning nooletupp seljas. Ühteaegu tundsin vähemalt neljakümmet sama liiki olendit (nagu oletasin) järgnevat esimesele. Äärmises hämmastuses karjatasin nii kõvasti, et nad kõik jooksid hirmunult minema.

Mõned neist vigastasid end minu külgedelt maha hüpates, nagu mulle hiljem kõneldi. Ometi tulid nad varsti tagasi ja üks neist, kes söandas nii kaugele tulla, et võis näha kogu minu nägu, tõstis imestavalt käed ja silmad ning karjus kriiskava, kuid arusaadava häälega: Hekinah degul! Teised kordasid mitu korda samu sõnu, aga ma ei teadnud siis, mis need tähendavad.

Lugeja muidugi mõistab, et kogu aeg oli mul väga ebamugav lamada. Lõpuks, tugevasti rabeldes vallapääsemiseks, õnnestuski mul katki tõmmata nöörid ja välja sikutada vaiad, mis köitsid maa külge mu vasaku käsivarre. Viimast näo juurde tõstes võisin tutvuda meetoditega, mida oli rakendatud minu sidumiseks. Samal ajal lõdvendasin järsu, mulle väga valusa tõmbega veidi nööre, millega olid seotud mu juuksed vasakult poolt, nii et võisin umbes kahe tolli võrra pöörata pead. Aga olendid jooksid uuesti ära, enne kui sain ühtki neist kinni haarata.

Seepeale kostis kilav hüüe mitmest suust, ja kui see oli lakanud, kuulsin üht neist valjult karjuvat: Tolgo phonac! Samal hetkel tundsin ma, et mu vasaku käe pihta lasti sadakond noolt, mis torkisid nagu nõelad. Sellele järgnes teine kogupauk õhku, millest paljud nooled langesid mu näole, mille kohe katsin vasaku käega. Oli see nooltesagar möödas, hakkasin ägama meele­paha ja valu pärast.

Ja kui ma uuesti püüdsin lahti pääseda, lasksid nad mu peale teise nooltevalangu, ägedama kui esimese, ja mõned neist püüdsid odadega torgata mu külgedesse. Õnneks oli mul seljas pühvlinahkne vammus, millest nad ei suutnud läbi puurida. Arvasin kõige targema olevat lamada vakka, sest mu kavatsus oli püsida nii pimedani, et siis, juba lahti oleva vasaku käega, võiksin end kergesti vabastada.

Kui rahvas nägi, et lamasin liikumatult, ei lasknud nad enam minu peale nooli; aga kära põhjal, mida kuulsin, teadsin, et nende arv suurenes.

Kuulsin oma parema kõrva lähedalt kopsimist, mis kestis üle tunni aja, otsekui käiks seal ehitustöö. Pöörates pead selles suunas, nii palju kui vaiad ja nöörid lubasid, nägin, et oli püstitatud umbes poolteise jala kõrgune lava, mis suutis kanda nelja elanikku ja millel oli

*

Pikkus- ja mahumõõte, sõnaseletusi ning tõlkija märkusi vaata raamatu lõpust. – Toimetaja

10

11

GULLIVERI REISID

kaks või kolm redelit ülesronimiseks. Lavalt pidas üks neist, nähtavasti kõrgest seisusest isik, minule pika kõne, millest ma ei mõistnud silpigi. Seepeale tulid kohe umbes viiskümmend mehikest ja lõikasid läbi nöörid, mis köitsid mu pea vasakult, nii et sain seda pöörata paremale ja jälgida kõnelejat ja tema žeste.

Ta esines tõelise oraatorina; võisin märgata olendi kõnes mõningaid ähvardavaid kohti ja teisi, mis sisaldasid tõotusi, kaastunnet ja heatahtlikkust.

