1
„Võeh! Tüdruk!“ Mees lükkab ukse, mida oli vaid paotanud, tagasi kinni. „Kuidas, palun? Vabandage! Halloo?“ Ma annan uuesti kella, ei mõtlegi järele jätta, närvi ajav rütm, terav torkimine kuulme käigus. „Mine minema, tüdruk!“ hüüab ta toast. „Ma tulin teie kuulutuse peale.“ „Ei taha tüdrukuid!“ „Aga seda polnud kuulutuses kirjas.“ Ei mingit reaktsiooni. Ainult sammud, mis eemalduvad uksest. Mis ajast palun see tüüp pärit on? Poiss või tüdruk – mis tähtsust sel on, kui asi on selles, et tuleb ühe neetud koeraga jalutama minna? Pealegi olen ma nüüd kohal, kulutanud 2 eurot 10 senti bussipiletile, ja mul on jõhkralt vähe tahtmist ajalehti laiali kanda. Kui ma poleks rühkinud jalgsi sajandale korrusele, oleksin võib-olla isegi ära läinud. Hea küll, ta ei võinud teada, et mul on probleem liftidega, aga see on põhjus, miks kleepub mu näpp juba jälle uksekella külge. Uksesilma ava läheb korraks tumedaks. Mees vahib läbi selle. „Härraa ...“ ma heidan pilgu sildile, „Klinge, ee ... mina olen Lucie Schmurrer ja ma ...“ Kellavajutamine muutub kuidagi lihtsamaks. Uks nüüd siiski avaneb. „Mis see?“ „Ee ... mis?“ „See! Mis see?“ „Smuuti. Nii-öelda to go, ma teen endale mõnikord tee peale kaasa, ja siiatulek võtab ju tõesti veidi aega. Minu juurest bussiga viisteist peatust. Te ei ela just kesklinnas, härra Klinge.“ Ma naeran. Miks ma naeran? See pole ju lõbus. Peale minu ei naera keegi. 5
Äkitselt kostab:
Või midagi taolist. Igatahes mingi heli, midagi kiiret. Ta on topsi mu käest ära tõmmanud. Ma silmasin ainult ta kätt. Seda kätt, mis nilpsas ukse vahelt välja justkui konna keel, kleepus mu topsi külge ja kadus siis tagasi ukse kurku. Ja kuigi see käis väga kähku, olen ma kindel: iial enne pole ma sää rast kämmalt näinud. Käsi, millega võib õuntest mahla pressida ja samal ajal lõdvalt kaks jänest kägistada. Katsun korraks oma kaela. Ukse taga luristatakse. Selline lurin, millega imetakse läbi kõrre viimaseid piisku. Siis hetk vaikust. „Sisse tulla,“ röhatatakse seest. Uks avaneb ja ma vaatan talle otsa. Kõhn, väga sirge, vana rohe line mees ilma kingadeta. Paljasjalgne papi moondamisriietuses. Ma silmitsen teda, mu kulmud tõmbuvad kokku, ma mõtlen: kas ta on end maskeerinud või on ta lihtsalt ülemäära hästi varustatud? Reklaamiohver, kes usub, et tal läheb vaja kõike, mida pakutakse? Peale kingade? Selline, kes ilma GPS-seadmeta ei lähe koeraga jalu tama? Just nagu mõni inimene arvab, et ei saa minna jooksma, kui tal pole mobiili käe külge ja kolme veepudelit ümber kõhu seotud, jalas uusimaid full-suspension-tosse ja seljas värvi poolest 6
harmoneeruvat, higi eemaldavat kaheosalist kostüümi? Et siis teha tiiruke pargis. Härra Klingel on seljas mitmes rohetoonis vest, püksid ja särk, millel ühtekokku umbes viiskümmend taskut, mis kõik paistavad üsnagi täidetud. Omadega liiale läinud metsnik paneelmajas. Kõikjal haagid, vöö küljes kiiver ja korralikult kokku lapatud köis, otsekui hakkaks ta iga hetk ülemiselt korruselt köie abil laskuma. Ausalt öeldes, puht füüsiliselt võiksin seda temast isegi uskuda. Olgugi et kortsuline, paistab ta väga heas vormis olevat. Just nagu palju kasuta tud spordijalats. Elu poolt täiuslikuks tööriistaks vormitud keha. „Tuled sa nüüd sisse või mitte, tüdruk?“
Ma leidsin selle eile – kuldse pääsme paremasse ellu. See oli papist ja riputatud ühe supermarketi teadetetahvlile.