Vastasin väheste sõnadega väga alistunult, tõstes oma vasaku käe ja mõlemad silmad päikese poole, otsekui seda tunnistajaks kutsudes. Et olin peaaegu suremas nälga, sest viimati sõin ma mõned tunnid enne laevalt lahkumist, siis olid looduse vajadused nii tugevad, et ma ei suutnud avaldamata jätta oma kannatamatust, pannes korduvalt sõrmed suhu (võib-olla rangete viisakusreeglite vastu), et näidata, kuivõrd vajan toitu. Hurgo (nii hüütakse kõrget aukandjat, nagu hiljem teada sain) mõistis mind väga hästi. Ta tuli lavalt alla ja tema korralduse kohaselt asetati vastu minu külgi hulk redeleid, mida mööda enam kui sada meest üles ronisid, minu suu poole sammusid ja korvidega toitu kandsid; toit hangiti ja saadeti kohale keisri käsul kohe, kui talle minust oli teatatud. Mulle pakuti mitmesuguste loomade liha, ei suutnud neid aga maitse järgi eristada. Seal oli väga maitsvalt valmistatud selja-, reie- ja ribitükke, mis kujult meenutasid lamba omi, kuid olid väiksemad kui lõokese tiivad. Sõin neid kaks või kolm ühe suutäiega ja võtsin korraga kolm umbes musketikuuli suurust leivapätsi.

Mehed kustutasid mu nälga nii ruttu, kui suutsid, ning avaldasid tuhandel viisil oma imestust ja hämmastust minu suuruse ja isu üle. Siis andsin teisiti märku, et tahan juua.

Nad mõistsid juba minu söömisest, et vähesest mulle ei piisa, ja vinnasid väga leidlikult ning suure osavusega minu juurde üles ühe oma suurima aami, veeretasid selle mu käe ulatusse ja lõid ülemised lauad pealt ära. Jõin aami tühjaks ainsa sõõmuga. Seda oli kerge teha, sest aam ei sisaldanud poolt pintigi ja jook maitses nagu burgundia vein, isegi palju hõrgemalt.

Nad tõid mulle veel teise aami, mille jõin tühjaks samal viisil ja andsin märku, et vajan lisa; kuid neil ei olnud mulle rohkem anda.

Kui olin korda saatnud oma imeteod, hõiskasid nad rõõmu pärast ja tantsisid mu rinnal, korrates mitmel korral nagu esmalt: Hekinah degul! Siis anti mulle märku, et lükkaksin mõlemad aamid alla, enne aga hoiatati, et kohalikud kõrvale astuksid, hüüdes valjult: Borach mevolah!

Pean tunnistama: kui nad minu peal edasi-tagasi sibasid, tundsin kiusatust haarata esimesed nelikümmend või viiskümmend kättejuhtuvat. Kuid selline teguviis ei tundunud eriti auväärne, ja pealegi tundsin end nüüd ka külalislahkuse seaduse tõttu olevat seotud nende olenditega, kes olid kostitanud mind nii suure kulu ja toredusega. Ometi ei jõudnud ma oma mõttes küllalt imestada nende pisitillukeste surelike kartmatust, kes söandasid ronida mu kehale ja seal jalutada.

12

GULLIVERI REISID

E S I M E N E PE A T Ü K K

Veidi aja pärast, kui nad nägid, et ma enam toitu ei nõua, ilmus minu ette tema keiserliku majesteedi poolt läkitatud kõrge ametiisik. Tema ekstsellents ronis esmalt mu paremale säärele ja sammus sealt edasi mu näole umbes tosina saatjaga. Esitades keiserliku pitseriga varustatud volikirja ning hoides seda üsna mu silmade lähedal, rääkis ta peaaegu kümme minutit täiesti pahameeleta, aga väga resoluutselt, kusjuures ta osutas sageli käega teatud suunas. Ta hoidis käsi asendis, mis tähendas, et mind viiakse vangi. Siis tundsin, kuidas suur hulk olevusi lõdvendas sel määral nööre mu vasakul küljel, et võisin end tunda mugavamalt.

Enne seda aga olid nad võidnud mu nägu ja mõlemat kätt mingisuguse väga healõhnalise salviga, mis mõne minuti jooksul võttis kogu nooltest tekitatud kipituse. Kõik see koos väga toitvate söökidega ja heade jookidega mõjus kosutavalt ning tegi mind uniseks. Magasin umbes kaheksa tundi, nagu mulle hiljem öeldi; ja see polnud ime, sest keisri käsul olid arstid seganud veiniaamidesse unerohtu.

Näib, et kohe, kui mind leiti pärast randumist maapinnal magamas, teatati sellest viivitamatult kulleri kaudu keisrile, kes pärast nõupidamist riiginõukoguga otsustas, et mind tuleb siduda, nii nagu jutustasin (see toimus öösel, kui magasin), et mulle tuleb saata toitu ja jooki ning valmis seada masin minu pealinna vedamiseks.

Rõõmukisa, mida ma olin kuulnud, kõlaski selle veomasina saabumise puhul, mis nähtavasti oli välja saadetud neli tundi pärast minu maabumist ja asetati rööbiti minu lamamisasendiga.

Ent peamiseks raskuseks oli minu tõstmine sellele veokile. Selleks otstarbeks püstitati kaheksa­ kümmend vaia, igaüks jalg kõrge, ja väga tugevad pakkimisnööri jämedused köied kinnitati haakidega hulga sidemete külge, mis töölised olid asetanud mu kaela, käte, keha ja säärte ümber. Üheksasada tugevaimat meest pandi neid köisi tõmbama hulga vaiade külge seotud plokkide abil ja niiviisi, vähem kui kolme tunniga, vinnati mind üles, lasti veomasinasse ja seoti seal kõvasti kinni. Kõike seda jutustati mulle hiljem, sest kogu operatsiooni ajal lamasin ma sügavas unes uinutusvahendi tõttu, mida oli segatud mu jooki. Minu vedamiseks pealinna, mis, nagu öeldud, oli poole miili kaugusel, kasutati viitsada keisri suurimat hobust, igaüks umbes neli ja pool tolli kõrge.

Olime umbes neli tundi teel olnud, kui mind äratas väga kummaline juhus. Kui veok peatati natukeseks ajaks mingi rikke parandamiseks, uudishimutsesid kaks või kolm noort pärismaalast, kuidas ma magades välja näen. Nad ronisid üles veomasinale ja liikusid väga tasa minu näole. Üks neist, kaardiväeohvitser, torkas oma lühipiigi tera üsna sügavale mu vasakusse sõõrmesse. See kõdistas mu nina nagu õlekõrs ja ajas mind ägedasti aevastama.

Seejärel hiilisid nad märkamatult minema. Ja alles kolme nädala pärast sain ma teada oma äkilise ärkamise põhjuse. Ülejäänud päeva jooksul läbisime pika tee ja puhkasime öösel, mil mind kahelt poolt valvas viissada sõdurit, pooled tungaldega, pooled vibude ja nooltega, valmis mind laskma, kui teeksin katset end liigutada. Järgmisel hommikul jätkasime päikesetõusul oma teekonda

ja umbes lõuna paiku jõudsime kahesaja jardi kaugusele linnaväravast. Keiser tuli kogu oma õukonnaga linnast välja meile vastu, kuid tema kõrged ametnikud ei tahtnud mingil tingimusel lubada, et tema majesteet minu kehale ronides ohustaks oma elu.

Kohal, kus veok peatus, seisis üks vanaaegne tempel, mida peeti suurimaks kogu keisririigis. See hoone otsustati mulle eluasemeks anda. Suur põhjapoolne värav oli umbes neli jalga kõrge ja peaaegu kaks jalga lai, nii et võisin sealt kergesti läbi roomata. Kummalgi pool väravat oli väike aken, mitte kõrgemal kui kuus tolli maapinnast. Vasakpoolsesse aknasse kinnitasid õukonna sepad hulga kette ja need lukustati mu vasaku sääre külge kolmekümne kuue taba­ lukuga. Templi vastas, teisel pool suurt maanteed oli kahekümne jala kaugusel vähemalt viie jala kõrgune tornike. Selle torni tippu tõusis keiser koos paljude tähtsate õukonna aukandjatega, et mind vaadelda, nagu mulle räägiti, sest ise ma neid ei näinud. Samal otstarbel linnast välja tulnud elanike arvu hinnati enam kui sajale tuhandele, ja ma arvan, et valvureist hoolimata ronis neist vähemalt kümme tuhat redelite abil mu kehale. Aga varsti avaldati teadaanne, mis keelas selle surmanuhtluse ähvardusel. Kui töölised veendusid, et ma ei suuda kette murda, lõikasid nad läbi kõik mind köitvad nöörid, ning ma tõusin püsti kurvameelsemana kui iial varem. Rahva kisa ja hämmastust, mis tekkis, kui nähti mind tõusmas ja kõndimas, pole võimalik väljendada. Ketid, mis aheldasid mu vasakut jalga, olid umbes kaks jardi pikad ja võimaldasid mul mitte üksnes poolringis edasi-tagasi liikuda, vaid, olles kinnitatud nelja tolli kaugusele väravast, lasksid mul ka templisse roomata ja seal täies pikkuses lamada.