8
Võtsin selle kaasa, lõppude lõpuks on see minu pääse. 20 eurot tunnis! KAKSKÜMMEND! Ma hakkan seda koera pissitamas käima, tema pead patsutama – ükspuha, kui inetu ta on –, ma jalutan temaga nii kaua ümber kvartali, kuni tal tekib peapööritus, ma tassin ta junne mustades kotikestes kaasa ja ootan ta kõrval, kui ta mõne põõsa peale jalga tõstab. Ma tervitan teisi koerapissitajaid, just nagu oleksime sama salaseltsi liikmed, ma trotsin tuult ja päikest, ma hoian teda tagasi, kui ta tahab teistele koertele selga hüpata või väik seid lapsi maha murda. Ma teen seda kõike, minugipoolest kolm korda päevas. See koer on minu päästja, ma arvutasin välja:
1 rongipilet Berliini ilma sooduskaardita ( KÕ I G E RO H KE M KO R D NÄ DA LAS , 1 x kino+popcorn VÄ H E M A LT KO R D KU U S = K I NO KÜ LAS TU S TE A RV A NN A B M I NU U U R I M U S TE KO H AS E LT TE RVI S LI KU E FE KTI )
1 kord (vähemalt) keskmiselt hea FALAFEL 1 kord TÕELISELT hea burger (vegetaarne) 1 x Berniega hommikust sööma (ROOTSI LAUD) 1 x lemmiklilled kingituseks LIILIAD? EMALT KÜSIDA, MÖÖDAMINNES
1 nädal bussi metroosõitu 1 kord nädalas (vähemalt) kahele poest süüa osta Kõnekaardi laadimine , Ajaleht (KU KOI RDO N NSE Ä DESA LAS TÖ Ö PA K KUM I S E D)
9
Ütleme, et mul kulub neli nädalat, kuni leian kellegi, kes palkab alaealise täistööajaga, see teeb niisiis:
(KUI KÄIN TÕESTI VAID ÜHE KORRA KINOS) , JÄRELIKULT
TUNDI KOERA
PISSITAMIST.
Kui kaua saab ühes päevas maksimaalselt koera pissitada? Ütleme, et kolm tundi?
JNE JNE JNE
See tähendab: ühe nädala pärast kolin minema! Seitse ja pool päeva. Seitse ja pool päeva Michit. Seitse ja pool päeva korteri kuiva kuumust, seitse ja pool päeva tundidepikkusi teetseremooniaid, seitse ja pool päeva selliseid lauseid nagu: „Sinu hinge kõla liigub täna punakas-sinisesse“. Ja seejärel elu koos kahe lemmik-B-ga. Bernie ja Berliin.
Tõenäoliselt saab minust segu bioloogist ja antropoloogist. Ma usun, säärase kombinatsiooniga on olemas head eeldused selleks, et ühel päeval inimesi mõista. Ma harjutan. Uurimis projektid praegusel ajal:
EMA
SUBJEKT 1:
46aastane
meditsiiniõde
p ü ü d l i k kes ken du nu d SEG ASTE TUN NETEGA TÕDEMUSLIK SEIS: otsib endale mehi järgmiste tunnuste põhjal:
EI OMA KORTERIT = peab kohe sisse kolima
KEERULINE ELUSITUATSIOON = vajab võimalikult palju kaastunnet
11
SUUR VAJADUS RÄÄKIDA = täiesti võimatu ignoreerida
SUBJEKT 2:
M I CH I
mahe hääl
pika d juu ksed
lemmi kmuus ika: vaalad, kes jäljendavad paani
flöödil gregoriaani munkade laulu vanus: ebaselge (umbes emavanune) päritolu: joogakursus
TÕDEMUSLIK SEIS: Vastab ema tunnustele 150% Peab ennast väga tähelepanelikuks, õrnatundeliseks, ettenägelikuks. TÕESTAB AGA IGA PÄEV
VASTUPIDIST.
SUBJEKT 3:
JANNI
11-aastane vend TÕDEMUSLIK SEIS:
See on komplitseeritud. �n praegusel ajal vaatepiirist veidi välja jäänud. Me kohtume veel vaevu *
12
Minu probleem: Michi. Kombineeritult emaga, kes leiab: „Janni tuba on kõige suurem. Teil võiks kummalgi oma nurk olla. Saaksite ju ennast koos päris mugavalt sisse seada, ah?“ No selge see, mina, peaaegu kolmeteistaastane tüdruk, kohe-kohe puhkemas, viimased aastad emaliku hoole all, esimene suur armas tus käeulatuses, rinnad pole veel kasvanud, aga kaugel ei saa seegi enam olla – milleks vajaks selline nagu mina omaette tuba? Pole ometi probleemi, muidugi kolin ma oma väikevenna juurde, keda ma küll armastan, kuid kes on hakanud viimasel ajal haisema ja muutunud igavaks. Heameelega, olge lahke, sul tarvitseb vaid paluda, siis teen ma ometi meelsasti Michi jaoks ruumi. „Ma palun sind, Lucie, okei? Ta vajab kohta, kus saaks segamatult tööd teha, saad aru?“ See, kui vanemad paluvad lapsi, on nagunii juba kehv nali. Üldse mitte tõsiselt võetav. Nad võiksid ka öelda: „Sul pole mingit valikut, laps, tee nii, või sure.“ Aga palumine kõlab hoopis kenamini. Michi on ju nüüd nagunii peaaegu pidevalt meil. Laulukesed huultel, muie näol, tassike rohelise teega käes. Sestpeale kui ema temaga kodu mängib, köetakse korter pidevalt 30 kraadi soojaks (kas Janni haiseb selle tõttu?), ning kui meie kõik oleme näost punased ja ahmime õhku, käib Michi ringi Norra kampsunis ja lohvakates püks tes, nende all vähemalt kolm kihti termoaluspesu. Ise leiab, et see on väga mõttekas, kuna esiteks: „Vill reguleerib täielikult temperatuuri ja pole kunagi liiga soe.“ Ja teiseks: „Soojus on armastus, ja armas tust tuleb taluda.“ Öök!
13