14

15

TEI NE PEATÜKK

T E I N E PE A T Ü K K

T LILIPUTi

keiseR külastab autorit tema vangipõlves.

teadlastele tehakse ülesandeks õpetada talle

liliputi keelt ja

Gulliver saavutab soosingu oma leebe meelelaadiga

õusnud jalule, vaatasin enda ümber ning pean tunnistama, et ma pole iial silmitsenud nii meeldiv-huvitavat maastikku. Maa näis ümberringi olevat lausa aed ja tarastatud põllud, üldiselt neljakümne jala pikkuste külgedega ruudud, sarnanesid väga lillepeenardega. Nende põldudega vaheldusid kaheksa jala laiused metsad; suurimad puud näisid minu arvates olevat seitse jalga kõrged. Vasakut kätt paistis linn, mis tundus mulle maalitud teatridekoratsioonina.

Keiser oli juba tornist alla tulnud ja lähenes mulle ratsa. See oleks aga võinud talle kalliks maksma minna, sest hobune, ehk küll hästi treenitud, ajas enese tagajalgadele, kuna ta polnud sugugi harjunud seesuguse vaatepildiga, nagu oleks mägi liikunud. Aga keiser, kes oli oivaline ratsutaja, püsis sadulas, kuni ta õukondlased juurde jooksid ja valjaist kinni hoidsid, nii et tema majesteet sai mahti sadulast maha ronida. Pärast mahaastumist silmitses ta mind igast küljest suure imestusega, kuid hoidus sealjuures väljapoole mu keti ulatusest. Ta tegi korralduse oma kokkadele ja veinikeldri ülemale, kes olid juba teenimisvalmis, anda mulle sööke ja jooke, mida nad mingisuguseis ratastega anumates edasi lükkasid, kuni küündisin nendeni. Võtsin need nõud ja tühjendasin peagi kõik. Kakskümmend neist olid täidetud toidu ja kümme joogiga, millest sain igaühest kaks-kolm parajat suutäit. Keisrinna, noored printsid ja printsessid koos õuedaamidega istusid eemal toolidel.

Keiser oli pikim kõigist oma õukondlastest. Tema näojooned olid tugevad ja mehised, jume oliivikarva ning kõik tema liigutused meeldivad ja esinemine majesteetlik. Ta oli umbes kakskümmend kaheksa aastat vana, ja sellest ajast oli ta valitsenud väga õnnelikult ja võidukalt umbes seitse aastat. Et teda paremini silmitseda, heitsin ma küljeli, nii et minu nägu jäi rööbiti tema omaga, ja ta seisis minust ainult kolme jardi kaugusel. Ta riietus oli väga lihtne ja moelt midagi euroopaliku ja aasialiku vahepealset; peas aga oli tal kerge kullast kiiver, kaunistatud kalliskividega ja sulgedega. Käes hoidis ta väljatõmmatud mõõka enda kaitsmiseks, juhul kui peaksin ahelad purustama. Mõõk oli ligemale kolm tolli pikk, selle pide ja tupp olid kullast ning teemantidega kaunistatud. Tema majesteedi hääl oli lõikav, aga väga puhas ja hästi artikuleeritud, nii et isegi püsti tõustes võisin sõnu selgesti eristada. Daamid ja õukondlased olid kõik väga suurepäraselt rõivastatud, nii et koht, kus nad seisid, näis sarnanevat maapinnale laotatud seelikuga, mis on kuld- ja hõbeilustustega tikitud. Tema keiserlik kõrgus kõnetas mind sageli ja ma vastasin, kuid kumbki meist ei suutnud mõista ühtki silpi. Kohal viibisid ka paljud tema preestrid ja õigusteadlased, keda kästi pöörduda minu poole. Ma rääkisin

19

GULLIVERI REISID

T E I N E PE A T Ü K K

nendega kõigis keeltes, millest mul vähegi aimu oli, nimelt ülem- ja alamsaksa keeles, ladina, prantsuse, hispaania ja itaalia keeles, aga kõik asjatult.

Umbes kahe tunni pärast õukond lahkus, ja minu juurde jäeti tugev valve, et vältida ulakusi ja tõenäoliselt ka rahvamassi kuritahtlikkust, kes väga kannatamatult kogunes mulle nii lähedale, kui söandas. Mõned nende hulgast olid koguni niivõrd jultunud, et lasksid mind nooltega, kui ma istusin maas oma maja ukse ees; üks neist oleks peaaegu tabanud mu vasakut silma. Aga kolonel tegi korralduse vahistada kuus ninameest ja pidas kõige kohasemaks karistuseks anda nad kinniseotult minu kätte, mida siis tema sõdurid tegidki, lükates neid piigipäradega ettepoole, minu käeulatusse. Võtsin nad kõik paremasse kätte, viis neist pistsin kuuetasku ja kuuendale tegin sellise näo, nagu tahaksin teda elusalt ära süüa. Vaene mees kisendas hirmsasti ning kolonel ja ta ohvitserid tundsid suurt muret, eriti kui nägid mind välja võtvat sulenoa. Aga peagi ma vabastasin nad hirmust, vaadates ohvri peale sõbralikult ja lõigates ruttu katki nöörid, millega ta oli seotud; asetasin ta õrnalt maapinnale ja ta jooksis ära. Ülejäänuid, võttes neid ükshaaval oma taskust, kohtlesin samal viisil. Ja ma märkasin, et

nii sõdureid kui rahvast täitis sügava tänutundega see minu leebus, mis õukonnale ettekantuna jättis minust väga hea mulje.

Vastu ööd roomasin mõningate raskustega oma majja, kus heitsin põrandale. Nii tegin kaks nädalat, missuguse aja kestel keisri käsul valmistati mulle magamisase. Vankreil toodi kohale kuussada hariliku suurusega madratsit, mis töötati ümber minu majas. Sada viiskümmend nende madratsit kokkuõmmelduna andsid välja mu aseme pikkuse ja laiuse, ja neid asetati neljakordselt. Aga ometi kaitses see mind ainult üsna viletsasti sileda kivipõranda kõvaduse eest. Sama arvutuse põhjal varustasid nad mind linade, tekkide ja pealistekkidega – küllalt hea inimese jaoks, kes oli nii kaua harjunud raskustega.

Kui uudis minu saabumisest levis kogu riigis, tuli tohutul arvul rikkaid uudishimulikke ja jõudeinimesi mind vaatama; nii et külad jäid peaaegu tühjaks ning põlluharimine ja maja­ pidamine oleksid jäänud täiesti unarusse, kui tema keiserlik majesteet poleks mitme riikliku teadaande ja määruse kaudu segadust vältinud. Ta käskis neid, kes olid mind juba näinud, koju tagasi pöörduda ja keelas minu majale lähenemise ligemale kui viiskümmend jardi ilma keiserliku loatäheta, millest ministrid said märkimisväärset tulu.

Vahepeal pidas keiser sageli riiginõukogu istungeid, et arutada, mis minuga teha.

Riiginõukogu oli minu suhtes mitmeti kimbatuses. Nad kartsid, et ma lahti pääsen, et mu toitmine läheb väga kulukaks ja võib põhjustada näljahäda. Kord otsustasid nad mu surnuks näljutada, või vähemalt lasta mulle näkku ja kätesse mürgiseid nooli, mis mu peagi teise ilma toimetaksid. Siis aga võtsid nad arvesse seda, et nii suure laiba lehk võiks tekitada pealinnas katku, mis tõenäoliselt leviks üle kogu riigi.

Mitmed ohvitserid andsid aru minu käitumisest ülalmainitud kuue kurjategija suhtes. See jättis tema majesteedile ja kogu riiginõukogule minust nii hea mulje, et avaldati keiserlik määrus, mis kohustas kõiki külasid üheksasaja jardi ulatuses linnast igal hommikul andma minu ülalpidamiseks kuus nuumhärga, nelikümmend lammast ja muid toiduaineid, mille hulka kuulus ka vastav kogus leiba ja veini. Kõige selle tasumiseks andis tema majesteet korralduse oma isiklikule varaametile. Samuti rajati majapidamine kuuesaja isikuga, kes pidid olema minu teenijad ja nende jaoks ehitati väga mugavad telgid mõlemale poole minu elamu ust. Ka tehti korraldus, et kolmsada rätsepat valmistaks mulle ülikonna sealtmaa moe järgi, et kuus tema majesteedi nimekamat õpetlast õpetaks mulle kohalikku keelt ja lõpuks, et keisri, õukonna ja kaardiväe hobuseile tehtaks sageli õppust minu juuresolekul, selleks et neid minuga harjutada.

Kõik need korraldused täideti nagu kord ja kohus; ja kolme nädalaga olin juba teinud suuri edusamme nende keele õppimises. Selle aja jooksul austas keiser mind sageli oma külaskäikudega ja suvatses abiks olla koolmeistritele minu õpetamisel. Me võisime juba mõningal määral mõtteid vahetada ja esimesed sõnad, mis ma selgeks sain, väljendasid mu soovi, et ta suvatseks mulle vabaduse tagasi anda. Kordasin talle iga päev põlvili neid sõnu.

20

21

GULLIVERI REISID

T E I N E PE A T Ü K K

Tema vastas, niivõrd kui võisin mõista, et vabastamine on aja küsimus ja pole mõeldav ilma riiginõukogu nõusolekuta, ning et esmalt pean ma lumos kelmin pesso desmar lon emposo, s.o vandega tõotama rahu tema ja ta riigi suhtes. Siiski tõotati mind lahkelt kohelda, ja keiser soovitas mul kannatlikkuse ja tagasihoidliku käitumise kaudu pälvida tema ja ta alamate hea arvamus. Ta palus mind mitte solvuda, kui ta käsib vastavaid ametnikke mind läbi otsida, sest tõenäoliselt võin ma kanda mitut relva.

Lubasin rahuldada tema majesteedi soovi, olin valmis tema ees lahti riietuma ja taskud pahupidi pöörama. Väljendasin seda osalt sõnades, osalt märkide varal.

Ta vastas, et keisririigi seaduse järgi peavad mind läbi otsima kaks tema ametnikku, ja kuigi ta teab, et seda ei saa teha ilma minu nõusoleku ning abita, on ta nii heas arvamuses minu suuremeelsusest ja õiglusest, et usaldab need isikud minu meelevalda, sest kõik, mis nad minult ära võtavad, tagastatakse mulle maalt lahkumisel või makstakse välja minu poolt määratud hinna järgi.

Võtsin need kaks ametnikku oma kätte, panin nad esmalt oma kuue- ja siis kõigisse teistesse taskutesse. Need ametnikud, olles varustatud sule, tindi ja paberiga, koostasid üksik­ asjaliku inventarinimestiku kõigest, mida nägid. Ja kui nad sellega valmis olid, palusid nad end maha asetada, et võiksid nimestiku üle anda keisrile. Selle tõlkisin ma hiljem inglise keelde ning see kõlab sõna-sõnalt järgmiselt:

suures taskus nägime umbes mehekõrgust õõnsat raudsammast, mis oli kinnitatud temast laiema tugeva puutüki külge. Samba ühest küljest ulatusid välja hiiglasuured, kujult kummalised rauatükid, mille otstarvet me ei oska seletada.

Vasakus taskus oli niisamasugune masin. Parempoolses väiksemas taskus leidus palju eri suuruses ümmargusi lamedaid valge ja punase metalli tükke; mõned valged, nähtavasti hõbedased, olid nii suured ja rasked, et mina ja mu kaaslane neid vaevalt jõudsime tõsta.

Vasakus taskus oli kaks kujult ebamäärast musta sammast. Ulatasime tasku põhjas seistes ainult vaevu nende ääreni. Üks neist oli kaetud ja paistis olevat ühest tükist, teise ülemises otsas oli mingi valge ümmargune keha, umbes kaks korda jämedam kui meie pea. Mõlemasse sambasse oli sisse lükatud imesuur terasplaat, mida ta meie käsu peale oli sunnitud avama; me kartsime nimelt, et need võiksid olla hädaohtlikud masinad. Ta tõmbas terasplaadid nende tuppedest välja ja seletas, et kodumaal tavatsevat ta ühega nendest endal habet ajada ja teisega liha lõigata.

Oli veel kaks taskut, millesse me ei saanud tungida. Neid nimetas ta oma uuritaskuteks. Need olid kaks laia pragu tema keskkatte ülemises osas, mis aga tema kõhu rõhumise tõttu olid kinni pigistatud. Paremast uuritaskust rippus välja jäme hõbeahel,

„Imprimis: Suure Mägiinimese (sest nii tõlgin ma sõnu Quinbus Flestrin) paremast kuuetaskust leidsime rangeimal läbiotsimisel ainult suure tüki karedat riiet, millest piisaks põrandakatteks Teie Majesteedi troonisaalile.

Vasakus taskus nägime tohutu suurt hõbekasti samast metallist kaanega, mida meie, läbiotsijad, ei suutnud tõsta. Meie soovil avati see, ja üks meist vajus sinna sisse, astudes üle poole sääre mingisugusesse tolmu, millest osa meile näkku lendas ja meid mõlemat mitu korda aevastama pani.

Parempoolsest vestitaskust leidsime määratu kimbu valgeid õhukesi substantse, mis asetsesid üksteise peal umbes kolme mehe paksuses virnas, kokku seotud tugeva köiega ja märgistatud mustade kujunditega, mis meie alandliku arvamuse järgi on kirjatähed, igaüks peaaegu poole meie kämbla suurune.

Vasakus vestitaskus oli mingisugune instrument, mille seljast ulatusid välja kakskümmend vaia, meenutades palissaadi Teie Majesteedi lossi ees; meie arvamuse järgi soeb Mägiinimene enesel sellega pead. See on ainult oletus, kuna me ei tahtnud teda iga kord küsimustega tülitada, sest oli väga raske end talle arusaadavaks teha. Tema keskkatte (nii tõlgin ma sõna ranfulo, selle all mõtlesid nad mu pükse) parempoolses

22

23

GULLIVERI REISID

T E I N E PE A T Ü K K

mille otsas oli imelik masin. Meie käskisime Mägiinimesel selle välja tõmmata, mis ka iganes keti otsas ei oleks. Selgus, et masin oli ümmargune, pooleldi hõbedast, pooleldi mingist läbipaistvast metallist; läbipaistval poolel nägime kummalisi ringikujuliselt asetatud figuure ja mõtlesime, et saame neid katsuda, kuid läbipaistev substants takistas meie sõrmi. Ta pani meie kõrva juurde selle masina, mis mürises lakkamatult otsekui vesiveski. Me oletasime, et see on kas mõni tundmatu loom või jumal, keda ta austab. Aga me kaldume rohkem viimase arvamuse poole, sest ta kinnitas meile (kui me teda õigesti mõistsime, sest ta väljendas end väga puudulikult), et ta harva midagi teeb sellelt nõu küsimata. Ta nimetas seda oma oraakliks ja ütles, et see näitavat õiget aega iga toimingu jaoks ta elus. Vasakust uuritaskust tõmbas ta välja võrgu, mis oli küllalt suur kaluri tarvis, aga mida võis avada ja sulgeda nagu kukrut ja mida ta selleks tarvitaski, sest me leidsime sealt mitu rasket kollast metallitükki, mis, kui nad tõesti on kullast, peaksid olema määratu suure väärtusega.

Kui olime kuulekalt Teie Majesteedi korraldusi täites kõik tema taskud läbi otsinud, nägime veel tema piha ümber mingi tohutu looma nahast vööd, mille küljest vasakul rippus ligi viie mehe pikkune mõõk, paremal aga kott või tasku kahe eraldi kambrikesega, millest kumbki oleks võinud mahutada kolm Teie Majesteedi alamat. Ühes kambrikeses olid umbes meie peade suurused väga raskest metallist kuulid ehk pallid, mille tõstmiseks oli vaja väga tugevat kätt; teine kambrike aga sisaldas hulga musti teri, mille kogus ega kaal polnud suur, sest me suutsime neist tükki viitkümmend peopesal hoida.

See on täielik inventarinimestik kõigist asjadest, mis me leidsime Mägiinimese juurest, kes kohtles meid väga viisakalt ja osutas täielikku austust Teie Majesteedi korralduse täitmisele. Alla kirjutanud ja pitseriga kinnitatud Teie Majesteedi õnneliku valitsemisaja kaheksakümne üheksanda kuu neljandal päeval Clefrin Frelock, Marsi Frelock.“

vibutasin. Tema majesteet, kes on julgeim valitseja, kohkus vähem, kui võisin oodata. Ta käskis mind relva tuppe tagasi pista ja visata nii õrnalt kui suudan umbes kuue jala kaugusele oma keti ulatusest.

Järgmiseks nõudis ta üht õõnsaist raudsambaist, millega ta mõtles minu taskupüstoleid.

Tõmbasin püstoli välja ja seletasin tema soovil, nii hästi kui suutsin, selle tarvitamisviisi.

Laadinud püstoli üksnes püssirohuga, mis mu laskemoonatasku hea sulgumuse tõttu polnud meres niiskunud, hoiatasin ma esmalt keisrit mitte kohkuda ja tulistasin siis õhku. Hämmastus oli sel puhul palju suurem kui minu saabli nägemisel. Sajad langesid otsekui surnult maha, ja isegi keiser, kuigi ta jäi jalule, toibus alles tüki aja pärast. Andsin üle oma mõlemad püstolid samal viisil, kui olin toiminud saabliga, ning seejärel oma püssirohutasku ja kuulid, paludes püssirohtu hoida tule eest, sest rohi süttiks vähimastki sädemest ja lennutaks õhku tema kuningliku palee.

Samuti võtsin välja oma taskukella, mida keiser väga näha himustas. Ta käskis seda kahel tugevaimal kaardiväelasel kanda õlgadele asetatud vahepuuga, nagu toimivad veovoorimehed Inglismaal õlleankruga. Teda hämmastas uuri pidev müra ja minutiosuti liikumine, mida ta kergesti märkas, sest nende nägemine on palju teravam meie omast. Ta küsis selle kohta oma õpetlaste arvamusi, mis olid mitmesugused ja lahkuminevad, mida lugeja võib hästi kujutleda ilma minupoolse kordamisetagi; muide, täiesti aru ma neist ei saanud.

Seejärel andsin ära oma hõbe- ja vaskraha, oma kukru üheksa suure ja mõne väiksema kuldtükiga, oma noa ja habemenoa, kammi ja hõbedase nuusktubakatoosi, taskuräti ja päeva­ raamatu. Minu saabel, püstolid ja püssirohutasku veeti vankreil tema majesteedi aitadesse, ülejäänud asjad aga anti mulle tagasi.

Mul oli üks salatasku, mida läbiotsimisel ei märgatud; seal olid prillid (mida vahel nõrga nägemise pärast kasutan), taskupikksilm ja mõned muud väikesed esemed, mille üleandmiseks ma ei tundnud end olevat kohustatud, sest keisri jaoks poleks neil olnud mingit tähtsust, mina aga kartsin nende kadumist või rikkiminekut neid enda valdusest loovutades.

Kui see inventarinimestik keisrile ette loeti, käskis ta mind, kuigi väga viisakais väljendustes, loetletud asjad välja anda. Kõigepealt nõudis ta minu saablit, mille võtsin maha koos tupe ja muuga. Vahepeal oli keiser käskinud kolme tuhande mehelist ihukaitseväge (kes teda sel puhul saatis), relvastatud odade ja laskevalmis vibudega, mind teatud kauguses ümber piirata.

Siis avaldas ta soovi, et tõmbaksin tupest oma saabli, mis, kuigi merevee tõttu pisut roostes, oli siiski suuremalt osalt ülihaljas. Tegin seda, ja kohe kõlas sõjavägedelt hirmu- ja üllatushüüe, sest selge päikesepaiste tõttu pimestas helk nende silmi, kui ma saablit edasi-tagasi

24

25